MUINASJUTUD
Kilingi-Nõmme 2025
5.B KLASSI ÕPILASTE LOOD JA PILDID
Printsess
Elas kord üks printsess. Printsess elas kaunis kõrges lossis metsa lähedal. Praeguseni oli veel printsess rõõmus ja õnnelik, kui juhtus
kurb asi, ta ema haigestus ja suri. Printsess oli väga kurb, sest ema oli talle kõige tähtsam. Oli möödunud kevad ja saabus suvi. Printsess elas koos oma isaga lossis. Printsessi isa oli karm ja kuri, printsess ei tahtnud enam elada isaga lossis ja põgenes metsa. Printsess küll
kartis, mis temaga seal metsas võib juhtuda, aga ta võttis ennast kokku ja kõndis, kõndis päevi ta seal. Printsessil läks juba kõht tühjaks ja oli väsinud.
Ühel päeval kohtas ta metsas nõida, kes oli selle metsa valvur. Kui ta nägi printsessi, siis ta läks väga vihaseks ja hakkas mõtlema, mida
see tüdruk seal teeb. Kui nõid ütles tüdrukule, et kadugu metsast, siis printsess ei kuulanud teda ja ikka seisis edasi. Siis nõid võttis oma
keebist oma vaimud, keda ta hüüdis kullakesteks ja need olid väga kurjad vaimud. Printsess hakkas väga kartma ja jooksis minema ning pääses eluga.
Printsess kõndis päevi ja öid, kui ühel päeval nägi ühte armsat ja kena metsamaja. Seal maja juures väljas toimetas üks kena meesterahvas. Kui tüdruk meest nägi, siis armus jumalikult ja jooksis tema juurde. Meesterahvas imestas, mis nii kena tütarlaps metsas küll teeb. Printsess palus mehelt abi. Mees jäi nõusse ja nad läksid tuppa. Mees tahtis kõigepealt teada, mida printsess siin metsas teeb.
Printsess rääkis oma loo ära, mees oli tema pärast mures ja oli kahju tema ema surma pärast. Aga mees oli nõus printsessi aitama ja lubas, et printsess võib tema juurde jääda. Vahepeal möödus suvi ja printsess elas mehe juures. Printsessi isa juba muretses tüdruku pärast ja teda otsiti.
Ühel päeval pidi mees minema külla, kuna toidukraam sai otsa. Tüdruk tahtis ka temaga minna ja siis läksidki koos külla. Neil oli küll päris pikk maa koos minna, külla aga jõudsid ilusti kohale.
Mees läks poodi ja printsess ootas väljas. Kuid juhtus halb asi, külla tuli samal ajal printsessi isa. Isa nägi, et printsess oli seal ja lasi
rüütlitel ta kinni võtta ja lossi viia. Printsess jooksis nii kiiresti kui sai, aga rüütlid said ta ikka kinni ja printsess viidi lossi. Ta pandi enda tuppa kinni. Isa isegi ei lausunud midagi tüdrukule, kuna isa oli ta peale kuri, et ta põgenes ära. Aga siis tuli teener talle ütlema, mida isa tahtis, et nüüd printsess jääb enda tuppa istuma ja lossist enam kaugemale ei lähe. Printsess ei nõustunud sellega. Printsess mõtles
päevi ja nädalaid, kuidas välja pääseda. Mees, kelle juures printsess elas, mõtles, kuhu küll tüdruk kadus ja ta muretses tema pärast ja igatses tema järele.
Möödusid päevad ja nädalad. Tüdruk tegi enda voodilinast ja tekist köie ja ronis sellega alla ning pääses lossist. Printsess veel mäletas seda teed, kus mees elas, kuid jõuda mehe koju võttis jälle päevi ja öid. Kui printsess jõudis kohale, oli mees elutoas ja imestas, kes uksele koputab. Ta avas ukse ja oli jumalikult õnnelik, kui nägi tüdrukut. Nad läksid tuppa ja jälle printsess rääkis, mis temaga juhtunud oli. Ühel päeval mees võttis julguse kokku ja ütles tüdrukule, et ta armastab teda, tüdruk oli väga rõõmus, sest temagi armastas meest.
Ühel päeval organiseerisid nad pulmad. Printsess ei kutsunud oma isa sinna, sest ta ei tahtnud isast üldse enam midagi kuulda. Aga printsess ja mees elasid elu lõpuni koos.
Isabel Rist
Suusi seiklus
Elas kord jõuluvana koos 159 päkapikuga.
Ühel päeval hakkas jõuluvana heade laste nimekirja lugema ning nende soove, mida tahavad saada jõuludeks. Kui ta valmis oli lugemisega, viis ta laste soovid oma abilistele ehk päkapikkudele, kes hakkasid kingitusi valmistama. Kõik sai varakult enne jõule valmis.
Jõuluvana käskis neil järgmisena minna laste akende taha ja panna sussi sisse kommi ning pahadele panid nad aga ühe väikese sibula, et nad oma tegude üle järele mõtleksid. Päkapikud käisid ja käisid, kuni olid tervele maakerale tiiru peale teinud. Pärast seda kogunesid
nad kõik kokku, et minna maagilise keraga tagasi jõuluvana lossi, mis asus Lapimaal.
Päkapikud jõudsid tervelt tagasi lossi. Kui nad lossi läksid ja ringi vaatasid, olid millegipärast kingid kadunud.
″APPI, AIDAKE, JÕULUVANA ON TEADVUSETA!” hüüdis äkki Suusi. Kõik läksid Suusi juurde ja vaatasid, kuidas jõuluvanal on. Nad mõtlesid, et peaks jõuluvana haiglasse toimetama. Talle tuldi järgi ning viidi ära. Kui nad haiglasse jõuluvana juurde minna tahtsid, öeldi neile seda, et jõuluvanal on peapõrutus. Päkapikud käisid teda iga päev vaatamas. Kõik muretsesid tema pärast väga palju.
Reede õhtul läks Suusi õue ja oli seal kolm tundi. Kui ta ei tahtnud enam õues olla, läks tagasi jõuluvana lossi, et teistega koos olla. Suusi kõndis ja kõndis ning mõtles, et midagi on viltu, teisi ei olnud mitte kuskil. Ta arvas, et teised on lastele kommi jagama läinud. Ta ootas umbes viis tundi, aga teisi ei olnud ikka veel tagasi. Hakkas muretsema ja siis sai aru, et nad on röövitud nagu kingidki.
Suusi mõtles, mida teha, aga midagi pähe ei tulnud. Ta mõtles, kas räägib jõuluvanale. Suusi ei tahtnud jõuluvana muretsema panna ning hakkas ise tegutsema. Ta hakkas otsima niidiotsi nagu detektiiv. Ta leidis kaardi, kus oli peal printsess Diana kodu ehk võib öelda loss. Ta hakkas riidesse panema, et minna vaatama, kas see varas läheb sinna kohta, mis kaardil märgitud oli. Uks avanes, jõuluvana tuli uksest sisse. Suusi ehmus ning jõuluvana ütles: ″Tere Suusi, ma tean, et teisi pole.” Suusi oli kurb ja nuttis ning jõuluvana lohutas teda,
et ta pole selles süüdi, et ta õues oli nii kaua. Kui Suusi enam kurb ei olnud, näitas ta jõuluvanale seda kaarti, mille ta leidis. Nad mõtlesid, et lähevad ja vaatavad, kas varas läheb sinna kohta, mis kaardi peale märgitud oli. Nad panid riidesse ning hakkasid liikuma.
Jõuluvana ja Suusi jõudsid kohale ning jäid ootama, kas varas tuleb ka printsess Diana lossi juurde nagu kaardil oli. Nad ei suutnud uskuda oma silmi. ″See on ju päkapikk EMI!?” ütles Suusi. Jõuluvana ütles: ″Võtame ta kinni!” Nad läksid ja võtsid Emi kinni ning viisid ta jõuluvana lossi. Jõuluvana ja Suusi sidusid Emi tooli külge kinni ning hakkasid teda küsitlema. Alguses ei rääkinud Emi midagi, aga siis ütles jõuluvana, et ta pannakse vangi, mis neil tegelikult plaanis oligi. Nad ei öelnud seda Emile, kuna siis ta poleks rääkinud midagi. Emi ütles, et teised päkapikud olid tema koopas. Suusi ja jõuluvana läksid Emi koopasse ja lasksid päkapikud lahti ning läksid tagasi jõuluvana lossi, et küsida, kus kingid on, kuna kinke tema koopas ei olnud.
Jõuluvana lossi tagasi jõudes nägid nad, et Emi oli lahti saanud ja ära põgenenud. Nad mõtlesid, mida edasi teha ja hakkasid teda igalt
poolt otsima, aga ei leidnud teda ega kinke mitte kuskilt. Nad mõtlesid, et vaatavad kaameraid ning nägid, et Emi läks mingisse autosse.
Nad said teada auto numbri ning selle järgi said ka aadressi teada. Nüüd oli teada, kus Emi elab. Kõik hakkasid saaniga liikuma Emi kodu poole.
Kui nad Emi kodu juures olid, läksid sisse ja püüdsid ta kinni ning viisid jõuluvana lossi tagasi. Oli vaja otsustada, mida teha Emiga. Alguses panid ta tooli külge, aga seekord tugevamalt. Suusil tuli meelde, et pidid ta panema vangi eluks ajaks, et see õpetaks teda, mida ta teinud on, kuna kingi- ja päkapikurööv on suur kuritegu, aga siis mõtlesid teised päkapikud talle uue võimaluse anda.
Emil oli võimalus minna Kommi gümnaasiumisse, et õppida häid kombeid. Emi läks Kommi gümnaasiumisse, ta oli seal kaks aastat ning pärast seda oli ta üks omade seast ehk siis hea päkapikk, kes töötas jõuluvana heaks. Kõik elasid õnnelikult elu lõpuni.
Lisette Juht
Lumememmed
Elas kord üks lumememm. Ta oli väga rõõmus, sest hästi paks lumi oli maas. Ta oli hästi lahke ja sõbralik. Talle meeldis oma sõpradega
mängida, kes olid ka lumememmed. Vahel ta käis isegi jõuluvanal külas, et kingitusi saada, ta kingitused jõuluvanalt olid tavaliselt porgandid, et talle need uueks ninaks panna. Vahel oli nii, et mõned väiksemad lapsed tulid ja võtsid ta nina ära ja vahel ka üks paha lumememm koos oma sõpradega. Nad olid pahad sellepärast, kuna mõned lumememmed olid kunagi kiusanud neid ka ja siis nad otsustasid, et hakkavad ise ka kiusama teisi ja sellepärast kõik ka kutsuvad neid pahadeks lumememmedeks.
Ükskord juhtus nii, et lumememm mängis üksi ja siis tulid tema juurde pahad lumememmed, lükkasid ta ümber ning lõid teda.
Lumememm küsis: “Miks te nii teete, kas te ei tea, et see on väga valus?” Samal ajal, kui lumememmed kaklesid, tuli jõuluvana ja nägi pealt, kuidas pahad lumememmed kiusavad head lumememme. Jõuluvana sai väga pahaseks. Ta läks sinna ja ütles: “Kuulge, lõpetage ära, ta ju ei ole teile midagi halba teinud!” Pahad lumememmed ehmusid ja jooksid ära.
Jõuluvana oli väga kurb. Ta ütles heale lumememmele, et pahad lumememmed ei saa kingitusi järgmisel aastal. Jõuluvana läks ära. Kui jõuluvana oli ära läinud, tulid pahad lumememmed tagasi ja vabandasid. Äkki üks pahade lumememmede sõber tuli, läks heale
lumememmele selja taha ja võttis hea lumememme käed ning nina ära. Siis jooksid kõik pahad lumememmed ära. Hea lumememm oli väga kurb ja nuttis.
Kui halvad lumememmed järgmisel korral tulid, siis hea lumememm ütles seda, mida jõuluvana talle öelnud oli, et pahad lumememmed ei saa sel aastal kingitusi. Pahad lumememmed ei uskunud seda juttu ja läksid ära. Hea lumememm ohkas ja mõtles uuesti mängima hakata, aga siis tuli talle meelde, et tal ei ole ju nina ega käsi. Ta puhkes nutma ja hakkas jõuluvana juurde uuele ninale ja kätele järgi minema. Kui ta jõuluvana juurde jõudis, sai ta uued käed ja nina, aga jõuluvanal tekkis uudishimu, et kuhu need eelmised kadusid. Hea
lumememm rääkis oma kurva loo, mida pahad lumememmed talle tegid. Jõuluvana sai väga pahaseks ja ütles heale lumememmele, et pahad lumememmed ei saa enam mitu-mitu aastat kingitusi, kui nad ära ei lepi hea lumememmega.
Jõudis kätte jõululaupäev ja jõuluvana täitis oma lubadust. Pahade lumememmede kuuskede all ei olnud mitte ühtegi kingitust. Kuid hea lumememme kuuse all oli terve hunnik kingitusi. Aga siiski pahade lumememmede kuuse all oli üks asi ja see oli kiri jõuluvanalt. Seal oli
kirjas: “Te olete sel aastal väga pahad olnud, nii et kingitusi sel aastal te ei saa, kuid kui te hea lumememmega ära lepite, siis võite järgmisel aasta kingitusi saada.”
Pahad lumememmed olid kurvad ja otsustasid, et lähevad paluvad healt lumememmelt vabandust. Nad arutasid ja mõtlesid pikalt, et mida nad heale lumememmele halba on teinud ja lõpuks nad said aru, et see kiusamine ei olnud hea. Nad mõtlesid, et kui neid niimoodi kiusatakse, mis tunne neil oleks. Kui nad sellele mõtlesid, tuli neil väga halb tunne. Nad mõtlesid minna järgmisel päeval kohe vabandust paluma. Saabus jõulu esimene püha ja pahad lumememmed said hea lumememmega kokku, nad vabandasid ning said sõpradeks. Iga päev, kui nad kokku said, nad mängisid koos. Kui jõuluvana nägi seda, siis ta oli väga õnnelik. Lumememmed nägid, et jõuluvana vaatas ja nad kutsusid jõuluvana mängima. Ja nii nad elasidki elu lõpuni.
Angela Kovalevski
Juss kohtus jumalaga
Elas kord Juss, kes elas väikeses ja vaikses äärelinnas.
Parasjagu oli vihmane sügisilm. Väljas lehed juba langesid ja keerlesid õhus nagu mängiks kulli. Värvilised lehed juhatasid pika mudase tee Jussi majani. Juss istus elutoa akna peal ja vaatas väljas olevaid lehti. Ta vajus sügavasse mõttesse, mida küll teha.
Läks umbes tunnike mööda ja Juss tahtis lompidesse hüpata. Nii ta läkski vihmakeepi tooma. Peagi oli ta riides ja juba välisukse ees. Lombid olid nii ilusad pruunid ja sügavad, et juba tõmbasid Jussi enda poole. Ta võttis suure hoo sisse ja jooksis lompide suunas. Kui ta oli mõnes lombis juba põlvini sees olnud, nägi ta veel suuremat. Naeratus oli juba kõrvuni ja ta hakka s jooksma. Järsku käis suur praks ja Juss oli pikali maas, jalg kaenlas. Nüüd oli suure naeratuse asemel silmist jooksmas hoopis pisarad, tal polnud kedagi appi ka kutsuda. Ta lesis natuke aega maas ja otsustas haiglasse longata. Haigla oli küll paar kilomeetrit eemal, aga longates oli see tee ikka neli korda pikem. Kuid ta asus teele. Oigas ja vingus, aga sinna ei saanud midagi parata. Tee peal tulid vastu vanad sõbrad Bobby ja Robert, kes viskasid Jussi üle nalja, kuid peagi nad said aru, et ta vajab abi. Juss võttis Bobby ja Roberti õlgadest ja läksid koos edasi. Kui pool teed oli läbitud, siis olid kõik poisid nii v äsinud ja potsatasid maha istuma. Tekkis suur lehtede keeris. Poisid olid hämmastunud ja kõigil oli suu lahti. Lehekeerisest ilmus taevasse suur habemega mehe kujutis. Ta alguses vaatas poisse ja pärast lausus: ”Juss, mind saadeti sulle appi.” Jussi lõug vajus maani. Ta ei osanud enam rääkida. Sõpradel polnud samuti sõnu. Kujutis sai sellest aru ja taas lausus: “Universum saatis mu, ma olen teie jumal.” Nüüd
võttis Juss sõnad suhu: “Sa ei ole mingi jumal, sa tüssad meid.” Siis kostsid ta sõbrad: “Kui sa tõesti oled jumal, siis aita meid haiglasse.” Jumal ütles selle peale: ”Selge, siin on teie kanaliha.” Poisid hakkasid naerma, et mida nad selle kanalihaga vee l tegema peaks. Kanaliha ilmus poiste ette. See oli kolm korda suurem kui nemad ja siis poisid mõistsid. Nad läksid kanaliha sisse ja leidsid sealt haigla. Kui nad seal haiglas olid, leidsid nad ravimid ja ühe väikese kanaliha. Juss sai ravitud ja poisid tänasid jumalat aitamise eest.
Poisid läksid kodu poole ja nad ikka veel ei suutnud uskuda, et kohtusid jumalaga. Nüüd poisid läksid magama pärast pikka päeva.
Axel Vaarik
Zelde ja rebane
Kaua aega tagasi, kui loomad veel rääkisid, elas tüdruk, kelle nimi oli Zelde. Talle meeldis väga metsas käia, et korjata marju ja seeni.
Ühel hommikul läks ta jälle metsa sedasama tegema.
Zelde jalutas ja jalutas ning korv sai lõpuks täis, aga ta ei märganud, kui kaugele ta oli jalutanud ja nüüd Zelde ei teadnud, kuhu poole ta kodu jäi.
Zelde karjus, lootes, et keegi kuuleb teda, kuid keegi ei kuulnud. Tema kurk oli juba sellest karjumisest valus. Ta lihtsalt istus maha ja hakkas nutma, sest ta kartis, et mingi loom tuleb ja sööb ta ära või äkki ta külmub öösel ära ja vanemad ei saa kunagi teada, kus ta on.
Samas lendas üks tihane tema juurde, kes oli tulnud vaatama, kust see karjumine tuli. Tihane lendas alla ja küsis: “Miks sa nutad, laps?”
Zelde vaatas talle otsa ja ütles: “Ma ei tea, kuidas koju jõuda, ma olen eksinud ära.”
Tihane mõtles korra, ta tahtis teda aidata, aga ei teadnud kuidas. Siis tuli talle mõte.
“Võib olla mina saan üles lennata ja ringi vaadata, äkki niimoodi ma saan näha, kus su kodu asub?”
Zelde kohe hakkas noogutama.
“Ja, palun!”
Siis lendas tihane üles, aga ainuke asi, mida ta nägi, oli mets. Ta lendas tagasi alla ja ütles: “Vabandust, aga ma ei näinud midagi.” Ja tihane lendas ära.
Zelde meel ei läinud rõõmsamaks, ta oli ikka veel metsas eksinud ja ei teadnud, kus väljapääs oli.
Siis tuli aga hunt, kes ajas taga jänest. Hunt jäi seisma ja vaatas Zeldet.
“Miks sa siin oled, tüdruk?” küsis hunt.
“Ma olen ära eksinud,” rääkis Zelde.
Hunt vaatas ringi, siis tuli talle mõte.
“Ma saan aidata, tule mulle järgi.”
Hunt jooksis ära ja Zelde läks järgi. Hundi nina oli samal ajal vastu maad, et otsida seda sama teekonda, kus oli käinud Zelde. Aga siis
kadus lõhn ära. Nüüd ei teadnud isegi hunt, kuhu minna. Ta jäi seisma ja pöördus Zelde poole ning rääkis: “Vabandan, aga ma ei saa enam aidata.” Ja hunt jooksis ära. Ja jälle ei teadnud Zelde kuhu minna. Ta istus maha kurvalt ja ohkas, nüüd jääbki ta siia. Aga siis tuli
rebane. Rebane seisis tema ees ja ütles: “Tere, sa oled vist ära eksinud, eks?”
“Jah, olen,” rääkis Zelde.
“Tule kaasa,” ütles rebane ja jooksis minema. Zelde läks järgi.
Kui nad olid kaua jooksnud, jõudsid nad metsa äärde. Zelde vaatas rebast ja tänas teda.
“Aitäh, rebane! Kuidas sa teadsid kuhu minna?”
“Ma käin siin tihti kanu varastamas. Mul on teekond siia meeles.”
Zelde vaatas talle otsa, aga ei öelnud midagi ja jooksis tagasi koju ja enam nad ei kohtunud kunagi.
Emiilia Solveig Brennan
Luikede salajane elu
Kunagi ammu-ammu elasid erilised luiged, kes ei olnud tavalised, sellepärast nad olid erilised. Nad lendasid Eestist lõunasse ja ka tagasi.
Alguses oli üks luik, kuid varsti oli luiki rohkem. Nad kohtasid uusi sõpru, kes võtsid nad enda hoolde, kuigi nad olid teistsugused.
Oli üks luik, kes nautis oma elu Eestimaal, kuid saabus lõpuks sügis ja varane lumi, kuni luik lõpuks otsustas lahkuda, sest ilmad läksid väga külmaks. Ta lendas, lendas ja lendas, kuni jõudis lõpuks lõunamaale.
Luik oli otsinud endale elamispaika juba päevi, kuni ta kohtas kedagi, kes oli suur ja üleni hõõguvpunane. Luik küsis: ”Kes sa oled?”.
Tundmatu vastas: ” Mina? Sa ei teagi? Ma olen kõige kardetum lind maailmas!“ Tundmatu oli kuri, et luik oli nii lähedal tema kodule. Tuli lõpuks ka teine tundmatu ja tutvustas ennast ja tema partnerit. Nad arutasid kõik koos, kas luik võiks ja tahaks nende juurde elama jääda.
Lõpuks jõuti otsusele, et luik jääb nende juurde.
Oli möödunud üks kuu. Need tundmatud olid tegelikult fööniksid. Luik oli nende kombel õppinud tegema asju ja lõpuks ka abivalmimaks hakanud. Nad käisid reisidel nagu üks suur pere ja võtsid luike nagu ühte omade seast. Saabus veel soojem aeg lõunamaal, aga külm aeg Eestimaal. Eestimaa oli rändlindudest tühi ja paljud linnud olid ka kadunud.
Ühel päeval vaatas luik fööniksite pessa ja nägi, et seal olid kaks ilusat musta- ja punakirjut muna. Luik proovis neid soojendada, aga need olid liiga suured. Kui oli aeg munadel kooruda, koorus ainult üks munadest ja ema fööniks ei tundnud ennast hästi. Paar päeva möödus ja emane fööniks tundis ennast paremini. Lõpuks munes ka luik kaks muna ja needki koorusid lõpuks.
Oli juba paar kuud möödunud ja luik oli ikka oma poegadega lõunamaal. Ta õpetas neile lendamist, ujumist ja kala püüdmist. Kuid saabus aeg, et luik ja ta pojad lähevad tagasi oma kodumaale Eestisse. Fööniksid tahtsid, et nad jääksid veel natukeseks, aga luiged keeldusid. Kui tuli päev ära lennata, tulid ka fööniksid hüvasti jätma. Kui luiged tõusid lendu, lehvitasid fööniksid oma tiibu ja jäid neid vaatama, kuni
luiki ei nähtud enam. Paar kuud hiljem läksid luiged jällegi lõunamaale ja kohtasid föönikseid ja nii palju aastaid veel, kuni nende elude lõpuni.
Grete Koks
Tiiger läks kaduma
Elas kord üks pere, kus olid tiigrid ja neid oli ainult kolm.
Jõudis kätte öö, kell oli pool üks, Tiigri sõbrad kutsusid tiigri endaga õue, aga tiiger ei olnud alguses nõus, siis ta sõbrad rääkisid ta ära, et tuleks temaga kaasa. Tiiger läks nendega kaasa. Nad kõndisid õues ringi ning hiljem nad nägid inimesi, siis panid kõik tiigrid jooksu.
Inimesed proovisid järele joosta, aga ei jõudnud, sest need tiigrid olid väga kiired ja nad jooksid väga ruttu ära. Siis üks võõras karu viskas ühte tiigrit. See tiiger kukkus ümber ja sai viga. Inimesed jõudsid kohale ja võtsid selle tiigri kinni ja võtsid tema kaasa. Ta sõbrad jooksid ikka minema.
Nüüd tuli hommik. Ema ja isa ärkasid üles ja nägid, et last ei ole. Nad kutsusid teda, aga ta ei tulnud välja. Ema hakkas paanitsema ja oli väga kurb ja kuri.
Isa hakkas rääkima: “Kallis, rahune maha, küll ta välja tuleb, äkki ta on hoopis sõprade juures.”
Ema vaatas teda kurjalt ja ütles: “Me lähme kohe ta sõprade juurde ja küsime nendelt.”
Nad hakkasid minema. Nad küsisid, kus on nende poeg tiiger.
Tiigri sõbrad valetasid, et nad ei tea kus ta on.
Üks tiigri sõber hakkas rääkima: ”Ma tean, kus ta on. Me läksime temaga täna öösel õue mängima.”
Ema vaatas tiigri sõpru kurjalt ja siis ütles: ”Aitäh, kes rääkima hakkas!”
Tiigri sõbrad noogutasid.
Ema kutsus nad kaasa, et otsida tiiger üles. Nad kõik hakkasid teda otsima, aga ei leidnud.
Ühel päeval nad nägid inimesi ja tiiger oli inimeste käes. Ema hakkas kohe uurima, mida temaga tehakse seal ja siis ema nägi, et ta saab
päris palju süüa ja mängida. Aga vahel, kui ta ei kuula, siis tehakse talle haiget.
Tiiger karjus: ”AIIIIIIII, SEE ON VALUS!” Tiiger nuttis seal.
Järgmisel päeval tuli tiiger koju, sest ta põgenes sealt, sest inimesed tegid talle haiget ja ta tuli koju haavadega.
Ema küsis: ”Mis juhtus, kallikene?”
Tiiger vastas: ”Ah need inimesed peksavad palju ja ma ei tahtnud seal enam olla, sest nad tegid palju haiget.”
Emal olid pisarad silmas ja tegi tiigrile kalli, sest ema oli rõõmus, et ta poeg on jälle kodus ja isa oli ka väga õnnelik.
Nii nad elasidki õnnelikult elu lõpuni ja neil sündis üks väike beebi veel ja nüüd on neil kõik hästi, et laps on kodus.
Hanna-Liis Loodus
Rikas poiss ja tema kass
Elas kord üks poiss, kellel oli kass. Nad elasid vanas majas.
Ühel ilusal hommikul koputas keegi uksele. Poiss läks avama. Poiss oli ukse peal enda kassiga. Uksel seisid kaks meest, kellel olid maskid ja mõõgad. Nad nõudsid selle poisi vara. Siis need pätid varastasid selle poisi vara ja ka kassi võtsid kaasa. Poiss jooksis nendele järgi ja karjus: ‘‘Hei, tulge tagasi!”
Poiss läks tagasi enda majja. Ta oli väga kurb, sest kaotas oma raha ja kassi. Kass oli talle ainus sõber siin maailmas. Poisil oli missioon, et ta päästab oma sõbra ja raha. Poiss hakkas ennast iga päev treenima, et saada tugevaks. Siis kui ta tundis, et ta on valmis, silmitses ta oma riiulil olevat vanaisa mõõka. See mõõk oli juba vana ja väsinud. Poiss hakkas seda parandama.
Ühel õhtul magama minnes, tundis ta, et järgmisel päeval asub ta teele, et leida oma sõber ja võtta tagasi oma vara.
Pätid olid põgenenud metsa. Poiss asus kohe hommikul teele. Ta oli juba pika tee kõndinud, väsimus tekkis ja ta mõtles, et tänaseks aitab. Ta pani telgi üles ja tegi lõkke. Sõi kõhu täis ja jäi magama. Hommikul ärgates oli ta puhanud ja valmis edasi minema. Ta asus teele.
Ta märkas metsas jälgi. Need olid inimese saapajäljed. Ta hakkas nende järgi minema. Jäljed viisid teda pättidele järjest lähemale. Kõndides imetles ta loodust. Sõi marju.
Päike hakkas loojuma ja saabus õhtu. Ta märkas eemalt lõkkekuma. Poiss oli leidnud pätid. Ta ootas hetke, millal rünnata. Poiss peitis ennast kivi taha. Kuulas nende juttu pealt. Pätid rääkisid: “Me müüme selle kassi maha ja saame palju raha, kuna ta tundub tõukass
olevat.” Plaan oli neil hea, aga poiss ei lasknud sel juhtuda. Poiss mõtles, kuidas saada oma kassi ja raha tagasi. Ta jälgis pätte. Ta leidis hetke, mil pätid jäid tukkuma. Poiss lähenes neile vaikselt. Poiss haaras nende taskust oma raha. Pätid astusid vasturünnakule. Poiss asus rünnakule ja suutis nad allutada.
Kass oli kadunud. Kass oli hirmust puu otsa roninud. Poiss sai kassi puu otsast kätte.
Nad suundusid kodu poole, kus ootas neid soe tuba ja maitsev toit. Nad elasid üheskoos elupäevade lõpuni. Õnnelikult ja rikkalt.
Henri Lensment
Unistuste elu
Elas kord üks tüdruk, kelle nimi on Kreta. Ta elas koos vanaemaga. Kretal küll vanemad olid, aga vanemad ei suutnud otsustada pärast lahutust, kes last kasvatab.
Ühel päeval aga Kreta avastas, et Maa poole tuhiseb üks üüratu suur lumemägi. Kreta hakkas muretsema, mis on juhtunud. Ta otsustas, et läheb õue vaatama ning märkas, et taevast tuhiseb maa poole tohutu suur valge lumemägi. Midagi imelikku selle juures siiski oli. Mäe peal kasvas suur puu, mis oli väga-väga kõrge ning viis taevasse. Kreta tundis imelikku tunnet, miks küll juulikuus peaks lumi maas olema, see on ju suvekuu. Soe sellest hoolimata veel oli.
Kreta tundis, et ta soovib ronida üles puu otsa ja selle pealt lumesajju. Kreta läks ja proovis ning alustas ronimist. Raske see küll oli, aga sellest hoolimata ta ronis tippu. Tipp oli kõrgel. Kreta avastas, et see tee viib ta tema unistuste ellu. Kõik oli nii nagu ta oli soovinud.
Kreta astus ühele suurele pilvele, mis oli sama tugev kui raud. See viis ta ühte lossi, mis oli suur, tugev ning lumest tehtud. Ta koputas uksele. Uksele tuli üks väike poiss, kelle nimi oli Alfred. Alfred küsis Kretalt, mida ta soovib. Kreta väitis, et olevat tulnud ühe mäe kaudu siia. Alfred juhatas Kreta valitsejanna juurde, kes oli oma trooni peal ning mõtles: “Kellel küll mind segada vaja on?” Kreta tutvustas ennast ja selgus, et valitsejanna nimi on Henrietta. Kreta küsis: ”Kas siit on võimalik koju ka naasta?” Valitsejanna vastas: ”Kahjuks mitte, me oleme üleval maailmas, mis unistuste eluga täidetud, tagasi naasta on täiesti võimatu.” Kreta hakkas muretsema, vanaema tahaks ka veel näha, ka oma päris vanemaid, kes küll lahus elavad.
Saabus öö. Kretale anti ööseks tuba, kus end välja puhata. Kreta märkas, et keegi hiilib tema tuppa. Selgus, et too isik oli Alfred. Alfred küsis Kretalt, kas kõik on korras, kuna eelnevalt toimunu vapustas teda rängalt. Alfred lahkus.
Saabus hommik. Kõik palee töötajad imestasid, et miks küll valitsejanna Henrietta ärganud pole. Selgus, et valitsejanna oli röövitud, kuna
Henrietta polnud oma toas ega kuskil palees. Otsustati helistada politseisse. Avastati, et midagi pole röövitud ega kadunud. Hakati
kahtlustama Alfredit, kuna teda nähti viimati valitsejannaga. Ta viidi ülekuulamisele. Selgus, et Alfredil oli kindel alibi, mis pidas vett. Üks
teenija hakkas uskuma, et ta nägigi varast, ta märkas ülemteener Adolfit, kes olevat kade olnud Henrietta abikaasa peale, mis viis varguseni.
Adolf ei suutnud elada enam sellise valuga, mis teda tabas, kuna tal avastati haruldane vähivorm. Ta sooritas enesetapu.
Möödus aastaid. Arvati, et valitsejanna on surnud. Aga saabus kiri, et valitsejanna soovib uuesti naasta valitsejanna kohale. Vahepeal oli
Henrietta elanud eraelu poolest väga toredat elu, oli saanud kuueteistmikud, abiellunud ja muud lõbusat. Valitsejanna pidi saabuma koos oma perega. Saabuski.
Kõigil oli hea meel ning elati kõik koos õnnelikult elu lõpuni.
Karmen Vaikmaa
Maagiline uba, mis viis taevasse
Ükskord ammu-ammu elasid Roberto ja Markus emaga. Roberto oli noorem vend, kes tahtis olla hea laps, aga Markus oli tema vanem vend, kes oli paha poiss, kes kiusas venda ja varastas kohalikust kauplusest.
Ühel päeval leidis Roberto oaseemne ja pani selle taskusse ja ütles emale: “Emme! Ma leidsin oaseemne!” Ema tahtis, et ta selle maja taha maha paneks, sest seal oli köögi aken, kust sai hommikul vaadata uba iga päev, siis ta pani selle maja taha ja pani selle ümber kive, et ta teaks, kus see on.
Järgmisel hommikul, kui ta hakkas kooliminekuks valmistuma, läks ta uba vaatama ja märkas, et see oli juba päris suureks kasvanud ning läks kooli. See kestis niimoodi veel viis päeva. Kui ta reedel hakkas kooli minema ja erinevaid sööke kaasa võtma, sest sel päeval oli koolis kevadkohvik, tuli talle kõige selle toidu kaasapakkimise ajal meelde, et tal oli uba maja taha istutatud.
Roberto nägi hämmastusega, et nüüd oli uba pilvedeni jõudnud ja ütles emale, et see oli pilvedesse kasvanud. Ta mõtles, et kui ta koju jõuab, ronib mööda seda üles, et näha, kas seal ka midagi head on. Kui tal kohvikus asjad olid ära müüdud ja ära pakitud, läks ta koju ja palus enne
emalt süüa kaasa, et mööda uba üles ronida.
Roberto ronis viis minutit, kuni ta tahtis puhata ja läks lehele, aga siis märkas, et seal oli oa sisse kraabitud sõnad: ”Kui sa seda puutud, lendad sa üles tippu.“ Ta tahtis teada, kas see ka päriselt töötab ja kes seda kirjutas, nii et ta vajutas seda kirja ja ta hakkas lendama ja kui ta oma jalgu tahtis vaadata, nägi ta, et ta jalge all oli pilv, mis kiiresti ülespoole lendas. Kui ta tippu jõudis, märkas, et seal on väga palju kullapadasid. Ta võttis ühest kaks kuldmünti ja võttis need endaga alla kaasa. Kui ta oli alla jõudnud, siis ta andis need emale ja ema imestas: “Kuidas sa need kuldmündid said?” “Need olid kullapadade sees ja ma võtsin ju ainult kaks.” Poiss läks kööki ja hakkas siis emaga õhtusööki tegema.
Hommikul, kui Roberto üles ärkas, nägi ta, et Markus oli mööda uba ronima hakanud. Kui ta hakkas hambaid pesema, märkas ta, et tema ukse peal oli pandud kiri, mis ütles: ”Ma toon emale rohkem raha, kui sina, sest ma olen nii hea laps.” Roberto oli küll üllatunud, et ta vend hakkas
seda tegema, sest talle ei meeldinud ronida. Robertot see nii väga ei huvitanud ja ta lõpetas hambapesu ning hakkas hommikusööki sööma.
Aga ta tahtis ikkagi üles ronida, sest ta oli eelmisel päeval seal üleval näinud ühte kirstu ja ta tahtis teada, mis seal see s siis oli.
Kui Roberto ronimisretke alustas, märkas ta, et see uba hakkas juba mädanema ja kuivama. Ta ei tahtnud enam mööda seda ronida, ta läks hoopis sõpradega mängima. Kui ema talle head aega ütles, küsis ta: ”Kus Markus on, tavaliselt ei ole ta nii kaua kodust eemal ?”
“Ta läks oa tippu.” ütles Roberto.
“Olgu,” ütles lõpuks ema.
Markus oli juba seal üleval endale väikese kohakese leidnud ja lõke oli juba olemas. Kui Markus oli seal olnud juba kolm päeva, märkas ta, et seal on kirst ja ta proovis seda avada mitu korda. Kui ta oli seda juba neli korda teinud, avanes see ja seal oli nuga, mis ei lähe kunagi katki ja ei lähe nüriks. Kui ta tahtis tagasi koju minna, nägi ta, et uba oli katki läinud ja mingit muud teed alla ei olnud, nii et ta jäi sinna kinni.
Kui Markus oli juba meelt heitmas, tuli Roberto helikopteris juhi kõrval istudes ja palus, et juht hõljuvale saare maanduks, et ta vend saaks peale tulla. Markus siis küsis Robertolt: ”Miks sa mulle järgi tulid, ma lükkasin sind nii, et sa oleksid võinud surra, aga õnneks maandusid sa lehele. Miks sa tulid mulle järgi siis?”
“Ma tulin, sest sa oled mu vend ja ma ei tahtnud, et sa oleksid siin üksinda.”
Kui ema koju jõudis olid Roberto ja Markus koos voodis ja magasid, sest oli juba väga hilja ja ema läks ka magama. Kui nad ärkasid, siis Markus andis emale ja Robertole neli kahe euro suurust kuldmünti. Nad kallistasid, sest neil oli kõigil tore jälle olla, sest Markus ei kiusanud ja ta isegi maksis oma varastatud asjade eest müntidega, mida ta hoidis kotis, mille ta tegi, kui tal seal üleval igav hakkas. Nad elasid oma elude lõpuni õnnelikult koos.
Lauri Tamm
Matu ja lomp
Kunagi ammu-ammu, kui Matu hakkas koolist koju minema, ta nägi, et keegi ronib suurde sügavasse lompi sisse, ega tulnud enam välja.
Ta hakkas kartma ja jooksis koju. Siis läks Matu magama. Ta mõtles, mis seal lombis on, mõtles ja mõtles kuni jäi magama.
Käes oli laupäev ja Matu mängis oma sõpradega peitust.
Järgmisel päeval läks Matu kooli nagu tavaliselt. Kui tunnid lõppesid, läks Matu koju ja hakkas sellest pilti joonistama, mida ta nägi.
Kui Matu hiljem õue läks, nägi jälle seda lompi ja kutsus oma sõbrad ka sinna. Nad vaatasid ja uurisid seda. Matu mõtles, et võiks proovida
sisse hüpata, sest ta tahtis teada, mis seal sees toimub ja nad hüppasidki.
Matu ja ta sõbrad kukkusid kaua aega, kuni nad jõudsid lõpuks ühte järve. Matu ei saanud seal midagi aru. Nad ujusid kaldale ja vaatasid
ringi. Siis nägid nad vastaskaldal ühte väga suurt mesilast, kes võitles suure sipelgaga.
Siis nägid mesilane ja sipelgas Matut ja tema sõpru. Poisid jooksid kiiresti ühte metsa nende selja taga. Seal metsas oli pisikene elevant.
Siis Matu uuris, et äkki teab elevant kohta, kust saab tagasi maale. Elevant juhatas neid sinnapoole.
Sõbrad nägid ühte suurt punast portaali. Nad uurisid seda ja esimene läks sisse, siis teine. Matu aga vaatas selja taha ja sealt tulid sipelgas ja mesilane. Matu tänas elevanti ja hüppas ka sisse.
Matu sõbrad ootasid seal kattega, et nad saaksid kiiresti selle lombi kinni panna, siis tuli Matu välja ja nad katsid kiiresti lombi kinni.
Matu ja sõbrad jõudsid õhtul koju. Matu rääkis kõik oma vanematele ära. Nad ei uskunud teda ja arvasid, et Matu on lihtsalt natuke unine.
Niimoodi elas Matu oma elu lõpuni.
Renee Riis
Bobi, Jessica ja Agnese jalutuskäik
Elas kord poiss nimega Bob. Bob oli väga rõõmus poiss, kellele meeldis uusi asju avastada. Bobil olid kaks sõpra Jessica ja Agnes.
Jessicale ja Agnesele meeldis lauamänge mängida ja metsas jalutada. Bob, Jessica ja Agnes olid ka klassikaaslased.
Ühel päeval läks Bob oma sõpradega jalutama. Kui nad metsas kõndisid, siis oli neil tunne, et keegi jälgib neid, nad otsisid ja otsisid, aga ei leidnud kedagi.
Järgmisel päeval oli Bobil, Jessical ja Agnesel oli jälle imelik tunne, et keegi vaatab neid, kui nad metsas jalutavad
Kolmandal päeval tegid nad plaani: Agnes läheb põõsa taha peitu ja kui Bob ning Jessica kõnnivad, siis annab Agnes teada, kui kedagi näeb.
Järgmisel päeval see juhtus, oli aeg teada saada, kes neid jälgib, Agnes läks põõsa taha peitu, Bob ja Jessica kõndisid, aga Agnes ei näinud midagi imelikku.
Neil oli vaja uut plaani.
Siis läksid sõbrad koju ning mõtlesid uuele plaanile, kuidas teada saada, kes neid vaatab, neil tuli mõte, nad kõik hargnevad ning otsivad mingit kohta, kuhu peita.
Järgmisel päeval, kui sõbrad otsisid peidukohta, siis leidsid nad ühe puuonni. Nad uurisid seda, aga siis kuulsid sahinat, nad otsustasid koju minna ja järgmisel päeval tagasi tulla.
Kui nad järgmisel päeval onni jälle leidsid, hakati seda veel uurima. Nad leidsid koha, kust saab üles ronida. Kui nad üles ronisid, siis said nad aru, et keegi on seal käinud, sest seal oli kruusitäis sooja teed. Nad hakkasid kartma, et keegi leiab nad sealt üles, siis kuulsid nad samme ning jooksid koju tagasi.
Järgmisel päeval hakkasid nad mõtlema, kes seal elab.
Nad ei teadnud, kes neid jälgib, nad arvasid, et äkki on see karu, kits, orav, lind või isegi inimene. Nad istusid ja mõtlesid kuidas teada saada, kes või mis neid vaatab.
Järgmisel päeval, kui nad olid õues ning mängisid palli, oli neil nii lõbus, et ei saanud arugi, mis ümberringi toimus.
Kui nad lõpuks lõpetasid ja tuppa läksid, hakkasid nad uuesti mõtlema, siis tuli Bobil mõte, kui nad ärkavad varahommikul, siis saavad
nad minna puuonni ning oodata, et keegi tuleks.
Bob, Jessica ja Agnes mõtlesid, mida teha, sest magamaminekuni oli veel kolm tundi. Nad mängisid lauamänge ning vaatasid telekat.
Lõpuks tuli uneaeg, nad läksid magama ning ootasid homset.
Siis tuli hommik, nad olid väsinud, aga pidid õue minema, nad hiilisid, et keegi teine ei ärkaks.
Kui nad õue jõudsid, hakkasid nad kõndima, neil ei olnud taskulampi ning Jessica käis korra toas ära ning tuli suure taskulambiga tagasi.
Nii sõbrad siis läksid ja otsisid puuonni üles ning läksid sisse.
Nad olid mänge kaasa võtnud, nad otsustasid, et mängivad kaarte.
Siis kuulsid nad mingit häält ning läksid peitu, siis tuli keegi sisse. Jessica pani lambi põlema, nad nägid, et see oli nende klassikaaslane
Jaanika.
Jaanika rääkis, et tema ja tema vanaisa tegid selle puuonni kunagi.
Ta rääkis ka, et käib siin sageli.
Jaanika küsis, mida nemad siin teevad ning Bob, Jessica ja Agnes rääkisid, kuidas nad arvasid, et Jaanika on kodus, aga tegelikult oli ta vanaisa juures.
Bob, Jessica, Agnes ja Jaanika leppisid ära ning hakkasid lauamänge mängima.
Robin Riis
Röövel
Elas kord üks röövel, kes plaanis üht jumalat röövida. Ta tahtis minna jumala lossi ja röövida igasuguseid juveele ja kulda. Pärast, kui
röövel oli oma plaanid valmis teinud, kuidas lossi tungida, ilma et teda nähakse ja kuidas väljuda ja kui ta oli asjad kokku pakkinud, asus ta teele.
Röövel läks läbi mürgipuu metsast. Seal oli palju mürgipõõsaid ja mürgiseid taimi. Ta puges läbi tihnikute, hüppas üle kraavide, roomas
läbi põõsaste ja ka raius endale tee läbi okste. Siis jõudis ta jäämäele, kus ta kõndis läbi jäistest koobastest. Ta libises mitu korda ja kukkus ennast peaaegu surnuks. Kui ta oli viimaks kohale jõudnud pärast mitme päeva pikkust rännakut, hiilis ta müüris olevast august läbi.
Röövel hiilis valvuritest mööda ja jõudis aarde juurde. Seal oli kuldmünte, kuldkange, teemante ja palju teisi juveele. Ta toppis oma koti ääreni täis ja üritas lossist välja hiilida. Kui ta oli peaaegu lossist välja hiilinud, kukkus tal paar juveeli maha, mida valvurid kuulsid ja hakkasid teda taga ajama. Röövel hüppas läbi aknast, ta roomas põõsaste vahel. Tal õnnestus nende eest pääseda.
Kõik see mürgel äratas jumala üles, kes oli väga kuri, et teda äratati. Ta lendas läbi lossi, et röövel kätte saada. Kui jumal röövli kätte sai, palus röövel, et ta teda vangi ei paneks. Jumal ei kuulanud ja saatis röövli 5000 aastaks vangi.
Romet Teearu
Printsesside lahing
Elasid kord printsessid, kellel oli oma kuningriik. Nende kuningriigi nimi oli Fiona, kuna tema nimi oli selline. Selle kuningriigi kõrval oli
üks uus kuningriik, mille nimi oli Sofia. Fionale väga see ei meeldinud, sest printsess Sofiale meeldis roheline värv ning ta tegi isegi oma kuningriigi roheliseks, kuid printsess Fiona arvas, et tema kuningriik on ilusam, sest see on roosa.
Järgmisel päeval nägi printsess Fiona, et õues oli 27 inimest, kes tegid suurt lärmi ning nägi seal ka printsess Sofiat. Printsess Fiona läks
õue vaatama, et teada, mis seal toimub. Esiteks nägi printsess Fiona, et inimesed olid liiga ta maja lähedal, teiseks olid nad üle piiri, mida polnud näha. Printsess Fiona sai kurjaks, kui ta seda nägi ning läks rääkima printsess Sofiaga. Nad rääkisid päris kaua ning järsku ütles
printsess Fiona: “Aitab!” Ta tegi punase piiri maha, aga printsess Sofia tahtis ainult head ning tegelikult ta aitas seal õues kodutuid, sest
nad olid näljased.
Järgmisel päeval oli jälle õues suur lärm. Printsess Fiona nägi jälle, et õues on 27 inimest, kes olid veel rohkem tema piiri peal. Järsku tuli
printsess Fional mõte teha sõda. Ta arvas, et see oli geniaalne mõte. Ta putitas terve öö sõjamasinaid koos oma elanikkudega, et võita see sõda, mis tuleb. Printsess Sofia ei teadnud aga sellest midagi.
Kolmapäeva öösel hakkas see kõik pihta. Printsess Fiona lasi kõik oma sõjamehed välja, aga kahjuks ei teadnud printsess Sofia midagi, mis teda ees ootas. Järsku käis pauk, printsess Sofia kuningriik ärkas ehmunult üles, kuuldes seda pauku. Printsess Sofia nägi, kuidas ta müüri lammutati, ta oli päris vihane, kui ta seda nägi. Õnneks olid tal kõik sõjamasinad olemas ning sellepärast ta ei pidanud muretsema. Nii hakkaski see sõda pihta. Mõlemad pommitasid üksteist, aga järsku kukkus printsess Fional teve kuningriik kokku ning ta isegi jäi pommi alla ja suri. Printsess Sofia arvas, et ta suri sellepärast ära, et oli kuri ja nii kade, aga hoopis suri ära sellepärast, et ta oli nii hädas oma asjadega ning kõik sõjamehed surid tal ära. Printsess Sofia oli õnnelik, et see nii lõppes.
Järgmisel aastal oli printsess Sofia vallutanud juba suure kuningriigi, kus elas palju inimesi, kes olid õnnelikud, sinna tehti isegi oma talud.
Printsess Sofia isegi abiellus printsiga, kuni nad said lõpuks kaks last ning uue kodu ning elasid õnnelikult elu lõpuni.
Liseth-May Kütt
Raamat valmis Sten Roosi muinasjutuvõistlusele kirjutatud muinasjuttudest.
Juhendaja Mai Seller.
Pildid valmisid kunstiõpetuse tunnis õpetaja Kadri Karoni juhendamisel.
Kilingi-Nõmmes 2025
