Lase mul minnateise osaga versioon

mõtted ei küündinud. See kõik oli minevik. Minu süütus ja hea käitumine, kõik läinud. Mul polnud kedagi, kes tõeliselt minust hooliks. Martin küll, kuid temast olin nii kaugel eemal.

Tuju kiskus vägisi kurvaks. Kell tiksus kolm, kui mu uksele kõlas koputus.

Tuppa astus dressides noormees, ilmselt minu uus kasuvend, see vanem. Ta juuksed turritasid igasse suunda ning ta istus luba küsimata mu voodile. „Sina oled vist Eleanor, jah?“ küsis ta nina kirtsutades. „Jah, ja sina?“ üritasin vähegi viisakas olla. „See pole sinu asi, plika. Tahtsin sulle ütlema tulla, et sa pole siin teretulnud. Tõtt öelda oleks kõigil parem, kui sa tagasi läheksid ja meid enam ei segaks. Kõik oli hästi. Ema ja Toomase vahel. Aga nüüd tulid sina ja. Lihtsalt jäta meid rahule, sa ei kuulu siia, sa oled võõras. Emal on Toomas ja Toomasel oleme meie. Sina oled sellel Martinil, sinu koht pole siin, kas mõistad?“ Ma noogutasin alandlikult. Poiss, kelle nime ma ikka teada ei saanud, näitas mulle veel keskmist sõrme ja rusikat, enne kui lahkus.

Ma tean, et poleksin pidanud seda tõsiselt võtma, aga see läks sügavale hinge. Just nüüd, kui ma ema tagasi sain. Tol hetkel mõtlesin kramplikult sellele, et mul on ema ja mul on Martin.

Aga ikka ja jälle tikkus pähe mõte: kus oli ema siis, kui mul kõige raskem oli? Mul oli Martin ja tema hoolis minust ilmselt rohkem kui ema kunagi suutnud oleks. Ema oli liiga katki, hingeliselt. Isa kaotusest polnud ta endiselt üle saanud. Lihtsalt püüdis end Toomase abil taastada. Mina olin ainult lisakoormaks. Sain isegi võõrast poisist aru. Tema arvates olin ma sissetungija, tegelikult olingi. Pidasin paremaks tõesti tagasi Tallinna minna ja seda juba omal käel.

Pimeduses lülitit ma ei leinud, seega kobasin pimeduses oma uue telefoni järele. Lülitasin selle sisse ning otsisin tükk aega Dimitri numbrit. Saatsin talle sellise sisuga sõnumi: „Ma tahan koju Tallinnasse! Palun aita. Olen Kuressaares. Eleanor.“ Vastust ootamata hakkasin kohvrit pakkima. Urgitsesin kapist välja helesinise kohvri, mille ema mulle ostnud oli.

Loopisin kapist ja vanast kohvrist enam-vähem kõik riided ümber uute. Lisasin veel meigikoti, kammi, igasugust pahna ja arvuti.

Kas ma tol hetkel mõtlesin, mis tunde ma emas tekitan? Millise draama ma jälle korraldan?

Ei, ma tegin seda, mida tundsin õige olevat ning mida omastarust pidingi tegema. Süda põksus ärevalt, kui Dimitri sõnumit lugesin. „Musi sulle. Ma tulen sulle homme järele?“ Süda puperdas sees. Mitte sellises mõttes, nagu oleks Dimitri mind erutanud või midagi.

Selles mõttes, et varsti teen jälle midagi sellist, mis adrenaliini lakke tõstab. Juba värisevate 78