Jahimehe köök

Jõulud on meie peres väga tugevate traditsioonidaga. Alati sõidame mitmeks päevaks Viljandisse Heli ja Sergo juurde, kus meid siis kõvasti nuumatakse ja jõuluvana lapsed kingitustega üle külvab.

TEKST ja FOTOD KAIDO TOOM

Toanurgas on alati uhke jõulupuu, külas on kälimees oma perega, lapsed loevad salme või laulavad, et kingitusi lunastada ja alati on laual aurav põdralihapraad. Õhtul käime kõik koos kirikus, jõululaupäeval käime metsas ja viime ka metsaelanikele head-paremat nosimiseks. Metsa minnes on Helil kuum tee ja lihapirukad kaasa pakitud, need maitsevad alati suurepäraselt, teeb ju värske õhk kõhu tühjaks.

Mõni aasta tagasi, kui rääkisin Uus-Meremaal kolleeg Jordonile meie jõulutraditsioonidest, kuulas ta jutu vaikselt ära, vangutas siis pead ja ütles: „You poor bastard!“ Ehk siis talle tundus kogu see trall jube pikk ja piinarikas. Ta ei saanud aru, miks seda teha ja tundis mulle siiralt kaasa.

Mina aga kirjutan hoopis Sergo põdralihapraest, sest see on iga kord õhtusöögi nael, alati pehme ja suurepäraselt valmistatud. Retsepti saamiseks pidin pöörduma algallika juurde. Et asi ehedam oleks, tegin ettepaneku katta jõululaud juba novembri esimesel poolel. Noh, nii trenni mõttes. Leppisin oma ämma Heliga kokku ja tema oli päri, et me selle „pulli“ tema juures läbi teeme.

Reede õhtul sõitsimegi Viljandisse. Laupäeval toimus Suure-Jaani seltsis põdraajujaht, seega panin igaks juhuks ka jahivarustuse autosse. Kohale jõudes oli Sergol plaan juba paigas,

et hommikul ärkame varem, paneme liha valmis, lähme ise jahile. Naised kütavad ahju ära, panevad liha hiljem ahju ja vajadusel saadab Sergo näpunäiteid, mida ja kuidas teha.

Mõeldud-tehtud! Hommikul kell kuus äratus, varustus selga ja valmis ning Sergole kööki appi lihaga toimetama. Sergo rääkis, miks ja kuidas ja mis kogustes tema teeb, mina panin hoolega kõik kirja. Kui liha ettevalmistatud, võtsime linnast veel Hillari kaasa ja sõitsime kogunemiskohta. Nimekirja saime üle 20 mehe ja kolm hakkajat koera. Jahijuhataja Tarmo jagas meestele kohad kätte ja jahipäev algas.

Koerad tegid tublisti tööd ja kella kümneks olid põdralehm ja -vasikas kütitud. Tegime ühe suure tüki veel, kuid Diana enam nii lahke ei olnud.

Jahimajja tagasi jõudnud, kõnetas mind Tarmo: „Kuule, Kaido, sa kirjutad seal ajakirjas neid retsepte ja lugusid, vaata nüüd natuke köögis ringi ja tee vasikamaks ning sisefileed ära!“

No vaat seda au poleks küll oodanud, et hakkan 20 mehele kokkama! Mida ma teen? Endal pole mingit varustust ega maitseaineid kaasas. Korraks lõi pahviks, aga siis mõtlesin, et mis seal ikka, teen nii hästi, kui oskan ja sellest, mis valikus on. Pliit oli väga korralik ja potid-pannid olemas, toiduained pandi ka lauale, seega tagasiteed polnud. Osa meestest aitas sibulat ja küüslauku koorida ning hakkida, teised koorisid ja keetsid kartulid. Esmatöötlusruumides võeti samal ajal nahka ning jagati liha portsudeks.

Tegin meestele võis ja õlis praetud küüslaguleivad, kuhu läks peale väljast pruunistatud (medium rare) sisefileelõik ja sinna peale omakorda karamelliseeritud sibul ning küüslauk. Maksa praadisin lihtsalt võis ja õlis soola ning pipraga, osa maksa ja sisefilee ääretükid tegin kastmeks kartuli kõrvale. Ühel mehel oli sünnipäev, sestap oli laud rikkalik, ei puudunud suur tort ja ka morss oli kannus.

See oli väga tore jahipäev ja jällegi täis traditsioone, alates jahipäeva algusest kuni lõpuni. See, et edukas kütt laseb sooled ja see, kuidas lihaportse loosiga jagatakse, selles on midagi sellist, mida tavainimene ei tea ega näe.

Koju jõudes oli tund juba hiline ja naised kergelt pahurad, sest kõhud tühjad ja saun kütmata. Tõttasin appi ja võtsin prae ahjust, see tundus kuidagi jahe. Võtsime fooliumi pealt ja vaatame Sergoga praadi. Midagi nagu oli valesti – liha pealt kuidagi tume ja kuiv. Sergo oli küll saatnud naisele sõnumi, et pööraku vahepeal liha ümber. Naine pööraski lihapanni ahjus ringi. Aga mitte liha ennast! (Sergo pidas pööramise all silmas liha nagu kotleti pööramist: et see pool, mis enne oli all, tulnuks nüüd peale pöörata). Lisaks oli ahjus veidi vähe kuumust. Lõikasime servast küll mõned tükid, kuid nii kuiva ja kõva liha pole ammu saanud. Panime ülejäänud liha elektriahju järelküpsema.

Jõuame jälle traditsioonide juurde ehk traditsioone ei tohi lõhkuda. Kui Sergo on meile kogu aeg jõuludeks põdralihapraadi teinud, siis peab ta seda tegema ka edaspidi ja ikka ise, nii et kedagi teist sinna kallale ei lase.

Pane sügavasse ahjuvormi järgmised toiduained:

u 1 kg pekist kodusiga (umbes rusikasuurused tükid) u 2 kg põdraliha (umbes rusikasuurused tükid) 3 küüslauguküünt 4 mugulsibulat 4 porgandit (need lõika sellisteks tükkideks, mida hiljem hea kohe serveerida) 4 loorberilehte 4 tl soola u 40 tera musta pipart 1 sl jahimehe maitseainesegu pool sidrunit

Küta ahi soojaks ja lükka söed ahju tagaossa. Määri lihatükid pealt searasvaga. Nüüd täida ahjunõu umbes pooles ulatuses veega ja kata pealt fooliumiga ning pane ahju. Vahepeal pööra lihatükke ja pööra ka ahjunõud, et liha küpseks ühtlaselt. Küpsemisaeg kokku umbes neli-viis tundi.