RAAMATUARVUSTUS
AINULAADNE OMA TAVAPÄRASUSES Lehtritel ja kaevikutel on kitsas horisont. Silmaring ei ulata kaugemale kui granaadiheide, aga see, mida seal nähakse, ilmneb väga selgelt, kirjutab Saksa sõjamees, kirjanik ja filosoof Ernst Jünger oma I maailmasõja kaitsekraavilahingutest pajatavas raamatus „Metsasalu 125“. Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja
J
ünger alustas oma sõjameheteed tegelikult pisut enne Esimest maailmasõda, kui ta liitus Prantsuse võõrleegioniga. Sealt heideti ta aga mõne aja pärast välja, sest ta oli veel alaealine. Läänerindele läks ta vabatahtlikult reasõdurina, kuid sealt tagasi tuli juba kompaniiülemana, mis andis talle unikaalse ülevaate sõduriks olemise mitmest aspektist.
rustades ja ülelibisevalt, täpselt nii, nagu olukord rindel seda võimaldas. See on ka raamatu suurim väärtus. Mitte pildikeste tõttu, mis lugeja silme ees lahti rulluvad. Neid on nähtud liigagi palju ning olemuselt ei sisalda need midagi uut. Mehed päikeselõõsas kössitamas paljaks
Huvitavaks teeb teose Jüngeri enda nägemus, millega ta neid episoode rikastab. See on uskumatult poeetiline, kuidas ta üritab inimese rolli enda ümber toimuvas lahti mõtestada ja suurele skaalale paigutada. Tavapärased sündmused omandavad ainulaadse mõõtme, mis kohati loob eksliku mulje, justkui ei eksisteerikski midagi muud peale sõja. Mis tõenäoliselt peab ka paika. Vähemalt nende meeste jaoks, kes sel ajahetkel seal olid. Ja neid oli väga palju.
Kogu oma teenistuse vältel pidas autor ka päevikut, kuhu ta pani kirja kõik oma läbielamised suures sõjas. Hiljem vormis ta nendest mitu teost, millest vahest kõige tuntum on „Terasäikestes“.
82
8/2019
ARGO
See raamat tegi noore kirjaniku sõjajärgsel Saksamaal kiiresti kuulsaks, sest raamatus esitatud seisukohad on ajastu vaimule liiga ebatüüpilised ja vastanduvad tihtipeale ka teiste niinimetatud kadunud põlvkonna autorite väljaütlemistele selle arutu verevalamise kohta sõjaväljadel. Samasugusest meelsusest on kantud ka „Metsasalu 125“, mis kirjeldab sündmusi Esimese maailmasõja lõpu poole. Elu ja olu eelkõige kaitsekraavides on edasi antud kohati uskumatu detailitäpsusega, kohati aga kii-
pommitatud tühermaal hiiglaslikes kraavides, mis ühtaegu nii annavad lootust koletud tapatalgud terve nahaga üle elada kui ka kustutavad seda lootust katkematu surmahirmuga. Samasugust vastuolulist ängi on täis enamik sõjast rääkivaid raamatuid ning see pole tõepoolest kuigi köitev.
„METSASALU 125“ Ernst Jünger 160 lehekülge Kirjastus Argo
Nad ei võidelnud säravas raudrüüs ja neid ei oodanud triumf keskpäevapäikeses. Maa oli nende soomus ja tuli nende element. Aga kõrgemat seadust täidab see, kes üksildases öös lootusetul postil langeb. Temale mõeldakse seal, kus armastatakse kukkumise kibedust ja kõrgemat tähendust, mida ükski leek ei hävita. Nagu ka autor ise raamatu viimasel leheküljel ütleb.
