Aastaid kestnud ärevushäire

Autor: Andreas Foto: Andreas

,,Mulle näis, et kõik vaatavad ja naervad mind…’’ Kui koroonakriisist tingitud piirangud olid paljude inimeste jaoks paras peavalu, siis aastaid depressiooni ja ärevushäiretega rinda pistvale noorele mehele mõjub see periood tervendavalt. Ta ei pidanud võõrastega sunnitult suhtlema, vaid sai tegeleda rahus ja vaikuses sellega, mis hinge kosutab. ,,Elu on tegelikult väga ilus!’’ leiab ta raskuste kiuste.

10ne aasta eest tundis Andreas (27) esmakordselt, et temaga on kõik okei.. Igapäevaga järjest halvem enesetunne, tühiste asjade pärast muretsemine, pidev hirm ja ärevus. Esialgu ei osanud, Andreas segaste tunnetega enda sees midagi ette võtta, kuni üks hetk sai aru, et kelleltki tuleb abi otsida enne, kui asi päris kontrolli alt väljub. Nõnda pöördus ta esmalt perearsti ja see vaimse tervise spetsialistide poole. Diagnoosiks depressioon ja ärevushäired. Osalt paneb ta sel perioodil süvenema hakanud haiguse teda aastaid koolis saatnud kiusamise süüks. ,,Mu enesehinnang oli väga madal. Ma

kartsin inimesi! Tundsin end igal pool kramplikult. Mulle näis, et kõik vaatavad ja naeravad mind.’’ Nüüd aitavad Andreasel elu rööbastel hoida ravimid, neid võtab ta kolme erinevat. Päris nii aga ei ole, et neelad tabletid alla, ootad veidi ja kõik on jälle hästi. Suure töö on Andrease sõnul siiski iseenda hea oluga tegeleda, vältides hooge vallandavaid süstikud. ,, Kerge ei ole see olnud, palju tõuse ja langusi…’’

Müra teeb tundlikuks

Koroonakriisi ajal tundis Andreas, end varasemaga võrreldes pisut paremini,

sest ta sai veeta enamiku ajast kodus lähedaste keskel. Ema, isa ja kass- need on Andrease kolm pidepunkti. Nüüd käivad pereliikmed taas tööl, Andreas mitte. Tervis ei ole võimaldanud tal seda kunagi teha. Kord nädalas käib ta võimalusel Haabersti klubimaja, mis mõeldud toetama psüühikahäirega inimesi. Võimalusel seetõttu, et mõnikord tuleb tal plaanidest lihtsalt haiguse tõttu loobuda. ,, On olnud nii, et vahel olen planeerinud endale toreda õhtupooliku, aga siis tuleb ootamatult ärevus või mõni mõte, mis mind piinama hakkab ja rikub kõik ära.’’ Ka ei talu Andreas palju müra. Igasugused hääled või suurtes seltskondades viibimine suurendab tema ärevust . Viimasel ajal ei saa ta enam televiisorit vaadata. Kõige selle tõttu eelistab Andreas suhelda inimestega väljaspool pereringi üldse rohkem kirja teel. Ja kirju saadab Andreas tihti, sest suhelda talle tegelikult meeldib. ,, Ma ei ole enam oma murega üksi. Olen leidnud enda ümber inimesed, kes aktsepteerivad mind sellisena, nagu ma olen. See aitab enesehinnangule palju kaasa,’’ tunnistab ta . Ka lehe poole pöördus Andreas ise. Algselt käis välja isegi idee pildistamise jaoks kokku saada. Viimaks ta siiski loobus, sest hirm võõrastega kohtuda sai võitu. Et tema enesetunnet mitte halvemaks teha, tulime talle vastu. Nii saavad lugu illustreerima pildid, mida Andreas ise välja valis.

Tagasi lapsepõlve

Ehkki Andreas veedab suurema osast aja koduseinte vahel, ei tähenda see sugugi, et ta seal tegevuselt istuks. ,, Kõige rohkem keskendun ikka oma haigusega tegelemisega, ’’ ütleb ta. Pika kogemuse põhjal soovitab teistele endaga ühes paadis olijatele, et kui tulevad tagasilangused ja raskemad hetked, tuleb säilitada positiivne mõtlemine. Võtta endale aega, et puhata, tegeleda tujutõstvate ja rahustavate asjadega.

Andreas on kirglik toiduvalmistaja, ning katsetab sageli ema õpetatud toiduretsepte või otsib ise internetist, mida proovida tahaks. Lisaks maandab pingeid tagasiminek lapsepõlve, kus ükski mure veel ei kimbutanud. Andreasel on tänaseni meeles teda lasteaias õpetanute nimed. Aegajalt kirjutab ta neid ridamisi paberile. See kõik on Andreasele nagu omamoodi teraapia. Eriti rasked perioodid saavad ületatud ajaga õpitud lõdvestusharjutusi korrates. Nippe on Andreasel veel, kuid et need alati ei toimi, teab ta omast käest. ,, Sellepärast on kõige olulisem jääda iseendaks. Ükskõik, kui raske on. Tegelikult on elada ju ilus!’’