Eesti Jahimees nr 6 by Menu Kirjastus

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

KOERU JAHIMEESTE UNISTUS TÄITUS JÄRVSELJA ÕPPE- JA KATSEMETSKOND

100

TIIT TAMMSAAR

Metsis,

HIND 3 € ISSN 1406-6661

ürglooduse uhke esindaja

TÄNAME JÄTKUVA KOOSTÖÖ EEST JA SOOVIME TEILE RAHULIKKU PÜHADEAEGA!

Sisukord 24 6 Juhatuse koosolek novembris 1 2 Kindlustusühistu ÜKS 1 6 FACE aastakoosolek Budapestis 18 CIC-i aastakoosolek 20 Metsis – meie ürglooduse uhke esindaja 24 Vereta Jaht 2021 28 Koeru jahimeeste unistus täitus 32 Kiikla jahiseltsi esmakäitlushoone jahimaja

34 36 44 46

Tiit Tammsaar 70 Finesti 30. jaht Pikk tee düünides ehk lugu sellest, kuidas eestlane hirvepeibutamise Euroopa meistriks tuli

48 Küsimustele vastab Euroopa meister 49 Aju algus – uus jahisarvesignaal 50 Jahijutt 52 Noorkotkaste ja kodutütarde jahilaager 2021 58 Vibuküttide aastaring 60 Jahimehe köök 62 Järvselja jahimajanduse sada aastat 70 150 aastat Jakob Feldmanni sünnist 74 Võimas loodusja jahindusnäitus Ungaris 76 Moodsad vintrelvade padrunid 2021 77 Linnugripp on võtnud Euroopas

Lääne-Lahemaa jahiseltsi oma maja

epideemia mõõtmed

Esikaanel metsis (Tetrao urogallus)

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

KOERU JAHIMEESTE UNISTUS TÄITUS

Foto Ingmar Muusikus

JÄRVSELJA ÕPPE- JA KATSEMETSKOND

100

TIIT TAMMSAAR

Metsis,

HIND 3 € ISSN 1406-6661

ürglooduse uhke esindaja

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD

JÕ JA UL HI UK M IN EH G EL IKS E

ALASKA TUNDRA TURVACAMO ÜLIKOND

HART SKADE ÜLIKOND

27900

269

ALASKA TUNDRA ÜLIKOND

HART ALTAI LADY ÜLIKOND

34900

27900

Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

Jahindus- ja loodusajakiri 6 (273) 2021 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium. Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee TOIMETUS Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee PEATOIMETAJA Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee TEGEVTOIMETAJA Katrin Streimann katrin@menuk.ee TOIMETAJA Andra Hamburg andra@ejs.ee REKLAAM Küllike Ormus kyllike@menuk.ee, telefon 528 7418 TOIMKOND Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Endrik Raun, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil. KUJUNDUS MENU TRÜKK Printall Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest. Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

EESTI JAHIMEESTE SELTS Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee TEGEVJUHT Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee TEGEVJUHI ASETÄITJA Andres Lillemäe andres@ejs.ee Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks. Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

Keeruline aeg nõuab tarku otsuseid

ühenevad päevad ja pikenevad ööd annavad teada, et aastaring hakkab täis saama. Mööduvat aastat iseloomustab mitu märksõna. Kõik pole meeldivad. Jahimehed aga on head kohanejad. Siiani oleme ka probleemidega edukalt hakkama saanud. Kasutuseõiguse lepingute pikendamine. Just mööduval aastal sai protsess tuule tõeliselt tiibadesse ja seltsid tähtsustasid head läbisaamist maaomanikega. Volinike koosoleku ühtne otsus andis juhatusele kindla mandaadi pidada läbirääkimisi nii riigi kui ka maaomanike esindusorganisatsioonidega. Selle tulemusena on laualt kadunud nn nullvariant, mille korral kõik seltsid oleksid pidanud oma kasutuses olnud jahipiirkonna kasutamiseks konkureerima. Samuti on päevakorrast maas rahaliste lepingute nõue. Praegu on põhiküsimus lepingutega kaetus ja sellega seltsid ka tegelevad. Tänan neid jahindusjuhte ja jahimehi, kes on võtnud oma õlule lepingute sõlmimise raske koorma. Loodan, et kõik jahimehed hindavad vääriliselt nende panust. Avalduste esitamiseni keskkonnaametile lepingute pikendamiseks on jäänud aasta. Paljud seltsid said korda oma jahikojad. Paljud alustasid oma koja rajamist ja võib-olla mõned alles teadvustasid selle vajalikkust. Peaaegu pooled jahipiirkonnad ehk 158 jahikoda said riigilt toetust ligi kaks miljonit eurot. See on suur raha ja annab kindlasti tugeva tõuke meie jahiseltside arenguks. Siinkohal minu siiras tänu kõigile, kes selles mitmeaastases protsessis osalesid. Tänan kõiki jahimehi, kes oma vabast ajast seltsi käitlemiskohti üles ehitada aitasid. Selleks kulus kümneid tuhandeid töötunde ja tulemus on juba praegu hästi näha. See meede oli hädavajalik. Kõik algas ju sellest, et EJS palus maaeluministeeriumil avada toetusmeede kohtade rajamiseks, kus soojal ajal hoida metssearümpasid, kuni saabuvad analüüside vastused. Just tänavu tekkis jälle mitu sigade Aafrika katku puhangut metsas. Koroonaviirus. Meil on ära jäänud tegevjuhi traditsiooniline vastuvõtt ja suvine kokkutulek, samuti hulk muid üritusi, kus rahvas oleks kokku saanud. Vähem on tulnud ka külalisjahimehi välismaalt. See omakorda on mõjutanud meie majanduslikku olukorda. Sellele vaatamata oleme suutnud korraldada jahid ja täita küttimismahud. Viirused metsas ja ühiskonnas on olnud suur väljakutse, aga oleme edukalt hakkama saanud. Suur tänu kõigile liikmetele ja hoiame oma lähedasi ning seltsikaaslasi! Juba aastaid on mul südamel meie metsade uhkuse, põdra käekäik. Ehkki oleme suutnud kohati tema küttimisele pidurit panna, on paiku, kus põdra arvukus valmistab muret. Siit ja sealt kostab, et ei ole vasikaid või pole mitu nädalavahetust põtra näinud. Meil ei ole loota kellelegi teisele kui iseendale. Just meist kõigist ja meie otsustest oleneb, kuidas läheb meie suurimal sõralisel. Täpne loendus, valikuline küttimine ja sirge selg jahindusnõukogudes – vajame just seda! Tähelepanelik ja säästlik peab olema ka nn tuumikaladel ja püsilates, kus põdrad koonduvad. Kui sellistes kohtades ülemäära küttida, võivad teised piirkonnad jääda põtradest tühjaks. Peame põdra arvukust hoidma kogu Eestis! Omalt poolt luban, et kohtume enne järgmist hooaega keskkonnaagentuuriga ja lepime kokku õiglased küttimismahud, mis arvestavad mitte ainult inimeste, vaid ka populatsiooni huve. Tänan teid selle aasta eest ja kivi kotti! MARGUS PUUST Eesti jahimeeste seltsi president

- juhatus -

Juhatuse koosolek

NOVEMBRIS Eesti jahimeeste seltsi (EJS) juhatuse korraline koosolek toimus 17. novembril, seda juhatas EJS-i president Margus Puust. Koosoleku alguses õnnitleti 70. sünnipäeva puhul teenekat jahimeest, juhatuse liiget Tiit Tammsaart. TEKST EJS

Öösihik

Öösihiku võimaliku kasutuselevõtu võttis juhatuse eelmisel koosolekul kõne alla juhatuse liige Jaak Volmer. Seda on toetanud Riho Breivel, Tiit Tammsaar ja juhatuse mitu teist liiget. Asjatundjatena olid koosolekule palutud ekspert Aivar Alavere ja Sven Põierpaas siseministeeriumist. EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe tegi kokkuvõtte, kuidas kasutatakse öösihikut naaberriikides. Jaak Volmer andis ülevaate, miks öösihikute küsimus on päevakorral. Tema sõnul võiks kaaluda öösihiku kasutamist sigade Aafrika katku (SAK) ajal riikliku ülesande täitmiseks: metssigade arvukuse piiramiseks, samuti võõrliigi kähriku, aga ka kopra ja karu küttimisel. Ekspert Aivar Alavere tutvustas öövaatlusseadmete ja -sihikute küsimust ametist tuleneva kogemuse põhjal. Igasuguste seadmete kasutamisel on kõige tähtsam turvalisus ja ohutus. Alavere sõnul on keskmine Eesti jahimees eetiline ja sellest peaks lähtuma. Tema sõnul loovad öövaatlusseadmed, näiteks võrreldes kunstlike valgusallikatega, parema võimaluse näha selgelt objekti, keda kütitakse. Ekspert vastas ka küsimustele. Siseministeeriumi seisukohta tutvustas Sven Põierpaas. Ta rääkis, et relvaseadus on koostatud ammu ja elule jalgu jäänud. Kui öövaatlusseadmetega tegeleda, siis tuleb peale relvaseaduse vaadata ka teisi seadusi. Temani jõudis küsimus SAK-i jõudmise tõttu meie riiki 2015. aastal. Sven Põierpaas rõhutas ka eetilist

külge. Praegu ei ole enam tegemist mugavusküsimusega. Ta tutvustas ka seaduste koostamist ja seda, mida peab seejuure arvestama. Relvaseadus on ehitatud üles vajaduspõhiselt. Jahimehed peaks endale täpselt selgeks tegema, mida neil vaja on, määrama põhimõtted ja kehtestama piirid. Sven Põierpaas tänas EJS-i hea koostöö eest ja leidis, et ministeeriumis ei nähta erilist probleemi, kui EJS teeks ettepaneku need seadmed kasutusele võtta. Ministeerium on valmis asja arutama. Juhatuse liikme Jaanus Põldmaa sõnul on põllumeestele tähtis küttida võimalikult rohkem metssigu ka viljapõllult. Jaak Volmer pakkus, et probleemi võiks kajastada ajakirjas Eesti Jahimees: nii tekiks arutelu ja teave liiguks. Aigar Jürjensi arvates aitab öösihik lahendada ka nuhtlusisendite küsimust. Mati Kivistiku sõnul aitaks öösihik lahendada Lõuna-Eestis tähnikhirve probleemi. Juhatus kiitis heaks Andres Onemari ettepaneku moodustada komisjon, kes sõnastab küsimused liikmetele. Komisjoni kuuluvad Jaak Volmer, Endrik Raun, Tõnis Korts ja Andres Lillemäe.

Aasta 2022 teema

November on õige aeg, et üle vaadata, milline võiks olla EJS-i järgmise aasta teema. Liikmeid kaasati kodulehe abil. Laekus üheksa ettepanekut, kõik koos selgitustega. Ettepanekud olid järgmised. • Jahiga tugevaks ja terveks! (Andres Onemar) • Jahiretke aasta (Priit Tiks) • Kasutusõiguse(loa) aasta (Margus Kukk) • Külla naaberjahimeestele (Arvo Kriventsel) • Mentor-jahimees (Evert Kapp) • Väärtusta väikeulukit! (Raili Eller) • Jahimehe aasta (Marko Vinni) • Väärtusta jahisaaki! (Ive Kuningas) • Vaatluste aasta (Klemens Kasemaa) Kõik teemad on asjakohased ja vajalikud. Juhatuse liikme Ive Kuninga ettepanek oli ühendada Raili Elleri pakutud „Väärtusta väikeulukit!“ ja kogu jahisaagi teema ning tema pakkus aasta teemaks „Väärtusta jahisaaki!“. See teema jäi kõige rohkem kõlama, ent juhatuse liikmed otsustasid veel mõelda. Otsus langetatakse detsembris. Kõik pakutud teemad olid väga head, seega saab neid kasutada järgmistel aastatel.

Kasutusõiguse load

Öövaatlusseadmed loovad parema võimaluse näha selgelt objekti, keda kütitakse. 6

Margus Puust andis ülevaate kogu Eesti kohta ja rääkis kohtumistest ministriga. Praegu on Eestis 328 jahipiirkonda. Jahindusnõukogudele on esitatud 135 taotlust. Veel on esitamata 193 taotlust. Jahindusnõukogud on andnud 72 toetavat seisukohta, toetatud ei ole (sh korduvad) 51 korda. Jahindusnõukogude

- juhatus otsuste ootel on 63 taotlust. Keskkonnaametile on esitatud 42 pikendamistaotlust, veel on esitamata 30, pikendatud on 32 taotlust, pikendamata on 296 taotlust. Ministriga on kohtutud mitu korda. Viimati oli kõne all see, kuidas jahindusnõukogu liikmed saaksid kontrollida, kas jahimeeste sõlmitud lepingud on tõesed. Ministri ja keskkonnaameti seisukoht oli, et kontrollima peab riik. Erametsaliit on soovinud saada infot jahiseltsidelt kuu aega enne jahindusnõukogu ja kontrollida ka ise. EJS on seisukohal, et kontrollifunktsioon peaks jääma riigile.

Suurkiskjate ohjamiskava

Suurkiskjate ohjamiskava 2022–2031 koostamisest tegi ülevaate juhatuse liige Priit Vahtramäe, kes tutvustas, kuidas EJS-i esindajad on kava koosta-

... kui vasikaid ei ole, siis nende küttimata jätmist ei peeta küttimismahu täitmatajätmiseks. mises osalenud, milliseid ettepanekuid on tehtud ja mida arvestatud.

Autasustamine

Viljandimaalt laekus avaldus autasustada EJS-i teenetemärgiga Kobras ja tänukirjaga Viljandimaa jahimeeste liidu Heimtali jahiseltsi liiget Rein Arvistot tema 80 aasta juubelisünnipäeva puhul 11. novembril 2021. Tänavu täitub tal jahimehestaaži 55 aastat. Rein on mänginud jahisarve Viljandimaa jahimeeste liidu jahisarve-

ansamblis ja EJS-i kokkutulekutel ning muudel üritustel. Heimtalis ei alga ükski jaht tema jahisarveta. Juhatus otsustas avalduse rahuldada.

Muud küsimused

Jahirahu kuulutatakse välja IdaVirumaal 15. detsembril. Selle kohta andis teavet juhatuse liige Marko Vinni. (Vt juuresolevat kuulutust!) Registreerimisvõimalus ja teave on kodulehel. Tiit Tammsaar rääkis põdra küttimismahtude täitmisest. Mõnes piirkonnas on probleeme vasikate küttimisega, sest neid lihtsalt pole. Juhatuse liikmed vahetasid kogemusi. Mõnes jahindusnõukogus on otsustatud, et kui vasikaid ei ole, siis nende küttimata jätmist ei peeta küttimismahu täitmatajätmiseks. Seda soovitasid juhatuse liikmed rakendada ka teistel. Juhatuse järgmine koosolek toimub 18. jaanuaril.

Hea jahimees kaaslasega! Olete oodatud üleriigilisekaaslasega! jahirahu väljakuulutamisele Hea jahimees

15. detsembril 2021 Mäetagusel Ida-Virumaal.

Olete oodatud üleriigilise jahirahu väljakuulutamisele

Jahirahu kuulutame välja kell 19 Mäetaguse mõisa trepil. 15. detsembril 2021 Mäetagusel Ida-Virumaal. Järgneb õhtusöök ja meelelahutusprogramm Mäetaguse kultuurimajas. Jahirahu kuulutame välja kell 19 Mäetaguse mõisa trepil. Järgneb õhtusöök ja meelelahutusprogramm Õhtu juht ja muusika Raul Räitsak. Mäetaguse kultuurimajas. Toimub IVJS-i ajalooraamatu esitlus.

15.

Juttu vestab ja meeleolu loob Guido Kangur. Õhtu juht ja muusika Raul Räitsak. ToimubNõutav IVJS-i ajalooraamatu esitlus. kehtiv vaktsineerimistõend! Juttu vestab ja meeleolu loob Guido Kangur.

Osavõtutasu 50 eurot inimese kohta.

Nõutav kehtiv vaktsineerimistõend! Registreerimine 10. detsembrini

tel 602 5970 või ejs@ejs.ee Osavõtutasu 50 eurot inimese kohta. Registreerimine 10. detsembrini tel 602 5970 või ejs@ejs.ee

Soovi korral ööbimin 2-kohalise toa hind 95 eurot öö. Sisalda ka hommikusööki ja SPA-külastus Majutuse broneerimin v Soovimaarja@moisahotell.ee korral ööbimine. 5551 421 2-kohalise toa hind 95 eurot öö.telefon Sisaldab ka hommikusööki Jahirahu” saab majutus Märksõnagaja“SPA-külastust. hinnast 20% all Majutuse broneerimine maarja@moisahotell.ee või telefon 5551 4214. Märksõnaga “Jahirahu” saab majutuse hinnast 20% alla.

- uudised Kehra gümnaasiumis õpetatakse valikainena taas jahindust. Jahinduse õpetaja Andres Üpruse sõnul toimub jahindusõpe juba kolmandat korda. Varem on valikaine olnud õppeaastatel 2017/2018 ja 2019/2020. Valikainete suurele hulgale vaatamata leidub ikka neid, kellele jahindus huvi pakub. „Seekord on lapsi seitse, neist kolm tüdrukud. On nii neid, kellel on olnud mõningane kokkupuude jahindusega tuttava jahimehe abil, aga ka selliseid, kellel on tekkinud lihtsalt huvi,“ ütleb õpetaja. Valikaine maht on päris suur, 35 tundi. Selle ajaga jõuab jahindusest nii mõndagi rääkida. „Esimesed tunnid on tehtud, oleme läinud ajas tagasi ja uurinud, kuidas jahindus on alanud. Tutvusime meie metsade suur- ja väikeulukitega ning lindudega,“ räägib Üprus. Kursusel on plaanis peale teooriatundide ka praktiline tegevus, näiteks lasketiiru külastamine, jäljeõpe, peibutusvahendite kasutamine ja trofeede tundmaõppimine, vaadatakse ka loodusõppefilme.

FOTO EJS

Joel Leppik kütitud hirvepulliga.

JAHINDUS KEHRA KOOLIS

Punahirve tipptrofee Hiiumaalt

Jahindusõpe toimub Kehras juba kolmandat korda.

Keskkonnaameti järelevalveosakond tegi kontrollreide Oktoobris kontrolliti enamikku Lääne- ja Hiiumaa jahipiirkondadest. Läänemaal avastati viis ja Hiiumaal kümme rikkumist. Kahel Läänemaal kontrollitud ühisjahil oli kõik korrektne ja ühtegi rikkumist ei olnud. „Läänemaal avastatud rikkumised olid valdavalt seotud relva ohutusnõuete eiramisega,“ rääkis keskkonnaameti Läänemaa järelevalvebüroo juht Jaanus Müür. „Jahiohutus ja korrektne ümberkäimine tulirelvadega on asjad, millega kompromisse ei tehta. Laetud relva hoidmine autos on lubamatu, sest see seab ohtu nii iseenda kui ka teised jahimehed.“ Novembri keskpaigas alustasid keskkonnainspektorid jahikontrollide käigus Jõgevamaal kuus ja Tartumaal 11 väärteomenetlust. Rikkumised olid valdavalt taas seotud jahirelvadega väära ümberkäimisega ja jahipidamisõiguse tasu maksmata jätmisega. „Tõsisemad rikkumised olid niisugused, kus jahimehe autost leiti laetud relv,“ rääkis keskkonnaameti Tartumaa järelevalvebüroo juht Tanel Türna. Ohutusnõuete kohaselt peab jahirelv olema sõidukis laadimata: padruneid ei tohi olla rauas ega relvale kinnitatud salves. Relvadega seotud ohutusnõuete rikkumisi avastati kahes maakonnas kokku kuus, seitsmel juhul olid jahimehed jätnud maksmata tasu jahipidamisõiguse eest, kolmel juhul kasutati poolautomaatsel jahirelval lubatust suuremat salve ning ühel

FOTO Andra Hamburg / EJS

FOTO Andres Üprus

Hinnati Hiiumaa kõigi aegade kõige vägevamad punahirvesarved. „Kohe oli näha, et tegemist on tipptulemusega, mis võiks isegi troonilt lükata senini saarlaste nimel oleva Eesti rekordi,“ kommenteeris vanemtrofee-ekspert Andres Lillemäe Hiiumaal kütitud hirvesarvi. Komisjoni hinnangul oli hirvepull kütitud just õiges vanuses, 11,5-aastasena. Hiiumaal Leluseljal 28. septembril 2021 Joel Leppiku kütitud punahirve sarved said punktide kokkuarvestamisel tulemuseks 240,18, mis on Eesti kõigi aegade kolmas ja praegu Hiiumaa parim. Eelmine hiidlaste tipptulemus oli Joonas Jõpiselja 2019. aastal Emmastes kütitud hirvepull tulemusega 237,36 punkti.

juhul alustati väärteomenetlust suuruluki kehtiva laskekatsetunnistuse puudumise tõttu. „Hea meel on selle üle, et lõviosa kontrollitud jahimeestest käis relvaga ümber korrektselt ja olid vastutustundlikult ka oma kohustused täitnud,“ ütles Tanel Türna. „Järelevalve käigus kontrollitakse jahipidamise dokumentide kehtivust, kütitud ulukite jahilubade täitmist ja loomulikult ka tulirelvade ohutut käsitsemist,“ selgitas keskkonnaameti eluslooduse ja kalanduse järelevalve arendusosakonna peainspektor Liivi Plumer. „Kui rikkumisi ei ole, kulgeb kontroll kiiresti ja jaht saab sujuvalt jätkuda.“ Jahitunnistuse ja suuruluki laskekatse tunnistuse kehtivust saab iga jahimees kontrollida Metsise andmebaasist. Kui jahipiirkond väljastab elektroonilisi jahilube, siis saab oma jahilubade seisu kontrollida Jahise andmebaasist. Relvaloa kehtivust saab kontrollida PPA iseteenindusest ja jahipidamisõiguse tasu saab maksta ning makse kehtivust kontrollida Pilet.ee keskkonnast.

- uudised Sigade Aafrika katkust (SAK) on siiani puutumata jäänud Hiiumaa. Kui katk mandril plahvatas, siis sättisid ka hiidlased ennast võitluseks valmis. Töötati välja strateegiad: esmalt selleks, et katk saarele ei jõuaks ja edasi tegevuskavad juhuks, kui peaks jõudma. Aastad läksid, taud ei ole tulnud siiani. Kõrgessaare jahipiirkonna mehed olid 6. novembril Kõpus jahil. Ja siis tuli hetk, mis kõigil seljad sirgeks tõmbas: leiti surnud emis ja kolm põrsast. Kas tõesti katk? Tõenäosus oli suur. Kohalik veterinaar võttis proovid, loomad maeti. Hiidlased jäid ootele. PTA-st tuli 9. novembril vastus: proovid katkule negatiivsed. Nii ei ole see sigade hävituskoletis veel saarele jõudnud, kuid ennast meelde tuletas küll! Lahinguvalmidus sai ootepäevadel läbi käidud, madalstart valmis pandud. Keegi ei tea, mida tulevik toob. Asjatundjate hinnangul on katku jõudmine saarele aja küsimus. Siiani oleme saanud ajapikendust. Anu Sarapuu Hiiumaa jahimeeste selts

Koerte katk levib

Valga vallas leitud rebasel ja Väike-Maarja vallas Kiltsi alevikus leitud kährikul tuvastati koerte katk. Vaktsineerimata loomadel lõpeb haigus üldjuhul surmaga. Põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda sõnul on koerte katku tuvastatud nii eelmisel kui ka sel aastal peaaegu kõikjal Eestis. „Haigust on tuvastatud nii Põhja- kui ka Lõuna-Eestis, samuti Hiiumaal. Koerte katk on väga nakkav ja ohustab kõiki koeri, seega tuleks lemmikud vaktsineerida, sest see on ainus viis haigestumist ennetada.“ Koerte katk ohustab igas vanuses koeri, ennekõike on kutsikaid ja noori. Eelmisel ja sel aastal on koerte katku juhtumeid tuvastatud Harju-, Rapla-, Tartu-, Pärnu-, Lääne-Viru-, Võru-, Hiiu-, Jõgeva- ja Valgamaal. Koerte katku leviku vältimine » Vaktsineeri lemmiklooma pidevalt ohtlike nakkushaiguste vastu, nagu marutaud, leptospiroos, parvoviirus ja koerte katk. » Väldi lemmikloomade kokkupuudet metsloomadega. » Kui märkad või leiad haigeid, kummaliselt käituvaid metsloomi, teavita loomaarsti, kohalikku jahiorganisatsiooni või edasta info riigiinfo telefonile 1247. » Haige metslooma viimine koju või ravile pole soovitatav, sest nii soodustatakse nakkuse levikut.

ck FOTO Shuttersto

HIIUMAA ON SENINI PÄÄSENUD

Oktoobriga lõppenud jahihooajal kütiti 87 karu. Jahimehed realiseerisid kogu riigi eraldatud küttimismahu. Jahimeeste seltsi tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul realiseeriti eraldatud küttimismaht kiiresti, mis näitab, et karuasurkond on heas seisus. „Karujaht lõpetati sisuliselt poole hooaja pealt, sest riiklik küttimismaht sai täis. Karudel läheb viimastel aastatel hästi, seda näitavad ka jahimeeste tihenenud kohtumised mesikäppadega ning nende sage sattumine rajakaamera ette.“ Enim karusid (13) kütiti LääneVirumaal, 12 mesikäppa tabati Ida-Virumaal ning 11 Järvamaal. Lääne- ja Võrumaal kütiti mõlemas üks karu, Saare ja Hiiu maakonnas karusid ei kütitud. Puuduvad ka andmed karude esinemise kohta saartel. Eesti karuasurkond kuulub loodusdirektiivi IV lisasse, mis tähendab, et karu on pärast Euroopa Liiduga ühinemist kaitsealune liik. Karujahti saab pidada erilubade alusel, et vältida tema tekitatud tõsist kahju viljasaagile, kariloomadele või muud liiki varale. Karujaht on lubatud 1. augustist kuni 31. oktoobrini.

FOTO EJS

KARUJAHI KÜTTIMISMAHT TÄIDETUD EJS-i ja PTA infopäeval osales 60 inimest.

Ulukihaiguste teabepäev Eesti jahimeeste selts (EJS) ning põllumajandus- ja toiduamet (PTA) korraldasid 27. oktoobril Tartu jahindusklubis jahimeeste teabepäeva, kus räägiti SAK-ist, marutaudist, koerte katkust ja teistest ulukite haigustest. Veebis oli ülekanne, osales 60 inimest. EJS-i tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul on sellised teabepäevad nii jahimeestele kui ka veterinaarametnikele äärmiselt vajalikud: „Jahimeestena saame värsket infot otse algallikast ja see on väga tähtis metsas toimetamiseks. Praktilist teavet saame edastada veterinaaridele ja see on omakorda nendele vajalik.“ Päeva juhatas sisse ja suunas Olev Kalda, PTA loomatervise- ja heaolu osakonna juhataja. Ülevaate marutaudiprojektist tegi Enel Niin PTA-st, trihhinella uuringutest ja ehhinokokkide projekti tulemustest rääkis Epp Moks veterinaar- ja toidulaboratooriumist; SAK-i analüüside kokkuvõtte, proovide võtmisest, pakendamisest ja laborisse saatmisest tegi ülevaate Katrin Mähar veterinaar- ja toidulaboratooriumist; SAK-i olukorrast Eestis ja mujal kõneles Maarja Kristian PTA-st, bioturvalisusest jahil ja bioturvalisuse kontrollist jahimajades tegi ettekande Anne-Ly Veetamm PTA-st; jahimeeste ja PTA andmevahetusest rääkis Helen Prommik PTA-st ning uusi nutirakendusi tutvustas Maarja Kristian PTA-st. EJS tänab ja tunnustab PTA-d sisuka teabepäeva eest ning loodab, et igapäevane tõhus koostöö jätkub ja sarnaseid üritusi korraldatakse üsna pea veel. Videosalvestust ja ettekandeid näeb QR-i abil.

- uudised RAHVUSLOOMALE PÜHENDATI EUROMÜNT FOTO Shutterstock

SAK LääneVirumaal

Ühel surnuna leitud ja kahel kütitud metsseal Lääne-Virumaal Haljala vallas leiti SAK-i viirus. Põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaoluosakonna juhataja Olev Eesti rahvusloom Kalda sõnul oli oktoobri alul tuvastatud SAK-i viiruse korral selge, et need leiud ei jää viimasteks. „Siis leiti viirust veel ühel metsseal Lääne-Virumaal ja kahel Võrumaal,“ ütles Kalda. „Uued leiud annavad meile selge sõnumi viiruse leviku hoogustumisest nendes piirkondades. Jahimehed on teinud väga tänuväärset tööd taudi leviku piiramisel. Nagu leiud näitavad, ei ole veel käes hetk, kus võime ennast turvaliselt tunda. Seetõttu on väga tähtis mitte unustada surnud metssigade otsimist ja keskkonnast eraldamist, bioturvalisuse meetmete rakendamist ja metssigade populatsiooni kontrolli all hoidmise vajalikkust.“ Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul on tänavu märgatavalt suurendatud metssigade küttimismahte: „Meile on antud ülesanne küttida 14 000 metssiga, et tagada arvukus üks isend 1000 ha kohta. Paiguti on metssigade arvukus suurenenud. Praegustes tingimustes metssigu hoida ei tohi ja ära tuleb küttida kõik nähtavad metssead. Taas on aktuaalne valik, kas küttida või matta.“

Oktoobri lõpus saatis Eesti Pank ringlusesse rahvusloomale hallhundile pühendatud kaheeurose mündi. Mündikaardi autor on Eesti kroonide kujundaja Vladimir Taiger, kes osales nõustajana ka mündi kujunduse juures. Mündi on kujundanud disainer Maria Meos. Mündid vermiti Leedu rahapajas. EJS-ile rääkis mündi saamise taustaloost rahvuslooma ümarlaua eestvedaja Helen Arusoo. Videot näeb QR-i kaudu.

Läänemaa hooaja avajahi jäädvustas Kanal 2 saate „Roaldi retked“ võtterühm.

FOTO Riho Nagel

HUNT

MARIA MEOS pühendusmündi kunstnik

Hooaja avajaht Haapsalu jahiselts ja Läänemaa jahindusklubi pidasid 2. oktoobril Haapsalu jahiseltsi jahimaadel hooaja esimest ühisjahti, mis pälvis palju tähelepanu. Ühisjahil osalesid teiste hulgas ka endine keskkonnaminister Tõnis Mölder, asekantsler Marku Lamp, EJS-i president Margus Puust ja tegevjuht Tõnis Korts. Jahi võttis üles Kanal 2 saate „Roaldi retked“ võtterühm. Ühisjaht algas rivistusega, jahijuhataja oli Haapsalu jahiseltsi esimees Olev Peetris. Osalejaid tervitas ja avakõne pidas Läänemaa jahindusklubi esimees Endrik Raun, Eesti jahimeeste seltsi poolt andis tervitused edasi president Margus Puust.

MÜLLER Ühisjahil tehti kaks aju, millest esimeses kütiti kolmMADIS põdraEesti Panga president pulli ja üks mullikas. Kahe aju vahel peeti koos lõunapaus, kus maitsti Haapsalu jahiseltsi liikme ja „ihukoka“ Sulev Heinpalu hõrgutisi. Jahi lõpuks süüdati lõkked, traditsiooniliselt austati ulukeid ja tänati edukaid kütte jahisarvesignaalide saatel. Jahisarve puhusid Endrik Raun ja Martna jahiseltsi jahimees Meelis Kaustel. Tänukõne osavõtjatele ja korraldajatele pidas Tõnis Mölder. EJS tänab väga hea jahikorralduse ja ilusa jahipäeva eest Haapsalu jahiseltsi jahimehi, esimeest Olev Peetrist ning Läänemaa jahindusklubi juhatuse esimeest Endrik Rauni.

hirveaedades. Mõned võõrliigid suudavad uutes oludes paljuneda ja mõjutavad kohalikku loodust negatiivselt, mistõttu nimetatakse neid invasiivseteks või looduslikku tasakaalu ohustavateks võõrliikideks. Tähnikhirv võib meie loodusele tekitada negatiivset mõju, sest nad ristanduvad punahirvega. „Osa isendeid Eestis arvatakse olevat ka ristandid, aga sellest saab aru alles kolju järgi, kas tegemist tähnikhirve, punahirve või nende ristandiga,“ selgitab Erkki Etverk.

Jahindus- ja looduslaager Tartumaal Septembri lõpus korraldas Maarja jahikoda koostöös Tartu keskkonnahariduse keskuse Tartu loodusmajaga nende huvikooli lastele jahindus- ja looduslaagri. Laager algas õunamoosi keetmisega reede õhtul. Laupäeval pidas esimese jahindusloengu lastele Tartumaa jahimees Viljar Ilves, andes ülevaate jahinduse ajaloost, jahipidamisviisidest, eesmärkidest ning jahieetikast. Pärast loengut näitasid ja rääkisid lastele oma jahikoertest jahimehed Ülo Poolak ja Jaak Laurikainen. Nad näitasid koerte GPS-seadmeid ja tutvustasid Huntloci võimalusi. Lisaks jahikoertele said laagrilapsed näha ka politseil ja päästjatel abiks käivat otsingukoera. Koera omanik Liis Kraut lubas lastel end ära peita. Ükskõik kui hästi lapsed seda ka ei teinud, leidis koer nad väga kiiresti üles. Pärastlõunal sõideti Saare järve äärde, kus loodusmatkajuht Vahur Sepp viis lapsed ümber Saare järve kulgevale metsanduslikule õpperajale. Pea kolmetunnisel loodusmatkal saadi korralik ülevaade kohalikust loodusest. Pärast õhtusööki meisterdati Eesti jahinaiste juhatuse liikme Maria Põhako juhendamisel luust ja sulgedest unenäopüüdjaid ning ehteid. Enne öörahu said lapsed nautida lõkketulevalgust ning sügisest tähistaevast. Pühapäeval tutvustas Maarja jahikoja liige Elger Jakovlev Maarja kooli lasketiiru ja enne laagri lõppu tehti üritust kokkuvõttev viktoriin. Laagri lõpetamisel tänas Maarja jahikoja juhatuse esimees Priit Tiks vahvaid laagrilisi ja oli rahul, et jahikoda on leidnud rakendust ka loodushuviliste laste ning kogukonna seas. Maarja jahikoda tänab kõiki abilisi ja toetajad, kes laagri toimumisele kaasa aitasid!

Loodusmatkajuht Vahur Sepp viis laagrilised ümber Saare järve kulgevale metsanduslikule õpperajale.

Naiskütt Maria Põhako õpetas luust ja sulgedest unenäopüüdjaid ja ehteid valmistama.

FOTOD Priit Tiks / Maarja jahikoda

Lääne-Virumaal Tudu küla lähedal Anguse jahimaadel kütiti 8. oktoobri õhtul tähnikhirv, kes on sealkandis võrdlemisi haruldane isend. Kuidas tähnikhirv Anguse jahimaadele sattus, pole kindlalt teada. Aastal 2013 jäi tähnikhirv Permisküla jahimaadel rajakaamerasse, seega arvati nüüd, et tegemist võis olla sama isendiga, kes oli lääne poole liikunud. Kohalikud jahimehed olid tähnikhirve arvatavasti ka varem näinud. Selle liigiga aga kogemusi polnud, seega ei osatud varem midagi kahtlustada, kuni tähnikhirv selle aasta kevadel piirkonnas rajakaamerasse jäi. Kohaliku jahiseltsi esindaja Erkki Etverk andis teada, et loom kütiti tavalise ühisjahi käigus, kui peeti jahti põdrale: „Jahikoer võttis tähnikhirve jälje üles ja loom tuli ajust välja laskekaugusesse.“ Eestis on tähnikhirve kohatud üksikjuhtudel 1980. aastatel Alutagusel ning 2013. aastal Võrumaal Lasval ja Ida-Virumaal Permisküla lähistel. Pärast seda nähti ja kütiti tähnikhirv 2014. aastal Saaremaal. Viimati nähti tähnikhirve teadaolevalt rajakaamera vahendusel 2019. aastal Meeksi jahipiirkonnas Tartumaal. Tähnikhirv on võõrliigina meie maadele rännanud valdavalt Venemaalt ja Lätist, kus neid peetakse

Lääne-Virumaal kütiti võõrliik ‒ tähnikhirv.

FOTO erakogu

Tähnikhirv Tudu küla lähedal

- uudised -

- KASULIK -

Kindlustusühistu ÜKS Kindlustunne jahile kaasa! Jaht on suuremale osale jahimeestest tore hobi, millesse panustatakse päris palju aega ja raha. Vastu saadakse kuhjaga häid emotsioone: nädalavahetused looduses värskes õhus, kohtumised heade jahikaaslastega, liikumine, tervis …

eegi aga pole kaitstud ootamatuste eest, eriti veel siis, kui tegemist on relvadega. Jahiõnnetused on kurb tegelikkus. Neid juhtub küll harva, kuid paraku käivad need eluga kaasas. Võrdluseks võib tuua autosõidu, millega puutub kokku enamik inimesi. Autosõit on mugav ja kiire võimalus jõuda punktist A punkti B, lisaks on rallihuvilise eestlase jaoks auto ka sõidurõõm ja nauding. Ent ka autosõit on paratamatult omajagu ohtlik. Seetõttu on iseenesestmõistetav, et autoomanikel on taskus vähemalt kohustuslik liikluskindlustus, teisiti ei ole lihtsalt võimalik. Jahil loodavad jahimehed aga, et kõiki ohutusreegleid täites midagi ootamatut ei juhtu. Ent relvadega ei pruugi õnnetus juhtuda sugugi lohakusest, teinekord piisab väikesest hajameelsusest või halbade juhuste kokkusattumisest. Jahimeeste selts on püüdnud aastate jooksul leida kindlustusseltsidelt konstruktiivset pakkumist jahindusele, kuid senini pole see õnnestunud. Kindlustusühistu ÜKS on alustav Eesti oma ettevõte, kus jahimeestele pakutakse võimalust arendada välja sobivaid kindlustusliike. Kavas on hakata pakkuma jahikindlustust, mis senini on olnud tühimik siinsel kindlustusturul. Eesmärk on eelkõige maandada õnnetusjuhtumeid jahil ja kindlustada ka kannatanu ülalpeetavaid. Väike kindlustusühistu suudab suurte korporatsioonidega võrreldes olla märksa paindlikum ja arvestada kliendi soovidega. Kindlustusühistusse ÜKS kuuluvad jahimehed on ühtlasi ühistu klient-omanikud, mis tähendab, et nad räägivad kaasa teenuste kujundamisel, saavad nendest osa ja võivad saada hiljem ka omanikutulu. Koduleheküljel www.eky.ee saab täita kindlustusühistu ÜKS liikmeks astumise avalduse ja maksta liitumistasu. Samalt leheküljelt leiab Eesti inimeste arvamusi, miks nad on otsustanud hakata kindlustusühistu ÜKS klient-omanikuks.

TULEVIKUKASUM JÄÄB ENDALE Küsimustele vastab Ontika jahiseltsi esimees Ralf Burk Ida-Virumaalt.

Miks otsustasite astuda kindlustusühistu ÜKS liikmeks ja teha osakapitali sissemakse? Astusin liikmeks ehk osanikuks juba 2020. aasta alguses, kohe pärast kindlustusühistu asutamist, sest oli vaba raha, millega olin nõus riskima, et tulevikus, näiteks 10‒12 aasta pärast, suuremaid dividende teenida. Mida annab ühistuline ettevõtlus, sh ühistuline kindlustus igale osalejale, liikmele, inimesele? Tegemist on ühistegevusega, seega osanikule ehk liikmele annab boonussoodustus või boonus (ingl bonus-malus) eeliseid mitteliikmete ees. Kuidas ja kas kavatsete kasutada kindlustusühistu teenuseid ja milliseid? Kas soovitate jahimeestel liituda kindlustusühistuga? Olen töötanud umbes 20 aastat kindlustuses. Nägin, millised summad läksid omanikele ja selle pealt ei teeninud kliendid ega riik midagi. Miks peaks tulevikukasum minema riigist välja, kui võib rikastada ühistu liikmeid ehk osanikke? Liikmed teavad, milliseid kindlustustooteid on riigis puudu või on need väga kallid (näiteks jahikoerad, relvad, õnnetusjuhtumid jne). Jahimeestel on kodud, autod, masinad, jahimajad (kus toimub juba ühistegevus), reisitakse jne – kõike seda on vaja kindlustada. Miks peaksin suunama oma raha mõnele välismaisele firmale, kui on võimalus endal ja oma jahikaaslastel sellest kasu saada?

JÕ JA UL HI UK M IN EH G EL IKS E

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD

Elektrilise soojendusega tooted SOOJENDUSEGA ALUSKINDAD

13900

SOOJENDUSEGA PAKSUD KINDAD

18900

SOOJENDUSEGA SISETALLAD

10900 -

BURREL ACTIVE HUNTER AKTIIVKÕRVAKLAPID

5900

Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

SOOJENDUSEGA VEST

13900

Burrel rajakaamerad BURREL 2 G

19900

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

BURREL 4 G

24900

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

- VÄLISUUDISED -

Põtradest on kasu

Rahvusvaheline looduskaitseorganisatsioon BirdLife avaldas Euroopa liikide punase raamatu uue nimekirja. Nimekirjas on ligi 544 kirjet Euroopas pesitsevate linnuliikide kohta, kelle staatust muudeti või uuendati. Rangema kaitse all on nüüd näiteks soopart, tuttvart, hahk, tutkas, tikutaja, punajalg-tilder ja künnivares. Leevendati aga merivardi, auli, rabapüü, lumepüü, Tšukari nurmkana ehk kalju kivikana, mustsaba-vigle, suurkoovitaja, hõbekajaka ja vainurästa liigikaitsestaatust. Euroopa liikide punases raamatus on kirjed rohkem kui 10 000 Euroopa liigi kaitse kohta. Raamatut vaadatakse pidevalt üle ja uuendatakse.

Rangema kaitse alla võeti ka tikutaja ehk taevasikk.

Põtradel on varuks üks üllatav roll. Selgub, et metsas rahulikult oksi ja võrseid nosivad põdrad võivad enese teadmata leevendada mõnd kliimamuutuse tagajärge. Kui kliima soojeneb, siis kasvavad puud paremini. Lehtpuud on kiirema kasvuga kui okaspuud, seega on arvata, et nende osa metsades suureneb võrreldes okaspuudega. Siin tulevadki mängu põdrad, vahendas 18. novembril Novaator ajakirja Ecology teadusuudist. Norra ja Kanada teadlaste uuringu järgi võib põtrade, aga küllap ka mõne teiste taimetoidulise looma tegevuse toimel jääda lehtpuude osatähtsuse suurenemine soojemas kliimas mõõdukamaks. Põdrad nosivad nimelt lehtpuuoksi ja -võrseid meelsamini kui okaspuude omi. See võibki lehtpuude edenemist tagasi hoida.

FOTO Shutterstock

FOTO Jüri Jõepera

Lindude punane raamat

Õppereis Bulgaariasse EJS-i õppereisil 11.‒17. oktoobrini kohtuti Bulgaaria jahinduse juhtidega ja külastati jahindusega seotud paiku.

FOTO EJS

Bulgaaria asub Kagu-Euroopas Balkani poolsaare idaosas Musta mere läänerannikul. Naabrid on põhjas Rumeenia, läänes Serbia ja Põhja-Makedoonia ning lõunas Kreeka ja Türgi. Bulgaaria on alates 2007. aastast Euroopa Liidu (EL) liige. Riigil on oma jahindussüsteem, mis erineb EL-i teiste riikide omast. Näiteks on ulukid põhiseaduse järgi riiklik omand ja riik korraldab nende kaitset ning kasutamist. Bulgaaria jahija kalameestel on ühtne katusorganisatsioon, kuhu kuulub 130 000 jahimeest. EJS-i esindus külastas neid 12. oktoobril. Lisaks jahinduse keskorganisatsiooni liikmetele osalesid kohtumisel ka riikliku metsandusorganisatsiooni juhid ja spetsialistid. Kohtumisel tutvustati Bulgaaria jahinduse ajalugu, korraldust ja looduskaitset. Näidati ka filme, mis on valminud Bulgaaria keskorganisatsiooni tellimusel. Kohtuti jahija kalaajakirja Lov i Rõbolov toimetajaga. Reisi käigus külastati Pravetsi jahimajandit, mis moodustati 1971. aastal ja asub 60 km Sofiast. Selle suurus on 2500 hektarit ja see asub merepinnast 400‒1400 meetri kõrgusel. Külastati jahirajatisi, mälestisi, käidi looduslikes jahionnides jne.

Õppereisil külastati jahirajatisi, mälestisi, käidi looduslikes jahionnides jne.

JÕ JA UL HI UK M IN EH G EL IKS CHEVALIER MAINSTONE E FLIISJAKID MEESTELE JA

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD

NAISTELE

6990

ALASKA POWERFLEECE JAKID MEESTELE JA NAISTELE

5990

HART CASCADE FLANELLPLUUS -

3500

SOLOGNE FLANELLPLUUS

2990

ALASKA MEESTE JA NAISTE MERIINOPESU 00 180 G

Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

ALASKA THERMODRY VAHERIIETUS 90

PROHUNT IDAHO KAMPSUN

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

3900

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

- Euroopa jahindus -

EJS-i delegatsioon FACE aastakoosolekul. Vasakult Urmas Salmu, Andres Lillemäe, FACE president Torbjörn Larsson, EJS-i president Margus Puust, Tõnis Korts ja Andra Hamburg.

FACE aastakoosolek

BUDAPESTIS TEKST URMAS SALMU FOTOD ALEXANDER LOUVET

Euroopa ja maailma jahinduse keskpunkt oli tänavu sügise hakul Ungaris Budapestis, kus toimus eelkõige maailmanäitus, mis avati 25. septembril ja kestis kuni 14. oktoobrini.

XPO paviljonide ala peamisi tõmbenumbreid oli trofeeväljapanek, hulgaliselt topised Karpaatia basseinist ja maailma eri paigust, neid ka hinnati. Nähtu hämmastas nii

mastaapsuse kui ka eheduse ja maitseka kujundusega. Näituseala mitmes hallis olid väljas ka riikide esitlused. Eestit esindas EJS-i logo ja meie jahindust tutvustavad trükised.

Lühidalt ajaloost

Esimene suurem jahindusnäitus Ungaris toimus 1871. aastal. Saja aasta möödumise tähistamiseks peeti Budapestis World Hunting Expo ehk maailmanäitus 1971. aastal. Ühelgi varasemal samalaadsel Euroopas toimunud näitusel polnud sedavõrd arvukalt kohtumisi, seminare ega muid üritusi kui tol aastal Ungaris. Kaks miljonit külastajapiletit ja 200 000 väliskülalist kogu maailmast! Maailmanäitus 1971 keskendus mitmekülgsele jahindusele ning inimesele ja loodusele, äsja lõppenud näituse pealkiri oli „One with Nature“ ehk maakeeli „Oleme üks osa loodusest“ või „Ühena looduses“.

Tänavuse maailmanäituse raames toimus 24.–29. septembrini suur hulk seminare, töötubasid ja konverentse, mis lõppesid temaatiliste paneeldiskussioonidega. Nii koondusid ka Euroopa jahimehi liitva FACE ja ülemaailmse organisatsiooni CIC-i konverentsid ning seminarid samasse paika. Euroopa jahimeeste katusorganisatsiooni FACE aastakoosolek toimus 24.–26. septembrini, kus uueks ametiajaks valiti tagasi FACE senine rootslasest president Torbjörn Larsson, peasekretärina jätkab samuti teist ametiaega iirlane David Scallan. Eesti jahimeeste seltsist (EJS) osalesid FACE töös president Margus Puust, tegevjuht Tõnis Korts ja tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe, lisaks „Ulukid teel“ projektijuht Urmas Salmu ja veebitoimetaja Andra Hamburg.

- Euroopa jahindus Avapäeval peeti tõsiseid ettekandeid ja toimusid arutelud. Üks olulisemaid oli Alvaro Amaro sõnavõtt. Euroopa parlamendi intergrupi liikmena kõneles ta jahindusest bioloogilise mitmekesisuse vaates. Soome jahimeeste seltsi juht Tuomas Hallenberg ja Austria eluslooduse ja keskkonnateaduste instituudi professor Klaus Hackländer rääkisid huntidega kooseksisteerimisest Euroopas ning huntide ohjamisest Soomes. Järgnenud arutelude põhjal otsuseid vastu ei võetud, pigem vahetati arvamusi. Pikem arutelu oli ka rändlindude küttimisest Rumeenias, nende jahist ja kaitsest Kesk- ja Lõuna-Euroopa aladel.

Taas ametisse valitud FACE president Torbjörn Larsson toonitas, et 80% seadustest ja reeglistikest Euroopas tulevad just Brüsselist. Seega peab FACE olema kohal, et võimalikult vähendada rumalusest ja küündima-

Margus Puust: On väga tähtis, et europarlamendis vastu võetud otsused ei sünniks jahimehi kaasamata.

tusest sündida võivaid otsuseid. Ühtlasi toetab FACE esindus oma kohaolekuga ka seadusloomet, et sündivad otsused ei jätaks meie jahimeeste järeltulijaid ilma jahipidamisõigusest. Torbjörn Larsson märkis, et jahindusel on ka Euroopas palju vastaseid, kes tahaks meid peatada. Ta ütles, et Põhjamaade ja Baltikumi jahimehed peaksid aktiivselt seisma oma jahindusorganisatsioonide eest, nii säilitame tugeva jahinduse ja ulukite majandamise taseme ka tulevikus. Eesti jahimeeste seltsi president Margus Puust täiendas eespool öeldut oma läkituses otse Budapestist: „Kui tahame sellist toredat populatsiooni säilitada, nagu see on meil Eestis ja ka Euroopa liidu teistes riikides, ning pärandada selle järeltulevatele põlvedele, siis saame seda teha vaid väga hästi korraldatud jahindusega.“ Teiseks rõhutas Puust: „Kui europarlamendis võetakse vastu olulisi jahindust reguleerivaid seadusi, siis on väga tähtis, et sellised otsused ei sünniks jahimehi kaasamata. Et ka Eesti väikesed mured jõuaks Euroopasse, peame me viima need esmalt FACE-sse, kust need omakorda jõuavad europarlamenti. Loomulikult peame ise olema aktiivsed ja suhtlema europarlamendi saadikutega, kellele õigesti selgitada jahinduses reguleeritavaid küsimusi.“

Tunnustus Eestisse

EJS-i president Margus Puust FACE töökoosolekul, taustal Urmas Salmu.

FACE president Torbjörn Larsson autasustab Urmas Salmut kõige innovaatilisema keskkonnateo eest.

Kaks seminaripäeva võeti kokku pidulikul õhtusöögil Budapesti Marriotti hotelli restoranis. Jagati tunnustusi, et tähistada kümne aasta möödumist sõsarorganisatsiooni FACE Biodiversity Manifesto asutamisest. Tegemist on bioloogilise mitmekesisuse ja ulukite kaitsetegevuse mitmekesistamise üksusega FACE juures. Viimasel kahel aastal FACE-le esitatud 360 projektist valiti välja kümme. Kõiki tunnustati meeneplaadiga, nende seas tuli tunnustus ka Eestisse. Projekt „Ulukid teel“ valiti kõige innovatiivsemaks keskkonnateoks. Meeneplaat anti üle projektijuht Urmas Salmule, kes tõi selle Eestisse, et see leiaks väärika koha Eesti jahimeeste seltsi majas. Edastan Eesti Jahimehe kaudu tänusõnad kõigile projektiga liitunud ja seda toetanud jahimeeste organisatsioonidele! Teieta ei oleks seda tunnustust pälvitud. Projekt on alles alguses, meil on minna veel kaks aastat. Peame selgeks saama, kas me õnnestume ja suudame vähendada sõidukite ning ulukite kokkupõrkeid.

- Euroopa jahindus -

CIC-i aastakoosolek Ülemaailmse jahindusorganisatsioon CIC liikmete aastakoosolek algas 26. septembril. Avakõne pidas CIC-i president George Aman. Tervitussõnad Ungari poolt tõi peaministri asetäitja Zsolt Semjen.

vapäeval toimusid paneeldiskussioonid. Huvirühmad ja eksperdid arutasid jahinduse ja maaelu üle. Räägiti maaelu tulevikust, zooloogilistest haigustest, väikeulukite majandamisest ja kitsaskohtadest. CIC-i viiepäevasel aastakoosolekul osalesid EJS-ist Tõnis Korts, Andres Lillemäe, Andra Hamburg ja Urmas Salmu. EJS-i osalemine sellisel suurel üritusel oli võimalik KIK-i rahastatava välissuhtluse projekti toel. Kolm päeva olid täis silmaringi avardavaid sõnavõtte. Püüdsime huvitavamaid võimalikult palju ka Eestisse tuua. Selleks salvestas meie videomeeskond koos kaameramehe Urmas Salmu ja reporter Andra Hamburgiga intervjuusid eri riikide tunnustatud arvamusliidritega. Näiteks olime kohal, kui esitleti ulukiliha retseptiraamatut „CIC world game cookbook“. Ligi 300-leheküljelisse raamatusse on kogutud 209 retsepti 62 riigist ja viielt mandrilt. Retseptid on inglise keeles ning lähtekeeles, kust retsept pärineb. Raamatu autor Soňa Chovanová Supeková, kes on Slovakkia naisküttide seltsi president ja ühtlasi ka CIC-i Artemise klubi president, rääkis, et sai idee Soomest ning Eesti naisküttidelt. Igal riigil on raamatus oma ruum ja selle riigi ning retsepti autori tutvustus. Eesti retseptid on lisanud Triin Roostfeldt. Need on põdraliha-carpaccio, sokulihašašlõkk ning kartulipuder metssealihast hakklihakastmega. Raamatut saab juba tellida CIC-i kodulehelt. Maksab 40 eurot, mis sisaldab nii pakkimist kui ka tellimiskulu.

Jahindus Namiibias

Kahel päeval kuuldust ja nähtust jäi eredamalt meelde Danene van der Westhuyzen, kes Namiibia jahindusorganisatsiooni NAPHA (Namibia Professional Hunting Association) juhina rääkis meedia mõjust. Küttimisest Aafrikas kuvatakse eurooplastele sootuks

FACE Balti riikide asepresident Linda Dombrovska ja EJS-i tegevjuht Tõnis Korts esindasid FACE ja CIC aastakoosolekutel Baltimaade jahindust. teine pilt, kui see on kohapeal. Küsimusest saab parema ülevaate, kui vaadata EJS-i kodulehelt ka Andra Hamburgi intervjuud Danene van der Westhuyzeniga. Namiibia on hea näide, kuidas Aafrikas kaasatakse põliselanikke riigi looduskaitsesse. See on väga kuiv ja põuane, väheste loodusvaradega maa, võrreldes naaberriikidega, kus kaevandatakse teemante, naftat ja kaubeldakse isegi puhta joogiveega. Riik on seadnud sisse range kontrolli jahinduse üle, mis saab seetõttu toimida vaid säästlikel alustel. Säästlikkus tähendab, et püütakse küttida vaid neid metsloomi, kes on juba järglasi andnud või pigem enam järglasi ei anna. Aastas kütitakse kuni 2% ulukipopulatsioonist, järelkasv on keskmiselt 20%. Seega ei ole võimalik väita, nagu toimuks üleküttimine. Namiibias moodustab turism väga suure osa riigi sisemajanduse kogu-

toodangust. Välisturistid on küttimisõiguse eest valmis maksma kõrget hinda. Riik on otsustusõiguse andnud eelkõige kohalikele elanikele, kes tunnevad ja ohjavad nii küttimist kui ka kaitset kõige paremini. Kogu teenitud tulu jääb kohalikele. Tulu kasutatakse puhta joogivee, toidu hankimiseks ja elutingimuste parandamiseks. Luuakse uusi metsloomade reservaate jne. Kahjuks aga räägitakse ikka ja jälle sellest, kuidas Aafrikas hävitatakse jahipidamisega elusloodust. Maailmas on suur probleem inimeste asustustiheduse suurenemine ja põllumaade laiendamine metsade arvelt, Namiibias aga hoolitseb eelkõige jahindus selle eest, et säästa metsloomade elupaiku. Inimesed, kes on eesmärgiks seadnud eluslooduse kaitse, peaksid mõistma, et jahindus teeb eluslooduses arvukust tasakaalustades täpselt sama. Me peame silmas üht ja sama eesmärki, aga saavutame selle erinevalt.

- KAANELUGU -

METSIS –

meie ürglooduse uhke esindaja

TEKST ANDRES ÜPRUS FOTOD INGMAR MUUSIKUS

Peaksime hoidma pidevalt silmad lahti, märkama loodust enda ümber ja tegema kõik endast oleneva, et hoida meie metsade üht kaunimat lindu.

ooduses on näha suuri muutusi. Looduse iseeneslikku muutumisse saab suhtuda kui loomulikku ja ainuõigesse, inimtegevuse tagajärgi vaadates võiks olla pigem skeptiline. Vaevalt suudab inimene ise luua kunagi nii ideaalselt toimivat keskkonda. Mida suuremad on meie vajadused, seda tugevam on surve ka loodusele. Päris kaua on kestnud vaidlused meie metsade majandamise üle. Aegajalt on kuulda nurinat, et ikka veel rajatakse uusi kuivendussüsteeme. Loodusesse on suuri auke tekitanud ka

karjäärid. Neljarealistest maanteetrassidest ja Rail Balticust ei tahaks rääkidagi. Kõik ikka inimese hüvanguks. Olles ise olnud aastakümneid nii metsa- kui ka jahimees, aga löönud pikki aastaid kaasa ka liigiseires, näen muutusi lähedalt. Üha rohkem tundub, et oleme looduse kuidagi väga räbalateks kiskunud. Metsade keskmine vanus väheneb, liigiline koosseis on muutunud ja muutub endiselt. Lageraied on muutnud ühtlase metsamassiivi üsna auklikuks. Loomade ja lindude elupaigad muuvad pidevalt ja pesitsemine on inimtegevuse tõttu

- KAANELUGU -

Hull metsis Kõrvemaal.

Pesa metsisemunadega.

häiritud. Loodus on stressis, eks ka inimesed. Kuhu sa praegusel raskel ajal lähed? Ikka metsa! Ent mets on loomalinnu kodu. Need muutused pole jäänud tähelepanuta. Liikide kaitseks on nii mõndagi ette võetud. Moodustatud on kaitsealasid, kehtestatud liikumis- ja tegevuspiiranguid.

Metsise kaitseks

Viimase paarikümne aasta jooksul on metsise seirega ära tehtud suur töö. Moodustatud on püsielupaigad, et tagada metsisele nii mänguks kui ka

pesitsemiseks võimalikult soodsad tingimused. Mängualal ehk sihtkaitsevööndis on raied keelatud, välja arvatud alusmetsa raie metsise elutingimuste parandamiseks. Piiranguvööndis ehk puhvertsoonis on raied lubatud, aga vähesel määral ja tingimusel, et vana metsa osa oleks valdav. On küll seisukohti, et ka piiranguvööndis ei peaks majandama, sest seda peetakse pesitsust liigselt häirivaks või lausa pesitsusala hävitamiseks. Oma kogemustele toetudes ma seda suureks probleemiks ei pea. Majandustegevus püsielupaiga piires ei ole nii intensiivne, et see välistaks metsiste pesitsemise võimalused. Vaja on, et mängu- ja pesitsusajal oleks tagatud rahu. Metsis mängib ikka seal, kus talle sobib, ka pesa asupaik on seal, kus muna parajasti tulema hakkab. Mul on olnud paar juhust, kui olen metsas

kultiveerimistöid tehes ajanud kana lendu pesalt, mis asus värskel lageraielangil. Kas metsis oli pesakoha valinud sinna teadlikult? Mine võta kinni. Olen neid pesitsusi jälginud ja enamik on õnnestunud. Kõik sellised leiud on olnud väljaspool püsielupaiga piire ehk tulundusmetsas. Teine tähelepanek, mis annab lootust, et metsis saab muutustega hakkama, on uue mängukoha kasutuselevõtmine. Metsis kasutab üht mängukohta aastakümneid, kuid ühel hetkel võib ta jätta senise mänguplatsi ja liikuda mujale. Ühes mängus võtsid kuked uue mängupaigana kasutusele noore männiku pärast esimest harvendusraiet. Ja mäng on seal kestnud juba viimased 15 aastat. Miks nad jätsid vana koha maha? Pole teada. Muret valmistab aga asjaolu, et uus mängukoht asub sama

- KAANELUGU püsielupaiga piiranguvööndis, piirnedes vahetult tulundusmetsaga. Sellistel juhtudel peaks ehk ka sihtkaitse- ja piiranguvööndit muutma. Mängukoha selline muutmine pole minu kogemuste kohaselt sugugi ainuke. Senise mängukoha hülgamine ei pea tähendama kohe mängu lõppu. Valikuvõimalusi uue mänguplatsi kasutusele võtmiseks pole aga ehk piisavalt, kui vaadata neid üsna häirivalt suuri lageraieid ümber püsielupaikade. Läheb aega, enne kui neist eraldustest võiks saada sobiv mänguala.

Vaenlased

Metsade majandamisel saab jälgida ja hinnata mõju metsisele, kuid teist suurt tegurit – väikekiskjate ja röövlindude survet – on keerukam hinnata. Korraldatud on uuringuid, et saada teada, kes maas pesitsevate lindude pesi enim rüüstavad. Tulemused on erinenud. Üks uuring näitab, et kõige rohkem rüüstab pesi metssiga, teine jälle, et hoopis metsnugis. Metssigade arvukus on sigade Aafrika katku tõttu märgatavalt vähenenud ja ka küttimissurve on suur, seega võiks uurimistulemustele toetudes metsise arvukus suureneda. Eks aeg näita. Seni pole ma küll üheski mängus metsise arvukuse märgatavat suurenemist näinud, ehkki sigade tegevusjälgi püsielupaikades näeb üsna

harva. Metsisel on palju vaenlasi, seega ühe liigi vähenev surve tõenäoliselt suurt positiivset mõju ei avalda. Vähemalt senini. Metssigade väiksest arvukusest võiks juba kasu olla, kuid väikekiskjate küttimissurve pole ehk nii suur, kui tahaks. Eks see ole ka mõistetav. Küttimine on aeganõudev ja kulukas, turgu nahale aga pole. Kui saaks kährikkoera kui võõrliigi meie loodusest välja küttida, oleks huvitav näha, kuidas see maas pesitsevate lindude arvukust mõjutab. Kõige tähtsam on, et hoiame silmad pidevalt lahti, märkame loodust enda ümber ja teeme kõik endist oleneva, et meie metsade üht kaunimat lindu hoida.

Jahindus

Väga tähtis metsise arvukuse muutuses on jahindus. Kiskjate küttimisega saame märgatavalt vähendada kisklussurvet metsisele. Eriti suurt tähelepanu

Kiskjate küttimisega saame märgatavalt vähendada kisklussurvet metsisele.

tuleb aga pöörata söödakohtadele. Kunagi võis söödakoht olla ka metsise püsielupaiga piiranguvööndis, kuid aeg on näidanud, et see pole olnud päris hea mõte. Sööt meelitab liigselt nii kiskjaid kui ka röövlinde ja see ei ole metsisele hea. Kahjuks tuleb ette ka juhtumeid, et söödakoht on rajatud metsise püsielupaika seadusevastaselt. Möödunud aasta kevadel üht metsisemängu seirama minnes avastasin söödakoha mängutsentrist kõigest mõnesaja meetri kaugusel. Kiskjate jäljed lumel viisid ka mängualale. Kahjuks leidsin seal mahamurtud kuke jäänused. Eriti kurvaks tegi, et tegemist oli teadaolevalt selle mängu viimase kukega. Vabanduseks on sellistel juhtudel, et polnud teavet mängu kohta. Seda on ju väga lihtne vältida, kui täita elementaarne reegel: kõik rajatised tuleb maaomanikuga kooskõlastada. Maaomanik teab oma maal olevaid metsisemänge. Nii metsa- kui ka jahimees, aga ka muudel põhjustel looduses liikuvad inimesed peaksid alati mõistma, et me ei tohi oma tegevusega häirida metsloomade ega lindude elu. Inimesel on valikuvõimalusi, kus olla. Loomadel ja lindudel valikut pole. Nende koht on metsas.

Metsis mängus.

Avasta maailma! SEIKLUSEKS POLE KUNAGI LIIGA PIME

FENIX HT18

Võimas ja vastupidav taktikaline taskulamp

Erakordselt pika valgusvihuga laetav taskulam

• Punane ja roheline valgus (ei vaja eraldi ﬁltreid) • Komplektis laetav aku (3500mAh) Võimsus max 1500 lm • USB laadimisjuhe Valgusvihk max 350 m • Vee- ja tolmukindel (IP68, 2m) • 1 varu O-rõngas. €

• Kaasas punane ja roheline ﬁlter • Komplektis laetav aku (5000 mAh) • USB-C laadimisjuhe • Vee- ja tolmukindel (IP68, 2m) • 1 varu O-rõngas

135

FENIX UC35

FENIX PD36R

Võimsus max 1500 lm Valgusvihk max 925 m

149 €

FENIX LR40R

Ülivõimas, kompaktne, multifunktsionaalne taskulamp-akupankp

Väike, kompaktne ja võimas taskulamp

FENIX TK20R

Topeltkorpusega võimas taktikaline taskulamp

Erakordselt võimas ja pika tööajaga funktsionaalne laetav taskulamp

Võimsus max 1000 lm Valgusvihk max 266 m

Võimsus max 1000 lm Valgusvihk max 310 m

Võimsus max 1600 lm Valgusvihk max 283 m

Võimsus max 12 000 lm Valgusvihk max 640 m

FENIX HL60R

Pika tööajaga pealamp

Eriti võimas ja pika tööajaga laetav pealamp

Võimsus max 950 lm Valgusvihk max 116 m

Võimsus max 1300 lm Valgusvihk max 170 m

99 €

110 €

FENIX taskulampide tippkvaliteedi, erakordse võimsuse, vastupidavuse ja funktsionaalsuse tagavad parimate materjalide kasutamine ja pidev arendustöö. Lampide valmistamisel kasutatakse kergalumiiniumist väliskorpust, anodeeritud pinnakatet, kristallselget läätse, ülivõimsaid LED-elemente, kullatud vedrusid ning optimaalset energiakasutust. Erinevate töörežiimidega põrutus- ja veekindlaid FENIX taskulampe usaldavad professionaalid ja armastavad tavakasutajad.

TAMREX OHUTUSE OÜ

114 €

84 €

300 €

FENIX HM65R-TR

112 €

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni kaupa jätkub!

FENIX TK26R

Tel 654 9900 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 139c, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk 2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 VALGA Vabaduse 39 • NARVA Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Rakvere tee 23 • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a

- VERETA JAHT -

Peaauhinna võitis Enel Lepiku „Pähklipureja lend“.

VERETA JAHT 2021

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ENEL LEPIK, JÜRI ETVERK, ANDRES ENNOK, JAANUS VAIKSOO

RMK ja Overalli korraldatud Vereta Jahi fotovõistluse sihtmärk oli sel aastal mink. Ühtegi minki sedapuhku ei tabatud, küll aga sattus 39 loodusfotograafi objektiivi ette arvukalt muid loomi, linde, putukaid, roomajaid ja kahepaikseid kogu oma värvikirevuses, andes tunnistust Eesti looduse liigirikkusest. 24

ülikas koroonaviirus tingis sedapuhku kaheosalise Vereta Jahi: mais pildistasid fotokütid kolmel päeval Eesti enda valitud nurgas, 10.–12. septembrini toimus fotojaht traditsioonilisel kujul Alam-Pedja looduskaitsealal ja Võrtsjärve ümbruses, baaslaagriks Vaibla. Žüriile esitati hindamiseks 280 fotot, millest näitusele valiti 66: pooled keva-

- VERETA JAHT -

Jüri Etverki droonifoto udusse mattunud jõest.

dest ja pooled sügisvõtted. Peaauhinna võitis žürii üksmeelsel otsusel Enel Lepiku haruldane tabamus hüppel oravast „Pähklipureja lend“. „Vereta-jahimehed rääkisid juba mitmendat päeva väsimatult autodest, seega otsustasin minna Vaibla vahele jalutama. Sattusin pildistama oravat, kes kogus talvevarusid,“ selgitas Enel Lepik foto sündi. Näituse avamisel autoriga rääkides selgus, et tegemist oli tõesti fotograafile väga õnneliku hetkega, sest jälgides puuvõras sädistavaid linde, ilmus ootamatult vaatevälja ühelt puult teisele hüppav orav. Ainult üks kaader õnnestuski tabada, teine oli juba möödas. Ajakirja Eesti Jahimees preemia sai Jüri Etverk, kelle koprafoto hallil ja udusel hommikul – „Hall hallis“ – on just kunstiliselt väga mõjuv: tinahalli ja ideaalselt siledat veepinda lõhub ning kortsutab paremast nurgast ootamatult välja ilmuv koprapea. Imeilus kaader! Autor jutustas seda lugu järgmiselt: „Kõndisin pimeduse varjus nii kaugele Emajõe luhale, kui jalad võtsid, lootuses,

Jüri Etverk „Hall hallis“, ajakirja Eesti Jahimees preemia.

- VERETA JAHT Andres Ennok „Kaks põtra“, Eesti jahimeeste seltsi preemia.

et valgusolude paranedes mõni luhaelanik mu improviseeritud põhuvarje lähedale tuleb. Udul oli paraku oma plaan: hoida maapealne nähtavus paarikümne meetri piires. Näitusel on droonikaader sellest ilust, mida näevad taevas lendavad linnud, olgu neil kaamera, propellerid või silmad ja tiivad. Droonifoto ja teie ees oleva koprapildi ajaline vahe on ehk viis minutit. Ülal on värvide ja kontrastide mäng, all jõel aga on kogu elu kahemõõtmeline: pole varje, pole värve. Tinahall, justkui paigal püsiv veemass, kuhu vaid usin kobras või mõni maanduv veelind korraks virvenduse toob.“ Jahimeste seltsi preemia kuulub Andres Ennokile, kelle kohatud põdrapaaril olid pullil peas haruldased vasarhaid meenutavad sarved. Uulu jahimeeste hulka kuuluva, kuid rohkem siiski fotojahiga tegeleva Andres Ennoki sõnul polnud selliste sarvedega isendit näinud ka ükski jahimees, kellele ta fotot näitas. Premeeritud fotoga tahab EJS esile tõsta ka põtra kui meie metsade uhkust, keda tuleb hoida ja väärtustada. Lisaks nendele kolmele fotograafile auhinnati Vereta Jahi fotovõistlusel veel järgmisi autoreid.

Vereta Jahi fotonäitus avati õhtuhämaruses, vaadata saab seda aga päevavalguses RMK metsamaja hoovis veebruari lõpuni.

» RMK auhind – Ingmar Muusikus. „Müravad karud“ » Ajakirja Eesti Loodus auhind – Heiko Kruusi. „Suur-kirjurähn röövikuga“ » Ajakirja Eesti Mets auhind – Jüri Etverk. „Händkakk“ » Ajakirja Horisont auhind – Peeter Sink. „Metskitse lend“ » Tallinna loomaaia auhind – Taavi Nagel. „Susi põllul“

» Hotelli Pesa auhind – Tõnu Noorits. „Kakupalu nõgikikkad“ » Looduse Omnibussi auhind – Jüri Etverk. „Pardipere“ Vereta Jahi fotonäitus on seekord esimest korda eksponeeritud õues: Tallinnas Toompuiesteel RMK metsamaja hoovis veebruari lõpuni. Aitäh Vereta Jahi peakorraldajale Tiit Hundile!

- JAHIKODA KORDA -

Koeru jahimeeste unistus täitus Kesk-Eestis Järvamaal tegutseval Koeru jahimeeste seltsil täitus suur unistus: 16. oktoobril avati vastvalminud jahimaja koos ulukite esmakäitlushoonega. TEKST ja FOTOD JAANUS VAIKSOO

agu Koeru jahimeeste seltsi juhatuse liige Meelis Tambla avasõnas ütles, on Koeru maadel jahti peetud aastakümneid, küllap isegi aastasadu. „Aga Koeru jahimehed on väga kaua oodanud seda aega, et meil oleks oma kindel koda. Oleme toimetanud eri kohtades, jahipäeva õhtuks tahaks aga iga jahimees kuskile sooja ulu alla.“ Enne lindi sümboolset läbilõikamist vinge tuule käes tervituskõnet kuulates

tundis iga kohale tulnud külaline ja jahimees oma nahal, mida need sõnad päriselt tähendavad.

Ulukirikkad jahimaad

Koeru jahimaad on ulukirikkad ja hästi hoitud. Siin on palju liigendatud ja mitmekesist maastikku: suured põllud vahelduvad metsamassiividega, on järvi, jõgesid, lisaks ääretud sood ja rabad. Lõuna poolt piirnevad Koeru jahiseltsi maad Endla looduskaitsealaga, selles tohutus reservaadis on

leidnud mõnusad elupaigad nii suurkiskjad hundid, karud ja ilvesed kui ka põdrad ja metssead, rääkimata kobrastest ning teistest väikekiskjatest ja lindudest. Järvamaa on pikkade traditsioonidega põllumajanduspiirkond, eriti hakkavad silma suured teraviljapõllud. Enne sigade Aafrika katku (SAK) puhkemist liikusid Kesk-Eestis arvukad seakarjad. Kui SAK 2014. aastal LõunaEestisse sisse lõi, küttisid Koeru jahimehed 2014/2015. jahihooajal enneta-

Koeru jahimehed oma uue jahimaja ees.

- JAHIKODA KORDA Koeru kooli direktor Jaan Kabin (paremal) andis kogukonna poolt Meelis Tamblale ja seltsi esimehele Rene Järvmäele üle uhke kasepahast sildi. Viimane kruvi seina … ja jahimaja on avatud!

Uue jahimaja sissevaade ja avamispidu.

valt 155 metssiga. Neilt kõigilt tuli võtta proovid, tulemuste selgumiseni pidi sigu kusagil hoidma. Jahiseltsi esimees Rene Järvmägi meenutab seda aega kui väga karmi katsumust kohalikele jahimeestele. Just jahimehed olid need, kes pidid töötama nii ööd kui ka päevad SAK-i vastu võitlemise eesliinil, lisaks metssigade küttimisele matma pidevalt ka leitud sigade korjuseid. Sigade Aafrika katk oli ajend, miks Eesti jahimeeste selts (EJS) hakkas pidama riigiga läbirääkimisi, et leida jahimeestele toetust nüüdisaegsete esmakäitlushoonete ja külmkambrite ehitamiseks. Väga paljudel jahiseltsidel polnud lihtsalt võimalusi kütitud metssigu nõuetekohaselt töödelda ega hoida. Nii sündis riiklik toetusmeede (kuni 20 000 eurot) jahiseltsidele esmakäitlushoonete väljaehitamiseks.

Soodne ajastus

Koeru jahimeeste seltsile oli ajastus väga soodne. Juba 2013. aastal olid hakanud jahimehed eesmärgipäraselt koguma raha kinnistu ostmiseks ja hiljem jahimaja ehitamiseks. Septembris 2017 soetas selts Ervita küla serva Jaagu talukoha. Vana ja laguneva aida asemele kavatseti ehitada uus hoone. Kui avanes aga võimalus saada toetust ka meetme kaudu, läks asi konkreetseks ja jahimehed haarasid härjal sarvist. Meelis Tambla tuletas seepeale meelde vaimukat „vanasõna“: „Püss võib sul olla Vene oma, aga jahimaja peab vastama euronõuetele.“ Kõigepealt hakati otsima jahimaja jaoks sobivat projekti. „Algul oli eskiise palju laual. Mõni meenutas Koeru kirikut, paar tükki olid Viru hotelli moodi,“ muigas Meelis Tambla. Lõpuks jõuti

tänu oma jahimehele Raivo Matrovile Oti jahiseltsi juurde kogemusi hankima, kus hiljaaegu oli pikkade vaidluste tulemusena valmis saanud peaaegu ideaalne jahimaja. Koeru jahimehed said sealt palju inspiratsiooni, lisaks sellele osati nüüd ka juba ilmnenud puudusi vältida. Varsti läks ehitamiseks, jahiseltsi iga liige panustas juba eelnevalt aastate jooksul kogutule täiendavalt erakorralise maksena 300 eurot, samuti toetas kogukond ja oma vald.

Õige ehitaja

Palju abi oli ehitamise ajal seltsi liikmete antud tehnikast. Enne maja püstitamise algust oli vaja teha pinnasetöid ja hiljem ehituse käigus materjale müürile tõsta. Ehitajat valides oli üks kriteerium see, et ehitusfirma oleks omaniku

- JAHIKODA KORDA -

Esmakäitlushoone on end õigustanud kohe esimestest päevadest.

nimega: õige mees oma nime ei riku. Nii hakkas jahimaja ehitama Indrek Roostar oma meeskonnaga. Valik läks täkkesse. Koeru jahimeestele oli majaehitus superkogemus. „Ehitama hakati juuni alguses. Esialgne plaan oli teha seda juba aprilli lõpus, aga sel ajal valitses kõikjal poodides ehitusmaterjalide põud,“ selgitas Rene Järvmägi. „Ehituse algus lükkus edasi lihtsalt seetõttu, et kusagilt polnud võtta vundamendi jaoks penomooduleid. Kõik ju teavad, et vahepeal oli ehitusmaterjalide ja ehitamise hind tunduvalt tõusnud, kuid ehitajaga saavutasime kokkuleppe, et osa lihtsamaid töid, näiteks välisvoodri laudade värvimine, siselaudade vahatamine, veetorustiku ja elektrikaabli paigutamine maasse, teeme ise seltsi liikmetega. Tänu sellele püsisime esialgses eelarves ja ehitaja sai keskenduda ainult põhiosa ehitamisele.“ Materjalide hankimise takistustele vaatamata kerkis jahimaja kiiresti ja ehitaja sai hoone seltsile üle anda oktoobri alguseks.

Avamispidu

Maja avamisele olid tulnud seltsi tervitama kolleegid naaberseltsidest ja kogukonna esindajad. Ehituseks eeskuju andnud jahiseltsist Ott tõid parimad soovid kaasa Karmo Eesmäe ja Margus Kukk. „See on suur asi, et oma jahimaja on valmis. Ilus maja! Ent kõige tähtsam

KOERU JAHIMEESTE SELTS » Liikmeid 49, neist kaks naiskütti » Jahimaid 25 340 ha » Jahikoeri 18 » Jahiaastal 2020/2021 kütiti 17 põtra, 78 metskitse, 1 karu, 21 metssiga, 22 halljänest, 21 rebast

on ikkagi see, et seltsil oleks eestvedajaid, kes hoiavad sihti ja teavad, mida nad tahavad, küll siis leidub ka neid, kes järele tulevad,“ ütles Karmo Eesmäe. Oma sõnade kinnituseks kinkis ta Koeru jahimeestele kiini, ikka selleks, et siht oleks sirge ja oleks, kuhu vaadata. Eesti jahimeeste seltsi poolt tunnustas Koeru jahimeeste suurt tööd tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe, kes meenutas, et kui 1990. aastatel seadis EJS eesmärgi panna jahimehed korralikult riidesse, siis edasi hakati ehitama Eestis üksikuid uusi jahimaju sponsorlusega või PRIA projektide abil. Nüüd aga on jõutud sellesse aega, et igal jahiseltsil peaks olema oma nüüdisaegne ulukite esmakäitlushoone koos kööginurga ja

puhkevõimalustega. Nüüd on Koeru jahimeeste selts siin omakorda teistele eeskujuks. Järva-Jaani jahtkonna esimees Margus Vaas kinkis Koeru kolleegidele pika püssipuhastamise varda koos „õliga“, mis meenutas küll rohkem korstnapühkimisharja, ent sedagi tuleb tulevikus kindlasti pruukida. Traditsioonilise lindilõikamise asemel kinnitati uue jahimaja ukse kõrvale Koeru jahimeeste seltsi muljetavaldav kasepahast valmistatud silt, mille kinkis jahimeestele Koeru keskkooli poolt koolidirektor Jaan Kabin tänutäheks selle eest, mida Koeru jahimehed kogukonna heaks on teinud. Seltsile oli oluline see, et jahimaja sai valmis just põdrajahihooaja alguses. Nüüdseks on kütitud ulukeid uues hoones töödeldud juba üle kuu. Rene Järvmäe sõnul on selts jõudnud nüüd lõpuks 21. sajandisse. „Varem jagasime maksa ära ja kergitasime kaabut, kuid nüüd on meil siin kööginurk, kus saame jahi lõpuks valmistada korraliku sooja toidu.“ Uue maja avamise puhuks oligi külalistele, koostööpartneritele ja seltsi liikmetele tõeliselt küllusliku ja imemaitsvatest toitudest lookas laua katnud seltsi naiskütt Liis Salumäe koos emaga. Loodetavasti on see hea enne, et nädalavahetustel hoitakse jahimajas ikka alati pliit kuum ja ahi soe. Selleks aga Koeru jahimeestele kivi kotti!

Tulemusterikast T Uut Jahiaastat! Made M Ma de e iin n It Ital Italy aly y

BERET TTA A3000 SYNTHETIC SYNTHET TIC C – 1099 € BERETTA BERETT TTA A A300 A3000 A3 00 OUTLANDER OUTLANDEER – 1250 € BERETTA BERE BE RETT RE TTA A A300 A300 SILVER SILVE SILVER – 1250 € BERETTA

BERE R TTA A400 RE A4 0 UPLAND D – 1980 198 9 0€ BERETTA BEER REETTA R ETTA A A400 A4000 XPLOR OR – 1980 19800 € BERETTA

SILV LVER ER PIGEON PIGEO IG G ON – 1990 1199900 € BERETTA 6866 SILVER P SPORTING SPORT RT TIIN ING NG – al. al 2090 209 220 090 90 € BERETTA 6866 SP

SILLVEER PIGEON SI PIGEON III IIII – 2399 223999 € BERETTA 687 SILVER BERETTA 687 SP III SPORTING SPO ORT R ING – al. al. 2399 223999 € BERETTA

BERETT BER BE RETT TA 1301 1301 13 0 COMP COMP – 1390 1390 3990 € BERETTA BERETT BE TA 13011 COMP COMP PRO PRO O – 1890 € BERETTA BE ERETT ET TTA 1301 TACTICAL TTA TACTIC TACTI CA AL – 1390 € BERETTA

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- JAHIKODA KORDA -

Kotitäis hea õnne seemet uue jahimaja ees. Vasakult: Ain Rego, Rein Kriisk, Enn Männiste ja Marko Vinni.

ja Uue jahimaja puhkein tööruum. Vasakult: Re rko Ma , go Re Kriisk, Ain e. Vinni ja Enn Männist

Kiikla jahiseltsi

TEKST ja FOTOD JAANUS VAIKSOO

esmakäitlushoone-jahimaja Septembri lõpus, põdrajahihooaja hakul, sai Ida-Virumaal Kiikla jahiseltsil valmis uus jahimaja, täpsemalt kaks ühes: esmakäitlushoone-jahimaja.

ahimaja avamisel ütles jahiseltsi juhatuse liige Enn Männiste, et oma seltsi majale otsiti kohta päris mitu aastat. Poolteise aasta eest osteti vana talukoht, Raja talu. Varem toimetasid jahimehed kütitud saagiga ühe taluniku tühjaks jäänud angaaris, aga oma on ikka oma, nagu arvas Kiikla jahiseltsi esimees Rein Kriisk, kes on jahimees olnud koguni 60 aastat. Jahimaja ehituseks saadi rahasüst riigilt esmakäitlusruumide väljaehitamise meetmest, kuid üle poole summast panid jahimehed omalt poolt juurde. Nüüd on kõik

olulisem ulukite käitlemiseks olemas, samuti külmkamber, kus soojal ajal saab jahisaaki muretult hoiustada. Riigikogu jahimeeste toetusrühma juht Riho Breivel tõi kingituseks ka seinakella, mis aitab jahimeestel nii õigeks ajaks koguneda kui ka koju minna. Ida-Viru jahimeeste seltsi tegevjuht Marko Vinni aga andis pikemaks ajaarvamiseks jahimeestele puidu sisse põletatud jahikalendri, et jahipidamisajad mingil juhul meelest ei läheks. Kõige viljakama kingituse tõi aga soolaleivaks Kiikla jahiseltsi hea naaber, teraviljakasvataja Ain Rego: umbes 700 kilo

hea õnne seemet. Kiikla jahimehed usuvad, et see seeme langeb igal juhul ka viljakale pinnale. Ain Rego alustas talupidamist 1990. aasta 15. juunil kell 8.30. Nüüd on PATMAR-i (põld, auto, traktor, mets, Ain, Rego) talul 1100 hektarit haritavat maad ja tihe läbikäimine jahimeestega vältimatu. „Suhted on meil väga head,“ kiidab kohalik suurmaaomanik jahimehi. „Isegi väga head! Nendega on lihtne. Kui on probleem, siis helistan ja juba on mehed kohal. Kui ikka kitsed või suur haneparv rapsi maandub, siis võivad nad hektarite viisi põldu ära trampida.“ Kiikla jahiselts ei ole suur: 33 meest peab jahti 16 700 hektaril. Ent tegemist on tegusate ja pühendunud jahimeestega, kes armastavad oma hobi, kuid teevad omalt poolt kõik ka selleks, et ulukid oleksid metsas hoitud ja kohalikule kogukonnale metsaelanike tekitatud probleemid saaks kiiresti lahendatud.

- JAHIKODA KORDA -

Lääne-Lahemaa

jahiselts ehitas endale maja

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ARGO KUUSIK

Lahemaal Hara külas kerkis paari aasta eest mereäärsete mändide vahele kena maja. Selle ehitasid Lääne-Lahemaa jahiseltsi kütid otsast lõpuni oma kätega, vahel oli abiks vaja ainult koppa ja tõstukit.

aupäev. On tuuline ja vihmane kottpime novembriõhtu. Lääne-Lahemaa jahimehed on lõpetanud jahipäeva, tulevad saunast leili võtmast ja istuvad vahepeal lauda sööma. See on sel hooajal esimene põdrajaht, kui saak jäi metsa. Muidu liigub põtru siinkandis palju, tulevad talveks Lääne-Virumaalt ja Aegviidu polügooni poolt mere lähedusse, kus on pehmem kliima ja rohkem toitu. Erinevalt paljudest jahiseltsidest peavad Lääne-Lahemaa jahimehed jahti nii laupäeval kui ka pühapäeval. Seltsi

esimehe Tõnu Tamme sõnul kujunes selline süsteem omal ajal välja paratamatult, kui põtrade küttimislimiit oli nii suur, et ühe päevaga nädalas ei vedanud välja, tuli kaks päeva metsas tõsiselt tööd teha. Nüüd ei ole terve nädalavahetuse veetmine metsas meestele enam ammu mingi sund. LääneLahemaa jahiselts, kuhu kuulub 28 jahimeest, moodustab pigem sõpruskonna, kes tahavad koos jahil käia ja tunnevad end omakeskis hästi. Seltsi juhatuse liige Marti Hääl lisab, et pärast oma jahimaja valmimist tugevnes ühtsustunne veelgi. „Harva,

kui nädalavahetusel alla 70 protsendi liikmetest kohal on. Majal on ühendav mõju. Mehed lausa ootavad nädalavahetust.“ Kindlasti on siin oma osa ka selles, et jahimehed on pea kõik kohaliku kogukonna liikmed, elavadki LääneLahemaal ja selle lähiümbruses või on sealtkandist pärit, päris linnamehi pole ühtegi. Seltsis on palju isasid ja poegi. Ka juurde on tulemas noori jahimehi, keda isad praegu ajajatena metsa kaasa võtavad. Nii et järelkasvu muret pole. Kõik see mees mahub jahimajas pika ja vägeva laua taha.

Uus jahimaja on Lääne-Lahemaa jahimeestele nädalavahetustel nagu teine kodu.

- JAHIKODA KORDA Töö käib ja maja kerkib. Andres Oru (paremal) on teinud suure osa uue maja puidutöödest.

Väike nõupidamine uue maja jahisaalis enne jahti. Marti Hääle sõnul on ühele jahiseltsile just kõige tähtsam hea õhkkond. „Keskne küsimus on, kuidas hoida seltsi liikmete arv ja erinevad arvamused tasakaalus. Sageli ongi viga selles, et seltsid kasvavad liiga suureks, tekivad lahkarvamused ja seltskonnad, kes hoiavad omaette.“

Oma jahimaja

Mõte oma jahimajast idanes meeste peas juba ammu. Aastaid saadi kokku Tõnu Tamme saunas. Esimees muigab, et ainus võimalus jahimehed oma saunast välja saada oli ehitada jahimaja. Mehed lasevad selle peale laia naeru: „Tõnu selleks seda majaprojekti nii hoolega vedaski.“ Talvel 2017 oli ehitusluba käes ja kevadel hakati ehitama. Tükk aega kaaluti erinevaid asukohti, lõpuks jäädi ikka sinnasamasse lähedale Tõnu Tamme maatükile. Jahimaja projekti autor on arhitekt Ike Volkov, kuid oma ettekujutuse majast panid mehed kõigepealt ise Tõnu saunas paberile. Siis läks ehituseks. Peaaegu kõik tehti ise. Suurema osa töödest tegid Ats ehk

Andres Oru, Tõnu ja Mikk Tamm ning Erki ja Reemet Nurmsalu, kuid oma panuse andsid kõik jahimehed, kes suuremateks töödeks tulid talguteks kokku. Tõnu Tammel on kusagil paberite peal isegi kõik need tuhanded töötunnid täpselt kirjas, mis meestel majaehituseks kulusid. Ülemöödunud jõuludeks oli saunaruum valmis, nii et nüüd on uues majas käsil juba kolmas jahihooaeg. Eelmisel suvel said esmakäitlushoone lakke paika vintsitalad. Kuldsete kätega puutöömees Ats on meisterdanud kogu sisustuse: pika laua, toolid, voodid teisele korrusele … Isegi ühe toitlustusfirma vana väikese külmkambri, mis Lasnamäelt ostetud, ehitasid mehed oma kätega suuremaks ja paremaks. Jahimeeste sõnul ongi neil peale külmutusseadme ostetud veel vaid elektripliit, nõudepesumasin ja õhksoojuspump, sest seda ei osanud neist keegi ise ehitada, isegi Ats mitte. Miks ei kasutanud Lääne-Lahemaa jahimehed esmakäitlushoone ehitamiseks riigi toetusmeedet? Marti Hääl ütleb, et nad alguses küll kaalusid seda, kuid olid oma majaehitusega meetmest

umbes aasta võrra ees ega tahtnud sellepärast hoogu pidurdama hakata. Saadi hakkama oma jõududega, koguti omavahendeid ja pika ajaga on mehed maja jahilkäimisega ise kinni maksnud. „Mehed peavad olema ühe asja eest väljas. Kõik on võimalik, kui ühiselt panustada,“ ütleb Marti. Jahimeeste lahutamatud kaaslased on jahikoerad. Umbes 15 aastat tagasi hakati koerteajudega pihta ja praegu on koerad jahil asendamatud. Koerast oleneb jahipäeva õnnestumine. Marti ja Tõnu Vene-Euroopa laikad sobivad hästi koeraga jahiks, mis LääneLahemaa jahimaade eripära arvestades on kõige tõhusam jahipidamisviis ühisjahiks põdrale ja metsseale. Põhiline jahiuluk on ikkagi põder, metssead on siinkandis läbirändajad, sest Lahemaa rannikul pole suuri põlde, mis sigu ahvatleks. Kui kolhoosid omal ajal kadusid, siis sigade arv kukkus kordades. Sead ilmuvad välja külmade talvedega, kui otsitakse roostikus soojemat elupaika ja paremat ninaesist. Metskitsi on aga endiselt väga palju. Mereäärne piirkond on kitsedele hea paik, nad suudavad siit talvel alati toitu leida. Küttimislimiit on kuni 120 looma! Lääne-Lahemaa ühe jahimehe kohta on see väga korralik koormus. Ühisjahist kitsi siiski ei kütita. Lepitakse kokku kindlad kitsejahipäevad ja iga mees käib siis omaette jahil. Hiljem kogutakse kütitud loomad kokku.

Lepingud maaomanikega

Enne kui mehed uuesti sauna leili viskama lähevad, räägivad nad oma kogemusest, mis seotud praeguse kuuma teema, kasutusõiguse lepingute sõlmimisega. Nemad tegid maaomanikega lepingud ära juba 2014. aastal. See oli väga suur töö: kolm paksu kiirköitjat sai lepinguid täis, sest maaomandid on rannaäärsel rahval enamasti väikesed ja neid on tõesti palju. Aga see töö oli pingutust väärt. Nüüd on see tehtud ja suhted maaomanikega 99 protsendi ulatuses igati normaalsed ja head. * Kui Lääne-Lahemaa jahimeeste avarast ja valgest jahimajast välja novembriöösse astun, olen jälle ühe uue kogemuse võrra rikkam. Üks väike jahiselts toimetab innukalt ühise eesmärgi nimel, et tegeleda lemmikhobiga ja pidada nädalavahetustel jahti. Ikka nii laupäeval kui ka pühapäeval, nagu siinkandis kombeks. Kivi kotti!

- JUUBILAR -

Tiit Tammsaar

Poliitik ja riigimees Tiit Tammsaar on kolmandat põlve jahimees. Juba vanaisa oli kõva kütt, kes ostis Sutlemas oravanahkade eest talu välja. Isa Heino Tammsaar oli Raplas Eesti jahimeeste seltsi asutajate hulgas. Kus sa sõjaväes olid? Ukrainas Dnepropetrovskis, Leonid Brežnevi sünnilinnas. See oli juba tol ajal suur miljonilinn. Sõjaväes hakati mind kutsuma kohe akadeemikuks, sest olin lõpetanud põllumajandusakadeemia ja teistest vanem. Nii kui kõrgemad ülemused haisu ninna said, et olen kõrgharidusega ja autojuhipaberitega, pandi kohe kahe praporštšiku, lao- ja toidulaoülema autojuhiks ZIL-130 peale. Ühe mehe käes oli toitlustamine, teise käes laod. Sealtpeale ma oma väeosa kaaslastega koos enam söömas ei käinud. Ülemused lubasid isegi bensiinimüügist lisaraha teenida, sõduri palk oli 3 rubla 28 kopikat kuus. Kanister bensiini maksis kolm rubla.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTOD ERAKOGU

a Tiit Tammsaar on kogu elu elanud Rapla maakonnas. Ta sündis Raplas 1951. aastal, lõpetas Rapla keskkooli, õppis viis aastat Eesti põllumajanduse akadeemias ja suunati seejärel tööle kodukohta Kuimetsa kolhoosi.

Mis aastal sa EPA lõpetasid? 1975. See oli minu jaoks eriline aasta. Kõigepealt kaitsesin diplomit, siis võtsin naise, lõpetasin ülikooli, sügisel läksin sõjaväkke ja siis sündis poeg. Väga eriline aasta! Poja sünd jäigi nägemata? Muidugi. Kes sel ajal sellest küsis. 10. novembril läksin sõjaväkke, 18. novembril sündis poeg, keda nägin esimest korda alles aasta pärast. Ei lastudki vahepeal koju last vaatama.

Tiit ja kõige suurem sõber.

Kui sõjaväest pääsesid, siis hakkasid Kuimetsas tööle? Kui sõjaväest tagasi tulin, siis Kuimetsa kolhoosi enam polnud, see pandi kokku Kaiu kolhoosiga. EPA-s õppisin mehhaniseerimist, olen diplomeeritud insener-mehaanik. Kaiu kolhoosis töötasin peamehaaniku ja peainsenerina.

- JUUBILAR Riigikogu liikmena Lõuna-Liibanonis inspekteerimas Eesti rahuvalvajaid UNIFIL-i koosseisus.

märkas ja saatis minu seda ära tooma, ise ei viitsinud, sest maas oli üle põlve paks lumi. Sumpasin metsa, aga seal üks kult ukerdas parasjagu ringi ja lasin ära. Kes ei usu, siis paar vana jahimeest on veel elus, kes võivad kinnitada. Nii et Diana andis kohe endast märku.

Ametlikult said jahimeheks ikka veidi hiljem? Sain 1969. aastal 18 ja tegin kohe ära nii autojuhi- kui ka jahiloa. Vahepeal õppisin viis aastat Tartus, aga jahil käisin ikka nädalavahetustel Raplas, põhiliselt Rapla KEK-i meestega.

Mulle meeldib seltskond. Kui saan sõprade ja mõttekaaslastega koos looduses viibida, küttimine ei ole kõige tähtsam.

1975. Tiidu ja Milvi pulmapäev.

Millal sai sinust jahimees? Kui 1967. aastal asutati Eesti jahimeeste selts, siis samal aastal lasin mina oma esimese sea. Olin ainult 16 ja nii see jahipisik külge hakkas. Lugu ise oli päris naljakas. Isa oli hankinud mulle ratsaväe 16-kaliibrise lühikeste raudadega püssi. Talvel ühel jahil läks isa pärast aju metsa asjale, aga padrunivöö unustas oksa külge rippuma. Alles tee peal

Oled olnud alati aktiivne jahimees? Seltskonna mõttes kindlasti. Pikka aega, koguni 15 aastat olin Kaiu jahindusklubi esimees ja Eesti jahimeeste seltsi juhatuse praegusest koosseisust olen koos Jaak Volmeriga kõige pikaaegsem liige. Arvan, et mina olen siiski olnud kõige kauem (naerab – JV). Kaiu klubi esimehe ameti võtsin üle legendaarselt Edgar Toomilt. Kange mees oli, teenis Saksa sõjaväes ja pärast sõda tuli Oderi äärest jala Eestisse. Oli juba üle 80, kui käis veel jahil. Väga suur loodusesõber ja Rapla kandis legendaarne mees. Ma ei ole kunagi spetsiaalselt loomi näiteks trofeedeks küttimas käinud. See ei tähenda muidugi, et ma teistele jahimeestele seda kuidagi pahaks paneks. Kütin neid loomi, kes mulle jahi käigus ette juhtuvad. Nii on mul kodus kuldmedali-ilves, hõbedased seakihvad ja sokusarved. Kõige eksootilisem loom, kelle olen saanud, oli Salzburgis kütitud gems. See oli 2004. aastal, kui kolleeg, tollane Austria põllumajandusminister kutsus jahile.

- JUUBILAR Eesti iseseisvumine viis varsti poliitikasse? Alustasin ikka ettevõtja ja farmerina, sain Kaiu LT osaühingu esimeheks. LT tähendas Liive ja Tiit või ka loomakasvatus ja taimekasvatus. Seesama farm on praegu Eesti kõige suurema toodanguga piimafarm, mul on hea meel ja süda rahul, et ettevõttel läheb hästi. Müüsime farmi 2006. aastal. Aga jah, poliitika tuli sinna kõrvale. Olin 1993. aastast Kaiu valla esimene volikogu esimees ja Eesti maarahva erakonna asutajaliige. Aastatel 1995–2007 olin kolmes riigikogu koosseisus ja neljandas koosseisus Urve Palo asendusliige. Vahetult enne Eesti saamist Euroopa Liitu olin aasta põllumajandusminister 2003–2004. Kirjutasin Eesti poolt alla Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika lepingule. Muuseas, EKRE endine esimees Mart Helme oli minu nõunik põllumajandusministeeriumis. Riigikogus tegelesid peamiselt riigikaitse küsimustega? Jah, kuulusin kaheksa aastat riigikaitsekomisjoni, sellest neli aastat olin komisjoni esimees. Väga huvitav aeg! NATO-sse astumise ettevalmistus käis meie komisjoni kaudu. Meelde on jäänud näiteks käik Lõuna-Liibanoni, kui inspekteerisin riigikogu liikmena Eesti kontingenti UNIFIL-i koosseisus (ÜRO rahuvalvemissioon – toim.).

Olen ka kaitseliidu vanematekogu aseesimees. Jahindus ja kaitseliit on omavahel väga lähedalt seotud. Maal ongi potentsiaalne oma kodu kaitsja eelkõige jahimees.

Milline jahimees sa oled, milline jaht sulle meeldib? Mulle meeldib seltskond. Kui saan sõprade ja mõttekaaslastega koos looduses viibida, küttimine ei ole kõige tähtsam. Siinkohal peab au andma Jüri Käole ja Neinar Selile, kes on suutnud pikka aega korraldada korralikke ühisjahte. Ka sel sügisel korraldasid nad jahi. Ise kuulun jahimehena nelja klubisse: Kaiu jahindusklubisse ja Leva jahiseltsi, olen Rapla valla jahiseltsi juhatuse liige ja Linnuse on minu koduselts, elan sealkandis Raka külas. Ühe pildi peal oled toreda kassiga, kas sul jahikoer on ka olnud? On, Inglise kokkerspanjel. Ta oli hea jahikoer ja verejälgi ajas väga hästi. Aga jah, ma olen kassiinimene. See pildil olev kass võib olla 15-aastane. Ta tuli meile siis, kui taastasin talu. Aga muidugi on tema talus peremees, meie oleme üürilised. Väga äge loom, ise tuli ühel päeval metsast. Kes veel peale kassi sinu perekonda kuuluvad? Abikaasa Milviga täitub kevadel 47 aastat kooselu. Meil on kaks last, poeg ja

Põdrajaht 26. oktoobril 2003. Tiit on küttinud Pakumäe alt põdra isa mälestuseks.

tütar ning neil omakorda kaks last. Ehk kasutades omaaegset poliitökonoomia sõnavara, on minu peres toimunud lihtne taastootmine. Poeg Andres ei ole jahimees, aga on olnud Eesti noorte meister püstolilaskmises, praegu sõidab 46-aastasena veel edukalt mootorrattal ringrada. Ma olen ka ise sõitnud kümme aastat hobi korras Ladaga rallit, paarimeheks oli Vello Grünberg. Tütar Aliis on õhuväekapten.

Kuidas sa vaatad praegust pilti jahinduse poolelt? Mul on kahju ja mulle näib, et metsameeste tugeval lobil on olnud meie riigiasutustele mõju, mis puudutab eelkõige meie sõraliste, eriti põtrade küttimismahte. Praegune põtrade küttimine hakkab populatsioonile ohtlikuks saama. Põtru on nii väheks jäänud ja viimased vasikad kütvad hundid ning karud. Kui pole vasikaid, siis populatsioon ei suurene, see on väga tõsine ohumärk. Muuseas, selleks aastaks soovisid jahimehed küttida umbes 1000 põtra vähem, kui riik neile kaela väänas. Meie ulukipopulatsioon on rahvuslik vara. Kui me põdrale liiga teeme, siis siin tuleb limiiti maha tõmmata ja lasta populatsioonil taastuda. Mets ei ole ainult puud, see on meie ainulaadne ja rikkalik fauna, mida jahimehed on suutnud siiani hoida ja majandada. Palju õnne Eesti jahimeeste seltsi ja Eesti Jahimehe poolt!

- JAHT -

Naiskütid külalisjahis kõige sõbralikumas jahiseltsis Väänas.

Naisküttide seltsi sügisjaht Väänas „Oh tüdrukud, kui te vaid teaksite, millise positiivse laengu te meile andsite!“ hüüdis üks Vääna jahiseltsi liige, kui viimased naiskütid jahimaja juurest lahkusid. TEKST TRIIN ROOSTFELDT FOTOD JANIKA LOOS

esti naisküttide seltsi tänavune sügisjaht oli järjekorras juba kaheteistkümnes. See teeb meist päris pikkade traditsioonidega seltsi ja selle üle on uhke tunne.

Jahikuningannaks pärjati Janika Loos.

Varasematel aastatel on meie sügisene jaht olnud avatud kõigile soovijatele ja see on teinud sellest ühe suurema ühisjahi, mida kajastatakse meediakanalites ja millest keegi ei soovi ilma jääda. Selle sügise jahi muutis eriliseks asjaolu, et pandeemia tõttu saime jahi korraldada ainult oma seltsi liikmetele, keda on praegu 25. Kurikuulus viirus on seega jätnud jälje ka naisküttide traditsioonidesse ja mine tea, võib-olla on sellest kujunemas uus reaalsus. Erilised jahilkäigud jäävad erilistele klubidele ja nende liikmetele, nagu on meie naisküttide selts. Oleme nendel aastatel kohtunud paljude suurepäraste kollektiivide ja jahimeestega, kes on pakkunud meie seltsi liikmetele ja ka teistele külalistele erakordseid emotsioone ning jahikogemusi. Seda, mida tegi tänavu Vääna jahiselts, on raske üle trumbata.

- JAHT Külalislahkus, millega Vääna jahiselts on oma hubase jahimaja täitnud, peaks olema etalon. Kui valida kõige sõbralikum jahiselts Eestis, siis oleks see kindlasti Vääna jahiselts! Vääna jahiseltsi jahimaja juurde kogunes 30. oktoobril umbes 50 jahimeest, kellest veerand olid naiskütid. Varasemate kommete kohaselt heiskasime oma lipu ja avasõnade eel kõlas kohaliku koolijuhi pasunaheli. Vääna jahiselts oli selleks päevaks hoidnud oma paremaid metsatukkasid või nagu jahimeestele on kombeks öelda: loomad olid metsa üles rivistatud. Lubatud oli küttida metssiga, põtra, metskitse ja ka šaakalit.

Kaks aju

Esimene aju toimus Tõlinõmme raba äärel ja oli seetõttu üpris raske pähkel nii ajajatele kui ka küttidele. See pidanuks olema kohalike jutu järgi nende põdrajahi „sahver“. Seekord aga ei tulnud ajust välja ühtegi põtra ja nagu ikka vahel jahil juhtub, olid põdrad võitnud. Saagiks langes aga metssigu ja päris tühjade kätega esimene päeva pool kütte ei jätnud. Esimene aju kestis üle kolme tunni!

Seejärel peeti väike lõuna päikselisel heinamaal ja pärast seda teine aju juba jahimaa teises ääres Muraste lähedal. Uskumatuna tundus teise aju juures see, et jahiks mõeldud mets asus tiheda asustusega ala juures, kus tee peal jalutasid kohalikud elanikud koduloomadega või tegid niisama tervisekõndi. Kõigi suhtumine jahimeestesse oli positiivne ja heatahtlik. Kui kohalikud kütid soovitasid jalutamiseks teist rada või metsateed, siis suhtuti ka sellesse rahulikult ja anti tervituseks käsi. Konflikte jahinduse valdkonnas on kahjuks pigem rohkem kui vähem, sestap oli selline suhtumine kadestusväärne, aga ka väga meeldiv. Taas eeskujuks teistele jahipiirkondadele, eriti jahimaa kasutusõiguse lubade pikendamist silmas pidades. Kohati kiirteeäärse metsana tundunud teine jahikoht oli ulukite poolest rikas. Põtru liikus kohe aju algusest alates nii kütiliini suunas kui ka ajuliinist läbi. Samuti oli jahikoerte ees liikumas metssigu. See kinnitab, et tihedast inimasustusest olenemata on meie metsad rikkad ja väga palju loomade vähenemise pärast muret tundma ei pea.

Korralik saak

Terveks jahipäevaks olid korraldajad taganud päikselise ilma ja oktoobri lõpupäevi arvestades ebatavalised soojakraadid lausa kümneni. Mitte kordagi ei tundnud külalised end kõrvalejäetuna, oli ka neid, kes ei tahtnud isegi kolmetunnise aju järel metsast välja tulla, sest lihtsalt nii tore oli. Kahe ajuga kütiti kaks põtra ja viis metssiga. Pärast jahti koguneti jahimaja juurde tänusõnadeks ja jahikuninganna pärjamiseks. Tiitli sai Janika Loos, kelle jaoks see oli juba teine. Jahiseltsi esimehele Hillarile jagus naistel ainult kiitust ja kingiks kaasa toodud lõikelaud ning pajalapid leidsid koha jahimaja köögis. Jahiseltsi kokad olid jõudnud valmistada maitsvad road ja jahi lõpetuseks lõigati lahti ka naisküttide toodud tort. Kui 80-aastane Kolla istus autosse, mis ta jahimaja juurest koju pidi viima, sõnas ta: „Nii ilusad naised, üldse ei tahaks koju minna, tahaks jälle olla noor ja teiega hommikuni istuda.“ Nende sõnadega lõppes tänavune naisküttide sügisjaht Väänas.

- JAHT -

Finesti 30. jaht Finest Hotell Groupi ärgas seltskond kogunes 1990. aastate alguses ja otsustas korraldada personaliürituse looduslikult kaunis kohas.

TEKST ANDRES LILLEMÄE FOTOD ERAKOGU

Finesti 30. jahist võttis osa 66 jahimeest.

õhjusi oli mitu. Kindlasti oli vaja seda oma meeskonna tsementeerimiseks ja arusaamiseks, kes on kes. Vabas olukorras avanevad hoopis teised isikuomadused. Otsustati korraldada ajujaht põtradele. Selle ettekäändega saadi ka kontoriprouad loodusesse. Ka äri- ja koostööpartnerite hulgas oli jahimehi. Miks mitte nendega ilma lipsuta koos aega veeta? Algatajate seas olid Toomas Sildmäe ja Madis Kinks. Toomas Sildmäe sõnul oli Finestis mitu tubli jahimeest, kellega koos otsustati anda oma panus Eesti jahikultuuri ja jahindusse. Nii see algas. „Tol ajal oli jahipidamine üldiselt hoopis teistsugune kui praegu. Paljudele oli see pelgalt „lihapoes“ käimine,“ meenutas Sildmäe. „Mõte oligi äratada ellu Eesti nüüdisaegne jahikultuur. Selle õnnestumises oli väga suur osa ka Jaan Mitil.“

Esimene jaht

Jaan Mitt väidab, et esimene jaht toimus aastal 1989 Aegviidus Pillapalus, korraldas Tallinna jahimeeste selts Ivo Schotteri eestvedamisel.

Finesti jahitraditsiooni algataja Toomas Sildmäe.

Pooled Finesti jahid on toimunud Jaan Luksi kindlakäelisel juhtimisel.

Alates 1992. aastast antakse jahipäevaks välja temaatilisi kruuse ja neid ongi praeguseks 30. Jahte on korraldatud ka Saaremaal ja Hiiumaal. Finesti 1997. aasta jahti kajastas 21. novembri Eesti Ekspress. Alates 1999. aastast võttis korraldamise enda peale Jaan Mitt ja need üritused toimusid tolleaegses Mahtra riiklikus jahimajandis. Võime vaielda, kas riiklikke jahimajandeid oli vaja või mitte, kuid jahtide korraldamise ja taseme poolest olid need klass omaette. Mida kõike ei kütitud: jäneseid, põtru, metssigu. Pärast seda, kui olime Jaan Miti ja Madis Kinksiga külastanud Taani rikkalike faasanijahte, hakati ka Finesti jahtides faasaneid küttima.

Iseloomulik oli, et jaht toimus sileraudsete püssidega ka suurulukitele. Eriti meeldejääv oli aasta 2000, kui kütiti 11 metssiga ja 210 faasanit. Sai ka see faasanijahivaimustus ükskord otsa. Kaarel Roht käis pärast jahipäevi iga kord oma Soome püstkõrvaga faasanite „järelnoppimist“ tegemas. Nii need Finesti jahid kulgesid. Hiljem muidugi hakkasid ka teised suurfirmad oma jahte korraldama, nagu Liviko, Mercedes, Taru Maja, kuid Finest jääb ikkagi esimeseks ja kõige kauem korraldatud ürituseks. Nende ühisjahtide kõige suurem tulemus on kõrge jahikultuuri hoidmine, aga kindlasti ka suhtlemine. Kui amet-

- JAHT -

Väidetavalt esimene Finesti jaht 1989 Aegviidus Pillapalus. Seisavad vasakult Mario Sootna, Priit Kessa, Harri Veering, Raul Vainu ja Erki Aavik.

Igaks Finesti jahiks on tehtud kohvikruus.

nik või kindral mundri varna riputas ja lipsu eest võttis, siis tuli kesta alt välja tore inimene ning ega saunalaval pagunid hästi õlal püsigi. Kui sa mehega koos, püss käes, terve päeva metsas müttad nagu relvavend, siis tekib usaldus ja respekt, mida on vaja nii äris kui ka igapäevaelus. Finesti jahist osavõttu on kuluaarides võrreldud presidendi vastuvõtuga, mis näitab selle tähtsat osa meie ühiskonnas ja jahikultuuris. Toomas Sildmäed on autasustatud EJS-i kõige kõrgema autasu, vapimärgiga Metsis jahikultuuri arendamise eest. Kolmekümnes ehk juubelijaht toimus Diana jahimaadel. Osa võttis 66 jahimeest. Diana on Finesti jahti korraldanud 15 korda ehk pooled jahtidest. Kõik need on toimunud Jaan Luksi kindlakäelisel juhtimisel ja alati hästi õnnestunud. Esimesest ajust tabati piiksarvedega pull ja vasikas, teisest ajust lehm ja vasikas. Ka Kuristiku-kontori mehed ei teinud firmale häbi: lasud olid tabavad. Loodame, et korraldajatel jätkub tahtmist ja visadust seda ilusat traditsiooni jätkata.

Alpha 200i · Suur 3,5“ ekraan · InReach sidesatelliidi tugi · Ülevaatlik menüü · Koerte treening · Nutiühendused

Jakari Marine OÜ | Regati pst. 1, 11911 Tallinn | 6 398 993 | jakari@jakari.ee | www.jakari.ee

- JAHIKULTUUR -

Eesti võistkond Budapesti EM-il. Vasakult Mait Mägi, Andres Maripuu, Innar Uus, Eesti esindaja rahvusvahelises žüriis Jaan Ärmus ja Eesti delegatsiooni juht Andres Lillemäe.

Pikk tee düünides ehk lugu sellest, kuidas eestlane hirvepeibutamise

Euroopa meistriks tuli Hirvepeibutamise kunsti valdavad jahimehed juba sajandeid, võib-olla ka aastatuhandeid. Hirv on olnud ka meie laiuskraadidel kunagi elanud ulukiliik, aga see oli juba väga-väga ammu.

TEKST ANDRES LILLEMÄE, Eesti delegatsiooni juht FOTO IVE KUNINGAS

eibutamisoskus, mis suudab looma ära petta, näitab jahimehe väga head oskust. Kõik seda ei suuda: ei ole muusikalist kuulmist, ei tunta metsaelanike eluviise või ei ole lihtsalt sellist kõri (hirve jaoks), mis sellise jörina välja kannatab. Hiljem juba, kui toidu hankimine ei olnud enam eluliselt nii vajalik ega kütitud kõike, mis ette sattus, hakkas jahindus kujunema jahikultuuriks ja peibutamisest sai valiklaskmise tähtis osa. Valikuta küttimine on tapmine, valikuline küttimine jahipidamine.

Tähtis on näha ulukit täpselt ja määrata tema vanus. Kütitakse mitte sarvede suuruse, vaid nende arengu ja uluki vanuse järgi. Nõrgad ja perspektiivitud isendid kütitakse ära, tegijad jäetakse kasvama. Samuti peab silmas pidama karja õiget soolist ja vanuselist struktuuri. Aastatega on hirve peibutamine muutunud spordialaks, nagu on laskmine, odavise vms. Hirve peibutamise Euroopa meistrivõistlusi on korraldatud 22 korda. Esimene võistlus toimus 1999. aastal Saksamaal Dortmundis jahimessil. Meie Innar Uus tuligi 22. korral Budapestis Euroopa meistriks. Meeskondlikult olime kolmandad. Kõva sõna!

Kuidas kõik algas

Leedus Kaunases toimub juba aastaid suur jahindusmess „Spendrum ratas“. Aastal 2014 helistas mulle tolleaegne Leedu jahija kalameeste seltsi tegevjuht Eugenijus Tijushas ja pakkus välja, et nendel toimuvad jahimessi ajal hirve peibutamise meistrivõistlused, kas me ei tahaks osa võtta. Ma ei osanud kohe midagi vastata. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Helistasin Jaan Ärmusele, et saarlased ikka sellest asjast midagi teavad. Tuli välja, et asi oli ikka lapsekingades, aga vaikselt neil juba susises. Otsus oli lühike: on mis on, aga osa me võtame. Jaan haaras Saaremaalt kaasa veel Priit Karu ja Leetu me sõitsime.

- JAHIKULTUUR Kokku tulnud seltskond algul muidugi hämmastas: nahkriided, põlvpüksid, uhked kaabud, mitmesugused tutid. Sarved, millega puhuti, olid kõik kallid ja väga kallid. Meil ei olnud kolme peibutajat ehk täisvõistkonda välja panna, sestap ühines meiega Valgevene jahija kalameeste seltsi tolleaegne tegevjuht Juri Shumski. Moodustasimegi liitmeeskonna, aga jäime viimaseks. Algajate kohta väga hea tulemus seegi. Kindlasti tekitasime furoori, kui Jaan Ärmus oma kokakoolapudeli välja võttis ja häält tegema hakkas. Auditoorium vakatas. Sedaviisi me tasapisi jõudu, teadmisi ja mehi korjama hakkasime. Meiega liitusid Endrik Raun, Andres Maripuu, Airek Kolju, Innar Uus. Jaan Ärmus sai hakata tegema kohtunikutööd ega pidanud rahvast oma pasunaga enam „hirmutama“. Võistlesime, mis me võistlesime, aga tagant otsast kuidagi kõrgemale ei saanud.

Tšehhid tulid õpetama

Midagi peab muutma. Tšehhidega oleme kogu aeg väga hästi läbi saanud ja nii võtsingi nende esipeibutajal Jan Kupkal (nüüd juba parimatel jahimaadel) nööbist kinni ning palusin tulla Eestisse meid õpetama.

Ei läinudki kaua, kui mehed olid kohal: Jan Kupka, Tomas Tresky ja kolmanda nime on aeg meelest pühkinud. Koolitus toimus Nasval. Etteruttavalt pean mainima, et Budapestis olid pjedestaalil koos nii õpetaja kui ka õpilane: Innar Uus esimene, Tomas Tresky kolmas. Eks see nii peabki olema, et õpilased on paremad kui õpetajad. Nii hakkasime siis tasapisi tõusma. Osa sai võtta võistlustest Ungaris, Valgevenes, Slovakkias, Prantsusmaal. Andres Maripuu oli meie esinumber, kes küündis juba parimate hulka. Ei saa mainimata jätta Endrik Rauna visa ja väsimatut tööd meeskonna koolitamisel. Hakkasime kokkutulekutel peibutusvõistlusi korraldama ja eks see andis samuti kindlust juurde.

Budapesti EM

Budapesti lähedal Gödöllös toimusid 1.–4. oktoobrini 22. meistrivõistlused hirve peibutamises. Osalesid 13 riigi võistkonnad. Eelvõistlus toimus Gödöllö kuningalossis 2. oktoobril. Võistlusdistsipliine oli neli. Meeskonnas olid Mait Mägi, Andres Maripuu ja Innar Uus. Pärast esimest kahte häält juhtis

Innar Uus 34 punktiga. Andres Maripuu käis ringi juba rõõmsa näoga, et võit tuleb meile. Põhivõistlus toimus Budapestis jahinduse maailmanäitusel 3. oktoobril. Esitati veel kaks distsipliini. Jaan Ärmus oli kohtunike hulgas. Pinge oli üleval viimase hetkeni. Ja siis see tuli – võitja Innar Uus, Eesti! Uskumatu, uskumatu, et väike Eesti oli kõigile põlistele peibutajatele näidanud tagatulesid. Finaali pääses väga tubli tulemusega ka Mait Mägi. EDETABEL 1. Innar Uus, Eesti 2. Kasper Mate, Ungari 3. Tomas Tresky, Tšehhi MEESKONDLIK ARVESTUS 1. Ungari 2. Sloveenia 3. Eesti Võistkondlik kolmas koht ainult kahe mehega oli kadestamist väärt. Teistel kõigil oli kolm esindajat. Tänan kõiki osavõtjaid ja kaasa aitajaid, sest selline tulemus oli kahtlemata meeskonnatöö, milles igaüks andis oma väikese killu. Nagu ütles ajakirja peatoimetaja Jaanus Vaiksoo: „Eesti võit tuli sama ootamatult nagu omal ajal Eurovisioonil!“

Parim Parim rajakaamera rajakaamera on on see, see, mis mis töötab! töötab! Rajakaamera Rajakaamera Willfine Willfine 4.0CG 4.0CG

al. al. 199€ 199€

Eestikeelne menüü! Eestikeelne menüü! Saada endale pilt või video Saada endale pilt või video 2 antenni tagab tugeva levi 2 antenni tagab tugeva levi

Kiire tarne Kiire tarne Kogu kaup kohapeal olemas Kogu kaup kohapeal olemas Rohkem infot meie veebilehel Rohkem infot meie veebilehel www.rajakaameramüük.ee www.rajakaameramüük.ee

Müügipunkt Männikul Müügipunkt Männikul Trapi tee 3 T–P 11:00–18:00 Trapi tee 3 T–P 11:00–18:00

+372 5786 7535 +372 5786 7535 Info@rajakaameramuuk.ee Info@rajakaameramuuk.ee

- JAHIKULTUUR -

Küsimustele vastab Euroopa meister Innar Uus on nüüd mõnda aega saanud harjuda teadmisega, et on hirvepeibutamises valitsev Euroopa meister.

TEKST JAANUS VAIKSOO FOTO ANDRA HAMBURG

Kui nüüd sellele võistlusele Ungaris tagantjärele mõtled, kas see tuli ootamatult? Mida võistlustulle astudes ootasid? Muidugi tuli võit mulle sama ootamatult nagu kõigile teistele. Eks läksime Ungarisse ühegi pingeta, võib-olla minu enda ainuke eesmärk oli, et Eesti poistest võiks ettepoole ikka puhuda.

saame enne võistlusi paar korda kokku ja harjutame kõik hääledistsipliinid läbi.

Kuivõrd sa eelnevalt teadsid ja tundsid konkurente? Mitu korda oled varem EM-il osalenud? Olen osalenud Euroopa meistrivõistlustel kolm korda. Konkurendid on juba nägupidi vanad tuttavad ja eks nende häält saa tundma õppida ka võistluste videote vaatamisest, ka Youtube’i videotest. Need, kes EM-il võistlevad, on ikkagi oma maa parimad pojad hirvepeibutamises. Kuidas üldse sattusid hirvepeibutamise juurde? Kui kaua oled sellega tegelenud? Hirvepeibutamise juurde sattusin juhuslikult, põdrapeibutamise kõrvalt viiskuus aastat tagasi. Meie jahtkonnas on peibutusjaht põdrale toimunud juba aastaid, seega sai ka hirv sinna lisatud. Eks algul oli see suhteliselt tume maa kõigile, teati, et hirv teeb tugevat ja möirgavat häält ning sellega asi piirdus. Väikese tõuke andis ka Jaan Ärmuse koolitus Võrumaa jahimeestele, eks sealt sai ka üht-teist kõrva taha pandud. Oled Võrumaal Mõniste jahiseltsi jahimees. Kas kasutad ka jahipidamisel oma peibutamisoskusi? Jah, ikka kasutan, kui aeg on õige! Peab väga täpselt teadma, millal on jahiulukitel jooksuaeg, siis on kõige parem nendega jutustada. Kui metsas hirvepulliga jutule saad, siis see on asi, mida meenutada. Alati ei pea peibutamine lõppema

Kui sul on erinevad hääled tehniliselt selgeks õpitud, siis kuidas neid kinnistad? Kas keegi kuulab ja parandab ehk kuidas käib peibutamise treening? Hirvepeibutamise hääle tegemisel on oluline, et ei tekiks köharefleksi. Selleks peab end pidevalt hääleliselt vormis hoidma, mul on alati üks toru autos ka olemas, saan üksi häält teha, ilma et keegi vihastaks. Nagu ennist mainisin, saame aeg-ajalt kokku oma hirvepeibutamise pundiga, üritame luua meistrivõistlustega võimalikult sarnased tingimused ja nõnda harjutame, kuni hääl vastu peab. Eestlaste edu äratas tähelepanu. Innar Uus võidukarikaga Tallinnas telemaja ees.

uluki küttimisega, see emotsioon ja adrenaliin, mille sealt saab, on võimas!

Kui suurt rolli mängib peibutamisel muusikaline kuulmine või matkimisoskus? Kuidas sa harjutad ja valmistud sellisteks võistlusteks? Võib-olla mängib rolli, ei tea seda, sest muusikalist kuulmist mul pole, aga matkimisoskus peab olema, ilma selleta ei tule midagi välja. Kõige lihtsam on mul võistlustel pinged maha saada sellega, kui suudan end mõtetes viia septembrikuu metsa, kus päike vaikselt tõuseb ja temperatuur on 0 ⁰C ümber ning teisel pool lanki lärmab hirvepull, näed ainult möirgava hirve hingeauru. Tänu sellele mõttelennule suutsin seekord võistluslaval jääda rahulikuks. Meie hirvepeibutamise pundil on tavaks saanud, et

Kui suur on oht võistluspinges n-ö „metsa puhuda“? Ülioluline on minna lavale võistlushäält tegema võimalikult pingevabalt ja rahulikult. Eks võistlustel ole see esimene noot kõige tähtsam. Kui kohtunik kuuleb, et see oli mingi jama ja hääl värises, siis võib olla kindel, et punktid tulevad pigem madalamad. Sinu võit ja Eesti võistkondlik kolmas koht ei tekitanud tähelepanu ainult jahimeeste hulgas, vaid seda pandi tähele kogu Eestis. Kuidas võtsid su võidu vastu koduseltsi jahimehed Mõnistes? Eks see olnud neile sama suur üllatus nagu mulle endale. Eks jagasime vastastikku meeneid esimesel kohtumisel! Millised on järgmised tähtsamad võistlused? Järgmine EM on juba uue aasta 5. veebruaril Dortmundis. Eks kõik olene viiruseolukorrast Euroopas.

- JAHIKULTUUR -

Aju algus – uus jahisarvesignaal TEKST, NOOT HANNO RIISMAA FOTO JAANUS VAIKSOO

Kuidas see lugu sündis?

EJS-i jahsarvemängijad b 4 kolmekuningapäeval tegevjuhi vastuvõtul. Vasakult Hanno Riismaa, Gregor Prehing f ja Andres Peetson. b b b b b b b b b b b

3 43 4 3 43 443 3 4 3 443 3 4 3 43 4

f f

f f f f f

Olen Tahkuna jahiseltsi liige, jahimees aastast 2008, kuid jahil kaasas käinud juba lapseeast. Jahisarve õpinguid alustasin aastal 2015, 43-aastasena. Huvi muusika vastu tekkis kooliajal (hevimuusika, futu, vokaalsemad artistid). Peaaegu iga nädalavahetus keskkooli ajal möödus plaadimäel vinüülplaate vahetades. Ühtegi muusikainstrumenti polnud ma kunagi õppinud. Kooli laulutunnis justkui väideti, et mul kuulmist pole. Kuid see, et laulda ei oska, ei tähenda veel, et kuulmist ega mõtlemist pole … Oma lastega olen olnud põhimõttekindel: nad võivad tegeleda igasuguste hobidega, kuid üks asi on kohustuslik: igaüks peab ära õppima ühe muusikainstrumendi. Nüüdseks on vanemast pojast saanud muusik. Jaht on minu jaoks kultuur. Mõtlesin, et jahisarvega saaks seda kultuuri veidi edendada, muudaks jahilkäigud veelgi toredamaks. Kuulsin, et EJS-is saab õppida jahisarve. Suure kartusega läksin tundi, peas vasardas teadmine, et mul pole ju kuulmist … Algul arvasin, et jahisarvest saab vaid ühe noodi välja puhuda. Õpetaja Andres Peetson selgitas ja õpetas, et saab ikka märksa rohkem. Minu parim tulemus on seitsmes koht jahimeeste kokkutulekul, seal võistleb umbes 20 mängijat. Ega ettepoole saagi, profid on ees. Muusikas pole tähtis koht, vaid see, et võimalikult paljud selle alaga koos tegeleksid. Eriti soe tunne on ansamblis koos mängida, kui kõigi pillid täiuslikult ühte kõlavad ja üksteist toetavad. Nüüdseks ongi meil koos alustanutest välja kujunenud viieliikmeline ansambel, kellega mängime koos jahiüritustel. Vahel käin mängimas ka küla- ja firmaüritustel. Eestis polnud aju alguseks signaali, ometigi on vaja seda puhuda seal, kust ajajad lähevad metsa häälega. Lugu kütab pinge üles, lõppu jätab küsimärgi. Kolm samakõrgust nooti järjest on kui lasud (poolautomaatpüssil tohib rauas olla üks padrun, salves kaks, ehk siis kokku kolm lasku). Selle signaaliga avati 2019. aastal Tallinnas Euroopa meistrivõistlused jahilaskmises. Unistus on viia jahisarv kui rahvuslik pill ka laulupeole kõlama …

- JAHIJUTT -

KOHTUMINE Lähen ka mina, nagu mindud on ikka. Süda põksumas põues, peaaegu uus Austria jahipüss õlal, läbi rinnuni õitsvate angervaksade. Ka mina olen kütt nagu teisedki, kes enne seda rada on käinud ja relva kandnud: vanaisa, tema isa ja omakorda tema vanaisa. TEKST TARMO VAARASK JOONISTUS EIKE ÜLESOO

uulatan. Läbi enese hingamise kuulen, kuidas rukkirääk teeb oma rääksuvat häält, ikka rääkrääk, rääk-rääk. Kaugemal, söötis põllu teises otsas „räägib“ teine rääk talle vastu, vaikib hetkeks ja kui ma temast möödunud olen, siis alustab taas oma juttu. Ma ei tea, mida iidsed jahimehed enne mind neid radu käies mõtlesid, aga tunne on ikka sama – ärevus. Arvan, et ka teised,

kes läksid ehk sama teed aastate eest, tundsid samasugust ärevust. Iga kütt tunneb loomaga kohtumise ees ärevust. Aga koht pole enam see, mis ta oli ehk siis … aastate eest. Suured puud on läinud ja niitudele on kasvanud värske, täiesti uus mets. Harvester või forvarder või mis iganes see nüüd oligi, on läinud, jättes sügavad jäljed pehmesse pinnasesse. Head teed tal minna! Mets taastab end taas ja hetk, mis on praegu, on vaid silmapilk suures kõiksuses. Näe, juba saigi mööda see hetk!

Loomal on alati eelis

Liigun nii tasa kui kohmakas linnamees eales ehk suudab ja kuulatan taas. Põdrakanep õitseb, suvi kestab veel. Vaikus. Ma tean, lausa tunnen füüsiliselt, et mind märgatakse esimesena, et loomal on alati eelis: tema meeli ei ole nüristanud suurlinna poolemiljonilise arutult ringi kihutava karja kisa. Tema sõõrmed tabavad kordades paremini tulija lõhna ja tema silm eristab kohe selle, kes tavapärasesse keskkonda ei sobi. Püüan liikuda tasa kui vaim. Seisatan kohe, kui olen astunud kuivale oksaraole, et mitte end reeta. Igatsen seda kohtumist nii väga. Meenutan aegu, kui loomi oli rohkem. Aegu, kus kohtumised kas või metsseaga olid looduses liikujale tavapärased, mitte erandlikud. Ohkan tahtmatult, sügav ohe pääseb mu huulilt, seisatan ja kuulan taas, liigun edasi. Ja äkki, seal ta siis on! Sarved teravate pulkadena sihtimas taevalaotust. Noor pulksarvedega sokupoiss vaatab mind

- JAHIJUTT vähem kui paarikümne meetri pealt. Tardun paigale, vahime tõtt, aeg seiskub. Ma ei mõtlegi lasta, niivõrd erakordne on see kohtumine. Esimene sel suvel. Tunne on, nagu oleksin vana tuttavat näinud või nagu oleksin ajas tagasi läinud. Tema omakorda ei mõtlegi põgeneda. Vaid rukkirääk laulab edasi, kusagil kaugel huikab hiireviu. Vahime niimoodi teineteisega pikalt tõtt. Siis ta tüdineb ja liigub edasi, tehes seda nii rahulikult nagu oleks igapäevane asi, et tundmatu valge näolapiga maskeerimisülikonnas mees, kaheraudne püss kaasas, teda liikumatult vaatab. Pärast seismist, mis oli vaid viivu lühem igavikust, söandan edasi liikuda. Näen veidi maad eemal oma värsket tuttavat hooletult heinakõrsi ampsamas. Mõtlen, et sellise muretu suhtumisega oma looduslikku vaenlasesse, inimesse, ta küll järgmise suve rohutirtse laulmas ei kuule. Saab veel hukka oma hooletuses.

Ärevus asendub rahuga

Otsustan käituda nii: asetan püssi õlga, nii umbes 140-kraadise nurga all, sihtides kuuselatvu, vinnastan kerge klõpsatusega relva ja vajutan iidsete graveeringutega kaetud päästikule. Kõlab pauk. Õhk on täis sinist suitsu ja Eesti Wabariigi aegseid ajalehetükke, mida on omal ajal padrunit laadides kasutatud. Lasu piksekõmatust kuuldes sööstab mu värske tuttav pika hüppega õhku ja kaob võssa. Ümberkaudsetes taludes hakkavad ketikoerad haukuma. Teen relva ohutuks. Püssi lahti murdes tuleb relvast ikka veel suitsu nagu Lääne filmides. Eemaldan kesta, teisest rauast allesjäänud padruni ja asetan relva uuesti selga. Sokk seevastu, ilmselt mitte millestki aru

Lasu piksekõmatust kuuldes sööstab mu värske tuttav pika hüppega õhku ja kaob võssa. Ümberkaudsetes taludes hakkavad ketikoerad haukuma. saades ja üldse mitte adudes, kui lähedal ta oma enda maise teekonna lõpule oli, jookseb mõnisada meetrit metsa sügavusse ja alustab sealt minu peale „haukumist“. Nad ikka teevad seda, kui millegi või kellegi peale ehmuvad, aga pole aru saanud, et see on inimene, ta surmavaenlane. Arvan, et kõik, kes vähem või rohkem on maal ja metsas käinud, on seda pisut koera haukumisele sarnanevat häält kuulnud. Aga vaid jahimehed ja vähesed looduses liikujad teavad, et seda häält teeb metskits. Ärevus mu hinges on asendunud rahuga. Nähtud! Vihma hakkab sadama. Seda sooja vihma, mida sajab vaid suvel. Pimeneb. Edasi liigun juba hooletult. Läbi reiteni ulatuva heina minnes saavad püksid ja saapad märjaks, kuid see ei häiri mind põrmugi. Mõtlen, et oli hea päev. Hiljem suve jooksul näen seda sama sokupoissi veelgi ... Ehk muutus ta tänu minuga kohtumisele hoolikamaks. See ehk aitas jääda tal ellu.

Millised on jahipiirangutega kinnistud? Huntloci jahiplatvormil saab luua oma jahimaa kaardi ja jagada seda meeskonnaga. Kinnistuomanikega kokkuleppeid sõlmides on kerkinud küsimus omaniku eritingimuste kohta jahipidamiseks. Kõige sagedamini soovivad maaomanikud, et neid enne jahi algust teavitatakse. Siis teab panna loomad kinni ja lapsed tuppa. Kõik jahiseltsi liikmed aga ei pruugi teada, millised kinnistud on eritingimustega seotud. Siin aitab Huntloc. Huntloci portaalis (portal.huntloc. com) saab joonistada jahimaa kaardi, millele võib lisada kõik laskekohad, kõrgistmed ja söödakohad. Kaardile saab märkida ka jahimaa piiri, jahimastide alad või ruutloenduse ruudu. Kõik portaalis loodu on kasutaja telefonis näha. Portaalis saab moodustada oma jahimeeskonna rühma, kellega jagada jahiga seotud objekte.

Kinnistuomanikega seotud eritingimused saab samuti jahikaardile lisada ja oma meeskonnaga jagada. Nii on Vana-Otepää jahiseltsi kaardil märgitud kõik kinnistud, mille omanik soovib olla teavitatud jahi algusest. Selleks lisati kaardile „i“ ikoonid, selgituses on kinnistu ja omaniku nimi ning kontaktnumber. Aju- või varitsusjahti minnes on igal Vana-Otepää jahiseltsi jahimehel nüüd nutitelefonis näha, kus ja millised on tingimused ning viide omaniku kontaktile. Maa-ameti kinnistukaart näitab Huntloci äpis ära ka kinnistu täpsemad piirid. Sarnaselt kinnistu omanike eritingimustega saab kaardile lisada alad, kus võivad tekkida ulukikahjud. Rohkem teavet jahikaardi võimaluste kohta uuri Huntloci meeskonnalt.

Vana-Otepää jahiseltsi jahikaart Huntlocis koos kinnistuomanike eritingimustega.

- NOOR JAHIMEES -

JAHINDUSLIK ÕPPELAAGER

Loo autor Arli Orlovski.

Järvamaa jahindusklubi Koigi jahtkonna jahimehed korraldasid juba teist aastat järjest 15.‒17. oktoobrini kaitseliidu Järva ja Viru maleva noorkotkastele ning kodutütardele jahindusliku õppelaagri, kus noored täiendasid loodusteadmisi ja -oskusi, osalesid koos jahimeestega laupäevases põdrajahis ning proovisid kogenud juhendajate pilgu all kätt Järva jahilasketiirus. Noorkotkaste ja kodutütarde laagri ühe eestvedaja Asko Osula sõnul võttis laupäevasest ühisjahist osa 106 inimest, kellest umbes pooled olid noored ja nende juhendajad ning pooled jahimehed. Noorte ülesanne oli korraldada ajuliini ja ajada loomad jahimeestele ette. Ühisjaht andis osalejatele korraliku koormuse ja pani nende vastupidavuse proovile. Ilmaolud olid heitlikud, päeva jooksul said jahilised tunda nii päikest, vihma kui ka tuult. „Kõndimist oli palju,“ kinnitas Asko Osula. „Kui juba mina jahimehena trampisin sel päeval maha 19 kilomeetrit, siis ajus olijad said kõndida vähemalt kümme kilomeetrit ja rohkemgi. Noortel oli traditsioonilisest jahipidamisest palju õppida. Nad pidid õppima üksteisega arvestama, et liini hoida, tegema häält, et ajada loomi liikuma, tundma loodust, et mitte ära eksida ja olema julged, et loomadega silmitsi seistes mitte ehmatada.“ Koostöös noortega küttisid jahimehed sel päeval kolm põtra. Osula hinnangul on noorte kaasamisel ühisjahile kindel mõte: „Tahame tutvustada noortele jahitraditsioone ja tekitada huvi jahinduse vastu. Jahis osalesid ka Virumaa noored. Tagasiside põhjal julgen öelda, et täitsime eesmärgi, sest huvi jahimeheks saada ja relvaluba taotleda oli suur.“ Nii jahipäev kui ka kogu sügislaager tekitas noortes huvi ja elevust ning paljud soovivad osaleda Järva jahindusklubi ning kaitseliidu Järva maleva korraldatud noorkotkaste ja kodutütarde sügislaagris ka järgmisel aastal. Pikema ülevaate sügislaagrist annab kaitseliidu Järva maleva kodutütar Arli Orlovski.

- NOOR JAHIMEES -

Noorkotkaste ja kodutütarde jahilaager 2021 Reede, 15. oktoober 2021. Kellaosuti jõudis juba lõunaaja peale, kui laagri pealik, Järvamaa Koigi jahtkonna esimees Asko Osula mind ja Karolini auto peale võttis. TEKST ARLI ORLOVSKI FOTOD MÄRTEN VIITMAA

äksime kahekesi varem, et aidata laagrit üles panna. Püsti tuli panna kuus telki, kuhu pärast jaotati kuus salka. Viienda salga pealik olin mina. Abistamas olid peale meie ka teised kaitseliitlased. Lisaks telkide püstitamisele aitasime valmis seada köögi ning panime kohale toolid ja lauad söömiseks. Ilm oli vahelduvalt vihmane ja päikest polnud kusagil. Lootus oli, et teistel päevadel on teisiti. Peale Järva maleva noorte kotkaste ja kodutütarde olid laagriliste seas esindatud ka Viru maleva noored. Rivistuse ajaks oli juba pimedam. Ilma pikema jututa juhatati laager sisse ja jaotati laagrilised salkadesse. Minu salgas sattus mulle paremaks käeks

noorkotkas Tanel. Lisaks temale olid mulle suureks abiks ka kõik teised salga liikmed. Rivistuse lõppedes anti meile aega oma varustus telkidesse viia ja soovitati hakata ahju tuld tegema. Kui ma nüüd ei eksi, siis enne sööma minekut sai tule ahju ainult üks telk ja see ei olnud meie oma. Sellest tulenevalt kukkus sööma minek meie salgal halvasti välja, sest me ei läinud kõik koos ja seetõttu ei tänanud me kõik kokkasid korraga (võib-olla teisi see ei häiri, mind aga küll). Pole hullu.

Õpitoas

Järgnes tegevus õpitoas. Oli kaks õpituba ehk kaks vahetust. Esimeses töötoas rääkis noorte kotkaste Järva maleva pealik Karin Allik. Olgugi et

Kojusõit. Olgugi et kõik olid väsinud, ei lastud tujul langeda, vaid oldi uhked läbitud laagri üle.

- NOOR JAHIMEES -

Kõik salgad lõpurivistusel, vasakult alustades I-VI salk.

Hommikurivistus enne jahti. Jahijuhataja Asko Osula räägib üle ohutuse.

olen mõnel esmaabikoolitusel käinud, võib öelda, et uusi teadmisi sain sealt küll, pealegi oli Karini juttu väga huvitav kuulata. Kui esmaabiteadmised põgusalt kindlustatud, oli aeg minna järgmisesse õpituppa, kus kaitseliidu Järva maleva pealik Gabriel Rikberg ja Asko Osula rääkisid jahist Eestis, eetikast, jahi põhjustest ja ülesehitusest. Õpitoas said paljud noored aru, et jahimeheks olemine pole lihtsalt suvaline hobi, millega iga päev tegeleda, vaid kehtivad seadused, mida tuleb järgida, toimuvad koolitused, kus osaleda, ja on palju teisi kohustusi, mida täita. Pärast õpitubasid oli enne öörahu vaba aeg, mille meie salk sisustas tule ülessaamisega. Juba enne oli meile Märten Viitmaa appi tulnud, et tuli põlema saada ja seekord saime hakkama. Tegime kütmisgraafiku ja arutasime veel läbi järgmise päeva ettevalmistused. Kell 23.00 algas

öörahu ja selleks ajaks olid kõik juba magama sättinud (v.a esimesed kütjad). Sel aastal magasin ka mina telgis. Eelmisel aastal õnnestus mul magada meditsiiniautos, sest nähtavasti ei saa keegi norskajaga samal ajal magada. Kui aga uni on hea, küll siis ka magada saab. Mina sain!

Esimene aju

Äratus oli kell 6.00. Meie telgis tegime äratuse mina ja noorkotkas Robi Abel Erich Kriegeri vana hea lauluga „Miks magate nii kaua“. Kahtlustan, et selle laulu peale ärkasid ka naabertelgi inimesed üles. Olin teistest varem üleval ja riides ja otsustasin juba telgist välja kiigata. Taevas oli tähtedega lummavalt kaetud. Ilm tõotas tol hetkel head. Ainult külm oli, aga see oli väike mure. Kell 7.00 saime hommikusööki ja pärast seda jäime ootama rivistust koos

Koigi jahtkonnaga. Saime erkoranžid helkurvestid, et meid paremini märgata oleks. Rivistus pidi olema kell kaheksa, aga läks veel veidi aega, kui kõik jahimehed kohale jõudsid. Seistes hakkas külm, seega otsustasime muusika saatel ennast liigutada. Terve laagri vältel oli populaarseim Nexuse laul „Nii kuum“. Külmatunnet peletab alati kuumaga. Algas rivistus. Jahimeestele ja ajajatele korrati üle tähtsad reeglid ning lepiti kokku autodesse jaotus. Sõit jahile võis alata. Üks sats läks ühele poole metsatukka ja teine (kus ka mina olin) läks Neste tankla juurde teisele poole metsa. Seal jagunesime paaridesse ja paarid pandi metsa äärde umbes 50-meetriste vahedega. Mina ja Abel jäime üpriski metsa äärde. Ühel hetkel algas jaht ja meie, ajajad, hakkasime liikuma sirgjoones metsa sisse, hõigates samal ajal suvalisi sõnu või tehes lihtsalt valju häält. See oli vajalik, et oskaksime orienteeruda, hoida sirget joont ja metsloomad (põdrad) hakkaks liikuma kütiliini poole. Pidime nii kaua otse liikuma, kuni jõuame kütiliinini, kus tuli seisma jääda. Metsas oli veel tuju hea ja kõik sujus üpris hästi. Korra muidugi tuli laiem kraav takistuseks ette, mistõttu pidime kokku tulema ja proovima paari tugevama puu abil takistuse

- NOOR JAHIMEES ületada. Siis jagunesime jälle laiali ja jätkasime liikumist. Korraga oli kuulda paari lasku, mis kinnitas, et oleme vähemalt ühe looma kütiliinini ajanud. Kütiliinini jõudes vaatasin oma telefoni liikumisäpist, et olime läbinud umbes 2,5 kilomeetrit. Ei olnudki väga palju. Kui jaht kuulutati lõppenuks, siis tulime lõpuks kütiliinile, tee peale. Tuli välja, et jaht oli edukas. See polnud aga kõik. Pidime veel põdra metsast välja saama ja olgugi et surnud põder vastupanu ei osuta, ei aita ta ka väga kaasa enda vedamisele. Mis seal ikka, põtra vedama! Jahimehed kogusid rihmad ja kinnitasid need põdra külge, et kõik saaksid aidata vedada. Esimesed 50 meetrit olid kõige keerulisemad, sest olime kõik mõlemal pool rihma ja rada oli korraga vaid ühele. Rajal oli palju sügavaid lompe, millest me mitu korda läbi pidime kõndima. Saapad said päris märjaks, aga siiski kannatas veel kõndida. Kui 250 meetrit läbitud, sai põder auto peale. Meie läksime autodega tagasi laagrisse lõunasöögile. Pärast sööki valmistusime uueks ajuks ja läksime uuesti autode peale, et teise metsa minna.

Teine aju

Esimese aju ajal oli ilm üpris soodne, teisega aga ei vedanud. Taevas olnud kogu vesi kukkus meile krae vahele alates hetkest, kui anti ajamiseks start. Panin igaks juhuks telefonis liikumisäpi teekonda mõõtma, olgugi et ilma netiühenduseta nägin ainult käidud rada (ei olnud isegi kaarti). Lootsin rohkem hõigete järgi navigeerimisele. Algus läks hästi, kuid ühel hetkel ei kuulnud ma enam parempoolseid ja siis ei kuulnud ma ka vasakpoolseid. Võtsin äpi lahti ja nägin, et oleme suunda muutnud. Nagu sellest veel vähe oleks, nägin ühel hetkel oma selja taga rühma, kes pidi olema minust paremal pool, kuid nüüd liikusid nad minu suuna järgi 90 kraadi vasakule, lisaks märkasin vasakult poolt risti vastu tulevat teist rühma. Olime ametlikult puntras. Nüüd tuli rajale tagasi jõuda. See võttis omajagu aega. Takkapihta sadas vihma. Sel aastal ei kukkunud ma õnneks kordagi kraavi. Vihma sadas väga palju! Tujul ei tohtinud lasta nulli vajuda. Jätkasime valjult hõikamist ja tegime lärmi, lootsime, et kuuleme ka vastust. Ühel hetkel kuulsimegi. Kütiliinilt hõigati vastu ja nii jõudsime kütiliinile,

metsast välja. Mida oleks võinud paremini teha? Oleks pidanud hõikumisel jätma veidi pikemad pausid, sest nii oleks teisi paremini kuulnud. Eks mul oli võhma karjumiseks. See selleks. Hakkasime autode poole kõndima. Tee peal nägin, et ka teised olid välja jõudnud ja seadnud sammud juba autode poole. Arutasime kõik koos, mis valesti läks ja naersime apsakte ning hullu ilma üle. Jahimehed vaatasid meie poole küsiva pilguga. Kuidas meil veel nii hea tuju on? Laagris olid varasemad tulijad juba tule telgiahjudes üles teinud ja saime märjad riided kuivade vastu vahetada. Siiski polnud päev veel läbi. Järgnes õhtusöök, kus meile pakuti kitselihaga pada. Liha oli maitsev, kõik sõid ja kiitsid. Õhtul väga palju rohkem tegevust ei olnud. Salgajuhid kogunesid veel, et rääkida üle tuleohutus. Ka meie, suuremad kodutütred ja noorkotkad, õppisime, mida telgi kütmisel silmas pidada ja mida parandada. Toimus rivistus ja viis vabatahtlikku kutsuti noa teritamise töötuppa. Terav nuga tuleb alati kasuks. Õues süüdati suur lõke, mille ääres jäid paljud sooja

- NOOR JAHIMEES Mario Traks näitamas noortele vibuga laskmist.

saamiseks üksteisega juttu puhuma. Kasutasin seda aega ka riiete kuivatamiseks, mida järgmiseks päevaks muidugi kuivaks ei saanud. Öörahu oli seekord kell kümme, enamik läks magama. Mõned veel nautisid õhtut, kuid lõkkest olid selleks ajaks järel vaid söed.

Midagi uut ja huvitavat

Hommikul otsustasime koos Robiga, et äratuseks tuleb „Sinine vilkur“. Pean tunnistama, kõik olid kiiremini üleval kui eelmisel hommikul. Seekord oli soojus telgist kiiresti kadunud, sest telk tuli umbes tunni jooksul kokku panna. Niisiis pakkisid kõik oma asjad kiiresti kotti ja valmistusid telgi kokkupanekuks ning hommikusöögiks. Laagri koristamine käis üpris ruttu. Noored kotkad aitasid ka köögis katelde ja telkidega. Ei läinud enam kaua, kui kõik juba autodele jagunesid. Ent veel polnud aeg koju sõita. Tuli proovida kätt laskmises, niisiis asusime Jalametsa laskepaiga poole teele. Tuju oli kõigil rõõmus, sest laagri raskem osa oli läbi. Tiirus jagunesime kaheks rühmaks. Üks rühm läks laskma taldrikuid, teine märklehte (liikuv metssiga). Alustasime taldrikutega. Viis lasku, ainult üks pihta. Noh, hullu pole midagi, ega ma professionaal veel ole. Enne kui läksime seamärgi laskmisele, sõime veel kiiresti lõunat. Siis olime valmis järgmist märki laskma. Arvan, et see läks mul paremini, sest neli lasku tabasid ringi metssea märgil. Üks tabas küll siga, aga mitte ringi. Enda mäletamist mööda läks mul sel aastal seamärgi laskmine paremini, see-eest taldrikutega veidi halvemini.

Pärast laskmist läksime väikesesse majja, kus oli varustuse valmis pannud vibujahti praktiseeriv jahimees Mario Traks, et rääkida meile vibuga jahtimisest. See osa laagrist meeldis mulle väga, sest see oli midagi uut, midagi huvitavat, midagi teistsugust ja sain teada väga palju uusi fakte vibujahist. Praegu tohib Eestis vibuga küttida vaid väikeulukeid ja mitte suvalise pikkvibu, vaid plokkvibuga ning mitte tavaliste nooleotsaga, vaid lõiketeradega. Sain teada, et inimesed ei tea tihtipeale vibujahist midagi. See erineb palju tavalisest jahist. Vibu on tegelikult relvast ohutum. Vibu laskekaugus on umbes 40 meetrit. Vibuga laskmisel tuleb näha rohkem vaeva, mis muidugi ei tähenda, et relvaga jaht on lihtne. Kui Mariol oli kõigile küsimustele vastanud, tegi ta meile väljas kaks näidislasku. Ta tegi neid rahulikult, et kõik näeksid, samal ajal seletas, mida ja miks ta nii teeb. Pärast võisid soovijad korra vibu käes hoida, et kaalust aimu saada. Tänasime Mariot ja aeg oli laager lõpetada. Lõpurivistusel tänasime korraldajaid, meedikuid, fotograafe ja teisi. Tegime lõpupildi ja laager oligi läbi.

Äge laager

Pean tunnistama, et kuigi sel aastal oli ilm märg ja vihmane, oli mul mitu korda lõbusam ja ägedam laagris osaleda. Sain palju teadmisi ja uusi kogemusi, tutvusin Viru maleva ägedate noortega ja sain täpsemalt teada nii tavalisest jahist kui ka vibujahist. Oskan järgmisel aastal salka paremini juhtida ja suunata.

Scan for more recipes

Põdralihahautis lehterkukeseentega • 9,7 G NORMA ECOSTRIKE™ • 600 G PÕDRALIHA • 2 KOLLAST SIBULAT • 2 KOORITUD PORGANDIT • 200 G KOORITUD JUURSELLERIT TÜKKIDENA • 2 SUPILUSIKATÄIT TOMATIPÜREED • 3 SUPILUSIKATÄIT METSLOOMAPULJONGI KONTSENTRAATI • 20 G KUIVATATUD LEHTER-KUKESEENI • VÄRSKET TÜÜMIANI • 1 TL ROSMARIINI • 2 LOORBERILEHTE • 4 KADAKAMARJA • 2 SUPILUSIKATÄIT MUSTSÕSTRA TARRETIST • 1 SUPILUSIKATÄIS MAISITÄRKLIST • 2-3 KÜÜSLAUGUKÜÜNT • VÕID/ÕLI PRAADIMISEKS • SOOLA JA PIPART Tükelda liha ja pruunista võis ja/või õlis. Lisa soola, pipart ja aseta liha kastrulisse. Prae pannil porgand, sibul ja seller. Lisa lehter-kukeseened, hakitud küüslauk ja tomatipüree ning lase veidi aega podiseda, enne kui potti paned. Lisa metsloomapuljongi kontsentraat, kadakamarjad, mustsõstra tarretis ja vesi nii, et see kataks liha. Lisa värske tüümian, loorberilehed ja rosmariin ning küpseta seejärel aeglaselt umbes kaks tundi. Lisa maisitärklis. Maitsesta soola ja pipraga. Põdrahautist serveeritakse eelistatult koos kartulipüree ja toorete pohladega.

Pliivaba – kui liha kvaliteet on oluline 100% vaskkuul suurepärase avanemisega isegi madalatel kiirustel Väikseimad lihakahjustused Nikkelkate pikendab relvaraudade eluiga Nüüd saadaval ka Norma Silencer Series padrun MÜÜGIL: ANOME, ARTEMIS, BALTIC HUNTER, JAANIKESE JAHINDUSE, JAHIPAUN, KONGER & KONGER, NELI ELU, SCHOTTER, TRAPPER, WALDU ESINDAJA EESTIS: TRAPPER OÜ VÕRU 80 TARTU TEL. 7343900 INFO@TRAPPER.EE WWW.TRAPPER.EE

Now it’s up to you.

- Vibujaht -

Vibuküttide aastaring Jälle on saanud ümber üks teistmoodi aasta, aeg teha tagasivaateid ja seada uusi sihte. TEKST RITA-ANETTE KOHAVA FOTOD SHUTTERSTOCK, CATLIN SAAR, RITA-ANETTE KOHAVA

ibujahiklubi Mägilased on kasvanud suuremaks. Praegu kuulub meie ridadesse kogu Eestis 125 liiget, kelle seas on nii jahimehi kui ka spordihuvilisi. Mägilaste ja Pärnumaa vibujahi laskekatsekomisjonid võtsid vastu 42 vibujahi laskekatset. Suurenenud on ka vibuspordi huviliste arv meie klubis, seega liitus klubi aasta alguses Eesti olümpiakomitee alla kuuluva Eesti vibuliiduga. Alates klubi asutamisest aastal 2007 oleme olnud Eesti maastikuvibuliidu liikmed. Kevadel panime Otepääle üles Potimetsa 3D-treeningraja (kolmemõõtmelised märgid ehk kujud), kuhu jõudis laskjaid kogu Eestist. Treeningurajal harjutamine oli hea ettevalmistus samal rajal 12. juunil peetud Eesti maastikuvibuliidu klubide karika kolmandale etapile. Kevadise traditsioonilise kopra ühisjahi korraldasime juba teist korda virtuaaljahina. Osalemise registreeris koguni 37 vibukütti, kelle seas viis naist. Aastal 2019 osales ühisjahis 23 vibukütti. Sel aastal kaasasime ka sponsorid ja osalejate ning edukate küttide vahel loositi välja hulk auhindu. Virtuaalselt tuli pidada nii Mägilaste klubi üldkoosolek kui ka Euroopa vibu-

jahi föderatsiooni aastaassamblee, mis sellisel kujul toimus esimest korda. Tunnistada tuleb ka tagasilööke. Nimelt tegime keskkonnainvesteeringute keskusele mahuka projektitaotluse vibujahi ja plokkvibu tutvustamiseks jahimeestele ning laiemale avalikkusele. Paraku meie projekt rahastust ei saanud, sest programmi eelarve on piiratud ja komisjoni hinnangul ei olnud tegemist aegkriitilise küsimusega. Ka meie mittetulundusühingu omavahendid on napid, seega paraku kõigiks soovitud ja kavandatud vibujahti tutvustavateks üritusteks ning tegevuseks meil jaksu polnud. Seda enam tuleb tänada liikmeid, kes on klubi eesmärkide saavutamisse panustanud lugematu arvu töötunde ning isiklikke vahendeid. Meie demotiim oli väljas ja tutvustas kõigile huvilistele plokkvibusid, vibujahi laskekatset ning koprajahi lisavarustust 28. augustil Eesti meistrivõistlustel põdrapeibutamises Järvseljal ja 18. septembril Metsarahva päeval Ida-Virumaal Konju lasketiirus. Mario Traksi eestvedamisel said 17. septembril vibujahiga tutvust teha kaitseliidu Järva maleva noorkotkad ja kodutütred oma sügislaagris.

Terioloogia selts toetab vibujahti metskitsele

Märgiline on kindlasti Mario Traksi vibujahiettekanne ja sellele järgnenud arutelu Eesti terioloogia seltsi sügiskoolis 26. septembril. Selle tulemusena otsustati toetada vibujahti Eestis metskitsele plokkvibudega. Kõnealuse seisukohavõtu avaldab selts ka oma kodulehel.

2022 – tuleb tegus aasta!

Kui 2021. aastast võis jääda mulje, et metskitsele vibujahi legaliseerimise plaan on jäänud tagaplaanile, siis tegelikult see muidugi nii ei ole. Kutsume loomakaitsjad 2022. aasta alguses taas (loodetavasti seekord õnnestunult) ühise laua taha, et võtta maha nende hirme seoses vibujahiga ja selgitada vibujahi põhialuseid, nagu näiteks traditsiooniliste vibude ja plokkvibu erinevust. Kindlasti on seejuures abiks Soome uuring, mis kinnitab, et vibujaht on eetiline ja tõhus jahipidamisviis ega tekita ulukitele asjatuid kannatusi. Meie kogemus näitab, et kõige suurema vastuseisu vibujahile on põhjustanud teadmatus ja mure loomade heaolu pärast. Kindlasti aitab teadlikkust suurendada aasta alguseks valmiv uus koduleht www.vibujaht.ee, kuhu eesti keeles koondame info vibujahti kohta.

- Vibujaht Veebruaris on meie meeskond koosseisus Rita-Anette Kohava, Mario Traks ja Tauno Lang kutsutud külla Prantsusmaale, mis on Euroopa suurim ja edumeelseim vibujahiriik. Prantsusmaal, kus vibuga on lubatud küttida kõiki jahiulukeid, asuvad Euroopa suurimad vibujahi koolituskeskused, millest ühte me ka külastame. Samuti on meie vibukütid palutud osalema nii metskitse kui ka metssea hiilimis-, varitsus- ja ajujahil. Et kogemused ei jääks ainult emotsioonide, fotode ja jahijuttudeartiklite tasandile, oleme projekti kaasanud ka Läti vibujahimehed koos kaameratega. Nende abil valmib reisist film. Kindlasti jagame reisi- ja jahikogemusi ka ajakirja veergudel.

Üleskutse

Jahindusorganisatsiooni esindaja, kui ka sinu organisatsiooni liikmetel on tekkinud küsimusi vibujahi kohta, siis võta meiega ühendust! Kui võimalik, korraldame tutvustusüritusi kogu Eestis: vaatame üle plokkvibud, vibujahivarustuse, tutvustame laskekatset.

Sobival üritusel on nii suurtel kui ka väikestel võimalus proovida plokkvibuga laskmist. Kõige paremini sobivad selleks näiteks maakondlikud kokkutulekud või suuremad teabepäevad. Märtsi lõpus korraldame taas traditsioonilise kopra ühisjahi, mis toimub nii virtuaaljahina kui ka väiksemates rühmades. Eelmisel hooajal soovisid meiega liituda ka Läti vibukütid, kuid paraku jäi asi koroonapiirangute tõttu katki. Seekord on oodata külalisi mitmest riigist. Osalussoovist on juba teada andnud näiteks Saksamaa, Itaalia, Austria ja Läti esindajad Euroopa vibujahi föderatsioonist. Kui elu just korrektiive ei tee, siis korraldame koos selle üritusega ka ühe avatud vibujahitöötoa, kus nii vibujahimehed kui ka vibujahihuvilised saavad osaleda ja kuulata rahvusvaheliste spetsialistide ettekandeid. Milliseid ettevõtmisi ja plaane 2022. aastal veel ellu viime ja kuidas eespool kirjeldatud projektid õnnestusid, saab kindlasti lugeda juba järgmistest Eesti Jahimehe numbritest.

Metsarahva päeval Konju lasketiirus proovis plokkvibuga laskmist ka Vahur Sepp.

Järvseljal saates „Kurvist kurvi“ proovis mägilanna Rita-Anette Kohava käe all plokkvibulaskmise ära Jaagup Kreem, keda üllatas plokkvibu lasketäpsus. Saate lõputiitrites märkis ta, et plokkvibu ja vibusport tekitasid tahtmise endalegi vibu soetada.

- Jahimehe köök -

Jõulupraad ja traditsioonid Jõulud on meie peres väga tugevate traditsioonidaga. Alati sõidame mitmeks päevaks Viljandisse Heli ja Sergo juurde, kus meid siis kõvasti nuumatakse ja jõuluvana lapsed kingitustega üle külvab.

oanurgas on alati uhke jõulupuu, külas on kälimees oma perega, lapsed loevad salme või laulavad, et kingitusi lunastada ja alati on laual aurav põdralihapraad. Õhtul käime kõik koos kirikus, jõululaupäeval käime metsas ja viime ka metsaelanikele head-paremat nosimiseks. Metsa minnes on Helil kuum tee ja lihapirukad kaasa pakitud, need maitsevad alati suurepäraselt, teeb ju värske õhk kõhu tühjaks.

TEKST ja FOTOD KAIDO TOOM

Mõni aasta tagasi, kui rääkisin Uus-Meremaal kolleeg Jordonile meie jõulutraditsioonidest, kuulas ta jutu vaikselt ära, vangutas siis pead ja ütles: „You poor bastard!“ Ehk siis talle tundus kogu see trall jube pikk ja piinarikas. Ta ei saanud aru, miks seda teha ja tundis mulle siiralt kaasa. Mina aga kirjutan hoopis Sergo põdralihapraest, sest see on iga kord õhtusöögi nael, alati pehme ja suurepäraselt valmistatud. Retsepti saamiseks pidin pöörduma algallika

juurde. Et asi ehedam oleks, tegin ettepaneku katta jõululaud juba novembri esimesel poolel. Noh, nii trenni mõttes. Leppisin oma ämma Heliga kokku ja tema oli päri, et me selle „pulli“ tema juures läbi teeme.

Põdrajaht

Reede õhtul sõitsimegi Viljandisse. Laupäeval toimus Suure-Jaani seltsis põdraajujaht, seega panin igaks juhuks ka jahivarustuse autosse. Kohale jõudes oli Sergol plaan juba paigas,

- Jahimehe köök et hommikul ärkame varem, paneme liha valmis, lähme ise jahile. Naised kütavad ahju ära, panevad liha hiljem ahju ja vajadusel saadab Sergo näpunäiteid, mida ja kuidas teha. Mõeldud-tehtud! Hommikul kell kuus äratus, varustus selga ja valmis ning Sergole kööki appi lihaga toimetama. Sergo rääkis, miks ja kuidas ja mis kogustes tema teeb, mina panin hoolega kõik kirja. Kui liha ettevalmistatud, võtsime linnast veel Hillari kaasa ja sõitsime kogunemiskohta. Nimekirja saime üle 20 mehe ja kolm hakkajat koera. Jahijuhataja Tarmo jagas meestele kohad kätte ja jahipäev algas. Koerad tegid tublisti tööd ja kella kümneks olid põdralehm ja -vasikas kütitud. Tegime ühe suure tüki veel, kuid Diana enam nii lahke ei olnud.

Kokkamine

Jahimajja tagasi jõudnud, kõnetas mind Tarmo: „Kuule, Kaido, sa kirjutad seal ajakirjas neid retsepte ja lugusid,

vaata nüüd natuke köögis ringi ja tee vasikamaks ning sisefileed ära!“ No vaat seda au poleks küll oodanud, et hakkan 20 mehele kokkama! Mida ma teen? Endal pole mingit varustust ega maitseaineid kaasas. Korraks lõi pahviks, aga siis mõtlesin, et mis seal ikka, teen nii hästi, kui oskan ja sellest, mis valikus on. Pliit oli väga korralik ja potid-pannid olemas, toiduained pandi ka lauale, seega tagasiteed polnud. Osa meestest aitas sibulat ja küüslauku koorida ning hakkida, teised koorisid ja keetsid kartulid. Esmatöötlusruumides võeti samal ajal nahka ning jagati liha portsudeks. Tegin meestele võis ja õlis praetud küüslaguleivad, kuhu läks peale väljast pruunistatud (medium rare) sisefileelõik ja sinna peale omakorda karamelliseeritud sibul ning küüslauk. Maksa praadisin lihtsalt võis ja õlis soola ning pipraga, osa maksa ja sisefilee ääretükid tegin kastmeks kartuli kõrvale. Ühel mehel oli sünnipäev, sestap oli laud rikkalik, ei puudunud suur tort ja ka morss oli kannus.

Kui rääkisin Uus-Meremaal kolleeg Jordonile meie jõulutraditsioonidest, kuulas ta jutu vaikselt ära, vangutas siis pead ja ütles: „You poor bastard!“

See oli väga tore jahipäev ja jällegi täis traditsioone, alates jahipäeva algusest kuni lõpuni. See, et edukas kütt laseb sooled ja see, kuidas lihaportse loosiga jagatakse, selles on midagi sellist, mida tavainimene ei tea ega näe.

Mis sai jõulupraest?

Koju jõudes oli tund juba hiline ja naised kergelt pahurad, sest kõhud tühjad ja saun kütmata. Tõttasin appi ja võtsin prae ahjust, see tundus kuidagi jahe. Võtsime fooliumi pealt ja vaatame Sergoga praadi. Midagi nagu oli valesti – liha pealt kuidagi tume ja kuiv. Sergo oli küll saatnud naisele sõnumi, et pööraku vahepeal liha ümber. Naine pööraski lihapanni ahjus ringi. Aga mitte liha ennast! (Sergo pidas pööramise all silmas liha nagu kotleti pööramist: et see pool, mis enne oli all, tulnuks nüüd peale pöörata). Lisaks oli ahjus veidi vähe kuumust. Lõikasime servast küll mõned tükid, kuid nii kuiva ja kõva liha pole ammu saanud. Panime ülejäänud liha elektriahju järelküpsema. Jõuame jälle traditsioonide juurde ehk traditsioone ei tohi lõhkuda. Kui Sergo on meile kogu aeg jõuludeks põdralihapraadi teinud, siis peab ta seda tegema ka edaspidi ja ikka ise, nii et kedagi teist sinna kallale ei lase.

SERGO PÕDRALIHAPRAAD Pane sügavasse ahjuvormi järgmised toiduained: u 1 kg pekist kodusiga (umbes rusikasuurused tükid) u 2 kg põdraliha (umbes rusikasuurused tükid) 3 küüslauguküünt 4 mugulsibulat 4 porgandit (need lõika sellisteks tükkideks, mida hiljem hea kohe serveerida) 4 loorberilehte 4 tl soola u 40 tera musta pipart 1 sl jahimehe maitseainesegu pool sidrunit Küta ahi soojaks ja lükka söed ahju tagaossa. Määri lihatükid pealt searasvaga. Nüüd täida ahjunõu umbes pooles ulatuses veega ja kata pealt fooliumiga ning pane ahju. Vahepeal pööra lihatükke ja pööra ka ahjunõud, et liha küpseks ühtlaselt. Küpsemisaeg kokku umbes neli-viis tundi.

- Ajalugu -

Õppejaht Järvseljal 28. detsembril 1957. EPA sektsioon sai esimese põdraloa.

Järvselja jahimajanduse sada aastat

TEKST VELLO VAINURA, Järvselja jahiseltsi liige FOTOD AIMAR RAKKO, REPROD

Sada aastat on pikk aeg. Selle sisse mahuvad kolm okupatsiooni, suur sõda ja mitu ühiskonnakorralduse muutust. Ühiskondlikud murrangud on ka Järvselja loodust tugevalt mõjutanud.

artu ülikooli põllmajandusteaduskonna juures avati 1920. aastal metsaosakond, esimene õppejõud oli Petrogradi metsainstituudi haridusega Andres Mathiesen (aastani 1932 Andrei Mathiesen). Kohe hakati otsima õppebaasi. Tartu lähema ümbruse metsi sobivaks ei peetud, lõpuks langes Mathieseni valik Kastre metskonna Peravalla metsandiku kasuks. See kinnitati vabariigi valitsuse 13. aprilli 1921. aasta otsusega Mathiesen määrati ka õppemetskonna juhatajaks. Tsaariaja lõpuks kuulusid siinsed maad ja metsad Kastre mõisale. Metsaülem Martin Maurachi ajal, 19. sajandi viimasel veerandil, tehti siin suuri asju:

pandi ametisse metsavahid, rajati kvartalivõrk, ehitati korralikke metsateid, kaevati ligi 150 km kuivenduskraave. Viimaste osad olid ka vesiväravatega parvetuskanalid, mida mööda metsamaterjal Ahijärve parvetati ja edasi Ahja jõe ning Emajõe kaudu juba Tartusse. Nii et päris tühjale metsikule kohale õppemetskond ei tulnud. Liiklusolud olid aga rasked: Tartust sai laevaga Ahijärvele, sealt jäi Järvseljale 10 km jalgsikõndi (praegune Lääniste-Liispõllu tee polnud autodele läbitav). See-eest üliõpilaste ja õppejõudude majutuskohaks sai 1912. aastal valminud uhke jahiloss. Peravald oli siinse piirkonna nimetusena siiski täiesti asjakohane: peamine maa, kus teed lõpevad ja sood ja veed vastu

- Ajalugu -

Haruldane ilvesejaht 1923. aasta talvel.

tulevad. Vähemalt Järvselja põhjaosa loodusmaastiku kohta maksab see praegugi.

Sajandi eest

Saja aasta eest nägi Järvselja maastik praegusega võrreldes palju „kultuursem“ välja. Metskonna piiresse jäi ligi 40 talumajapidamist ja paarkümmend metsavahi- ja töölisekohta, igas talus hariti traditsioonilisel viisil maad ja kasvatati loomi. Kultuurmaastiku suur osa ja metsamaastiku mosaiiksus tagasid soodsad tingimused väikeulukitele: jänestele ja jahilindudele. Eriti arvukas oli teder. Metskonna põhjaosa soopiirkonnas olid mänguplatsid peaaegu iga talu maa peal ja muidugi ka lagedamatel sooaladel. Suurulukitega oli asi palju kehvem. Karusid ja hunte sõjaeelsel ajal Järvselja mail ei kohatud. Põder seevastu on siinsel loodusmaastikul alati olemas olnud. Metskitsigi oli Eesti aja algul tagasihoidlikult, aga nende arvukus suurenes kiiresti: 1930. aastate lõpus arvati nende asustustihedus Järvseljal olevat mandri Eesti suurim. Pole siis imestada, et nad metsakultuuridele suurt kahju tegid. Eriti kannatasid võõrpuuliigid, neid oli Järvseljal päris palju. Andres Mathiesen, kes jahimees ei olnud ja metsloomi väga hoidis, tegi lõpuks karmi otsuse: metskitsede arvu

Andres Mathiesen, Järvselja õppemetskonna esimene juhataja 1921‒1944. tuleb vähendada. Suur esinduslik ajujaht peetigi 28. novembril 1937. Heino Kasesalu on sellest kirjutanud ajakirja Eesti Jahimees 2005. aasta 11. numbris, mille soovitan üle lugeda. Tol samal 1937. aastal kütiti Mathieseni järgi üldse 119 metskitse, pärast jahiaaja lõppu olevat neid olnud veel 895.

Selleaegset kitserohkust näitavad ka Pähnassaarel (see jääb küll metskonna piirist natuke maad kõrvale) elanud suure seikleja ja salaküti Juhan Järve jahisaagid. Tema naabri Hans Mutso meenutuste järgi olevat ta lasknud 80–100 sokku ja kitse aastas, millest enamiku müüs Tartu söögimajadele. See põhineb muidugi Järve enda juttudel, kes oli tuntud ka suure luiskajana. Võib-olla ta pani ka natuke juurde, aga palju pidi neid ikka olema küll. Haruldane lugu juhtus 1923. aasta talvel: metsas leiti ilvese jäljed. Kahepäevase piiramise järel saadigi loom kätte. Ega Järvselja sõjaeelse jahinduse kohta kuigi palju andmeid ole. Ei teata sedagi, kas siinsetest talunikest keegi üldse ametlik „paberitega“ jahimees oli. Aga püss olevat olnud kuuldavasti paljudes peredes. Peamised jahil käijad olid sel ajal metsaametnikud, õppejõud ja üliõpilased, aga ka mitut masti jahikülalised: kevadel nepilennus ja tedremängus, sügisel pardija tedrejahis, talvel jänesejahis. Näiteks 1937. aastal lastud 119 metskitsest küttisid siinsed metsaametnikud 44. Aktiivne jahimees ja jahinduselu korraldaja oli aastatel 1934–1944 metsülemana töötanud Bernhard Haller, kel oli muuseas kuulipüss – sel ajal üpris haruldane asi.

- Ajalugu Järvselja jahiseltsi kauaaegne esimees Endel Pihelgas pärast edukat tedrejahti.

Sõjajärgne aeg

Metsandusüliõpilasi koolitati endiselt Tartu riiklikus ülikoolis (TRÜ), alates 1951. aastast aga äsja moodustatud Eesti põllumajanduse akadeemias (EPA, praegune maaülikool), õppebaasiks ikka Järvselja. TRÜ spordiklubi juures hakkas 1948. aastal tegutsema jahisektsioon, mida juhtis metsandustudeng Leonhard Polli, tema järel (1950–1955) samuti metsandusüliõpilane Kaupo Ilmet.

Haruldane lugu juhtus 1923. aasta talvel: metsas leiti ilvese jäljed.

Rühm tudengeid 1956. aasta kevadel enne nepijahti minekut.

Sel ajal ilmusid Järvseljale uued elukad: metssead. Siin peeti 1952. aastal ka esimene ametlik seajaht. Luba oli hangitud ilmselt teaduslikul eesmärgil, nii et looma tabamine oli rohkem kui auasi. Kaupo Ilmeti elavas stiilis kirjelduse järgi tehti esmalt mitmel päeval ajusid, aga tulemusteta. Siis komandeeriti tudengid alaliselt Järvseljale ja seitsmendal päeval õnnestus kolhoosi kartulipõllul kuuvalgel varitsedes kesik ära lasta. Õnnelik kütt oli Ilmet ise. Sea siseorganid viidi prepareerituna veterinaariateaduskonda. Ilmeti sõnul oli selle mälestusväärse jahi meeskond järgmine: metsandusüliõpilased Ivar Etverk, Kaupo Ilmet, Endel Kadarpik, Mart Rünk ja Vello Saar (kõik pärastised tuntud metsamehed), veterinaariaüliõpilased Jüri Tedremaa ja Hillar Tõnum, meditsiiniüliõpilased Bernhard Lehepuu ja Ülo Lepik. Esimese põdraloa sai EPA sektsioon 1957. aastal õppejahiks. Seegi jaht õnnestus, looma tabasid metsandustudeng Tõnu Soom ja jahindusklubi instruktor Ado Sokk. Edasist meenutab Heino Kasesalu järgmiselt: „Harry Lingi soovil transporditi põder tervena ülikooli zooloogiamajja (Vanemuise 46), et teda seal korrektselt mõõta, kaaluda, lahata ja uurida. Loom paigutati bussi (vist TA-6) vahekäiku. Linna jõudmise

- Ajalugu Kastre-Peravalla jahiloss 1912‒1948.

ajaks oli selle kõht juba kõvasti paisunud, nii et kitsast uksest andis teda läbi pressida.“ Põtrade arvukus suurenes 1960. aastatel jõudsalt ja Järvseljast sai Tartu jahindusklubi üks põdrarikkamaid kohti. Seepärast suunati siia ka teisi jahiseltskondi, samuti nn aktiivi jahte (klubi nõukogu, jahimeeste kokkutuleku võistkonnad jt). Põtrade küttimine riigile algas 1964. aastal. Selles oli Järvselja panus tublisti üle keskmise. Juhtus sedagi, et jahindusklubi kirjutas enne jahihooaja lõppu mõned load ümber Järvseljale, sest sealne sektsioon kippus plaaniga hätta jääma. Üsna palju „riigipõtru“ küttis Heino Kasesalu, oli ta ju Nõukogude ajal siin ainus „pika püssi“ mees. Põtrade „buumiajal“ 1970.–1980. aastatel kütiti aastas enamasti 40–50 looma, rekordilistel 1992. ja 1993. aastal vastavalt 57 ja 55 põtra. Segasel üleminekuajal 1990. aastate alguses võttis maad ka salaküttimine ja hundid said võimaluse hakata laiutama, nii et põtrade summaarne „kadu“ osutus planeeritust suuremaks ja nende arv vähenes tunduvalt. Vastavalt sellele vähendati ka küttimismahtusid:

1995. aastal lasti vaid neli ja järgmisel kümme põtra. Aegamööda elu normaliseerus ja põdraasurkond hakkas jälle taastuma. Uuel sajandil kütiti neid Järvseljal jahihooajal 20–30, aastatel 2005–2007 üle 30. Päris viimastel aastatel hakati metsakasvatuse huvides nende arvukust jälle sihipäraselt vähendama ja nüüdseks peaks optimaalseks peetav tase enamvähem käes olema. See tähendab, et endistest suurtest küttimismahtudest lähiaastatel unistada ei maksa: 2020. aastal küttisid Järvselja mehed vaid 14 põtra. Metssigadest kõneldes ei saa mainimata jätta Haavametsa metsavahti August Juhkamit. Tema võis olla esimesi mehi Eestis, kes hakkas sigadele lisasööta viima (1950. aastate teisest poolest alates). Nagu ta ise on meenutanud, olid sead ta päris omaks võtnud: astusid vaid paarkümmend sammu eemale, kui ta, kartulikott ree peal, söödakohale jõudis. Aga niisugust massiivset metssigade söötmist nagu mitmes jahiseltsis mujal Eestis, ei ole Järvseljal kunagi tehtud ja ülisuurt sigade arvukust ei ole siin olnud. Suurim arv metssigu (60) kütiti 2012/2013. jahiaastal.

Jahimehed ja lihameistrid soovitavad!

Hakklihamasinad Vaakumpakendajad Vorstipritsid Kokanoad Kaup laos ja kiire tarne üle Eesti

Infotelefon: 372 5016742 e-mail: rodoaed@gmail.com www.facebook.com/Kasvuhooned

www.rodoaed.ee

- Ajalugu -

Järvselja jahiseltsi põdrajaht 5. oktoobril 2013.

Suur katk laastas asurkonda 2015. aastal siingi. Hukkunud sigu leiti 25, aga palju neid üldse otsa sai, ei tea keegi. Nüüdseks on asurkond jälle küllaltki taastunud (eelmisel jahihooajal kütiti juba 25 siga). Katkutõrjeks kehtestatud normi järgi (üks siga 1000 ha kohta jahiaja lõpus) võiks neid meie jahipiirkonnas olla 16 (kui arvestus teha kogu jahimaa alusel). Kui „metsseale sobiva ala“ alusel, siis ainult kaheksa. Karta on, et selle arvu hoidmine läheb raskeks. Kuigi Järvselja mail pole metssigu kunagi nii paksult olnud nagu mõnel pool mujal, tuleb rääkida ühest suurest eripärast. Nimelt ei ole pärast Nõmme kolhoosi likvideerimist (1962) ning nende maade õppe- ja katsemetsamajandiga liitmist siin põllumajandust enam olnud. Oma tarbeks kasvatasid inimesed kartulit ja juurvilja ikka, suured vilja- ja kartulipõllud puudusid, sestap ründasid sead külaelanike pisikesi aiamaalappe seda hullemini. Mida selle vastu kõike välja ei mõeldud: pandi üles igasuguseid hirmutisi, valvati põlde, pandi koer sinna ketti, aga õiget abi polnud millestki. Peagi leiti tõhus abinõu. Põllulapid ümbritseti tihedate laudadest aedadega, milleks metsamajand oma saekaatrist lahkelt pinnalaudu lubas. Kuigi kõrge too seaaed ei pidanud olema, sest ega siga suurem hüppaja ole, küll aga piisavalt tihe, et ka põrsas läbi ei mahuks. See vaatepilt jäi möödasõitjatele silma kui siinse paiga „rahvuslik eripära“.

Metskits oli, nagu Eestis mujalgi, kõige arvukam 1970. aastate esimesel poolel. Seejärel tuli mõningane langus, seda seostatakse liigsest asustustihedusest tingitud parasiithaiguste ja kõhulahtisusega. Katastroofiliselt mõjusid väga paksu ja tugeva kooriklumega talved 2009/2010. ja 2010/2011. aastatel. Metskitsi 2012–2015 Järvseljal peaaegu ei kütitud. Viimaste järjestikuste pehmete ja vähese lumega talvede toel on kits saanud jälle arvukaks (2020. aastal loendati 180). Metsakahjustuste kartuses määratakse küttimisülesanded üsna prisked, mille täitmine pole sugugi kerge. Sisuliselt tähendab see metskitsedele „vaba jahti“: vaja küttida nii palju, kui jõuab. Asja muudab raskemaks siinse maastiku eripära: valdavad metsad ja sood, suuremaid lagealasid ei ole kusagil. Nii et kitsed ennast jahimehele naljalt ei näita. Kultuurmaastiku piirkondadega võrreldes on Järvseljal metskitse asustustihedus siiski märksa väiksem. Aga aegade jooksul on neid siin kütitud omajagu: keskmiselt paarikümne ümber aastas. Kõige rohkem lasti kitsi 2019/2020. jahiaastal (63). Kes juhtub sisse astuma Järvselja jahilossi, võib imetleda Heino Kasesalu kütitud sokusarvi seinetel. Kokku on neid 66, tema 29 paremat sarvepaari asuvad kodus. Üldse on ta küttinud üle saja soku, neist viis medalisarvedega. Medaleid on saanud ka Jaan Runteli ja Gunnar Ahase sokusarved.

Suurkiskjad

Karu on 1960. aastatest Järvselja metsade alaline elanik. Loendustel on nende arvuks märgitud üks kuni neli, aga 2020. aastal juba kaheksa. Nende arv ongi viimastel aastatel jõudsalt kasvanud. Samuti on nad peaaegu igal aastal rüüstanud mesipuid. Teadaolevalt on siin kütitud kuus karu, neist kaks kuldmedaliväärse nahaga (Elmar Teder 1988 ja külalisjahimees Viktor Elman 1993). Siinne hundiasurkond tekkis pärast sõda Venemaalt alanud sisserände alusel. Juba 1947. aasta jaanuaris kavandas Kalevi Tartu jahisektsioon (millest 1950. aastal sai Tartu jahindusklubi) siin suurejoonelise hundijahi. Asja arutati ja valmistati ette oma paar kuud: muretseti kaks autot, Eduard Aljaste valmistas hulga rentkuule, jahimeeste ja aukülaliste (!) nimekirjad esitati kinnitamiseks ülikooli rektorile. Jahipäeval 19. jaanuaril oli külm ilm, hunte ei leitud kusagilt, aga lasti seitse jänest ja kaks rebast. Sellest halenaljakast ettevõtmisest olen pikemalt kirjutanud Tartu jahindusklubi ajalugu käsitlevas raamatus „Pildikesi möödunud aegadest“ (2004). Väga edukas hundisündmus juhtus aga 1950. aasta kevadel. Metsandusteaduskonna esimese kursuse üliõpilased tegid looduskaitse kvartalis botaanika praktikumi ja leidsid hundiuru. Kõik kaheksa kutsikat saadi kätte ja pärast varitsedes tabati ka emahunt. Seitse kutsikat viidi Tallinna loomaaeda, üks isane aga jäeti Leningradi

- Ajalugu (praeguse Narva) maanteel asuvasse ülikooli loomakliinikusse. Tudengid teenisid selle teoga korraliku raha: iga hundi eest oli riiklik preemia 300 rubla ja jahindusklubi preemia 100 rubla veel lisaks. Asjaosaliste meenutuste kohaselt jätkus sellest kursuseõhtute korraldamiseks peaaegu stuudiumi lõpuni. Loomakliinikusse jäänud hundiga juhtus aga hiljem igasuguseid sekeldusi. Kui ta sai juba täiskasvanuks, käinud mõned linna koeraomanikud oma kasvandikke seal paaritamas, lootes saada sel moel häid õuekoeri. Olevat olnud ka inimeste hammustamise juhtumeid (hunti hoiti õue peal ketis nagu koera). Jahindusklubi esimees Oskar Zubsberg süüdistas selle paaritustegevuse korraldamises koguni linna täitevkomitee esimeest Bronislav Võrset, kes paaritavat koeri huntidega ja levitavat sellega mingit kiskjate tõugu, selle asemel, et neid hävitada. Asi jõudis otsapidi ka jahimajanduse inspektsiooni, sealt kästi niisugune tegevus otsekohe lõpetada. Mis sellest „koduhundist“ lõpuks sai, ei ole teada. Peaaegu uskumatu hundilugu juhtus aga 22. juunil 1998. aastal, kui Rõkka piirkonnas sai hunt elektrilöögist surma. Surnud hundi leidsid liini alt elektrimehed, loom oli puutunud vastu maha langenud, pinge all olevat elektritraati. Leidmise ajaks oli ta juba haisema läinud. Hundi pea toimetati maaülikooli, kus Tiit Randveer kolju prepareeris, see on seal praegugi hoiul. Tegemist oli täiskasvanud isasloomaga, Randveeri mõõtmise põhjal oleks kolju olnud hõbemedalit väärt. Hundiarvukuse tippaeg oli 1950. aastate keskpaiku. Kas ja kui palju neid siis üldrahvaliku „hundisõja“ käigus Järvseljal tabati, pole teada, aga küllap mõned ikka. Uus huntide kõrgaeg saabus üleminekuajal 1990. aastate alguses. Sel ajal kütiti siin kokku 11 hunti. Tõhusalt töötas Tartu jahindusklubi juurde moodustatud ühiskondlik hundibrigaad klubi direktori Jaak Volmeri eestvedamisel, kelle mitmed jahid ka Järvseljal aset leidsid. Elujõuline hundikari elab siinsel ohjamisalal pidevalt. Ilves oli siinses piirkonnas üsna arvukas kuni kümne aasta taguse kaitseasurkonna hävinguni. Siis jäi ta tõsisesse toidupuudusesse, mis süvenes veelgi pärast sigade Aafrika katku. Praegugi on arvukus pigem tagasihoidlik. Enne arvukuse vähenemist kütiti Järvseljal kümmekond ilvest. Suurim ilvesekütt oli Aleksander Sobolevi VeneEuroopa laika, väga hea seakoer, kes

ajas ka ilvese puu otsa. Tema eest lasksid Sobolev ja ka teised jahimehed kokku viis ilvest.

Väikeulukid

Jäneste arvukus on juba ammu madalseisus. Halljäneseid elutses külade ümbruses veel 1990. aastate algupoolel, praegu tõenäoliselt puuduvad täiesti. Valgejänest esineb metspiirkonnas kõikjal vähe. Jänesejahti pole Järvselja jahimehed pidanud enam aastakümneid. Järvselja põhjaosa veekogud on üsna head veelinnualad. Aastased pardijahisaagid jäävad 20–60 vahele, millest enamiku kütivad teiste jahiseltside külalisjahimehed. Peipsiveere looduskaitseala kaitse-eeskirja kohaselt on siin veelinnujaht lubatud 15. septembrini. Kaitstavatest liikidest metsis ja rabapüü Järvseljal enam ei pesitse. Teder on sooaladel aga üsna kenasti säilinud, 20–30 linnust koosnevaid tedreparvi võib kohata igal talvel. Kunagised kuulsad mänguplatsil on aga peaaegu kõik võssa kasvanud või metsa alla jäänud. Tedred mängivad nüüd soodes hajusalt.

Väikekiskjad ja teised karusloomad

Rebase arvukus on tagasihoidlik, sest siinne metsa- ja soomaastik pole talle kuigi sobiv. Kährikkoera arvukus on olnud kõikuv, aastased küttimismahud varieeruvad 10–15 isendist kuni 80. Marutaudivastane vaktsineerimine suurendas arvukust tublisti, aga peagi järgnes massiline haigestumine kärntõppe ja arvukuse vähenemine. Praegu kährikuid peaaegu ei kütita, sest karusnahkadel puudub turg. Nugiseid on Järvseljal püütud üsna aktiivselt nii Nõukogude ajal kui ka hiljem. Varemalt tehti seda koos kährikkoerte püügiga taldrikraudadega, praegu Conibear-tüüpi raudadega. Nõukogude-aegsete jahisaakide kohta usaldusväärseid andmeid ei ole, sest nahad läksid enamasti nn mustale turule. Viimase kümnendi püügiarvud mahuvad stabiilselt 25–30 vahele. Esimene kobras jõudis Järvselja maile teadaolevalt 1975. aastal. Juba ammu on nad asustanud kõik teadaolevad veekogud ja paljud metsakraavid, kus leidub sobivat toitu. Järvselja jahimehed on neid küttinud mõnel aastal vaid neli–viis, mõnel 10–15, 1997/1998. aastal koguni 45. Soopiirkonna looduslikel veekogudel teda nuhtlusliigiks ei peeta ja küttimist seal ei soodustata. Mink ilmus siinsetesse veekogudesse 1980. aastatel ja levis üsna jõudsalt.

- Ajalugu Järvselja õppe- ja katsemetskonna uus jahiloss valmis aastal 1980.

Jahimehe saagiks satub neid teiste karusloomade jahi kaaspüügina, spetsiaalset mingijahti ei ole Järvselja jahimehed harrastanud. Praegu on mink siinsetel veekogudel teadmata põhjustel jäänud väga haruldaseks. Ondatra toodi Eestisse juba 1947. aastal, üks lahtilaskmise kohti oli Emajõgi. Siinsed madalad veekogud sobisid talle ideaalselt: turbased kaldad, vool peaaegu puudub, veetaimi rikkalikult. Arvukuse buumiaeg jäi arvatavasti 1950. aastatesse, aga ka 1970.–1980. aastatel oli neid päris rohkesti. Ainukese sihipärase ondatrapüüdjana olen Järvselja põhjaosa veekogudel tegutsenud ma ise. Puhkuse jätsin alati oktoobrisse ja see möödus peamiselt ondatravetel. Püüdsin ka mujal Eestis, aga peamine koht oli Peravalla jõgi juurdekuuluvate teiste veekogudega. Parematel aastatel tulid saagid üle saja, kehvematel jäid kaks kuni kolm korda väiksemaks. Ega see trapperi töö kerge olnud, aga mälestused on kõige ilusamad. Hiljem ondatra asurkond hääbus nii siin kui ka kogu Eestis. Siiski tekkis Leego jõkke ja järve väike populatsioon 2011. aastal, siis püüdsin 19 looma. Hiljem ondatratest enam märke ei ole leitud.

Järvselja jahiselts

Jahiseltsi ajalugu algab teadaolevalt mitte hiljem kui 1948. aastal. Siis oli olemas Tartu ülikooli spordiklubi jahisektsioon, esimeheks metsandusüliõpilane Leonhard Polli. Samal aastal kinnitati Järvselja õppeja katsemetskond sektsiooni jahipiirkonnaks. Mismoodi asju aeti, et niikaugele jõuti, pole samuti teada. Järvselja läks 1950. aastal uuesti Tartu jahindusklubi haldusse, aga tegelikult jäi sektsiooni jahialaks edasi.

Aastal 1951 moodustati Eesti põllumajanduse akadeemia, kuhu ülikooli maamajanduse erialad üle viidi. Nüüdsest peale kandis Järvselja maadel asuv jahiühendus EPA ja 1968 Järvselja jahisektsiooni nime. Algusaastate liikmeskonna suuruse kohta andmeid säilinud ei ole, aga EPA ajal oli neid juba üle 30. Määrava osa moodustasid metsandusteaduskonna õppejõud ja üliõpilased ning õppe- ja katsemetsamajandi töötajad, aga oli ka teiste teaduskondade inimesi. Sektsiooni esimehed olid 1948–1950 Leonhard Polli, 1950–1955 Kaupo Ilmet, 1955–1956 Ado Suursaar, 1956-1957 Ülo Parik, 1957–1995 Endel Pihelgas. Esimesed neli olid oma esimeheameti ajal metsandusüliõpilased, Pihelgas metsandusteaduskonna dotsent, hiljem professor. Küllap oleks Pihelgas esimehena veelgi jätkanud, kui mitte kuri haigus poleks kallale tulnud. Ta kirjutas 1. märtsil 1996 jahiseltsile avalduse arvata end toetajaliikmeks. Endel Pihelgas suri 22. jaanuaril 1997. Jahindusklubis hakati 1980. aastatel korraldama jahindusviktoriine. Siin olid Järvselja mehed üliedukad. Kui igal aastal just võitu ei saadud, siis esimese kolme hulgas oldi alati. Pole ka imestada, teaduspotentsiaali siin jätkub. Suured muutused – nii juriidilises kui ka jahindustegevuse mõttes – toimusid pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Järvselja jahisektsioonist sai 17. märtsil 1995 Järvselja jahiselts, põhikiri kinnitati üldkoosolekul 12. märtsil 1998, jahiselts registreeriti mittetulundusühinguna 1999. aasta 11. märtsil. See tähendas ühtlasi juriidilise isiku õiguslikku staatust. Aastal 2000 sai jahiselts oma kasutusse jahimaja, maaülikoolile kuuluva endise elamu Rõkka külas.

Praegu on jahiselts jahimaja seaduslik omanik, see osteti välja avalikul oksjonil 2017. aastal. Seal on jõudumööda kõpitsetud ja üht-teist paremaks tehtud, aga eurostandardist on asi veel kaugel. Kõige suurem mure on ulukite esmatöötluspunkti väljaehitamine. Järvselja jahiseltsi jahipiirkond on 16 400 ha, seega metskonna pindalast märksa suurem. Lisaks metskonna maadele kuulub jahipiirkonda ulatuslik Jõmmsoo massiiv. Jahipiirkonnas on soid ja rabasid ligi 7000 ha. Ühisjahtidel seda osa jahimaast ei kasutata, teede puudumise tõttu pole võimalik ajujahte korraldada ega lastud loomi välja tuua. Seega on üle 40% territooriumist sisuliselt reservaat. Varem, kui karusnahku oli veel võimalik realiseerida, kasutasid mõned (peamiselt küll üksainus) jahimehed seda lahmakat territooriumi väikekiskjate, eeskätt kährikkoerte küttimiseks. Nende retkede käigus jäi püssi ette ka mõni metsseapõrsas, sest ega suuremat siga seljakotiga nii kaugelt välja ei tookski. Jahiseltsis on 2021. aasta 1. juuni seisuga 41 jahimeest. Neist seitse elab jahipiirkonnas, ülejäänud mujal, peamiselt Tartu linnas. Vanim liige on Heino Kasesalu (89), noorim Martin Saar (24), keskmine vanus 54,5 aastat. Meie hulgas on neli doktorit ja 12 teaduste kandidaadi ning magistrikraadiga meest, teadureid on viis, dotsente kaks, professoreid kuus ja üks akadeemik (Veiko Uri). Nimekirja lugedes jääb silma üks suur puudus: pole ühtki naiskütti. Eesti Vabariigi ajal on esimeestena seda seltskonda juhtinud järgmised mehed: 1995–1998 Hardi Tullus, 1998–2010 Tiit Randveer, 2010–2014 Regino Kask, 2014–2018 Tiit Randveer, 2018– Regino Kask.

TEADLIK JAHIPIDAMINE Usaldusväärne varustus teadlikule jahimehele

Jälgi meie vastutustundlikke jahilugusid #fjallravenhunting

PURVEYOR TO THE ROYAL COURT OF SWEDEN

- ajalugu -

150 aastat Jakob Feldmanni sünnist TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

Eestis oli 19. sajandi lõpukümnendil ja 20. sajandi esimesel poolel üks viljakamaid kirjamehi Jakob Feldmann. Alates 1935. aasta maist oli tema nimi Vanaaus.

a tegi kaastööd paljudele ajalehtedele ja ajakirjadele, kasutades varjunimesid. Nii olid tema kirjutiste autoriks märgitud Jaska, Jaska Tõde, Jakob Põllumees, „Põllumees“, „Tõde“ jm. Kasutas ka nimekuju J. A. Weltmann. Feldmanni kirjutiste teema oli väga mitmekesine. Ajakirjades Eesti Kütt (1921–1923) ja Eesti Mets (1921–1939) avaldas ta ka artikleid jahindusest.

Elulugu

Jakob August Feldmann sündis 24. septembril 1871 Pärnumaal Seli vallas vallakasaka pojana. Ta lõpetas 1885. aastal kohaliku kihelkonnakooli ning töötas seejärel mitu aastat vallakirjutaja abina Enges ja Selis. Pärast seda oli riigi ehitustööde ametnik Velisel (Läänemaa), Juurus (Harjumaa) ja Tallinnas. Feldmann lõpetas 1895. aastal Audru-Potsepa metsanduskooli ja töötas seejärel 11 aastat Viljandimaal Olustvere mõisas metsnikuna. Aastail 1905–1910 pidas ta Pärnumaal Uduvere alevikus raamatukauplust ja kudumisäri. Sel ajal tegutses ta juba ka ajakirjanikuna ja võttis aktiivselt osa seltskondlikust elust. Feldmann oli Enge põllumeeste seltsis tuntud tegelane, esines sageli ettekannetega ja oli seltsi pidudel menukas näitleja. Ta aitas oma raamatukauplusega kaasa kirjavara levimisele sealses piirkonnas, kogus rahvaluulet, oli tegev karskusseltsides. Aastail 1911–1919 töötas ta Pärnus, olles tegev mitmes ametis. Ta oli ajalehe Randlane toime-

Jakob Feldmann metsaametnikuna.

taja (1914), töötas Meie Kodumaa toimetuses (1915), oli miilitsajaoskonna ülem. Andis välja kalendreid ja tegeles tõlkimisega. Ta pöördus 1919. aastal tagasi metsanduse juurde. Oli aastail 1919–1921 Harju maakonna metsaülema ja seejärel Saku metskonna asjaajaja, 1922– 1929 Haapsalu metskonna metsnik, 1929–1931 metsahindamissalga vanem Läänemaal. Tervise halvenemise pärast oli Feldmann aastail 1932–1936 Piirsalu metskonna Keedika vahtkonna metsavaht, kust vabastati parandamatu haiguse tõttu. Kõigil neil aastail jätkas ta tegevust ajakirjanikuna, oli ajalehe Lääne Elu toimetaja (1928), huumoriajakirja Lõbus Külaline vastutav ja tegevtoimetaja (1931–1932). Ta andis välja kirjanduslikke kogumikke, mis sisaldavad peamiselt ajaviitekirjandust. Pensionile jäänuna elas Läänemaal ja Saaremaal. Jakob Feldmann suri 3. aprillil 1945 ja maeti Vilsandi saare kalmistule.

Jahinduslikud kirjutised

Jakob Feldmann.

Ajakirjas Eesti Kütt (EK) on tema artiklid ilmunud varjunime Jakob Põllumees all. Ajakirja 1921. aasta teises numbris oli avaldatud tema luuletus „Kütid metsa!“, mille esimene salm kõlab järgmiselt: „Tali tuleb – kütid välja! Lumelell on õues ju. Koerad kaasa, püssid selga – Jänestel on surma kuu.“ Samas ajakirjas 1922 nr 4 ilmus kirjutis „Lindude suuremad vaenlased. Kass.“ Selles on avaldatud arvamust,

- ajalugu et meie väikeste laululindude vähenemise üks peamisi põhjusi on metsas hulkuvad kassid. Seepärast on iga küti kohus neid loomi metsas armutult hävitada. Ajakirjas EK 1922, 10/11 on toodud luuletus „Jahimees“ ja artikkel „Võitlus inimese ja metslooma vahel Indias“. Selles kirjeldatakse inimese suhteid metsloomadega. Tuuakse ära arvulised andmed selle kohta, kui palju on hävitatud mürkmadusid ja inimesele ohtlikke metsloomi. Artiklis „Hunt“ (EK 1923, 1) kirjeldab autor inimese ja hundi vahekorda eri ajal ning eri maades. Samuti käsitleb lühidalt jahipidamise viise huntidele. Kirjutises „Jahipidamine luikede pääle!“ (EK 1923, 2/3) käsitletakse kevadist luigejahti mere ääres. Autori arvates on luik meie suurim ja tuntuim veelind, ta ei tee inimesele kahju ning seepärast tuleb teda hoida. Ajakirjas Eesti Mets (EM) on Feldmanni kirjutised avaldatud varjunimede Jakob Põllumees, J. Põllumees ja J. A. Põllumees all. Selles ilmus tema sulest 1921–1939 rohkem kui poolsada kirjutist, neist ligi pooled on seotud jahindusega. Suur osa kirjutistest on lühikesed vested, on aga ka

Ajakirjas Eesti Mets ilmus Feldmanni sulest 1921–1939 rohkem kui poolsada kirjutist, neist ligi pooled on seotud jahindusega. põhjalikumaid artikleid, kus ilmselt on kasutatud kirjanduse andmeid. EM-i esimese aastakäigu seitsmendas numbris on Jakob Põllumehe sulest emotsionaalne luuletus „Oh mets!“. Ülejärgmise aastakäigu esimeses numbris (EM 1923, 1) on humoristlik veste „Nabala mees salakütiks“. Vana jahimehe jutu järgi on Jakob Põllumees koostanud veste „Karukütid“ (EM 1923, 2). Kaks meest leidsid talvel karukoopa, lõid karu teibaga surnuks ja viisid mõisa. Mõisahärra andis meestele vaevatasuks sada rubla ja nimetas neid karukangelasteks. Sama aastakäigu neljandas numbris on veel kirjutis „Lindude rändamisest“ ja kaheksandas numbris veste „Vabariigi kõlisevad

Termokaamera Pulsar Proton XQ30 Pulsar Proton XQ30 on kerge ja kompaktne termokaamera, mis sobib kasutamiseks nii iseseisvalt kui ka erinevate optiliste seadmetega, näiteks turva- ja fotokaameratega, pikksilmade ja optiliste sihikutega. ILMASTIKUKINDEL TERMOKAAMERA

margad salaküti äraandjaks“. Järgnevalt ilmusid J. A. Põllumehe sulest vested „Orav“ (EM 1924, 15/16) ja „Jahikoerad maksu alla!“ (EM 1927, 10). Üleskutses „Metsamehed, hävitage röövlinde ja -loomi“ (EM 1928, 5) kutsub autor metsaametnikke intensiivselt hävitama röövlinde ja -loomi. Tema arvates on meie röövloomadest kõige ohtlikum rebane ja röövlindudest kanakull. Viimane tarvitab päevas nii palju liha kui kaalub üks vana põldpüü. Ka pasknäärid ja harakad on suured linnupesade lõhkujad. Kirjutises „Püss ei ole mänguasi!“ (EM 1929, 1) manitseb autor püssiga väga hoolikalt ümber käima. Ta toob ära juhised, mida iga kütt peab järgima. Sama aastakäigu numbris 4/5 on kirjutis „Meil on palju „raipekütte“ ja „jahihüääne“ olemas“. Autor arutleb selle üle, et paljud jahimehed ei pea kinni jahieetika reeglitest. Nii lastakse suurt looma haavlitega, mis looma ei surma, vaid ainult haavab teda. Õige jahimees ei tohi loomade ja lindude hävitaja olla, vaid peab nende hoidja olema. Kõik jahiorganisatsioonid peavad oma liikmetelt jahieetika reeglite tundmist ja täitmist nõudma. Samas ajakirjanumbris on traagilise lõpuga veste „Metsa-

PÕRUTUSKINDEL MAGNEESIUMSULAMIST KORPUS

Pulsar Proton XQ30 on karestatud magneesiumsulamist korpusega, mis kaitseb seadmed tõhusalt vibratsiooni, põrutuste, vigastuste, temperatuurikõikumiste ja ilmastikumuutuste eest. Kergem, ent vastupidavam korpus on ühtlasi parema jahutusvõimega, mis aitab vältida elektrooniliste komponentide ülekuumenemist.

Pulsar Proton XQ30 soojuskaamera peab vastu ka karmimates ilmastikutingimustes, nii vihmas kui ka lumelörtsis. Seadme ilmastikukindlus vastab IPX7 (IEC 60529) tasemele.

TUVASTUSKAUGUS ÜLE 900 MEETRI

Soojuskaamera Pulsar Proton XQ30 tuvastab kuni 900 meetri kaugusel asuvaid objekte (inimene 1,8 × 0,5 m).

KASUTA KOOS TEISTE OPTILISTE SEADMETEGA

Pulsar Proton XQ30 saab PSP adapteri abil kasutada erinevate optiliste seadmetega. PSP adapter tuleb tellida eraldi.

KÕRGE ERALDUSVÕIMEGA SENSOR

Termokaameral Pulsar Proton XQ30 on 384 × 288 @ 17 µm (NETD < 40 mK) sensor, mis pakub täpset ja teravat pilti. Kaadrisagedus 50 Hz muudab vaatlemise mugavaks ja tagab ilma venituseta pildi.

OPTIKWELT OÜ tel 5660 3601 e-post optikwelt@hot.ee www.optikwelt.ee

- ajalugu -

Haapsalu metskonna metsaametnikud 1923. aastal. Jakob Feldmann esireas vasakult teine. vaht Madis“. Ka kümnendas numbris on traagilise lõpuga lugu „Saladusline metsavahi laip“. Numbris 11/12 on artikkel „Kodune rebasekasvatus Läänemaal“, milles autor räägib ühe ettevõtliku mehe asutatud rebasekasvatusest. Huvi sellise kasvatuse vastu on suur, sest rebasenahk maksab kuni 120 krooni. Kirjutises „Rabakana (Lagopus albus)“ (EM 1930, 12) antakse väike ülevaade selle linnu bioloogiast. Samas numbris on veel lühike artikkel „Kuidas meie kodu- ja metsloomad magavad“. Ülevaates „Kuidas saadavad talve mööda karu, mäger ja siil“ (EM 1931, 1) kirjeldatakse nende loomade talveund. Sama aasta neljandas numbris on pikem kirjutis „Metsis“. Selles antakse üsna põhjalik ülevaade metsise eluviisidest ja jahipidamisest temale. Ilmselt on autor selle kirjutamisel kasutanud erialakirjandust. Sama aasta kuuendas numbris on lühike kirjutis „Loomade varjusurm“ ja seitsmendas numbris humoristlik veste „Palli papa pardijahil“. Feldmannilt ilmus 1932. aastal selles ajakirjas mitu kirjutist. Humoristlik veste „Arusaamatus“ (EM 1932, 1), lühike ülevaade metskurvitsast kuuendas numbris „Hoolas hoolitseja ema“, 12. numbris artikkel nurmkanade eest hoolitsemisest „Nurm-

kana (Perdix cinerea)“. Aastal 1934 ilmusid ajakirjas humoristlik veste „Jube tondilugu“ (EM 1934, 9) ja 11. numbris lühike lugu „Rebase hääl mitmesugune“, milles on juttu rebase häälitsemisest eri aegadel. Aastal 1935 ilmus ajakirjas mitu lugu. Veste „Linnasaksad kurvitsajahil“ (EM 1935, 5) on ilmselt tõsielulise taustaga. Sama aasta kaheksandas numbris ilmunud „Eldorados pardijahil“ sisaldab lühikest kirjeldust pardijahist Matsalu lahel ja seejärel mitu jahimeeste luiskelugu. Üheksandas numbris on pikem kirjutis „Metsloomad ja -linnud Läänemaal enne ja nüüd“, mis sisaldab lisaks autori isiklikele tähelepanekutele ka erialakirjanduse andmeid. Samas numbris on ka humoristlik veste „Rebasepillid“. Järgmine aastakäik sisaldab jälle mitu Feldmanni kirjutist. Humoristlik jahilugu „KiisaKusti kitsejahil“ (EM 1936, 4) võib olla tõsielulise taustaga. Kümnendas numbris ilmunud artikkel „Kuidas meie mets- ja merilinnud ehitavad oma pesi“ põhineb ilmselt kirjanduse andmetel. Samas numbris ilmunud kirjutis „Kuula, kuula linnulaulu – meie metsa laulikuid“ annab ülevaate meie linnuliikide häälitsemisest vanarahva tähelepanekute põhjal. Eesti Metsa veergudel ilmus 1937. aastal mitu Feldmanni kirjutist.

Ajakirja kolmandas numbris oli avaldatud humoristlik veste „Oravajahil“, neljandas numbris „Salaküti avastamine“, seitsmendas numbris on lühike lugu „Karjapoiss ja hirv“, milles räägitakse Abruka saarel toimunud karjapoisi ja hirvepulli maadlusest. Üheksandas numbris on lühike kirjutis „Kurvits ehk nepp“, milles räägitakse kevadisest kurvitsajahist. Autori arvates tuleks õhtust kurvitsajahti alustada alles mai keskel. Kuid õhtune kurvitsalend on kõige elavam aprillis. Aastal 1939 ilmus ajakirja kaheksandas ja üheksandas numbris pikem kirjutis „Metsavarga tütar“. Selle sündmustik areneb dramaatiliselt, kuid on õnneliku lõpuga.

Metsanduslikud artiklid Peale jahinduslike teemade on Feldmanni sulest ilmunud ka metsanduslikke artikleid. Ta on kirjutanud remmelgast, sanglepa ja valgelepa vaenlastest, saarest, tuiskliiva kinnitamisest, põrnikatestmetsahävitajatest. Trükivalgust on näinud ka luuletused. Feldmanni artiklid on kirjutatud ladusas stiilis ja on kergesti loetavad. Sama võib öelda ka tema kirjutiste kohta teistes perioodilistes väljaannetes. Jakob Feldmann jääb Eesti jahinduse ajalukku viljaka autorina.

Täname koostöö eest lõppeval aastal! Häid pühi! ULUKITE KOKKUOST Tel 5685 5750 www.adaveremeat.ee

- NÄITUS 10–12 meetri kõrgune hirvepea skulptuur oli kokku pandud punahirve, kabehirve ja metskitse leidsarvedest.

Võimas loodusja jahindusnäitus Ungaris

Maailmanäitus Ungaris „Loodusega üks“ („One with nature“) oli 2021. aastal maailma TEKST, FOTOD ANDRA HAMBURG suurim loodusnäitus.

äituse eesmärk oli juhtida tähelepanu looduse säilitamisele ja jätkusuutlikule looduskasutusele ning teadvustada looduslähedaste valdkondade jahinduse, kalanduse ja metsanduse tähtsust. Väljapanekuala 75 000 ruutmeetril oli kaheksa avarat looduskeskkonnale ja elusloodusele pühendatud näitusehalli, mis rõõmustasid kuu aja jooksul 1,3 miljonit loodushuvilist külastajat.

Näitusel oli ka etendusprogramm, kuid kahjuks ainult ungari keeles, mis oli veidi kummaline, sest tegemist oli siiski ülemaailmse näitusega. Tore oli näha, et huvi looduse vastu oli eriti suur just laste seas. Statistika näitas, et näituseala külastas üle 60 000 õpilase. Iga päev käis näitusel 5000–6000 inimest. Erinevatel üritustel ja näitustel osales üle saja riigi esindaja. Ühtlasi on huvitav märkida, et maailmanäituse ajal toimus Ungaris peaaegu kuu ajaga

1500 üritust. Nii Budapestis kui ka mujal linnades oli loodusja jahindusnäitusi. Märkimisväärsemad neist olid pühendatud ajaloolistele jahirelvadele ja jahikunstile, aga oli ka Ungari jahinduse kuulsa grand old man’i, ränduri ja kirjaniku krahv Zsigmond Széchenyi näitus Robert Capa fotokunstikeskuses. Maailmanäituse hallide ees üllatas külastajad üüratuna tunduv 10–12 meetri kõrgune ja kümme tonni kaaluv hirvepea skulptuur, mis oli kokku pandud punahirve, kabehirve ja metskitse leidsarvedest. Lastele pakkus see eriti huvi, sest sarvi sai katsuda ja hirvepea vahelt läbi liikuda. Külalisi ootas kaubandustänav, kus pakuti ulukiliha ning jahija looduskaupa. Seejärel sai valida, millisesse halli liikuda. Esimesena jäi silma H-paviljon, kuhu oli kogutud nii Ungarist kui ka mujalt uhkeid trofeesid,

- NÄITUS aga ka väärarenguga sarvi, mis olid vaataja silmale veelgi põnevamad. Muidugi ei puudunud sealt ka Ungari rekordtrofeed. Samas saalis olid ka Euroopa ja Aafrika ulukite topised paigutatud oma keskkonda. Looduspilte nägi teises saalis dioraamidelt (läbipaistvale õhukesele riidele või klaasile mõlemalt poolt maalitud valgusefektidega pilt). Samal ajal toimusid taksidermistide võistlused. Selles saalis sai näha nii huvitavaid meistriteoseid kui ka veidi humoorikamaid katsetusi. Loodusteemadel jätkates läks näitus sujuvalt üle vee-elustikule ja kalandusele. Osavalt oli kujundatud suur akvaarium ja mereline keskkond. Esindatud olid kalanduse ja vee-elustikuga tegelevad organisatsioonid, toimusid kalastusetendused. Muidugi ei puudunud maailmanäituselt jahirelvade kollektsioon. Vaadata sai nii vanu sileraudseid kui ka uuemaid jahirelvi. Samas paviljonis olid eksponeeritud ka riigi tähtsamate jahindustegelaste portreed. Saali olid üles pandud Kesk-Euroopas kütitud jahiulukite trofeed ja toimus jahitrofeede hindamine. Selle halli esist valvas näituse patroon, Ungari linnukoer (Visla) Fatyol. A-paviljonis sai tutvuda riikide ning jahindus- ja loodusorganisatsioonidega, neid oli kokku 50. See paviljon oli nagu messiala, kus sai omavahel suhelda ja jahindusega lähemalt tutvuda. Samas hallis sai näha ka jahinduse tipptehnikat, proovida virtuaalreaalsuse prille ja muid vidinaid. Eksponeeriti ka jahindust kujutavaid maale ning jahitrofeedele (enamasti sarvedele) tehtud imelisi skulptuure. Hallis näidati harivaid loodusja jahindusfilme ning toimusid arutelud. F-paviljonis jäid silma uhked jahikullid. Tutvuda sai vibujahi ja teiste jahipidamisviisidega. EJS-i kodulehelt saab vaadata näitusel tehtud videoid ja fotosid.

H-paviljoni olid kogutud Ungari rekordtrofeed.

Taksidermistid olid näitusele välja pannud tõelisi meistriteoseid.

Näitusel eksponeeriti palju jahindust kujutavaid maale ja jahitrofeedest nikerdatud imelisi skulptuure.

SEL SEL KUUL SEL SELKUUL KUUL KUUL BURREL BURREL S12 2G S12HD+ 2G HD+ MMSMMS III + SD III +16GB SD 16GB + BATTERY + BATTERY + CABLES + CABLES METSAKAAMERAD METSAKAAMERAD BURREL BURREL S12 2G S12HD+ 2G HD+ MMSMMS III + SD III +16GB SD 16GB + BATTERY + BATTERY + CABLES + CABLES METSAKAAMERAD METSAKAAMERAD

209€ 209€ 209€ 209€

279€279€ 279€279€

INFIRAY INFIRAY C2WC2W 256x192 256x192 12micron 12micron Vox 50Hz Vox 50Hz IP67 IP67 WI-FIWI-FI (500m (500m - 600m) - 600m) INFIRAY INFIRAY C2WC2W 256x192 256x192 12micron 12micron Vox 50Hz Vox 50Hz IP67 IP67 WI-FIWI-FI (500m (500m - 600m) - 600m)

840€ 840€ 840€ 840€

990€990€ 990€990€

INFIRAY INFIRAY SCT35 SCT35 V2 384X288 V2 384X288 50HZ50HZ 35MM 35MM 2.85-11.4X 2.85-11.4X IP67 IP67 WI-FIWI-FI (1600m (1600m - 1800m) - 1800m) INFIRAY INFIRAY SCT35 SCT35 V2 384X288 V2 384X288 50HZ50HZ 35MM 35MM 2.85-11.4X 2.85-11.4X IP67 IP67 WI-FIWI-FI (1600m (1600m - 1800m) - 1800m)

2640€ 2640€ 2890€2890€ 2640€ 2640€ 2890€2890€

www.GPRO.ee www.GPRO.ee www.GPRO.ee www.GPRO.ee

HIKMICRO HIKMICRO DS-2TS01 DS-2TS01 160 ×160 120× 1x-4x 120 1x-4x Vox Vox 50Hz50Hz 8GB 8GB IP67 IP67 (200m (200m - 400m) - 400m) HIKMICRO HIKMICRO DS-2TS01 DS-2TS01 160 ×160 120× 1x-4x 120 1x-4x Vox Vox 50Hz50Hz 8GB 8GB IP67 IP67 (200m (200m - 400m) - 400m)

439€ 439€ 439€ 439€

590€590€ 590€590€

PARD PARD NV007S NV007S 1.5-6X 1.5-6X IP-67IP-67 WI-FIWI-FI 940nm 940nm (200m (200m - 400m) - 400m) PARD PARD NV007S NV007S 1.5-6X 1.5-6X IP-67IP-67 WI-FIWI-FI 940nm 940nm (200m (200m - 400m) - 400m) 620€620€

540€ 540€ 540€ 540€

620€620€

PARD PARD PARD PARD NV007V NV007V CLIP-ON CLIP-ON NIGHT NIGHT VISION VISION RIFLE RIFLE SCOPE SCOPE 16MM 16MM 940NM 940NM PARD PARD PARD PARD NV007V NV007V CLIP-ON CLIP-ON NIGHT NIGHT VISION VISION RIFLE RIFLE SCOPE SCOPE 16MM 16MM 940NM 940NM 490€490€

399€ 399€ 399€ 399€

490€490€

Bolero Bolero (Lielirbes (Lielirbes 27 – 27 lähedal – lähedal t/c Spice) t/c Spice) 00 korrusel 00 korrusel Bolero Bolero (Lielirbes (Lielirbes 27 – 27 lähedal – lähedal t/c Spice) t/c Spice) 00 korrusel 00 korrusel

+372+372 58 4858 6448 0464 (WhatsApp) 04 (WhatsApp) info@gpro.ee info@gpro.ee +372+372 58 4858 6448 0464 (WhatsApp) 04 (WhatsApp) info@gpro.ee info@gpro.ee

- jahirelvad -

Moodsad vintrelvade padrunid 2021 Legendaarne Parker Otto Ackley, tuntud kui P.O. (1903–1989) oli Ameerika relvasepp, padrunivalmistaja, autor, kolumnist ja Wildcat-padrunite arendaja. TEKST KAUPO KINDSIGO, jahispordi liidu instruktor-treener FOTOD REPROD

ildcat on padrun, mille laskemoona või tulirelvi masstoodanguna ei toodeta. Sageli luuakse need padrunid olemasoleva kaubandusliku padruni teatud jõudlusnäitajate (nt võimsus, suurus või tõhusus) optimeerimiseks. Ackley disainis 30 erinevat padrunit, aga tema loodud .280 Ackley Improved elab praegu läbi populaarsuse suurimat tõusu selle väljatöötamisest saadik. Pärast seda, kui peaaegu pool sajandit on olnud padrun, mida ainult käsilaadurid armastasid ja kasutasid, sai .280 Ackley Improvedist tehases toodetud padrun. USA kuuli-padruni-püssitootja firma Nosler registreeris selle ametlikult SAAMI-s (Sporting Arms and Ammunition Manufacturers’ Institute – USA spordirelvade ja laskemoonatootjate instituut), hakkas laskemoona tootma ja 2007. aastal ka .280 Ackley Improved padrunit kasutavaid püsse tootma. Aastal 2021 on .280 Ackley Improved padrunit kasutavaid relvi hakanud pakkuma Browning (valitud X-Bolti konfiguratsioonides), Nosler (M48 Mountain Carbon), Weatherby neli valikut: Mark V Backcountry, Backcountry Ti, Camilla Deluxe või Camilla Ultra Lightweight, Savage (110 Long Range Hunter), Savage (110 Hunter), Kimber (Hunter, Montana). Christensen Arms (Ridgeline), Cooper Firearms (Excalibur Model 52), Bergara (Premier Highlander), Ruger (M77 Hawkeye African), lisaks veel hulgaliselt customkäsitööpüsse relvameistritelt ja väiketootjatelt. .280 Ackley Improved padruneid pakuvad oma tootevalikus Nosler (120 GR = 7,77 g-185 GR = 11,98 g seitse erinevat padrunit), Federal Premium (Meat Eater, Terminal Ascent, Berger Hybrid Hunter kuulidega, kaaludega vastavalt 140 Gr = 9,1 g, 155 GR = 10,04 g ja 168 GR = 10,88 g), Hornady (Precision Hunter 162 GR = 10,49 g). Mis teeb .280 Ackley Improvedi huvitavaks ja miks seda peetakse suure potentsiaaliga tulevikupadruniks? Esiteks, disain: vana 280 Rem padruni kuju muutmisega on .280 Ackley Improved kesta „õla“ nurk tervelt 40 kraadi. Selle modifikatsiooni tulemus on kesta suurenenud mahutavus, mis suurendas kiirust, ja väiksem lasu ajal toimuv venitus, mille tulemus on kesta pikem eluiga. Vanast ja populaarsust kaotavast 280 Rem padrunist on .280 Ackley Improved kuuli lennukiirus 20–30 m/sek kiirem. Teiseks, hülsside kättesaadavus: enne kui suured tehased hakkasid .280 Ackley Improved padruneid ja komponente tootma, tuli .280 Ackley Improved kesta saamiseks tulistada 280 Rem padruniga .280 Ackley Improved padrunipesaga relvast. 280 Rem kest

võttis selle fireforming-protsessi käigus täpselt .280 Ackley Improved kesta kuju. Ka P.O. Ackley ise soovitas sellist teguviisi. Kolmandaks, magnumkaliibri võimsus: näiteks .280 Ackley Improved 9 g kuuli lennukiirus on sõltuvalt tootjast 937–975 m/sek, kuuli kineetiline energia on 4200–4500 J ja sellega astub see 7 mm Rem Mag padrunile juba kannale! Neljandaks, kompaktsus: .280 Ackley Improved padrun on standardpikkuses umbes sama pikk kui 30-06 Spr ja padrunisalve mahub vähemalt neli, mõnel relval isegi viis padrunit. Viiendaks, efektiivsus: .280 Ackley Improved padrun teeb ära 3,8 g püssirohuga (10–15% vähem kui 7 mm Rem Mag) peaaegu sama töö, mis 7 mm Rem Mag teeb 4,3 g püssirohuga tänu .280 Ackley Improved padruni suuremale töörõhule. Kuuendaks, .280 Ackley Improved padrunit kasutava relva tagasilöök on umbes 5% nõrgem kui 7 mm Rem Mag relval, kuid erinevus on selgelt tajutav, sest väiksem on nii tagasilöögi tugevus kui ka tagasilöögi ajal relva liikumise kiirus. Nõrgem relva tagasilöök suurendab kasutusmugavust ja täpsust. Seitsmendaks, lasketäpsus, tulenevalt .280 Ackley Improved geniaalsest disainist on see erakordselt täpse tulega padrun ka pikkadele laskemaadele. Eripära: .280 Ackley Improved on kõige täpsem just maksimumlaengu piiril. 100 jardi testlaskmisel erinevate relvadega on .280 Ackley Improved padruni kuulide hajuringid 0,40–0,80 tolli ehk 1,01–2,03 cm. Kaheksandaks, kõigi Põhja-Ameerika ulukite küttimiseks piisav valik kergemaid ja raskemaid kuule vahemikus 7,77 g – 12 g. Üheksandaks, .280 Ackley Improved relvaraua vastupidavus on suurem kui 7 mm Rem Mag'il. Kümnendaks, turul on tohutu suur valik 7 mm kuule, mida .280 Ackley Improved padrunis kasutatakse, käsitsilaadijatel on lihtne padruneid laadida. .280 Ackley Improved padruni võidukäiku on huvitav vaadelda, turunõudlus, padruni- ja relvavalik suureneb hoogsalt. Isegi aastakümneid pärast legendaarse Parker Otto Ackley surma on tema loodud padrun .280 Ackley Improved ärganud uuele elule ja jahimehi rõõmustab selle suurepärane ballistika, võimsus, relva tagasihoidlik tagasilöök, suur padrunisalve mahutavus ja loomupärane täpsus.

- AKTUAALNE -

Linnugripp

on võtnud Euroopas epideemia mõõtmed Iga päev tuleb Euroopas teateid kodulinnufarmidest, kuhu on jõudnud linnugripp. Põhiliselt Itaalias, aga ka Poolas, Hollandis ja Saksamaal on tulnud linnugripi tõttu hukata ligi kaks miljonit kodulindu. Samuti tuvastatakse haigust metslindudel. TEKST KÄRT JAARMA, põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna peaspetsialist

ktoobri algusest peale on Eestis tuvastatud kõrge patogeensusega linnugripi viirusetüvi H5N8 kassikakul Hiiumaal, kanakullil Viljandimaal ja viirusetüvi H5N1 merikotkal Lääne-Virumaal, kanakullil Pärnumaal. Kohalike röövlindude nakatumine näitab, et keskkond on viirusega saastunud ja selle leviku tõenäosus piirkonnas on suur. Nakatunud röövlinde on tuvastatud kogu Eestis, mis näitab, et kõrge patogeensusega linnugripi viirus on meil ulatuslikult levinud. Samuti tuvastati oktoobri lõpus kõrge patogeensusega linnugripi viirusetüvi H5N8 kanal Tartu linnas. Taudipunktis olnud ülejäänud linnud hukati. Euroopa toiduohutusameti (EFSA) ning haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskuse (ECDC) ülevaate kohaselt tuvastati linnugripi viirust suvekuudel ja veel ka septembris peamiselt Põhja-Euroopa kohalikus metslinnupopulatsioonis, mis erinevalt varasematest aastatest võib viidata, et viirus ei jõua kodulinnufarmi-

desse mitte ainult Euroopasse tulevate rändlindudega, vaid ka kohalike metslindudega. Viimastel nädalatel on Saksamaa, Holland, Taani, Rootsi ja Soome teavitanud kõrge patogeensusega linnugripi viirustüve H5N1 tuvastamisest paljudel metslindudel.

Haigestuvad ka imetajad EFSA ja ECDC hinnangul on linnugripi viiruse ülekanne inimesele väga harv. Siiski tuvastatakse viirusi, millel on võime imetajatele üle kanduda. Korrelatsioonis viiruse suurenenud paljunemisja nakatamisvõimega imetajatel on see murekoht. Viiruse ülekandumine imetajatele, näiteks hüljestele, rebastele ja võimalik ülekandumine ka metsseale, võib viidata evolutsiooniprotsessile ja viiruse võimalikule suuremale võimele selles viiruseklassis veelgi kohaneda ja levida inimestele. Mais tuvastati Hollandis viirusetüvi H5N1 kahel rebasel. Viiruse tüve H5N8 on leitud viiel hülgel ja ühel rebasel Ühendkuningriigis, kahel hülgel Saksa-

FOTO SHUTTERSTOCK

maal ja ühel hülgel Rootsis. Novembri alguses Hiiumaal surnuna leitud rebaselt tuvastati kõrge patogeensusega lindude gripi tüvi H5N1. Tegemist on esimese leiuga Eestis, mis tuvastatud imetajal. Rebased nakatuvad, süües nakatunud metslindude korjuseid. Hülged nakatuvad, sest jagavad sama elukeskkonda nakatunud metslindudega. Kõrge patogeensusega linnugripi viirusetüvi H5N6 põhjustas inimeste surmajuhtumeid Hiinas. See viirus on geneetiliselt lähedalt seotud viirustega, mis ringlevad lindudel Euroopas. Seega on võimalik risk inimese tervisele.

Jahimeestele teadmiseks Jahimehed peavad olema ettevaatlikud, küttides linde ja rebaseid piirkonnas, kus hiljuti on tuvastatud linnugrippi. Ettevaatusabinõuna palume mitte puutuda haigeid (näiteks närvinähtudega) ja surnud linde, loomi ning nende väljaheiteid. Jahil käies ja pärast jahilkäiku tuleb tagada bioohutus igal sammul. Puhastada ja desinfitseerida tuleb rõivad, jalanõud, jahitarvikud.

KUI LEIAD SURNUD LINNU, SIIS: » teavita hukkununa leitud veelindude (haned, luiged), hulganisti surnud metslindude või surnud röövlindude korjustest veebirakenduse https://linnugripp.ee/teata kaudu, kuhu saab jätta asukoha koordinaadid ja ka pildi, mis lihtsustab lindude leidmist. Või helista infotelefonil 605 4767; » kodulinnu surmast teavita veterinaararsti, kellelt saad edasised suunised.

Õnnitleme! ABJA JAHISELTS

Ott Puks 70

AEGVIIDU JAHIMEESTE SELTS

Jüri Robert 85 Alexandr Shchetinin 65 Madis Metsma 50 Aleksandr Mihhalski 50 HALINGA JAHIMEESTE SELTS

Toivo Tõnisson 50 HALLISTE JAHISELTS

Tarvo Link 60 HARJU JAHINDUSKLUBI

Harry Pääsuke 75 Mihail Abolin 65 Raul Vatsel 65 Riho Arbus 60 Ridas Kaleininkas 55 Vambola Tõnissoo 55 Juri Baranov 50 Alvar Kasera 50 Marek Kuusik 50 Toomas Malva 50 Tarmo Miller 50 Taavi Piiroja 50

HAIMRE JAHIMEESTE SELTS

Leonhard Moorbach 50 Roland Pullerits 50 HIIUMAA JAHIMEESTE SELTS

Ülo Noorkõiv 95 Vello Särglep 80 Andres Jõpiselg 55

Ilja Pavlenko 50 Roland Pullerits 50 JAHINDUSÜHISTU NUGIS

Aleksandr Fominõh 60 Meelis Olle 50

Aivar Piirsalu 60 Villu Kirt 55 Vambo Oolberg 50 Olari Tiide 50

KOHILA JAHIMEESTE SELTS

KAIU JAHINDUSKLUBI

Väino Loik 90 Ago Pukk 60

JAHISELTS BUBO

Jaanus Luks 80 Tiit Tammsaar 70

HUBERTUSE JAHISELTS

JAHISELTS DIANA

KEHTNA JAHINDUSKLUBI

IDA-VIRU JAHIMEESTE SELTS

JAHISELTS OTT

Jaanus Kruus 50

Tõnu Prodel 85 Vello Jaksi 80 Mihhail Spiridonov 75 Jüri Kiik 70 Raivo Unuks 70 Vjatšeslav Kardava 65 Arvi Liiv 65 Enn Männiste 65 Vjatšeslav Kosse 60 Oleg Logvinjuk 60 Indar Zeinet 60 Mykhailo Korin 55 Jevgeni Jurlov 50 Meelis Olle 50

Tõnu Rüütel 60

Harri Veering 75 Harry Auger 55

Raimo Etulaid 80 JÕGEVA JAHIMEESTE ÜHING

Heino Jõessar 80 Martin Ambo 75

JÄRVAMAA JAHINDUSKLUBI

Nikolai Linnasmägi 85 Enn Hansar 70 Toomas Marrandi 70 Viktor Rappu 70 Harry Altermann 65 Toivo Nahkur 65

Ilmari Karmo 65 Ivar Pärt 60 Harry Auger 55 KEILA JAHISELTS

Tõnu Hulkko 70 Gregory Devine Grace 50 Kair Tammel 55

Aivar Vaas 55

KOSE JAHISELTS

KULLAMAA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Valdek Annus 55 KULLAVERE JAHIÜHISTU

Peedo Lepasepp 75 Vello Eres 60 Alo Teder 60 Olavi Kool 50 KUNDA JAHINDUSKLUBI

KLUBI TAJASK

Jevgeni Kretov 65 Mihail Trofimov 65

Eeri Laas 80 Oleg Bikejev 50 Viktor Jäppinen 50 Raimo Vavilov 50

KOERU JAHIMEESTE SELTS

LAANE JAHIMEESTE SELTS

Ronald Heerde 70 Eeri Künnapuu 55

Mati Tõnismäe 70 Elmar Metsaäär 85

LEHOLA JAHISELTS

Kalev Võitla 85

PÄRNUMAA JAHIMEESTE LIIT

Tiit Tammsaar 70

Ants Kont 80 Väino Kumm 75 Oliver Põltsam 75 Valeri Smagin 70 Gennadi Bliznjuk 65 Jaanis Remmel 60 Viktor Prigorjajev 65 Vaino Kaunissaar 55 Mait Kink 55 Marek Must 50 Kalmer Teearu 50

LÄÄNE-LAHEMAA JAHISELTS

RAHNOJA JAHISELTS

LEIE JAHIMEESTE SELTS

Priit Välba 50

LIHULA JAHISELTS

Arvi Muul 80 Tõnu Varus 75

LINNUSE JAHISELTS

Jakob Kivissaar 75 LÄÄNEMAA JAHINDUSKLUBI

Vadim Belkin 75 Nikolai Kaldas 65 Peeter Pärnaste 60 Sergey Stasyuk 60 Marek Kuusik 50 Lauri Väli 50 MAIDLA JAHIMEESTE SELTS

Elmo Kasela 75 Raivo Männi 55

MARTNA JAHISELTS

Lauri Väli 50 MASSIARU JAHISELTS

Marek Must 50

MASSU JAHISELTS

Andres Loo 75 Arne Õismaa 65

METSASÕBRAD MTÜ

Mihail Trofimov 65 MÄRJAMAA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Aidu Ots 70

PADISE JAHIMEESTE SELTS

Allan Männi 75 Mart Edermaa 70 Ago Kakko 50 PALAMUSE JAHISELTS

Jaan Tuka 60

PÕLTSAMAA JAHISELTS

Sulev Müür 75 Andres Niklus 50 RAKVERE JAHINDUSKLUBI

Eino Kasemaa 85 Eino Klement 80 Kaupo Pärnamägi 75 Elmar Sella 70 Maidu Teedla 55 Sanjay-Jaanus Mody 50 Rainis Rõõm 50

Jaan Mitt 70 TALLINNA JAHIMEESTE SELTS

Vello Ervin 70 TAMSALU JAHISELTS

Peeter Vaikmaa 60 TARTU JAHINDUSKLUBI

Neeme Raig 85 Toivo Lemmats 75 Andres Pallon 75 Hillar Hänilane 70 Aleks Lenzner 70 Väino Kivirüüt 70 Jüri Riibak 70 Valter Rõõmusoks 70 Tõnu Ernits 65 Jari Antero Niemela 65 Mati Vetemäe 65 Kalle Viilu 60 Kalle Kisand 60 Urmas Pleksner 55 Roman Kuiv 50

RAPLA VALLA JAHISELTS

TUUDI JAHISELTS

RIMMU KÜTID

TÄNASSILMA JAHISELTS

Tiit Tammsaar 70 Vahur Nõmmsalu 55 Vambo Oolberg 50 Mati Kalda 65 SAARTE JAHIMEESTE SELTS

Gennadi Aavik 80 Heino Kallas 75 Kaljo Kuntsel 75 Jüri Saar 75 Hans Torn 75 Volber Umber 75 Arvi Heinmaa 65 Jüri Tamm 65 Leopold Tool 65 Urmas Kruusmägi 60 Raigo Pihlas 60 Rein Saat 60 Valmar Kauber 55 Ive Kuningas 55 Jalmar Raud 55 Andres Tamm 55 Sanjay-Jaanus Mody 50 SUISLEPA JAHISELTS

Priit Aule 70

Jüri Saks 85 Vaido Mölder 80 Maksim Geraštšenko 70 Peeter Aruoja 65 Margus Pähnapuu 50

SUURE-JAANI JAHISELTS

PÕLVA JAHISELTS

Martin Loorits 55 Anti Peetris 55 Ardi Alemaa 50

Rein Koch 80 Valter Meinberg 75 Taago Matt 65

TAHKUNA JAHISELTS

Enn Laos 75 Raivo Volman 70

Harri Lill 70 Arne Animägi 65 VAHASTU JAHISELTS

Vladimir Kazantsev 70 Andrei Tulenkov 55 Peeter Kask 55 VALGAMAA JAHIMEESTE ÜHISTU

Leo Tsopp 80 Vello Puhtvend 65 Lembit Püüa 60 Eldur Kaiv 55 Kaido Kirt 50 Ago Täär 50 VALTU JAHIMEESTE SELTS

Koidu Topasia 85 Gregory Devine Grace 50 VANA-VIGALA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Arvo Männi 65

Indrek Soom 60 Arvi Viljastu 60

TAEBLA JAHISELTS

VILJANDIMAA JAHIMEESTE LIIT

Olev Meier 85 Rein Arvisto 80 Jaak Kildvee 80 Jüri Kert 75

Rudolf Toss 75 Vello Rahn 70 Vladimir Malõh 65 Mati Kallas 60 Raivo Teikes 50 Rainer Ulk 50 VIITNA JAHINDUSÜHISTU

Ants Martins 60 VORMSI JAHISELTS

Rein Veitmaa 50

VÕRUMAA JAHIMEESTE SELTS

Rein Kübar 75 Madis Treumuth 75 Ahto Kirsel 70 Aivar Koobakene 65 Aivar Kõivupuu 60 Margus Kannumäe 55 Rain Raitar 55 Jaak Rumvolt 55 Avo Siidra 55 Kaimar Korde 50 Rain Lepp 50 Aare Vein 50

- mälestame -

Lahkunud on põline Koeru jahija põllumees Jüri Ilves JÜRI ILVES

30.05.1944‒24.10.2021

üri sündis Juuru vallas Ingliste külas 30. mail 1944, kui Eesti pinnal käisid veel karmid kaitselahingud. Ta oli pere neljas laps. Sõjajärgsed lapsepõlvemaad jäävad aga juba Ervitale ja Väinjärve äärde, kus möödus kogu tema hilisem elu. Jüri Ilves õppis Koeru koolis, lõpetas 1964. aastal Jäneda põllumajandustehnikumi ja Eesti põllumajanduse akadeemia (1975) agronoomina. Jüri oli südamest põllumees, töötas Järva kolhoosis agronoomina ja põllumajandusjuhina. Eesti iseseisvuse taastamise järel tuli hakata rajama oma riiki. Jüri panus Koeru valla ülesehitamisse oli suur, aastatel 1991–1993 oli ta Koeru valla volikogu liige ning 1993–1999 volikogu esimees. Tema eestvedamisel korrastati Koeru läänepoolset kirikumüüri ning ehitati laululava. Oma perega arendas ta Koeru külje all Sandhofis talu- ja jahiturismi.

Üle 50 aasta oli Jüri suurim hobi jahipidamine, eriti suurt rahulolu pakkus jaht koos koertega. Tal olid ikka Eestis parimate tõuomadustega koerad, lisaks oli Jüri ka ametlik jahikoerte ja jahikatsete hindaja. Koos koertega kasvasid ka lapsed, kolm poega Neil, Jüri ja Ants, kellest kõigist on saanud jahimehed. Jahipidamine tähendas Jürile eelkõige looduses viibimist, ta tundis väga hästi nii linde, loomi kui ka taimi, pühendas nende jälgimisele väga palju aega ja rääkis alati kirglikult oma tähelepanekutest. Vahelduseks jahile käis Jüri ka kalal ning tegeles mesilastega. Nooruses tegeles Jüri palju spordiga, lemmikuteks kergejõustik ja maadlus. Hiljem, kui juba oma pojad kasvasid, toetas ta Koeru spordiklubi asutamist ja arengut, andis suure panuse noorte vaba aja tegevuse ja sportlikkuse arengusse. Tema algatusel ja kolhoosi toetusel rajati jalgpalliväljak, mida siiani kutsutakse Ilveste staadioniks, tema nõu ja abiga valmis ka võrk- ja korvpalliplats.

Elu jooksul ehitas ta kolm maja, kaks suvilat ja oli selle tööga väga rahul. Lapsepõlves jäi südamesse valus kaotus, kui tulekahjus hävis kodu Ervital. Jüri tundis suurt huvi poliitika ja kunstiürituste vastu. Ta oli alati kursis viimaste avastustega, mida teadlased olid uurinud. Rännuteed viisid teda Ameerika, Aafrika, Araabia ja Euroopa riikidesse, eriti huvitas Egiptuse ajalugu ning kunst. Isa Jüri viis väga sageli ka oma pere maailma avastama. Lapsepõlvest on poegadel eredamad mälestused meeles Musta mere äärest ja Ungari reisidest. Jüri pojad on astunud isa jälgedes ja jätkanud tema tööd põllumeestena. Lapselaste käekäik oli talle väga südamelähedane, ta elas kaasa nende õnnestumistele õpingutes ja spordis. Jüri ei unustanud kunagi oma lähedasi. Ta jagas alati lahkelt ilmekate lugudega oma teadmisi ja elutarkust. Lapselapsed kasutavad tihti vanaisa ütlusi ja väljendeid ning need on leidnud koha nende igapäevases suhtluses. Vanaisana leidis ta alati aega olla koos lastelastega, vestelda nendega pikalt maailma asjadest, avardades seega nende vaateid elule. Jüri oli alati kursis kõige toimuvaga ega peljanud kunagi abi paluda. Ta oli viimse hetkeni eluterve ja teadmishimuline, leidis alati aega kokkusaamisteks endiste kooli- ja kursusekaaslastega. Abikaasa Merikesega jõudsid nad 2019. aasta detsembris kuldpulmadeni. Enne lahkumist olid tal mõtetes ja teoksil mitu plaani, aga saatus tahtis seekord teisiti. Hüvasti, hea isa, vanaisa ja jahikaaslane! Perekond Ilves Koeru jahimeeste selts

Jahil Lõuna-Aafrika Vabariigis Golden Gate’s.

- kuulutused -

KUULUTA AJAKIRJAS JA EJS-i KODULEHEL! Eraisikule hind 3,20, koos pildiga 6,40. Kuulutus on kodulehel kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki. Firmadele hind kokkuleppel. Kuulutus saada andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €. Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti Jahimeeste Seltsi kontole 10052038296002 selgitus: kuulutus ajakirjas/kodulehel.

Müüa sileraudne jahipüss IZ-58-MAE*12*. Sobiv lindude, väikeulukite ja suurulukite küttimiseks. Relv on heas korras. Ostjal peab olema relva soetamise luba. Müüjal on relvaluba olemas. Koos relvaga saab ostja relvakoti ja torude puhastamise harja. Püssi hind koos ostjale kaasa minevate asjadega 100 €, soetamisloa riigilõivu tasub ostja. Palun saatke oma pakkumised meilile mannitu852@gmail.com või helistage 510 9166.

Müüa vähekasutatud sileraudne püss IŽ-27 (kaliiber 12) koos padrunivöö ja püssikotiga. Info tel 509 1963.

EJS-i MAJAS ON MÜÜGIL JAHINDUSTARBED Trofeealused (erinevad suurused) 6,40–75 € Lakukivid KNZ (lisanditega) Taanist, 10 kg kuubik 6€ Püünisrauad suured/väiksed 20 / 12 € Pihid suured/väiksed 15 / 10 € Põdrakell 18 € Mutilõks 5€ „Ettevaatust, jaht!“ liiklusmärk 18–32 € Kvaliteetsed Saksa jahinoad ja tarvikud 3–32 € Blanketid (jahiload, jahilubade arvestamise raamatud) 0,04–3 € SUVENIIRID EJS-i logoga näomask 2,7 € EJS-i jahinduse hea tava puitalusel 15 € EJS-i logoga termokruus 18 € EJS-i logoga kruus (erinevad) 5–7 € Ajakirja Eesti Jahimees logoga kruus (punane) 7€ EJS 50 logoga pudeliavaja 3 € Magnet-pudeliavaja 3€ EJS-i liikmemärk 9,90 € EJS-i lips kinkekarbis 22 € Võtmehoidjad (sarvest, loomakujudega) 5€ EJS-i logoga punased jahivestid (suuruses XL, 3 XL ja 5 XL) 7 €

FILMID „Vanamees ja põder“ 10 € „Eedeni aed“ (eesti ja inglise keeles) 16 € „Jaht Eesti moodi“ (inglise keeles) 16 € „Kes meil metsas elavad“ (inglise keeles) 16 € „Sundasunik (kährik)“ (eesti keeles) 16 € „Sõber kaber“ (eesti ja inglise keeles) 16 € „Sõber või vaenlane (kobras)“ (eesti keeles) 16 € „Kui hüüab jahisarv“ (Põltsamaa jahisarveansambel) 10 € „Jahinduse ABC“ 9 € Ilmar Mändmetsa ajalooline lühifilm urujahist „Soovin osta …“ 5 € TRÜKISED JA RAAMATUD Jahimehe kalender 2022 4,8 € „Ulukihaigused ja jahihügieen“ 15 € „Eesti jahikoerad“ 14 € „Jahindusest ja jahipidamisest Saaremaal ja Muhumaal“ 20 € „Küti käsiraamat“ 12 € „Eesti imetajad“ 18 € „Maitsvalt ulukilihast (metssiga ja põder)“ 14 € Lisainfo EJS-i kodulehel www.ejs.ee

MÄLESTAME HANNES UNT

06.10.1973‒06.11.2021 Kõikjal jälgi su töödest ja tegudest, mida loonud sa aastate reas. Elad edasi meeltes ja mõtetes, oled alati meie seas ... Mälestame aktiivset jahimeest, juhatuse liiget ja head sõpra. Avaldame sügavat kaastunnet omastele.

Alates 25. novembrist müüa Jämtlandi koera kutsikad. Vanemad on jahikoerad, töötavad põdrale, hirvele ja metsseale. Tel 5342 4021, Raul Suits.

Viiratsi jahiselts

PRIIT SARV

VLADIMIR GALKIN

Mälestab Tallinna jahimeeste selts

08.05.1965‒25.10.2021

28.10.1933‒28.09.2021

ristsõna

Eelmise ristsõna õige vastus oli DAAMID PÜSSIGA. Õigesti lahendas 105 vastajat. Võitja AET KÄSN saab auhinnaks jõuluüllatuse EJS-ilt. Palume võitjal toimetusega ühendust võtta. Ristsõna vastuseid ootame 21. jaanuariks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

Ostame metsamaad ja mahepõlde Eesti metsikus looduses.

Me ei tee lageraiet. Mitte kunagi. Loome metsamajanduses uued lahendused, mis säilitavad ja suurendavad looduse liigirikkust. Põhineme 100% Eesti kapitalil.

Metsik Loodus OÜ Loe lähemalt www.metsikloodus.ee Helista +372 514 3205 Kirjuta info@metsikloodus.ee

Eesti Jahimees nr 6

Articles inside

Moodsad vintrelvade padrunid 2021

Võimas loodus- ja jahindusnäitus Ungaris

150 aastat Jakob Feldmanni sünnist

Järvselja jahimajanduse sada aastat

Jahimehe köök

Vibuküttide aastaring

Noorkotkaste ja kodutütarde jahilaager 2021

Jahijutt

Aju algus – uus jahisarvesignaal

Küsimustele vastab Euroopa meister

Pikk tee düünides ehk lugu sellest kuidas eestlane hirvepeibutamise Euroopa meistriks tuli

Finesti 30. jaht

Tiit Tammsaar 70

Lääne-Lahemaa jahiseltsi oma maja

Vereta Jaht 2021

Kindlustusühistu ÜKS

Koeru jahimeeste unistus täitus

Kiikla jahiseltsi esmakäitlushoone jahimaja

Juhatuse koosolek novembris

FACE aastakoosolek Budapestis

Metsis – meie ürglooduse uhke esindaja

CIC-i aastakoosolek