ÕPIME LUISKAMA EHK NOAD JA KIRVED TERAVAKS!

Nüri nuga, mille käsitsemisel tuleb kasutada lisajõudu, on vastuoksa levinud arusaamale märksa ohtlikum kui terav nuga. Seetõttu on oluline, et noad ja kirved, mida noorkotkad näiteks metsalaagrites kasutavad, oleks alati teravad. Aga kuidas need teravaks saada?

Noa ja kirve teritamiseks on kõige lihtsam võimalus kasutada luisku. Hoiad luisku soovitud nurga all ja annad aina minna. Kõlab lihtsalt, eks? Aga millist luisku, millise nurga all ja kuidas? Kohe selgitan.

Esmalt, mis on luisk? Luisk on abrasiiv materjalist tahk, millega on võimalik teritada metallist lõikeriistu. Luiske on eri kareduse ehk teralisusega. Mida teralisem on luisk, seda siledama pinna suudab ta teha. Mida siledam jääb tera pind, seda teravam on ka meie lõikeriist.

Luisk teralisusega alla 70 on mõeldud teritusnurga taastamiseks või täkete parandamiseks. Luisu teralisus 1000 kuni 3000 sobib igapäevaseks teritamiseks eeldusel, et lõiketera on meil õige nurga all ja täkked puuduvad. Kivi teralisus 3000 kuni 10 000 on juba mõeldud lõppterituseks ja viimistlemiseks. Luisk üksi ei taha hästi tööd teha, seda tuleks veega kasta või siis tuleks, nagu tegid vanavanemad põllul, sellele peale sülitada. Märg terituskivi on oluliselt efektiivsem, sest ei korja enda külge metallilt hõõrutud laaste ja kivi abrasiivterad jäävad lõikevõimelisemad.

Kirve teritamisel tuleks jälgida ja järgida tera olemasolevat nurka, kui seda just ei soovita ilmtingimata muuta – lõhkumiskirve nurk on teravam, puusepakirvel nürim. Alati on võimalik teha ka puusepakirvele teravam nurk, kuid siis võib juhtuda, et metalli omadustest tulenevalt ei pruugi tera vastu pidada, hakkab kergemini otsast painduma või kiiremini nürinema. Tootja on juba kirvest valmistades materjaliga arvestanud ning terale kõige optimaalsema nurga määranud.

Mõistlik on hoida tera kogu aeg Mõistlik on hoida tera kogu aeg teravana, sest siis kulub teritamisele teravana, sest siis kulub teritamisele kokkuvõttes vähem aega ja saab alati hakkama luisuga. Kui oleme tera juba päris käest ära lasknud, nagu esimesel pildil näha, siis peaks appi võtma käia või lamellkettaga nurklihvija.

Teritades elektriliste seadmetega, on väga oluline jälgida, et metall ei kuumeneks üle. Tööriistad tulevad tehasest ettenähtud metallikarastusega ja omapoolse kuumutamisega rikume selle ära – tagajärjeks on pehmem metallipind ja selline tera on edaspidi kiirem nürinema.

Eriti kiiresti kipuvad elektriliste tööriistadega teritades üle kuumenema kirvenurgad ja noaotsad. Jahutamiseks kõlbab tavaline vesi.

Kui soovida teha endale ülitugev ja vastupidav kirves, siis ka see võimalus on olemas. Muidugi ei pruugi see tehtav olla igaühel, sest nõuab TIGkeevitust.

Kirves võiks olla vanem ja nürim, mitte selline uuem, mille tera materjal on vastupidavam. Lõiketera tuleks nii ära lihvida, et allesjäänud tera paksus oleks 3–4 mm, ning sinna peale tuleks TIGkeevitusega sulatada mõni katkine või ka uus metallipuur.

Sõltuvalt soovitud lõikenurgast tuleks puuri sinna peale sulatada 2–4 korda. Seejärel teritada käia või nurklihvijaga ning sellise kirvega on võimalik probleemideta kasvõi naelu pooleks lüüa.

Noa teritamisel on ülioluline jälgida lõiketera nurka. Siin ei piisa pelgalt tavapärasest luisust, vaid mängu tuleb võtta ka suureteralised teritusvahendid. Ainult luisust ei piisa sellepärast, et tera ots jääb kare ja laineline ning pole piisavalt terav.

Meie eesmärk on saada tera serv peegelsiledaks – kindel märk väga teravast tööriistast. Selleks ongi meil kasutuses erineva teralisusega luisud. Mida karedam luisk, seda rohkem suudab ta metalli eemaldada ja seda karedam jääb töödeldav pind. Mida paremas vormis on nuga, seda teralisema luisuga seda töödelda saab. Kui nuga hooldatakse pidevalt, siis piisab, kui seda teritada 1000–3000 ja 7000–10 000teralise luisuga. Käest ära läinud nuga nõuab pikemat teritamisprotsessi, mille jooksul liigume astmeliselt karedast luisust peenema poole.

Noa lõikenurgad on laias laastus järgmiste eesmärkidega: 30 kraadi – ehitusnoad, 25 kraadi – jahi ja matkanoad, 20 kraadi – köögi ja viilutusnoad, 17 kraadi – žiletiterad ja fi leenoad.

Selliseid teritusnurki peab toetama ka noa metallisulam, sest vale nurgaga tera paindub ja nüristub kergemini.

Ise olen oma nuge teritades alustanud tehase valmistatud nurgast ning järkjärgult teravamaks teritanud senikaua, kuni see tera tavakasutuses enam vastu ei pea – tera sulam on soovitud tulemuse jaoks pehme.

Kodudes on tihtipeale olemas spetsiaalsed noa ja kääride teritajad, mida peetakse kiireks ja tõhusaks. Jah, nendega saab noa kiiresti ja mugavalt teravaks, kuid pikemas perspektiivis teevad need rohkem kahju kui kasu. Nimelt eemaldavad need terariista pinnalt oluliselt rohkem metalli kui peenemateraline luisk. Ja nii jääb ka noa eluiga lühemaks.

Sõltuvalt terariista seisukorrast tuleks teha teritamist kordamööda mõlemalt poolt sama arv kordi, et mitte viia teraotsa noa tsentrist välja (nagu on peitlil). Teritades tekib tera vastaspoolele väike, küünega katsudes tuntav krass.

See annab märku, et ühel poolel on teritamine jõudnud selle karedusega lõpuni ja jätkata on vaja peenema luisuga. Korrates samamoodi ka tera vastaspoolel, liigume edasi, kuni oleme jõudnud oma luiskudega maksimaalse teralisuseni.

Isegi viimase, kõige peenema kiviga on näha, et krass vahetab poolt. Lõpuks tuleb kordamööda ning pehmema lihvimisega eemaldada ka krass. Ja siis ongi nuga terav.

Veel väike vihje – nuga on terav, kui see ei läigi.

Nii et – noad ja kirved teravaks! Sest öeldakse ju: nuga on ainult nii hea, kui on selle kasutaja ja teritaja.