Issuu on Google+

Katariina Noorm채gi

Lase mul minna

Noorteromaan

1


Sissejuhatus Eestis, maailmas üldse, on palju noori, kelle jaoks pidutsemine ja joomine on lausa eluviisiks muutunud. Samuti on meeletult noori, kelle elu on internetis ning kelle mured ja rõõmud peituvad virtuaalmaailmas. Käesolev raamat on karmist reaalsusest, mis valitseb 14-aastase Eleanor-Belicia elus. Tema maailm paisatakse segamini, kui ta oma venna juurde pealinna kolib ja just selliste noortega kokku satub, kelle elu on pidu. Kui raske võib olla hoidumine pidudest, narkootikumidest ja suitsetamisest? Mis juhtub, kui Eleanor esimest korda end poistele huvipakkuvana tunneb?

2


Buss loksus täiesti kohutavalt. Mind ajas iiveldama isegi mõte sellest, et sõita on veel kolm tundi. Tõusin ettevaatlikult püsti ja tõstsin oma hiigelkoti ülevalt oma kõrvalpingile. See veel puudus, et keegi haisev minu kõrvale istuks ja minuga vestlust üritaks arendada. Keerasin end koti kaissu kerra, sest osake minust arvas, et keegi võib seda varastada üritada. Surusin kõrvaklapid kõrva ja panin Kid Cudi täie poweriga üürgama. Kui uuesti silmad avasin, oli mu playlist läbi. Häguste silmadega telefonilt kella vaadates kargasin ehmunult istuma. Möödas oli kolm tundi. Täpselt. Pidin iga hetk kohal olema. Korrastasin käsikaudu oma padjasoengut ning suunasin pilgu aknast välja. Vihma sadas. Koukisin kusagilt toolide alt oma plätud välja, suskasin jalad kähku sisse, viskasin kortsus pusa peale ning trügisin mööda vahekäiku ukse poole. Bussijuhile sõnakestgi lausumata astusin välja vihma kätte. Mu pea lõhkus valutada, õues oli hullult külm. Tõmbasin pusaluku kinni ja vinnasin koti selga. Noh? Kus siis Martin oli? Jooksin läbi vihma bussijaama sisehoonesse sooja. „Vabandage,“ köhatas üks vanem mees, kes minust ohates mööda trügis. Seisin üksi keset tühja ja räpast bussijaama. Seina sees oli suur tühimik, kus kunagi oli ilmselgelt olnud uks. Maas vedelesid viinapudelid ja suitsukonid. Külm oli. Istusin vastumeelselt räpasele pingile, mis ukse vastas seisis. Otsisin kotist paaniliselt telefoni. See näis kadunud olevat. Ei tulnud meelde ka, mida ma viimati sellega tegin. Viie närvilise minuti möödudes taipasin taskusse vaadata. Kirudes toksisin Martini numbri sisse ja vajutasin helistamisnupule. „ Jah?“ vastas unine mehehääl. „Kus sa oled!“ käratasin maruvihaselt. „Issand, anna andeks! Olen viie minuti pärast kohal,“ pobises Martin, hääles tükike kahetsust. Lõin telefoni kinni ja viskasin kotti. See värdjas unustas. Unustas oma väikeõele järgi tulla. Ma vihkasin teda selle eest! Külmetasin veel kümme minutit, enne kui ta jõudis. Sõnagi lausumata viskasin koti autosse ja istusin taha, esimest korda ajaloos. Martin ohkas raskelt ning võttis paigalt. Ma ei vaevunud turvavööd kinnitama ja viskasin pikali. Mm, soe. „No kuule. Sa ei saa terve aja mossitada. Anna andeks, et sisse magasin. Kuule, õdu,“ lausus Martin, saates mulle tahavaatepeeglist kelmika pilgu.

3


Ta kasutas jälle nunnutamisnime, õdu. See tähendas, et ta mõtleb asja tõsiselt. Ma noogutasin ja naeratasin talle kergelt. Seejärel sulgesin silmad ja jäin paugupealt magama. „ Äratus! Me oleme kohal, lõpuks,“ sosistas Martin. Avasin aeglaselt silmad ja ajasin end venna toel püsti. Haarasin koti ja lõin autoukse natuke liiga kõva pauguga kinni. Martin võttis mul õlgade ümbert kinni, sellisel vennalikul moel ja aitas mind ukseni. Venna elas korteris, sellises uhkes seitsmekorruselises majas, milles oli kaks lifti ja üks pikk trepp, mida ma kunagi ei kasutanud. Sisenesime lifti ja vajutasime neljandale nupule. Vaikides kuulatasime lifti mõnusat sahinat kui Martini kodu poole kerkisime. Korter number 9. Martini kodu. Astusin julgelt sisse, viskasin plätud kingariiulisse ja kõndisin elutuppa. Jane istus diivanil ja luges lehte. „ Tere,“ pomisesin talle ükskõikselt ja lasin vennal end mu tuppa juhatada. See oli...vau. Helesinised seinad, millele olid mustad mustrid ja lilled ja jooned maalitud. Hiigelsuur valge riidekapp. Mahagonpuust kirjutuslaud ning pudipadi kapp. Põrandal must karvane vaip. Uksest sisse astudes tervitas mind kahekohaline voodi, kaetud taevasinise suletekiga. Akna ees rippusid valged kardinad ja seina täitsid kirjud raamaturiiulid. „ Martin! See on perfektne,“ sosistasin, õnnepisaraid pühkides. Vend astus minu juurde ja soojendas mind oma karukallistusega. Ta aitas mul koti lahti pakkida, voltides hoolikalt mu kortsus pluusid-püksid kokku ning asetades need mu uude kappi, mis isegi veel laki järele lõhnas. Kui kott enamvähem lahti oli pakitud, läks Martin kööki süüa soojendama. Mina jäin oma tuppa, voodile istuma, vaikides imestama, kui hea vend mul on. Seal oli soe. Voodi oli mõnus pehme. Aga magada ma ei tahtnud, kõht oli liiga tühi ja korises. „Süüa saab,“ poetas Jane üle minu toaukse. „Tulen,“ vastasin napilt. Köök oli hubane. Selline pisike, kollastes-oranžides toonides seinte ja köögikappidega. Pisikese nurgalaua äärde mahtusid täpselt kolm taburetti. Ühel istus Jane, teisel Martin ja kolmas oli mulle. Tõstsin endale auravat riisi, mis oli tomatikastmega üle valatud. Martin kallas mulle õunamahla ja ulatas pipart, sest ta teadis, et ma söön kõike pipraga. Kui söödud sain, tänasin viisakalt, panin nõud kraanikaussi ja sulgusin oma tuppa. Pakkisin lahti oma läpaka, mille sünnipäevaks sain ja logisin ask.fm-i. Kümme uut küsimust. Vau. Lisaks neli vastust ja kaks uut meeldimist. Kaks vastust olid ühelt askikuulsuselt. Noh, need kellel on kümneid tuhandeid vastuseid ja kordades rohkem laike. 4


Minul oli küsimusi 1034 ja laike 398. Ühelt „kuulsuselt“ olin naljaga pooleks küsinud, kas ta minuga abielluda soovib. Ta naljatas sellistel teemadel oma sõpradega pidevalt. Olin julgusehoos isegi anoni maha võtnud. Vastust nähes ma kahvatasin... Minu küsimus: „ Abiellume?“ :D Tema vastus : „ Ära ürita, tattnina.“ Asja tegi hullemaks, et sellel vastusel oli 189 laiki, kõik pidasid mind lolliks. Tahtsin maa alla vajuda. Oma küsimusi tšekates läks asi hullemaks. „ Pista põlema, tähelepanuvajadustega nolk!“ „Ju sa oled nii rõve, üritad talt tähelepanu saada..“ „ Õpi sebima.“ „ Lits.“ Jne... Ma ahmisin õhku. Miks nii? Mida ma neile teinud olin? Vaatasin oma aski profiili üle. Mitte midagi. See abiellumisküsimus oli lihtsalt nali! Oh. Ma vajusin nuuksudes voodile. Natuke haledalt nutnud, võtsin end kokku ja helistasin Helenale. „Hallo,“ vastas sõbranna, hääl rõõmus ja energiast pakatav, nagu ikka. „Mine vaata mu aski. Mäletad seda abiellumise-küsimust, mille talt küsisin? Jah, ta vastas täiega ülbelt ja nüüd on mu ask heiti täis,“ kurtsin pisarate voolates. „Isver, Bessu. Ära võta nüüd hinge. Ask ei ole koht, kus midagi südamesse võtta, eks. Sorry aga mul on kiire. Trenn hakkab kohe ja ma ei taha marki jälle hilinedes maha teha, eks ole. Hiljem kõllab, musike. Tsau!“ vuristas Helena ja lõpetas minu vastust ootamata kõne. Kiire elutempoga, nagu ta oli. „Eleanor- Belicia, kaua ma sind hõikan!“ kisendas vend. Ma polnud tema hõikumisi märganudki. Ajasin end kiiruga püsti, pühkides rutuga pisarad. Jane ja Martin seisid esikus, ilmselgelt hakkasid kuhugi minema. „Noh, mis on?“ pärisin natuke ülbelt. „Me läheme välja. Ole siin korralikult. Kauaks me ei jää,“ teatas Jane nipsakalt, ta ei heitnud mulle rääkides pilkugi, vaid kohendas peeglisse vaadates soengut. „ Nojah,“ vastasin ükskõikselt õlgu kehitades. Martin tegi mulle silma, enne kui nad läksid. Vihaselt virutasin kušetilt teki maha ja istusin sinna. Panin teleka tööle, teadmata isegi, mida ma vaadata tahan. Klõpsisin umbes veerand tundi kõiki nende kanaleid leidmata ühtegi normaalset saadet, mida igavuse peletamiseks vaadata.

5


Tunni aja möödudes polnud nad endiselt tagasi. Mul viskas üle. Kirjutasin vennale napilt, et läksin välja, tulen millalgi koju. Otsisin kotist kottis t-särgi, mis enamuse mu rinnahoidjast paljastas, lühikesed räbalad sinised teksad ja keerasin juuksed hooletusse krunni. Plätud jalga, rahakott taskusse ja läinud ma olingi. Hulkusin pimedail tänavail. See linn oli mulle enamvähem võõras. Lõpuks jõudsin siiski Viru kaubaka juurde. See oli veel lahti, jumal tänatud. Sisse astudes peatusin korraks Coffe In-i putka juures, et endale üks soe cappuccino osta. Kaubamaja oli rahvast pungil. Paljud pingid olid hõivatud, kuid leidsin siiski ühe vaba ning istusin sinna. Mõne aja pärast lähenesid kaks noort tüdrukut, ilmselgelt joobes ja üleannetud. Nad maandusid luba küsimata mu kõrvale pingile ja koukisid taskust telefonid. Taipasin, et olen natuke liiga kauaks jõllitama jäänud ning pöörasin pilgu häbenedes kõrvale. „Niisama istud või?“ päris üks tüdrukutest. Keerasin kahtlevalt pea nende poole, teadmata, kas küsimus oli just mulle mõeldud. „Nojah,“ vastasin ebalevalt. „Lahe, sa meiega Hessi ei viitsi vä?“ küsis teine. „No davai,“ nõustusin üpriski entusiastlikult. Tõusime aeglaselt püsti ja suundusimegi Hessi poole. Ühe tüdruku nimi oli Lisann ja teise Bianca. Mõlemad olid Õismäelt ning chillisid peaaegu iga päev linnapeal. Ma sain nendega suhteliselt ruttu jutupeale. Minu elu ja vend pakkusid neile väga huvi. Rääkisin siis veidi oma vennast, olgugi, et kibestunult. Mõlemad pakkusid mulle öömaja, mille kahevahel olles vastu võtsin. „Noh, sul mees on?“ päris Bianca, kui juba Hessis oma burkse näksisime. „Mkm,“ vastasin häbelikult. „Tegelt? Sa päris kena tibi ju,“ naeris Lisann üleolevalt. „Mina ei tea,“ üritasin ükskõikne näida ja teemat lõpetada. „Ou, me otsime sulle. Don´t põe. Homme lähme välja, võtame Robi ja Matu kaasa ning ühe neist tõmbad kohe ära. Ai, see saab lahe olema. Paneme peo püsti, Chrisil nagunii pole kedagi kodus. Tuled, eks? Sa võta paar jooki omaltpoolt ka kaasa. Me tuleme sulle Mustamäele järgi. Bussikas saame kokku mingi seitsme ajal,“ teatas Bianca. „Olgu,“ vastasin kahtlemata.

6


Ma ei tahtnud tegelikult... Aga uusi sõpru oli hädasti vaja ja suhtest ka just ära ei ütleks. Sõime ära ja läksime telefoninumbreid vahetades lahku. Kell oli palju ning vend ilmselt muretses. Mul ükskõik. Minu elu alles algas.

Venna juurde jõudes leidsin ta eest, kušetilt istumast, käsi põsakil, kohvitass ees. „Ja kus preili käis?“ päris ta aru. „Ja kus teie käisite?“ vastasin. „Meil oli vaja paar asja korda ajada. Ära nüüd ülbeks mine. Magama on aeg ka minna juba. Homme tööpäev. Head ööd,“ Martin tõusis ja läks enda ning Jane magamistuppa. Mis mul muud üle jäi. Sulgusin oma imelisse tuppa ja lülitasin arvuti sisse. Facebooki lahti teinud, võtsin vastu mitu sõbrakutset Biancalt, Lisannilt ja paljudelt nende sõpradelt. Sealhulgas too Robi, kelle pärisnimi oli Robert Katema, Matu ehk Mathias Orgi, Chrisi ehk Christian Porgre oma. Võtsin kõik need vastu ja veetsin järgmised kolm tundi internetiavarustes, vältides hirmutavat ask.fm-i. Peale seda olin nii väsinud, et läksin vabatahtlikult ära magama. Hommikul ärgates tundsin loomulikult pannkookide magusat aroomi. Keerasin voodis teise külje ega kavatsenudki üles tõusta. Martin oli mu aknalauale kirja jätnud. Mida? Voltisin selle lahti ja ohkasin pettunult. Muidugi, vend läks juba tööle, sama ka Jane. Toit oli mulle kööki jäetud. Ajasin end vastumeelselt jalule ja loivasin kööki. Miskipärast polnud mul pannkoogi-isu. Sõin ühe vorstileiva ja vajusin seejärel tagasi voodisse. Kui jälle ärkasin, avasin arvuti ja logisin lõpuks ask.fm-i. Ajee, kakskümmend vastamata küsimust. Kolm heiti ja ülejäänud niisama küsimused. Üks neist kõlas nii: „Issand mis libudega sa väljas hulkusid. Nägin sind eile, vist. Omg!“ Ma vastasin: „Mis see sinu asi on.“ Ülejäänud olid mu venna ja minu kohta, pane endast pilt, tee hot or not´i ja nii edasi. Vastasin neilegi kuidagi ära ja toksisin siis ask.fm-i otsingusse Bianca nime. Biancaplease, oli tema ask. Vau! 10678 küsimust ning kaks korda rohkem laike. Ja viis kingitust. Bianca oli tõesti kuulus. Tema dp-pildiks oli kassipoeg. Okei. Kerisin natuke allapoole ja libistasin pilgu üle küsimuste. Enamused muidugi selle kohta, kui ilus ta ikka on ja kui lahe ja kui kõhn ja andekas. Olin isegi veits kade. Mõned ka Robi, Matu, Chrisi ja Lisanni kohta. Mõned pildid olid ka. See Robi oli kompu. 7


Roberti mustad lokid ja tumesinised siirad silmad võlusid mind. Poisil oli stiili! Pildil olid tal jalas tumesinised teksad, seljas valge pluus kirjaga bitch please ja jalas Vansi sinise-valgekirjud tennised. Panin sellele Bianca vastusele südame ning vahetasin ask.fm-i facebooki vastu. Kaksteist teadet, üks sõnum. Sõnum oli Lisannilt. Ta kirjutas, et ma ette helistaks, kui tulema hakkan. Vastasin: „Ok.“ Teadetes olid mõned laigid mu profiilipildile ja kommentaar Biancalt, kes arvas, et olen seksikas kiisu. Laikisin seda kommentaari, ma ei teadnud, mida vastata. Robi kirjutas mulle tsau. Ma olin meelitatud, vastasin tsau ja lisasin naerunäo. Ta küsis, mida ma teen. Vastasin, et ärkasin just. Robi ütles, et olen unekott. Ma tänasin ja lisasin viis naerunägu. Robi vastas silmapilgutusega. Seejärel ütles, et õhtul näeme ja ta peab minema. Ohates kirjutasin talle tsau ja logisin siis üldse Facebookist välja. Natukese aja pärast ma siiski murdusin. Käisin ja ostsin jäätisepaki ning veetsin terve päeva facebookis ja ask.fm-is. Mulle hakkas see ask.fm juba kinnisideeks muutuma. Üritasin kõigele vaimukate piltide ja kommentaaridega vastata ning kopeerisin mõned vastused n.ö aski kuulsuste seinadelt. Ehk siis need, kelle vastuseid terve ülejäänud ask laigib ja kellel on hullult küsimusi ja laike ja kingitusi ja kes oma huumoriga kuulsaks on saanud. Oh, kuidas ma oleksin tahtnud samasugune olla. Igavusest küsisin endalt küsimusi, et saaksin siis mõne vaimuka pildiga vastata. Mõned laigid tulid ka. Minu rekord oli kümme laiki, kõik minu hot or not-ile. Ma tegin need kümme ära, kõigile hotid. Kui kell sai kuus hakkasin sättima. Otsisin kapist välja oma kõige minima seeliku, tõmbasin selga mustade ristidega topi ja selle peale helesinise kampsuni. Jalga leidsin tumesinised sametiga kaetud platvormid. Värvisin huuled punakaks, kasutasin natuke tumesinist lauvärvi ja ohtralt ripsmetušši. Juustega oli jamasti. Nimelt olid mul sellised heleblondid juuksed, mis olid kusagil lokkis ja vahepeal sirged ning ma ei osanud nendega midagi peale hakata. Facebooki profiilipildil olid mul juuksed sirgendatud. See tundus hea mõte. Panin sirgendaja sooja ja läksin kööki, et enne minekut midagi süüa. Samal ajal, kui ma võileiba tegin, kolistas keegi uksetaga ja tuppa astus Martin. „Nonoh. Kuhu minek?“ imestas ta. „Välja, sõbranna juurde,“ vastasin napilt. „Minuga ei tahtnud enne arutada vä? Me tahame Janega millalgi ju magama ka minna. Ei ole aega üleval istuda ja oodata, kuna sa koju kavatsed tulla,“ ühmas Martin natuke solvunult. 8


„Perse, Martin. Ma olen suur tüdruk juba. Ma jään ööseks ta juurde. Mida sa põed, nagu mingi ema mul,“ nähvasin. „Olgu pealegi. Mine. Aga nii lähedki? Külm ei hakka? Mingi koti võtad ju ka, magamisasjad ja hambahari ja pasta ja ma annan näkside jaoks natuke raha ka ju ja kamm ja kõik selline,“ vuristas vend. „Lase olla palun. Tsau!“ Jätsin võileiva ja mureliku venna sinnapaika ning trügisin oma tuppa. Tõmbasin juuksed paar korda sirgendajaga üle, sest ma ei tahtnud Janega rinda pista. Temale oleks see raudselt vägagi vastumeelne, et ma nii oma vennaga räägin ja ööseks minema lähen. Trepikojast välja joostes põrkasingi kokku Janega. Ühmasin talle tsau ja kiirustasin minema. Kell oli seitse. Bussikasse jõudes tundsin, et olin vist tõesti liiga õhukesed riided valinud. Tuul oli kõle ja vihma tibutas. Pugesin võimalikult varju alla peitu, et mitte märjaks saada ja oma suure vaevaga tehtud meiki laiali ajada. „Jou Ellu!“ röökis keegi. Nüüd märkasin Lisanni ja Biancat teisel pool teed vehkimas. Jooksin kampsunit ümber keha surudes üle maantee ning tervitasin neid sooja kallistusega. „Lähme kõigepealt solli, seal on Robi, Chris ja Matu,“ teatas Lisann ja jäämata mu vastust ootama, hüppas Biancat ja mind käest kaasa tõmmates liinibussi. Istusime kõige taha ning Bianca võttis välja oma iPhone-i. Ta logis ask.fm-i ning ma ahhetasin natuke liiga kõvasti. Tuhat vastamata küsimust! Lugematu arv laike! Appi. Bianca avas laigid ning müksas mind külge, kui nägi, et olin Robi pilti laikinud. „ Ta on kena ju,“ naersin. „Mkm, Ellu. Teda sa ei saa. Robi pole kinni ega midagi, aga ta on põrgulikult halva kuulsusega ning kättesaamatu ka. Unusta ära, tips,“ manitses Lisann ja vaatas mind mõrtsukaliku pilguga. „Terves Tallinnas pole vist kedagi, kes Robit ei tahaks,“ itsitas Bianca ja näitas mulle veel ühte seksikat pilti Robist. Pildil oli ta ujumispükstes, helesinistes, mis rõhutasid tema silmavärvi. Ma ohkasin, pilk peatumas tema veatul kõhul, six-pack ja puha. Robi käes oli tossav suits ning eemal pikutas Bianca, vesipiip käes. Jõudsime Solarise juurde ja hüppasime bussilt maha. Bianca võttis mul käealt kinni ja me jooksime naerdes üle autoteede, punase tulega. Teisele poole teed jõudes pani Lisann suitsu

9


ette. Keset tänvat. What the fuck. Ma kehitasin õlgu, võtsin sõbranna pakutud Nexti vastu ja panin põlema.

Tere tulemast! Solarise ees seisid kolm poissi, kõik selgadega meie poole. Tundsin Robi kohe ära, mustad lokid tuules kergelt sasitud, seljas hall maika ja jalas mustad kottis teksad. Vau. Kena. Chris oli selline tavaline kartulikoorekarva juuste, hallide teksade ja sinise pusaga kutt. Matu oli tõesti midagi Robi-sarnast. Ainult et heleblondi sasipea, roheliste läbitungivate silmade ja räpakate dresside ning tumerohelise pusaga. Kena ikkagi. Matu taskust punnitas välja Caribba rummipudel. „Ma unustasin jooki võtta,“ sosistasin Lisannile. Ta kehitas õlgu ja ütles, et pohhui. Robi naeratas mulle ja küsis, kuidas Tallinna-elu meeldib. Noogutasin ja vastasin, et hästi. Matu ei teinud minust välja, Chris tuli ja kallistas, käed jultunult mulle ümber asetades. „Chris, sa pervert,“ naeris Bianca ja lõi kutile laksu vastu tagumikku. Ma naersin viisakalt kaasa, kuigi tundsin end meeletult ebamugavalt. Hakkasime siis kõik koos Chrisi poole kõndima, kuna seal pidu toimus. Lonkisin tagapool, hoides eemale Chrisist, Biancast ja Lisannist, kes parasjagu vanalinna stripiklubidest rääkisid. Ka Robi eemaldus seltskonnast ja kõndis natuke aega vaikides mu kõrval. Ma naeratasin talle kergelt ja sellest piisas, et talle julgust anda. „Noh, kuidas siis vennaga elada on?“ päris Robi kergelt muiates. „Kohutav, mängib ema mulle,“ vastasin, taipamata ise kui õel see minust oma venna kohta nii öelda oli. „Heh, lahe ju. Mul õnneks seda mure pole,“ kostis Robi ohates. „Mis mõttes?“ pärisin ebalevalt. „Vend surnud.“ „Oh, väga kahju.“ „Ah mis sa halised, jõi maa alla ennast. Oma mure tal.“ „Seda nüüd küll.“ „A muidu. Kuhu kooli lähed?“ „Eh, ma ei mäleta nime. Bianca ja Lisanniga samasse, igatahes.“ „Cool.“ 10


„Mis koolis sa ise käid?“ „Elukoolis.“ „Ee. Vana sa oled?“ „Kaheksateist saan.“ „Ja jätsid üheksandast pooleli?“ „Mkm, kümnendast tulin poolepealt ära.“ „Miks nii?“ „Pole sinu asi.“ Robi oli silmnähtavalt ärritunud, ta krabas taskust plasku ja jõi sealt tubli sõõmu. Seejärel liitus ta Matuga ja tegi nagu ei tunnekski mind. Kõndisin Bianca ja Lisanni vahel, nende katkematu vatramise vahele paar sõnakest poetades. Matu oli silmnähtavalt huvitatud minust ja minu elust ning üritas pidevalt minuga jutule saada. Kahjuks olin liiga pettunud, et tema katsetele vastata. Robi jõi pidevalt oma plaskust ja tema samm oli juba kõikuv. Ma lootsin, et jõuan sel õhtul veel koju. Aga ei. Tund aega hiljem tantsisime Bianca ja Lisanniga elutoa laua peal. Chrisi kodus. Poisid ja veel hulk tundmatut rahvast lebotasid diivanitel ning üürgasid. Muusika oli kõrvulukustav, räpp. Ma naersin ja võtsin Chrisi ulatatud viinapudelist mitu suurt lonksu. Olin maani täis. Sigalakku täis, nagu öeldakse. Pilt virvendas ja ma koperdasin laualt maha. Chris korjas mu üles ja ma koperdasin tema kannul teise tuppa. Chris surus oma märja suu mu kaelale, rõve oli. Ta üritas mind suudelda, oma rõvedaid käsi mu pluusi alla lükata. Tõusin vaevaliselt jalule ja röökisin talle midagi, mille peale kutt jahmunult istuma jäi. Kahmasin lähimalt laualt ühe joogipudeli ja tormasin majast välja. Õue. Jahe õhk lõi pea natuke selgemaks. Enamvähem klaari pilguga üritasin leida lähimat bussipeatust. Ühtegi ei paistnud. Rumal mina, et ma tulles eriti teed ja maju ja bussipeatuseid ei jälginud. Tramme ega trolle samuti ei paistnud. Sitt. Olin kas Lasnamäel või Õismäel. Jumal küll! „Tere, ega te ei oska juhatada, kuidas Mustamäele saaks?“ pärisin ühelt mööduvalt vanatädilt. „Mine minema,“ kähvas muti ja jätkas oma teed, kotiga ähvardavalt vehkides. Ma ei teadnudki, mida edasi teha. Lolli peaga olin ka telefoni koju jätnud. Sitt! Vaatasin kaalutlevalt viinapudelit oma käes. Täis peaga poleks vähemalt muresid, oleks lõbus, leiaks äkki tänavalt uut rahvast, kellega pidu panna. Aga samas, kodu oli kaugel, kodu oli vajalik. Pahandusi ei tahtnud.

11


Pohhui. Libistasin sellegi pudelitäie kurku ja viskasin pudeli võssa. Hoopistükis lõbusamas meeleolus seadsin sammud maantee poole. Maanteel seisis buss. Sebe. Midagi mõtlemata astusin bussipeale ja küsisin bussijuhilt piletit. „Palun lahkuge siit kohe. Te olete joobes,“ vastas bussijuht ja lehvitas mulle. Ma ei andnud nii kergelt alla. „Ma tahan lihtsalt ühte bussipiletit,“ lalisesin pehme keelega. „Palun lahkuge või ma kutsun politsei!“ nähvas mees. „Palun väga. Mendid on mu vanad sõbrad,“ itsitasin. Bussijuhil sai kõrini. Ta lükkas mind bussist välja, tõmbas ukse kinni ja kimas minema. Ma tuikusin seal teeääres, kõigi bussijaamasolijate pilgud minule pöördunud. Naersin kiledalt ja panin jooksu. Jooksin mööda maanteed, autod minu seljataga signaali laskmas. Ma jooksin mööda oma tuttavast, Gretest, kes paari sõbrannaga taksosse istus. Naersin kõige üle. Nii naljakas oli vastu posti joosta. Naljakad autod, naljakad kurjad näod, naljakad pingid. Lõpuks jõudsin otsapidi Mustamäele. Jalad valutasid kuramuse palju. Kriiskasin venna maja ees. „Tehke uks lahti, värdjad!“ Martini unine nägu ilmus aknale. Ma naersin ja käskisin sellel libul mind sisse lasta. Ma olin maani täis! „Issand, Eleanor Belicia, mis sinuga juhtunud on? Sa oled täis, jah? Appi, mõistust peaks ju olema! Tule ruttu sisse, naabrid näevad.“ „Hehe, sa räägid nagu vanamutt juba. Appi naabrid näevad. Appi,“ kriiskasin. „Ole vait, palun.“ Martin lohistas mu vaevaliselt korterisse. Edasist ma enam ei mäleta. Igatahes ärkasin ma oma voodis, teki all, voodi kõrval kapil aurav teetass ja eemal aknalaual istuv Martin, pilk õue suunatud. „Tööl ei pea olema?“ küsisin, ehmudes oma käredast häälest isegi ära. „Lõpuks üleval. Võta see tablakas ära, joo teed peale,“ käskis Martin, ignoreerides mu küsimust. „Vasta!“ nähvasin pehme keelega. „Ma jätsin töö ära, sest mul on vaja sinuga tõsiselt rääkida! Võtsin vaba päeva, noh,“ sisistas Martin, sain isegi läbi pohmaka aru, et asi on tõsine. Valuliselt ohates ajasin end istukile. Peast käis räige valu läbi. Kamandasin venna toast välja ja panin teokiirusel riidesse. Kammisin juuksid ning keerasin need sassis krunni. Enamvähem normaalse väljanägemisega lonkisin kööki ja potsatasin taburetile. 12


„Mida sa ise arvad?“ alustas Martin, üleoleva tooniga. „Sitt tegu oli, et koju komberdasin, eks,“ poetasin. „See oli ainuke õige tegu selle öö juures! Eleanor Belicia, sa pead hakkama asja tõsiselt võtma! See pole nali. Varsti lähed kooli, pead hakkama valmistuma. Homme läheme koos kinno, peale seda kooliasju ostma. Leiad uusi sõpru. Mind ei koti, mis juttu ma ajan, kelle moodi ja nii edasi. Asi on perses praegu.“ „Nojah, vabandust.“ „Täna oled kodus.“ „Ok.“ Marssisin vihaselt oma tuppa tagasi, sulgesin ukse ja viskusin voodile. Avasin arvuti ning logisin facebooki. Mõned uued teated ja viis uut sõnumit. Mida asja. Robilt kaks uut sõnumit, Biancalt üks, Lisannilt üks ja üks ka Matult. Avasin esimesena Robi vestluse. Ta küsis, mis minust eile õhtul sai ja kas ma olen kodus. Vastasin, et tulin eile öösel koju ja praegu olen endiselt kodus. Matu küsis sama, et kuidas ma koju sain, vastasin et märatsedes jala läksin. Bianca küsis, kas pidu meeldis. Ma isegi ei vastanud. Sama küsis ka Lisann. Issand, nagu oleksid kokku leppinud, millega mind tüüdata. Vestlus Robiga: „Tsau. Tore et koju said, kuulsin sellest juhtumist Chrisiga, ta on täis peaga ikka tõeline värdjas!“ „Kainena ka. Nii, et eriti vahet pole.“ „Haha, nojah. Kuidas muidu? Mis teed?“ „Istun kodus ja ärkasin alles.“ „Mingi esimest korda jõid vä? Et sellise pohmakaga.“ „Kust sa tead, et mul pohmakas on?“ „Arvan. Sa olid kohe peale esimesi siidreid jumala lakku täis ju.“ „Ok.“ „Äh, ära solvu nüüd. Kle, õhtul on minu juures väike party. Tuleksid?“ „Ma koduarestis, lol.“ „Keda kotib. Tule noh!“ „Jääb ära. Ma minema nüüd. Tsau!“ „Pussy.“

13


Ma olin enda üle uhke, et talle vastu hakkasin, samas tahtsin nii väga minna. Hakkasin mõtlema igasuguseid võimalusi, et välja pääseda. Terve päeva istusin toas ja plaanisin. Kui kell sai viis õhtul kirjutasin Robile, et tahan ikkagi peole tulla. „No tubli! Tulen sulle Mustamäe bussikasse kaheksa ajal järgi.“

Magasin kuueni, siis hakkasin sättima. Üritasin tagasihoidlikuse piiridesse jääda. Tegin seksikalt sassis krunni. Koolutasin ripsmeid, kandsin peale kergelt puudrit ja huuleläiget. Panin jalga tavalised hallid teksad ja selga musta Jack Danielsi pusa, mille Hispaaniast saanud olin. Tõmbasin juba toas jalga mustad Converse´i tennised, toppisin telefoni taskusse, igaks juhuks ka koduvõtmed ning hiilisin elutuppa. Vend oli oma toas, tegi arvutis omi asju. Jätsin esikukapile kiire kirja, et ma läksin välja, sorry vend. Muud midagi. Jooksin hingeldades õue, bussikasse. Kell sai just pool kaheksa. Ma ei tea, miks nii vara. Veidikene piinlik oli jookideta minna. Jooksin lähimasse minipoodi ja võtsin külmikust six-packi Somersbyd. Kassasse jõudes käitusin väga täiskasvanulikult. Teretasin ja andsin täpse raha ja värki. Keegi ei küsinud isegi dokumenti. Irvitades naasin bussipeatusesse, Somersbyd näpus, näol enesega rahulolev ilme. Mõni minut hiljem peatus mu ees suhteliselt uue välimusega must bemm. Midagi mõtlemata istusin taha ning tõmbasin ukse kinni. „Julge tibi oled,“ teatas Robi esiistmelt. „Mis mõttes?“ ei saanud ma aru. „Niisama. Iga tibi ei istuks lampi mingisse bemmi. Sama hästi oleks võinud siin mõni pervert olla,“ naeris Robi. „Türa ära sina ka hakka mulle loengut pidama,“ võtsin kohe kaitsepositsiooni. „Rahu. Näe, seal su kõrval plaskus on jooki ka,“ juhendas kutt ja lisas kiirust. „Ma tõin Somersbyd ka,“ vastasin uhkelt. „Norm,“ ühmas ta selle peale. Solvunult palusin Robil raadio käima panna, kerisin aknad allapoole ja võtsin sõõmu tema plaskust. Minuga oli juba 12-aastasest selline imelik asi, et viin ei tekitanud minus rõvedust. Enamus, kes seda jõid, krimpsutasid nägu ja läkastasid. Mulle viin maitses. Ma ei tea. „Ou, jäta mulle ka,“ irvitas Robi, kui olin üksi poole plaskust kurku libistanud.

14


Ma raputasin naerdes pead ja tegin plaskule põhja peale. Peatusime räämas Lasnamäe maja ees. Uksest astus välja Bianca, õlal uhiuus Prada käekott. Ma ahhetasin. Prada, vau. Mis rikkur see Lasnamäel elab!? „Sa elad siin vä?“ pärisin Bianksilt. Ta istus mu kõrvale, asetas koti omaette kohale ja naeratas mulle laialt. „Ei, aga mu mees elab.“ „Ee, mees? Mingi abielunaine oled vä?“ irvitasin. Robi vaatas mulle tahavaatepeeglist surmtõsise näoga otsa. Bianca köhatas ja vastas: „No enamvähem jah.“ „ Mida, sa oled mingi 17 ju?“ ei tahtnud ma kohe uskudagi. „Nojah. Mu vanemad on mingid rikkurid. Panid varakult ühele rotile mehele. Pappi on, teda eriti ei koti ka, kus ma olen ja mida teen. Ise tõmbleb ka siin erinevate naistega ringi.“ Ahah. Ma ei osanud kohe midagi kosta. Bianca oli minu joogivalikust vaimustuses. Ta kilkas ja avas kohe ühe Somersby, minult luba küsimata. Õige pea liitusid meiega ka Lisann ja mingi võõras kutt, kes tundus Lisanni poiss-sõber olevat. Eriti kena blondiin, tumepruunide silmade ja natuke võõrapäraselt tumeda nahaga. Rääkis pidevalt, et Lisann tegi seda ja on see ja see. Tüütas ära veits. Jõudsime otsapidi Paldiskisse. Ma polnud sellega arvestanud. Südame alt võttis külmaks küll, et nii kaugel olime. Aga jah, ma polnud enam kaine ka. No worries. Sõitsime randa. Augustikuus. Ma ei võtnud isegi ujukaid kaasa. „Ujud pesus,“ kilkas Lisann ja nad jooksid tolle blonduga vahutava vee poole. Õlgu kehitades kiskusin oma pusa seljast, teksad jalast ja jooksin pesuväel vee poole, poolik Somersby käes kõlkumas. Vesi oli jääkülm! Me kilkasime Lisanniga võidu ja karjusime, et ka teised meiega ujuma tuleks. Vahepeal oli rand täitunud pealtvaatajatega, kes meie lõbutsemist naerdes vahtisid ja omavahel sosistasid. Mul pohhui. Röökisin Robile, et ta ujuma tuleks ning ta oli naerdes nõus. Lõpuks. Jälgisin imetledes, kuidas ta pluusi seljast viskas ja lühikeste pükste väel vee poole jooksis. Six-pack. Mm... Kiljudes põgenesin, kui Robi suurte tõmmetega minu poole ujus. Poole jooksu pealt rüüpasin Somersby lõpuni ning lennutasin pudeli kaugele vette. Robi sai mu kätte ja viskas suure plartsuga jääkülma merevette. Varsti olid kõik vees, peale Bianca. Ta koperdas kaldal ning vedas kiviga rannaliivale südameid. Karjusin, et ta tuleks, kuid Bianks vastas, et jääb ära. Kehitasin õlgu ning ujusin 15


aina kaugemale ja kaugemale. Käed väsisid juba ära, tundsin jalgu põhja poole sirutades vetikaid oma jalataldu kriipimas. Ai, natuke kaugel. Poid olid kaugel selja taga. Robi vehkis aina kaugemale ja kaugemale. Jäin sinnsamasse hulpima ja ootasin, et Robi ümber pööraks ja tagasi tuleks. Ausalt, täis peaga pole lahe ujuda. „Noh, araks lõid vä?“ irvitas Robi, minust oma kümme meetrit kaugemal. „Ei, tule tagasi. Ma tahan ära minna,“ hüüdsin ärritunult. Ma ei hakanud ta vastuväiteid kuulama, suurte, tugevate tõmmetega jõudsin randa ja kõndisin ilma igasuguse häbitundeta oma riiete juurde. Tõmbasin püksid jalga, pusa selga, surusin jalad tennistesse ja jooksin autosse soojenema. Loomulikult olid mu riided ligumärjad aga mul oli ükskõik. Rikkusin Robi istet. Bianks ja Lisann hüppasid autosse, koos nendega ka neli võõrast. Kõik istusid kõigi süles, kahtlane. Robi kimas kaugusse. Ma ei tea kuhu. Robi tagurdas auto ühe hiigelsuure maja hoovi. Maja oli hiiglaslik, mõisa mõõtu. Vägevat ust kaunistasid marmorist kaunistused ja väänlevad lillemotiivid. „Ei ole võimalik. See su kodu vä? Mingi rikkur oled?“ pärisin Robilt, suutamata oma silmi uskuda. „Mina pole, mu vanemad on,“ naeris Robi ja võttis mul käest. Lasin tal end esimesena tuppa vedada. Hakkasin juba tenniseid jalast võtma, kuid Robi keelas ja ütles, et see maja on nagunii muldvana ning räpane. Pidu pidi ilmselgelt toimuma elutoas. Hiigelsuur kroonlühtriga tuba, mitme logiseva diivani, plasmateleri (mis sinna üldse ei sobinud) ja karvase vaibaga. Joogid olid laotatud baariletile, mis kõrvaltoas asus. Kõike. Seal oli kõike. Minu ostetud Somersbyd olid ammu otsas. Segasin endale fantat ja viina ning sättisin end diivanile. Bianca liitus minuga, käeotsas rummipudel, kaenlas coca-cola. Lisann ja ilmselt-tema-kutt tõmbusid kohe tahatuppa amelema. „Kellelgi laulusoovi on?“ kisas Bianca üle muusika. Ma noogutasin ning lonkisin uhkelt Robi muusikakeskuse juurde. See oli arvutiga ühendatud, valisin välja Kid Cudi- Erase Me ja keerasin volüümi põhja. Bianca ohkas, kuid Robi silmad lõid särama. „Sulle meeldib Kid Cudi?“ imestas ta, näol siiras üllatus. „Jah, lemmiklaulja mul,“ vastasin kelmikalt naeratades. „Vau! Minul ka. Mis su lemmiklaul temalt on?“ jätkas Robi oma küsimusi, poisi silmad lausa kiiskasid rõõmust. „Mm, The Prayer ja Man On The Moon, vist,“ vastasin ebalevalt. 16


„Super. Mulle meeldib isiklikult Erase Me, tõepoolest. Aga The Prayer on kindlasti teisel kohal,“ teatas Robi uhkelt. Noogutasin eemalolevalt. Tegelikult kahetsesin veidi, et niimoodi ära tulin, vend oli kindlasi paanikas. „Lähme minu tuppa? Mul on sadu Kid Cudi plakateid, plaat on ka. Ja igast lahedat,“ pakkus Robi. Ma noogutasin ja järgnesin talle mööda pimedaid koridore-halle, kuni jõudsime teise maja otsa. See oli ilmselgelt magamistubade osa. Ühes toast kostus kilkeid. Lisann ja tema-võibolla-poiss ilmselgelt. Meie jätkasime oma teed trepist üles, veel ühest ja veel ühest, kuni jõudsime pööningule. Veits kõhe hakkas. Mingi poolpurjakil kutt vedas mu just pööningule, võõras kohas, võõras majas, enam-vähem võõra rahvaga. Vähemalt ta ei valetanud. Terve pööning oli täis kleebitud erinevaid Kid Cudi plakateid. Küll temast suitsetamas, poosetamas, kõndimas, laulmas, esinemas, lindistamas, kohvi joomas, tänaval tantsimas, poodlemas. Ühesõnaga igal eluhetkel. Vaimustav. Robi kõrval olin ma ikka tühine fännirisu. „Näe, plaat.“ Man On The Moon, vaatasin seda õrnalt, nagu oleks see mingi ilmaime. Tõusin ja lükkasin plaadi Robi CD-mängijasse. Esimene lugu oli The Prayer, nagu tellitult. Ohkasin heldinult ja istusin Robi voodile. Ta istus mu kõrvale. „And if I die, before I wake,“ ümises Robi ning vaatas mulle otse silma. Tema sinisilmade pilk oli kummaliselt paeluv, kirglik. Ma ei osanud muud teha, kui talle lähemale kummarduda. Robi suudles mind. Mitte nii, nagu lootsin. Mitte kirglikult. Kergelt, vaevu puudutades. Mul käisid külmavärinad üle. Olin vist isegi natuke pettunud. Ikkagi minu teine suudlus elus. Esimene oli selline tõde-ja-tegu-suudlus. Robi pööras pilgu ära, vaatas katuseaknast välja. Pime oli. Ma tõstsin jalad voodile ja istusin rätsepaistesse. Ta upitas end jalule ja kohmitses midagi oma lauasahtlist. Hetk hiljem naasis ta viinapudeliga. Laua viin. „Teeme küsimusi?“ pakkus Robi, õelalt naeratades. „No okei,“ vastasin vapralt. See käis nii. Alustada võisin mina, ja küsida Robilt ühe küsimuse. Kui ta sellele vastata julges või sai, siis vastas. Kui ei julgenud või ei saanud, pidi võtma pitsi viina. Sama ka minuga. „Millal sa viimati maani täis olid?“ küsisin üsna haleda küsimuse. „Eile. Minu kord. Kui vanalt oli su esimene suudlus?“ päris Robi, küsides hammustas ta armsalt huulde ja muigas. 17


„Mm, kaksteist,“ valetasin osavalt. Robi jäi rahule. „Kui vanalt sul?“ „Sama vanalt, kui sinul. Igav! Läheme põnevamaks. Võta üks pits,“ õpetas Robi. Kummutasin pitsi kurku ja köhatasin. „No küsi!“ „Kas sa oled süütu?“ „Jah. Aga sina?“ „Ei.“ „Võtame veel?“ „Jah.“ „Kui vanalt sa süütuse kaotasid?“ „Seitseteist olin siis vist.“ „Okei.“ „Mina, jah. Kui vana sa üldse oled?“ „Sain just neliteist.“ „Änksa. Küsi.“ „Kellele sa süütuse kaotasid?“ „Biancale.“ „Mis asja?“ „Jah, talle.“ „Oota, Bianca on sama vana kui mina ju.“ „Jap, eelmine aasta.“ „Issand.“ „Mida? Kardad vä?“ „Ei.“ „Kardad küll.“ Robi kummardus ette ja suudles mind. Täpselt nii nagu ennist tahtsin. Ta vajus kogu oma raskusega mulle peale. Kuulsin, kuidas viinapits põrandale kildudeks kukkus. Robi ei reageerinud kuidagi. Ta suudles mind ahnelt, näljaselt. Ma pöörasin pead, kuid ta hoidis oma käsi kindlalt mu kuklal. Asi läks juba päris käest ära, kui ma lõpuks end vabaks sain rabeletud. Hüppasin püsti ning kiirustasin alla, jättes Robi sinna voodile, ilma pluusita, püksid rebadel.

18


Jõudsin tagasi magamistubade-ossa. Kiirustasin mööda koridori edasi, pimedusse. Kottpimedas ei näinud ma isegi, kus olen ja kuhu lähen. Umbkaudu kobades jõudsin lõpuks kööki. Kaks võõrast kutti istusid laua ääres baaripukkidel ning tõmbasid kanepit. Ma kehitasin õlgu ja võtsin kraanist klaasiga vett. „Jou,“ ühmas üks kuttidest. „Jou jah,“ vastasin naeratades. „Tule istu siia, semu,“ pakkus teine. „Olgu,“ nõustusin. Semu, ma tundsin end tol hetkel väga mehelikuna.

Üks kuttidest tutvustas end kui Patrikut, teine kui Adamit. Mulle meeldis Adam rohkem. Selline sünge. Mõlemas kõrvas tunnelid ja lai lohetatoveering ümber käe. Patrik oli pigem keskkooli kutt, keda huvitasid vaid naised ja kanep. Smoke weed, yeah. Patriku sassis rastapatsid tolknesid tema tumedate päikseprillide ees ning ta puhus aeg-ajalt suitsu ninast välja. Adam poetas vaid mõne sõna. Patrik vatras pidevalt oma kodutalust ja sellest, kui lahe seal on ja sellest, et ma pean kindlalt millalgi tema tallu pidutsema tulema. Lubasin, et kui aega leian, tulen. Patrik andis mulle paberilipaka oma numbriga, mille kahtlevalt taskusse lükkasin. Ta tegi mulle silma, vastasin häbeliku naeratusega. Adam tõmbas viimase mahvi ning küsis siis, kas võib lahkuda. Ma noogutasin ja pakkusin, et tulen kaasa. Mulle ei pakkunud just meelerõõmu pilves Patrikuga kahekesi jääda. Adam raputas pead ja tatsas süngelt minema. Ohates naasin oma kalli kraani juurde ning kulistasin kaks klaasitäit jääkülma vett. Patrik küsis, kas ma midagi süüa tahan. Vastasin, et ei ja et ma pean nüüd minema. Õnneks ei tulnud ta kaasa vaid laamendas Robi külmkapi kallal. Jõudsin muude vahejuhtumiteta tagasi elutuppa, mis vahepeal oli täitunud haisevate, joovate ja suitsetavate noortega. Ma ei leidnud ühtegi, keda ma tunneks. Paaniliselt Biancat hõigates trügisin läbi rahvamasside välisukse juurde ja hüppasin õhku ahmides õue. Värske õhk! Aah. Liiga palju parfüüme, higi ja suitsuhaisu. 19


„Issand, Ellu! Kaua me sind juba otsime, ah? Oma tund aega,“ kriiskas Bianca. Tema ja veel üks tüdruk tuigerdasid mulle mööda tänavat vastu. Bianca oli teksade ja rinnahoidjate väel. See kutt oli õnneks täiesti riides. „Ma käisin ringi, sorry. Lähme koju?“ pakkusin lootusrikkalt. „Näkä. Pidu hakkab alles, juhu! Kui sa koju tahad, võta auto ja mine. Me saame pärast Raiksi omaga,“ sõnas Bianca ja viskas mulle autovõtmed sülle. Kuigi ma ei teadnud, kuidas juhtida, kes kurat on Raiks ja kas see on õige, võtsin võtmed ning hüppasin autosse. Lükkasin võtme sisse ja panin raadio käima. Viimasel hetkel hüppas autosse mingi võõras poiss, kes väga-väga palus, et ma ta Tallinnasse sõidutaksin. „A sa ise ei oska muidu sõita vä?“ „Ei,“ tunnistas ta ning kinnitas kõrvalistmel turvavöö. Võtsin käisipiduri pealt ja andsin gaasi. Auto võttis kummide vilinal paigalt. Sitt! Nüüd keerasin rooli paremale, et Robi majast alla maanteele sõita. „Vau, võta kiirust vähemaks!“ kisendas kutt, hoides kramplikult oma istmest kinni. „Nahhui sa virised nii palju.“ Ma lõkerdasin naerda ja võtsin auto „salalaekast“ väikse pudeli laua viina. Kulistasin umbes pool pudelit omale sisse, pakkusin tollele kutile ka, kuid ta keeldus, üle kere värisedes. Irvitasin, mõeldes, kuidas tal terve elu praeu silmade ees jookseb. Mul oli pohhui. See oli lõbus! Lisasin veel ja veel ja veel kiirust. Kimasime mitmest autost mööda, minu möödasõit oli küll vaaruv ning napikas. Lendasime mööda sildist, mis näitas, et Tallinnasse on veel kolmkümmend kilomeetrit. Kutt ohkas ja naaldus lõdvalt seljatoele. „Noh? Said üle oma hirmust?“ hõikasin üle kummide vilina. „Ei, ma lihtsalt naudin viimseid hetki enne oma surma,“ vastas ta, nägu isegi pisut naerukil. Järsku ma pidurdasin. Kutt lendas ninali vastu esiklaasi ja karjatas. „Türa sa tapad mu. Lase mind välja, palun,“ oigas ta. „No ise tead, ma võtan need hääletajad peale,“ vastasin ülbelt. „Võta aga. Hüvasti siis,“ kostis kutt ja hüppas välja. Hääletajad, kaks noort poissi, lähenesid juba autole. Üks neist istus taha, teine ette, minu kõrvale. „Tallinnasse jah?“ küsisin üle. „ Muidugi. Aga kuule, sa liiga noor pole?“ päris üks neist muiates. „Muidugi olen. Vägagi noor. Aga noh, muud üle ei jäänud ju,“ vastasin flirtivalt naeratades. „Lahe oled. Mina olen Gert, tema on Jako,“ tutvustas minu seljataga istuv kutt. 20


„Mina olen Eleanor, kutsuge Elluks või Noraks või kuidas ise tahate, mõned kutsuvad Belluks ka.“ „Äge nimi. Miks Belluks?“ imestas Jako. „Noh, mu teine eesnimi on Belicia.“ „Äge.“ „Suht.“ Sõitsime natuke aega vaikides. Ma üritasin võimalikult seaduslikult sõita. Lubatud kiirusega ja otse ja vaikselt. Jako messis kellegiga ning Gert laulis väga valesti ühte laulu kaasa, mis raadiost tuli. „MENT!“ röögatas Jako. Nii järsult, et oleksin auto peaaegu kraavi keeranud. Mul oli tõsiselt hirm, kuigi ma olin maani täis. Mul oli kabuhirm. Paanika. Paar autot meist tahapoole sõitis tõesti vilkuritega mendiauto. Mu süda jäi seisma. Midagi ei jäänud üle. Surusin gaasi põhja ning kihutasin mööda vastassuunavööndi minema. Poisid karjusid ja laulsid ning näisid meie põgenemist täiel rinnal nautivat. Jako vilistas ja tegi akna lahti, et mendile roppusi karjuda. Me olime pika maaga mendiautost ees. Ma ei mõelnud. See oli tõeline hasart. Tundsin, kuidas südamest pikad elektrilöögi moodi lained läbi käisid. Mõtetele polnud ajus ruumi. Puhas instinkt. Tallinn lähenes. Seal läks asi raskemaks. Võtsin kiirust maha. Asi kiskus käest ära. Ees paistis ummik, punane tuli. Jako teadis, mida teha. Ta käskis mul auto kõrvalteele juhtida, maha jätta ning meil jooksu panna. Jooksime mööda Tallinna tänavaid minema. Jako ja Gert olid must pikemad, suuremad ja vanemad. Raske oli neil kannul püsida. Hingeldasin raskelt ning mu külgedes pistis. Robile tuleb jama, auto pärast. Mendid peatusid selle auto juures ja tulid välja. Me pagesime võidurõõmsalt huilates Viru poole. Gert kadus kuhugi, kuid Jako jäi, et mind „turvaliselt“ koju viia. See tähendas, et me võtsime iga nurga peal uue takso, sõitsime mingi ühe tänava edasi ja panime siis maksmata jooksu. Naljakas, eks. Tegelikult viimne lollus. Jõudsime oma lollitamisega Mustamäele. Jako jäi bussikasse tiksuma, kallistas mind kergelt ja palus mu numbrit. Muidugi ma andsin. Hea meelega veel. Koju kõndides jõudis mulle kohale, kui palju ma sel õhtul seadust rikkusin. Nojah, ööl. Minu koht oleks noortevanglas. Tundsin end paugupealt sitasti. Pea valutas, süda valutas. Martin oli kindlasti hullumas. Lisasin sammule tempot ja jooksin trepist üles. Uks oli lahti. Oi-oi! Hiilisin võimalikult vaikselt koridori. Nagu ma arvasingi. Martin istus diivanil. Jane ka. Topelt oi-oi! 21


„Istu,“ lausus Jane, küllalti leebel toonil, mis viitas sellele, et ma olin kaelani pasas. Ma vedasin oma rakkus jalad kušetile ja istusin rätsepaistesse. Martin tõstis pea. Ta nägu oli surmtõsine. Ei märkigi naerust. „Mis sinuga on?“ küsisis Martin, ta näos ei liikunud ükski lihas. See sama tuim, emotsioonitu mask. „Midagi, anna andeks! Ma tahan lihtsalt lõbutseda aga te kõik piirate mind. Ma olen suur juba. Ma vajan ka vabadust, et olla ja elu nautida,“ ahastasin. „Mis vabadus see on!? Lähed mingite libudega välja, jood täis ja veered kesköö paiku koju. Ilmselt on seal igasuguseid pervertvärdjaid. Mis kuradi elu nautimine see veel on!“ Martin plahvatas. Ta ohkas raskelt ja vajus istuma tagasi. „Nojah,“ ma ei osanud muud kosta. Jane pööritas silmi, tõusis ja lahkus sõnagi lausumata. Jäime vennaga omavahele. Äkki ta tuli, sättis end minu kõrvale ning kallistas mind tugevalt. Tundsin end süüdlasena. Kallistasin venda täiest jõust, surusin nina tema kaela vastu, nautides seda mõnusat muskuselõhna, mis vennaga alati kaasas käis. Jäine kuusepuude ja muskuse lõhn. Mm. Martin eemaldus ja vaatas mulle otsa. Võttis mu näo oma pihkude vahele, langetas pea ning ohkas. „Homne jääb siis ära?“ küsisin nutuselt. „Muidugi mitte, pisiõde,“ kostis Martin. Ma naeratasin leplikult. Ta aitas mu jalule ja viis voodisse. Nagu isa oma väikese printsessi. Jäin üsna rahulikult magada. Homsega kaases siiski ootusärevus. Lõpuks oli mul võimalus oma venda tundma õppida. Nimelt olid meie vanemad lahutatud. Ema kolis minuga Haapsallu, Martin viidi isaga Tallinnasse. Kasvasime lahus, elasime lahus, kohtusime vaid korra. Vanemad hoidsid meid teadlikult lahus. Isegi isa ma ei näinud. Aga ühel päeval, minu sünnipäeval, läks ema varakult kooki tooma. Ootasin teda neli tundi. Neli pikka, nutust tundi. Viimaks otsustasin ise teda otsima minna. Panin riidesse ja astusin uksest välja... Ukse taga lebas sünnipäevatort. Minu nime ja vanusega puha. Roosa vahuga ja küünaldega, millest neli juba kustunud olid. Tordi kõrval olid kaks ümbrikut. Ja üks kingipakk. Tassisin kõik kööki. Lõikasin endale tüki kooki ja sõin seda, samal ajal esimest ümbrikut avades. Seal olid viissada krooni ja üks tšekk. Teises ümbrikus oli kiri. Pikk kiri.

22


„ Armas Eleanor! Kui sa seda loed, olen ma juba läinud. Kuhu, seda ma öelda ei saa. Minu elu siin Haapsalus on põrgu. Sa ju tead, et mul on raskusi. Osad neist osutusid hullemaks, kui paistis. Ma pidin minema. Kullake, ma olen ju varsti tagasi. Paar kuud, umbes kaheksa ja ma olen tagasi. Sa ju ootad mind? Tšekil on raha, kõik, mida sul vaja on. Sellega lähed panka ja palud selle rahaks teha. Ütled, et emalt sünnipäevaks said. Palun, ära mine politseisse. Emmega on kõik korras! Ma lahendan vaid paar asja ja olen siis tagasi. Paljude kingitustega! Ma toon sulle kõik, mida sa ihaldad. Telefoni, uue! Tahvelarvuti. Riideid. Meiki. Raamatuid. Uue arvuti. Kõike, mida palud. Palun lihtsalt oota mind ära. Ma armastan sind lapsuke! Tasusin korteri eest juba kõigi nende kuude maksud ära. Saad siin ilusasti elada. Mu õde või vanaema tuleb sind vahel vaatama. Anna emmele andeks. Ma teen ruttu. Musi-kalli-pai.“ See kiri murdis mu südame. Tõsi, ma pidasin kolm kuud selles üksildases korteris vastu, kuid seejärel andsin alla ja kolisin kooli lõppedes venna juurde. Vend oli muidugi traumeeritud, sellisest asjast. Isast ma ei kuulnud. Martin oli juba oma elu peal. Janega koos. Mina olin viies ratas vankri all. Ometi ta võttis mind enda juurde, koju.

Hommikul ärgates tabas mind üks kõige hullemaid pohmakaid. No mitte nii kohutav kui eile, aga enamvähem jah. Roomasin raskelt hingeldades vannituppa ja viskasin riided suvalt üle põranda. Lasin külmal veel natuke joosta, enne kui julguse kokku võtsin ja dušši alla astusin. Pea käis ringi, iga pisematki liigutust tehes. Võtsin restilt dušigeeli ning lasin sel üle mu keha voolata. Kallasin pähe suures koguses šampooni ning nühkisin selle juustesse. Vesi oli jääkülm, mul ükstapuha. Pesin šampooni maha ja masseerisin palsami juustesse. Mudisin sõrmedega mingisugust läikekreemi pähe ja ootasin viis minutit, et palsam maha pesta. Dušši alt välja tulles tõmbasin selga hommikumantli ja lonkisin kööki. Vend istus loomulikult laua ääres, ma ehmastasin, nähes tema ees vedelevat nelja kohvitassi. „Hommikust,“ kogelesin ja istusin ta kõrvale. „Mida ma tegema pean? Ütle, mida,“ lausus Martin, emotsioonitult. Ma kehitasin õlgu. 23


„Mul pole aimugi,“ ohkasin. „Nädala pärast algab kool. Me peame kooliasju ostma minema. Täna lähme kinno. Kõike. Aga sinust ei saa nii asja,“ sõnas Martin. Ma sain isegi aru, et tal on õigus. Lubasin, et üritan muutuda, me kallistasime ja ma sain loa oma tuppa minna, et linnaminekuks riide panna. Panin selga tagasihoidliku valge lohvaka pluusi ja jalga mustad retuusid. Jalga valisin siiski natuke kenamad sinised platvormid. Võtsin igaks juhuks käekoti ka kaasa. Martin oli valmis. Ta oli tõesti kena kutt... Sinised teksad ja hall kampsun, jalas mustad Suprad. Noogutasin talle, me läksime. Tagasiteed enam polnud. Esmalt sõitsime Solarisse, et kinno minna. Martin võttis piletid mingile komöödiale, õudukate jaoks polnud nagu tuju. Ostsime popcorni, no Martin ostis. Mina jõlkusin niisama ringi, kuni silmasin Biancat. Lootsin südamest, et ta mind ei märka, kuid Martin hõikas üle Solarise, et me peame minema. Bianca keeras end meie poole ja üle ta näo jooksis naeruvirvendus. ��� Ellu!“ Martin kortsutas pahaselt kulmu, kui Bianca koos võõra kutiga meie poole kiirustas. „No tsau! Kuhu sa eile kadusid, ah? Jõudsid turvaliselt koju?“ päris Bianca, naeratus kõrvuni. Ta lausa õgis Martinit pilguga. „Jah. Ise?“ viisakusest naeratasin talle ja üritasin huvi tunda. Fuh. „Kes see on? Su venna?“ Bianca eiras mu küsimust. „Tere jah. Mina olen Martin siis, Eleanori vend,“ tutvustas end Martin, ulatas Biancale käe, mille too sõbralikuks kallistuseks muutis. „Appi kui lahe. Ma ei teadnudki, et Eleanoril nii... ERILINE vend on,“ sõnas Bianca flirtivalt. See võõras kutt kergitas kulmu ja saatis mulle mängleva muige. Vastasin samaga. Seejärel vabandasin ja tirisin Martini Bianca juurest ära. Me peaaegu, et jooksime seansile, kuhu juba hilinemas olime. Sättisime end kusagile keskele ja süvenesime filmile, mis oli väga raske. Peale kino, tunduvalt rõõmsamas meeleolus, teatavasti teeb seda just filmi õnnelik lõpp, suundusime Viru keskusesse. Minuga on nimelt nii, et kui film on selline õnnelik ja super lõpuga, siis tundub äkitselt, et see ongi minu elu. Minu õnnelik elu. Aga ei, nii kui pimedast saalist välja astun, ründab mind must argipäevane masendus. Viru juurde jõudes minu masendus kadus. Üritasin rõõmus olla ja vennaga veedetud päevast viimast võtta. Esimesena külastasime poode. Martin üritas küll huvi tunda ja soovitada, kuid oli silmnähtavalt minu tuulamisest tüdinud. Sain kaks paari teksasid, mõned pluusid, pusad ja ühe sügisjope. Ostlemisega lõpetanud, viis vend mind sööma. Mingisse hiinakasse. Martin tellis naljatades meile mõlemale sushit. Ja siis see juhtus. 24


Otse meie vastaslauas, baarileti ääres. Adam. Ta oli üksi, ihuüksi. Käes vana Nokia telefon ja ees taldrikutäis rohelise täidisega sushit. Minu jaoks oli see sushi esimene terve elu jooksul. Martin kukkus kohe sööma, mina põrnitsesin taldrikul vedelevaid kettaid umbusklikult. „Mida sa vahid, söö!“ kamandas vend ning irvitas, kui esimest ampsu võttes nägu krimpsutasin. „See on jälk,“ teatasin köhides ja kinnitasin, et rohkem ma ei söö. Olin Adami juba unustanud. Ta kiikus pukiga, temaga olid liitunud kaks Martini-vanust noorukit, käes õltsipudelid ja ees mingi ebamäärase taimeplögaga kaetud taldrikud. Adam keeras pead ning saatis mulle armastusväärse naeratuse. Ma sulasin. „Tsau!“ hõikas ta ja naeratas Martinile, kes raskelt ohkas. „Sul on palju sõpru, nagu ma näen,“ sõnas vend ja ohkas uuesti, kui Adam tõusis, et meie juurde tulla. „Helista mõnikord,“ sosistas ta mulle ja jooksis siis tagasi leti äärde, kelmikas naeratus huulil. Noogutasin ja punastasin ilmselt üle kogu näo. Martin pahvatas naerma, nii, et sushit ninast purskas. Ma ei saanud üle poole tunni naeru pidame. Nii istusime seal ja irvitasime, kõhud kõveras. Söönuks saanud, või noh, Martin sai, hakkasime koju sõitma. Natuke kahju oli, et see päev lõppema pidi, aga Martin lubas, et me kordame kindlasti. Uksest sisse astudes tervitas meid õunakoogi kodune lõhn. Jane oli süüa teinud. Õunakook auras keset köögilauda. „Tulge sööma,“ kutsus Jane ja naeratas meile mõlemale lahkelt. „Oh, kallis. Anna andeks, aga kõht on täis. Tulime söömast just,“ pobises Martin, kõhtu patsutades. „Ah nii! Midagi ikka mahub,“ ergutas Jane, silmis väljakutsuv tuluke. „Ei usu,“ vaidles Martin, endiselt naeratades. Nagu oleks pilves, noh. „No okei,“ nähvas Jane, haaras koogi ja lennutas prügikasti. Ma kiljatasin, isegi ei tea miks, lihtsalt ehmatasin. Mina oleksin ju söönud! Aga ega minult ei küsitud. Nüüd läks kakluseks. Jane ja Martin loopisid maruvihastena süüdistusi. Mina pagesin oma tuppa, pisarad silmas. Vahetasin kähku riided ja pugesin voodisse, arvutit kaissu kerides. Nuuskasin nina ja avasin ask.fm-i. Mida vittu... Kakskümmend küsimust ja üks vastus. Küsimused, kõigepealt. Okei, esimesed kaks küsimust olid, et kas ma olen süütu. Vastasin naljaga, et ei ole. Ülejäänud... „Libu, pista põlema.“ „Haha, väheke feil oled täis peaga v?“ 25


„Seksinud olete Robiga. Einoh, paljuga saab sind?“ Kõik olid enam-vähem sellised. Ma ei suutnud muud teha, kui uuesti nutma hakata. Pisarad lihtsalt voolasid ja langesid klaviatuurile. Mina ja libu? Süütu libu? Kahjuks polnud ma nii enesekindel, et mõista, kui lollid ja mõtetud need anonüümsed on. Mu enesekindlus lõi kõikuma, ja hetkeks ma tundsin, et olen maailmas üksi. Kellegile polnud kurta. Vend oli hõivatud oma naisega vaidlemisega, teisi sõpru mul nagu polnudki. Sel hetkel taipasin, et pean võimalikult paljudega tuttavaks saama, kooliminekuks on mul ju tutvusi vaja. Mulle meenus telefoninumber, mille Adam mulle andnud oli. Koukisin selle taskust välja ning toksisin telefoni. „Hallo?“ vastas madal mehehääl. „Tsau, sa Adam, jah?“ „Oi, tsauki! Mis uudist?“ „Igavus, ainult igavus.“ „Mm, meil oli plaan nädalaks minu vanavanemate juurde maale sõita. Oled huvitatud? Pole igav vähemalt.“ „Ma ei tea. Kas sobib kui ma homme ütlen?“ „No davai. Tsau!“ „Tänksu, tsau!“ Tuju oli kohe parem. Sada prossa. Juba enesekindlamalt läbisin elutoa ja tungisin vetsu. Hädalt tulles läksin käsi pesema ja leidsin eest Martini. Vennas kükitas põrandal, sõrmed meelekohtadel ning pisarad silmas. Pisarad! See oli esimene kord, kui venda nutmas nägin. Ta tõusis kohe ja saatis mulle kurja pilgu. „Mis sa vahid? Vaja midagi?“ „Miks nii ülbe?“ „Jane vennalapsed tulevad, siia. Kaheks nädalaks. Meiega elama.“ „Ah pohh. Ma tahtsingi küsida, kas ma nädalaks sõbra juurde võin minna?“ „Hulluks oled läinud vä? Vaheaja lõpuni ongi ainult nädal! Sel ajal pead sa valmistuma, õpikud tooma, veelkord valmistuma!“ „Palun!“ „Ei! Kindel ei. Meil on siin abi ka vaja. Mul pole vaja, et sa sinna jooma sõidad ja pärast räige pohmelliga tagasi siia virisema tuled.“ „Olen virisenud vä?“ „No natuke ikka oled!“ „Miks sa võtsid mu siia üldse?“ 26


„Mul ei jäänud muud üle ju!“ „Türa, ma ei tahtnud tulla! Lastekodu oleks teine variant olnud.“ „Kahju, et sa seda ei valinud siis. Oleks Janega meil kergem.“ „Sa just ei öelnud seda.“ „Ütlesin.“ „Käi perse.“ „Tõmba uttu.“ „Tõmbangi, ahv.“ „Tänan.“ Ma jooksin oma tuppa. Kuulsin, kuidas esikuuks pauguga kinni löödi. Martin läks. Kurat, mu pea oli nii segi! Midagi mõtlemata lennutasin oma hiiglasuure reisikoti voodile ja hakkasin kapist suvalisi asju kotti loopima. Nutsin terve aja, kohvrit kaunistasid märjad plekid. Panin selga erekollase suvekleidi ja tõmbasin jalga oma lemmiktennised. Võtsin veel telefoni, et Adamile helistada ning suundusin esikusse. Seal kirjutasin Martinile kirja, et lahkun igaveseks. Mul oli tõepoolest pigem enesetapu tunne, kui nädalase reisi oma. Ma olin katki, mu süda oli murtud. Ainus inimene, kes minust veel hoolida võis, oli mu sõna otseses mõttes välja visanud.

27


Reisime Adam mõistis ja sõitis mulle bussijaama vastu. Ta viis mind oma koju, et hommikuni seal tiksuda saaksin. Und ei tulnud. Vedelesin Adami pakutud kušetil ja loendasin lambaid. Õigemini Martineid, kes kordamööda mingi suvalise palliga vastu nägu said. Naljakas hakkas. Adam arvas kindlasti, et ma olen mingi loll, kes omaette keset ööd itsitab. Tema magas omas voodis, norskas natuke. Minu arvates oli ta ilus, vägagi. Adam oli kuidagi salapärane. Tema pisikeses korteris Lasnamäel oli üks tuba, kuhu minna ei tohtinud. See tõmbas mind! Aga reegleid ma rikkuma ei hakanud, ikkagi võõras koht ja tuba. Hea seegi, et üldse öömaja sain. Telefoni lülitasin välja, et Martin ühendust ei saaks võtta. Mõtlesin isegi, et jätan selle kuskile õue saatuse hooleks, kuid parem oli ikkagi seda kaasas hoida. Noh, hädajuhtude jaoks, kui eksin ära või juhtub midagi hullemat. „Sa ikka ei maga?“ päris Adam murelikult minu poole kiigates. Raputasin pead ja nühkisin rusikatega silmi. Poiss tõusis ja läks kööki, et mulle mingit unerohtu tuua. Ta naasis paberkotiga ja paberilipakaga. Mida. Kanep, muidugi. Adam keeras valmis, mina teesklesin magamist ja kahetsesin. Ta pakkus mulle, kuid ma keeldusin. Natuke hiljem mõtlesin aga, et mul pole midagi kaotada. Võtsin pläru vastu ja nautisin. Kõik muutus aina udusemaks ja udusemaks. Tõstatasime kooli-teema. Adam avaldas arvamust, sama ka mina. „Kool on lihtsalt vabrik, kus toodetakse automaatpiloodil halli massi,“ arvasin mina. „Jah, aga süsteem on juba liigagi tugev, et seda ehitada, kallike,“ vastas Adam. Sinnapaika see teema jäigi. Siis kirusime veel natuke õpetajaid, rohkemat ma ei mäleta. Ärkasin kerge peavaluga, Adami diivanil, üksi. Ajasin end jalule, et teda otsima minna, kuid komistasin laua otsa. Laual lebas kiri. Appike kuidas ma kirju vihkan! „Pane end valmis, kell kaksteist tule maja ette. Adam.“ Ma ohkasin ja viskasin kirja lähimasse prügikasti. Lubasin endale seda luksust, et läksin dušši alla. Natuke hirm oli, et keegi murrab sisse ja tuleb vägistab ära. Aga noh, hilja juba. Jätsin riided pesumasina peale ja astusin jällegi külma dušši alla. Mõnus. Pesin end puhtaks, panin pesu selga ja võtsin julguse kokku, et elutuppa oma kohvri kallale minna. Otsisin kähku välja oma lemmikkleidi, tumesinise maani lehviva peokleidi. Jalga valisin tavalised kuldsed sandaalid ning tegin omale sassis krunni. Olin valmis, aga kell sai alles üksteist. Igavusest tuhnisin Adami külmikus, tegin võileiba. Leidsin ka peavalurohtu, kõige kangemat. Oma võileiba lõpetates tuli mulle äkki meelde see tuba, kuhu Adam minna ei lubanud. Ma astusin sellele paar sammu lähemale. Issand, äkki on seal kellegi laip? Ei usu. Avasin 28


ettevaatlikult nagiseva ukse. Karjatades hüppasin tagasi. Mulle lendasid näkku kiled, plastikust lipikud. Haarasin neist kätega kinni ja vaatasin sisse. No muidugi! Kanepitaimed! Lükkasin ukse vaevaliselt kinni tagasi ning lausa jooksin suurde tuppa. Kell sai pool kaksteist. Oh jah. Panin teleka käima, ei midagi erilist. Sõin veel võileibu, näljane nagu ma olen. Kui kell kaksteist hakkas saama, võtsin oma hiigelkoti ja hüplesin trepist alla, välja. Maja ees parkis tumesinine mahtuniversaal. Nägin juba läbi akende, et Adamit seal polnud. Kahtlevalt tirisin tagumise ukse lahti ning küsisin, kus Adam on. „Varsti tuleb, hüppa peale,“ kamandas üks kuttidest, kes taga istus ja suitsu tegi. Natuke kõhe oli. Ronisin sisse, istusin taha ja lennutasin koti pakiruumi. Peale minu istusid autos veel neli poissi. Kõik suht täiskasvanuliku välimusega. Ahaa! Üks tüdruk oli ka, keda esmalt ei märganudki. Tema kükitas pakiruumis, sest kohad olid enamvähem inimeste ja jookide poolt hõivatud. „No tere võõras. Mina olen Diana,“ tutvustas ta end, lai naeratus näol. „Tere-tere. Mina olen Eleanor Belicia, kutsutakse Elluks ja Belluks, igatpidi,“ üritasin nalja visata, keegi ei naernud. Diana oli silmipimestavalt ilus tüdruk. Sisimas tundsin kadedustorget. Need tüdrukud, kes juukseid kuidagi sättima ei pidanud, aga ikkagi imeilusad olid. Lokkis juuksed, mm, sirged juuksed, mm. Aga minu sirges ja lokkis vahepealsed pulgad, kohutav. Diana juuksed olid armsalt lokilised ja heleblondid. Tema silmad aga sinised ja pikkade võrgutavate ripsmetega. Hoolimata heleblondidest juustest ja sinisilmadest oli Diana nahk tume, umbes nagu hispaanlastel. Ikkagi väga kena. See kutt, kes mul autosse käskis hüpata, oli natuke tagasihoidlikuma välimusega. Kartulikooresed juuksed, helerohelised silmad ja eestlaslikult kahvatu jume. Autojuhiks oli mustanahaline kutt, äge. Ees istus samuti üks tavaline Eesti poiss, helepruunid juuksed seekord, iirisekarva silmad ja hele nahk. Viimane, keda teile tutvustan, oli tõeline peoloom. Kaks viina käes, suits ees ja perversne tuluke silmis, kui ta mulle rõvedaid pilke saatis. Mustad juuksed püsti nagu punkaritel. Tema jõllitamine muutus juba häirivaks, kui õnneks peatusime, et veel keegi peale võtta. See oli Adam, jess! Ta puges taha Diana kõrvale, heitmata mulle pilkugi. Nojah. Raadio pandi käima, parasjagu üürgas Jessie J. Laulsime kõik kõvasti ja valesti kaasa. Poole tee peal kolis Adam ette ning too pervert ronis taha. Teadagi, mis sebimine seal taga lahti läks. Paistis, et mu kõrval istuval kutil oli sama ebamugav kui mul. „Mis su nimi on?“ küsis ta, pärast järjekordset põlastavat pilku pakiruumile. 29


„Ma enne ütlesin ju. Eleanor,“ vastasin natuke üleolevalt. „Mina olen Joonas, meeldiv tutvuda,“ sõnas poiss ja ulatas mulle tervituseks käe. Raputasin seda itsitades. „Tuled ka puhkama jah?“ „Muidugi.“ „Äge!“ Rohkem me sõidu jooksul ei rääkinud. Vahepeal ma magasin, tegin unevarusid tasa. Autos oli vaikseks jäänud. Isegi pagasnikus. Viimaks teatas Diana, et me oleme kohe kohal. Minus tärkas ärevus. Olin tegelikult väga-väga põnevil! Terve nädal maal. Igasuguse rahvaga, eemal kodust ja muredest. Eemal Martinist ja värdja-Janest. Sõitsime autoga mööda kolisevat kruusateed maanteest aina kaugemale. Eemal kumas must kuusik, millest hetk hiljem mööda vurasime. „Näe, see maja!“ sõnas Joonas uhkelt, osutades vanale puumajale, mis ühes kuuriga eemal terendas. Ma olin isegi üllatunud, et maja niigi heas seisukorras oli. Vähemalt seisis püsti. Auto parkisime kaugele majast eemale, mina ei tea, miks. Jooksime võidu majja, Joonas aitas mu kotti tassida ning juhatas mind teisele korrusele, kus ma Dianaga tuba pidin jagama. Tuba, mis selleks nädalaks minu koduks sai, oli tagasihoidlik. Kahe puidust voodi, laest tilpneva üksiku pirni ja massiivse puust nikerdatud kapikesega. Viskasin kotti ühele vooditest, sellele, mis otse pisikese aknaruudu ees asus ning vahetasin riided igapäevaste teksaste ja ruudulise „kauboiliku“ pluusi vastu. Üsna maaka tunne oli. Tennised tagasi jalga surudes vedasin end alla kööki, kuhu kõik kogunenud olid. Joonas, Diana, Adam, Oskar ja Karl. Viimased kaks tutvustasid end mulle alles hiljem, grillima minnes. Laulal oli hunnikus toidukraami, mida igaüks kaasa oli toonud. Mina suutsin kotist välja pigistada vaid hädise paki nuudleid. Vähemalt oli mul raha, see Adamile sobis, ta pani ette juba järgmisel päeval küla poodi varusid täiendama minna. Kõik olid õhinal nõus. Hetkeseisuga lebasid laulal vorstipakk, ketšupipudel ning poolik leivapakk. Käis kah. Joonas ja Karl kaevasid sodi alt välja üsnagi uue grilli ning Adam ja Oskar võtsid ette puude lõhkumise. Meie Dianaga jäime tegutsemisest kõrvale, sättisime end õuele pikutama. Sedasi vaikuses lebades, külm muru kõhu all, uitasid mu mõtted jälle kodule, Martinile. Ma üritasin neid mõtteid vältida, kuid kujutluspildid tungisid vägisi mu meeltesse. Martin üksi köögis istumas

30


ja nutmas. Jane maruvihaselt mehe peale karjumas, käed rusikas, kaenlaall hiiglaslikud higilaigud. „Millest sa mõtled?“ sosistas Diana, ta keeras end minu poole külili ja naeratas salakavalalt. „Oma vennast,“ vastasin midagi mõtlemata. „Issand, Ellu. Kas nii sobib vä?“ naeris Diana. „Ei-ei , teises mõttes. Diana sa oled hull! Ma tõmbasin kodust nahhui ju, ma mõtlen, et kas ta muretseb,“ puterdasin läbi naeru. „Pohhui see. Me oleme vabad, kas tead,“ sõnas Diana, näol õnnis naeratus. Ma ei pidanud küsimagi, ta ulatas mulle suitsu. „Kas sa oled kunagi mõelnud, et me oleme kõik omavahel sugulased?“ küsis Diana, vaatasin tema poole, ta pööras pilgu tagasi taevale. „Jah. Olemegi ju.“ „Kas sa oled kunagi mõelnud, mis need lennukijutid seal taevas tegelikult on?“ Ma isegi ei teadnud, kas üldse Diana monoloogi enam segada, kuid vastasin: „ Ei ole.“ „Kas sa oled kunagi naist suudelnud?“ „Ei.“ Diana pööras võpatades pilgu minu poole, ma ehmusin. „Mis on?“ Ta kummardus lähemale ja libistas huuled mu suule. Ma ei teadnud, kas vastata, ma ei teadnud, mida teha. Suudlus lõppes sama järsult kui algas. Adami sammud lähenesid, ta polnud näinud, jumal tänatud. Diana kargas naerdes püsti ja jooksis majja, nagu elevil väike plika. Jäin üksi. Jõudsin natuke lihtsalt olla, kui kellegi raske keha minu kõrvale maandus. Adam. „Diana on vahel ikka päris hull, mis?“ päris Adam kerge muigega. „Aga sina armastad teda ikka,“ sosistasin ohates. „Ei, asi pole päris nii,“ vastas Adam, häälest kogu energia ja jõulisus kadunud. „Kuidas siis?“ kähvasin. Adam ei vastanud. Lihtsalt lamas. Sulgesin silmad ja ootasin. Ei midagi. Kui silmad jälle avasin, lebas minu kõrval uhiuus suitsupakk. Tänks, mu armuline Adam. Tagasi tuppa ma minna ei tahtnud. Kõik valmistusid grillimiseks, tundsin end isegi veidi kõrvalejäänuna. Taamal helendas järv, vot see juba sobis. Esitasin endale väljakutse ja alustasin kerget sörki järve poole. Olin suvega kaalus päris korralikult juurde võtnud. Paks. Järv oli tõesti kaunis. Hingeldades tõmbasin ketsid jalast, sokid jalast ning astusin vette. Külm! Kaldalt vette astudes läks nii ruttu sügavaks, et oleksin peaaegu ninali kukkunud. 31


Püksid said igatahes ligumärjaks. Põhi oli liivane ja kivine, muda polnud. Seegi hea. Kallast ääristas tihe hundinuiapuhmas. Haarasin sealt ühe pihku ja sikutasin. Jesver, kui raske! Ehmatusest kiljatades lendasin pikali vette, pirakas hundinui käes. Üle õue kaikus vali naer. Joonas! „Nüüd on küll sinu ees mark maha tehtud,“ läkatasin kurgust vett välja ja naeratasin Joonasele laialt. „Ah, pole midagi,“ lõi poiss käega, võttis saapad jalast ja kõndis vapralt täies riides vette. „Joonas!“ kilkasin muudkui, kui ta pritsides ja laineid tehes mind taga ajas. Vahepeal muutus põhi veel sügavamalt ja mu jalad ei puudutanud enam põhja. Ujusin siis lausa üle järve, vetikad kõditasid jalataldu. Vanasti ma kartsin vetikaid. Enam mitte. Joonas püüdis mu siiski teisel pool järve kinni ja võttis sülle. Karjusin, et ta mind ei viskaks, aga ta viskas ikkagi. Kaugele, järve keskele poole. Tundsin, kuidas külm vesi mu pea kohal kokku laksatas. Luugid kinni, väljapääs piiratud. Vehkisin abitult kätega, kui vetikad mu kaela kriipisid. Põhi, kus on põhi? Jalad abitult vehklemas, silmad lootusetult suletud. Ma karjusin ja ahmisin vett sisse. Suurte pingutustega avasin silmad ja vaatasin üles, läbi häguse vee sirutati minu poole käed. Jumal? Ulatasin oma lõdva käe vastu.

Avasin uuesti silmad, kui Joonas mind juba välja kandis. Ka Karl oli kisa peale kohale tulnud, temaga ühes ka Diana, tekk käes. Mind mässiti sisse, Joonase nägu väljendas hüsteeriat. Kõik ehmatasid ikka korralikult. Ma vaatasin neid kõiki heldinult. Nii armas, et peale vaevalt ühepäeva-tutvust olin ma neile juba kallis. „Aitäh,“ sosistasin Joonasele läbi pisarate, mis vägisi silma tikkusid. Ta noogutas surmtõsiselt, võttis mul õlgade ümbert kinni ja me kõndisime kõik koos tagasi maja juurde. Grill oli soojaks aetud ning vorstid juba küpsesid tulel. Adam oli viisakas ja andis esimese vorsti kannatanule- ehk mulle. Kokku sõin õhtu jooksul neli vorsti ja leiba peale. Kõht sai ikka päris täis. Kui kõik söönuks said ja hiljem veel grilli ääres juttu ajasid, teatasin mina, et lähen pikali.

32


Üles oma voodisse vajudes otsisin kotist välja mp3-e mängija ja kuulasin umbes kaks tundi Kid Cudi räppi. Siis olin jälle valmis teiste sekka minema. Diana oli Adami sülle kolinud, tundsin kerget armukadedustorget. Karl ja Joonas laulsid Carly Rae Jepsenit ning vehkisid ka tantsida. Mind nähes nad rahunesid, Joonas isegi punastas. „Tule siia,“ moodustas Joonas suuga, häält tegemata. Ma istusin tema ja Karli vahele, sest seal oli soe. Pusa ma loomulikult unustasin võtta. Grill pragises hubaselt ja Joonas ulatas mulle termosega kohvi. Nojah, õhtul võib ka kohvi juua. Istusime natuke vaikuses, siis äkki teatas Karl, et varsti jõuab osa teist rahvast. „Ee, kes?“ küsisin. „Noh, mõned mu sugulased ja vend oma tüdrukuga. Kokku viis uut,“ vastas Karl veits ülbelt. Noogutasin, nagu oleks mul täiesti suva, kellega nädal aega maja pean jagama. Ma polnud selline pidutseja, erinevalt teistest. Lihtsalt, kuidagi läks nii, et ma sellistega suhtlema hakkasin ja selliste seltskonnas oma vaba aega veetsin. „Tulevad!“ kilkas Diana ja hüppas Adami sülest maha. Vaatasin, kuidas ta kilgates läheneva maasturi poole jooksis, seelik lehvimas. Maastur peatus ja sealt ronisid välja mõned kutid ning paar tüdrukut. Kõik tõusid ja läksid ka sinna. Mina jäin üksi istuma, olles liiga arg, et neile järgi minna. „Tule, Ellu!“ hõikas Diana ning kutsus mind käega. Tõusin kahtlevalt püsti ja lähenesin neile üliaeglaselt. Diana tõmbas mind lähemale ning sundis mind paari kutti kallistama ja tüdrukuid põsele suudlema. Sain nende nimed ka teada: Eva, Piia-Mariin, Paulo, Ahto, Luisa, Sander ja Jarek. Kõik ühtselt ilusa välimuse ja tumeda juuksevärviga. Paulo oli ilmselgelt hispaanlane, päevitunud naha ja mustade rastapatsidega. Luisa ja Sander olid kuidagi suguluses, igatahes välja nägid nagu kaksikud. Jarek, midagi uut, tedretähniline punapea. Piia-Mariin aga sõbralik brünett. Eva hoidis Ahto poole, nad vist käisid, mõlemal kartulikoorekarva juuksed ja uurivad sinised silmad. „Lähme gillima tagasi! Me tõime šašlõkki,“ karjus Paulo, keda Diana kirjeldas kui ülienergilist ja keevalise iseloomuga härga. Meie ülejäänud pundiga järgnesime Paulole, kes erksalt sašlõkipangega vehkides grilli juurde kargas. „ Siukse pange peal teetegi või? Teeme ikka lõkke üles!“ pani Sander ette. Seda me tegime. Tüdrukud, ehk mina, Eva, Piia, Luisa ja Diana, meid aeti kööki Jareki toodud puuviljadest salatit tegema. Poisid suundusid metsa, et meile lõkke jaoks puid tuua. Köögis võlus Eva kusagilt välja siidrit, mida kõik ahnelt sisse lürpisime, et meestele vähem

33


jääks. Nad niigi täkku täis. Jagasime ülesanded võrdselt, kõik said midagi lõikuda. Mina sain banaani, mis Dianale muidugi õudsal kombel nalja tegi. Salat valmis, naasime õuele, kuhu lausa jaanitule-suurune halukuhi laotud oli. Sättisime siis mõned vanad ajalehed puude vahele ja Adamile jäi au see kuhi süüdata. Sain Piialt teada, et lisaks minule ja Dianale magavad meie toas veel Ahto ja Joonas. Joonas! Ausalt öeldes oli mul nii Adami kui Joonase peale kerge crush. „Mis vahid nüüd? Söö!“ irvitas Paulo, sain juba paari esimese minuti jooksul teada, et olen tema sõbraliku kiusamise uus sihtmärk. Muiates surusin kahvli uude lihatükki ja torkasin liha suhu. See maitses hästi ja vürtsiselt. Täpselt selline, nagu mulle meeldis. Poisid tõid maasturist veel siidrit ja ma lõpetasin juba neljandat Fizzi. Pea ei käinud veel ringigi. Pilk oli ainult kergelt udune. „Jälle sa vahid ühte punkti ja minuga ei räägi,“ ahhetas Paulo, tehes teatraalselt morni nägu ja kutsikasilmi. „Vabanda, kallis,“ vastasin täis suuga. Paulo naeris, olles silmnähtavalt rahul ning asus enda lihatüki kallale. Diana heitis mulle matean-et-te-sebite-pilgu ja ma raputasin nina kirtsutades pead. Eva nägi meie pilguvahetust ja puhkes naerma, nakatades oma ülimalt veidra naeruga meid kõiki. Natukese aja pärast tegi Ahto ettepaneku ujuma minna. Ma keeldusin ning Joonas lubas minuga lõkke äärde jääda. Diana tegi mulle silma ja järgnes lärmakale seltskonnale, mis jõe äärde tuikus. Halb mõte, halb mõte! Mu mõistus ei andnud asu. Lõpuks ütlesin Joonasele, et ilmselt ei saa nad purjus peaga seal hakkama, kuid Joonas vastas, et Paulo on kaine. Piia pidi ka olema. Ma ei osanud midagi vastata ega teha. Jäin paigale ja rääkisin Joonasega „tarka“ juttu. „Mis sa muidu sellest Tallinna-elust arvad ka?“ päris Joonas. „Pask. Suitsetavad ja joovad ja rasedad libud ning kiimas ja purjus ja kah suitsetavad mehed,“ vastasin mina, kibestunud ohkega. „Seda küll jah. Aga ilmselgelt oled sa valesse seltskonda sattunud. Tallinnas on palju andekaid ja tarku noori,“ manitses Joonas, talle ei meeldinud eelarvamustega inimesed. „Jaa-jaa. Mina kohtasin kohe esimesel päeval kõige hullemaid,“ nähvasin silmi pööritades. „Aga hiljem kohtasid paremaid ka,“ sõnas Joonas ja pilgutas mulle silma. Vastasin naeratusega. „On sul külm?“ päris ta peale mõningast vaikust. Ma väristasin õlgu. Joonas tõusis ja sättis end rätsepaistesse mu selja taha. Istusin talle sülle ning Joonas põimis käed mu ümber. Soe hakkas tõesti. Joonas ümises OneRepublicu- Chasing

34


the stars´i ning ma laulsin veidi kaasa. Refrääni ainult, sest seda ma teadsin. See laul suunas mu mõtted jälle vennale. Ma ohkasin ja pigistasin Joonase kätt. „Mis sind vaevab?“ sosistas ta mu juustesse. „Vend, ma tegin ta elu oma pidutsemise ja joomisega üsna raskeks,“ ohkasin. „Seda nüüd küll. Aga Eleanor. Luba, et sa sel nädalal kodule ja minevikule ei mõtle. See on viimane nädal suvest, sa pead e-la-ma!“ „Heh, ma luban.“ Varsti tulid teised elusalt ja tervelt tagasi. Paulo ajas mind naerma, Diana pani Joonasega paari ja Eva nöökas pidevalt Piiat. Ahto ja Jarek sõitsid korraks tagasi Tallinnasse, Luisat koju viima, sest tolle vanem õde oli just Austraaliast koju tulnud. Kell oli juba neli, kui me magama läksime. Mina, Joonas, Diana ronisime üles magama, Ahtot polnud ju. Pugesin riietega teki alla, Joonas sättis end esmalt põrandale, kuid kui teised magama jäid, palus ta luba minu juurde voodisse tulemiseks, sest põrandal pidi külm olema. Ma lubasin tal tulla. Jäin paugupealt magama, Joonase käsi padjaks.

35


Dramaatiline hommik Ärkasin meeletu kisa peale. Hüppasin püsti ja vaatasin uniselt ringi, tuba oli tühi. Jooksin õuele, kust kisa tuli. Paulo, nina verine ja kulm lõhki, seisis kõige keskmes. Meie omad, keda juba pilgust ära tundsin, seisid tema ümber ning ahhetasid-ohhetasid. Eemal, päris järve ääres, seisid paar kutti, lihaliste kehade ja mustade riietega. Nagu gängsterid. Ilmselt oli siin suuremat sorti kaklus toimunud. „ Mendid, tulevad,“ ähkis Joonas, tirides mind endaga tagasi majja. Ma tormasin hingeldades kaasa, trepist üles, meie toast mööda, pööningule. Joonas komistas ja tõmbas käe mööda naela veriseks. Ma karjatasin. Ta raputas pead ja tiris mind pööningule. Ukse meie järelt kinni lükanud, sain aega, et pikemalt Joonase haava uurida. See oli päris sügav ning verd oli kogu Joonase riietus täis, samuti minu käsi, millega Joonasest kinni olin hoidnud. „A-sa pead kiirabisse minema,“ kokutasin. „Ole vait, ära liiguta, mendid on siin ja meil tuleb suur jama, kui vahele jääme,“ sisistas Joonas mulle täiesti võõra häälega. Ma sundisin end rahulikult hingama ja surusin alla pisarad, mis vägisi silmi tikkusid. Poiss peitis mind vanade kastide taha, mis kõik raamatuid täis olid, ja puges ise mu kõrvale. Kuulatasime müdinat, mis alt kostis ning mina kuulatasin Joonase hingamist. Ta võlus mind pidevalt. Oma enesekindluse ja tarkusega. Välimusega ka, loomulikult. Kuulsin alt politsei hüüdeid ja Paulo ärevat hispaaniakeelset vandumist. Joonas hoidis hinge kinni, kui politsei hõiked ja sammud teisele korrusele jõudsid. Mu mõtted triivisid tahes tahtmata jälle vennale ning pisarad pääsesid ojadena valla. Hoidsin suud käega kinni, et mitte nuuksuda. Joonas kallistas mind kõvasti, kui sammud ja hääled vaibusid. „Lähme,“ sosistas ta peale umbes poolt tundi ootamist. Ronisime mööda redelit alla, mida kaunistas kuivanud veri. Ime, et mendid seda märganud polnud. Tagasi õue jõudes ootas meid ees kohutav vaatepilt. Kohvride ja kottide sisu oli õuele laiali paisatud. Eemal istus Diana, tema kõrval Ahto ja Karl ja ka Eva. Piia ning Jarek seisid eemal, mõlemad karjusid midagi ärritatult telefoni. „Mis siin juhtus? Algusest peale,“ sain lõpuks sõna suust. „See on veidike pikem lugu,“ vastas Diana läbi pisarate. „Mul on ka õigus teada, eks. Ma olen ka selle sisse tiritud, eks,“ käratasin natuke kõvemini kui plaanitud. Diana võpatas ja nuuksus veel valjemini. Ohates kükitasin ta kõrvale ning kallistasin tüdrukut.

36


„Paulol on mõned jamad narkoga, ta tõi eile natuke siia ka. Loomulikult läks Luisa Tallinnas menti ja saatis nad siia. Me kõik läheme tunnistama! Mind vedas ka sisse, on tõuk,“ käristas Ahto maruvihaselt rusikaga õhku vehkides. „Narkootikumid. Aga Adam?“ meenus mulle kohe Adami kanepivaru. „Ah, tema läks koos Pauloga. Adam on neile juba vana tuttav,“ hõikas Jarek eemalt. Ma toetasin pea kätele ja ohkasin raskelt. Kõik jäid vaikseks. „Anna andeks,“ pahvatas Diana äkki. „Miks? Mida?“ „Mina ja Adam, meie su siia vedasime, jamasse,“ nuuksatas tüdruk. „Ole vait. See pole teie süü. Ma olen ise loll, et pidevalt end jamadesse vean. Aga mis edasi? Tagasi Tallinnasse?“ „Ei, miks. Siia jääme hetkeseisuga.“ Kergendustunne, mis mind valdas, oli muinasjutuline. Nii, et me ikkagi saame oma nädala lõpuni olla! Joonas oli kuhugi kadunud. Ilmselt oma haava ravima. „Mis sul on midagi Joonasega või?“ sosistas mu külje alla pugenud Eva. „Tahad ausat vastust?“ vastasin sosinal. „Mhm,“ noogutas ta. „Ta meeldib mulle,“ itsitasin. „Sebi ära. Hakake käima. Tehke lapsi,“ sadas nüüd nii Eva kui Piia poolt soovitusi. Ma ainult naersin ja lubasin, et me alles arendame seda asja, mille peale nad tähendusrikkalt irvitasid. Tagasi oma tuppa minnes leidsin eest Joonase, kes mu voodil põlvitas ja aknast välja vaatas. Naeratades istusin tema kõrvale voodile ja viskasin pikali. „Oled väsinud?“ küsis Joonas sõbralikult ja istus rätsepaistesse mu kõrvale. „Natuke, suht järsk ärkamine oli,“ naersin. Joonas muigas ning tõmbas mu pea enda sülle. Ma naersin ja vaatasin talle silma. Mind ehmatas see tõsidus, mis sealt vastu peegeldus. Nii tõsine ja konkreetne, samas kui ma muudkui itsitasin ja naljatasin. Sel hetkel jõudis mulle kohale, kui tõsine ja mitmekülgne inimene Joonas tegelikult on. Ma lausa pakatasin soovist teda paremini tundma õppida. „Joonas,“ alustasin. „Jah?“ „Räägi mulle endast.“ „Heh, kui sina peale mind räägid.“ „Muidugi.“

37


„Mu ema, Anne, töötab praegu poes müüjana. Isa, Rando, töötab Soomes, kahjuks. Ta jättis meid juba ammu maha, ma olin siis kõigest 12-aastane poisike. Ilmselt on tal seal Soomes juba uus pere ja naine ja, igatahes raha saadab ta korralikult. Elame emaga Meriväljal, jah, me elame suhteliselt hästi, aga rikkuriteks ei tasu päris nimetada. On olnud ka raskeid aegu. Ema on väärt seda luksust. Ah, ma muudkui patran vanematest. Ma ise siis, mu hobiks on jalgpall. Ema pani 6-aastaselt trenni, sinna olen jäänud ka ja mulle pakuti stippi Ameerikasse, ühe ülikooli jalgatiimi. Lahe, eks? Ma ei tea, kas minna, sest ema jääb siia päris üksi. Mu õde suri, kui ma alles 4-aastane olin, ema elab seda ikka veel raskelt üle. Muidu ta minust eriti ei hooli, noh, et kus ma olen ja kuidas käitun, sellest tal pohhui. Midagi muud, räägi nüüd,“ jutustas Joonas, näol selline kurva ja rõõmsa vahepealne nägu. „Mul pole midagi rääkida. Ema jättis mind üksi, tulin venna juurde Tallinnasse, aga ajasin oma kohutava käitumisega ta oma naisega tülli ning nüüd tõmbasin sealt üldse midagi ütlemata minema.“ Joonas kergitas kulmu, kuid ei hakanud mulle moraali lugema vaid kummardus ja suudles mind. Kui suudlus lõppes, kibeles mu huulil küsimus, mida ma välja öelda ei julgenud. „Millest sa mõtled, sellise näoga?“ „Ma tahaks midagi küsida, aga ma ei tea, kuidas.“ „Küsi!“ „Kas me, nagu, käime või?“ „Ma ei tea. Kas sa tahad end minusugusega siduda?“ „Mis mõttes sinusugusega?“ „Mm, noh. Seda on raske seletada. Aga vaata, ma olen paljude halbade inimeste ja asjadega seotud.“ „Ma tahan.“ „Oled sa oma soovis kindel, ma ei taha, et sa haiget saad.“ „Ah.“ Ta suudles mind uuesti. Me lebotasime nõnda lõunani, kuni teised tuppa tulid ja meid avastasid. Kohe läks igavene teema lahti, et mis meil toimub ja nii edasi. Joonas vastas, et me käime ja terve tuba oli üksmeelset vilistamist täis. Ainult Piia tundus imelikult kurb. Jätsin meelde, et pean teda hiljem küsitlema. „Me muidu mõtlesime külla poodi minna. Tulete ka, turteltuvikesed?“ kudrutas Eva, nagu räägiks väikese lapsega. „Davai,“ oli Joonas kohe nõus ning nookas mulle. 38


Trügisime siis kambaga trepist alla ja laotasime kogu oma vara ühe kivi peale. Kokku saime täpselt sada eurot! Rikkurid. Pood, nagu ma teada sain, asus k��las, millest meie olime üle kümne kilomeetri kaugusel. Autod olid läinud, kuuri all vedeles paar kõõrakat ratast, aga keegi polnud nõus maha jääma. Paigutus käis nii: Ahto juhtis üht rattast, ta võttis Eva pulgale ja Piia pakikale. Joonas juhtis teist, ta võttis Jareki pakikale ja minu pulgale. Diana kavatses ikkagi maha jääda ja natuke puhata. Karl jäi temaga. Ratas tuikus ja mina kiljusin, kui me pidevalt pikali käisime. Jareki raskus oli ilmselgelt Joonasele liig. Veeresime teosammul küla poole, täites kogu maantee. Olukord muutus juba ohtlikuks, kui Joonas peaaegu ühele rekkale ette sõitis ja rekkajuht meiega õiendama kukkus. Karjusime talle roppusi ja jätkasime oma sõitu. Külla jõudsime kahe tunni möödudes, rampväsinuna, aga naerdes ja kilgates. Mitmed vanemad inimesed, kes teel jalutasid, heitsid meile taunivaid pilke. Küla ise oli hirmpisike mu kodulinna, Tallinna, kõrval. Pood paistis juba külla sisse sõites kätte. Otse vana lagunenud kirikulobudiku kõrval, nii ees kui kõrval seismas kollakad puumajad, mille õuedel istusid vanamutid ja vanaätid ning jõllitasid meid, kuidas suutsid. Poodi sisse astudes tabas mind mõnus külma õhu pahvak. Hingas värskendatult ja võtsin ukse kõrvalt maast korvi. Ahto lubas meil kõigil vähemalt kolm asja valida. Joonas tuli naljatades tagasi mähkmetega. Mina valisin kohe tükk aega ja otsustasin lõpuks hiigelpaki krõpsude, suure veepudeli ja kummikommipaki kasuks. Ahto maksis ja me toppisime kogu oma varanduse kilekottidesse. Seda raskemaks sõit kujunes. Käisime otse poe ees kummuli, mis mutikestele muidugi kohe kõneainet pakkus, et ega me vist kained ka ole, et nii tiirutame ja taarutame ning me olevat ühed põgenikud päälinna vanglakongidest. Tagasi „koju“ jõudes olime kõik väsinud ja tõmbusime oma toidvarudega tubadesse. Joonas oli valinud viiekilose jäätise, paki kiirnuudleid ning viieliitrise kalja. Geenius, nagu alati. Me sõime minu krõpse, jõime Dianale toodud limpsi ja pikutasime niisama. Järsku ajas Joonas end küünarnukkidele ja küsis, hääl ärevusest värisemas: „Kas sa tatoveeringut ei taha, Eleanor?“ „Mis? Nagu päris vä?“ ehmusin ma. „Jah-jah. Ma olen isegi õppinud seda! Mul on vahendid koguaeg kaasas. Noh, tahad või?“ pakkus Joonas õhinal. „Ma ei tea... Millist sa pakud, näiteks?“ pärisin umbusklikult. „Näiteks tiivad alaseljale? See oleks armas,“ pakkus Diana, ise samuti hasarti sattudes. „Sina tahad ka? Te võite mõlemad tiivad alaseljale saada. Sobib, Ellu?“ 39


„Nojah,“ kostsin. Oh jah. Joonas lausa hullus. Huilates kargas ta oma seljakoti kallale ja loopis sealt igasugu riideesemeid välja. Me loopisime Dianaga omavahel ühte bokseripaari ning naersime, kuid Joonas isegi ei märganud meid. Tema korjas ettevaatlikult välja erinevaid vahendeid ja laotas need äärmise ettevaatlikusega voodile, nagu oleks need portselanist. Mõne aja pärast lennutas ta koti eemale ja hakkas oma vahendeid korrastama. „Kes on esimene?“ küsis ta kähedalt peale viiteteist minutit sättimist. „ Mina!“ kisendas Diana, ärevalt kätega vehkides. Ma kehitasin õlgu, minule kui argpüksile see sobis. Joonas tegi mulle silma, kui Diana pluusi üles sikutas ja voodile pikali viskas. Masin, mida Joonas käes hoidis, surises hirmutavalt ning kui must värv naha alla voolas, tekkis minus kerge paanika. Kui ma juba süste kartsin, mis siis tätoveerimisest rääkida. Aga argust ma välja ei näidanud. Jõin julgelt Joonase kalja ja naersin Diana vigina peale. „Ai! Valus! Ära sünnimärgi peale tee, lollakas. Auts,“ korrutas Diana pidevalt samu repliike, ikka sellise vinguva tooniga. „Valma!“ hüüatas Joonas. Kargasin voodilt püsti ja astusin ligemale. Vau. Kenasti tuli välja. Juba julgemalt vahetasin oigava ja aietava Dianaga kohad ning Joonas tõmbas mu pluusi kergelt üles. Ta lükkas paberrätiku otsa mu pükste vahele ja keeras selle tagumiku peale, et mu nahka kiiresti puhtaks saaks pühkida. Kui nõel nahka lõikus, kiljatasin korraks ja Diana naeris magusalt kättemaksuks. Esimesed minutid olid väga valusad, kannatamatu. Edaspidi läks mu selg tuimaks ja ma lõtvusin voodil. Mõtteid uitasid jälle koju. Mis võis tol hetkel Tallinnas toimuda? Kas mina olin ehk ainus, kellel enam-vähem korralik pere oli ja keda otsiti? Südametunnistus piinas, et oma vennale nii olin teinud. Peaks talle vähemalt teatama, et minuga on kõik korras, mis sest, et selle kirja jätsin. Võtsin nõuks Joonaselt telefoni küsida, et vennale helistada. Väiksena, umbes esimeses klassis, igatsesin ma Martinit meeletult. Kõigi teiste vennad-õed käisid meie koolis suuremates klassides. Mina vastasin igale küsimusele, mul pole venda, kuigi ju oli. See kadedustunne, mis mu pisikest pead pidevalt vaevas, kriipis mõtteis siiani. Pool oma elust veetsin vennaga ja olin ta nüüdki kaotanud... „Imeline,“ sosistas Joonas läbi mu mõtiskluste. „Mis? Juba tehtud?“ küsisin unesegaselt. „Jah, see on vapustav. Ma ei taha egoist olla, aga ma olen superhea kunstnik,“ muigas Joonas õnnelikult. 40


Diana kargas püsti, ahhetas korra ja jooksis siis alla teistele näitama. Joonas pakkis asjad kokku ja tuli minu kõrvale voodile. Ma vastasin ta pidevale pärimisele, kas mulle meeldib, jah. Joonas suudles mind, mitte nii, nagu varem. Me olime seni vaid kaks korda suudelnud, ja sedagi kergelt. Ta suudles mind kirglikult. See oli ausalt mu esimene keelekas terve elu jooksul. Joonas lõpetas suudluse kerge kallistusega ja vaatas mulle silma. Sellised hetked on alati ebamugavad, ta vaatab sulle silma ja sa ei oska midagi teha. Ma vaatasin vastu ning naeratasin. Joonas naeratas ka. Kõik oli super. Kuni teised sisse sadasid ning mu tatoveeringut näha nõudsid. Joonas tõstis natuke mu pluusi ja Diana kurtis valjult, et talle ei sobi see tatoveering ja et ma olen nagunii kenam. Tegelikult oli vastupidi. Joonas pakkus, et võib Dianale uue teha, tüdruk oli nõus. See kord sai Diana pisikesed tähed vasakule õlale. Imearmsad! Ta ei virisenud enam, sest kõik teised vaatasid ja piinlik oleks. Peale „ilusalongi“ kolisime kõik välja, läksime ujuma. Ma tahtsin juba ujuda, hoolimata eilsest juhtumist. Joonas tuli ja Diana tuli ja teised tulid ka. Midagi ei saanud juhtuda. Palusin teistel välja minna, et saaksin bikiine vahetada, aga Joonas jäi sõnagi lausumata. Ma häbenesin veidi, keerasin näo seina poole. Ta tuli mu selja taha ja libistas ühe käe rinnale. Mul hakkas imelik. Ta suudles mind selja tagant, ma vastasin suudlusele aga tõmbusin ruttu eemale, et riide panna. Kogu selle aja istus Joonas voodil ja vaatas mind imelikult. Nagu oleks pilves, või midagi. Võtsime rätikud ja jooksime teistele järgi, kes juba poolel teel olid. Viskasime siis rätid ja riided maha ja jooksime võidu vette. Joonas haaras mul ümbert kinni, käsi üle mu tagumiku sirutatud. Olime ainsad, kes külma rahuga vette lonkisid. Karl vilistas ja Eva itsitas ja Piia tõmbus Dianaga eemale. Ujusime peaaegu kaldaäärses vees, sest ma kartsin sügavale minna. Ahto krabas minust kinni ja viskas mu Karli juurde, sügavamale. Kohe läks Joonasel kisa lahti ja nad maadlesid vees, kuni Karl mu džentelmenina tagasi kaldale kandis. Joonas tuli ja suudles mind. Ma üritasin eemale tõmbuda, kuid ta surus mind enda vastu. Ebamugav oli. Joonas lasi alles siis lahti, kui Karl teda pritsima hakkas ning tormas mind märkamata eemale Karliga kaklema. Jäin Ahtoga sinna. Ta pani ette kaugemale ujuda, aga ma keeldusin. Ujusime siis niisama, kuni kõik ära tüdinesime ja kaldale läksime. „Issand, Eleanor!“ karjatas Joonas ja jooksis minu poole. „Mis lahti on?“ ei saanud ma mõhkugi aru. „Kuidas me unustasime? Tatokaga ei tohi veel ujuda! See on täiesti hukas,“ kriiskas ta. „Ära karju. Ma tahan näha! Tehke keegi pilti või midagi,“ nähvasin vihaselt. 41


Ahto otsis pükste taskost nutitelefoni ja tegigi pilti. Oh jumal. See oli suhteliselt kohutav. Laiguline ja natuke laiali läinud. „Dianal ka ju. Ta ujus ka. Kus nad üldse on kõik. Piia, Diana ja Eva?“ jõudis mulle alles sel hetkel pärale, et nad olid kohe alguses kuhugi kadunud. „Jätsid su meestesse siia,“ porises Ahto. „Sul kahju või?“ irvitas Karl ja Ahto raputas kiiresti pead. Joonas kortsutas kulmu ja tiris Ahto kaasa ümber järve kõndima. Mina panin selga helesinise liibuva kleidi, mille kohvripõhjast kaasa olin haaranud ning jalga kuldsed sandaalid. Juuksed olid vastikult märjad ja liibusid tumeblondide salkudena kleidi külge. Viskasin need üle pea ja tõmbasin patsikummiga kokku. Ah kust ma nii äkiliselt patsikummi sain? Mul oli neid oma neli-viis tükki käepeal, alati. „Hakkame minema?“ pärisin poistelt, kui nad tühjade kätega tagasi jõudsid. Teel koju kuulsime kõva muusikat, mis ilmselgelt ainsast majast kilomeetri raadiuses tuli. Meie majast. Kiirendasime sammu, Ahto pistis lausa jooksu. Majas toimus pidu. Kõvemat sorti pidu. Diana tervitas meid uksel, Eva ühel käel ja mustanahaline sekspomm teisel käel. Piia kilkamist oli juba õue kuulda. Maja oli rahvast täis kiilutud, joogipudelid vedelesid üle muru. Trügisin majja, et oma koti juurde pääseda. Ma ei saanud ometi kellegil seda röövida lasta. Sisse jõudes vajus mul karp lahti. Terve maja oli paksult rahvast täis. Haises higi ja jookide järgi. Õhk oli suitsust paks. Eemal köögilaual vedeles pisike tüdrukutirts, vesipiip suus. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Vahetasin sihtkohta ja rühkisin kätega vehkides laua juurde. „Kes sa oled? Kas sa natuke noor pole, et siin viibida?“ karjusin üle mürtsuva muusika. „Mis see sinu asi on, emme? Ma käin kuuendas klassis ja ma olen PEOLOOM!“ röökis ta vastu, sõna –peoloom- juures karjusid kõik lähedalasuvad pidulised. Näitasin tüdrukule keskmist sõrme ja trügisin trepi juurde. Ülemine korrus paistis tühi olevat. Astusin meie tuppa. Oh jah, amelev paar otse Diana voodis. Võtsin oma häbematuse kokku ja haarasin koti ning ronisin sellega koos pööningule. Paarike vahtis mind, ila tilkumas. Pööningul oli vaikne ja jahe. Viskasin koti eemale, tõmbasin luugi kinni ning viskasin end räpasele põrandale kõhuli. Suht suva, kui mitu bakterit ma üles korjasin. Vaikus kumises mu peas ning ma lugesin lambaid, üritades magama jääda. Põrand oli niiske ja külm. Üleni värisedes ajasin end jalule ja meisterdasin omale kastidest aseme. Seal oli kuiv, olgugi et ebamugav.

42


Lamasin seal väga-väga kaua. Ehk isegi terve päeva. Mõtlesin kõigele. Martinile. Umbes viiesaja neljakümne teise korra juures, mil Martinile mõtlesin, kääksatas pööninguluuk ja keegi tuli üles. Hiirvaikselt libistasin end kastide taha peitu ning jälgisin kullipilgul tulijat. Huh, see oli kõigest Adam. „Mida sa siin teed? Miks sa teistega ei pidutse?“ küsisin etteheitvalt. „Mh, mis pidu. Kõigil kaaslased olemas ja joogid ka. Voodeid jääb küll puudu, if u know what i mean,“ lisas Adam kibedalt naerdes. „Jah. Mulle sellised peod ei meeldi,“ tunnistasin. „Mulle ka. Ega ma sind ei sega?“ muretses poiss. „Ei,“ ühmasin ükskõikselt. Adam kolistas mööda pööningut ringi ja tegi omale samasuguse kastidest aseme, kattes selle pehme tekiga. „Aga kas sa politseis ei pea olema?“ meenus mulle järsult. „Heh. See on see pikem lugu,“ itsitas Adam ja pilgutas silma. Ma olin liiga läbi, et naerda. Lebasime seal, vahemaaks kõigest paarkümmend sentimeetrit ja vaikisime võidu. Adam keeras end külili, näoga minu poole. Ebamugav. Vaatasin talle silma. Ilusadsilnmad olid. Nii ausad ja puhtad. Nagu meri. Martin. Jälle meenus mulle Martin. „Adam. Kas see, mida ma tegin, on sinu arust vale?“ sosistasin ja pisarad valgusid küsimata mulle silma. „Jah,“ vastas ta ausalt. „Mida ma tegema pean? See piinab mind,“ jätkasin läbi nuuksatuste. „Eleanor, oh, Eleanor. Sa oled tark tüdruk, aga vahel sa lihtsalt lähed vooluga kaasa, kas tead. Inimene on inimene, mitte robot. Sina oled viimasel ajal üldse robotlik. Teed nii, nagu teised su ümber ja mõtled samuti. Aga Eleanor, pea meeles, mõistus on pask, süda on tähtis. Su süda ütleb, et Martin muretseb ja igatseb sind. Sellepärast viingi ma su ülehomme koju. Varem kahjuks ei saa,“ seletas Adam hellalt mu juukseid silitades. Ma nuuksatasin ja pühkisin käega nina. Ta naeris ja tõmbas mu kergelt lähemale. Mitte nii, nagu Joonas. Adam´i moodi, hellalt. Surusin nina tema õlale ja nutsin end tühjaks. Nutsin, nutsin, nutsin, midagi tundmata. Adam kannatas selle välja. Ta hoidis mind, üks käsi mu pea peal ja teine ümber selja. Kallistasime seal ja mina nutsin. Adam hingas rahulikult, vahel tõmbas ninaga, nagu nutaks temagi. 43


„Miks ma selline olen? Miks ma elada ei oska?“ ohkasin lõpuks. „Oh sind küll, kallike,“ alustas Adam. Ma kordasin mõttes seda sõna – kallike- mõtteis hüplesin rõõmust. „Sa ei tee valesti, sa lihtsalt ei oska. Sa pead elama õppima, Eleanor. Elamine pole see, kui sa ärkad, oled ja magad. See on rutiin. Aga elu, see on midagi enamat. Elu on põrumine, elu on kuum sõõm Iiri kohvi, elu on see, mida sa kõige rohkem kardad. On palju ekslike arvamusi, et elu on pidu. Üks päev jood, teine päev oled rase. Ei. Elu on see, mida sa teed ja kes sa oled. Või pigem, kes sa olla tahad. Sa ei pea olema kibestunud noor, Eleanor. Sa võid olla karge lillelaps, isegi tark noor neiu. Sisimas oled sa seda kõike. Mõtle nüüd, kes sa olla tahad ja mida sa teha tahad. Tegelikult, mida. See on ainuke võimalus tõde leida, mu kallike,“ õpetas Adam, rääkides aeglaselt ja segase diktsiooniga. Kanep, jah. Ma ei suutnud vastata. Pea käis ringi. Jäin magama, lõpuks. Ärgates oli Adam mu kõrvalt läinud. Tõusin oiates püsti, jalad tulitasid ning pea käis ringi. Maas vedeles poolik viinapudel. Igaks juhuks kulistasin paar sõõmu ning peitsin siis pudeli kastide vahele. Alla jõudes tabas mind šokk. Kõik, terve põrand oli läga täis. Seintelt oli tapeet maha kooritud, põrandas haigutas auk. Hädavaevu suutsin oma tuppa hüpata. Voodid olid segi pekstud, aknaklaas oli puru. Kedagi polnud. Kikivarvukil tippisin põrandaaugust mööda ja jooksin trepist alla, süda puperdamas. Köögis istus...Bianca. Tema kõrval seisis Lisann ja hoidis märga lappi oma silma kohal. Lisanni silm oli sinine ja Bianca ninast jooksis verd. „Mida te siin teete? Mis juhtus?“ kriiskasin hämmeldunult. „Rahune maha, Ellu! Me tulime sind otsima, nii ei tohi ära kaduda. Adami kaudu saime siia eile, peole. Sind peol ei olnud ju. Siis kutsus Joonas meid „privatuppa“, kus tegelikult ootasid kaks perverti. Ai, see oli alles kaklus! Nad oleks peaaegu meid vägistada saanud. Aga õnneks saime jagu. Joonas on ikka üks värdjas küll. Ole hea ja ütle, millal me koju saame?“ tänitas Bianca närviliselt kätega vehkides. „Adam lubas mind homme viia. Te saate ka äkki,“ arvasin optimistlikult. „Hui saame. Adam ei salli meid,“ irvitas Lisann. „A kuidas ta teid siia siis tõi?“ imestasin. „Me sundisime,“ vastas Bianca ja naeris helisevalt. Rabatult istusin laua äärde ja toetasin pea kätele. Kuskil ei saanud muust maailmast ega Tallinnast rahu! „Kas mendid otsivad mind? Martinist on kuulda?“ pärisin sosinal. 44


„Mendid küll. Martinist me ei tea,“ sõnas Lisann. „Homme. Homme lähen koju ja ajan seal asjad korda. Kool hakkab ka kohe-kohe,“ teatasin otsusekindlalt. Lisann noogutas, Bianca oigas: „ Aga täna tuleb veel viimne pidu maha pidada, jeah!“ Ma kõhklesin, kuid noogutasin siis. Kui olen selle sita sees, siis olen ikka korralikult! Lisann tuhnis veidi toiduvarudes ja leidis, et piisab küll. Laotasime kogu alkoholi ja söögi lauale, alkot oli ilmselgelt palju rohkem kui süüa. Bianca andis mulle suitsu, tõmbasin järjest oma kümme tükki ära, närvidest, ilmselt. Adam ilmus välja, nad olid Ahto ja Karliga (kellel olid mõlemad silmad sinised) poes käinud ning alkot juurde toonud. Kuuspaki Gin-i ja Somersbyd. Tegin kohe ühe Somersby lahti ja jõin selle paari sõõmuga ära. Adam vaatas mind, silmis natuke trotslik pilk. „Mis sa kavatsed selles kaasa teha või?“ päris ta, hääles kibestumus. „Jah. Viimane pidu,“ vastasin üpriski ninakalt. „Olgu pealegi,“ sisistas Adam läbi hammaste. Ta oli maruvihane. Ma olin purjus ja ma ei hoolinud. Loivasin kuidagi teiste kannul välja ning aitasin grilli sättida. Ahto oli veel kaine ja nõustus grillima. Liha asemel grillisime vorste. Poisid kogusid puid ning pilpaid, milles tuld teha. Meie tüdrukutega istusime kividel ja rääkisime poistest. „Nii, et sa tuled siis tagasi Tallinnasse?“ küsis Bianca huvitatult. „Nojah. Edasist ma ei tea veel. Päris segased asjalood on sellega. Martin ei taha mind vist kunagi enam näha, veel vähem enda juurde tagasi,“ laususin süngelt. „Mida sa ajad! Martin armastab sind kindlasti, tahab sind koju ka. See mõrd, Jane, jah, Jane võib sealt nahhui tõmmata aga sina jääd kindlapeale. Eriti kui su ema selline värdjas oli,“ pistis Lisann sõna sekka, võiduka noodiga hääles. „Ou, kust sa mu emast tead?“ ehmusin. „Ah, Martini sõbralt kuulsin,“ vastas Lisann naerdes mu ehmatuse üle. „Mis asja? Martini sõbralt? Mis nimi?“ „Aadam oli vist. Lasnakas, su vend käis vanasti temaga joomas. Viimati said kusagil kohvikus kokku ja arutasid neid asju, et sa tuled ja värki. Siis Aadam oli su vennale öelnud, et see pole ikka hea mõte, sitt mõte on hoopis. Martin sõimas Aadamil näo täis selle väite peale ja nüüd nad ei suhtle ka enam,“ jutustas Bianca ükskõiksel ilmel. „Oh jumal. Ilmselt teab varsti terve Tallinn,“ ohkasin.

45


„Jah. Kle, sul selle Joonasega on midagi vä? Või pead Adamit ja Joonast korraga?“ sosistas Lisann lähemale kummardudes. „Joonasega käisime. Aga noh, pärast eilset. Lahus vist. Adam on väga lähedane sõber. Käimiseks veel ei nimetaks,“ seletasin võimalikult süütult. „A mis eile juhtus siis?“ tahtis Bianca kohe teada. „Ma ei hakka,“ alustasin juba. „Hakkad, ja kohe!“ sisistas Lisann, kes põnevusest juba hüples. „Okei. Ta hakkas käperdama ja armukadetsema ja oli üldse imelik. Pidutses ja ameles teiste tibinatega ka ju. Üks kiimane eesel on, ma ütlen,“ rääkisin tüdurkutele, kes iga mu sõna peale ma-tean-neid-mehi-muigega reageerisid. „Kiimas eesel, lisan sõnavarasse,“ piiksus Bianca, nagu robot, ja mudis meelekohti. Naersime Lisanniga, kõhud kõveras. „Aga Adam? Temaga on teil midagi kindlasti! Eile olite mõlemad kadunud nagu tina tuhka. Mis te seksisite seal tagatoas vä?“ itsitas Bianca. „Seksisime? Ei-ei-ei,“ raputasin pead, üleni punapeediks värvudes. „Ellu. Sa oled süütu või?“ hüüatas Lisann äkki, nii, et kõik mehed seda kuulsid. „Issand ole ometi vait! Jah, olen. Oled nüüd rahul?“ nähvasin. „Olen-olen. Aga selle suve lõpuks enam pole,“ pilgutas Lisann silma. Poisid panid grilli küdema ja ladusid vorstid liiga vara peale. Mina krahmasin endale Gin-i pudeli ja panin suitsu ette. Varuks hoidsin tagataskus alati nelja tumesinist Nexti. Bianca järgis minu eeskuju, Lisann otsustas enam-vähem kaineks jääda. Adam istus Ahto kõrvale teisele poole grilli ja saatis mulle mõrvarlikke pilke. Mind tabas mingi tõestamishoog, mille käigus tahtsin Adamile tõestada, et ma olen tema pilkudest üle ning naudin täiega. Haarasin järjest rohkemate pudelite järgi, varsti krabasin juba Karli hangitud viina. Suitsud olid viimseni otsas, ka minu tagataskust. Ma olin jälle maani täis, isegi pilti ei näinud enam selgelt. Vahepeal oli igasugust rahvast kohale tulnud. Noori Tallinnast, isegi mõned vanemad inimesed Pärnust. Vedelesin maas, häguselt nägin, kuidas Adam minu juurde tuli. „Palun, Eleanor. Lähme ära!“ mangus ta, hääles alistumus. „Käi perse, käi perse,“ laulsin omaette ning tuikusin eemale, vajudes oiates võõrale mehele sülle. Adam jäi mulle järele vaatama, ehk oli see hägune maailmapilt, kuid selles pildis nägin ma teda nutmas. Vist. Keegi ulatas mulle Jack Danielsi viski ning ma kulistasin selle midagi mõtlemata alla. Hetk hiljem tabas mind kuskilt löök. 46


Kui silmad lahti tegin, oli pilt natuke selgem. Aga valus oli, täpsemalt peavalu, kõhuvalu ja seljavalu. Käe liigutamine oli tõeline piin. Suutsin käega oma nägu katsuda. See kleepus! Käed said millegi ligasega kokku. Vesi? Veri? Tundsin enda peal raskust, kellega tulist kätt mu kõhul. Keegi hingas mulle näkku. Kähiseva häälega karjusin abi järele. Käsi suruti mu suule. Valus oli. Nägin läbi hägu enda ees tumepruune silmi ning hiiglaslikke ninasõõrmeid. Jälle valu. Mu pea tuikas, ma ei tundnud enam oma kehagi. Valus oli jälle. See keegi, keda ilmselt sai meheks nimetada, veeretas end kõrvale. Järgnes valusööst läbi vaskau käe. Vajusin tagasi pimedusse. „Eleanor? Vea jalad alla, kiirabi on kohe siin. Eleanor!“ Hääl tungis mu pähe kui noalöök. Karjatasin valust. Pea valutas ning ma ei tundnud vasakut kätt ega paremat jalga. Oigasin ja vehkisin abitult kätega, üritades end püsti saada. „Eleanor. Ole vagusi!“ käskis hääl, mis tundus kuuluvat Adamile. Üle mu pragunenud huulte libistati mingi kibe rohi ning sellele järgnesid paar sõõmu vett. Pimedus võttis maad. Avasin vaevaliselt silmad ja vaatasin tõtt kiirabiarstiga. Valu polnud enam nii tugev, pilt oli veel hulga selgem. Vaatasin ringi ja imestasin. Adam istus eemal pingil ning tema pea oli langetatud. Ta ei näinud mind. Kiirabiarst seisis mu kõrval, mina lamasin rohelisel haiglavoodil, voolikud käte küljes ja ninas hingamistoru. Kõik oli nii valge ja puhas. Ma tahtsin end kangesti peeglist näha. „Ta on ärkvel,“ hõikas arst, minult pilku pööramata. „Eleanor,“ karjatas Adam ning sööstis ukse poole. „Adam, tsau,“ ägisesin hääletult. „Tahad sa juua? Kust sul valus on?“ küsitles meesarst, kes nüüd mu voodi kõrvale tormas. „Pea. Vasak käsi. Parem jalg. Juua tahaks küll,“ kostsin napilt, sest rääkida oli valus. Arst läks ja tuli tagasi veeklaasiga. Nad tõstsid Adamiga mu pead ja kummutasid klaasitäie vett mul kurgust alla. See oli külm, hea. Adam suudles mind laubale, ma arvan. Kõik kohad olid üpriski tuimad. Ta ohkas ja läks koos arstidega minema. Mina jäin magama. Jälle see pimedus.

„Eleanor. Kas sa kuuled mind?“ Mu unne sekkusid ärevil hääled. Kõik pöörlesid mu peas ja karjusid. „Jah,“ vastasin ja tundsin rõõmu, sest rääkimine ei olnudki enam nii raske. 47


„Ma igatsesin sind, mummu,“ nuuksus....ema. „Ema? Oled see sina?“ „Jah, kallis. Mina.“ „Kus sa nii kaua olid?“ Pisarad purskusid tammide tagant välja. „Oh, anna andeks. Mul on palju rääkida. Martin on siin, see Adam ka. Kusjuures pole Adam siit vahepeal lahkunudki. Juba kaks päeva siin istunud ja oodanud,“ jutustas ema läbi nuuksete. „Kust sa juba Adamit tead?“ pärisin imestunult. „Me saime tuttavaks, kui politseinikud meid mõlemaid küsitlesid. Isver, sa vaene laps!“ ohkis ema järsku ülihoolitsevalt. „Tead, sa ilmud alles nüüd välja, kui midagi tõsist minuga juhtunud on. Kus sa siis olid, kui minu süda sinu lahkumise pärast murtud oli? Kus sa siis olid, kui ma Tallinnas hakkama ei saanud ja Martiniga veel võõras olin? Ah? Sa hoorasid igalpool ringi ega teinud väljagi sellest, et sul on laps, kes sind ootab ja vajab,“ pressisin läbi hammaste välja süüdistava minikõne, mu silmist purskusid pisarad, kuid pigem vihast kui kurbusest. „Kullake, mul on palju rääkida!“ anus ema. „Käi perse. Mine ja kutsu Martin, ma tahan teda näha!“ käratasin, kopse läbistamas kurjakuulutav valusööst. Ema lahkus palatist, nina norgus. Läks natuke aega, enne kui Martin tuli. Tal olid käes kirevates toonides lilled ning käevangus hiigelsuur kaisukaru. Sõnagi lausumata tõstis ta lilled vaasi ja viskas mulle kaisukaru näkku. Naersin vaevaliselt ja kallistasin venda õrnalt. „Meil on vaja üks pikem vestlus maha pidada,“ teatas Martin surmtõsiselt. „Jah.“ „Kus sa olid ja miks sa täpsemalt läksid?“ „Ma olin kusagil maakohas, Tallinnast kaugel-kaugel. Sõpradega. Ma läksin, sest Tallinn ajas mind hulluks. Mõtle, kõik need peod ja joomised ja laaberdamised. Need inimesed, kellest mu esimesed Tallinna-sõbrad said, olid joodikud ja narkarid. Aga mul ausalt polnud teisi! Eks ma siis olin nendega ja tegin kõik lollused kaasa. Siis tuli see tüli ja ma ajasin sind Janega tülli. Sa ei kujuta ette, kuidas see mind piinas,“ pajatasin nuttes. „See, et meil Janega tüli oli, pole enam oluline. Jane pole minu jaoks see õige ja me läksime lahku. Ei, ära ütle midagi! Meil olid juba varem probleemid ja tülid. See sinu joomine oli tõesti vale ning sa oleksid pidanud mulle rääkima, et asjad nii on! Ma oleks sind mõnede toredate inimestega tuttavaks saanud teha.“ 48


„Ikkagi! Mina olin üks teie lahkumineku põhjustest! Oh, Martin. Anna andeks.“ „Muidugi annan, õeke. Ma ei taha, et me kaugeks jääksime, eks. Kui haiglast välja saad, teeme midagi lahedat ja leiame koos sulle uued sõbrad.“ Lubadused lubadusteks, aga sõpru ma ei leidnud. Päevad möödusid ning kuu aega pärast õnnetust olin haiglast väljas. Mis õnnetus, vägistamine. Sellest sain alles mitu nädalat hiljem teada, mis kõik tegelikult juhtus. Hull Joonas oli maskeerunud ning mind purjus peaga löönud ja hiljem ka vägistanud. Kohutav oli mõelda. Aga ma suutsin selle teadmisega edasi elada. Martin ja Adam tegid kõik selleks, et mul halbade mõtete jaoks aega poleks. Nad viisid mind loomaaeda, reisisime Martiniga Rootsi, avastasime Eestit ning nautisime elu. Kooliga oli aega. Sinna pidin minema alates oktoobrist. Seni õppisin kodus, sest koolis peeti vajalikuks, et ma juba ette olen valmistatud.

49


Mis siis edasi? Oktoober. Ärkasin väga vara, vist isegi viiest. Oli mu esimene koolipäev, esimene oktoober. Naljakas, eks. Kuu aega hiljem kooli minna. Pakkisin asjad kokku. Seitsme tunni asjad. Matemaatika, inglise keel, saksa keel, bioloogia, füüsika, keemia ja tööõpetus. Töpas hakkasid teised juba tikkima ning mina jäin asjast kõrvale. Eks ma pidin siis hiljem kõik järgi tegema. See polnud muretsemist väärt. Samuti polnud muretsemist väärt ka lõputud kontrolltööd, mida ma järgi pidin vastama. Muretsema pani hoopis see tõsiasi, et Bianca ja Lisann õpivad paralleelklassis. Tõmbasin jalga liibuvad mustad retuusid ning tõmbasin selga valge kootud kampsuni, mille peale oli litritest laotud must rist. Nägin üsna hea välja. Kinnitasin juuksed segamini krunni ning olingi valmis. „Sööma!“ hõikas Martin köögist, ta oli nii armas olnud ja samuti kell viis ärganud, et mind teele saata. Söögiks oli puder, väkk. Sõin pool taldrikutäit, ülejäänud andsin Martinile, kes kõik ohkega sisse vohmis. Jõin paar klaasi mahla ja jätsin Martiniga hüvasti. Ta lehvitas aknal, kui bussipeatusesse lonkisin. Kell sai just pool kaheksa, kui ma kooli jõudsin. Rühkisin pikast trepist üles ning astusin vapralt sisse. Vau. See ei vastanud just mu ootustele. Maja võis küll vana mõisa moodi olla, kuid seest nägi välja nagu peldik. Räämas lagi, murenevad seinad ja eemalt paistsid hallid võretatud garderoobid. Kõik oli seal hallides toonides. Masendav! Leidsin suurema vaevata oma garderoobi üles ja viskasin jope nakki. Esimene tund: teine korrus. Olin majas peaaegu ainuke. Paari õpilast kohtasin ja mõnda õpetajat ka. Inglise keele klassis istus juba üks tüdruk, väga kummaline tüdruk. Kui sisse astusin ja „tere“ ütlesin, ei kergitanud ta kulmugi, vaid vaatas minust mööda tühjusesse. Küsisin, kas võin ta kõrvale istuda. Ta libistas oma helesiniste silmade pilgu üle minu, kuid ei vastanud. Mul jooksid külmavärinad üle selja. Tüdruk oli ebamaiselt kaunis. Võtsin julguse kokku ja istusin. Asjad lauale tõstnud, jäin teda natuke liiga pealetükkivalt vahtima. Need helesinised suured silmad ja vabalt toolile langevad ronkmustad lokid. Ta nägi ühtaegu nii salapärane kui haldjalik välja. Kadedus näris mu hinge. Üsna peagi saabusid ka teised õpilased rüseledes klassi. Tabasin nii mõnegi tibiliku tüdruku ja sportliku kuti. Ühte sümpaatset punapead nägin samuti. „Ou, sa mingi uus siin vä?“ küsis äkki hele hääl mu tagant. Pöörasin end ümber ja noogutasin heledapäisele klassikalisele Eesti tüdrukule. Selline hirmtavaline, kartulikoorekarva juuste ja hallikassiniste silmadega, mille värvi on raske 50


täpselt määratleda. Ta sihtis mind oma igavleva pilguga ja keerutas juukseid ümber sõrme. Üritas seksikas olla, aga polnud. Tüdruk tutvustas end Liisbetina, tema kõrval logeles aga Markus, Liisbeti poiss. Noogutasin viisakalt. „A sina? Mis su nimi on?“ küsiti paremalt. Seal istusid kaks tüdrukut, mõlemad karmid tibid. Üks oli Anethe, teine Mariette. Mõlemad tegelesid iluvõimlemisega ja nägid välja nagu poksijad. Tüdrukute jaoks natuke liiga karmid musklid ja särgi alt välja punnitavad kõhulihased, pealael tikksirge helepruun krunn ja ees mustad prillid. Kaksikud. „Eleanor-Belicia,“ tutvustasin end ebalevalt. „Mida nime!“ hõigati tagant, saatsin hõikujale kurja pilgu ja ta jäi vait. See hõikuja oli kiila peaga poiss, ees kõige rõvedamad prillid, mida näinud olin. Ülejäänud põrnitsesid mind ebalevalt, ega teadnud, kuidas käituda või mida teha. Naeratasin kõigile sõbralikult, hoolimata sosistustest, et ei tea miks ma Marielaga istun. Marielaks nimetatu vaatas mind vahepeal, sellise uuriva pilguga, kuid ei lausunud endiselt sõnakestki. Varsti tuli õpetaja, hunnik ÕS-e käes ja kutsus mind klassi ette end tutvustama. „Noh, tere. Mina olen siis Eleanor-Belicia. Olen 14-aastane, elan Tallinnas ikka ja. Muud väga polegi,“ kogelesin punastades. Issand, milline idiootne jutt! Klassist kostus turtsatusi. Äkki paiskus uks lahti ja sisse tormas BIANCA! Ta lehvitas mulle, näol kõige võikam ilme, ja kadus siis klassist, karjudes, et kurat võtaks neid samasuguseid klasse. Õpetaja seletas piinlikustundega, et Bianca pidavat pidevalt klassiga eksima. Ma noogutasin õpetajale, kes ilmselgelt tundis end segamise pärast halvasti ning ta lubas mul kohale minna. Mariela vaatas mind, JÄLLE. See ajas juba hulluks, pidev vahtimine. Ma tegin tunnis kaasa, nagu tubli tüdrukukene. Kordagi ei vaadanud ma mujale kui oma õpikusse. Kell helises ja järgmine tund oli algamas. Jooksin esimesena klassist välja, et mitte kellegile ette jääda. Järgmine tund oli peaaegu kõrvalklassis. Trügisin sisse ning hõivasin koha tagumises reas. Sisse tormas Mariela, tema kannul Bianca ja üks võõras tüdruk. Nad lükkasid Mariela põrandale ja lõid teda jalaga. „Mida te teete? Jätke ta rahule, lollakad!“ karjatasin paaniliselt. Ma sööstsin Mariela juurde, aitasin ta püsti ja virutasin Biancale kõrvakiilu. Aeg jäi seisma. Kõik peatus hetkeks. Mu ees kangastuvad siiani Bianca maruvihaselt pilkuvad silmad ja punetav nägu. Siis tabas mind mitu korda kõvem kõrvakiil ja ma langesin selili maha. Mariela istus minust väljagi tegemata oma kohale. Ajasin end püsti, silmist pisarad jooksmas. Tõmbasin korraks ninaga ja istusin oma koti juurde.

51


Õpetaja tuli klassi, keegi ei maininudki seda vahejuhtumit. Elasin koolipäeva kuidagi üle. Sööma ma ei läinud, istusin üksi garderoobis ja messisin Martinile, et tahan siit ära. Ta käskis mul rahulik olla ja see päev üle elada. Järgmisel päeval ma kooli ei läinud. Istusin hoopis internetis. Tundsin end väga hästi. Tuju oli hea. Tellisime vennaga pitsa ja sõime. Küsisin igavusest endalt askis küsimusi ja vastasin piltide ning videotega. Lugesin ka Bianca aski. Ta ajas mind kadedaks jutuga oma poisist, kes Soomes elab ja modellitööd teeb. Vastasin enda askis, et minu poiss elab Venemaal ja töötab ka modellina, aga kõrgmoe-ala. See oli muidugi suur-suur vale. Minu viimane poiss oli minust aasta noorem nolk, mitte isegi mainimist väärt. Ja noh, Joonast ma oma poisside alla parem ei lugenuks. Kell oli kaks, kui ma natuke pikutasin. Ärkasin uuesti kell neli ja logisin aski. Mida! Kümme küsimust, ükski polnud minu enda küsitud. Mu südame alt jooksis läbi külm jutt. Keegi tahtis mu poisist pilti, keegi arvas, et ma olen paks, keegi õiendas, et ma täna kooli ei läinud. Kõik need kümme olid vihkamist täis anonüümsed kirjad. Kustutasin kõik ära peale selle ühe, mis ootas minu poisist pilti. Googeldasin vene poiste pilte, kuni leidsin ühe väga kena blondi kuti. Salvestasin pildi arvutisse ja laadisin aski üles, lisades juurde, et see on minu poiss Dimitri. „Vasta“-nuppu klõpsates ohkasin kergendatult. Peagi hakkas jälle küsimusi sadama. Kus poiss elab? Kui vana ta on? Issand, selline kenadus käib sinusuguse krõhvaga? Tatti olete pannud? Süütu? Ja nii edasi. Vastasin kõigile ülbelt, kuni jõudsin küsimuseni, mille oli esitanud ei keegi muu kui Bianca. Ta tahtis teada, kas ma homme kooli tulen. Vastasin jaatavalt, kuigi parema meelega polekski ma enam kunagi kooli läinud. Bianca kirjutas, et ta tahab vabandada. Ma vastasin jälle ülbelt, ok. Oligi käes kolmapäeva hommik. Martin tegi mulle võileibu ja ma sõin poolunes hommikust. Panin selga erekollase pusa ja jalga musta värvi teksad. Juuksed jätsin lahti ning kiirustasingi bussipeatusesse. Jäin esimesse tundi veidi hiljaks. Astusin inglise keele klassi täpselt sel hetkel, kui õpetaja ust hakkas kinni tõmbama. Õpetaja Mets mõõtis mind kurja pilguga ja tippis siis klassi, minust väljagi tegemata. Ainuke vaba koht oli Liisbeti kõrval. Istusin maha, võtsin inglise keele asjad välja ja naeratasin Liisbetile, kes mind uudishimulikult põrnitses. Keset tundi tabas mu lauda paberinutsak, mis kujutas endast kirja. „Kas sa päriselt ka käid mingi Venemaa modelliga vä?“ seisis seal. „Jah.“ Kirjutasin vastu ja lennutasin kirja tagasi klassi tagaotsa, kust see tulnud oli. 52


Midagi ei jäänud üle. Olin enda vales kinni. Kell helises vahetundi ja ma kahmasin koti, et kähku klassiõdede uudishimu käest pääseda, kui mulle meenus peagi algav keka. Riietusruumis polnud küsimustest kindlasti pääsu. Seega valetasin õpetajale, et mul jäid riided maha, kuigi kekakott lebas garderoobipõrandal, kuhu poisid selle visanud olid. „Eks sa siis vastad jooksu hiljem järgi, eks?“ sõnas õpetaja ükskõikselt. „Nojah, millal?“ „Homme peale üheksandat tundi,“ vastas õpetaja. „Nii hilja!?“ „Midagi ei sobi või?“ torises ta. „Kõik on okei.“ Istusin ja vaatasin, kuidas tüdrukud staadioniringe jooksevad. See andis hea võimaluse nende jälgimiseks ning tuvastamiseks. Liisbet tundus olevat päris lahe tüdruk, kuigi, et rikkate vanemate ning firmariietega. Too Mariela paistis päris normaalne. Tema kehalise kasvatuse riided olid tõepoolest liiga õhukesed. Põlvedeni liibuvad rohelised püksid ja rippuv valge õlapaeltega t-särk lehvisid sügistuulte käes, kui tüdruk hingeldades minust möödus. Kehaline lõppes ja kõik seadsid sammud tagasi kooli. Nägin, kuidas Marielat tõugati, kui too esimeste seas kooliuksest sisse proovis astuda. Minus kasvas viha. Kuidas saab keegi nii õel olla? Mariela pole ju kellegile midagi teinud. Isusin vaikselt matemaatika tunnis, Liisbeti kõrval ning tegin tunnis kaasa. Bianca ja mõned tema klassi tüdrukud kuulusid samuti meie matemaatika-rühma. Bianca sosistas pidevalt Lisanniga ja heitis mulle õelaid pilke. Ma näitasin neile keskmist sõrme ja jätkasin tunniga. Mariela naeratas mulle ebalevalt. Esimene naeratus temalt! Asjad hakkasid ilmet võtma, kuigi sündmused polnud veel haripunktigi jõudnud. Peale väsitavat koolipäeva olin teel koju, kui minu tee takistasid räpaka ilmega noorukid. Nende ninamees, suurte lohvakate dressidega blondiin, heitis mulle pooltühja suitsupaki ja küsis igavlevalt: „Tahad?“ Ma kohmetusin, kuid ometi libistasin pakist otse taskusse neli sigaretti. Tüdruk naeratas ülbelt ja teatas siis: „Tahaksid igapäev suitsu, odavalt? Juua ka? Kanepit ka?“ „Kanepit küll mitte. Muud tahaks ikka,“ vastasin veelgi ebalevalt, mu käed värisesid meeletult, kui suitsu ette panin. „Ilmselt sa tahad teada ka, kuidas saad? Vaata, plika. Meie oleme Adami sõbrad, ja ta käskis meil sinu eest hoolt kanda. Seega, me varustame sind suitsu, joogi ja kanepiga igal jumala

53


päeval kell viis, Viru keskuse juures. Maksad iga korra eest viis eurot ja asi klaas. Probleem njetu. Said aru?“ sosistas tüdruk mulle lähemale kummardudes. „S-sain. Aga tänane on tasuta?“ suutsin vaevu kokkusurutud hammaste vahelt pigistada. „Muidugi, tohman,“ ühmas üks kuttidest, kes eemal seisis. Tüdruk ulatas mulle kilekoti ja nad jooksid minema, nagu oleks ma neid just tappa ähvardanud. Külmad judinad jooksid mööda mu selgroogu üles, kui Lasnamäele sõitsin, et oma varud tühjendada. Valisin välja ühe lagunenud garaaži, millel ei ust ega akent polnud ning mis päris mahajäätud koht paistis olevat. Kallasin kilekoti sisu põrandale ning ahhetasin valjuhäälselt. Neli Somersbyd, üks Gin, pakk Bondi suitsu ning pisike kilekotike roheliste tükkidega. Seda kõike viie euro eest! Panin ühe oma varusuitsudest põlema ja istusin klaasikildudega kaunistatud põrandale. Minus tärkas ma-olen-tubli-laps-sündroom, mis meenutas mulle lubadust Martinile, et käitun edaspidi hästi ja ei joo ega suitseta enne selleks ettenähtud vanust. Peale esimest Somersbyd see sündroom haihtus ning mul hakkas päris lõbus. Mind jahmatas hõige pimedas koridoris ja paari kuti tulek, kuid kui ka nemad viinapudelid ja suitsud välja võlusid, muutus olukord jälle lõbusaks. Dimitri ja Marek, vot sellised olid kuttide nimed.

54


Ameerika mäed, suunaga alla. Ma läksin omadega allamäge. Hakkasin uuesti jooma ja suitsetama. Jätsin unarusse Mariela ja tema kiusajad ning üleüldiselt ei käinud enam koolis, sest see ei omanud minu jaoks enam tähtsust. Kuna kooli juhtkond leidis mu hea õpilase olevat, ei teatanud nad sellest ka Martinile, ega emale, kes oma elukohta vahetas ning Soome kolis. Veetsin päevad Lasnamäel, Marki ja Dimitriga pidutsedes ühes pisitillukeses korteris koos ülejäänud kahekümne purjus noorega. Sain palju venelastest maniakke, kelle poole muredega pöörduda ning mind varustati aina rohkem ja rohkem suitsude ja joogiga. Martin jättis mulle selle vabaduse, et sain peaaegu iga öö kusagil „sõbranna“ juures ööbida, kuid selle asemel jõin end õhtul pildituks ning magasin hommikul kaineks ja hulkusin siis kuni järjekordse joominguni linnas. Selline uimane eluvärk mul oli, ja ma olin liiga tihti uimastite mõju all, et seda muuta. Vedelesin tihtipeale Dimitri voodil (mitte mu Venemaa modell, vaid üpriski igav narkootikumidest sõltuvuses olev ja vabal ajal ainult magav kutt) ja ajasin juttu igasuguste võõrastega, kes mulle natukenegi tegevust pakkusid. Toitusin kanepist, suitsust või haledates kurgileibadest, mida Marek kokku vohmis ning jõin ainult alokoholi. Mu magu lõi tuld! Ühel päeval, ilusal päeval, kui toimus Mareki sünnipäev, jäid mu päevad ära. Nojah, sellise elu peal ei saagi ju rutiinseid päevi olla, mõtlesin entusiastlikult. Aga kui päevad ka järgmisel kuul ära jäid, otsustasin arstile pöörduda. Käisin kodus, olin seal lausa kaks päeva. Selle aja jooksul ei rääkinud ma kordagi Martiniga pikemalt, nii suur oli minu häbi. Esmaspäeva hommikul, kell seitse, panin selga tavalised kooliriided ning valetasin jälle vennale, et lähen kooli. Tegelikult läksin günekoloogi juurde. Tee haiglasse kulges teosammul ja ma hakkasin endas juba kahtlema, et üldse tulnud olin. Õnneks tegin selle ära ja astusin vapralt günekoloogi kabinetti. See pooltund seal kabinetis muutis mu elu täielikult. Ma olin rase. Juba teist kuud. Mu süda jättis lööke vahele, kui arst sellest teatas. Ta vahtis mind surmtõsiselt, mina aga pigistasin käsi kramplikult rusikasse. „Kas lapsega on kõik korras?“ ähkisin hingetult. „Praegu küll, kuid näha on, et te peate oma toitumist ja elustiili korralikult muutma,“ teatas arst kerge naeratusvirvega näol. Ma noogutasin ja nõustusin kõigega, mida ta ütles. Koju jalutasin läbi udu, oma viis kilomeetirt, jala, vihma käes. Ma tegin ära terve paki suitsu ja jõin peale paljast viina. Laps, mis laps? KELLE LAPS?

55


Martin istus köögis ja segas kohvi, kui ma sisse sadasin. Ta kargas püsti, ehmunud nägu peas. Kell oli alles üksteist, mina poleks pidanud nii vara tulema. Martin muretses ilmselt, kas arst saatis mind haiguse tõttu koju, või juhtus midagi nii kohutavat, et ma vehkat tegin. Ma langesin põlvili, lihtsalt, Martini ette. Ja purskasin karjudes nutma. Ma nutsin ja nutsin ja nutsin. Ma ei märganudki, kuidas Martin mind oma voodisse tassis ja mind tekiga kattis. Ta tegi teed ning kraadis, midagi ei aidanud. Ma nutsin kella üheni, siis jäin vait ja põrnitsesin Martinit äkilise vihaga. „Mis on, õeke? Mis on, sa võid rääkida!“ nõudis vend hämmeldunult. „Mina, Eleanor-Belicia, olen ametlikult rase,“ laususin lausa hämmastava rahuga, kindla tooniga. „Mida? Oota. Mida?“ ei jõudnud vennakesele uudis kohe kohalegi. „Kuulsid ju küll! Ma olen rase mis rase, teist kuud juba,“ alustasin oma juttu. Rääkisin Martinile kõigest, mida teadsin. Joomistest, puudumistest koolis, uutest sõpradest ja üldse kõigest. Ta tuli mu kõrvale voodisse ning ohkas tükk aega sügavalt ning mina ei julgenud teda segada. Hommik saabus ja Martin kamandas mu halastamatult kooli, andes kaasa vabanduskirja, et ma olevat raskes kopsupõletikus olnud ja seepärast ka puudunud. Pidin selle klassijuhatajale viima. Koolis oli alguses päris rahulik, keegi ei teinud minust välja. Mõned „tsaud“ ja „tagasi koolis“ lausekatkendid minu peas küll kumisesid, kuid ei midagi enamat. Esimene tund oli kehaline kasvatus. Sain näitemängule kohaselt ka sealt vabastuse, samal põhjusel, milleks oli kopsupõletik. Istusin riietusruumis ja ootasin, et kellegiga minu klassist koos välja minna, kui sisenes Mariela. Riietusruumis jäi väga vaikseks. Kuulda oli vaid hingeldamist ja riiete sahinat. Mariela silm oli sinine ning huul lõhki. Ta istus rahulikult maha ja võttis püksid jalast. Mariela aluspüksid olid helesinised ning augulised. Imelik asi, mida märgata, jah? Aga mina märkasin. Ta kandis kollakat rinnahoidjat, mis enne oli olnud valge ja puhas. Ma naeratasin, ta ei vaadanud mu poolegi. „Hei, Mariela. Läksid jälle musiga kaklema vä?“ parastas Bianca, kes samal ajal oma klassi tüdrukutega riietusruumi sadas. Mariela ei vastanud, vaid vahetas riideid edasi. Bianca astus ähvardavalt minu ja Mariela vahele ja lõi käed puusa. „Ja no näete, vana paadunud litsist joodik ka kooli jõudnud?“ teeskles Bianca imestust. „Ilmselt oled praegugi mõne tundmatu aine laksu all?“ lisas Lisann õelalt. 56


„Ei, ma olen täiesti kaine,“ vastasin üpriski lollilt. Nad irvitasid ning vahetasid teiste tüdrukutega „mõistvaid“ pilke. Mariela sai riided vahetatud ning lippas ukse poole. Lisann takistas tal tee. See oli esimene kord, kui ma Lisanni tegutsemas nägin. Tema oli tavaliselt Bianca backround. „Kuhu minek? Vaja enne kekaõpsiga kerge kähkukas teha vä?“ rõkkas ta naerda. „Huvitavad mõtted sul. Omadest kogemustest?“ kähvasin endale võõra häälega, mis tuli kusagilt kurgupõhjast. „Nonii. Tundub, et hall libuke sekkub asjasse. Kas tead, see ei puutu sinusse! Hoia oma pauk koos, kui just suhu pole vaja võtta, ja tõmba minema siit,“ sisistas Bianca, nagu maduuss. Ma keerasin end vihurina ringi ja virutasin Biancale kõige võimsama kõrvakiilu, mida ma löönud olen. Tüdruk paiskus põrandale maha, kuid ajas end kohe jälle püsti, et mul juustest kinni sasida. Bianca nautis minu abitust ja virutas mu peadpidi vastu seina. Õnneks sain pea kokkupuudet seinaga pehmendada käte abil, parem käsi sai päris korraliku verevalumi. „Värdjakari olete, ma ütlen!“ röökisin vihast vahutades. Oleksin Bianca surnuks peksnud, kui õpetaja tüdurkuid tundi poleks kutsuma tulnud. Ta pistis meesõpetajale kohaselt ainult käe uksevahelt sisse ja viipas meid riietusruumist välja. Tõmbasin jope peale, võtsin pingilt vabastuse ning järgnesin surmvaiksetele tüdrukutele, kes hetk enne kaklust veel nii energilised ja klatši täis olid. Ulatasin õpetajale käigupealt oma tõendi, mille ta ükskõikselt vastu võttis. Järsku kukkusid Lisann, Bianca ja meie klassi Liisbet eemal kihistama. Nad heitsid õpetajale pilke ja muudkui käisid tüdurku juurest tüdruku juurde, sosistades igaühele midagi kõrva. Nojah, Mariela jäeti jällegi välja. „Tüdrukud, pargiringile! Aga sinuga tahan ma rääkida, Eleanor,“ sõnas õpetaja rangelt. „Jaah?“ venitasin hirmunult. „Mis see tõend tähendama peaks?“ päris õpetaja. „Mis mõttes?“ karjatasin närviliselt ja haarasin õpetajalt tõendi. „Palun vabastada Eleanor kehalise kasvatuse tunnist, sest ta peab käima eemal süstimas ning magama paari mehega, seega ei saa Eleanor-Belicia tunnis osaleda.“ Martin „See on vale! Need kuradi libud! Bianca ja Lisann tegid seda!“ röögatasin ma õhku ahmides. Õpetaja käratas vastu: „Vali sõnu, noor daam! Ma saan aru, et tahtsid nalja teha, aga nali polnud naljakas. Nüüd ajad teiste süüks ka. Häbi pole või? Sellised sõnad pole õpilasele 57


kohased. Ma nõuan hiljemalt järgmiseks kehalise kasvatuse tunniks vabandust sinu eestkostja või vanemate allkirjaga.“ „Aga see polnud mina. Need olid Bianca ja Lisann. Ja kui teada tahate, siis nad ründasid mind ka! Lõid vastu seina, peaga,“ lobisesin vihasööstu ajel kõik välja. „Mida? Kas see vastab tõele?“ ehmus õpetaja nüüd sootuks ära. Enne kui ma takistada jõudsin, peatas õpetaja kõik tüdrukud poole jooksu pealt ja küsis, mida asjast teatakse. Pisarad voolasid mööda mu külmunud põski alla. Kogu klassi tüdurkud tunnistasid ühes paralleelklassi tüdrukutega, et midagi säärast pole küll juhtunud. Õpetaja vaatas mulle hukkamõistvalt otsa. Kehitasin õlgu ja marssisin minema. Õpetaja jooksis mulle järgi, kuid mind ei huvitanud. Pistsin nuttes plehku. Jooksin lähimasse bussipeatusse ning istusin liinibussile, mis viis Lasnamäele. Nutsin kogu tee. Dimitri oli kodus, jumal tänatud. Nutsime koos, sest Dimitri oli üks nendest kuttidest, kes koguaeg emotsionaalsed on, ja võtsime pitsi viina. Tegime paar suitsu ja siis otsustas Dimitri, et ma pean tagasi kooli minema. Koolis algas just eelviimane tund, eesti keel. Istusin üksi esimesse pinki. Keegi ei vahetanud minuga sõnakestki. Klassi astus Mariela, nina püsti. Ilmselt arvas ta, et me oleme temaga kiusatava rollid vahetanud. Mariela teele seisis Joonas, meie klassi üks edevamaid ja ülbemaid poisse. „Mida sa teed omast arust?“ küsis Joonas näilise viisakusega. „Lähen klassi, oma kohale,“ vastas Mariela argliku piiksatusega. „Aga vat ei lähe. Vat lähed kuuendasse b klassi, istud Martti kõrvale ja oled vakka. Said aru?“ kamandas Joonas, üle klassi kaikus naerulaine. „Ei,“ kostis Mariela. „Mida? Ma ei kuulnud? Kas koolimajas on hiired või?“ nöökas klassi astunud Bianca. „Ei!“ kordas Mariela natuke valjemini. „Või nii,“ ümises Joonas ja hakkas ära jalutama. Järsult pööras ta end ümber, paisates äkilise liigutusega Mariela pikali maha. Bianca surus oma kontsa tüdruku sääremarjale ning seisis tükk aega ühe jala peal. Mariela vigises, kuni end lahti rabeleda suutis, ja põgenes siis, jättes oma koti maha. Bianca haaras koti ja viskas selle pürgitünni. Ma kahetsesin julmalt, et ma nii arg olin ja ei sekkunud. Miks? Olin ikka loll küll. Sekkumine, see muudaks kõike. Saaksin endale veel mõned kambajõmmid ja koos astuksime kiusajatele vastu. Midagi oleks see igal juhul aidanud.

58


Kooli lõppedes kiirustasin esimesena minema. Lonkisin parasjagu mööda teed bussipeatuse poole, kui keegi mu jopest kinni krahmas. See oli Mariela! „Mis on?“ küsisin ehmatusest kurja häälega. „Ma tahan, et sa mind aitad. Palun, ma ei suuda enam. Ma ei suuda. Mida ma tegema pean? Aita mind! Aita mul koolis käia ja elada. Aita,“ anus Mariela, põlved kergelt kõverdatud ja käed palveasendis. „Mariela! Hakka neile vastu. Mul on endalgi muresid, nägid täna? Nägid. Ja miks sa mind siis ei aidanud? Mina korduvalt kaitsen sind. Saad ise ka hakkama. Hakka vastu, löö, mis iganes,“ ohkasin tülpinult, pöörasin selja ja läksin. Koolis ei käinud ma terve järgneva nädala. Lapsega olid lood halvad. Sõitsime korduvalt Martiniga haiglasse kontrolli ning veetsin haiglas järjest isegi kolm päeva. Nii möödusid kaks pikka kuud. Tuli välja, et minu tulevasel tütrel võib esineda teatud sorti liikumispuudeid, kõik minu joomiste ja suitsetamiste pärast. Martin ohkas muudkui ja kirus neid Lasnamäekaid. Ma vaidlesin vastu, et pole neil häda midagi, kuid sisimas mõistsin venda täielikult. Ma olin käitunud kui viimane pubekas. Loll teismeline, kes oma elu ise raskeks teeb. Öeldakse, et minevik on minevik, ja sellele enam ei mõelda. Aga mina. Mina elan oma minevikus.

59


Proovida ju võib Oli esmaspäev. Päev, mil ma pidin uuesti kooli minema. Ma ei oodanud seda sugugi. Pigem kartsin. Istusin esimeses tunnis üksi, teises ka. Kolmandasse tundi tuli ka Mariela, keda puudjaks olin pidanud. Ta istus julgelt minu kõrvale ja võttis asjad välja. Naeratasin talle, ta küsis, kuidas mul läheb. Ma vastasin, et hästi. Mariela oli muutunud. Teistsugune. Tundus kuidagi julgem või enesekindlam. See avaldas muljet. Veetsime terve päeva koos. Käisime koos söömas ja istusime vahetundide ajal õues, trepil. Mariela muutus mulle selle päevaga sümpaatseks tüdrukuks. Temaga sain hästi rääkida ja arutada. Suutsin talle isegi oma raseduse välja lobiseda, mille üle Mariela muidugi rõõmustas ja kinnitas, et minust saab hea ema, eriti, kui mul too vend abiks on. Mariela naeris palju ja lõi naerdes pea kuklasse. Ta oli nii ebainimlikult kaunis. Veetsime terve nädala nii koos. Hakkasime koos ka kooli tulema, kuigi tema elas eemal Meriväljal. Saime suhteliselt kooli ees kokku ning astusime koos päevale vastu. Bianca ja Lisann ei tülitanud enam, samuti minu kunagised diilerid, keda pidevalt õhtuti tänaval jalutades pelgasin. Mariela usaldas mulle ühe suurima saladuse. Tema isa oli ammu surnud, ja hull ema kujutas ette, et isa elab veel nendega. Mul oli tüdrukust ja tema emast nii kahju! Vaene naine elas minevikus, nagu mina. Ta elas kujutletava mehega kujutletavat elu. Päris kõhe. Tundsin end üle pika aja hästi. Valesti tegin, väga valesti. Esmaspäev. Mariela puudus koolist. Teisipäev. Mariela puudus koolist. Kolmapäev. Mariela puudus koolist. Neljapäev. Mariela puudus koolist. Reede. Mariela puudus koolist. Nädalavahetus. Mariela ei vastanud telefonile. Esmaspäev: Õpetaja astus klassi ja sulges kõik aknad ning ukse. Ta tõmbas rulood ette ja astus klassi ette. Õpetaja süütas aegluubis kaks sünkmusta küünalt ja kustutas kõik tuled. Istusime hirmunut oma pinkides ja vaatasime lummatult, kuidas õpetaja küünlad kummasegi kätte võtab ja meile kordamööda otsa vaatab. „Meie hulgast on lahkunud Mariela. Ta sooritas enesetapu, hüppas rongi ette. Mariela oli sarnaseid asju üritanud juba neli korda, üleeelmisel nädalal, peaaegu igal tööpäeval. Ta sõi tablette, üritas end puua, lõikus ja jõi suures koguses piiritust. Aga ta jäi ellu, neil kordadel. 60


Mariela oli väga vapper tüdruk. Ma ei hakka süüdistama, ei. Ma olen käinud juba kõigis paralleelklassides sama juttu rääkimas. Lihtsalt mainides, et Mariela kannatas koolivägivalla all. Teda ju kiusati. Või soovib keegi eitada? Ei soovi? Okei. Mariela kannatas, piinles. Aga teie kõik, absoluutselt kõik, ei pakkunud oma abi, ega proovinud midagi muuta. Nagu näete, sõnad võivad tappa, haiget tegemine samuti. Te vahest arvate, et ütlete mida tahate, tagajärjed pole tähtsad? Mida te tunnete nüüd, kui tagajärjed on silmnähtavad, kuuldavad? Mida tunnete te nüüd, kui saate end lugeda ühe noore neiu surma eest vastutavaks? Ma palun, anun teid, lõpetage hoolimatu sõnade loopimine. Ma kahetsen elu lõpuni, et ma midagi ette ei võtnud, kui aeg oli,“ õpetaja pigistas viimased sõnad välja läbi pisarate. Mina ei suutnud enam. Ma jooksin nuttes klassist välja. Jooksin minema. Kaugele. Jooksin mere äärde, üksi. Kõik, kõik oli läbi. Ma ei tahtnud enam elada. Seadsin sammud sillale, lähedal. Seisin silla äärele, sulgesin silmad. Lasin tuulel end kanda.

61


Teine osa

62


Uh. Valgus. See pimestas mind. Tajusin ebamääraselt, et minu käed pigistavad midagi pehmet. Kellegi teise käsi? Püüdsin ringi vaadata, kuid pea käis ringi ja ajas iiveldama. „Astu tahapoole! Palun!“ hüüti, kuid mu kõrvad kumisesid ja pea käis veel rohkem ringi. Lõhnas imelikult. Bensiini, muskuse ja kirsside järele. Koperdasin tagasi, jalad täis tuld. Ma seisin sillal ja vaatasin tõtt hiiglasuure rahvasummaga. Seal seisis isegi üks kaameramees. Mu kätest hoidis kramplikult kinni mulle täiesti võõras noormees. Ah sealt see muskuselõhn siis tuligi! Ähmaselt meenus midagi plaanist sillalt alla hüpata ning ma ahmisin õhku. Kas ma olingi hüpanud või mis? Olin ma surnud? „On sinuga kõik korras?“ päris noormees, nagu mõnes seebiooperis. Ma kehitasin õlgu. Vesi kohises kõrvulukustavalt, inimesed ootasid, et midagi dramaatilist juhtuks. „Mis siin juhtus?“ taipasin midagi kosta. Mu hääl kõlas nagu vanast grammofonist. „Ma arvan, et parem on siit ära minna. Liiga palju pealtvaatajaid. Soovid kuhugi kohvikusse minna ja maha istuda?“ pakkus noormees naeratades. Ma kehitasin õlgu, jälle. Järgnesin ebalevalt poisile, kes sammu kiirendades sillalt minema jalutas. Meid saatsid kümned kahtlustavad pilgud. Tegin oma margi väga avalikult täis. Aga see polnudki asi, mille pärast kõige rohkem muretsesin. Selleks oli Mariela. Tema oli see, kellel enesetapp vägagi hästi õnnestus ning minu elutahtele kriipsu peale tõmbas. Lisaks veel Bianca ja tema jüngrikari. Ma ei suutnud mõeldagi, kuidas oma nägu veel koolis näidata. Mitte mingil juhul! Minu elupäästja viis mind mulle täiesti võõrasse restorani. Ta aitas mul lauda istuda ja tellis mulle kanaprae. Nagu mul isu oleks. Sonkisin oma kartuleid, kuni poiss mu taldriku enda ette tõmbas ja ise sööma hakkas. „Vabandust, aga ma olen täiesti näljane. Kuni ma söön, võid sa rääkida, mida kuradit sa seal sillal tegid,“ lausus ta. Olukord oli nii absurdne. Ma ei suutnud midagi öelda või teha. Igal tavalisel juhul oleksin kuti perse saatnud ja koju kõmpinud, kuid ta oli ilmselt mu elu päästnud ning koju ei suutnud ma ka veel minna. „Sa ei saanud aru või? Üritasin enesetappu teha,“ vastasin ausalt. Poiss kergitas kulmu: „Või nii. Miks siis?“ „Kas sa oled psühholoogiks hakanud?“ nähvasin. „Ou, rahu. Räägid nagu teaksid mind juba ammu. Alustaks äkki otsast? Mina olen Rein, elan Tallinnas, juhtusin mööda minema, kui sa alla hakkasid hüppama. Sain su käest viimasel

63


hetkel kinni, rippusid seal juba. Päästsin su elu ja tõin sööma pealekauba. Üks aitäh oleks piisav.“ „Aitäh, jumal küll!“ „Juba parem. Võid minna, kui minuga suhelda ei taha. Aga kui midagi vaja, siis mu nimi on Rein ja elan Lasnamäel. Seal teab mind igaüks. Leiad, kui tahad,“ porises Rein ja süvenes oma taldrikusse. Ma tõusin, panin jope tagasi selga ja lahkusin. Restoranist välja astudes lõi kõik klaariks. Mu mõtted peatusid hetkeks ning ma tundsin end muretu lapsena. Sain aega vaadata kõiki neid härmatanud lehti ja raagus puid. Elevil lapsi, kes üksikutes lumelaikudes istusid ja mängisid. Kui tihti meil üldse selliste pealtnäha tühiste asjade jaoks aega on? Peatusin, et jälgida pisikest varblast, kes teelt leivaraasukesi nokkis. Tema sabasuled olid ronkmustasd ning suled kõhu all helelillad. Linnukese kõht oli punnis, nagu nälgival lapsel, kuid tema puhul tundus see pigem suurtest kõhutäitest tulenevat. Tuvi lendas minema, kui teda silitada üritasin ning ma pidin oma koduteed jätkama. Tuul vihises ning lehed paiskusid plagisedes mulle näkku. Ma naersin ja vehkisin lehed kätega eemale. Tuul sasis mu juukseid ja lennutas need mulle suhu. Puhusin juuksed taas lendu ja naeratasin. Tundsin end kergelt. Kaalutult. Vabana. Ma ei sõitnud koju bussiga vaid sörkisin mööda kõrvalteid. Päike säras ja mina naeratasin. Kõik oli teistmoodi. Teine dimensioon. Kodus polnud imelikul kombel veel kedagi. Martin oli veel tööl. Tegin võileiba ja istusin arvutiga kööki. Logisin sisse ask.fm-i ja facebooki. Kõik varises kokku. Päike näis kustuvat ja minu naeratus kustus päriselt. „Kas te tegite Marielaga koos enesetapu vä?“ „Mariela suri ja sina kohe ka või?“ „Mis sul Bianksi vastu on?!“ „Koolist jooksid lampi minema ju. Mis viga hakkas, ah?“ „Täis debiilik!!!“ Sarnaseid kirju leidus ka Facebookis. Biancalt, Lisannilt, isegi Kristelilt üks. Viskasin arvuti oma voodile ja jooksin vannituppa. Viskusin nuuksudes karedale vaibale ning pigistasin selle narmaid. Miks Mariela? Miks mitte mina? Miks mitte Bianca?! Nuuksusin ja kriipisin küüntega külma põrandat. Ma ei tea, kaua ma seal niimoodi nutsin, kuid ühel hetkel kuulsin, kuidas välisuks avanes ja Martin kolinal sisse sadas. „Ellu?“ hõikas ta, ma ei vastanud.

64


Võtsin riidest lahti ja lasin vannivee jooksma. Martin pidi järeldama, et tahan rahu. Sain just vanni istutud, kui vannitoa uks paotus ja vend nina sisse pistis. „Kuule, suht erakorraline värk. Võin sisse tulla? Ma ei vaata, ära põe!“ lubas ta pühalikult. „Jaa-jaa, kobi sisse. Istu sinna eemale,“ vastasin naerdes, ma üritasin õnnelik näida. Martin istuski ja pani käed silmade ette. Ma naersin, kui Martin ühe käega silmi kattes oma pükse üritas kergitada. „Noh, mis mureks oli?“ pärisin. „Tead. Ema tuleb varsti siia,“ teatas Martin ohates. „Mida? Miks?“ hüüatasin ehmunult. „No ta kuulis ka sellest Marielast ja nägi sinu enesetapukatset uudistes ja,“ alustas vennas. „UUDISTES? Mida põrgut!?“ karjatasin paaniliselt rätiku järele haarates. Võisin au anda Martinile, kes vapralt käsi silmade ees hoidis ja ootas, kuni tema kõrvalt maast rätiku võtsin ning end sellesse mässisin. „Ma pean nägema!“ karjusin elutuppa joostes. Istusin teleka ette ja plõksisin heli põhja. Pilt virvendas mu ees. Selgelt nähtavad näod, nende hulgas minu paanikas silmad ja vehkivad käed. Reinu enesekindel naeratus ning põrnitsevad vanamutid. Ma kahvatasin, nähes end eelnevalt üle silla ääre rippumas, Reinu käed ümber mu piha põimitud. Ja ema nägi sellist vaatepilti? Taevas hoidku! Viskasin puldi nurka ning tormasin oma tuppa. Riided vaja vahetada ja normaalne välja näha, kui ema kontrollima tuleb. Martin askeldas juba köögis, kattis lauda. Panin selga beeži toakleidi ja valged karvased sokid. Juustega polnud midagi ette võtta, need olid lootusetult pusas. „Martin!“ hõikasin. „Noh?“ „Tule appi.“ Martin tuli, kuid ka tema ei suutnud mu juukseid pusast lahti kammida. Ta pakkus, et võiksime need üldse maha lõigata. Ma ei mõelnud hetkegi. Ulatasin vennale käärid ja katsin põranda vanade ajalehtedega. Üle mu keha valgus külm hirm, kui mu kaunid juuksed maha lendlesid ja ajalehed aegamööda erinevas pikkuses juuksepahmastega kattusid. „Aitab ka!“ Martin tõi esikust peegli. Ma nägin välja...veider. Ei tundnud end äragi. Heledad juuksed ulatusid nüüd vaid lõuani ja turritasid siia-sinna. Kammisin need sirgu ning koristasin juuksejäänused põrandalt. Tundsin end hoopis teise inimesena. Samal hetkel kõlas koputus. Martin tormas avama ja mina kandsin kiiruga veel huuleläiget peale. „Jah, tsau. Me ei oodanud teid eriti aga pole vahet. Jah, ema. Astuge sisse!“ tervitas Martin. 65


Teid? Mitu inimest? Piilusin oma toast koridori ja pidin rabanduse saama. Ema seisis seal, seljas ülimalt seksikas tumepunane liibuv kleit, jalas vähemalt 10cm kontsaga mustad kingad ning näol silmapaistev meik. Lisaks veel geelküüned ja kunstripsmed. Mida!? Tema kõrval seisis mees, kes näis olevat hoopis teisest maailmast. Mehe juuksed olid sassis ja ta hoidis käsi matslikult oma kulunud teksade taskus. Seljas oli tal tumesinine lotendav särk. Ema ja tolle mehe vahel peitis end kiitsakas poisijõnglane. Umbes seitsmene ehk? Ta oli kirjeldamatult armas. Kiitsakat keha katsid tumesinised teksad ja valge särk, poiss piidles mind oma helesiniste kahtlustavate silmadega ning sättis ühe käega blondi lokipahmakat. „Tere,“ taipas ema viimaks lausuda, kui juba tükk aega esikus seisin ja neid vahtisin. „Tere jah,“ vastasin üleolevalt muiates. „Ellu,“ manitses Martin, nähes, et pinge kasvab. Sättisime end kööki sööma. Olin venna üle väga uhke. Ta ostis poest viineripirukaid ja mahla ning kattis laua väga viisakalt, lisades kõige tipuks veel lillekimbu. Ema näis rahulolev. Ta istus oma kaaslase kõrvale, jättes pisipoisi üksi seisma ja kurblikult ringi vahtima. „Näe, istu sinna,“ sosistasin poisikesele, kes mu näitamise peale ettevaatlikult toolile ronis. „Noh, peaks vist tutvustama,“ arvas ema ja naeratas mulle lipitsevalt. „Lase aga tulla,“ nähvasin vaikselt, et väike laps ei kuuleks. Ema kehitas õlgu. „See on mu uus abikaasa, Toomas ja see tema ning nüüd ka minu poeg, Tom. Toomasel on veel üks laps eelmisest abielust, kuid too keeldus meiega siia kaasa tulemast.“ „Pole ka ime, et ta keeldus,“ porisesin endamisi. „Nüüd aitab, tüdruk! Hoia piiri!“ hüüatas ema dramaatiliselt silmi pungitades. „Mis kuradi piiri? Ise tulite siia laiama, oma uue perega ja puha. Kas sellele poleks siis vaja mõelda, et mul on praegu raske, nagu ise ilmselt uudistest nägite!?“ karjatasin püsti hüpates. Ema langetas pea kätele ning puhkes nutma. Hale! Tol hetkel oli mul kõigist kõrini. Tormasin toast välja, võtmata isegi jopet või telefoni. Sain vaevu saapad jalga ja juba jooksin mööda tänavat minema. Õues oli külm, nii külm, et vaid korraks peatudes raputasid külmavärinad keha. Võdisedes astusin sisse kortermajasse, mis tundus pelgupaika pakkuvat. Selle uksed olid avatud ning lausa kutsusid sooja. Koridoris kükitasid veel kaks poissi, kes nägid täitsa kodutute moodi välja. Nad tõmbasid üsna ükskõikselt kanepit ja vahtisid laisalt ringi. Miks keegi neid ära ei ajanud? Niimoodi keset ilmselt võõrast koridori istuda ning peale teha? Mis see olgu! „Soovid ka, preili?“ pudistas üks ja teine naeris kuulekalt. 66


„Anna, kui tahad,“ ühmasin. Tüüp ulatas ja ma tõmbasin sügava sõõmu. Hakkasin peaaegu kohe köhima ning vajusin põrandale kooku. Poisid irvitasid ja vahetasid omavahel, jättes mind paariks ringiks mängust välja. Teist sõõmu võttes ma enam ei köhinud, hoidsin suitsu sees ja hingasin mõne sekundi mööduses aeglaselt välja. Poisid tutvustasid end kui Kauri ja Märti. Mõlemad elasid tegelikult Lasnamäel, kuid ootasid siin koridoris ühte sõpra. Kui küsisin, millal ta tuleb, kehitasid poisid õlgu ja vastasid, et siis kui tuleb. Pilt keerles juba üsna korralikult ja tekkis tuju nalja teha. Viskasime end Kauriga pikali ja mängisime sebra, kust Märt üle pidi kõndima. Tekitasime oma kilkamise ja naeruga parajalt kära ning lõpuks kostis trepilt tümpsuvaid samme. Meie sekka ilmus keskealine naine. Ta hoidis kahe käega hommikumantli hõlmu koos ning vahtis meid oma tugevalt meigitud punnsilmadega. „Mida te teete siin!? Ma helistan politseisse!“ kriiskas ta nii, et terve trepikoda kuuleks. „Mida TEIE siin teete, proua?“ vastas Märt ülbelt. „Aitab kah juba! Ma helistan nüüd politseisse, kui te siit kümne sekundi jooksul kadunud pole,“ teatas naine maruvihaselt. „Üks, kaks, kolm,“ lugesin naerdes ja veeretasin end ukse poole. Märt ja Kauri järgnesid mulle karjudes ning lehvitasid naisele totakalt. „Kuule, oli see ikka puhas kanep?“ küsisin kolletunud murujäänustel lebades. „Mitte päris,“ vastas Märt ning tegi kukerpalli. Ma sain paugupealt selgeks. Ajasin end jalule ning surusin Kauri nurka. Mis see oli? Kauri ütles, et ei tea, sai sõbralt. Ma karjusin nende peale ning kakerdasin siis kodu poole. Lund sadas ning mul oli nii-nii külm. Lisasin sammu ja kukkusin pidevalt pikali. Tasakaalu polnud ollagi. Suutsin end lõpuks koju vedada ja avastasin, et uks on lukus. „Tee lahti, lollakas!“ üürgasin Martinile, kes ilmselt oma soojas voodis pikutas. Veidi aja pärast klõpsas lukk lahti ning ma sadasin sõimusõnade saatel sisse. Viskasin saapad nurka ja jooksin oma tuppa. Martin jäi esikusse tuimalt seisma ning mulle järele vaatama. Mässisin end kahte kampsunisse ning suletekki, mis seni kapis konutanud oli. Heitsin voodisse, püüdes end veel sügavamale kookonisse vingerdada. Martin koputas korra uksele, kuid pidas siis paremaks mind rahule jätta. Pea valutas nii kõvasti...

67


Aeg minna Ärkasin kohutava enesetundega. Mu pea valutas veel rohkem ning jalad ei kandnud. Kisasin venda, kuid hääl oli ära ja kisamine kõlas rohkem pininana. Martin saabus mu tuppa täpselt pool tundi peale mu ärkamist. Ta vangutas vaid pead ja naasis kraadiklaasi, kuuma tee ning meepotiga. „See olgu sulle õpetuseks. Kui ära jooksed, siis vähemalt ilmale vastavas riietuses,“ lausus Martin targalt ning aitas mu istuma. „Mida ema tahtis?“ piuksatasin hädiselt nina luristades. „Ah, sellest ma rääkida tahangi. Kuna sul häält pole, ei saa sa kisa ju tõsta,“ naeris Martin. „Pole naljakas!“ ahastasin. „Okei, ei ole. Vaata, Eleanor. Ta on ju meie ema. Rohkem vist sinu oma. Ta tahab sinu eest hoolitseda ja sind armastada, aga sa ei lase. Peaksid laskma. Igatahes tahab ema sind endaga viia. Oma uude koju. Kuressaarde. Ema elab seal oma uue mehe ja kahe pojaga. Nad kõik ootavad sind väga ning on valmis sind vastu võtma. Ema lubas sulle homme järgi tulla. Oleks sulle endale lihtsam, kui sa käituksid kordki nagu täiskasvanu ja mõtleksid natuke. Ära mõtle, et sellest tuleb täielik põrgu. Mõtle, et sa saad hakkama. Mina hoian sulle pöialt, õeke. Sa saad hakkama ja oled ju alati saanud. Mina olen sinu jaoks ikka olemas, ükskõik kui kaugel sa oled. Ära midagi räägi! Tšš! Mõtle ja siis ütle. Ma lähen toon sulle peavalu vastu midagi,“ seletas Martin, silmad veekalkvel. Ma jäin sinna istuma, tummalt. Püha jumal. Mina ja Kuressaarde? Minema pealinnast, oma vennast, oma ELUST, pidudest!? Ei! Martin puges hiirvaikselt mu tuppa ja käskis mul end kraadida. Võtsin sisse kaks tabletti ning ta leidis jälle põhjuse minema minemiseks. Lamasin jõuetuna voodil ning kobasin käega suitsu järele. Kusagil koolikoti põhjas pidi mul olema üks Next. Sain selle kätte ning otsisin oma välgumihklit. Ka selle leidsin, telefonikotist. Süütasin suitsu otse toas ja tõmbasin sügava mahvi. Kohe läks paremaks. Suitsuandureid meil õnneks polnud. Või noh, esikus oli, aga sinnani suits ei küündinud. Tegin suitsu ära ja ajasin end vastumeelselt jalule. Homme minek. Nii. Sikutasin kapist välja hiiglasuure roosa kohrvi ning avasin selle. Kõik asjad esimese korraga kohvrisse ei mahtunud. Suutsin sinna pressida vaid kõik oma pluusid, teksad, paar pusa ning ühe talvejope. „Martin!“ üürgasin ma, ise aluspesu kilekotti visates ja pükste kõrvale toppides. „Noh?“ ilmus poisi kräsupea mu uksele. „Mul on veel mõnda kotti vaja. Siia ei mahu kõik!“ nentisin murelikult. Ta jooksis ning tõi oma musta kohvri ja asetas selle samuti põrandale lahti. Mahutasime kahekesi pressides sinna ära veel mõne jope, jalanõusid ning mu meigikoti. Mu harjumatult 68


lühikesed juukseotsad tikkusid suhu ning ma pidin pidevalt neid kohendama. Lõpuks andsin alla ja pusisin juuksed pisikesse hobusesabasse. Martin arvas, et see pisipats on nunnu. Ma kallistasin teda selle peale, üle pika aja jälle. Seisime keset tuba ja kallistasime. Martin üritas oma nuuksumist varjata, surudes oma nina mu seljale, kuid mina sain aru. Ma nuuksusin kaasa, ühtaegu kurb olles nii Mariela surma kui Martini mahajätmise pärast. Ta oli just Janest lahku läinud ning jäi ahvatlusrikkasse Tallinnasse täitsa üksi. Pakkisime asjad lõpuni ning sõitsime liinibussidega Solarisse kinno. Martin ostis mulle ja endale hiiglaslikud popcornid ning kaks pakki komme. Vaatasime õudukat. Nime ma ei mäleta. See meenutas mulle kangesti minu enda lugu. Kõike seda joomist ja sekeldusi politseiga. Mariela surm kõigele muule liidetuna. Meie koolimaja ees lebasid kaks kustunud küünalt. Eluküünlad... Mariela eluküünlad, kustunud. „Millest sa mõtled?“ päris Martin, kui bussis istusime. „Marielast,“ vastasin vaikselt, pilk suunatud bussiaknast välja, kaugusesse. „See tüdruk, kes enesetapu tegi?“ küsis vend üle. „Martin. Nüüd mõtlevad inimesed minust nii. Tüdruk, kes üritas avalikult enesetappu teha,“ sosistasin ning vaatasin talle dramaatiliselt silma. „Ei. Sinust mõtlevad nad teisiti, ma arvan,“ nentis Martin õlgu kehitades. „Kas sul on ükskõik, kuidas sinust nüüd mõeldakse?“ sisistasin. „Jah, jah on! Mis sind see häirib, Eleanor? Siis ei häirinud, kui sa meestekarjaga ringi tõmbasid ja pidevalt täis peaga linnavahel laaberdasid!“ hüüatas Martin natuke liiga valjult. Mul sai kõrini. Ma teadsin, et viimane päev ja puha, kuid hakkas juba aitama. Kargasin bussist välja. Silmanurgast nägin, kuidas Martin mulle järgi hüppas. Sain napilt helepunase Audi eest minema, kui see suure kriginaga pidurdas. Kostis hirmuäratav ragin ning mitmed inimesed minu ümber pistsid kisama. Ma ei saanud alguses aru, mis juhtunud oli. Pöörasin end aegluubis ümber ja vajusin karjatades teepervele istuma. Martin. Ta lamas seal, keset teed, suust verd nõrgumas. „Martin! Martin!“ röökisin hüsteeriliselt nuttes ja uudishimulikke inimesi minema lükates. „Kutsuge kiirabi,“ sosistas autojuht kangelt vastu oma Audit liibudes. Ma lamasin Martini kõrval, hoidsin tema pead püsti ning muudkui korrutasin talle, et kõik saab korda. Poisi silmad olid pärani, kuid ta üritas mulle vastata, köhides samal ajal verd. Keerasin ta külili, et veri kurku kinni ei jääks, ise paaniliselt hingeldades ning omal pilti ees hoides. Käte värisedes seletasin üürgavate sireenidega kiirabiautost väljunud meestele, mis juhtus ja kes kannatanu on. Ta viidi pikema jututa haiglasse. Mina muud infot ei saanud, kui, et ma koju läheksin ja hommme helistasin. Üritasin autosse kaasa trügida, kuid üks 69


kiirabiarstidest tõukas mu taktitundetult välja ning vedas ukse pauguga kinni. Ma jäin üksi. Seisin keset ärevat rahvasumma, jälle ja nutsin avalikult, jälle. Audi juht kimas minema, küsimata isegi, kas minuga on kõik korras. Tegelikult oleksin see mina pidanud olema, seal auto all. Minu süül jooksis Martin välja ja sai autolt tabamuse. Minu süül! Minust hakkas juba sarimõrvar saama. Lonkisin koju, kõndides keset autoteed ning ignoreerides signaale ja hüüdeid. Mu pea oli täiesti tühi. Ostsin keldripoest pudeli viina ja neli pakki Bondi suitsu. Panin otse keset tänavat ühe suitsu põlema ja ahmisin nõudlikult paar suurt sõõmu. Mõned möödujad vahtisid mind veidralt, kui viinapudel käes ja suits ees neist möödusin. Koju jõudsin hilja, väga hilja. Väljas oli kottpime, ma koperdasin pidevalt mõne inimese või laternaposti otsa. Trepikoda oli jahe ning niiske. Istusin trepile ja kallasin kurku pool oma viinast. See tekitas hea sooja tunde. Pildid liikusid ja näitasid lõike mu elust. Martinist, poistest, häirivat lõiku Adamist, kes mind juba unustanud oli ning emast, kes meie korterisse sisse lendas ja mu elu perse keeras. Jõin veel, aina suurtemate sõõmudega. Kell tiksus südaööd, kui viimaks korterisse jõudsin, et seal väsinult voodile vajuda. Miks mina, kriiskasin üle maja. Peksin rusikatega diivanipatju ja nutsin end tühjaks. Siis istusin pool tundi dušši all ning kerisin Martini voodisse magama.

70


Sunnitud unustama Hommikul ärkasin jubeda pohmelliga. Ronisin kord käpuli, kord püsti, kööki ning jõin ära pool liitrit keefiri. Istusin aknalaual ning jälgisin pilguga sagivat rahvamassi bussipeatuse ning ühe alkoholipoe ümber. Kõigil oli kuhugi kiire. Aga mul? Mulle meenus eilne õnnetus ning kiirabiarsti käitumine. Viskasin kohvitassi aknast kõnniteele puruks. Keegi ei saanud pihta, nentisin kurvalt. Värisevate kätega haarasin telefoni järele, et haiglasse helistada. Kiirabiarst oli mul reagionaalhaiglasse palunud helistada ning Martini järele küsida. „Jah?“ vastas sekretär rõõmsalt. Seletasin talle oma mure ning andsin venna nime. „Eh. Ta on praegu intensiivravis, tuli teadvusele. Teda võite külastada alates kella kaheteistkümnest aga enne peate registreerima ja arstiga läbirääkimisi pidama, hehe.“ „Aitäh“. Viskasin telefoni elutuppa ja vahetasin kähku riided. Panin selga tumesinise villase kampsuni ja jalga valged teksad. Toppisin saapad jalga, mütsi pähe ning jooksin juba bussipeatuse poole. Kell liikus aina lähemale kaheteistkümnele, buss venis mööda peatusi nagu tigu, kes parasjagu oma rahulikku pühapäeva veedab. Viimaks peatusime hirmuäratavalt suure haiglamüraka ees ning ma lipsasin bussilt maha. Jooksin hingeldades mööda sekretärist ja ehmunud nägudega inimestest. Peatusin vaid korraks, nähes ühes nurgas seismas ema, kes kallistas tugevalt oma kiilast haiglarüüs tütrekest. Mõlemad nuuksusid haledalt ning kaisutasid. Tüdruku käe külge olid aheldatud mitmed aparaadid, sealhulgas tilguti ja vererõhumõõtja. Ta käsi oli imepeenike, sama peenike, kui post, mis tilgutit püsti hoidis. Küsisin paarilt „kohalikult“, kas nad teavad Martinit, kes eile sisse toodi. Otsisin kaua ja tulutult, kuni kohtasin vahvat härrasmeest. Istusin nõutult ühel pingil, kui minu poole jalutas susside sahides üks keskealine mees. Ta oli samuti „kohalik“. Helesinise pidžaama ning viledaks kulunud valgete sussidega. Mehe nahk näis närbunud ja kollakas, ta oli täiesti kiilas. „Miks sa siin üksi istud?“ päris mees naeratades ja istus minu kõrvale. „Ma tulin oma venda otsima,“ vastasin umbusklikult, otsides ise pilguga põgenemisteed. „Ma näen, et sulle ei paku mõnu minuga vestelda,“ nentis mees ning vaatas mind mornilt. „Ma olen segaduses lihtsalt. Ei leia kuskilt oma venna palatit.“ „Ah, kavalpea! Hiilisid registreerimata sisse, eh? Aga ma ei pane pahaks, ei räägi ka kellegile. Nagunii pole siin kellegiga juttu ajada.“ „Kas sina ei tea, kus ta on?“

71


„Mina, minu nimi on Gustav. Ma olen siin neljandat aastat, mul on vähk, lõpp-staadiumis. Hakkan surema, tähendab see. Kas sina kardad surra?“ „Ei karda. Ma olen proovinud isegi enesetappu teha.“ „Miks, jumal hoidku!?“ „Mu klassiõde, keda kiusati, tegi enesetapu. Ma tundsin end süüdi, sest ma ei aidanud teda. Ja üldse oli kõik perses.“ „Miski pole perses kinni, kõik tuleb varsti välja, tüdruk. Su vend on seal eemal, palatis number 5.“ Gustav tõusis ja lehvitas mulle natuke totakalt, ise susside sahinal oma palatisse minnes. Lugesin ustelt numbreid: 1, 2, 3, 4, 5. Koputasin uksele ning astusin siis sisse. Panin jalga sinised haiglasussid ja riputasin jope nakki. Nagi värises ja lõi siis vankuma, kui minu helehall jope sellele langes. Kahmasin nagist viimasel hetkel kinni, komistasin tooli otsa ning lendasin siruli põrandale. Nagi langes hirmsa kolinaga kokku. Hetkeks tabas mind šokk, sest eemalt kostsid ärevad sammud. Ma hüppasin kabuhirmus vannituppa ja lukustasin ukse. „On siin keegi?“ päris kile hääl. Kostis kolinat ning jope sahinat. Kurat! Ma unustasin oma jope võtta! Paotasin ust ja piilusin välja. Haiglaõde seisis keset tuba, toetudes nagile. Ta heitis uurivaid pilke siia-sinna, kuid loobus siis ja taandus koridori. Lükkasin uksele kaks tooli ette, et ükski juhuslik mööduja vabalt sisse ei saaks, ja asusin venda otsima. Palatis lebas üks väikelaps, kaks naist ja üks mees. Martin! Jooksin nuuksudes tema voodi juurde ja kükitasin maha. Oh, venna! Ta lamas seal nii hädiselt. Silmad kinni ja laud võbelemas, nagu näeks ta und. Martini käte külge olid aheldatud igat sorti juhtmed, aparaadid tema voodi kõrval näitasid erinevaid numbreid ja lugesid südamelööke. Poisi jalg ja parem käsi olid kipsis. Pea ümber oli seotud tugev side ning üks silm oli tugevalt paistes. Ma surusin pea vastu ta kõhtu ja nutsin natuke. Martin liigutas ühte kätt ja avas siis ühe silma. „Martin,“ sosistasin õrnalt. „Eleanor. Kui tore,“ õhkas vend ja püüdis naeratada. „Mis tore. Minu süül sa siin lamad, vennas,“ vastasin irooniliselt muiates. „Eleanor, sa võtad kõik kohe enda süüks! Mõtle ometi. Mina olin see, kes sealt bussist kuhugi vaatamata välja hüppas ja autole ette jooksis. Mul on sellest juhist kahju, milline šokk! Sina ära muretse. Ema hoiab sind hästi. Ehk saad mind veel vaatama tulla, kui saarelt mandrile satud,“ pomises Martin, ta tegi rääkides pause ning hingeldas päris kõvasti. „On sul kõik hästi?“ pärisin ja üritasin teda istuli tõsta.

72


„On-on. Rinnakorv sai viga, see teeb haiget. Aga tee nüüd, et sa kaod! Lõunasöök tuuakse varsti. Nojah, vedel puljong, aga vähemalt midagigi.“ Kallistasin Martinit, tassisin toolid oma kohtadele ja lahkusin, teel jopet selga upitades. Kiirel sammul kaugenesin venna palatist ja hüppasin viimasel hetkel lifti. Peale minu seisis liftis veel keskealine naine. Ta oli ilmselt külastaja, sest ei kandnud „haiglavormi“. Naine nuuksus ning üritas seda taskurätikuga varjata. Mul tekkis tahtmine samuti nutta ja teda kallistada, kuid miskipärast ei teinud ma seda. Bussis istudes tabas ming telefonikõnede laviin. Ema helistas, võõralt numbrilt helistati, helistas ka Bianca ning mu klassijuhataja. Võtsin vastu ainult ema kõne. Ta teatas, et ootab mind kodus, juhuks, kui plaanin välja ilmuda ja täiskasvuna käituda. Maruvihasena hüppasin bussist maha ja jooksin koju, et mitte lasta oma vihal enne kojuminekut lahtuda. „Ema!“ karjatasin niipea, kui tuppa hüppasin. Ema istus diivanil ja vaatas telekat, nagu oleks ta omas kodus. Nii, kui mind nägi, klõpsas teleka kinni ning üritas mind kallistada. „Kus Martin on?“ imestas ta naiivselt. „Haiglas,“ vastasin allasurutud vihaga. „Miks?“ hüüatas ema ehmunult. „Jäi auto alla,“ vastasin võimalikult lapseliku tooniga. „Kus? Millal!?“ sattus ema paanikasse. Ma kehitasin õlgu ja tõin magamistoast oma kotid ära. Ema aitas neid sõnatult alla autosse tassida. Vau, emal oli vähemalt maitset. Must mersu, korralik sisustus ning ehtsast nahast istmed. Häbenesin oma lohvakate dresside ja narmendava pusa pärast, kui ema sunnil ette istusin. Ema ise kandis järjekordselt imekaunist kahvatulillat kleiti, sassis krunni ja musti platvormkingi. Ta heitis need tagumistele istmetele ning vajutas perfektselt pediküüritud jala pedaalile. Ema klõbistas närviliselt geelküüntega vastu rooli, kui me järjekordse punase tule taga peatusime. Autot mattis piinlik vaikus. Ma ei tahtnud emaga rääkida, kuid ema minuga ilmselt tahtis. Ta heitis mulle murelikke pilke ja naeratas leplikult. „Vaat, Toomas. Ta pani ette, et kui kohale jõuame, siis läheksime restorani sööma. Mida arvad?“ poetas ema ning keeras raadio vaikselt tööle. Ma kehitasin õlgu, nokkides oma pusalt juuksekarvu. „Mulle meeldib su uus soeng,“ tegi ema uue katse. Ma kehitasin jälle õlgu. „Sa pole enam tita, kas tead. Pole vaja jonnida! Ja... sul on kangesti uusi riideid vaja. Hommepäev läheme poodi ja vaatame seda asja,“ ohkas ema ning piidles mind põlastavalt. 73


Ma kehitasin kolmandat korda õlgu. See tundus juba mulle endale naljakas. Turtsatasin naerda ja ema kasutas võimalust, et minuga lepitust sõlmida. Ta naeris laginal kaasa ja patsutas mind õlale, nagu oleksin millegiga järjekordselt hakkama saanud. Seekord tundus see midagi head olevat. Ema tegi peatuse Pärnus, et Port Arturist mulle midagi selga vaadata. Ta leidis selle häbiväärse olevat, et tema tütar selliseid hilpe kannab. Parkisime auto eemale parklasse ning suundusime käsikäes kaubamaja poole. Ma tundsin end kergelt ja lõbusalt, mulle isegi meeldis emaga aega veeta. Oleks see vaid nii, et ema on koguaeg minu päralt! Pole Toomast ega tema kahte poega, kes mind oma kodus ilmselt võõrkehana kohtlevad. „Mida sa sellest arvad? Ostame selle, jumalukene! Kuidas see tundub? Kena, mis?“ Ema pommitas mind poes lakkamatult küsimustega. Ostsime meeletult asju. Mul polnud neist tegelikult sooja ega külma. Kokkuvõttes armusin vaid ühte karvasesse pusasse, mis oli kaetud kassinägude ning pehmete karvatupsudega. Ema arvates oli see maitsetu, kuid rahu säilitamiseks ostis ta selle pikemalt mõtlemata ära. Tassisime kõik need kotid autosse ja sõitsime sööma. Tühja sest restoranist, nälg näris juba viimased kakskümmend minutit! Emale meeldis pisike pitsarestoran rannas. Saime auto napilt pargitud, kui meie ees peatus luksuslimusiin. Sealt astus välja minu-vanune tüdruk. Üleni punasesse riietunud ja väga fancy. Ta mustad lokid põrkusid vastu tisse, kui ta oma saatjaskonnaga samasse pitsapaari triivis, kuhu meiegi minna plaanisime. „Ei-ei-ei, tema pole siin kohe kuidagi kõige pilkupüüdvam neiu!“ raputas ema pead. Ta surus mu autosse ja otsis välja kreemikasvalge minikleidi, mille kõige esimesena ostnud olime. Selle juurde sobisid mustad baleriinad ja hõbedane käekett. Ema seadis mu juuksed sarnasesse krunni, nagu tal endal, ja me olime valmis pilke püüdma. Kui me autost välja astusime, saime paljude hämmastunud pilkude osalisteks. Ma punastasin üle kogu keha, kui nägin üht turisti meie poole osutamas ja seejärel hulganisti pilte klõpsimas. Ema võttis mu küünarnukist kinni ja juhtis mind kindlameelselt kohviku poole. „Senjoriitad!“ kiljus üks teenindajatest ja hüppas ühe koha peal nagu põrkepall. „Tere, Claire!“ hüüdis ema ning tema nägu oli üks suur naeratus. „Istuge, istuge. Ma olen kohe tagasi. Voila,“ kilkas teenindaja ja võlus käisest roosi, mille asetas häbematult ema rindade vahele. Jälk! Ema ulatas mulle naeratades menüü ning süvenes ise oma roosi uurimisse. Nojah, midagi erilist seal menüüs polnud. Pitsad, need polnud just mu lemmikud. Valisin välja kõige

74


tavalisema lastepitsa ja joogiks koka. Alkoholist sai mul juba üle-eelmisel õhtul kõrini. Ema tellis klaasikese punast veini ja üliõhukese põhjaga Itaalia seenepitsa. Claire kargles ringi ja teenindas kõiki ülienergiliselt. Ta hüppas pidevalt meie juurde ja puistas ema küsimustega üle. Sealhulgas küsimustega Toomase kohta. Ma tundsin end pisut üleliigsena, sest Claire pööras tähelepanu ainult emale, mind polnud tema jaoks olemas. Ema tutvustas mind talle, kuid Claire vaid noogutas, ja pööras siis tähelepanu jälle emale. Sõime aeglaselt, nautides iga suutäit. Pitsa oli võimas! Minu elu kõige parem kõhutäis. Claire jättis ema isegi natukeseks rahule. Ta oli ametis mustapäise rikkur-tüdruku ja tema kaaskonna toitlustamise-poputamisega. Mustapäise plika nimeks oli Penelope ja ta elas samuti Kuressaares. Mu südamest käis valu läbi. Ehk oli Penelope midagi Bianca sarnast? Loodetavasti mitte. Kohvikus käidud, saime uuesti teele asuda. Ema tegi veel kiire kõne Toomasele, et ta arvestaks meile vastu tulla ning meid restorani kohvile viia. Ühest kohvist ei öelnud ka mina ära. Jõudsime saarele kell kaheksa õhtul. Väljas oli kottpime ning kusagil sähvis majakas, valgustades iga hetke järel meie autot. Ema keeras raadio valjemaks ja laulis kaasa vanale džäss-laulule. Sõitsime jälle vaikides, ainsaks heliks raadio ja ema ümisemine. Toomas helistas jälle ja uuris, kus me oleme. Ema sai natuke pahaseks, et mees pidevalt helistab ning kontrollib, kas me ikka tuleme. Toomas hüppas autosse Auriga keskuse kõrvalt. Ta kiitis ülevoolavalt mu uut soengut, kleiti ja kingi. Ema näis tema jaoks palja õhuna. Tundsin end paremini, kui ennist Chloe ja emaga kohvikus. Toomas küsis mu reisi kohta ja elu kohta Tallinnas. Rääkisin talle meeleldi kõigest ning ka õnnetusest Martiniga. Ema näis natuke häiritud olevat, et ma Toomasele nii avameelselt kõigest räägin, kuid temale keeldusin isegi Martinist täpsemalt jutustamast. „Me läheme nüüd uhkesse restorani nimega Ahrensburg,“ teatas Toomas uhkelt. Ma tundsin end natuke liiga maakana, kui vanamoodsalt sisustatud esikusse astusime. Kaminas põles hubane tuli ning meid tervitas ülimalt kallisse ülikonda riietatud kelner. Seest meenutas Arensburg pigem lossi kui tavalist restorani. Kõik oli luksuslik ja antiikne. Kaminatuba, kuhu meie kohvi jooma suundusime, asus söögitoast natuke eemal. Istusin ülipehmesse punase kattega kiiktooli ja vaatasin häbelikult ringi. Toomas andis tellimused sisse, valisime kõik üksmeelselt Iiri kohvi, kuigi see sisaldas alkoholi ning rummikoogid. Emale ja Toomasele serveeriti uhket portveini, mina ei soovinud ja ega mulle ei pakutud ka. Lürpisin aeglaselt oma kohvi, nautides kibedat maiku, mis pani mind aina juurde ja juurde tahtma. Toomas lõpetas juba teist klaasi veini ja itsidas lõbustatult. Ema punastas ning 75


põgenes vetsu, kui Toomas valjuhäälselt veel üht klaasi veini tellis. Mul hakkas ka veidi piinlik, kuid matsin oma piinlikustunde järjekordse kohvisõõmu taha. Toomas naeris ja tellis ka mulle veini, kuigi ma vastu puiklesin. Kelneri lahkudes tundsin, kuidas miski mu jalga puudutab. See oli käsi, Toomase käsi. Ma tõmbasin jala eemale, kuid tema jäle käsi järgnes jalale, puudutades nüüd peaaegu mu reit. Lükkasin ta käe eemale ja tahtsin minema pageda, et emale rääkida, kuid ta krabas mu kleidisabast kinni. Kostis ehmatav kärin ja pool mu kleidisabast jäi Toomasele kätte. Aluspüksid paistsid kohe kindlasti välja. Haarasin õhku ahmides ema jaki ning keerasin ümber puusade, et keegi mu aluspükse ei näeks. Vihast hingeldades sammusin otsejoones naiste vetsu. Ema seisis ja kandis huultele värsket huuleläiget. Ma seletasin kiiresti asja, kuid ema jäi hämmastavalt rahulikuks. „Sa tead ju neid nalju, kui poisid täis on. Toomas pole kah midagi paremat kui poisike.“ Ma sain nii vihaseks! Nii vihaskeks, et oleksin jälle kogu kohviku ees karjuma pistnud. Ma surusin viha puhisedes alla ning järgnesin emale, kes tagasi lauda kiirustas. Toomas istus seal, käsi üle laua sirutatud ja silitas ühe ettekandja sõrmi. Ettekandja rinnale oli kinnitatud silt- „Maria“. Ta nägi välja nagu näitleja mõnest Itaalia seebiooperist. Tumedad krusslokid ning mahedad pruunid silmad. Maria nägi päris ehumund välja, kui meie emaga sisse sadasime ning ema Toomase sõimusõnadega üle valas. Kadusime sealt restoranist õige ruttu. Ema ja Toomase ning nüüd ka minu koju sõites oli autos jälle väga vaikne. Toomas ei heitnud mulle ühtegi pilku. Ma olin jällegi paljas õhk. Ema poetas mokaotsast, et oleme kohe kohal. Sõitsime natuke Kuressaarest välja, päris mere äärde. Auto pargiti tavalise valge elumaja ette garaaži. Õigupoolest nägi see maja pisut uhkem välja kui teised lähedal-asuvad majad. Mustade piiretega terrass ja rõdu, verandal klaasist kohvilaud ning mustad kott-toolid. Toomas trügis esimesena tuppa, viskas jalanõud esikusse ning heitis elutoas sohvale pikali. Esik, kus mina ebalevalt seisin, läks sujuvalt üle elutoaks ja köögiks. Köögi aset täitis seal majas klaasist laud, üksikud kapid ja kraanikauss. Ei mingit pliiti või mikrolaineahju. Elutoas olid ainsateks mööbliesemeteks nahast diivan, jällegi klaasist laud ja hiigelsuur telekas. Toomas ei vaevunud end liigutama, kui emaga mu raskeid kohvreid trepist üles tassisime. Minu tuba asus otse rõduuste kõrval, koridori lõpus. Ema ja Toomase tuba aga teises koridori otsas. Vahepeale jäid veel vannituba ja wc. Emps vedas mu kohvrid kohale ning jättis mind siis lahti pakkima. Mu tuba nägi välja, nagu Martini elutuba. Ainult, et kaks korda suurem ja uhkem. Tuppa astudes võis otsa koperdada laiale kott-toolile, mis ulatus baldahiinvoodini. Voodi kõrval 76


nurgas seisis pisike öölamp pisikese kapikese peal. Kirjutuslaud oli peidetud akna kõrvale seinaorva, hiiglasliku liugustega riidekapi kõrvale. Põrandat soojendas valge karvane vaip. Viskasin riided ostukottidest ja kohvritest huupi kappi. Väsimus andis tunda. Võtsin kaasa rätiku ja pesemisasjade komplekti ning läksin vannituba avastama. Teel kohtasin taas pisipoissi. „Tere, pisike!“ kudrutasin maha kükitades. „Ma pole mingi pisike,“ nähvas too ning vaatas mind altkulmu. „Kes sa siis oled?“ „Nicolas,“ teatas poisiklutt ninakalt. „Vahva! Mina olen Eleanor,“ ulatasin talle käe. „Ei küsinud!“ Jahmunult jäin poisikesele järele vaatama. Ta triivis upsakalt hüpeldes minu toa poole, kuid astus siis viimasel hetkel sisse minu jaoks nähtamatust uksest. Uks oli täpselt seinaga ühte tooni ning viis trepile, kust kaudu sai pööningule. Vannituppa astudes tabas mind järjekordne šokk. Kuidas kurat neil nii palju raha oli!? Vannitoas olid mitmefunktsiooniline dušš, mullivann, tavaline vann, meigilaud ning pesumasin/kuivati. Lubasin endale seda luksust ja panin vannivee jooksma. Heitsin riided seljast ning tuhnisin veidi kirjudes pudelites seinakapist. Valasin vanni poole maasikalõhnalisest vannivahust ning keerasin kraanid kinni. Astusin ettevaatlikult vanni. Ah, kui mõnus! Kuum aur vallutas mu pea. Kobasin käega mp3-e ja panin oma lemmiklaulu mängima. Kid Cudi-„Soundtrack 2 my life“. Laulsin valjuhäälselt refrääni kaasa, tundes end ainsa inimesena majas. Kahe tunni pärast astusin vannist välja, lasin vee ära ning mässisin end valgesse froteerätikusse. Oma vanniasjade kotti ja riideid kaasa võttes astusin vannitoast välja. Ukse kõrval kükitas kiitsakas teismeline poiss. Ta näis minust vanem, kuid tunduvalt kondisem. Poisid tumedad lokid hoidsid peast eemale ja ta näis magamata. Nahk oli poisil tunduvalt tumedam kui minul, emal, Toomasel või Nicolasel. „Mida sa vahid?“ kähvas poiss ning trügis minust mööda, vannituppa. Mu rätik pidi äärepealt maha kukkuma, kui Toomast nähes ehmatusest kiljatasin. Ta seisis bokserite väel trepil ning vahtis mind imalalt muiates. Näitasin mehele keskmist sõrme ja rühkisin oma tuppa. Panin kähku tudukad selga ja riputasin rätiku kapile kuivama. Uni ei tahtnud kuidagi tulla. Väljas sadas vihma. Nõelteravad piisad peksid vastu akent. Mu mõtteid uitasid kodule ja Martinile. Sellele kodule, kus enne seda kõike oma emaga elanud olin, mu 77


mõtted ei küündinud. See kõik oli minevik. Minu süütus ja hea käitumine, kõik läinud. Mul polnud kedagi, kes tõeliselt minust hooliks. Martin küll, kuid temast olin nii kaugel eemal. Tuju kiskus vägisi kurvaks. Kell tiksus kolm, kui mu uksele kõlas koputus. Tuppa astus dressides noormees, ilmselt minu uus kasuvend, see vanem. Ta juuksed turritasid igasse suunda ning ta istus luba küsimata mu voodile. „Sina oled vist Eleanor, jah?“ küsis ta nina kirtsutades. „Jah, ja sina?“ üritasin vähegi viisakas olla. „See pole sinu asi, plika. Tahtsin sulle ütlema tulla, et sa pole siin teretulnud. Tõtt öelda oleks kõigil parem, kui sa tagasi läheksid ja meid enam ei segaks. Kõik oli hästi. Ema ja Toomase vahel. Aga nüüd tulid sina ja. Lihtsalt jäta meid rahule, sa ei kuulu siia, sa oled võõras. Emal on Toomas ja Toomasel oleme meie. Sina oled sellel Martinil, sinu koht pole siin, kas mõistad?“ Ma noogutasin alandlikult. Poiss, kelle nime ma ikka teada ei saanud, näitas mulle veel keskmist sõrme ja rusikat, enne kui lahkus. Ma tean, et poleksin pidanud seda tõsiselt võtma, aga see läks sügavale hinge. Just nüüd, kui ma ema tagasi sain. Tol hetkel mõtlesin kramplikult sellele, et mul on ema ja mul on Martin. Aga ikka ja jälle tikkus pähe mõte: kus oli ema siis, kui mul kõige raskem oli? Mul oli Martin ja tema hoolis minust ilmselt rohkem kui ema kunagi suutnud oleks. Ema oli liiga katki, hingeliselt. Isa kaotusest polnud ta endiselt üle saanud. Lihtsalt püüdis end Toomase abil taastada. Mina olin ainult lisakoormaks. Sain isegi võõrast poisist aru. Tema arvates olin ma sissetungija, tegelikult olingi. Pidasin paremaks tõesti tagasi Tallinna minna ja seda juba omal käel. Pimeduses lülitit ma ei leinud, seega kobasin pimeduses oma uue telefoni järele. Lülitasin selle sisse ning otsisin tükk aega Dimitri numbrit. Saatsin talle sellise sisuga sõnumi: „Ma tahan koju Tallinnasse! Palun aita. Olen Kuressaares. Eleanor.“ Vastust ootamata hakkasin kohvrit pakkima. Urgitsesin kapist välja helesinise kohvri, mille ema mulle ostnud oli. Loopisin kapist ja vanast kohvrist enam-vähem kõik riided ümber uute. Lisasin veel meigikoti, kammi, igasugust pahna ja arvuti. Kas ma tol hetkel mõtlesin, mis tunde ma emas tekitan? Millise draama ma jälle korraldan? Ei, ma tegin seda, mida tundsin õige olevat ning mida omastarust pidingi tegema. Süda põksus ärevalt, kui Dimitri sõnumit lugesin. „Musi sulle. Ma tulen sulle homme järele?“ Süda puperdas sees. Mitte sellises mõttes, nagu oleks Dimitri mind erutanud või midagi. Selles mõttes, et varsti teen jälle midagi sellist, mis adrenaliini lakke tõstab. Juba värisevate 78


kätega vastasin ta sõnumile: „Tule väga vara. Kella viie ajal. Siis on veel pime! Kohtume Auriga keskuse ees. Eleanor.“ Viskasin telefoni voodile ja jäin vastust ootama. Kulusid sekundid, siis minutid. Mu käed värisesid aina rohkem ja keha kattis külm higi. Vahtisin tuimalt lage, mõtted seisid oma salasoppides ning tegevustahet polnud absoluutselt. Ma ei tea, kui kaua Dimitri sõnumit ootasin. Igatahes kella vaadates selgus, et üsna vähe on veel. Kõigest kaks öösel. Telefonist leidsin ühe vastamata kõne Martinilt ja kaks sõnumit. Ühe Dimitrilt, teise vennalt. Dimitri: „Okei. Me sõidame juba. Varsti näeb. Me olime enne Pärnus, jõuame seega ruttu. Musi. Dimka.“ Martin: „Palun helista mulle ruttu!“ Ma valisin esmalt venna numbri. Istusin aknalauale, et end rahustada. Nimelt oli mul tavaks iga kord, kui tähtsat kõnet ootasin, õppisin või kellegi tähtsa inimesega rääkisin, end aknalauale istutada ja pilguga õues toimuvat seirata. See tekitas kuidagi kindla tunde. „Hallo?“ kõlas telefonist venna tuttav hääl. „Martin! Sa palusid helistada. Kuidas sul on?“ „Eleanor, mul on hästi. Ma saan juba koju! Homme olen oma korteris tagasi. Mõtlesin sulle sinna saarele külla sõita,“ teatas Martin. Tema hääl kõlas nii rõõmsalt, et mul hakkas valus. „Martin,“ alustasin katkendlikult, külma higiga kaetud sõrmed vastu telefoni liibumas. „Mis mureks? On midagi juhtunud või?“ „Ma tulen ise. Juba homme. Sinu juurde. Aga emale ära helista, ta helistab ise kui vaja. Martin, ma anun sind! Ära võta siinsetega ühendust, ära vasta ka nende kõnedele. Palun.“ „Oh jumal issand, Eleanor. Mida sa jälle korraldad?“ „Martin! Ma seletan homme, eks? Lihtsalt aita mind ja ära võta nendega ühendust. Pean nüüd minema. Tsau!“ Martin hõikas veel midagi, kuid mina olin kiirem. Panin telefoni hääletule ja viskasin kotti. Süda puperdas hirmsasti. Pidin käe rinnale suruma ja sügavalt hingama, et mitte sealsamas pikali maha kukkuda. Maja oli hiirvaikne. Vahetasin ruttu riided. Panin selga helesinise pluusi, musta pusa ja jalga tumesinised teksad. Juuksed peitsin pusa sisse, et ma võimalikult vähe äratuntav oleksin. Maalisin nägu ka päris korralikult. Suures koguses puudrit, lauvärve, kulmupliiatsit ja ripsmetušši. Nägin mitu korda vanem ja rõvedam välja. Jätsin kahetsust tundmata oma uhke toaga hüvasti ning koperdasin võimalikult vaikselt oma kotiga trepist alla. Saapaid jalga ajades kuulsin, kuidas keegi üleval köhatas. Ma sain krambid. 79


Kargasin silmapilkselt uksest välja, kohmitsesin koti kuidagi seljale ja pistsin punuma. Jooksin mööda tänavat edasi, hing nööriga kaelas. Libe oli ja külm ka. Jääl kukkusin kaks korda pikali, maandudes valusalt tagumikule. Alles maanteel taipasin midagi soojemat selga otsida. Võtsin kohrvi sealsamas lahti ja sikutasin pusa peale veel jope. Kõige korralikuma jope olin muidugi ehmatusega maha unustanud. Teel möödusid minust mitmed purjus noorukid ja natuke vähem purjus täiskasvanud. Mõni neist tikkus ligi ajama. Kõik said omajagu sõimusõnu kaela ning kadusid tuhatnelja sinna, kuhu minema pidid. Kui Auriga keskus paistma hakkas, vajus mul jälle süda saapasäärde. Kas Dimitri ikka tuleb? Äkki tegi ta lihtsalt nalja ja joob parasjagu Lasnamäel. Kiirendasin tublisti sammu, külm hakkas. Kohver tegi jäisel teel rat-ta-ta-rat-ta-ta-rat-ta-ta. See hääl kaikus vist üle terve Kuressaare. Kui vaid keegi oleks mulle öelnud, et mine tagasi koju, oleksin ma ka läinud ja emalt vabandust palunud. Aga keegi ei teinud proovigi. Jõudsin ilma takistusteta Auriga keskuse ette. Parkla oli pooleldi tühi. Ainult neli autot parkisid veel, igaüks ise nurgas. Auriga lipp lehvis võidukalt meretuule käes. Istusin teepervele maha ja toetasin valutava pea kohvrile. Tuul keerutas mu väheseid juukseid üles ning ma pidin pidevalt puristama, nagu hobune, et neid suust eemal hoida. Hobuseks muutumisest päästis mind Dimitri, kes uhke driftiga parklasse veeres. Ma haarasin kohvri ja sörkisin autoni. Dimitri kargas autost välja ja võttis mind karukallistusse. Ta pigistas, kuni mu soolikad pidid välja voolama ning virutas siis mu kohvri üliinimliku tugevusega pagasnikusse. „Uau, Dimka. Kellega sa oled?“ ehmatasin autosse istudes. Taga istus lisaks minule veel mulle kuidagi kahtlaselt tuttav noormees. „Tere,“ lausus too ja ulatas käe. „Kas sa pole mitte see Rein, kes tol päeval sillal oli?“ küsisin sosinal, lootes, et see siiski pole see sama Rein. „Jah, olen küll! Imelik küll, et just sellistel asjaoludel koguaeg kokku satume,“ naeris Rein ja üritas mind kohmakalt kallistada. „Nojah,“ ei osanud ma midagi paremat kosta. Dimka keeras tümpsu põhja ja me vuhisesime mööda maanteed sadama poole. Puud olid kaetud kerge lumekihiga ning nähtavus oli halb. Ma kartsin natuke, et me sõidame kraavi või midagi, kuid õnneks juhtis Dimka kindla käega ning lasi kojameestel pidevalt üle esiklaasi käia.

80


„Kas su vanemad teavad, et sa tuled?“ päris Dimka ja heitis mulle tahavaatepeegli kaudu kavala muige. „Noh. Tegelikult ei tea,“ vastasin kõhklevalt. „Mida!? Sa jooksid ära?“ karjatas Rein. „Ma sinuga ei rääkinud!“ käratasin Reinule vihaselt. Rein tõstis allaandmise märgiks käed üles ja nihkus minust eemale. Dimka kõhistas naerda, avas akna ja pani omale suitsu ette. „Autos?“ imestasin. „Jah, soovid ka?“ ulatas ta mulle pooliku Nexti paki. Võtsin ühe ja panin põlema. Suits oli nii kibe. Pikk aeg oli viimasest korrast möödas ka. Ma ei köhinud, hingasin rahulikult sisse ja lasin ühe suupoole kaudu välja. Rein jälgis mind, kulm kortsus. Tundsin end tänu suitsule mu käes palju julgema ja mõjuvõimsana. „Rein. Kui ei sobi, siis võid siin maha ka minna,“ teatasin uhkelt, tema poole kõõritades. „Sobib-sobib,“ mühatas Rein ja surus käed rusikasse. Ma pööritasin silmi ja urgitsesin Dimka salapeidukast välja viinapudeli. Rein kahvatas ning surus hambad risti, et mitte mulle loengut pidama hakata. Ta näis täpselt selline emalik poiss, kes sinust isegi liiga palju hoolib. Aga ehk oligi mul just hoolimist vaja? Rüüpasin pudelist suure sõõmu ja ulatasin selle ettevaatlikult Dimkale, kes valjuhäälselt lonksu nõudis. Lonksust sai suur sõõm ning esimesest sõõmust kolmas. Ma rebisin pudeli tagasi ja pahandasin Dimkaga päris korralikult. Ta oleks meid kõiki surnuks sõitnud! Rein raputas nördinult pead ja vahtis kangekaelselt aknast välja. Samal ajal üritas Dimitri mulle muljet avaldada eriti meeletute möödasõitude ja kurvidega. Ma tahtsin nii väga magada, aga viin mu veres ei lasknud. Laulsin raadiost kostuvaid laule kõvahäälselt kaasa, tegin ära viis suitsu ja vajusin sadamasse jõudes Reinu õlale magama. Ärkasin, kui olime juba maale jõudnud. Virtsu. Dimka vilistas viisijuppi ja rüüpas pidevalt viinapudelist, mis kuidagi tema kõrvale oli saanud. Unisena üritasin pudelit temalt ära võtta, kuid Dimitri üksnes naeris läbilõikavalt ja hüüdis: „Selle peale me võtame!“ Rein magas veel, ta oli mulle isegi oma jope peale pannud. Vahtisin unesegasena ringi, olles peaaegu unustanud, kus ma üldse viibin. Lülitasin korraks oma telefoni sisse, et uudiseid tšekkida ja nautida, et ema minu pärast muretseb. Ma leidsin ahastusega eest ainult kaks sõnumit ning kaks vastamata kõnet. Üks sõnum oli emalt, teine Martinilt. Vastamata kõned olid mõlemad emalt. Ma ei kavatsenudki tagasi helistada. Lülitasin telefoni uuesti välja ja viskasin upsakalt käekotti. 81


„No tere hommikust,“ pomises Rein, kes ka vahepeal silmad lahti oli saanud. „Tere-tere,“ vastasin mitte nii rõõmsalt. Tundsin natuke kibedat trotsi Reinu vastu ja seda enam, et veel tema kaissu magama olin jäänud. Rein ja Dimitri leidsid ühise teema- kitsid vanemad ning alustasid vestlust, millesse mina sekkuda ei osanud. Sain natuke aega omi mõtteid mõelda. Pisarad tikkusid silma, kui mõtlesin Martinile, kes ilmselt juba koju sõidab ning minu pärast muretseb. Emale ma ei mõelnud, tema oli mind täielikult hüljanud ja võis minu arvates rahulikult oma uue perega elu nautida. Ma olin emast kaugeks jäänud, liiga kaugeks. Ma ei tundnud temale mõeldes midagi. Mitte kui midagi. Martin oli mulle nii kalliks saanud. Ma mõtlesin talle pidevalt ja armastasin teda kui venda. „Ja miks sa nii tõsiseks jäid?“ hõikas Dimka, lõhkudes mu mõtted sajaks tükiks. „Ma mõtlesin vennale. Sellele Martinile,“ vastasin ausalt. „Miks?“ ei saanud Dimka midagi aru. „Miks ma mõtlen või?“ puhkesin laginal naerma. Dimka raputas muiates pead ning pani ette, et võiksime Pärnus peatuse teha ja midagi süüa. Ma olin nõus, ka Rein ei keeldunud. Tegime peatuse Port Arturi Hesburgeris. Dimka lubas minule ja Reinule välja teha. Seni kuni tema tellima läks, seadsime meie Reinuga end lauas sisse. Rein ulatas mulle oma jope, et veidi sooja saaksin. Tõttöelda värisesin ma üle kere. Mässisin jope omale ümber ning naaldusin seljatoele. „Mida sa vahid?“ kähvasin Reinule, kes kuidagi oma pilku minult ei saanud. „Sa oled ikkagi väga ilus,“ lausus Rein ja muheles endamisi. Ma ei osanud midagi vastata. Ehk see Rein polegi nii tüütu memmepoeg, mõtlesin tol hetkel ja naeratasin talle. Rein naeratas vastu ja tegi mulle silma. Naljaga? Meie „flirti“ segas Dimtri, kes saja kandikuga laua juurde kõikus. „No türa te ikka ei võinud mulle appi tulla!“ torises poiss ja istus oma kandikuga minu kõrvale. Asusin isukalt oma juustuburgerit sööma. Mul oli kõht ikka tõeliselt tühi. Poisid vahtisid mind ammulisui, kui ma oma hiigelburgeri paari sekundiga alla kugistasin. Sellele järgnesid peale hingetõmbepausi minu ja ka Reinu friikartulid ning üks liiter coca-colat. „Sa oled vist rase,“ nentis Dimka, kui lõpetasin. „Näljas lihtsalt! Ma ei mäletagi ausalt millal ma viimati midagi sooja ja korralikku sõin,“ ohkasin viimast ampsu neelates.

82


Dimitri kargas püsti. Tema telefonihelin lõhestas suhtelise vaikuse, mis Hessis valitses. Helinaks oli kile tirin, mis valusalt kõrvu kriipis. Dimka vastas ja kiirkõndis siis eemale rääkima. Olin jälle Reinuga kahekesi. „Mis sa arvad, kas su ema segab politsei ka asjasse?“ päris Rein peale mõnehetkelist vaikust. Ma ehmusin koledasti. „Miks ta peaks?“ sosistasin, endal süda tuhat lööki sekundis puperdamas. „No, sa põgenesid ju kodust. Sellistel puhkudel pannakse alati politsei last otsima,“ teatas Rein. Ma jäin tummaks. Nii tõsiselt siis? Pean ikka emale helistama ja teatama, et minuga on hästi. Kasutasin selleks Reinu telefoni. Vahepeal jõudis Dimitri tagasi ning istus maha, jäädes vaikides mind vaatama. Kõne kutsus pikalt, kuid lõpuks kandus minuni ema tuttav hääl. „Tere,“ sõnas ta uimaselt. „Tere, ema,“ sosistasin hädiselt. „Eleanor! Kus kurat sa oled?“ karjatas ema haledalt, ma lausa kujutasin ette, kuidas ta telefoni kõrva vastu surub, nii, et kõrv muutub sinakaks. „Anna andeks. Ma ei saa teie juurde jääda. Minuga on kõik hästi. Varsti saad minust rohkem uudiseid. Anna andeks, emme. Anna andeks!“ vigisesin läbi pisarate ning viskasin telefoni Reinule tagasi. „Mis juhtus?“ küsis Rein surmtõsiseks muutudes. Isegi Dimitri ei puhkenud naerma ega pillanud mõnd ebasobivat kommentaari. Ma raputasin pead ja rüüpasin Dimka klaasist coca-colat. „Lähme siis kuhugi hotelli. Peatuma. Mul on paar ülikiiret asja ajada siin,“ lausus Dimka peale mõningast vaikust. Ma noogutasin ja järgnesin poistele parklasse. Sadas pakse lumeräitsakaid. Meeleolu oli pisut nukker. Jõulud olid kohe käes ja mul polnud isegi pere, kellega jõule pidada. Mida ma ajan? Muidugi mul oli pere! Aga mina lihtsalt ei sobinud sinna. Olin kui üleliigne pusletükk kokku pandud pusles. Emal oli uus pere ja Martin kavatses midagi sarnast luua. Ta ei saanud ju minu lapsehoidjaks jääda ning ise vanapoisiks saada. Ma ei kavatsenud tema elu ära rikkuda. Pidin midagi välja mõtlema, kuid esmalt pidin üldse Martinini jõudma ning temaga rääkima. Tõsiselt rääkima. Dimitri viis meid ühte hotelli, mis nägi välja nagu mõne aadliku loss. Selline vanamoodne, uhke ja peenutsev. Uksel võtsid meid vastu kaks pakikandjat, nagu Plaza hotellis ning viisid pakid Dimka broneeritud tuppa. Kunas ta seda veel teha jõudis!? Ronisin Reinu käekõrval lõpmatuna näivast marmortrepist üles ja kiirendasin sammu, et Dimitrile järele jõuda. 83


„Uauu,“ vilistas Rein. Tuba, kuhu astusime, oli tõesti muljetavaldav. Dimka-sugune poleks saanud seda üldse endale lubada. Sinna tuppa mahtunuks terve Martini korter ära. Hiigelsuur magamistuba teleka, diivani, voodi ja baarikapiga ning eraldi vannituba/wc. Viskasin kohe kodinad magamistuppa ning istusin Reinu kõrvale teleka ette. „Ma käin nüüd ära, olge teie siin. Mõnusalt. Kahekesi,“ mõmises Dimitri ja tegi mulle silma. Ma pööritasin silmi ning naeratasin Reinule. „Tahad ehk mõnda filmi vaadata?“ pakkus Rein viisakalt. Ma kehitasin õlgu, võtsin puldi ja vahtisin seda nagu ilmaimet. Midagi ei osanud teha. See oli mingi uutmoodi telekas, puutetundliku puldi ja häälkäsklustega. Tundsin end kui kiviaegne vanamutt, kes midagi teha ei oska. „Nii,“ õpetas Rein ja puudutas paari ikooni puldi peegelduval tasapinnal. Telekas läks käima ja ekraanil vaidlesid kaks teismelist. See oli mingi Inglismaa noortesari. Huvi ei pakkunud, kuid midagi paremat meil nagunii teha polnud. Tundsin, kuidas Reinu käsi ümber mu õlgade diivani seljatoele libiseb. Tahtsin valjuhäälselt naerma puhkeda, kuid see tundus kuidagi kohatu. Naeratasin masinlikult ja pöörasin pead, et teda vaadata. Hilja juba. Rein suudles mind, pisut arglikult, kuid kindlameelselt. Ma loll suudlesin vastu, muud ma teha ei osanud. Kasvõi eemale tõmbuda, ei. Ma suudlesin nagu robot, tundmata ei rõõmu ega kurbust. „Anna andeks,“ sosistas Rein minust eemale tõmbudes. „Ei, kõik on hästi!“ kukkusin kohe vabandama. Rein kehitas õlgu ja teatas, et läheb kööki võileibu tegema. Jäin üksi telekat vaatama. Ma ei jõudnud veel kanalitki vahetada, kui juba marssis sisse Dimitri. Ühes käes rippus tal hiigelsuur poekott ja teises keskmise suurusega prügikott. „Mis seal prügikotis on?“ imestasin. Dimitri naeratas riukalikult ja viskas koti minu kõrvale diivanile. Jälgisin, kuidas ta kilekoti sisu köögilauale kallas ning ühes Reinuga toitu külmkappi hakkas toppima. „Me pidime ju homme ära minema?“ Dimka kehitas õlgu ja jätkas toidu mahutamist ülipisikesse külmikusse. Mina avasin julgelt prügikoti ja pidin peaaegu infarkti saama. Kott oli täis puhast kanepit. Vähemal 20g-d. Ma kahvatasin ja hakkasin kotikesi välja lennutama. Kokku sain kümme kotikest, igas 2g-d. „Dimka! Kust sa said kõik selle?“ karjatasin šokeeritult. „Ou, rahune maha nüüd. Sõbralt allahindlusega sain,“ naeris Dimitri. „Jumal, kui palju!“ vilistas Rein, hüpitades ühte kotikest pihus. 84


Ma klõpsasin teleka kinni ja sööstsin külmkapi kallale. Valasin omale coca-colat ning tegin Reinu alustatud vorstileivad lõpuni. Dimitri jõudis vahepeal omale pläru keerata ning Reinuga maha istuda. „Tule siia nüüd, Ellu!“ hõikas Dimtri, üpris ülemeelikus meeleolus. Ma istusin kahtlevalt poiste juurde, põrandale. Dimitri kõrvale istuda tundus liiga ebamugav, Reinu kõrvale jälle ebamugav. Rein ulatas mulle kahtlevalt pläru. Mu käed värisesid, kui selle vastu võtsin. Kaks sõõmu ning ulatasin edasi Dimitrile. Süda puperdas. Ma sulgesin silmad, kui järgmised sõõmud sisse hingasin ning ulatasin jälle edasi. Hea rahulik oli olla. „Kas te kuulete ka, kuidas mu süda peksab?“ küsisin poistelt, kes samuti vaikselt mõnulesid. „Mina kuulen,“ ohkas Rein romantiliselt mu kätt silitades. Ma puhkesin naerma ja nügisin Reinu küünarnukiga. Dimitri tegi nüüd üksi pläru lõpuni. Meil Reinuga oli juba piisavalt hea olla. Imelik oli see, et võrreldes purjusolekuga ei tahtnud ma midagi teha. Mind ei kiskunud pahanduste või võõraste inimeste poole. Tahtsin lihtsalt seal olla, istuda ja Reinuga ponidest rääkida. Ma ei mäleta, kui kaua me seal ponidest rääkisime, kuid seda ma mäletan, et äkki oli Dimka kadunud. Temaga koos ka seitseteist pakki kanepit. Ma ei jaksanud sellega tegeleda. Lamasklesin edasi, Reinu kaisus diivanil ning rüüpasin mahla, mis kuidagi lauale oli ilmunud. „Ma tahaksin sult midagi küsida,“ lausus Rein. „Lase tulla,“ vastasin enesekindlalt. „Kas sa tahaksid minuga....käia või nagu, käia jah,“ kokutas Rein ning naeratas häbelikult. Ma kortsutasin kulmu, naeratasin, kehitasin õlgu ja pomisesin lõpuks, et võib kah. Rein naeratas mitu korda säravamalt ning pigistas mind õlgadest.

85


Tagasi koju Päev hiljem alustasime sõitu Tallinna poole. Dimitri kolas linnas, nagu alati ning Rein aitas mul kööki koristada. Ma tundsin kummalist ärevust, isegi ebamugavust, nähes nii kalliks saanud Reinu vaikselt koristamas. Ta ei lausunud sõnakestki, kui mu hooletutest kätest üks klaas maha lendas ja kildudeks purunues. Jällegi sõnatult ulatas ta mulle prügikühvli ning harja, et saaksin killud ära koristada. Autosse istudes ei pidanud ma enam vastu. „Mis sul on nüüd, Rein?“ küsisin dramaatiliselt silmi pööritades ja juukseid üle õla visates. Rein vaatas mind kurjalt, nookas peaga Dimitri poole, kes uudishimulikult taha kiikas ning vaikis kindlameelselt. Ma ohkasin sügavalt ja ei üritanudki rohkem küsida. Vaatasin hoopis välja, lugedes mööduvaid poste ja lootes, et kunagi jõuan mina sinna, kuhu kuulun ning leian selle, kelle juurde kuulun. Sõitsime vaikuses, mida lõhestas Dimitri köhimine ja Reinu vaikne nohin. Dimka oli silmnähtavalt pahane, et midagi põnevat juhtunud polnud ning mina igavaks osutusin. Viimati, kui temaga kokku juhtusime, olime mõlemad laksu all olnud ja nalja sai oi-oi kui palju. Ma püüdsin sõidu vältel küll sõna võtta, kuid keegi ei reageerinud. Rein nohises omaette, heites mulle vahel mureliku ja hirmuseguseid pilke ning Dimitri näppis kannatamatult telefoni. „Ma panen su nüüd siin maha,“ teatas Dimka, kui olime üsna Tallinna piirimaile jõudnud. Ma tänasin viisakalt, jätsin poistega hüvasti, võtsin asjad ja lehvitasin kaugenevale autole. Miskipärast sõitis see tagasi, Tallinnast hoopis väljapoole... Kahtlane. Lund tuiskas ja mul hakkas üsna ruttu külm. Rühkisin vapralt mööda lörtsist kõnniteed edasi, nina jope varju surudes ning kohvrit vaevaliselt edasi lohistades. Paljud möödusid minust kas autodega või siis jala. Jalgsi kõndisid vähesed, eriti veel sellise ilmaga. Mõned noored, kes minust möödusid, olid omale sallid suu ette tõmmanud ja ei rääkinud isegi juttu, vaid rühkisid vapralt tuult trotsides edasi. Ma tahtsin lumehange maha istuda ja sinna jäädagi. Ma ei suutnud mitte midagi teha, liikmed valutasid ja pea lõhkus valutada. Tahtsin nutta, tahtsin, et Rein tuleks ja mind päästaks, kuid eelkõige tahtsin kusagile sooja saada. Värisevate näppudega kobasin taskust jäätunud telefoni ning toksisin vaevaliselt sisse Martini numbri. „Hallo?“ vastas vend peale esimest kutsumist. „Martin!“ köhatasin hädiselt. „Kus kuradi kohas sa oled?“ küsis Martin üpris rahulikult.

86


„Ma ei tea. Kusagil Tallinna piirimail, maanteel. Palun tule mulle järgi! Nii külm on, Martin,“ ohkasin läbi pisarate, mis mu näole sooje vaokesi vedasid. „Okei. Liigu aeglaselt edasi. Ära jumala eest istuma jää, kas kuuled! Ma tulen, juba tulen,“ õpetas vend, tausal kuulsin välisukse paugatust ja võtmete kõlinat. Astusin aeglaselt, hoolikalt jalga jala ette seades. Kohver tundus tõeliselt raskena ning käed ei suutnud kuidagi kohvrisanga ümber klammerduda. Vajusin uimaselt istuma, toetades tagumiku lömmivajunud kohvri peale. Vähemalt tuli Martin ruttu. Ta upitas mu püsti, viskas kohvri pagasnikusse ja tõstis mind väikse lapse kombel autosse, kinnitades tagatipuks ka ise minu turvavöö. „Kui koju jõuame, teen teed, sina käid dušši all ning siis jutustad mulle absoluutselt kõigest,“ sõnas vend surmtõsiselt, ja rohkem ei vahetanud me sõites sõnakestki. Koju jõudes tormasin kohe oma voodit kallistama. Martin seisis uksel, nõjatudes mu kohvrile ja naeratas heldinult, nagu noor isa. Ainult armastav naine oli tema kõrvalt puudu. Vend läks teed tegema ja mina sain koduse dušši alla. See oli ikka sootuks teine, kui Dimka peale karjudes kitsukeses hotellitoa vannitoas kü��rutada ning veel kardinaga mässata, et Dimkal ei õnnestuks seda eemale rebida. Seisin kaua kuuma veejoa all ning nutsin välja kõik oma valu. Valu Mariela, ema ja kaotatud sõprade pärast. Valu Reinu pärast, keda ma armastasin, kuid kellele ma kunagi seda tunnistada ei julgenud. Jah, ma armastasin teda tõesti. Sellest sain aru alles siis, kohvril istudes ja külmetades. „Kui kaua sa seal ligunesidki? Kaks tundi?“ nöökas Martin, kui lõpuks kööki astusin. „Ja tee on juba muidugi jahtunud?“ ohkasin dramaatiliselt. „Seda mitte, alles tegin,“ naeris vend ja ulatas mulle aurava tassi vaarikateega. Istusime rahulikult diivanile, mis minus nii hubase tunde tekitas ja rüüpasime nagu kokkulepitult teetassist pika sõõmu, enne kui jutustama asusime. „Sina ennem,“ käskis Martin ja nookas tassiga minu poole. „Okei. Ühesõnaga. Ma läksingi ema juurde, elama, või noh, oleks pidanud sinna elama minema. Kõigepealt see kasuisa seal. Ta oli natuke perversne, minu arvates. Ja siis see kasuvend. Ta tuli minu juurde, öösel, ja käskis mul minema tõmmata, enne, kui hilja on. Muidugi ajas see jutt mulle hirmu nahka! Ma tundsin end täiesti üleliigsena. Ta oli kuri, vihane ja ülbe. Ma poleks suutnud seal enam kauem olla, Martin! Helistasin vanale sõbrale, Dimitrile, kes kohe nõus mind päästma oli. Ta võttis kaasa mu kunagise „elupäästja“ Reinu, kui ma sulle ehk rääkinud olen, siis sa tead teda. Dimitri ja Rein sõidutasid mind Pärnusse. Seal otsustasime ühiselt, et jääme paariks päevaks paikseks. Dimkal olid omad asjad ajada 87


ning ma ei saanud talle ometigi ei öelda, niigi ta päästis mind sealt Kuressaarest. Hotellis elasime täiel rinnal. See oli sitaks uhke hotell, viimase peal! Me laristasime ka korralikult. Dimka võlus pidevalt uusi summasid välja. Nojah, ja muud vist midagi,“ andsin Martinile lühikese ülevaate vahepealsetest sündmustest. „Räägi täpsemalt sellest hotellist. Kuule, Eleanor, ma ei usu seda ealeski, et te seal nii süütult „puhkasite“ ja nautisite,“ lausus Martin kahtlustavalt. „No seal oli muud ka,“ pomisesin häbelikult. „Mida?“ nõudis Martin ja ma kehitasin õlgu. „Kanepit, ma ei tea,“ sosistasin peaaegu hääletult. „Ja sina tarkpea tegid muidugi kõike kaasa?“ ohkas Martin, surudes pöidla ja nimetissõrme otsmikule. „Jah, tegin ju,“ ühmasin mossitades. Martin vaikis natuke, kuid minu eeldatud noomimist ei järgnenud. „Ma räägin siis vahepeal endast,“ alustas Martin, rüüpas sõõmu teed ja jätkas siis: „Ma sain haiglast välja ja kukkusin kohe sinu pärast paanitsema. Et kuidas sa saad ja oled ja tuled. Sa oled nagu üksik hunt, Eleanor. Sul pole vist kedagi, kes sinuga pidevalt oleks ja sind hoiaks, nagu vaja. See peaks ju ema olema, aga tundub, et sinu puhul pole sul korralikku emagi. Ma istusin ööd otsa üleval ja muretsesin end surnuks. Helistasin pidevalt, kuid muidugi sa ei vastanud koguaeg. Ma mõtlesin korra isegi emale helistada ja temaga tõsiselt rääkida, kuid matsin selle mõtte kohe maha. Seega, ma ootasin su kõnet ning muretsesin iga sekund. Kas sa saad aru, ühesõnaga, et sa ei tohi selliseid meeletusi korrata? Sa oled noor, väike, pisike. Su töö on koolis käia, mitte Dimkade ja Reinudega ringi rännata. Mõistad?“ lõpetas Martin oma loengu tõsise küsimusega. Ma noogutasin tummalt. Olgugi, et mu teismelisepeas mässasid mässumeelsed ja õelad mõtted, mida nüüd kõike ette võtta. Aga siiski suutsin ma rahu säilitada ja lubasin vennale, et ma mõtlen natuke omaette ning siis olen valmis rääkima, mis saab edasi. Edasi. Mis siis saab? Ise ei suutnud ma küll sellele vastust leida. Panin jalga auguliseks kantud dressipüksid ja selga kulunud Colorado-kirjaga pusa. Hea oli olla, isegi. Ainult natuke tühi tunne oli. Ma igatsesin nii meeletult ema. Seda ema, kes oli enne isa kadumist. Ma ei julgenud kunagi isa kohta surnu öelda. Minu jaoks oli ta lihtsalt igaveseks läinud, mitte surnud. See oli kusagil hammasrataste vahel kinni, see mu kinnisidee, et isa võib igal hetkel välja ilmuda ja taas minu vastu huvi tunda. Aga ega sealt mullast pole nii kerge välja ronida, üritas ema kunagi selle üle veel nalja heita. Siis oli ema veel elus, minu jaoks. Peale isa... kadumist...oli ta üpriski rõõmsameelne, arvestades meie santi olukorda. Arved maksta, minu 88


eest hoolitseda, tööl käia ja kõige pärast veel muretseda. Tihti sõime vaid putru ning üksikuid katteta võileibu. Aga ma ei virisenud, see oli tänu ema kainele mõistusele ja rõõmsale olekule. Kui tema oleks kurtma hakanud ning virisenud, oleksin mina end sada korda hullemini tundnud. Koolis käisin vaevaliselt. Natuke noriti, kellegiga ma väga läbi ei saanud ega tahtnudki saada. Mossitasin pigem oma parima sõbranna kõrval ja kurtsin talle kõiki oma „muresid“. Ema juuresolekul olin õnnelik laps, ei näidanud midagi välja, et teda säästa ja tema rõõmsat olekut säilitada. Ka oma esimest kahte ma emale ei näidanud. Parandasin selle samasuguseks kaheks ning sinna see jäi. Sellele järgnes veel üks kaks ning siis juba rodu kahtesid. Ma ei püüdnudki neid parandada. Kui esimese sain uuesti kahe, saan teised parandustööd ka kahed, oli minu väljakujunenud moto. Sitt lugu, lilleke, võiksin selle peale praegu öelda. Peale seda, kui mul koolis halvemini hakkas minema, muutus ema paugupealt. Ühel ebaõnnistatud päeval sai ta kirja tundmatult isikult. Mina seda ei näinud ega lugenud, kuid nägin ema seda tegemas. Ta muutus üle kogu näo kahvatuks ja hingeldas raskelt ning vaevaliselt. Ema otsis diivanilt tuge ja surus peopesad silmadele. Ma olin nii rumal! Silkasin oma tuppa peitu, jättes ema sinna maha, üksi. Tema haledat nuttu ma kuulata ei suutnud. Surusin kõrvaklapid kõrva ja panin muusika mängima. See oli minust nii kohutavalt, haledalt argpükslik. Milline titt ma olin! Igat pidi! Mäletan selgelt, kuidas ma järgmisel hommikul oma tollasele parimale sõbrannale, Deborale, kurtsin, kui halvasti kõik kodus on. Lisasin jutule kõvasti vunki, mis pani Debora lausa ahhetama. Ta kutsus mind ööseks enda juurde. Ma sain ema ilma vaevata nõusse. Ta tahtiski üksi olla ja natuke aega endale kulutada. Ma ei kujutanud tollal ettegi, mida see tähendada võiks. Rahuliku südamega läksin Debora juurde, unustades ema sootuks. Möödus nädal ja ema oli tundmatuseni muutunud. Ta ei vahetanud minuga vabatahtlikult sõnakestki. Ainult igapäevased: „tere“, „millal sa koju jõuad?“, „mine tee seda ja seda“ ning „head aega“. Mulle hakkas asi imelik tunduma. Ema tuli koju hilja õhtul ja lahkus vara hommikul. Tihti haises ta viina või muu alkoholi järele. Sellest, et ema suitsetab, olin ammu aru saanud. Leidsin pidevalt köögilaualt või siis ema käekotist suitsupakke. Enamasti punast L&M-i. Erinevalt enamustest teismelistest ei kasutanud ma võimalust. Mind ei kutsunud ema suitsupakist paari suitsu võtma. Mul polnud isegi tahtmist suitsetamist proovida. See tundus väga-väga vale, rõve, inetu ja paljut muud. Ühel hommikul leidsingi laualt kirja. Selle sama, kus ema kirjutas, et ta tuleb peagi tagasi, aga seni pean ma hakkama saada. See kiri murdis mu südame. Kas tõesti nii vähe ma oma emale

89


tähendasingi? Ta jättis minuga hüvasti pelgalt kirja teel ja kadus nii pikaks ajaks. Ma isegi ei mäletanud enam, kuidas ta naer kõlab, või kuidas ta kallistus lõhnab ning tundub. „Oled sa järele mõelnud?“ hõikas Martin ja koputas mu uksele. Võpatasin end mõtisklustest ärkvele ja avasin ukse. Martin tuli sisse ning istus raskelt, nagu jahukott, mu voodile. Märkasin alles nüüd, kui kurnatud vend on. Aukuvajunud ning kottis silmad, sagris juuksed, kuivanud huuled ja veelgi kiitsakam keha, kui enne. Aga ilus oli ta sellegipoolest, seda ei saanud ma eitada. Martin istus rahulikult, liikumatult, samal ajal, kui mina teda häbematult vahtisin. „Oled nüüd valmis?“ küsis ta tasasel häälel, kui viimaks pilguga tema silmadeni jõudsin. „Jah,“ vastasin kähisevalt. Martin naeratas ja võttis taskust välja telefoni. Ta näitas mulle ühe kohaliku kooli kodulehekülge. See tundus päris normaalne kool olevat. Pidin seal uuesti kaheksandat klassi alustama, kuid mul vahet polnud. Vähemalt uus algus. Ma olin kõigega nõus, mida Martin pakkus. Ainult koorilaulust ma keeldusin. Selline kooris karjumine polnud mulle kunagi meeldinud. Esmalt sellepärast, et enamus koolikoore kõlavad kohutavalt ja teisalt ei kavatsenud ma igal esmaspäeval kaheksandat ja üheksandat tundi muusikaklassis veeta. Valisime mulle välja taipoksiringi, mida Martin esmalt küll poiste trenniks pidas, kuid mis mulle kohe silma jäi. Mulle meeldis kõigist teistest erineda ja kaklemisoskust oli mul vaja läinud küll ja küll. Martin helistas koheselt kooli ja sai meile jutuajamise esmaspäevaks, kella kaheksaks. Kool paistis normaalne, kuid mind kummitas lugu Marielast ning ma ei oodanud esmaspäeva väga. Veetsin ülejäänud päevad taipoksi trennist unistades, Martiniga juttu rääkides ja muusikat kuulates. Tundsin end päris hästi. Kuni helistas ema. Esmaspäeval tulime vägagi optimistlikult meelestatult kodu poole, ühes käes pitsa ja teises Montoni kotid. Martin ostis mulle natuke uusi riideid, sealhulgas ka imeilusa musta pitskleidi. Martin tundus kuidagi veidralt kergekäeline raha suhtes. Me kulutasime vähemalt kakssada eurot riiete peale, mida ma isegi kunagi kandma ei hakka. Ma ei soovinudki neid, kuid kõik, mida ma poes katsusin või pilguga saatsin, lendas paugupealt Martini käele ja sealt edasi letile. Minu vastuvaidlemisest polnud kasu. Koju jõudes viskasin kotid oma tuppa ja istusin kööki pitsat sööma. Meie alanud vestluse katkestas plärisev telefonitirin. Martin krapsas püsti ja tormas telefonile vastama, endal käed alles pitsast rasvased.

90


„Hallo? Mida? Kohe praegu? Okei-okei. Jah. Tulen. Jah. Nägemist,“ vuristas Martin paarisekundiliste vahedega telefoni. „Mis toimub?“ pärisin uudishimulikult elutoauksele ilmudes. Martin vaatas mulle kahvatu näoga otsa. „Mendid on maja ees. Tahavad sind kaasa võtta, uks oli alt lukus nad ei saanud sisse,“ kogeles Martin. Püüdsin kinni venna rasvastest kätest maha libisenud telefoni ja viskasin hooletult diivanile. „Okei,“ laususin ennastki üllatava rahulikkusega ning suundusin koridori end sättima. Nohikliku täpsusega sättisin pähe oma uue tutimütsi, selga musta mantli ja jalga pika säärega saapad. Martin jälgis mind kahtlustava pilguga, hoidudes viisakalt esikusse, kuni ma sättisin. „Ma helistan sulle, juhul kui mul koju on vaja saada,“sõnasin tõsiselt, lehvitasin ja astusin tagajärgedele vastu. All ootasid mind kaks mundrimeest, mõlemad toetusid politseiauto najale ja vestlesid omavahel ärritunult. Mind märgates jäi üks vait ja istus pahuralt autosse. Teine aga ulatas käe ja teatas, et viib mu nüüd ülekuulamisele Dimitri osas. Mu süda jättis lööke vahele. Dimka? Mida ta ometi tegi!? Jäi narkootikumidega vahele? Kinnitasin turvavöö ja keeldusin vastamast politseinikute küsimustele minu elu kohta. Kehitasin vaid õlgu ja vastasin, et pea valutab. Üks neist lubas mulle jaoskonnas rohtu anda, kuid seni pidin olematu peavaluga haiget last teesklema. Proovisin korra isegi öökimishäält imiteerida, kuid see ei läinud läbi. Sain vaid paari kahtlase pilgu osaliseks. „Astu palun välja. Rahulikult ja aeglaselt,“ kamandas see politseinik, kes enne pahuralt autosse oli peitunud. Ma noogutasin ning pugesin välja, käed selja taga, nagu filmidest näinud olin. Mind viidi kiire tempoga jaoskonda sisse. Kõigepealt ühte valgete seintega garderoobi-laadsesse tuppa, kuhu oma riided ja muud asjad pidin jätma. Järgnesin üle kere värisedes vanale mehele, kes mind ülekuulamisele viis. Mu käed värisesid nii jubedalt, et sain vaevalt uksegi avada, et talle järgneda. „Istu,“ poetas mees ning lahkus. Ma jäin üksi ühe klaasist seina, üllatavalt luksusliku mustast puust laua ning kivikõvade toolidega ülekuulamistuppa. Ma ei oska arvata, kui kaua ma seal passisin, kuid aeg tundus nii kohutavalt pikk. Kõht korises, sest ma ei jõudnud enne lahkumist pitsatki lõpuni süüa. Oleksin juba hea meelega laua maitset proovinud, kui viimaks astus tuppa mundris noor politseinik. Ma klammerdusin kramplikult tooli külge, kui ta teisele toolile istus ja hiiglama paksu kaustiku lauale virutas. 91


„Tere teile! Minu nimi on Paul Rooks ja ma olen määratud teilt paari küsimust küsima. Ei, ärge praegu midagi vastake. Vastake võimalikult täpselt minu küsimustele,“ õpetas politseink, võttis välja paberi ja pastaka. „Mis su nimi on ja kui vana sa oled?“ alustas ta esimesest ja kõige lihtsamast küsimusest. „Eleanor-Belicia Mekrov, neljateist-aastane,“ laususin selgesõnaliselt. „Mis sind Dimitri Ješnoviga seob?“ „Sõprus. Me kohtusime suve lõpus ja.“ „Millal teda viimati nägid?“ „Paar päeva tagasi.“ „Mis asjaoludel?“ „Ta tõi mu Kuressaarest siia, Tallinnasse.“ „Kas otse?“ „Ei. Peatusime Pärnus.“ „Kui kaua?“ „Eem, neli päeva.“ „Kas sa ei tea täpselt?“ Ma nihelesin ebamugavusest toolil ja tahtsin lihtsalt ära joosta. „Neli päeva. Olen kindel.“ „Miks sa alguses kõhklesid?“ „Mulle ei tulnud meelde väga.“ „Kas te tarvitasite midagi ebaseaduslikku?“ Ma ohkasin raskelt. „Jah.“ „Mida?“ „Alkoholi näiteks. „Aga midagi kangemat. Midagi narkootilist?“ „Jah.“ „Mida?“ „Kanepit.“ „Millist?“ „Mismõttes millist?“ „Sa ei tea selle päritolu ega midagi?“ „Ei.“ „Kust te seda saite?“ 92


„Dimk...Dimitri sai kuskilt.“ „Ega sa ei tea, kust?“ „Mkm.“ „Ausalt ei tea? Vasta ausalt, see on su enda huvides!“ „Ausalt ma ei tea!“ „Olgu pealegi. Aga palju seda kanepit umbes oli?“ „Palju-palju. Ma niimoodi kaaluliselt ei oska öelda, kuid ikka prügikotitäis võis olla.“ „Okei. Ja midagi veel. Midagi narkootilist veel?“ „Ei.“ „Okei. Aitäh sulle, Eleanor-Belicia Mekrov. Esijalgu võid minna, kuid me ootame sind peagi tagasi, kui oleme Dimitrilt ja Reinult tunnistused saanud.“ „M-milliselt Reinult?“ ehmatasin ma sootuks ära. „Rein Kaselolt,“ vastas politseinik, korjas paberid ja lahkus hüvasti jätmata. Ma teadsin, millist Reinu ta mõtleb, kuid see perekonnanimi oli mulle sootuks võõras. Kehitasin õlgu ning lahkusin, pannes tee peal riidesse. Süda peksis sees, kõhutühjuse olin sootuks unustanud. Lonkisin sassis peaga kodu poole, suutmata Martinile helistada, et ta mulle järele tuleks. Tegin Viru keskuse ees peatuse, et taskust leitud raha eest midagi süüa osta. Hesburgerist sain endale pisikese juustuburgeri lubada ja istusin laua äärde seda sööma. Ma nosisin nii keskendunult, et ei märganudki enda vastu istunud tüdrukut. „Mida kuradit sa siin teed!“ karjatasin üle kogu Hesburgeri. Bianca võpatas ja väristas õlgu: „Vana sõpra tervitad niiviisi!? Ma arvasin midagi muud. Näiteks kallistust.“ „Käi perse, Bianca,“ sisistasin maruvihaselt. Mu söögiisu kadus kus kurat. Viha pulbitses nii meeletult, et oleksin Biancale äärepealt virutanud. Nojah. „Kuidas läheb?“ ignoreeris Bianca mu persesaatmist. „Sinu tõttu läheb päris sitasti, kas tead,“ nähvasin. „Miks?“ imestas Bianca ja tegi suured silmad. „Kurat küll, sa oled ikka viimane idioot!“ käratasin nii, et Bianca püsti kargas ja käe sirutas, et mulle kõrvakiilu lüüa. Ma olin kiirem ja virutasin talle paugu vastu vahtimist, sõrmenukkidega. Esimene asi, mida märkasin, oli mu verine käsi. Teine meid vahtivad inimesed ja kolmas maaslamav verise

93


näoga Bianca. Kas ma lõin ta knock-out-i? Jahmunult krabasin oma riided ja jooksin minema, verine käsi löögist valutamas. Olgugi, et ma veelgi halba kuulsust juurde sain, olin tehtud löögi üle südamest õnnelik. Koju jõudsin juba kordades parema tujuga ja lõpetasin Martinist alles jäänud pitsa. Vend magas diivanil, telekapult käes ja kohvitass ees. Katsin ta tekiga ning sulgesin teleka, enne, kui ise magama heitsin.

94


Kunagi pole liiga hilja Hommik saabus liiga ruttu. Unesegaselt ajasin end jalule ning panin riidesse. Leidsin kapist uued mustad teksad ja ruudulise õhulise pluusi, mille samuti eile Montonist sain. Peale panin musta pitsjaki. Kammisin juuksed kähku sirgeks, keerasin need krunni ja kaunistasin näo kerge meigiga. Peitepulk, ripsmetušš ja natuke helesinist lauvärvi. Ma kuulsin juba, kuidas Martin köögis toimetab ja läksin hommikust sööma. Minu šokiks seisis köögis ema, helepruun mummukestega põll ees ning juuksed tavalises hobusesabas. Ta pesi nõusid, geelküüned olid läinud ja meik samuti. Jahmunult jäin ukselävele seisma ja jõllitama. „Ema?“ sain viimaks sõna suust. „Oh Eleanor!“ nuuksatas ta ning viskus mind kallistama. Me seisime keset kööki ning kallistasime. Kaua-kaua. Vahepeal liitusid meiega Martini karused käed ning me kallistasime veel ja veel. Ema nuttis, mina nutsin ja Martin naeris läbi pisarate. „Mida sa siin teed, emme?“ suutsin viimaks küsida. „Kuidas ma oleksin oma tütre esimesele koolipäevale tulemata saanud jätta,“ vastas ema ja naeratas laialt. „Oh emme!“ Me sõitsime kõik koos kooli ning ma jätsin nii Martini kui emaga kooli ees hüvasti. Tahtsin ise oma tulevikule vastu minna. Üksi, nagu alati. Surusin ühe kõrvaklapi kõrva ja panin mängima Kid Cudi-Immortali. Ma ümisesin kaasa ja astusin vapralt sisse. Kool oli vägev! Nagu külastuskorral, nägi see väga esinduslik ja uhke välja. Nagu eliitkool, mida see siiski polnud. Panin riided gardeoorbi, mis hetkel veel tühi oli ning otsisin üles koduklassi. Istusin suvalisele kohale, kellegi võõra kõrval. Võõras oli tüdruk, pisike punapea. Ta nägi hüperaktiivne välja ja käitus ka nii. Paar sekundit vaikust ning juba pahvatas ta rääkima. „Kust sa tuled siis? Meie kooli kohe? Mis su nimi on? Kas sa jäid istuma või tulid ise siia? Kuidas sa nii järsku siia sisse said?“ sadas küsimusi nagu rahet. Ma vastasin rahulikult kõigile ja pälvisin oma jutuga tüdruku heakskiidu. Tüdruk tutvustas end kui Arieli. See nimi sobis suurepäraselt tema punaste juustega. „Ma olen siin koolis kogu kooliaja käinud. Tead siin on lahe! Ma olen meie klassist kõige noorem, muide. Mina, Ariel Templekov, olen täpselt 13 aastat vana. Piinlik, eks! Ma saan varsti 14 ka. Ma nii ootan juba! Sa võid ka peole tulla. Emps ja paps lubasid ära sõita, et ma

95


ikka läbu saaksin pidada. Tead, päris vahva, et sa siia tulid. Ma peaks muidu üksi istuma. Ma olen vist liiga jutukas, et minuga tundide ajal istuda,“ möönis Ariel ja naeratas vabandavalt. „Eh, pole midagi,“ kostsin üsna traumeeritult, et mu esimeseks sõbraks selles koolis just Arieli-sugune energiapomm oli sattunud. „Tsau Ariel!“ hõikasid järjest klassi sisenevad noored, kes mind esijalgu ei märganud. „Tsau võõras!“ üritas üks nalja teha, mille peale ma vaid naersin ja vastu lehvitasin. Pikkamisi täitus klass noortega ja varsti olid kõik 18 kohta inimesi täis. Üllatavalt väike klass, siiski. Ariel loetles mulle inimesi: „See blond seal eemal on Angela, suht ülbe teine. Tema kõrval istub Gloria ja eemal kükitab Johanna, parimad sõbrad. Nende taga istuvad rivis Martin, Karl, Matteus, Peeter, Oliver ja Jason. Meie ees istuvad Rebeca, Betti ning Eva, tarkuid. Ja siis mõned veel, nagu näiteks Klaus, Nicolas, Olga, Paris, Tessa ja Johannes. Selline ta ongi, meie klass.“ Arieli tutvustuste lõpetuseks astus klassi mu uus klassijuhataja, Birgit Soomets. Üpris noorusliku välimusega, kuid range stiiliga naine. Birgit kandis tumesinist pliiatsseelikut ja karmijoonelist musta särki. Mulle meeldisid tema mustad tikk-kontsaga kingad, mille varbaosa oli kaetud sädelevate kivikestega. Armsad! „No tere hommikust, lapsed!“ alustas õpetaja ja kõik tõusid robinal püsti, nende seas ka mina. Õpetaja heitis mulle ühe ainsa pilgu ja tema nägu läks naerule. „Ja tere tulemast sulle, kallis Eleanor-Belicia! Ahjaa, kuidas sind lühemalt saaks kutsuda?“ „Eleanoriks, lihtsalt.“ „Olgu. Tere tulemast meie klassi!“ „Aitäh.“ Istusin maha ja lõin pilgu lauaplaadile. Ariel patsutas mind õlale nind naeris vaikselt. Ma punastasin üle kogu näo. Kõik vahtisid mind. Aga ometi...ma tundsin end peaaegu terviklikult. Midagi oli ikka veel puudu... „Sööme koos, eks ole? Üks mu teine sõber tuleb ka, ootame siin kõigepealt teda ja siis lähme,“ seletas Ariel, kui peale neljandat tundi söökla ees seisime. Ma noogutasin ükskõikselt ja vahtisin ringi, püüdes leida mõnda tuttavat nägu. Ariel kargas kaela imeilusale tüdrukule, kes meie juurde trügis. Tüdruku kuldsed juuksed lehvisid, kui ta Arieli sülle haaras ja teda keerutas. Ma olin isegi natuke kade, et mind niimoodi ära unustati. Kui kallistus lõppes, kohendas blondiin oma helesinist minikleiti ja noogutas mulle sõbralikult. „Ah, see on mu uus klassiõde, Eleanor! Ja tema on Miia,“ tutvustas Ariel rõõmsameelselt, siludes nii minu kui Miia juukseid. 96


„Ma käin üheksandas klassis,“ lausus Miia arglikult, enne, kui Ariel jõudis tema eluloo jutustamist alustada. Ariel juhtis meid mõlemaid kättpidi sööklasse. See söökla meenutas pigem kohvikut. Seinad olid punaseks värvitud ja igal tumedast puust ümmargusel laual põles punane lõhnaküünal. Oma söögiportsu sai kätte peale järjekorras seismist. Meil ei tulnudki kaua oodata, kui juba oma kandikutega ühte laudadest istusime. Ariel puhus küünla kustu ja hakkas isukalt oma suppi lürpima, Miia jäi mind vaatama. Mul hakkas juba imelik, kuid Miia ei pööranud oma siniseid silmu mu näolt. „Eleanor, sa ei paista õnnelik,“ sosistas Miia lõpuks. Ariel tõmbus kangeks ja saatis Miiale kurja pilgu. „Mis see sinu asi on,“ sisistas ta sõbrannale ja vaatas mind kaalutlevalt. „Ma olen natuke sassis omadega, muud midagi,“ vastasin umbusklikult naeratades. Miia kehitas õlgu, nagu mina ennist ja keskendus söömisele. Arieli nägu oli nüüd mossis ning ta süvenes samuti oma toidule. Mulle supp nagunii ei maitsenud, ootasin kuni mu kaks uut sõpra söömise lõpetasid ja järgnesin siis neile järgmisesse ainetundi. Matemaatika algas minu jaoks suure pauguga. Ma ei saanud millestki aru! Panin end kohe peale tundi kirja igapäevasesse konsultatsiooni, et midagigi selgeks saada. Pikk koolist puudumine andis juba esimese ülesande ajal tugevalt tunda. Ariel mu kõrval lahendas ülesandeid hämmastava kiirusega, seni, kuni mina alles esimese kallal töötasin. Õpetaja oli väga lahke ja lubas mulle peale tunde asja selgeks teha. Kuid selleni asi ei jõudnud. Peale tunde ootas mind taas politseiauto ja mind viidi uuesti tunnistust andma. Seekord nägin vilksamisi ka Reinu. Ta seisis ooteruumis ja nõjatus seksikalt diivanile. Ma lehvitasin talle, kuid politseinik nügis mind edasi. Minu lehvitus jäi talle vist märkamatuks. Õnneks ei pidanud ma ülekuulajat kaua ootama. Ta istus juba peale viite minutit minu kõrvale toolile ja ohkas sügavalt. „Tead, see su Dimitri on ikka korralikus pasas,“ lausus ment ähvardaval toonil. Ma olin šokeeritud. Politseinik, kes vannub!? Nähes minu ehmunud ilmet vabandas ta ja istus oma tooliga teisele poole lauda. „Niisiis. Mul on sulle taaskord paar küsimust,“ teatas mees ametlikul toonil. „Küsige,“ andsin lahkelt loa. „Millised suhted teil Reinuga on?“ See küsimus lõi mu tummaks. Tõepoolest, millised suhted? Mulle tundus, et midagi enamat, kui sõprus seal nüüd küll pole. Vastasingi nii. 97


„Kindel? Sest Rein väitis muud. Väitis, et olete tema tüdruksõber.“ Ma punastasin üle kogu kere: „Tõesti?“ „Jah. Väitiski nii. Aga nüüd järgmine küsimus.“ Ülejäänud küsitlemine möödus otsekui udus. Minu peas kummitas ikka politseiniku öeldud lause: „Väitis, et teie olete tema tüdurksõber.“ Ma punastasin vist isegi siis, kui kabinetist välja astusin. Panin aegluubis riidesse, otsides pilguga Reinu, kuid ei leidnud teda. Koju sõitsin venna autos. Vend vatras midagi emast ja tema plaanidest, kuid mina hõljusin pilvedes. Tagasi jõudes ootas meid ema. Ta istus köögis ning rääkis telefoniga. Ema käed värisesid, seda oli juba kaugelt näha. „Emps?“ hõikasin ja jooksin kööki. Ema lõpetas kõne ning naeratas mulle tuhmilt. Ma naeratasin vastu, vaikselt. Ema ei kannataks lihtsalt küsimusi, mõistsin ma paugupealt. Martin andis märku, et ma lahkuksin ning ma jätsin ta emaga omavahele. Tõmbusin delikaatselt oma tuppa ja istusin voodile. Midagi polnud nagu teha. Otsisin välja telefoni ja sirvisin numbreid. Seal see oli, tõmbas mu pilgu ning ei lasknud seda enam lahti. REIN, vilkus tumedal ekraanil. Ma ohkasin värisevalt ja surusin kutsuva telefoni kõrva äärde. „Hallo?“ kõlas telefonis Reinu tuttav hääl. „Rein?“ küsisin kõhklevalt, kuigi teadsin, et see tõesti oli tema. „Eleanor! Räägi!“ Poisi hääl kõlas mitu kraadi närvilisemalt. „Me peame kohe kokku saama,“ teatasin otsusekindlalt. „Jajah. Seda nüüd küll. Kus sa oled hetkel?“ „Kodus. Kus sa?“ „Kuule, Viru keskuse juures. Tuled siia või?“ „No olgu. Ma tulen. Tsau!“ „Tsauki!“ Panin kähku helelillad teksad jalga, musta kampsuni selga ning viskasin jope ka veel peale. Ei Martin ega ema teinud minu minekust suurt numbrit. Noh, et niimoodi kooli õhtul ja. Ma jõudsin veel napilt bussipeale, pidin viimase teelõigu jooksma. Hingeldades vajusin kusagile istuma. Kõik istusid vaikides, vaatasid aknast välja või kribasid midagi telefonis. Ma tundsin end eraldatuna, tervest maailmast. Lugesin sekundeid, kuni kiri tablool järgmise peatuse nime kuulutas. Lõpuks ilmus sinna ka Viru keskus. Hüppasin maha ja maandusin lirtsuva lörtsi sisse. Mu kõrvalt kostus tuttav naer. „Rein!“ hüüatasin ja kargasin midagi mõtlemata poisile kaela. „No hei, Eleanor,“ muigas poiss meelitatult. 98


Ma kallistasin Reinu kõvasti-kõvasti. Ta muudkui naeris ja kallistas vastu, niimoodi pehmelt, mõnusalt. Poiss lõhnas piparmündi, tubaka ja kirsside järele. „Me peame rääkima, eks?“ sosistasin Reinule kõrva. Poiss tõmbus eemale ning noogutas süngelt. Järgnesin talle kuulekalt. Rein kõndis kiirel sammul Viru keskusest kaugemale, üle mitme ristmiku, peatumata isegi punase tule pärast. Viimaks avas ta mulle ühe luksusrestorani ukse ning võttis meile laua. „Sa teadsid seda ette!“ hüüatasin naerdes, kui kelner meile viipas, et lauda istuksime. „Ilmselgelt,“ poetas Rein ja naeratas salakavalalt. Ta oli täpipealt sellise laua valinud, mis oli kõigist teistest eraldatud, varjatud kardinatega ning peidetud restorani kõige pimedamasse salasoppi. Riputasin oma jope nakki ja nihutasin tooli Reinule lähemale. „Sa ei kujuta ette kuidas ma sind igatsesin,“ sosistasin. Rein noogutas, kuid ei vastanud midagi. Mu tuju sõitis kohe kolinal nulli. „Eleanor, asjad on sitasti,“ teatas Rein mõne hetke pärast. „Ma tean. Mind viidi mitu korda politseisse tunnistust andma. Kamoon, mida see Dimitri jälle tegi? Ja mida sina?“ nõudsin pahuralt. „Kuula rahulikult. Ei, oota. Las toit tuleb kohale ja siis räägin, ma ei taha, et keegi valel hetkel segama satuks,“ lausus Rein, ignoreerides minu porinat. Istusime siis vaikides. Sain aega Reinu põhjalikult jälgida. Ta oli vahepeal nii kohutavalt muutunud. Pea oli kiilaks ajatud, vasaku kõrva juurest sai alguse draakoni-tatoveering, mis keris end ümber Reinu kaela ja lõppes alles õlal, kadudes veel otsapidi pluusi alla. Rein kandis lohvat musta pluusi, mille rinnaesist kaunistas tuhamärk. Ilmselt oli kutt suitsu teinud ja siis tuhka kogemata oma rinnaesisele raputanud. Pluusi paremal küljel näitas taset Hilfigeri firmamärk. Ma pidin end kehitama, et üldse Reinu pükse näha. Ta kandis neid umbes sama madalal, kui Justin Bieber tavatseb. Bokserid olid igatahes helesinised, Hugo Bossi kirjaga. Mustad teksad ja jalas helesinised Vansid. „Mida sa vahid nüüd?“ naeris Rein ja ma rebisin vastumeelselt oma pilgu temalt lahti. „Niisama. Sa oled kuidagi muutunud,“ vastasin lõbusalt. „Jah, ajasin juuksed maha. Nüüd olengi pesuehtne skinhead,“ nentis Rein teeseldult kurvalt. „Oled jah, Dimitri ajas ka?“ „Ei, tema on liiga edev, et oma parukat maha ajada.“ Ja juba tuligi toit ja ma kibelesin soovist Reinu käest seletusi nõuda, kuid taktitundetult jäi ettekandja meie laua juurde seisma, oodates Reinult tippi või uut tellimust. Vahtisime

99


mõlemad Reinuga ettekandjat natuke pahaselt, sest ära ta minna ei kavatsenud. Hõõrus ainult geelküüsi kokku, pilgutas Reinule silma ja naeratas mulle lipitsevalt. „Jah, aitäh,“ lausus Rein ülepingutatud pingega hääles. Naine kortsutas oma joonistatud kulmi ja tõstis häbematult üle rinnapartii vajuvat kleiti. „Tippi? Või midagi juua?“ küsis ta teist korda, pineva häälega. „Ei, aitäh,“ lausus Rein mitu korda vihasemalt kui enne. Ettekandja lahkus, visates veel juuksepikendused üle õla ning pekstes kontsadega ägedalt vastu laminaatpõrandat. „Oli alles vuhvis tibi,“ poetasin natukese aja pärast ning Rein puhkes laginal naerma. Rein võttis ampsu praekartulit ning alustas oma jutuga. „Sa ju mäletad, kui palju kanepit Dimkal oli ja kõike muud muidugi ka. Ta jäi vahele. No põhimõtteliselt kui me sinu maha panime, pidime veel Dimkaga ühele vennale kõige selle kraami eest maksma sõitma. No ja me sõitsimegi, aga see pedekas oli mendid kohale kutsunud ja nad võtsid meid vahele. Põhimõtteliselt sain mina põgenema, autoga. Dimitri, vana lollakas, jäi maha ja ta sai suurema karistuse ka. Mina kimasin siis Tallinnas ja redutasin kusagil narkourkas, kuni politsei mind Selveri ees kinni võttis. Õnneks ei tuvastatud minul midagi ja kallis Dimka, ustav sõber, ei rääkinud ka midagi. Ütles, et ma olin talle juhuslik autojuht. Kallis-kallis Dimka. Aga sinu nimi tuli juhuslikult välja, kui Dimitri telefoni vaadati. Anna andeks, Eleanor, et sinu selle jama sisse vedasime!“ jutustas Rein ja saatis mulle peale igat lauset anuva pilgu. „Nojah. Ega mulle sellest ju suuremat jama ei tule?“ küsisin veel igaks juhuks. „Ei tule, ma luban! Ja Eleanor?“ alustas Rein kõhklevalt. „Noh?“ „Kas sa mäletad, noh, seal Pärnus,“ kogeles poiss. „Mida täpselt?“ „Noh, et me võiks nagu käia või nii.“ „Võiks.“ „Tõesti võiks?“ „Muidugi võiks!“ Rein kummardus üle laua ja kallistas mind kohmakalt, ajades selle käigus pool veini oma pükstele ning mõned kartulid põrandale.

100


Kõik läheb veel hästi! Kui hiljem koju kõndisin, tundsin viimaks, et kõik liigub paremuse poole. Mul oli Rein, vend, ema, kes ilmselgelt hoolis veel minust. Kõigil on raskeid aegu, kõigil on hetki, mil pole nagu kedagi, kellele loota. Ei ühtegi sõpra ega midagi. Ma sain koha isegi toredasse kooli, paar uut sõpra ning POISI, jah, viimaks kellegi, kes minust tõesti hoolis. Ma olin eufoorilises meeleolus. Kõndisin koju, hästi aeglaselt ja venivalt. Kallistasin elektriposte ja paitasin võõraste inimeste koeri. Bussid sõitsid oma teed, inimesed kõndisid töölt koju või mujale. Mõned ülbe välimusega noored redutasid Viru keskuse ees. Vaatasid mind õelate pilkudega ja kohendasid oma väljakutsuvate kirjadega beaniesid. Ma naeratasin neile kõigile ning nii mõnigi näis päris üllatunud minu reaktsiooni üle. Ega iga päev ei kohta selliseid, kes sinu õela pilgu peale ainult naeratavad. Kodu jõudis ikkagi aina lähemale ja lähemale ja minu tuju langes pisut. Kes teab, mis seal kodus ees ootab? Äkki on ema juba läinud ja ümber mõelnud või istub Martin üksi köögis ning nutab. Taskus helises telefon, helistajaks Ariel. Mul polnud tuju tema lobisemist kuulata, sünged mõtted tikkusid jälle ligi. Lasin telefonil rahumeeli heliseda ning kiirendasin sammu, et rutem oma tulevikule vastu astuda. Kuni mina esikus kobistasin, jõudsid ema ja Martin (jumal tänatud) esikusse astuda. Mõlemad kallistasid mind ja ma ei saanudki aru, kas rõõmsalt või kurvalt. „Nii. Mis toimub?“ nõudsin esimese asjana. Ma olin šokeeritud, kui elutuppa astusin. Nad olid kahekesi köögist elutuppa laua tassinud ja selle igasugu maiustuste ning dessertidega katnud. „Mille puhul?“ ahmisin õhku. „Sinu puhul, kullake. Uus kool ja uutmoodi elu ja,“ nuuksatas ema ja lendas mulle kaela. Martin istus rahulolevana diivanil ning matsutas küpsisetorti. Kõik saab korda, ja saabki!

101


Mis sai edasi. Peale kahte aastat. Eleanor tõusis ja noogutas Pillele. Tüdruku kuldkollane kleit lehvis saledate säärte ümber ning Dolce&Gabbana uue seeria kingad klõbisesid põrandal, kui ta oma jakki võtma läks. Pille lehvitas ja sulges Eleanori tagant ukse. „Huh, see läks hästi,“ teatas Eleanor naerdes poisile, kes teda koridoris ootas. Poiss tõmbas tagihõlmad koomale ning suudles Eleanori põsele. „Mis räägiti?“ küsis ta. „Mida sa pärid, Rein! Seda vähemalt, et mul on ainult üks külastuskord jäänud, kuni see asi lõpuks läbi on,“ ohkas Eleanor ja naeratas pehmelt sekretärile, kes järgmise kliendi psühholoog Pille Kasesalu kabinetti juhatas. „Ja kuhu nüüd?“ küsis Rein, kui nad käsikäes majesteetliku valge hoone ees seisid. „Minu juurde? Emps lubas täna Erikuga midagi head teha,“ lausus Eleanor. Ja nii nad läksid, käsikäes, naeratades ja vahepeal üksteistele põsemusisid kinkides. Eleanori ema ootas juba, pajalapid käes ja uus mees, Eleanori kasuisa, kaisus. Täna pakuti kanašašlõkki, suve alguse puhul. Mõne hetke pärast saabus ka Ariel, käes vanemate saadetud küpsisetort ning kotis peidus šampusepudel. „Aga Martin?“ imestas Eleanor, kui kõik juba lauas istusid. „Jõuab varsti. Ta läks Helenale järgi, toovad pisikese Mariela ka kaasa,“ lausus ema ja temast lausa kiirgas uhkust oma vanaema-ameti üle. Peagi heliseski uksekell ja Eleanor tõusis, et avama minna. Kõik teised jäid kuulekalt istuma. Sellist sidet, nagu Eleanoril oma vennaga, ei olnud kellelgi terves peres, ei, terves suguvõsas. Peagi kostsid esikust rõõmsad kilked. Tuppa astus imekaunis naine, beebi süles. „Helena, kallike!“ hüüdis õnnelik vanaema ja jooksis oma miniat kallistama. Eleanor ja Martin ilmusid tuppa. Eleanor rippus vennal kaelas, Martin hoidis süles suurt kingipakki. „Palju õnne sünnipäevaks, õeke!“ sosistas Martin ja ulatas paki Eleanorile, kes rõõmust lausa hüples. „Rein, tule!“ hüüdis Eleanor ja jooksis oma tuppa, et poisiga omavahel Martini kingitust avada. Krabisev kingipaber lendas kaarega toanurka ja üle maja kaikus Eleanori kiljatus. Esmalt ilmus välja valge Cucci õhtukleit, seejärel kaks pakki värvilisi kondoome ning kõige lõpuks tumesinine kaisukaru. Suur-suur ja pehme-pehme kaisukaru. Pisar tuli silma. Eleanor tõmbas ninaga ja puges Reinule kaissu.

102


„Mõtle, kaks aastat,“ sosistas Rein õnnelikult. „Ja aeg lendab nii kiiresti. Varsti on juba kakskümmend,“ naeris Eleanor ning suudles poissi.

103


Lõppsõna Ma loodan, et mõnel lugejal jääb aega, et seda siit lõpust lugeda. Mina isiklikult ei tee seda kunagi. Ma mõtlen, et ei loe seda teksti, mis raamatu lõpus on. Ilmselt on mul paljud tähtsad laused lugemata jäänud. Tänusõnad ja kõik muu. Lisaks tänusõnadele tahan siin kirjutada ka muust.. Natuke soovitusi, natuke õpetusi. Seega, soovitan soojalt need paar lehekülge sõna-sõnalt läbi lugeda. Alustan siis pisikese kokkuvõttega. Mariela, kes enesetapu tegi, sattus Eleanori teele üpris juhuslikult. Mariela surm andis Eleanorile tõuke allakäigu poole. Marielat kiusati koolis. Eleanor nägi sellist kiusamist esimest korda ja ei osanud kuidagi reageerida või midagi peale hakata. Ta küll üritas, kuid kasutult. Mida sa ikka üritad, kui sa pole isegi nii tugev, et iseennast kaitsta?Eleanor oleks pidanud endale kindlaks jääma, kasvatama enesekindlust ja enesehinnangut. Aga teie, armsad lugejad? Kas teie teele on kedagi sattunud, kes ei saa endaga hakkama? Kes pole piisavalt tugev, et saada hakkama mitme inimesega, kes tema elu põrguks üritavad teha? Mida te teha saate? Enda maine võib vahel tunduda tähtsam kui ühe teise inimese ELU. Nüüd on see koht, kus sa mõtled: „Aga see tüdruk/poiss, keda minu koolis kiusatakse, ei näe küll suitsiidne välja. Ta kannatab ju ära. Temaga on korras.“ Kas ikka on? Võib-olla ta juba lõigub, ootab, et kasvõi üks inimene poolehoidu näitaks ja lihtsalt OLEKS temaga. Ta ei peaks enam üksi koridoris kükitama ja ootama, et põrgulik vahetund läbi saaks. Ta jälgib pisarais silmadega neid noortepunte, kes eemal seisavad ja naeravad. Nad teevad tema üle nalja, sest ta on seal üksi, hoiab eemale. Sina seisad samuti pundis. Sind selle tüdurku/poisi saatus ei puuduta. Mis temast, ise ta on üksi, jah? Aga mis see sulle teeb, kui sa oma seisukohta näitad ja lähed ning istud selle tüdruku juurde. Mis kuradi õigusega tulevad pärast teised sinuga õiendama, et sa nii tegid? Sa vasta, et mis selles siis halba on, kui sa temaga juttu tahtsid rääkida. MIS SELLES SIIS HALBA ON? Ma võin kiusamisest palju rääkida. Sellest on lihtsalt palju rääkida. See on ikka veel alles. Nagu kasvaja, levib mööda koole, samas, kui pooled ei teagi, mis tegelikult toimub. Kas sina tead? Aga uuri välja! Tee midagi. Sa näed juhuslikult üht kolmanda klassi tüdrukut. Ta istub seina ääres ja vahib tummalt oma õpikut. Teised seisavad temast eemal, nagu oleks ta katkuhaige. Nad naeravad ja osutavad tüdrukule, kes istub üksi nurgas ja vaatab kramplikult oma õpikut. Tüdruku peas jooksevad hääletult karjuvad mõtted. Ta tahab koju! Ta tahab ära ema juurde, tahab nutta tema õlal ja karjuda, et ta ei lähe enam kooli. Ta lihtsalt ei suuda enam! Kõik need jälestust täis pilgud ja vihased kommentaarid tabavad tüdruku ehitatud kaitsemüüri. Ta ei lase sellest müürist 104


kedagi läbi. Varsti enam isegi mitte omaenda pereliikmeid. Ta on üksi, sest ta kardab et ta tõugatakse ära. Õpetajad ei märka, enamus neist ei hooli ka. Sa tahaksid midagi teha, aga sa EI JULGE. Sa oled nii kuradima arg! Sa kardad ise naerualuseks saada. Kaotada oma positsioon teiste noorte hulgas. Aga tema? Kas tema polegi see teine noor? Miks sa ei või minna tema juurde ja küsida, kuidas tal läheb. Miks mitte? Mis sellest siis juhtub? Miks sa ei või ükskord teda endaga Mäkki kutsuda või temaga koos koju minna. Ehk pole see tüdrukuke nädalaid sõnagi lausunud, välja arvatud oma emale, kes teda pidevalt jälitab, et tüdruku eemalhoidmisele põhjust leida. Kokkuvõtteks. Lihtsalt mine ja ole see, kes sa südames oled. Teate, armsad lugejad, mis on vahet lapsel ja teismelisel? Lastel on alles see õige julgus, et minna ja teha, mida nad õigeks peavad. Neil pole kordagi tunnet, et ei tea mida nad minust arvavad, kui ma nii teen. Aga laps teeb, mida õigeks peab, ja keegi ei mõtle temast halvasti. Aga proovi sina! Tee midagi, mida sa õigeks pead ja ole selle üle uhke. Ära kommenteeri oma tegevust, lihtsalt TEE ja jää endaks. Sa võid päästa kellegi elu. Mõistad? Elu. Elu on suur asi. Elu on sinus endas, kõigis sinu ümber. Kellelgi, MITTE KELLELGI pole õigust teise inimese elu rikkuda, tema elu korraldada ja öelda, mis tema elus valesti või õigesti on. Kellelgi pole õigust teha kellegile koolis käimine põrguks. Mõistate. Kui sina oled kellegile halvasti öelnud, kasvõi kedagi halva pilguga vaadanud siis mine ja palu andeks. Varsti ei pruugi sul seda võimalust enam olla. Mida sa tunneksid, kui ühel päeval sa teda enam koolis ei näe ja sa kuuled, et ta on surnud. See oli enesetapp. Mida sa siis tunned? Mida sa mõtled? Lähed eluga edasi, kuigi temal pole enam elugi, millega edasi minna? See on kõigi süü. Õpetajate, tema enda, sinu,kes sa pealt vaatasid ning kiusaja süü. Tehke midagi. Teeme midagi koos. Eesti ei pea selline olema. Koolid ei pea olema kohad, mis surmani viivad. Selline lühike või mittelühike jutt lõpetuseks. Ja ikkagi ma pean tänama oma ema, kes on tõenäoliselt superwoman, oma sõpru, kes saavad ise aru, kui ma neid mainin, üht väga vahvat tüdrukut nimega Margit, kes mind isegi ei tea, aga kes oma armsa naeratusega alati mu päeva parandab ning viimasena oma vanaema, kes on ilmselt üks kõige vapram vanaema maailmas (lisan tervituse tema koerale, Jackyle). Armastusega, Katariina.

105


Lase mul minnateise osaga versioon