Minu aasta Hollandis

Minu aasta Hollandis

Laura Larens lLarens

Hei! Mina olen Laura Larens ning 2019/20 õppeaastal käisin Youth for Understanding (YFU) vahetusaastaprogrammiga vahetusaastal Hollandis.

Otsustasin kirjutada raamatu, sest vahetusaasta on väärt kogemus, mida teistega jagada, selle aasta jooksul juhtub ka väga palju huvitavaid asju. Loodan, et see on nii mõnelegi abiks otsustamaks, kas vahetusaasta on neile. Lugemisel tuleb meeles pidada, et igaühe kogemus on erinev ning unikaalne, minu aasta järgi ei tohiks endale panna ootusi. Saate lugeda nii raskustest kui ka asjadest, mis läksid väga hästi. Ma ei hakka asju sugarcoate'ma (tegema paremaks, kui tegelikult on), kuna alati on elus tõusud ja mõõnad, nii on ka vahetusaasta üks suur rollercoaster.

Head lugemist!

Sisukord Minek AAS Esimene kohtumine Esimene päev koolis Sünnipäev Efteling Amsterdam Sinterklaas Action Koju?

Koju.

Mõned pildid loomadest Järelsõna

6 9 12 15 18 19 21 23 27 31 33 35 44

Minek Minu teekond vahetusaastale algas 13.08.2019. Esimene lend väljus 7:20 ning tuli 2 tundi varem kohal olla. Pidime ärkama juba 4 hommikul, et kella 5ks kohal olla. Enne lennujaamas olemist ei tulnudki sellist tunnet, et lähen aastaks kodust ära ning ei pruugi isegi lennujaamas kohale jõuda. Juba ELO-l (eelorientatsioon, kus toimusid erinevad töötoad ning saime oma lennukaaslastega tuttavaks) rääkisime, kuidas pole kohale jõudnud, et paari nädala pärast lendamegi minema.

Ma olin täiesti kindel, et lennule minek läheb ilma pisarateta ning on pigem rõõmus sündmus. Aga kohal olles tekkis küsimus, mis ma nüüd teinud olen. Miks ma minema lähen?

Kes mõtles, et see üldse hea idee on? Lennujaamas olid koos minuga mu vanemad ja parim sõbranna ning ka YFU vabatahtlik. Koos vabatahtlikuga tegime check in-i ning oligi aeg hüvasti jätta. Loomulikult valasin mina esimesed pisarad, kuigi olin öelnud kõigile, et nutt ei tohi., Sellepärast ma ei tahtnud, et mu sõbrad lennjuaama saatma tuleksid, sest ma teadsin, et see oleks liiga kurvaks muutunud. Selline tunne oli, nagu mu pere saadaks mu aastaks ajaks vangi, võibolla tekitas selliseid tundeid varajane kellaaeg.

Kui olin suutnud kõikidega hüvasti jätta, läksin väravatest sisse, üksinda oma lennukit ootama.

Pidin lendama ümberistumisega, mis pani veel rohkem stressi peale, kas ikka jõuan järgmisele lennule. Õnneks olin kurbusest nii tuim, et ei jõudnudki väga pabistada. Lennujaamas istudes olid mu silmad väga paistes ja punased (mul on alati väga hästi näha kui ma nutnud olen), õnneks keegi ei tulnud küsima, mis mul juhtus või kas kõik on korras. Esimene lend läks väga rahulikult ning Stockholmi lennujaamas leidsin oma tee väga kiiresti. Kui jõudsin õigesse kohta, mindi juba lennukile peale.

Amsterdami lennukis istusin vahekäigupoolsel istmel (Stockholmi lennukist ei mäleta ma üldse, kus istusin). Minu kõrval istusid üks poiss ja tüdruk, kes olid väga rõõmsad ning rääkisid väga palju, mis käis mulle natuke närvidele, sest olin ikkagi masenduses ning proovisin oma elu valikutele järele mõelda.

Amsterdami lennujaamas oli väga palju inimesi ning see oli väga suur, mis oli natuke hirmutav, aga õnneks on lennujaamas palju silte, mis juhatavad päris hästi õigesse kohta. Ootasin oma pagasit juba tükk aega ning siis tuli mulle Hollandi numbrilt kõne. Mul on juba Eesti kõnedele, mis tulevad võõralt numbrilt vastata väga raske, aga teadsin, et pean ennast kokku võtma ja vastama. Telefoni teisel pool oli YFU vabatahtlik, kes tuli vahetusõpilastele vastu ning ta oli mures, kus ma olen. Vastasin, et ootan oma pagasit, nad arvasid, et mu pagas on kaduma läinud, ning ütlesid, et ma ootaksin veel 10 minutit ning kui ei tule mu kohvrit, siis on see kaduma läinud. Minus tekkis väike paanika, kuidas ilma kohvrita hakkama saan, aga seal teleris oli kirjas, et minu lennu omad alles tulevad. Natukese aja pärast saingi oma pagasi.

YFU vabatahtlik ütles mulle, et veel kaks vabatahtliku ootavad mind kohe värava ees, aga mina ei näinud kedagi seal. Jällegi väga raske olukord minu jaoks, pidin helistama tagasi sellele Hollandi numbrile. Tuli välja, et nad olid üldse vale värava juures ning pidid minu juurde jooksma.

Kohe, kui nad minu juurde jõudsid, olid nad nii toredad ning aitasid mind kohvriga. Kohtusin teiste vahetusõpilastega ning tegime koos ka pildi. Kõik olid kohe nii sõbralikud ja võtsid mind väga hästi vastu. Bussis istusin koos Tšehhi tüdrukuga.

Sõitsime vahetusaasta alguse laagrisse, mis kestis 5 päeva (olin väga šokis, et see nii kaua kestab, sest mulle ei meeldi üldse laagrid). Bussis lõppes minule väga segane periood ning sain aru, et Hollandisse tulek oli ikkagi hea mõte. Ühel hetkel mõtlesin, et hakkan lugema päevi, millal ma tagasi koju saan, aga see mõte kadus kiiresti.

Väike pilt on sellest, kui saabusin viimasena Amsterdami lennujaama ning sain just teistega kokku. Pilt on pärit YFU Nederland Instagrami lehelt. Sain alles bussis aru, et YFU vabatahtlikud on kogu aeg arvanud, et ma olen Lätist: nagu näha, pole sellel pildil ka Estlandi kirjas. Nad vaatasid ka Lätist tulevate lennukite aegu ning sellepärast arvasidki, et olen kaua pagasit oodanud, seega lähtusid nad valest informatsioonist.

AAS - aasta alguse seminar Meie grupp oli esimene, kes kohale jõudis, ning kõik oli väga rahulik veel. Asusime kuskil Hollandi keskel, väikses külakohas.

Meile jagati toad ning ma olin koos 5 tüdrukuga (jällegi ei meeldi nii paljude võõrastega ühes ruumis magada). Kuna meid oli veel nii vähe, saime vabatahtlikult osa võtta erinevatest töötubadest. Koos Tšehhi tüdrukuga osalesime paaris töötoas ning väga tore oli, saime Gouda erineva vanusega juuste proovida ning Hollandi magustoitu vla'd, mis on pudingusarnane ning väga maitsev. Ühes töötoas istus üks uus poiss, keda me polnud varem näinud. Ta oli väga sõbralik ning küsis kohe, kust me pärit oleme, kui kuulis, et mina olen Eestist, lausus ta puhtas eesti keeles: “Minu nimi on Fabrizio, ma tulen Paraguayst.” Ma olin sõnatu. Ta oli korraks mures, kas ütles midagi valesti, aga küsisin kohe, kust ta eesti keelt oskab.

Ta seletas, et eelmisel aastal käis Hollandis Laura Eestist ning tema õpetas. Fabrizio oli suvine vahetusõpilane ning ta tuli kuskil jaanuaris ning läks ära detsembris.

Sama päeva õhtul saabusid juba teised vahetusõpilased.

Saime järgmisteks päevadeks endale ajakavad, kus mis töötoad toimuvad. Iga päev oli meil paar kohustuslikku töötuba, mille vahele mahtus mõni mäng. Saime igaks päevaks valida endale ka töötoa, mis tundus huvitav. Valikus olid näiteks Hollandi vandesõnad, õunakoogi valmistamine, spordimängud, rattaga sõitmise õpetamine, sest inimesi tuli ka sellistest kohtadest, kus ei sõideta väga rattaga, aga Hollandis on ratas väga tavaline liikumisvahend ning enamik peab kooli sõitma rattaga.

Enne Hollandisse tulemist pidime online-keskkonnas õppima hollandi keelt, mida paljud ei teinud (ma õppisin täpselt nii palju, kui oli vaja) ja seal laagris tehti meile test ning paigutati vastavasse rühma, kus meil iga päev hollandi keele tunnid

toimuma hakkasid. Ma ei olnud kõige nõrgemas ega ka kõige tugevamas rühmas. Harjutasime seal pigem selliseid väljendeid, mida kõige rohkem peame kasutama, näiteks "kuidas läheb", "kust pärit oled" jne.

Võrkpall oli laagris oluline, mängisime seda pauside ajal. Üks kord isegi paduvihmaga, need, kes ära jooksid, kaotasid, vahepeal jäi ühte tiimi jäi ainult üks inimene, aga lõpuks andsime meie ka alla, sest pidime sööma minema. Minul on võrkpalliga nii, et kas tuleb välja või ei tule üldse, sellist vahepealset ei ole. Tšehhi tüdruk oli võrkpallis väga hea, ta oli seda 5 aastat mänginud. Tema söödud olid väga hirmsad, aga kõik uskusid minusse, et ma suudan neid vastu võtta, ning seepärast lõi ta need enamiku ajast minu poole. Õhtusöökidel jagati meid alati erinevatesse laudadesse, et saaksime võimalikult paljude inimestega tuttavateks. Kord anti igaühele paberilipik, mille kirjas mingi nimetus. Tuli leida laudadet õige kategooria ning sellesse lauda istuda (kõik oli hollandi keeles). Nii sain tuttavaks oma vahetusaasta ühe parima sõbrannaga, Soome tüdruku Violaga. Me ise ei teadnud, et hakkama üksteisele väga lähedal elama, aga kui istusime koos lauas, olid meiega ka vabatahtlikud ning nad rääkisid meile, et elame umbes 20minutilise rattasõidu kaugusel. Nendelt õhtusöökidelt sain väga palju teada. Üks vabatahtlik oli minu vahetuspere kodus käinud (enne kui saadetakse vahetusõpilane kellegi peresse, käivad YFUst inimesed vaatamas, kas ikka on normaalne elamine) ning ta küsis minult, kas ma tean, milline mu maja on. Vastasin, et ainult Google Mapsist vaadanud, et väga suur on. Siis ta rääkis mulle, et mul on majas spaa, bassein, kaks sauna, jõusaal, hobusetall on kohe maja küljes jne. Ma olin päris šokis sellest, sest teadsin küll, et on suur maja, aga ei osanud oodata, et sellised mugavused on majas. Muidugi olid ka kõik teised lauas väga hämmastunud.

Viimane päev saabus väga kiiresti ning see oli kõige ärevam päev. Kõik tahtsid oma vahetusperesid näha, aga samas ei tahetud üksteisega hüvasti jätta. Vahetuspered tulid juba hommikul, aga meie nendega kohtuda ei saanud. Meil olid oma tegemised ning neil enda omad. Viimases hollandi keele tunnis õppisime rääkima, mida me laagris teinud oleme, et saaksime juba alguses oma peredele muljet avaldada. Sellel päeval ei lastud meid välja võrkpalli mängima, sest seal võisime peredega kohtuda. Selline tunne oli, nagu oleksin väike kutsikas, kes ootab, et keegi ta koju viiks. Muidugi ei jõudnud see kuidagi kohale, et kohe-kohe kohtun võõra perega, kes viib mind enda koju, kus elan järgmised 10 kuud.

Üks tore pildike AASilt Taist pärit vahetusõpilase Biancaga.

Esimene kohtumine Enne Hollandisse tulemist rääkisin oma host-õega Whatsapis ning ka Instagramis. Ta saatis mulle perepilte, kui nad käisid Ameerikas puhkamas, ning rääkisime palju hobustest, sest teadsime, et see on meie ühine huvi. Loomulikult ei saa üksteist tundma õppida mõne vestlusega, seega sain ainult aimata, millised nad on. Proovisin minna vahetusaastale ilma suurte ootusteta ning sellepärast oli mul alati väga raske vastata küsimustele, nagu näiteks, mis on minu ootustest erinev või mida ootasin oma vahetusperest.

Kõik vahetusõpilased, kes läksid Noord Brabanti elama, kohtusid koos oma vahetusperedega. Alguses seisime koridoris ning ootasime, kuni neil esitlus lõppeb. Kõik olid väga ärevil. Kui uksed avanesid, kõndisin rahulikult, endal süda peksles, proovisin leida tuttavaid nägusid. Ühel hetkel märkasin neid ja nad tundsid minu ka kohe ära. Nad tunduvad nii tuttavad, aga samas nii võõrad. Me kallistasime ning neil oli mulle seal kohe kingitus, ajakiri hobustest. Me rääkisime natuke ning sõime kooki. Sain ka paar sõna hollandi keeles rääkida ning nad olid väga üllatunud, sest ootasid, et ma ei oska midagi. Kohe küsiti minu käest, kas suitsetan (sest seal paljud suitsetasid, aga ainult üks märkis oma avalduses, et ta suitsetab). Natukese aja pärast asusime minu uue kodu poole teele. Nad olid üllatunud, et mul on nii väike kohver. Õde hiljem rääkis, et ta oli väga mures, sest ei teadnud, kuidas mind tervitada, kas kallistada, kas kätt suruda või hoopis kuidagi teistmoodi. Küsis ka seal kohapeal YFU töötajatelt, et kuidas eestlast tervitada, aga ka Yfu töötajad jäid vastuse võlgu. Ta proovis guugeldada, aga sai vastuseks vaid, et eestlased ei näita oma emotsioone välja, samas loeme näolt üksteise emotsioone.

Autosõit kestis umbes tund ja pool. Autos hakkas adrenaliinilaks ära kaduma ning muutusin juba päris uniseks, sest oli ikkagi raske päev. Terve tee rääkisime juttu ning käisime ka külapoes (eesti mõistes ikkagi selline korralik pood).

Poes oli mul väga huvitav, sest kõik oli nii teistsugune. Kohe ütlesid nad, et kui ma tahan midagi, siis nad ostavad, ei osanud isegi midagi tahta, pigem olin imestunud, kui teistsugune kõik on. Olin ennegi reisimas ja ka Hollandis enne mitu korda käinud, aga tunnet, kui olin esimest korda oma vahetusperega koos ning käisin kuskil poes, ei saa lihtsalt kirjeldada. Ostsime poest minu tuppa prügikasti.

Laagrisse vastu tulid mulle ema, isa ja õde, vennaga kohtusin alles kodus, sest talle ei meeldi sellised üritused. Läksime õega kohe hobuseid vaatama ning kui seejärel sain vennaga tuttavaks. Ta tundus väga tore, aga pigem selline antisotsiaalne nagu minagi ning aru oli saada, et veits selline awkward vibe oli meie vahel. Tegime õega tervele majale tuuri peale, imestasin selle suuruse pärast. Kui tuuri lõpetasime, ei olnud mul õrna aimugi, kuidas oma tuppa tagasi saan. Hiljem juba harjusin.

YFU oli andnud meile kaasa küsimused, mis aitavad kohe koos elamisele kaasa nagu näiteks, mis kell süüakse õhtust, kes maksab mille eest, millal on kõikide sünnipäevad jne. Ise ei tulekski selliste küsimuste peale, aga need olid suureks abiks.

Minu esimesel hommikusöögil näitas õde, kus kõik asjad asuvad. Edaspidi sain tulla ise, millal tahtsin, sööma ning võtta kõike, mida leidsin.

Tavaliselt süüakse Hollandis hommikusöögiks ja lõunaks saia, mis alguses oli minu jaoks väga raske, aga hiljem harjusin täiesti ära. Kooli tuli ka ise pakkida võileivad kaasa. Esimesel päeval käisime õega tubades ringi ning panime ülesse sticky notes'i, kus oli kirjas asjade nimetused nii hollandi kui ka eesti keeles. Nii õppis mu õde ka natuke eesti keelt. Õhtul sain isa hobusega sõita, mis oli väga tore. Taevas oli väga ilus.

Be Impressed, hüüdnimega Bim, on ruun. Kõige kõrgem nende hobustest ning väga hea koolisõidus. Ta liikumised olid väga suured ning väga harjumatu oli ta seljas istuda. Väga tore ja hea hobune. Hiljem sain teada, et host-isa tavaliselt ei lase teistel sõita Bimiga, seega muutus hetk veel erilisemaks.

Esimene päev koolis Kool algab Hollandis varem kui Eestis ehk augusti lõpus.

Holland on jagatud kolmeks osaks: Lõuna-, Kesk- ja PõhjaHolland. Kool algab ka Hollandi-siseselt erinevalt. Põhja- ja Kesk-Hollandis hakkab umbes nädal hiljem kui Lõuna-Hollandis ning see alguskuupäev vaheldub. Nii erinevad ka kõik vaheajad.

Minu kooliks sai Odulphus lyceum ja ma läksin 5. vwo klassi.

Minu koolis ei olnud ühtegi teist vahetusõpilast ning nad ei tahtnud alguses mind ka võtta. Mu host-isa kirjutas neile kirja, ning sai eitava vastuse. Ta küsis, kuidas Odulphus väidab, et on väga internatsionaalne kool, aga nüüd vahetusõpilast ei võta.

Selle kirja peale tuli jaatav vastus ning mind võeti vastu. Olin ainuke vahetusõpilane, kes sai sinna kooli. Teised kaks läksid Theresialyceumi.

Minu esimene unofficial koolipäev algas üks päev enne esimest koolipäeva. Mind kutsuti kooli vaatama ning kohtuma Luciga, inimesega, kes nii-öelda korraldas minu koolis olemise, kelle poole sain pöörduda, kui midagi vaja oli. Päris hirmutav oli seal koolis käia. Väga suur maja (minu jaoks vähemalt) ja õpilasi oli 1500, ma harjunud 500ga ning väga lihtsa ja loogilise, ringikujulise kooliga (Jõhvi Gümnaasium).

Tegime tiiru kooli peal ning läksime Luci kabinetti rääkima minu tunniplaanist ning kas mulle sobib kõik. Kõik oli hästi ning tegime koos ka pildi, ikkagi esimest korda uues koolis.

Esimesel official koolipäeval sõitsime koos õega kooli, ta käib samas koolis, aga ta oli 3 vwo klassis. Alustasime igaks juhuks 20 minutit varem rattaga sõitmist kui nad tavaliselt hakkavad, sest mina ei olnud harjunud jalgrattaga sõitma ning tee oli 40 min pikk (äkki oleks liiga ära väsinud ja oleks olnud pausi vaja või midagi muud). Sõit läks päris hästi, õnneks Hollandis ei ole väga künkaid ega mägesid nii et oli päris lihtne. Aga siis tuli üks natuke järsem pööre ja ma sõitsin õe tagumisse rattasse sisse ning kaotasin tasakaalu ja kukkusin maha. See juhtus päris kooli ees, mis oli natukene piinlik. Teksad olid ühe põlve pealt veidike katki, aga midagi hullu ei juhtunud.

Sõitsime edasi ning jõudsime kooli. Me olime ühed esimesed inimesed koolis ning saime valida endale kapid. Neil käib kappide valimine elektrooniliselt. Kapid on üheskoos rivis ning õpilastel on elektroonilised õpilaspiletid. Õpilaspileti saab panna vastu ühele ekraanile ning see annab sulle kapinumbri.

Edaspidi saab seda kappi avada, kas sellesama õpilaspiletiga või võib ka telefoni alla laadida rakenduse, millega saab ühe nupuvajutusega avada.

Oma tunniplaani saab ka Magister äpist vaadata, teistes koolides muutus seal tunniplaan ka kohe kui toimus klassiruumi muutus või tund jäi ära, aga meie koolis tuli vaadata televiisoreid, mis asusid üle terve maja, et teada saada tunniplaani muudatustest. Esimese päeva õhtul vaatasin sealt äppist tunniplaani ning ma ei saanud aru, mis jama toimub, et ainult kaks vahetundi on, aga mul on 7 tundi ning iga tund erinevas klassis. Siis kohe kirjutasin ühele teisele vahetusõpilasele ning ta rääkis, et tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna ning kui üks tund lõppeb, siis lihtsalt jalutad rahulikult teise tundi.

Esimene tund oli mul mentor les ehk tehakse grupid õpilastest ning igal grupil on oma mentor. Läksin kohe ennast tutvustama õpetajale ning minu imestuseks ta ei teadnud isegi, et vahetusõpilane tuleb klassi. Nii pidin iga tund tutvustama ennast igale õpetajale, mis muutus juba väga tüütuks.

Esimeseks pausiks leidsin ka endale toredad kaaslased, kellega suhtlesin edasi terve aasta. Enam ma väga ei mäleta esimesest päevast midagi, närvidest on selline must pilt ning ajule oli ka palju koormust, täiesti uus keskkond ikkagi.

Sünnipäev Minu sünnipäev on 7. september. Kuna ma olin vähem kui kuu aega käinud koolis, ei olnud mul veel ühtegi sellist sõpra, keda tahaksin endale koju kutsuda. Seega otsustasin sünnipäeva tähistada paari lähedasema vahetusõpilasega.

Sünnipäeva hommikuks oli mu pere kaunistanud ära köögi (köök ja söögituba olid koos üks suur ruum). Kohe kui ma alla läksin, tuli ka host-isa alla. Sünnipäevadel on hollandlastel komme teha kolm põsemusi, mida tegi ka isa, et ikka korraliku Hollandi sünnipäeva tunde saaksin. Perelt sain kingiks Horse Show pileti (Horse Show on suur hobuste üritus, kuhu tulevad kohale paljud kuulsad ratsutajad ning toimuvad erinevad etteasted) ning võisin Horse Show'lt valida endale midagi 40 euro eest. Sõime koos hommikusööki ning hakkasime emaga ette valmistama minu sõprade tulekuks.

Sünnipäeva pidasin koos nelja vahetusõpilasega, väga tore oli.

Käisime koos ujumas ning saunas.

Hiljem sõime kooki ning isa tehtud pitsat. Mängisime koos ka Mario Carti.

Efteling Efteling on Hollandi suurim lõbustuspark, mis asub Tilburgi ääres. See on väga kuulus ning tuntud just sellepärast, et kõik on väga maagiline. Igal atraktsioonil on oma lugu ning nendest kuuleb järjekorras seistes. Park on täis erinevaid kaunistusi nii suuri kui ka väikseid, millega on võimalik pilte teha.

Mina jõudsin käia Eftelingis kolm korda ning kõik see oli umbes kolme kuu jooksul.

Esimene kord käisin koos kooliga, Odulphus sai 100 aastaseks ning selle puhul korraldati tervele koolile ühest koolipäevast Eftelingi minek.

Kuna see toimus teisel koolinädalal, siis ei olnud mul veel sõpru, kes oleksid mind kaasa kutsunud. Ma ise ei olnud ka veel piisavalt julge, et mõnelt inimeselt, kellega ma mõnikord istusin tunnis koos, küsida, kas nad võtaksid mind kaasa (hollandlased tunduvad alguses väga intimidating ja kurjad, aga neid tuleb lihtsalt rahulikult õppima tundma). Õpetaja pani mind ühte sõprusgruppi, kes võtsid mind hea meelega vastu. Nendega suhtlesin ka terve kooliaasta. Väga palav ilm oli ning tore oli. Mul vedas, et selline üritus oli kohe kooli alguses, aitas kaasa sõprade otsingul ning klassikaaslaste tundma õppimisel.

Teine kord käisin vahetusõpilastega, nad läksid sinna, sest nende host-ema sai sooduskuponge ning mina lihtsalt kirjutasin õigel ajal ning nad võtsid mu kaasa. Ma pidin küll peaaegu täishinna maksma, aga jällegi väga tore oli. Peale seda jäin kahjuks haigeks ning istusin nädalakese kodus. Ma suutsin päris palju jääda haigeks selle aasta jooksul. Enamasti külmetus (nohu, köha, kurk valus jne), aga ka kõhuviirus (oksendamine, paha olla).

Kolmas kord käisime perega, isapoolsete vanavanematega ning sugulastega. Mulle anti ka valik mitte kaasa minna, sest olin juba päris palju käinud Eftelingis. Ei mõelnudki korraks sellele, et ei läheks kaasa, sest sellistel väljasõitudel õpib oma peret rohkem tundma ning saab nii mõndagi uut ja huvitavat teada.

Amsterdam Mu pärisõde (vahetusõpilase probleem, et tuleb alati täpsustada, millisest õest räägib) elab Amsterdamis, juba päris kaua.

Oktoobri vaheajal tekkis võimalus minna üheks ööks Amsterdami õe juurde. Mulle endale väga meeldib Amsterdam ja see õhkkond seal, väga ilus on ka (oleneb muidugi, kuhu sattuda).

Käisime laadal, kus sai sooje stroopwafels'eid (kahe peenikese vahvli vahel on karamellitaoline magus asi), esimene kord võtsin originaalse, mille sees on stroop ning teine kord võtsin Nutellaga (pani pool nutellat ja pool stroop'i), mis oli väga magus. Just soojad stroopwafelsid on megahead ning neid saab alati mõnelt turult osta. Kindlasti Hollandisse minnes tuleks neid proovida. Õhtul läksime välja, istusime mõnes baaris. Sellel ajal olin ma veel 17 ning seal olid mõned klubid 21+ ja mõned 18+.

Teoreetiliselt ma ei oleks tohtinud kuhugi sisse saada, aga kuna mu õemees tundis ühte meest, kes majandab seal Melkweg klubi (päris kuulus klubi on), ning just õigel hetkel nägi ta teda, saime me tasuta sisse (muidu oli pileti hind 15€). Selline väga exciting tunne oli. See mees viis meid lava taha. Väga huvitav oli seal olla. Selle õhtu teemaks oli drum and bass (DnB). Üks UK DJ oli seal, ta kaotas oma koti ära ning kõik tegelesid selle otsimisega (jällegi väga huvitav oli seda pealt vaadata). Pärast käisime tantsupõrandal, see sama UK DJ hakkas mängima, mängis üle 3 tunni ja ma ei jaksanud enam seda kuulata, sellel hetkel sain aru, et DnB pole minule. Mulle meeldib ikka kui muusikastiilid vahelduvad.

Järgmine päev käisime jälle stroopwafelseid söömas ning jalutasime ringi. Siis oligi aeg mul tagasi koju minna.

Reisimiseks pidin kasutama kahte rongi ning Tilburgi rongijaama tuli host-isa järgi. Amsterdami reisimine oli päris kallis, mul läks umbes 80 eurot kokku (kui just valesti ei mäleta). Ma ei tellinud endale soodustusega kaarti ka (õpilastel on soodustus), mõtlesin, et kui palju ikka sõidan rongide ja bussidega. Aga tuli ikka päris palju ette.

Sinterklaas Selline püha nagu Sinterklaas, oli mulle väga üllatuseks. Ma olen terve elu arvanud, et Euroopas igal pool tähistatakse jõule, aga ei, Hollandis ja Belgias tähistatakse Sinterklaasi (5. detsembril). Oleneb perest, kas ka jõule tähistatakse, meie lihtsalt veetsime perega rohkem aega (lauamängud, filmiõhtud, koos jalutamine). Minul oli kokku neli Sinterklaasi tähistamist.

Paar nädalat enne Siterklaasi pidime saatma isale Whatsappi sõnumiga nimekirja soovidest, mida Sinterklaas võiks tuua.

Päris palju asju võisime saata, et oleks ikka valikut ning sellest listist saime kolmel Sinterklaasi tähistamisel kingitusi. Väike shock oli mulle, et niimoodi otse saadad Whatsappi ja kohe Sinterklaas toob. Eestis me ikka, kas kirjutame kirja Jõuluvanale või lihtsalt mainime vanematele, mida jõuludeks tahame, aga see ei garanteeri, et saame, mida tahame.

Esimene Sinterklaasi tähistamine oli koos perega, mina, isa, ema, õde ja vend. 5. detsember oli neljapäev ning reedel oli veel kool. Mis oli minu jaoks väga imelik, et püha ajal, mida kõik veel tähistavad, tuleb koolis käia. Meil oli tore vaikne õhtu, avasime kinke ning vaatasime filmi kogu perega. Sinterklaasi kingi juures on alati ka kiri Sint'ilt, mis tuleb kõigi ees ette lugeda. Muidugi närveerisin ma väga sellepärast, sest esiteks mulle ei meeldi, kui tähelepanu on minu peal ning teiseks mu hollandi keel ei olnud veel nii hea. Muidugi läks kõik hästi ja ikka kiideti, kui hästi ma loen juba. Kõige meeldejäävam kink oli Equestrian Stockholmist pinded, mul juba väga kaua oli unistus neid omada, aga tundus mõttetu, kuidagi ise osta neid, kui ma

pindesid tavaliselt ei kasuta, aga kingitusena oli see väga hea.

Neil on kinkide jagamisel selline komme, et kui keegi avab kinki, siis kõik vaatavad ja ootavad. Minule see väga ei meeldi, sest ma tean, et mu emotsioonid ei ole kunagi vastavad. Isegi kui kink väga meeldib, siis mu emotsioonid ei ole lihtsalt nii suured ja pigem selline awkward tunne on. Eesti sõpradega rääkides sain aru, et see pole ainult minu jaoks imelik, ei teagi, kas asi eestlastes ja meie emotsioonide mitte välja näitamises või lihtsalt minu sõpruskond selline. Kui ma Eestis sünnipäeva pean, siis panen tavaliselt kingid kuskile teise kohta ning hiljem, kui kõik on ära läinud, avan need ning jõulude ajal me ka alguses jagame kõik kingid laiali ja siis hakkab igaüks ise oma kinke avama. Muidugi näitame üksteisele, mida saime, aga kellelgi ei ole sellist pinget peal.

Teine tähistamine oli koos YFU Hollandi lõunaosa vahetusõpilastega. Pidime kõik kaks kinki kaasa võtma ning mängisime mängu täringuga. Kingitused olid ühes hunnikus maas. Täringu peal olid igasugused tegevused, näiteks sai valida kuhjast ühe kingi, kõik pidid oma kingi andma inimesele, kes oli paremal pool, üks inimene võis valida, kellega vahetab kinki ja nii edasi. Mängu lõpuks mõni said neli kinki ning mõned ei saanud ühtegi või mõne väikese (mina sain minu arust mingi väikese kommikese), mis paljudele tundus väga ebaaus (ka minule). Ka Sinterklaas käis ise kohal ning tõi igaühele kommi ning diplomi, kui keeletest sai läbitud. Hiljem toimus õhtusöök, aga mina läksin enne seda natuke ära, sest kodus oli ka Sinterklaas. Mind tulid saatma mõned vahetusõpilased.

Kolmas Sinterklaasi tähistamine oligi koos emapoolse perega meie kodus. Tulin rongiga Tilburgi ning sealt bussiga koju. Koju jõudes olin juba päris väsinud, pikast sõidust ning teistega sotsialiseerumisest, vahepeal tuli rongis üksi istudes ka koduigatsus, aga see kadus Hollandi koju jõudes ära. Jõudsin

kohale täpselt kinkide jagamiseks ning mulle tehti ka pitsa soojaks. Tuju oli kohe väga hea ning tore oli olla koos perega.

Kõige parem kink oli Mario Valentino väike must kott, mis on väga praktiline, ning arvatavasti kannan ma seda nii kaua kui võimalik.

Neljas ehk viimane Sinterklaas toimus isapoolsete vanavanemate juures. Kohal olid ka isa õde, tema mees ning nende väike laps. Maja, kus nad elasid, oli väga suur (neil oli isegi oma lift ning kolm korrust), samas oli kõik väga hubane.

Seal sain teada, et isa õe mees andis välja raamatu, mille jaoks ta elas mitu kuud Austraalia juures kuskil saarel ning pildistas üles erinevaid roomajate liike. Enne seda Sinterklaasi tõmbasime loosi, kellele peame kingi tegema. Pidime juurde ka luuletuse hollandi keeles välja mõtlema. Mul aitas õde teha luuletuse ning kuna ma ei teinud just väga tugevat luuletust, meisterdasin kingipakist jänese (meisterdamises olen natuke tugevam kui luuletamises).

Minu parim kink oli Equestrian Stockholmi valtrap, mis matchis pindedega. Alguses, kui pinded sain, ei osanud oodata, et valtrapi ka saan, aga paar päeva enne, õde ütles, et ta nägi mu kinki ning ta teab, et see mulle väga meeldib, millest sain kohe aru, et tegemist on selle valtrapiga. Õde sai kaks käevõru, millel mõlemal oli kirjas "sisters", ühe nendest sain mina endale.

Me käisime enne Sinterklaasi poodides vaatamas, mida me tahaksime ning nägime neid matching käevõrusid. Kohe teadsime, et vajame neid ja õde lisas need enda soovide nimekirja. Mõlemad olime üliõnnelikud nende käevõrudega. See viimane Sinterklaas oli kõige meeldejäävam, just õhkkonna ning oduse tunde tõttu.

Siin pildil on Belle Equestrian Stockholmi valtrapi ja pindedega.

Ma tavaliselt ei kasuta pindesid, sest nendega läheb rohkem aega ning vajavad harjutamist, lihtsam on kaitsmed panna. Aga pildistamiseks on need superilusad ning vahepeal, kui on tuju trenni ajaks väga ilus välja näha, on just see komplekt minu go to. Otsmikurihm on minu õe tehtud ning ta müüb neid Instagramis. Kuna mulle meeldib pildistada, siis ma aitasin teda pildistamisega ning isegi tegin paar otsmikurihma.

Action

Meie külapoes Actionis töötas üks poiss, selline tõmmu, lokkis juustega, kes mulle kohe hakkas meeldima. Kutsusin teda action boy'ks, kui temast rääkisin. Nägin teda selle aasta jooksul vaid paar korda, aga olin kindel, et me oleme üksteise jaoks loodud. Hakkasin üksi poes käima rohkem aasta lõpu poole ning umbes märtsis läksime online-õppele. Sellel ajal mõtlesin, et oleks võinud ikka rääkida kasvõi selle poisiga, arvasin, et nüüd aasta lõpuni pean kodus istuma ja poodi ei saa. Tegin kokkuleppe endaga, et hakkan rohkem in the moment elama, sest kunagi ei tea, millal aeg otsa saab. Meid saadeti tagasi kooli mais, käisime paar korda nädalas koolis ning teised päevad olid online'is.

18. juunil, umbes 2 nädalat enne Holandist lahkumist, läksin poodi, nägin, et ta töötas sellel päeval, ostsin oma asjad ning hakkasin ära minema. Sellel päeval olid kõik töötajad väga sõbralikud ning ühe naisega isegi rääkisime juttu (selline võõrastega rääkimine on väga haruldane, äkki ta teadis mind kusagilt ja ma lihtsalt ei tundnud teda ära). See poiss korra vaatas minu poole ning ma olin juba natuke paanikas. Läksin poest välja ning seisin õues ratta juures ja helistasin sõbrannale. Teadsin, et pean midagi tegema, aga mida?

Sõbranna rahustas mu maha, ta arvas, et peaksin lihtsalt temaga rääkima minema, aga seda ma ei suutnud teha.

Otsustasin kirjutada oma numbri ja väikese sõnumi paberile, “Hi! I'm Laura, here is my number, write to me if you want to :) (Ik spreek een beetje nederlands ook- räägin natuke hollandi keelt ka)”. Olin ikka kõnes sõbrannaga ning läksin tagasi poodi. Ta oli sel hetkel kassas ning just hakkasid kliendid tulema. Läksin ruttu tema juurde, siis see naine, kellega ma enne rääkisin, lehvitas mulle, ma olin väga segaduses, sest ma ikkagi ei teadnud teda. Andsin lipiku poisile ning kõndisin ruttu minema. Läksin otse ratta juurde ning sõitsin ruttu minema.

Tegu oli tehtud ning enam tagasiteed polnud.

Koju jõudnult rääkisin kohe host-õele ja -emale ka, mida ma tegin. Ema kahtles, kas oli ikka hea tegu, et just kaks viimast nädalat jäänud, äkki ma jään seda poissi igatsema või armun täiesti ära. Ma ikkagi jäin oma arvamust pooldama, et see oli just õige hetk. Kui ta ei kirjuta mulle, ei pea ma selle kahe nädala jooksul sinna poodi enam minema ning, kui ta kirjutab, siis on kõik hästi, ma arvan, et ma ei ole selline inimene, keda hoiaks poisssõber tagasi, kui on aeg koju minna, siis on aeg koju minna.

Terve selle päeva olin väga ärevuses, vaatasin, millal nad sulgevad poe, kell 8. Arvasingi, et umbes sellel ajal ta kirjutab (muidugi polnud ma kindel, kas ta üldse kirjutab). Otsustasin ratsutama minna, et närve rahustada. Väga tore oli olla koos Bellega ning oma tähelepanu suunata kuhugi mujale. Bellel on selline harjumus, et ta surub mõnes kohas vastu aeda, kui piisavalt kiiresti ei pööra ning jalaga ei toeta. Nii sõitsime vastu aeda, kahjuks oli täpselt sellel kohal värav, mille tõttu lõin oma parema jala päris kõvasti vastu posti ära. Hiljem tuli suur sinikas ning läks paiste. Host-ema oli väga mures, aga mul oli kõik korras. Sõime õhtust kell 7 ning läksin oma tuppa puhkama.

Kell sai 8 ning kirja ei tulnud, mõtlesin, et nüüd ta ei kirjutagi, kaotasin lootuse. Aga kell üheksa saan ma kirja Whatsappi. “Hi there. You're Laura?”

Ma olin väga ärevil ja paanikas. Poleks kunagi osanud arvata, et nii lihtsalt asjad käivad. Ainult filmides juhtub nii. Läksin kohe ka alla, otsisin oma host-õde, aga ta oli muusikakoolis sellel hetkel, host-ema istus all oma sõbrannaga ning rääkisin neile sellest, sest ma pidin kellegagi jagama.

Kirjutasin talle vastu, et jah see olen mina, tal oli palju küsimusi minu kohta. Miks mul Eesti number, mida ma Hollandis teen, kus ma koolis käin, kaua ma olen Hollandis olnud ning kaua ma siin veel olen. Vastasin kõikidele ta küsimustele ning siis tuli viimane küsimus, mida ma olin väga kartnud: miks ma andsin oma numbri temale. Rääkisin kõik ausalt ära. Ta oli väga

imestunud.

Rääkisime iga päev natuke ning 21. juunil mõtlesin, et mis seal ikka, küsin, kas ta tahab kokku saada. Minu üllatuseks vastas ta jaatavalt. Arutasime natuke, mida teha ning 23. juuniks oli kokkusaamine (kohting?) planeeritud. Leppisime kokku, et läheme Tilburgi ning jalutame ringi.

Saabus 23. juuni. Olin enda jaoks üllatavalt rahulik hommikul.

Sõin hommikust ning panin kleidi selga (väga palav päev oli), tegin naturaalse meigi. Mul sellel päeval oli tegelikult matemaatika tund ka, aga see oli online'is ja ma nii kui nii ei teinud seal midagi, kaamerad ka ei pidanud sees olema , siis otsustasime õega, et ta paneb käima ning kui õpetaja küsib kohalolijaid, siis vastab minu eest lihtsalt.

Hakkasin rattaga sõitma, sellel hetkel tuli ikka närv sisse. Väga raske oli sõita, sest tuul oli ning mu kleit tahtis kogu aeg üles tõusta, aga sain hakkama. Jõudsin kohale enne teda ning seal oodates tekkis ikka päris suur närv. Nägin juba kaugelt, kui ta rattaga saabus. Väga awkward oli alguses, ma arvan, et ma olin väga paanikas ning ega ma algusest väga midagi ei mäleta. Ta küsis hollandi keeles minult, kuidas mu hollandi keel on, aga sellel hetkel ma ei suutnud hollandi keeles talle vastata ning rääkisime inglise keeles. Jalutasime Tilburgis ringi. Läksime jäätist sööma, ta tegi mulle välja, mis oli väga armas. Ega midagi eriti huvitavat juhtunud, vahepeal kõndisime vaikuses, mis oli väga piinlik. Pidin kogu aeg uusi küsimusi mõtlema, et vestlust üleval hoida, see oli väga raske. Sain teada, et ta käib poes tööl ning mängib arvutimänge, väljas ta väga ei käi ja on introvertne. Nii kogunes talle minu peas juba miinuspunkte.

Ma olen ise introvert, aga mulle meeldib ikkagi käia väljas ning ei meeldi kogu aeg kodus istuda. Sellest sain juba aru, et me pole üksteisele mõeldud. Üks hetk ütles ta, et ta oleks peaaegu tulemata jätnud, aga ta tuli ainult sellepärast, sest nii, et keegi annab oma numbri on väga haruldane ning juhtub ainult filmides. Jalutasime umbes tund aega ning jõudsime tagasi meie rataste

juurde. Jätsime hüvasti ning ta ütles, et kui tahan talle kirjutada, siis ma võin, aga et tema arvatavasti ei kirjuta mulle (mul pole õrna aimugi, miks ta seda mainis). Nii läksid meie teed lahku ning ma pole temast enam midagi kuulnud.

Moral of the story: kõik on võimalik. Teistele oma numbri andmine toob ellu põnevust ning midagi uut. Olen nüüd peale seda kogemust tähele pannud, et nii mõndagi on lihtsam teha, saab end julgustada, et sa said võõrale poisile oma numbri anda ja temaga välja minna, aga selle tegevuse pärast on muretsemist nii palju.

Koju?

Märtsi keskel tulid minu vanemad Eestist Hollandisse autoga meile külla. Nad jõudsid täpselt siis, kui koroona pärast hakati erinevaid piiranguid kehtestama. Jõudsime ühe päeva käia ringi veel Bredas, aga kõik plaanid, mis ma tegin, läksid luhta. Õnneks olid soojad ilmad ning saime looduses jalutamas käia.

Vanemad tõid Eestist kaasa ise tehtud šnitsleid, juustukooki ning palju muud söödavat. Tegime väikse õhtusöögi ning hollandi pere sai ka maitsta, mida meie pere sööb. Šnitslid läksid väga hästi peale, eriti vennale. Tavaliselt vend ei proovi uusi asju ja talle ei meeldi uued toidud, aga šnitslid maitsesid talle väga.

Koroona saabudes ning karmimate reeglite kehtestamisega tekkis vahetusõpilastel kojusaatmishirm. Umbes 3 päeva jooksul saime mitu erinevat teadet YFUlt ning oli suur segadus, kas tuleb koju minna või ei. Andsin ka oma vahetusperele teada, et võibolla pean varem tagasi minema. Ema silmades oli näha pisaraid ning väga kurb oli olla. Olime ikkagi arvestanud, et paar kuud on veel jäänud. Vahetusõpilased, kes tulid väljastpoolt Euroopat, pidid esimesel võimalusel koju lendama, sest kardeti, et hiljem äkki lennud ei lähe ning nende viisad oleks aegunud. Euroopa vahetusõpilastele jäi üks suur küsimärk.

Lõpuks saime viimase kirja, kus soovitati koju tulemist, aga lubati ka jääda, kui on olemas vahetuspere ja päris vanemate nõusolekud. See tähendas, et tuli YFUga leping lõpetada ning ma jäin oma vahetusvanemate vastutuse alla. Paljudele ei antud sellist võimalust (olenes, kuidas nende riigi YFU otsustas ning kuidas oma vanemad ja vahetuspere sellesse suhtusid) ning nad pidid tagasi koju minema.

Vahetusõpilased said paar päeva enne lendu teada, et peavad Hollandist lahkuma, mille pärast ei saanud me üksteisega hüvasti jätta. Viola pidi ka tagasi koju minema ning kutsusin ta

enda juurde viimast korda ratsutama. Ta kahtles, kas üldse jõuab, sest järgmisel päeval läks juba lennuk. Õnneks jõudis ta pakitud ning jäi aega ülegi, et meile külla tulla. Meeleolu oli väga nukker, minu endine õnnetunne muutus kurbuseks (samal päeval sain teada, et võin Hollandisse jääda).

Hüvastijätud on alati minu jaoks väga rasked. Pidin endale kogu aeg meelde tuletama, et me ei jäta igaveseks hüvasti, vaid ainult mõneks ajaks. Ratsutasime koos, tema Heroga, mina Bellega, ning oligi juba aeg hüvasti jätta.

Koju.

Nagu siia tulemine ei jõudnud kuidagi kohale, siis ka lahkumine ei jõudnud. Viimase õhtu veetsime koos õega, vaatasime filmi ning kasutasime meie basseini juures olevaid jalavanne, neid ma aasta jooksul ei jõudnudki kasutada, aga nüüd viimasel päeval sai ka see tehtud. Õhtul olime koos minu toas, vaatasime filmi edasi ning lihtsalt rääkisime, sain aru, et ta ei taha minu juurest ära minna ning ütlesin, et ta võib siia magama jääda. Ta oli väga õnnelik ning läks kohe ööriideid selga panema. Vaatasime filmi ning jäime koos magama.

Saabuski 30. juuni, hommikul läks õde kooli ning mina jäin asju pakkima. Kella üheks olid kõik asjad auto peal ning isa tõi õe tagasi koju. Nad käisid veel poest läbi, et mu lemmikut sinist mahla tuua. Mulle meeldib alati uusi jooke proovida ja mind just tõmbavad sellised ebaloomulikud värvid nagu must ja sinine. Kui ma alguses hakkasin seda mahla jooma, olid kõik ilmega “See näeb väga rõve välja, kuidas sa seda juua saad?”, andsin alati teistele proovida ning kõikidele ikkagi meeldis see. Õde oli väga imestunud, et ma sellist mahla julgen osta ja proovida, ta on harjunud kogu aeg samu asju sööma, näiteks restoranis tellib ta midagi, mida ta juba teab, et ei tuleks toidus pettuda. Viimased kuud jõime seda mahla koos.

Tuligi aeg lahkuda. Õnneks isa kiirustas tagant ning ei tahtnud pimeda peale jääda sõiduga, seetõttu ei saanud hüvastijätt väga pikaks venida ning ei jõudnud kõik koos nutta.

Kallistasime, nad andsid mulle kingituse ning sõitsimegi väravatest välja. Autos olles hakkasid ka pisarad voolama.

Mõne hetke pärast kirjutas õde Whatsappi, et ta juba igatseb mind ning on terve aja nutnud. See tegi mind veel kurvemaks.

Neile jäi üks tühi tuba, mis tuletas meelde, et mind pole enam seal. Laua katmisel tuli panna üks koht vähem. Belle läks teise talli tagasi. Reedesel filmi vaatamisel ei olnud enam tooli

juurde vaja tuua. Neile jäi majja päris suur tühi koht ning väga palju väikseid asju, tegevusi, mis tuletasid meelde, et minu aeg nende kodus on läbi saanud. Õnneks minu üleminek Hollandist koju oli päris sujuv, ei pidanud üksi nukrutsema lennukis, vaid sõitsime koos perega läbi Euroopa tagasi Eestisse. Peatusime erinevates riikides ning reis läks päris sujuvalt. Jõudsime koju tagasi ja nagu midagi polekski juhtunud. Kodus olemine vajas natukene harjumist.

Koerte jaoks ei olekski ma nagu ära käinud. Mind valdasin nii kodutunne kui ka koduigatsus. Mul vedas väga, et sain oma vahetusperega lähedasteks ning lahkusin teadmisega, et võin iga hetk tagasi minna. Kahjuks pole ma veel jõudnud külla minna (koroona tõttu), aga me suhtleme pidevalt Whatsappi vahendusel.

Mõned pildid loomadest Meile meeldis host-õega koos pildistada hobuseid ning nendel oli tähtis osa minu aastast, nii ei saa ma jätta pühendamata paari lehekülge meie tehtud piltidele ning loomade tutvustustele.

Belle Belle on Friisi tõugu 8aastane mära.

Vahel võib ta natuke laisk olla, aga muidu väga tubli.

Belle oli nii-öelda minu hobune. Endast tutvustavas videos rääkisin, et mu lemmiktõug on Friisid. Mu host-perele oli oluline, et mul oleks tegevust ning et ma ei hakkaks igavusest lollusi tegema. Seega nad võtsid mulle talli hobuse. Bellel on ka oma pärisomanik, kes temaga vahepeal ratsutas ja mina sain sõita igal päeval, kui omanik ei sõitnud.

Tallis käis meil ka Grand Prix treener, ta andis trenne 2 korda nädalas. Selle ajaga me arenesime Bellega väga palju ning õppisin juurde palju uut.

Osalesime koos ka online-koolisõiduvõistlusel ning saavutasime 3. koha. Testis jäi Belle ühes kohas seisma, kui tuli edasi liikuda, ning ühes kohas lõi tagumiste jalgadega üles, aga muidu läksid kõik teised osad väga hästi.

Käisime koos kaks korda maastikul, mis oli väga tore. Bellele meeldis väga joosta metsas ning seda, et ta tahab nii väga edasi liikuda, polnud ma varem näinud.

Hero Hero on mu host-ema hobune. Ta on ruun ning host-ema käis temaga enamasti maastikul. Vahel käis host-õde temaga trennis. Hero suutis teha kõike, koolisõitu, hüpata, ilma sadulata sõita, aga vesi oli tema suurim hirm. Kui mõni suurem lomp tuli tee peal ette, tahtis ta kohe ümber pöörata ja tagasi koju minna. Ta oskab teha ka palju erinevaid trikke.

Socrates

Socrates ja Be Impressed (Bim) on host-isa hobused. Socrates on täkk ja talli kõige vanem hobune, temaga enam ei ratsutata, saab nautida puhkust. Bim on ruun, talli kõige kõrgem hobune. Peamiselt sõitis temaga isa, vahel harva ka õde.

Be Impressed

Jillz

Jillz on mära ning host-õe hobune. Koos käisid nad võistlemas koolisõidus. Jillziga ratsutas ainult õde ning keegi teine ei tohtinud temaga sõita, ainult mõni treener vahel võis.

Billy

Billy on väike ruunapoiss. Ta oli mõeldud host-vennale, aga vennal kadus huvi hobuste ja ratsutamise vastu. Nüüd tegeleb temaga õde ning mõnikord käis temaga üks tüdruk ratsutamas. Billy oskab teha erinevaid trikke.

Droek

Droek on mu host-pere koer. Kui kuhugi kättesaadavasse kohta oli toit jäetud, siis Droek sõi selle ära, sellepärast pidime alati oma toas vaatama, et šokolaadi vedelma ei jääks.

Mevrouw Pluis

Mevrouw Pluis on mu host-pere kass, kutsusime teda poes-iks (tähendab kass hollandi keeles). Ta enamasti vedeles üksinda kuskil diivani peal, aga mõnikord tuli tal helluse hetked, kus käis kõigi toad läbi, et pai saada. Minu toas meeldis talle käia päikest võtmas.

Järelsõna Vahetusaasta oli minu jaoks õige valik. Mul oli vaja saada välja oma mugavustsoonist ning teha midagi uut. Jäin kokkuvõttes väga rahule, et valisin just Hollandi. Mõnikord mõtlesin, et oleks tahtnud kogeda Ameerika high school'i või LõunaAmeerika soojust, aga kunagi pole tahtnud riiki vahetada.

Sobisin Hollandisse ning leidsin endale teise väga südamelähedase perekonna. Kliima üle võiks nuriseda, palju oli vihma ja tuult, mille pärast olin päris mitu korda haige.

Hollandis on siiski soojem ning kauem valge kui Eestis.

Kindlasti tuleks Hollandisse minnes kaasa võtta vihmajope, sest sageli on vaja vihma sees rattaga kooli sõita.

Raamatus ei mahtunud kõik minu vahetusaastast muljed.

Erinevaid lugusid on palju, koondasin siia just need kokku just need lood, mis on kõige eredamalt meeles ning mis annavad hea ülevaate tervest aastast. Mul ei olnud väga negatiivseid mälestusi, kuid nii mõnelgi võib neid päris palju olla. Mul vedas väga, et ei tekkinud suurt koduigatsust, vahel natuke tekkis, aga see läks kiiresti üle. Tuleb hoida ennast tegevuses, sest üksi toas istudes tulevadki kurvad mõtted. Minul ei tekkinud ka vahetusperega probleeme ning meie klapp oli hea. Ainult hostvennaga ei leidnud ühtset keelt, suhtusime üksteisesse loomulikult sõbralikult, aga väga ei suhelnud, tema oli pigem omaette ning oma sõpradega. See on normaalne, kui ei teki väga head suhted kõikide pereliikmetega (üksteisesse sõbralikul suhtuda võiks ikkagi). Õega näiteks oleme ikka veel väga lähedased ning suhtleme pidevalt.

Lugedes võisite märgata, et ma ei kasutanud kordagi oma vahetuspere liikmete nimesid ega külanime. Põhjuseks on, sest nad eelitsevad privaatsust, mille tõttu valivad väga hoolikalt, keda usaldavad. Nad ei ole vaesed. Mul paluti majast mitte pilte avldada.

Seal olles mainiti, et ma ei paneks majast (nii seest kui ka väljast) pilte ülesse, kui õega pilte tegime, siis alati vaatasime hiljem hoolikalt, et ega maja kuhugi peale ei jäänud.

Miks ma hakkasin üldse raamatut kirjutama? Ma ei tea.

Vahetusaasta alguses tekkis selline uitmõte, et võiks mälestused jäädvustada. Arvasin, et suudan aasta jooksul päris palju kirja panna, aga aeg lendas ja jõudsin kirjutada vaid paar lugu. Mingil ajal kadus ka motivatsioon ja tahtmine, aga see tuli tagasi, kui oli vaja praktilisetöö teema valida. Samas mulle tegelikult ei meeldi kui inimesed loevad minu kirjutisi. Kirjandite kirjutamine oli minu jaoks väga raske, aga pärastvahetusaastat hakkasid kirjandid ja esseed päris kergesti tulema. Ei tea, kas vahetusaasta tekitas eneseväljendussoovi. Oma raamat on väga suur saavutus, milleni vähesed jõuavad. Kuna rääkisin aasta jooksulainult hollandi ja inglise keelt, aitas mälestuste kirjapanek ka eesti keele väljendusoskusega taas sõbraks saada.