Töö eest Õisu jaoskonna esinaisena tunnustati Selmat mitmel korral kõrgete aumärkidega
abikaasast lahku läinud ja poleks üksinda jõudnud oma lapsi koolitada, isa aitas. Isa ja ema olid väga töökad, hoolitsevad ja kokkuhoidvad inimesed. Ema ja isa olid mõlemad piimanduse eriala inimesed ja isal õnnestus kuidagi iga kolimise käigus taas saada meiereisse tööle ja mõne aja pärast ka juhatajaks,“ meenutab Luule. „Mäletan, kuidas ma istusin vanaisa kontoris ja sõin sooja saia šokolaadivõiga, mis oli tol ajal luksus. Vanaisa võttis mind tihti igale poole kaasa. Nad olid ettevõtlikud. Vanaisa kogu aeg ehitas midagi, vanaemal oli alati mitut sorti hoidiseid kogu talveks. Kui me siia kolisime, siis memm ju väga palju karjatas meid, lapsi. Onu elas allkorrusel ja nende lapsed olid minuealised. Ega me ju ei kõndinud trepiastmeid pidi, vaid hüppasime ühelt mademelt järgmisele, nii et terve maja värises. Vanaema alati kiljatas selle mürina peale, aga ei kurjustanud,“ lisab Margit ka omapoolse mälestuse vanavanematest ning jätkab: „Vanaisa hakkas pensionieas veel mesilasi pidama, tal oli väike motoroller ja ta võttis mind sageli kaasa. Kogu aeg midagi toimus, meevurritamise talgud jne. Vanaema suri 63aastasena infarkti. Vanaisa elas veel seitse aastat ja tal oli isegi uus elukaaslane. Taat käis tööl ka pensionieas, kütjana. Ei osanud puhata. Arvatavasti see, et vanaisa oli üleajateenija, veltveebel, kujundas temas sõduriloomust ja andis vajalikud oskused, juhikogemused. Pilte vanaisast ja vanaemast võib näha ka Imaveres, Eesti Piimandusmuuseumis.“ Sööme veel üheskoos jäätist toormoosiga, ikka Luule enda tehtuga. Ja ma jään mõtisklema, kust tuleb inimestel selline elutahe, nagu Margiti memmel ja taadil. Ikka ja jälle kusagil oma elu otsast rajama hakata ja mitte alla anda. Mõtlen oma depressiivsetele päevadele, kui vahel hakkavad domineerima enesehaletsusmõtted: oi kui raske elu, palju tööd ja vähe raha, isegi Ameerikasse pole saanud. Ja ausalt – piinlik hakkab. Vahel mõtlen siis, kas ehk tõelised eluraskused ja elutahe käivadki käsikäes. Aga Margiti memmele Selma Alide Kõrgesaarele ja taadile August Kõrgesaarele mõtlen sageli suure austusega. Mälestused sellistest inimestest peavad elama, olema meile eeskujuks ja motivatsiooniks.
AJALUGU
mise eest küünis varjas. „Sain sellest alles aastaid hiljem teada. See oli kindlasti turvalisuse huvides, et kaitsta saladusi ja perekonda, lapsi,“ on Luule veendunud. Kuigi August Kõrgesaare tegevustest Kaitseliidus pole täpsemaid mälestusi, on palju tunnistusi, mis kõnelevad tema panusest riigikaitsesse. Ja loomulikult oli tema elu ja tegevuste keskpunktis perekond, perekonna turvalisus, heaolu ja tulevik. Keerulistest aegadest hoolimata hoiti perekonnas eestlust, traditsioone ja rahvuslikku identiteeti. Otseselt ei räägitud nõukogude võimust midagi negatiivset ja ikkagi oli kõigil, kaasa arvatud lastel, selge arusaam, et see ei ole õige. Samuti ei räägitud jõuludest, kuid alati peeti jõule. See on näide, kuidas mingil moel, ühegi hirmu ega jõuga pole võimalik hävitada seda, mis on inimestele püha. „Ema ja isa olid väga head inimesed, ma ei tea, et ma oleks neid kunagi riidlemas kuulnud. Kodune õhkkond oli väga hea. Me käisime alati terve perega puhkusereisidel. Isa hoolitses väga hästi meie eest ja ka minu laste eest. Ma olin oma
3 X ER AK OG U
käigus välja tulnud ka üht-teist põnevat perekonna ajaloo kohta. Kord ronis Kati kass vundamendi august sisse ja enam välja ei tulnud. Kassi päästmise aktsiooni käigus leiti koos kassiga vundamendi alt vutlar, kus olid säilinud kõik Luule vanemate tunnistused ja aukirjad. Märgid ja medalid aga tulid pumba vahetamise käigus välja hoopis kraanikausi alt. Vaja oli niisket osa süvendada ja seal liiva sees nad olidki kenasti peidus olnud kõik need aastad. „Need peitmised algasid siis, kui venelased sisse tulid. Mul on siin suur lõunaserviis, mis maeti tookord maasse. Tänu sellele on see serviis peaaegu tervikuna alles tänaseni ja kaunistab meie perepühasid. Ma usun, et seal maa sees on veel asju peidus,“ kõneleb proua Luule. Kahjuks ei mäleta ta, millega tema isa Kaitseliidus täpsemalt tegeles, sest kui algasid põgenemised, ei räägitud kodus varasemast ajast enam midagi. Isegi sellest mitte, et August ennast mingil ajal küüdita-
6 | 2018
59
