Sabina Spielrein (Keira Knightley).
intellektuaalne sõprus ka mingit laadi armulooks, ent selle ulatuse kohta tehakse dokumentaalmaterjalide põhjal vaid oletusi. Cronenberg kasutab Spielreini kirjeldusi erutusest, mida tekitasid temas lapsena alandused, ning arendab sellest välja kaks sadomasohhistlikku armustseeni naise ja Jungi vahel. Pärast seda kui Jungi abikaasa Emma 1908. aastal kauaoodatud poja sünnitas, püüdis Carl Gustav Sabinast distantseeruda, mispeale viimane teda kabinetis ründas ning Freudile nende suhetest kirjutas.
p s ü h h oa n a lü ü s
Kahe mehe lahkhelis mängis Spielrein vaevalt mingit rolli, küll aga on Spielreini ideedest saanud inspiratsiooni ka Freud (lisaks eespool mainitud surmatungiideele, millest Spielreini destruktsioonitung siiski erineb, on Sabina seksuaalsusekäsitus mõjutanud ilmselt Freudi arusaama sellest, kuidas armumise korral objekt asub egoideaali kohale ja kipub ego hävitama).
Peaaegu veretu
Cronenberg
"Ohtlik meetod" ("A Dangerous Method", Kanada-Suurbritannia-Saksamaa-Šveits 2011, 99 min). Režissöör David Cronenberg. Stsenarist Christopher Hampton. Operaator Peter Suschitzky. Osades Keira Knightley, Viggo Mortensen, Michael Fassbender, Vincent Cassel jt.
E
t David Cronenberg on võtnud oma aineseks psühhoanalüüsi alguspäevad ning teenimatult unustatud psühhoanalüütiku Sabina Spielreini loo, pole kuigi üllatav. Pigem näib tegu olevat asjade loomuliku küpsemisega. Seni on Cronenberg pakkunud oma orgaanilise horroriga psühhoanalüütilisele meetodile sobilikke tõlgendusobjekte või lausa šaržilaadseid illustratsioone, nüüd valis ta teemaks tõlgendusviisi enese. Meditsiin ja psühhiaatria kui keha ja õudusega tegelevad valdkonnad on paelunud Cronenbergi algusest peale. Tema varase filmi "Külmavärinad" ("Shivers", Kanada 1975) tegevustik lähtub meditsiinilisest eksperimendist võika parasiidiga ja selle peategelane on arst; "Pesakond" ("The Brood", Kanada 1979) räägib psühhiaater Hat Raglani psühhoplasmika-meetodi õõvastavaist tagajärgedest; "Lahutamatud" ("Dead Ringers", Kanada-USA 1988) esitab kaksikuist günekoloogide õnnetu loo. Ehkki viimane on kaudselt inspireeritud päriselt elanud arstide elust, kuuluvad Cronenbergi vanemad meditsiinija psühhiaatriafilmid ikka ulmeõuduse või vähemalt puhta fiktsiooni kategooriasse.
M
ullune "Ohtlik meetod" on midagi uut: ajaloolistest faktidest tõukuv draama, ütleks isegi et intelligentne kostüümidraama või romanss, kus kehahorrori ja psüühikapainete meister püsib vanas heas realismikaanonis. Eks vanemaks saades vähene ka loojate õhin kuulutada, kuidas selle all, mida me tegelikkuseks peame, peitub teine (kolmas jne) palju jubedam reaalsus. Limaseid õõvataotlusega orgaanilisi
vorme on tabanud aastakümnetega kahtlemata hüpertroofia ja entroopia, nii et need kipuvad mõjuma pigem koomilise elemendina. Isegi verd on "Ohtlikus meetodis" näha vaid kahel korral ja minimaalses koguses. Film põhineb Christopher Hamptoni näidendil, mis omakorda põhineb John Kerri enam kui kuuesajaleheküljelisel raamatul "Äärmiselt ohtlik meetod: Jungi, Freudi ja Sabina Spielreini lugu" ("A Most Dangerous Method: The Story of Jung, Freud and Sabina Spielrein", 1994). Kerril kulus raamatu kirjutamiseks kaheksa aastat ning selle ilmumise ajaks oli Spielreini-renessanss juba alanud: 1980 nägi ilmavalgust itaalia psühhoanalüütiku Aldo Carotenuto teos Spielreini, Sigmund Freudi (1856–1939) ja Carl Gustav Jungi (1875–1961) suhetest. Kerri raamatule järgnesid veel mitmed näidendid ja dokumentaalfilmid. Ometi ei teatud Spielreinist suurt midagi enne aastat 1977, kui Genfis avastati kaust tema isiklike paberitega. Naise nimi oli tuntud peamiselt Freudi joonealusest märkusest teoses "Teispool mõnuprintsiipi" (1920), kus Freud omistab Spielreinile (ekslikult) surmatungi idee.
R
ikkast perest pärit vene juuditar Sabina Spielrein (1885–1942) viidi 1904. aastal isa nõudmisel Burghölzli kliinikusse Zürichis; isa ise olevat kõikunud pidevalt karmuse ja enesetapumeeleolude vahel. Väidetava psühhootilise hüsteeria all kannatanud tütarlast hakkas Freudi uute meetodite abil ravima noor C. G. Jung ning Sabina paranes kiiresti. 1905. aastal asus ta Zürichis meditsiini õppima ning temast sai psühhoanalüüsi alal Jungi intellektuaalne partner, kes Jungi ideid tublisti mõjutas. Üsna ilmselt kasvas
1910. aasta oktoobris avaldas Spielrein oma päevikus arvamust, et teda ootab suur tulevik. 1911 lõpetas ta kiitusega arstiteaduskonna, Jung avaldas tema väitekirja Viini Psühhoanalüüsi Seltsi aastaraamatus ning Spielreinist sai seltsi teine naisliige. Ta abiellus vene juudi Pavel Schefteliga ning asus pärast Viinis, Berliinis ja Genfis töötamist 1923. aastal taas Venemaale, püüdes sealgi psühhoanalüüsi edendada. 1942. aastal tapsid natsid Spielreini koos ta kahe tütre ja teiste juutidega Doni-äärse Rostovi sünagoogis; Spielreini vennad olid hukkunud Stalini režiimi läbi, ka abikaasa oli surnud juba enne sõda. Cronenbergi film lõpeb raseda Sabina külaskäiguga Jungide juurde 1913. aasta päikeselisel suvepäeval. Sellest, mis Sabinast ja teistest pärast sai, teavitavad meid enne lõputiitreid valged sõnad mustal taustal.
K
uidas oleks õiglane jutustada andeka naise lugu, kelle panus kultuurilukku on jäänud tunnustamata? (Kui palju on sedalaadi materjali veel "kõvades" teadustes: Cecilia Payne, Rosalind Franklin, Lise Meitner...) Valle-Sten Maiste leiab Sirbis (26.01.12), et Cronenberg on teinud Spielreinist seksuaalsete erivajadustega tüdruku, kes ühel hetkel targutama hakkab, samuti annab Cronenberg tema meelest Freudile ja Jungile tagasi üleelusuuruse, mida Kerri raamat kahandas. Mina ei tajunud Viggo Mortenseni laulva intonatsiooniga, ühtaegu pehmes ja põikpäises Freudis ega ka Michael Fassbenderi introvertses Jungis küll mingit monumentaalsust, pigem vastupidi: filmi-Freudi lootus psühhoanalüüsi seksuaalsuse-kesksusega teaduseks muuta peaks ju tagasivaates pigem kaastunnet tekitama. Sabina rolliga on muidugi see häda, et kaunitari, kes filmi algul pealegi lõuga ette ajavat hüsteerikut mängib, ei peeta ilmselt naisintellektuaali optimaalseks kehastuseks, isegi kui tema närvilise intensiivsusega esitatud jutus on tugev iva. Spielreini vestlustes Jungi ja Freudiga antakse siin-seal mõista, milline jungiaanlik või freudiaanlik idee pärineb tegelikult Sabinalt. Selle lihtsaim näide on arusaam nais- ja meesalgest (anima ja animus) igas inimeses, mida lastakse aimata Sabina sõnades, kui ta Jungi suudleb. Paar korda näidatakse Sabina nimega trükiseid, mehed möönavad teinekord, et "ma arvan, et sul on õigus", ja sinnapaika see jääb. Ehkki ma pole veendunud, et Sabinat on kujutatud filmis üksnes läbi meesšovinistliku prisma, võib öelda, et ka Cronenberg ei avalda Spielreinile alati väärilist tunnustust. Intervjuus meelelahutusportaalile HitFix väidab ta, et tunneb suuremat lähedust Freudiga, kuna Freudi psühhoanalüüs lähtub inimkehast. Tegelikult võiks ta tunnistada, et
iseäranis hästi annab tema filmidega sobitada Spielreini seksuaalsusekäsitust. Spielreini järgi on seksuaalsus miski, mis töötab meie ego vastu. See on mina suhtes destruktiivne liigisäilitamise tung. Mõnusast isekast naudingust on asi kaugel. Seda ideeraami annab mitmele Cronenbergi filmile ilusti peale sättida. "Külmavärinais" muudab inimesed hüperseksuaalseks lige parasiit, "Kärbses" ("The Fly", USA 1986) teevad peategelase hüperseksuaalseks kärbse geenid. Maiste leiab, et Spielrein on Cronenbergi jaoks järjekordne masohhistlik naine, kes vajab orgasmiks valusähvakut. Ent masohhismikalduvus on omane ka Cronenbergi meestele, seksuaalsus seostub tal mõlema soo puhul kannatusega. Meenutagem kas või "Kokkupõrget" ("Crash", Kanada-Suurbritannia 1996), kus karistajaks ja naudingupakkujaks on tehnoloogia. Võib-olla ei näinud Cronenberg Spielreini kujus mitte järjekordset feminiinset masohhisti, vaid üht oma seksuaalsusealast kaasmõtlejat. Spielreini kui vaimuinimese suhtes oleks olnud ilmselt õiglasem näidata teda rohkem akadeemilises keskkonnas, lasta tal oma ideid arutada ka ilma Jungiga amüseerimata. Aga siis poleks see olnud enam laiale publikule mõeldud pikantne romanss, mida ta praegusel kujul siiski on, ehkki põhineb raamatul, mida selle autor on ise nimetanud "eriti kohutavaks tondijutuks, milles tont, kes lõpuks kõik tegelased nahka paneb, pole olend, vaid teooria".
I
gati voolujoonelise ja pinget hoidva filmi tegelased on ooperlikult välja joonistatud: hele, kannatlik ja alalhoidlik Emma, tume ja kirglik Sabina; kammitsetud Jung ja impulsiivne Otto Gross (1877–1920, psühhoanalüütik ja ühtlasi Jungi patsient, keda kehastab šarmantse päti võtmes Vincent Cassel). Ehkki Gross soovitas ka tegelikult Jungil Sabinaga afääri alustada, mõjub ta filmis justkui Vladimir Proppi morfoloogia järgi sisse toodud abistajakuju. Grossi liberaalnihilistlikud mõlgutused lisavad filmile ka huumorimomendi. "Ohtlikku meetodit" on kahtlemata ilus vaadata: lisaks ilusaile näitlejaile ja keskkonnale on filmis Cronenbergi kohta tavatult palju heledust ja päevavalgust. Jung ja Freud jalutavad päikselises Viinis, Carl ja Sabina seilavad päikeses helkival Zürichseel, Emma ja Sabina kannavad heledaid kleite, isegi Carli kabineti raamaturiiulid on valged. Es-i tumeda valla asemel on meil siin välise maailma valgustatus ja nähtavus. Kui tuua võrdluseks 50 aasta eest linastunud pseudobiograafiline "Freud: Salakirg" ("Freud: The Secret Passion", 1962), siis too algab peaaegu õudusfilmilikult – ähvardava dissonantse muusika saatel räägitakse meile alateadvusest, mis on must nagu põrgu; suur osa tegevust toimub tumedais interjöörides, noor Freud jalutab pimedas Viinis. Filmi tegijad asuvad innukalt psühhoanalüüsi poolel, koondades kogu neuroosivaramu ühte patsienti, kelle peal Freud oma imeväelised meetodid välja arendab. Tolles linateoses näidatakse meile niisiis tumedust, millega saab võidelda. Märksa siledamas "Ohtlikus meetodis" näeme valgust ja selles peituvat traagikat. Traagika on justkui juba kohal, kuigi kõik on hele ja suvine. Jung räägib filmi lõpus Spielreinile sõja eelaimusest unenäos. Jungi hilisemaist antisemiitlikest avaldustest ei kuule me siiski veel midagi. "Ohtlik meetod" mõjub magushapult ja hõrgult, justkui pakutaks sidrunivahtu täies teadmises ees ootavaist kurbadest sündmustest. Maarja Kangro "Ohtlik meetod" linastub Katusekinos neljapäeval, 17. mail.