CIC-i aastakoosolek

Ülemaailmse jahindusorganisatsioon CIC liikmete aastakoosolek algas 26. septembril. Avakõne pidas CIC-i president George Aman. Tervitussõnad Ungari poolt tõi peaministri asetäitja Zsolt Semjen.

Avapäeval toimusid paneeldiskussioonid. Huvirühmad ja eksperdid arutasid jahinduse ja maaelu üle. Räägiti maaelu tulevikust, zooloogilistest haigustest, väikeulukite majandamisest ja kitsaskohtadest.

CIC-i viiepäevasel aastakoosolekul osalesid EJS-ist Tõnis Korts, Andres Lillemäe, Andra Hamburg ja Urmas Salmu. EJS-i osalemine sellisel suurel üritusel oli võimalik KIK-i rahastatava välissuhtluse projekti toel.

Kolm päeva olid täis silmaringi avardavaid sõnavõtte. Püüdsime huvitavamaid võimalikult palju ka Eestisse tuua. Selleks salvestas meie videomeeskond koos kaameramehe Urmas Salmu ja reporter Andra Hamburgiga intervjuusid eri riikide tunnustatud arvamusliidritega.

Näiteks olime kohal, kui esitleti ulukiliha retseptiraamatut „CIC world game cookbook“. Ligi 300-leheküljelisse raamatusse on kogutud 209 retsepti 62 riigist ja viielt mandrilt. Retseptid on inglise keeles ning lähtekeeles, kust retsept pärineb. Raamatu autor Soňa Chovanová Supeková, kes on Slovakkia naisküttide seltsi president ja ühtlasi ka CIC-i Artemise klubi president, rääkis, et sai idee Soomest ning Eesti naisküttidelt. Igal riigil on raamatus oma ruum ja selle riigi ning retsepti autori tutvustus. Eesti retseptid on lisanud Triin Roostfeldt. Need on põdraliha-carpaccio, sokulihašašlõkk ning kartulipuder metssealihast hakklihakastmega. Raamatut saab juba tellida CIC-i kodulehelt. Maksab 40 eurot, mis sisaldab nii pakkimist kui ka tellimiskulu.

Kahel päeval kuuldust ja nähtust jäi eredamalt meelde Danene van der Westhuyzen, kes Namiibia jahindusorganisatsiooni NAPHA (Namibia Professional Hunting Association) juhina rääkis meedia mõjust. Küttimisest Aafrikas kuvatakse eurooplastele sootuks FACE Balti riikide asepresident Linda Dombrovska ja EJS-i tegevjuht Tõnis Korts esindasid FACE ja CIC aastakoosolekutel Baltimaade jahindust.

teine pilt, kui see on kohapeal. Küsimusest saab parema ülevaate, kui vaadata EJS-i kodulehelt ka Andra Hamburgi intervjuud Danene van der Westhuyzeniga.

Namiibia on hea näide, kuidas Aafrikas kaasatakse põliselanikke riigi looduskaitsesse. See on väga kuiv ja põuane, väheste loodusvaradega maa, võrreldes naaberriikidega, kus kaevandatakse teemante, naftat ja kaubeldakse isegi puhta joogiveega.

Riik on seadnud sisse range kontrolli jahinduse üle, mis saab seetõttu toimida vaid säästlikel alustel. Säästlikkus tähendab, et püütakse küttida vaid neid metsloomi, kes on juba järglasi andnud või pigem enam järglasi ei anna. Aastas kütitakse kuni 2% ulukipopulatsioonist, järelkasv on keskmiselt 20%. Seega ei ole võimalik väita, nagu toimuks üleküttimine.

Namiibias moodustab turism väga suure osa riigi sisemajanduse kogutoodangust. Välisturistid on küttimisõiguse eest valmis maksma kõrget hinda. Riik on otsustusõiguse andnud eelkõige kohalikele elanikele, kes tunnevad ja ohjavad nii küttimist kui ka kaitset kõige paremini. Kogu teenitud tulu jääb kohalikele. Tulu kasutatakse puhta joogivee, toidu hankimiseks ja elutingimuste parandamiseks. Luuakse uusi metsloomade reservaate jne. Kahjuks aga räägitakse ikka ja jälle sellest, kuidas Aafrikas hävitatakse jahipidamisega elusloodust.

Maailmas on suur probleem inimeste asustustiheduse suurenemine ja põllumaade laiendamine metsade arvelt, Namiibias aga hoolitseb eelkõige jahindus selle eest, et säästa metsloomade elupaiku. Inimesed, kes on eesmärgiks seadnud eluslooduse kaitse, peaksid mõistma, et jahindus teeb eluslooduses arvukust tasakaalustades täpselt sama. Me peame silmas üht ja sama eesmärki, aga saavutame selle erinevalt.