Tikker 13 by Lihula Gümnaasium

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Tublid õpilased 1. veerandil

Peatoimetaja veerg 1. veerand on möödunud ning kahtlemata oli tegemist väga tegusa, seiklusrikka, ja mis kõige olulisem, õpetliku veerandiga. Nende pooleteise kuu jooksul jõudsime palju teha. Kool algas 1. septembril piduliku aktusega, millele järgnesid juba mõne aja pärast mitmed erinevad reisid, ekskursioonid ja üritused. Palju saime reisida tänu KIK projektile, millega said kõik klassid ära käia Lõuna-Eestis, kas siis Maanteemuuseumis või Jääaja keskuses. Reisid olid huvitavad ja õpetlikud ning avardasid kindlasti kõigi silmaringi ning täiendasid teadmistepagasit. Sellest saab lugeda lähemalt juba 11. leheküljelt. Lisaks sellele leidis koolis aset suur filmide ja videode tegemise maania, millega seoses paljud klassid erinevaid klippe filmima pidid. Sellest saab lähemalt lugeda käesoleval leheküljel. Aeg möödus kiiresti ja väga tihti olid erinevad klassid koolist ära. Kuid samas mahtus sellesse veerandisse veel õpetajate päev, muusikatunnid muusikakoolis, rahvusvaheline noortevahetus, kodutütarde ja noorkotkaste tegemised ja palju muud huvitavat, mida kõike kajastatakse selles numbris. Soovin kõigile lugejatele ilusat jätkuvat sügist ning palju õppimistahet teisel veerandil.

- Erik Mikkus

2. klass Alisa Veepalu Helena Klimpuš Kenneth Lomp Helina Oosim Keili-Kertu Sahkai Meriel Vahula Liset Kurnim

4. klass Jakob Leever Ralf Pindis Markus Lille Karl Murumets

3. klass Erek Arpiainen

7. klass Vaike Reinmaa

5. klass Marietta Viherpuu

8. klass Katrin Veek 9. klass Johanna Lipp Liisa Raavel Svea Stahlman

Lihula Gümnaasium Kas meediakool? Lihula Gümnaasiumis leidis õppeaasta esimesel veerandil aset täielik “videohullus” - seda muidugi heas mõttes. Erinevaid videosid ja filme tuli teha mitmetes ainetes, nende seas ka muusikaõpetuses. Järgnevalt näide sellest, kuidas 8. klass oma videoklippi tegi. Reedel, 25. septembril, valmistusime meie, 8. klass, tegema midagi võimsat ja olematut. Meil olid valmis muusika, kaamera ja meie hinged. Raskel sammul otsustasime asja ikkagi ära teha ja seega asusime teele. Me ei jõudnud eriti kaugele, kui õpetaja Kaire juba teatas, et siin võiks alustada. Olime otse kooli ees. Peatusime vaevaliselt ja vaatasime veel kord üksteisele murelikult otsa. Kas see on seda väärt? Kuid juba hakkas muusika käima. Esimesed akordid Üllar Jörbergi laulust "Kutse tantsule" liikusid läbi õhu ja Kaire pani kaamera valmis. Võtsime kõik rivvi ja hakkasime jenkat tantsima. See oligi ju plaan. Me lahkusime siis 25. septembril koolist keset

tunde, et Lihula peal tantsida jenkat, "Kutse tantsule" meid saatmas. Olles aus, see oli äärmiselt totter ja ma tundsin end väga imelikult seda tehes. Eriti veel, kui me jõudsime alevisse ja Konsumis sedasama tegemas käisime. Keegi isegi õiendas meie kallal, sest arvas, et see on lihtsalt mingi nali. Aga ei. See oli kaugel naljast. See oli tõsine asi. Ma ei tea täpselt, miks, kuna ma ei saanud isegi aru, mille jaoks seda videot vaja oli. Aga see oli tõsine. Kuni me läksime tagasi kooli ja üritasime kooliõuel filmida. Siis hakkasid poisid puude otsas ronima ja tantsimise asemel kiikuma ning ringi jooksma. Aga selle hetkeni oli see tõsine. Minule (tegelikult mu vennale, aga see pole

asja mõte) jäi video kokkupanek. Arutasime eelnevalt klassis läbi, mida välja jätta ja mida sisse panna. Mulle üllatuseks läksime me ettenähtud ajast (umbes üks minut) mitte ainult veidi üle, vaid meil tuli video peaaegu sama pikk kui lugu ise. Kogu see filmimine iseenesest oleks saanud palju paremini ja sujuvamalt minna. Ometi oli seda videot äärmiselt lõbus teha. Mina ja mu vend oleme hetkel minu teada ainsad, kes teavad, milline see video välja tuli. Mis mind kurvastas, on see, et parimad hetked jäid kaadritest välja. Seeeest on need mul siiani mälus. Ja ma ei usu, et ma neid niipea unustan.

- Birgit Mikkus

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Kuidas on kool alanud 1. klassi õpilastel?

Liisa Raavel Esimese veerandi lõpu eel sai uuritud, kuidas on koolitee algus kulgenud 1. klassi õpilastel. Kõik, kes vastasid, olid rõõmsad ja elevil. Kui mõnda parasjagu kohal ei olnud, otsis keegi neist mind kiiresti üles, raputas varrukast ja teatas: „ Kuule, see käib ka meie klassis. Küsi tema käest ka.“ Esitasin kolm küsimust: “Mida sa oled juba koolis õppinud? Mida sulle koolis teha meeldib? Kuidas õpetaja meeldib?“ Klaudia-Lisandra: “Olen õppinud eesti keelt, matemaatikat. Mulle meeldib matemaatikat teha ja eesti keelt. Õpetaja meeldib ka, ta on tore, ootasin kooli kaua.” Mario: “Ma olen õppinud eesti keelt, muusikat, matemaatikat, kehalist. Meeldib matemaatika. Õpetaja meeldib, sest ta oli mu venna eelmine õpetaja.” Charli: “Matemaatikat, eesti keelt, lugemist, loodusõpetust, seda ainet võiks rohkem olla.” Selle peale lisas kõrvalt Mario, et õpikut ei jõua läbi muidu. Charli ütles, et see on lahe aine, talle meeldib veel mängida, õpetaja ka on tore ja õpetab hästi. Robin: “Olen õppinud lugema, laulma, see on hästi tore. Meeldib õppida, eriti kehka ja eesti keel ja õpetaja on tore.” Andra on õppinud eesti keelt, matemaatikat, kehalist. Kehaline meeldib väga, veel meeldib õppida, mängida ja õpetaja on nii hea.

Laura loeb, mängib, õpib, eriti matemaatikat. Tal on nii hea õpetaja. Karl-Kristjan: “Olen õppinud lugema, matemaatikat (see meeldib mulle). Meeldib kehkas olla, seal saab joosta ja mängida. Õpetaja on tore.” Sandralt küsisin, mida ta siis uut õppinud on, näiteks lugemist. Seepeale vastas tema: „Nojah, aga ma oskasin seda juba 4-aastaselt.“ Küsisin siis uuesti: „Ehk matemaatikat?“ „Ahh, see

oli juba lasteaias ka.“ Mina olin küsimisega hätta jäämas, siis uurisin: „Ehk paremini joonistama?“ Selle peale teatas Sandra, et seda oskab ta nagunii, see meeldib talle väga. Aga õpetaja on tore ja õpetab hästi. Gerli on õppinud eesti keelt, loodusõpetust, talle meeldib mängida, eriliselt meeldivad talle vahetunnid, need on ju mõnusamad kui tunnid. Õpetaja õpetab hästi, nii palju uut ja huvitavat.

KÜSITLUS Katrin vastas, et lugemine, joonistamine on selged, tähti ja numbreid õpib. Meeldib maalida. Õpetaja meeldib, ta ei ole ju liiga range. Jessica: “Matemaatikat, eesti keelt, meeldib mängida, õppida on vahva. Õpetaja on lahe!” Ester: “Õppinud olen loodusõpetust, eesti keelt.” Tegemiste peale ta pisut mõtles ja teatas: „Hmm, mängida, vahetunnil, igal võimalusel.“ Kui küsisin Taavi nime, vastas ta: “Taavi Tiidussalu, kahe s-iga, aga sina kirjuta lihtsalt Taavi.” Õppinud on ta tähti, loodusõpetust, see nii meeldib, miks rohkem ei ole. Õppida meeldib ka. Õpetaja on niiiiii lahe (Taavile topelttähed meeldivad, siin peab vähemalt 6 i-d olema). Gervin vastas entusiastlikult: „Matemaatikat, eesti keelt, liiklusaabitsat, karuaabitsat, mängida.” Gervini õpetaja on väga hea. Lisandra: “Õpib tähti, matemaatikat, meeldib mängida lauamänge, õppida ja õpetaja on tore.” Melissa kuulas hoolega küsimusi, aga ainult noogutas. Sandra tuli appi: „Ütle, et sa oled hakanud paremini joonistama.” Melissa noogutas. „On ju, õpetaja on tore ja sõbralik.“ Melissa oli ka sellega nõus. Kaarel on juba õppinud hästi, lugema. Talle meeldib mängida,

matemaatikat teha, sest õpetaja on tore ja õpetab hästi. Maarja: “Õppinud olen kunsti, eesti keelt, liiklust (kuidas üle tee minna). Meeldib sõpradega koos olla, aga õpetaja on sõbralik ja õpetab hästi.” Kertu õpib matemaatikat, vahetunnis on tore olla, õpetaja õpetab ilusti, kenasti. Kerttu õpib rohkem tähti, lugemist. Talle meeldib ka õppida, sõpradega koos olla. Tema meelest on õpetaja sõbralik. Berta-Benita on asjalik ja jutukas. Ta on õppinud loodusõpetust, matemaatikat. Talle meeldib kunstiasju teha, raamatukogus käia, seal ta vaatab raamatuid, meeldib raamatuid lugeda. Käis just enne matemaatikatundi raamatuid vaatamas, kool on tore. Õpetaja meeldib, sest poistega riidleb lolluste eest, õpetajale saab rääkida poiste lollustest. Toomas arvas seekord, et jätab oma mõtted enda teada. Õpetaja Tiia. Tema vist enam matemaatikat ja liiklusaabitsat ei õpi ja poiste lollusi pole ka kellelegi ära rääkida. Tema arvates on iga klass uus, kõikidega tuleb arvestada, kõik on ikka vanaviisi, uut ei õpigi. Talle meeldib õpetada, lastega suhelda, kuulata neid, sest lapsed on toredad! 3 positiivset sõna nende kohta: tegusad, rõõmsameelsed, energilised (vahel liigagi), üldiselt sõbralikud.

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Tibudest on sirgunud kuked

Laura pärnpuu

Laul abiturientidele Kaksteist klassi kuningriigis, neljakesi valitsevad Üle on nad kõigist meist, parem pole keegi neist. Meie armas 12. klass, andke meile kukepass! Olete siin parimad! Meie teie alluvad!

Meie kõige kõige targemad, Meie kõige kõige ilusamad. Meie kõige kõige arukamad, On meie armas 12. klass!

Septembrikuu lõpus toimus koolis värsketele gümnasistidele katsumuste päev. Päev, mis on olnud traditsioon juba ammu ja kindlasti on ka edasi. Meie kui abituriendid viisime selle läbi ning valmistasime ette. Plaane tehes tahtsime, et mälestus sellest päevast jääks kõikidele positiivne ja meeldejääv. Meie eesmärgiks ei olnud panna neid sööma jõledaid asju või tegema

koosnes roomamisest, jooksmisest, liugulaskmisest ja asjade otsimisest. Põnevaks tegi selle aga asjaolu, et katsumuse pidi läbima kinniste silmadega. Samuti pidid tulevased kuked oma abiturientide kohta välja mõtlema kiidulaulu, mida nad siis Lihula vahel marrsides kõvasti kirema pidid. Kooli tagasi suundunud, toimus kiire vahetus, kus tüdrukutest said tugevad mehed ja poistest kaunid neiud.

tulid noored ülesandega väga edukalt toime ning nii mõnigi seniteadmata näitlejahakatis paistis silma. Vahetundides panime proovile nende meeskonnatööd. Andsime ülesanded, kus olulised olid just suhtlemine, läbirääkimine ja koostöö. Nendega tulid nad ka

ebameeldivaid tegusid. Sellest lähtuvalt me ka talitasime. Päevale eelneval õhtul seadsime mõisamäele raja, mis

Siinkohal tuli teha meeskonnatööd. Andsime neile ette olukorrad, mida nad siis näideldes lahendama pidid. Meilegi üllatuseks

ilusti toime ja nad olid oma kukepassi kenasti välja teeninud. Vanded antud ja kukepassid kätte saadud, olidki nad kõige värskemad Lihula Gümnaasiumi kuked.

Kuid mida arvab värske kukk ise läbielatud päevast? Sellest päevast ei osanud keegi midagi oodata. Teadsime, et 12. klassis on vägagi loovad inimesed ja jäi vaid loota, et tuleb midagi väga ägedat. Me ei pidanud pettuma. Kõik asjad, mis pidime kinnisilmi tegema, ei olnud tegelikult rasked, vaid veidi ehmatavad ja naljakad. Kõige ehmatavam asi oli kindlasti mäest istuli kile pealt alla laskmine, samas see kile oli üle lastud nõudepesuvahendi ja veega. Päeva naljakaim tegevus oli see, kui pidime mõtlema paaridena lühikese aja jooksul ette antud teema kohta pisikese näitemängu. Kõik said sellega hästi hakkama ja naerda sai korralikult. Kogu päevaga jäime väga rahule. Aitäh 12ndikele! - Helerin Leemets

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

V E N Õ P EV Ä P I L O O K 15.oktoobril toimus meie koolis minikukekas. Seitsmenda klassi õpilased said teha palju toredaid asju. Nad pidid kooli tulema kollase särgi, värviliste sukkpükste ja lühikeste pükstega. Koolikott tuli selleks päevaks koju jätta ning kaasa võtta hoopis ämber, milles oma õpikuid hoida. Koolipäev algas 8.20 hommikuse rivistusega kooli fuajees, kus kontrolliti varustust ja

Koorunud on uued tibud

Iris kivisäk

hoolitseti selle eest, et kõik tibud endale ilusad näomaalingud saaksid. Seinale oli pandud plakat reeglitega, kuhu kukehakatised oma nõusolekumärgiks ilusa šokolaadise musi vajutasid. Teine tund algas õues, kus seitsmendikud, ämbrid peas, „Luikede järve” ja „Tibutantsu” tantsisid. Edasi mindi pikapäevarühma ruumi, kus menüüs olid sinine mannapuder ja limonaad

Kiidulaul 9. klassile Üheksas ei kao eal, see on üsna kindel, ma tean! Maailm teieta tühi kui kott, just nagu põhjata supipott! Üheksas, te kiituseks laulame! Üheksas, lalalalala! Üheksas, te kiituseks laulame! Üheksas ja natuke Siret ka! Üheksas, need nad on! Üheksas, jajah üheksas! Üheksas on teie nimi! Üheksas, teid taevani kiidame! Kõigepealt Siret - teie esimene õps, parim õps! Iris, minu sõber, ta on täitsa tore, tarkusest tal puudu ei tule! Brita on üks tore plika, kes ei käitu nagu tita! Johanna, see jalkakuninganna, pikka

pissipotis. Pärast sööki anti neile vetsupaberirullid ja kästi võtta nii palju paberit, kui nad arvavad, et sel päeval tarvis läheb. Tegelikult pidid nad aga üle lugema, mitu tükki paberit nad võtsid ja nii palju häid asju oma retsija kohta ütlema. Kolmandal vahetunnil kandsid tibud ette räpiloo üheksanda klassi ägedatest noortest. Laulu said nad korrata ka kuuenda tunni ajal, kus

patsi kannab! Liisal on kogu aeg kehalisest vabastus, ta jää peal libastus! Inga kui tänapäeva farmer, kel teine nimi Garmen! Egert on tubli ja hea, tarkust tal täis on pea! Martin kiire poiss on, kes kitarri tinistab! Eerole meeldib beat, samas on ta autofriik! Krismar valges kleidis laval hõljub justkui haldjas! Svea Stahlmann, kel teleri paketiks on Starman! Marian-Merit mängib jalkat, vahelduseks tantsib polkat! Joel on väga nutikas, igas taskus mobla- „tutikas”! Anna nagu roosamanna sidecuti kannab! Eliise klaveris üsna hea, tal alati noodid on peas! Hergo sünna on jaanuaris,

toimus lisaks „maitsvate” muffinite söömisele ka vande andmine ja passide andmine. Tibud said ka palju kiremist harjutada: igal täistunnil, igas klassis, käsu peale ja veel vabatahtlikult ka. See tuleb kindlasti kasuks kümnendas klassis, kui neist saavad täieõiguslikud kuked. Aga sinna on veel natuke aega.

unes näeb „Jaguari”! Mart on koolis tubli mees, kellest Enar vahel ees! Raido uus on teie klassis, soeng tal tihtilugu sassis! Sander, arvuti unusta, vahelduseks õpi ka! Regle mängib jalgpalli paremini kui kitarri! Rivo jalkas väga hea, tiimi võidule ta veab! Eurovisioonil esines kaunis tibi, see oli teie klassi Freddy! Keneth ja Richard ei saa ilma moblata! Üheksas ei kao eal, see on üsna kindel, ma tean! Maailm teieta tühi kui kott, just nagu põhjata supipott! Üheksas te kiituseks laulame …………..! Üheksas ei kao eal, see on üsna kindel, ma tean!

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Õpilasesinduse aasta on alanud

Erik mikkus

Õppeaasta on alanud, mis tähendab, et taas alustab tegevust ka õpilasesindus. Tänavune ÕE tiim on suurepärane ning aasta tõotab tulla põnev, lõbus ja loodetavasti ka heas mõttes meeldejääv. 24. septembril valiti õpilasesindusse uued liikmed. Liikmeteks said Liisa Raavel, Johanna Lipp ja Anna Luuk; aktivistidena asuvad tööle Helerin Leemets, Svea Stahlman ja Regle Kurnim.

Traditsiooniliselt toimus pärast uute liikmete valimist õpilasesinduses ÕE uue tööjaotuse korraldamine ja juhi valimine. Väga oluline on, et õpilasesindus oleks õpilasi toetav ja abistav, kuid samas ka esindav grupp meie aktiivseid noori. Eesmärgiks tuleks võtta õpilaste kaasamine, et kooli ning samas ka kogukonna tegemised ei oleks vaid kindlate juhtide, kooli või õpilasesinduse korraldatud, vaid et

ÕE juht Erik Mikkus

Loovisikud Liisa Raavel (Svea Stahlman) (Helerin Leemets) Anna Luuk

Juhi asetäitja Eliise Tiidussalu Kultuurijuhid Epp Sillukse Aleksander Saak (Regle Kurnim) Johanna Lipp Spordijuhid Eerik Rummi Margus Morševitski IT-/helitehnikud Karl Jaan Kivisalu Andreas Luuk

Algklasside tugiisikud Maris Esko Laura Pärnpuu Sekretär Epp Sillukse

noored oleksid ise aktiivsed ning ei kardaks oma arvamust avaldada. On oluline luua eeldused, et noored saaksid oma ideid teoks teha ning ei peaks kartma oma super ideed teoks teha. Tuleb teha kõik selle nimel, et noored ise tahaksid kogukonna tegemistes osaleda ja et ka kogukond ise oleks selleks valmis. Noored on meie tulevik ning just nende ideed loovad nendele endile ja tulevastele põlvedele

tingimused, kus nad soovivad eldada ning kus noortel on palju võimalusi. Õpilasesindus peaks olema just kui eeskuju noortele, kes soovivad midagi suuremat korda saata ning kindlasti ei tohiks me häid ideid eirata. Järgnevate veerandite jooksul hakkab kindlasti toimuma palju huvitavat, millest saate infot nii kooli Facebooki leheküljelt kui ka järgnevatest Tikritest.

SUUR

EESK

UJUD

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Muusikatunnid muusikakoolis

Svea stahlman Sel veerandil külastasid 1.-4. klassi õpilased muusikatunni raames Lihula Muusika-ja Kunstikooli. Kuna nad tunnis õpivad ühel päeval ka pillirühmasid, siis õpetaja Ave-Piia paluski Mati Põdra, et ta näitaks erinevaid pille ja laseks lastel neid ka pisut proovida. Lisaks palusid Mati ja õpetaja Ave-Piia endale appi muusikakooli õpilasi. Iga pillirühma esindas üks õpilane: puupuhkpillide juures aitas Svea Stahlman, keelpillide

juures aitasid Erik ja Birgit Mikkus, vaskpuhkpillide juures Laura Lepik ja löökpillide juures taas Birgit Mikkus. Lastele pakkus muusikakooli külastus palju elevust ja kõige rõõmsamaks muutusid nad siis, kui õpetati, kuidas tuleb vaskpuhkpilli sisse puhuda. Lisaks õpetas õpetaja Mati, kuidas tuleb puhuda flöödi sisse, mis vahe on kontrabassil, tšellol ja viiulil ning palus ka muusikakooli õpilastel pisut pilli mängida. Neil

SIK

lastel ei pruukinud kõik meelde jääda, aga kindlasti said nad kogemuse võrra rikkamaks.

Maakondlik muusikapäev Haapsalus

BE O O KT

MUU

1. oktoober oli rahvusvaheline muusikapäev, mille auks korraldasid Läänemaa muusikaõpetajad maakonnna noortele lõbusa ja hariva ürituse Haapsalu Muusikakoolis. Meie koolist osales üritusel seitse vaprat muusikalist noort, kes õpetaja Ave-Piiaga 1. oktoobri hommikul teekonda alustasid. Päev oli huvitav ning samas ka õpetlik. Üritus algas kõigi kohaletulnute võistkondadesse jagamisega ning sellele järgnes viktoriin, mis hõlmas endas nii laia silmaringi küsimusi kui ka muusikaajaloos õpitu rakendamist. Kõik kümme küsimust olid siiski muusikaga seotud.

Erik Mikkus Pärast viktoriini pidid võistkonnad minema neile määratud klassi, kus oli kuni 9 erinevat muusikalist instrumenti. Iga võistkonnaliige pidi võtma neist ühe ning sellega mõne minuti jooksul lühidalt tutvuma. Pillid ise olid võrdlemisi tavapärased: klaver, triangel, kõlapulgad jne. Pärast pillidega tutvumist oli kõigil kolm ülesannet – tuli nimetada pilli nimetus, instrumendist korrektne ja ilus toon kätte saada ja seejärel mängida antud pillil kõigile tuntud „Rongisõidu“ algust. Ülesanne oli kerge, kuid siiski kadus punkte nii pillide nimetuste mittetundmise kui ka vale

mängutehnika tõttu. Kõige huvitavam aga oli selle ülesande juures see, kui tuli näiteks trianglil antud lugu mängida. Korraks saadeti meeskonnad veel tagasi muusikakooli saali, kus neile jagati järgmine ülesanne – nimelt tuli nüüd poole tunni jooksul teha muusikaline etendus Läänemaa kuulsaimast – valge daami – legendist. Ka see ülesanne ei tundunud esmapilgul raske, kuid samas pani see just proovile võhivõõraste inimestega suhtlemis- ja koostööoskused. Punkte anti selles ülesandes muusikakasutuse eest, seega tuli kasutada võimalikult

palju erinevaid palasid. Kõik etendused olid huvitavad: silma paistis näiteks etendus, kus tuli sulgeda silmad ja lihtsalt kuulata, ning ka nii mõnigi teine huvitavalt lahendatud komöödiateos. Pärast kõikide lühinäidendite vaatamist pidi aga iga võistkond mõnele teisele andma omalt poolt punktid. Kuigi päeva lõpus selgus võitjavõistkond, olid siiski kõik osalejad võitnud: kes said endale uued sõbrad, kes haris end muusikaliselt ning kes sai lihtsalt koolist vaba päeva.

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

KIKi reisid: gümnaasium

Helerin Leemets Ma ei osanud elu esimeselt gümnaasiumi väljasõidult midagi oodata. Lootsin, et tuleb tore ja sõbralik kahepäevane reis. Külastasime kahe päeva jooksul päris mitmeid kohti. Käisime maanteemuuseumis, kus saime sõita ise väikses linnakus ja kuulata natukene ajalugu. See ise sõitmine on kohati päris jube, ajab ikka segadusse küll, kui järsku peab istuma minielektriauto rooli ja “linna” sõitma.

Kolm Lihula aktiivset noort Freddy Pajumets, Liisa Raavel ja Nathali Ploomipuu kibelesid minna välismaale noortevahetusse. Surfasime internetis ning leidsime Seiklejate Vennaskonna, kes osaleb paljudes Erasmus+ Euroopa Noorte programmides, mille kaudu saab noortevahetusse kandideerida. Suurem osa võimalusi on 18+ vanustele. Harva on meievanustele pakkumisi ning oli lausa õnn, et õigel ajal õiget pakkumist märkasime. Saime end viimasel päeval registreeritud ja osutusime valituks. Seekordse noortekohtumise teemaks oli aktiivne suhtlus. Üldiselt hüppasime vette tundmatus kohas, sest infot nappis pidevalt ning isegi piletid ostsime alles paar päeva enne teeleasumist. 25. septembri hommikul algas Pärnust 25 tundi kestnud bussisõit

Sõidu tegi veel ägedamaks see, kui mõned teised sõitjad meelega ees uimerdasid või siis ette sõitsid. Seina sai ka korralikult rammitud. Kuna meiega kaasas oli bioloogiaõpetaja Marje, kes teadis loodusest palju, siis käisime ka Taevaskojas. See on üks imeline koht lihtsalt jalutamiseks, loodus seal on imetlust väärt. Hiljem oli kahetunnine šoppamine Lõunakeskuses. Päev lõppes Tabivere

põhikoolis esmalt söömisega ja siis juba seltskondades mõnda mängu mängides või niisama aega veetes. Teise päeva hommikul läksime Raigastvere vaatetorni, aga ilm oli väga tuuline ja kaua seal me ei peatunud. Edasi ootas meid Jääaja Keskus kahe programmiga. Esimene programm oli lihtsalt teoreetiline teadmiste täiendamine. Teises programmis pidime end jagama gruppidesse ja

iga grupp pidi tegema väikese ettekande ühe Läänemere staadiumi kohta. Ja sellega meie reis lõppeski. Jäi ainult kojusõit. Pärast väljasõitu valdasid mind head emotsioonid vaatamata sellele, et klassi põrandal oli äärmiselt ebamugav magada.

Noortevahetus Tšehhis Ecolines liinibussiga Riiast Wroclavi, sealt edasi Tšehhi Vabariiki Miculovicesse ning tagasitee 4. oktoobril sama pikalt. Kohale jõudnud, saime omale vägagi hubased toad, mis said meile koduks nädalaks ajaks. Eesti grupi suurus oli 8 inimest. Kiiresti saime tuttavaks ülejäänud partneritega Tšehhist, Lätist ja Rumeeniast. Leidsime palju uusi tuttavaid ja praktiseerida inglise keelt. Kahjuks oli programm alguses üksluine, sest noori ei köida just väga hommikust õhtuni kestvad loengud. Õnneks see aga muutus paari päevaga ja siis ei oodanud keegi enam lõppu. Soovisime veel ja veel seal olla. Riikide kultuuriõhtul

Liisa raavel oli eestlaste toidulaud traditsiooniliselt kõige rikkalikumalt kaetud (kogu toidu tassisime muidugi Eestist kaasa). Lisaks tegime veel Eestit tutvustava slaidiesitluse ning jagasime väikesi auhindu. Pakkusime isegi pisut Vana Tallinnat. Käisime veel erinevates kaunites kohtades, linnas, mägedes, rulakeskuses, tegime ühiskasulikku tööd. Õpetasime oma välismaalastest sõpradele eesti keelt: “Tere! Kuidas läheb? Mis rahvusest sa oled? Mis teed?” Olime pikad ööd üleval, jutustasime, sest

jututeemasid jätkus… Tutvustasime oma riikide tuntud inimesi ja kultuuri. Lihtsalt lobisesime ja naersime. Lõpus asendus aga naer pisaratega, sest keegi ei tahtnud lahkuda. Veetsime suurepärase ja huvitava nädala. Ilmneb, et pole midagi võimatut. Tuleb vaid silmad-kõrvad lahti hoida, natuke lugeda ja uurida ning maailm on kõigile avatud. Meie kolmekesi loodame, et õige pea avaneb meile järjekordne võimalus taas noortevahetusse minna.

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Kodutütred & Noored Kotkad: kotkaretk

Katrin veek 18.-20. septembril toimus Läänemaal suur kodutütarde ja noorkotkaste matkamäng Kotkaretk. Ees ootasid kolm rasket päeva ja palju toredaid ülesandeid mitmetest valdkondadest : käsiraadiojaama käsitlemine, sõlmed, kateloki kasutamine, näputöö, kokkamine, meeskonnatöö, üllatusülesanded ning paintball. Lihula tegusad noored võtsid läbimiseks raskema raja, mis oli linnulennult 30km. Kaarti pidid noored lugema loomulikult ise. Et võistlust veidi keerulisemaks muuta, oli teedele saadetud vastutegevus. Vastutegevuse põhiline ülesanne oli tegutseda oma vastutusalal: kahe joonega teedel, et takistada võistkondade avalikku liikumist. Sel aastal kahjuks jäin ise haigeks ja osaleda ei õnnestunud, kuid matkamas olid Lihulast 3 võistkonda. Otsustasin nendega muljetada ja teha Kotkaretke kohta intervjuu.

ära? 6. Kas mingil hetkel oli peas ka mõte, et enam ei jaksa ning lõpetaks üldse ära? 7. Milline oli teie arvates rajal kõige huvitavam/ keerukam/aeganõudvaim ülesanne? 8. Kui palju oli kokkupuuteid vastutegevusega? 9. Millised olid teie emotsioonid raja lõppedes? 10. Mida Kotkaretkest õppisite ning mida teeksite tulevikus teisiti? 11. Kust tuleb see energia ja jõud, mis sellistelt sündmustelt kaugele eemale paistab nii läbi piltide kui kordumatute lugude?

1. Teadsite, et tuleb kolmepäevane matk. Millised mõtted valitsesid teis enne matkamängu? 2. Kuidas käis valmistumine? 3. Kui vara pidite hommikul rajale asuma? 4. Retkel oli vaja metsas viibida kahel ööl, kuidas möödusid pimedad öötunnid ning kas tuli ka hirm naha vahele? 5. Kas te eksisite ka kuskil

Esimene võistkond Üldkokkuvõttes 1.KOHT! (Maris Esko, Liivia Lints, Karmel Lääts) 1. Kolmepäevane retk ei tekitanud meis mingit hirmu, kuna oleme eelnevalt käinud palju ja veel pikematelgi retkedel. Teadsime, et see ei tule väga raske. Enne matkamängu valitses meil suur teadmatus, sest me ei teadnud veel reede õhtul, kas

Võistlus kujunes kõigile edukaks ning lausa kaks meeskonda tulid poodiumile. Poisid ja tüdrukud läksid üldarvestuses ühte nimekirja ning tüdrukud võitsid 1. koha! Selles võistkonnas oli Lihulast vaid Maris, kuid otsustasin ka teiste käest küsida, kuna poisse võita, ja veel kolmekesi, on suur saavutus.

ALA

TI V

saame rajale minna või mitte, sellepärast et meil polnud ühte liiget. Väga segased tunded olid ja rajale ei tahtnud minna ka, kui tiim logises. 2. Valmistumine - asjad kokku ja minek. Oma võistkonnaga rääkisime enne ikka, kuidas on tuju metsa minemiseks. Kogu vaev läks neljanda võistkonnaliikme otsimisele. 3. Rada alustasime kell 8:40 hommikul. 4. Metsas ööbisime tegelikult ainult ühe öö. Esimesel ööl olime koolis ja magasime saalis, teisel ööl olime telkides, kus olid kõik võistkonnad, ja see ei olnud üldse hirmus, sest jõudsime hämaras juba telkimiskohta. 5. Otseselt me ära ei eksinud. Viimasesse punkti minek, kus pidime mööda kollaseid lindikesi minema, olid lindikesed halvasti märgitud ning seetõtu läksime valesti. Ülejäänud rada, kus mööda kaarti kõndisime, ei eksinud me kusagil ära. Teise punkti minnes kaldusime hetkeks teelt kõrvale ja tegime väikese ringi sisse, mille pärast pidime tempot tõstma. 6. Oh ei, see mõte ei käinud kordagi peast läbi. Polnud ühtegi rasket hetke, kus oleksime võinud niiviisi mõelda. 7. Huvitavam- meeldis luure, sest see oli äge. Sokkide ülesanne oli hästi tore ning kindlasti takistusrada oli üks lahedamaid ülesandeid. Keerukaim oli meditsiin, sest kolmekesi oli selles punktis natukene raske hakkama saada.

ALM IS

8. Vastutegevust nägime ainult kaks korda läbi metsa, nendega kokku me ei puutunud. 9. Raja lõpp oli väga emotsiooniderikas. Kui finišisse jõudsime, olime vihased ja kurvad, sest lõpujooks läks kehvasti. Me ei rääkinud kellegagi, pisarad voolasid ja tuju oli väga paha. Olime vihased selle peale, kuidas oli üles ehitatud viimasesse punkti minek, tänu sellele kaotasime palju aega. Pärast pesemist aga tuli juba inimese tunne ja tuju paranes. 10. Õppisime, et isegi siis, kui naiskonnas on ainult kolm liiget ja need liikmed tunnevad üksteist väga hästi, on super hea metsas olla. Tiimitöö on jätkuvalt kõige olulisem asi retkede juures, see sai meile veelgi selgemaks. Raske see retk meie jaoks ei olnud, pärast Mini-Ernat oli Kotkaretk justkui magustoit. 11. Energia ja jõud tuleb südamest, kui teed midagi, mis tõesti meeldib, siis ei ole puudust ei energiast ega rõõmust. Kindlasti on tähtis ka see, et on super hea tiim. Koos tuleme kõikidest metsadest välja, saame lahendatud kõik ülesanded, joostud ära kõikide vastutegevuste eest ja koos saame igas olukorras hakkama. Teame täpselt, kui valus pärast retke keha on, kui külm on öösel metsas, kui hirmus on pimedas, kui palju peab seljas kandma või kui märjaks võivad jalad saadakuid ikka läheme, teeme ning naudime. Kõik selle nimel, et

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd ) tunne, mis sind valdab, kui sa pärast 35 tundi metsas ületad finišijoone ja kõik sulle aplodeerivad, on ebareaalselt lahe ja erakordne. Nukker meel tuleb peale tõdedes, et alustasime nüüd kotkaretkega oma viimast hooaega. Lõpetuseks veel niipalju, et esimest kohta on siiski super hea tunne omada. Veetsime metsas taas väga toreda retke. Teine võistkond : 3.KOHT! (Mattias Pajumets, Martin Teppan, Roland Söötmaa, Arton Veepalu) 1. Olime väga põnevil ja ootasime Kotkaretke, kuna Valge Laev oli juba väga lahe. Valge Laev oli meie jaoks keskmine. Sellega seoses mõtlesime, et Kotkaretk tuleb natukene raskem. Mõtted, et saad ennast jälle avada ja näha uusi ülesandeid, olid ootusärevad. 2. Valmistusime tavaliselt. Me saime ühel päeval kokku, kus kordasime ja vaatasime veel üle. Lisaks pidime ka eelnevate matkamängude ülesannete juurde õppima lisa. 3. Kui tervet retke alustasime, siis asusime rajale umbes kell 7 ja teise päeva hommikul startisime kell 7.20 ehk hommikud algasid üpris vara. 4. Ööbimispaik ei olnud päris metsas. Asjaolu parandas ka see, et saime magada soojades telkides, mis olid enne meid soojaks köetud. Samuti ei pidanud me tuld valvama. Hirmu naha vahele ei tulnud. 5. Ära me õnneks ei eksinud. Ühes kohas küll tuli väike kahtlus, et oleme eksinud, aga siis leidsime ikka õige tee. 6. Me poleks isegi osanud mõelda sellist mõtet, et nüüd katkestame ära ja matk jääb poolikuks. Eks ikka oli peal natukene väsimust, aga see polnud nii suur mõjutaja. 7. Ülesandeid oli nii palju erinevaid. Kõige huvitavam

12 oli meie arvates paintball. Otseselt kõige raskemat ülesannet polnudki, kõik olid omamoodi toredad. 8. Kokkupuuteid vastutegevusega oli korralikult. Kord õnnestus neil meid ka kätte saada, üks hetk kargasid nad põõsast ning seisid otse meie ees. Muidu nägime vastutegevust teel sõitmas päris palju. Viimases punktis, kus finišini olid jäänud veel mõned kilomeetrid või meetrid, oleksid nad meid peaaegu taas kätte saanud, aga siis selgus, et seal ei tohtinud nad matkajaid püüda. 9. Emotsioonid on head. Seljataga on palju kilomeetreid ning hea tunne on, et selle ära tegime. Finišijoont ületades oli meil kõigil näod naerul ja olime rahul saavutatuga. 10. Juurde tuli muidugi palju uusi oskusi. Kuid mida teeksime teisiti - võtaksime rohkem corniesid (müslibatoone) kaasa. Samuti õppisime paremini tegema koostööd, mis sujus meie vahel väga hästi. 11. Meil oli väga hea tiim, kes hoidis kokku. Polnud kordagi tunnet, et meil oleks igav või koostöö ei klapiks. Ei teagi, mis seda jõudu andis, aga me lihtsalt tahtsime minna ning tegimegi ära. Võib-olla see tunne, mis pärast raja lõppemist on, ongi see, mis paneb meid veel minema 24tunnilisele matkale.

Kolmas võistkond : 8.KOHT! (Annabel Raudkivi, Gertrud Helin, Keitlin

Nikkel, Nathali Ploomipuu) 1. Retke algul ei osanud me midagi arvata. Teadsime ainult, et tuleb eelnevatest raskem, sest nüüd on vaja metsas hakkama saada ka pimedas. 2. Kirjutasime kaustikusse kõikide eelnevate aastate viktoriini küsimused. Kõik sõlmed kordasime samuti üle ning pidime isegi ühe uue õppima. 3. Kuna olime nr 13 võistkond, siis lahkusime

viimastena. Kell 8.00 ootas meid asjade kontrollpunkt ning pärast seda sammusime rajale. 4. Tegelikult ei olnud me keset sügavat metsa, asusime suhteliselt mere ääres, kus oli isegi grilliplats. Polnud mingit hirmu. 5. Eksisime ootamatult kohe pärast esimest punkti ära. Tee peal tuli meile ette vastutegevus, kes meid metsa ajas. Proovisime uuesti, kuid siis tulid mehed autodest välja ja hakkasid meid taga ajama. Lõpuks jooksmine nii sügavale metsa, et ei saanud enam aru, kus oleme. 6. Katkestamise mõtteid käis peast vahetevahel läbi, jalad ning õlad olid rakmete kandmisest väga kanged. Ühel hetkel, kui pärast väikest tüli maha istusime, mõtlesime koos: “Ah, las ta olla, juhtugu mis tahes, kõnnime selle raja lõpuni.” 7. Kõige energiarohkem oli punkt, kus pidime väikese kummipaadiga üle jõe sõudma, edasi okastraatidest olevast takistusraja alt läbi pugema, relvad haarama,sihtmärke laskma ning tagasi täpselt samamoodi. Pärast seda ülesannet olime nagu energiajänesedvalmis järgnevaid ülesandeid rõõmuga vastu võtma. Igatahes teisena meeldis meile sokkide ülesanne ning ka saapale paelu täpses järjekorras panna + paintball!

8. Vastutegevusega puutusime ikka tunduvalt rohkem kokku kui eelmisel korral. Kui olime ööbimispaika liikumas, kõndisime mööda teed, kus varitses ka vastutegevus, kui nad endast märku olid andnud, jooksime muidugi metsa. 9. Lõpuks on see läbi. Saime hakkama ning olime tublid. Muidugi kahju oli, et meil kehvasti läks, aga kõik saime lõpus suure šokolaadi, mis turgutas meid ilusti. 10. Kuna Gertrud oli esimest korda, siis õppis tema meist enim ja sai meeldejääva esimese kogemuse. Tulevikusooviks oli tal kaardi lugemisel rohkem abiks olla. Teame, et meil oli tiimitöö parem kui eelmisel aastal. Õppisime, et peaksime punktides endast maksimumi andma, ükskõik kui valus meil ei oleks või kui väsinud me poleks. 11. Kui ma oleksin füüsik, siis vastaksin, et meie energia tuleb läbi toidu ja vee, mis oli muidugi ka tõsi, aga tegelikult annab väga palju energiat ja jaksu mõte, et üldse läheme ja teeme midagi. Naer ja naljad, mida teel kogeme, punktid, mis on hästi toredad ja huvitavad, kus saab enda oskused proovile panna, annavad uut mõttejõudu. Kes ei oleks õnnelik, kui ta saab tunda kõike seda toredat ja üleüldse- hästi palju energiat, saab naeratavatest nägudest! Küsisin ka Edalt, millised emotsioonid valitsesid teda pärast Nõvalt lahkumist ning mis on see, mis kutsub teda koos noortega metsa minema. Läänemaal on toredad noortejuhid. Kontrollpunktis olles on huvitav jälgida, kuidas koos tegutsetakse. Noored on vahvad ning nendega saab alati nalja. Elu peab olema huvitav ja huvitavaks saad sa selle ise teha.

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Tüdrukute päev

Katrin veek & Helerin Leemets 23.

septembril toimus Lihulas Läänemaa kaheksandate klasside tüdrukute päev, kus oli kuus töötuba. Kohale oli tulnud 122 tüdrukut kaheteistkümnest koolist. Tüdrukute päeva peakorraldaja on Mai Jõevee, kellega sai ka Lihula Teatajasse intervjuu tehtud! Töötubade teemadeks olid: suhtlemine, juuksur, hügieen, etikett, muuseum, liiklus, discgolf. Suhtlemise töötoas saime siseneda endasse. Pidime sulgema silmad ja süvenema vaid oma mõtetesse, mingil hetkel pidime mõtlema ka oma emale. Samas seal ruumis oli nii hea soe, et

paljudel tuli uni peale. Juuksur andis meile häid nippe, kuidas juukseid hooldada, õiget harja valida, täidest hoiduda, kuidas valida õiget patsikummi, et juuksed ei saaks kahjustada, ja kuidas teha patse erinevatele kohtadele, et juuksed ära ei väsiks ja ei murduks. Hügieenis räägiti vägagi isiklikest asjadest, mis puudutavad tüdrukuid. Etiketis näidati meile, kuidas restoranides on laud kaetud ja miks see nii on. Õppisime juurde nippe, millal kõiki söömisvahendeid kasutada. Kui sul on laual ikka kaks kahvlit, paar nuge ja mitu klaasi, siis sa ei oskagi midagi ette

TÜDRU

KUD!!

võtta. Veel saime proovile panna oma voltimisoskust. Koos tegime vahvaid salvrätikuid, mille kujuks oli kas paadike, lehvik või küünal. Üks kergena tunduv kuju ei pruugigi nii lihtne olla. Muuseumis tehti meile ringkäik pesunäitusel. Räägiti asjalikult, millisest materjalist üks või teine asi on ning mis ajastul midagi kanti. Veel juhatati meid tuppa, kus oli büsti näitus Kriss Sooniku Loungerie kollektsioonist. Liiklus oli omamoodi, kus sai simulatsioonimasinaid kasutada. Näidati, miks on oluline istme peatoe kõrgus, meid pandi tooli istuma näitamaks turvavöö tähtust ning mindi kaalule, et näha, kui palju sa kokkupõrkes tegelikult kaalud (vastus tuli tonnides!). Kirsiks tordil oli auto, mis pööras meid tagurpidi. Sõna otseses mõttes tagurpidi. Sellega õpetati, kuidas peab sellisest autost välja tulema. Discgolf oli kõigile tore ja meeldiv.

Sai ennast korra ka mängulisemasse meeleollu viidud ning enne uinutavat suhtlustuba oli päris mõnus väsinuna jõuda puhkama. Discgolfis oli kahte tüüpi tüdrukuid neid, keda see huvitas, ning neid, kes lihtsalt kõndisid mängijatega kaasa. Paljud mängisid seda esimest korda ning väga hea, et tüdrukute päev andis neile sellise võimaluse. Täienduseks küsisime meie kooli 8. klassi tüdrukute käest, kuidas nemad päevaga rahule jäid. Lugesime välja, et tuli kahte moodi vastuseid. Loomulikult keegi seda halva sõnaga meenutama ei jää ning on tüdrukuid, kes arvavad, et selline üritus võiks ka teinekordki tulla. Populaarsematek s töötubadeks osutusid juuksur, discgolf ja liiklus. Nende kirjeldamiseks kasutati sõnu: huvitav, äge, lahe, tore, jube. Lisaks öeldi ka, et oli tore kohata teistest koolidest vanu sõpru. Ning tutvuti ka juba uute inimestega.

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Matsalu Loodusfilmide Festival

Erik mikkus Kui kevadekuulutajaks peetakse tavaliselt Eestisse tagasi lendavaid linde, siis sügisekuulutajaks võiks nimetada Matsalu Loodusfilmide Festivali logol olevat lindu. Juba kolmeteistkümnendat korda toimus kuulus rahvusvaheline festival MAFF, sel korral 16. kuni 20. septembrini. Nagu alati, algas esimene päev nii Lihula Gümnaasiumi kui ka teiste koolide õpilaste kinokülastusega; vaadati

filmi „Liiva lood“, mis rääkis liivas elavatest loomadest. Nii mõndagi võisid filmis nähtud loomad heidutada, kuid siiski oli näidatu huvitav ja hariv. Esimese päeva õhtul olid kõik teretulnud külastama festivali avamist ning 19. septembril ka festivali lõpetamist. Nende kahe vahele jäid pikad päevad täis põnevaid filme paljudest erinevatest paikadest ümber maailma. Ka sel korral võtsid kümme noort meie

koolist festivalist osa teisel moel – nimelt korraldusmeeskonna liikmetena. Sel korral ei näidatud filme KUMA saalis, mistõttu kasutati mõisa saali, mis samas tagas ka parema meeskonnatöö erinevatele tööpostidele jagatud noorte vahel. Sellisest suurest festivalist osavõtmine oli eriline kogemus; praktiseerida sai enda inglise keele oskust, võis leida enda suhtlemisoskuse head ja vead ning näha ka seda, millised on ühe festivali telgitagused. Kuigi päevad olid pikad – nii mõnelgi päeval

jõudsin kultuurimajja kell 8:30 ning koju sai minema hakata alles kell 20:15 – oli korraldusmeeskonnas töötamine siiski põnev. Kuna rahvast oli siiski suhteliselt palju ja osade meeskonnaliikmed puudusid ning tuli veidi töid ümber jagada, ei saanudki väga mahti filme vaatamas käia. Samas aga oli paljudel meil tuline soov vaadata filmi, mis rääkis Tšernobõlist, ning koos käisimegi seda vaatamas. Vaatamata sellele, et külastajavaestel momentidel oli veidikene igavavõitu, soovitan sellist kogemust siiski kõigile, kellel on võimalus kaasa lüüa, ning tahaksin ise ka kindlasti järgmisel korral korraldusmeeskonnas kaasa lüüa.

Rahvusvaheline noortepäev

Katrin veek, Svea stahlman & Erik Mikkus 12. august on oluline tähtpäev—tegemist on rahvuvahelise noortepäaevaga, mil keskendutakse noortega seotud teemadele ning pannakse rõhku nende olulisusele. Tänavu oli noortepäeva peamiseks teemaks noorte kaasamine kogukonna tegemistesse, mida nii üle Eesti kui ka üle maailma erinevat viisi püüti toonitada. Ka Lihula võttis päevast osa, andes noortele võimaluse töötada päeva valla ajalehe Lihula Teataja ajakirjanikena. Kristi Märk, Lihula Teataja toimetaja,

tegi paar päeva enne suurt päeva mitmele Lihula noorele ettepaneku lüüa kaasa kogukonna tegemistes. Erinevatel põhjustel saime päevast osa võtta vaid meie kolm. Nii rahvusvaheline noortepäev ise kui ka sellele eelnenud ja järgnenud päevad olid töised—tuli teha kõik, et nii Lihula rahvas kui ka meie ise oleksime valmis selliseks muutuseks, samas tuli ka teha kõik, et päev sujuks ilma viperusteta. Noortepäevaga seoses avaldati Lihula Teataja veebiportaalis kokku kaheksa artiklit nii

noortepäeval kui ka päeval enne seda ning sellele järgnenud päeval. Sel päeval püstitati ka senine veebiportaali vaatamiste rekord. Ürituse tagasiside oli niivõrd hea, et meile kõigile jäi päevast väga hea mälestus ning soov ajakirjandusega edaspidigi tegeleda. Just sellest areneski idee luua Lihula Teataja noortetoimetus, millesse me kolmekesi

kuulume, edastades uudiseid, mis ka meid endeid ja teisi noori köidavad. Kuid milline oli see päev meie endi silme läbi, mida me arvame meile antud võimalusest ning kuidas saab siiski üks noor kaasa lüüa kogukonna tegemistes ning kuidas olla kaaslastele inspiratsiooniks? Kõigest sellest lähemalt juba järgmisel leheküljel!

JÄTKUB PÖÖRDEL

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Katrini arvamus: Koolilehe Tikker toimetusse minnes ei osanud ma isegi unistada, et tänu sellele võib saada alguse üks uus ja suurem võimalus. Ma astusin sammu edasi ja sain olla Lihula Teatajas, algselt ühe päeva, kuid sellest kujunes välja suisa noortetoimetus. Noortepäeval (12.augustil) istusime ninapidi koos päris kaua ning seal saigi mulle selgeks, et ühe ajakirjaniku tööpäev võib lõppeda päris hilja õhtul. Mõistsin ka seda, et ühe pisikese artikli taga on meeletu suur töö, millest ma enne polnud arugi saanud.

Mida me siis tegime? Mina ise nokitsesin tol päeval kahe artikli kallal - Meie telgitagused ja intervjuu Kristi Märkiga. Kõik tuli aegamööda ja rahulikult. Kirjutamisega kaasnes ka meil suur jutuajamine ja naermine. Ma mõistsin milline on minu kirjutamisstiil ning mis on minu head ja vead. Vigadest olen õppinud ja aegamööda olen ikka püüdnud ennast parandada. Ma olen igatpidi võitnud ja midagi kahetseda mul pole. Mul on lihtsalt väga hea meel, et mind kaasati ja et vooluga kaasa läksin.

Olen jälle ühe kogemuse võrra rikkam ning saan öelda, et olen väga õnnelik ja enda üle uhke. Tagasiside on olnud nii positiivne, mind on heade sõnadega üle kuhjatud ning mul on selle üle väga hea meel! Kuna meil läks see päev korda, siis tekkiski mõte, et Lihula Teataja veebiportaal saab endale täiesti oma noortetoimetuse, kus me siis vaikselt nokitseme. Endal on hästi soe tunne saata järgmist artiklit Kristile kontrolli ja näha järgmisel hetkel seda juba üleval. Veel tahan ma öelda seda, et selline võimalus algas ühest

mis teeb head nii meile endile kui ka kogukonnale. Sellest päevast selgus, et kui noorel inimesel on soov midagi teha, on selleks võimalus olemas ning teda toetatakse tema teel sihtmärgini. Iga päev Lihulas ja just nimelt Lihula Gümnaasiumis loob uusi võimalusi millegi uue välja mõtlemiseks, uue loomiseks. Ning need päevad, mis mööduvad, ei ole raisatud. Alati leiame, et midagi uut on teoksil ning et keegi meie seast on saanud millegi lahedaga hakkama. Sellised teod on väärt tunnustust ja suuremat tähelepanu. Ma usun, et sisimas on igal inimesel ideid ja aktiivsust, millest inimene võib-olla

isegi ei tea, aga mis tulevad ilmsiks just sellel kindlal hetkel. Millal on see kindel hetk, seda ei oska vast keegi öelda. Kuid just ümberringi toimuv ning see tugev side ühiskonna ja iga üksiku noore vahel aitavad kindlasti kõigil seda midagi leida. Noortepäev oli suur katsumus ja väljakutse. Kirjutada midagi olulist, mida saab lugeda iga vallas elav inimene, on hoopis midagi muud kui millegi hobikorras kirjutamine. Kuid olen märganud, et just enda proovile panemine on kõige olulisem edasi liikumisel ja ideede teoksviimisel. Just uued kogemused aitavad leida enda sisemist aktiivsust. Seetõttu ei tuleks karta uusi kogemusi –

lihtsast asjast, millel on tegelikult suur tähendus koolileht. Ma ei loobunud sellest võimalusest, vaid läksin kogu aeg edasi. Lihula tegusa noorena on mulle juba ammu selgeks saanud see, et kõik algabki väikestest asjadest ja kui sa ise tahad ja üritad, jõuad sa kaugele välja. Ma ei pea selle all ainult kirjutamist silmas, vaid kõiges on nii. Ma ei võta kunagi kirjutamist kui kohustust, vaid teen seda omast vabast tahtest. Leia Sinagi omale sulepea ning imestad, mis Sinus peidus on!

Eriku arvamus: “Lihula vald on

imeline koht, kus elada. Noortel on siin palju võimalusi kogukonna tegemistes kaasa lüüa ning mõne teise piirkonnaga võrreldes on tunda, et noorte arvamust ja häält siin kuulatakse.” Nende sõnadega võiks meenutada seda, mis sai aina selgemaks pärast augustis toimunud noortepäeval Lihula Teatajas töötamist. Selline ainulaadne kogemus pani mõistma nii mind ennast kui arvatavasti ka kõiki teisi, et Lihula vald ja Lihula kool on imelised ning nendevaheline koostöö sujub. Noor on siin oluline – meie rõõmu ja muresid märgatakse, aga sellest veel olulisem on see, et meile antakse võimalus teha midagi,

INS

PIRA

TSIO

ON!

iga viga õpetab meile midagi, iga suur saavutus lisab jõudu ja jaksu edasi töötada.

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Svea arvamus: Sellel suvel avanes meil võimalus osaleda ühel päeval Lihula Teataja töös ning sellest koostööst kasvas välja Lihula Teataja noortetoimetus. Kui Kristi Märk kutsus meid koosolekule, siis ma ei uskunud oma silmi, kuid juba järgmisel päeval tegin koos Katrini, Eriku ja Kristiga ajurünnakut. Mulle muidu ei

jõudnud kohale, kui palju võimalusi on Lihulas, siis peale noortepäeva julgen väita, et oma väiksusest hoolimata on siin noortel rohkem võimalusi, kui kuskil suuremas kohas. Lisaks on meil olemas ka täiskasvanud, kes toetavad meie ideid ja samas kaasavad noori enda mõtetesse. See annab juurde enesekindlust, julgust

ning pealehakkamist teha midagi, mida toetab kool ning teised noored. Selliste sündmustega kaasnevad alati ka naljakad hetked ning positiivsus. Siiani meenutame neid Kristi, Katrini ja Erikuga. Mina sain noortepäevast palju kogemust, nii oma pisivigadest kui ka Kristi kogemustepagasist. Jutu mõte on see,

et Lihulas võib kasvada millestki üliväikesest välja midagi suurt. Tuleb olla lihtsalt ise aktiivne, osaleda projektides ja tuleb olla ka rõõmsameelne.

HEV 1 Tegemised

Heleri Oad & Kelian Talviste Õppepäev RMK-s

Varbla

Sõitsime hommikul kooli juurest direktori autoga Varblasse Matsiranda. Käisime Matsiranna metsas, õppisime tundma mürgiseid seeni ja taimipunastja rohelist kärbseseent, kuutõverohtu, leselehte, ussilakka ja veel paljusid taimi. Nägime rähni sepikoda, rebaseurgu, kus ta elab ainult poegimise ajal, ja sea söögikohta. Käisime veel vanade paatide surnuaial, lahe oli. Pidasime mere ääres mõnusa pikniku, kuulasime merekohinat ja joonistasime liivale.

Ekskursioon loomaparki Palamusele

LOODUS!

Elistvere ja

Käisime ekskursioonil Elistvere loomapargis ja Palamusel. Elistvere loomapargis nägime peaaegu kõiki Eesti metsades elavaid loomi. Väga ilusad, suured loomad olid piisonid Villu, Vilja oma perega. Sõbralik, suur ja edev oli karu Karoliina. Veel käisime näriliste majas, seal oli paha lõhn, aga loomad olid nunnud. Edasi läksime Palamusele vanasse kooli, kus õppis kunagi Toots ja tehti Kevade filmi. Seal me nägime vanaaegset klassiruumi ja saime istuda vanades pinkides, nägime õpilaste magamisruumi ja õpetaja Lauri kambrit. Koolis saime veel teada, et vanasti karistati lapsi koolis kaardikepi või joonlauaga ja eriti pahad lapsed pandi põlvili herneste peale. Selles koolis nägime väga palju vanu asju mida me kunagi päriselt näinud ei olnud ja ega kõik nimed ei jäänud meelde ka.

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Sõnu ritta seades... Nelja koma kolme kilone haug

Raul neeme Päev oli kalastamiseks küllaltki ilus. Hüppasin rattale ja alustasin sõitu. Helistasin Arton veepalule ja käskisin tal kalastusriistad valmis panna. Kohtusime tema värava juures. Teel jõe äärde rääkisime igasugustest asjadest, aga enam ei mäleta millest. Jõe ääres seadsime end püügivalmis ning alustasime. Esialgu oli kõik küllaltki vaikne, ainult linnud laulsid. Mida aeg edasi, seda igavamaks läks: püüdsime küll kõvasti, kuid haugi ei tulnud.

Reno Mark käis välja mõtte, et võiksime minna edasi ja valida püügiks uus koht. Arton oli nõus ja nad läksidki. Mina jäin vanale kohale truuks. Algul oli küll üksinda veidi igavavõitu, kuid olin oma mõtetes ja ei pannud igavust tähele. Olin nii umbes oma kümme minutit loopinud, aga ei midagi. Otsustasin lanti vahetada. Hetkel tundus parim üks teine plekist suuremat sorti lant. Panin landi otsa ja alustasin jälle püüki. Sain landi hämmastava täpsusega teisele kaldale

ja alustasin kerimist. Lant mängis meeelitavalt. Mõtlesin, et kas lant võiks mulle kala tuua. Hakkasin lanti veest välja tõmbama. Järsku nägin, kuidas lant vee alla kadus. Sidur oli lahti ja haug tormas landiga minema. Keerasin siduri kinni ja jätkasin kerimist. Haug võitles visalt, kartsin: tamiil võis puruneda. Pidas vastu. Haug tundus raske, kuna tamiili oli kerida raske. Tõmbasin õnge enda peale ja nii kala lähemale. Järsku jäi ühe koha peale. Arvasin, et olin saagist ilma jäänud.

Kaugeltki mitte! Tirisin ta kaldale ja käskisin poistel kähku kohale tulla. Helistasin isale ka ja rääkisin sellest haugist. Ta oli üllatunud ja elevuses. Lõpetasin kõne. Poisid jõudsid kohale. Kaal näitas 4, 3 kilogrammi. Õhtul olime rõõmsas meeleolus. Mu õel oli järgmisel päeval sünnipäev ja küsisin talt, mida sellest haugist teha tahaks. Ta vastas, et maitseks suitsuhaug. Tegime veel mälestuseks fotod, mis läksid facebooki. Ma loodan ja arvan, et see päev ei lähe mul kunagi meelest.

Stress

Nathali Ploomipuu Juhan Smuuli luuletuse „Valus valgus” read „ Nõnda valusat valgust ta kiirgab, et sunnib sind sulgema laud!” pani mind mõtlema inimestele. Manasin silme ette maailma, kuhu ma kuulun. Mõtisklesin, et mis saaks siis, kui stress oleks nakkushaigus. Mida teeksid inimesed vaktsiinita stressi vastu? Nagu näha, siis midagi! Kuna juba praegu on maailmas haigus nimega stress väga levinud ning

erilist pole...

ravimit

sellele

Õnneks olen mina siiamaani sellest hoiduda suutnud. Ei suuda ette kujutada pilti, kus inimene on elust nii väsinud, et sulgeks vaid silmad ja ootaks lõppu. Kas tõesti on nii võimatu püsti tõusta ja olenemata raskustest edasi minna!? Ma ei suuda seda tunnet ette kujutada. Ka mul on raskusi, kuid ... ma olen ikka siin! No jah, ilmselt mu mured ei anna paljudega võrrelda, aga

elust tuleks ka probleemide korral viimast võtta. Maailma kartes ning selle ees silmade sulgemine ei vii kedagi edasi, vaid surub sammu tagasi! Elu on nagu imeilus punane roos, mis kord närtsib. Kuid mis on samuti tähtis: roosil on okkad. Mõned inimesed vaid okkaid märkavadki ja jätavad ilu nägemata. Kui saabki okastega veidi haiget, siis tuleks mõelda, et peagi on valu üle ja kõik

on jälle korras. Elu peaks nautima, ka raskusi taluma. Uskumatu, et vaid üks lause võis panna mind nii mõtlema! Õnneks on veel palju inimesi, kes pole stressis, või kui keegi ongi, siis teadku, et tuleb edasi liikuda ja mitte ühte kohta toppama jääda!

T ik ker 2 0 1 5 (I ve era nd )

Kiire suvi

Martin teppan Selle aasta suve kolm kuud olid väga tegevusrohked ja kiired. Sai palju laagrites viibitud, sai palju ujumas käidud, sai palju jalgpalli mängitud, sai... Oli üks pühapäevane päev, kui mulle helistas kergejõustikutreener ja ütles, et on tulemas Eesti meistrivõistlused. Algplaanis mõtlesin, et ei saa minna, kuna sel ajal olin laagris. Õnneks sain laagri viimase päeva vabaks. Niisiis järgmisel hommikul sõitsin juba Rakverre. Esimese võistluseni, kui kohale sain, oli jäänud veel tund aega. Oli 800 meetri jooks. Soojendused, venitused. Aeg oli sealmaal, et tuli minna starti. Algasid kõige pingelisemad minutid. Jooks algas suure rabelemisega, kus kõik trügisid ja lükkasid üksteist. Algus just kõige paremini ei läinud, kuid just viimase kurvi peal

õnnestus mul teha suurepärane möödajooks teistest ja võita ka meistritiitel. Se oli suurepärane tunne, kuidas kõik sõbrad tulid mulle finišis vastu ja õnnitlesid. Ajaks tuli 2.10 minutit. Järgmisel päeval 1500 meetri takistusjooks, kus mul õnnestus samuti kuldmedal võita. Lõpp oli eriti võimas, kui võitsin teisi pea 10ne sekundiga. Tehtud sai jälle suurepärane töö! Võistluse kolmandal päeval ootas ees kõige raskem jooks 2000 meetrit. Seal oli kurnav kiire tempo, kuid siiski võitsin

SPOR

suurepärase koha: pronksi. Olin kõikide oma võistlustega väga rahul. Samuti saavutasid mu sõbrad suurepäraseid tulemusi. Ei läinud palju aega eelmistest võistlustest, kui treener juba teatas, et Eesti koondis kutsub mind Balti Maavõistlustele, mis toimusid Lätis. Olin kohe nõus osalema. 31. juuli alustasime sõit Lätti, sõit kestis umbes 5 tundi. Olin 800 meetri peajooksja ja 1500 meetri varujooksja. Võistlused kestsid 2 päeva. 1. augustil 2015 oli minu jooks. Tuli hakata sooja

T!!!

tegema. Stardini olid jäänud viimased minutid. Olime stardivalmis. Pinge aina kasvas, hakkasime kõik jooksma. Juhtisin tervelt pea 600 meetrit, kui kuulsin, kuidas lätlane ähkides, puhkides mööda hakkas jooksma. Jooksin tema järel. Terve Eesti elas kaasa, kuid temast mööda enam kahjuks ei saanud. Tuli leppida II kohaga, mis oli samuti suurepärane. Õnnestus püstitada ka uus isiklik rekord, milleks oli 2.4 minutit. See oli mu esimene võistlus välismaal, mille eest tahan tänada Eesti koondist, et nad mulle sellise võimaluse andsid.