Page 1

HIND 1,85 EUROT OKTOOBER 2013

Kostja Vassiljevi iluväravad vs. kohtunik Taktikajutud: mängud Hollandi ja Ungari vastu Nõmme Kalju kasutas Aivar Halleri abi Miina Kallas õpetab ja õpib Mis toimub esiliiga B-s ISSN 1736-7379

Postrid: Raio Piiroja vs. Robin van Persie / Eesti / Konstantin Vassiljev / Wesley Sneijder

Marko Lelov vajab jalgpalli

Rauno Sappineni head 2013 OKTOOBER JALKA 1 eeldused


TRIOBET ON EESTI JALGPALLI UHKE SUURTOETAJA AASTAST 2006

Henri Anier Eesti jalgpallikoondislane

LISAB PÕNEVUST


t a ita ts u ku

sisukord

tab klubi kasva geks seda, et õi ea p ei is a “M ndid si välis lleks, et tale se lt u i in a ku u – i stress järelkasv tab noortes ki te e Se bi . u a kl ü kski võõr maale mü u pole veel ü st va u in ? m unud ma olen 18 ja siis läbikukk kas ma olen , d u ske n d n se tu huvi egi on e ra Ja treeneritel e! ol ei i lt u st in la Ei, kind mõtleb a ad, et klubi te sa i ku , olukord mängija ära as sinu hea sellest, kuid müüa.” v lk 48–51 Marko Lelo

Foto: Lembit Peegel

Kaanelugu lk 4, 16, 18, 20, 22 Konstantin Vassiljevi kaks maailmaklassi väravat pidanuks Hollandi seljatama. Kohtuniku eksimuse tõttu pidi Eesti rahulduma viigiga – kõigi aegade võit jäi ära, aga emotsioone kui palju!

Persoonid & intervjuud Aivar Haller

HIND 1,85 EUROT OKTOOBER 2013

Rauno Sappinen Miina Kallas  Albert Vollrat Marko Lelov 

24 27 28 39 48

28

KOSTJA VASSILJEVI iluväravad vs. kohtunik TAKTIKAJUTUD: MÄNGUD HOLLANDI JA UNGARI VASTU NÕMME KALJU KASUTAS AIVAR HALLERI ABI MIINA KALLAS ÕPETAB JA ÕPIB MIS TOIMUB ESILIIGA B-S ISSN 1736-7379

Postrid: Raio Piiroja vs. Robin van Persie / Eesti / Konstantin Vassiljev / Wesley Sneijder

MARKO LELOV VAJAB JALGPALLI

RAUNO SAPPINENI HEAD 2013 OKTOOBER JALKA 1 EELDUSED

Esikaanel: Konstantin Vassiljev

Kolumnid Kirsi Altjõe Andrus Allika Indrek Schwede

12 15 16

Fotod: Lembit Peegel Nr 10 (70) 2013

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Nordicom +372 5666 7770 reklaam@nordicom.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22,24 eurot Poolaasta 11,12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Rubriigid Kuu peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Taktikajutud Klubilood: Vändra Vaprus Premium liiga Naised Oktoobrikuu kalender Lisaaeg Ristsõna

4 8 10 22 46 56 58 62 64 66

56

Muu Mis kuradi penalti?

18

Saun Budapestis, baromeeter plussis20 Türgi jalgpallist 43

60

Inglismaa jalgpalliliit 150 52 Mis toimub esiliiga B-s 

60

Postrid Raio Piiroja vs. Robin van Persie Eesti koondis Konstantin Vassiljev Wesley Sneijder 2013 OKTOOBER JALKA

3


lembit peegel

Kaks mängu, kaks eri emotsiooni Lembit Peegel tuletab meelde kaht erinevat emotsiooni: Tallinnas Hollandi vastu ja Budapestis Ungari vastu. Viimati nimetatud kohtumisest tutvustame ka erinevaid särgist tirimise trende eestlaste esituses!

Foto: Lembit Peegel

Väljamarss. Millised keskendunud ilmed! Naerunägu teevad üksnes maskotipoisid. Foto: Lembit Peegel

Kaks rivaali, kaks sõpra: Igor Prins ja Marko Kristal koondisele kaasa elamas.

Foto: Lembit Peegel

Konstantin Vassiljev on palli surmamas. Paari sekundi pärast on tablool 2 : 1.


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

V채rske kahekordne isa Kostja Vassiljev oli seekord ka meie v천idu, vabandust, viigi isa. Foto: Lembit Peegel

Chicago mees Joel Lindpere keerutab palliga Daryl Janmaati (2) ja Jeffrey Bruma (13) vahel. 2013 OKTOOBER JALKA

5


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Ferenc Puskase staadion osutus Tarmo Rüütlile kõvaks pähkliks.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Martin Vunk talitses keskväljal Akos Elekit (5) ja Zsolt Laczkot.

Foto: Lembit Peegel

Sergei Mošnikov (16) hoiab kontrolli all Krisztian Nemethit (11).

Foto: Lembit Peegel

Tarmo Kink (9) jahutab Akos Eleki (5) tegutsemisjanu.


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Henri Anier (8) proovib midagi ette võtta Richard Guzmicsi (2) ja Tamas Kadari (4) vastu.

Foto: Lembit Peegel

Tsenderdust ootavad (vasakult) müürina seisvad Sergei Mošnikov (16), Tarmo Kink (9), Enar Jääger (17), Mikk Reintam (3), Ragnar Klavan, Daniel Böde (13), Akos Elek (5) ja Sergei Zenjov (10).


nimed & numbrid

kuu +

Pole kahtlustki, et selleks on Eesti kaotusseisust väljatulek, võiduseisu asumine ja lõpuks viik Hollandiga.

kuu

-

Muidugi Ukraina kohtuniku Sergii Boiko ekslikult Hollandi kasuks antud penalti, mis röövis meilt kõigi aegade võidu Hollandi üle. See miinus kaalub kindlasti üle Ungarilt saadud sauna.

kuu ?

Mitu punkti pigistame välja järelejäänud MM-valikmängudest kodus Türgi ja Bukarestis Rumeenia vastu? Kas punktilisa tuleb?

3

... korda on Eesti läbi ajaloo Hollandi vastu juhtima asunud (2001. aastal kodus 1 : 0 ja 2 : 1 ning 2013 kodus 2 : 1). Ka Holland on Eesti vastu juhtima asunud kolm korda (2001 Eindhovenis 1 : 0 ja 2013 Amsterdamis 1 : 0).

5

... poolaega nelja omavahelise mängu jooksul on Eesti Hollandiga viiki mänginud. Ühe poolaja viigistasime 2 : 4, 0 : 5 ja 0 : 3 kaotusmängudes ning kaks poolaega 2 : 2 viigiga lõppenud mängus.

8

... Eesti jalgpallikoondist võrdub rahalises mõttes ühe Gareth Bale’iga. Nii arvutas välja Postimees.

8

JALKA OKTOOBER 2013

Poomi esimene karikas Eestis Mart Poom võitis 12. septembril A. Le Coq Arenal 821 pealtvaataja kaasaelamisel oma esimese meeskondliku täiskasvanute karika Eestis – väikese karika. Kordagi Eesti täiskasvanute meistriks ega karikavõitjaks tulnud Poom sai finaalis FCF Tallinna Ülikooli eest väljakule 75. minutil, tablool oli hiljem lõppseisuks jäänud 4 : 0. Kunagistest A-koondislastest oli võitjate ridades ka Aivar Anniste, Paide Linnameeskond II ridades aga Urmas Rooba.

FC Taritu võitis Saaremaa jalgpallisõpruse karika Tänavune Saaremaa meister FC Taritu võitis Saaremaa valdade meistrit Salme väikesel väljakul 7 + 1 koosseisudega peetud mängus 20 : 0 ja pälvis jalgpallisõpruse karika. Tegemist on Saaremaa Spordiliidu, Saaremaa JK aaMeraaS ja OÜ Saarte Investeering poolt ellu kutsutud iga-aastase jalgpallimatšiga. “Tuli ootamatult kergelt, ootasime tõsisemat vastupanu ja tihedamat mängu,” võttis Taritu meeskonna kapten Raimond Salong mängu kokku.

Henrik Ojamaa külas Harju JK Akadeemial Päev pärast Eesti–Hollandi mängu käis Harju JK Akadeemia poistel külas Varssavi Legia jalgpallur Henrik Ojamaa. “Henrik on mängija, kes on arenenud just jalgpalliakadeemias ja sirgunud sellise süsteemi tippsportlaseks,” rääkis Harju JK Akadeemia treener Kalmar Liiv. Ojamaa näitas poistele triblamis- ja löögiharjutusi, õpetas, kuidas olla mängus ohtlik ründaja. Ojamaa vastas poiste küsimustele oma karjääri algusaastatest, akadeemiatest välismaal, praegusest elust-olust ning loomulikult ka Eesti ja Hollandi mängust. “Henriku kõige olulisem sõnum poistele oli, et jalgpallist tuleb rõõmu tunda ning mängimist nautida, ükskõik kui vana sa oled ja ükskõik mis tasemel mängid,” vahendas Liiv, kelle sõnul tutvustati Ojamaale ka oma tegemisi.

Läänemaa jalgpalliliiga võitis FC Haapsalu Harrastajad Esimest korda peetud Läänemaa jalgpalliliiga on eelkõige suunatud rahvajalgpalluritele, osaleda võis ka kolm Eesti meistrivõistlustel kaasa tegevat pallurit. Viie meeskonna turniiri võitis FC Haapsalu Harrastajad. Järgnesid Massachusetts, Admiral, Länchester Sporting ja AC Sport. “Poisid peksid staadionil niisama palli peale ja sealt tuligi mõte teha üks turniir,” rääkis võistluste korraldaja ja peakohtunik Aavo Tomingas portaalile jalgpall.ee. Kõik meeskonnad mängisid omavahel kaks korda läbi ehk võitjad selgusid kahe vooru järel. Mängiti poolel väljakul koosseisuga 5 + 1.


Sportlandist läbi ja Alpidesse! München al. 9990€

Müncheni lennupileti ostjatele talvevarustuse allahindlus -20% kõigis Sportlandi kauplustes.* *Tutvu kampaania tingimustega lähemalt www.estonian-air.ee Pakkumine kehtib 24.09 - 31.12.2013. Allahindlus ei kehti koos teiste soodustustega.

www.estonian-air.ee


lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Kui tahad paremaks saada, siis ei saa kodus istuda ja oodata, millal see juhtub.” Henrik Ojamaa “Esimeses peatükis tuleb juttu sellest, kuidas Janno Kivisild keset ülekannet tooli lõhkus, kuid vapralt maas lebades edasi kommenteeris.” Kalev Kruus ähvardab juhtumustest Viasat Sport Balticu telekanalis raamatu kirjutada “Jalgpall, karate ja käelised tegevused, näiteks võimalus töötada saviga.” Tallinnast Misso valda kolinud lapsevanem Katerina Puusepp kirjeldab, kuidas on Misso koolis lood huviharidusega “Võin 18aastastega jalgpalli mängida, nii et enne kukuvad pikali nemad kui mina.” Ärimees Urmas Sõõrumaa “Aga oleme ju nii vähe aega sellega tegelenud ja 15–20 aasta pärast on nii mitmedki noored jalgpalliga tegelenud mehed ise juba raha jagajad.” Martin Reim Eesti jalgpallist “Järgmised sarnased projektid on plaanis näiteks jalgpalliklubidega.” Tartu linnapea Urmas Kruuse maa eraldamisest linnas

Nõmme Kalju alustas koostööd Amsterdami Ajaxiga 8. septembril sõlmisid Nõmme Kalju ja Amsterdami Ajax Tallinnas kolmeaastase lepingu, mille kohaselt hakkab Eesti meister kasutama Hollandi tippklubi metoodikat ja filosoofiat oma noortetöös. Ajax tegi esitluse, tutvustades Ajaxi noorteakadeemia ülesehitust. Ajaxi noortetreenerid Patrick Ladru ja Sander de Goede korraldasid kaks näidistreeningut U13 ja U17 vanuserühmadele. “Samamoodi üritame ka Nõmme Kalju noortestruktuuri üles ehitada, sest kui seda õigesti teha, võib iga jalgpallimaa kasvatada omale andekaid tippmängijaid ning võimalik, et näeme ühel päeval ka Kalju kasvandikku Ajaxi esindusmeeskonna ridades,” seletas Patrick Ladru. Kalju spordidirektori Sergei Terehhovi sõnul oli esitlus väga hea: “Eelkõige oli see mõeldud treeneritele, kel avanes suurepärane võimalus kohtuda Euroopa suurklubi kahe tipptreeneriga ning küsida nõu ekspertidelt. Väga põhjalikult ja lihtsalt seletati, kuidas programm töötab. Kokku on online-süsteemis umbes 800 harjutust, mis olid vanuserühmade vahel ära jaotatud, ära olid jagatud ka raskusastmed.” Kalju treenib ligi 600 noormängijat, Ajax natukene üle 350. Kaljus on 25 ja Ajaxis 20 noorterühma. Vahe tuleb sellest, et Ajaxi akadeemias jäävad sõelale parimad ning tippjalgpalluriks saada ihkavad talendikad noored. Ajaxil on väikeriikides teisigi partnereid. Näiteks Islandil on selleks Hafnarfjördur. Aga partner on ka Itaalias – Serie A klubi Catania. Kalju noortetöö juhi Kristen Viikmäe sõnul saab Kalju näidata oma parimaid mängijaid Ajaxile ja Kalju treenerid hakkavad käima Hollandis kursustel. “Kalju on Eesti mõistes kindlasti tippmeeskond ning kui nad selle süsteemiga jätkavad, siis usun, et tulemusi on näha juba mõne aastaga,” rääkis Sander de Goede. “Klubi juhtidega kohtudes sain aru, et nad on noortetöö koha pealt väga ambitsioonikad ning pühendavad sellele palju.” “Kindlasti võib öelda, et Nõmme Kalju noortetöös algab nüüd uus lehekülg,” lausus klubi president Kuno Tehva, kelle sõnul on suhteid tekkinud teistegi klubidega, kuid Ajaxi programm sobis Kaljule ideaalselt. Nõmme Kalju esimene samm on tutvuda programmiga lähemalt ning koolitada välja treenerid antud süsteemi kasutama. Planeeritavaks ülemineku kuupäevaks on 1. oktoober. Foto: Gertrud Alatare

“Tehnikuid ja virtuoose on seal kõvasti.” Igor Prins Dnipropetrovski Dniprost “Ma mõtlesin, et oh, nii äge! Mängida ei saa, aga saan vähemalt kaardi.” Anastassia Morkovkina elas pingil tormakalt kaasa Pärnu JK jõudmisele Meistrite liiga põhiturniirile “See mäng ei kannatanud kriitikat. Väsimus pole vabandus, sellise olematu tahtega ei saa isegi kodus telekapulti näppida.” Kuno Tehva Nõmme Kalju viigist Sillamäe Kaleviga “Olen pärast ühe mehe müüki ilmselt Napoli kolmas ründaja! Astusin väga suure sammu maailma tipu suunas!” Frank Liivak sõlmis lepingu SSC Napoliga “Peame ükskord jõudma ka EMile, see peab olema meie suur eesmärk.” Mart Poom

10

JALKA OKTOOBER 2013

Sander de Goede ja Kuno Tehva on lepingu allkirjastanud!


lood & tsitaadid

nii nad

Nordic Cup kasvatab profijalgpallureid

ütlesid

“Siis aga kinnituvad kõigi pilgud kahekorruselisele bussile, mis täis jalgpallifänne. “Eesti! Eesti!” hüüab bussitäis nagu üks mees.” Õhtulehe kirjeldus Estonia teatri 100 aasta juubelist, mis kattus Eesti–Hollandi mängu päevaga “Ajad ei ole enam need; ka sünnipäevaõhtul oli peaaegu kogu eesti rahva tähelepanu hoopis ühel uuel pühamul – Lilleküla jalgpallistaadionil.” Kultuurikriitik Alvar Loog Estonia teatri 100 aasta juubelist

Foto: erakogu

Harju JK poisid võitsid septembris HJK eliitturniiri.

Kahe Eesti, kahe Soome ja ühe Rootsi klubi baasil on moodustatud noortele suunatud jalgpalliliiga Nordic League, mis alustab juba oktoobris korrapäraste turniiridega. Liiga tegemisi tõukab praegu tagant ühe selle liikme Harju Jalgpallikooli ürituste koordineerija Lauri Esko. “See idee tekkis meil juba mõni aasta tagasi, aga olime tundmatu klubi ega saanud minna Skandinaavia klubide jutule, et oleme mehed metsast ja teeme põhjaliiga!” räägib Lauri Esko. “Tänavu saime kutse Stockholmi AIK akadeemia karikavõistlustele, mille finaalis võitsime korraldajaklubi, ja nüüd tuldi sama ideega välja rootslaste ja soomlaste poolt!” Liigasse kuuluvad hetkel Harju JK, Tallinna Kalev, Stockholmi AIK, HJK ja Turu Nappulaliiga. Esko sõnul on kõigi klubide noortemeeskondade tase sedavõrd kõrge, et mängud kodumaal ei arenda vajalikul määral. Kuna kõigil liikmesklubidel (Kalevil veel mitte) on oma noorteakadeemia, peetakse arengut hädavajalikuks. “Akadeemia tegemine nõuab julgust ja paneb pinged peale, sest eesmärk on kasvatada professionaalseid jalgpallureid,” räägib Lauri Esko. “Kui räägid selle jutu vanematele, siis tekivad ootused. Külaturniirid sind edasi ei vii: kui võidad kodus vastaseid 7 : 0. Nordic liiga on odavaim ja otstarbekaim võimalus mängijate arengut kiirendada.” Hetkel on liigas 2003. aastal sündinute vanuseklass, kellele korraldab iga klubi vahemikus oktoobrist märtsini ühepäevase turniiri, milles kõik mängivad kõigiga läbi. Avaturniir toimub 12. oktoobril Stockholmis. Eestis tehakse kahe peale kahepäevane turniir: 23. novembril mängitakse Lilleküla uues sisehallis ja 24. novembril Männiku sisehallis. Korraldaja saab kutsuda osalema ühe külalise, eestlased on palunud külla Riia Meta. “Turniir on kutsetega,” rõhutab Esko, kellest on kujunenud turniiri üks peamisi organisaatoreid ja kelle algatusel on liigal oma kodulehekülg http://www. nordicfootballleague.com/. “Me ei tea täpselt, kuhu see välja viib ja kus on kitsaskohad. Peame 3–4 turniiri ära mängima, eks siis paista. Tulevikus tahame liigasse meelitada ka Peterburi Zeniidi ja FC Kopenhaageni ning laiendada vanuseklassi. Tahaksime lisada 2004., 2005., aga miks mitte ka 2002. aastal sündinud. Ja võibolla lisame B-tasandi.” “Sellele tasemele väljajõudmine, et meiega arvestataks, on nõudnud tohutut tööd,” lisab Esko. “Uskumatu, et oleme suutnud oma liigakaaslasi võita, septembris saime 2003. sündinute vanuseklassis esikoha HJK eliitturniiril. Novembris Tallinnas toimuv turniir toob siia U10 vanuseklassi taseme, mida on varem võibolla paar korda nähtud.”

Indrek Schwede

“Kui võrrelda praegust Hollandi koondist toonasega – no väga ei kannatagi võrrelda, sest meil oli põhimõtteliselt vastas FC Barcelona.” Raio Piiroja 2001. aasta Eesti–Hollandi mängust Lillekülas “Jah, äsja isaks saamine tuleb jalgpallurile kasuks, sest ta on ülendatud meeleolus. Usun inimese totaalsesse mudelisse – jalgpalluri iga pallipuudet väljakul mõjutab keskkond, kus ta viibib väljaspool seda.” Louis van Gaal teist korda isaks saanud Konstantin Vassiljevist “Kaotada on alati midagi. Minna nüüd hurraaga Talvepaleed vallutama, seda pole mõtet teha.” Tarmo Rüütli enne lahingut Hollandiga “Ma tahaks, et kui Eesti mängib Hispaania, Itaalia, Hollandi või ükskõik millise tippmeeskonnaga, oleks kohtunikul julgust teha suuri otsuseid meie poolt.” Konstantin Vassiljev “Hollandile antud penalti ei olnud penalti. Eesti oleks pidanud kohtumise 2 : 1 võitma.” Ungari varuväravavaht Gabor Kiraly “Homne mäng on teile väga-väga oluline (valikgrupi) teist kohta silmas pidades. See on tõeliselt tähtis mäng, nagu kõik mängud. Kas nõustute?” Gunnar Leheste küsimus, mis mattus üldisesse naerupahvakusse, Ungari varuväravavahile Gabor Kiralyle “Algkoosseis ja Rüütli!” Ott Järvela reageering esialgsele vastuolulisele uudisele, et Budapestis ootab lennujaamas Eesti delegatsiooni katkine lennuk ja võibolla peab 12 inimest maha jääma

2013 OKTOOBER JALKA

11


soengud & jalgpall

Mida näitab soeng?

Foto: Scanpix

Patsiga David Beckhamile on antud ka mängukanni kuju. See pilt viitab ilmekalt, et soengust tähtsam on see, mis on mängijal kupli all.

Vutimaastikul on soengutrend nagu lakmuspaber – tegijate järgi suunduvad noored juuksurisalongidesse ja nõnda saab juba kaugelt aru, kelle fänniga tegemist. Kas soengumuutuste taga on ka suurem filosoofia ja maailmavaade, uurib Kirsi Altjõe, pärnakas ja kahe jalkapoisi ema.

K

ui David Beckham teatas aasta esimeses pooles oma vutikarjääri lõpetamisest, ilmutas Briti kvaliteetpress pikema loo sellest, kuidas kõige suurem mõju ei ole härra Foto: Adam Butler/Scanpix

Becksil olnud mitte pallivõluri, vaid hoopis soengutrendide loojana. Ilmeka pildiseeriana toodi pöördepunktid Beckhami karjääris välja erinevate juuksestiilide kaudu. Alates “rippuvatest

kardinatest”, lõpetades blondeeritud pika patsi ja püstiaetud kukeharjaga. Aga kuulus britt pole esimene, kes oma juuksetrendidega silma paistnud ja eeskujuks olnud. Soengud on läbi aegade jalgpalliväljakutel ilma teinud. Juba enne Becksi võis näha tõelisi edulugusid, aga ka suuri läbikukkumisi (Ronaldo “tuka-kolmnurk” 2002. aasta MMilt on ehk üks kurioossemaid ja hirmsamaid soenguid ning suuremaid stilistilisi läbikukkumisi jalgpalli ajaloos). On olnud

David Beckhami “rippuvad kardinad” aastal 1996.

12

JALKA OKTOOBER 2013

Ega siis soeng mängu ei tee, vaid ikka mängijad ise. Nii nagu ei tee sinust ründeässa kõige kallimad putsad, ei anna sulle löögijõudu juurde Neymari soeng. Kui, siis on eriline tunne ainult sellel silmapilgul, mil sa juuksurisalongist väljud.


soengud & jalgpall ka tiimide kaupa värvimuutusi (näiteks Rumeenia koondises blondeerisid kõik oma pead 1998. aasta MMi ajal), sest nõnda on tahetud näidata meeskonna ühtsust ja vankumatut võidutahet või püütud vastases hirmu tekitada. Mida soenguga õieti öelda tahetakse? Kas juuksetrendide taga on ka sügavam filosoofia või on see lihtsalt trendikaup?

Foto: Stefan Puchner/AFP/Scanpix

Riigiti erinev lähenemine Hiljuti õnnestus käia Saksamaa vutiga tutvumas, Augsburgis Ragnar Klavani kodumeeskonna mängule kaasa elamas. Putsad panid siis vastamisi põlised rivaalid, enam-vähem naaberlinnad Augsburg ja Stuttgart. Mäng oli ilus, distsiplineeritud, pinget täis. Aga pallurid jäid silma ka individuaalselt – Bundesliga soengutrend joonistus selgelt välja, see on sama teravalt raamides nagu Saksa jalgpallgi. Ei mingeid eksperimente (vähemalt mitte klassikaliste bundesligalaste seas), vaid valitseb ühtne stiil. Pikem tukk ja puhtaks aetud küljed. Stiilne, puhas, konkreetne. Täpselt nagu tänane Saksa jalgpallgi. Ilus. Võtame siia kõrvale Hispaania. Nii nagu nende jalgpall on pisut loomingulisem, vabam, on ka nende soengueelistus mitmekülgsem. On lihtsaid messilikke lahendusi, aga ka Ramose moodi trendide järgimist või Ronaldo tüüpi ilulemist. Või kaugem näide. Põhja-Koreas olla lausa pildiliselt välja toodud standardid, millised võivad olla naiste ja meeste soengud, kaasa arvatud jalgpallurite omad. Nõnda saad juuksurisse minnes osutada ühele ettekirjutatud fotole ja sulle lõigatakse täpselt selline tüüpsoeng nagu riigijuhi poolt lubatud. Sama igav on küllap ka sealne jalgpall – standardne ja loomingulisust pärssiv. Nii et vahel võib soeng ennustada ka seda, millist mängupilti saab näha. Brasiiliast pole siinkohal vast mõtet rääkidagi – seal on soengumaastikul selline lõbus kaos nagu mänguski –, on säravaid õnnestumisi, aga ka kummalisi egoistlikke lahendusi.

Eesti vutilugu Milline on Eesti jalgpallisoeng? Meie lähiajalukku vaadates, Eesti koondise ja vutikultuuri taassünniloo juurde minnes tuleb esimese hooga meelde kaks silmapaistvat soengut – Marko Kristali ning Risto Kallaste look’id. Esimesel oli

Ragnar Klavan on nagu Bundesligale kohane: stiilne, puhas, korrektne.

üsna äravahetamiseni sarnane “hiiresaba” itaalia kuulsa ründeässa Roberto Baggioga, keda siiani peetakse Itaalias üheks suurimaks legendiks. Kallaste lõvilakk aga meenutas hollandlase Ruud Gulliti lopsakat afrosoengut. Küllap olid mõlemad soengud (vähemalt alateadli-

Brasiiliast pole siinkohal vast mõtet rääkidagi – seal on soengumaastikul selline lõbus kaos nagu mänguski –, on säravaid õnnestumisi, aga ka kummalisi egoistlikke lahendusi.

kult) inspireeritud maailmas ilma teinud vutitähtede edust, aga ka nende olekust ja mängustiilist. Need kaks soengut olid oma vutipõlvkonna kultusobjektid – Baggio (või Kristali?) “sabasid” kandsid üsna paljud eesti jalkanoored. Kallaste stiil oli põhjamaistele meestele vast pisut liiga silmatorkav, aga kindlasti olid ka temal omad järgijad. Milline on seis nüüd? Jalkanoore soengu järgi saab üsna hästi ära öelda, kelle fänn ja mängustiili austaja ta on. Kui mõni aeg tagasi olid pea kõik noored “Ronaldod”, siis nüüd on eeskujuks Neymar. Julgemad proovivad ära El

Shaarawy kukeharja või mõne muu pöörase ja täielikult ebapraktilise stiilinäite. Üldiselt võib aga öelda, et eesti jalgpallurid on üsna konservatiivsed, nii oma mängult kui ka soengult. Voskoboinikovi ja Pareiko pikad tukad on pigem haruldus kui reegel. Ka pole meil tipptasemel mängijate seas ei kukeharju ega värvilisi päid. Ollakse eestlaslikult tagasihoidlikud ja “päris”. Ega siis soeng mängu ei tee, vaid ikka mängijad ise. Nii nagu ei tee sinust ründeässa kõige kallimad putsad, ei anna sulle löögijõudu juurde Neymari soeng. Kui, siis on eriline tunne ainult sellel silmapilgul, mil sa juuksurisalongist väljud. Jalkaoskusi soeng kindlasti ei paranda, aga aeg-ajalt on stiilsed üllatused siiski teretulnud. Et vutipublikul päris igav ei hakkaks.

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid. 2013 OKTOOBER JALKA

13


3 veergu

Ärge tapke Eesti Balotellit!

Andrus Allika

Jalgpalliajakirjanik

E

esti koondise mäng on aastaid põhinenud meeskondlikkusel, kuid samas on läbi aegade olnud rahvusmeeskonnas eredaid, isikupäraseid ja häid mängijaid, kes on ülejäänud seltskonnast välja paistnud ja koondist püsti hoidnud. Aastaid tagasi toonase peatreeneri Roman Ubakiviga 1996. aasta EMi nukrat valiktsüklit kokku võttes jäi kõlama mõte, et võitudeta jada saaks lõpetada (Ubakivi ajal oli koondise bilanss 1 viik ja 21 kaotust), kui kogu “kamp” on võitluslik, väsimatu, võidutahteline ja tasemelt ühtlane. Aga selles kambana tugevas meeskonnas peab Ubakivi sõnul olema neli eriti kõva venda – väravavaht, kaitse nagu laeva tormis juhtiv kapten, poolkaitsja, kes jagab ründajatele täpseid sööte, ja tõeline väravakütt, kes neist passidest kolle lööb. Muide, Ubakivile peatreeneri ametis järgnenud islandlane Teitur Thordarson tõdes omal ajal ka, et Eestile ei piisa ründajast, kes realiseerib ära ühe võimaluse kümnest, sest me suudame mängu jooksul luua vaid neli-viis väravavõimalust ning mitte ühele mängijale, vaid kogu meeskonna peale kokku.

Alguses, pärast okupatsiooniikkest vabanemist ja iseseisvuse taastamist 1990. aastate hakul, sõltus koondise edu laias laastus Mart Poomist üksi ja kui Matu vigastatud oli, katkusid fännid juukseid, mõeldes mitte niivõrd võidust või viigist, vaid kui haledalt me täna lakki võime saada. Tänu Poomi eeskujule on aga nüüdseks tekkinud olukord, kus peatreener peab mõtlema, keda väravavahtidest jätta, mitte võtta – Sergei Pareiko, Pavel Londak, Mihkel Aksalu, Artur Kotenko jne. Kui väravas seisab puurivaht ikka üksi, siis kaitses, eriti keskkaitses on ülioluline omada tugevaid paare, kelle koostöö toimib, kes teineteist pimesi ja sõnatult mõistavad. Siingi on meil seis päris hea olnud, sest meil on olnud tugevaid duette nagu Urmas Hepner ja Igor Prins, Sergei HohlovSimson ja Marek Lemsalu, Andrei Stepanov ja Raio Piiroja. Selle rea jätkajateks võiksid saada Ragnar Klavan ja Igor Morozov, kuid pärast maavõistlust Lätiga ma selles enam nii kindel ei ole, midagi nagu jäi puudu ... (MM-valikmängud Hollandi ja Ungariga polnud selle kolumni kirjutamise ajal veel toimunud.)

Äkki on see hollandlaste Pijpersi ja Jelle Goesi süvendatud viga, et Eesti on väike ja meil on vaja rohkem rollimängijaid kui staare?

Keskväljal on meil olnud rohkem silmapaistvaid vastase mängu lõhkujaid (alates Viktor Alonenist ja lõpetades Aleksandr Dmitrijeviga) kui rünnakute ehitajaid. Tõsi, ka Martin Reim ja Marko Kristal suutsid endiste ründajatena peatreener Arno Pijpersi ajal kaitseliini ees üpris edukalt vastaste mängu lõhkuda ja enda oma

ehitada. Siis tuli Konstantin Vassiljev, kes mängu loojatest jätab kõik eelnenud varju ning peale selle lööb ka väravaid. Paraku on Vassiljev juba 29 ning tema aeg saab samuti varsti või on juba saanud mööda, sest vastased teavad, kui ohtlik ta on. Kostjal on palju plusse ja võibolla vaid üks viga – tema mäng pole vastastele etteaimamatu. Teatud mõttes teeb see Eesti vastu mängimise lihtsaks – paned Vassiljevi kinni ja kogu meeskond on lukus. Vaid paar näidet Eesti kunagiste ässade ületrumpamisest. Teituri ajal toimisid suurepäraselt Eesti nurgalöögid, ajakirjanikud viskasid nalja, et kolm meie kornerit on nagu üks penalti, ning iga nurgalöögi ajal tõusis rahvas väravaootuses püsti. Või kui hästi toimis kunagi meie ründepaar Andres Oper ja Indrek Zelinski? Paraku õppisid ka tugevad vastased kartma Operi kiirust ja Zelinski kollilöömisvaistu ... Mis on kõigel eelöeldul pistmist pealkirjas lubatud Mario Balotelli ellujätmisega? Eelkõige edurivis ning keskväljal vajab Eesti jalgpall värvikaid ja etteaimamatuid mängijaid. Paraku tundub, et tänapäevane Eesti jalgpallikoolitus välistab selliste mängijate tekke. Äkki on see hollandlaste Pijpersi ja Jelle Goesi süvendatud viga, et Eesti on väike ja meil on vaja rohkem rollimängijaid kui staare? Äkki on nüüd juba vastupidi, sest “statiste” suudame juba praegu Eesti vajadusteks piisavalt toota ning vaja oleks “raskesti kasvatatavaid” tüüpe, keda pole vaja juba lapsena hakata raamidesse suruma? Tegelikult ma Balotellit oma meeskonda ei ostaks kõigi tema skandaalide pärast. Aga noortetreeneritele paneks küll südamele, et ärge Eesti Super Mariot maha magage, äkki õnnestub mõnest isegi pätikalduvustega Balotellist kasvatada sama hea mängija ja jalgpallile pühendunud inimene nagu Mart Poom.

2013 OKTOOBER JALKA

15


1-teist mõtet

Eesti 12 mõjukaimat E

esti võidetud, kuid kohtunik Boiko poolt viiki tüüritud mäng Hollandiga on järjekordne lugu meie vutimütoloogias. See jääb elama oma elu, teisenedes ja moondudes ning pealtnägijate personaalseid mälestusi enese külge liites. Igal kohalviibinul, igal telerivaatajal, isegi mängu mittenäinutel või vutivaenlastel on midagi lisada, takka kiita ja vastu vaielda. See käestrebitud võit moodustab paari tosin aastat varem Lillekülas peetud ja dramaatiliselt kaotatud MM-mänguga. Ka siis asusime 2 : 1 juhtima, aga võiduseisu hoida ei suutnud. Põhjused on erinevad, aga üks on sarnane: emotsioonid ja lõputud oleksid. Enim kui ükski teine spordiala on jalgpall suutnud tekitada müüte. Igal rahval on oma vutimütoloogia, tõe ja pärimuslike kujutelmade sulamitest koosnev kogum ja kõige kõrgemas tipus olevad lood ja müüdid kuuluvad jalgpalli rahvusvahelisse mütoloogiasse. Sellised on lood maailma tippmängijatest ja -mängudest, millest paljud seotud MM-finaalvõistlustega. Ka Eestil on oma rahvuslik jalkamütoloogia, kuhu kuuluvad lood Evald Tipnerist, magnetkätega mehest, keda Rootsi publik pärast maavõistlust

Eestiga 1931. aastal Sandvikenis terve staadioniringi kätel kandis ja seejärel riietusruumi viis; Arnold Pihlakust, kes mängis hooajal 1928/1929 Viini Austrias kõrvuti Mandri-Euroopa absoluutsete tippudega; Leonhard Kassist, kellele mängust vaimustunud president Päts kinkis portsigari; Ernst Jollist, olümplasest ja följetonistist, kes kirjutas rahvalikuks tarbimiseks kuulsa ja tänapäevalgi kasutatava väljendi “kägu ajama”; treenerist-massöörist Albert Vollratist (loe tabelist); Richard Kuremaast, kes pääses sõja ajal vangist eluga, kuna sakslased tundsid temas ära ründaja, kes mängis Saksamaa vastu unustamatu MMmängu. Sellesse mütoloogiasse kuulub äsjanimetatud mäng ise: Königsbergis (praegune Kaliningrad) võitis Eesti MM-valikmängus poolaja 1 : 0 ja üksnes kohtuniku (sudeedisakslane) abil saavutatud viik (pall ei ületanud väravajoont) vabastas kodumeeskonna pingest ja viis 4 : 1 võiduni. Muidugi kuulub meie vutimütoloogiasse kuulus 1940. aasta mäng, kui punaväed olid Eestis ja Läti alistamise järel marssis kõik see mees president Pätsi juurde Kadriorgu. Muidugi sekundeerib sellele 1956. aasta mäng, kui Tallinnasse Komsomoli staadionile kogunes 20 000 – Foto: Lembit Peegel

See penalti jääb meie jalgpallimütoloogiasse.

16

JALKA OKTOOBER 2013

25 000 inimest vaatama Tallinna Kalevi ja Stockholmi Sture vahelist mängu: inimmassi tõi peale jalgpalliarmastuse kohale asjaolu, et üle hulga aja nähti Eestis lääne inimesi. Muidugi on väärikas koht 1980. aasta Kadrioru mängul, kus kohtusid Eesti Televisioon ja Eesti Raadio (loe tabelist). Viimase paarikümne aasta sündmustest peab ära mainima Eesti–Šotimaa ärajäänud mängu, mis on rahvusvaheliselt kõige kõrgemini koteeritud lugu Eesti vutist, meie võidu Venemaa üle uuel A. Le Coq Arenal, kaks mängu Hollandi vastu, aga ka võidud kahekordse maailmameistri Uruguay ja Serbia üle ning jõudmise EMi playoff’i. Ning muidugi kuulus Lõvide poistemeeskond ja Mart Poom (loe tabelist). Alljärgnevalt reastan oma parima äranägemise järgi tosin Eesti jalgpallimüüti nende emotsionaalse ja ühiskondliku tähtsuse järgi. Mõistagi on erinevate ajastute sündmusi raske võrrelda, eriti juhul, kui mõnel oled olnud vahetu kaasaelaja ja mõnel mitte. Aga nii nende edetabelitega kord juba on!

Meie tosin mõjukamat vutilugu 1. Eesti–Läti 2 : 1 (1940). Eesti oli Nõukogude Liidu poolt juba okupeeritud, kuid vormiliselt vaba riik, president Päts sisuliselt venelaste vang. Tähtis võit lõunanaabrite üle vallandas 10 000 pealtvaataja rahvuslikud tunded ja hüüete “Presidendi juurde! Presidendi juurde!” saatel liiguti Kadrioru lossi poole. Selles spontaanses väljaastumises osalenud hilisemad pagulased, kel oli võimalus juhtunut vabalt kirjasõnas kajastada, on meenutanud rahvast haaranud erilist ekstaasi. Lossi juures seistud hardalt paljapäi. Võõrvõimu poolt valvatud president ilmunud aknalegi ja tervitanud kohaletulnuid käeviipega. Selle sõnatu kohtumise lõpetas lähenevate Vene tankide lõrin. Rahvas suundus nüüd piki Narva maanteed reaalkooli Vabadussõja samba poole. Staadionilt tulnutega ühines ümberkaudseid elanikke. Korraga tõkestasid masside tee tankide kahuritorud inimeste poole. Inimesed


1-teist mõtet

jalgpallilugu liikusid siiski edasi. Veoautod vedasid linna Vene sõdureid, terve sõidutee oli neid täis ja inimesed pidid edasi liikuma kõnniteel. Reaalkooli juurde küll jõuti, kuid meeleavaldus hääbus Vene relvade vahel. Järgnesid arreteerimised, eelkõige jahiti spordijuhte. Sündmuste vahetu kaasaelaja keemiaprofessor Lauri Vaska on kirjutanud: “Siiski jäi see meie rahva suurimaks väljenduseks peaaegu pooleks sajandiks kuni “Laulva revolutsiooni” päevadeni.” Luuletaja Ivar Grünthal on selle sündmuse ja Eesti riigi kurva lõpu raiunud luuleridadesse: Maavõistlus lõppes. Kaitses Tepp ja Neeris ning edurivi juhtis Kuremaa. “Mu õnn ja rõõm ...” pää kaotanud rahvakeeris kees Kadriorust välja – surema.

2. Eesti jõudmine EM-playoff ’i ja finaalturniiri lävele. Ootamatu 3 : 1 võõrsilvõit Serbia üle sai eduka jätku ning vaid 20 aastat pärast taasiseseisvumist ja oma jalgpalli sisuliselt nullist ülesehitamist seisis Eesti suure tiitlivõistluse lävel. Kõigi vutisõprade rõõmuks ja vaenajate õuduseks. Pärast seda ei ole enam miski võimatu ja kõik on ainult aja küsimus. 3. Eesti Raadio – Eesti Televisioon 3 : 1 (1980). Eesti Televisiooni 25. aastapäeva puhul toimunud sõumäng Kadriorus kasvas ülelinnaliseks mitmepäevaseks noorterahutuseks. Lõpuks ärkas ka Eesti intelligents, kes seni oli end teisitimõtlejate-vabadusvõitlejate tegevusest distantseerunud, ja koostas “40 kirja”, milles astuti vastu Nõukogude Liidu räigele venestamispoliitikale. 4. Eesti–Venemaa 2 : 1 (2002). Meie võidukas vuti vabadussõda, milles venelased vehkisid tribüünidel Nõukogude Liidu lippudega ja lehvitasid loosungeid “2002. a. Peremehed naasid. 1940. a.” ja “Käed eemale sõdurist-vabastajast”. Sellist võidujärgset emotsiooni ei mäletagi: minu naabruses punaplaguga liputanud (käskisime need kiiresti kokku rullida) õhku täis venkud lahkusid kärmelt ja häbistatult.

5. Lõvide poistemeeskonna läbimurre. 1980ndail murdsid Roman Ubakivi juhendatud Lõvid ohtliku arusaama, et eestlastele juba loomupäraselt ei sobi jalgpallimäng. Venelastele siin- ja sealpool Peipsit säru tegevad Lõvid tõusid meie jalgpallilise lootuse ja tuleviku sümboliks. Kahe Helsinki Cupi võiduga (1987, 1988) söövitasid nad oma nime ühiskonna teadvusesse. Helsinki Cupi on Eesti poistemeeskonnad võitnud ka hiljem, aga need pole tähelepanu pälvinud – legendiga ei võistle! 6. Mart Poomi imeline karjäär. Olematust vutisüsteemist murdis Poom end Inglismaa ja ühtlasi maailma väravavahtide paremikku. Derby County fännid valisid ta hooaja mängijaks, tema allkirja jahtis Manchester United, aga sai lõpuks Arsenal. Tosin aastat tagasi oli Poom maailma tuntuim eestlane. Poom näitas, et ka eesti poiste jaoks pole olemas vallutamatuid klubisid. 7. Eesti–Holland 2 : 2 (2013). Meie aja unustamatu vutitriller, kus Eesti pidanuks õiglase kohtumõistmise korral võitma maailma edetabeli viiendat ja viimaste MM-võistluste finalisti. Ja milliste väravatega! Ja millise võrdluse (2001. aasta avamäng Lillekülas) taustal! 8. Eesti–Šotimaa “mäng, mida ei toimunud” (1996). Tallinnas põnnama löönud šotlased sahkerdasid kehvale staadionivalgustusele viidates MMvalikmängu varasemale ajale ja Eesti meeskond ei ilmunud Kadriorgu. Mängu ettetoomine tähendanuks ka raskusi staadioni turvamisega, telelepingu nurjamist, pealtvaatajate kadu (oli tööpäev). See oli esimest korda MM-võistluste ajaloos, kui väljakule ei ilmunud kodumeeskond. FIFA pidi siiski tunnistama viga ja neutraalsele pinnale määratud kordusmäng Monacos andis 0 : 0 viigi. Sellest mängust algas Mart Poomi tähelend. Eesti sai olulise moraalse võidu ja meie vutiliitu avalikult tänitanud kohalikud ninatargad vastu kuppu. 9. Evald Tipneri truudus. Välismaal 1930. aastatel kiitust ja imetlust

teeninud väravavaht, keda Euroopa ajakirjandus võrdles korduvalt maailma parimatega, jäi kurdiks kõigile profiklubide kutsetele ja esindas karjääri lõpuni Tallinna Sporti (pärast okupatsiooni muundus Sport Spartakiks). Kergemates Eesti meistrivõistluste mängudes tavatses Tipner edurivis kolle lüüa ja ründajana tegutses ta ka jääpalli Eesti koondises. Oli rahva lemmikute seas ja aasta populaarseimate sportlaste valimistel edestas paljusid medalisportlasi. 10. Albert Vollrati hämmastav karjäär. Kreeka-Rooma maadluse MMi neljas (1921) tegi uskumatu karjääri treenerina: Mandri-Euroopa tollases tippklubis Budapesti Ferencvaroses võitis ta abitreenerina Ungari meistritiitli ja karika ning Mitropa karika (Meistrite liiga eelkäija). Barcelona Europaga osales abitreenerina La Liga kõigi aegade esimesel hooajal ja tuli Kataloonia meistrivõistlustel hõbedale. Londoni Arsenalis oli üks legendaarse Herbert Chapmani abidest, võites Inglismaa meistritiitli. Moskva Spartaki peatreenerina võitis kahel aastal Nõukogude Liidu karika. Jõudis juhendada ka Eesti koondist ja klubisid. 11. Eesti–Uruguay 2 : 0. Meie esmakordne võit (kahekordse) maailmameistri üle. Sama koosseis oli aasta varem saanud MMil kolmanda koha ja tuli samal aastal Lõuna-Ameerika meistriks. 12. Eesti–Brasiilia 0 : 1. Eesti jalgpalli 100. sünnipäeva parim kink! Brasiilia A. Le Coq Arenal! Ilmakuulus Kaka Tallinnas ekslemas ja politseipatrulli poolt hotelli tagasi viidud. Tasub unistada, sest unistused kipuvad Eesti jalgpallis aina enam täide minevat!

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2013 OKTOOBER JALKA

17


kohtuotsus

Ei mingeid otsuseid pärast videokordusi. Pigem kirume Kassaid ja Boikot! “Mis kuradi penalti?” küsis fotograaf Heiko Kruusi oma blogis, kus ilmunud pildiseeria avaldame (vt ka postrit). Tal on õigus – penaltit polnud. Aga jalgpall peab endiselt jääma inimestest vahemeeste kontrolli alla. Indrek Schwede

H

ollandi mängu kõige kuumem teema pole kahjuks Kostja Vassiljevi kaks maailmaklassi väravat. Selle varjutas Ukraina kohtunik Sergii Boiko oma üleminuti otsusega anda Hollandile olematu penalti. Video-

18

JALKA OKTOOBER 2013

kordus jätab asjad lahtiseks, aga Heiko Kruusi pildid toovad selguse majja: käib võitlus palli pärast, kus Robin van Persie tõkestab käega Raio Piiroja edasiliikumist ja meie mees hoiab kätt hollandlase õlal. Van Persie haaret vaadates teeb vea

pigem tema. Kui Piiroja on esimesena pallini jõudnud ja selle eemale löönud, langeb hollandlane murule. Kohtunik, kelle positsioon ei luba tal van Persie jõulist käehaaret märgata, vilistab penalti. Abi ei saa kohtunik ka küljekohtunikult.


kohtuotsus

Olematu vea eest saab Piiroja teise kollase kaardi ja automaatse punase otsa. See tähendab vähemalt järgmise mängu vahelejätmist. Ägedalt reageerivatest Eesti koondislastest saab kollase kaardi Konstantin Vassiljev. Kuna tal on ka varasemaid hoiatusi, peab temagi mängu vahele jätma. Ühe olukorraga, ühe vale otsusega kaasnes järgmine kahju: 1. Eesti jäi ilma kolmest punktist. 2. Selle tõttu langes Eesti sisuliselt valikgrupi teise koha konkurentsist. 3. Kaks võtmemängijat pidid vahele jätma järgmise valikmängu Ungariga, mis kahandas niigi minimaalset lootust teisele kohale. Budapestist tuligi saun 1 : 5. 4. Jäi ära märgatav tõus FIFA edetabelis. Arvamuste ja emotsioonide virvarris on jäänud tagaplaanile, et Raio Piiroja pallipuudutust võinuks käsitleda ka

tagasisööduna Sergei Pareikole ja kui kohtunik olnuks tasemel ja välistanuks penalti, võinuks vastased saada magusa vabalöögi meie karistusalast. Ka sealt võinuks tulla viigivärav. Muidugi – Piiroja positsioon kahevõitluses van Persiega oli selline, et tal oli raske palli suunata. Eesmärk oli ikkagi pall Hollandi ründaja eest minema lüüa. Seega poleks hea kohtunik seda käsitlenud tahtliku tagasisööduna ja mäng jätkunuks. Suure tõenäosusega Eesti võitnuks. Jalgpallis juhtub üle maailma analoogseid olukordi iga nädal. See on hea näide kinnitamaks, milline pseudoprobleem on väravajoonetehnoloogia, mida mõne suurturniiri käigus ei pruugigi vaja minna. Väga harva tekib situatsioone, mil kohtunikul on raske otsustada, kas pall ületas väravajoone või mitte. Hoopis rohkem otsustavad mängu

saatuse vead, mida tegi Sergii Boiko. Või suluseisu määramisel või mittemääramisel tehtud valeotsused. Kui tahta tõepoolest jalgpalli nii-öelda ausamaks muuta, peaks kõik kahtlased olukorrad lahendama videokaamera ees. Aga kui palju on jalgpallis 50:50 olukordi! Kui palju tuleks sel juhul mängukatkestusi! Sõbrad, see ei oleks enam jalgpall. Hoolimata näilisest ebaõiglusest peab igasuguse tehnika ja tobeda väravajoonetehnoloogia (mis kahjuks on sisse imbumas) mängust kaugel hoidma. Jalgpall on elu mudel ja elu isegi on ebaõiglane. Me peame sellega toime tulema elus ja väljakul. Ainus võimalus säilitada jalgpall sellisena, nagu ta meid juba enam kui 150 aastat on lummanud, on hoida see mäng inimeste (kohtunike) kontrolli all. Steriilsus tapab vuti. Pigem kirume Kassaid ja Boikot! Fotod: Heiko Kruusi

2013 OKTOOBER JALKA

19


eesti–ungari Jarmo Ahjupera sai Budapestis vähe palli, sest ungarlased jõudsid igale poole enamasti esimesena jaole.

Foto: Lembit Peegel

Saun Budapestis, baromeeter plussis Eesti koondis sai Ungari pealinnas häbiväärse sauna, kuid teisi spordialasid eelistavate ajakirjanike ehk baromeetrite artiklid näitavad, et jalgpall areneb õiges suunas. Indrek Schwede

E

ga suure sauna kohta Ungari käest ole suurt midagi lisada. See oli häbistav kaotus. Arvestades meie jalgpalli olukorda, kandepinda, konkreetset koosseisu ja jalgpalli ettearvamatut olemust ei pea väga ka üllatu20

JALKA OKTOOBER 2013

ma. Ikka juhtub ja küllap juhtub veelgi. Eesti koondise sõidust Ameerika mägedel rääkis ka koondise kapten Ragnar Klavan: kord üles (Holland), kord alla (Ungari). Meie rekordinternatsionaal Martin Reim tõdes rahu-

likult, et 20 aastat on väga lühike aeg jalgpalli arendamisel. Et 15–20 aasta pärast on praegused noored ise raha jagajad. Praegused rahajagajad on ju harrastanud teisi spordialasid. See, mis teistel meie suurtel aladel on kogu aja


eesti–ungari olemas olnud – sedasama ala kunagi viljelenud sponsorid –, on jalgpallil alles ees. Vuti tõelised sponsorid on praegused kuni 25aastased noored. Kui see vanuseklass 50aastaseks saab, on Eesti jalgpalliriik. Jalgpalli arengu heaks baromeetriks on alati olnud teisi spordialasid eelistavate ajakirjanike artiklid. Kakskümmend aastat tagasi ei võetud jalgpalli üldse tõsiselt. Tundus võimatu, et vutt suudaks kunagi hakata konkureerima tollal triumfeerinud korvpalli ja edukate olümpiaaladega. Kes väitis vastupidist, mõjus külanarrina. Kümmekond aastat tagasi oli Eesti koondis saavutanud mitu väärt võitu ja jalgpalli võis juba korvpalliga võrrelda, kuid jalkakauge leer ei tajunud ikka veel ohtu ega realiteeti. Üks peamine argument oli: meil ei tasu jalgpalli arendada, sest väikese rahvana ei saa me kunagi kokku 11 tugevat mängijat, et suurtele vastu hakata. Hoopis lihtsam olla kokku saada viis rahvusvahelise tasemega korvpallurit. Seda mantrat olen kuulnud paljude suust. Kõva ehmatus vutileigetele oli mõistagi Eesti koondise jõudmine EMi playoff’i. Olime vaid sammu kaugusel jõudmaks 16 finalisti hulka. Uus laks oli viimane Hollandi mäng. Alles läbipõrumine Ungaris tõi neile kergenduse. Ville Arike (Õhtuleht 13.09) tõttas teatama, et “Eesti vutitaset näitab pigem mäng Ungari, mitte Hollandiga”, otsides sellele väitele valitud tsitaate oma jalgpalliajakirjanikest kolleegide aasta tagasi kirjutatud artiklitest. Vaoshoitult ja tasakaalustatult kirjutas Peep Pahv (Postimees 14.09), et Eestil on oma väiksuse tõttu ilma liidermängijateta raske saavutada edu mistahes sportmängus: ilma Vassiljevita jalg-, Kangurita korv-, Patrailita käsi- ja Vennota võrkpallis. Ei silpigi sellest, et jalgpalli suurema koosseisu tõttu on Eesti läbilöömine raskem! Baromeeter ei valeta – meie jalgpall teeb edusamme. Siia tuleb lisada, mida Jalkas aegajalt ikka üle kordame. Nimelt seda, mida artikli alguses ütles Martin Reim. Jalgpall on alles alustanud. 20 aastat tagasi alustati sisuliselt nullist ja jalgpallileigete naerualusest on saanud neile peavalu. Meie üheksakümnendate ja nullindate koondislased sirgusid palluriteks olukorras, kus treenerkond

oli väike ja euroopalikult koolitamata, puudus laiaulatuslik kunstmuruväljakute võrk ja kogu vuti ülesehitus oli alles loomisel. Praeguseks on toimunud tohutu areng ja see areng aina jätkub. Jalgpalliharrastajate arv muudkui tõuseb. Kuni 19aastaste poiste hulgas on spordiklubides vutimängijaid rohkem kui korv-, võrk- ja käsipallureid ning jäähokimängijaid ja kergejõustiklasi kokku. Jalgpall võtab andekamad endale, jättes ülejäänud teistele spordialadele. Meie niigi madalat sündimust arvestades on see oluline aspekt. Samuti see, et varasematel aastakümnetel, kui eestikeelset vutti peaaegu ei eksisteerinud, said andekamad endale teised alad. Võrreldes teiste aladega supleb vutt rahas tänu rikkale FIFA-le ja UEFA-le. Meeldib, ei meeldi – iga aastaga võidab jalgpall mõjujõudu ka Eestis ja aina enam hakkavad avanema riigisisesed rahakotirauad. Meie treenerid on koolitatud ja see töö käib katkematult edasi. Sisekonkurents kasvab ja noortekoondised pole edukad üksnes Balti sõsaratega kohtudes, vaid ka EM-valikturniiridel. Aina enam kuuleme noortest, kes sõlmivad lepinguid välismaa tippklubidega (värsked näited: Frank Liivak liitus Napoliga,

Bogdan Vaštšuk Readinguga). Jalgpalli püramiidi alus jämeneb ja tipp kõrgeneb. Eesti jalgpall ei ole tasemelt enam see, mis ta oli 20 aastat tagasi, ega ole 10 aasta pärast see, mis nüüd. Tagasilööke tuleb veel ja need ei lõpe kunagi. Neid esineb ka suurtel. Aga noorte üha parem väljaõpe ja pääs välismaale tagab meile senisest tugevama konkurentsi A-koondises. Mistap on senisest kergem leida asendust vigastuse või kaartidega välja kukkunud liidritele. Suurte kaotuste arv hakkab vähenema, tugevamatelt punktide võitmine sagenema. Kogu rahvusvaheline vutt on koondiste tasemel ühtlustumas, sest igas satsis on hea klubijalgpalli kogemusega mängijaid. Eesti pole erand. Meil on kõige enam loota, sest oleme alustanud kõige madalamalt. Meie arengukiirus on loodetavasti kõige suurem, sügisel avatavale täismõõtmetes statsionaarsele sisehallile peab järgnema teine, kolmas, neljas ... Jalgpallileiged baromeetrid neid asjaolusid muidugi ei arvesta. Nemad fikseerivad pelgalt hetkeseisu ega märka, kui erinev on Eesti spordialade arengukiirus ja millised on alade sisemised varud. Kõik, mis jalgpall seni saavutanud, on alles algus.

Väsinud ja igavikuline boheem Budapest Budapesti arhitektuur on vana ja väärikas, viidates linna suursugusele ajaloole. Uued vähesed klaashooned on märkamatute värvilahendustega peidetud vanade vahele ja kõrgustesse ei pürgi ainsatki pilvelõhkujat. Budapest mõjub nagu veidi väsinud ja unustatud boheem: tänavail puudub tänapäeva suurlinnade energiline tukse, asfalt on täis vagusid ja lipp lipi peal. Linna üldmulje on segu kaotatud hiilgusest ja sotsialismi pärandatud korratusest. Ometi õhkub sellest miljööst mingit vääramatut meele- ja keelekindlust – ümberringi valitsev ungari keel (ka loomaaias on kõik sildid ainult ungari keeles) imeb enesesse kõik erisused. Enne Ungari–Eesti MM-valikmängu vanalinnas kostva sinisärkide “Eesti! Eesti!” jätab Budapest justkui märkamata. Tuhandeaastase soomeugrilise riigi pealinnana elab Budapest omas tempos ja mingis selgelt tajutud sissepööratuses, justkui varitsedes hetke, mil globaliseerumise tõmbetuuled on vaibunud ja elanikud võivad kaitseseisundist välja tulla. Tänavakohvikus istudes polnud midagi lihtsamat kujutlusest, kuidas selles linnas liikus 85 aastat tagasi Albert Vollrat. Kui see meie meistertreener oleks põiktänavast ilmudes kõrvalistmele potsatanud, oleksin vaevalt kulmugi tõstnud. Budapestile ei anna ärksamat ilmet isegi rahvusvahelised tänavanimed ja monumendid: peale oma suurmeeste on linnas muuhulgas monumendid George Washingtonile ja Ronald Reaganile ning tänavad kannavad Olaf Palme, Raoul Wallenbergi, Victor Hugo, Honore de Balzaci, Nikolai Gogoli jpt nimesid. Reagani monument asetseb USA saatkonna lähedal ja vaatab 50 meetri kaugusel seisvat Nõukogude Liidu vabastajate mälestusmärki, mis on raudpiirdega kaitstud vandaalide eest. Pilk monumendi soditud jalamile näitab, et põhjusega. Aeg tiksub Budapestis aeglaselt. Ta nagu ei puutukski linna elanikesse. Budapestis on midagi igavikulist.

2013 OKTOOBER JALKA

21


taktikajutud

Holland ei esitanud Eestile taktikalist väljakutset Jalgpallitreener Norbert Hurt analüüsib Eesti koondise kaht MM-valikmängu ja kiidab lätlasi ründele orienteeritud mängu eest.

E

Foto: Lembit Peegel

Meie ääre- ja keskkaitsjad lasid end kergesti ungarlaste vastu liinist välja tõmmata: pildil Enar Jääger (17) ja Mikk Reintam (3) Krisztian Nemethi (11) vastu.

esti jalgpalli on hollandlaste üles ehitatud süsteemi kaudu arendatud juba üle kümne aasta. Enne käesolevat valiktsüklit kohtusime Hollandi koondisega aastal 2001, kus suutsime mängida väga intrigeeriva kohtumise. Juhtides veel 10 minutit enne mängu lõppu 2 : 1, kahjuks siiski üllatust ei sündinud ja me kaotasime lõpuks 2 : 4. Tänavu kodus suutsime Hollandiga 2 : 2 viiki mängida ja võiksime küsida, kas oleme neile arengus järele jõudnud? Suurüllatust ei sündinud, kuid avanev vaatepilt pakkus siiski erinevaid üllatusi. Holland ei esitanud Eestile taktikalist väljakutset, nende mängus puudus loovus. Asetuselt mängisid mõlemad meeskonnad 4-2-3-1 taktikat. Mängu ülesehitusfaasis tegi Holland väljaku suureks, äärepoolkaitsjad Arjen Robben ja Jeremain Lens tõusid üles Robin van Persiega samale joonele, tehes sedasi väljaku võimalikult pikaks ja laiaks. Paraku sealt edasi väga suuri liikumisi ei tehtud ning see tekitas keskväljale probleemi, kuna Stephanus Schaars ja Kevin Strootman jäid kahekesi ilma toetuseta. Eesti võttis keskväljal ruumi ära, millega muutus hollandlastel keskelt ülesehitus keerulisemaks. Individuaalselt oli vastasmeeskond muidugi kõrgest klassist, nad olid väga enesekindlad ja suurepärase tehnikaga. Palli suudeti hoida väikesel alal, tehti väga häid seinasööte meie kasti lähedal ja tekitati seeläbi ohtlikke olukordi. Meie tegime lihtsaid vigu pressingus. Raio Piiroja ja Ragnar Klavan lasid ennast kergesti liinist välja tõmmata, kuhu otsisid Robin van Persie ja Wesley Sneijder kohe võimalust avaneda ja palli küsida. Palju peavalu tegi meile hollandlaste parem äär, kus Arjen Robben ja Daryl Janmaat hästi kokku mängisid. Holland alustas väga ründavalt, meie kasti lähedal oldi väga agressiivsed, otsusekindlad ja tehnilised. Taktikat vaadates võib järeldada, et nende mäng oli üles ehitatud individuaalsele 22

JALKA OKTOOBER 2013

meisterlikkusele. Mängiti sarnaselt Inglismaa vanakooli taktikaga, kus mängu ülesehitusfaasis on 4-2-4 asetus. Individuaalselt tugevate mängijate puhul, kui rünnatakse suurte jõududega, võib see hästi toimida. Samas kui kaitse mõistab keskvälja lukku panna, tõmbudes keskele kokku, muutub lühikeste söötudega mängu ülesehitus keeruliseks. Meeldiv oleks arvata, et Eesti on jõudnud Hollandile taktikaliselt järele. Kahjuks tuleb tunnistada, et vastane oli selles mängus kaotanud oma targa mängu. Võõrsil, kus Eestil tuli vastu võtta 0 : 3 kaotus, mängis Holland väga loovat jalgpalli. Keskväljale tekitati ülekaal nii äärekaitsjate kui ka ääreründajate abil. Võis arvata, et Holland on viinud taktika uuele tasemele ja näitab maailmale, kuhu jalgpall areneda võib. Praeguseks on neil tekkinud probleemid ning mäng on seisma jäänud. Paraku pole ka Eesti mängus näha taktikalist arengut, meil puuduvad kindlad ideed, kuidas oma mängu üles ehitada.

Eesti polnud Ungariga mänguks valmis Tabelis on Ungari 14 punktiga hetkel teisel kohal, mis on väga hea positsioon edasisteks mängudeks. Eestiga mängule tuldi kindlasti kõrge motivatsiooniga, kuna neil on suurepärane võimalus võidelda pääsu eest MM-finaalturniirile. Ungari alustas väga suurte jõududega rünnakul, mitmel korral võis tsenderduse puhul näha nelja mängijat kasti jooksmas. Sedasi on küll riskantne mängida, kuna keskväljale jääb üleminekuks kaitsesse vähe mängijaid, kuid antud mängus kandis see vilja. Teine värav löödi just sellisest olukorrast, kus vastane tekitas kastis ülekaalu ja meie keskväljamehed Sergei Mošnikov ja Martin Vunk olid passiivsed, mistõttu kaitseliiniesine jäi katmata. Ungari mängis enesekindlalt, usuti enda võimetesse, palliga mängiti individuaalselt väga julgelt ja taktikaliselt võeti riske rünnakul. Meie jaoks oli see mäng ebaõnnestunud


taktikajutud

Valiktsükkel on olnud meile väga keeruline ja kindlasti pole lihtne korrata eelmise EM-valikturniiri edu. Jalgpalli aren-

damisel tuleb vaadata tulevikku, iga meie tänane otsus peab olema alus edule tulevikus. Praegu on meil A-koondises väga heal tasemel mängijad ning noortetöös on kasvamas veel peale mitu väga andekat noort. Oluline on harida mängijaid taktikaliselt ja anda neile kindlad ideed nii kaitse- kui ka ründetöös. Peamine rõhk õpetamisel peaks keskenduma olukorrale, kus meie valdame palli, kuna ründamist on oluliselt keerulisem õpetada ning selle õpetamine võtab rohkem aega kui kaitsetöö. Meeldiv oli vaadata Läti koondise mängu Eesti vastu selle aasta 14. augustil, kus meil õnnestus nendega 1 : 1 viiki mängida. Lõunanaabrid haarasid algusest peale initsiatiivi, mängiti lühikeste söötudega. Keskväljale tekitati loogiliste liikumistega ülekaal, mis andis võimaluse viia pall kergesti ründetsooni. Nende koondise noor peatreener Marian Pahars on selgelt läinud seda teed, et Läti peab oskama palliga targasti mängida. Selles mängus oli neil probleeme ründetsoonis, kus ei suudetud leida häid lahendusi, millega meie kaitse lahti muukida, kuid õppimise protsessis on see loomulik, et kõik ideed ei hakka kohe tööle. UEFA Euroopa liiga mängus kohtus Nõmme Kalju ukrainlaste Dniproga, kes näitas taktikaliselt veel huvitavamat ja loovamat jalgpalli. Meil on olnud sellel aastal kodus võimalik õppida erinevatelt meeskondadelt uusi ideid. Oluline on uskuda sellesse, et Eesti on võimeline mängima intelligentset jalgpalli, kus meil on kindlad ideed lühikese ja pika söödu mänguks. Töö noortekoondistega peab käima täpselt samas suunas ning me ei tohi karta astuda sammu tagasi tulemustes, et ehitada üles tugevatel alustel põhinev tark mäng, kus me õpime mängima palli vallates.

Eesti–Holland

Eesti–Ungari

ja seda mitmel põhjusel. Esiteks tegi olukorra keeruliseks kolme põhikoosseisu kuuluva mängija puudumine. Raio Piiroja, Konstantin Vassiljev ja Aleksandr Dmitrijev pidid kaartide tõttu mängu vahele jätma. Teiseks oli vahetatud veel lisaks kolm uut mängijat algkoosseisu, mis mõjutas kindlasti mängu distsipliini, ning kolmandaks probleemiks oli taktika. Ungari ei mänginud suurepärast jalgpalli, kuigi seis võiks seda peegeldada. Kaitsjad kiigutasid palli omavahel, kuid loogilisi käike ettepoole ei suudetud leida ja nii olid nad sunnitud tihti pika palliga ette mängima. Vastaste eesliini agressiivsus, enesekindlus ja meie lohakus kaitsetöös tõid meile suure kaotuse. Me tegime pallita mängus väga rumalaid vigu nii individuaalselt kui ka meeskondlikult. Enar Jäägeri, Martin Vungi ja Mikk Reintami kollased kaardid olid tehtud mõtlematust agressiivsusest. Poolkaitse- ja kaitseliini koostöö ei toiminud. Ääre- ja keskkaitsjad lasid ennast kergesti liinist välja tõmmata. Väga ohtlikuks osutusid pallid, mis lendasid meie kasti, kuna nendes olukordades jäädi palli vaatama, mistõttu jäi tihti keegi ungarlastest vabaks. Väheke positiivsust tõid poolajal sissevahetatud Henrik Ojamaa ja Sergei Zenjov, kes suutsid palli hoida enda valduses, aidates meeskonnal jõuda ründetsooni. Paraku polnud neil piisavat tuge meeskonnakaaslastelt, et mängu enda kasuks pöörata. Tuleb tunnistada, et Eesti polnud selleks mänguks valmis, tehti liiga palju lihtvigu ja mängus puudus distsipliin.

Peame õppima palli valdama

6

2

2013 OKTOOBER JALKA

23


persoon Foto: Liis Treimann/Postimees/ Scanpix

Aivar Haller on osalenud ka UEFA treenerikoolitustes, kus ta Eesti ekskoondislase Terehhoviga paar aastat tagasi kohtuski.

24

JALKA OKTOOBER 2013


persoon

Nõmme Kalju kasutas raskel ajal vaimutohtri abi Nõmme Kalju kasutas oma klubi ajaloo kõige kiiremal perioodil koolitaja ja mentori Aivar Halleri abi, kes käis enam-vähem kõikide euromängude eel meeskonnale loengut pidamas. Gunnar Leheste

Delfi ja Eesti Päevalehe spordireporter

N

õmme Kalju jõudis eelmisel kuul läbi aegade teise Eesti klubina UEFA Euroopa liiga playoff’i ehk alagrupiturniirist ühe sammu kaugusele. Meeskonna häälestamiseks kutsuti juulikuus enne kodumängu Helsingi JKga tiimi juurde koolitaja ja mentor Aivar Haller. “Koostöö sai alguse Kalju spordidirektori Sergei Terehhovi algatusel, kes kirjeldas olukorda meeskonnas ja oli enda jaoks hästi läbi mõelnud, milliseid muutusi soovib esile kutsuda,” rääkis Haller. Terehhovi sõnul pöörduti Halleri poole Kalju eelmist eurohooaja tulemusmustrit “avamäng hea, kordusmatš ebaõnnestumine” silmas pidades. Täpselt nii juhtus mullu, kui aserite Lankarani Khazariga tehti võõrsil avamängus 2 : 2 viik, kuid kaotati nädal hiljem kodus 0 : 2. “Pärast esimest mängu HJKga (Helsingis mängiti 0 : 0 – toim.) arvasin, et Aivar võiks meeskonnale abiks olla,” selgitas Terehhov. “Võtsin Aivariga ühendust, seletasin talle olukorda ja palusin enne teist mängu loengu teha. Enne kordusmängu me ei teadnud, kas see aitab või mitte. Pärast mängu võis öelda, et Aivar aitas mängijate eneseusku kindlasti tõsta. Kutsusime siis ta meile ka Plzeniga kohtumiste ajaks.” Kohtumised Halleri ja meeskonna vahel toimusid Varblase kohviku väliterrassil ning kestsid harilikult tund kuni poolteist. Kuna teemad ja probleemid, millest loengutes juttu tuli, on delikaatsed ja isiklikku laadi, siis päris kõike Haller paljastada ei saa. “Minu töövahendid on küsimused

ja isiklikud lood, mille ülesehitus ja doseerimine sõltub konkreetsest olukorrast ja vajadusest,” kirjeldas ta oma tööprotsessi üldsõnaliselt. “Mentorina puudub mul väljakujunenud töömeetod. Harilikult lepime kokku, mida see või teine mõiste meile praeguses olukorras tähendab, teeme koos mõne praktilise harjutuse, mis ilmestab kõnealust teemat ja aitab paremini mõista probleemi olemust, ning siis juba otsime endast sõltuvaid lahendusi.” Aga miks on jalgpallimeeskonnale üldse mentorit vaja, kui mängijate ümber on niivõrd suur treenerite personal, kelle ülesannete hulka peaks ka meeste motiveerimine kuuluma? Haller vastab: “Iga meeskond toimib nagu perekond, kus vanemate rollis on juhtkond, treenerid ja abipersonal. Nad on kõvasti vaeva näinud, et sportlastele jõukohane ja innustav arengukeskkond luua. Paraku muutuvad selle protsessi käigus paljud õpetused “tapeediks” – neist räägitakse palju ja kuulajad tüdinevad tasahilju. Siis on vaja “naabrionu” külla kutsuda, kes räägib sama asja mis pereisa (loe: treener), aga teeb seda oma vaatenurgast ja pisut teisiti, kui harjunud ollakse. See uudsus ja samas äratundmise rõõm tekitavad uue huvipuhangu, mille ajel võib meeskond leida enda seest täiesti kasutamata ressursse. See huvi on vaimse kasvamise käivitumisel väga oluline eeldus.” Kuna Kaljus mängivatest meestest on suur osa välismaalased, oli Halleri koolituste suhtluskeeleks inglise keel: “Nõmme Kalju on sõna parimas mõttes rahvusvaheline meeskond ja kuigi me

alustasime eesti keeles ja Terehhovi sünkroontõlkega, siis lõpuks valisime ikkagi inglise keele. Valiku õigsust kinnitas ka kõigist rahvustest mängijate aktiivne sekkumine arutellu.” Osa asjast huvitatud mängijatega jätkas Haller koostööd individuaalselt: “Kuna elu algab sealt, kus mugavustsoon lõpeb, siis oli rõõm näha, kuidas Nõmme Kaljus leidis nii mõnigi mees hea põhjuse jalad kõhu alt välja võtta ning enda mugavustsoonist välja astuda.” Kuivõrd tunneb selles eduloos oma rolli Haller ise? “Oleks üsna ülbe ja alusetu arvata, et meeskonna edukamad hetked olid kuidagi otseselt seotud minu tegemistega,” lausus ta. “Selleks, et tekiksid edu tagavad süsteemsed harjumused, peab meeskonnas välja kujunema kindel tava üksteisele peegliks ja toeks olla. See on pikaajaline protsess.”

Vaimne abi Eesti jalgpallile Eesti Jalgpalli Liit alustas jalgpallurite vaimse arendamisega aasta alguses, kui lükati käima projekt “Palli teine pool”, mida palgati vedama Madis Birk. Koos Aivar Halleriga tutvustati oma kava noortetreeneritele ja praktiseeriti seda noortekoondiste peal. Seni olid noortekoondised saanud professionaalset sportlikku ja taktikalist koolitust, nüüd lisandus sellele vaimne. Nõmme Kalju oli üks klubidest, mis analoogset metoodikat oma esindusmeeskonna peal kasutas.

2013 OKTOOBER JALKA

25


Tere tulemast A. Le Coq Arenale! Suurenda oma mängupäeva elamusi A. Le Coq Arenal suurepärase toidu ja veiniga, naudi emotsionaalset ja positiivset atmosfääri ning sõlmi uusi tutvusi! Ela Eesti koondisele mõnusalt kaasa!

VIP-TEENINDUS EESTI KOONDISE MÄNGUL Triobet Business Clubi pääsmega saad nautida järgmiseid eeliseid: Parimad istekohad küljetribüüni keskmises sektoris Tasuta joogid (veinid, õlu, karastus- ja kuumad joogid) kogu ürituse vältel Soe buffet õhtusöök (külmad eelroad, soojad põhiroad, magustoidu valik) Võimalus jälgida mängu ka TV-ekraanidelt Meeldiv õhkkond ja võimalus luua uusi kontakte Kiire sissepääs staadionile Tasuta mängukavad ja koosseisud enne mängu Riietus: mugav, aga viisakas (smart casual)

Tule tutvu Triobet Business Clubiga järgmistel EESTI KOONDISE kodumängudel:

11.10.2013 Eesti - Türgi 15.11.2013 Eesti - Aserbaidžaan Pääsme hind 95 EUR

Hinnad kehtivad ühele inimesele ja sisaldavad käibemaksu.

PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

Tellimuse soovi korral ja info saamiseks palun külastage http://www.jalgpall.ee/ejlbusinessclub.php, kirjutage meile kommerts@jalgpall.ee või helistage +372 627 9958

MEEDIAPARTNERID


mängija luubi all

Rauno Sappinen FC Flora hooaeg ei ole tänavu loodetult kulgenud, kui aga vaadata meeskonna koosseisu, siis tulevikku silmas pidades potentsiaali neil jagub. Eelkõige tasuks esile tõsta tänavu põhikoosseisu murdnud 17aastast Rauno Sappineni. Ründava poolkaitsja oskuseid hindasid Flora juhendaja Norbert Hurt ja U19 koondise peatreener Karel Voolaid.

Foto: Lembit Peegel

Karel Voolaid: Vaadates kõiki tema omadusi on üldine hinnang kindlasti positiivne ja paljud tahaksid teda oma meeskonnas näha. Võibolla (Marko) Kristalil ei ole temaga praegu FC Levadias midagi teha, kuna tal on oma punt olemas, kuid tuleviku mõttes on tegemist väga hea mängijaga. Vara on veel öelda, kas temast saab ka suurte mängude mees, kuid mina arvan, et saab.

Madis Kalvet, Postimees

Õhuvõitlus Väljakunägemine Norbert Hurt: Platsinägemine on tal väga hea ja ta leiab kaaslastele häid sööte – eriti ründetsoonis ja kaitsemängijate vahelt. Karel Voolaid: Heal tasemel. Ta näeb väljakul hästi kaasmängijaid ja suudab neid söötudega leida.

Norbert Hurt: Ta on lühikest kasvu, kuid hüppevõime on see-eest korralik. Üldiselt võib öelda, et õhuvõitluses saab ta korralikult hakkama, kuid see vajab veel täiendamist. Karel Voolaid: Ta läheb olukordadesse julgelt ja on selles elemendis küllaltki tugev. Positsioonivalik, ajastus ja kogemus peaksid ajaga minema paremaks.

Vastupidavus Norbert Hurt: Töövõime on tal hea ja peale selle on ta üpris tugev. Tegemist on kindlasti tema ühe trumbiga. Karel Voolaid: Väga heal tasemel – juba noorteklassides suutis ta mängida palju mänge ja ka üldised näitajad on head.

Jõud Norbert Hurt: Füüsiliselt on ta üldse tugev ja jalad on tal all ikka head. Karel Voolaid: Väga täpset hinnangut ei oska anda, kuid kindlasti on ta selles vallas üle keskmise.

Sisu Norbert Hurt: Tal on jalgpalli jaoks hea iseloom ning peale selle on ta ka väga tahtejõuline. Ta kuulab tähelepanelikult kõiki nõudmisi ja annab meeskonna eest endast kõik. Karel Voolaid: Väljakul on ta teistele eeskujuks. Tal on sihid ja eesmärgid paigas, ka väsinult suudab ta end tagant sundida ning pingutada.

Kiirus Norbert Hurt: Ta on hea kiire mängija, kes on võimeline üks-üks olukordades kaitsja üle jooksma. Karel Voolaid: Stardikiirus on koht, kus kindlasti on arenguruumi, ja selle elemendi parandamine muudaks ta paremaks mängijaks.

Löök & sööt Norbert Hurt: Tal on korralik löök ning ta võib ohtlik olla nii värava lähedalt kui ka kaugemalt. Heade sööduvõimaluste leidmine on üks tema trumpe ja eriti hästi tuleb tal välja tugev tsenderdus. Karel Voolaid: Pealelöögid on tal heal tasemel ning ta valdab seejuures erinevaid stiile. Nagu Eestis ikka tavaks, siis üks jalg on tugevam, kuid mitte palju.

Liikuvus Norbert Hurt: Kohati liigub ta isegi liiga palju ning soovib korraga katta tervet väljakut. Tema puhul on natuke liiga palju sihitut liikumist. Karel Voolaid: See on koht, kus tal on juurde panna, kuna ta liigub liiga palju. Samas olukordade parem tunnetamine tuleb koos kogemustega.

Tehnika Norbert Hurt: Palli valdab ta hästi ja suudab seda erinevates olukordades hästi kontrollida. Samas trikitaja ta ei ole. Karel Voolaid: Löögitehnika on paigas ja palli kontrollib hästi. Suure kiiruse peal palli valdamise osas on veel juurde panna.

cv Rauno Sappinen Sündinud: 23.01.1996 Klubi: FC Flora Eelmised klubid: FC Kotkas Juunior,

FC Flora noortevõistkonnad, FC Flora III, FC Flora II Treenerid: Rainis Maasing, Ralf Rogov, Olev Reim, Priit Adamson, Marko Kuusik, Norbert Hurt, Marko Lelov

2013 OKTOOBER JALKA

27


treener

Miina Kallase elu on tihedalt seotud taustal oleva A. Le Coq Arenaga.

28

JALKA OKTOOBER 2013

Foto: Lembit Peegel


treener

Miina Kallas:

tänu treeneritööle olen mängijana kiiremini arenenud FC Flora ja Eesti koondise mängija Miina Kallas treenib ühtlasi kolme noortegruppi. Treeneritöö arendab teda ka mängijana. Andrus Allika

F

C Floras 12–16aastaseid tüdrukuid nüüd juba kaks aastat treeninud Miina Kallas (24) alustas jalgpalli mängimist alles seitse aastat tagasi, 17aastasena FC Kuressaare juures, kuid on praeguseks treeneriameti kõrval jõudnud meistriliigas mängivasse Flora esindusnaiskonda ning ka rahvuskoondisse. “Ründaja kohustus on väravaid lüüa ja õnneks on hakanud neid ka tulema,” tõdeb rõõmsalt Miina, kes lõi koondise eest esimese värava tänavu märtsis sõprusmängus Läti vastu ning meistriliiga põhiturniiri 12 mängus koksis FC Flora kasuks 22 kolli. “Treenerina mul vähemalt praegu ei ole otsest ambitsiooni, et peaksin kunagi olema koondise või meistriliiga võistkonna peatreener,” ütleb Kallas. “Praegu meeldib mulle tegeleda tüdrukutega. Soovin, et minu rühmadest kasvaks võimalikult palju mängijaid FC Flora esindusnaiskonda ja koondisesse ja tulevikus välismaale.” Kallas juhendab kolme gruppi: B- ja C-klassiga on trenn kolm, D-klassiga kaks korda nädalas ehk kaheksa trenni pluss mängud. Mängijana on Kallasel neli trenni nädalas pluss mäng nädalavahetusel. Peale selle on Kallas FC Floras varustaja. Ainus vaba päev on pühapäev ja talvel ei ole sedagi, sest nädalavahetustel hakkavad lastega toimuma turniirid. “Õnneks on mul ülimalt toetav elukaaslane, kellelt saan väga palju abi ja näpunäiteid nii treeneri kui ka mängijana,” ütleb Kallas, kes on oma sõnul tänu treeneritööle ka mängijana kiiremini arenenud. “Sa mõtled ju läbi, kuidas õpetad, ja kui mängijana teed samu asju, siis on need sul juba peas.” Klubis on Kallas tänavu rohkem mänginud tipuründaja ja mõnikord äärepoolkaitsja, koondises aga äärepoolkaitsja või -ründaja kohal: “Nooremate puhul ongi väga oluline, et nad saaksid mängida erinevaid positsioone. Paned mõne alguses kaitsesse, aga võibolla tuleb välja, et ta on täielik tipuründaja! Sa ei saagi seda kunagi teada, kui teda kunagi ründes ei katseta.” UEFA B-litsentsiga Kallase arvates pole tüdrukutele vaja mängu õpetada kuidagi teisiti kui poistele. “Jalgpall on soost olenemata jalgpall,” arutleb ta. “Mingid erinevused siiski on. Tüdrukuid tuleb trenni rohkem selleks, et saaks sõbrannadega koos midagi teha, et oleks tore ja mängiks jalgpalli. Poistel on kõigepealt jalgpall ja siis kõik

muu. Tüdrukuid on mõnikord veidi raskem käima saada, aga kui nad midagi teevad, siis pühendunult ja üritavad kindlasti selgeks saada, mida parasjagu õpetatakse. Vahet pole, kas treener on mees või naine. Ma ise olen poiste trennis olnud asendaja mingite probleemideta. Tuleb vaid kohe alguses ennast kehtestada – poisid muidu ikka vaatavad, et tüdruk, sa ei oska ju midagi –, aga näitad paar trikki ette, siis küsivad kohe, et mida sa veel oskad!” Kallase sõnul on põhiline, et tüdrukud õpiksid jalgpalli õigesti mängima. Mitte nõnda, et pikk pall ette ja karjas sellele järele. Siis jäetakse osa mängust välja. “Mulle meeldib FC Flora naiskonna treeneri Richard Barnwelli mitmekülgne ja loov mängustiil,” seletab Kallas. “Koondise treenerilt Keith Boanaselt olen proovinud üle võtta oskust mängijatega rääkida ja neid motiveerida. Loomulikult ma lihtsustan seda, mida teeme naiskonnaga, aga püüan põhimõtteliselt sama õpetada ka oma tüdrukutele.”

Tuleb vaid kohe alguses ennast kehtestada – poisid muidu ikka vaatavad, et tüdruk, sa ei oska ju midagi –, aga näitad paar trikki ette, siis küsivad kohe, et mida sa veel oskad!

Poiste võistlustel torkavad silma ja kõrva üliagarad vanemad, kes treenerid üle kisavad. “Tüdrukute mängul, pean ma kahjuks kurbusega tõdema, lastevanemaid peaaegu ei olegi vaatamas,” tõdeb Kallas. “Ühest küljest teeb see treeneri elu lihtsamaks, sest ei ole vaja lastevanematega võistelda, teisalt aga raskemaks. Osa vanemaid teab, et tütar käib trennis, aga ei soosi seda. Võivad lihtsalt öelda, et täna sa trenni või võistlema ei lähe, sest läheme kuhugi mujale. Minu rühmadel on õnneks mõistvad emad-isad.” Põhikooli ajal Saaremaal harrastas Kallas hakatuseks ratsutamist, sest koduses Kihelkonnas olid hobused olemas ja vend sama ala peal. “Mingi spordialaga pidi ju tegelema, mu mõlemad vanemad on ülikoolis kehakultuuri lõpetanud. Mul vist on see treeneriamet geenides,” tõdeb Kallas. “Ja mine tea, võibolla jõuan veel kunagi ratsutamise juurde tagasi.” 2013 OKTOOBER JALKA

29


MM-valikmäng:

EESTI - TÜRGI 11. oktoober A. Le Coq Arena Väravad: 19:30. Avavile: 21:30 Pääsmed osta Piletilevist! Lisainfo:

Eesti jalgpall

Pääsmed osta Piletilevist! Vaata lisainfot: FB Eesti jalgpall PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID


Wesley Sneijder

Istanbuli Galatasaray

Holland

Foto: Scanpix

31

2013 OKTOOBER JALKA


Foto: Lembit Peegel 32

JALKA OKTOOBER 2013


2013 OKTOOBER JALKA

33


Mis kuradi penalti?

Raio Piiroja vs. Robin van Persie Kohtunik Sergii Boiko taga vasakul

Foto: Heiko Kruusi


Foto: Ina Fassbender/Reuters/Scanpix

Eesti

M채ngus Hollandi vastu vasakult: Konstantin Vassiljev, Dmitri Kruglov, Enar J채채ger, Joel Lindpere, Sergei Pareiko, Henri Anier, Henrik Ojamaa, Martin Vunk, Aleksandr Dmitrijev, Raio Piiroja, Ragnar Klavan.

Foto: Lembit Peegel


Konstantin Vassiljev Eesti


Foto: Nigel French/Scanpix

JALKA OKTOOBER 2013

38


legend

“Härrased, mängige söötu, ja kui jumal aitab, ei võida meid keegi.” Jätkame eelmises numbris alustatud lugu Moskva Spartaki eestlasest peatreenerist Albert Vollratist, kes abitreeneri ja massööri rollis tegutses ka Budapesti Ferencvaroses, Barcelona CD Europas ja Londoni Arsenalis. Ülaltoodud lausega saatis Vollrat Spartaki väljakule. Indrek Schwede

K

uigi Vollrat tõstis Spartaki oma esimesel aastal (1946) meistrisarjas mullusega võrreldes neli kohta kõrgemale, kukkus kahel järgmisel aastal meeskonna keskmine pealtvaatajate arv kodumängudel 47 900-lt 38 000ni. USA ajalooprofessor Robert Edelman kirjutab raamatus “Moskva Spartak. Tööliste riigi rahvameeskonna ajalugu” 1946. aasta meistrivõistluste raskest algusest ja sellest, et peatreener Vollrati julged algkoosseisu muudatused leidsid pressis esiti heakskiitu, kuid kehva alguse jätkudes langes Spartak kriitikatule alla. Peatreener suutis siiski moraali hoida ja peagi tulemused paranesid. Hooaja päästis karikavõit. Finaali Tbilisi Dinamo vastu jälgis tribüünil ka tulevane nõukogude jalgpalli tähtmängija ja hilisem treener, Suhhumist pärit 18aastane armeenlane Nikita Simonjan. Edelmani sõnul tõestas Spartak selle võiduga taas kord oma võimekust alistada “võimude poolt toetatud meeskondi, andes lootust neile, kes unistasid, et rahvas läheb pärast kolmekümnendate aastate terrorit ja sõjaõudusi teist teed” (kõik Dinamod olid siseministeeriumi tiiva all, Tbilisi dinamolasi toetas aga Gruusiast pärit Nõukogude Liidu julgeolekujuht Lavrenti Beria – toim.). Edelman tsiteerib Simonjani, kes hiljem pihtis oma muljeid sellest Spartaki võidust: “See ei olnud õnn, vaid mingi alistamatu vaim. Kuidas seda tabada?”

Foto: Indrek Schwede arhiiv

1947 - Moskva Spartak, teist aastat järjest Nõukogude Liidu karikavõitja! Vasakult: Vassili Sokolov, Aleksei Leontjev, Sergei Salnikov, Anatoli Seglin, Ivan Konov, Aleksei Sokolov, Serafim Holodkov, Boriss Smõslov, Nikolai Dementjev, Oleg Timakov, Konstantin Rjazantsev. Ülal sõõris peatreener Albert Vollrat.

See mäng sai määravaks ründaja Simonjani edasises saatuses – kolm aastat hiljem valis ta erinevate pakkumiste hulgast välja just Spartaki oma.

Spartak eiras suurvene šovinismi Spartaki kaks karikavõitu (1946–1947) suurendasid klubi populaarsust, tehes temast rahva silmis ettearvamatu mees-

konna. Jalgpalliajakirjanik Lev Filatov: “Nad ei jätnud kunagi oma poolehoidjaid ükskõikseteks.” Robert Edelman peab Spartaki erijooneks ka mittevenelaste soosimist vastupidi üldisele poliitikale: “Pärast sõda valitsenud ždanovštšina soosis kultuurilist suurvene šovinismi, mis muutus pärast 1949. aastat isegi hullemaks. Antisemitism intensiivistus nagu ka 2013 OKTOOBER JALKA

39


legend Foto: erakogu

Vollratit õnnitlevad 60 aasta juubeli puhul Kadrioru staadionil jalgpallimehed Vello Tiido (keskel) ja Oskar Koni (paremal).

vähemusrahvaste huvide eiramine. Olles silmitsi erinevate partisaniliikumistega paljudel piirialadel, ei vaadanud režiim hästi mittevenelaste peale.” Moskva klubides olid alati domineerinud slaavlased. Spartaki peatreener oli aga juba 1936. aastal tšehh Antonin Fivebr. Aastal 1946 järgnes talle eestlane Albert Vollrat, kelle lahkumise järel vaadati nii treenerit kui ka mängijaid otsides jälle mittevenelaste poole. Edelman kirjutab, et selle põhjused pole selged, aga üheks asjaoluks võib olla klubi hingeks olnud ja Stalini poolt represseeritud vendade Starostinide avatus ja niinimetatud lääne meetodite kasutamine. 1949. aastal nimetati Spartaki uueks peatreeneriks Põhja-Kaukaasias Armaviris sündinud armeenlane Abram Dangulov. Väljakul lisandus meeskonda armeenlane Nikita Simonjan ja järgmisest hooajast kuulus suurklubi algkoosseisu Moskva eestlaste järeltulija Igor Netto. Uus treener muutis Spartaki stiili romantiliseks ja lõunamaiseks, sellest sai klubi, kelle mängijad erinesid teiste omade mängijatest ja kes mängisid teisiti. Nõnda loodi Vollrati pärandi 40

JALKA OKTOOBER 2013

põhjale Spartaki oma kuulus stiil, mis sai Spartaki vaimu kõrval klubi ideoloogia üheks elemendiks.

Albert Vollrat ei maininud sellel vestlusel sõnagagi oma suuri võite. See tagasihoidlik inimene peab aga teadma, et tema nimi on kirjutatud nõukogude jalgpalli ajalukku ja “Spartaki” kroonikasse teenete kohaselt ja igaveseks.

Vollrati lõpp Spartakis oli sama järsk nagu tema ilmumine. Vladimir Dvortsov nimetas Vollratit seetõttu Eesti meteooriks. Nikolai Starostin pidas eestlase lahkumise põhjuseks juhtkonna tüüpilist kärsitust, mis paari ebaõnnestumise järel viib treenerite lahtilaskmiseni üle maailma. Spartaki poolehoidjate internetiportaal on paigutanud eestlase klubi Kuulsuste

Halli ja pakkunud, et Vollrati-sugusel intelligentsel euroopaliku elulaadiga inimesel oli raske harjuda nõukogude tegelikkusega. Robert Edelman tähendab, et Vollrat oli siiski kaotamas kontrolli meeskonna üle. Talle heideti ette liigset koosseisuga eksperimenteerimist. Mängijad teatasid Sovetski Spordis aga, et kuna esikoht on nagunii käeulatusest läinud, pole neil mingit vahet, kas lõpetada viienda või kaheksanda kohaga. Vollrat vallandati 1947. aasta hooaja lõpul. Spartak võitis kahel järgmisel aastal meistrivõistlustel pronksi, kukkus siis medalikohtadelt ja triumfeeris 1952. aastal kullavõiduga. Algas Spartaki ja Igor Netto tähelend.

Tegeles mängijatega individuaalselt Vollrat tuli Eestisse ja hakkas tegelema Nõukogude Liidu meistrivõistluste tugevuselt teises liigas võistleva Tallinna Kaleviga. 1948. aastal oli Kalev oma tsoonis 15 meeskonna hulgas seitsmes. Samal aastal tõusis Läti esindusmeeskond meistrisarja. Uue hooaja eel andis


legend Vollrat teada: “Tänavu ei tohi jalgpallisõbrad enam pettuda.” Kalev lõpetas 14 meeskonna seas 12. kohaga ja kordas sama tulemust 1950. aastal. Järgmisel aastal tegutses Vollrat tagalas: aprillis 1950 koolitas ta koos teise meie jalgpalli suurkuju Elmar Saarega treenereid. Aasta hiljem endisel Tallinna Jalgpalliklubi (uue nimega ETKVLi) staadionil kolm korda nädalas Kalevi noori. 1955. aastal taandus Vollrat Dünamos majandusosakonda, kus töötas kuni surmani (1978) ja asendas vajadusel treenereid – just sellest ajast pajatas meie loo alguses Arvu Sild. “Kui ma poleks temaga kohtunud, poleks minust vutimeest saanud,” jätkab Sild. “Olin toores, tänu temale jõudsin kaugele.” Nimelt ei pääsenud Sild 1959. aastal Dünamo B-vanuseklassi rivistusse. Järgmisel aastal hakkas Dünamo esindusmeeskond mängima aga Nõukogude Liidu B-grupis (Kalev pääses tänu jalgpalligeograafia laiendamisele mängima A-gruppi ehk meistriliigasse) ja senised noortetreenerid Vladimir Kornev ja Vello Tiido määrati selle treeneriteks. Noori tuli treenima Vollrat. Silla sõnul avas see talle ukse. “Kui Tiido ja Kornev oleks jäänud noori treenima, oleksin vaevalt saanud vajalikku tähelepanu,” räägib Arvu Sild. “Tiido oli ju endine väravavaht ja väljakumängija oskusi poleks ta ehk andnud. Kornev oli liiga uhke ja eelistas venelasi. Minust sai Vollrati silmaalune. Ta märkas mu nõrku külgi ja hakkas nendega tegema. Mul oli hirmus tahe.” Vollrat võttis mängijaid individuaalselt ette. Parema pallitunnetuse saamiseks pidi Sild palli veerand tundi järjest vastu seina taguma, kusjuures alla jalgadele ei tohtinud vaadata. Kuigi Vollrat ei rääkinud poistele oma seostest Moskva Spartakiga, jutustas ta, et seda harjutust olevat teinud kuulus Netto. 1960 saigi Silla läbimurdeaastaks. Ta pääses põhisse ja tuli Dünamoga Eesti noortemeistriks. Vollrati teod hakkasid avalikkuse ette imbuma seoses vanameistri juubelitega – siis kirjutati ja meenutati tema värviküllaseid kogemusi Euroopa tippklubide juures. Aga süvenev jalgpallivaen ning joobumus Nõukogude Liidus ja rahvusvaheliselt ebapopulaarsete olümpiaalade edukusest ei luba-

nud Vollrati saavutusi hinnata õigest vaatenurgast. Vollrat elas kaasa Eesti jalgpalli saatusele ja ütles üleüldise languse taustal aeg-ajalt sõna sekka. 1965. aastal lausus Vollrat Tallinna Dünamo lootusetut tabeliseisu kommenteerides: “Vigu on kuhjaga, millest alustada – ei tea!” Vollrati sõnul ei tegeldud provintsis jalgpalliga piisavalt ega osatud noori suunata ennastsalgavale tööle: “Meie jalgpalli põhiviga selles ongi, et mängijad ei tee vajaliku koormusega individuaaltreeningut. Ega tehniline meisterlikkus iseenesest kusagilt ei tule! Hea tehnika on aga võtmeks korralikule taktikale.”

Foto: erakogu

Albert Vollrati välimus ja maneerid olid venelaste jaoks euroopalikud.

Vollrat viis mängijad restorani

Nõukogude jalgpallile olid paljud Vollrati võtted ebatüüpilised. Nii näiteks leidis eestlane, et hea treener ei karda oma autoriteedi pärast, kui ta uurib mängijatelt, mis neile treeningul meeldis ning mis oli igav, väsitav ja banaalne. Millised on ootused järgmise treeningu suhtes ja millist taktikat peaks rakendama järgmises mängus? Vollrat meenutas, kuidas Spartak kaotas Leningradis suurelt sealsele Zeniidile ja ees ootas mäng kohaliku Dinamoga. Mängijad olid peapesuks valmis, aga Vollrat viis mehed ... restorani. Söödi korralik lõuna, tehti napsud ja mehed avanesid, rääkides oma prohmakatest. Järgmise matši mängis Spartak suurepäraselt. “Aga mind taheti “restorani-eksperimendi” pärast vallandada,” meenutas Vollrat. “Hea, et karika võitsime, oht läks mööda.” Vollrat hoidus omal ajal ka nõukogude süsteemile omastest koosolekutest, millel pidid osalema ka treenerid: “Omal ajal Tarassovkas elades võtsin ma harva vastu Moskvast tulevaid telefonikõnesid. See säästis mind paljudest tundidest mittevajalikest sõnategemistest.”

Eesti jaoks unustatud või lihtsalt tallinlane

Okupeeritud Eesti ajakirjandus kirjutas Albert Vollratist pisteliselt. Enamasti märgiti, et tegemist on tallinlasega, rahvuse nimetamine polnud kombeks või võimude poolt sallitud. 4. oktoobril 1945 kirjutas Noorte Hääl, et Moskva Spartaki treener Albert Vollrat on olnud treener Ungaris, Hispaanias ja Austrias ning uurinud seda mängu Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja mujal. Artikli taustaks on tõsiasi, et Londoni Arsenali oodati Moskvasse mängima linna koondisega, kuid vaikides on mööda mindud asjaolust, et Vollrat töötas tosin aastat tagasi just Arsenalis! Võimalik, et tegu oli Vollrati tuntud tagasihoidlikkusega seda fakti mainimast ja ajakirjaniku teadmatusega. Aasta hiljem teatas Noorte Hääl (22.10.1946) Moskva Spartaki karikafinaali võidust Tbilisi Dinamo üle 80 000 pealtvaataja ees ja sellest, et Vollrat võtnud koos meeskonna kapteniga vastu “Nõukogudemaa väärtuslikuma spordiauhinna, NSV Liidu karika”. Ajaleht kiitis Vollrati tööd meeskonna juures ja avaldas, et mängijad ja treener Vollrat saanud preemiaks 3000 rubla, lisades ajastukohaselt: “Moskva, Lenini ordenit kandvat Spartaki meeskonda, kes tuli karikavõitjaks, autasustati 1. järgu diplomiga.” Rahva Hääl seevastu nimetas finaali tulemuse, mainimata sõnagagi Vollratit. Aasta hiljem ei maini Vollratit 1947. aasta karikavõidu juures ka Noorte Hääl. Teised ajalehed ei kirjuta karikafinaalist üldse.

2013 OKTOOBER JALKA

41


legend

Vassili Stalin käis Vollratit õhujõudude meeskonda kutsumas

Foto: erakogu

Albert Vollrati vennapoeg Heino Vollrat rääkis Jalkale, et on onu enda ja isa suust kuulnud, kuidas Stalini poeg Vassili oli käinud teda pärast Spartakist lahkumist Moskva õhujõudude (VVS) meeskonda kutsumas. “Aga onu ei tahtnud enam minna, sest pidas elu Moskvas lausa ohtlikuks,” meenutas Heino Vollrat. “Ta rääkis, kuidas oli karikafinaali eel kuulnud nõudmisi, et karikas peab Moskvasse jääma! Sel ajal pandi ju inimesi igasuguste tegude ja tegematajätmiste eest kinni.” Moskva õhujõudude garnisoniülem Vassili Stalin oli igapäevaselt purjus spordihull, kelle kinnismõtteks oli VVS (Nõukogude Liidu kõrgliigas 1947–1952) tippu viia. Ta sai hakkama isegi sellise tembuga, et tõi Lavrenti Beria poolt vihatud ja Siberi vangilaagrisse saadetud Nikolai Starostini lennukiga Moskvasse, et see hakkaks tema meeskonda treenima. Beria käskis Starostinil Moskvast 24 tunni jooksul lahkuda, mispeale pages viimane Vassili Stalini häärberisse. Kui ta kahe kuu pärast sealt väljus ja oma Moskva koju julges minna, nabis Beria ta kinni ja saatis tagasi kaugele itta. Ühe korra tõi Vassili Stalin ta veel kord Moskvasse, aga Beria lähetas Starostini Kasahstani asumisele. VVSi kõrgeim koht meistrivõistlustel oli neljas (1950) ja pärast koondise põrumist 1952. aasta olümpial saadeti ta võimude poolt kättemaksuks koos CSKAga laiali. Ilma ja inimesi näinud Albert Vollrat võib tehtuga rahul olla.

Albert Vollrat hoidis Spartaki tegemistel silma peal. Mängisid ju peale Netto seal ka teised tema endised õpilased. 1962. aasta Spartaki meistritiitli puhul saatis Vollrat meeskonnale telegrammi ja kommenteeris: “Ega praegu laialt kasutatav kolme kaitsja ja kolme poolkaitsjaga mängimine polnud Moskva “Spartakile” 1946. ja 1947. aastalgi uudiseks. Kasutasime seda efektiivselt. Tegin tol korral Moskva “Spartakiga” pika välisreisi. Võitsime kõik mängud. Mis puutub aga edurivisse, siis ütleksin, et sellist ladusalt kombineerivat, resultatiivset edurivi, nagu oli 16 aastat tagasi, praegu pole. Mehed mängivad küll hästi, kuid läbimurde hoogu, täpsust ja kombineerimisoskust on vähevõitu. Loomulikult kaitsemäng on tublisti edasi arenenud, täiustunud, tugevamaks muutunud, kuid ikkagi ... See on küll minu isiklik arvamus.” Vollrati jälg Spartakis on tuntav. Samas on huvitav, et näiteks 1972. aastal ilmunud venekeelses kogumikus “Kõik jalgpallist. Riigid. Klubid. Turniirid. 42

JALKA OKTOOBER 2013

Jalgpallurid. Treenerid. Kohtunikud” pole Vollratit mainitud. Eestiga seotud palliinimestest on seal eraldi tutvustavad artiklikesed Elmar Saarest, Georgi Rjabovist ja Igor Nettost. 1997. aastal ilmunud entsüklopeedilises teatmikus “Vene jalgpalli 100 aastat” on Vollrat aga esindatud koos lühikese karjääritutvustusega ja väga kiitva hinnanguga tema isiksuseomadustele.

Süvenev jalgpallivaen ning joobumus Nõukogude Liidus ja rahvusvaheliselt ebapopulaarsete olümpiaalade edukusest ei lubanud Vollrati saavutusi hinnata õigest vaatenurgast.

Nikolai Starostin on südantkriipivalt meenutanud Vollrati lahkumist Spartakist. Eestlane lahkunud ilma pretensioonideta, jättes oma kasvandi-

kele kõige soojemad mälestused: “Ta jäi nende mällu mitte upsaka üliku tooni või professori välimusega, mitte strateegi läbinägelikkuse või metoodiku eripärasusega, vaid oma südamlikkuse, lihtsuse ja lõbusa optimismiga, usuga iga jalgpalluri jõusse ja võimetesse.” Starostin meenutab, kuidas Moskva Spartak oli 1966. aastal Tallinnas ning Vollrat astus läbi võõrastemajast, et leida kedagi vanadest kamraadidest. Ta tutvus tollal noore treeneri Nikita Simonjaniga, kellega rääkis tunde. Starostin kirjutab: “Albert Vollrat ei maininud sellel vestlusel sõnagagi oma suuri võite. See tagasihoidlik inimene peab aga teadma, et tema nimi on kirjutatud nõukogude jalgpalli ajalukku ja “Spartaki” kroonikasse teenete kohaselt ja igaveseks.” Need sõnad kehtivad täiel määral ka Albert Vollrati kohta Eesti jalgpallis. Käesoleva hooaja lõpul annab Eesti Jalgpalli Liit esimest korda välja Albert Vollrati nimelise aasta treeneri auhinna.


eesti–türgi eel

Kolmandik Türgi vutifänne:

klubi on tähtsam kui miski muu elus Eesti koondis võõrustab 11. oktoobril Türgit, mis pulbitseb jalgpallist. Kolmandik sealseist vutifännidest peab oma meeskonda elus kõige tähtsamaks. Vaatleme sealset vutti lähemalt kahe Istanbuli suurklubi, Galatasaray ja Besiktase näitel. Indrek Schwede

J

algpall jõudis Türgi sadamalinnadesse Thessalonikisse, Izmiri ja Istanbuli 1870. aastatel brittide vahendusel, kui võimul oli despoot sultan Abdülhamit II. Türklastele, keda taheti kõigest läänelikust eemal hoida, oli mängimine keelatud. Kuid suure huviga vaadati, kuidas kohalikud kreeklased mängisid brittidega. Esimene moslemitest türklaste meeskond moodustati 1901. Sultanivõim murti 1908 ja jalgpall sai rohelise tee. Tõsi, osa moslemeid ei võtnud jalgpalli omaks, sest nende jaoks oli peasuuruse palli jalaga löömine vana trauma elustamine: 680. aastal raiuti maha Muhamedi pojapoja Husseini pea ja tema mõrvajad lõid seda seejärel jalaga. 1910. aastaks oli moslemitest mängijaid piisavalt, et alustada Reede liigaga (mittemoslemid mängisid pühapäeviti). Cem Emrence New Yorgi Binghamtoni ülikooli sotsioloogiaosakonnast kirjutab (Soccer & Society 3/2010), et Ottomani impeeriumi lagunemine (1912–1922), mis õhutas ühiskondlikke kokkupõrkeid, andis Türgi klubidele selgelt defineeritud poliitilise ülesande: toetada rahvuslikku projekti haritlaste egiidi all, astuda vastu mittemoslemite ja linnades elavate eurooplaste kultuurilisele üleolekule. Kahe maailmasõja vahel puudus rahvuslastel raha ja organisatsiooniline taristu, et lükata käima toimiv ülemaaline jalgpalliliiga. Erandiks olid raudtee- ja armeeklubid, aga kuni II maailmasõjani oli mängu areng limiteeritud.

Anatoolia revolutsioon Türgi vutis Erinevalt paljudest teistest riikidest ei kasutanud Türgis võimul olevad rahvuslased jalgpalli oma eesmärkide saavutamiseks. Põhjuseks oli nende vastumeelsus riigi olgu poliitiliseks või sotsiaalseks mobiliseerimiseks. Jalgpall tundus Türgi valitsevale klassile liiga riskantne olukorras, kus taotleti kaht vastuolulist elukorraldust: revolutsioonilist radikalismi ja korda. Pärast II maailmasõda lõppenud autoritaarne režiim asendus mitmeparteisüsteemiga ja importi asendava industrialiseerimisega. See tõi kaasa linnastumise ja poliitilise mobiliseerumise. Raadio ja üleriigiline ajakirjandus aitasid jalgpalli populariseerida. Ühest küljest aitas jalgpallile kaasaelamine uuslinlastel end uue elukohaga paremini siduda. Teiselt poolt kujunesid tribüünid kohtadeks, kus taasloodi Anatoolia (Tür-

gi Aasia-osa) linnade kujutletavaid sotsiaalseid erinevusi ning klubid esindasid kohalikku identiteeti. Jalgpall arenes kiiresti: aastal 1959 loodi I ja 1963 II üleriigiline liiga. Kõrvuti Istanbuliga arenesid tormiliselt ka teised linnad ja aastaid 1968–1983 nimetati koguni Anatoolia revolutsiooniks, mille jooksul Trabzonspor võitis kuuel korral maa meistritiitli, purustades Istanbuli klubide võimu. Jalgpall kujunes rahvuslikuks liitjaks, võimaldades massidel saada liikmestaatus kujutletud kogukondades, millel olid ühised rituaalid ja territoorium. Türgi jalgpall hakkas murenema 1970. aastate teisel poolel. Enamik Anatoolia klubidest oli majanduskriisi ja poliitilise vägivalla tõttu pankroti äärel. Valusa hoobi said nad aga Türgi liitumise järel maailmamajandusega: üleminekusummad mitmekordistusid ja klubide rahaseis muutus otsustavalt Istanbuli kasuks. Istanbuli klubid toetuvad tänapäevani eelkõige rikastele omanikele, Anatoolia pigem omavalitsustele, ka teleraha jaotus soosib selgelt Istanbuli suurklubisid. 90% Türgi jalkafännidest toetab üht kolmest suurest Istanbuli klubist (Galatasaray, Fenerbahce, Besiktas). Meedia on keskendunud neile kolmele, kusjuures ajakirjanikud omakorda on spetsiali-

Pärast 1980. aasta riigipööret läks sõda põranda alla, aga mängupäeva hommikul täpselt kell 5, kui lõppes öine keelutund, täitusid tänavad fännidega.

seerunud kindlale klubile, kelle tegemisi kajastatakse. Klubide juhid aga üritavad poliitilistel valimistel kandideerides püüda klubi fännide hääli. Ühe uuringu järgi on 76% türklasi aktiivsed jalkafännid. Sotsioloog Ahmet Talimcileri uuringu (1500 küsitletut) järgi on 62% jalgpallifännidel oma meeskond pere ja rahva järel kolmandal kohal. 30%-le on klubi tähtsam kui miski muu elus. Nagu üks Besiktase fänn on öelnud: “Mängijad üksnes mängivad mängus. Meie elame mängus.”

Besiktas kui poliitiline partei Istanbuli kolmest suurest vanim klubi on Besiktas, mille fännibaas on koondunud samanimelisse (töölis)linnaossa, mille iga avaram avalik ruum – eelkõige kalaturg, Luuletajate park ja väljak Kazani kõrtsi kõrval – on klubi peamise fänniühenduse Carsi (tähendab turgu või kesklinna) kogunemispaigaks. Carsi kirjapilt on cArsi, milles a-tähte asendab punane anarhia sümbol (vt lk 45). Carsi ikonograafiasse kuulub ka Besiktase sümbol must kotkas ja Che Guevara nägu. Ühe uuringu järgi minevat börs Türgis ülesmäge, kui Besiktas võidab. 2013 OKTOOBER JALKA

43


eesti–türgi eel Carsi loodi pärast 1980. aasta sõjaväelist riigipööret, kui jalgpall täitis poliitikategemisest järelejäänud vaakumi. Carsi arendas välja mitu poliitilisele parteile omast joont. Nende seisukohti avaldati ajalehtedes. Nende esindajaid kutsuti parlamenti ja poliitilistele kogunemistele. Ajakirjas Soccer & Society (5–6/2012) kirjutab Istanbuli fännielu kirjeldav Elif Batuman ühe fänni ülestunnistusest, mille kohaselt ei tõmmatud ta Carsisse mitte jalgpalli, vaid oma vasakpoolse sotsiaalprogrammi tõttu. Nõnda teostus Türgis Umberto Eco teooria jalgpallifanatismist, mis on üksühene paroodia poliitilisest teadvusest: sa kritiseerid jalkamängijaid, mitte parlamenti, arvustad peatreenerit, mitte rahandusministrit. Nõnda kurnas sport samu allikaid mis poliitika: verbaalset agressiivsust, poliitilist konkurentsivõimet ja võimalust anda hinnang. Carsi on tema liikmete sõnul jagatud vaimsus. Antalya metsa tulekahju järel kogus Carsi niipalju raha, et mets nimetati ümber Besiktase metsaks. Carsi liikmed annetavad verd. Carsi juured ulatuvad 1970ndatesse, kui Galatasaray ja Fenerbahce staadionid olid remondis ja kõik kolm mängisid Besiktase kodus Inönül. Et hoida ja kaitsta kohti oma kodustaadionil rivaalide eest, hakkas paarsada Besiktase fänni enne mänge ööbima staadionil või selle ees. See oli niinimetatud Inönü sõda. Nad relvastusid kõige käepärasega alates nugadest ja lõpetades kividega. Pärast 1980. aasta riigipööret läks sõda põranda alla, aga mängupäeva hommikul täpselt kell 5, kui lõppes öine keelutund, täitusid tänavad fännidega. Kuigi rivaalide fännid naasid peagi oma staadionitele, kestsid fännidevahelised võitlused Molotovi kokteilide ja relvadega edasi. Kui Elif Batuman küsis Carsi ühelt liidrilt, mis on viimase 30 aastaga muutunud, oli vastus: “Muutunud on see, et surnute arv ületab ellujäänute arvu.”

44

JALKA OKTOOBER 2013

15 Carsi siseringi kuuluvat niinimetatud suurt venda oli surnud, neist vaid viis loomulikul teel. Mõni kaotas silma, mõni sai nendes sõdades muid vigastusi.

Galatasaray ultrad päästsid klubi pankrotist Galatasaray eristub oma kahest konkurendist eduga Euroopas: 2000. aastal võitis klubi UEFA karika ja superkarika. Korraliku staadioni puudumine 1970ndatel pidurdas klubi fännide organiseerumist. 2001. aastal ühines aga 64 killustunud fännigruppi ühtseks ultraorganisatsiooniks UltrAslan (aslan on türgi keeles lõvi, mis on Galatasaray sümbol). Adrien Battini Prantsusmaal Aix-en-Provence’is asuvast poliitikauuringute instituudist loendas mulluse seisuga UltrAslanil 226 fännisektsiooni üle maailma kõigil viiel kontinendil (Soccer & Society 5–6/2012). Nende täpne arv on teadmata, sest UltrAslan (vt logo lk 45) pole oma liikmeid ametlikult ära lugenud. On arvatud, et UltrAslanil võib kokku olla kuni miljon liiget – isegi kui arv on liialdatud, annab ta edasi liikumise ulatuse. Ametlik liikmestaatus pole vajalikki, sest ultrate subkultuur toetub nagunii igapäevasele suhtlemisele, mis seob neid tihedalt ja tekitab kuuluvustunde. Ühe UltrAslani liikme sõnul võib UltrAslani liige olla igaüks, kes toetab Galatasarayd. Hierarhia tipus troonib keskkomitee, mille olulistel kohtadel on erivolinikud, kes vastutavad oma töölõigu eest. Peale üldorganisatsiooniliste küsimuste (veeb, fännitribüün, sektsioonid jms) eest vastutajate on ametis ka loosungi-, laulu- ja trummide erivolinikke. UltrAslani hierarhiat on Adrien Battini nimetanud jalgpalliliseks kirikuks, mis toetub juhtkonna ja eriti selle liidri karismale. Ainult keskkomitee saab anda legaalseid korraldusi. UltrAslan on klubist sõltumata organisatsioon, mis olukorra kohaselt kiidab ja kritiseerib. Üheks survestamise vahendiks on huligaanitsemine mängudel, mis toob klubile kaela trahvid. Nii saab survestada klubi mõnes küsimuses tegema fännide tahtmist. Sama taktikat on kasutanud UltrAslan, näiteks 24. septembril 2002 euromängus Barcelona vastu, kui väljakule loobiti kümneid tribüüniistmeid. Toona


eesti–türgi eel protestis UltrAslan klubi uue presidendi Özhan Canaydini kava vastu keelata Galatasaray fännidele võõrsil peetud vastassseisud Fenerbahce ja Besiktase vastu, et vähendada vägivalda ja soosida ausa mängu meeleolusid. Kuid juba aasta hiljem, kui klubi oli finantskriisis, kogus UltrAslan ülemaailmse aktsiooniga oma liikmete seas neli miljonit eurot! See polnud veel kõik. “Seejärel sai UltrAslan hakkama millegi ennekuulmatuga ultrate maailmas,” kirjutas Adrien Battini. “Märkides, et nende tooted on rohkem populaarsed ja müüvad klubi ametlikust nännikaubast paremini, andsid nad klubile kolmeks aastaks oma kaubamärgiõigused ja UltrAslani kaupa hakati müüma ametlikes poodides. Need rahalised tegevused päästsid Galatasaray pankrotist.” Euroopa ultrad vastandavad end üldjuhul klubile ega osta kunagi klubi ametlikku nänni, toetades ostudega omasid. Türgis on asjad teisiti ja ühinemine UltrAslaniga ei tähenda klubile automaatselt vastandumist. Need suhted tulid esile pärast UltrAslani liidri Alpaslan Dikmeni surma 2008. aastal, kui klubi tegi spetsiaalse salli Dikmeni nime ja pildiga, müües seda ainult oma poodides. Klubi ja ultrad avaldasid Dikmensist üheskoos raamatu, mis sisaldas omaste, sõprade, mängijate, klubi asjaomaste ja Türgi poliitikute pöördumisi. Legendaarne treener Fatih Terim kirjutas muuhulgas: “Omal moel pidasin teda väljaspool väljakut tegutseva Galatasaray kapteniks.” Suhteliselt head suhted klubi ja ultrate vahel on imestusväärsed, sest juhtkonda kuuluvad valdavalt edukad ärimehed, kes on ise Galatasaray gümnaasiumi vilistlased. Tõsi, Galatasaray spordiklubi tegeleb ka korvpalli, võrkpalli, kergejõustiku, veepalli, ratsutamise, juudo, bridži ja isegi vormel 1-ga. Ultrad on kritiseerinud klubi juhtkonda kui oligarhiat ja nimetanud endid selles kontekstis teise järgu inimesteks, kes ei saa kuuluda klubisse, mida nad “armastavad enam kui midagi muud”. UltrAslan on ka väga patriootlik (ritualiseeritud külaskäigud Atatürki mausoleumi Ankarasse 2009. aastal ja I maailmasõjas hukkunud sõdurite haudadele Canakkales 2010. aastal). Nõutakse austust Türgi lipu vastu. Samal ajal

Istanbuli kolm suurt Besiktas – asutatud 1903. aastal võimlemisklubina ühe Ottomani administratsiooni kuuluva inimese aias. Seal kohtusid naabruses asuva ohvitseride kooli tudengid, et teha rööbaspuudel harjutusi. Suure kolme konkurentsis loetakse autsaideriks, töölisklassi meeskonnaks, kel kirglikud fännid. 13 maa meistritiitlit, 9 karikavõitu. Hetkel euromängude keelu all. Galatasaray – asutatud 1905. aastal ja nime saanud samanimeliselt lütseumilt, mis loodi 1481. 19 maa meistritiitlit ja 14 karikavõitu; UEFA Cupi ja Euroopa superkarika võitja (2000). Fenerbahce – asutatud 1907. Suurima rahakoti ja fännitoetusega klubi (muuhulgas Nobeli laureaat Orhan Pamuk; peaminister Recep Tayyip Erdogan (pildil), kes mängis kunagi poolprofina ja keda Fenerbahce klubi tahtis lausa palgata, kuid kelle isa vastuhääl sai otsustavaks. Praegu kannab Erdogani nime tema kunagise koduklubi Kasimpasa SK staadion. Kasimpasa oli mulluse meistrisarja 6. koha meeskond. Muuseas, praegu mängib Kasimpasa staadionil ka Besiktas, sest Inönü on remondis). 18 maa meistritiitlit, 8 karikatiitlit. Hetkel euromängude keelu all.

püütakse olla siiski võimalikult paindlikud, sest UltrAslani kuulub ka mittemoslemeid, mittetürklasi ja palju juute. Kolme Istanbuli suurklubi fännid ühiselt 2. juunil 2013 Taksimi väljakul valitsusvastasel meeleavaldusel.

Foto: Murad Sezer/Reuters/Scanpix

2013 OKTOOBER JALKA

45


klubilood Foto: Kristel Eier

Vändra Vapruse fännid oma kirglike poolehoidjate ees.

Publikufenomen Vändra Vaprus – Eesti jalgpalli ideaalklubi? Vaadates jalgpalliliidu kodulehelt praeguse hooaja liigamängude publikunumbreid, torkab esiliigas silma Vändra Vapruse suur vahe järgmistega. Nimelt on augusti lõpu seisuga külastanud Vapruse mänge nende kodustaadionil keskmiselt 202 inimest. See on meistriliiga tase. Kuidas see võimalik on? Tarvo Männiste

E

siliigas tuleb Vändra Vapruse publikuarvu järel tükk tühja maad ja alles siis Rakvere Tarvas, kus numbriks 133. Ka võrdluses meistriliiga klubidega oleks Vändra publikuarv täiesti konkurentsivõimeline – Tammeka ja kolme pealinna suurklubi (Flora, Levadia, Kalju) järel võideldaks Paidega viienda positsiooni pärast. Et 46

JALKA OKTOOBER 2013

pilt saaks täpsem, tuleks siia juurde lisada veel esiliiga B edukaim publikumagnet – FC Elva. Nemad edestaksid isegi Kaljut. Kui see publikuarv aga jagada elanike arvuga, siis edestab 2500 elanikuga Vändra kõiki pika puuga. Mõnusat õhkkonda Vändra Vapruse mängudel on kiitnud paljud. Eelmises Jalkas tegi seda Kirsi Altjõe. Vändra

kandist pärit ja seal gümnaasiumi lõpetanud jalgpallimänedžer Tarmo Lehiste külastas Vapruse kodumängu Tarvase vastu ja pole samuti kiitusega kitsi. “Olen sel aastal näinud kohapeal päris paljusid mänge, näiteks Euroopa liiga finaali Amsterdamis, aga aasta jalgpallielamus on kindlasti just kodukohas Vapruse mängu külastus,” ütleb Lehiste. “Tun-


klubilood dus, nagu kogu alev oleks kohal, vajalik atribuutika kaasas. Kuna ka Rakverest olid fännid kaasa elamas, tekkis staadionil väga mõnus õhkkond. Omavaheline lõõpimine-mahahüüdmine, laulud ja ühised hüüdlaused käisid asja juurde.” Publikuhuvi on innustanud Vapruse pallureid ka paremini mängima. Pärast võitu hooaja avamängus tuli järgmisel kahel kuul vastu võtta ainult kaotusi. Kuna Vändras kunstmuruväljak puudub ja talv ei tahtnud sel aastal kuidagi lahkuda, siis pääseti kodumurule mängima alles mai lõpus. Kodune staadion ja eelkõige kodupubliku toetus avasid ka punktikraanid. Septembri alguseks oli Vaprusel tabelis juba 29 punkti, hooaja alguse kaotustele oli lisandunud mõni üksik, see-eest hulganisti võite ja viike. Sellest hooaja alguse kaotuste jadast koorub välja Vändra klubi suurim probleem – kunstmuruväljaku puudumine ehk treening- ja mängupaigata olemine kevadel ja sügisel. “Esimesed kaks kuud hooajast saime väljas ainult võõrsil mänge pidada, trenni tegime samal ajal ikka võimlas,” ütleb klubi eestvedaja Ranet Lepik. Nii pole imestada, et tulemused alguses kehvapoolsed olid. Klubi suurim toetaja on seni olnud Vändra alev, kes staadioni renoveerimisega, uue tribüüni ja staadionimaja ehitusega praegusele jalgpallibuumile omalt poolt aluse pani. Alevivanem Toomas Sonts, kes alati ka ise mängudel publiku hulgas kaasa elamas, üritab

kunstmuru probleemile lahendusi leida. Potentsiaalsed paigad kunstmuruväljaku rajamiseks on välja valitud. Kohtumisel Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liikme Lehiste, Sontsi ja Lepiku osalusel lepiti kokku, et alev laseb gümnaasiumi juures oleva võimaliku kunstmurustaadioni asukoha geoaluse mõõdistada, seejärel pöördutakse saadud andmetega nõu ja abi järele Eesti Jalgpalli Liidu poole. “Loomulikult ulatab jalgpalliliit abikäe, kui on näha, et kohalik omavalitsus ja klubi on tahtmist täis ja võimelised ka ise palju asju ära tegema,” ütleb Lehiste. “Vändra on siin väga hea eeskuju, staadion tehti oma jõududega korda ja ka kunstmuru rajamiseks on tahe olemas.”

Taaramäe ja Kangerti jälgedes välismaale Tugevast kohaliku identiteediga jalgpalliklubist, kus enamikus kohalikud mängijad, keda publik toetab, ja kus on kogu ümbritsevas piirkonnas korralik noortesüsteem, on Eesti jalgpallihuvilised unistanud terve uue iseseisvusaja.

Heldimusega on meenutatud Pärnu Kalakombinaadi meeskonda kui sellise tiimi eeskuju nõukogude ajast. Vahepeal seostati niisuguse eeskujuna Tartu Tammekat. Küllap poleks veel mõned aastad tagasi keegi uskunud, et tänapäeval on sellisele Eesti ideaalklubile kõige lähemal seni ilma erilise jalgpalli-ajaloota Vändra. Aga nagu Vapruse areng näitab, on tugevate eestvedajate olemasolul ja omavalitsuse toel kõik võimalik, ka suuri rahapatakaid omamata. Vapruses tegutseb 250 mängijat, neist 200 noort. Tegevus käib peale alevi ka erinevates kohtades ümbritsevas Vändra vallas, lisaks veel Tori vallas ja isegi Raplamaal Eidaperes. Loodetavasti pole kaugel ajad, kui Vändra mail kasvanud jalgpallurid hakkavad koputama ka Eesti suurklubide ustele ning miks mitte ka välismaale siirduma. Head eeskujud on Vändrast pärit jalgratturid Tanel Kangert ja Rein Taaramäe. Ka väikesest kohast võib jõuda suuri tegusid tegema. Vapruse eestvedajaid see ainult rõõmustaks, uusi noori on piisavalt peale tulemas.

Koduõue asemel jalgpalliväljak Vändrast 7 kilomeetri kaugusel Vihtras rajas kohalik mees Janek Mangusson oma koduõuele korraliku jalgpalliväljaku. “Kõigepealt tasandasin ja niitsin lihtsalt suurt platsi, siis vaatasin, et miks mitte kasutada seda jalka mängimiseks,” ütleb vutihuviline mees. “Ümbruskonna lastel on nüüd paik, kus palli mängida, ja vahel on endalgi mõnus sõpradega toksida.” Väljakul on peetud näiteks Suurejõe ja Vihtra küla vahelist mängu ning eelmisel aastal, kui Vändra staadionit renoveeriti, tegi seal trenni ka Vapruse meeskond. Vapruse üks põhitegijaid – Toomas Mangusson – on Janeki vennapoeg.

Mart Poom tekitas Vändras elevust

Foto: erakogu

Tarmo Lehiste, kes on pildil koos FIFA presidendi Sepp Blatteri ja Aivar Pohlakuga, on tänavu näinud palju tippmänge, kuid suurima elamuse sai Vändras Vaprusele kaasa elades.

Eelmisel aastal renoveeritud, alevi majandatav ja klubi poolt vabatahtliku tööna korras hoitav staadion on läinud kohe ka korralikult kasutusse. Tuntud naiste- ja noortetreener Allan Soomets ostis ära staadioni läheduses oleva hosteli ning koostöös Vaprusega korraldati suvel juba mitu treeninglaagrit. Kaks korda laagerdasid Vändras Eesti noortekoondised ning FC Flora järelkasvumeeskonnad. Enim elevust tekitas alevis aga Mart Poom, kes seal oma jalgpallikooli poistega käis. “Kuna 2001. aastal sündinute rühma treener oli teise satsiga välisvõistlustel, siis korraldasin laagrit ise,” ütleb Poom. “Sellisest võimalusest Vändras kuulsin Flora noortetreeneritelt. Pärnu Summer Cupi ajal käisin Vändrast läbi, vaatasin tingimused oma silmaga üle ja kuna kõik sobis, siis tulime kohale.” Laagriga jäi Poom igati rahule: “Elamine oli staadioni lähedal ja staadion heas korras.” Suvist laagrit peab Poom jalgpallipoistele väga oluliseks, sotsiaalsest seisukohast isegi rohkem kui jalgpalliliselt.

2013 OKTOOBER JALKA

47


usutlus

Flora treenerina – taustal teevad fännid tuld ja möllu.

48

JALKA OKTOOBER 2013

Foto: Lembit Peegel


usutlus

“Jalgpallil läheb mind vaja.” Alles see oli, kui uudistes triumfeeris Marko Lelovi kui FC Flora uue peatreeneri nimi. Vutipublik ei jõudnud veel teatega harjudagi, kui juba tuli uus – Lelov vallandati ametist. Mis juhtus ja kuhu edasi, uurime tunnustatud treenerilt. Kirsi Altjõe

M

arko, Flora peatreeneri kohast said sa lahti juuli keskel, millega sa nüüd tegeled? Sind näeb tihti kodulinnas Pärnus. Üle pika aja võtsin suve vabalt, lihtsalt puhkasin ja olingi tõesti Pärnus. Puhkamine oli väga harjumatu tunne, mida pole juba 20 aastat kogenud. Ikka on olnud nii, et suve peale tuleb kokku 4–5 vaba päeva, see on juba jalgpalluri elurütm, et suvi on tööaeg. Nüüd aga oli enam-vähem kogu suvi iseenda ja pere päralt. Oli aega mõelda, teha kokkuvõtteid, näha asju laiemalt. Sain ka üle pika aja lastega, tütre ja pojaga palju aega koos veeta. Ja päris kõrvale ma jalgpallist pole jäänud – näiteks sel nädalavahetusel (septembri alguses – toim.) toimub väikestele poistele Pärnu Cup, mille korraldab SA Pärnumaa Jalgpallikeskus, mille üks loojaid ma olen. Mida kujutab endast SA Pärnumaa Jalgpallikeskus? See sihtasutus sai loodud juba aasta alguses, kui veel Floras olin. Mõte oli kokku võtta aktiivsed vabatahtlikud lastevanemad, kellega koos aidata jalgpalli arengule Pärnumaal kaasa. Meie eesmärk on aidata püstitada Pärnusse sisehall, kus saaks ka talvel heades tingimustes vutti mängida. Pärnu on alati olnud soodne jalgpallurite kasvukoht, siit on tulnud palju tipptasemel mängijaid. Aga tingimused, eriti just talvised, jätavad soovida. Tahaksime jalgpalli arengule omalt poolt appi tulla, luua moodsa jalgpallikeskuse, mille südameks oleks korralik sisehall. Mõtlesime, et kui ise ei tee, siis ei ole mõtet ka halbade tingimuste üle viriseda.

Foto: Lembit Peegel

Eesti karikavõit jäi Marko Lelovile ainsaks tiitlivõiduks lühikese aja jooksul Floras. 2013 OKTOOBER JALKA

49


usutlus Kas see sihtasutus hakkab olema sinu põhitöö või otsid siiski ka treenerina endale kohta, väljundit? See sihtasutus on pigem südameasi, mida treeneritöö kõrvalt tahan teha. Mu poeg mängib Pärnu klubis ning seepärast olen hästi kursis oma kodulinna tegemistega, nii heas kui halvas. Aga muidugi vaatan ringi ka selle pilguga, et mis minust kui treenerist võiks edasi saada, kus ma saaksin oma kogemusi kasutada ja jagada. Tulen ikkagi FC Florast lahkumise juurde korra tagasi. Kas see oli külm dušš? Vähemalt kõrvalseisjaile küll ... Võib ka nii öelda. Me olime tiimiga täiesti heas seisus, tiitlivõit ei olnud kadunud, vaid pigem just käeulatuses. Radikaalseteks muutusteks polnud justkui põhjust, aga sellegipoolest juhtkond nii otsustas. Ma ei tunne, et oleksin midagi valesti teinud. Kas selline ootamatu pööre ei viinud Foto: Lembit Peegel

Milline embleem ehib Marko Lelovi dressi järgmisel aastal?

50

JALKA OKTOOBER 2013

Meie eesmärk on aidata püstitada Pärnusse sisehall, kus saaks ka talvel heades tingimustes vutti mängida. Tahaksime jalgpalli arengule omalt poolt appi tulla, luua moodsa jalgpallikeskuse, mille südameks oleks korralik sisehall.

tuju nulli ega pannud mõtlema üldse jalgpallist loobumisele? Ei. Ma väga naudin treeneritööd, see on ühelt poolt mu kirg, samas on treeneriamet mul ka veres. Tunnen, et mul on veel, mida jalgpallile anda, ning vastupidi, jalgpallil on veel mulle palju tagasi anda.

Üks osa mu elust on möödunud jalgpalli mängides ja suur soov on neid kogemusi noortega jagada. Endise jalgpallurina on see lausa mu kohustus – noori suunata ja õpetada, milliseid vigu või ettearvamatuid olukordi võib jalgpall pakkuda. Treenerina olen töötanud nii noortekoondistes kui ka Eesti meistriliigas Viljandi Tulevikuga, mis omakorda on olnud huvitav aeg kogemuste saamiseks ja õppimiseks. Ka Tuleviku treenerina FC Flora süsteemis töötamine on andnud mulle väga hea jalgpalli eluülikooli, mille teadmisi ja kogemusi saab rakendada. See kõik on tulnud ainult kasuks ja andnud mulle tarkust edaspidi treenerina edukas olla. Samas ei puudu mul ka geneetiline soodumus treeneriks, kuna mu vanaisa ja isa on mänginud nii jalgpalli kui ka töötanud treenerina. See ongi see kirg, mis suunab mind jalgpallitreenerina töötama. Muidugi on hea tunne võita, aga see ei saa olla peamine emotsioon vuti puhul. Kuidas sa treenerina hindad – milline on praegu Eesti jalgpalli tervis? Kui head või kehvad meie jalgpallurid on? Tase on üha ühtlasem. Jalgpall on aina populaarsem ja see paneb noori pingutama – konkurents on väga suur. Ei ole enam nii, et tipus on kaks-kolm klubi, kanna peale astujaid on mitu. See teeb sellest mängust põneva nii mängijaile endile kui ka pealtvaatajaile. Ka Eesti koondise edu tõukab tagant huvi mängu vastu. Meil on, millega üllatada. Kui me saame oma klubides paika suunad ja eesmärgid, lähevad asjad aina paremuse poole. Ma ei pea õigeks seda, et klubi kasvatab järelkasvu ainult selleks, et talendid siis välismaale müüa. See tekitab noortes stressi – kui ma olen 18 ja minu vastu pole veel ükski võõrklubi huvi tundnud, kas ma olen siis läbikukkunud? Ei, kindlasti ei ole! Ja treeneritelegi on see raske olukord, kui sa tead, et klubi mõtleb ainult sellest, kuidas sinu hea mängija ära müüa. Tervislikum oleks hoida suuremat stabiilsust, kasvatada Eesti oma vuti taset heade mängijate kaudu. Rääkisid stressist noorte jalgpallis.


usutlus Foto: Lembit Peegel

Korralike geenidega: Marko Lelov on kolmandat põlve nii jalgpallur kui ka treener.

Kas sa näed, et noored annavad liiga kergelt alla? Jah, see on sama jutt – edukusel ja välismaal mängimisel oleks nagu võrdusmärk vahel. Tegelikult ei pea 18aastaselt olema Barcasse jõudnud. Selle stressi võiks noorte õlgadelt maha võtta. Samas tunnustan neid mängijaid, kes toovad oma välismaakogemuse Eesti vutti tagasi. Neid näiteid on mitu, kes on mujal mänginud ja pole siis mitte karjääri lõpetanud, vaid tulnud tagasi kodumaistesse klubidesse pallima. See on positiivne. Nad toovad oma kogemuste pagasi ja kõrge taseme, suhtumise, siia tagasi. Inspireerivad teisi. Kuidas aga hindad päris noorte, nende, kes 3–4aastasest peale on jalgpalli mänginud ja 10aastaselt juba “staažikad” mängijad on, tulevikuväljavaateid? Meil puudub see kogemus, mis saab nii varakult alustanud noortest edasi. Võibolla on nad 18aastaselt kõik tipus, võibolla aga pallimisest tüdinud ja loobunud? Me ei tea seda. Igal juhul on suund sinnapoole, et vutiga alustatakse

üha varem – see on väikestele lihtne ja loomulik mäng. Palli jalaga taga ajada on jõukohane tegevus igaühele. Aga kas neil on ka teismeeas see nälg ja võidusoov alles, seda näitab aeg. Peaasi, et lust ära ei kaoks.

Ma ei pea õigeks seda, et klubi kasvatab järelkasvu ainult selleks, et talendid siis välismaale müüa. See tekitab noortes stressi – kui ma olen 18 ja minu vastu pole veel ükski võõrklubi huvi tundnud, kas ma olen siis läbikukkunud?

Samas räägitakse, et tippjalgpallurid on teistsugused inimesed – nad suhtuvad mängu tõsisemalt, nende töövõime on meeletu. Kui rääkida töökusest, siis see on tõesti oluline tegur tippu jõudmisel. Sinus peaks olema 70% töökust ja 30% annet,

siis on potentsiaali. Tegelikult võin öelda isegi nii, et see, kes tõesti tahab tippu jõuda, sinna ka jõuab. Aga alati on erandeid – mäletan ühte noort, kes trenni ajal muudkui sõitis rattaga ümber väljaku ringe. Nüüd on ta aga meistriliigas tubli väravakütt. Ei mingit distsipliini ega klassikalises mõttes töökust. Kas sa ise ei ole mõelnud, et alustaks algusest – võtaks ühe väikeste pallurite tiimi ja viiks nad tippu välja? Ma usun, et väikestel, noortel ja täiskasvanuil on kõigil oma treenerit vaja. Pisikeste treener olla on sama suur kunst kui täiskasvanute omagi, ainult need nõuavad treenerilt erinevaid iseloomuomadusi ja oskusi. Mina olen ennekõike siiski täiskasvanute treener, tunnen, et vähemalt praegu on see nii. Kuhu siis edasi? Eks ma vaatan aktiivselt ringi, otsin oma kohta ja väljundit. Ma ei ole jalkast loobunud, võtsin lihtsalt vahepeal aja maha. Nüüd juba kripeldab pisut sees, tahaks platsi äärde tagasi. Variante on mitu, midagi konkreetset pole veel otsustanud ... 2013 OKTOOBER JALKA

51


maailm

Poolteist sajandit ühendatud jalgpalli Inglismaal 26. oktoobril 1863 kogunesid Londonis Great Queeni tänaval Freemasonsi-nimelises tavernis kaheteistkümne jalgpalliklubi esindajad ning panid aluse maailma esimesele üleriigilisele jalgpalliliidule ehk Inglismaa jalgpalliliidule. Andres Must

T

änavu 150aastaseks saanud Inglismaa jalgpalliliit (The Football Association ehk FA) on mitmenäoline organisatsioon, mis on oma ajaloo jooksul nii suunda näidanud, kui ka uusi ideid pidurdanud. Tolle ajaloolise kokkusaamise sisulise tööna nägi ilmavalgust FA poolt kirja pandud reeglite kogumik, mis tähistab tänapäevase jalgpalli nurgakivi. Jätnud kõrvale pallimängu erinevad vormid enne 19. sajandit, hakati nüüdisaja jalgpalli sarnast mängu harrastama Inglismaa erinevates poistekoolides 19. sajandi alguses. Ent neil mängudel puudus ühiselt tunnustatud reeglistik. Jalgpallimeeskondade suurenenud hulk ning esimeste klubide rajamine tingis aja möödudes nõudluse ühiste reeglite järele. Otsustavaks pöördeks sai FA loomine, millele pani aluse 12 klubi: Barnes, War Office (praeguseni Civil Service FC nime all tegutsev klubi), Crusaders, Forest (Leytonstone), No Names (Kilburn), Crystal Palace (sel klubil pole seost praegu kõrgliigas mängiva CPga), Blackheath, Kensington School, Perceval House (Blackheath), Surbiton, Blackheath Proprietary School ja Charterhouse. Järgnenud paari kuu jooksul pandi paika reeglid. Kuigi igal koolil ja klubil olid reeglites omad nüansid, võib suures plaanis lahendust nõudnud probleemi jagada kaheks: kas lubada jalgpalli mängida ka käega ning kas lubada raiuvat jõumängu? Ühel neist kohtumistest esines ajaloolise lausega Londoni jurist Ebenezer Morley, kes pani 1862. aastal aluse FC Barnesile

52

JALKA OKTOOBER 2013

ning keda ametlik ajalugu tunnustab kui FA peamist loojat: “Kui me lubame jõumängu, siis ei hakka mehed, kes on jõudnud valikuvabaduse ikka, enam jalgpalli mängima.” Lühidalt, Morley ennustas jõujalgpallile kiiret surma. Enamik klubidest jagas tema seisukohta.

Jalgpall kui ekspordiartikkel FA reeglite aluseks võeti Cambridge’i ülikooli reeglid, kus peale jõumängu oli keelatud ka kinnihoidmine ja lükkamine ning käega mängimine oli lubatud vaid väravavahile. Teisisõnu, FA reeglid olid rajatud triblingule. Klubid, kes jäid FA reeglites eriarvamusele, astusid sealt välja ning asutasid kaheksa aastat hiljem ragbiliidu (Rugby Football Union). Esimene FA reegleid järginud mäng peeti Barnesi ja Richmondi vahel 19. detsembril 1863, mäng lõppes väravateta viigiga. Tagantjärele teame, et FA rajamine ja ühiste reeglite loomine ületas juba mõne aastakümne pärast kaugelt spordi piirid. Pole liialdus öelda, et jalgpallist sai Inglismaa üks tähtsamaid omakasupüüdmatuid ekspordiartikleid kogu maailmas ning veel nüüdki peegeldab jalgpalli ülemaailmne populaarsus inglaste kunagist kohalolekut. Kui jätta kõrvale Põhja-Ameerika, kelle poliitika vastandus oma esimestel sajanditel teadlikult Vanale Maailmale ja selle ühele peamisele domineerijale Inglismaale, viis Inglismaa koloniseerimispoliitika jalgpalli erinevatel viisidel peaaegu igasse maailma punkti. Misjonärid, õpetajad, meremehed, kaupmehed – kõik nad olid 19. sajandi lõpus,

20. sajandi alguses Inglise saadikud maailmas ning kuna paljud neist kandsid oma pagasis kaasas ka jalgpalli, olid nad varjatult ka FA saadikud. Ning kuna jalgpallireeglid ei saanud oma süütuses teha kellelegi halba (erinevalt paljudest teistest inglaste kehtestatud reeglitest), võeti need üle maailma kiiresti omaks. Kuid see oli alles tulevik. FA loomise aastal seisis organisatsioon silmitsi küsimustega, mis puudutasid vaid Inglismaad. Esialgu võtsid uued reeglid üle vaid Londonis ja selle lähiümbruses tegutsenud klubid, mujal mängiti aga sageli veel ühtlustamata reeglite alusel. FA tunnistab ka ise, et esimesed aastad olid väga rasked. 1991. aasta FA ametlikus ajalooraamatus kirjutab Bryon Butler, et algusaastatel polnud organisatsiooni mõju märkimisväärne ning selle liikmeskond oli väike. Kuid Butler lisab, et FA motiivid ja ambitsioonid olid ausad: “See oli kõrgete ideaalide ja kompromisside aeg.” FA tõeline läbimurre on kuupäevaga dateeritav. 20. juulil 1871 ilmus ajalehes The Sportsman teade FA karikaturniirist. Idee autor oli toona aasta ametis olnud 28aastane FA peasekretär Charles Alcock, kes tutvustas väljakukkumissüsteemis peetavat turniiri. See hetk pole oluline mitte ainult Inglismaa jalgpallielus ega piirdu ka Inglismaa spordieluga, vaid see on oluline kogu maailma sporti silmas pidades. FA karikas on maailma esimene jalgpalliturniir ning kahe maailmasõja tõttu mõneks aastaks katkenud võistlus pole tänapäevaks oma tähtsust kaotanud. Selle võitmine kuulub Briti spordielus tähtsaima-


maailm te hulka. Kokku on selle karika võitnud 25 klubi, viimati lisati uus nimi võitjate loetellu tänavu kevadel, mil Wembleyl krooniti võitjaks Wigan Athletic. Enim, kümme korda, on võidutsenud Manchester United.

elukutselisusest toetada. See otsus tekitas loogilise tulemina olukorra, kus klubid vajasid eksisteerimiseks stabiilset sissetulekut, ning Birminghami

Professionalismi kehtestamine Tõsi, esimesi karikavõistlusi 1871. aastal ei saa pidada kõige õnnestunumaks, sest kuigi tol hetkel oli FA-l 50 liiget, registreerus turniirile vaid 15 osalejat ning kolme loobuja järel jäi võistlema vaid 12 klubi. Need ajaloolised 12 olid: Barnes, Civil Service, Crystal Palace, Clapham Rovers, Hitchin, Maidenhead, Marlow, Harrow Chequers, Reigate Priory, Royal Engineers, Upton Park ja Wanderers. Esimese ringi mängud peeti 11. novembril 1871, Londonis toimunud finaalis 16. märtsil 1872 alistas Wanderers 2000 pealtvaataja eest Royal Engineersi 1 : 0. Seesama 1872. aasta tähistab veel teistki olulist märki FA ja jalgpalli ajaloos. 30. novembril peeti Glasgow’s ajaloo esimene rahvuskoondiste mäng, kus šotlased leppisid inglastega 4000 pealtvaataja ees 0 : 0 viiki. Siinkohal väärib rõhutamist, et Šotimaa jalgpalliliit loodi alles neli kuud pärast ajaloolist esmakohtumist inglastega. Inglismaa liiga loomiseni jäi tollest hetkest veel 16 aastat ning kolm aastat enne seda, 1885, sekkus FA põhja ja lõuna klubide vahel tekkinud tülisse, mis puudutas mängijatele palga maksmist. Põhjas asunud klubid toetasid palga maksmist, lõunas oldi aga selle Foto: Nick Potts/Scanpix vastu. FA otsustas ideed

Aston Villa esimehe William McGregori eestvedamisel pandi kolm aastat hiljem alus meistrivõistlustele, mida hakati pidama paralleelselt karikaturniiriga. Samamoodi nagu FA karikas on ka meistrivõistlused episoodiliselt katkenud vaid kahe maailmasõja ajal. Jalgpall levis ja hakkas üle

maailma elama oma elu, mille üle inglastel kontroll puudus. Nii nagu Inglismaal valitses isolatsioonipoliitika ja umbusk muu Euroopa vastu laiemas poliitilises plaanis (20. sajandi alguses otsustati enamik maailma tähtsamatest arengutest Euroopas), jäi ka selle maa jalgpall muu maailma vastu kinniseks. Oma esimesed mängud Mandri-Euroopal pidas Inglismaa alles 1908. aastal. FA ei kuulunud 1902. aastal seitsme Euroopa riigi hulka, kes asutasid jalgpalli maailmaorganisatsiooni FIFA. Inglismaa liitus organisatsiooniga alles kolm aastat hiljem. Samuti ei osalenud inglased esimestel maailmameistrivõistlustel. Tõsi, 1930. aastal Uruguays esimest korda välja mängitud tiitlit läks erinevatel põhjustel Euroopast jahtima vaid neli riiki. Peamiselt põhjendati eemalejäämist raske majandusliku olukorraga (1929. aastal vallandus USA börsikrahhist alguse saanud majanduskriis), kuid paljudel

Fred Keenor on koos 1927. aastal võidetud Inglismaa karikaga pronksi valatud Cardiff City kodustaadioni ees. 2013 OKTOOBER JALKA

53


maailm Euroopa riikidel polnud ka sportlikku usku oma edusse. Inglismaa liitus maailmameistrivõistlustega alles pärast II maailmasõda. Kaks kümnendit pärast sõda jõudis FA ja Inglismaa jalgpall oma sportliku kõrghetkeni. Veel tänapäevalgi on just sõjajärgne beebibuumi põlvkond see, kes viis Inglismaa jalgpalli kõrgustesse, mis olid jäänud kättesaamatuks varem ning milleni pole küünditud ka hiljem: 1966. aastal võitis Inglismaa koondis jalgpallimaailma kõige ihaldatuma tiitli – maailmameistrivõistluste kuldse karika. Ja mis võis inglastele veel rohkem rõõmu pakkuda, kui mitte fakt, et too tiitel võideti kodus, kuulsal Wembley staadionil. Too ammune võit pole inglaste mälust kadunud ning võib julgelt väita, et 1966 on inglise kultuurielus niisama märkimisväärne nagu sakslastele Bern ja 1954. Veel praegugi võib paljudest Inglismaa poodidest osta 1966. aasta sümbolitega meeneid, iga väiksemgi jalgpallihuviline peaks teadma Bobby Charltoni nime ning kuulsa telekommentaatori Kenneth Wolstenholme’i finaali lõpusekunditel hüütud lauset “They think it’s all over ... It is now!” (“Nad arvavad, et mäng on läbi ... Nüüd on see läbi!”). Eestlasele on see mõistetav ehk vaid Heinz Valgu 25 aastat tagasi hüütud loosungiga: “Ükskord me võidame niikuinii!” Teisisõnu: see lause asetub konteksti, mis on arusaadav vaid selle kultuuriga suhestuvale inimesele.

Foto: Scanpix

Birminghami Aston Villa – Inglismaa 1935. aasta karikavõitja.

Ajaloo tumedad leheküljed FA ajaloos on ka väga tumedaid lehekülgi ning küllap kõige tumedamad kirjutati 1980. aastatel, mida jääb meenutama kolm kurba märksõna: Bradford, Heysel ja Hillsborough. 11. mail sai Bradfordi staadioni tulekahjus surma 56 inimest, 18 päeva hiljem kaotas Euroopa meistrite karikasarja finaali eel Brüsselis Heyseli-nimelisel staadionil Liverpooli jalgpallifännide süül elu 39 Torino Juventuse poolehoidjat. Neli aastat hiljem, 15. aprillil 1989 sai Hillsborough’ staadionil surma 96 Liverpooli fänni. Inglise jalgpallifännide huligaansustega oli jalgpallimaailm tuttav juba aastakümneid, ent 1970. aastate lõpus muutusid teatavad rühmitused eriti vägivaldseks, tõmmates sellega juba tipppoliitikute tähelepanu. 1979. aastast Briti

54

JALKA OKTOOBER 2013

peaminister olnud Margaret Thatcher tunnistas 1985. aastal, et jalgpallihuligaanid on kogu Briti ühiskonna probleemiks. Euroopa jalgpalliavalikkus ei osanud aga pärast Heyselit teisiti käituda, kui Inglise klubid Euroopa karikasarjadest eemaldada. Taas pääsesid inglased Euroopasse hooajal 1990/91. Selgeid suundumusi uuele teele saab aga täheldada alles pärast Hillsborough’ traagilisi sündmusi. Toona tehtud järeldustest väärib enim tähelepanu, et klubidelt hakati nõudma karmimaid turvameetmeid, samuti tehti klubidele kohustuslikuks vaid istekohtadega staadionite rajamine. Ent kuigi Hillsborough’st on möödunud juba 24 aastat, märgib see FA jaoks peale traagiliste surmade veel üht äärmiselt inetut külge.

Nimelt selgus alles aastapäevad tagasi, et Hillsborough’ juhtum pole veel kaugeltki oma lõplikku lahendust leidnud. Selgus, et politsei oli 1989. aastal andnud valetunnistusi, näidanud hukkunute süüd suuremana tegelikkusest ning politsei ebaprofessionaalsus tõi kaasa suurema hukkunute arvu. Oma osa katastroofis, mida Briti meedia nimetas eelmisel aastal suurimaks kinnimätsimiseks riigi ajaloos, on loomulikult ka FA-l, sest nagu avalikkuse ette jõudnud raportitest selgus, olid staadioni ametnikud (ja seega ka FA) teadlikud staadioni ebaturvalisusest. Ja kuigi Briti praegune peaminister David Cameron esines uute faktide ilmnemisel avalikkuse ees vabandusega, on FA jaoks Hillsborough veel lõpetamata teema.


Õnne ei saa osta. Kinkida saab.

Toeta SOS lastekülade laste unistusi!

900 6690 5 € 900 6680 10 € 900 6670 25 € www.sos-lastekyla.ee


premium liiga

Eesti keskmikud rühivad tipu poole. Ilma laipadeta! Kes oleks uskunud, et septembri keskpaigas edestavad Paide Linnameeskond, FC Infonet ja Tartu Tammeka Eesti kauaaegset suurklubi Narva Transi. Millal astutakse aga järgmine samm ja sekkutakse medalimängu? Oliver Lomp

“P

aljud kaotused koduliiga suurtele on jäänud pisikeste nüansside taha,” mõtiskles Paide Linnameeskonna president Veiko Veskimäe, kelle klubi tänavu liiga sageli suurele kolmikule Levadiale, Florale või Nõmme Kaljule vaid ühe väravaga alla jäänud. “Kui meeskonda natukene veel tugevdada, võib konkurents suurtega veel tihedamaks minna.” Foto: Lembit Peegel

Tammeka (valges) ja Infonet võitlevad tabeli keskmiste kohtade pärast, kuid sihivad tulevikus kõrgemale.

56

JALKA OKTOOBER 2013

Kuigi liigatabeli järgi (vt lk 57) on Paide kolmikust kõige veenvamalt esinenud, pole neil ühtegi mulluse hooaja medalivõitja skalpi õnnestunud võtta. Tartu Tammekal (2 : 1 Levadiaga ja 2 : 2 Floraga) ja Infonetil (3 : 2 ja 1 : 1 Floraga, 1 : 1 Kaljuga) on see korda läinud. Premium liiga uustulnukana on Infonet Jalka vaadeldavast kolmikust suurim üllataja. “Olime teistele, aga ka iseendale mõistatus, kuid hooaeg on alanud tõesti hästi,” tunnustas Infoneti tegevjuht Aleksandr Altosar. “Kohe alguses oli meie eesmärk pöörata tähelepanu eelkõige mängupildile, mis on meie noore koosseisu jaoks uuele tasemele jõudmisel ülioluline. On ütlemata hea meel, et selle kaudu oleme hakanud saavutama ka häid tulemusi.” Mullu liigatabelis suisa viimaseks jäänud ning vaid tänu FC Viljandi taandumisele kõrgliiga koha säilitanud Tammeka president Jane Afshar peab selle hooaja suurimaks kordaminekuks aga tribüünide täitumist. “Olen publikunumbriga, mis võrreldes eelmise hooajaga on pea kahekordistunud, väga rahul,” märkis elurõõmus naine krapsakalt. “Turundamine on liikunud väga õiges suunas ja meie klubi inimesed on teinud head tööd: oleme meelitanud oma lapsed koos vanematega staadionile ja vaikselt hakkab seal tekkima õige jalgpalliõhkkond. Oleme hetkel kodumängude külastatavuse poolest Eesti esimesed, aga tahame jõuda ka kokkuvõttes esimeseks. Igal mängul võiks vähemalt 500 pealtvaatajat olla.” Tammeka on õigel teel. Nii tunnistavad kõigi kolme klubi juhid. Kui tahetakse uue tulijana sekkuda medaliheitlusesse, eeldab see uute sponsorite ehk raha sissevoolu, kuid vähese publikuhuvi korral võib kosilaste meelitamine olla keeruline. “Olukorras, kus mängudel käib 200–400 inimest, pole kerge leida kedagi, kes sooviks jalgpalli kasuks oma rahast loobuda,” nentis Altosar. “Soovijaid on väga vähe ning neidki tuleb tavaliselt otsida. Püüame viia oma mängu sellisele tasemele, et suurtel sponsoritel oleks prestiižikas meisse investeerida – teist võimalust meil pole.” Kui Tammeka ja Tartu jalgpall tervikuna peab piike murdma korvpallimeelsusega, mis vutimängu sponsorite silmis tagaplaanile jätab, siis Paide peab ainsana kolmest klubist võitlema ka geograafiaga. Kesk-Eesti elanike arv on aastatega aina vähenenud ja sellega jääb piirkonnas vähemaks ka ettevõtjaid ehk raha. Samas ei tee Veskimäe sala-


premium liiga dust, et suuremate sponsorite otsing on nendele praegu siiski teisejärguline. Paide ei jahi ühekordset rahapakki, mis kõrge leegiga ära põletada, vaid tahab edu ise kasvatada. “Me ei taha jõuda üle laipade ühekordse eduni,” lausus Veskimäe. “Kui meelitaksime taha suure sponsori, kellel aga ühel hetkel huvi kaob, paneks see klubi raskesse seisu. Kõige olulisem on meie puhul jätkusuutlikkus. Klubi peab arenema sisemiselt.” Veskimäe sõnul on Eesti klubidel valida kolme suuna vahel: kas suurendada puhtalt äriprojektina oluliselt eelarvet, arendada põhiliselt noortetööd ehk oma kasvandikke või üritada nende kahe tee vahel leida sünergia. Paide on valinud viimase variandi, kuid tugev rõhk on just oma noortetöö arendamisel. Sama meelt on ka Infonet. “Meie plaan on olla riigi suurimate klubide hulgas,” märkis Altosar. “Oleme sellele eesmärgile lähemal, kuid peame tegema veel rasket tööd, et noortejalgpallis parimaks tõusta. Oluline on ise kasvatada mängijaid, kes hakkaksid esindusmeeskonnas mängima.” Tammeka peab noortetööd väga oluliseks, kuid erilise prioriteedina toob Afshar välja järgmiste aastate jooksul korraliku infrastruktuuri väljaehitamise. Just selles osas on nad Eesti gigantidest kõige rohkem maha jäänud. “Meie ettevalmistusperiood erineb suurklubide omast ikka oluliselt,” nentis tartlaste esindusklubi president. “Näiteks Levadia (Afshar vestles Jalkaga 14. septembril, enne Tammeka mängu Levadiaga, mis kaotati 0 : 2 – toim.) sai terve talve hallis harjutada, kuid meie võime sellisest asjast ainult unistada. Järelkasv on meil hea, kuid tingimused peavad oluliselt paranema, et see järelkasv ka realiseerida.” Alles eelmise kümnendi lõpul kõrgseltskonda pääsenud

Sillamäe Kalev on tänavu medali saavutamisele lähedal. Millal võiks aga samasuguse edulooni jõuda üks kolmest Jalka vaatluse all olevast klubist? Veskimäe, kes rõhutas veel kord, et Paide Linnameeskonna eesmärk on esindusmeeskonna moodustamine suures osas kodukandi mängijatest, ei välista, et juba mõne aasta pärast medalite poole piilutakse. “Viie aasta pärast on meil ehk nii tugev enda järelkasv, et võime esikolmikus kaasa rääkida,” ütles Veskimägi. “See ei tähenda aga, et vahepealsel ajal rahuldume ainult viiendate kohtadega. Tahame kogu aeg endast maksimumi anda ja tugevatele korralikku konkurentsi pakkuda.” Afshar vaatas pilti veelgi laiemalt. Kümne aasta pärast loodab ta, et Tartu on regulaarselt medalikonkurentsis, publikunumbrid Eesti mõistes laes ja infrastruktuur kõrgliiga meeskonna vääriline. Peale selle tahab ta uue tasemeni viia profieelses vanuses noored. “Ideaalis tahaksime luua akadeemia 15–18aastastele lastele, et nende häid omadusi ekspertide oskustega veelgi enam lihvida. Õnneks on meie klubis initsiatiivikad inimesed ja loodame ambitsioonid täita,” ütles Afshar. Kõige ettevaatlikumalt suhtub tulevikku Tallinna klubi. Nad saavad praegu täies ulatuses loota tugeva infotehnoloogia klubi AS Infoneti toetusele, kuid midagi prognoosida ei oska. “Pikaajalistest ambitsioonidest on praegu raske rääkida, kuna riigi majandus ja elu terviklikult ei ole praegu selline, et suudaksime viis või kümme aastat ette ennustada,” jäi Altosar ettevaatlikuks. “Ilmselgelt on meie eesmärkideks mitte sattuda liiga autsaiderite hulka, kasvatada oma noori mängijaid ja rajada neile tee jalgpalliellu. Selle kõige nimel tehakse aga praegu palju tööd.”

premium liiga

väravakütid

1 Tallinna FC Levadia 26 2 Nõmme JK Kalju 26 3 JK Sillamäe Kalev 26 4 Tallinna FC Flora 27 5 Paide Linnameeskond 27 6 Tallinna FC Infonet 27 7 Tartu JK Tammeka 26 8 Narva JK Trans 27 9 JK Tallinna Kalev 27 10 FC Kuressaare 27

21 18 16 17 12 7 6 7 7 2

1 5 6 2 1 7 7 3 3 5

4 3 4 8 14 13 13 17 17 20

44 : 17 52 : 16 44 : 16 67 : 30 34 : 45 25 : 38 22 : 43 24 : 42 23 : 50 15 : 53

64 59 54 53 37 28 25 24 24 11

1 Vladimir Voskoboinikov Nõmme JK Kalju 2 Sander Post Tallinna FC Flora 3 Rimo Hunt Tallinna FC Levadia 4 Kassim Aidara JK Sillamäe Kalev 5 Albert Prosa Tallinna FC Flora 6 Hidetoshi Wakui Nõmme JK Kalju 7 Vjatšeslav Zahovaiko JK Sillamäe Kalev 8 Rauno Alliku Tallinna FC Flora 9 Lauri Varendi Paide Linnameeskond 10 Tarmo Neemelo Nõmme JK Kalju

14 13 13 11 11 9 9 8 7 7

(numbrid klubi taga: mängud, võidud, viigid, kaotused, väravate vahe, punktid)

Publiku edetabel Keskmine Keskmine Keskmine Kodu- kodu- Publik publik Publik publik Meeskond publik publik võõrsil võõrsil kokku kokku 1. Tallinna Flora 5307 379 4202 323 9509 352 2. Nõmme Kalju 2809 234 5207 372 8016 308 3. Tallinna Levadia 4297 307 3407 284 7704 296 4. Tartu Tammeka 4819 438 2415 161 7234 278 5. Paide Linnameeskond 2839 149 2805 216 5644 209 6. Sillamäe Kalev 2558 203 2497 208 5055 194 7. Tallinna Kalev 2280 175 2903 207 5183 192 8. Tallinna Infonet 2169 167 2783 199 4952 183 9. Kuressaare 2058 158 2272 162 4330 160 10. Narva Trans 1787 119 2432 203 4219 156

2013 OKTOOBER JALKA

57


naised Foto: Lembit Peegel

Meistrite liiga Pärnu JK-le rahalaadungit ei too Maailma klubijalgpalli kõrgeimale tasemele astunud Pärnu JK naiskonda glamuur ja kolossaalsed rahasummad paraku ei oota. Meistrite liigasse jõudmine tõi küll vastu hirmkõva Wolfsburgi ja kuulsad mängijad, kuid majanduslikud boonused lahkemat elu ei võimalda.   Alver Kivi

M

eistrite liiga kolmandasse ringi jõudnud Nõmme Kalju meeskond teenis 240 000 eurot – 140 000 Meistrite liigast ja 100 000 euro suuruse summa Euroopa liigast. Eesti mõistes on, mida kulutada, ja on, mida investeerida. Pärnu JK naiskond tegi aga veelgi suurema sammu, sest jõudis Euroopa 32 parema hulka. Nii võiks oodata rahapatakaid, millega võistkonda edaspidi tugevamaks teha, klubistruktuuri arendada, mängijaid premeerida ja üldse suuremat tähelepanu võita. Ehk kokkuvõttes peaks nüüd jaguma vahendeid, mida edusse investeerida.    Pärnu JK juhatuse liige Aivar Kuningas tunneb küll rõõmu naiskonna sportliku saavutuse üle, kuid kõige muu suhtes on ta koos teiste Meistrite liigas mängivate Euroopa klubide esindajatega UEFA pihta kriitiline. Kui meestel on Meistrite liiga heaks teenimisvõimaluseks, siis naistel võimaldavad jagatud 20 000 eurot vaid ots otsaga kokku tulla. Samuti ei soosi võistlussüsteem huvi äratamist vajalike sponsorite hulgas. “Nyonis said UEFA ametnikud kõvasti kriitikat, sest rahaga ei tule eriti keegi välja,” räägib Prantsusmaal naiskondade

58

JALKA OKTOOBER 2013

playoff-paaride loosimisel käinud Aivar Kuningas. “Asi ei ole selles, et tahetakse kangesti raha teenida, aga keegi ei taha ka selle asja eest peale maksta. Naised ei saa seda võlusõna – Meistrite liiga – ära kasutada, sest struktuur on kehv ja kõik asjad toimivad viimases astmes.”

Raha jagub vaid kaheks mänguks Kui meeste Meistrite liiga playoff tähendab klubidele juba 2,1 miljoni euro suurust boonust, siis samaväärsel naisteturniiril jagatakse klubidele olenemata ringist kahe mängu peale vaid 20 000 eurot.

Üldjuhul on need, kellel pole raha, tagumises pooles ja Pärnu kuulub viimaste hulka. Ega me ju sinna ei pürginudki, lihtsalt juhtus ja luuavarrest tuli pauk.

Aivar Kuninga sõnul moodustab see summa Pärnu JK aasta eelarvest natuke alla poole ja kahjuks ei jää UEFA boonusest midagi järele. Eraldatud vahen-

did kuluvad kodumängu korraldamisele ja võõrsilmängule. “Meistrite liigas on klubid, kellel on palju raha, ja klubid, kellel on vähe raha,” tõdeb Kuningas. “Üldjuhul on need, kellel pole raha, tagumises pooles ja Pärnu kuulub viimaste hulka. Ega me ju sinna ei pürginudki, lihtsalt juhtus ja luuavarrest tuli pauk.” Samas tunnistab Kuningas, et probleemid on kõigil naiskondadel ikkagi sarnased, sest tants ja trall käib ikka ümber raha ning lihtne pole kellelgi. Rahul või enam-vähem rahul on need naiskonnad, kellel on kõrval tugevad meesteklubid. Meistrite liigas on sellisteks Lyon, Wolfsburg ja Zürich. “Üritatakse lennata meeskondade tuules, tehakse ühiseid kampaaniaid ja üritusi,” selgitab Aivar Kuningas. “Meestega tõmmatakse rahvas sisse ja siis teevad naised oma asja ka. Kellel seda ei ole, on ikka väga raske. Meie jalgpalliliidu juhatuse otsus meeskondade juurde ka naiskond teha on õige. Me unistame naiskonnas praegu veel sellest, et Pärnu meeskond jõuab ka kunagi tasemele ja suudab kõik oma paremad kodus hoida.” Meistrite liigas mängivate naiskondade esindajate hinnangul on problee-


naised mid kogu mängusüsteemi ja turniiri ülesehituses. Meeskondadel on riigi meistriks tulekul teada, et hakatakse mängima Meistrite liigas ning kvalifikatsioonis ootab vähemalt üks kodu- ja võõrsilmäng. See annab võimaluse hakata tähtsateks kohtumisteks valmistuma.

Foto: Lembit Peegel

Süsteemi pihta tuld ja tõrva Erinevalt meestest otsustatakse naistel playoff’i pääsejad aga ühes kohas peetava miniturniiri raames. Paraku selgub kõik viimasel minutil ning klubid ei tea kaua aega, kus nad mängivad ja kellega nad mängivad. Pärnu sai oma mängukoha ja konkurendid teada alles 27. juunil ning turniir algas juba 9. augustil. “Kui me teame, et meil on samamoodi nagu meestel mitu kodumängu, ja teame, kes on meie vastased, siis saame ka reklaami müüa ja toetajates huvi tekitada. See oleks kohe teine tera,” räägib Aivar Kuningas. “Praegune süsteem välistab selle, et sa saad endale sponsoreid leida. Ei ole võimalik neile öelda, et me mängime Meistrite liigas ja meil on garanteeritud üks või mitu mängu. Suvel on puhkusel kõik inimesed, kellel on volitusi mingeid otsuseid langetada ja raha eraldada. Nii tulevad tavaliselt vastused, et olete hiljaks jäänud, oleks pidanud eelmise aasta lõpus sellel teemal rääkima. Paraku oli siis meie jaoks kõik veel lahtine.” UEFA on võtnud kaalumisele rakendada naiste Meistrite liigas meestega sarnane süsteem. Üle vaadatakse ka finantsilised võimalused ja raha jagamise kord. Aivar Kuninga sõnul on kavandamisel võimalus, et naiskondadele, kes sõidavad kaugemale, antakse raha rohkem. Kuigi lihtsam oleks kõigile raha juurde anda. Kuningas tunnistab, et kui loos tõi Pärnu JK vastaseks Saksamaa superklubi Wolfsburgi, valdasid teda kahetised tunded. Ühest küljest on tegu tugeva vastasega, keda on raske võita, kuid kui loos oleks toonud vastu võibolla võidetava Kasahstani naiskonna, oleks see olnud jälle majanduslikult keeruline. Wolfsburgiga mängides tullakse aga omadega nibin-nabin välja. Meistrite liiga mäng pole naljaasi ja tipptasemel korralduseks on Aivar Kuningal UEFA juhistega paks raamat, kus

juunil Pärnu JK võib õigusega rõõmustada – Meistrite liigas mängimine on kõva sõna.

on punkthaaval ja minutilise täpsusega kõik vajalik ette kirjutatud. Isegi see, kui pikad peavad olema pallitüdrukud. “Võibolla on see inimestele, kes sellega kogu aeg tegelevad, tavaline argipäev, aga meile on sellise mängu korraldamine esmakogemus ja kindlasti õppimiseks,” lausub Kuningas. Kuna tegemist on Eesti jalgpallis erakordse sündmusega, siis paneb oma

õla alla ka jalgpalliliit, kes aitab inimestega, tehnilise ja korraldusliku poolega ning võimaldab kasutada A. Le Coq Arenat soodsama hinnaga. “Jalgpalliliidu toetuseta oleks keeruline,” tunnistab Aivar Kuningas. “Me ei planeeri suurt piletitulu. Meie eesmärk on, et inimesed tuleksid staadionile. Ei taha, et tüdrukud mängiksid tühjadele tribüünidele.”

Pärnulannad tahavad anda Wolfsburgile lahingu

Foto: Lembit Peegel

Pärnu JK tegi Eesti jalgpalli ajalugu, jõudes esimese Eesti naiskonnana UEFA Meistrite liigas alagrupiturniirilt edasi 32 Euroopa parima hulka. Soomes toimunud alagrupiturniiril võitis Pärnu JK esimeses kohtumises Kreeka klubi PAOK FC tulemusega 3 : 1, seejärel mängis tugeva Soome meistri Vantaa PK-35ga 0 : 0 viiki ning alistas Makedoonia naiskonna ŽFK Biljanini Izvori 3 : 1. Teine koht soomlannade järel viis pärnakad playoff’i. Pärnu JK peatreener Jüri Saar (pildil) räägib, et naiskonnale tõi edu enesekindlus ja usk, agressiivne kaitse ja muidugi ka õnn. “Meie jaoks kõik klappis,” räägib treener. “Suutsime naiskonna võitlusele häälestada, valitses korralik kambavaim ja ka füüsiliselt kestsime korralikult. Mängijad said aru, et meil on võimalus.” Playoff’i esimeses ringis on Pärnu JK vastane valitsev Euroopa ning Saksamaa meister ja karikavõitja Wolfsburg. Naiskonnas on mängijad, kes on üle 100 korra olnud Saksamaa koondises. Ja seal mängib Euroopa üks paremaid mängijaid Lena Goessling. Jüri Saar tunnistab, et favoriidid on sakslannad ja nemad lähevad ka edasi: “Aga me ei lähe väljakule nalja tegema ja loodan, et suudame anda lahingu. Peamine, et naised läbi ei põle. Püüan neid ikka maa peal hoida ja panna oma võimalustesse realistlikult suhtuma. Aga pall on ümmargune ja kõik on inimesed.”

2013 OKTOOBER JALKA

59


esiliiga b Tallinna Dünamo ja Flora III võtavad teineteiselt mõõtu esiliiga B tasemel.

Foto: Lembit Peegel

Esiliiga B – raskem ja kulukam, aga pioneerid ei nurise Tänavusest hooajast esiliiga ja teise liiga vahele kiilutud esiliiga B peaks jalgpalliliidu visiooni kohaselt laiendama meie tippjalgpalli püramiidi. Pikem hooaeg ja kõrgemad nõuded peavad kaugemale püüdlevaid klubisid ja mängijaid tipuks aegsasti ette valmistama. Kuidas need plaanid esimesel aastal realiseerunud on, uurisime neljalt esiliiga B debüüthooajal kaasa löövalt klubilt. Siim Pulst

K

olmas mängudering lõppemas, tunnistavad uue liiga vaprad pioneerid küll suurt koormat nii koosseisule kui ka rahakotile, ent raskused karastavad ning üldine suhtumine ettevõtmisse on igati positiivne. Eesti kolmanda kümneliikmelise, meistri- ja esiliiga turniirisüsteemiga analoogse liiga käivitamine ei sujunud nii libedalt, kui loota võinuks. Kolm selle koha lunastanud võistkonda otsustasid loobuda ning nende eeskuju oli järgimas ka Pärnu Linnameeskond, kes võttis katsumuse jalgpalliliidu ja kodulinna rahalisel toel lõpuks siiski vastu. Võinuks jätkata ka astme võrra kõrgemal, sest pärnakate peatreeneri Gert Oleski sõnul on finantsiline pool neis liigades täpselt sama, ent “kuna küllaltki palju mängijaid oli ära minemas, siis 60

JALKA OKTOOBER 2013

puhtalt mänguliselt ei olnud me esiliiga A-ks valmis”. Esiliiga B on linnameeskonnale osutunud jõukohaseks katsumuseks ja hetkeseisuga hoiavad nad kinni edasipääsu tähistavast teisest kohast. Oleski hinnangul ongi tase ainus, mis kahte esiliigat eristab: “Muud asjad on kõik samad – mida nõutakse esiliiga A-s, sedasama nõutakse enam-vähem ka esiliiga B-s.” Koos pärnakatega maandus eelmise hooaja esiliigast vast loodud liigasse Kohtla-Järve JK Järve (endine FC Lootus). Teisest liigast tõusid üles Sillamäe Kalevi, Nõmme Kalju ja Tallinna Flora järelkasvuvõistkonnad, HÜJK Emmaste, FC Elva ning pealinnaklubid FC Ararat TTÜ, TJK Legion ja JK Dünamo. Et ka Emmaste baseerub sisuliselt Tallinnas, küündib sealsete klubide koguarv kuueni.


esiliiga b Loobumised mängisid liigade komplekteerimisel veel rolli, kuna ka Emmastel ja Sillamäel oli hooaja eel võimalus tõusta esiliigasse. Loodetavasti hakkab esiliiga B seda kohtadest loobumise trendi pehmendama, sest kes suudab juba sealse kadalipu läbida, peaks olema kindlasti võimeline ka esiliigas toime tulema. Peale võimekuse eeldab see aga ka ambitsiooni. Emmaste juhib tabelit Pärnu ees, kuid nad on juba korduvalt loobunud esiliigasse pürgimast ning ka praegu jäädakse äraootavale seisukohale. “Seda kaalume pärast hooaja lõppu, kui tõesti selle pääsme lunastame,” rääkis klubi esindajast mängija Mart Kase, “aga hetkel oleme skeptilised, sest meil puudub aeg, ambitsioon ja võimalused meistriliiga jaoks ning ilma selle ambitsioonita on eesmärgitu ka esiliiga A.” Olesk on samas kindel, et kui eelarve jääb vähemalt samale tasemele, siis pärnakad enam võimalust käest ei laseks: “Loomulikult, kui me ikkagi mänguliselt esiliiga A koha võidame, siis me sinna kindlasti ka läheme.” Kui teises liigas mängiti aprillist oktoobrini 26 vooru, siis esiliiga B-s ei ole tippklubidega võrreldes enam allahindlust – pidada tuleb 10 mängu lisaks ning hooaeg venib novembrini. Ühtlasi tähendab see kopsakat lisaväljaminekut väljasõitudeks – eriti perifeeriaklubidele – ning uusi kulusid ja nõudeid mängukorraldusele on veel. Kuna klubid on amatöörlikud ja mängijad enamasti koolinoored (kogenud mängumeestele toetuvad vaid Emmaste ja Dünamo), moodustab kõik see kokku päris kõva pähkli. “Selles suhtes on küll raske nii palju mängida, kui sul on inimesed, kes töötavad/õpivad,” tõdes Elva peatreener Marek Naaris, “Tallinnas ja suuremates kohtades on sellega lihtsam hakkama saada ja meil siin Tartu kõrval on ka okei, aga muidu on jah päris keeruline meeskonda arendada.” Lõuna-Eesti väikeklubi peab ette võtma 18 pikka võistlusreisi. “Sõite on sama palju kui meistriliigas ja raha on päris raske leida. Kui olla veel meiesugune klubi, kes peab 10 000 panema ainult sõitude alla – meile on see väga suur raha,” selgitas ta. Elval on näidata ette keskmine publikuarv 289, mis jätab enda varju ka suurema osa meistriliiga klubidest, liigakaas-

lastest rääkimata – ühegi teise esiliiga B klubi vastav number ei küündi isegi sajani. Naaris loodab, et ka konkurendid hakkavad sellele poolele rõhku panema: “Tundub, et meie oleme ainsad, kes pingutavad – fänninännitelk, toitlustus, teadustajad – kõik on läbi mõeldud, reklaamiribad on väljas ja me proovime publikule pakkuda ka midagi muud peale jalgpalli. Mujal ma ei ole mitte midagi sellist näinud.” Elva eestvedaja lisas, et kui esialgu tegi jalgpalliliit män-

Tundub, et meie oleme ainsad, kes pingutavad – fänninännitelk, toitlustus, teadustajad – kõik on läbi mõeldud, reklaamiribad on väljas ja me proovime publikule pakkuda ka midagi muud peale jalgpalli.

gukorralduslikele puudustele mööndusi, siis järjest rohkem on ka selle vastu nõudlikumaks muututud. “See ongi õiglane, et klubisid meistriliigaks ette valmistada,” arvas ta. Samamoodi nagu Elva nentis tabeli teise poole alguses paikneva TJK juhendaja Mihhail Artjuhhov, et kulude vahe teise liigaga võrreldes on märgatav. Pikk hooaeg on toonud kaasa ka koosseisuprobleeme. “36 mängu on üsna okei arv,” lausus Artjuhhov. “See aitab kasvada, kuid olme mõttes on hoopis teine lugu. Hooaja alguses oli valdav osa mängijaid veel kooliõpilased. Nüüdseks on nad kooli lõpetanud ja mõned läksid edasi õppima või tööle ning mõned on koguni riigist lahkunud. Seega on meil probleeme koosseisuga ja hetkel on punkte koguda raske.” Asjaosalised mõistavad siiski, et kuna tegemist on astmega tippjalgpalli trepil, siis ei saagi midagi lihtsat eeldada. Klubide esindajad kiidavad tugevat ja küllaltki ühtlast sportlikku taset. Muud aspektid tekitavad küll omajagu raskuseid ja kõigil on üht-teist kurta, aga kuidagi saadakse hakkama ning kokkuvõtvalt hinnatakse esiliiga B-d siiski õigeks ja vajalikuks sammuks.

Kas ja kui vajalik oli esiliiga B loomine Eesti jalgpallile üldiselt? Mihhail Artjuhhov: “Mulle see esiliiga B väga meeldib,

ennekõike seepärast, et meeskondi on erinevatest paikadest ja mu noorele tiimile, kus mängivad peamiselt 1994.–1997. aastal sündinud poisid, tulevad sellised kogemused ainult kasuks. Ainus külg, millele tahaks tähelepanu pöörata, on see, et finantspool peab ulatuma esiliiga A tasemeni. Ma pean silmas, et need abirahad, millega UEFA toetab meie jalgpalli, võiksid olla esiliiga A omade sarnased. Kõik muu, tahan korrata, on väga hea, ning esiliiga B mulle ja meie klubile väga meeldib.”

Gert Olesk: “Seda peaks jalgpalliliidu juhid vist ise tead-

ma. Seesama liiga, mis praegu on esiliiga B, oleks lihtsalt teine liiga – kõik võistkonnad on ju samad. Ma ei oskagi öelda.”

Marek Naaris: ”Nüüd selle sees olles arvan, et käik oli

õigustatud. Need klubid, kel on kõrgemad sihid, saavad varakult hakata õppima ja tegelema nende asjadega, mida nõutakse ka kõrgemal. Kindlasti on see abiks. Meile ka, oleme paljud puudused juba praegu kõrvaldanud, võime julgelt

minna ka esiliigasse ja võiksime vabalt minna ka meistriliigasse, kui meil oleks kinnise territooriumiga staadion. Igati õige ettevõtmine, kuigi esiliiga võiks tegelikult olla ka üks suur liiga, kus oleks sama palju mänge, aga mitte iga võistkonnaga neli korda, vaid kaks.”

Martin Kase: “Alguses tundus see plaan, et meeskonnad

veavad välja 36 liigamängu hooajas, natuke utoopia ja eks need märtsi, oktoobri ja novembri jäised kunstmurud vaevaliselt tule, aga tegelikult on esiliiga B tase suhteliselt hea ning siin saavad hea karastuse tulevased kodumaise jalgpalli suured mängumehed. Seega arvan, et see formaat tegelikult töötab. Liiga on põnev ja kõva andmine käib igas mängus.” Emmaste šokeeris hiljuti karikasarjas meistriliiga meeskonda Tartu Tammekat 3 : 1 võõrsilvõiduga ning Kase hinnangul võib selle taga näha ka esiliiga B pakutavat kõrgemat taset. “Eelmisel aastal kaotasime Tammekale karikas 0 : 4,” meenutas ta.

2013 OKTOOBER JALKA

61


kalender

Türklased tulevad. Koduliigas kõvad mängud

Oktoobris võõrustab meestekoondis Türgit ning Premium liigas mängivad omavahel korra läbi Levadia, Kalju ja Flora. Isegi kui viimane ise ei löö enam kaasa kuldmedali konkurentsis, on tal võimalus segada kaarte. Lühendid: TV6 – mäng on TV6 eetris; SPK – spordikompleks; PMTV – Postimehe otseülekanne internetis: http://jalgpall.postimees.ee/. Võimalikke kalendrimuudatusi saab vaadata: www.jalgpall.ee.

Premium liiga Teisipäev, 1. oktoober

17.00 Tallinna FC Levadia – Nõmme JK Kalju (PMTV) Kadrioru staadion 19.30 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Infonet Tartu Tamme staadion 19.30 Tallinna FC Flora – Narva JK Trans A. Le Coq Arena Laupäev, 5. oktoober

Esiliiga Kolmapäev, 2. oktoober

17.00 Tallinna FC Flora II – Jõhvi FC Lokomotiv A. Le Coq Arena I muruväljak 19.30 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Puuma Maarjamäe kunstmuru 19.30 Tartu JK Tammeka II – Rakvere JK Tarvas Tartu Tamme staadion Reede, 4. oktoober

14.00 Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Flora (TV6, PMTV) Kadrioru staadion 17.00 JK Tallinna Kalev – Narva JK Trans Kalevi keskstaadion 17.00 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Levadia Sillamäe Kalevi staadion

19.30 Tallinna JK Legion – Kohtla-Järve JK Järve Sportland Arena

Teisipäev, 8. oktoober

14.00 FC Kuressaare – JK Tallinna Kalev (TV6) Salme staadion

14.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Flora II Lasnamäe SPK kunstmuru 14.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Levadia II Kiviõli linnastaadion 14.00 Rakvere JK Tarvas – Viljandi JK Tulevik Rakvere linnastaadion 17.00 Tartu SK 10 – Jõhvi FC Lokomotiv Tartu Tamme staadion

Laupäev, 19. oktoober

Pühapäev, 13. oktoober

19.30 Tallinna FC Infonet – Paide Linnameeskond Sportland Arena 19.30 Tartu JK Tammeka – FC Kuressaare Tartu Tamme staadion Laupäev, 12. oktoober

14.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora (TV6, PMTV) Kadrioru staadion 14.00 Narva JK Trans – Nõmme JK Kalju Narva Kreenholmi staadion 14.00 FC Kuressaare JK – JK Sillamäe Kalev Salme staadion 14.00 Paide Linnameeskond – Tartu JK Tammeka Paide linnastaadion 14.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Infonet Kalevi keskstaadion Teisipäev, 22. oktoober

19.30 Tartu JK Tammeka – JK Sillamäe Kalev (PMTV) Tartu Tamme staadion Laupäev, 26. oktoober

14.00 JK Sillamäe Kalev – Tartu JK Tammeka (TV6) Sillamäe Kalevi staadion 14.00 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Levadia Sportland Arena 14.00 Paide Linnameeskond – Narva JK Trans Paide linnastaadion 14.00 Nõmme JK Kalju – JK Tallinna Kalev Kadrioru staadion 17.00 Tallinna FC Flora – FC Kuressaare (PMTV) A. Le Coq Arena

62

JALKA OKTOOBER 2013

Laupäev, 5. oktoober

19.30 Tartu JK Tammeka II – Vändra JK Vaprus Tartu Tamme staadion

Pühapäev, 6. oktoober

14.00 Vändra JK Vaprus – Tartu SK 10 Vändra staadion 14.00 Kiviõli FC Irbis – Viljandi JK Tulevik Kiviõli linnastaadion Pühapäev, 20. oktoober

11.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Tallinna FC Puuma Jõhvi linnastaadion 11.00 Vändra JK Vaprus – Kiviõli FC Irbis Vändra staadion 14.00 Viljandi JK Tulevik – Tartu JK Tammeka II Viljandi linnastaadion 14.00 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Flora II Maarjamäe kunstmuru 17.00 Tartu SK 10 – Rakvere JK Tarvas Tartu Tamme staadion Pühapäev, 27. oktoober

11.00 Kiviõli FC Irbis – Tartu JK Tammeka II Kiviõli linnastaadion 14.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Levadia II Rakvere linnastaadion 14.00 Viljandi JK Tulevik – Jõhvi FC Lokomotiv Viljandi linnastaadion 14.00 Tallinna FC Flora II – Vändra JK Vaprus A. Le Coq Arena I muru

14.00 Tallinna FC Puuma – Tartu SK 10 Lasnamäe SKP kunstmuru

Esiliiga B Kolmapäev, 2. oktoober

19.30 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – Nõmme JK Kalju II Sportland Arena

Laupäev, 5. oktoober

19.30 Tartu JK Tammeka II – Vändra Vaprus Pühapäev, 6. oktoober

14.00 FC Elva – Pärnu Linnameeskond Elva linnastaadion 14.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Ararat TTÜ SK Sillamäe Kalevi kunstmuru 14.00 Nõmme JK Kalju II – Tallinna FC Hiiu kunstmuru 18.00 HÜJK Emmaste – Tallinna JK Dünamo Flora III Sportland Arena Pühapäev, 13. oktoober

14.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna JK Legion Pärnu Kalevi staadion 14.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna JK Dünamo Sillamäe Kalevi kunstmuru 14.00 FC Elva – HÜJK Emmaste Elva linnastaadion 14.00 Tallinna FC Flora III – Kohtla-Järve JK Järve Sportland Arena Pühapäev, 20. oktoober

14.00 Kohtla-Järve JK Järve – Nõmme JK Kalju II Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 14.00 Tallinna JK Dünamo – FC Elva Sõle gümnaasiumi staadion 14.00 Pärnu Linnameeskond – JK Sillamäe Kalev II Pärnu Kalevi staadion 17.00 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – Tallinna FC Flora III Sportland Arena 19.30 Tallinna JK Legion – HÜJK Emmaste Sportland Arena Pühapäev, 27. oktoober

11.00 Tallinna JK Dünamo – Kohtla-Järve JK Järve Sõle gümnaasiumi staadion 14.00 JK Sillamäe Kalev II – FC Elva Sillamäe Kalevi kunstmuru 14.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Ararat TTÜ SK Sportland Arena 14.00 Nõmme JK Kalju II – Tallinna JK Legion Hiiu kunstmuru 17.00 Tallinna FC Flora III – Pärnu Linnameeskond Sportland Arena


kalender

Foto: Lembit Peegel

Juba 1. oktoobril kohtuvad Tallinna Levadia – Nõmme Kalju. Tundub, et nemad jagavad tänavuse kulla.

Naiste meistriliiga Kolmapäev, 2. oktoober

19.00 Põlva FC Lootos – Tallinna FC Flora Lootospark

Laupäev, 5. oktoober

14.00 Tallinna Kalev – Tallinna FC Levadia Kalevi keskstaadion 14.00 Pärnu JK – Tallinna FC Flora Pärnu Raeküla staadion 14.00 Põlva FC Lootos – Tartu JK Tammeka Lootospark Laupäev, 12. oktoober

14.00 Tallinna FC Flora – JK Tallinna Kalev A. Le Coq Arena I muru

14.00 Tartu JK Tammeka – Pärnu JK Tartu Tammeka kunstmuru 14.00 Tallinna FC Levadia – Põlva FC Lootos Maarjamäe kunstmuru

Naiste meistriliiga üleminekumängud Laupäev, 5. oktoober

Laupäev, 12. oktoober

14.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Flora Ahtme gümnaasiumi kunstmuru 14.00 Pärnu JK II – Nõmme JK Kalju Pärnu Raeküla staadion 14.00 Tallinna FC Flora II – Tartu SK 10 Premium Sportland Arena

Koondised

14.00 Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Flora II Hiiu kunstmuru 14.00 Tartu SK 10 Premium – Kohtla-Järve JK Järve Kambja staadion

Reede, 11. oktoober

Pühapäev, 6. oktoober

Teisipäev, 15. oktoober

15.00 Tallinna FC Infonet – Pärnu JK II Lasnamäe KJH kunstmuru

21.30 Eesti–Türgi A. Le Coq Arena (MM-valikmäng)

Mehed U23 Eesti–Türgi International Challenge Trophy

2013 OKTOOBER JALKA

63


lisaaeg

Valdo Jahilo jalgpallianekdoodid

Jalgpallimeeskonna ründaja pärib mänguväljakul kohtunikult: “Kuidas teie koera nimi on?” “Pole mul mingit koera!” vastab kohtunik. “Kuidas siis nii? Ise pime ja juhtkoera polegi?” “Miks ei kutsuta Eesti jalgpallureid asjaarmastajateks, vaid proffideks?” “No kuule, sa ainult vaata, kuidas nad mängivad! Kohe on selge, et need vennad jalgpalli ei armasta!” Üks jalgpallisõber teisele: “Kui Eesti jalgpallikoondise mängu ajal teatab kommentaator, et “kõik ei ole veel sugugi kadunud”, siis võib teleka rahulikult kinni panna.”

Üks spordisõber teisele: “Kas tead, et Eesti jalgpallikoondis klooniti ja see mängis ühe mängu iseendaga ...” “Noh, ja kuidas läks?” “Meie omad kaotasid!” Petka Tšapajevile: “Vassili Ivanovitš, seleta mulle, miks Venemaa, kus elab 140 miljonit inimest, kaotab jalgpallis Sloveeniale, kus elab 3 miljonit inimest?” “Sellepärast, Petka, et 140 miljoni inimese hulgast head jalgpallurit leida on 46 korda raskem kui 3 miljoni hulgast!” Mängurüseluses läheb jalgpallimeeskonna poolkaitsjal õlg paigast ära. Mees toimetatakse kiiresti haiglasse, kus ta valu pärast suure häälega karjub. “No kuulge nüüd, ise nii suur ja tugev mees!” pahandab arst. “Mul siin kõrvalpalatis sünnitab parasjagu üks naine, aga tema küll sellist lärmi ei tee.” “Mis siin imestada,” oigab jalgpallur. “Temal ei proovi ju keegi midagi sisse tagasi lükata!”

Pagemine Hispaaniast Meistrite liiga muutunud jõujooni kinnitab ka World Socceri tehtud statistika. 2010. aasta MMile üle antud 23st Hispaania koondise mängijast pallis 13 Barcas või Realis, 7 teistes La Liga klubides ja 3 Inglismaal. 2013. aasta maailmajagude karikavõistlustel olid need näitajad 12/1/8 ning lisandunud olid Saksamaa ja Itaalia ühe mängijaga. Kehv majandusseis on nõrgestanud klubide jalgealust ning karta on Barca ja Reali veelgi masendavamat ülekaalu riigi meistrivõistlustel. Eks see vii alla ka kahe gigandi taset.

64

JALKA OKTOOBER 2013

Berni ime teostus dopingu toel Augustis avalikustas Saksamaa valitsus detaile ligi 800leheküljelisest uurimusest “Doping Saksamaal alates 1950. aastast kuni tänapäevani”. Berliini Humboldti ülikooli teadlased järeldasid, et Lääne-Saksamaal kasutati süstemaatiliselt dopingut hiljemalt 1970ndatest ja 1980ndatest. Sellesse olid haaratud peale sportlaste ja spordijuhtide ka poliitikud. Tõsi on ka see, et 1954. aasta MM-kulla võitsid sakslased dopingu (metamfetamiini) abil. Sama ainet anti sõjas lenduritele, et hoida neid ärkvel ja pikema aja jooksul lahinguvalmis. Finaalis alistasid nad selge favoriidi Ungari 3 : 2, näidates üles tohutut vastupidavust. Seda võitu nimetati Berni imeks, sest ungarlaste üleolek maailma jalgpallis oli mäekõrgune. Kui Ferenc Puskas läks pärast finaali võitjaid nende riietusruumi õnnitlema, märkas ta vastseid maailmameistreid oksendamas. See vallandas jutud sakslaste dopingupruukimisest. Sakslased keelasid oma meeskondadel mängida mistahes vastasega, mille koosseisus oli Puskas, ja 1960. aasta suur Euroopa karika finaal Madridi Real – Frankfurdi Eintracht toimus alles pärast seda, kui Puskas oli avalikult vabandanud. Pärast 1954. aasta triumfi jäid paljud Saksa mängijad kollatõppe. Üheks dopingust keeldujaks oli Alfred Pfaff, kes oli ka 1960. aastal Frankfurdi Eintrachti kapten. Veelgi enam – koguni kolm sakslast andsid positiivse dopinguproovi 1966. aasta MMil Inglismaal, kus kaotati finaalis väljakuperemeestele. Nad kasutasid efedriini – sama aine tõttu eemaldati 1994. aasta MMilt Diego Maradona. FIFA alustas dopinguproovidega just 1966. aasta MMil, kuid ametlikult dopingutarvitamist ei kinnitanud. Saksa meeskonna liige olnud Franz Beckenbauer on järsult eitanud igasugust dopingu kasutamist. Humboldti ülikooli uurimus kinnitab, et metamfetamiini tarvitati ka 1974. aastal, mil sakslased võitsid kodus MM-kulla. Selles meeskonnas oli Beckenbauer juba meeskonna liidri ja superstaari staatuses. Foto: Scanpix

Saksamaa meeskond enne võidukat finaali 1954. aasta MMfinaalmängu eel.


lisaaeg

Suure-Jaanis oli tüdrukute jalgpallipäev Eesti Jalgpalli Liidu treenerid Keith Boanas ja Katrin Kaarna, keda abistasid naiste koondise mängijad Imbi Hoop, Signy Aarna ja Eneli Vals, korraldasid 12. septembril Suure-Jaanis tüdrukute jalgpallipäeva. Osalejaid oli 42, kes jagunesid kolme klubi vahel: Suure-Jaani United, SK Tääksi ja Põltsamaa Motiiv. “Kindlasti oli tüdrukutel palju õppida, kuid see polnud eesmärk,” rääkis Suure-Jaani Unitedi treener Sergei Vassiljev portaalile jalgpall.ee. “Peamine oli näidata neile, et jalgpall on üks vahva mäng.” Päeva alustati lõbusate mängudega, mille järel jätkati juba erinevate tehnikaharjutustega. Treeningud lõpetati väikese turniiriga, mille võitjad said võimaluse mängida koondislaste vastu. “Lapsed jäid väga rahule, sest neile kingiti piletid naistekoondise valikmängule Itaaliaga ning koondise plakatid, kuhu nad said treenerite ja mängijate autogramme võtta,” lausus Vassiljev.

Oktoobrikuu sünnipäevad

01.10 Mark Švets  01.10 Albert Prosa  02.10 Kalev Pajula  04.10 Signy Aarna  05.10 Margus Kröönström  05.10 Joel Lindpere 06.10 Andrei Kalimullin  06.10 Janno Jürisson 06.10 Tarmo Kink  07.10 Sander Sinilaid 08.10 Jaan Leimann 09.10 Kert Kütt 10.10 Peeter Küttis  10.10 Maaren Olander  12.10 Aleksandr Starodubtsev  13.10 Simmo Jakovits  14.10 Tõnu Vanakesa  14.10 Meelis Lindmaa  14.10 Andrei Karhu  15.10 Aleksandr Kirpu 15.10 Bert Klemmer

Raio Piiroja vs. Robin van

(37) (23) (44) (23) (44) (32) (36) (33) (28) (23) (24) (33) (71) (38) (62) (34) (51) (43) (33) (24) (20)

16.10 Vjatšeslav Smirnov  17.10 Gerlin Naisson  18.10 Lembit Peegel  18.10 Eron Krillo  19.10 Viktor Neštšeretnõi  19.10 Aivar Pohlak  20.10 Erko Saviauk  21.10 Igor Prins 22.10 Hillar Maldre  22.10 Maksim Rõtškov 22.10 Leino Lõnsu  26.10 Priit Adamson  27.10 Timo Teniste  28.10 Martin Lepa  28.10 Enver Jääger  29.10 Tõnu Sirel  29.10 Rein Pajunurm  29.10 Marko Sonn  30.10 Elar Tarkus  30.10 Ragnar Klavan 

(56) (35) (77) (22) (63) (51) (36) (47) (82) (40) (31) (38) (28) (37) (31) (56) (50) (25) (29) (28)

Persie

Foto: Lembit Peegel

ma siin murul Kuule, nublu, kus sa siis olid, kui gisin? män esimest korda Hollandi vastu

– ma teen Jälgi keha horisontaali verdust. ekõ kät e mm kü i niimood

LHV edetabel

Bosnia ja Hertsegoviina peab jõudma finaalturniirile

Seekordne edetabel on klubid järjestanud tehingute arvu järgi. 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Nõmme JK Kalju 5. Põlva FC Lootos 6. Tallinna FC Flora 7. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 8. FC Eston Villa 9. Võru JK 10. FC Kuressaare 11. FC Hell Hunt

Kolm aastat tagasi France Footballi poolt Pariisi SaintGermaini kõigi aegade parimaks mängijaks valitud Bosnia ja Hertsegoviina koondise peatreener Safet Susic rääkis ajakirjale World Soccer, et tema hoolealused peavad jõudma MMfinaalturniirile. Siis hakkaksid välismaal elavad poisiklutid end Bosnia koondisega samastama. “Enamik inimesi ei lahkunud riigist vabatahtlikult,” seletas Susic. “See oli hirmsa sõja tagajärg. Nüüd oleme sunnitud jahtima Bosnia juurtega mängijaid, et nad mängiksid koondise eest. See on väga keeruline ja mõistan, kui teised riigid on vihased, aga meil pole valikut. Oleme väike rahvas ega saa enesele lubada kaotada mängijaid nagu Zlatan Ibrahimovic (Rootsile). Probleem tekib kümne aasta pärast kolmanda ja neljanda põlvkonna välismaal elavate bosnialastega. Saab olema raske neid püüda ja panna mängima oma esivanemate maa eest.”

12. Martin Reimi JK 13. Rapla JK Atli 14. JK Jalgpallihaigla 15. Tallinna FC Reaal 16. JK Welco Elekter 17. FC Levadia Tallinn 18. Tallinna JK Piraaja 19. JK Tartu Löök 20. Läänemaa Jalgpalliklubi

2013 OKTOOBER JALKA

65


ristsõna

Septembrikuu ristsõna vastus oli “pall väravas”. Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti–Aserbaidžaani maavõistlusele Ken Nummert. Võitjaga võtame ühendust. Oktoobrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 17. oktoobriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit Eesti–Aserbaidžaani maavõistlusele, mis toimub 15. novembril.

66

JALKA OKTOOBER 2013


JALKA (oktoober 2013)  

Oktoobrikuu jalka vaatab tagasi legendaarsele Eesti-Holland valikmängule

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you