31. detsember 22.15 See oli ikka aastaid peale seda, kui Härjapea jõgi solgitorusse lasti. Viisaastakuplaanid olid reaalsus ning Kingissepa-nimeline kombinaat nende täitmisel esirinnas. Poldud välja mõeldud sellist viisaastakuplaani, mida tööeesrindlased, stahhaanovlased poleks suutnud ellu viia. Tõttöelda polnud vist ühtki vene lollust, mida eestlased saksa täpsusega teinud polnuks. Selgi aastal oli aastavahetuseks lähedal hetk, mil viisaastakuplaan ühe aastaga täidetud saanuks. Midagi vähemat neilt ei oodatudki. Ka ajalehed olid oma plaani juba täitnud ning aasta esimesed numbrid vana aasta lõpus trükki saatnud – igas lehes seisis trükimustas ja -punases, et Kingissepa-nimeline Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombi84
naat täitis viisaastakuplaani ühe aastaga. Ja seal ta nüüd oli. Direktor hoidis pead kahe käega kinni ja uuris pabereid enda ees. Kõik oli otsas! Kogu hakkepuit, kõik. Enne ülehomset polnud uut vedu oodata. Aga suurest paberirullist oli otsast üks riba puudu. Direktor oli aus mees, sellist pettust ei oleks ta saanud endale lubada. Pealegi, mis siis, kui tulevad kontrollima? Nääriõhtul selline jama! Meeleheitlikult käis ta veel kord kombinaadi läbi. Kuskil pidi veel midagi olema, paar halgu või midagi... Aga ei. Oli juba õhtu. Naine helistas mitmendat korda. Kingitused olid ämma juures hoiul, need pidi ka enne kojujõudmist üles korjama. Lapsed ootasid, pisarad silmis voiklemas, näärivana, keda ei tulnud ega tulnud. Direktor ausa mehena