Lase mul minnateise osaga versioon

„Issand, Ellu! Kaua me sind juba otsime, ah? Oma tund aega,“ kriiskas Bianca.

Tema ja veel üks tüdruk tuigerdasid mulle mööda tänavat vastu. Bianca oli teksade ja rinnahoidjate väel. See kutt oli õnneks täiesti riides. „Ma käisin ringi, sorry. Lähme koju?“ pakkusin lootusrikkalt. „Näkä. Pidu hakkab alles, juhu! Kui sa koju tahad, võta auto ja mine. Me saame pärast Raiksi omaga,“ sõnas Bianca ja viskas mulle autovõtmed sülle.

Kuigi ma ei teadnud, kuidas juhtida, kes kurat on Raiks ja kas see on õige, võtsin võtmed ning hüppasin autosse. Lükkasin võtme sisse ja panin raadio käima. Viimasel hetkel hüppas autosse mingi võõras poiss, kes väga-väga palus, et ma ta Tallinnasse sõidutaksin. „A sa ise ei oska muidu sõita vä?“ „Ei,“ tunnistas ta ning kinnitas kõrvalistmel turvavöö.

Võtsin käisipiduri pealt ja andsin gaasi. Auto võttis kummide vilinal paigalt. Sitt! Nüüd keerasin rooli paremale, et Robi majast alla maanteele sõita. „Vau, võta kiirust vähemaks!“ kisendas kutt, hoides kramplikult oma istmest kinni. „Nahhui sa virised nii palju.“ Ma lõkerdasin naerda ja võtsin auto „salalaekast“ väikse pudeli laua viina. Kulistasin umbes pool pudelit omale sisse, pakkusin tollele kutile ka, kuid ta keeldus, üle kere värisedes.

Irvitasin, mõeldes, kuidas tal terve elu praeu silmade ees jookseb. Mul oli pohhui. See oli lõbus!

Lisasin veel ja veel ja veel kiirust. Kimasime mitmest autost mööda, minu möödasõit oli küll vaaruv ning napikas. Lendasime mööda sildist, mis näitas, et Tallinnasse on veel kolmkümmend kilomeetrit. Kutt ohkas ja naaldus lõdvalt seljatoele. „Noh? Said üle oma hirmust?“ hõikasin üle kummide vilina. „Ei, ma lihtsalt naudin viimseid hetki enne oma surma,“ vastas ta, nägu isegi pisut naerukil.

Järsku ma pidurdasin. Kutt lendas ninali vastu esiklaasi ja karjatas. „Türa sa tapad mu. Lase mind välja, palun,“ oigas ta. „No ise tead, ma võtan need hääletajad peale,“ vastasin ülbelt. „Võta aga. Hüvasti siis,“ kostis kutt ja hüppas välja.

Hääletajad, kaks noort poissi, lähenesid juba autole. Üks neist istus taha, teine ette, minu kõrvale. „Tallinnasse jah?“ küsisin üle. „ Muidugi. Aga kuule, sa liiga noor pole?“ päris üks neist muiates. „Muidugi olen. Vägagi noor. Aga noh, muud üle ei jäänud ju,“ vastasin flirtivalt naeratades. „Lahe oled. Mina olen Gert, tema on Jako,“ tutvustas minu seljataga istuv kutt.

20