3 minute read

SUPRAMAG EHK KAKS GRILLHAAGIST KODUMAA SERVAL

EHK KAKS GRILLHAAGIST KODUMAA SERVAL

Rootsi köögiahjul peavad rattad all olema – sedasi sai Narva-Jõesuus järjekordset noortelaagrit toitlustades otsustatud. Aitab ahju venitamisest DAFi kasti ja sealt alla ja jälle kasti. Надоело!

Tekst: ROGER VINNI, Narva malevkonna grilli- ja sõnameister

Nähes kuulutust, kus müüdi valmis ahju, mis sisaldas pliiti ja küpsetusahju, sain aru, et see kuulutus on spetsiaalselt mulle arvutiekraanile ette söödetud. Juba olingi teel Peipsiäärsesse külla ahjule järele. Muide, ahjule oli peale ehitatud eemaldatav raam kivide jaoks, et saaks ka saunas leili visata. Oluline lisaboonus, sest alati tasub ette mõelda. Kui haagis suuremasse telki ajada ja suitsu väljalaskeava lisatoruga telgist välja viia, saabki väikestviisi saunamõnusid nautida.

Ahjule sai juurde aretatud suitsuahi. Selle tarbeks ostsin kasutatud 200-liitrise toiduõlitünni. Vajalikud avad tuli sisse lõigata, nurgad keevitada ja puhastada – ning oligi suitsuahi valmis. Ahju tagaküljele kinnitasin kasti puude ja asjade hoidmiseks.

Kui rääkida kastidest, siis esimene väike kast on saadud garaažinaabri käest kingituseks. Tegu on Saksa-aegse laskemoonakastiga. Tõsi, see oli kinkimise hetkel nii roostes, et oleks võinud pärineda ka muinasajast. Mis tähendas, et jälle tuli ette võtta sajakilomeetrine sõit korraliku liivapritsiteenuse tellimiseks Kohtla-Nõmmelt. Kui kast liivapritsitud, järgnesid tavapärased tegevused kuni värvimiseni. Valisin tumerohelise värvitooni ja otsustasin teha läikiva, mitte mati rohelise. Tagumise suurema kasti teenisin oma grillioskuste eest välja Permisküla jahiseltsilt. Selle otsustasin värvida läikivmustaks. Ja siis võiski haagise valminuks tunnistada.

Rääkides haagise omadustest, ei saa mööda vaadata selle südamest – küpsetusahjust. Kahe panniga võib sinna panna kartuleid, pirukaid või mida iganes – kõik küpseb pealt mõnusalt kergelt pruuniks ja on maitsev, ükskõik kus metsamülkas asud. Vahet pole, kas talvel või suvel. Suitsuahi ja barbeque-ahi aga annavad välja meeldivalt pehme ja suitsuse lihatüki. Ahju „leivanumber“ ongi portsjon, mis koosneb ahjukartulist ja priskest suitsulihaviilust.

KANNAB KUI KURAT

Kus on, sinna tuleb juurde. Kui pakkusin ükskord Permisküla jahimeestele suppi, otsustas üks jahimeestest kinkida mulle järjekordse Vene päritolu retrohaagise Zubrjonok. See oli pakkumine, millest ei saa ära öelda, ja kõik läks uuele ringile. Kast sai maha võetud, raam jälle täielikult restaureeritud, tugevdatud ja värvitud. Vana haagise raam oli kõver nagu vibu ja üpris nõrguke. Aga keevitaja pani oma oskused maksma ja päästis päeva. Muidugi sai seegi haagis viimse seibini lahti võetud ja uuesti kokku pandud. Võibki öelda, et vanast haagisest on alles ainult raam.

Haagise väga suur pluss on tema kandevõime ja tugevus. Nimelt oli eelmine entusiast sellele alla aretanud Moskvitši tagasilla koos reduktoriga. See tähendab, et agregaat võib koormust kannatada kuni paar tonni ja üle sellegi (originaalvariant ainult 400 kilo).

Muidugi, restaureerimise käigus keerasime pooleks kõik Moskvitši silla tõmmitsad. Paraku asendusi poodides enam ei müüda, küll aga leidsin need Eesti Moskvitši-klubist. Postiga kohal, jälle puhastusse ja värvima.

Mingil põhjusel oli vaja ühe vedru kinnitusseibi ava suuremaks teha. Tundub lihtne asi, aga osutus võimatuks missiooniks. Vene ajal tehtud ja karastatud metall ei luba ennast töödelda. Materjal oli niivõrd tugev, et kõik puurid olid sinised ja läksid pooleks. Ühel naabril oli töökojas Narva Kreenholmi manufaktuurist alles jäänud suur puurpink, millesarnast teist Eestis pole, ja isegi tema ei saanud asjaga hakkama.

MÄNGU ILU

Haagis on materjali nägu. Kui olin juba tükk aega haagist restaureerinud, teatas üks sõber, et metalli kokkuostus vedeleb üks suur paak. Seda infot ei saanud jälle kasutamata jätta. Kohale jõudes päästsin metalli pressi alt oma järgmise barbeque- ja suitsuahju paagi. Rõõmu jälle kui palju, sest selliseid paake poest ei saa ja ka niisama liigub neid vähe. Paak olemas, oli vaja juurde keevitada küttekeha ja pliit. Vastavad juhised käes, tõttasin jälle metalli kokkuostu ehk prügimäele, et otsida vastava paksusega kuumakindlat metalli. Metallihunnikute otsas roomates õnnestuski kuidagi vajalik materjal leida ja välja osta. Jällegi vormistas keevitaja selle oma käe all küttekehaks. Pliidile sai tehtud ka spetsiaalne ava, millesse mahutada Usbekistani rahvuslik toiduvalmistamisnõu Kazan.

Mul ei lähe meelest targemate keevitajate ja inseneride nõuanded, et mida ma jaman selle vanarauaga, ostku ma parem uus ja tugev haagis. Aga sedasi talitades kaob mängu ilu. Pealegi, vanad restaureeritud asjad tekitavad rohkem emotsioone kui suvalised uued poest ostetud asjad.