Page 1

Arne Maasiku foto seeriast "Pusad 2006"

№ 15, N O V E M b e r 2011

PÖFF

Terrence Malicki

ELUPUU Margit Tõnson ja Karlo Funk "Elupuust" • Eero Tammi "Idioodi analüüs" "Riskipiir" • Marianne Kõrver ja Jaan Ruus "Uuest Maailmast" • "Lourdes" Lõika! Küta! – talgufilmi köögipool • Kaljo Kiisk • Linnar Priimägi ja Goethe!


MEHR LICHT!

Pimedais öis on asju

*

Hingedekuu pole meie laiuskraadi elanikule teab mis piknik. Saame hästi aru, millest jutt, kui Tom Waits ulub: "Ei varje, ei tähti, ei autosid, ei kuud. November usub vaid kõngenud lehekuhja ja luukarva kuud." Aga eesti kinosõbra hingele pakub november rohkem kui ülejäänud aasta kokku. Tänu PÖFFile on meil võimalus kaeda suurelt ekraanilt sadu uusi filme kogu maailmast, millest suurt osa ei näe kohalikes kinodes võib-olla enam kunagi. Jätkugu meil kõigil selleks maratoniks jaksu ja vastupidavust.

s i s s e j u h at u s

Päris oimetuks end nende nädalatega siiski kurnama ei pea, sest ega vaimuvalgus ekraanidelt koos aasta suurima kinopeoga ei kao. Viimasel ajal on olnud põhjust rõõmu tunda üha enamate PÖFFi pärlite jõudmisest kinode kavadesse ning tänavu teeb otsa lahti juba vahetult pärast festivali linastuv Terrence Malicki aasta filmi Kuldse Palmioksaga pärjatud "Elupuu". Nii et kinoelu liigub, loob ja lehvitab kenasti ka kottpimedal ajal. Ainus, mis mu rõõmsa südame kurvaks teeb, on see, et oktoobriks lubatud Eesti filmi arengukava ei saanud valmis ja uut tähtaega selle koostajad ka välja ei käinud. Aga no küll ta ükskord tuleb, kus ta pääseb, kuigi kava koostamise senine käik on tihti meelde toonud prints Hamleti tõdemuse sellest, kuidas lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ja teo nime kaotavad. Eesti filmi enda käekäigu üle saab ainult rõõmu tunda. Kinokülastuste arv on viimase nelja aasta rekordtasemel, küündides pooleteistsaja tuhandeni. Tubli kaks viiendikku sellest langeb "Lotte" arvele ning Heiki Ernitsa ja Janno Põldma vaprat koeraneiut ei peleta aasta filmilevi esikümnest ilmselt enam ussi- ega püssirohi. Ning vaatajaid tuleb riburada pidi veel juurdegi, sest nii Lotte, Rainer Sarneti "Idioot" kui Jaan Tootseni "Uus Maailm" jooksevad kinodes siiani ja 11. novembril lisandub talgutel valminud rahvafilm "Täitsa lõpp". "There is a light that never goes out**", ütleb laulusalm. Väljas süveneb pimedus, aga kinoekraanid on ikka valged. Joonas von Niinive toimetaja * Rohkem valgust (saksa k) – väidetavalt J. W. von Goethe viimased sõnad. ** On valgus, mis iial ei kustu (inglise k).

Kinoleht La Strada Toimetaja: Joonas von Niinive. Keel: Pille Sepp. Täname: Jaak Kilmi, Madli Luuk, Gert Moser, Tristan Priimägi, Mart Rummo, Tiina Savi, Veiko Õunpuu. Kujundus: R&R. Kontakt: kinoleht@gmail.com. Vastutav väljaandja: MTÜ Must Käsi.

Ö Väike spikker kolmapäeval, 16. novembril algava PÖFFi kavas orienteerumiseks. ARGENTIINA ÕPPETUND

"Argentyńska lekcja" / "Argentinian Lesson" (Poola 2011, 56 min). Režissöör Wojciech Staroń. Parima lavastaja auhind Krakówi filmifestivalilt.

TUE STEEN MÜLLER, Filmkommentaren.dk: Kindla käega vormitud lugu erinevaist kultuuridest ning sündiva sõpruse ilust. Tõeline kunstiteos. LAURENCE BOYCE, Kinoleht: Mitu auhinda pälvinud liigutav dokk noore poisi armastusest võõral maal. Tõenäoliselt üks tänavuse festivali publikulemmikuid. ARIRANG

"Arirang" (Lõuna-Korea 2011, 100 min). Režissöör Kim Ki-Duk ("Tühi maja", "Samaaria tüdruk"). "Vaatenurga" ("Un Certain Regard") programmi auhind Cannes’ist.

LAURENCE BOYCE, Kinoleht: Iseend vaatlev Kim Ki-Duk pöörab dokumentaalžanri pea peale, kuid pole välistatud, et see võlub vaid tema kõige tulihingelisemaid austajaid.

MARGIT TÕNSON, Eesti Ekspress: Aastaid depressiooniga maadelnud korea kultuslavastaja näitab robustse elegantsiga, kuidas loovvaim toimib isegi siis, kui publikut pole. Mine vaata, kui oled kunagi mõelnud, kuidas oleks "Kuku: mina jään ellu" näinud välja siis, kui Arvo Kukumägi oleks lukustatud koos kaameraga üksikusse metsatarre, kus põranda alla, laka peale ja kännujuurika taha on peidetud paar pudelit veini ja viina. ARMASTUSES SÜÜDI

"Koi no tsumi" / "Guilty of Romance" (Jaapan 2011, 144 min). Režissöör Sion Sono ("Alasti armastus", "Külmad kalad").

JOONAS, Pisut filmijuttu: Romantikast on asi kaugel, jutt käib korraliku koduperenaise seksuaalsest vabanemisest kõlvatuse läbi nagu Buñueli "Belle de Jouris". Sonot eristab Buñuelist nii ühiskondlik taust kui sedasorti piirideta pöörasus, mille peale saab tulla ainult jaapanlane. JAAK KILMI, režissöör: Tõeline jaapani autorikino, kirgedest ja hüsteeriast pungile pumbatud, visuaalselt kaunis ja intensiivne laks. Kaks ja pool tundi raevu, pisaraid, seksi ja enesehävitust turborežiimil. Võib nii kurnata kui mõjuda vitamiinilaksuna. Pärast seda vajab kinosõber igal juhul puhkust.

GERT MOSER, Trash Can Dance: "Crulic" on tugevalt hinge minev ning õiglustunnet riivav tõsielul põhinev dokumentaalne animafilm ühe mehe ebaseaduslikust arreteerimisest. Pildiliselt vaimukas ja detailitäpne, äärmise ilumeele ja maitsekusega esitatud.

JAY WEISSBERG, Variety: Köitev animatsioon kombineerib vesivärve, leidlikke taustu ja jooniseid, fotosid ja kollaaži. Kaunilt teostatud võimas kafkalik lugu. FAUST

"Faust" (Venemaa 2011, 134 min). Režissöör Aleksandr Sokurov ("Vene Ark", "Päike"). Parima filmi Kuldlõvi Veneetsia filmifestivalilt.

DEBORAH YOUNG, The Hollywood Reporter: Sokurovi isikupärane tõlgendus Goethe "Faustist" viib kõrgintellektuaalsuse jandi piirile ning võib ühtedes huvi äratada, teisi eemale peletada.

MART RUMMO, Kinoleht: Seda, et pimedal keskajal hügieeni ei tuntud, teame kõik algkoolist peale. Sokurov värvib oma "Fausti" miljöö nii äkaseks, et laiba-, rooja- ja kusehais muutub ekraanil lausa käegakatsutavaks. Veneetsia festivali žürii suutis sumada läbi ihuliku sopa vaimse kirgastumiseni, aga oma emale ma seda katsumust ei soovitaks. GIANNI JA NAISED

"Gianni e le Donne" / "The Salt of Life" (Itaalia 2011, 90 min). Režissöör Gianni Di Gregorio ("Kesksuvine õhtusöök").

PETER BRADSHAW, The Guardian: Üdini veetlev komöödia, omamoodi romantilis-realistlik fantaasia, mille soontes voolab Fellini ning pisut ka Woody Alleni verd. Harvaesinev näide filmist, kus peaosa on antud tõelise inimnäoga tõelisele inimesele.

MARGIT ADORF, Kinoleht: Pole üldse minu maitse. Juba tunnen endal vaimuinimeste, sügavate intelligentide puurivaid pilke, mis püüavad mind kohapeal tuhastada, aga ma ei viitsi oma elu raisata peenutsevale "komöödiale", kus midagi ei juhtu. See on huumor, milleni ma loodan mitte kunagi küündida. Enne naudin C-kategooria splätterit kui vanakeste vaikset kohmitsemist ja sellist juttu, mida ma võiksin kuulata ka suguseltsi kokkutulekuil – kus ma muide ei käi. Usun, et selle filmi publik jaguneb kaheks: jumaldajad ja kirglikud vastased.

CEDAR RAPIDS

HÄDA ARMASTUSE JA SEKSIGA

"Cedar Rapids" (USA 2011, 87 min). Režissöör Miguel Arteta ("Chuck & Buck").

"Wonderland: The Trouble With Love and Sex" (Inglismaa 2011). Režissöör Zac Beattie.

MARGIT ADORF, Kinoleht: Kerge komöödia, tore vaadata, kuid pool aastat hiljem meenub vaevu, millest jutt. Midagi põrutavat oodata ei tasu. Muhe ajaviide, saab korra naerda ja ei jää pikemaks koormama. Soovitaksin selle vaatamise asemel midagi targemat teha.

JOHN WALSH, The Independent: Reaalsed perenõuandla patsiendid Beavise ja Buttheadi nägudega. Nii hämmastav kui see ka pole – see töötab.

ROGER EBERT, Chicago Sun-Times: Päris lõbus. Miguel Arteta mõistab, et tõeline nali sünnib karaktereist. Oma lähenemises tõsimeelsetele väikelinlastele meenutab "Cedar Rapids" mingis mõttes vendade Coenite "Fargot" (1996). Mõlemad filmid suhtuvad oma tegelastesse sümpaatiaga. CRULIC – TEEKOND TEISELE POOLE

"Crulic – drumul spre dincolo" / "Crulic – The Path to Beyond" (Rumeenia-Poola 2011, 73 min). Režissöör ja stsenarist Anca Damian.

GERT MOSER, Trash Can Dance: Dokumentaalseid perenõustaja juures lindistatud vestlusi saatev animatsioon ei paku palju visuaalset nipikust, kuid see-eest ohtralt südamlikkust, positiivsust ja huumorikillukesi. HÄRJAPEA

Orson Wellesile. Kurvalt kaasaegne lugu plahvatusohtlikust janust õigluse järele. JAAK KILMI, režissöör: "Härjapea" lehmalaudas töötavat lihaskimpu, kes süstib endale testosterooni ja kellel on aju asemel musklid, tasub vaadata kõigil, kes imetlevad Nicolas Winding Refni "Sõidu" cool’i kangelast. "Härjapea" on samuti lugu üksikust sotsiofoobist, pärsitud tunnetega ahvist, kelle elu on üks suur kommunikatsiooniprobleem. See on realism seal, kus "Sõit" on meelelahutus. Lisaks annus seda Belgiat, kus iial ei paista päike, tee ääres kasvab võsa ja lüüakse kõvasti. Flaami ja vallooni vastasseisust rääkimata. JELENA

"Елена" (Venemaa 2011, 109 min). Režissöör Andrei Zvjagintsev ("Tagasitulek", "Pagendus"). "Vaatenurga" ("Un Certain Regard") programmi žürii eriauhind Cannes’ist.

LAURENCE BOYCE, Kinoleht: Võimas draama põlvkondade sõjast haarab vaataja tähelepanu algusest lõpuni täielikult.

TIINA SAVI, Kino Sõprus: Täiuslik portree tänapäeva Venemaast.

TRISTAN PRIIMÄGI, Kinoleht: Kammerlik, vaat et antiiktragöödiat meenutav minimalistlik ja jõuline film, mille keskne mure on vene kinole omane südamevalu kodumaa saatuse pärast. KILIMANJARO LUMI

"Les neiges du Kilimandjaro" / "The Snows of Kilimanjaro" (Prantsusmaa 2011, 90 min). Režissöör ja stsenarist Robert Guédiguian.

VIRGILE DUMEZ, www.avoir-alire.com: Guédiguiani naasmine kodukanti on tänu jäljendamatule värskusele ja spontaansusele kaheldamatu õnnestumine – ajuti kummaline, kohati kibe, aga alati siiras ja soe.

JAAK KILMI, režissöör: Marseille töölisromantiku Guédiguiani humanistlik lugu sobib roosa veini, mõnusa juustuvaliku ja päikeses kuivatatud tomatitega. KOLLANE MERI

"Hwanghae" / "The Yellow Sea" (Lõuna-Korea 2010, 157 min). Režissöör Hong-jin Na ("Tagaajaja"). Aasia filmiauhind parimale näitlejale: Jung-woo Ha.

GERT MOSER, Trash Can Dance: Hiilgav põnevik, millel on kõik korea krimifilmide parimad omadused: viimseni pingule tõmmatud pinevus, brutaalne vägivald, ahastama ajav olmerealism ning sentimentaalne traagika. JAMES MARSH, Twitch: Uskumatult tugev töö, kindlalt aasta parim korea põnevik. KURADI SAAR

"Djöflaeyjan" / "Devil’s Island" (Island 1996, 99 min). Režissöör Friðrik Þór Friðriksson.

GERT MOSER, Trash Can Dance: Koomiliste momentidega lugu sellest, kuidas rokenroll Islandile jõudis ehk tegelastest, kelle ees Jónsi ja Björk kummardama peavad.

"Rundskop" / "Bullhead" (Belgia 2011, 124 min). Režissöör Michael R. Roskam.

JAMES BERARDINELLI, ReelViews: Kaunilt üles võetud, hästi kirjutatud ja tänu sellele nauditav lihtne lugu.

DIMITRA BOURAS, www.cinergie.be: Maalijahinge ja -haridusega Roskam teeb täispika debüütfilmiga kummarduse oma õpetajaile Scorsesele, De Palmale, Kurosawale ja

"Börn náttúrunnar" / "Children of Nature" (Island 1991, 82 min). Režissöör Friðrik Þór Friðriksson.

LOODUSE LAPSED


Euroopa filmiauhind parima muusika eest: Hilmar Örn Hilmarsson.

nukunäitlejast, kes kandideerivad lastesaatesse "Päevalilletund", on aga Jodie Fosteri "Koprast" ("The Beaver") valgusaastate kaugusel, kombineerides labaseid seksinalju ja õelaid torkeid "järgi-oma-unistusi-ja-leiaennast" tüüpi narratiiviga.

SNOWTOWN

TRISTAN PRIIMÄGI, Kinoleht: Herzogi dokid on alati head olnud, aga koopafilmi väärtus on eelkõige selles, et see annab võimaluse näha lähedalt ja detailselt maailma vanimaid joonistusi. Herzogi puhul vältimatult vajalik üldistus on ka täitsa olemas.

ÖÖ GERT MOSER, Trash Can Dance: Kena, vaikne ja armas draama, milles ei puudu Friðrikssoni firmamärk ehk müstiline moment.

HAL HINSON, Washington Post: Väike, omal tagasihoidlikul moel peaaegu täiuslik poeetiline karakteriuuring. MÄNG

"Play" (Rootsi 2011, 118 min). Režissöör Ruben Östlund.

ALEXANDRE ROMANAZZI, Abus de ciné: Östlund mängib säravalt vaataja positsiooni ja ootustega. Totaalne õnnestumine.

JOONAS, Pisut filmijuttu: Uue sajandi "Kärbeste jumal". Võimas lugu tolerantsist ja ükskõiksusest. Tõhus ühiskonnakriitika, raju realism, lööv nii sisult kui vormilt. NADER JA SIMIN: LAHKUMINEK

"Jodaeiye Náder az Simin" / "Nader and Simin, a Separation" (Iraan 2011, 123 min). Režissöör Asghar Farhadi ("Ellyst"). Kuldkaru Berlinalelt.

LAURENCE BOYCE, Kinoleht: Värske vaade Iraani ühiskonnale segab poliitikat Hitchcocki vaimus pettumusega kohtusüsteemis.

OSLO, 31. AUGUST

"Oslo, 31. august" (Norra 2011, 95 min). Režissöör Joachim Trier ("Kordus").

EERO TAMMI, Filmihullu: Oh Jeesuse munad küll. Kas nüüd kirjutavad ja lavastavad ka 9. klassi õpilased täispikki filme? Kui see peaks Põhjamaade Nõukogu auhinnale kandideerima, oleks see edaspidi häbiks kõigile, kes veel selle auhinna pärast võistlevad.

"The Trip" (Inglismaa 2010, 107 min). Režissöör Michael Winterbottom ("Genova", "Tapja minu sees"). Peaosades Steve Coogan ja Rob Brydon.

MARGIT ADORF, Kinoleht: Veniv road-movie jauramine kompab taluvuse piire. Selle nautimiseks peab olema suur fänn ja sügavamalt kursis briti eluoluga. Väga verbaalne (loe: palju mula). Väga staatiline (loe: kogu aeg ollakse autos, söögilaua taga või tammutakse telefoniga paigal). Väga booring. Palju kokutamist ja kordusi, nagu briti halvemale huumorile sageli omane. Kui see oleks eesti film, tehtaks see maatasa. TIINA SAVI, Kino Sõprus: Sobib huumorimeelega gurmaanidele, nagu Imre Kose või Dimitri Demjanov.

LAURENCE BOYCE, Kinoleht: Veel üks särav koostöö, kus Coogan ja Brydon mängivad iseennast nagu Winterbottomi "Tristram Shandys" (2005). Tõeliselt naljakas. SAATANAST VÄLJAS

"Hors satan" / "Outside Satan" (Prantsusmaa 2011, 110 min). Režissöör Bruno Dumont ("Inimlikkus", "Hadewijch").

NICOLAS MARCADÉ, Les Fiches du cinéma: Bruno Dumont otsib pühadust, filmides igapäevast imena ja imesid igapäevaste asjadena. Filmile võib ette heita teatud hõredust, kuid selle radikaalne minimalism kutsub ühtlasi vaatajat omalt poolt panustama.

EERO TAMMI, Filmihullu: Jalustrabav, täiesti hullumeelne, omnipotentne fantaasia, muinasjutufilm ja usutunnistus, nii jõhker ja naturalistlik kui vähegi võimalik.

POISS JALGRATTAGA

SIBER, MONAMOUR

"Le gamin au vélo" / "The Kid with a Bike" (BelgiaPrantsusmaa-Itaalia 2011, 87 min). Režissöörid JeanPierre Dardenne ja Luc Dardenne. Grand Prix Cannes’ist.

"Sibir, Monamur" / "Siberia, Monamour" (Venemaa 2011, 102 min). Režissöör Slava Ross.

PATRICK GAMBLE, CineVue: Dardenne’id näitavad taas kord oma annet tuua ekraanile jämedakoelist elulähedust, luues ühtlasi sügavat ilu.

JAAK KILMI, režissöör: Ilmselt iga lapsevanemat liigutav lugu sellest, kuidas haavatud hingega väike poiss otsib oma isa, kes teda millegipärast näha ei taha. Dardenne’ide firmamärgiks on tegelaste jälgimine näiliselt kiretult, liigsete rõhkudeta suurtel tunnetel. Ent kuna need tegelased võitlevad meeleheitlikult maailma kõige elementaarsema inimõiguse nimel, millest nad ilma jäetud – milleks võiks tinglikult olla inimlik lähedus –, siis lõikab see valusalt. Dardenne’id ei lahmi. Kui sul on terav nuga, siis sa tuled lihtsalt hästi lähedale ja suskad otse hinge. PÄEVALILLETUND

"Sunflower Hour" (Kanada 2011, 90 min). Režissöör Aaron Houston. Sõltumatu Kaamera auhind Karlovy Varyst.

ALISSA SIMON, Variety: Kes oleks võinud arvata, et käesolev aasta toob lausa kaks filmi käpiknukkudest? Aaron Houstoni reibas poliitiliselt ebakorrektne pseudodokk neljast

JORDAN MINTZER, The Hollywood Reporter: Kindlakäeline lavastus paljulubavalt filmitudengilt, süngevõitu (väga venepärase) huumoriga.

JAAK KILMI, režissöör: Ka Siberi kaugeimas kolkas on inimestel tunded. Väike poiss elab vanaisaga ja ootab surnud isa. Taigas hulguvad koerad ja purevad neid väheseid, kel hing soe. Film näib parimail hetkil karge ja aus, et takerduda järgmisel hetkel lootusetult romantilistesse klišeedesse. Legend suurest vene hingest, kes kõnnib ringi pulstunud kasukas ja ootab avanemist headusele. SINILIND

"Blue Bird" (Belgia 2011, 86 min). Režissöör Gust Van Den Berghe ("Väike beebi Jeesus Flandriast").

DAVID ROONEY, The Hollywood Reporter: Maurice Maeterlincki näidendist inspireeritud teekond Lääne-Aafrika savannides – osalt etnograafiline sümfoonia, osalt maagiline rahvajutt. Vaoshoitult sümpaatne. TRISTAN PRIIMÄGI, Kinoleht: Kaks Aafrika last otsivad sinilindu, kohtudes kaunis kõrbes surnud esivanemate, sündimata laste ja muu metafüüsikaga. Kannatust, ja pärast tänate iseend, et viitsisite.

JAAK KILMI, režissöör: Mu selle aasta kõige mõjusam kinokogemus nii heas kui halvas. Realism kõige vahetumal kujul, operaatoritööst näitlemiseni. Mõjub füüsiliselt, jõudes inimlikule taluvuspiirile väga lähedale. Puhas kulgemine inimloomuse vägivaldses rägastikus.

VANAD KASSID

"Old Cats" (Tšiili-USA 2010, 99 min). Režissöörid Pedro Peirano ja Sebastián Silva.

SIMON MIRAUDO, Quickflix: Kui leiate, et Mike Leigh’ "Veel üks aasta" ("Another Year", 2010) kujutas masendavalt kulgemist vältimatu surma poole, siis oodake, kuni näete seda vaimuhaige vanaproua portreed.

"Jackboots on Whitehall" (Inglismaa 2010, 90 min). Režissöörid Edward McHenry ja Rory McHenry.

LAURENCE BOYCE, Kinoleht: Suurepärase "Toatüdrukuga" ("La Nana", 2009) silma paistnud Sebastián Silva uus film on elegantne ja stiilne, õrn ja särav lugu vanadusest.

RICH CLINE, Shadows on the Wall: Omamoodi briti versioon Trey Parkeri "Team Americast" (2004) tüürib oma paralleelreaalsust päris naljakais suundades, kuigi toetub ehk liialt postmodernseile kultuuriviiteile.

"Veljekset" / "Brothers" (Soome 2011, 89 min). Režissöör Mika Kaurismäki ("Kolm tarka meest", "Hargneva armastuse maja", "Vesku").

SÕJARDID WHITEHALLIS

VENNAD

GERT MOSER, Trash Can Dance: Brittide kohta üllatavalt lame huumor.

TARMO POUSSU, Ilta-Sanomat: Mika Kaurismäe uus film ei suuda kõvast püüdmisest hoolimata lendu tõusta.

TORINO HOBUNE

MARGIT ADORF, Kinoleht: Šeikspiirlik põhjamaine tragikomöödia, väga hoogne, naturaalne ja kompaktne. Kõik tegelased otsivad omal üllal moel elu mõtet, igal oma arvestatav filosoofia. Usun, et mõnelgi tekib soov seda filmi mitu korda vaadata. Esiteks on see lihtsalt nii hea, teiseks on see nii tihe ja kolmandaks nõuab see veidi rohkem seedimist kui ühekordne poolteist tundi. Aplausi väärt.

"A Torinói ló" / "The Turin Horse" (Ungari 2011, 146 min). Režissöörid Béla Tarr ("Saatanatango", "Mees Londonist") ja Ágnes Hranitzky. Žürii Grand Prix ja FIPRESCI kriitikute auhind Berlinalelt.

KARLO FUNK, Kinoleht: Sugestiivselt emotsioonitu film hääbumisest, mis paneb küsima, kas saal ikka läheb pärast linastust valgeks. TIINA SAVI, Kino Sõprus: Lõplik katarsis.

VEIKO ÕUNPUU, režissöör: Béla Tarril pole enam usku inimesse ega sellesse, et maailm võiks pääseda. Tarri uus film on ränk isegi tema standardite järgi. Neile, kelle lootus ripub juuksekarva otsas, ma seda ei soovitaks. Aga kui siiski kusagil põues on veel säilinud tilluke valguskiir ja leidub tahtmist veeta paar tundi millegagi, mis pole ainult puru silma ajamine ja lõbusad grimassid, võib juhtuda, et saad elamuse, mis ei kao niipea. EERO TAMMI, Filmihullu: Kurb lugu per se – Tarr trambib oma trööstituses juba Robert Bressoni viimaste tööde kandadel. Kuid selle filmi kõrval on Lars von Trier poisike. Nagu ka peaaegu kõik ülejäänud filmitegijad. TÜRANNOSAURUS

"Tyrannosaur" (Inglismaa 2011, 91 min). Režissöör ja stsenarist Paddy Considine. Peaosades Peter Mullan, Olivia Colman ja Eddie Marsan. Sundance’i festivali maailmakino auhinnad Considine’ile, Mullanile ja Colmanile.

LAURENCE BOYCE, Kinoleht: Tunnustatud näitleja Paddy Considine’i erakordselt võimas lavastajadebüüt, Mike Leigh’ ja Ken Loachi vaimus loodud haaravalt karm lugu.

TIINA SAVI, Kino Sõprus: Näitlejatööd on sõna otseses mõttes südantlõhestavad. Koomik Considine on teinud parima tragöödia, mida ma eales näinud olen. UNUSTATUD UNELMATE KOOBAS

"Cave of Forgotten Dreams" (Kanada-USA jt 2010, 90 min). Režissöör ja stsenarist Werner Herzog ("Fitzcarraldo", "Kohtumised maailma lõpus").

KARLO FUNK, Kinoleht: Werner Herzog viib meid aastatuhandeid välisilmast ära lõigatud Chauvet’ koopasse ja sügavale ürginimese maailmapilti. See on siiani üks harvu filme, kus 3D leiab tõeliselt kinematograafilise ja eesmärgipärase rakenduse.

VULKAAN

"Eldfjall" / "Volcano" (Island 2011, 95 min). Režissöör ja stsenarist Rúnar Rúnarsson.

TIINA SAVI, Kino Sõprus: Leebe ja lihtne. Soovitan terve mõistusega keskmisest kannatlikumale romantikule. DAVID ROONEY, The Hollywood Reporter: Sentimentaalsuseta, kuid sügavalt läbi tunnetatud lugu armastusest, kaotusest ja pühendumisest võiks köita eelkõige eakamat publikut. Rúnarssoni kompromissitult tõetruu draama puudutab igaüht, kel on tulnud kokku puutuda partneri või vanema haiguse ja sellest tingitud raskete otsustega. ÜKSKORD ANATOOLIAS

"Bir Zamanlar Anadolu’da" / "Once Upon a Time in Anatolia" (Türgi 2011, 150 min). Režissöör Nuri Bilge Ceylan ("Rõhkkonnad", "Kolm ahvi"). Grand Prix Cannes’ist.

VIRGILE DUMEZ, www.avoir-alire.com: Ebaharilik kogemus, mida kõik seitsmenda kunsti austajad peaksid proovima, hoolimata sellest, et seda stiiliharjutust võidakse pidada igavaks ja pretensioonikaks. Olgu see teie jaoks esteetiline ilmutus või vastupandamatu unerohi – igal juhul tuleb tunnistada selle ülipika filmi väärtust traditsioonilistele kaanonitele vastanduva kinona.

EERO TAMMI, Filmihullu: Nuri Bilge Ceylani puhul häirib see, et ta on nii andekas. Tema puhul tundub isegi täiuslikult stiilne ja terviklik film vaat et haltuurana. Sealt tuleb kindlasti midagi veel paremat.

Et käesolev Kinoleht ilmub enne PÖFFi kava avalikustamist 10. novembril, pole kindel, et päris kõiki siin jutuks olnud filme festivalil näha saab. Jälgige reklaami. Ametlik festivaliinfo asub aadressil www.poff.ee.

öö d

MATTHEW TRIFT, Cinephile: Joachim Trieri oivaliselt enesekindel ja suurepäraselt lavastatud teine film – kurb, aga kaunilt jutustatud.

REIS

JOONAS, Pisut filmijuttu: Troostitu tõsielupõhine sarimõrvalugu. Tehniliselt – pildi, õhkkonna, montaaži, heliriba ja näitlejatööde poolest – ülitugev, kuid mind jättis külmaks.

p i me d a d

TRISTAN PRIIMÄGI, Kinoleht: Veidi Abbas Kiarostamit meenutav tugev, keerukas draama, kus pole mustvalgeid lahendusi. Iraani filmi kohta üllatavalt on politiseeritusest suudetud hoiduda.

LAURENCE BOYCE, Kinoleht: Pööraselt naljakas mockumentary nukušõust, mis segab täiskasvanuile mõeldud huumorit täieliku ogarusega.

"Snowtown" (Austraalia 2011, 120 min). Režissöör Justin Kurzel. Cannes’is äramärkimise (special mention) pälvinud film.


Miks on Jumal minda loonud, siia ilmale imeksi? Võinud luua lodjapuuksi, isa härja ikkepuuksi, venna härja vehmeriksi.

Küsimuste küsimust küsimas

K U L D N E

PA L M I O K S

"Elupuu" ("The Tree of Life", USA 2011, 139 min). Režissöör ja stsenarist Terrence Malick. Operaator Emmanuel Lubezki. Osades Sean Penn, Brad Pitt, Jessica Chastain jt.

K

us olid sina siis, kui mina maa(ilma) rajasin, küsib Jumal temalt aru nõudma tulnud Hiiobilt, ja võib ette kujutada vastaja abitust, sest inimene loodi siiani hästi müüva raamatu andmeil viimasena. Niisuguse küsimusega vastaja nurka mängimine on sama tühi võimudemonstratsioon kui kellegi karistamine millegi eest, mida ta pole teinud. Ja süüta kannatamine muidugi ongi Hiio­bi raamatu peateema. 67-aastane filmi­ lavastaja Terrence Malick asetab sellesama tsitaadi oma heideggerliku, "olemise olemuse" järele küsiva filmi "Elupuu" motoks ja küsimusi on tal veel ohtralt varuks, kuid vastustega on ta sama kitsi kui Jumal, kes peab Hiiobile pika loengu enda loodud imelisest maailmast ja selle saladustest, jättes ainsaks ukseks saladuseni vankumatu usu. Martin Heideggeri jaoks oli küsimus olemise olemusest kõige olulisem üldse ning ühtlasi ka filosoofia olemasolu õigustuseks – ainult filosoofia lubas tema meelest saladusele lähemale jõuda. Malick näib uskuvat, et ka religioon on sobilik tööriist. Režissöör, produtsent ja stsenarist Malick, kes on 40-aastase filmikarjääri jooksul teinud täpselt viis filmi ja kuuldavasti lõpetanud äsja kuuenda, kandis "Elupuu" tegemise mõtet endas juba 1978. aastast, mil ta alustas teadmata põhjustel liiva jooksnud projekti töönimega "Q". Me ei tea, mis juhtus ja miks David Lynchi ning Martin Scorsese stsenaristina tuntud Paul Schraderiga ühel kursusel õppinud Malick pärast oma kaht esimest filmi ("Laastatud maa" / "Badlands", 1973 ja "Taevalikud päevad" / "Days of Heaven", 1978) enam kui kahekümneks aastaks areenilt kadus.

Vaata KA Andrei Tarkovski "Peegel" ("Зеркало", 1975) Terry Jonesi "Monty Python: elu mõte" ("Monty Python's The Meaning of Life", 1983) Darren Aronofsky "Allikas" ("The Fountain", 2006) Gaspar Noé "Ootamatu tühjus" ("Enter the Void", 2009) Lars von Trieri "Melanhoolia" (2011)

Teame vaid, et ta reisis metsikus ürglooduses, mägedes ja metsades ning armastas pariislannat. Tema viis lobisevast ning ennastimetlevast filmimaailmast eristuda on äärmiselt tagasihoidliku eraku kuvandi kultiveerimine ja intervjuudest keeldumine – ta laseb oma filmidel, milles dialoog on aegade jooksul pidanud üha enam ruumi andma sosistavale sisekõnele, rääkida enda eest. Ta kuulub episkopaalsesse (anglikaani) kirikusse, õppis enne filmikooli filosoofiat, on töötanud ajakirjanikuna, tõlkinud Heideg­ geri, isegi temaga kohtunud, ning üks tema vendadest, kes lihvis hispaania kitarrivirtuoosi juures oma pillimänguoskust, lõpetas elu enesetapuga. Küsimine jumala järele Umbes täpselt sealt algabki "Elupuu" – režissööri küsimine oma elu mõtte, jumaliku õiguse ja õigluse järele, mis paistab kõnetavat kristlasi üle maailma ning kõnetas viimati Cannes’i filmifestivali žüriid sel määral, et filmile anti Kuldne Palmioks. Jack (Sean Penn), kahtlemata edukas ja tubli, aga ilmselt resigneerunud inimene kontoriga nimetus pilvelõhkujas, paneb hommikul põlema küünla, küllap tähistamaks venna surma-aastapäeva. Helistab isale, vabandab, et ütles halvasti, kuuleb kõrvus venna häält, mis palub, et ta üles otsitaks. Vaataja ülesandeks jääb välja mõelda, miks, mis põhjusel, kelle või mille mõjul ja kuidas tegelased oma eluga kuhugi on jõudnud. See kõik – karakteri motivatsiooni, psühholoogilise põhjuse ja tagajärje seose või muu sisemise loogikaga tegelemine – Malickit ei huvita. Prelüüdis kuuleme Jacki ema (Jessica Chastain) kõnelemas sellest, kuidas nunnad õpetasid talle, et inimesel on kaks teed: järgida oma loomust (inimene kui vaba tahtega loom, kes peab valima hea ja kurja vahel) või tõusta selle kohale, elada armastuses, tänus ja õnnistuses. Ema valib teise tee ja temast saab laste jaoks jumaliku headuse väljendus. Hiljem näeme, et tema mees, Jacki autoritaarne isa (Brad Pitt), peab naist kalliks, aga naiivseks, sest kurjust ja ebaõiglust ju tema valitud õnnis teadmatus olematuks ei tee. See-eest muudab armastuse tee lapsepõlve mälestusväärseks. Lapsepõlv on Jacki meenutustes otsekui paradiis, Eedeni aed, kuni uudishimu saab keeldudest jagu ning käskudest hakatakse tasapisi üle astuma  – aknaid sisse viskama, võõrastes majades ja sahtlites ringi luusima, konni kosmosesse saatma, nõrgemaid ja teistsuguseid kiusama. Lõviosa filmist jälgibki kolme poisi sirgumist viiekümnendail Texase väikelinnas, kus

lapsed kilkavad ja kümblevad DDT-auto mürgitossupilvedes, kihutavad ratastega jõe äärde ja püherdavad rohus, kartmata entsefaliiti, borrelioosi ega madu-usse. Maailmas, kuhu tasapisi lisanduvaid hirme aitab ema ingellik juuresolek mõnda aega eemale peletada. Maailmas, kuhu siseneva valu ema minema puhub. Maailmas, kuhu aegamööda tungiva agressiivsuse ja kurjuse tagajärgi saab veel andekspalumisega heaks pöörata. Kuni sekkub surm, mis on pöördumatu. Isa kurbus poja kaotuse üle väljendub kõige teravamalt kahetsuses, et ta ei saanud temalt andeks paluda selle pärast, et oli poisi suhtes nii range. Ema aga ei suuda mõista heade naabrite selgitusi, et poeg on nüüd Jumala juures, kus tal on parem. Mida see tähendab? Laps oli ju kogu aeg Jumala juures? Mida ta valesti tegi? Miks süütu kannatab? Ema ei ole pattu teinud, ometi võetakse talt laps. Kas Jumal on siis õiglane? Mikro- ja makrokosmose paralleelid Noore Jacki (Hunter McCracken) konflikt isaga on väikesel skaalal lahti mängitud paralleel Hiiobi konfliktile Jumalaga. Jack küsib, miks peab tema olema hea, kui isa seda ei ole. Isa kasvatusmeetodid pole teab mis äärmuslikud, ta lihtsalt elab välja perekonna peal seda, mis tööl saamata jääb. Respektipuudust tööl kompenseerib ta ülemäärase allutamissooviga kodus. Kuid tema käitumine sisendab lastesse hirmu, sest ta ei vaevu oma egoistliku märatsemise tagamaid selgitama, nii nagu Jumalgi ei vaevu Hiiobile vastama, vaid tõttab tormituule ja kõuekärgatuste saatel kohale ja hakkab kohe ähvardama, sundides inimest pimesi uskuma, mitte kahtlema ega küsima. Mis sest, et Jumal andis inimesele vaba tahte – käskudele ja keeldudele allumist hindab ta ikkagi kõrgemalt. Jõuame jälle Hiiobi raamatuni. Jumal on siiski õiglane, aga tema loogika on teistsugune – inimesele mõistetamatu, kuid raudne. Malick tahab näidata, et see väljendub kõikjal. Kolmandik filmist on puhas visuaalne jõudemonstratsioon, illustratsioon Hiiobi raamatu sellele osale, kus Jumal räägib, milleks ta võimeline on. Essees "Kunstiteose algupärast" kirjutab Heidegger: "Mis kunst on, see peab laskma end järeldada kunstiteosest. Mis teos on, seda võime teada saada ainult kunsti olemusest. Igaüks märkab kergesti, et me liigume ringis." Teisisõnu – tammume paigal. Seesama ringliikumine – mikrokosmosest makrokosmosesse ja taas tagasi, vereliblest rohulibleni, vereringest maakera veeringeni, merelainete

vahutavast ruumivallutamisest inimese viha kobrutamise ja nõrgemate allutamiseni, kogu see olemasoleva ringlemine alates väikseimast, rakutasandi skaalast kuni kõige suurema, universumi planetaarse skaalani – on Malicki juhtimisel klassikalise muusika saatel ekraanile toodud. Ei puudu ka dinosaurused. Kreatsionistid eitavad evolutsiooni Darwini mõttes, aga dinosaurustest piibel kirjutab, nimetades neid draakoneiks ja koletisteks. Rääkides "Jumala positsioonist" filmis või kirjanduses, mõtleme seda kujundlikult. Malick võtab seda sõnasõnaliselt. Ta viib meid olemise sünni juurde, kus on juba eos olemas hea ja kuri – vesi voolaks merest minema, kui teda ei piiraks kõrged kaldad; et ellu jääda, tuleb haiget teha; meie vaba valik on tegelikult piiratud juba ellujäämise kohustusega. Lavastaja kui Jumal "Elupuu" on ka lapsepõlvefilm. Neid on suurtel režissööridel ridamisi – näiteks François Truffaut’ "400 lööki" ("Les quatre cents coups", 1959), Andrei Tarkovski "Peegel" ("Зеркало", 1975), Ingmar Bergmani "Fanny ja Alexander" (1982). Ja ühtlasi on see, nagu juba mainitud, küsimine omaenda elu mõtte järele. Mis olen mina, miks ma olen ja milleks on Jumalal inimest vaja. Malick kuulutab "Elupuus" Jumala kõikvõimsust, leides ilmselt selles oma lohutuse. Olles õnnistatud andega illustreerida imet, milleks on maailma loomine, oleks sõnaselge patt seda mitte kasutada. Iseküsimus on, kas seda on ka sama õnnistav vaadata. Vastuoluline, kuid siiani hinnatud USA filmi­ kriitik ja -teoreetik Pauline Kael kirjutas kunagi "Taevalike päevade" kohta, et see film on nagu tühi jõulupuu, mille külge saab riputada kõik oma tobedad metafoorid. "Elupuu" on veel enam tõlgendustele avatud tekst. Kuigi Malick surub peale ühekülgset kristlikku loogikat, on seda võimalik lugeda ka universaalse loona täiskasvanuks saamisest. Ainult et Malick ei näe täiskasvanud Jacki silmade läbi selles täiskasvanuks saamises midagi ihaldusväärset. Lapsepõlveparadiisi idealiseerimine jääb domineerima. Juhtusin hiljaaegu lugema, et inimene, kes pärast kolmekümne kuuendat eluaastat oma hädades vanemaid – või lapsepõlve, keskkonda, Jumalat, Jumala puudumist – süüdistab, peaks tõsiselt järele mõtlema, kas poleks juba aeg võtta ise vastutus oma elu ees. Margit Tõnson Eesti Ekspress


Hiiobi raamatu vastuolud

R

atsionalistlik lähenemine sellele loole annab tulemuseks süütu kannataja, halastamatu, türanliku ja äraarvamatute tujudega Jumala, kes inimesest üldse ei hooli, ning õnnetu inimese, kes lõpuks resigneerub ja alla annab. Kristliku taustaga lugejat võivad ebameeldivalt üllatada saatana vabad külaskäigud taevasesse õukonda ning Jumala põlglikult salliv suhtumine temasse. Ortodoksse judaismi jaoks kujutab Hiiob enesest mõru suutäit nimelt ülalmainitud oksüümoroni tõttu. Seetõttu kubisebki see raamat segasustest. Mitmete põlvkondade rabid on enne teksti fikseerumist kahtlast lugu siluda püüdnud, pannes nii Hiio­bi suhu salme, mis sinna sobida ei taha, vaid on võib-olla hoopis jupid tema tervemõistuslike sõprade kõnedest, või lisades Elihu, kelle ülesandeks on Jahvele apoloogiat teha.

igupoolest on mulle pihku sattunud ainult üks adekvaatne teoloogiline seletus Hiiobile, mille autoriks on Uku Masing. /.../ Oma magistritöös /.../ süstematiseeris Masing Hiiobi kaebusi psühholoogilisest vaatepunktist, mitte dogmaatilisest nagu tavapärane, ja leidis esimese punktina, et Hiiobil on (ratsionaalne, manipuleeritav) Jumal käest libisenud, selle ootamatu kaotuse kaudu on ta saanud esimese päris kogemuse mõistetamatust Jumalast, kes on tegelikult hoopis teistsugune, kui ta on eeldanud. See tähendab Jumala inimlike omaduste, ratsionalistlike joonte kadu – ta hävitab ja viib eksiteele, nagu soovib, seda, mis ta ise on loonud, tema tarkus on teistsugune kui inimeste oma. Hiiob tajub end olevat abituna tema võimusfääris – tema endisest orjast on saanud tema isand ning just sellest tuleneb tema kirglik pahameel. Masing võtab Hiiobi sõnumi kokku nõnda: mitte see resignatsioon, mis inimesele loomu poolest omane, pole midagi väärt, vaid rahu, milleni inimene lõpuks võideldes jõuab. Nõnda tasutakse Hiiobile lõpuks mitte tema vagaduse eest, vaid selle eest, et ta Jumala vastu võitles. Seda lahendust nimetab Masing nii irratsionaalseks kui võimalik – tasutakse sellele, kes tasu eitas, mis tähendab Jumala täielikku suveräänsust oma tegudes. Eva Lepik "Hiiobi raamatu lugu" Tartu Ülikool 2000

"Elupuu" läheb rohujuure tasandist kaugemale, sellest läbi, viib vaatepunkti Maa (ja asjade) tuumani ning kasvab ilmapuuna taevasse. Just nii pretensioonikalt, kui see kõlab, kõik ekraanil paistabki. Kuuma mateeria lained liikumas universumis, kauged galaktikad inimese pilgu läbi, ainuraksete moodustumine ja varane inimeseta maa on filmis paari­ kümneminutine lõik, mida on sama raske unustada kui tavaloogika abil "Elupuu" looga siduda. Nii et tegemist on fundamentaalselt elulise filmiga.

K

ui filmil ongi oma formaalne ülesehitus ja lugu, siis selle varjus tegeletakse peamiselt tuumküsimustega. O’Brienite perekonda tabab kaotus, telegrammi vahendusel jõuab nendeni teade poja surmast. See kaotus on tühik, mille täitmisest algab film. Aastaid hiljem siseneb selle tühiku kaudu oma minevikku vend (Sean Penn), korporatiivne professionaal kusagilt utoopiliste mastaapidega pilvelõhkujast. Ilmselt venna surma-aastapäeval küsib ta endalt, kes too oli ja miks ta lahkus. Sama tühikut kasutab autor, et suhestada loo tasandil toimuv inimlik draama fundamentaalsema käsitlusega maailmast ja loomisest. Filmi avatsitaat Hiiobi raamatust häälestab vaataja juba varakult otsima jumalikku vaatepunkti. "Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? ... Kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa?" Teise juhtlõnga visuaalselt hämmastava, kuid eksistentsiaalselt lihtsa labürindi läbimiseks annab ema (Jessica Chastain) mõttekäik. Läbi elu viib kaks teed: armu tee (way of grace) ja looduse tee (way of nature). Arm ei püüa endaga rahul olla, vaid võtab vastu lüüasaamisi, loodus otsib rahulolu nii endast kui teistest ja tahab teha asju omamoodi. Pereema on valinud esimese tee ja lubanud sellele truuks jääda. Talle on õpetatud, et armu tee valinud ei lõpeta kunagi halvasti. Aga just siis, ülesulamisena allavoolu kose sügavusse liikuvalt kaadrilt, saabub

järelekatsumine – poja surmasõnum. On raske leida kinematograafiliselt, ideelooliselt või dramaturgiliselt keskendunumat ja suurejoonelisemat sissejuhatust filmi. Ema ja isa tegelaskujud järgivad omakorda armu ja looduse tee metafoori, see on ka mehe ja naise jaotus. Kui vaataja suudab religioosselt häälestatud avamänguga kaasa minna, on ta ilmselt leidnud omaenese tee ühe viimase aja ilmutuslikuma filmini. Teised peavad paraku pärast tuttavatele rääkima, et oli "liiga pikk" ja "liiga keeruline". "Elupuu" skaalal on nad siis mõistagi valinud "looduse tee".

liikuda. Vaatajale avaneb see suhete horisont samal tasandil, nagu kasvav laps seda mõistma võis hakata. Malicki jutustus peegeldab tunnetuse ja mõistmise arengut läbi küpsemise. Idüllilise, poeetilise ja konfliktse aja lõpetab kolimine teise linna, kuna isa ei leia mujalt tööd. "Elupuu" paistab olevat nii aja kui inimeste lõplikkuse lugu, aga ka ohverduse manifest.  Ema (Jessica Chastain).

N

agu enamik filme, ei ole ka see keeruline, kui võtta kõike vastu lihtsalt nii, nagu esitatakse. Põnevuslugu sunnib meid mõtlema, võimalusi ja muutujaid välja arvestama, jälgima. "Elupuu" ei sunni millekski, aga ekraanilt on võimatu pilku pöörata. Visuaalne voog on enamasti assotsiatiivne ja muusikaga harmooniliselt kaetud, selle all sõlmuvad jutustatav lugu ja tasane meditatsioon selle tähenduse üle. Kuidas mõelda sellest, mida Terrence Malick on kujutanud? See on eksitav küsimus, sest pigem püüab režissöör millegi näitamisega viidata sellele, mida enamasti suudetakse väljendada vaid sõnades. "Elupuu" ei ole lugu, vaid filosoofiline essee, mis kasutab mõistete asemel nägemusi ja allusioone. Teine loo tasandil läbiv teema on inimeste lähedus, aga ka sellest tulenevad tõukejõud. O’Brienite pereisa (Brad Pitt) tahab oma poegadele kahtlemata parimat, ent tema meetodid viiekümnendate Ameerika väikelinnas on üsna vanatestamentlikud; võimul, mida ta lähedaste suhtes rakendab, on nii liigutavaid kui hirmutavaid jooni. Punktiirset tegevusliini kannavadki pea ainult puudutused ja koreograafiliselt lavastatud tunded vihast armastuseni. Ühes lühikeses kaadris lendleb pereema haldjana suure puu ümber, ilmselt korrates filmi algul kõlanud armu ja ingellikkuse teemat. See on ootamatu, ent taas täpne just seetõttu, et ei takerdu reaalsesse. Teisal lebab ema poja muinasjutulise nägemusena klaaskirstus metsa all. Kui poistest saavad teismelised, muutub ka loo jutustamine realistlikuks. Muinasjuttude aeg, kus kõik on võimalik, asendub kohustuste, ootuste ja tegude loogikaga: poistekamba teod, vastasseis isaga, seksuaalsuse ootamatu selginemine. Selle taustal teiseneb isagi senisest enamatesse rollidesse. Ta armastab muusikat, proovib patenteerida oma leiutisi, püüab mõistuse jõul edasi

Harvardis Stanley Cavelli õpilaseks olnud ja Heideggeri tõlkinud Terrence Malick alustas "Elupuu" aluseks olnud loo kirjutamist pärast oma 1978. aastal valminud teist filmi, kuid jättis selle pooleli ega teinud kuni "Peenikese punase jooneni" ("The Thin Red Line", 1998) kakskümmend aastat ühtki filmi. Ta hoiab järjekindlalt oma privaatsust ega võtnud tänavusel Cannes’i festivalil ise preemiat vastu. Septembris tema kuuenda filmi võtetel tehtud foto režissöörist on ajalooline, sest Malickit pole peaaegu kunagi jäädvustatud. Oma loomeprotsessi ja pika vaikimise, aga kaudsemalt ka jutustamislaadi fragmentaarsuse ja eksperimentaalsuse poolest võiks teda ehk võrrelda põhjamaalase Roy Anderssoniga ("Laulud teiselt korruselt", 2000; "Teie, kes te elate", 2007). Kui filmi meediumis on võimalik mõtelda heideggerlikult, siis just seda "Elupuu" teebki – küsides, otsides visuaalse kujutise lätteid ja kujundades ümber keelt. Karlo Funk "Elupuu" linastub kolmapäeval, 30. novembril Nokia kontserdimajas PÖFFi lõpufilmina ning reedest, 2. detsembrist Solarises ja Plazas.

PA L M I O K S

Õ

Ü

ldiselt on lepitud sellega, et filmid peaksid rääkima elust. See on sedavõrd enesestmõistetav, et keegi ei uuri lähemalt, millest nad just rääkima peaksid – kas ainult inimestest ja sellest, mida nad korda saadavad, või elust fundamentaalses mõttes. Sellest, kuidas mateeriast võisid kujuneda eluvormid ja miks ülepea midagi sellist peaks juhtuma. Muidugi selgitavad seda teaduslikult BBC ja Discovery vastavad programmid, aga ega nad ei esita kokkuvõttes terviklikumaid lahendusi kui need, mida pakub tunnustatud eesti elu mõtte portaal elu24.ee.

K U L D N E

Kristlased on lugenud Hiiobi lugu foonina Kristuse süütu kannatamise loole, kui ettekuulutust ja Kristuse kannatusi kui Hiiobi täiuslikkusele viidud varianti (Augustinus, Pascal jt). Aga ka see ei tundu täiesti rahuldavana, sest vana ja uue testamendi jumalakäsitused on erinevad, samuti suhe inimese ja Jumala vahel neis raamatuis. /.../

Voonakeste mõtlemine


GABRIELA LIIVAMÄGI

Idioodi analüüs

E E STI

ASI

"Idioot" (Eesti 2011, 132 min). Režissöör ja stsenarist Rainer Sarnet. Operaator Mart Taniel. Monteerija Tambet Tasuja. Helilooja Ülo Krigul. Kunstnik Jaagup Roomet. Osades Risto Kübar, Katariina Unt, Tambet Tuisk, Ain Lutsepp, Tiina Tauraite, Sandra Üksküla-Uusberg, Ragne Veensalu, Ülle Kaljuste, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Kaido Veermäe jt. Produtsent Katrin Kissa. Stuudio Homeless Bob Productions.

E

tiketti ei pea järgima, isegi kui seda ei tunta. Me ei tea, mis film olemuselt on, ja sisuliselt oleme kõik eemalseisjad. Selle kirjatüki abil ilmselt sõpru ei võida. Mõtlen Rainer Sarneti filmist "Idioot", kuid andke mulle mu mõtte uitamine andeks. On olulisemaid küsimusi kui see, kas film on hea või halb, ning käesoleva filmi režissöör teab seda paremini kui keegi teine. Dostojevski maailmas on alati mõni olulisem küsimus. Dostojevski looming on ammendamatu allikas filmile, teatrile, televisioonile ja raadiole – kõigele, kus ollakse huvitatud inimesest ja tema mõttemaailmast. Loodetavasti sunnib Dostojevski igal üksikjuhul vaagima kasutatavate väljendusvahendite võimalusi ja piire, sest Dostojevski romaanid on tulvil isiksusi ja nende lugusid, kunstiajalugu, luulet ja filosoofiat, nad keerutavad ja naasevad asja tuuma juurde, mis on kõike muud kui enesestmõistetav. Minu silmis on Rainer Sarneti probleem järgmine: ta keerutab romaani ümber, järgides seda kohati piinlikult täpselt, kuid ei saa seda kätte, ei haara sarvist, ei näri peeneks, ei neela alla ega muuda millekski muuks. Filmina ei ületa "Idioot" visandi tasandit. Filmilooja jääb oma kavatsustega arglikult tahaplaanile, kuigi film hoidub enesestmõistetavast vormist ja püüab paista julge. Meenub soome huvitavaim Dostojevski-film "Kaasaegne" ("Aikalainen", 1984), Timo Linnasalo tõlgendus teosest "Ülestähendusi põranda alt". See pole küll mingi meistriteos, kuid on korraga dokumentaaljutustus peaosatäitjast (Paavo Piskonen), tema raevukast rollile pühendumisest kulisside taga, ajastupilt möödunud aegadest, mil Dostojevski romaani tegevus toimub, aga ka pildistus 1980ndate Helsingist. Võib öelda, et "Kaasaegne" on intelligentne, süngevõitu ja veidi endassetõmbunud film, mille suhet romaaniga on ehk raske mõistuslikult määratleda. Dostojevski asjatundjad märkavad selles alltekste ja vihjeid sügavamatele seostele. Film jätab otsad lahti ning mõistab, et iga teos elab omas ajas, seoses mineviku ja võimaliku tulevikuga.

Hea kriitik Aki Kaurismäki küsis 1980ndail, "Kaasaegse" päevil, et kuigi "tänapäeva soome film on kahtlemata kunst, siis ons see ka film?" Kaurismäki on öelnud, et ta ise tegi oma esimese filmi Dostojevski "Kuritööst ja karistusest" ("Rikos ja rangaistus", 1983), sest pole mõtet kukkuda kahekümne sentimeetri kõrguselt. "Kui kukkuda, siis kukkuda kõrgelt". Shakespeare'i "Hamletist" jättis Kaurismäki välja vaid ühe olulise stseeni – olla-võimitte-olla-monoloogi, sest tema väitel puudus selles mõte, "nagu originaalteoseski, ja seetõttu seda mäletataksegi". Ajas veelgi kaugemale tagasi minnes: JeanLuc Godard’i meelest ei olnud mingit mõtet filmida klassikat, sest "sama hästi võiks põletada linnu". Hiljem, kui Godard tegi filmi Shakespeare'i "Kuningas Learist" ("King Lear", 1987), kirjutati selle kohta tabavalt: "Sellel filmil on õige pisut pistmist Shakespeare'iga, veidi rohkem Hunter S. Thompsoniga ja igal moel Jean-Luc Godard’iga." Rainer Sarneti teise pika filmi auks peab ütlema, et erinevalt Akira Kurosawa samast allikast pärit meisterlikust filmist (1951) tekitab see tahtmise Dostojevski romaani juurde tagasi pöörduda. Paratamatult tuleb heita pilk Kurosawale, kelle seoseid Dostojevskiga on ehk kõige põhjalikumalt vaaginud Deleuze. Tema nägi Kurosawas Dostojevski vastet filmilinal. Ta täheldas, et Kurosawa tegelaskujudel on pidevalt mõttes midagi olulisemat kui käesolev hetk. Nad ei suuda paigal püsida, nad on kirglikud ja rahutud: "Ma ei tea, mis see on, aga see tuleb leida..." Sellisena näeb Deleuze ka Dostojevski tegelasi ja see ongi kokkupuutepunkt, filmis Kurosawa siis parasjagu Dostojevskit või mitte. "Mida tähendab olla samurai? Mida tähendab olla samurai tänapäeval või üleüldse? See on "Idioodi" vääriline probleem." Deleuze lisas, et sel moel küsiv režissöör võib öelda, et tal on idee, isegi kui see tuleb Dostojevskilt.

M

is on Sarneti idee? Aastal 2011 võiks vürst Mõškin küsida, mida tähendab olla eestlane. Ja režissöör, et mida tähendab seejuures film. Vähemalt räägib Sarneti film midagi sellest, kuidas on olla eesti režissöör. "Idioot" sukeldub haigete, joodikute ja armunute maailma, kunstimaailma, mis tuleb mingil määral tuttav ette igale kunagi kunstnike seltsis viibinud vaatajale. See oleks üks võimalus. Sarneti filmi karakterid on liialdatud nagu Dostojevskilgi. On vaja suurt hinge, et esitada arhetüüpe karikatuurini laskumata,

aga just tollele tasemele Sarneti tegelased jäävadki – õhukeseks ja filmiliselt ebahuvitavaks. Mõned näitlejad toovad küll sisse tarviliku humoristliku nüansi, kuid see ei aita illusiooni ülal hoida, kui eeskätt peaosatäitjal puudub rolliks vajalik karisma. Nagu Dostojevski looming, on ka Sarneti film täis vasturääkivusi ja paradokse. See on julge, kuid argpükslik, piltlikult mõeldud, kuid teatraalne, üllatav, kuid võõrastust tekitav... Huvitav on see, kuidas filmi esteetika paiguti pööraselt eri suundadesse kisub. Sarneti lavastuse peamiseks nõrkuseks on siiski liigteoreetiline väljendusviis. Kuigi režissöör lahkab "Dostojevski hinge", ei ole Sarnet erinevalt Kurosawast sugugi Dostojevski vaste kinolinal. Lugu ei ela, ei puuduta.

LÜHIDALT

Restoran-lounge Novell pakub novembris neljapäeviti tasuta valikut eelmiste PÖFFide paremikust. Näitamisele tulevad Jaco Van Dormaeli ulmedraama "Mr Nobody" (2009), Terry Gilliami fantaasia "Doktor Parnassuse imaginaarium" ("The Imaginarium of Doctor Parnassus", 2009), Darren Aronofsky vananemis­draama "Maadleja" ("The Wrestler", 2008) ja Tom Kalini peredraama "Metsik graatsia" ("Savage Grace", 2007). Solarise ja Plaza kavas on alates reedest, 4. novembrist taani lavastajanna Lone Scherfigi ("Itaalia keel algajatele", "Haridus") romantiline draama "Üks päev" ("One Day"). Artises linastub esmaspäeval, 7. novembril Fred Hainesi 1974. aasta filmiversioon Hermann Hesse autobiograafilis-psühhoanalüütilisest romaanist "Stepihunt" (1927), milles peaosa mängib Max von Sydow.

P

isitasa tekib küsimus, kas "Idioot" on taotluslikult nihestatud. Kuigi lugu leiab aset minevikus, tuleb Sarnetil ette anakronistlikke liialdusi. Aastakümned segunevad ja illusioon puruneb korduvalt. Oma pööraseimail hetkil segab Sarnet kokku melodraama, musta huumori, meelelisuse, komöödia ja tragöödia nagu Alain-Robbe Grillet omal ajal. Ta armastab tsiteerida filme. Kaadrid vürst Mõškini linna saabumisest meenutavad otseselt William Blake’i ajarännakut Jim Jarmuschi "Surnud mehes" ("Dead Man", 1995). Viibitakse kaasaegses filmireaalsuses, mida Sarneti loodud ajastu ei üritagi peita. Ometi tundub "Idioot" pigem teatrilavastuse kui filmina. Säärasena võib "Idioot" end õigustada romaani muganduse ja alltekstidest kubiseva tõlgendusena, kuid siiski puudub sel iseseisva teose uhkus ja enesekindlus. Filmi montaaž on logisev, kohati silmapaistvalt hüplik, ilma oma rütmi ja tempota. Film on ekslev ja veniv, keskendudes liialt sellele, et anda edasi Dostojevski lugu – lugu, mis kinolinal ei saaks enam palju ebahuvitavam ollagi. Mitte nagu film kui selline. Mida sellest kõigest arvata tuleks? Võib olla mitut meelt. Eemalt vaadates paistab "Idioot" auahne teosena. Julgen siiski väita, et selles sisaldub mingi väärarusaam filmikunstist – kuigi ma ei väida, et tean, mis on film. Dostojevskil on suurepärane teema – headus, mis tekitab inimestes ärritus ja rahutust. Kas Sarneti film ärritab oma väljendusviisiga? Või täiuslikkusega? Jääme ootama järgmist epilepsiahoogu. Eero Tammi Filmihullu

Kumu dokk näitab kolmapäeval, 9. novembril tasuta Fritz Langi ekspressionistlikku ulmeklassikat "Metropolis" (1927). Filmi mullu pea täielikult algpikkuses taastatud versioon linastub Eestis esmakordselt. Solarises ja Plazas jookseb reedest, 11. novembrist india lavastaja Tarsem Singhi ("Püünis", "Kukkumine") kolmas film, 3D-märul "Surematud" ("Immortals").

Reedest, 25. novembrist näeb Solarises ja Plazas "Rummipäevikut" ("The Rum Diary"). Gonzo-ajakirjanduse isa Hunter S. Thompsoni ("Hirm ja jälestus Las Vegases") romaani on linale toonud briti filmilooja Bruce Robinson ("Withnail ja mina"). Sõpruses jookseb laupäevast, 3. detsembrist värske prantsuse ajalooline draama "Lõbumaja" ("L'Apollonide – Souvenirs de la maison close"), mille režissööriks on Bertrand Bonello ("Pornograaf").


UNISTUS PAREMAST MAAILMAST "Uus Maailm" (Eesti 2011, 88 min). Režissöör Jaan Tootsen. Stsenaristid Jaan Tootsen, Jaak Kilmi. Operaatorid Mihkel Soe, Jaan Tootsen, Jaak Kilmi. Monteerija Marta Pulk. Helilooja Sander Saarmets. Heli Horret Kuus. Produtsent Jaak Kilmi. Stuudio Kuukulgur Film.

I

ga põlvkond tahab luua uut maailma. Praegune kapitalismist, tarbimisest ja enesekesksusest küllastunud põlvkond unistab maailmast, kus kodu ei tähenda sulgumist G4S-i ähvardavate kleepsudega akende ja kolme turvalukuga metallukse taha, mis kaitsevad sind ligimese eest, vaid vastupidi – et kodu ei piirduks korteri nappide ruutmeetritega, vaid laieneks ka tänavale, kus naaber ütleb naabrile naeratades "tere", kus ei tõmmata minu ja meie omandi vahele ranget piiri, kus anonüümse supermarketi liikuva ostulindi asemel on inimene, kes ulatab sõbralikult su kätte hoole ja armastusega kasvatatud porgandi. Unistab inimsõbralikust kohast, kus endal ja lastel oleks hea elada. Uue Maailma Selts on nõuks võtnud nende ideaalide poole püüelda.

Nagu Tootseni filmis näha, ei suutnud ka Uue Maailma Selts parandada maailma sellises mahus, nagu nad plaani võtsid. Ent see pole oluline – nad on maailma väikeste asjadega juba muutnud, juhtides avalikkuse tähelepanu autostumisele ja olematutele rattateedele, eelkõige aga sellega, et ühest tavalisest Tallinna linnaosast on saanud omanäolise identiteediga paik, millele ei anna värvi mitte kaunis puitarhitektuur, vaid inimesed, kes seal elavad ja tegutsevad. Jaan Tootsen on saatnud Uue Maailma seltsimehi kaameraga viis pikka aastat ja salvestanud sadu tunde materjali. Seda on filmis ka näha. Teisiti poleks õnnestunud teha nii kaasakiskuva narratiiviga lugu, kus sees kõik oluline, mida elu pakkuda võib: armumised, murtud südamed, lapse sünd, õnnestumised ja pettumused. Seda lugu oleks võinud jutustada mitmeti – Uue Maailma Seltsis oleks vabalt leidunud ainest paatoslikuks kiidulauluks tänapäeva revolutsionääridele, kes kangelaslikult oma ideaalide eest võitlevad. Selline mustvalge stsenaarium autorit ilmselgelt ei paelunud.

sündmus on valitud hoolikalt avama tegelastes ja kogu ettevõtmises uusi tahke ja sügavamaid nüansse. Kirglikule seltsielule lisanduvad isikliku elu veelgi kirglikumad draamad ja sassis suhted. Ja niimoodi kasvava dramaatikaga filmi lõpuni välja.

E

riti värvikas on kõrvaltegelaste galerii sõbralikust naabrimutist peategelastega sinasõprust pidavate politseinikeni, unustamata loomulikult suurepärast Ivit, kes elab ikkagi "kallis elamurajoonis" ja peab seltsimaja katusel oleva plakati pärast tundma piinlikkust sõprade ees, kes arvavad, et seal "lähevad Jehoova tunnistajad taevasse või midagi". Tootseni kaamera on orgaaniline osa Uue Maailma argipäevast – tegelased ei varja ega häbene midagi. Nad on kaamera ees tavalised inimesed oma pahede ja voorustega, headuse ja väiklusega. Tootsen tõstatab küsimusi, aga ei anna hinnangut, ja õigesti teeb. Kas projektirahade eest õlle ostmine on hea või halb? Kas kellelgi on õigus muuta vägisi oma naabrite elukeskkonda, kui naaber seda ise ei soovi? Kas riik peab toetama ideaale või inimest, kes neid ideaale kannab?

Kummaline on elada maailmas, kus elementaarsete ja inimlike ettevõtmiste läbiviimiseks peab kirjutama mahukaid projekte ja aruandeid, selle asemel et inimene inimesega vahetult kommunikeeruks. Kus südameheadust ja ligimesest hoolimist peab vormima aktsioonideks, mida on võimalik seadusega reguleerida ning kümnete ametnike ja institutsioonidega kooskõlastada. Millal me nii kaugele jõudsime? Kas me sellist maailma tahtsimegi? Ma pole kindel. Igal juhul on see film sütitav ja lohutav tuluke igale hingekesele, kes peidab endas unistust helgemast ja sõbralikumast maailmast. Marianne Kõrver

 Üks filmi peategelasi Merit.

Werner Herzogi dokfilmis "Grislimees" ("Grizzly Man", 2005) avardub pealtnäha lihtne lugu filmi vaatamise käigus stseenstseenilt üha keerulisemaks, mitmetahulisemaks ja ambivalentsemaks draamaks. Sama teed on läinud Tootsen. "Uus Maailm" algab üsna segaseid tundeid jätva aktsiooniga Tartu maantee läbimurde avamisel, mis ilmselt avapauguna tegelastest veel läbinisti positiivseid kangelasi ei vormi. Iga järgnev

ee s t i a s i

Mujalt maailmast võib sarnase liikumise leida näiteks Lõuna-Saksamaalt Freiburgi linnaosast Vaubanist – noored aktiivsed rohelise mõtlemisega tudengid, hipid ja anarhistid skvottisid neli endist sõjaväebarakki ja vedasid linnavalitsusega vägikaigast, kuni neil lubati sinna elama jääda. Nemadki tõid välja Uue Maailma Seltsiga sarnaseid argumente: roheline elustiil, autovaba linnaosa, mahetoodete turg ja poed, koos arhitektidega läbi töötatud linnajagu, kus oluline koht inim- ja keskkonnasõbralikkusel ning kultuuril. Kogu kvartali kujundamisega noored oma jõududega hakkama ei saanud, kuid nad panid aluse Forum Vaubani loomisele, mille eestvedamisel ehitati taastuvenergial põhinev vähendatud liiklusega ökolinnaosa. Sellesse

uude kõrgtehnoloogilisse rajooni korteri soetamisest võisid enamjaolt tühjade taskutega tudengid küll unistama jäädagi, ent ometi pani nende entusiasm aluse ühele suurele ja jätkusuutlikule ideele.

Autor ei usu, et neile küsimustele on võimalik leida ühene ja õige vastus – inimesed ja olukorrad on liiga unikaalsed, et neid hinnangutega labaseks muuta. Tegelaste ausus ja vahetus ongi põhiline, mis filmi puhul rabab. Lisaks režissööri tundlikkus ja oskus avameelsust mitte kurjasti ära kasutada. Helged vahelõigud aja kulgemisest, kus vilksavad kaadrid muretust elust, naeratavaist nägudest ja ülemeelikuist tegudest, mõjuks mängufilmis võltsi punnitamisena, aga selles dokis näitavad need ainult üht – armastust. Režissööri armastust oma tegelaste vastu ning tegelaste armastust ja siirast hoolimist üksteisest, oma ideedest ja kõigest, mis neid ümbritseb.

Elutõde ruulib

Eesti dokumentalistikas oleme olnud tunnistajaks kahe pooluse ümber koondumisele. Ühe käilakuju on Mark Soosaar. Tema filmid on täis lavastuslikkust, metafoore, püüavad olla suuremad kui elu. Tema tegelased on rohkem kui tegelased – nad on sümbolkujud. Teisel poolel on Andres Sööt oma tõetaotlusega. Kunst on tal pigem elu kajastaja, ilmestaja, nähtavaks muutja. Sööt, kes oleks oma sõnade järgi heal meelel filminud Paabeli torni ehitamist, teeb enda arvates ainult kroonikat. Tema tööd on täis ilmekaid detaile nõukaaja ühiskonnast. "Jaanipäev" (1978) on pilt seitsmekümnendate kommetest, "511 paremat fotot Marsist" (1968) nii kommetest kui erinevatest põlvkondadest kuuekümnendatel. Sööt ei suru end peale ega dramatiseeri, tema filmide ruumi vormib aeg. Kroonikastseenid voolavad omas ajas, detailid iseloomustavad hetke. Mõnedki jäädvustatud argihetked omandavad kunstilise kujundi tähenduse. Selles on Söödi tugevus. Söödi ajal andsid tooni massiliikumised ("Draakoni aasta", 1988; "Hobuse aasta", 1991). Sündmused olid nii dramaatilised, et andsid end filmimehele lihtsalt kätte. Praegu laguneb ühiskond kogukondadeks. Jaan Tootsen on kõigepealt tabanud meie ühiskonnas olulist nähtust. Noored inimesed

väärtustavad oma elukeskkonda ja tahavad kujundada seda oma näo järgi. Nad tahavad, et ka tänav – avalik ruum – oleks osa nende eluviisist. Tallinnas, peaaegu kesklinnas ja samal ajal ka agulis 2006. aastast tegutsenud Uue Maailma Seltsi viie aasta kroonika koondub filmis seltsimaja rajamisele. See pole ainult pinna hõivamine, nagu seda teevad skvotterid, ega hipide kombel muretu elukoha leidmine. Siin on tahtmist leida omaenda elamise viis ja see ka ümbruskonnale peale sundida. Tootsenil oli palju materjali, millest poolteist tundi kokku panna. Peategelaseks saab Erko, nakatav entusiast, intellektuaalne ja lapsik korraga. Avalikkusega ta tolatseb, kuid tasub meelde tuletada, et tola peab olema targem kui publik, keda ta lõbustab. Erkol on karismat, tahtmist maailma muuta ja revolutsioonilist hoogu. Kindlasti ka rahvamehe laia joont.

S

ee on oma kodu loomise film, ka eneseotsimine. Tundidepikkusest materjalist jäetakse sõelale konfliktid ja seatakse kõrvu vastandid. Naabreist ei pääse. Politsei kaitseb ühiskondlikke norme. Linnavalitsuse ametnikud on tuimad ja osavõtmatud. Majaomanik loeb raha. Projekt nõuab raamatupidamist. Bürokraatia ohjeldab entusiastlikku boheemlust. Aeg voolab. Viie aasta jooksul vahetuvad kallimad, sünnivad lapsed ja mässatakse iseendaga. Veidi lustlik ja veidi kurb noore äärelinnakogukonna kroonika. Tootseni film on tõsiseltvõetav just oma aususes. Ehk see ongi see niinimetatud uussiirus. Tootsen ei mängi ega trikita, ses mõttes

siim männik

K

ahe nädala jooksul pärast esilinastust vaatas kodukandi kroonikat "Uus Maailm" 1557 inimest. Pole palju. Lisaks esilinastus ja DVD-sõbrad. Kuuldused filmist levisid kaugele. Ajakirjandus läks liikvele.

jätkab ta Söödi joont, kes jäi oma loomingus aja kiuste ausaks, luues kujundlikku kroonikat ja norimata tüli. Võimudele vajaliku ofitsioossuse võtsid üles konjunkturistid, keda oli filmimaailm täis. Aga nimetagem Söödi laadi vanasiiruseks – vastandamiseks moodsa uussiirusega. Siirus kannab kunsti alati, nagu kroonika kannab dokumentalismi. Üks mulluseid paremaid filme, Kristina Normani vabadussamba lugu "Et meeldiks kõigile", on ju puhas, hästi tasakaalustatud ajastu­kroonika. Ka Sulev Keeduse "Jonathan Austraaliast" (2007) on ühe maja lugu – veidi kurvema maja, Mustjala sotsiaalmaja elanikest. Keedus, kelle mängufilmid on täis intensiivseid kujundeid pingutuseni välja, on kõigis oma dokumentaalides, alates kas või "Võrokesest" (1983), otsinud elava elu detaile ja filmitavate karakterite tunnusjooni. Siiski, jaatades kroonikat ja tõstes kõrgele elulise tõetruuduse lipu, tuleb meeles pidada, et dokumentalistikas võib rünnata kunstitippe ka vastandmärgi all. Kõik Soosaare seitsme-kaheksakümnendate filmid ("Kihnu naine", 1974; "Maised ihad", 1977 jt) on subjektiivsed kunsti- ja helimaalingud, mida

kannab nende autori rahvusvaimustus või kunsti­iharus. Tema filmid on sageli visuaalne tulevärk, täis metafoore. Ka nii saab. Tänavuses nelja autoriga filmis "Kuku: mina jään ellu" mängib Arvo Kukumägi iseend, tõstes peale muude oluliste asjade ka küsimuse, kuidas põimub näitleja karakteris siirus tahtega publikule esineda. Jaak Kilmi ja Kiur Aarma tunamulluses "Diskos ja tuumasõjas" on tõsielulised lavastuslikud müstifikatsioonid omal kohal, tõendamaks, et Emmanuelle vallutab pioneerilaagri ja Soome televisioon võidab nõukogude võimu. Paradoks, et "Uue Maailma" teine stsenarist ja produtsent on just Jaak Kilmi, kes juba alates oma esiktööst "Külla tuli" (1997) on mängu ja reaalsust seganud. Kilmile kuulukse ka mõte Vabaduse platsi lilledega vallutamisest. Politseinike ümber mängitav ringmäng "Kes aias..." on ette kavandatud ja mõeldud lavastus. Ajastuomane postmodernistlik piiride hajumine. Hübriidvormid – kino tungimas teatrilavale, kunstisaali ja mõjutamas elu. Tekitamas elu nagu kinos. Elame ja näeme, kuhu kaldub meie kinopendel homme. Jaan Ruus Eesti Ekspress


Lõika! Küta! Paus välja!

J

ärgmisel aastal saab eesti film sajandivanuseks ning sel puhul kutsuti juba käesoleval aastal ellu suurejooneline projekt – Filmitalgud. Idee oli üllas – talgulembene rahvas tehku film, millesse kõik saavad oma panuse anda ja tulemuseks võiks igaühele midagi pakkuda. Väga riskantne asi, eks ole? Sain juba lapsena aru, et kõike head ei saa ühte patta panna. Kui kõik ilusad värvid kokku segada, siis on tulemuseks pruun plöga, mis pole üldse ilus ega ole sel õiget nimegi. Kööki ma oma joonistamislaua tagant saadud kogemust enam laiendama ei läinud.

r a ff a f i lm

Nüüd võttis Kinobussi juhataja Mikk Rand kätte teha veidi vähem kui aastaga rahvafilm – stsenaariumist esilinastuseni. Idee oli lüpsta rahvalt välja hulk häid ideid, nad rekvisiitidest tühjaks pumbata ning neist näitlejameisterlikkus välja pigistada ja lõpuks veel veidi kandlemängu peale käristada, nii et pärast ei saaks enam keegi eesti filmi kallal iriseda, et see pole ikka see, et tuleb paremini teha, et peab olema palju parem stsenaarium ja märul ja näitlejad ja mis kõik veel! Nii et tegelikult ei olegi oluline see film kui tulemus, vaid filmi tegemine kui teekond. Et inimesed saaksid lõpuks aru sellest, et pole see filmitegemine nii lihtne midagi. Tuli välja, et inimesed hakkasid sellest õige pea oi kui hästi aru saama. Kui rahvas selle filmi tegemisest midagi õpib, siis kindlasti seda, et ega ilma rahata ikka mingit ahhetama panevat meistriteost kinolinale ei too. Rahvas saab teada, et filmi juures rabeled end oimetuks, näitled närvivapustuseni, isegi suures plaanis, ja siis su lõik ei jõuagi filmi sisse. Et näitlejaks ei sünnita või kui sünnitaksegi, siis igaüks filmi ikka ei passi. Et stsenaariumi kirjutamine on üks paras kirves ja isegi siis, kui stsena viiendat või seitsmendat korda valminuks on kuulutatud, võib kõik veel muutuda. Kõik võib muutuda nii võtteplatsil kui montaažilaual, rääkimata sellest, et kõike, mis stsenaariumis kirjas, ei olegi võimalik filmipurki püüda. Ja et midagi on ja jääb kogu aeg puudu. Nii et rahvas õpib mõndagi ja kindlasti vaatavad need sajad või

koguni tuhanded, kes sihilikult või pooljuhuslikult Filmitalgute filmi sattunud on, edaspidi filme hoopis teise pilguga. Loodetavasti kaastundlikumalt. Loodetavasti kriitilisemalt. Talgufilmi võtsid üles operaatorid ja režissöörid rahva seast, keda kutsuti ühise nimetajaga: Jukud. Jukusid juhendasid profid. Stsenaarium oli proffide vahel tükkideks jagatud, igaüks tegi päevake siin, teine seal ja lõpuks pandi kildudest mosaiik kokku.

nihelemist. Vilbre nõuab rohkem tümpsu ja lisab, et lodjaosa lohiseb. Jaak arvab, et heliga tuleb kõik kokku siduda. Filmi pausi peale ei panda, ekraanil liigub kõik omasoodu edasi, vahepeal on põletatud autosid ja tehtud ka paar pauku. Kõik sillad on mineeritud. Suure meediakära saatel Brenda rolli valitud Ester Korkiasaari kisendab autos, et ta tahab olla vaba nagu meri. See teeb režissööridele nalja. Keegi teeb tähelepaneku, et filmis kukub päris palju asju taevast alla. Kogu aeg kukub midagi! Arutatakse, et film peab olema tihedam, tekst teistsugune ja üks asi seal, teine seal. Mikk räägib kogu aeg, et jaa-jaa, see kõik lähebki teistmoodi. Aga kell tiksub ja esikani on väga napilt kuu. Mina vaatan, et vanamutid näitlevad väga püüdlikult, noored näitlejad on päris kehvad.

 Olles viimasel päeval lõpuks miljoni võitnud, tahab Ervin (Matti Adoma Seenior) end ära tappa, kuid kõik tema katsed luhtuvad. Meie lugu räägib veidi enam kui kuu enne esilinastust Kinobussi tolmuses tagakambris toimunud kokku monteeritud filmi teisest läbivaatusest. Jukusid sinna ei kutsutud, küll aga olid kohal mõned neist proffidest, kes otseselt seotud ka filmile viimase esilinastuse-eelse lihvi andmisega: Mikk Rand, René Vilbre, Rasmus Merivoo ja Jaak Kilmi. Päev enne seda oli Kilmil esilinastus ja Jaak on väsinud. Kui täpne olla, siis vaevab teda pohmell, mis teistele palju nalja valmistab. Hoolitsevalt pakutakse talle erinevaid enesetunnet turgutada võivaid vedelikke, nagu vesi, kohv ja vein. Kilmi on tõrges. Vilbre naerab heleda häälega, ajades habet taeva poole püsti. Mikk askeldab asjalikult veinipaki ja kohvikannuga ning manitseb korrale. Lõpuks on kõik tegijad pimedasse tuppa surutud ja läheb lahti. Ekraanil kisuvad saaremaa keeli rääkivad saarlased Hiiumaal Tubala vaia maa seest välja, et saar liikuma päästa ja maailmalõpu eest pagema saada. Publiku seast kostab

Vilbre teeb märkuse, et miljonäri laual on morss ketšupipudelis. Järgneb eriti kummaline animatsioonijupp, mille peale pimedas ruumis hääled läbisegi küsivad: "Mis see on?" Vastab Mikk: "Mina ei tea, mina ei vastuta!" Ekraanil on kaks plastmassist ulmekangelast, nagu Terminaator ja sinises kombinesoonis Darth Vader, kes omavahel kaklevad. Keegi ei saa aru, mis see on, aga kõigil on lõbus. Vahepeal tuleb kergete pornosugemetega animatsioon, mille peale kostab heakskiitvat mõminat. Seejärel jõuab Märt Koigi kehastatud meespeaosaline Mihkel ennustaja majja, kus toimub väike, päris kenasti välja kukkunud misanstseen, mida Vilbre kiidab: "No sa, Jaak, said selle ahelreaktsiooniga hakkama küll!" Jaak muheleb mokaotsast ja lisab: "Siia peavad tulema südamed ümber pea!" Vilbre muutub ajapikku üha rahulolematumaks ja kurdab: "Kuradi palju töllerdavad kogu aeg!" Kilmi: "Jaa, kõik venib. Minu asjad ka." Vilbre (resoluutselt): "Kõik pausid välja ja muss taha!" Mitmelt poolt kõlab nõusolevat pominat.

 Viljandimaa režiijuhendaja Jaak Kilmi teisel võttepäeval, mil filmiti üles klassikalise Viljandi paadimehe legendi pisut kaasaegsem versioon. Ja siis ongi tiitrite aeg. Kõik oligi täpselt nii segane, nagu siin kirjeldatud sai. Vanarahvas ütleks, et nagu KörtPärtli särk. Nagu pudru ja kapsad. Filmitegijaid see ei sega. Nemad arutavad hoopis, et Tubala vai tuleks välja visata ja kogu filmis peaks olema rohkem moraali. Kilmi põhjendab, et vai pole seksikas. Kurdetakse, et filmis pole pööret ja midagi ei juhtu. Sissejuhatust ka ei ole. Ainus kindel asi on see, et esialgsest stsenaariumist pole mitte midagi alles. Mingit masendust või käegalöömismeeleolu tegijate seas tunda ei ole. Kui nõrganärvilisem tegija tunnistaks end lööduks ja annaks alla, siis talgurežissöörid on teisest puust, täis võitlusvaimu, tarmukust ja otsustusvalmidust. Tundub, et nad teavad täpselt, kuidas filmi päästa. Kas see neil õnnestus ja kas maailmalõpufilmi tegelastel õnnestub päästa maailm, saab näha 11. novembril 2011 saja üheteistkümnes saalis üle Eesti. Margit Adorf Talgufilmi stsenaariumi lugeda, filmimuusikat kuulata ja toimunud tegevusi uurida saab Filmi­talgute kodulehel filmitalgud.ee.

Jube peksmine käib, kõlaritest kostuvad hullud tümakad. Seepeale kiidavad kõik: "Ojee, siin on heli juba paigas!" Seda küll naljaga pooleks, sest ebaloomulikust müdinast võltsim on vaid valgustatud Ema. Ehk siis peategelase Brenda ema, kes püüab tütrele selgeks teha, et on aeg Maa tolm jalgelt pühkida. Või noh. Tegelikkuses piuksub vanem hõbedasse kombinesooni riietatud daam: "Brenda! Sa pead kaasa tulema!" Tal kukub see nii halvasti välja, et see on juba klass omaette ja ajab naerma.

FOTOD: Urmas Mand

Ekraanil kukub taas taevast asju. Sedakorda püstol. Taustaks kõlab Eesti hümn. Mikule see ei meeldi. Olevat Soome hümn ka ja et hümn üldse ei sobi kuidagi. Teised vaidlevad vastu, lõpuks arvatakse, et see püss kukkugu taevast alla teise koha peal või siis tulgu ikkagi teine muusika. Vilbre hüüatused on aina lakoonilisemaks muutunud: "Kääre-kääre!"

 Režiijuhendaja René Vilbre võtteplatsil Järvamaal. Vilbre juhendamisel filmiti kaunis Eesti talus üles stseen, kus talutütar Susanna ja filmi peategelased põgenevad kohalike nolkide eest tankis.

Mina mõtlen, et see püss lendas ikka sügavalt pea sisse, raisk. Teised vaidlevad ikka veel muusika üle. Vanilla Ninja lugu ei taheta. Mikk arvab, et see on hea nutulaul. Pakutakse, et Vanilla Ninja sobiks pigem pelmeenilooks. "Praegu oli pelmeenimussil liiga palju trumme," arvab Vilbre, kes muidu soovib kõike tempokamaks muuta. Ekraanile ilmub peenisekujuline kosmoselaev. Ei ole mingit kahtlust, mida see taevanool endast kujutab. Kerad taga ja puha. Selle kohta arvavad filmitegijad, et peaks olema aeglasemalt ja mastaapsemalt.

 Kaskadööri puudumisel haaras Filmitalgute eestvedaja Mikk Rand endale tigeda jõuluvana rolli, kes Hauka laadal jõulukinke müüb, kellele peategelane Mihkel otsa sõidab ja kes annab Mihklile obaduse vastu pead.

Anton Klink

Filmitalgute köögipoole viimane vaatus.


Kaljo Kiisk ja läänelik ilu Ääremärkus elulooraamatule "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast".

T

eesti vaatajale hästi tuntud "Vallatute kurvide" (1959) panoraamkinovariant. Käsikiri sama, staarid samad, lavastajad samad, kuid vahetus kunstnik ja ülesvõtmise tehnika, kus lisaks kolmele kaamerale oli olemas veel mitmekanaline ruumiline helipilt.

Kaljo Kiisa raamatu jätkuna on jäänud kripeldama üks kõrvalteema, mis seostub viimasel ajal avaldatud uurimustega Eesti NSV ajaloost. Nimelt on Kremli ja Tallinna suhteid käsitlenud ka nutikad vene ajaloouurijad, nagu Jelena Zubkova, ja just sealtpoolt on kerkinud täiesti tõsiseltvõetav teooria, et Kremli valitsejad näisid teatud perioodil leppivat mõttega, et Baltikumi näol on tegemist Nõukogude Liidu lääneliku vitriiniga, mida saab oma eesmärkidel ära kasutada. Sellest jutustasid kõik need näidiskolhoosid, turusuhete imitatsioon ja muu, mille üle ENSV bossid õiguse või põhjenduseta uhkust tundsid. Tegemist oli nähtusega, mis ulatus otsapidi ka kaunite kunstide mängumaale.

Ei ole sugugi juhus, et selle tehnilise eksperimendi jaoks valiti välja apoliitiline ja mõnusalt kerge komöödia, kus oli olemas mootorrattavõidusõidu dünaamika ja tollal moodsad džässirütmid. Otsus teha läänelikuna paistvast filmimaterjalist uues formaadis variant tehti Moskvas ja see organisatoorne käik seobki filmi Baltikumi vitriini-teooriaga. Omal moel kinnitavad seda faktid, mis räägivad arenguteest, mille tegi läbi "Ohtlike kurvide" kujundus võrreldes "Vallatute kurvidega". Ikka läänelikkuse ja moodsuse suunas.

Kaljo Kiisa loomingust rääkides on ENSV kui lääneliku vitriini teemaga olemas kokkupuutepind kahel teosel. Esimene film oleks Kiisa lavastus "Ohtlikud kurvid" (1961) ehk siis

Teine Kiisa lavastatud film, mis vitriini-teemale vastu kaigub, on "Maaletulek" (1973). Seda seob teemaga läänelikult särav filmidekoratsioon, mis tekitas laialdast diskussiooni nii filmi valmimise kui linastumise ajal. Filmi klantspilt haakus omal kombel totralt konfliktitu dramaturgiaga, luues üheskoos pildi muinasjutulisest nõukogude tegelikkusest.

M

ida halba saabki näha tegijais, kes "Vallatuid kurve" luues lähtusid üldeuroopalikest väärtustest ja vormivõtetest? Oleks rumal mõelda, et läänelik mall oli kehv vaid sel põhjusel, et Moskva võimurid seda meeleldi sallisid. Küllap neil rasketel aegadel oli paljude inimeste jaoks lohutav mõelda oma vaimsest kuulumisest Euroopa kultuuriruumi ja mida halba on selles, kui selline mõte avalikus ruumis vahel ka lagedale ilmus. Vitriini-fenomen, kui seda üldse oli, oli ajaliselt piiratud nähtus, mis seostub Nikita Hruštšovi valitsusaja ning Brežneviperioodi algusega. Hiljem tuli kogeda ka survet olla rohkem nõukogude moodi ja sellega võrreldes oli vitriini-nähtus omamoodi hingetõmbeaeg. Andres Laasik

Päästa meid oma imetegude läbi "Lourdes" (Austria-Prantsusmaa-Saksamaa 2009, 96 min). Režissöör ja stsenarist Jessica Hausner. Operaator Martin Gschlacht. Osades Sylvie Testud, Léa Seydoux ,Gilette Barbier jt.

P

Kunagi Michael Haneke käe all assistendina töötanud Jessica Hausner on teinud väga prantslasliku, tasemel näitlejatöödega filmi, võttes vabalt aega intellektuaalseteks aruteludeks, sest sisu on siiski oluline ning vorm ajuti sekundaarne. Olemuselt meenutab "Lourdes" kevadel meie kinodes jooksnud filmi "Jumalatest ja inimestest" ("Des hommes et des dieux", 2010), mis oli samuti pärit Prantsusmaalt ning käsitles usutemaatikat. "Lourdes" – kui nii võib öelda – on siiski oma ambivalentsuses võluvam. Hausneri filmis on kõik võimalik. Maailm on seletamatu, sestap jäägu meile usk imedesse, kogeme me neid või mitte. Kristiina Davidjants "Lourdes" linastub reedest, 4. novembrist Artises.

loo t u s

Hausneri filmi peategelane Christine (Sylvie Testud) on samuti palverännakul, kuigi oleks vast täpsem öelda, et Christine’i religioossed motiivid pole mitte alati nii tugevad kui tema kaaslastel. Pigem on tegemist kirikliku turismivormiga, mis võimaldab Christine’il veidigi maailma näha – multiskleroosi põdejana ei suuda ta oma keha kaelast allapoole liigutada. Nii on ta Lourdes’is, kuigi eelistanuks Roomat, kus on rohkem kultuuri. Tema ümber tiirlevad noored ja ilusad halastajaõed, veetlevad ja tugevad Malta ordu rüütlid ning ekskursantidest haiged, sealhulgas kreeka koorina töötav klatšimooride paar, kes kõike näeb ning nähtut kommenteerib.

Kohati jätab "Lourdes" hoolimata hoolikast kadreeringust ning staatilisest operaatoritööst lausa dokumentaalse mulje. Suuresti tänu sellele, et film on õiges sündmuskohas filmitud. Teisalt kohtab siin jacquestatilikku koomikat. Palverändurid sõidavad ratastoolides ringi ja paluvad kõrgemailt jõududelt armastust. Nad vaatavad DVD-lt lugusid imelistest paranemistest ning arutavad, kas nähtu oli ikka päris ning kui tõesti oli tegemist imega, kas olid ikka täidetud kõik ametlikud parameetrid, et tervenemine registreeritaks, st kvalifitseeruks? Kes on üldse väärt tervenema? Kas terveneja oli ikka piisavalt haige või alandlik või usklik?

Pühapäeval, 13. novembril toimub kinos Sõprus sarja "Räägi, mälu!" raames Kaljo Kiisale pühendatud õhtu, kus tutvustatakse Andres Laasiku raamatut "Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast" ning linastub film "Vana mees tahab koju" (Toomas Simmo 1991).

ja

Säärast anekdooti räägitakse Jessica Hausneri filmis "Lourdes", mille tegevus toimub kuulsas samanimelises pühapaigas Prantsusmaa ja Hispaania piiril Püreneedes. 1858. aastal nägi 14-aastane karjasetüdruk Bernadette Soubirous seal korduvalt Neitsi Maarjat ja selle tagajärjel on Lourdes’ist saanud tänaseks üks kristliku maailma suurimaid palverändude sihtpunkte, turismiobjekte. Aasta jooksul käib seal üle viie miljoni kristlase. Kõigil on, mille eest paluda, kuid suur osa neist on raskelt haiged ja loodab imelisele tervenemisele grotis, kus Bernadette Neitsi Maarjat nägi, ja vee abil, mis selles kohas voolab.

Tuleb anda au režissöörile, kes on osanud jutustada loo lootusest ning usust, libastumata ühte ega teise äärmusesse. Intervjuudes on Jessica Hausner öelnud, et eelnevalt korduvalt Lourdes’is käies jäi ta tõsiselt mõttesse, on’s tal üldse moraalset õigust teha filmi imet ootavaist haigeist. Ometi sündis

teemasse süvenedes kinojutustus, kus on oma koht nii religioonil kui huumoril.

 Kaljo Kiisk "Maaletuleku" võtetel. Tagaplaanil Katrin Karisma.

u s k

üha Vaim, Jeesus ja Neitsi Maarja istuvad pilve peal ja arutavad, kuhu puhkusele sõita. Püha Vaim pakub välja Petlemma. Jeesus kostab, et ei, ta on seal korduvalt olnud. Püha Vaim mõtleb hetke ja küsib, kuidas kõlbaks Jeruusalemm. Jeesus vastab, et seal on ta ka küllalt olnud. Püha Vaim mõtiskleb veel, kuni hüüatab: "Välja mõtlesin! Lourdes!" Neitsi Maarja vastab: "Väga hea! Seal ma polegi enne käinud!"

Ning muidugi vaatab Christine’ile igalt poolt vastu Neitsi Maarja kaastundlik pilk, peamiselt küll pühas kohas müüdavate suveniiride näol. Ka Christine ootab imet, hoolimata oma nõrgavõitu usust ning loomuomasest pragmatismist – temagi tahab tõsta ise lusika suu juurde, käia omal jalal, flirtida nägusa Malta rüütliga... Ta on kui Punamütsike, kes otsib suures katoliiklikus metsas vastuseid teda piinavatele küsimustele.

f i lm i lugu

rükipressi alt väljuv Kaljo Kiisa elulooraamat on kahtlemata valmis teos, kuid igas lõpetatuses on omad haavatavused. Igale asjale tuleb vigade parandusi, mis toetuvad parimale teadmisele, mis meil käsitletavast ainest on.

Et see lääneliku vitriini teema on ühe inimese loomingu tasemel mitmetähenduslik ja keeruliselt hinnatav nähtus, näitab kas või see, et toodud näidetest on üks film eesti (ja ühtlasi Kaljo Kiisa) paremikku kuuluv ja teine üks kehvemaid. Kui mingi tellimus ülaltpoolt oligi, siis sellele vastamine üks-üheselt toimuda ei saanud. Ka ei tuleks vitriini-teemat üle tähtsustada – seda saab jälgida vaid piiratud koguses ja tähendustega pole lood sugugi selged. Teema vajaks täpsemat uurimist.

 Sylvie Testud (vasakul).


Luule ja tõde "Goethe!" (Saksamaa 2010, 102 min). Režissöör Philipp Stölzl. Stsenaristid Alexander Dydyna ja Christoph Müller. Operaator Kolja Brandt. Helilooja Ingo Frenzel. Osades Alexander Fehling, Miriam Stein, Moritz Bleibtreu jt.

I

nimest äratuntavaks teha saab kahel teel. Võib ta kokku panna nagu fotoroboti – tükk-tükilt: nina niisugune, silmad säärased, lõug selline, soeng sihuke... Ainult et nõnda valminud lapinukunäod näevad välja surnud, nagu laibapildid. Hoopis teine on tabada elus inimeses mingi seesmine ühtsus, teda kooshoidev primum mobile1, intuitiivselt hõlmata kedagi tervikuna. See on üldse raske, ning eriti keeruline elustatavate ajalootegelaste kallal. Küllalt võib kohata nende "lipp lipi peal, lapp lapi peal"-biograafiaid. Aga nagu Sallustus tunnistab, ei jää õigele ajaloolasele teist teed kui kujutleda end esitletavasse isikusse kirjeldatavais oludes. Eluloolises "Goethe!"-filmis on see korda läinud. Meile ei vaata sealt vastu mitte faktipuruga täidetud topis, vaid elus inimene. Tema väline sarnasus noore Goethega üksnes toetab karakteri usutavust.

a j a loo

i lu

Kunstis eristatakse karakterit ja tüüpi. Tüüp käitub "tüüpiliselt" tüüpilistes oludes (Arst haiglas, Kohtunik justiitspalees, Ema hälli ääres), karakter käitub talle iseloomulikult, "karakteerselt" ükskõik mis oludes (messalina on kogu aeg nümfomaan, ebahaige ei saa mitte kunagi terveks, Tiina elab tiinades). Filmi-Goethe (Goethe!) kujundati terviklikuks karakteriks – mida saab lugeda parimaks lihtsustuseks. Sest päris-Goethe (ilma hüüumärgita) pidi olema enamat kui karakter (kellena ta ehk ei küünikski esile teiste andekate saksa kirjanike hulgast). Ta pidi olema isiksus, individuaalsus. Isiksust aga ei saa lavastada, tal pole valemit (mis tüübil ja karakteril on olemas, ühel lihtsam ja teisel keerulisem), individuaalne käitumine on ennustamatu. Film lihtsustab olnut, aga sellest ei pruugi mitte keegi aru saada. 1772 ei õppinud Goet­he enam ülikoolis, ei teinud juuras doktorit – ta oli Straßburgis saanud licentiatus juris'eks ega jõudnudki kaugemale, akadeemiline juristi tulevik hakkas vastu. See kajastub veel Fausti avamonoloogis, mis sai kirja "Noore Wertheri kannatuste" kõrvalt: "Olen, ah, kõik läbi uurind: mõtte-, arsti-, õigusteadust ja ka Uut ja Vana Seadust kaua palehigis puurind. Mis, vaene togu, sain ma sest?"2

Goethe! kiirustab elama. Tõtaka avamuusika (helilooja Ingo Frenzel) saatel ta juba jookseb, pillab maha raamatud, tormab vastu kirjutuslauda. Ja siis vaterdab eksamikomisjonile häbematu väledusega (öeldakse: tolldreist) valet. Läbikukkunult sooritab ta lumisel õuel hoogsate hüpetega piruett-tantsu, millest jääb maha raskestitõlgitav, kuid kergestimõistetav jälg: Lecket mich!3 Kohemaid lõpetab ta palavikuliselt "Götz von Berlichingeni" algvarianti, hüüab sulekrabina lõppedes: "Vabadus!" ning lidub üle vankriaisade ja läbi kärtsatava hanekarja järele postitõllale, läkitamaks käsikirja, millest tal polnud mahti teha koopiatki. Kas ta "AlgGötzi" ka tegelikult kuhugi saatis, on elulooliselt kahtlane, küllap andis ta esimesena käest alles hilisema, ümbertöötatud teksti aastast 1773, mis valmis Frankfurdis... Kuid siin ta järgmiseks juba ongi... kummatigi veel aastal 1771..., kus isa põlastab tema luuletust "Kuule", mis valmib seitse aastat hiljem, ja ballaadi "Metsavaim", mille Goethe kirjutab alles kümne aasta pärast... Üldse leidub siin nii palju faktilis-kronoloogilist segadust, et õigem olekski filmi jälgides unustada kõik Goethe kohta kogutu ja kogetu. Linaloo lihtne ladusus ja tõtlik tempo tapavad pisiasjade tähtsuse. Nagu ma ise kord luuletasin: "Vaid paremale ohvriks toodud hea – läks parukas, et näha oleks pea!" Faktide surnuaial liigub Goethe! – noor, andekas ja parukata. Õnneks ei sunnita meid hollywoodlikele vaimsetele enesetappudele (ehkki puhuti läheneb Goethegi! oma hektilisuses või lavastatud ekstravagantsuses Miloš Formani idioodist Mozartile – näiteks tutvudes kolleeg Jerusalemiga, pea lauajalgade vahelt väljas). Film keskendub armukolmnurgale Wetzlaris, kus Goethe toimetas Reichskammergericht’i praktikandina ning armus oma hea sõbra väljavalitusse, nõnda et pidi lahkuma. Film lisab loosse põnevust ja pinget, nii nagu tegi ju Goethe isegi "Noore Wertheri kannatustes". Mis seal provintsilinnas ammusel ajal päriselt sündis, seda on läbi kirjanduslike prismade raske näha (eesti keeles võib lugeda ka Thomas Manni parimaks romaaniks on peetud "Lottet Weimaris", mis jutustab kunagise armastatu külaskäigust Goethe hilisemasse kodulinna – kusjuures nad ei kohtu). Niisiis tunnustagem stsenaristi ja režissööri õigust omaenda leitud love story’le. See pole tehtud rumalalt, päris tore on märgata, kuis Goethe! (Alexander Fehling) ja Lotte (Miriam Stein) kohtumine algab Fausti ja Gretcheni sõnadega: "Ehk, ilus preili, lubaksite end teile saatjaks pakkuda?" "Ma pole preili, ka ilus mitte, võin koju minna saatjata."2 Või näha, kuidas Goethe! ad hoc luuletab Lottele värsse oma endisele, Straßburgiarmastatule kirjutatud Willkommen und Abschied’ist: "See enne arusaamist sündis. Nüüd sadulasse! Süda lööb! Maapinnal juba õhtu kõndis ja mägedele laskus öö..."4 Lisaks tuleb too elavhõbedast Goethe! mulle oma väljendusrikaste ilmete ning olekuga kuidagi tuttav ette... Ilmselt väga õnnestunud näitlejavalik.

 Johann Heinrich Wilhelm Tischbein. Goethe Kampaanias. 1787. Fragment.

Kui täiel määral nautimaks kiriromaani "Noore Wertheri kannatused" peab tundma õppima ajastu kirjanduslikke konventsioone, siis "Goet­he!" räägib nüüdisfilmikeele esperantot.

Ma ei söandaks nähtut nimetada ajalooliseks kostüümidraamaks (nagu näiteks "Armunud Shakespeare"). Tegu on muinasjuttfilmiga. Muinasjutulised, siimaškopilikud kostüümid, dekoratsioon ja maastikud, muinasjutuliselt, vennadgrimmilikult selged karakterid, tegelasstruktuur, süžee. Kirgas värviline ekraanipilt, laitmatu operaatoritöö. "Goethe!" on esteetiline juveel, bijou. Väga ilmselt taasluuakse Goethe siin kõige kaunimal võimalikul viisil eeskätt noorematele vaatajatele. Kes on kas juba või veel võimelised lihtsalt armuma – olgu siis õnnelikult või õnnetult. Mil määral mahub see film aga nüüdiseesti maailma, kus haridus- ja teadusminister väidab vaimu kujundavat pigem "Star Wars’i"? Filmikeel muutub. Nüüd võib skripti aluseks võtta koomiksi või arvutimängu – ja seda osatakse vaadata. "Goethe!" filmikeel on endisaegselt ilukirjanduslik, vanamoodne. Aga lihtne, nagu mõeldud vanemale koolieale. Tahaks siis loota, et nüüdsed koolilapsed, näinud "Goethet!", hakkavad raamatukogust laenutama "Noore Wertheri kannatusi" sama usinalt, nagu 1990. aastate algul toonased laenutasid Tartus pärast Vanemuise lavastust kuude kaupa järjekorras seistes "Fausti". See film teeb mulle rõõmu, aga ei aita mind kuigivõrd. Mingi (küllalt kahtlase) meetodiga on kunagi mõõdetud surnute intelligentsust – ilmselt analüüsides nende vaimupärandit. Teisele kohale paigutus Johann Wolf­ gang von Goethe (210/100) – Leonardo da Vinci (220/100) ja Gottfried Wilhelm Leibnizi (205/100) vahel. Pikk tee sinnapoole pidi algama – nagu kõik teed – juba esimesest sammust. Mismoodi, seda "Goethe!"-film ei puuduta. Film näitab meile ju ühe pika ja keerulise elu algust. Johann Wolfgang von Goethe

biograafia areneb nagu puu. See pole elutu "vabaduse puu", too püstiaetud toigas, millel tipneb punane früügia mütsilott. Siin hargnevad elusast tüvest erinevad oksad, mis omakorda annavad eri suunas harusid. Üks neist on kindlasti aastal 1774 ilmunud "Noore Wertheri kannatused", mis tegi 24-aastasest autorist Euroopa noorsooliikumise juhi (seda triumfi näidatakse ka "Goethe!" finaaliks ning ehkki too kiriromaan ilmus anonüümselt, õigustab filmi lõpp-ovatsiooni kuigivõrd tõsiasi, et õige autorsus ei varjunud kaua). Teine pööre saabus 38-aastasele, kui ta Itaalias mõistis, et kujutavkunstnikku temast ikka ei saa, tuleb hakata kirjanikuks. Seejärel 45-aastase tutvus Schilleriga, mis andis kuju, näo ja teo Weimari klassitsismile... Goethe peamine teene seisnes selles, et ta tõi Saksamaa välja Euroopa kolka seisusest. Kes võinuks saavutada suuremat! Seda ei suutnud mitte üksi Goethe-aegne valitseja. Goethe pika eluaja (1749–1832) täitis vaimselt tema ise, sellest sai Goethezeit. Võib-olla kehtivad just filmikunsti kohta need Doris Kareva read: "Üht inimelu teha nähtavaks ning anda paljudele päriseks ei saa." Aga Goethe juurde naastakse. Niisiis: nägemiseni, Goethe! Oli rõõm kohtuda. Linnar priimägi

- 'esimene liikuja' (ladina k) – Aristotelese kosmoloogias esimene ehk kaugeim taevasfäär, mille paneb otseselt liikuma Jumala armastus. 2 - August Sanga tõlge. 3 - Lakkuge mu... (saksa k). 4 - Linnar Priimäe tõlge. 1


Palju sa möödunud aastal teenisid? "Riskipiir" ("Margin Call", USA 2011, 105 min). Režissöör ja stsenarist J. C. Chandor. Operaator Frank DeMarco. Osades Kevin Spacey, Demi Moore, Paul Bettany, Jeremy Irons, Zachary Quinto jt. Stuudio Before the Door Pictures.

E

namus meist teenis mullu ilmselt vähem kui aasta eest ja tunneb end tänini oma sissetulekuis ebameeldivalt ebakindlalt. Põhjuste ja tagajärgede niidid viivad maailma finantskeskuse, müütilise Wall Streetini New Yorgis. Ka seal on olud murelikumad kui veel hiljuti, mil investeerimispanga Goldman Sachs töötajate keskmine aastateenistus oli 660 000 dollarit – keskmine, mis sisaldab koristajate ja sekretäride palku. Mullu maksti Wall Streetil ainuüksi aastalõpuboonuseid 11 miljardit dollarit. J. C. Chandor on sellest maailmast pärit – tema isa oli üks investeerimispanga Merryll Lynch vägevaist. Oma debüütfilmi "Riskipiir" stsenaariumi kirjutas Chandor juba enne 2008. aasta majanduskriisi algust. Film võeti mullu seitsmeteist päevaga üles otse kuriteopaigal – New Yorgi pilvelõhkuja korrusel, kust oli äsja välja kolinud üks sadadest investeerimisfirmadest, mida enam pole. "Riskipiirist" sai tänavuse Sundance'i festivali üks lemmikuid, mille levitajad ostsid ära juba enne esilinastuse lõppu. Aeg on raha igas maailmas.

Chandor püüdis teha vastutustundlikku filmi, mitte järjekordset põnevikku, kus börsihaid sajadollarilistega sigareid süütavad ja

Üllatus, üllatus "Sõit" ("Drive", USA 2011, 100 min). Režissöör Nicolas Winding Refn. Stsenarist Hossein Amini. Operaator Newton Thomas Sigel. Osades Ryan Gosling, Carey Mulligan, Ron Perlman jt.

M

inu jaoks tegi "Sõidu" aasta parimaks kinofilmiks üllatusterohkus, mis algab sellega, et Nicolas Winding Refn valiti lavastama hollivuudi filmi. Vaatamata sellele, et linalugu kavatseti algselt levitada tagasihoidlikumalt kui mõnda säravat blockbusterit, oli see lavastaja varasemaid filme ja koostöid teades risk, millele tavaliselt kergekäeliselt ei minda. Teiseks üllatas Mandri-Euroopa lavastaja oskus näidata Los Angelest tuntavalt isikupärasena, valides võttepaigad, mis linna ühelt poolt tutvustavad, teisalt loovad arhitektuurilisi ikoone näidates äratundmist. Inglite linn kui märk mängib filmis tugevat rolli, häälestades vaataja juba filmi algul – sõidul läbi kesklinna Staples Centeri spordiareenini – õigele lainepikkusele, mida on varem aidanud välja peilida mitmed lääneranniku pealinnas toimunud krimitaustaga ekraanilood. Järgmine üllatus on filmi sisu. Reklaamides

Nähtamatud lipsudega mehed Oliver Stone’i esimene "Wall Street" (1987) oli finantsilma siseelu ja ekstsesside kajastajana välismaailmale suur šokk. Filmi peategelase Gordon Gekko prototüübiks oli kaheksakümnendate kuulsaim insaider Ivan Boesky, kellele kuuluvad sõnad: "Ahnus on tervislik. Sa võid olla ahne, aga tunda end siiski hästi". Börsihaid võisid ju olla pahad, aga nad olid värvikad nagu rokkstaarid. Gordon Gekkot võis vihata, aga ta oli vastikult seksikas. Kapitalismi demoniseerides lõi Stone karakteri, kes on börsimaaklereile nagu Batman. "Riskipiir" on ses mõttes palju igavam. Kõige põnevikulikumas stseenis kihutavad Jared Cohen (Simon Baker) ja Will Emerson (Paul Bettany) viimase Aston Martinis. Cohen ja Emerson on filmi tegelastest kõige lähemal tavakujutlusele börsihaidest: külmad, hästi sõnateravad ja oma ambitsioonides halastamatult ausad. Ärge vaadake autot ega mööduvat tausta, vaid kuulake dialoogi – tõenäoliselt õpite rahamaailmast rohkem kui Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas.

 Bosside boss John Tuld (Jeremy Irons). rahamaailma klaastornidest nähtamatud endised raketiteadlased või sotsiaalsed haid. Mehed, kes usaldavad matemaatilisi mudeleid rohkem kui talupojatarkust. Filmi kõige nälkjalikum tegelane on küll naine, keda kehastab Demi Moore, aga küllap see tuleb sellest, et Moore’il tulevad sellised karakterid kõige paremini välja. Nähtamatud lipsud on uued maailmavalitsejad, kes liigutavad imaginaarseid triljoneid, mis tavainimese jaoks on tegelikult hävinud säästud või kaotatud kodud. Ka nemad on tavalised inimesed nagu meiegi, ei paremad ega halvemad, lihtsalt teenivad kordi rohkem. Lotovõit, nagu ütleb üks mu pankurist sõber.

Kuidas teha tavapärast trillerit, kui su relvaks on klaviatuur, tegevuspaigaks kontor, intriigi käivitajaks abstraktsed numbrijadad ning tegelasteks igavad lipsustatud mehed? Gordon Gekkode asemel valitsevad tänapäeva

Filmile tuleb kasuks, et Chandorit ei valda pime viha kapitalismi vastu ega halvasti varjatud kadedus kõrgepalgaliste vastu. Ta ei karikeeri oma tegelasi, vaid esitab neid just sellistena, nagu nad päriselus on.

lubatud ohtra kummivilistamise asemel viib film vaataja märksa aeglasemale sõidule, pakkudes põnevust pigem pitsarestoranis või liftis kui forsseeritud autode rooli taga. Väära eelhoiaku purunemine tuleb kasuks, kuigi leidub eriarvamusega inimesi, kellest usinaim on jõudnud levitaja juba pettuses süüdistatuna kohtusse kaevata, nõudes enamat kui kinopileti kompenseerimine.

eelreklaamist, kuid tahke lisandub ning lõpuks jääb tema isik ikka sama tundmatuks kui enne kinno astumist. Üks mask langeb vaataja jaoks positiivselt kangelaselt, kui mees baaris kunagise kuriteokaaslase kuradile saadab ja kümmekond minutit hiljem motellitoas kinda kätte tõmbab, et mitte sõrmenukke vigastada. Pidevalt näos püsinud naeratus saab teise tähenduse, naiivse ja omakasupüüdmatu maalt linna õnne püüdma tulnud kuti kesta alt koorub välja inimene, kellele pole võõras vägivald ega kindlasti mitte ka vestlused psühhiaatriga. Mõne kaadriga põrmustab Refn loodud illusiooni ja serveerib järgnevalt säärast julmust, mis oma sirgjoonelisuses on küll sage külaline Aasia filmides, kuid Hollywoodi uksele alles koputamas.

Üllatajana järgneb peategelane (Ryan Gosling). Tema kaksik­ elu on teada juba  Ryan Gosling.

Refni enese jaoks on vägivald muidugi vana tuttav. Tema aastaid tagasi valminud "Diileri" triloogias ("Pusher", 1996–2005) kohtab samalaadseid veretöid ohtralt. Kuid lavastaja ei tulnud siiski ookeani taha üles võtma filmi "Pusher Goes Hollywood", vaid lihtsalt tunneb rusikajulmuse mehaanikat ja oskab seda efektselt näidata. Vägivallaalase oskustöölise mehaanilist jõhkrust võimendab filmi stilistikaga loodud mulje kaheksakümnendate põnevikust. Tollal oli ju konfliktide tipphetkeks pahalase rinda lastud kuulist tekkinud väike vereplekk särgiesisel või äärmisel juhul pumppüssimatakast tingitud lend nurka bensiinitünnide otsa. "Sõidus" loovad kahe dekaadi taguse retrona mõjuvad elektroonilised biidid,

Inimene tänavalt ei saa aru, miks nii läks, aga nii pidigi minema. Sest inimene on ahne ja tahab ellu jääda ka kõige suurema sita sees. Bosside boss (Jeremy Irons) ütleb: "Selles maailmas on ainult kolm reeglit – ole esimene, ole targem või peta." Oscari võitnud dokumentaalis "Sisetehing" ("Inside job", 2010) räägib vana börsihai, kuidas tema maaklerist kolleeg pidi seitsmekümnendail öösiti rongijuhina lisa teenima, et peret toita. Kaheksakümnendail teenis sama mees juba miljoneid ja loomulikult arvas, et ongi parem ja targem kui teised. Lihtne on öelda, et pankurid on süüdi. Kindlasti on, aga see ei tähenda, et me kõik võiksime olla nii lollid, et neid usaldada ja endast targemaks pidada. Raha ei tee targaks, raha teeb rikkaks. Johnny Broker

neoonkirjas tiitrid, päevinäinud võttepaigad ja rõivad nostalgilise fiilingu, nii et veretööde alguseks on atmosfäär ekraanil toimuvaga tugevas kontrastis ning veri mõjub seeläbi punasemana ning murduvad luud krõksuvad valjemalt. Üllatusi on veel. Näiteks Albert Brooks talle täiesti mitteomases rollis või tegelaste ettenägelikkuse ja rumaluse vaheldumine, aga põhiüllatus on siiski lugu ise, mis žanrielementide külluses järjest haake viskab ja kogu oma lihtsuses ometi iga viie minuti järel midagi uut ja ettearvamatut pakub. Sügavama kriitikameelega filmisõbrad väidavad, et igal aastal valmivat Hollywoodis üks hea film ning tänavu on selleks teoseks "Sõit". Olen nõus, et "Sõit" on käesoleva aasta saagist üks magusamaid ja mahlasemaid, kuigi lugu pole küllalt keerukas ega meelt murdev ega ka visuaalselt piisavalt võimas, et kirjutaksin vastu vaidlemata alla selle arthouse'iks tituleerimisele. Eristumine tavakinost on siiski märgatav ning oskuslik laveerimine kommertspõneviku ja indie-draama vahel tegi sellest minu jaoks tänavu enim meelde jäänud kinokülastuse. Vaatad justkui ühe silmaga lihtsat Hollywoodi märulit ja teise silmaga näed samas mitmetahuliste tegelaste ning ootamatute momentidega autorikino. Üllatus missugune! Gert Moser Trash Can Dance

t än a päev

Oma osa "Riskipiiri" edus on kindlasti vägeval näitlejakaadril. Arvestades, et filmi eelarve oli ainult 3,5 miljonit dollarit ehk ligi kakskümmend korda väiksem kui suurelt tulnud ja vaikselt läinud Oliver Stone’i "Wall Streeti" järjel "Raha ei maga" ("Wall Street: Money Never Sleeps", 2010), on staaride usalduse võitmine debütant Chandori suursaavutus.

mootorratastel kihutavad. "Riskipiir" ongi rahulikult, vaikse pinevusega jooksev autentne sissevaade finantsmaailma tegelikkusse, mis annab ühe võimaliku vastuse küsimusele, miks kõik ikkagi läks, nagu läks. Siin pole suurt draamat, vandenõusid ega ootamatuid pöördeid, vaid sihikindel tegevus krahhi eel, mille vältimatuses kellelgi kahtlust pole. See tegevus toimub kahekümne nelja tunni jooksul enne Suurt Pauku, mil ärkas kogu maailm, miski ei jäänud endiseks ja pangaarved jooksid verd.


KULDNE PALMIOKS NOMINENT CANNES' FESTIVAL

LÕBUMAJA BERTRAND BONELLO FILM

«LE PARISIEN»: AASTA FEMINISMI SUURTEOS! ALATES

03.12.

www.kinosoprus.ee

KINOLEHT La Strada nr 15  

PÖFF • Terrence Malicki "Elupuu" • "Uus Maailm" • Eero Tammi "Idioodi analüüs" • "Lourdes" • Talgufilmi köögipool • Kaljo Kiisk • Linnar Pr...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you