7
PÕHJA-TALLINNA LOOMEMAJANDUSE UURING
kasutuse kvaliteedi tõstmise, uute funktsioonide lisamise ja sümboolse väärtuse andmise kaudu, mis omakorda meelitaks piirkonda uusi inimesi ja ettevõtteid. Paigavaimu väärtustamine sotsiaalse kaasatuse aspektist on märgilise tähendusega piirkonna kultuurilise mitmekesisuse seisukohalt. Loovmajandust iseloomustab üksikettevõtjate, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete valdav osakaal, mis muudab sisenemise turule lihtsamaks ja töösuhted paindlikumaks. Sageli on loovettevõtlus, eelkõige kultuurisfääris, tihedalt seotud elustiili küsimustega, mis vajavad traditsioonilises mõttes mittestandardseid töövorme ja organisatsioonilisi suhteid. Eelöeldust tulenevalt peab Põhja-Tallinna kui loomepiirkonna strateegilise arendamise keskseks aluspõhimõtteks olema laiapõhjalisus, see peab olema integratsioon mitmest fookusest: sisaldama nii majandusliku aktiivsuse, sotsiaalse kaasatuse ja sidususe kui ka ruumilis-keskkondliku atraktiivsuse komponenti. Antud põhimõttest tuleb lähtuda tegevuskava koostamisel ja elluviimisel.
Uuringu piirkonnast Valitud piirkond kulgeb n-ö merest mereni. Piiri alguspunkt on Linnahalli ja Kultuurikatla vahel, liikudes mööda Rannamäe teed ja Toompuiesteed, kuni keerab paremale Tehnika tänavale. Paldiski mnt ja Tehnika tn ristmikult tehakse teine pööre paremale ning pärast lühikest lõiku Paldiski maanteelt liigub piir Ristiku tänavale, mida mööda kulgeb see tänava lõppu ning pöörab seejärel Erika tänavale. Mööda Erika tänavat jõuab piir tagasi mere äärde. (Vt Kaart: Piirkond) Piirkond on valitud lähtuvalt Põhja-Tallinna loomemajanduse aktiivsusest, hõlmates nii Katelt, Telliskivi Loomelinnakut, Niine 11 hoonet, Salme Kultuurikeskust, Art Depood, Meremuuseumi, Patarei vanglat kui ka väiksemaid loomemajanduslikke ettevõtteid piirkonna sees. Siiski ei ole nn piir staatiline ning lubab vabalt käsitleda ka ettevõtmisi piirkonna lähedal, näiteks Standardi maja Erika tänava Kopli-poolsel küljel või Allfilm Paldiski mnt ja Ristiku tänava vahel. Loomemajanduse kõrval on piirkonnas rõhutatud Kalamaja ja Pelgulinn kui miljööväärtuslikud elamurajoonid ning Balti jaam kui üleminek Põhja-Tallinna ja kesklinna (vanalinna) vahel. Samuti vihjab piirkond selgelt oma mereäärsusele, mis pole täna küll täielikult avatud, kuid üldise Tallinna arengu taustal on mere avamine Põhja-Tallinnale üks tähtsamaid arengusuundi järgmisel 10 aastal. Miks valida just üks piirkond, asum, linnaosa uuringu objektiks, selgub täpselt lähteülesandest (vt eelmist alapeatükki).
Uuringu põhimõistetest: loomemajandus Kui mingi mõiste ümber on tekkinud mõttetult palju loba ja üledefineerimist, siis on selleks kindlasti loomemajandus. Nii võib vaielda loomemajanduse valdkondade valiku üle, täpsustada lõputult selle kriteeriume, tsiteerida erinevatest allikatest erinevaid definitsioone ning
SISSEJUHATUS
rääkida pidevalt loomemajanduse laialivalguvusest, kuna kogu majandus on ju lõpuks loominguline. Vaidlused ei välista muidugi standardeid ja püsivamaid kokkuleppeid, mis kipuvad kiirelt traditsioonilisteks saama ja seeläbi kinnistudes iseendasse sulguma. Üheks selliseks näiteks on valdkondlik lähenemine — määrata loomemajanduse alla käivad ettevõtluse valdkonnad ja seejärel tegeleda suunatult nende arendamise ja rahastamisega. Kogu defineerimise kadalipu juures on mõistetav ka selle vajadus — selged määratlused tagavad eristumise ning lubavad bürokraatia poolel asjast ametlikult rääkida. Võimalik on koostada meetmeid, eraldada raha, asetuda statistikasse ning siseneda Euroopa Liidu majanduspoliitikasse. Kuid loomemajanduses tegutsevale inimesele või ettevõttele on igapäevases töös suuresti ükskõik, et lisaks kõigele muule kuulutakse veel ka loomemajanduse ühte valdkonda. Näiteks arhitektuuri või ükskõik millise disaini puhul toimub valdkonnasiseselt sedavõrd aktiivne kihistumine ja kommunikatsioon, et kuulumine või mittekuulumine loomemajanduse alla on ikkagi teisejärguline probleem. Ennekõike positsioneeritakse end erialaliitude ja ametitena, tugevalt oma valdkonda ja selle identiteeti esindades, mitte aga loomemajanduses tegutsevate ettevõtetena. Nii on tekkinud Eestis suur tühimik ametliku loomemajanduse poliitika ja reaalselt loomemajanduses tegutsevate ettevõtete vahel — kui esimene on suunanud end peamiselt inkubatsiooni ehitamisele, siis teine aastate pikkuse kogemuse juures ei taha end loomemajanduse mõistega siduda ning hoiab tavaliselt tiheda töögraafikuga põhjendades eemale. Alati on muidugi erandeid, kuid üha rohkem tunduvad erandid sündivat hoopis läbi isetekkelise klastritegevuse, mille kaudu ühiste jõududena püütakse leida võimalusi ekspordiks või arendada igale osapoolele kasulikku koostööd. Siis tekib ka piiritlus loomemajanduse valdkondade vahelise või sisesena ning iseenda defineerimine sellena rahastusallikate tingimuste täitmiseks või üldisesse majanduspoliitikasse sobimiseks. Kuigi antud uuringu eesmärk pole kritiseerida Eesti loomemajanduse poliitikat ja asjaajamist, teeme siiski ühe olulise eristuse mõistete kasutamises, kõrvutades loomemajanduse mõiste loovmajandusega. Esmajoones on eristuse eesmärk liikuda valdkonnapõhisuselt avatuma käsitluse suunas, mis lubaks haarata staatilise loomemajanduse juurde valdkonnaväliseid liikumisi, rõhutaks interdistsiplinaarsust ning lubaks vaadelda kogu struktuuri ka eksperimenteerimisena (majandus)mudelitega. Kogu uuring on küll ülevaade loomemajanduslikust tegevusest piirkonnas, kuid selle ülesehitus ning taustal liikuv arusaam näevad vajadust loomemajanduse mõistet alati käsitleda laiema spektrina. Nii on näiteks tavapärase ettevõtlusele suunatud küsimuste kõrval pööratud tähelepanu piirkonna inimesele ja tema tajusfäärile või kohalikule sotsiaalsele kihistusele. Usume, et aeg vaadelda ühte mõistet staatilise majandussektori sees on läbi saamas ning uute arengusuundade väljatöötamisel on kriitilise tähtsusega loomemajanduse mudeldamine koos sektoriväliste mõjuteguritega, nagu kogukond,