L I H U LA G Ü M N AA S I U M I A J A L E H T
juuni 2015 nr IV (12)
Tibud loetud kevadel KERT PÄÄBO
XII klass, ÕE juht
Vaevalt on veel Eestis koole, kus oleks valdav osa gümnaasiumi õpilastest õpilasesinduse liikmed. Aga millega said siis need 19 aktiivset õpilast sel aastal hakkama? Peab ütlema, et aasta on möödunud suurel kiirusel ja tegemisi on olnud palju. Õpilasesindus on oma õla alla pannud paljudele üritustele, mis meie väikeses, aga tublis Lihulas on sel aastal toimunud. Sügiseti toimuvatel Matsalu loodusfilmide festivalidel koosneb meeskond peaaegu alati õpilasesinduste liikmetest ja ka see aasta ei olnud mingi erand. See on mõlemapoolne kasu nii festivalile kui noortele, kes saavad sealt rahvusvahelise kogemuse. Lihula gümnaasiumil on senisest suurem roll ka erinevates noorte organisatsioonides. Olime esindatud mõlemal Eesti Õpilasesinduste Liidu üldkoosolekul, kus võeti arvesse meie õpilasesinduse poolt välja pakutud arvamusi. Meil on kolm õpilast noorteparlamendis, mida juhib esimehena Eliise Tiidusalu. Mainimata ei saa jätta Läänemaa noortekogu liikmeid, kes on aidanud kaasa mitmete osaluskohvikute korraldamistele. Seega võib öelda, et Lihulas on noori, kes tahavad ja suudavad panustada Eesti paremasse tulevikku. 2014. aasta lõpus toimus suure kooliüritusena meie traditsiooniline jõulupidu, mis seekord oli korralda-
tud jõuluballina. See oli hea ja vajalik kogemus kõigile õpilastele, sest nüüd on meil vähemalt valsisamm selge. Õppeaasta kestel oleme kohtunud mitmete huvitavate ühiskonnaelu tegelastega, korraldatud on ka palju traditsioonilisi üritusi nagu näiteks kadri-, sõbra-, vastlapäev, vabariigi aastapäev. Oleme üks tubli kool Eestis, kellel on toimiv koolileht ning kooliraadio. Jätkunud on ka Reality Rave pidudesari, mille kõik korraladajaliikmed kuuluvad õpilasesindusse. Eelmisel aastal sai teoks õpilasesinduse ruumi renoveerimine, mis oli seni vankumatuna seisnud üle kümne aasta. Talgud möödusid antud koosseisuga väga lõbusalt ning igaühel oli võimalus remontimisele oma käsi külge panna. Rääkides võimalustest, on Lihula üks parimaid kohti. Mäletan, kuidas enda eelmise aasta tänupeo kõnes mainis Heini Heinlaid, et valla panus õpilasesindusse ja kooliüritustesse on liiga väike. Tundub, et vald võttis Heini sõnu kuulda, sest selleaastane panus kevadisse suurüritusse oli juba märksa suurem kui eelmisel aastal. Lisaks on ka üleüldine side valla ning kooli vahel paranenud, mis on äärmiselt oluline meie võrdlemisi väiksele kogukonn a l e . Eelmisel sügisel il-
munud õpilasesinduse artiklis ütlesin, et andes meile seemned, võime need kasvatada millekski suureks. Valla poolt antud „seemned“ olid abiks ka selleaastase suurürituse korraldamiseks. Selleaastane suurüritus aitas tõsta Lihulat taaskord pildile. Üritust kajastati mitmes uudisteportaalis ning tänaseks on ürituse esitusi Youtube vahendusel vaadatud juba üle kü mne tuhand e ko rra. Selleaastase kevadpeo teemaks oli siis Eurovisioon ning igale klassile loositi oma riik, keda õpilased pidid hakkama jäljendama.
Esitused olid kõik omanäolised ning üritusel olles tekkis tunne, justkui oleks toimumas päris eurovisioon. Siinjuures veelkord kiidusõnad kõikidele osalejatele, aitajatele ja korr a l d a j a t e l e . Ning lõpetuseks soovin teha üleskutse praeguse 8. ja 9. klassi õpilastele kandideerimaks järgmisel aastal õpilasesindusse. Kool vajab uusi mõtteid ja ideid. Olge aktiivsed ja tegutsege julgelt! Soovin õpilasesinduse poolt kogu kooliperele ilusat kevade jätku ja edukat õppeaasta lõppu!
Õpilasesindus Ülemine rida—Maris Esko, Lisbeth Kallaste, Geithi Rammul, Kaisa Esko, Gerda Oad Keskmine rida—õp Hilje Tammaru, Eliise Tiidussalu, Jaanika Teppan, Joonas Kaskmäe, Margus Morševitski, Eerik Rummi, direktor Janar Sõber, Epp Sillukse Alumine rida—Erik Mikkus, Andreas Luuk, Aleksander Saak, Kuldar Veek, Karl Jaan Kivisalu, Kert Pääbo, Laura Pärnpuu
2
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
Medalistid
Kiituskirjalised õpilased
Kuld Maarja Jalakas Joonas Kaskmäe Koidu Kütt
1. klass Helina Klimpuš Liset Kurnim Kenneth Lomp Helina Oosim Keili-Kertu Sahkai Meriel Vahula Alisa Veepalu
Hõbe Kaisa Esko Raili Küttmann
2. klass Erek Arpiainen Carola Raud
3. klass Markus Lille Kristel Oosim Karl Murumets Ralf Pindis Carmen Katriine Särak Kristiina Johanson Herman Reinmaa 4. klass Marietta Viherpuu Kristin Kunz 6
. klass Vaike Reinmaa 7. klass Katrin Veek 8. klass Inga-Garmen Küttmann Johanna Lipp Liisa Raavel Svea Stahlman 9. klass Kristjan Kadakas
Erik Mikkus 10. klass Teele Trossmann 11. klass Laura Pärnpuu “Raamatust saad teadmisi, õpetajalt oskuse neid läbi seedida, kuid üksnes omaenese mõtlemine võib viia sind tarkuseni.” Arvo Valton
Pildil hõbemedalist Kaisa Esko ja kuldmedalistid Joonas Kaskmäe ja Maarja Jalakas Lihula Gümnaasiumi ajalehe Tikker toimetus:
Peatoimetaja Epp Sillukse Asetäitja Erik Mikkus Koordinaator Valli Ost Lehe paljundaja Kaire Pärnpuu Toimetajad: Liisa Raavel Svea Stahlman Helerin Leemets Eliise Tiidussalu Katrin Veek Iris Kivisäk Laura Pärnpuu Küljendajad Erik Mikkus Kristjan Kadakas Fotod: Eliise Tiidussalu, Epp Sillukse, Liina Vaimla, Lihula Gümnaasium, Ain Saare, Grete Grau, erakogu ajaleht@lihula.edu.ee
Tänupidu EPP SILLUKSE
X klass
Taaskord tähistati kooli sünnipäeva ühiselt tänupeol. Toimus see 19.mail ning kohale oli kutsutud üle saja andeka õpilase kes siis õppimises, spordis, laulmises või milleski muus. Mida aastad edasi, seda pidulikumaks ja südamlikumaks sünd-
museks see muutub ning saab väärtuslikumaks. Direktor ja vallavanem pidasid väga südamlikud kõned, mis puudutasid just meie kooli õpilasi. Tütarlastekoor Reede pakkus vahepalasid ning ühtlasi oli ka neil, mida tähistada: koor sai 20. aastaseks. Tüdrukutel oli abiks ka lustakad solistid ning nii mõnigi neist oli publikule üllatuseks.
“Teie, noored, lähete elust läbi nagu nuga võist.“ Lennart Meri
Jälgi Lihula Gümnaasiumi kõige uuemaid teateid ja uudiseid meie Facebooki lehel
http://www.lihula.edu.ee/
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
3
Intervjuu Koidu Kütiga KATRIN VEEK
VII klass
Taaskord anti mulle keeruline ülesanne, kuid võtsin selle suurima heameelega vastu. Kuna mulle tegelikult ju meeldis ka teha intervjuud Janar Sõberiga, siis arvasin, et meeldib ka Koidu Kütiga. Loomulikult ei pidanud ma pettuma, sest nüüd ma nautisin seda laua ümber istumist veelgi rohkem. Mind esiteks tõmbas sinnapoole teadmine, et elus sellist võimalust mul teist korda ei tule. Ega rohkem vaja mõelda polnudki, tegin kohe endale väljakutse ja siin ma siis nüüd olen. Luubi all on Koidu Kütt, kes on pärit Raplamaalt Kehtnast ja elab juba 18 ja pool aastat Vatlas. 1. Koidu, olete Lihula Konsumis kassapidaja, käite Lihula Gümnaasiumis ja on ka veel talumaja. Kuidas te jõuate? Tegelikult käin ma tööl poole kohaga, seega umbes 7 päeva kuus. Tööpäeva pikkus on 13 tundi. Koolis käin igal esmaspäeval ja teisipäeval. Kodule jääb seetõttu umbes 3 päeva nädalas. Ja sellest täitsa piisab. 2. Kuidas Te oma tööga rahul olete? Isegi väga rahul. Töökaaslased on hästi toredad. Tööpäev Kevad Kevad on nüüd kätte jõudnud linnud lõunamaalt saabunud. Olen kaua koolis käinud talv ongi juba läinud. Meriel Vahula, 1. klass Õpetaja Minu õpetaja on hell ja hea. Temast lugu pean ma väga. Kuigi vahel tõreleb on mul ikka rõõmus meel. Helina Oosim, 1. klass
möödub kiiresti, kui rahvast rohkem liikumas on. Kooliskäimisel on mulle suureks abiks olnud kaupluse juhataja Taidi Leever, kes arvestab ja võimaldab mul käia töö kõrvalt koolis. Tema koostab mulle vajaliku töögraafiku. 3. Millise tujuga lähete tööle ja sealt tulete? Ma sõidan tööle 20 minutit, kuulan sellel hetkel uudiseid või muusikat. Ja see on see hetk, kus ma jätan koduasjad koju ja hakkan tasapidi minema töö meeleollu. Õhtul koju tulles olen väsinud ja pigem lähen kohe pesema ja magama, kui teen midagi muud. Näiteks, kui on suvel mõni pidu ja minul on järgmine päev vaja tööl olla, siis jään pigem koju, kus ma puhkan ennast välja, sest pidu ja töö ei käi kokku. 4. Kas olete kunagi mõelnud, et see töö viskab kopa ette küll, sest kaua Sa ikka jõuad klientidele naeratada ja kaupa kassast läbi lasta? Ei, ei ole. Võib olla alguses oli nii, et kui keegi ütles halvasti, siis võtsin selle hinge. Aga nüüd on vist paremad närvid ja mõistan, et ju kliendil oli paha päev ja on vaja oma viha välja elada. Nüüd ma ei võta neid asju enam endasse. Olen See üks ja ainus ema On maailmas üks inimene, kes vaatab sinu arengut ja mõtetes sügavalt ohkab : ,,Küll oled kasvanud suuureks ja varsti otsustad kodu jätta.“ Meie arvamused on erinevad, kuigi meis on nii palju sarnast. Miks andsid geenid küll mulle punase juuksevärvi? Kas tõesti sellepärast, et emal on ka. Võib olla toobki see esile meie ühised jooned. Ei, meie ühised jooned
Konsumis olnud 2005. aastast ja selle aja sees harjunud kõigega. 5. Kas Te näete oma teed edasi veel kassapidajana või juhtub see hetk, kus olete sellest liiga väsinud? Jaa, kindlasti näen. Nii kaua olen kassapidaja, kuni mul ei tule sellist plõksu, et nüüd lähen. 6. Aga kuidas Teil Lihula Gümnaasiumis mittestatsionaaris õppimine läheb? Ehk millised hinded on välja kujunenud, milliste sõnadega kommenteeriksite aineõpetajaid ja kaasõpilasi? Tulin vaid siia lihtsalt õppima, tahan ja suudan/saan. Hinded on head. (Olgu öeldud, et Koidu on kuldmedali kandidaat!) Õpetajad on vastutulelikud. Kui ma ikka millestki aru ei saa, siis küsin ja hakkan mõistma. Kaasõpilased ...mm.. me oleme väga erinevad inimesed, kuid meil on väga hea koostöö. Algselt kui ma siia tulin, 10.klassi, siis ma kartsin natukene nooremaid õpilasi. Põhjuseks oli see, et teised on minu kõrval nii väikesed ja kuidas nad nüüd vaatavad mind kui täiskasvanut. 7. Millised inimesed Teid üldse on kuskil peidus. Peidus kuskil kaugemal kui arvatagi oskaks. Selle küsimuse, kus sinu ja sinu ema ühised jooned on, jätan igaühele ise otsustada. Hoia oma otsust meeles ja kaalu, mis juhtuks, kui sa laseksid selle lahti. Sest et maailmas saab sul olla ainult, ainult üks ja see ainus EMA. Katrin Veek, 7. klass
ümbritsevad? Teil on 3 poega, millega nemad tegelevad ja kui vanad nad on? Mul on super tore pere, kellest ma väga hoolin. Mul on väga armas mees Jüri, ta töötab Varbla Puhkekülas. Pole tööd, millega ta kodus hakkama ei saa. Poegadest kõige vanem on Joel (16), kes lõpetab sel aastal Virtsu 9.klassi. Järgmine on Allex (12), lõpetab Vatla Põhikooli 6.klassi ja noorim Hugo Jan (7) saab lõpetatud oma 1.klassi. Kõik tegelevad spordiga, olgu selleks lauatennis, jalgpall, korvpall või võrkpall. Oma poegade üle olen väga uhke, tänu nende iseseisvusele, olen saanud rohkem vaba aega endale ja õppimisele. 8. Millest te olete loobunud, selletõttu, et õpite? Ei olegi midagi. Arvan, et koolis käimisega saab ainult võita, selleks ei pea millestki loobuma. Need kolm aastat läksid kiiresti ja kunagi polnud koolis igav. Aitäh! Edu ja j a k s u edaspidiseks!
Grete Grau koomiks
4
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
Lihula Lihula enda enda Eurovisioon Eurovisioon KRISTI MÄRK
Lihula valla info– ja arenguspetsialist, ürituse koordinaator
Lihula Eurovisiooni kolm peakorraldajat Eliise Tiidussalu, Epp Sillukse ja Heini Heinlaid on võimekad visionäärid, kes unistasid julgelt ja piirideta ning olid nõus enda visiooni teostamise nimel meeletult tööd tegema. Nende kolme noore eestvedamisel ja Lihula Gümnaasiumi koolipere ning kogukonna abiga sai teoks midagi uskumatut. Nimelt toimus Lihula kultuurimajas esimest korda ajaloos sündmus, millest sai osa peaaegu neljakohaline arv publikut. Seda kõike tänu sellele, et koostöös Haapsalu kolledži rakendusinformaatika tudengitega loodi võimalus Eurovisooni jälgida ka veebiülekande vahendusel. Õhtujuhtideks Noorteparlamendi juhatuse liikmed Kogu sündmuse tehnilise produktsiooni eest vastutanud Heini Heinlaid töötas
nii ööl kui päeval ning otseses mõttes viimase minutini, et Lihula Eurovisioon saaks just selline, nagu see lõpptulemusena sai. Eesmärk oli lihtne – teha endast kõik, et sündmus saaks nagu päris Eurovision. Endale ei andnud armu ka ei õpetajad ega klassikollektiivid, kellelt tulid etteasted ning sündmuse sisuline pool. Omalt poolt pingutati ning esinemisnumbreid lihviti viimase sekundini. Eurovisiooniga samal päeval juhtisid Eesti Noorteparlamendi juhatuse esimees Eliise Tiidussalu ning aseesimees Roger Tibar Talllinnas istungit. Mõned tunnid peale istungi lõppemist astusid mõlemad noored õhtujuhtidena Lihula Eurovisiooni lavale. See, mis edasi sai, oli kirjeldamatu ja jääb kõigile asjaosalistele veel kauaks ajaks meelde. Lihula kultuurimaja, kus ei olnud ühtegi vaba
“Jah, me oleme ääremaa, aga toimekas ääremaa. Elame 21. sajandil ja meie kooli õpilased peavad saama teha 21. sajandi asju. - Direktor Janar Sõber
kohta, täitus naeratavate nägude, aplodeerimise ning ahhetustega, mis jätkusid järellainetusena, kui peale pidu hakkasid sotsiaalmeedia vahendusel levima esinemiste videoklipid ning fotogaleriid. Rahvusvaheline mõõde ning tasemel žürii Lihulas toimunud Euroopa Noortenädala väliskülalisteks olid Moldovast, Hispaaniast ja Saksamaalt pärit Euroopa Vabatahtliku Teenistuse vabatahtlikud, kes tutvustasid noortele erinevaid rahvusvahelisi võimalusi ning lõid kaasa Eurovisiooni korraldusmeeskonnas. Rahvusvahelist mõõdet aitasid luua ka Lihula Gümnaasiumi Erasmus+ strateegilise koostööprojekti “Healthy European Youth” 8 partnerriigi noored, keda kutsuti üles jälgima Lihula Eurovisiooni otseülekannet. Žürii koosseis oli aukartustäratav: Moldovast pärit Elena Marcu, mitmekülgne Karel Rahu, Lihula vallavanem Varje-Ojala Toos, grimmikunstnik ja teleseriaali “Pilvede all” tegev-
produtsent Merli Kutsar ning end paljude kuulajate südametesse laulnud Rolf Roosalu. Lisaks kuulus žüriisse ka päris Eurovisionil esinenud artist. Nimelt oli kohal eelmisel aastal koos Tanja Mihhailovaga tantsinud, Lihulast pärit Argo Liik. Publiku lemmiku selgitamiseks korraldatud rahvahääletuse komisjoni esimeheks oli Lihula vallasekretär Ermil Miggur. “Kui mind kutsuti siia üritusele, siis tõtt öelda ei osanud ma mitte midagi oodata, kuid pean ütlema, et ma olen väga-väga üllatunud, et ühes Eesti väikses linnas tehakse nii ägedat ja suurt üritust,” ei olnud Rolf Roosalu tunnustavate sõnadega kitsi. Õpilased peavad saama teha 21. sajandi asju “Jah, me oleme ääremaa, aga toimekas ääremaa. Elame 21. sajandil ja meie kooli õpilased peavad saama teha 21. sajandi asju,” väljendas Lihula gümnaasiumi direktor Janar Sõber oma veendumust. “On ju meie lõppeesmärk kasvatada kodukanti oluliseks pi-
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
5
davaid maailmakodanikke, kes saavad kõikjal hakkama.”
Professionaalne meeskond ja lugematu arv panustajaid
“Mitte kusagil mujal ei ole sellist kooli ja direktorit nagu meil. Ta suudab meid julgustada ja motiveerida ning meie käekäik ja võimalused lähevad talle päriselt korda,” ütlesid Eurovisiooni korraldajad Epp Sillukse ning Eliise Tiidussalu kui ühest suust. “Selle kooli vilistlase ja fännina aitan korraldada sündmust, mis polnud ainult sõnade järgi suur, vaid mis tuli ka tegelikult suur,” lisas kolmas peakorraldaja Heini Heinlaid, kelle vastutusalas oli tehnilline produktsioon.
Eurovisiooni logo ja animatsiooni kohandas Lihula konteksti kujundaja Ain Saare. Tehniliselt aitas sündmusel teoks saada Asso Niin, valgusefektide osas tuli appi Tiit Maivel.
Noortele olid toeks ning Eurovisiooni korraldusprotsessi aitasid koordineerida kooli huvijuht Hilje Tammaru ning Lihula valla info- ja arenguspetsialist Kristi Märk.
jate rollis tegid särava etteaste Kuldar Veek ja AinarSten Junker. Otseülekandeks piisavalt kiire internetiühenduse tekitas Läänemaa ettevõte OÜ ProDigi. “See on ju meie enda kodukoha areng, millele seeläbi kaasa aitame,” kommenteeris juhatuse liige
Kui mind kutsuti siia üritusele, siis tõtt öelda ei osanud ma mitte midagi oodata, kuid pean ütlema, et ma olen väga-väga üllatunud, et ühes Eesti väikses linnas tehakse nii ägedat ja suurt üritust. - Žürii liige Rolf Roosalu Otseülekande režissööriks oli Indrek Viiret, juhtoperaatoriks Henry Viiret. Operaatoritena olid kaamerate taga Kevin Laanemägi, Jaan Koppe, Maris Esko, Ragne Nikkel ja RudolfGustav Hanni. Intervjueeri-
Ürituse säravad õhtujuhid Eliise Tiidussalu ja Roger Tibar.
Markko Salm. Kõigile etteastetele eelnenud, varasemalt salvestatud postkaardi idee sündis koostöös õpilaste, klassijuhataja ja korraldustiimiga. Korraldajate tänusõnad lähevad kõigile kümnetele
ja kümnetele inimestele, kes nõu ja jõuga panustasid ning sel sündmusel teoks saada aitasid. Suur tänukummardus läheb ka Lihula Eurovisiooni toetajatele: SA Archimedes Noorteagentuur, Lihula Gümnaasium, Lihula vallavalitsus, Lihula kultuurimaja, Lihula Muusika- ja Kunstikool, OÜ ProDigi, Lihula TÜ, AS L&L, OÜ Narma, Kauplus LOOTUS, Lihula Leib OÜ, AS Räpina Paberivabrik, Jaak Kastepõld, Europe Direct Läänemaa, Tegude Kalender, OÜ Rannarootsi keskus, OÜ Vanalinna Bowling, Fra Mare Thalasso SPA.
Ürituse täispikka lindistust näeb veebisaidil h t t p : / / b i t . l y/ LihulaEurovisioon.
6
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
2. klass
8. klass
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
7
1. klass
5. klass
8
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
3. klass
7. klass
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
9
4. klass
9. klass
10
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
10. klass
6. klass
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
11
11. klass
12. klass
12
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
Äge rabamatk VI KLASS
Teisipäeval, 19. mail viis õpetaja Marje Loide meid, kuuendikke, rappa. Panime oma käigust paberile ka mõtteid, kuidas seal siis läks. Mariliis Nikkel: „Oli suurepärane hommik matkamiseks. Õpetaja luges meid kõiki üle, andis ümbrikud selle jaoks, et koguksime sinna huvitavaid taimi. Teel kuulasime linnulaule: ööbikut, lüpsilindu, metsvinti. Vaatasime taimi: tuppvillpead, huulheina, sookailu, jõhvikaid, pohlalehti jne. Rabasse jõudnud, korjasime erinevaid taimi. Poisid jäid kummikutega rabasse kinni. Kõigil olid tegelikult jalad märjad. Varsti jõudsi-
me kuivale alale, tegime puhkepausi. Õpetaja Marjel oli kaasas luup, millega Egert küpsiseid põletas.” Anett Aavik: „Möödusime Mariliisi majast, veetornist, möödusime lehmalaudast. Siis olid pikad sirged teed veelompidega. Palju võililli. Rabas algul pettusin: polnudki laudteed, mida mööda oleks hea kõndida. Jalad said läbimärjaks. Poisid olid veest vaimustuses, pidid selle sügavust kohe proovima, eriti agarad olid Egert, Daimar, Kauri. Nad olid vööni sisse vajunud, läbimärjad, aga mõnusalt õnnelikud, kuigi Kauril ei hakanud telefon pärast tööle. Nägime rabas erinevaid taimi, mida iga päev metsas ei näe. Rabas on väga
puhas vesi, väga maitsev. Mulle meeldis rabas, mis siis, et jalad läbimärjaks said, aga oli lõbus.” Jaagup Esko: „Äge oli kõige rohkem see, kui pilliroogudega teisi kõditasime ja kuidas paljudel kummikud vett täis olid. Mulle meeldis rabas jalutada, sest ainetunde koolis polnud, ei meeldinud märjad jalad.” Egert Kallus: „Rabas oli vesi algul külm, aga pärast läks soojemaks.Me liikusime rabas mööda laukusid ja vees. Tagasi tulime mööda teist teed, õpetaja arvates lühemat. Tuli ületada kuivenduskraave ja mina kukkusin ühte sisse kuni vöökohani. Nägime ka surnud mullamutti. Mööda asfalt-
teed tulin paljajalu. Mulle meeldis, et oli soe ilm, aga ei meeldinud raba ebaühtlane pind.” Karita Üksvärav: „ Algul korjasin rabas üsna palju taimi, aga pooled neist kukkusid vahepeal maha ning pidin uued korjama. Kui matka alustasime, olin juba pooledi vees. Egert tegi vahepeal vettehüppeid ka. Puhkepausi ajal sõime jõhvikaid, need kasvavad ainult rabas. Pilliroogudest läbi minna oli väga vastik. Pilliroog teeb käed katki. Mulle meeldis rabas, aga ei meeldinud, et jalad said märjaks ja külmetasid. Meelde jäi, kuidas näeb välja huulhein ja kuidas laulavad need linnud, keda kuulasime.”
dusele välja veest putukaid püüdma ning neid pärast määrama. Mõlemal grupil o l i h u v i t a v . Tunnike möödunud, said klassid vahetada kohad ja läbi teha tund, mille oli eelmine klass juba läbinud. Sellele järgnesid väike lõunasöök ja slaidiesitus, millest sai veel veidi põnevat infot uuritud putukate ja muude pisemat sorti mageveeloomade kohta. Hiljem toimus väike matk,
et õpilased ikka seda ka teaksid, kus nad üldse käis i d . Päev Silmal möödus kiiresti ning juba terendaski kojusõit, mil oli kõigil võimalus puhata veidi väsitavast, kuid samas huvitavast päevast. Usun, et kõik läksid koju uute teadmistega ning päev jäi meelde kui üks eriline bioloogiatund.
Õppepäevad Silma õpikojas ERIK MIKKUS IX klass
Mida teevad õpilased selle asemel, et käia koolis tundides? Eks ikka uurivad loodust! Nimelt käisid õppeaasta jooksul mitmed klassid Silma õpikojas, et saada teadmisi looduse kohta erinevatel teemadel. Kõige värskemal käigul Silmale, mil käisid 8. ja 9. klass, said õpilased teada uut ja põnevat kahel teemal, milleks olid magevee-
putukad ja inimese meeled. Pärast kohale jõudmist kutsuti 8. klass õpikoja hoonesse ja nad said läbi t e h a p õ n e v a „ekspeditsiooni“ inimese meeltes, pannes end proovile väikeses võistluses, kus tuli käia läbi erinevad punktid, milles kõigis tuli ära arvata, millega on tegemist, kasutades ainult üht inimese viiest põhimeelest. Samal ajal jäi 9. klass vaatamata hommikusele jahe-
Volbriõhtune perepidu — Laps nagu muinasjutt IRIS KIVISÄK VIII klass
30. aprilli õhtul toimus koolisaalis perepidu „Laps nagu muinasjutt”. Üles astus 13 laululast 1.-5. klassist ning üritusele olid kutsutud lauljate pered ja tuttavad. Kõigi lauljate juhendajaks oli Iren
Sieberk, kes oli end selleks ürituseks riietanud nõiaks. Saali kaunistasid kaseokstest tehtud luuad ning värvilised õhupallid. Heatahtlik nõid pani terve saalitäie rahvast laulma- nii lapsed, kui ka nende vanemad laulsid üheskoos laulu „Juba linnukesed”. Saalist välju-
des olid kõik väga rõõmsate nägudega. Loodetavasti korraldatakse selliseid üritusi veel, sest lastele meeldib väga laulda. “Meile tundub, et me mõistame laulude sõnu, aga neid uskuma või mitte uskuma paneb meid viis.” Carlos Ruiz Zafón
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
13
Kogemata muusikaõpetajaks IRIS KIVISÄK VIII klass
Tütarlastekoor ”Reede” asutati 1994. aastal ning sai sellel õppeaastal 20- aastaseks. Praegu käib laulmas 13 tüdrukut, kuid kunagi oli see arv kaks korda suurem. Mul oli suurepärane võimalus küsida koori asutajalt ja dirigendilt Iren Sieberkilt mõned küsimused. Iren, kui kaua sa oled üldse lastega laulnud? 21. eluaastast peale. Kokku 2 8 a a s t a t Kas sa ära ei väsi? Sellega on nii, et lauluproovid ei väsita mind kunagi, selles vanuses väsitab mind see, kui ma pean lisaks laulmisele ka korrapidamisega tegelema.
Miks sa üldse muusikaõpetajaks hakkasid? No see on üks pikk lugu. Ma käisin Kose koolis. Kui ma olin 10-aastane, ma olin üks igavene rüblik tüdruk, jooksin mööda koolimaja ringi ja vaatasin, et ukse taga on mingid lapsed. Ma küsisin, et mis te siin teete. Nad ütlesid, et nemad on muusikakooli katsetel. Ma jäin ka ukse taha seisma ja käisin sees ära. Õhtul, kui ma koju läksin, ütlesin emale ja isale, et mina läksin nüüd muusikakooli. Siis ma käisin muusikakoolis ära ja pärast keskkooli lõpetamist tahtsin ma minna eesti keele õpetajaks. Aga minu klassiõde ütles, et pisipedas (Tallinna Ülikooli peda-
googiline seminar - toim.) õpetatakse muusikaõpetajateks, et kas ma tahan minna vaatama. Ma läksin siis vaatama ja sinna ma jäingi. Ja minust sai muusikaõpetaja kogemata. Aga minu tütar on eesti keele õpetaja, nii et mu unistus on ikkagi täide läinud. Kas lapsi on raske laulma saada? Lasteaias on küll nii, et võta mind, võta mind. Seal tahab tõesti sada last laulda. Eks ma pean siis valima. Võibolla aasta jooksul 25 solisti jõuan. Algkooli osas ei ole raske, seal on ikka see, et kas ma saan ka tulla. Edasi läheb natuke raskemaks. Aga ma kunagi ei sunni. Kas sulle meeldib seda tööd teha?
Meeldib küll, jah. Kui ma teen seda siis ma ei tunne kunagi mingit vastumeelsust. Ma võin enne olla väga väsinud ja üldse mitte kodust välja tahta tulla. Kui ma teen, siis ma tunnen, et ma sisemiselt lausa põlen. See on mu sõnum kõikidele lauljatele, et mulle väga meeldib kõikidega laulda, aga tähtis on see, et kui sa oled otsustanud tulla laulma, et siis sa ka seda otsust enese jaoks täidad.
“Kui ma teen, siis ma tunnen, et ma sisemiselt lausa põlen.” - Iren Sieberk
Tütarlastekoor Reede — Laura Pärnpuu, Johanna Lipp, Iren Sieberk, Teele Trossmann, Lisbeth Kallaste, Maris Esko, Regle Kurnim, Siret Põldäär, Laura Kärp, Birgit Mikkus, Iris Kivisäk, Karita Üksvärav, Karoliina Bachaus ja Melody Villers.
14
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
Inimene õpib kogu elu... RAILI KÜTTMANN MS XII klass
Kui Lihulas avati mittestatsionaarne õpe, siis oli tuttavaid, kes tahtsid õppima minna ja soovitati mullegi seda võimalust. Et ilma keskhariduseta enam hakkama ei saa, oli selge juba varem. Iga töökoha otsingutel oli põhiline kriteerium keskhariduse omamine. Mõtlesin põhjalikult enne lõpliku otsuse tegemist. Kartsin, et osade ainete õppimisel tekib raskusi. Samuti mõtlesin, et kui alustada, siis tuleb alustatu lõpuni viia. Kindlasti innustas õppima minema pere toetav suhtumine. Kõik, kellega rääkisin uuesti õppima hakkamisest, olid igati positiivsed ja julgustavad. Ka tööandja oli mõistev ja vastutulelik. Võimaldas kõik koolipäevad õppimisele pühendada. Pere kõrvalt õppida ei ole kindlasti kerge. Pere, lapsed, töö- kõik võtab oma aja. Peab aega põhjalikumalt planeerima, et kõik õigel ajal tehtud saaks. Kodused õppimised tuleb järjest ära teha, et võlgnevusi ei tekiks. Muidu kohustused kuhjuvad ja läheb keeruliseks. Kindlasti on olnud kordi, kui ei jõua, ei taha. Inimlikult järele mõeldes tekib kõigil vahel väsimus. Kui täna kõike ei jõua, teen homme, aga tegemata ei jäta. Kui kaua kulub õppimisele aega, ei oska öelda- olenevalt õppeainest. Kui antakse
rohkem õppida, siis jaotan nädala peale ära ja õpin igal õhtul, kui võimalik. Kõike pühapäeva õhtusse jätta ei ole mõistlik. Minu jaoks on keerulisemad õppeained geograafia ja füüsika, aga samas on need ka huvitavad. Kui põhikoolis olid nende ainete hinded kolmed, siis nüüd vastavalt neli ja viis. Põhikoolis ei olnud hinded neli ja viis eesmärgid, peaasi, et positiivne hinne olemas. Nüüd on tekkinud eneseuhkus, et pigem viis kui neli- tean, et olen võimeline enamaks. Mäletan, et põhikoolis ei julgenud õpetajatelt tunnis küsida, kui millestki aru ei saanud. Pigem küsisin sõprade käest. Praegu ei ole sellega probleemi. Julgen küsida, sest tahan selgeks saada. Õpetajad on mõistvad ja vastutulelikud. Klassikaaslastega saame hästi läbi. Abistame üksteist vastastikku. Need kolm aastat on olnud väga põnevadpidev kiirustamine, ääretult positiivsed uued tutvused, erinevad koolis toimunud üritused. Näha, kuidas kord aastas terve kool pingutab ühise ürituse nimel- super. Olen uhke, et õpin Lihula Gü mn a a si u mi s . Kümnendasse klassi tulles oli eesmärgiks omandada keskharidus. Esimesel aastal oli korra jutuks, et neljade ja viitega saab lõpetada gümnaasiumi medaliga. Täpseid tingimusi medali saamiseks me ei
teadnud ja mulle tundus see küll ebareaalsena. Selle aasta alguses hakkas helesinine unistus aina reaalsemaks muutuma. Kolm aastat tagasi ei osanud unistadagi, et pingutused sel moel tasutud saavad. Olen avastanud, et kiitus ja kellegi poolt märkamine on ka täiskasvanu jaoks oluline. Arvan, et pole ühtegi inimest, kes poleks nende aastate jook-
sul kordagi küsinud: „Kuidas läheb?“ või „Kas on raske ka?“. Kõik see annab jõudu juurde. Olen mõelnud ka edasi õppima minna, aga kuhu või mida, ei ole veel kindel.
“Kodused õppimised tuleb järjest ära teha, et võlgnevusi ei tekiks. Muidu kohustused kuhjuvad ja läheb keeruliseks. Kindlasti on olnud kordi, kui ei jõua, ei taha. Inimlikult järele mõeldes tekib kõigil vahel väsimus.” - Raili Küttmann
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
15
Puperdav süda ja suur saavutus KATRIN VEEK VII klass
8. aprillil toimus piirkondlik inimeseõpetuse olümpiaad, kus osalesid meie koolist 7.klassist vaid kaks õpilast. Esindajaid oli ka meie teistest klassidest. Ette antud oli 50 küsimust ja 60 minutit, et lahendada veebipõhised ülesanded. Jõudsin täpselt aega ja andsin enda hinnangu, et ei, see polnud just kergemate killast ja tegelikult oli raske. Tagasi vaadates tunnistan, et võib olla võisin olla isegi natukene pettunud, sest lootsin paremat. Kuigi mulle oli juba tähtis see, et olin klassist väljavalitu. Umbes nädala või kahe pärast oli meil inimeseõpetuse tund, kus küsisin tulemuste kohta. Õp Hilje naeratas ja sain juba aru, et kas meil läks hästi või midagi.. Tundi alustas ta lausega : ,,Tehke aplaus, sest meie klassil on põhjust olla
uhked. Piirkondliku olümpiaadide võitjad on meie klassist, Läänemaa kaksikvõit! 1.koht kuulub Katrinile, kes on tõesti Läänemaa esimene, aga Eestis võistles 318 õpilast ja jäi 16.kohale. 90. punktist sai 86 punkti.“ See oli hetk, kus ma mõtlesin, et ta teeb nalja, päriselt. Mulle jõudis see võit kohale alles tunni lõpus, kui Hilje mind kallistas ja kommikarbi ulatas. 12.mai oli juba vabariiklik. Hommikul ma sain äratust edasi lükata, aga ärevus ei lasknud mul magada. Kordasin veel vajalikud asjad üle ja ruttasin kooli, kust me asusime teele. Tallinnasse jõudsime Tervise Arengu Instituuti tund aega varem. Sinna jõudes oli mul tohutu närv ning süda puperdas väga tugevalt. Väike jalutuskäik õnneks rahustas mind maha ja tagasi tulles oli aeg minna suurde
saali, kuhu oli pandud 80 tooli (4 vanuseastme 20 parimat õpilast). Saalis veel öeldi edusoovid ja start võis alata. Kirjalikus osas tuli vastata kaheksateistkümnele küsimusele, mis sisaldasid endas väga paljusid teemasid. Tund aega selleks oli ilmselgelt vähe, kuid sain hakkama. Välja tulles oli väike söök ja edasiminek töötuppa. Töötoas jagati meid gruppidesse, kus pidime tegema plakatit ja näitemängu. Meie tiim sai kõigega väga hästi hakkama ja vastastiimide hääletuse poolt saime oma lõpptulemusele veel lisapunkti. Ning töötoaga lõppeski see päev. Sõitsime kodu poole ja jagasin natuke veel muljeid Hilje ja Janariga. 20. mail oli mul suuline üleminekueksam inimeseõpetuses. Sellel päeval tulin varem kooli, kui sisse pidin minema.
Läksin esimese asjana Kaire juurest läbi ja ta ulatas mulle paberilehe. Seal olid vabariiklikud tulemused ja ma olin selles järjekorras viies! Jah, ma sain Eestis 5.koha! 20-st 5, minu jaoks super. 82-st punktist 78. Seda teada saades olin ma superõnnelik. Eksami ajaks uksest sisse minnes ulatasin sellesama paberi Janari ja Hilje kätte, kellelt sain veel kiidusõnu. Ma lihtsalt olen kohustatud tänama enda inimeseõpetuse õpetajat Hilje Tammaru, tänu kelle abile õnnestus mul selline tulemus saavutada. Hiljega õppisime pärast tunde ja Tallinnas ma tundsin, kui siiralt ta Janariga kaasa elas ja see andis mulle nii palju juurde. Aitäh!
“Ma lihtsalt olen kohustatud tänama enda inimeseõpetuse õpetajat Hilje Tammaru.”
Vihma- ja lumesajus ei jäänud keegi haigeks ja toit valmis õigel ajal. MARJE LOIDE Bioloogiaõpetaja
Naiskodukaitse toitlustas 4. ja 5.aprillil Martna koolis võistlejaid. Martna ümbruses toimus järjekordne Läänemaa Kaitseliidu üritus Valge Laev, millest võtsid osa kodutütred, noorkotkad, naiskodukaitse ja kaitseliidu võistlejad. Maha oli märgitud kollane, roheline ja punane rada, mis olid erineva raskusastmega nii ülesannete kui raja pikkuse poolest. Kuna rajale mindi erinevatel aegadel (punasele alles kell 22.00), siis toimus pidev toiduvaa-
ritamine, esimesel päeval kella 12.00 kuni 23.00 ja teisel 8.00 kuni 12.00 Võistlejate ja kohtunike toitlustamiseks olid kohal algajad ja neid juhendasid juba vilunud naised (Kairi Baumer). Naiskodukaitse värsked liikmed õppisid baasväljaõppe 3.mooduli käigus välitingimustes toitu tegema. Harjumatu oli kummikinnastes vaevalt +2 C juures koorida ja hakkida. Kartuleid koorida ja porgandeid, sibulaid hakkida tuli palju, sest süüa soovisid paarsada võistlejat. Osa toitu viidi ka rajale kontrollpunktides-
se, enamik serveeriti aga meid lahkelt võõrustanud Martna kooli sööklas. Praktilisele tegevusele eelnesid teooriatunnid: kuidas välikööki maastikule üles panna, asendiplaani koostamine, toiduainete kalkuleerimine, säilitamine, retsepti alusel vajalike koguste arvutamine, hügieen jne. Üllatav oli see, kui kiiresti suur kogus kartueid koored kaotas ja kui kiiresti välikatlas vesi keema hakkas. Vaatamata vihmale sai suurel välipannil liha praetud ja õunad karamelliseeritud. Kiired ja
hakkajad naised keetsid ja värvisid 230 muna ja valmistasid kaks suurt pesukausitäit kartulisalatit. Tee ja kohvi keetmine toimus pidevalt, kuidas muidu saab külmatunde kehast välja kui ikka sooja joogiga. Parimaks autasuks olid (lisaks tunnistusele) toiduvalmistajate jaoks osalejate ja kohtunike soojad tänusõnad ning kiitus maitsva toidu eest. Kuna olid lihavõtted, siis sai iga rajalt saabunu kingituseks kirju muna. BVÕ III mooduli läbisid edukalt 18 osalejat.
16
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
Kokkuvõte Lihula Gümnaasiumi jalgpallihooajast KRISTJAN KADAKAS IX klass
Lihula Gümnaasiumil oli peale edukate õpitulemuste ka super jalgpallihooaeg. Jalgpalliga seotud õpilasi on koolis väga palju ning nende saavutatud tulemused väga head. Sügis algas kohe Läänema KSL meistrivõistlustega, kus Lihula Gümnaasiumi 7.-9. klass saavutas 2. koha ning 7.-9. klassi tütarlapsed 1. koha. Oktoobris lõpetasid oma Eesti meistrivõistluste hooaja samad tüdrukud, kes saavutasid tubli 5. koha. Poisid, kes käivad Lihulas 3.-5. klassides, said Eesti meistrivõistlustel 4. koha. Oktoobris saavutasid Lihula Gümnaasiumi tüdrukud selle hooaja kõige võimsama tulemuse – Lihula Gümnaasium võitis Eesti KSL võistlused! See, kui juba Lihulat sinna võistlusele lubati, oli suur saavutus, siis selles võistluses meistriks tulemine on super! Tänu sellele saadi Läänemaa aasta spordivõistkonna nominendiks, kus koguti interneti hääletuse põhjal kõige rohkem hääli. Hääletuse tulemusena pärjati tüdrukud rahvalemmikuteks. Talviseid saaliturniire, kus Lihula Gümnaasiumi õpilased osalesid, oli lausa nii palju, et vähemalt igal nädalal oli üks võistlus. Eriti palju võistlusi oli tüdrukutel, kus saavutati märkimisväärseid tulemusi. Näiteks osaleti hästi aastalõputurniiril, Joker CUP-ilt saadi 4. koht, Taebla Auto karikaturniiril 2. koht, Lihula naistepäevaturniiril 1. koht ja Rapla karikaturniiril 2. koht. Põhikoolipoistel käis Pärnust abiks endine Lihu-
la Gümnaasiumi õpilane Rasmus Nikkel, kelle abil saavutati turniiridel järgmised tulemused: Väikelinna CUP-i 4. koht, Taebla Auto karikaturniiril 1. koht ja Haapsalu CUP 1. koht. 3.5. klassi poisid saavutasid Paide turniiril 8. koha, Taebla Auto karikaturniiril 1. koha, Raplamaa JK siseturniiril 3. koha ning Haapsalu CUP-il 4. koha. 1-3. klass saavutas Taebla Auto karikaturniiril 1. koha. Talvistel Läänema KSL võistlustel võitsid 1. koha nii 1.-3. klass kui ka 4.-6. klass. Teise kohaga pidid järjekordselt leppima põhikoolis õppivad poisid. Kevadisel Läänemaa KSL võistlusel sai 4.-6. klass 2. koha. Kevadel osalesid 4.-5. klassi poisid erinevatel võistlustel, kus võideti näiteks ülitugev FC Flora CUP ning Eesti KSL meistrivõistlustel saadi
tubli 5. koht. Hetkel mängitakse ka Eesti meistrivõistlustel, kus läbi raskuste esinetakse väga tublilt. Meie trenni poisid osalevad edukalt võõrklubidega Eesti meistrivõistlustel. Näiteks Reno Mark lõi Läänemaa JK meeskonna eest oma liigas kõige rohkem väravaid ja oli liiga parim väravakütt. Hetkel pallib Reno Pärnu Vapruse eest. Sama klubi värvides mängib U-17 eliitliigas ka Karl Mäger. Rivo Oosim ja Kristjan Kadakas esindavad Läänema JK ridu ning Karis Üksvärav mängib nüüdsest Tallinna FC Floras. Lihulas korraldati peale Taebla Auto karikaturniiride veel Läänemaa KSL meistrivõistlusi ja osalusfestival „Värav“. Loomulikult oli veel lastekaitsepäeva turniir, mis toimus 30. mail Vatla mõisapargis.
Lõppkokkuvõttes oli jalgpalluritel mõnus hooaeg. Erinevaid võistkondi ja võistlusi oli palju ning kindlasti peale sportlike tulemuste said õpilased ka eluks ajaks meeldejäävaid mälestusi. Antud artikli kirjutamiseks kogusin materjali LLJK kodulehelt. Kindlasti seda kõike ei oleks juhtunud ilma treener Jaanus Getreuta ning lahkete kooliõpetajateta, kes oma ainetunnid palluritele annetasid. Suured tänud teile!
“Oktoobris saavutasid Lihula Gümnaasiumi tüdrukud selle hooaja kõige võimsama tulemuse – Lihula Gümnaasium võitis Eesti KSL võistlused!”
Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi jalgpallitüdrukud pärast suursugust võitu Eesti KSL võistlustel.
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
17
Motokross läbi pealtvaataja silmade LAURA PÄRNPUU XI klass
Varajasel suvehommikul, kui kaste alles maas ja õhk üsna jahe, vuravad krossihuvilised juba järgmise võistluse poole. Heal juhul näitab kell 7 või 8 hommikul, kui sõitma peab kaugemale, on kella pealt näha lausa 5 või 6. Õige pea võistlusesse hüppav sõitja püüab veel viimast und, enne kui mootor mürisema hakkab ja saapad paksu poriga kattuvad. On vaja teha veel palju ettevalmistusi. Prillid tuleb ära kiletada, vett peab kaasa varuma, varustuse peab üle kontrollima, krossikaga peavad head suhted olema ja mis kõige olulisem, kaasa tuleb võtta vankumatu võitlusvaim ja ületamatu soov võita! Järjekordselt on tarvis ennast ületada, uni tuleb unustada ja selga tuleb kiskuda varustus, mida on seljas lausa viis kihti.Kui kogu varustus on jalas-seljas-peas,
näeb krossisõitja välja nagu hirmuäratav gladiaator, kuid kogu kupatus on vajalik sõitja turvalisuse huvides. Kohati võib jääda mulje, et ees on tõesti midagi hirmsat. Motokrossis segunevadki pealtvaataja jaoks põnevus ja hirm! Parimate klasside sõitjaid jälgides saad aru, kui keskendunud nad on ja kui palju see neile tähendab, see on nende elu! Püüdes end nende olukorda panna, mõistan, kui tugeva närvikavaga nad on, sest olen kindel, et mina mitte ei istuks oma krossika juures ega keskenduks, vaid paanitseks ja nutaks pingest! Kuid kui sõidetud on juba 14 aastat, siis peavad närvid tõesti terasest olema. Kui aeg on stardile lähedale jõudnud, lähevad sõitjad boksi. Selleks ajaks on pinge juba nii suur, et ennastki peab rahulikuks sundima, kuid sõitjad viskavad omavahel veel mõne naljagi ja ootavad kannatli-
kult. Stardisirgele kogunedes püüab iga sõitja parimat kohta endale saada, kuid see, kes seda parimat kohta esimesena valida saab, on ära otsustatud juba kvalifikatsiooni tulemuste põhjal. Enne starti on kuulda kõva mootori mürinat, sest kõik kontrollivad ratast enne tähtsat hetke. Tunnen, kuidas süda hakkab kiiremini lööma, pulss kiireneb. Siis tuleb vaikus, täielik vaikus. Vaikus enne tormi! Milline ärevus- kas krossikas käivitub, kas start õnnestub? Ja siismärguandelipud, rattad tööle ja start!! Krossi juures on kõige pingelisemad just start, et kas saab ikka esimeste seas minema või mitte ja esimene kurv. Enne seda kurvi lihtsalt ootad, pöidlad pihkudesse surutud ja süda sees tagumas ning loodad, et see õige number väljub sealt püsti ja kihutades! Need mõned esimesed minutid on kõige närvesöövamad. Vaatad, kuidas 30
meest lähevad kurvi, mõnedest sõidetakse lihtsalt üle, teised takerduvad ja tekibki üks mürisev külakuhi. Vaatad, kes läbi said ja otsid just seda õiget numbrit (#171), kelle poolt pöialt hoiad! Nüüd on adrenaliin juba täiesti laes, jääb üle ainult pöidlad pihus hoida ja raja äärest kaasa elada, s.t karjuda täiest kõrist. Midagi pingelisemat kui 2 tundi krossisõitu, pole ma kogenud! Jooksed, karjud, loodad ja ootad! Kui see kõik saab läbi, on endalgi nii suur pingelangus, et ei oska ette kujutada, kuidas oleks sõitja nahas olla. Kui võistlejad rajalt tulevad, on näha ühtlaselt poriga kaetud inimkujusid, suud ja silmad on kõikidel liiva täis. Aga see käib kõik asja juurde. Üliväsinud krossisõitjal pole aga mingit aega puhata, vaja on pesta, riided vahetada ja parimal juhul ootab ees tõus pjedestaalile.
Analüüs K. Ristikivi luuletusest “Sisaliku tee” ERIK MIKKUS IX klass
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Ka väikesed asjad on olulised, kuigi me neid tavaliselt tähele ei pane.
südamest, jääb meelde ka siis, kui kinki ennas enam olemas ei ole. Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud, jääb igavesti ootama.
Kõik, millest mõtleme, jääb, ning on võimeline tulema tagasi.
Need võimalused ja hetked, mille maha magame ning mida ei osanud märgata, jäävad kuhugi alles, kasvõi inimese mälestustesse, ning painavad teda igavesti kui süümepiinad teadmatusest.
See, mis sa naeratades kingid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb.
Isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud.
Iga kingitus, mis on tehtud
Kõik, mille oleme ütlemata
Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles.
jätnud, on siiski läbi mõeldud ning muudab meid end kui ka teisi. Need mõtted jäävad alles, need räägivad hääletult meie eest. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved. Kuigi meie elusolemise aeg on üürike, on see siiski meile endale kui igavik. Kuidas muidu üksainus silmapilk võib kivi paigalt veeretada. Ka väikestel asjadel on suur jõud. Luuletus
räägib
sellest,
kuidas kõik väike ja vähene on ka oluline ning kuidas see isegi suurest ja rohkest üle võib olla. See räägib sellest, kuidas aeg on meil kõigil ühesugune ning kuidas seda kasutame ja näeme, on meie enda teha. See selgub luuletuse viiest viimasest reast kõige paremini: See, kellele on vähe antud, kannab seda oma südame kohal. See, kellele on palju antud, pillab kõik käest maha. Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
18
9
2006. aasta 1. septembril alustas meie klassis 14 õpilast. Tänaseks on meid 18 ja pooled meist on vanad olijad, teine pool aga uued. Nende aastate jooksul on sirgunud kunagistest väikestest koolijütsidest noored inimesed. Koos on läbi käidud siiski 9 aastat. Kui algas koolitee meie esimese klassijuhataja Astridi klassis, õppisime põrandal patjadel lösutades. Loomulikult saime hiljem omale ka toolid ja lauad, aga mälestus jäi vahva, on ju. Meie üheksat aastat jäävad õpetajad tõenäoliselt meenutama lausega, mis kandus edasi klassist klassi, muutes vaid klassinumbrit, kuid see üks fraas käis just meie kohta, kui
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
olime saanud hakkama mõne suuremat sorti sigadusega ja alguse sai see just nii: „Kes tegi?“ – „Seitsmes klass!“ Aegade jooksul on meie klass läbi käinud raskustest, on olnud momente, mil klassi ühtehoidvus on kadunud ning saanud lõhustatud. Kuid ometi pole see suutnud klassi suhteid täielikult murda. Kõik tülid said lahendatud ning pärast sai naerda iseendi rumaluse üle. Paljud meie klassikaaslased on omavahel suured sõbrad. Üheksa aastat koos ühes klassi veeta mõjub kõigile, arendades parimal juhul klassi suhted tasemele, kus iga õpilane hoolib teistest. Võime tunda uhkust, sest just selliseks ongi
meie klass selle pika põhikooliaja jooksul saanud. Igapäevaelust väljumine annab kõigile võimaluse näha klassikaaslasi uues valguses ning just siinkohal ongi hea välja tuua igaaastased kooliaasta lõpus toimunud klassiekskursioonid, mis klassi üksteisele veelgi lähemale tõid. Kõik need mandariinisõjad ja öösel kell neli sadamas kõndimised suutsid praeguseid üheksandikke ainult suuremateks sõpradeks muuta. Ent nüüd, mida rohkem lõpu poole, seda enam hakkab kohale jõudma, et mitte kunagi enam ei saa meil olema selline klassikollektiiv, nagu see praegu on. Muidugi on see loomulik, aga siiski kurb.
Peab välja tulema sellest turvalisest maailmast, kus meid on üheksa aastat toetatud ja abistatud. Nüüd tuleb juba veidi iseseisvuda ja otsustada. Aitäh, et olite meiega need üheksa aastat! Tagasi vaadates olid need väga toredad aastad, mida me jääme meenutama. Oleme tänulikud, et me jäime teile armsaks ning kõigi nende ärritavate hetkede kõrval oli ka midagi head, mida meenutada.
- Klassi esindus “Üheksa aastat koos ühes klassi veeta mõjub kõigile, arendades parimal juhul klassi suhted tasemele, kus iga õpilane hoolib teistest.”
Mida arvavad üheksandikud oma klassikaaslastest? Joosep – Krossimees. Tahab võimalikult kähku asjad valmis teha, et pärast tunde krossi sõitma minna. Teeb nalja ja esineb palju.
Helerin – Väike auruvedur, kes alati kõigi klassiasjadega seotud on. Leiab aega olla kõigiga sõber, tema ideedeküllus on inspiratsiooniks kõigile.
Heino – Poole kohaga juutuuber, teeb hirmsaid nägusid ja hirmutab inimesi. Ta on kõigi hea sõber ja hoiab ka oma kohmakusega tuju üleval.
Ainar-Sten – Räägib kiiresti ja räägib asjalikult. Uhke ja sportlik poiss, teadmised on mitemekülgsed ja rikkalikud.
Erik – Mees nagu orkester - ja seda ka sõna otseses mõttes, mängib igat pilli kui vaja ja laulab kah veel peale, kirjanik ja klassielu ja melu edendaja.
Annabel – Veidi ulakas tüdruk, kes on klassis kuulus arvutimängude mängimise tõttu. Tavaliselt vaikne, kuid samas väga tark ja arukas.
Kristjan – Temast paremat sõpra on raske leida. Peab oma lubadusi, väga arukas ja loomu poolest rahulik, vaieldamatult klassi kõige töökam ja targem õpilane.
Karmen – Vaikne, ent väga heade mõtetega tüdruk. Mõtleb rohkem, kui ütleb. Leiab väiksemateski asjades nalja, mistõttu võib teda pidada klassi rõõmsaimaks õpilaseks.
Ken – Klassi kobiseja, kes suudab kõik pilvedest taas reaalsesse ellu tuua. Räägib palju ja kui midagi vaja teha on, siis lausub: „Erik teeb!“
Angeelika – Vaikne, kuid räägib lähedaste inimestega palju. Sisimas peitub temas veidi ulakas ja metsik hing, kes õigel hetkel võimust võtab.
Karl – Väga sportlik poiss, kes käib alati igal võistlusel, ka väikest viisi naistemees, suudab alati teha nalja ja klassi tuju üleval hoida.
Helen – Tüdruk, kes on kuulus oma võime poolest must valgeks rääkida. Kuigi iseloomult veidi metsik, on ta suuteline seda täielikult varjama ja täiega laisklema.
Werner-Veiko – Teab palju Kolumbuse, Peeter I ja muude kuulsate inimeste kohta. Meister tunni ajal laulmises ja häälte tegemises.
Kert – Sarkastiline, mõtleb vasakule ja kui vaja, siis ka paremale, tögab aegajalt teisi, kuid seda siiski heatahtlikult.
Alar - Tark poiss, ent tihti väga laisk. Parema meelega jääks tagaplaanile, kuid see tal enamasti ei õnnestu, sest rohkem on vaja rääkida, kui vait olla.
Kenneth – Naistemees, ulakas poiss, oskab teha nalja, kuid on samas aus ja otsekohene, ei karda alati enda arvamust avaldada.
Paul – Sarkastiline ja sarmikas, hea huumorisoonega füüsik, kes teeb nii vähe kui võimalik ja punnitab samaaegselt sellest maksimumi välja.
Õpetaja Raili Linn - Pabistab ja muretseb palju, aga kui lõpuks klass millegagi hakkama Aidar - Vaiksemapoolne poiss. Tundi- saab, siis kiidab des käib siis, kui tuju tuleb. meid taevani.
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
19
9. klassi l천puaktus toimub 13. juunil kell 13.00 Lihula Kultuurikeskuses.
20
12
Sel aastal lõpetab meie kooli 73. lend. Eelmine lend tõi koolilehes “Tikker nr 8” välja erinevaid näitajaid, mida nad palusid selleaastastel lõpetajatel järele teha. Meie klassi lõpetab sel aastal 11 tublit noort. Selle numbri me ületame eelmise lennuga võrreldes peaaegu kolmekordselt. See ei ole haridusministri arvates küll mingi suur klass, aga oleme õnnelikud selle üle, et kohalik omavalitsus lubas nii meil kui ka kindlasti järgmistel lendudel saada gümnaasiumiharidust just Lihulas. Medalistide arvuga me alla ei jää, meil on neid samuti kolm, aga osakaal lõpetajate arvust ei ole mitte 75% vaid hoopis 27%. Ma arvan, et see ei ole mitte allajäämine 72. lennule, vaid see on hoopis positiivne, et meid on lõpetamas lihtsalt rohkem. Eelmiseid lõpetajaid oli küll vähe, aga seeeest olid seal klassis multifunktsionaalsed tegijad. Sama võib öelda ka praeguste lõpetajate kohta. Praeguses klassis on maadleja, krossisõitja, lauljad, kooli suurürituste korraldajad (siin muidugi on kaasatud ka Heini eelmisest lennust). Samuti on meil autojuhtide arv suur. Taksojuhtideks just neid vist pidada ei saa, aga kui vaja, siis viivad ka sõbrad ja tuttavad sinna, kuhu vaja. Minule teadaolevalt siilikogu meil kellelgi ette näidata ei ole, aga erinevatelt spordivõistlustelt saadud karikate koguarv on sellel lennul kindlasti aukartust äratav.
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
Lihula Gümnaasiumis oma kooliteed alustanud ja kõik kaksteist aastat siin õppinud noorte osakaal on 64% ja ülejäänud 36% on tulnud meile kolmest ümberkaudsest koolistKasari põhikoolist, Tuudi ja Metsküla algkoolist. Kui eelmine lend oli matemaatikatundides pidanud käima üle 500 tunni kolme aasta jooksul, siis praegune lend on saanud õppida hoopis laia kui ka kitsast matemaatikat. Ainuüksi 12. klassis on laiad matemaatikud pidanud ülesandeid lahendama peaaegu 200 matemaatika tunnis. Seega võib julgelt väita, et kolme aasta peale kokku on neid tunde samuti tublisti üle 500. Tundub, et selline matemaatiktundide arv ei olegi enam ulmevaldkonda kuuluv, vaid see ongi gümnaasiumi igapäev. Lisaks matemaatikale on 73. lend saanud valida oma gümnaasiumi ajal kõige rohkem valikaineid. Neid on olnud seinast seina alates rahvuslikust käsitööst ja lõpetades filosoofiaga. Ja sinna vahele jääb suur hulk aineid, mida on siinkohal keeruline välja tuua. Statistika juurde ka veidi klassijuhataja heietust. Iga järgnev päev ei ole enam sama mis oli eile. Ajad muutuvad, õpetajad vahetuvad, aga see nägu, mis on meie koolil praegu, on suuresti just 73. lennu nägu. Nüüd olete kirjutanud Lihula Gümnaasiumi ajalooraamatusse oma peatüki, mis jääb paljudele väga kauaks meelde. Meelde jäävad just oma särava olemuse, ettevõtlikkuse, õpilasesinduses tegutsemi-
se ja koolile palju tuntust toonud suurürituste algatajatena. Ma ei ole veel väga kaua koolis tööl olnud, aga järgmisel vilistlaste kokkutulekul on mul OMA klass, kellega koos olla. See, et olen nii kaugele jõudnud, on lihtsalt suurepärane! Kõik need kolm aastat on möödunud väga kiiresti. Igasse õppeaastasse on jäänud vahvaid tegemisi. Siin võib välja tuua koolis toimunud peod kui ka väljasõidud, teatrikülastused, riigikaitselaagrid jne. Ma olen neid noori tundma õppinud, aga samas on neis kõigis veel mingisugust salapära, mida teised saavad avastada. Üks on kindel, et kui edaspidi peaks nendega “lahingusse” minema, siis teen seda julgusega südames. Vahel tundus küll, et midagi organiseerides ei hakanud asjad kuidagi edenema, aga ma ei tea, kust nad võtsid need ideed ja jõu ning väga lühikese ajaga olid juba võimelised mägesid liigutama. Mulle meenuvad siinkohal mitmed koolis toimunud ettevõtmised ja peod. Toredad olid meie iga-aastased õppeaasta lõpetamise õhtud minu juures maal. See on selline mõnus olemine, kus sundimatus õhkkonnas saime meenutada tehtut ja kus saime teha ka tulevikuplaane. No ja loomulikult on kõige eredamalt meeles meie lõpureis Tšehhi. See oli suurepärane võimalus olla koos ja vaadata maail-
ma. Siinkohal suured tänud lõpetajate vanematele, kes meile sellise võimaluse andsid. Sellel reisil leidis 73. lennu jaoks olulise tähenduse sõna “elu”. Selle tagamaid ma siinkohal selgitama ei hakka, aga asjaosalised ise teavad täpselt, mida nad sellega mõtlesid. Sellest sõnast johtuvalt sai ka meie tutipäeval istutatud puuks just elupuu. Tahan öelda veel seda, et ma hoolin nendest noortest väga ja olen palju kordi selle aja jooksul kogenud, et nad hoolivad ka minust. Armsad olid minu sünnipäevad. Sel aastal vaatasin nende poolt kingitud lilli ja märkasin, et ilmselt alateadlikult olid kõik lilled ilusas päikseliselt kollases pakendis. Minu meelest on selles oma märk: nad ongi säravad, soojad ja SUURED nagu päike, seda nii minu kui ka kooli jaoks. Ma olen püüdnud neid alati mõista. Olin olnud õnnetu kordadel, kui nemad olid õnnetud ning mul polnud võimalust või oskust aidata, aga uskuge, ma andsin endast alati parima! Lõpetuseks tahan öelda teie paljude jaoks esimese klassijuhataja, Eda abikaasa kuldsed sõnad: „Sõitke kõik oma sõitu. Leia oma tee, mida mööda minna ja vali selleks õige kiirus. Ära muretse, kui keegi sinust mööda kihutab ja kui vaja, sõida ise mööda. Oluline on see, et te kõik jõuaksite kohale!“ Kõike head edaspidiseks!
- klassijuhataja Liina Vaimla
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
73. lennu lõpetajad on: Kaisa Esko, Kairo Evert, Maarja Jalakas, Joonas Kaskmäe, Riina Kivisalu, Gerda Oad, Remo Oosim, Kert Pääbo, Geithi Rammul, Jaanika Teppan, Kuldar Veek, Evelin Kappar, Koidu Kütt, Raili Küttmann, Taavi Lepp
21
12. klassi lõpuaktus toimub 20. juunil kell 15.00 Lihula Kultuurikeskuses.
22
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
Sõnu ritta seades... järele, aga kööki minna ei tihanud. Mõte sellele tekitas kõhedust. Tüdruk televiisoris jõudis koju, lülitas arvuti sisse, õuest kostus kirikukella 12 lööki. Heitsin automaatselt pilgu oma seinakellale, jäänud olid päeva viimased minutid. Kokkulangevus hirmutas mind. Tundsin külma higi otsa ees. Õudukas läks tegevus edasi. Neiu kirjutas arvutis kirja, kui järsku kustusid tal toas kõik tuled. Kuulsin mingit klõpsatust ning minu ainuke valgusallikas - akvaariumituli kustus. Jälle oli tegevus filmist mulle justkui tuppa astunud.
Sattusin täielikku paanikasse, lükkasin laua jalaga järsult diivanist eemale, viskasin teki ümbert ära ning lõin tugeva käehoobiga mööda lülitit. Tuba muutus täiesti valgeks, panin viimase kui valgusallika ruumis põlema. Rahunesin maha, tegin endale köögis uue tee ning võtsin taas pleedi ümb e r . Ma ei suutnud enam täielikult filmi süveneda, toimuv oli mind piisavalt ehmatanud. Tajusin kõiki väiksemaidki helisid. Möödunud oli veerand tundi, järsku tundsin, et polnud enam toas üksi...
naabrimees vedelasse liha-
heke liha peal, uurin kus-
ga tüütu, et ta saaks aru
lendan,
leemekastmesse. Kurb ko-
kohas on mahlasemad suu-
„Minuga nalja ei tehta!“.
tiivad teevad kiiret tööd.
he. Ei hakka ise riskima,
täied. Siis lasen jalakestel
Nalja on nabani….. Ja äk-
Maandumissihtpunktiks on
ega see kaste nüüd nii hea
käia. Järsku lööb mu tasa-
ki LAKS! Maandun abitu-
kauss kartuliputru. Teen
ka ole, et elu hinnaga riski-
kaalust välja tugev tuuleiil.
na
paar auringi, viskan jalga
da.
Tõmban jalad keha ligi ja
puks…
Üksinda kodus ANNA LUUK VIII klass
Ühel reedeõhtul sättisin end vaikselt teleka ette. Lootsin leida mõne hea filmi, mida vaadata. Tõmbasin end mõnusalt teki sisse kerasse, panin kuuma tee lauale, kustutasin kõik tuled peale akvaariumi oma ja hakkasin pulti klõpsutama. 10 minutit läks mööda, kuni midagi vaadatavat leidsin - õudukas. Tavaliselt ma neid ei vaata, kuid seekord juhtus teisiti. Ma isegi ei tea miks, tundus väga imelik käitumine minu poolt, arvestades, et olin üksi kodus.
Film rääkis tüdrukust, kelle kätte sattus video, mida vaadata ei tohtinud. Loomulikult sai temast uudishimu võitu ja ta pani selle käima. Video ise polnud kuigi hirmutav, kuid lõpp küll. Seal väitis vanem daam, et vaataja sureb 24 tunni jooksul. Film oli väga põnev, polnud nagu tavaliselt vere valamist ega piinamist. Lihtsalt tundsin, kuidas pinge järjest kasvas. Õudseks tegi asja ka muusika, mis tekitas külmavärinaid ja läks järjest valjemaks. Tõmbasin end aina rohkem kerra, peaaegu et piilusin teki alt helendavat ekraani. Tekkis isu uue tee
Kärbsena õhtusöögilauas KAISA ESKO XII klass
Lendan,
sõbrale kärbsele, kes juba
Võtan suuna liha
lendan eemale. Aken ju
täis kõhuga aeglaselt vastu
poole. Tahan ju tervislikult
lahti ei olnud? Ahaa, jälle
lendab. Kauss on juba sil-
toituda, aga säh sulle, va
see inimene, on ikka jultu-
mapiiril. Veel üks pööre
inimesed. Porgand on liiga
mus. Vehib siin kätega ise
kastmekausist vasakule ja
tervislik, nii äärmuslik ma
meie rahumeelsete kärbeste
olengi kohal. Võtan juba
ei ole. Kui tahaks mulla-
sööki näpates.
hoo maha, kui näen, kuidas
mekki, sööksin õues oma
Saan päris kurjaks,
üks suur ülbik kausi ära
kõhu täis. Jätkan teekonda
aina üks terroriseerimine.
tõmbab. No mida! Jälle
liha poole, tundub siga ole-
Eks panen siis tiivad kiire-
need inimloomad terrori-
vat. Mmmmmmmm, mu
mini tööle ja pinisen nii
seerivad vaeseid olendeid.
lemmik. Peab pärast koka
valjult, kui oskan ja võtan
Nördimus on päris
juurest läbi lendama ja paar
suuna inimese poole. Tiiru-
suur, oleks ju väga kartulit
tänulikku tiiru ümber tema
tades
tahtnud. Kastme kallale ka
tegema.
vehklemine veel rohkem
ei kipu minema, sest alles eelmisel
nädalal
uppus
Õnneks
ajab
mulle
tema
maandun
naeru peale. Laskun talle
probleemideta. Siblin vä-
pähe ja kätele, olen meele-
kartulikaussi….
Lõ-
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
23
Kes varastas lapse? SVEA STAHLMAN VIII klass
Ühes Rootsi suures linnas elas jõukas perekond: ema, isa j a pooleteistaastane poisipõnn Karl. Naine oli lapsega kodus ja isa töötas pangas juhtival kohal. Karl oli väike väänik ja tihti ei lasknud vanematel öösel magadaaina nuttis ja nuttis. Ühel tavalisel teisipäeval viis ema Karli õue lõunauinakut tegema. Kuna eelmine öö oli tal peaaegu magamata, siis heitis noor naine korraks pikali. Natukese aja pärast pereema ärkas. Ehmatus oli suur, kui ta aknast välja vaadates last aias ei näinud. Küll Kadri otsis, aga ei olnud põnni kuskil! Suures ärevuses helistas mures ema
mehele. Peatselt jõudis Karli isa Toomas koju ning otsis kogu aia ja maja läbi. Last ei olnud. Mees helistas politseisse, et teatada Karli kadumisest. Naine nuttis lahinal ja kujutas igasuguseid hirmsaid asju oma pojakesega ette. Toomas lohutas oma abikaasat nii, kuidas suutis, ja lasi politseiniku, kes just kohale tuli, majja. Uurija esitas palju erinevaid küsimusi. Muuhulgas ka raha, sõprade ja vanavanemate kohta. Õhtul politseinik lahkus ning lubas Karli tagaotsitavaks kuulutada. Lapsevanemad langesid masendusse. Kodus oli nii vaikne ja hirmutav ilma pisipõnnita. Samal tänaval viis
maja edasi elas kuueaastane Sandra, kes vaikselt oma toas mängis. Ta oli nii õnnelik, sest leidis õuest endale elus nuku. See poissnukk oli tumedate juustega ja mõnusa suurusega. Kuid laps kippus jorisema ja tüdruk toppis talle kommi suhu, et talle head meelt teha. Poisike ei jäänud ikka rahule. Küll Sandra katsus mähet ja pakkus erinevaid mänguasju. Mitte miski ei aidanud. Plikatirts oli segaduses. Ta tegi ju täpselt nii, nagu oli teinud poisi emagi, kui Kadri nende majast mööda jalutas. Sandralgi kippus juba nutt peale. Mis ta sellise karjuva „nukuga“ ikka peale hakkab. Tüdruk tiris põõ-
sast lapsekäru välja ja upitas poisi sisse. Sandra viis selle viripilli tagasi sinna, kus ta ennist üksinda oli olnud. Karjugu siis nii palju, kui tahab! Vaevalt oli plika jõudnud väravast välja lipata, kui õue tormasid üks mees ja naine. Imelikud inimesed, mõtles Sandra, musitavad ja kallistavad seda karjuvat poisipõnni. Sandra ei nutnud kunagi, aga ikkagi keegi teda ei kallistanud. Lapsehoidja käskis tasa olla ja ema-isa olid kogu aeg tööl. Tüdrukutirts mõtles, et äkki peaks temagi lasteaiast ära kaduma, et keegi teda hiljem soojalt kallistaks.
sama hästi võib olla see aas või jää, kui otse kõndida, ehk ei koperda. Samas olen enam kui kindel, et püsin veel teel. Ammu pole kuulnud ühtegi häält. Kus on autod või mingigi märk tsivilisatsioonist? Kõike, mida arvan tunnetavat, on kindlasti vaid mu mõtte vili. Aga kui ei ole? Otsustasin muuta suunda. Kindlasti polnud see õige valik, aga kaua jõuab inimene otse kõndida. Sammud selja taga või äkki kõrval? See ei saa olla enam tekkinud mõte hirmust. Juuksekarvad tõusvad püsti ja jalad ei kanna enam. Miks on ümberringi nii pime? Miski sahistab põõsas, nüüd lõppeb seegi. Küllap me kõik teame, mis juhtub pimeduses krabistajatega. Tahak-
sin jääda seisma, sest kuhu viib küll tee, ning endalegi üllatuseks märkan, et teen seda juba. Tunnen kedagi oma juustes. Raske on hingata ja mõistan, et ega ma enam ei suudagi. Vajun istuli. Käsi toetub vastu maad ja see on ju sile, külm maantee. Siin on sõitnud palju autosid. Varsti on hommik ja ma pole enam üksi. Kuulen hingeldust kõrva ääres. Parandan oma mõtet - ma pole ka praegu üksi. Pimedus elab liiga kaua. Tunnen, kuidas kõik mu kondid on üksteise otsa vajunud, nagu oleksin nüüd vaid üks plekk teel. Ma pole enam kindel, kas seisan või leban, kas mu silmad on kinni või lahti, kas üldse hingan veel, kuid tean, et mind on saadud
kätte. Tunnetan teda oma juustes, kõrvades, ninas ja kehal. Ta lausa nagu tantsib, võib-olla isegi laulab, tuulgi muutub külmemaks, nagu hakkaks sadama, ilmselt sajabki, aga hommik ei tule veel niipea, kui üldse enam tulebki. Keegi ei sahista põõsas, isegi nendest on ta jagu saanud. Valgus, linnulaul, hommik. Avan silmad ja avastan end kodu värava tagant. Keha on tuim ja valus, juuksed sassis ja silmad rasked, kuid südames on kergendus. Kui hea tunne on nüüd hingata või kuulda automüra, liigutada oma jalgu ja näha kõike enda ümber. Kas tõesti oli see kõik vaid kõige halvem unenägu või varitsebki meid kõiki oht ka oma koduaia taga?
Pimedas ei näe JOHANNA LIPP
VIII klass
Kui pimedus laskub maale, linnulaul vaikib ja tuul tõuseb. Nüüd tärkab kõik, mis sureb valguses ja elab öös. Kuskil krõbistab midagi, vilistab kõrvus, sasib juustes, vilksatab silme ees. Äkki nüüd ongi aeg karta. Just praegu võib olla keegi mu selja taga, aga ma ei tea, sest ei näe, ei tahagi, võib-olla parem ongi. Tuleb oodata päevavalgust, mis viib mure, hirmu ja segaduse kuni järgmise hetkeni. Möödas on kindlasti juba tund või isegi kolm. Samas aeg nagu veniks, seisaks. Pimedus rusub õlul juba kaua, kuid miski oleks nagu veel kallal. Kottpimedas maanteed ei olegi enam maanteed,
24
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
Kindel plaan LIISA RAAVEL VIII klass
Proua Kits korjas esikust peeglilaualt oma asjad kokku, võttis nagist mantli ja pöördus siis üle ukse elutuppa laste poole: „Vaadake, et te siis head lapsed olete. Igale võõrale ei maksa ust lahti teha. Tulen umbes viie ajal, kui midagi on, helistage. Ah jaa, söögiga saate ehk ise hakkama, ostsin eile külmkapi täis.“ Niimoodi jooksujalu ta lahkuski. Tegelikult oli see harukordne, et ta lapsed üksinda koju pidid jääma. Kuid halbade asjade koosmõjul oli kõiki kolme tabanud kerge viirushaigus ja just täpselt täna oli tema töö juures oodata audiitori külaskäiku. Nimelt töötas proua Kits riigifirma finantsosakonna juhatajana ning audit oli iga-aastane täpne rutiin, kust mingit kõrvale hiilimist ei saanud olla. Muidugi oli olemas ka härra Kits, kuid tema tiirles viimastel aastatel veoautoga mööda Euroopat ringi, sest hiljuti osteti perele uus elumaja Viimsi servale ning nii majalaen kui soetatud sisustus vajasid õigeaegset tasumist. Josephine Lorelaine, Wilhelm Sebastian ja Julie Henriette kõndisid alles unistena mööda maja ega osanud veel oma vaba olekuga midagi peale hakata. Nohu ei olnud ometigi nii piinav haigus, et see mõnusat äraolemist poleks lubanud. Kodus olid nad Jossu, Villu ja Juuli, aga ema
Maie ja isa Jaak olid juba varakult mõelnud laste tulevikule ja sellesse kuulus ka kõlav eesnimi. Äkki kõlas uksekell. Lastest noorim, 6-aastane Jossu, jooksis ukse juurde ja küsis kombekalt: „Kes on?“ „Tere päevast! Kellega mul on au? Mina olen härra Hunt. On aeg…“ „Teil võib ju aeg olla, aga meie ema ei lubanud võõrastega tegemist teha,“ vastas Jossu ja lahkus ukse juurest. Seepeale tegeles igaüks oma asjadega edasi. Tunni pärast helises uksekell uuesti, seekord pikemalt ja nõudlikumalt. Jossu ei lasknud ennast enam multikate vaatamisel segada ja nii pidi ennast ukseni venitama Villu. „Tere päevast, kas te olete kuulnud….?“ „Millest?“ tundis Villu huvi. Tema oli juba 10aastane ja väga uudishimulik. „Meie teeme teisiti, mul on siin teile mõned tutvustused, kas saaksin nendest teile rääkida. Minu nimi on Ants Susi.“ „Meie jaoks ei ole see huvitav, pealegi ei lase me igaüht sisse, kui midagi vaja, pistke postkasti.“ Wilhelm Sebastian läks seepeale kööki, et midagi mõnusat ampsata, samas tundis ta olevat kasulik tass kuuma teed sisse luristada. Möödus mitu tundi ja lapsed hakkasid tihedamini kella poole kiikama, sest ema tulekuni polnud palju
aega jäänud. Kuid taas helises uksekell. „Sinu kord,“ hõikasid nooremad Juulile. „Tere, kuidas ma saaksin kasulik olla?“ tundis Julie huvi. „Tere, mina olen Villem Võsa. Mul on kindel plaan…“ Seepeale tormasid kohale nooremad lapsed ja arvasid, et kui on kindel plaan, siis peab see ju midagi kindlat olema. „On aeg“ tähendas tavaliselt seda, et kui neid hommikuti äratati, siis oli veel tubli tükk aega enda sirutamiseks. Teeme teisiti oli nende perel aastatagune teema, kui uude elukohta koliti. Aga kindel plaan! See oli siis, kui isa kodus ja ühiselt midagi vahvat ette võeti. Ootamatult avas Wilhelm Sebastian ukse. Ukse taga seisis tegelikult kaks meest. Edasi toimus kõik väga kiiresti…. „Visiidi“ algusest ei olnud möödunud veel tundigi, kui proua Kits oma kirsipunase Audi koduväravast sisse keeras. Autost väljudes jäi talle esmalt silma roheline paberileht, mis postkastist välja tolknes. Siis jäi ta tardunult seisma. Majauks seisis pärani lahti, äärepealt oleks ta millelegi peale astunud. Telekapult! Maie Kits tormas majja. Seda kaost, millega ta silmitsi seisis, pole sõnadega võimalik kirjeldada. Aga lapsed? Kus on lapsed? Hetkeks ta nagu kuulis midagi kobinataolist. Tõepoolest: keldrist kostis mingeid helisid. Ema jooksis asjadel
komistades keldriukseni, kuid see oli lukus. Järgmine võimalus oli sinna jõuda õue kaudu läbi garaaži. Sealt ta siis lapsed leidiski. Nendel aga polnud mingit arusaadavat seletust. Kõige kiiremini kogus end hoopis väike Josephine ja ulatas emale telefoni, et see politseile helistaks. Saabunud seadusvalvuritel jäi aga tuvastada, et kurjategijad olid töötanud professionaalselt ja kinnastega ning võtnud kaasa kõige väärtuslikuma: kodutehnika, ehteid ja maale. Oma „töö“ käigus mittevajalikud esemed olid nad lihtsalt eest ära visanud. Politseinikel jäi veel ema lohutada sellega, et hea, et nad lastele viga ei teinud, vaid need jalust eest keldrisse kinni panid. Politseinikud lahkunud, istus ema murest murtuna kööginurgas, kuid siis meenus talle äkki, et tema töökaaslase mehel on detektiivibüroo. Ta hankis telefoninumbri ja võttis ühendust härra Jahimanniga. Too lubas asjaga tegeleda, hea raha eest muidugi. Möödusid kuud, kuid lahendust ei saabunudki ja need kurikaelad jäid tabamata. Mis siis muud, kui isa Kits käis kodus veel harvemini ja töötas pikemaid päevi, et uued asjad muretseda. Sõnu „kindel plaan..“ ei olnud peaaegu enam üldse kuulda ja ega keegi neid sõnu enam kuulda tahtnudki.
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
25
Panda ümbermaailmareis HELERIN LEEMETS IX klass
Elas kord Eesti läänekallaste läheduses panda. Ta oli lühikest kasvu ja laiguline nagu pandad ikka. Oma suhtelisel lühikese elu jooksul polnud ta jõudnud teha eriti midagi. Küll aga oli suur soov avastada teisi riike, kultuure, keeli ja muidugi ka teisi pandasid. Panda asutas end teele 2017.aasta 15.juulil võttes otsuse, et läbib teekonna jalgsi. Plaan oli rännata täpselt aasta. Oma kodu ja majapidamise jättis siili hoolde, kuna talv oli ka tulekul, siis oli see siilile täpselt hea koht talveuneks. Panda hakkas liikuma lõuna poole. Lätist ostis ta pikaks teekonnaks kaasa kommi. Paari päevaga oli ületanud juba Läti-Leedu piiri, kus juhtus esimene tagasilöök. Nimelt on keelatud Leedus omada Läti komme, mispärast pidi panda oma kommivarud ära andma ning talle öeldi: “Kui sa kunagi peaks siit uuesti läbi juhtuma ja kodu poole minema, siis võid kommid tagasi võtta, seniks aga head teekonda!” Panda oli tõsiselt ehmunud, kuid õnnelik. Tema esimene
mõte oli, et äkki ta ei võigi enam edasi minna, kuid õnneks asjad nii polnud. Ta liikus muretult edasi ja jõudis Poola. Kuna ta oli koolis tublisti geograafiat õppinud, siis panda teadis, et Poola lõunaosas on mäed ning tema soov oli nii väga nende tippu ronida. Selleks ajaks, kui panda oli juba paar nädalat rännanud tegutses siil tema kodus. Siil oli sõbralik, ent vahel liiga julge. Nii ta kutsuski omale külla sõbrad, muidugi panda majja, ning tegi seal väikese peo. Pahaaimamatult tühjendasid nad panda sahvrit, kus osaliselt olid ka juba talvevarud. Pidu kestis paar päeva ning selle käigus sai otsa panda kogu tagavara. Vahepeal jõudis panda mägedesse. Ta sattus nendest väga suurde vaimustusse ja mõtles, miks ei võiks Eestis selliseid olla. Mäed ületas ta 3 päevaga. Käes oli juba teise nädala neljas päev ning panda liikus edasi otse Slovakkia poole. Seal tahtis ta käia ühes kohvikus, oli kuulnud jutte, et kohvik on pandadele mõeldes loodud. Menüüs on kõikide pandade lemmiktoidud
ning -joogid. Juba kaugelt silmitses ta suurte akendega maja, mille küljes oli suur silt ja erinevates keeltes oli seal kirjas „Pandade lemmikpaik”, esindatud oli ka eesti keel. Ta astus sisse ning nägi väga palju erinevate kasukatega pandasid. Kasukamuster olenes sellest, mis riigist panda pärit oli. Kohvikus olid sel hetkel kohal Hiina, Poola, Saksamaa, Läti, Rootsi, Hispaania ja Taani pandad. Muinasjutu panda istus lauda ja kuulas hoolikalt teisi keeli. Talle meeldis eriliselt saksa keel, selles oli midagi salapärast. Ta alustas vestlust saksa pandaga, nad rääkisid inglise keeles ning mõistsid teineteist väga hästi. Panda peatus kohvikusse pikemalt kui plaanitud. Kuulas seal erinevaid reisijutte ning otsustas, et ta ei viitsi rohkem rännata ning suundus Eestimaa poole tagasi. Reisi otsustas ta lõpetada minnes läbi Saksamaa Taani ja Taanist Rootsi ning Rootsist laevaga Eestisse. Enne teekonna algust saatis siilile telegrammi: “Olen tagasiteel, loodan, et oled mu maja hästi hoid-
nud ning toitu mõõdukalt söönud, Panda.” Kui siil telegrammi kätte sai, oli panda juba laevaga Eesti poole teel. Siil ehmus korralikult ning mõtles, kuskohast saaks ruttu kõik toidu asemele. Alguses ta ju mõtles, et uuel kevadel ja suvel paneb kõik tagasi, aga siis selgus, et panda tuleb varem ning jama oli majas. Siil jooksis küla vahel nagu sireen ja hõikas igasse majja, kus elasid loomad, kes olid peol käinud: “Hädaolukord, palun süüa.” Nad olid kokku leppinud, et see on hädahüüd juhuks, kui kiirelt on vaja sahver uuesti täis saada. Sahver täitus ruttu ning panda saabus koju olles õnnelik, kuid väsinud. Tänas kiirelt siili ja ütles: “Sulle võib teinekordki maja valvamise usaldada,” ning läks magama. Nüüd käibki panda vahel reisidel, kuid ümbermaailmareisil pole ta siiani suutnud ära käia.
26
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
Punase Nokia seiklused LIISA RAAVEL VIII klass
Elas kord üks 15eurone telefon , mis seisis nukralt ühes Elisa kaupluses üksikus nurgas. Tema nimi oli Nokia. Nii ta vähemalt arvas, sest sedasi oli talle suurte tähtedega peale kirjutatud. Telefon oli küll ise punane ja läikiv. Kapp, kuhu ta välja pandud oli, säras päikese käes. Aga ikkagi oli tema mudel juba ajast maha jäämas ja keegi tema kodukapi ees eriti ei seisatanud. Ega ta seal üksi polnud, riiul allpool olid kohad sisse võtnud klapiga Samsung ja siniselt läikiv Siemens. Nurgakapi juures ei käinud palju rahvastpäeva jooksul ehk mõned. Suurest igavusest otsustas Nokia, et loeb päevased külalised kokku. Sellel päeval sai ta 6 uudistajat. Ta arvas nendes äratundvat ühe vanahärra, kes raske sammuga poodi sisenes. Paari tunni möödudes seisatas kapi ees vanamemm, too vaatas mõtlikult, piilus rahakotti ja ohkas. Ju oli talle see 15 eurotki suur raha. Nokia oli tähele pannud, et mõnedel päevadel käis poes vilkam sagimine, siis tundis rahval raha rohkem käes olevat ja mõni nimetas seda valjuhäälsemalt palgapäevaks. Järgmisena tormasid kapi juurde teismelised Sille ja Ville, nende kannul ema ja isa. Kui aga Ville märkas Nokia kõhu peal ilusaid nupukesi, raputas ta pead ja tormas järgmise riiuli poole. Isa kutsus teda küll tagasi, kuid ema ja Sillegi raputasid otsustavalt pead. Möödus mitu tundi ja enam ei lähenenud keegi. Akna taga hakkas juba pimedaks minema, kui äkki ligines kapile juba tuttav kuju.
Seesama vanahärra, kes hommikupoolikul uudistamas oli käinud. Härraga oli kaasas prillidega pikk noormees, keda Nokia teadis kui müüjat poe teisest servast. Nokia sirutas ennast võimalikult nähtavale, püüdis oma punast värvi veel rohkem helkima panna. Pikk poiss avas kapi …. ja võttis riiulilt sinise Siemensi. Meeste värk! Ju talle meeldis sellepärast sinine, mis sellest, et maksis peaaegu poole rohkem – Nokia oli näinud, et sildi peal olid kõrvuti 2 ja 8. Nii möödusid päevad ja möödusid kuud. Punane Nokia seisis ikka omal kohal. Mõnikord käis mõni kena tütarlaps, avas ukse ja pühkis telefonidelt tolmu. Teinekord märkas Nokia, et mõnele naabrile pandi selline teistmoodi märk, mis koosnes kahest väikesest nullist ja kriipsust nende keskel. Siis võis juhtuda, et keegi naabritest kapist välja võeti ja karpi pakiti. Talle ei pannud keegi mingeid silte juurde, ta oli niigi odav. Pikast ootamisest hakkasid telefonile pisarad silma tikkuma, aga ta teadis, et need olid talle keelatud. Ta nimelt oli veel nii vana mudel, et ei olnud niiskuskindel. Ja siis ühel päeval seisatas kapi juures noormees, selline tagasihoidlik ja mõtlik. Nägi päris vaene välja. Nokia püüdis talle reipalt naeratada ja päikesekiiri püüdes särada. Aga tuli välja, et polnud väga vajagi. Seesama pikka kasvu müügimees tuli, avas kapiukse ja tõstis Nokia hellalt riiulist välja. Nokia jõudis enne karpi pakkimist kuulda, et noormees luges rahakotist oma viimaseid eurosid ja ütles müüjale, et kõigele
vaatamata on tal seda telefoni töölkäimiseks vaja kasutada. Noormees hoidis Nokiat korralikult, laadis kui vaja, nii et elul polnud viga midagi. Peremees oli viisakas ja töökas, tundus, et tal hakkas ka tööl paremini minema. Siis juhtus midagi väga hirmsat. Ühel lõunatunnil unustati Nokia kohvikusse lauanurgale. Noormees lihtsalt tõusis, võttis oma jope ja lahkus. Nokia peast käisid läbi hirmuäratavad mõtted, aga ta ei osanud ise heli tekitada, et teda märgatud oleks. Ei möödunud pikka aega, mustad nõudki olid veel laualt koristamata, kui lauda istus selline imelikku moodi mees. Oli selline must ja räpane, pistis Nokia kiirelt taskusse ja tõusis oma kohalt. Seal taskus oli pime ja vastik ja haises ka kuidagi imelikult. Nokia oli segaduses ja hirmul, siis aga kummardus see kole mees nii sügavalt, et telefon oleks äärepealt taskust tänavale kukkunud. Seepeale ilmus taskusse tema kõrvale, mingi hele paberitükk. Järgmisena mäletas Nokia seda, et räpased käed võtsid ta taskust välja ja asetasid riiulile. Punase suuga proua kontrollis paberit ja ulatas sellele mehele mingi rahatähe. Nokia leidis uue elupaiga riiulil uute ja uhkemate nutitelefonide kõrval. Läbi akna nägi ta, et poe ukse kohal oli silt KOMIS…. , ülejäänud jäi akna varju. Öösel vadistasid ülejäänud telefonid üksteise võidu, kui vahvad kodud neil olid olnud. Millised perenaised ja peremehed. Natuke ikka kirusid ka, sest enamus oli veel uue-
mate mudelite vastu vahetatud. Punane Nokia uinus kurvalt, lootust endale uut kodu leida väga ei olnud. Ent siis juhtus ime, hommikul sisenes poodi üliõpilase moodi noormees. Nokia teadis, et selliste triipudega mütsi kandjad õpivad kõrgkoolides. Too vaatas poes ringi ja näitas siis sõrmega Nokia poole. „Just sellist telefoni mul vaja ongi!“. Punase suuga proual polnud selgitusi jagada vaja, seda tegi üliõpilane ise. Nimelt olevat just selline telefon tema lemmik: odav ja mugav ja ilma liigsete vidinatega. Kiire pidavat ka olema. Nokia muigas endamisi, kui kuude kaupa riiulil lebada, hakkavad kondid kangeks jääma, aga eks tuleb nüüd usinasti ametisse asuda. Kuigi esialgu tundus Nokiale, et pensionipõlv on varsti käes, algas alles nüüd ta tõeliselt tore elu. Teda peeti vajalikuks, ta oli kogu aeg ametis. Õige pea sai ta sõbraks üliõpilase sõpradega, kuulis ja oskas hoida nende saladusi. Kui üliõpilane kooli lõpetas ja tööle läks, ostis temagi endal uue ja kaasaegsema aparaadi, kuid vana Nokia leidis endal auväärse koha üliõpilase lauasahtlis. Teda näidati vahel sõpradele ja räägiti kui antiikasjast. See nimi meeldis Nokiale nii väga, et ta nautis rahulikult oma vanaduspäevi ja meenutas pikki vestlusi, mis temaga tehtud. Kui üliõpilase naine veel suurpuhastust teinud ei ole, lebab punane nuppudega Nokia ikka veel kirjutuslaua alumises sahtlis.
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
27
Õuduste maja MARTIN TEPPAN VIII klass
Oli kord üks pere, kes tahtis endale uut maja üürida. Peres oli üks laps ja ema- isa. Lapse nimi oli Kristiina. Nad otsisid igalt poolt kuulutusi, et saaksid endale uue maja osta. Lõpuks leidsid ühelt neti leheküljelt ühe kuulutuse, mis pakkus suurt ja odavat maja välja üürida. Maja asus järve ääres. Nad võtsid kohe ühendust selle müüjaga. Niisiis said nad selle maja endale. Majaomanik oli rääkinud perele, et eelmised üürnikud olid kummalisel moel sealt majast kiiresti välja kolinud. Ta ei teadnud, milles põhjus oli. Kõik oli korras, nad seadsid ennast ilusasti majja sisse. Möödus mitu päeva, kui nad otsustasid endale koera osta. Osteti koer ja oldi väga rahul selle taluga. Ühel päeval, kui ema ja isa pidid kodust ära
minema, jäi Kristiina koos koeraga koju. Ta mängis koeraga, kuni ta kuulis üleval pööningul mingeid samme. Ta oli julge tüdruk ja läks vaatama. Üleval pööningul ei näinud ta kedagi. Vanemad jõudsid koju ja tüdruk rääkis neile selle huvitava loo ära. Saabus õhtupoolik, kus pere mõtles magama minna. Kui tüdruk hakkas magama jääma, hakkas ta kuulma jälle mingeid veidraid helisid. Ta jäi endale kindlaks, et kujutab neid endale ette, kuid siis otse tema voodi all tekkis suur plärin, mis tundus täpselt selline, nagu oleks keegi üle kitarrikeelte tõmmanud. Ta hakkas kartma ja jooksis ema tuppa. Vanemad küll magasid, aga siiski ta üritas magama jääda. Poolunes kuulis ta suurt kiunatust ja pärast seda vajus sügavasse unne. Hommikul ärganud, rääkis ta vanematele kõik loo ära, mis juhtunud oli. Vanemad
*** IRIS KIVISÄK VII klass
Hirmsas Tabeli kabeli aias juhtus üks veider lugu: Aegruum kaotas oma parema jala. Õhtu oli pime. Aeg ja ruum siblisid mööda rauast pakatavat teed, otse edasi. Nad kukkusid auku ning sulasid üheks. Vaikselt, jõudumööda rebis neljamõõtmeline aegruum end august välja. Ta üritas oma plasmalises olekus edasi minna. Kaks kandilist madu hakkasid teda taga ajama ja lükkasid ta punasesse sohu, kus ta ulpis kiratsevate kalade vahel. Kaugemalt lendas kohale üks roheline hobune, kes hammustas tal jala otsast ning lõpetas sellega ta piinad. Ühe jalaga aegruum viskas tunded, mis tal üle pea käisid, ümmargusse nurka ning jagunes rõõmuga kaheks tagasi ajaks ja ruumiks.
küll ei tahtnud uskuda, aga nad püüdsid temast aru saada. Alla esimesele korrusele minnes nägid nad midagi väga traagilist: nende koer lebas maas ja oli ära tükeldatud. Pere ei saanud aru, mis juhtunud oli. Kristiina meenutas vanematele, et oli öösel kiunumist kuulnud. Pere oli väga õnnetu. Nad ei suutnud uskuda, mis juhtunud oli. Nad püüdsid selle kõik unustada. Järgnes uus öö. Kõik läksid magama. Oli südaöö, kui järsku kuulsid kõik trepisamme. Kõik olid hirmul. Kui isa vaatama läks, polnud seal kedagi. Üritasid magama jääda, kui järsku kuulsid nad tugevat prõmmismist vastu nende magamistoa ust. Nad ei teadnud, mida teha. Isa läks uuesti vaatama ja oli ära pika aja, mille aja sees olid Kristiina ja ema juba magama jäänud. Hommikul ärgates
märkas ema, et isa ei ole tema kõrval voodis. Ta läks alla esimesele korrusele, pilt, mida ta nägi, oli šokeeriv. Isaga oli juhtunud sama mis koeragagi. Ema jooksis ruttu üles tuppa lapse järele, karjudes, et nad peavad sealt majast kohe ära põgenema. Nad jooksid alla esiukse juurde, Kristiina lahkus esimesena majast. Ema jäi veel viimaseid dokumente võtma, kui siis Kristiina õuest nägi, kuidas uks tema ema ees kinni läks. Kristiina kuulis ainult röökimist ja kiljumist. Ukseakna peale pritsis palju verd. Kristiina jooksis elu eest lähimasse bussipeatusesse, sõites kaugele ära. Ta viidi lastekodusse, kus tal oli hea olla. Järgmisel päeval oli ajalehes kirjas, et mõrvatud perekonna pääsenu hukkus täna öösel jõhkral moel: ära tükeldatud.
Ema hoolitsus HELERIN LEEMETS IX klass
Kui ma olin kahene, siis ei osanud hinnata veel. Ei osanud hinnata, kui tähtis on mu ema. Kindlasti hindasin, ent omamoodi. Ei öelnud tal iga päev, kuis armastan teda. Aastad möödusid ja kasvasin mina. Vanemaks sain ning taipasin siis, kui tähtis on tegelikult. Kui tähtis on tegelikult ema hool, millest jagub mulle, mu õele, mu vennale. Jagub kõigile, keda armastab minu ema.
28
T ik ker 2 0 1 5 (IV veer a nd )
Lihula G체mnaasiumi 4.-8. klasside esindajad k채isid maikuu viimasel n채dalal seoses Erasmus+ projektiga Soomes... ja nagu n채ha, tegid seal palju sporti.