150 aastat Jakob Feldmanni sünnist

- ajalugu 150 aastat Jakob Feldmanni sünnist

TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

Eestis oli 19. sajandi lõpukümnendil ja 20. sajandi esimesel poolel üks viljakamaid kirjamehi Jakob Feldmann. Alates 1935. aasta maist oli tema nimi Vanaaus.

Ta tegi kaastööd paljudele ajalehtedele ja ajakirjadele, kasutades varjunimesid. Nii olid tema kirjutiste autoriks märgitud Jaska, Jaska Tõde, Jakob Põllumees, „Põllumees“, „Tõde“ jm. Kasutas ka nimekuju J. A. Weltmann. Feldmanni kirjutiste teema oli väga mitmekesine. Ajakirjades Eesti Kütt (1921–1923) ja Eesti Mets (1921–1939) avaldas ta ka artikleid jahindusest.

Elulugu

Jakob August Feldmann sündis 24. septembril 1871 Pärnumaal Seli vallas vallakasaka pojana. Ta lõpetas 1885. aastal kohaliku kihelkonnakooli ning töötas seejärel mitu aastat vallakirjutaja abina Enges ja Selis. Pärast seda oli riigi ehitustööde ametnik Velisel (Läänemaa), Juurus (Harjumaa) ja Tallinnas. Feldmann lõpetas 1895. aastal Audru-Potsepa metsanduskooli ja töötas seejärel 11 aastat Viljandimaal Olustvere mõisas metsnikuna. Aastail 1905–1910 pidas ta Pärnumaal Uduvere alevikus raamatukauplust ja kudumisäri. Sel ajal tegutses ta juba ka ajakirjanikuna ja võttis aktiivselt osa seltskondlikust elust.

Feldmann oli Enge põllumeeste seltsis tuntud tegelane, esines sageli ettekannetega ja oli seltsi pidudel menukas näitleja. Ta aitas oma raamatukauplusega kaasa kirjavara levimisele sealses piirkonnas, kogus rahvaluulet, oli tegev karskusseltsides. Aastail 1911–1919 töötas ta Pärnus, olles tegev mitmes ametis. Ta oli ajalehe Randlane toimetaja (1914), töötas Meie Kodumaa toimetuses (1915), oli miilitsajaoskonna ülem. Andis välja kalendreid ja tegeles tõlkimisega.

Ta pöördus 1919. aastal tagasi metsanduse juurde. Oli aastail 1919–1921 Harju maakonna metsaülema ja seejärel Saku metskonna asjaajaja, 1922–1929 Haapsalu metskonna metsnik, 1929–1931 metsahindamissalga vanem Läänemaal. Tervise halvenemise pärast oli Feldmann aastail 1932–1936 Piirsalu metskonna Keedika vahtkonna metsavaht, kust vabastati parandamatu haiguse tõttu. Kõigil neil aastail jätkas ta tegevust ajakirjanikuna, oli ajalehe Lääne Elu toimetaja (1928), huumoriajakirja Lõbus Külaline vastutav ja tegevtoimetaja (1931–1932). Ta andis välja kirjanduslikke kogumikke, mis sisaldavad peamiselt ajaviitekirjandust. Pensionile jäänuna elas Läänemaal ja Saaremaal. Jakob Feldmann suri 3. aprillil 1945 ja maeti Vilsandi saare kalmistule.

Jakob Feldmann metsaametnikuna.

Jahinduslikud kirjutised

Ajakirjas Eesti Kütt (EK) on tema artiklid ilmunud varjunime Jakob Põllumees all. Ajakirja 1921. aasta teises numbris oli avaldatud tema luuletus „Kütid metsa!“, mille esimene salm kõlab järgmiselt: „Tali tuleb – kütid välja!

Lumelell on õues ju.

Koerad kaasa, püssid selga –

Jänestel on surma kuu.“

Samas ajakirjas 1922 nr 4 ilmus kirjutis „Lindude suuremad vaenlased. Kass.“ Selles on avaldatud arvamust,

et meie väikeste laululindude vähenemise üks peamisi põhjusi on metsas hulkuvad kassid. Seepärast on iga küti kohus neid loomi metsas armutult hävitada. Ajakirjas EK 1922, 10/11 on toodud luuletus „Jahimees“ ja artikkel „Võitlus inimese ja metslooma vahel Indias“. Selles kirjeldatakse inimese suhteid metsloomadega. Tuuakse ära arvulised andmed selle kohta, kui palju on hävitatud mürkmadusid ja inimesele ohtlikke metsloomi. Artiklis „Hunt“ (EK 1923, 1) kirjeldab autor inimese ja hundi vahekorda eri ajal ning eri maades. Samuti käsitleb lühidalt jahipidamise viise huntidele. Kirjutises „Jahipidamine luikede pääle!“ (EK 1923, 2/3) käsitletakse kevadist luigejahti mere ääres. Autori arvates on luik meie suurim ja tuntuim veelind, ta ei tee inimesele kahju ning seepärast tuleb teda hoida.

Ajakirjas Eesti Mets (EM) on Feldmanni kirjutised avaldatud varjunimede Jakob Põllumees, J. Põllumees ja J. A. Põllumees all. Selles ilmus tema sulest 1921–1939 rohkem kui poolsada kirjutist, neist ligi pooled on seotud jahindusega. Suur osa kirjutistest on lühikesed vested, on aga ka põhjalikumaid artikleid, kus ilmselt on kasutatud kirjanduse andmeid.

EM-i esimese aastakäigu seitsmendas numbris on Jakob Põllumehe sulest emotsionaalne luuletus „Oh mets!“. Ülejärgmise aastakäigu esimeses numbris (EM 1923, 1) on humoristlik veste „Nabala mees salakütiks“. Vana jahimehe jutu järgi on Jakob Põllumees koostanud veste „Karukütid“ (EM 1923, 2). Kaks meest leidsid talvel karukoopa, lõid karu teibaga surnuks ja viisid mõisa. Mõisahärra andis meestele vaevatasuks sada rubla ja nimetas neid karukangelasteks. Sama aastakäigu neljandas numbris on veel kirjutis „Lindude rändamisest“ ja kaheksandas numbris veste „Vabariigi kõlisevad margad salaküti äraandjaks“. Järgnevalt ilmusid J. A. Põllumehe sulest vested „Orav“ (EM 1924, 15/16) ja „Jahikoerad maksu alla!“ (EM 1927, 10). Üleskutses „Metsamehed, hävitage röövlinde ja -loomi“ (EM 1928, 5) kutsub autor metsaametnikke intensiivselt hävitama röövlinde ja -loomi. Tema arvates on meie röövloomadest kõige ohtlikum rebane ja röövlindudest kanakull. Viimane tarvitab päevas nii palju liha kui kaalub üks vana põldpüü. Ka pasknäärid ja harakad on suured linnupesade lõhkujad.

Kirjutises „Püss ei ole mänguasi!“ (EM 1929, 1) manitseb autor püssiga väga hoolikalt ümber käima. Ta toob ära juhised, mida iga kütt peab järgima. Sama aastakäigu numbris 4/5 on kirjutis „Meil on palju „raipekütte“ ja „jahihüääne“ olemas“. Autor arutleb selle üle, et paljud jahimehed ei pea kinni jahieetika reeglitest. Nii lastakse suurt looma haavlitega, mis looma ei surma, vaid ainult haavab teda. Õige jahimees ei tohi loomade ja lindude hävitaja olla, vaid peab nende hoidja olema. Kõik jahiorganisatsioonid peavad oma liikmetelt jahieetika reeglite tundmist ja täitmist nõudma. Samas ajakirjanumbris on traagilise lõpuga veste „Metsa-

Ajakirjas Eesti

Mets ilmus Feldmanni sulest 1921–1939 rohkem kui poolsada kirjutist, neist ligi pooled on seotud jahindusega.

Termokaamera Pulsar Proton XQ30

Pulsar Proton XQ30 on kerge ja kompaktne termokaamera, mis sobib kasutamiseks nii iseseisvalt kui ka erinevate optiliste seadmetega, näiteks turva- ja fotokaameratega, pikksilmade ja optiliste sihikutega.

ILMASTIKUKINDEL TERMOKAAMERA

Pulsar Proton XQ30 soojuskaamera peab vastu ka karmimates ilmastikutingimustes, nii vihmas kui ka lumelörtsis. Seadme ilmastikukindlus vastab IPX7 (IEC 60529) tasemele.

TUVASTUSKAUGUS ÜLE 900 MEETRI

Soojuskaamera Pulsar Proton XQ30 tuvastab kuni 900 meetri kaugusel asuvaid objekte (inimene 1,8 × 0,5 m).

KASUTA KOOS TEISTE OPTILISTE SEADMETEGA

Pulsar Proton XQ30 saab PSP adapteri abil kasutada erinevate optiliste seadmetega. PSP adapter tuleb tellida eraldi. PÕRUTUSKINDEL MAGNEESIUMSULAMIST KORPUS

Pulsar Proton XQ30 on karestatud magneesiumsulamist korpusega, mis kaitseb seadmed tõhusalt vibratsiooni, põrutuste, vigastuste, temperatuurikõikumiste ja ilmastikumuutuste eest. Kergem, ent vastupidavam korpus on ühtlasi parema jahutusvõimega, mis aitab vältida elektrooniliste komponentide ülekuumenemist.

Haapsalu metskonna metsaametnikud 1923. aastal. Jakob Feldmann esireas vasakult teine.

vaht Madis“. Ka kümnendas numbris on traagilise lõpuga lugu „Saladusline metsavahi laip“. Numbris 11/12 on artikkel „Kodune rebasekasvatus Läänemaal“, milles autor räägib ühe ettevõtliku mehe asutatud rebasekasvatusest. Huvi sellise kasvatuse vastu on suur, sest rebasenahk maksab kuni 120 krooni.

Kirjutises „Rabakana (Lagopus albus)“ (EM 1930, 12) antakse väike ülevaade selle linnu bioloogiast. Samas numbris on veel lühike artikkel „Kuidas meie kodu- ja metsloomad magavad“. Ülevaates „Kuidas saadavad talve mööda karu, mäger ja siil“ (EM 1931, 1) kirjeldatakse nende loomade talveund. Sama aasta neljandas numbris on pikem kirjutis „Metsis“. Selles antakse üsna põhjalik ülevaade metsise eluviisidest ja jahipidamisest temale. Ilmselt on autor selle kirjutamisel kasutanud erialakirjandust. Sama aasta kuuendas numbris on lühike kirjutis „Loomade varjusurm“ ja seitsmendas numbris humoristlik veste „Palli papa pardijahil“.

Feldmannilt ilmus 1932. aastal selles ajakirjas mitu kirjutist. Humoristlik veste „Arusaamatus“ (EM 1932, 1), lühike ülevaade metskurvitsast kuuendas numbris „Hoolas hoolitseja ema“, 12. numbris artikkel nurmkanade eest hoolitsemisest „Nurmkana (Perdix cinerea)“. Aastal 1934 ilmusid ajakirjas humoristlik veste „Jube tondilugu“ (EM 1934, 9) ja 11. numbris lühike lugu „Rebase hääl mitmesugune“, milles on juttu rebase häälitsemisest eri aegadel.

Aastal 1935 ilmus ajakirjas mitu lugu. Veste „Linnasaksad kurvitsajahil“ (EM 1935, 5) on ilmselt tõsielulise taustaga. Sama aasta kaheksandas numbris ilmunud „Eldorados pardijahil“ sisaldab lühikest kirjeldust pardijahist Matsalu lahel ja seejärel mitu jahimeeste luiskelugu. Üheksandas numbris on pikem kirjutis „Metsloomad ja -linnud Läänemaal enne ja nüüd“, mis sisaldab lisaks autori isiklikele tähelepanekutele ka erialakirjanduse andmeid. Samas numbris on ka humoristlik veste „Rebasepillid“. Järgmine aastakäik sisaldab jälle mitu Feldmanni kirjutist. Humoristlik jahilugu „KiisaKusti kitsejahil“ (EM 1936, 4) võib olla tõsielulise taustaga. Kümnendas numbris ilmunud artikkel „Kuidas meie mets- ja merilinnud ehitavad oma pesi“ põhineb ilmselt kirjanduse andmetel. Samas numbris ilmunud kirjutis „Kuula, kuula linnulaulu – meie metsa laulikuid“ annab ülevaate meie linnuliikide häälitsemisest vanarahva tähelepanekute põhjal.

Eesti Metsa veergudel ilmus 1937. aastal mitu Feldmanni kirjutist. Ajakirja kolmandas numbris oli avaldatud humoristlik veste „Oravajahil“, neljandas numbris „Salaküti avastamine“, seitsmendas numbris on lühike lugu „Karjapoiss ja hirv“, milles räägitakse Abruka saarel toimunud karjapoisi ja hirvepulli maadlusest. Üheksandas numbris on lühike kirjutis „Kurvits ehk nepp“, milles räägitakse kevadisest kurvitsajahist. Autori arvates tuleks õhtust kurvitsajahti alustada alles mai keskel. Kuid õhtune kurvitsalend on kõige elavam aprillis.

Aastal 1939 ilmus ajakirja kaheksandas ja üheksandas numbris pikem kirjutis „Metsavarga tütar“. Selle sündmustik areneb dramaatiliselt, kuid on õnneliku lõpuga.

Metsanduslikud artiklid

Peale jahinduslike teemade on Feldmanni sulest ilmunud ka metsanduslikke artikleid. Ta on kirjutanud remmelgast, sanglepa ja valgelepa vaenlastest, saarest, tuiskliiva kinnitamisest, põrnikatestmetsahävitajatest. Trükivalgust on näinud ka luuletused.

Feldmanni artiklid on kirjutatud ladusas stiilis ja on kergesti loetavad. Sama võib öelda ka tema kirjutiste kohta teistes perioodilistes väljaannetes. Jakob Feldmann jääb Eesti jahinduse ajalukku viljaka autorina.