S천ltumatu Sessileht
Number 1
2
|
Õpi piloodiks ja lenda mulle suhu
E
simene Tudengisessioon on pärast konarat ideerada lõpuks reaalsuseks saanud. Uhkusega saan sama öelda Esimese Tudengisessiooni esimese ajalehe kohta. Kõikvõimalik potentsiaalne konarus jäägu muude osalejate otsustada, aga väiteid käesoleva ajalehe reaalsuse vastu keeldun ma uskumast ka kõige füüsikaliselt pädevamate argumentide põhjal. Ajaleht ei ole hologramm. Tänu sellele saab seda käega-jalaga-põsega-ninagakõrvaga-keelega-huultega katsuda. See on isegi tugevalt julgustatud. Ajaleht tuleb lugeda kapsaks, misjärel peab sellest mõttesalatit tegema. Ajaleht on mõttetoit. Just sellisel dieedil iga TENi sessioonil osaleja ongi. Hea idee on kõige parem toit ühiskonnale ning kõigi asjapulkade ühiste ponnistuste tulemusel saab loodetavasti iga delegaat oma kokapaberid projektikogumiku näol kätte. Esikaanest võib soovi korral voolida vapustavate aerodünaamiliste omadustega paberlennuki, mis lendab läbi kuiva tuule, lubrikeerides seda lennukate ideedega. Käesolev leht sisaldab komiteede teemadega seonduvaid ning ka ajakirjanike poolt vabalt valitud südamelähedastel teemadel artikleid. Loodetavasti leidub siin lehes (ja ka tulevates eksemplarides) värsket, maitsvat ja uudset igaühele ning lisaks põhiainesele ka natukene vürtsi.
Peatoimetaja: Kaarle
|
3
Tee heaoluriigiks Autor: Kervin
E
esti majandus on pärast majanduskriisi taas tõusuteele asunud, aga endiselt on vahe Euroopa Liidu rikkamate riikidega mäekõrgune. Heaoluriikidele järele jõudmine tundub ühe noore riigi jaoks küll suhteliselt võimatu missioonina, kuid hea ning jätkusuutliku tööga pole see isegi Eesti jaoks ületamatu raskus. Ühe suure murekohana saab kindlasti välja tuua selle, et Eesti impordib liialt sisse lõpptoodangut. Oleks vaja, et rohkem toodetaks ka meie riigis seda nii öelda lõppprodukti, sest kokkuvõttes oleks antud meetod odavam ja tõhusam, kui kuskilt teisest riigist sisse tuua. Kui välja mõelda viis, kuidas Eesti ettevõtted suudaks rohkem maailmatasemel tooteid valmistada, areneks seetõttu järk-järgult ka meie riigi majandus. Töötajate tootlikkuse tõstmine on ühe eduka ettevõtte jaoks ilmselgelt prioriteetne, kuid raskesti realiseeritav ülesanne. Sessioonil majanduse komitees eksperdi rolli täitva
TTÜ doktorandi Aleksander Miina arvates omavad mitmed intuitiivselt rohkem Eesti päritoluga seostatavad tootegrupid (põllumajandus ja metsandus, erinevad teenused) ühe ekspordiühiku kohta selgelt suuremat lisandväärtust kui allhankega seosatatavad (elektri- ja optilised seadmed, tekstiilija nahatooted). Meil oleks vaja juurde insenere, kes paneks midagi tootma või kellegi teise vaheproduktile mingit väärtust looma. Aleksander Miina leiab ka, et Eestist on hakatud rohkem eksportima väiksema lisandväärtusega tooteid, mis võib olla üheks põhjuseks viimasel ajal avaldunud ekspordi
vähemolulisele mõjule majanduskasvule. Tuleks rohkem hakata mõtlema sellele, mida oleks võimalik ise toota, mitte alustada tootmist millestki, mida poleks võimalik Eestis lõpuni valmis teha. Lõppkokkuvõttes peab tõdema, et isegi, kui majanduse areng on märgatav, peab siiski veel palju vaeva nägema, et tõusta samale tasemele heaoluriikidega. Töötajate efektiivsuse tõstmine ning tootlikkuse parem kvaliteet tagaks ka jätkusuutliku majanduse arengu. Edu valem ei peitu vaid õigetes komponentides ja rahas, vaid tähtis on ka see, kuivõrd südamest üht või teist asja tehakse.
4
|
Mille taha jääb ettevõtlus? Autor: Marlene
V
aldkonnad nagu tehnoloogia ja teadus on Eestis kasvuteel ning pidevalt tekib juurde uusi sellealaseid töökohti. Insenere otsitakse lausa tikutulega ja ettevõtted on valmis noortele vastu tulema, et parimaid oskustöölisi ja spetsialiste just endale haarata. Oma ettevõttega alustanud noori insenere pole lihtne leida. Pilt, mis avaneb ülikoolist diplomiga välja astunud spetsialistile, näib liiga ilus, et kaugemale vaadata: suurfirmad pakuvad tööd pea kõigile pädevatele noortele ning on tingimuste osas vägagi paindlikud. Seega ei tule tihti mõttessegi
enda ettevõte rajada ning näiliselt riskantsemat teed pidi minna. Soov ohtu ja raskuseid vältida ajendab palgatöö ja alluvaametiga leppima ka neid, kel tegelikult mõni äriidee soolas. See seab ohtu majanduse jätkusuutliku ja mitmekesise arengu ning pärsib ko n k u r e n t s i v õ i m e l i s t e ärimudelite teket. Ka juhul, kui palgatööl ei oleks ettevõtluse ees eeliseid rahalise tasu näol, poleks olukord veel kiita. Paljud noored nimetavad enda suurimaks hirmuks oma firma rajamise ees hoopis alustamist. Igasugune ettevõte vajab stardiplatvormi, mis looks eelduse edukaks käivitusetapiks. Info selliste võimaluste kohta levib aga aeglaselt ja paljud noored ei ole
uusi ettevõtteid toetavatest organisatsioonidest kuulnudki. Teiseks probleemiks on ideede puudumine. Ülikool lõpetatud ja paberid kätte saadud, pakatab vilistlase pea lugematutest faktidest. Kohati tundub, et kõik, mida saaks leiutada, on juba leiutatud ja tehnika valdkonnas pole uued ideed enam piisavalt suured, et selleks iduettevõte rajada. Kui mõte ongi peas kanda kinnitanud, tundub lihtsam see maha müüa ja selle arengut kõrvalt jälgida. Vahest on kõige kurvem see, et noored ei suuda näha ettevõtluse häid külgi. Liiga palju keskendutakse riskifaktorite kaalumisele ja vastutuse pärast muretsemisele.
| Ununevad tähtsad asjaolud, nagu see, et ettevõtluses on võimalus olla iseenda ülemus või luua visiooni, mille poole pürgida. Ettevõtja saab valida just endale sobiva arenguplaani ega pea leppima kompromisside ja pooltäiuslike missioonidega. Suurim privileeg, mis ettevõtlusega kaasneb, on iseseisvus ja just seda tuleks noortele hakkajatele meelde tuletada.
Selleks, et noored ettevõtluse juurde suunata, tuleb neile seda teemat tutvustada juba koolis, kutsudes selleks näiteks külalislektoreid teistest ülikoolidest ja teaduskondadest, võtta ainekavadesse sellelaadseid aineid ning suunata noori looma ja analüüsima oma projekte. Järgmise viie aasta jooksul võiks riik suurendada omapoolset toetust, et aidata jalule väikesed iduettevõtted, suunates sinna
5
vahendeid mõnest teisest valdkonnast. Eestis ei ole nõudlust uute firmade, vaid pigem värskete ideede järele. Et tehnoloogia valdkonnas ei tekiks seisakut, peaks aktiivselt otsima inimesi, kes nendele ideedele innovaatilisi väljundeid pakuksid. Et selline liikumine käima tõmmata, hakkab ettevõtluse komitee järgnevate päevade jooksul kõvasti vaeva nägema ja nimetatud probleemidele lahendusi otsima.
ehk soovimatute laste võimalus elule
Autor: Krister
|
Beebikastibuum
6
P
aljudes riikides leidub seaduslikke beebi- ja lasteloovutuskaste. Tegu on omapärase süsteemiga, mille kaudu saavad soovimatult lapse saanud halval elujärjel vanemad oma vastsündinu jätta nurgapealsesse kasti, et loovutada too adopteerimiseks. Beebikastide eesmärk on üllas, kuid tekitab küsimusi eetilisel tasemel. Beebikastidest lühidalt Lasteloovutuskastide põhimõte on imelihtne vanemad, kes ei soovi või ei suuda oma vastsündinu eest hoolt kanda, saavad lapse anonüümselt vastavasse kasti jätta. Anonüümsuse tagamiseks on beebikastide ümbruses keelatud turvakaamerad ja muud valvesüsteemid. Kui laps on kasti asetatud, sulgub selle uks automaatselt ning last-
ekliinikumis hakkab tööle alarm. Sulgunud ust ei saa lapsevanem enam ise avada. Meditsiinitöötajad teevad kastist leitud lapsele esmase arstliku läbivaatuse, politsei kontrollib, kas last pole kuulutatud kadunuks, ning kui vastsündinu on terve, antakse temast teada kohtule, kes võtab ühendust lapsendamissooviga perega. Mõne päevaga leiab laps seaduslikult uue kodu. Laialtlevinud süsteem Beebikaste leidub mitmes Euroopa riigis ning mujal maailmas. Ainuüksi Saksamaal loovutatakse nende kaudu aastas kümneid lapsi ning seda eelkõige põhjusel, et praegu on Saksamaal anonüümne haiglas sünnitamine keelatud. Mõned nädalad tagasi teatas aga Saksa valitsus, et soovib anda naistele õiguse sünnitada haiglas
| valenime all, tingimusel, et laps saab 16-aastaseks saades ema pärisnime teada. Kas see ettepanek ka toetajaid leiab, näitab aeg. Loovutuskastid on populaarsed ka Poolas, Tšehhis, Itaalias, Leedus, Lätis, Slovakkias ja Venemaal, kus on päästetud sadu imikuid. Enamikus riikides on beebikastid aga illegaalsed. Viimane vastsündinu päästeti veebruari keskel Riias, kus sarnased kastid on seadusega lubatud. Inimõigustevastane teguviis Beebikastidega sarnane süsteem toimis juba keskajal, kui naised said soovimatuid lapse nende tapmise asemel anonüümselt kirikusse jätta. Seega on kastide kasutuselevõtt samm tagasi
keskaja poole, mil inimõigused ei omanud suurt tähtsust. Tänapäeval käsitlevad paljude riikide seadused ja ÜRO laste õiguste komitee imikute sellist hülgamist inimõiguste rikkumisena. Kasti-lapsed ei saa kunagi teada oma pärisvanematest, sest kogu süsteem on täiesti anonüümne, ning vastsündinute hülgamine nurgapealsete kastide kaudu tundub 21. sajandil ebaeetilise teguviisina. Nõnda on taolise lapsehülgamise viisi keelustatud näiteks Belgia, Suurbritannia ning Jaapan. Kastisüsteem tagab täisväärtusliku elu Beebikastid on aga hea ennetus juhtumitele, kus
7
vastsündinu leitakse prügikastist, prügimäelt või trepikojast. 2012. aastal šokeeris Eestit uudis, et Sikupilli rajoonist leiti tühermaalt hüljatud imik. Sellise juhtumi korral oleks loovutuskastidest palju abi, sest lahtiöeldud lastele garanteeritaks korralik asenduspere ja täisväärtuslik elu. Loovutuskastid hoiavad ära soovimatud lapsed ja vastsündinute tapmise. Lätis on beebikastid mõne aastaga päästnud üle 20 imiku elu ning sealne kastisüsteem on arenenud lausa nii kaugele, et kui adopteeritud laps saab piisavalt vanaks, potsatab uue perekonna postkasti kiri, mis seletab lapsele tema tegelikku päritolu.
8
|
Kus on Eesti Margaret Thatcherid? Autor: Inger
K
ui Hillary Clintonilt küsiti KTR Stuudios, Bishkekis, kes on tema lemmikdisainer, vastas ta küsimusele üpriski teraval keelel: “Kas Te küsiksite seda sama küsimust mehe käest?” Ning intervjueerija kostis kogeleval häälel: “Arvatavasti mitte. Arvatavasti mitte.” See pälvis publiku suure aplausi. Miks tänapäeva poliitikamaastikul olevaid naisi vaadatakse pigem kui objekte ning esimese asjana märgatakse, mida nad kannavad, mitte mis neil öelda on? Kui üldse on naisi keda vaadelda. Kuidas saavutada meeste ja naiste võrdsust nii riigikogus kui ka suurettevõtetes? Üks lahendustest oleks kehtestada sookvoodid. Nagu on näidanud nende kehtestamine Norras (kus riigikogus peab olema 40% naisi) on see üpriski tulemuslik. Kuid Norras elab 4 miljonit inimest rohkem ning konkurents on ka selle võrra suurem. Eestis võib tekkida olukord, kus valitakse naisi
üksnes sellepärast, et neid peab valima, mille tulemusel konkurents kaotab võimsuse ja intensiivsuse. Kui mõni ebapädev naispoliitik suunatakse olulisse rolli ning ta seal hakkama ei saa, kujuneb eelarvamus, et nii on
iga naissoost isikuga. Mehi on harjutud riigikogus patseerimas nägema ja kui mõni roosas kostüümis õrnema sugupoole esindaja oma arvamust avaldada tahab, siis paratamatult ei võeta teda tõsiselt. Samuti võib takis-
|
tuseks saada Eesti praegune liberaalne valitsus Reformierakonnaga eesotsas. Suure tõenäsosusega seisaksid nad sookvootide vastuvõtmise eest. Hea lahendus oleks muuta mitte tervet valitsust, vaid ühiskonna mõtlemist ja proovida murda traditsioone, et eesotsas on harjutud nä ema mehi. Paljud näiteks ei tea, et eraldi töötades on naistel ja meestel tulemuste saavutamine raskem, kuid ühendades nõu ja jõu, on eesmärgini jõudmine tõhusam ja kiirem. Meeste
iseloomujooned nagu külmus, kalkus ja konkurents on väga positiivsed suurettevõttes, kuid ei tohi ka unustada naiselikke väärtusi, mida järgides on võimalik jõuda vähesemate muredega veel kaugemale. Kui rääkida ühiskonna mõtlemise muutumisest, siis pöörame pilgud näiteks sünonüümisõnastikule. Kui toksida sisse sõna “naine”, on vasted järgmised: abielunaine, armuke, iludus, lõbunaine. Kuid kui otsida sõna “mees”, on antud sõnad: asjatundja, aumees, lubaja,
9
meister, rahamees, teadlane, äss. Kas see mitte ei näita ühiskonna püstitatud piire isegi meie sõnavaras? Kas ei oleks aeg oma mõtlemist muuta ja astuda samm edasi soolise võrdõiguslikkuse poole ka muudes valdkondades peale poliitika ja ettevõtluse? Meie riigis ja sellises valdkonnas ei toimu muutused üleöö. Tuleb lasta rangetel traditsioonidel vaikselt raugeda, ise protsessile kaasa aidates. Ma usun, et Tudengisessioni Õiguste Komitee astub olulise sammu oma projektiga poliitilise võrdõiguslikkuse poole.
10 |
K Õ RG K O OL
Noorte tööpuudus kui mitmetahuline probleem Autor: Krister
J
aanuari lõpus ilmus Eesti Päevalehes artiklisari „Mis meist saab?“, mis kajastas kõrgkoolis õppivate ja selle lõpetanute noorte probleeme töökoha leidmisel. Artiklid said tugevat vastukaja, eriti lood magistrikraadi omandavast, kuid klienditeenindajana töötavast neiust ning noormehest,
kes lootsid esmasel ametikohal teenida vähemalt 4000 eurot kuus. Toon järgnevalt välja enda arvamuse noorte tööpuudusest ning võimalikud lahendused, kuidas võiks olukord paremaks muutuda. 2012. aastal oli noorte töötuse määr 20,2 protsenti ehk iga viies töövõimeline noor oli töötu. 1993. aastal oli see
aga vaid 11,2 protsenti ehk viimase kahekümne aastaga on noorte töötuse määr tõusnud ligi kaks korda. See tähendab, et noortel on tahtmise korral keeruline tööd leida, kuid samas ei saa protsentidest välja lugeda, kas noored on ka tegelikult motiveeritud ametikohta otsima ja igapäevaselt töötama. Paljud noored on arvamu-
| sel, et esimese ametikoha saamiseks peab neil olema ohtralt kogemusi, kuid et neid saab omandada vaid töötades. Mina isiklikult arvan, et kui noor tahab töötada, siis on see võimalus tal ka olemas. Noortele, eelkõige tudengitele, kättesaadavaid ametikohti on piisavalt, kuid suurem probleem on selles, et noortel puudub tahe töötada. Tihti peljatakse väljuda oma mugavustsoonist, ei soovita rabada tööd „raamide järgi“ argipäeviti kaheksast viieni ning kardetakse negatiivseid vastuseid kandideerimisel või läbikukkumist esimesel ametikohal. Võib-olla olen pealiskaudne ning teen oma arvamusega liiga neile, kes on otsinud või otsivad praegugi meeleheitlikult võimalust teenida enese äraelatamiseks leivaraha, kuid praeguses olukorras pean suurimaks probleemiks just nimelt noorte vähest tahet ja oskamatust tööd leida. Noori köidab üha enam välismaine tööturg ja sealsed võimalused. On teadatuntud fakt, et Eestis on keskmine palk paljude heaoluriikide omast oluliselt madalam, mis meelitab rohkelt Eesti noort tööjõudu välisriikidesse elama. Vähem mõeldakse aga
sellele, et välismaa kõrgemate palkadega kaasneb ka kallim elatustase ning et keskmise palga ja elamiskulude vahe ei erine suuresti meie enda riigi omaga. On arusaadav, et noored ei taha lihttööd teha miinimumpalga eest, kuid ei tasuks viriseda Eestis valitseva „halva olukorra“ üle, kui naaberriikides tegelik seis parem pole. Esimesel ametikohal olev noor ei peakski saama ulmeliselt suurt palka, sest see maaliks talle pildi ülilihtsast elust, kuid olen seisukohal, et igasuguse sissetulekuga isikul peaks olema võimalik inimväärselt ära elatuda. Soovin, et Eesti noored näeksid oma kodumaal rohkem head ega lahkuks välismaale pelgalt kõrgemate palkade tõttu. Kõneainet ja boleemikat on tekitanud uuest aastast rakenduv kõrgharidusreform, millele leidub nii pooldajaid kui ka vastaseid. Kuidas uus süsteem välja kujuneb, näitab aeg, kuid kindel on see, et kõrgkoolid jätkavad kvaliteetse kõrghariduse pakkumist. Usun, et Eesti kõrgkoolide tase on tugev ning nõnda väidavad ka minu paljud tuttavad ja välismaalased, kellega olen Eesti ja välisriikide kõrgkoolides pakutava hariduse üle arut-
11
lenud. Pean oluliseks, et tudengid võtaksid oma kõrgkooliaastatest viimast ega saadaks seda mööda kergemeelselt ja aineid miinimumhinnetega läbides. Kõrgharidusega kaasnevad erialapõhised teadmised ning seega on tähtis, et üliõpilased oleksid aktiivsed ka kooliväliselt ja panustaksid erinevate organisatsioonide töösse, projektide läbiviimisesse või muusse ühiskondlikult aktiivsesse tegevusse. Just sellega omandatakse hea suhtlemisoskus, meeskonnatöö kogemus ja ettevõtlikkus, mis on esmavajalikud 21. sajandi tööturul läbilöömiseks. Tänu sellele suureneks tegusate ja motiveeritud noorte arv ning võib-olla väheneks nende töötuse määr. Noorte tööpuuduse probleemi lahendamine on keeruline ülesanne ja seda pole võimalik saavutada ainuüksi ühe sessiooniga. Samas olen kindel, et ülaltoodud mõttevälgatused on vaid osa neist teemadest, millest komitee Haridus, Kultuur, Noored liikmed järgneva paari päeva jooksul arutavad, ning loodan, et sama teevad ka ülejäänud delegaadid.
12 |
Tallinn on Autor: Inger 17 370 üliõpilast on valinud oma mekaks halva bussikorralduse, kuid kireva ööeluga Tartu. Miks on nõnda paljud tudengid otsustanud pöörata selja tuledesäras pealinnale ja maha istuda Rüütli tänaval boheemlaslikku aurasse mähitud kohvikusse? Põhjuseid on mitmeid- erialavalikute võimaluste või isikulaadi tõttu, kuid eelkõige arvatavasti Tartu õhkkonna ja miljöö tõttu. Ning arvestades, et tegu on linnaga väikeriigis, kohatakse
tuttavaid igas nurgataguses istumispaigas, mis on väga meeldiv ja garanteerib, et üksikuks on seal linnas pea võimatu jääda. Paiku, kus neid tuttavaid kohata võib, on Tartus just parasjagu. “Tallinnas on rohkem kohti, mida külastada, kuid Tartus ka puudust ei tule,” ütleb üliõpilane Kaia. Proovides mitte eelarvamustest ja stereotüüpidest rääkida, aga siiski tõele au andes, peab tunnistama, et Tartu elanikkonnas leidub suuremal määral tudengeid ja vähem Tallinnale omaseid kõrg-
moe nimedega ehitud, üles pumbatud kalevipoegi, kelle nädalavahetuste eesmärk on klubipõrandaid vallutada ja mõne kotkaküünte ja hirvesilmse neiuga koju minna. Tartus väljas käimisel võid tunda end vabamalt omasuguste seas ja tunda vähem muret murede pärast. Samuti on üliõpilastel suurepärane võimalus märjukese tarbimisele vaheldust leida teatrist, mida vabade istmete olemasolul pääseb nägema lausa poole hinnaga! Ja tuleb müts maha võtta Tartu Üliõpilasseltsi ees kes
| korraldab palju erisuguseid ja huvitavaid üritusi, nagu seda oli näiteks prantsuse kultuuri õhtu koos filmi “Eestlanna Pariisis” ja rešisööri Ilmar Raagi kommentaaridega. Kuid need aspektid ei tähenda, et Tallinn oleks halvem linn oma haridustee jätkamiseks. Lisaks korralikele transpordivõimalustele pakub pealinn üüratul hulgal kultuurilisi võimalusi. Riig-
iteaduste tudengi Ingridi(kes on põlistartlane) arvates pakub Tallinn rohkem võimalusi praktikaks ja eneseteostuseks üliõpilasseltsis Civitas, mille kaudu kavatseb ta Vanalinna päevade raames ühte projekti alustada. Ei saa ka mainimata jätta olukorda, kus õpilane elab äärelinnas kesklinna sagimistest eemal ning saab rahulikult keskenduda õppimisele ja säästa tervist, mida mainis anonüümseks soovida jääv
13
tudeng K.O.V. Tallinn on eelkõige urbanistlik pealinn kõikide oma atraktiivsuste ja intriigidega, kus keegi alati kuskil midagi teeb. Avastamist on igal sammul ja linn on täis uusi nägusid. Kuid siiski jääb Tartu tudengimekaks, kus saab end tõelise ülikoolimeelse vibe’iga ümbritseda ja jääda iseendaks muretsemata karuselli pärast, mis su ümber pöörleb.
ja Tartu jääb
14 |
Mis on ühist avokaadodel ja sessioni presidendil? Autor: Kervin Uurisime I Tudengisessiooni presidendilt Karin-Liis Lahtmäelt, mis on tema suhe organisatsiooniga Tegusad Eesti Noored (edaspidi TEN) ning kuidas ta antud üritust presideerima sattus. 1) Räägi endast natukene lähemalt. Mida Sa õpid ja kaua oled olnud TENiga seotud? Õpin Tartu Ülikoolis inglise keele ja kirjanduse eriala ning kõrvalerialana rahusvahelisi suhteid ja inimõigusi. TEN-i sattusin kahe oma aktiivse klassikaaslase kaudu, kes mulle ohtralt head tagasisidet andsid ning üritustele kaasa meelitasid. Üks mu tuttavatest tahtis teha ühiskonna eksamit ning mainis, et sessioonid annavad selleks väga palju teadmisi juurde. 2009. aasta sügisel osalesingi kakskeelsel noorteparlamendi sessioonil. 2) Sellest ajast oled siis pidevalt olnud TENiga seotud? Algul oli seda kõike minu jaoks natukene liiga palju. Olin liiga noor ja kogu see melu ning see, et oli tugev väljakujunenud kogukonna tunne hirmutas mind. Mul oli tunne, et olen väljastpoolt tulnud ja miks peaks võõrad mind omaks võtma. Pool aastat ma ei teinud TEN-i heaks midagi, aga hiljem käis üks sõbranna mulle pinda ja siis otsutasingi ühele väiksele Võru regionaalile minna. Mõistsin, et vahet pole palju inimesi ning mitmekeelne sessioon on - Tegusad Eesti Noored on just see organistasioon, mis mind paelub. Sessioonidel käimine aitas mul leida
endas jooni, millest ma mitte kunagi varem teadlikki polnud. Ma poleks uskunud, et minust saab I Tudengisessiooni president ja pean millelegi täiesti uuele alguse panema. 3) Kuidas sattusid I Tudengisessiooni presidendiks? Olin parasjagu Rimis ja ostsin odava hinnaga avokaadosid. Mul polnud sellel momendil raha ja siis ma mõtlesin, et pelmeenidele peab vaheldust olema ning otsustasin süüa natukene tervislikumalt. Ühel hetkel sain telefonikõne. Selene(peakorraldaja) helistas ja pakkus mulle sessiooni presidendi kohta. Algul ma pahvatasin naerma, nii et ümber olevad inimesed jäid mind ammuli suuga vaatama. Uurisin siis, kas Selene on oma valikus kindel, et kas olen ikka õige inimene sellele kohale. Mõne aja pärast sain aru, et ta oli oma otsuses kindel ja tahab mind sinna kohale. Nende kindlus pani ka mind endasse uskuma. Mulle meeldivad väljakutsed. 4)Mis tunne on olla just see inimene, kes I Tudengisessiooni presidendi koha sisse võtab? Nooh, ütleme nii, et kui ma mõtlen tavaelu situatsioonide peale, siis mul peaks olema teadmatuse ees hirm, aga nüüd see teadmatus erutab mind. Saan nende inimestega, kes on kokku tulnud, seda teadmatust vormida. Väga uhke tunne, arvestades seda, kui suur on olnud tudengite nõudlus antud sessiooni vastu.(Esimese päevaga registreerus üle 40 tudengi). Avaneb suurepärane võimalus rajada vundament uuele traditsioonile. Huvi
|
15
on olnud juba niivõrd suur ja see teeb muidugi ärevaks, kui on 90 inimest, kes ootavad Sinust midagi. Esimene kord ei pruugi ideaalselt välja kukkuda, aga ma ei ütle, et see ei võiks nii olla. Arvan, et kui noored midagi teistele noortele pakuvad, siis päid lendama ei hakka ning kõigile jääb sessioonist ilus ja huvitav mälestus. 5) Täidad sessioonil ka rühmajuhi rolli. Kas leidsid, et tahad natukene rohkem sessiooni heaks panustada? Jah. Kuna TEN on eelkõige ikkagi põhikooli lõpuklassile ja gümnaasiumi noortele suunatud organisatsioon, siis tahes-tahtmata tekib olukord, kus meil on kogenud inimesed, aga nende passis leiduv sünnikuupäev ei kajasta seda. Seetõttu arvan, et mina enda küllaltki küpses vanuses, toon selle nii öelda vanuselise raskekaalu. Hea on ka see, et meil eksisteerivad ka kaasrühmajuhtidega komiteed, mis tähendab, et vanemad TENid saavad vahetus olukorras noortele enda teadmistepagasit avada.
6)Mis on Sinu ootused seoses I Tudengisessiooniga? Kuna tegemist on I Tudengisessiooniga, siis ma ei tea, mis ootustega inimesed siia sessioonile tulevad. Keegi pole varem näinud, mis hakkab siin nende kolme päeva jooksul toimuma. Soovin, et ükskõik, mis need ootused ka pole, ei saadaks neid eelarvamused. Soovin, et osalised võtaksid üksteist nende järgmise kolme päeva jooksul inimestena ja võib-olla see kõlbab utilitaristlikult, aga loodan, et ei takerduta niivõrd enda ninasse vaid mõistetaks ka koostöös peituvat väärtust.
16 |
E
estlased on ära hellitatud. Meil on mujal maailmas ulmelisena tunduvad e-valimised, ravimeid saame hankida digiretseptiga, dokumente allkirjastame elektrooniliselt. Eestlase lemmikaeg aastas on tuludeklaratsioonihooaeg, sest paari klikiga võime saada riigilt tagasi piisavalt palju raha, et natuke tähistada. Kord juba keldripubis, pole me üllatunud, kui isegi seal levib traadita internet; pigem kaldume kurtma, kui see on liiga aeglane. Isegi soeng ei seisa kohev, kui internetti õhus ei hõlju. Meie ärahellitatus on küll naljakas, ent omamoodi põhjendatud. ÜRO on leidnud, et tasuta traadita internet on inimõigus just nagu puhas joogivesi. Seega tundub, et oleme oma nõudmistega õigel teel. Riik loob e-teenuseid, mida saavad kasutada need, kellel on vajalik riistvara ja veidi raha või loovust koju interneti saamiseks. Statistika järgi on need vahendid peagu kõigil: 75% Eesti leibkondadest omavad kodus internetiühendusega arvutit, lastega peredes on see protsent 90. Teenused on olemas, ligipääs neile samuti. Mida me veel tahame?
Et e-lahenduste süsteem vastaks kodanike ootustele, tuleb püüda mõista, mis kodanikel veel puudu on. Kas puudu on mugavusteenustest, nagu viitab teaduse- ja tehnoloogiakomitee teemapüstitus, või oleme vajaduspüramiidis jõudnud eneseteostuseni? Kui isiklikul tasandil võib eneseteostusvajaduse rahuldamiseks piisata siivutust riimluulest, siis riigi tasandil tähendab eneseteostus kodanikualgatust, mis meile ikka veel võõras ja keeruline on. Mitte just ammu suruti meie hea tahe maha ning nüüd peame sellesse järsku uskuma. Arvan, et hetkel oleks vaja rohkem erinevaid e-teenuseid, mis võimaldaks kergemini ideid mitte vaid välja paisata, vaid leida võimalusi nende elluviimiseks. Kuna eraettevõtetel napib motivatsiooni, et selliseid teenuseid luua, peaks riik neid toetama. Kui riik toetaks e-lahendusi, mis aitaks kodanike ideedel saada reaalseid tulemusi, annaks see diskussioonidele hoogu juurde ning tõstaks meie rahvuslikku enesehinnangut. Riik, kellel on olemas vahendid ja oskused elektroonilise rahvaloenduse läbi viimiseks, peaks olema võimeline koguma
ja kasutama ka selle rahva ideid, mitte vaid andmeid. Usun, et me ei vaja oma e-riigilt uusi mugavusteenuseid, vaid austust ja julgust meid kuulata ja meiega arvestada. Suuri ja hullumeelseid ideid ei tohiks karta, nende üle tuleks väidelda. Mu soeng hoiab juba päris hästi, nüüd saan ka suuremate mõtetega tegeleda.
Autor: Madli
Õhu arv
ust ja vestusest
|
17
18 |
LINN LAHEDAKS ehk lihtsalt linnast noorte linnaks – kuidas? Autor: Sanna Kuus näidet, kuidas avalikku ruumi on ära kasutatud viisil, mis meid naeratama paneb. 1. PROJECT FOR PUBLIC SPACES (PPS) Jätkusuutliku linnaruumi loomise toetamiseks 1975. aastal loodud rahvusvaheline mittetulundusühing, mis tegeleb läbi mitme haru – koostöö nii avaliku kui ka erasektoriga, riigi- ning kohalike omavalitsuste tasandil. PPS treenib aastal umbes 10 000 inimest ning on töid teinud üle kahe tuhande viiesaja projekti juures. Allpool näide nende ühest projektist Kentuckys, mida luues on suurepäraselt arvestatud ka noorte vajadustega linnaruumis.
2. “ELSEWHERE”, MALMÖ (2010) Koht, kus otsustati reklaam kõikidel pindadel keelata. Rongijaam maa all. Tekkis palju vaba ruumi. Mis on asja juures ilusat, on see, et kohtadesse, kus muidu ilutseksid Statoili või Stockmanni reklaamid, on linn otsustanud panna installatsioonid, kuna usutakse, et see loob vaatajates häid emotsioone ning omab positiivset mõju nende heaolule. Samuti motiveerib kunst linnaruumis inimesi ühistransporti enam kasutama. 3. “PASSAGE 56”, PARIIS (2009) Pariisi getorajoonis muundati kahte ehitist ühendav tunnel suureks avalikuks aiaks, kus kohalikud saavad erinevaid köögi-ja juurvilju kasvatada. Tööprotsess, läbi mille Passage 56 sündis, on samuti väga lahe – läbi instal-
|
latsioonikunsti esitati kohalikele erinevaid projekte ning lahendus sündis läbi professionaalide ja kohalike isehakanute ideede sümbioosi. Kasutusel olid ainult taaskasutatud materjalid. 4. VESTLEJATELE EESÕIGUS Yen Trinh, Jaapanist pärit avaliku ruumi disainer on üles tulnud ideega üles panna sildid, et anda eesõigust vestlejatele, mis propageerib sõbralikkust ning suhtlemist inimestega, kes su ümber on. Muidu on Jaapani ühistranspordis üleval sildid, mis kutsuvad inimesi vanematele istet pakkuma. 5. “NANAS”, HANNOVER (1974) Kui need kolm volüümikat naisekuju, Sophie, Charlotte ja Caroline üles pandi, sai Hannoveri linnavalitsus üle 10 000 kirja nende vastu, kuid nüüdseks on neist kujunenud linna kõige käidavam koht. Saksamaal asuv skulptuur on loodud prantsuse kun-
19
stniku Niki de Saint Phalle poolt. Kujud on tehtud papier maché-st, lõngast ja riidest ning nende kurvikus esindab erinevaid naise arhetüüpe. 6. PÕHUTEATER JA SELLE ÜMBER OLEV AVALIK RUUM Idee luua teatrihoone, mis oleks mitte ainult hoone, vaid hõlmaks installatsioonina ka selle ümber asuvat ruumi, oli peas tiksunud juba paljudel inimestel, kuid teostuseni jõudis mõne aja pärast, aastal 2011. Peale teatrihoone võib Põhuteatri ümbrusest leida veel laste mänguväljaku (“normaalne, vee ja liivaga koht, mitte säärane, kus ainsaks atraktsiooniks on värviline plastmassist post”, kirjutatakse Põhuteatri kodulehel), võrkkiiged, maled, keks ning palliplatsid ja palju muud. See näitab, et ka pisikese Eesti pealinnas, Tallinnas on võimalik midagi luua, mitte ainult rikastes lääneriikides, ning väga hästi.
20 |
Kui ülikoolist jääb väheks
Autor: Sanna
M
ul on tihti tunne, et maailmas on toimumas nii palju põnevat ja harivat, et kõige olemasoleva vahel on keeruline valida. Lihtsalt ei tea, mis on kõige parem ja toredam, et iseenese ja ehk ka sõbra areng oleks sama kiire kui Eesti Internet peale Mumbais käimist. Siia ongi kogutud 5 toredat kohta, kust lisainfot otsida, et enda teadmiste horisonti laiendada. On vähe inimesi, kes ei ole TED-i saidist kuulnud. Oled üks nendest? Annan Sulle lühikese ülevaate – tegemist on saidiga, mis on kui suur ideede hunnik!
Suur ideede pank! Imelised inimesed on teinud palju TED-kõnesid kõige erinevamatel teemadel, mis on oma kütkestavuselt uuel tasandil.
Nimed nagu Steve Jobs, Elizabeth Gilbert või Helen Fisher ütlevad midagi? Mine vaata! ( www.ted.com ) Khan Academy, internetiõppekeskkond, kus on õppevideoid ja interaktiivseid mänge iga teema kohta, mis Sul nähtavasti pähe võiksid tulla. Makro-ja mikromajandus, I maailmasõda või orgaaniline keemia – kõikide nende teemade kohta on Sul võimalik Khan Academy kaudu õppida just sellisel tasandil, mis Sulle sobib – kas lihtsamal algtasemel või juba keerukamaid teemasid käsitledes. ( www.khanacademy.org )
Coursera on minu isiklik suur lemmik, kuna pakub võimalust läbida terve kursuse Sind huvitaval alal. Mina olen hetkel läbimas näiteks inimeste irratsionaalset käitumist käsitlevat kursust, mille on kokku pannud Dan Ariely, üks juhtivaid selle ala eksperte. Kursuse läbid koos teiste samasuguse huviga inimestega, kirjutad
| töid, vaatad videosid ning töötad läbi kirjalikke materjale. Courserast saadavad teadmised ja oskused on sügavad ja laiahaardelised, kuna kaheksanädalase kursuse jooksul on võimalik võtta teemast, mis võtta annab. ( www.coursera.org )
mas väga oluline. Eriti, kui osata neid ise midagi tegema panna. Seega armastan ma Codecademyt– õpikeskkond, kus saab reaalselt läbida tasemeid nagu mängus, õppides samas arvutiga suhtlema kõrgemal tasemel kui Youtube’is kassivideote vaatamine. See ON äge.
21
lingist “Free Neil Gaiman stories” lõpetades lingiga “Free Psychology Courses”. Lai teemadevalik on nende kindel trump. Oh sa vana...
Mulle meeldivad igasugused uued huvitavad oskused. Nagu me kõik juba
Ei ole rikkalikumat maailma, kuhu teadmisteõhinas end
Ma usun, et kui inimesel ei ole erilisi huvisid, ei ole ta enda huvi lihtsalt leidnud, seega ma siiralt soovitan kõiki neid linke uurida ja puurida. Haritud inimeseks saadakse ainult läbi süv-
peale pikka ja intensiivset IT-propagandat teame, siis arvutite käsitsemise oskus on globaliseeruvas maail-
ära kaotada, kui Open Culture. Veebileht, mis koondab endas maailma armastava inimese kuldvara – alates
endatud huvi ja armastuse mingi kindla aine, aga ka maailma vastu üldiselt. Üllatugem!
22 |
Sõbralik ettevõtmine
Autor: Marlene
E
ttevõtmine on alustamise küsimus. Inimestel on vajadus turvatunde järele. See tekitab alateadlikult hirmu väljakutsete ja raskuste ees. Just hirm on põhjuseks, miks paljud lepivad palgatööga, kuigi neil on olemas kõik vajalikud oskused ja ideed, et rajada oma ettevõte ning olla iseenda ülemus. Sellest hirmuhalvatusest üle saamine on suur samm unistuse elluviimise poole. Julguse taha tuleb rajada seda toetav raamistik. Kõige elementaarsem alustala igasuguse ettevõtte juures on idee. See ei pea olema üle mõistuse innovaatiline, vaid võib põhineda ka vajadusel, kuid iga idee peab olema hästi organiseeritud. Visiooni järgi, mis on loojale selgesti ette kujutatav, saab paika panna tegevuskava. See koosneb paljudest väikestest eesmärkidest, mis kõik viivad eduka lõpptulemuse-
ni. Nüüdseks 30-aastane Joel Ostrat asutas kaheksa aastat tagasi Tartu kesklinnas kohviku Truffe, millest on praeguseks välja kasvanud tuntud ja edukas restoran. Olles ise
kokakooli lõpetanud, soovis tollal kõigest 22-aastane Joel pääseda palgatööst ja iseenda äriga alustada. Sõpradega sai kaalutud muu seas ka remonditöökoda ja burgeriput-
kat, kuid kohviku ideeni jõudis Joel omal käel. Tol ajal töötas ta enda õe restorani köögis kokana. Mees tunnistab, et kõige keerulisem oli ette kujutada teekonda mõtte kirj a p -
anekust uste avamiseni. Algajatele ettevõtjatele soovitab Joel järgmist: „Kindlasti kasutada võimalust saada tasuta konsultatsiooni ärinõuan-
| dlast. Ja veel: kui on firmajuhist tuttavaid või kedagi, kes äriga enam kursis – küsi julgesti nõu! Mind on kindlasti igal pool aidanud minu enda sõbralik suhtumine ja arusaam - kui on kehtestatud mingi nõue, siis tuleb seda ka täita, sest sellest ei pääse niikuinii. Seega soovitan sõbralikku ja kannatlikku meelt teilegi!” See edulugu on ehe näide sellest, kuidas äri on raske käima tõmmata ilma kõrvalise abita. Iga ettevõtja vajab mingisugust stardiplatvormi, olgu selleks mõni konkurss, edukas partner või puhas juhus. Ajujaht on ettevõtluskonkurss, kus innovaatiliste ideede autorid võistlevad rahalise auhinna ja unistuste elluviimise nimel. Kuigi osavõtjaid leidub igast vanusest, on põhisõna siiski noortel, kes oma karjääritee alguses on otsustanud ettevõtluses kätt proovida. Lisaks võimalusele võita, viib igaüks võistlustulest koju märgatavalt suurenenud kogemustepagasi. Tänu ürituste raames korraldatavatele koolitustele ja töötubadele karastavad
Ajujahi-taolised konkursid närvi, turgutavad vaistu ja loovad olulisi tutvusi, mida iga ettevõtja vajab – võib-olla ei tulnud su tiim võidule, kuid hakkas silma mõnele spetsialistile, sponsorile või võimalikule äripartnerile. Kui võistlemisinnust jääb puudu või pole vaim selleks valmis, tasub pöörduda ärinõu andva firma poole. Mõned neist, nagu Tartu Ärinõuandla, abistavad algajaid ärimehi ja -naisi tasuta, kuid osutavad sellegipoolest tipptasemel teenuseid. Sellised sihtasutused aitavad planeerida finantse, visioone ja kõiki kolme ettevõtluse etappi: ettevalmistusetapp, tegevuse alustamise etapp ja käivitusetapp. Nordic Hotels AS juhatuse esimees Felix Mägus,
23
kes on muuhulgas Ajujaht 2013 toetaja, kinnitab kõigile algajatele ettevõtjatele, et kunagi pole ideede välja käimiseks hilja. Tänapäeval võib paljudele tunduda, et kõik vajalik on juba olemas ja elu niigi mugav. Tegelikult on just nüüd võimalusi rohkem kui kunagi varem ning süsteem ja ühiskond toetavad uusi ärisid sellisel määral, et ettevõtja ei pea tegema muud, kui kurssi hoidma.
24 |