KUI KIBE ON KÜÜSLAUK?

KUI KIBE ON KÜÜSLAUK?

Kui suurõppus Ussisõnad, mis tõi relvile ligi 10 000 uut reservväelast, keskendus peamiselt reservistide väljaõppele, siis järgmise sammuna vajasid ussisõdalased integreerimist juba kohalike Kaitseliidu maakaitseüksuste ning nende sõjaplaanidega. Sellega sai hoo sisse Ussisõnad 2.0 ehk Lõuna maakaitseringkonna suurõppus Küüslauk 2024.

Tekst: JANEK HAAR , Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Jah, õppus sai alguse küll juba suvekuudel, ent selle tulemid ning järelmid ulatuvad tulevikku, aastate taha. Niisiis, on ühe ilusa maipäeva varahommik. Tööle kiirustavad kohalikud ilmselt ei aima, et nende ümber ja keskel käib tegelikult range kontrolli all hajutatud formeerimisprotsess ning sajad õppekogunemise kutsega riigikaitsjad on liikumas ette määratud kogunemiskohtadesse. Mõnel juhul reedab suur militaarne seljakott selle kandja tausta, aga suuresti jäävad kõnealused siiski ümbritsevale märkamatuks. Selliselt võiks kokku võtta kohaliku tasandi suurõppuse algust, millega anti ühele maakaitseüksusele võimalus senistele pingutustele ausalt otsa vaadata.

MIDA, MILLEKS JA KUIDAS?

Õppuse Küüslauk eesmärgiks oli maakaitse tegevusplaanide ja juhtimise hindamine ning 2024. aasta fookuses oli Põhja-Tartumaa sõjaaja malevkond. Õppuse kontseptsioon oli mitmefaasiline – esimese lainega kutsuti relvile juhtivelement ja ettevalmistavad grupid, teises faasis saabusid põhiüksuste isikkoosseisud ning eelmisel aastal malevkonnaga liidetud ussisõdalaste reservrühmad, mis kokku moodustasid arvestatava inimjõu.

Alustati väljaõppega, seejärel ettevalmistavad tegevused operatsioonialadel või positsioonidel, mis kulmineerusid lahingutega ülekaaluka (mängu-) vastase vastu mitmelt operatiivsuunalt korraga. Täpselt selliselt, nagu on piirkonna ajaloos korduvalt aset leidnud ja millist lähenemist tõenäoliselt soosivad nii maastik kui ka vaenupoole püstitatud eesmärgid tegeliku ohustsenaariumi korral.

Laiemaks õppusele püstitatud eesmärgiks oli kaardistada maakaitse võimed, võimalused ja vajadused ning välja selgitada potentsiaalne mudel, mida tulevikus maakaitseüksusele juhtimiselemendiks planeerida. Kas selleks kujuneb vajadustest lähtuv staabiformaat, mingisugune eraldi juhtimiselement või mõni kolmas vajadustele kohandatud termin, seda näitab riigikaitse lähitulevik. Kui palju õpitust ja analüüsidest võiks rakenduda edaspidi aga näiteks maakaitse doktriinina, seda otsustavad ilmselt juba kõrgemad instantsid pärast maakaitse olukorrast üldpildi loomist.

Kas kaitseplaanid on adekvaatsed ja vastavad oludele ning kas juhtimine saab toimuma vajalikul tasemel, seda kõike püüti Küüslauk 2024 tegevustega tuvastada. Absoluutse tõeni jõudmist takistasid mõningal määral mängu eripärast tulenevad vastuolud ja segadus, mida õppustel teinekord ikka võib ette tulla.

Objektiivsuse tagamiseks püüdsid mõlema poole üksustesse kaasatud vahekohtunikud vastasseise küll jõudumööda taltsutada, kuid ikka kippusid emotsioonid mõnikord üle keema ja vallapäästetud võitlusjanuga kaasnes mängureeglite ununemine, mis omakorda tingis mitmete olukordade uuesti läbimängimise.

Kogu õppuse aja kiusasid osalejaid ka kõrvetav kuumus ja meeletu kogus sääski, kes ei tahtnud oma rünnakutes sugugi pooli valida, vaid keskendusid jäägitult pühale söömaajale ükskõik millise võitleja, ohvitseri või kohtuniku katmata käsivartel.

Kõrgendatud tähelepanu pöörati kohustuslike kontrollide abil ka puugihammustuste vältimisele, millest on saanud uus ebameeldiv reaalsus vabas looduses viibijatele. Mõni lõhkirebitud püksitagumik või kaotatud kindapaar oli selle kõige kõrval pelgalt marginaalne kaotusvalu.

Lahingutega kaasnevad alati ka kaotused ning lisaks lahingukannatanutega tegelemise õppele ei jäänud meditsiinipersonalile kahjuks saabumata ka mõned reaalset sekkumist nõudvad olukorrad, kus tavapäraste marrastuste ja hõõrdumiste kõrval tuli käidelda tõsisemaid vigastusi. Selline on paraku väljaõppega kaasnev reaalsuskoefitsent, mis soovimatult tungib iga suurema õppuse statistikasse.

KUIDAS JUHTIDA JUHTIMATUT?

Põhja-Tartumaa malevkonna sõjaaja struktuur on oma esmase juhtimismudeli välja töötanud ja mitmel tasandil läbi harjutanud nii iseseisvalt tegutsedes kui ka koostööks ussisõdalastega. Sõjaplaanides on manööverüksuste tegevused alati integreeritud pioneerivahendite, õhutõrje ja kaudtulega, arvestada tuleb ka erinevate koostööpartneritega. Kas neid toetusi jätkub ka pärisolukorraks, pole kunagi lõpuni teada, aga oskusi koostöös tegutsemiseks tuleb tingimata ja palju harjutada. Kõik need elemendid said läbi proovitud ning tuvastatud mitmeidki arenguperspektiive, mis vajavad põhjalikumat ja kiiret keskendumist.

Staap või juhtimispunkt ei täida oma eesmärki, kui neil puudub side allüksustega või ülevaade olukorrast operatsioonialal. Suurel maa-alal hajutatud allüksustega kontakti hoidmine on juhtivelemendile sageli suurimaks proovikiviks, sest see nõuab korralikke sidevahendeid, aga ka sideprotseduuride ranget järgimist nii ettekannete saatjalt kui vastuvõtjalt.

Alguses pisut lonkav lahingurütm muutus iga päevaga üha paremaks ning õppuse lõpufaasis oli vajaminev infoliikumine juba üsna ülevaatlik ja tulemuslik. Siiski tuleb alati valmis olla väga erinevateks olukordadeks ning staabielemendi pidevale toetusele ja juhistele ei saa allüksused lõpuni kunagi lootma jääda.

Hajutatud lahingutegevus (HLT) on territoriaalkaitse üks suundadest ning laiali asetsevad üksused peavadki arvestama, et mingites kohtades või mingitel perioodidel neil kõrgema üksusega sidet saada ei õnnestu. Omapäi tegutsemine eeldab selle üksuse ülemalt pädevust, otsustamisvõimet ning etteantud laiema eesmärgi järgimist, mida koostoimes nimetatakse ülesandepõhiseks juhtimiseks. Seesama üksus peab tegelikult arvestama ka sellega, et nad on mingil hetkel vastase poolt ära lõigatud, mis kohalikele tähendab säilimise eesmärgil olude head tundmist ja kontaktide loomist tsiviilsektori toetusvõrgustikega.

Sellistes tingimustes peab konspiratiivsus olema viidud kõrgeimale tasandile ning seetõttu seotakse õppuste stsenaariumiga üha rohkem tavatu sõja või laiapindse riigikaitse elemente, et luua võimalikult reaalset olukorrapilti. Siin tulevad osaliselt mängu sissisõja või partisanivõitluse elemendid, kus on kasutusel asümmeetria, sõjakavalused, pettemanöövrid ja muud mittekonventsionaalsed vahendid. Neid tarkusi tähtsatest militaarõpikutest ei leia ning siin saavad määravaks juhtide lai silmaring ja improvisatsioonivõime üksuse edukuse tagamisel.

Kuidas sellist juhtimist ning tegutsemist aga objektiivselt hinnata? Kas keskenduda vaid lõppeesmärgi saavutamisele, sest meetodid ja vahendid selleni jõudmiseks ei pruugi olla standardsed ega omavahel võrreldavad? Sageli ei saa loota õiglasele tagasisidele ka seetõttu, et episoodilised lähenemised vajavad nende täideviijatelt lisaselgitusi ja kogemustele tuginedes hindajale jäetud liiga suur tõlgendusruum võib viia sootuks väära arusaama ning vildaka lõppotsuseni.

PÕHJA-TARTUMAA TULERISTSED

Nagu kõik maakaitseüksused, on ka Põhja-Tartumaa malevkond oma vastutusala kaitseplaanidega tegelnud pikalt ja põhjalikult. Pidevalt muutuv maastikupilt või keskkond sunnib aga neid plaane ikka ja jälle avama ning vajaduspõhiselt täiendama. Arvestada tuleb ka üha areneva sõjavälja tehnoloogiaga ning muidugi on siin olulisi teadmisi hangitud ka Ukraina rindepäevikutest ja sealsete võitlejate tagasisidest.

Maakaitse ise on tänu erasektori kasvavale toetusele ning osavate kaitseliitlaste arendustele saanud juurde mitmeid hädavajalikke vahendeid, mis aitavad nii tagada olukorrateadlikkust kui ka säästa vahetut inimressurssi. Seega ei tea me kunagi, milliseid elemente on mingi üksus enda võimete suurendamiseks lisaks standardvarustusele soetanud ning millised üllatused võivad vastasmängijat lahinguruumis tabada.

Asjale lisab keerukust sagedane erasõidukite ja kombatantide tsiviilriietuse kasutamine või erinevate toetusvõrgustike kaasamine, aga need ongi päris konfliktidest tuletatud nüansid, mille lisamine mänguväljale soodustab arusaama tavatu või laiapindse sõjapidamise tegelikust anatoomiast.

Ka Põhja-Tartumaa malevkond on oma tublidelt toetajatelt saanud ning ise juurde arendanud mitmeid tehnilisi ja infotehnoloogilisi lahendusi, mis on saanud oma tuleristsed, aga mille detaile mänguilu säilitamise eesmärgil lõpuni ei avaldata. Kõik on jätkuvas arendamises, kuid juba kogetu põhjal saavad kasutajad nende efektiivsust ühiselt tunnustada.

Lõuna-Eesti oluliseks maastikujooneks on alati olnud ja ilmselt ka jääb Emajõgi oma mitmete ületuskohtadega. Nende monitoorimisele ja kaitsmisele õppuse raames peamiselt keskendutigi.

Tegelda tuli ka nii sisemaale infiltreerunud vastasega kui dessanditõrjega, mis kokku moodustas mitmekihilise kaitsetaktika. Ussisõdalased said aga juurde harjutada sõidukite kontrollläbilaskepunktide tööd põhimaanteedel, teostada julgestusülesandeid ning meelde tuletada laskeoskusi. Nende tegevuste vahele jäi veel mitmeid koostööharjutusi ja õppemooduleid nii juhtiv- kui isikkoosseisule.

Staabielement oma juhtimisstruktuuriga püüdis õppuse esimestes faasides kogu väljaõpet selle kõigil aladel ja kõigis eri mahtudes koordineerida, jooksvaid probleeme lahendada ja ühtlasi külaliste visiite manageerida.

Lahingutegevuste etapis oli staabikoosseisu prioriteediks mõistagi lahingute planeerimine ja juhtimine, aga ka pidev olukorrateadlikkuse hoidmine. Lisaks sisaldab staabitöö alati palju militaarbürokraatiat, millest valdava osa moodustab mahukate ettekannete ja käskude koostamine.

Juhtimisvõime on Põhja-Tartumaa sõjaaja malevkonnal muudetud piisavalt paindlikuks, et seda oleks võimalik teostada väga erinevates tingimustes ja ka minimaalsete vahenditega.

KUIDAS EDASI?

Reformimisel maakaitse vajab pidevat täiendamist ja selleks on tarvis läbi viia erineva suunitlusega õppusi, mis annaksid piisavat tagasisidet ning tooksid välja arendamist vajavaid kitsaskohti. Reaalsel maastikul reaalsete ülesannete läbiharjutamine annab üksustele hea lahinguvälja tunnetuse ning loob eelduse lihasmälu rakendamiseks, kui olukord seda nõuab.

Kas kirjeldatud õppuse tulemuste ning analüüside toimikust hakkavad välja kujunema standardid või allüksuse võimekirjeldused, pole veel lõpuni selge, aga usutavasti on Põhja-Tartumaa malevkond andnud maakaitse kontseptsiooni arendamisse olulise sisendi koos oluliste sõnumitega.

Küll aga on kohe kindlasti tehtud vajalikud järeldused ning püstitatud sihid allüksuse enda ühtlustatud tegevuseeskirja (ÜTE) või püsitoimingute (PüTo) koostamiseks, mis suuresti aitaks tegevusjaotusi ja vastutust konkretiseerida nii staabi tasandil kui ka juhtimisstruktuurides. Siin on oluline märksõna üksusesisene enesekriitika, mis sunnib asju tegema järjest paremini.

Küüslaugule 2024 järgnenud nädalatel olid maakaitseõppusel osalenute viimasedki jalavillid paranenud ning igapäevarutiin ei andnud ilmselt palju võimalusi möödunud sündmusi meenutada. Küll aga hoiab enamik osalejaid kuuldavasti oma pakitud sõdurikotti käeulatuses taaskohtumiste ja uute väljakutsete ootuses, sest lahinguvalmidus on alati hea enesekindluse eeldus.

Seega kui mitte varem, siis Küüslaugul 2025 saame värske silmavaatega ning kogemuse võrra rikkamana vaadelda juba järgmise maakaitseüksuse toimetusi Lõuna maakaitseringkonna vastutusalal ja lisada sellega uue väärtusliku killukese maakaitse militaarloome kogumisse.