EVAKUEERITAVANA SUURÕPPUSEL LÕUNA SILD 2024

EVAKUEERITAVANA SUURÕPPUSEL LÕUNA SILD 2024

Oktoobri alguses leidis aset seni suurim, tuhatkonda evakueeritavat kaasav evakuatsiooniõppus Lõuna Sild 2024, mille põhistsenaarium nägi ette LõunaEesti ida- ja kagupiirkonna evakuatsiooni Viljandimaale.

Tekst: MONIKA RISTISAAR , vabatahtlik autor

Õppuse eesmärk oli koostöös erinevate asutustega harjutada suure hulga tsiviilelanike evakuatsiooni korraldamist kriisi ajal. Nii harjutas päästeamet ulatusliku evakuatsiooni juhtimist ja läbiviimist, Kaitseliidu malevate evakuatsioonirühmad aga tegevusi evakuatsioonikohtades ning teisi evakuatsiooniga seotud logistilisi ülesandeid. Õppusele olid kaasatud veel Lõuna-Eesti kohalikud omavalitsused, häirekeskus, sotsiaalkindlustusamet ning politsei- ja piirivalveamet.

Kui päris aus olla, siis mina ei plaaninud sellel suurel evakuatsiooniõppusel osaleda, sest vabu nädalavahetusi on niigi kesiselt ja mõtlesin, et mis see kusagil koolimaja võimla põrandal pikutamine mulle ikka annab. Kuid õnneks läks kõik teisiti.

Reede õhtul asju pakkides ning laupäeva hommikul äratuskella helina peale ärgates tabas mind tuttav õppusteeelne mõte, miks ma ikkagi iga kord endale nii teen. Vaba hommiku asemel olin taas teel õppusele. Evakuatsiooni kogunemiskohta jõudes ootasid aga ees nii mõnedki tuttavad rõõmsad näod.

Ülesande toetada evakuatsiooniõppust sain oma sõjaaja ametikoha kaudu. Minu ülesanne oli olla evakuatsioonibussi saatja. Saime päästeameti esindajatelt instruktaaži, mida meilt oodatakse, ja juba hakkasidki saabuma evakueeritavad – lastega pered, sõpruskonnad, paarid. Lisaks eesti keelele oli kuulda ka inglise ning ukraina keelt. Pärast registreerumist komplekteeriti bussid ning saadeti evakuatsioonikohtade poole teele. Minu sihtkohaks oli ühe väikelinna koolimaja.

SAAB ASJA KÜLL

Kohapeal võtsid busse vastu evakuatsioonirühma naeratavad liikmed: meid suunati parkimisalale ning pärast reisijate väljumist sai ka minust tavaline evakueeritav.

Pärast registreerumist leidsin end suurest võimlast, kuhu enamik evakueeritavaid olid oma „voodikoha“ juba valmis sättinud. Tore oli see, et peresid ja seltskondi polnud laiali lõhutud ning kõik said koos olla, mis tundub igati mõistlik, sest kriisiolukorras on pere ja sõprade tuge eriti vaja.

Olin esialgu kartnud, et õhtu saab olema igav, pikutame niisama oma mattidel, kuid nii see ei läinud. Infotunnis anti teada, et meid ootavad koolitustele Naiskodukaitse, päästeameti ja Punase Risti vabatahtlikud. Esimesena sai meelde tuletatud elustamise põhitõdesid ning -võtteid. Pärast nuku pikemaajalist elustamist tõdesime, et see on füüsiliselt päris raske. Pean tunnistama, et mul on tulnud ka päriselus inimest elustada ning adrenaliin, mida kogu olukord tekitas, andis tohutult energiat. Õnneks saabusid tookord kiiresti meedikud, kes elustamise üle võtsid.

Edasi suundusime püsiva küliliasendi põhitõdede meeldetuletamise juurde. Pärast meeleolukat rullimist mattidel ootasid ees juba naiskodukaitsjad, kes õpetasid verejooksu peatamise võtteid rõhksidemega. Räägiti žguti paigaldamisest ja õppe „ohvriteks“ olid lebomatid, et kellelegi päriselt mitte kahjustust tekitada. Rõhksideme paigaldamist saime kaaslastel katsetada ning veenduda, et verevool jäsemesse on aeglustunud. Populaarseim kehaosa, mille sidumist sooviti õppida, oli kael. Pärast klassikalist kaelale žguti asetamise nalja tutvustati meile õiget sidumistehnikat Israeli sidemega. Töötoa lõpuks tundus, et saaksin vajadusel verejooksu pidama küll.

Edasi ootas meid päästeameti ja Naiskodukaitse ühine koolitus evakuatsioonist ja kriisivarudest. Esimeseks punktiks oli ellujäämiskoti sisu ja komplekteerimine, kus tutvustati näidisena ühe inimese kolme päeva kotti. Sealt edasi liikusime päästja juurde, kes rääkis evakuatsioonist üldiselt ning erinevatest tähistest, mida kusagil võib kohata. Järgmise vabatahtliku päästja juures tutvustati info saamise võimalusi ning üldisi teadmisi varjumiskohtadest. Esitleti naiskodukaitsjate loodud „Ole valmis!“ äppi, mida saab kasutada ka siis, kui internetiühendus puudub. Viimases töötoas tutvustas naiskodukaitsja erinevaid soojasaamisviise, kui küte peaks kaduma, ning vahendeid, millega voolu puudumisel süüa teha.

Lõpuks oli aeg tulede kustutamiseks ja öörahuks. Öö möödus vaikselt. Natuke oli hinges ärevus, et äkki tehakse ööhäire või midagi muud põnevat, kuid silmad avasin alles hommikul, kui hakati ärkama ja toimetama.

Pärast hommikusööki anti meile teada, et peagi saabuvad bussid, mis viivad meid tagasi Tartusse. Kehastusime evakueeritavatest taas bussisaatjateks, lugesime kokku inimesed, kes meiega olid tulnud, komplekteerisime bussid ning sõit kodu poole võis alata. Sellega meie jaoks evakuatsiooni suurõppus Lõuna Sild 2024 ka lõppes.

MIKS OSALEDA EVAKUATSIOONIÕPPUSEL?

Lõpetuseks võin öelda, et mul on hea meel, et osalesin. Miks soovitan seda teha ka teistel? Sest:

• sina saad aimu, mida evakueerumine tegelikult tähendab;

• need, kes vastutavad sinu ja su lähedaste evakueerumise eest, saavad õppida ning oskavad seda reaalolukorras hästi teha;

• oled ise teadlikum, kuidas ja mida teha ning kuidas aidata oma lähedasi, kui on vaja päriselt evakueeruda;

• sinu esmane evakueerimiskogemus ei peaks tulema reaalses olukorras;

• saad teada, kuidas kogu evakueerimisprotsess käivitatakse ja millised ametkonnad on sellega seotud.

Aga milleks kõik need teadmised?

Evakueerimine ei tähenda sõja algust. Evakueeritavaks võib sattuda kasvõi ulatusliku elektrikatkestuse tõttu, mis on tingitud näiteks tormist, lähiajaloo näiteks on Võru linna pikk elektrikatkestus, mis oleks võinud kulmineeruda evakuatsiooniga.

Parem on harjutada ja saada kogemusi õppeolukorras, kus tingimused on suhteliselt mugavad, pole paanikat jne. Sellised riiklikul tasemel õppused on harjutamiseks ning õppimiseks kõigile ametkondadele, kes on evakueerimisega seotud, saadud kogemused ning õpikohad ei toeta üksnes Naiskodukaitse evakuatsioonirühmi.

Video: https://youtu.be/HEwNxfmwJFQ