MIDAGI SUURT JA EBAMÄÄRAST

MIDAGI SUURT JA EBAMÄÄRAST

Tõeliselt suurejoonelise filmi tegemine nõuab vägagi mastaapset võtteplatsi. Universum on hea, aga kui universumit ei anta, kõlbab kehval ajal hädapärast ka Vaikne ookean. Kui selles ookeanis on kunagi ka tõsiselt toimunud suur merelahing, siis seda parem. Jääb ookean kitsaks, pole lugu, „rohelise ekraani“ ja arvutite abil saab asju suuremaks joonistada. Millegi pisemaga leppida ei saa, eriti kui sul on portfoolios juba olemas „Indipendence Day“, „Day After Tomorrow“ ja mõned filmid veel. Režissöör Roland Emmerich väikesel võtteplatsil ei tööta! Nii on igati loogiline jätkata filmiga „Midway“, mille tegevus käib justnimelt Vaiksel ookeanil.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Pärast Pearl Harbouri ründamist 1942 hakkas jaapanlastele järjest enam tunduma, et ameeriklasi ei ole Vaiksele ookeanile laevukestega hulpima vaja. Sebivad mingid kahtlased tüübid, riisi ei söö, näevad imelikud välja ja üldse. Tekkiski jaapanlastel idee ameeriklaste järelejäänud lennukikandjad katki teha, siis saaks ise rahumeeles edasi toimetada ilma, et keegi segaks. Iseenesest suurepärane plaan, ainult ameeriklased, sunnikud, said plaanist teada ning menetlesid Midway lahingu käigus mere põhja hoopis jaapanlaste lennukikandjad.

Midway lahing on filmiloojatele näppu jäänud varemgi. Emmerich tegi enda versiooni 2019. Varasem versioon valmis 1976, režissööriks Jack Smight. Isiklikult ei ole veel jõudnud varasema filmiga tutvuda, kel huvi, saab võrdluseks mõlemad üle vaadata.

Emmerichi „Midway“ on film, kus on kõike suures koguses. Igavene lahmakas ookean, hunnik laevu ja lennukeid, veel rohkem sõjamehi ja nii edasi. Kõik see peaks looma mulje, et oled kõige selle hääduse juures imepisike kübe, kes vaatab hiiglaslikku filmi, endal silmad peas suured kui alustaldrikud. Idee on kena, aga teostus mitte nii väga. Kogu kompott on saanud kuidagi tasapaks ja mittemidagiütlev. Kui pärast filmi vaatamist küsida, kuidas siis oli kah, tuleb vastus stiilis „No see oli üks suur asi, umbes nagu … nagu … nagu … moosipurk!“. Lihtsalt ütled mingi esimese pähekaranud sõna, sest pärast lõputiitreid ei meenu midagi, mis vääriks mäletamist. Ei midagi säravat, ei midagi ootamatut. Kõike ongi hästi palju, aga see palju teeb filmile pigem kurja kui head. Mis parata, režissöör Emmerichil on juba kord seesugune lähenemine. Oleksoloogiat abiks võttes võiks väita, et siit saanuks kaks eraldi ja väga head filmi. Ühe piloot Dick Bestist ja teise Edwin Laytonist. Saanuks ühe filmi, mis keskenduks lendurite osale, ja saanuks teise filmi signaalluure tegemistest. Midways on need ja paljud teised osised löödud ühte patta, kus kõigest on saanud ühtlane kört. Söödav? Jah, aga ei midagi enamat. Läheb pisut liialt kokanduslikuks, aga tegemist on hiigelsuures pajas podiseva ühepajatoiduga, kus on kõike muud palju, aga maitseaineid vähe.

Midway kõige hullem häda on aga see, et näitlejad on kogu ekraanile manatud pompöössuse sisse ära kadunud. Silmahakkavaid rolle lihtsalt pole. Kaht peamist peategelast mängivad Ed Skrein (Dick Best) ja Patrick Wilson (Edwin Layton) teevad kõigiti keskpärase etteaste. Ed Skreini pole minul varem õnnestunud filmis näha, Patrick Wilsonit on. Kõigil puhkudel enamvähem sarnastes rollides nagu siingi. Ei ole Wilson varem suutnud üllatada, ei tule ka „Midways“ rohkemat kui keskpärane etteaste. Mulle silma hakanud nimedest võib mainida veel Woody Harrelsoni Chester Nimitzi rollis. Ausalt öeldes on vanameistril episoodiline ja küllaltki ükskõikseks jättev roll. Kogu ühtlasest tasemest, mis on kui lame Maa, paistis silma üksainus kühm, üks roll, kus oli natukenegi mingit intriigialget, millest võinuks midagi looma hakata. Luke Evans Wade McClusky osas. Küll endine Dracula juba teab, kuidas asju ajada! Kääbikus Bardi ja Draculas Vlad Tepesit mänginud Evans ei ole mitte igav näitleja. Paraku ei ole stsenarist viitsinud asjaga rohkem mässata ja sinnapaika kõik jääbki.

Kahju jah, stsenaarium on asi, mille kallal kannatab siin kõvasti viriseda. Liiga üldine, liiga kõikehaarav. Näib, et miinimumprogramm on olnud kogu maailm ühe filmi sisse toppida, aga suurt maailma kannatab vaadata vaid kaugelt ja üldiselt. Väikesed, kuid olulised seigad kaovad, nagu öeldakse, täitsa ise ära. Kõik on ülearu suur, tegevus hüppab rõõmsalt ühest kohast teise, kuid kui kusagil ongi loota tekkimas intriigi, siis paari kaadrivahetuse järel on kõik kadunud nagu raha enne palgapäeva. Ääri-veeri lootsin, et stsenarist laseb McCluskyl rohkem möllata ja tüli üles kiskuda. Oleks kasvõi natuke tegelastevahelist närvide närimist või midagi, aga ei. Paar paljulubavat dialoogi siinseal ja kogu lugu. Juba filmi esimeses veerandis võib ette aimata, millega kõik lõpeb. Pole vähimatki võimalust üllatuda. Väga tahaks, aga ei saa. Huvi pärast uurisin, kes on stsenarist Wes Tooke. Nime lugedes tundus esiotsa, et tegu on pseudonüümi või väljamõeldud nimega, aga ei, selline isik on täitsa olemas. Paar stsenaariumigi kirjutanud.

Suured filmid nõuavad suuri rekvisiite ja suuri dekoratsioone. Paraku pole väga mõeldav olukord, kus lugupeetud režissöör esineb sõjameestele palvega: „Palun anda ühe korraliku armee jagu lennukeid ja hästi suuri laevu! Ja juhuks, kui on vaja duubleid teha ja mõni asi katki läheb, andke teise armee jagu asju veel. Tagavaraks.“ Ei anna nad, sunnikud, isegi siis ei anna, kui neil on kuskil laonurgas mõne armee jagu kraami peidus. Jääb üle askeldada rohelise ekraani taustal ja rohkem lasta arvutikunstnikel juurde joonistada. Mis tänase päeva tehnilise võimekuse juures pole miski eriline küsimus.

Kuid… Midways on end salamisi sisse seadnud pisut kummalisevõitu Marveli mänguuniversumist pärit füüsika, mis nii mõnegi eriefekti üsnagi küsitavaks muudab. Tore on, las arvutispetsid möllavad, aga veel toredam oleks, kui nad üle ei pingutaks. Päris filmi algul Pearl Harbouris toimuvat möllu vaadates tekkis küll küsimus, millal sekkuvad mängu kapten Ameerika, Tony Stark ja roheline iseliikuv betoonmees Hulk. Arusaadav, kõike tehakse ju selle nimel, et oleks kena vaadata. Ja arvutijoonistuste eelis ise kokkuklopsitud rekvisiitide ees on igal juhul see, et lennukiks maskeeritud veoauto ei paista ekraanil välja nagu lennukiks maskeeritud veoauto, vaid on ikka täitsa lennuki moodi. Ent kui vaataja hakkab kahtlema nähtud asjade toimimise loogikas, muutub tulemus koomiliseks. Täiesti vales kohas koomiliseks. Inetu lugu ju, kui vaataja hakkab muidu tõsiseks, võimalik, et ka kangelaslikuks planeeritud episoodi ajal itsitama. Või täiesti valesid asju kommenteerima.

„Midway“ on küll täisväärtuslik sõjafilm, kus tulistatakse ohtralt, pommitatakse, on plahvatusi, laevad upuvad ja lennukid kukuvad taevast alla. Väga kena, kuid kordagi ei teki küsimust, mis edasi saab.

Emmerich on pihusoleva filmiga püüdnud haarata korraga kõike. Püüdlus on kõigiti mõistetav, kajastatav sündmus on kõigiti ajalooline, pöördeline ning ameeriklastele vägagi oluline. Ja Emmerich on varemgi teinud suurejoonelisi filme, mis peaaegu töötavad. Sedapuhku on maha saadud filmiga ajaloo ainetel. Paraku ei ole selge, mis aineid on pruugitud ja kui palju. Võib-olla liiga palju, võib-olla liiga vähe. Mine sa võta kinni. Igatahes on tulemus suur … ja ebamäärane. Mõnel laisemal pühapäeval pannkookide kõrvale kannatab ära vaadata küll.

„MIDWAY“

Osades: Ed Skrein, Patrick Wilson, Luke Evans

Lavastanud: Roland Emmerich

2 tundi ja 18 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Õigupoolest täiesti asine mõte Midway lahingust film teha.

Teostus: 5. Liiga üldine, laialivalguv.

Näitlejatööd kokku: 5. Sära puudub. Lihtsalt.

Lavastajale: 5. Ikka seesama – rohkem konkreetsust, palun!