meie pastorid
Foto: Üllas Tankler
ELE PAJU – kutsumuse lugu
EMK superintendent Robert Tšerenkov aastakonverentsil Elele üle andmas „AASTA PANUSTAJA“ auhinda.
Pastor, noortejuht, kirikuvalitsuse ja ordinatsioonikomisjoni liige, ettevõtmiste initsiaator jne jne. Käesoleva aasta suvel 40-aastaseks saanud Ele Paju annab Jumala riigi tööks metodisti kirikus tohutu panuse! Millised kolm asja sinu lapsepõlvest on sind edasises elus enim mõjutanud ja miks just need? Minu vanaema palved, millest ma tol hetkel aru ei saanud. Mõtlesin ikka, et miks ta triikides nõnda omaette „podiseb“. Täna mõistan ja hindan seda väga sügavalt. Perega ühised „kirikusõidud“ punase Žiguliga. Kirikusõitude alla võis panna kõik isa sõprade külastused, matustel-käigud, kus pidime õe ja vennaga pojengi kroonlehti korvikesest teele puistama, erinevates EELK kirikutes toimunud leeripäevadel ja sinoditel osalemine jne. Kõik meie sõidud toimusid lauluga. Makki polnud, kuid „musta lauliku“ laulud meenuvad veel tänagi. Onu Martini ja emaga veedetud pikad õhtud, täis naeru (onu Martini naer oli kohe eriline) ja erinevaid põnevaid lugusid, mis rääkisid alati ootamatutest ja üleloomulikest Jumala imedest. Martini allajoonitud Piibel oli alati põnevam kui enda oma. 26 KODUTEEL 3/2020
Kuidas iseloomustaksid oma teekonda isikliku suhteni Jumalaga? Ma olen sündinud kirikusse. Juba minu vanavanaema Rosalie Säägi, vanaisa August Säägi ja minu ema Agnes Palo on olnud metodistid, seda pärandit kannavad hetkel eriliselt edasi ka meie pojad Benjamin ja Daniel. Isa Kaljola Palo oli aga algselt kristlaseks saades pühendunud luterlane, enne kui metodisti kirikuni jõudis ja meie esmane pühapäevakooli teekond sai alguse hoopis EEKBL Võru koguduse lastetundidest, kus sain ema kõrval esimesed kogemused lastetöös. Eks need esimesed igatsused Jumala sügavuste järele tulidki ema suunamisel, mis said kinnitatud ja isiklikumaks just Võru Baptisti koguduse noortegrupis, kasvades koos Toivo Teekeli poegadega. Kuidas ja millal tundsid endas kutsumust saada pastoriks? Kui metodism jõudis Võrru ja loodi EMK Võru Elupuu kogudus, siis ema Agnese süda rõõmustas ja meie perekonnast sai üks esimesi perekondi, kes antud töösse hakkasid innukalt investeerima. Minu jaoks olid juba EMK noortejuhtide koolitused natuke erilised, kuna ootasin alati hetki, kus oli kas läkitamise või otsustamise koht Issanda kasuks. „Siin ma olen,
