AI SIRUTAS NAISTELE ABIKÄE

AI SIRUTAS NAISTELE ABIKÄE

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada ikka algusest. Kuidas saada lauaõppusel hakkama, kui varasemad teadmised selle kohta puuduvad või on nende omandamine ja praktiseerimine jäänud kauguste taha?

Tekst: PIRET PAOMEES , Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna instruktor

Lääne maakaitseringkonnas võeti evakuatsioonirühmade meeskondade juhtide õpe vaatluse alla just nimelt sellisel kujul. Alguses õpid vajalikud programmid selgeks ja siis kohe saad õpitu ka praktikasse panna. Mis need staabiveeb ja KOLT siis ikka ära ei ole, eks?

Aga siin olid juures väikesed vimkad. Nimelt otsustasid saarlased ja hiidlased, et kui on võimalik seda kõike teha kodusaarelt lahkumata, siis nii teemegi! Ja et asi poleks liiga mugav, oli arvuteid seltskonna peale vaid üks või kaks. Ikka selleks, et õppida ka meeskonnana toimetama ja kõike ikka küberturvaliselt. Õnneks ekraane jagus rohkem ning rühmakaaslased said tegevust jälgida mitmelt suuremalt ekraanilt.

Meie koolitajad olid Kalle Mürel ja Elbe Lumiste, kes alguses kõnelesid küll enamiku jaoks hiina keeles (loe: lühendite ja erialakeeles), kuid õppuse lõpuks muutusid õnneks arusaadavamaks.

Nende rahulikkus ja sõbralikkus aitasid motivatsiooni kõrgel hoida, sest õppuse lõpuks oli vaja hakata staabiassistendi teadmisi ja oskusi kasutama ning saarte rühmades selliste kogemustega liikmeid veel väga pole.

REP, REP, REP

Kui teadmised omandatud ja veidi praktikat tehtud, võttis asja üle Pärnumaa ringkonna instruktor Siret Tammekänd, kes hakkas meile ette mängima erinevaid situatsioone.

Alguses olid ülesanded kergemat sorti ja puudutasid evakuatsioonipunktide avamiseks valmis sättimist. Tegu oli nii hiidlastele kui saarlastele tuttavate ja juba kaardistatud hoonetega ning seega said vastused vormistatud üsna kergelt.

Edasi läks juba keerukamaks. Kui ikka on vaja hakata edastama 300 evakueeritava nime, kes väidetavalt on avatud punkti jõudnud, siis kuidas seda ülesannet lahendada? Kas tõesti tuleb hakata neid nimesid nüüd välja mõtlema ja kirja panema? Ei ole ju viisakas võtta ringkonna liikmete nimekirja, ühtegi head raamatut selle kohta ka käepärast polnud ja kes neid tahaks üldse käsitsi sisse trükkima hakata? Hiidlased küll läksid seda teed ja kasutasid inspiratsiooniallikana ühe näituse külaliste raamatut, kuid saarlased pöördusid abi saamiseks tehisintellekti poole.

Ja see on hämmastav, 300 ilusat kodumaist nime tulid mängleva kergusega. Nii mehi kui naisi. Ja kui ennetavalt lasime neile genereerida ka isikukoodid, siis polnud ka nende saamine probleem. Mehed said endale sobivad koodid ning naised enda omad. Päris hirmutav, kas pole? Õppuse käigus ei jõudnud me teha taustakontrolli, kas need on ka päriselt olemas või oskab AI neid tõesti nii hästi luua. Kuid see on kindlasti üks asi, mida võiks edaspidi uurida.

Ent miks me siis ise ei jõudnud kontrolli teha? Kui evakuatsioonipunktid said avatud (tuletan meelde, et sel korral virtuaalselt), siis hakkas ju ka asju juhtuma, ka evakueeritavatega oli vaja toimetada ning teha ka erinevaid rep’e. Eesti keeles siis ettekandeid erinevatest olukordadest ja situatsioonidest. Eesmärk ikka see, et kui päriselt on vaja neid kunagi esitama hakata, siis oleks teada, mida kirjutada sitrep’i, mida medsitrep’i, mida persrep’i jne. Nende lühendite sisu avastamisrõõmu jätame lugejatele endale.

OLUKORDADEKS VALMIS!

Mida me sellest õppusest õppisime? Koostöö meeskondade vahel on väga oluline. Eriti just infovahetuses. Proovile sai pandud ka oskus piiratud ressurssidega hakkama saada. Kui ongi näiteks punktis võimalik kasutada vaid ühte arvutit, siis kuidas seda kõige mõistlikumalt teha. Samuti on väga oluline harjutamine ja õppimine. Kui õppuse käigus kasutatud keskkonnad ja programmid pole töös igapäevased, siis kipuvad need ununema ja seega tuleb kinnistamiseks ära kasutada iga võimalust.

Õnneks andsid nii Elbe kui Siret meile lubaduse, et nad teevad meile peagi veel midagi sarnast. Vaid nii saame muutuda tugevamaks ja olla valmis erinevateks olukordadeks. Siin saartel elades teame veel eriti hästi, et loota saab vaid iseendale, sest abi saabumine meile on keerulisem ja aeganõudvam.

Ja loomulikult õppisime veidi kasutama tehisintellekti. Sellega peab kindlasti olema ettevaatlik ja skeptiline, kuid õppuste käigus, õppimise eesmärgil ohutult mängida võib.