Issuu on Google+

TI

RA

11

00

0

HIND 1,85 EUROT 29 KROONI NOVEMBER 2011

RIIK ALARAHASTAB JALGPALLI: kannatavad Eesti noored

Käbi & känd: Indrek ja Konrad Tarand Eesti naised võivad jõuda finaalturniirile Vutielu Tääksis ja Suure-Jaanis Kuhu liigub maailma jalgpalliraha

Postrid: Eesti jalgpallikaart / Robbie Keane ISSN 1736-7379

Urmas Kirs: midagi suurt on õhus Allan Soomets: naiste vutivankrit veetakse eri suunas 2011 NOVEMBER JALKA 1


Meie armastame jalgpalli! Sergei Zenjov, Sergei Pareiko, Ragnar Klavan Eesti koondise jalgpallurid

Triobet – Eesti Jalgpalli Liidu suursponsor ja pßhendunud Eesti spordielu toetaja


sisukord

t a ita ts u ku

ikul hel homm gin veel ü ä n eise st k ra ä ü "P nisid st lambad ro s u k änt, m a g ik mult va nin stasid vära u d o a o k s m a e tekit peale ja lgpalli – se ja a g ." u sa st p alli va gisid ka huvi jalgp t a m re u minus su 54 nd, lk 52– Konrad Tara

Kaanelugu LK 10–11, 16–18 Kuidas on võimalik, et Eesti omavalitsused märkavad meie noorte selget eelistust mängida jalgpalli ja toetavad oma lapsi selles, aga Eesti riik kohtleb jalgpalli valinuid ilmse alarahastamisega?

Persoonid & intervjuud Hidetoshi Wakui Allan Soomets Urmas Kirs Indrek ja Konrad Tarand

Kolumn Indrek Schwede

Esikaane Foto: Lembit Peegel Nr 11 (47) 2011

Rubriigid Siit ja sealt Lembit Peegel

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Evelin Linholm

Taktikajutud Jalka tuleb külla Novembrikuu mängud Lisaaeg

Liigad Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga

Keeletoimetaja: Liisi Bakhoff

III liiga

Reklaam: Arvo Antropov arvo@tennis.ee

IV liiga

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Saalijalgpall

Muu Eesti jalgpallikaart Kuhu liigub jalgpalliraha?

28 23 25 28 52

10

4–9 20 38 40 65 66

12 26 55 57 59 61 64

44

52

44 47

Postrid Eesti jalgpallikaart Robbie Keane 2011 NOVEMBER JALKA

3


siit ja sealt

+

Koondise pääs EM-finaalturniiri play-off’i. Jalgpallivaimustus. Ühiskonna silmade avamine: edu jalgpallis on eriline.

kuu

-

kuu

?

Mitmed koondise juhtmängijad pole algkoosseisumehed oma klubis. Ilma praktikata on raske koondist aidata.

Kuidas läheb play-off’is Iirimaa vastu. Kas pääseme tõesti EMfinaalturniirile?

3

... võitu järjest viisid Eesti oma valikgrupist play-off’i. Varem on Eesti kolm mängu järjest võitnud ainult ühel korral.

20

... Euroopa parima riigi seas on Eesti pärast play-off’i pääsemist – neljast paarist selgub, kes pääsevad edasi 16 tugevama sekka.

194

... hangeldamiskahtlustega piletit Eesti–Iirimaa play-off-mängule tegi kindlaks meie alaliit. Enamikule neist sai vutiliit jälile ja ostis tagasi.

4

JALKA NOVEMBER 2011

Telefonitorge Pärisime Eesti Jalgpalli Liidu avalike suhete juhilt Mihkel Uibolehelt, kas vutiliit oli arvestanud Eesti–Iirimaa play-off-mängu piletite hangeldamisega? Mihkel Uiboleht: Jah, olime. Olukorras, kus huvilisi on peaaegu kaks korda rohkem, kui staadion mahutab, on piletitega hangeldamine paratamatu. Must turg käib kaasas kõigi suurte spordivõistlustega. Meil on traditsiooniliselt seatud piiriks neli piletit inimese kohta. Kahjuks eksiti mõnes piletimüügikohas selle tava vastu. Siiski jõudis hangeldajate kätte vaid paarsada piletit, millest üle poole õnnestus kätte saada. Lähtume oma tegevuses rahvusvahelistest reeglitest, mille järgi piletitega hangeldamine on keelatud ja mängu korraldaja peab tegema kõik, et seda tõkestada. Eesti seadused seda ei keela, küll aga peab inimene oma tulu deklareerima. Rahvusvaheliselt ei aktsepteerita hangeldamist mitmel põhjusel. Esiteks peab korraldajal olema piletite ainumüügiõigus. Teiseks, turvalisus: mitme müüja puhul võivad pileteid osta ka vastasfännid või kontrollimata taustaga inimesed. Kolmandaks, võimalikud võltspiletid ja inimeste tüssamine. Mõistan, et Eesti poolehoidjatest paljud oleks soovinud piletit, kuid staadioni kohtade arv on piiratud. Kui jalgpalli võrrelda meelelahutusüritusega, siis nii suure huvi korral oleks korraldatud veel Fotod: Lembit Peegel

kuu

kaks kontserti, et seda rahuldada, aga jalgpallis on üks kodumäng ja sellega kõik piirdub. Kui Jalgpallihaigla liikmete arv neljakordistub, siis ei jõuagi piletid vabamüüki? Kindlasti tuleb süsteemi täiustada, sest nii suurt huvi ei suuda praegune süsteem lõpuni rahuldada. Tavapärane praktika üle maailma on selline, et esmalt saavad piletid lojaalsed fännid ja igal mängul staadionil käivad huvilised ning seejärel jõuab teatud osa pääsmeid avalikku müüki. Sellega väärtustatakse pikaaegseid jalgpallihuvilisi ja minimaliseeritakse mustale turule jõudvate piletite hulka, sest sinna jõuavad nad ikkagi läbi vabamüügi. Tuleviku jaoks on võimalik luua süsteem, kus avalikus müügis saab pileteid osta ainult läbi interneti, kus ostjad on nimeliselt fikseeritud. Selline süsteem on kasutusel üle Euroopa. Näiteks UEFA kasutab ülisuure huviga mängude puhul süsteemi, kus kõigi piletisoovijate vahel loositakse välja need, kes saavad võimaluse pileti osta. Kas jalgpallihaigla liikmed saavad osta kaks piletit? Nad saavad osta 1 + 2 ehk kolm piletit.

Miks tekkis austus esimese treeneri vastu

Ootamatu ja emotsionaalne lõpp penaltitega

Peeter Küttis

Andero Pebre

Eesti Jalgpalli Liidu aupresident

Minu esimeseks treeneriks oli Ülo Ollis, kes vastas toona (1950ndail) valitsenud mallile, kus viimase moe järgi käisid riides näitlejad ja jalgpallurid. Ta juhendas toonast Mere rajooni spordikooli, mis tahtis oma baasi rajada ning meid saadeti Värskasse, kus oli olnud kunagi Eesti sõjaväe baas, mille Leningradi pioneerid hiljem maha põletasid. Läksime sinna koristama ja korda looma lahtises veoauto kastis. Korjasime kohapeal kokku raudvoodeid ja madratseid. Ollis oli meie jaoks nagunii imponeeriv kuju, kes oli väga heas füüsilises vormis ja võis ka jala kaela taha panna. Aga meid, 13–14aastaseid tatikaid, võitis ta enda poole igasuguste metsamehe oskustega, muuhulgas oskusega tuld ja süüa teha. Tegime seal kõiksugu töid, niitsime ka heina, ja muidugi mängisime iga päev jalgpalli. Viis, kuidas ta meid usaldas, kuidas nende kolme nädala jooksul kohtles, jättis suure mulje.

FC Levadia

See oli tõenäoliselt 2005. aastal, kui mängisime Realiga Nike Cupil Balti tsooniturniiril. Igast kolmest riigist oli väljas kaks meeskonda. Viimane mäng Skontoga kujunes esikohamänguks. Vastased pigem domineerisid, aga me mängisime kaitses hästi ja tegime teravaid vasturünnakuid. Seis oli 0 : 0, kuni üleajal said vastased penalti. Üks mängija, kes praegu on Läti U21 koondises, lõi palli posti. Kohe oli mäng läbi ja asusime penalteid lööma. Seesama lätlane, Arturs, eksis jälle, ja kui ma õigesti mäletan, siis otsustaval löögil. Meie väravavaht tegi häid tõrjeid. Olin kapten, aga ise ma penaltit ei löönud. Noorteklassis oli nii, et ma eksisin penaltite löömisel ja treenerid ei pannud mind neid lööma. Meie poisid lõid kõik viis sisse ja me võitsime. See oli väga ootamatu, emotsionaalne ja õnnelik lõpplahendus.


kuu pilt Kohe näha, et kälimehed! Eesti koondise keskpoolkaitse kõige raudsemad mehed on Konstantin Vassiljev (vasakul) ja Aleksandr Dmitrijev, eraelus kälimehed. Ka Belfastis olid mõlemad mitte üksnes kohal, vaid nagu ikka – omal kohal. Sanja Dmitrijev võitles pallide pärast keskväljal ning vahetusest sekkunud Kostja Vassiljev tõi mängu murrangu. Esiti teenis ta välja penalti, mille külmavereliselt realiseeris ning seejärel kõmmutas lati alla sellise tulise, nagu löönuks otsustava pitseri Eesti koondise edasipääsupaberitele. Just edasi Eesti oma valikgrupist teise kohaga pääseski: play-off-mängudele Iirimaa vastu. Võidu korral sõidavad kälimehed järgmisel aastal EM-finaalturniirile!

2011 NOVEMBER JALKA Foto: Lembit Peegel

5


siit ja sealt

nii nad

ütlesid “Kordan, Eesti rahvas on praegu ajaloo keerulisimas seisus ja vajab hädasti jalgpallikoondise tulemuste kaudu kinnitust faktile, et me oleme rahva ja riigina olemas ning jääme kestma ka tulevikus. Sellele, mida esimesel ärkamisajal tegi kirjandus ja teisel ärkamisajal laul, on nüüd võimalik jalgpallil oma lisapanus anda, sest õnnetuseks või õnneks on jalgpall praegu üks selgemaid mõõdupuid riikide ja rahvaste vahel ning väheseid olukordi, kus suur hulk inimesi end ühel ajal rahvusvärvidesse riietab.” Aivar Pohlak “Tarmo Kink ja Carlos Tevez: esimene ei saa väljakule ja teine ei taha sinna minna. Lahendus lihtne: vahetagu klubid ära.” ErkkiB Twitteris “Eesti jalgpalluritest mängib kõige toredama nimega klubis Sander Puri, kelle tööandja on Papa Lombard.” Osokas Twitteris “Üldtuntud on tõsiasi, et igal spordist lugupidaval Euroopa pealinnal peab olema rahvusvahelistele nõuetele vastav jalgpalli- või kergejõustikustaadion ning korvpalliareen.” Tennisetreener Märten Tamla “Praostid-piiskopid saaksid endale eriti magusad paigad (Vabaduse väljak, riigikoguesine, Balti jaam), lihtsad maakoguduse õpetajad täidaksid rahvarohkemaid tänavanurki ja hoiaksid korjanduskarpe massikogunemistel (laulupeod, Eesti jalgpallikoondise valikmängud).” Veiko Märka kampaaniast “Kirik kapist välja!” ja kiriku rahakogumisvõimalustest

Muruhooldamise kirglik kunst Septembri lõpus korraldas jalgpalliliit seminari, kus Inglismaa jalgpalliliidu ja endine kauaaegne Ipswich Towni väljakumeister Alan Ferguson rääkis eestlastele oma kogemuste põhjal jalgpalliväljaku muru hooldamisest. Seminarile olid kutsutud nende staadionite esindajad, kus mängitakse Meistriliiga ja Esiliiga mänge, kus treenivad meie noortekoondised, ja maakonnakeskuste staadionite esindajad. “Staadioni omanikel ja haldajatel oli võimalus saada praktiline kogemus mehelt, kes on aastaid töötanud Inglise Premier League’is,” rääkis Eesti Jalgpalli Liidu taristujuht Targo Kaldoja. “Kohale tuli 34 inimest, kahjuks jättis kuus registreerunut tulemata.” Seminari tugevaim pool oli selle praktiline külg: A. Le Coq Arena näitas ette oma masinapargi ja Alan Ferguson seletas lihtsas keeles, mida ja miks peab tegema. Ettekandja, kelle kulud kattis UEFA, põhisõnumiks oli, et kuigi Eesti ei saa end võrrelda Inglismaaga, kus ressursid on suuremad, piisab ka iga toimingu lihtsalt korralikult tegemisest. “Meie omadel jäid suud lahti, kui Alan seletas, et muru kõige tihedamal kasvuajal niidetakse seda iga päev,” rääkis Targo Kaldoja. “Meil ei saada mõnel pool aru, miks iga nädalgi peab muru niitma!” Alan Ferguson pidas väga oluliseks väljakumeistri töö juures kirge ning kiitis muu­ hulgas A. Le Coq Arena väljakumeistrit Mihkel Puuseppa. Kaldoja sõnul oligi just Puusepp see, kes arvas, et esimesel seminaril ei tasu hakata teaduslikku juttu ajama: meie olukorras on vaja alustada algtõdedest. Seepärast oli teoreetilise osa kõrval väga oluline just karismaatilise Alan Fergusoni praktilised õppetunnid. Tagasiside seminaril osalejatelt oli positiivne. “Üks osaleja, ma ei mäletagi täpselt, kes, ütles nii: “Ma mõtlesin, et ma tean midagi murust, aga tuli välja, et ma ei tea mitte s.....i”,” muigab Kaldoja, kelle sõnul tuleb kevadel samalaadne seminar kunstmurude hooldamisest. “UEFA tahab käivitada internetiülese väljakumeistrite koolituse, et igal riigil oleks oma väljakumeister, kes annab oma teadmised riigisiseselt edasi.”

Indrek Marjamaa Foto: Lembit Peegel

“Nagu vaataks Brasiilia mängu!” Briti turistide laul Flora–Levadia 24. septembri duellil, kui Flora oli 2 : 0 ette läinud “Harva on gruppides kaks väravavahti ja kui põhimees näiteks vigastada saab, polegi teda kellegagi asendada.” Mart Poom olukorrast poistevutis “Minu enesekindlus lõi pisut kõikuma, kui ma nägin lennuki pardale voorivaid fännisärkides inimesi, pea viimasel kui ühel käes ajakirja Jalka värskeim number. Peitsin Tõnu Õnnepalu luulekogu natuke rohkem kampsuni varju.” Ajakirjanik Silvia Pärmann esimesest fännireisist koondisega “Ka meie paremad jalgpallurid mängivad välismaistes klubides. Karta on, et oma vahendite abil tiitlivõistluste finaali pääsevat meeskonda ei õnnestu Eestis kunagi kokku panna.” Kalju Eerme ajakirjas Akadeemia

6

JALKA NOVEMBER 2011

Muru hooldamine on suur kunst, mis nõuab pühendumust.


AKTIIVSEKS LIIKUMISEKS

Termoreguleeriv Outlast-tehnoloogia loob ideaalse mikrokliima Termoregulatsiooniga puuvilla innovatiivsed Thermocules-osakesed tõmbavad endasse üleliigse soojuse, säilitavad seda ja vabastavad õigel hetkel. Nii ei ole seda pesu kandes kunagi liiga külm ega liiga palav, vaid täpselt õige temperatuur.

3D Flex pesu venib kõigis suundades, et

tagada maksimaalne liikumisvabadus ja mugavus.

Tallinna ja Tartu Kaubamaja | Prisma | Järve, Kadaka, Pirita Selver Saaremaa TÜ, Viljandi TÜ, Põlva TÜ kaubamajad | Rakvere Altekon jt Hulgimüük: Abestock AS 650 5563, Info@abestock.ee

2011 NOVEMBER JALKA

7


SINU DIGIPOOD

Sülearvuti tulevikust! Teise põlvkonna Intel® Core™ i7-2630QM protsessoriga HP Pavilion dv6-6072eo

CoolSense Väga kvaliteetse heli tagab 4 kõlariga helisüsteem Beats’ilt.

Uudne nutikas jahutus tagab jaheda arvuti.

Naudi 6 x paremat pilti kui DVD võimaldab.

teise põlvkonna Intel® Core™ i7-2630QM protsessor

15630.95kr

Ülivõimas uus Inteli neljatuumaline protsessor. Kuni 12 x võimsam kui tänasel päeval keskmistes sülearvutites kasutatavad protsessorid.

8 GB DDR3 1333MHz mälu

4837MB AMD Radeon HD 6770M (1GB GDDR5 eraldiseisev videomälu) Üks uuemaid ja võimsamaid graafikakaarte tänasel päeval.

1000GB kõvaketas HP ProtectSmart kaitsesüsteemiga Sellele põrutuste eest kaitstud kõvakettale saad mahutada näiteks 250 000 muusikapala või siis 200 000 fotot.

garantii 3 aastat

kuumakse alates 31.42€ periood 48 kuud

• ekraan 15,6” LED • veebikaamera mikrofoniga • sõrmejäljelugeja • mälukaardilugeja • WiFi • 2xUSB3.0 • 2xUSB2.0 • HDMI • VGA • Bluetooth • Office 2010 Starter • Windows 7 Home Premium • aku tööaeg kuni 5,5 tundi • kaal 2,6 kg Kampaania kestab 03.05.2011 - 31.07.2011. Kaupa on piiratud koguses. Kõik pildid on illustratiivsed

Intel, the Intel Logo, Intel Inside, Intel Core, and Core Inside are trademarks of Intel Corporation in the U.S. and/or other countries.

Kiire ja suur mälumaht tagab sujuva töö nüüd ja tulevikus.

Uuri lähemalt - www.klick.ee/hp Tallinn: Viru Keskus (Viru väljak 4 ), tel 6668160, E-P 9-21; Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), tel 6668116, E-P 10-21; Rocca Al Mare kaubanduskeskus (Paldiski mnt 102), tel 6668155, E–P 10–21; Ülemiste Kaubanduskeskus (Suur-Sõjamäe 4), tel 6668159, E-P 10-21; Järve Kaubanduskeskus (Pärnu mnt 234/238), tel 6668154, E-P 10-21; Lasnamäe Centrum (Mustakivi tee 13), tel 6668128, E-P 10-21; Mustika Kaubanduskeskus (Tammsaare tee 116) 6668151, E-R 10-20, L-P 10-18; Sikupilli Kaubanduskeskus (Tartu mnt 87), tel 6668156, E-P 10-21; Tartu: Tasku keskus (Turu 2), tel 666 8163, E-L 10-21, P 10-18; Lõunakeskus (Ringtee 75), tel 6668153, E-P 10-21; Kaubanduskeskus Eeden (Kalda 1c), tel. 6668164, E-P 10-21; Pärnu: Kaubamajakas (Papiniidu 8/10), tel 6668152, E-P 10-20; Viljandi: Viljandi Centrum JALKA 2011L 9-17, P 9-15; Jõhvi: Kaubanduskeskus Tsentraal (Kesk-väljak 4), tel 6668168, E–R 10-19, L-P 10-16; Rakvere: Põhjakeskus, tel. 6668177, E-P 10-20; Valga: Valga Maxima (Tallinna mnt. 24),NOVEMBER tel 6668166, E-R 9-19, (Jaama 2b), tel. 6668121, E-R 10-19, L 10-16; Paide: Ringtee 2, tel. 6668124, E-L 10-19, P suletud; Kuressaare: Auriga Keskus (Tallinna tn. 88), tel. 6668117, E-L 10-20 ja P 10-18. Võru: Kagukeskus (Kooli 6), tel 6668173, E-R 10-19, L 10-18, P 10-16

8


siit ja sealt

Pärnu veteranid mängisid Barcelona ja Espanyoli vastu 1985. aastal Eesti NSV meistriks tulnud Pärnu Kalakombinaat/MEKi veteranid on hakkajad endale välisvastaseid otsima ning septembri lõpus mängiti Barcelonas samanimelise ilmakuulsa meeskonna ja Barcelona Espanyoli veteranidega. Varem on pärnakad muuhulgas kohtunud ka 1982. aasta Nõukogude Liidu meistri Minski Dinamo eakaaslastega. Kontakte on otsitud põhimõttel, et küsija suu peale ei lööda. “Minski kontakte ajasime ka otse ning lõpuks üks sealne tädi ütles mulle, et Aivar, teeme nii, et te olete Eesti koondis,” pajatab pärnakate eestvedaja Aivar Kuningas. “Kataloonia puhul jäi mul kusagilt meelde, et kohalik Eesti aukonsul on FC Barcelona asepresident. Kirjutasin talle, et küsida, kas selline jalgpallimäng oleks võimalik. Tema vastas, et kui ei proovi, siis teada ei saa.” Asjaajamise algusest kuni Barcelonasse sõiduni kulus aasta ja neli kuud. Lepiti kokku, et mängijad peavad olema vanemad kui 40aastased, aga paraku ei pidanud vastased sellest kinni. Nii lippasid just võtmepositsioonil – keskväljakul – kataloonlastel alla 40aastased mängijad. Esimese mängu Camp Nou kolmandal väljakul eestlased kaotasid 3 : 6 (meie väravad Kalvi Kaasilt penaltist, Artur Pinkalt ja Mati Murrult). “Kõige müstilisem on tagantjärele see, et me kirjutasime neile lihtsalt: me oleme Pärnu mehed ja tahame Barcelonaga jalgpalli mängida,” muigab Aivar Kuningas. “Ja nemad olid nõus Pärnu meeskonnaga mängima! Ma arvan, et Barcelona vennad ei saanud ka täpselt aru, kuidas me sinna nende vastu sattusime. Aga umbes sama oli ka meie poolel – muidugi teadsid mehed, kuhu me läheme, aga kohale jõudes oli tunne, et meie vennad ei uskunud kuni viimase hetkeni, et hakkame mängima Barcelona vastu. Alles siis, kui Camp Nou kolmandal murul jalutasime, jõudis juhtunu pärale. Riietusruumis istusime kümme minutit vaikides. Reaalsus hakkas kohale jõudma ja kõik veendusid, et ma ei teinud nalja.” Kohapeal kõlas ka Barcelona legendi Johan Cruyffi nimi. Just kuulus hollandlane oli hoolitsenud selle eest, et mängitaks ikkagi igati väärikal kolmandal murul. Väravas seisis Cruyffi väimees Jesus Angoy. “Mida me ei saanudki teada, oli see, kui palju nad meist paremad on, sest nad kasutasid kümme aastat nooremaid mängijaid,” räägib Aivar Kuningas, kelle sõnul oli ka raske aru saada, kui nimekad olid peamiselt ühesõnalisi mängijanimesid kandnud vastased. “Asi polnud võrdne. Aga nende liikumised olid täpsed, nad olid õige koha peal. Mängisid sama stiili nagu Barcelona praegu ja harutasid meid kaitses korralikult lahti. Standardolukordi lahendati vanast rasvast ja mõnuga. 70 minuti järel oli seis 3 : 4, aga siis tegid nad vanusega meile ära – 3 : 6.” Järgmine mäng Barcelona Espanyoli vastu mängiti 2 x 80 minutit ja viigistati 2 : 2 (kaks väravat Sepo Vildersonilt, Aivar Brant tõrjus penalti). Aivar Kuninga sõnul võinuks tulemus Barcelonaga kujuneda teiseks, kui enne olnuks mäng Espanyoliga. “Esimesest mängust oli kõige olulisem järeldus see, et nooremate vastu peab mängima väga distsiplineeritult,” räägib Kuningas. “Seda me Espanyoli vastu ka tegime.” “Meie mängud näitasid, et miski pole elus võimatu,” võtab Kuningas reisi kokku. “Kui ei pääse nooruses kõvadele väljakutele kõvade klubide vastu, võid seda teha veteranina!”

Indrek Schwede Fotod: erakogu

FC Pärnu 1985 koos Barcelona veteranidega. 1985. aasta Eesti meistritest käisid Kataloonias Aivar Brant, Kalev Pajula, Kalvi Kaas ja Artur Pinka. Pärnakad on ka Jaanus Veensalu, Raimo Paulberg, Andrus Rüütli, Mati Murru, Sulev Laanpere, Antti Luigemaa ja Aivar Kuningas. Tallinnast olid abiks Dzintar Klavan, Enn Läänmäe, Risto Sarapik, Jefim Ivanitski, Rafik Adigazalov ja Sepo Vilderson.

Kõik pärnakad said mälestuseks Barcelona särgi, millele on kirjutatud Pärnu. Pildil eestlaste kapten Kalvi Kaas.

nii nad

ütlesid “Omajagu epateerides sai vist juba viis aastat tagasi villast visatud, et kultuur ehk siis kaunid kunstid on jalgpalliministeeriumi spordiosakonna känguv haru.” Kirjanik Tarmo Teder “Kui vanust vaadata, tuleb Mikul tulevikus kellegi roll seal üle võtta. Arvan, et ta peab harjuma ka pressikatel käima.” Tarmo Rüütli varumees Mikk Reintami osalemisest mängueelsel pressikonverentsil “Vaevalt oli kusagile rajatud uus jalgpalli­ staadion, kui töökad eesti talumehed selle välgukiirusel rukist või otra täis külvasid.” Ivan Orav Eesti jalgpalli vaevalisest arendamisest algusaastatel “Kostja, sa oled tõeline imemees!” “Kostja, sa oled imeline!” Õhtulehe (1) ja Eesti Päevalehe (2) pealkirjad pärast võitu Belfastis “Kui oleksime Fääridel võitnud või viigistanud, siis poleks neid võite võib-olla tulnud. See on sport – ilma kaotusteta ei saa õppida võitma.” Sergei Pareiko “Me usume, me usume, me usume Sloveeniasse!” Eesti fännid Lilleküla staadioni suurelt ekraanilt Sloveenia–Serbia mängule kaasa elamas “Kui sa oled sisuliselt valikturniiri lõpus alagrupis teisel kohal, siis ei saa see olla juhuslik ega teenimatu.” Euroopa 1975. aasta parim jalgpallur Oleh Blohhin “Eesti tuleb maailmameistriks! Sellesse usun alati. See ei ole naiivsus, vaid iga fänni südames põksuv tunne.” Eiki Nestor “Tarmo Rüütli lõi meeldiva atmosfääri ning näiteks otsustava mängu eel PõhjaIirimaal hakkas ta vahetult enne väljakule jooksmist tsiteerima vanu Vene komöödiafilme. Pinge kadus koheselt - suurepärane psühholoog.” Andrei Stepanov “Jalgpallikoondise edu paneb võrkpallileeri soiguma Euroopa 12 sekka jõudmisest. Targu jäetakse mainimata, et see juhtus teisejärgulise spordiala nurgatagusel võistlusel.” Ott Järvela 2011 NOVEMBER JALKA

9


1-teist mõtet Foto: Lembit Peegel

ETV reporter Anu Säärits, koondislased Raio Piiroja ja Konstantin Vassiljev. Meedia ei sulge silmi jalgpalli fenomeni ega edu ees. Riik teeb seda siiani.

NATO, UEFA ja Eesti riigi tugi jalgpallile E

lus kehtib võrdlemisi universaalne tõde, et ennekõike peab end aitama ise, ennekõike peab ikka ise midagi tahtma, selle eest seisma ja vajadusel maksma. Ainult teiste heale tahtele või tasuta lõunatele lootes kaugele ei sõua. Eesti on riigi tasemel tänuväärselt teadvustanud, et NATO liikmeks olek tähendab ka kohustusi, lepingutest kinnipidamist ja eneseohverdust. Ajalugu ja karm tänapäev näitavad, et paraku tähendab enese julgeoleku eest seismine ka inimkaotusi. Aga ainult siis, kui seisad liitlastega kõrvuti ohuolukordades, on sul alust loota, et sinu kõrvalt ei kao liitlased ka siis, kui 10

JALKA NOVEMBER 2011

ohus oled ise. Kui ise end ei kaitse, ei tule sind kaitsma ka liitlased. Eesti jalgpall on enese eest seisnud kogu uue iseseisvuse aja. Jalgpall on olnud meie spordisüsteemi võõraslaps. Ta on olnud ühest küljest autonoomne, natuke nagu riik riigis, aga teisalt meie teiste alade tegijate poolt väheaktsepteeritud ja süsteemiväline. Eriti hästi avaldub see riigi rahastamises. Jalgpall ei saa seda osa riigi rahastusest, mida ta spordijuhtide endi seatud kriteeriumide järgi väärt on. Kuigi nõrganärvilistele ei meeldi jalgpalli võrrelda korvpalliga, pole midagi parata – korvpall võiks võtta kompli-

mendina, et jalgpall võrdleb end just temaga. Ja millise muu alaga peakski jalgpall end võrdlema, kui sihiks on selgitada, miks üht ala eelistatakse ülekohtuselt teisele. Korvpall lihtsalt sarnaneb oma näitajate poolest kõige enam jalgpalliga. Spordijuhtide sõnul toetatakse pallimänge peamiselt selliste näitajate põhjal: harrastajate arv, tulemused ja traditsioonid. Harrastajate arv on spordiregistri järgi (mida aktsepteerib ka riik ehk kultuuriministeerium) jalgpallil terve suurusjärgu võrra suurem: vastavalt 16 288 ja 10 803 (klubisid ja treenereid on võrdselt). Tulemusi,


1-teist mõtet mida siinmail aktsepteeritaks (medalid suurvõistlustelt või tiitlivõistluste finaalturniirile pääs), pole viimaste aastate jooksul saavutanud kumbki. Jalgpallil on seevastu ette näidata naiste ja noorte Balti meistri tiitleid, korvpall on Balti riikides kindlalt viimane. Nii et kui norida, leiaks siitki eelise jalgpallile. Traditsioonide osas on asi lihtne: Eesti jalgpall on 102- ja meie korvpall 91-aastane. Traditsioonide kohta oleks veel üht-teist öelda: nimelt olid just meie okupatsiooniaja spordijuhid need, kes 1968. aastal sisuliselt likvideerisid jalgpalli Eestis – s.t likvideeriti üleliidulises sarjas mängiv esindusmeeskond, mis tähendas jalgpalli isoleerumist ja edasipüüdlike noorte motivatsiooni väljasuretamist. Jalgpall alustas pärast Eesti iseseisvumist seetõttu äärmiselt kehvalt stardipositsioonilt ja vajanuks hulga suuremat riigi hoolt ja tuge. Seda vutile ei antud ega anta tänapäevani. Jalgpall saab 2011. aastal riigilt 355 815 eurot. Korvpall 651 172 eurot. Vahe on peaaegu kahekordne, näitajad, mille alusel raha jagatakse aga jalgpalli kasuks.

Jalgpall ei saa seda osa riigi rahastusest, mida ta spordijuhtide endi seatud kriteeriumide järgi väärt on.

See on kahetsusväärne, sest nõnda saadab riik selge signaali: me räägime üht (kriteeriumid, mille järgi rahastame pallimänge), aga teeme teist. Riik saadab ühemõttelise signaali kõigile neile noortele, kes on valinud jalgpalli: te võite küll tegeleda kõige enam harrastatud alaga Eestis, aga meie teid ei näe. Riik demonstreerib ignorantsust ja ebaõiglust omaenda laste suhtes! Selline käitumine torkab eriti teravalt silma võrreldes omavalitsustega, kes on elule lähemal ning jagavad oma rahalisi vahendeid ja toetust vastavalt alade harrastatavusele ja populaarsusele. Ei kujuta ette ühtki teist Eesti spordialaliitu, mis taluks sellise kannatlikkusega alarahastamist nagu jalgpall, mis on praegu kerkinud aastataguselt 15. kohalt (!) kaheksandaks (korvpall mõlemal aastal kolmas).

Seitsme sekundi mälu ja Eesti NSV mentaliteet Praegused jalgpallikoondise mängud on meile olulised ja kirjutatud Eesti spordiajalukku. Mõistus tõrguks kujutlemast, et mõnekümne aasta pärast mõnes ajakirjanduslikus tagasivaates neid enam ei mäletataks. Et tuleviku žurnalistid mäletavad ülbelt ainult neid mänge, mida nad ise on näinud. Just nii juhtus aga äsja, kui Eesti spordiajakirjanikud salgasid maha 1924. aastal Pariisis peetud Eesti–Iiri­ maa maavõistluse, mis oli, muide, legendaarse puurivahi Evald Tipneri koondisedebüüdiks. 1924. aasta mängu mäletas 14. oktoobri Postimees ja 13. oktoobri Eesti Päevaleht, mis juba

järgmisel päeval kirjutas vaid kahest 0 : 2 lõppenud mängust ja seejärel rõhutas: “Rohkem pole Eesti ja Iirimaa omavahel kohtunud.” Iga riik peab väga lugu oma jalgpalli­ ajaloost ja aastakümnetega tekkinud traditsioonidest. Mida pikem see jada on, seda uhkem. Ka meil on, mida meenutada. Kes salgab maha meie kahe- ja kolmekümnendate aastate vutiajaloo, on haugi mäluga (väidetavalt 7 sekundit!) ning kannab hinges Eesti NSV mentaliteeti – mitte mingit iseseisvat Eestit pole enne II maailmasõda olnud ja uus vabariik on Nõukogude Eesti õigusjärglane.

Lilleküla kui kindlus Väikeriigi esindajana oleme sageli pidanud noruspäi lahkuma ka kodustaadionilt ning see võib jätta sisemusse eksliku mulje, et saamegi aina tappa. Aga vaadakem, milline on meie bilanss A. Le Coq Arenal! Oleme pidanud siin 63 mängu, võitnud 23, kaotanud samuti 23 ning viigistanud 17 kohtumist! Väravate vahe on aga meie kasuks 72–68! Enne motivatsioonitut mängu Ukraina vastu olime plussis ka võitudega ning väravate vahe oli lausa +6! See näitab, et Kitseküla linnajaos asuv Lilleküla staadion on meile tõeliseks jalg-

Muidugi võib mõelda, et mis jalgpallil viga – ta saab suurt tuge UEFA-lt. Saabki! Kõik riigid saavad ja ometi toetavad nad jalgpalli suurte summadega. Ka Soomes, kus jäähokit peetakse suurimaks publikualaks, on jalgpall kindlalt harrastatuim ja riigi poolt kõige rohkem rahastatud ala. Kui küsimuse all on omaenda lapsed ja kodanikud, siis ei saa ala toetamist jätta ometi UEFA hooleks! Nagu ei saa ükski tõsisel tvõetav riik jätta oma iseseisvuse kaitsmist üksnes NATO ülesandeks. Riigi spordijuhtide (ja kahetsusväärselt suure osa vanema põlvkonna) võõrastust jalgpalli suhtes võib mõista: nad ise on üles kasvanud ilma esindusmeeskonnata ning tihe niidistik seob neid teiste alade ja nende tegijatega.

pallikindluseks, mille vallutamine polegi nii lihtne. Iirlastel läks see 2001. aastal korda. Nüüd tulevad nad uuesti, aga meie pole enam need, kes kümme aastat tagasi. Kihutagem nad Lilleküla müüride alt tagasi Dublinisse! Vasturüüsteretkel Iiri saarele kangutagem hingedelt iirlaste kodustaadioni Windsor Parki väravad ja toogem nad trofeena kodumaale, nagu meie kauged esivanemad tõid muistsel aal kaasa Rootsi tollase pealinna Sigtuna väravad. Tegelikult võiks rahul olla ka sellega, kui lõikame endile võidu märgiks kaasa tükikese jalgpallivärava võrku!

Aga neil endil on aeg mõista, et ajad on muutunud. Uus põlvkond, kes on üles kasvanud jalgpalliga, pühib nad pooleteisekümne aasta jooksul nagunii püünelt, aga rahakotirauad peab riik jalgpallile avama juba varem. Ala, mille heaks see raha läheb, võib spordijuhtidele olla hinges võõras, aga mängijad (noored) on omad. Seda tõsiasja ei ole võimalik kauem eirata.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2011 NOVEMBER JALKA

11


meistriliiga

Meistriliiga väravakuningas eikusagilt Kes oleks osanud ennustada, et Islandi tugevuselt kolmandast liigast Narva Transi saabunud lätlane Aleksandrs Cekulajevs purustab Eesti Meistriliiga väravarekordi? Ilmselt mitte keegi, sest ka talle endale tuli see üllatusena. Siim Pulst, Soccernet

M

itte kunagi Läti koondist esindanud 26aastane ründaja leidis Narvas sellise hoo, mis lubas tal lausa mängleva kergusega Tarmo Neemelo tippmargi üle lüüa. Ligi kuus aastat 41 peal seisnud rekord langes juba septembri lõpus 12 : 0 purustustöö käigus Lasnamäe Ajaxi vastu ning pärast seda jäi Cekulajevsil veel viis vooru konto kasvatamiseks. Artikli kirjutamise ajal on tal koos 45 väravat ning pidamata on kohtumised FC Flora ja Sillamäe Kaleviga. “Pärast kolmandat mängu (olles löönud kaks väravat – toim.) panin iseendale eesmärgiks lüüa 20 väravat. Kindlasti ei oodanud, et löön nii palju, aga mingil hetkel hakkas järjest tulema ja siis hakkasin juba ka rekordi löömisele mõtlema,” meenutab värske rekordiomanik. 2007. aastal pommitas Cekulajevs ribadeks Läti esiliiga väravavõrgud, jõudes FK Auda särgis sihile koguni 51 korda. Kodumaa kõrgliigas FK Jurmalat esindades ta aga sära ei leidnud ning ka Islandi ja Tšehhi tugevuselt kolmandas liigas, kus ta veetis mõlemas ühe hooaja, jäi väravasaak võrdlemisi kasinaks. Eestis avanesid väravaluugid uuesti ning mees loodab suurepärase hooaja najal kõrgemale tasemele mängima pääseda. Läti liigat hindab Cekulajevs veidi tugevamaks, Islandi kolmandat divisjoni selgelt nõrgemaks ja Tšehhi kolmandat divisjoni umbes sama heaks kui Eesti Meistriliiga. Leping Transiga lõppeb 10. novembril ning mees kinnitab, et tervena püsides tahaks ta end tugevamas liigas proovile panna. “Kunagi ei saa välistada ka seda, et võin Transis jätkata, sest ei tea, mis võimalusi üleminekuperiood toob. Aga kindlasti tahaks veel areneda, kuniks aastaid jagub,” ei tee ta

12

JALKA NOVEMBER 2011

Foto: Lembit Peegel

Enne viimast mängu Flora vastu oli Aleksandrs Cekulajevsil (paremal) lahti muukimata vaid Flora värav. Pildil takistab teda selles Gert Kams.

edasiliikumise soovist saladust. 45 väravat isegi sellises Euroopa mõistes konnatiigis nagu Eesti tõstab oluliselt mängija aktsiaid üleminekuturul ning võib äratada huvi päris kõrgel tasemel. Näiteks 2005. aastal FC TVMK meistriks aidanud Neemelo siirdus edasi Rootsi tippklubisse Helsingborgs, kus pallis ka ründelegend Henrik Larsson. 2003. aasta väravakunn Tor Henning Hamre läks edasi Norra kõrgliigasse nagu ka mullune parim Sander Post; tunamullune Meistriliiga esiväravakütt Vitali Leitan leidis koha Rumeenia tippseltskonnas ning seda

nimekirja võiks veel jätkata. Hooajaga löödud väravate arvult Cekulajevsile naljalt konkurenti ei leia, aga rahvusvaheliselt pole siiski kuigi tõenäoline selle eest pärjatud saada. Euroopa riikide kõrgliigade väravakuninga auhinna ESM Golden Shoe juures arvestatakse nimelt viie tippliiga väravaid kahekordse koefitsiendiga. Sellele vaatamata andnuks 45 väravat näiteks eelmisel hooajal talle kõrge seitsmenda koha Cristiano Ronaldo (40 x 2), Lionel Messi (31 x 2), Antonio Di Natale ja Mario Gomeze (28 x 2), Edinson Cavani (26 x 2) ning Moussa Sowi (25 x 2) järel.


meistriliiga Loomulikult on liigade võrdlemisel koefitsientide määramine ka igati mõistlik, sest Inglismaa või Hispaania kõrgliigas ei leidu ju Lasnamäe Ajaxit, kellele Cekulajevs sel hooajal üksinda 18 väravat lõi. Totaalse autsaideri olemasolu on rekordi püstitamise seisukohalt oluline, kuna näiteks 2005. aastal lõi ka Neemelo rohkem kui neljandiku oma väravatest toonase “poksikoti” Tallinna Dünamo vastu. “Ei ole saladus, et tase on praegu madalam,” võrdleb Sergei Ratnikov, kes juhtis kuus aastat tagasi TVMK meistriks ning kuulub praegu ka Transi treenerite sekka. “Neemelo ja (Ingemar) Teever ei olnud kehvemad,” lisab ta, asetades lätlase sellegipoolest Meistriliiga ajaloo parimate ründajatega samale pulgale. “Ei oska öelda, kas praegu on lihtsam või kergem väravaid lüüa, aga eeldatavalt nõrgemate pealt need rekordid tulevad,” ütleb Neemelo ise ega paista rekordi kaotamise pärast just väga löödud olevat. “Eks ma ikka jälgisin, palju ta lõi ning kuidas Narva mängis. Tubli, et üle lõi. Eks see rekord pidi ükskord minema. Võiks ikka enda käes olla, aga mis teha.” Cekulajevs ei ole lasknud liugu ainult tabeli tagumise viisiku peal, vaid on löönud korralikult väravaid ka peakonkurentidele. Enne viimaseid mänge Flora ja Sillamäega oli tal lahti muukimata vaid valitseva meistri väravalukk, Levadiat oli ta kurvastanud ühe, Sillamäed kolme ning Kaljut koguni viie tabamusega. Eriti väärib esiletõstmist kübara­ trikk viimases mängus Kaljuga, kus ta päästis oma meeskonnale 3 : 2 võidu. “Ta oli alati õigel ajal õiges kohas. Selles mõttes on ta hea ründaja, et suudab alati õiges kohas pea või jala vahele pan-

na,” kirjeldab Neemelo. “Ta ei ole selline puhas tipuründaja tüüp, vaid otsib rohkem liinide vahele sööte. Narva mängib rohkem lühikest söötu ja see sobib talle.” Cekulajevs ise nimetab enda edu saladuseks treeningutel tehtud tööd ning tõstab eraldi esile väravavaistu: “Minu kõige tugevam külg ongi ilmselt väravavaist, aga teisest küljest ka lõppviimistlus ehk viimane löök. Aga kindlasti on suur osa väravatest tulnud ka tänu partneritele. Kuna meeskonnas on sellised head sööduandjad nagu (Marius) Bezykornovas, siis minu ülesandeks ongi väljamängitud löögikohad ära lüüa. Püüan mitte alt vedada. Transi ründemäng on üles ehitatud sellele, et viimane löömise ülesanne jääbki mulle.”

Ta oli alati õigel ajal õiges kohas. Selles mõttes on ta hea ründaja, et suudab alati õiges kohas pea või jala vahele panna.

“Oskused pluss meeskond, mis mängib sel aastal head jalgpalli,” resümeerib Ratnikov. Neemeloga lätlast treeneri arvates otseselt võrrelda ei saa, sest nad on erinevat tüüpi ründajad: “Igaühel on oma trumbid. Tarmo on palju suurem ja võitluses palju parem. Cekulajevs on kiiruse poolest natuke parem ja loeb väga hästi positsiooni, kust väravat lüüa.” Kui Ratnikov saaks tuua ühe neist kahest oma praeguseks esmaseks koduklubiks olevasse Tallinna Kalevisse, siis kumma ta valiks? “Mõlemad. Ja siis võiksin valida 4-42 taktika,” naerab ta, tahtmata kummalegi eelistust anda.

2009. aasta suvel Meistriliigasse naasnud Neemelo on algselt Levadias ja nüüd Kaljus liikunud stabiilses tempos paarkümmend väravat hooaja kohta. Piisavalt, et olla üks koduliiga kardetumaid ründejõude, kuid seda on poole vähem kui enda rekordhooajal, pärast mida ta vahelduva eduga välismaal kogemusi omandas. “Ei oskagi öelda, mis teistmoodi on,” räägib Neemelo. “Sel aastal on Kaljus rohkem mängijaid, kes löövad 15 värava ligi. Levadias oli samamoodi. TVMKs lõime 2005. aastal Teeveriga kahepeale palju väravaid ning tema oli vahepeal ka vigastatud, nii et see lõpetamine jäi rohkem minu peale.” Transi ründeraskus seisab suuresti Cekulajevsi õlul – ta on üksinda löönud rohkem kui 43% meeskonna väravatest. Neemelot seob Kaljuga leping veel ka tuleval aastal, mis tähendab ühtlasi uut võimalust rekord tagasi võtta. “Eks kõik oleneb meeskonnast ja Meistriliiga tasemest – kes tõusevad ja kuidas meeskonnad komplekteeritakse,” kostab ta selle võimalikkuse kohta. Kuna tase on viimastel aastatel üldjoontes ühtlustumas ning Esiliigast edasi pürgivad klubid on kahtlemata kõvemast puust kui tänavune Ajax, võib Meistriliiga väravarekord veel pikkadeks aastateks lõunanaabri nimele jääda. Mida saaks parandada, et veel rohkem väravaid lüüa? “Oh-oh-oo, neid asju on väga palju,” seisab Cekulajevs kahe jalaga maa peal. “Kõige nõrgem on ilmselt peaga mäng, selle kallal peaks kõvasti tööd tegema. Vasakut jalga saaks kindlasti paremaks teha. Ka kõigis teistes elementides on arenguruumi veel küll.”

Foto: Lembit Peegel

Cekulajevs on hetkeks mängust väljas ja ta jälgib palli teekonda murult.

2011 NOVEMBER JALKA

13


meistriliiga PUBLIKU EDETABEL

meistriliiga 1. Tallinna FC Flora 2. Nõmme JK Kalju 3. Narva JK Trans 4. Tallinna FC Levadia 5. JK Sillamäe Kalev 6. Paide Linnameeskond 7. Tartu JK Tammeka 8. FC Viljandi 9. FC Kuressaare 10. Lasnamäe FC Ajax

33 34 34 34 34 34 34 33 34 34

24 23 22 19 16 11 9 8 7 0

7 7 6 10 3 6 6 6 5 4

2 4 6 5 15 17 19 19 22 30

91 : 21 74 : 21 104 : 25 70 : 25 74 : 55 36 : 50 46 : 75 35 : 59 28 : 62 11 : 176

79 76 72 67 51 39 33 30 26 4

Meistriliiga oktoobrikuu koondis

sümboolne 11

Meie viimane vooru koondis on moodustatud 31.–34. vooru põhjal, see on tavapäratult süsteemis 3–5–2 ja selles on neli debütanti: Ervin Kõll ja Mait Nõmme Paidest, Sander Sinilaid Viljandist ning Mait Toom Tammekast. Kokku moodustasime kaheksa sümboolset koondist ning neist kuues olid platsil Sergei Mošnikov ja Hidetoshi Wakui. Neli korda olid platsil Marius Bezykornovas, Taijo Teniste, Alo Bärengrub, Martin Kaalma, Albert Prosa ja Aleksandrs Cekulajevs. Kolm korda Gert Kams, Vitali Leitan, Karl Palatu, Kristen Viikmäe, Teet Allas ja Markus Jürgenson. Kaks korda Tarmo Neemelo, Andrei Veis, Carl Tubarik ja Janar Toomet. Ühe korra oli koondises 26 jalgpallurit. Treeneritest olid kahel korral väljaku servas Martin Reim, Aleksandr Puštov ja Igor Prins ning korra Aleksei Jagudin ja Meelis Rooba. Juba järgmisel korral käime välja Meistriliiga 2011. aasta sümboolse koondise!

34. vooru järel (vahele jäänud on Flora–Viljandi mäng) on publiku edetabelis ette tõusnud Kalju. Esimene tulp meeskonna järel näitab publiku üldarvu, teine kodu- ja kolmas võõrsilmängude publikuarvu. Neljas tulp on üldarvu keskmine. Praegu on Meistriliiga keskmine külastatavus 204 pealtvaatajat (mullu 159). 1. Kalju 2. Flora 3. Levadia 4. Tammeka 5. Sillamäe 6. Trans 7. Kuressaare 8. Paide 9. Viljandi 10. Ajax

Hidetoshi Wakui Kalju

Markus Jürgenson Flora

JALKA NOVEMBER 2011

4353 6823 5443 2619 3394 3157 2668 2418 2192 2090

372 337 233 221 194 161 156 145 118 102

väravakütid

Aleksandrs Cekulajevs Trans

Sergei Mošnikov Flora

Mait nõmme Paide

Mait toom Tammeka

14

8289 4291 2497 4903 3209 2321 2641 2522 1708 1390

1. Aleksandrs Cekulajevs Narva JK Trans 2. Henri Anier Tallinna FC Flora 3. Tarmo Neemelo Nõmme JK Kalju 4. Vitali Leitan Tallinna FC Levadia 5. Kristen Viikmäe Nõmme JK Kalju 6. Albert Prosa Tartu JK Tammeka 7. Maksim Gruznov Narva JK Trans 8. Juri Jevdokimov Nõmme JK Kalju 9. Aleksei Aleksejev JK Sillamäe Kalev 10. Marius Bezykornovas Narv JK Trans

Albert Prosa Tammeka

Ervin Kõll Paide

12 641 11 114 7940 7522 6603 5478 5309 4940 3900 3480

Sander Sinilaid Viljandi

Janar Toomet Levadia

Alo Bärengrub Kalju

Peatreener: meelis rooba Paide

45 20 19 19 16 16 15 14 14 13


Eesti Jalgpalli Liidu Kuldsponsor.

2011 NOVEMBER JALKA

T채helepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol v천ib kahjustada teie tervist.

15


eesti play-off ’is

Agnes käeulatuses, iirlased ainus takistus “Mitu korda ma pean üht ja sama meest maha lööma?” võiks küsida Eesti jalgpallikoondis, mis on just kahel korral alistanud Põhja-Iirimaa ja seisab nüüd EM-finaalturniiri play-off-mängus vastamisi Iirimaaga. Indrek Schwede

K

uigi selle kultusfilmist “Viimne reliikvia” laenatud küsimuse alatoon on etteheitev, on vutikoondisele tegemist meeldiva pärimisega: just Iirimaad tahtsimegi olemasolevast võimalikust neljast kandidaadist endile kõige enam vastaseks. Eesti koondise lõpuspurt valiksarjas oli muljet avaldav ja uskumatu. Kuigi unistus finaalturniirist oli elus, pidi liiga palju tulemusi kokku langema, et uks play-off’i meile avaneks. Aga mis kõige olulisem: me pidime ise võitma. Nagu elu näitas, oli teise koha saavutamiseks vajalik võita kolm mängu järjest. Seda oli koondis alates 1920. aastast suutnud teha ainult ühe korra: 2000. aastal, kui suudeti järjest üle olla Valgevenest, Gruusiast ja MM-valikmängus Andorrast. Nüüd aga oli tegemist kolme EM-valikmängu (millest kaks võõrsil) ning Sloveenia ja kahel korral PõhjaIirimaaga. Tagantjärele tuleb tõdeda, et koondis oli neid võite väärt. Sellist läbimurret võib meil endilgi olla raske uskuda, aga vaata, kust otsast tahad – juhuseks seda ju nimetada ei saa. Pärast sloveenide saavutatud viiki ei vajunud me oma kasti, vaid tõusime vastaste mängupoolele ja lõime vastupidi Ljubljana publiku ootustele ise võiduvärava. Põhja-Iirimaa me Tallinnas suisa purustasime. Belfastis aga jätkus koondisel eneseusku ka kaotusseisus ning teise poolaja surve andis teenitud tasu. Kogu see edu on välja kaevanud lõunanaaber Läti näite. Nemad tegid Balti jalgpalli ajalugu, kui pääsesid 2004. aasta EM-finaalturniirile. Kui 16

JALKA NOVEMBER 2011

Eestist endast ei sõltunud valiksarja lõpliku järjestuse kujunemises midagi, vaid pidime lootma, et Itaalia ja Sloveenia leiavad endis motivatsiooni ja uhkust mitte kaotada Serbiale, siis õnne oli Lätilgi. Nemad pidid playoff-koha lunastamiseks viimases voorus alistama võõrsil Rootsi, kusjuures väljakuperemeestel oli valikgrupi esikoht juba tagatud. Läti võitiski ning alistas

play-off’is kahe mängu kokkuvõttes ka Türgi. Ka meie jalgpalliliidu president Aivar Pohlak on rääkinud sestsamast Läti näitest ning rõõmustav on tõdeda, et mitte vapra vaatena minevikku, vaid hoopis hooliva ettevaatena tulevikku: peame tegema nii, et meie edu ei kujuneks ühekordseks, nagu see on juhtunud lõunanaabri puhul.

Niimoodi langes Gabriel ehk põhjaiirlased Belfastis: Kostja Vassiljevi penaltist löödud viigivärav oli tõusu algus.


eesti play-off ’is Eesti jalgpalli on arendatud südame ja pühendumusega. Kui tuua võrdlus ehitussektorist, siis jalgpall on nagu maja, mis on ehitatud hoole ja armastusega endale, mitte kiirelt ja räpakalt kasumit jahtides. See töö pidi tulemuse tooma ja Eesti play-off’i jõudes on see tulemus ka käes. Kui koondis suudab astuda veel ühe sammu ja murda välja finaalturniirile, oleks tulemus täielik. Aga see pole lõppjaam, vaid alles algus. See on alguse algus: edaspidi peab meie koondise edust saama reegel, millel on ajutiste tagasilanguste näol loomulikult ka erandeid. Eesti edu meie jaoks ikka veel jätkuvas valiktsüklis ei tohi jääda juhuslikuks vilksatuseks ajaloos, mille külge oma mälestustes klammerdume. Aasta 2011 peab tähendama uue epohhi algust.

Ka üksikust treenerist sõltub palju See tähendab, et ees seisab senisest veelgi rängem töö, igapäevane rutiin, millele peab suuna kätte näitama jalg-

palliliidu loov mõtlemine, protsesside pidev mõtestamine ja järjekindel noortetöö. Sellest kõigest on Jalka kirjutanud viimased paar-kolm aastat, oleme kirjutanud, et Eesti jalgpalliime on võimalik. Nüüd on selle ime võimalikkus nähtavaks saanud ka avalikkusele. Jääb üle korrata elementaarne tõde: meie jalgpalli edu sõltub igast üksikust treenerist, klubist ja mängijast. Kujutame ette treeningurühma, kust sirgub andekas jalgpallur, kes sekkub klubi ja koondisega rahvusvahelisse mängu. Hoolimata ilmsest andekusest luhtab noormees pidevalt häid söödu- ja väravavõimalusi, sest noorteklassis jäi omandamata tehniliselt õige palli surmamine (siseküljesööt, esimene puude jne) ning pall kipub otsustaval hetkel eest ära põrkama. Selline näide peegeldaks meie koolitussüsteemi puudusi ja treenerite kehva kvaliteeti. Positiivse näitena meenub okupatsiooniaegse Leedu kõrge pallimängukultuur: olgu teemaks jalg-, korv-, käsi- või mingi muu pallimäng – lee-

Foto: Lembit Peegel

dulased hiilgasid alati mängijate kõrge tehnilise ettevalmistusega. Leedu treenerid tegid parima, et nende õpilased võiksid vallutada oma ala absoluutset tippu – tookord siis läbi Nõukogude Liidu kitsukeste kanalite. Nagu koolis – õpilastele on tähed selgeks õpetatud ja korrutustabel pähe tuubitud ning nüüd sõltub neist endist, kui kaugele nad jõuavad. Just sellise tasemeni peab küündima meie treenerkond – et Eesti vutimängijad oleksid eeskujuliku tehnilise pagasiga, omaksid head taktikalist taipu ning leiaksid alati motivatsiooni võidelda oma klubimeeskonna ja koondise eest.

Kasutamata varusid on meil palju Muidugi on Eesti ressursid napid, aga sellestki piskust oleme senini ära kasutanud näpuotsatäie. Meie praeguse koondise staažikaimad pallurid, Sergei Pareiko (sündinud 1977), Raio Piiroja (1979), Andrei Stepanov (1979), Taavi Rähn (1981) jt, alustasid jalgpallitreeninguid ajal, mil see vähemalt eestlastest poistele polnud enesestmõistetav valik. Sama võib öelda kaheksakümnendate keskelgi sündinud eestlaste (Enar Jääger, Ragnar Klavan, Martin Vunk, Ats Purje, Tarmo Kink jt) kohta (vene poistega olid lood mõistagi teised). Alles vennad Purid, Kaimar Saag, Taijo Teniste (kõik sündinud 1988) tõmbavad selge piirjoone vutivõõra mineviku ja jalgpalli jaatava oleviku vahele. Seega kuulub meie koondisse mängijaid, kelle nooruspäevil polnud jalgpall kujunenud massiliseks spordialaks ning kelle paljud sõbrad ja klassikaaslased eelistasid teisi alasid. Väga paljud andekad spordipoisid läksid jalgpallile kaduma, sest ala polnud popp. Ometi on Piiroja & Co end suutnud maksma panna rahvusvahelises ulatuses. Seda hoolimata toonasest väiksemast treenerkonnast, rahvusvaheliste koolituste ning tegusa jalgpalliliidu puudumisest. Viimase paarikümne aasta jooksul on palju muutunud. Jalgpalliliidu vedamisel on välja kujunenud muljet avaldav liigastruktuur. Treenerid on saanud väärt koolitusi. Välja on juuritud korrumpeerunud kohtunikkond. Noorte tung jalgpallitreeningutele on aegade suurim. Igal hooajal lisandub uute aastakäikude arvel üha uusi 2011 NOVEMBER JALKA

17


eesti play-off ’is registreeritud jalgpallureid ning see tendents jätkub nähtavas tulevikus vääramatu jõuna. Jalgpall on tunginud Eesti ühiskonda igal tasandil. Isegi need põlvkonnad, kes ise vutitreeningul ei käinud, sõidutavad treeningutele oma lapsi ja saavad nende kaudu osa suurest maailmamängust. Taevakanalid toovad kodudesse ja kõrtsidesse kvaliteetmänge kõigist suurliigadest. See kõik kindlustab jalgpalli kuvandit ka Eestis, kus väikesed poisid tahavad sarnaneda oma teleekraanilt nähtud iidolitega. Poliitikud, majandus- ja loomeinimesed kasutavad avalikkuse ees eneselegi märkamatult jalgpallimängust laenatud võrdlusi ja kujundeid. Olen seda teadlikult jälginud viimased neli-viis aastat ning haruharva tuleb ette, et võrdlus tuuakse mõnelt muult spordialalt või selle leksikast.

U25 ja nooremad on jalgpallipõlvkond Meie treenerkond saab tänapäeval enda käsutusse kõige andekamad lapsed, sest jalgpall on noorsoo esimene valik. Ainuüksi see asjaolu on jalgpalli suur reserv võrreldes möödunud aegadega. Lisame siia treenerite tõusva kvalifikatsiooni ja (talviste) mängutingimuste paranemise. Lisame siia tõdemuse, et lähema veerandsajandi jooksul võtavad praegused paarikümneviiesed enda kätte otsustamise Eesti elu üle: nad istuvad erafirmade ja omavalitsuste laua taga, kus jagatakse sponsorsummasid spordile. On loomulik, et nende esimene valik on jalgpall, mida nad on ise mänginud. Nagu praegused rahajagajad tavatsevad jalgpallist mööda vaadata, sest isiklik emotsionaalne side on mõne muu alaga. Aga miks just paarikümneviiesed? Aastaid tagasi sattusin peale, kui ühe kooli meistrivõistlustel võitsid neljanda klassi nagamannid seitsemenda klassi poisse. Kui 11-aastased võidavad 14-aastasi, peab sel olema hea põhjus. Selgus, et vanemate poiste jaoks oli veel enesestmõistetav mängida korvpalli, nooremate jaoks oli selleks alaks juba jalgpall. Mis on väga loogiline. 1987.–1988. aastal sündinute põlvkond läks oma esimesse vutitrenni üheksakümnendate keskel. 18

JALKA NOVEMBER 2011

Foto: Lembit Peegel

Nõnda mindi Belfastis vaheajale: peatreener Tarmo Rüütli (paremal) räägib, veel vahetusmeeste pingil puhkav Konstantin Vassiljev kuulab püüdlikult.

See oli aeg, mil jalgpall hakkas noorte seas jõuliselt populaarsust koguma. U25 on kujundlikult väljendudes piirjoon, kust alates sirguvad peale jalgpalliga üles kasvanud põlvkonnad. Võib meeldida või mitte, aga selle generatsiooni jaoks tähendab sport jalgpalli. Mis pole omane üksnes Eestile. Eesti Päevaleht (21. oktoober) on kirjeldanud, milline trall käib Londoni 2012. aasta olümpiamängude staadioni ümber: olümpiaspordi populaarsus on modernses maailmas sedavõrd langenud, et staadioni ainus mängudejärgne kasutusvõimalus on ta loovutada mõnele jalgpalliklubile, mis mõistagi ei taha kuuldagi jooksuradade allesjätmisest. Nende arvelt vähenevad tribüünikohad, aga jooksurajad rikuvad olulisel määral ka jalgpallimängu atmosfääri. Ühes pisut varasemas Eesti Päevalehes (15. oktoober) ütleb aga turundusguru ning Londoni olümpia ja jalgpalli MMi Inglismaale taotlemist juhtinud David Magliano: “Olümpialiikumine on muutuste tuules ning suur ülesanne on meelitada noori olümpiaspordi juurde.” Minu arvates on see ammu kaotatud lahing. Eestiski on käivitunud protsessid, mida tagasi ei keera. Tulevik on jalgpalli päralt, sest nii on

otsustanud meie noored. Ühelgi teisel alal pole piisavalt potentsiaali ega jõulisi traditsioone, et edestada jalgpalli harrastajate arvult. Esimese valiku andekate noorte seas teevad jalgpallitreenerid. Kui see mõniteistkümmend aastat tagasi alguse saanud suundumus süveneb veel mõned aastakümned, rikastub jalgpall aina uute kultuurikihtidega, mis aitavad meil senist edu säilitada ja rünnata uusi eesmärke. Aga nagu öeldud: see nõuab palju rutiinset, ent loovat tööd.

Poliitikud, majandus- ja loomeinimesed kasutavad avalikkuse ees eneselegi märkamatult jalgpallimängust laenatud võrdlusi ja kujundeid.

Aga enne veel, kui asume oma saavutatud taset hoidma, saame võimaluse oma edutähist edasi nihutada: meil on võimalus pääseda EM-finaalturniirile. Meil on juba 2012. aastal võimalus pääseda ihaldatud Agnese juurde. Selleks tuleb teist korda maha lüüa (veel üks) Iirimaa.


KAKS

KOLM

Himustad võitu kõrgemas liigas? Sel juhul liitu kohe Carlsbergi Facebooki fännide ridadega ning võid sõita EURO UEFA 2012 finaalturniirile! Vähe sellest. Ühel õnnelikul on au anda finaalmängus üle Carlsberg Man of the Match Award parimale jalgpallurile. Selleks tuleb sul näidavastu võtta Carlsbergi fänni väljakutse ning näida ta, kui suur jalgpallifänn sa oled. Muuhulgas loosib Carlsberg A/S detsembri lõpus välja jalgpallifänni unistustepaketi! Pakett sisaldab kõike, mis mängu nautimiseks vajalik. Tasemel telerist mõnusa joogi-söögini välja. Löö pall mängu ja liitu kohe! facebook.com/carlsbergeesti või kasuta QR-koodi.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada Teie tervist. 2011 NOVEMBER JALKA 19


peegli peegeldused

Põhjaiirlaste skalp kooriti ka Belfastis Eesti vutikoondis võitis teist korda ajaloos kolmanda mängu järjest. Paremat ajastust ei saanudki olla, sest seekord tõstis see meeskonna EM-valiksarjas teisele kohale ja viis meid play-off’i, kus vastaseks loositi (Lõuna-)Iirimaa. Lembit Peegeli kaamera jäädvustas ajaloolised hetked Belfastis. lembit peegel

Lee Camp tõrjumas sinisärk Sergei Zenjovi lööki. Chris Baird (nr 5) ja Craig Cathcart (nr 3) on jäetud pealtvaatajaks.

Hakklihamasin Lee Campi (1) värava ees. Gareth McAuley (4) ja Chris Bairdi (5) alt paistab Sergei Zenjovi koib. Vasakul Ats Purje.

Raio Piiroja ja Jarmo Ahjupera õhulahingus Belfasti kohal. 20

JALKA NOVEMBER 2011 JALKA

Rõõmsad fännid, vasakul Rootsi Kunn.


peegli peegeldused

Nii keskendunud nägudega koondis läks lahingusse Belfastis: ees vasakult Aleksandr Dmitrijev, Dmitri Kruglov, Sander Puri, Martin Vunk, Enar Jääger, Tarmo Kink. Taga vasakult: Sergei Pareiko, Jarmo Ahjupera, Andrei Stepanov, Ragnar Klavan, Raio Piiroja.

Põhja-Iirimaa meeskonna kapten Steven Davis (vasakul) ja Chris Brunt jälgivad Ragnar Klavani elegantset esitust.

Abikohtunikul pole muud ütlemist, kui Kostja Vassiljevi penalti fikseerida.

Kas leiate üles iseenda, sõbra, sugulase, töökaaslase? 2011 2011 NOVEMBER NOVEMBER JALKA JALKA

21


Eesti vastupidavusalade ajakiri JOOKSJA uus number nüüd müügil! •Spordivõistluste korraldaja Renna Järvalt kutsub jooksma ja jookseb ka ise •SEB Tallinna maratonil jooksis kirju seltskond •Harrastaja Maila Kuus kirjeldab oma esimest maratoni •Kergejõustiku eriküljed: kes valitakse aasta parimaks? •Pildireportaaž Saaremaa kolme päeva jooksust •Eesti invasõudjad osalesid esimest korda MMil •Jaak Mae suusakooli lapsed Pirita tervisekeskuses

Nõuandeid saavad ajakirjast kõik jooksusõbrad, aga vajalikku teavet leiavad ka sõudjad, ujujad, triatleedid, rulluisutajad ja paljud teised.

((67,9$678

3,'$986$/$' (

$-$.,5,

1U   +LQG¼

6(%7DOOLQQDVJLV MRRNVXOUHNRUGDUY RVDOHMDLG 0DUDWRQ WXJHYGDEQLL NHKDNXLND YDLPX *HUG.DQWHU KRLDE(HVWL OLSSXN}UJHO ,QYDV}XGMDWH HUDNRUGQH HWWHDVWH00LO

.DUDVWDJHODSVL }XHVWUHHQLGHV

.XLGDVWHKD S|LDGVLWNHPDNV" (075XOOLWXXUMD MlUYHMRRNVXVDUL OlNVLGNRUGD

5HQQD -lUYDOW

OlKHQND ROPSLDOH

Jooksja on Eestis ainus ajakiri, mis suunatud rahvasportlastele ja vastupidavusalade tegijatele!

22

JALKA NOVEMBER 2011


mängija luubi all

Hidetoshi Wakui Nõmme Kalju jaapanlasest poolkaitsja Hidetoshi Wakui figureerib regulaarselt Jalka poolt koostatavas meistriliiga sümboolses koosseisus. Tegemist on Eesti liiga ühe pilkupüüdvama poolkaitsjaga. Tema omadusi kommenteerivad Nõmme Kalju peatreener Igor Prins, klubi spordidirektor ja poolkaitsja Sergei Terehhov ning Toomas Kaldma. Erik Eenlo

Õhuvõitlus Igor Prins: Tema kasvu kohta on ta ikka väga hea õhuvõitleja. Sergei Terehhov: Oma kasvu juures on õhuvõitlus tal väga hea. Toomas Kaldma: Arvestades tema pikkust, võib tema õhuvõitlusega rahule jääda. Ta võidab päris palju palle.

Väljakunägemine Igor Prins: Mängu loeb ta hästi. Võib kiirelt mängu suunda muuta ja mõne kavala sööduga ründaja leida. Toomas Kaldma: Kõige parem tema väljakunägemine pole. Mõnikord näeb ta väljakul toimuvat siiski väga hästi. Samas on ka momente, kus ta võiks parema lahenduse leida. Mõnikord hoiab ta palli liiga kaua enda käes ja võiks varem sööta.

Tugevus Igor Prins: Füüsiliselt on tegemist tugeva mängijaga. Mees jaksab kõvasti tööd rabada. Toomas Kaldma: Füüsisega võib rahule jääda. Suudab vajadusel keha vastu panna. Eesti ulatuses täiesti rahuldav.

Mootor

Sisu

Igor Prins: Tal on hea töövõime. Tegemist on mängijaga, kes jaksab 90 minutit võidelda ja teisi kaasa tõmmata. Sergei Terehhov: Eesti mõistes on tal väga hea vastupidavus. Toomas Kaldma: Mootor on tal hea, töötab üle välja. Ei saa öelda, et ta 80. minutil võhmal oleks.

Igor Prins: Teda iseloomustab jaapanlasele omane korrektsus. Tegeleb palju endaga individuaalselt. Lisaks võitleb ta alati lõpuni. Toomas Kaldma: Vaimu tugevus ja võitlejahing on tal head. Suhtumine on professionaalne, kuid mõnikord ilmutab üleolevust. Vahel võtab vastu otsuseid, mille tõttu ta ülejäänud meestest pisut eemaldub.

Liikuvus Igor Prins: Mees on mänginud nii ääre- kui ka keskpoolkaitses, kus peab palju liikuma. Ta tõuseb julgelt rünnakuga kaasa, vahetab hästi kohta ning otsib alati võimalust palli saada. Toomas Kaldma: Wakui liigub minu arvates rahuldavalt.

Kiirus Igor Prins: Ta on ise tunnistanud, et on kiirust kaotanud, aga minu arvates on tal seda piisavalt. Suudab üks ühe vastu julgelt ette võtta nii keskväljal kui ka äärel. Sergei Terehhov: Eesti mõistes on Wakui kiirus väga hea.

cv

Tehnika Igor Prins: Wakuil on korralik tehnika. Mängib hästi mõlema jalaga. Toomas Kaldma: Tehnika on tal minu silmis viie palli süsteemis neli. Ta ei löö eriti peale, kuigi võiks. Palju väravaid ta löönud ei ole. Keskväljamootoril peaks olema omadus raamidesse peale lüüa, millest võiksid heal juhul väravad tulla.

Sündinud: 12.02.1983 Klubi: Nõmme JK Kalju Eelmised klubid: FC Minsk, Bohemians Praha FK, ND Gorica, SV Bad Aussee, NK Factor/Interblock Ljubljana, Albirex Niigata Singapore Treener: Igor Prins Foto: Lembit Peegel

2011 2011 NOVEMBER NOVEMBER JALKA JALKA

23


Sügav Eesti põhjavesi

Ostes meie tooteid toetad TÜ Kliinikumi Silmakliiinikut 24

JALKA NOVEMBER 2011

www.vagavesi.ee www.tridens.ee


treener

Allan Soomets võimekaid looderdajaid ei kannata Eesti võib naiste jalgpalliski jõuda EM- või MM-finaalturniirile, usub Allan Soomets. Praegu pärsib naiste vuti arengut asjaolu, et vankrit ei veeta ühisel jõul. Jako Arula

T

reener Allan Soomets (pildil, 30) on juba pikemat aega olnud nii FC Flora naiskonna kui ka Eesti koondise abitreeneri pingil. Ambitsioonidest tal puudu ei jää. Oma väravavahikarjääri jooksul on mees ka Eesti Meistriliigasse jõudnud, kuid siis tabas tulevast koondisetreenerit raskemat sorti vigastus. Treeneritööga oli ta end tegelikult mitu aastat varem sidunud ning ta jagaski oma jalgpallialast elu mängimise ja teiste treenimise vahel. Seega tuli tõuge tippspordist loobumiseks õigel ajal ning tulevast elukutset polnud raske valida. Tee viiski kohe FC Flora juurde, kus ta hakkas tegelema naiskonnaga. Selles ametis on ta praeguseni. Oma töös üritab Soomets olla võimalikult paindlik. Kuna tema treenitavad on peamiselt naissoost, siis tuleb peale erineva töömetoodika lisaks õppida tundma ka õrnema sugupoole hingeelu. Kui meestega koos tuleb tihtipeale ette tögamist ja nöökimist, siis neiud võivad seda võtta hoopis solvanguna. “Kui naistele pärast ülilihtsat eksimust öelda: “Ettevaatust selle puujalaga” vms, siis üldiselt ei võeta seda utsitava huumorina, vaid solvutakse, samal ajal kui meestel tekiks trots ennast tõestada ja paremini teha,” selgitab Soomets. Kindlaid põhimõtteid tuleb jälgida ka neidude puhul. Asi, mida mees oma hoolealuste puhul tähtsaks peab, on maksimaalselt pingutamine ja keskendumine. Seda toob ta esile just tugevamate mängijate puhul, kes juba teavad, et nad on teistest mänguliselt paremad, isegi kui nad pingutavad kõigest 80

Foto: Lembit Peegel

viib ning proovin siis neid ka ise rakendada.” Seega pole tunnustatud treeneri toomine Eesti koondise juurde arendanud mitte ainult mängijaid, vaid ka treenereid. Eesti naiste jalgpalli üldise taseme tõstmise suunas on Boanase Eestisse toomine Soometsa arvates alles väike samm. Peamine suund, kuhu Eesti peaks lähiajal liikuma, on kindla arengukava loomine ja selle täpne täitmine. Praegu on küll arengukava loodud (seni vastu võtmata), kuid nii-öelda küla-küla-vastu-mentaliteedi pärast on selle täitmine üsna keerukas.

Kehtib suhtumine, et iga mees tahab olla oma küla kuningas ning selline tegevus pärsib tugevalt Eesti naiste jalgpalli arengut.

protsenti. Seda üritab Allan Soomets tähele panna ning kuigi talendikaid mängijaid on raskem motiveerida, üritab ta sisendada mängijatele võistlust iseendaga, et olla mitte ainult teistest parem, vaid olla parem ka iseenda senistest sooritustest. Palju abi küpsemaks saamisel on olnud ka nüüdsest partnerist Eesti naiste koondise juures. “Keith Boanas on kindlasti mu silmaringi laiendanud ning üle võtta on temalt palju,” nendib Soomets. “Üritan koondise iga trenni jooksul tähele panna, kuidas ta teatud ülesandeid läbi

“Kehtib suhtumine, et iga mees tahab olla oma küla kuningas ning selline tegevus pärsib tugevalt Eesti naiste jalgpalli arengut,” tunnistab Soomets. Kuigi Eesti riik on väike, usub treener ise, et Eestil on ambitsioone tippu jõudmiseks küllaga. Sihipärase tegutsemisega erinevate tegevusplaanide koostamisel ning ka täitmisel võivad Eesti naistekoondised juba umbes kümne aasta pärast olla arvestatavad vastased enamikule Euroopa naistekoondistele. Võimatu poleks ka Euroopa või maailmameistrivõistluste finaalturniirile jõudmine, usub Allan Soomets. Selle eest, et see juhtuks, lubab ta oma võimaluste piires igatahes abiks olla. 2011 NOVEMBER JALKA

25


naised

Indrek Käo: naiste jõudmine finaalturniirile pole utoopia Kui Aivar Pohlak käis aastaid tagasi välja veksli, et Eesti meeste koondis jõuab EM- või MM- finaalturniirile, siis peeti seda teostamatuks unistuseks. Praegu aga rõõmustavad Eesti jalgpallisõbrad oma koondise edu üle ja ihaldatav finaalturniir on lähedal. Samal ajal seavad oma atra samale tasemele jõudmiseks naised ning sama eesmärgi julgeb välja käia ka Eesti Jalgpalli Liidu naiste ja amatöörjalgpalli komisjoni liige, Põlva JK Lootose president Indrek Käo. Alver Kivi Kui vaadata praegust seisu, siis võib naiskonna jõudmist EM- või MM-finaalturniirile pidada ikkagi pisut utoopiliseks. On see eesmärk ikka reaalne? Et sellele unistusele nii lähedale jõuda, on meeste koondis pidanud tööd tegema ligi 20 aastat. Usun, et Eesti naiste A-koondise jõudmine EM- või MMfinaalturniirile ei ole utoopia, pigem on tõenäosus suuremgi. Selle saavutamine sõltub aga eelkõige ala ja mängijate targast ja läbimõeldud arendamisest, kandepinna laiendamisest, kogemuste ja kultuurikihi tekkimisest. Üks võimalikke arengusuundi võiks olla kopeerida meeste tehtut, kus kõik

koondislased mängivad välisklubides. Selles poleks midagi uut. Mitmed riigid enne Eestit on sama teed läinud ja kindlasti on see üks võimalikke arengusuundi, kuid võtab rohkem aega, sest esmalt peaks mängijate tase võimaldama neil välisklubidesse pääseda. Teine ja kiirem viis oleks näiteks kõigi paremate mängijate põhjal koondise baasklubi(de) moodustamine, mis praegu toimub näiteks Leedus, kuid pikemas perspektiivis muutub see ala arengu suhtes piduriks, mida on näiteks tõestanud meie korvpalli hetkeseis. Isiklikult pooldan siin liikumist mööda keskteed, kus eelkõige klubide arendamise ja neile võrdsete võimaluste loomisega, aga ka optimaalse liigasüs-

Foto: Lembit Peegel

Signy Aarna (keskel) teeb seda, mida ei suutnud mehed: lööb värava Ukrainale.

26

JALKA NOVEMBER 2011

teemi väljatöötamisega luuakse üleriigiline naiste jalgpalliga tegelejate/harrastajate mosaiik, kus võrdset tähelepanu pööratakse nii koolispordi-rahvaliiga kui ka klubi-koondise tasanditele. Kas tuleb kunagi aeg, kui meie naiste koondises on vaid välismaal pallivad mängijad? Usun sellesse. Samas, et seda protsessi kiirendada, tuleks jõulisemalt toetada klubisid, koolitada naistreenereid ja kohtunikke, arendada kohaliku liiga taset jne. Paraku valitseb meil veel liigselt mentaliteet, et naiste jalgpalli on tarvis vaid litsentsimistingimuste täitmiseks või laste jalgpallitreeningutele meelitamiseks.


naised Minu nägemusel on just see põlvkond, kes on praegu A-koondises mängimas, tuleviku seisukohalt olulise tähtsusega – treenerite, kohtunike, klubi personali ja ka lihtsalt toetajatena. Üldiselt on ju naised koduhoidjad ning eriti välja ei kipu. Kas mängijatele on praegu välisklubisse saamine üldse stiimuliks? Võimalused on ju üsna head. Ka meie klubi suhtleb aktiivselt välisklubidega, maailm on lahti kõigile. Fakt, et koondise põhikoosseisust on välismaal pallimas mitmed tüdrukud, vaid tõestab seda. Meie koondislaste noorust arvestades oleks praegu parimaks väljundiks ülikoolisport, mis näiteks USAs, aga ka Inglismaal ja Saksamaal on väga kõrgel tasemel. Õnneks on Eestis hakanud sellele elu sisse puhuma Fauna Female Tartus. Ka mitmed meie koondislased on ülikoolides õppimas aladel, mida naiste jalgpall enim vajab. Mulle tundub, et peatreener on suutnud naisteni viia põhilise – ilma heal tasemel ja regulaarse treeninguta tase ei tõuse. Kuna meie klubid seda praegu veel tagada ei suuda, siis üheks lahenduseks ongi kogemuste omandamine välismaal.

Noortekoondiste puhul on meie lõunanaabrid meile piltlikult öeldes kuklasse hingamas või ehk möödumaski.

Baltikumis oleme tõusnud esimeseks, Põhjamaadest oleme jätkuvalt maas. Kas see vahe on tagasi tehtav? Esiteks on oluline mitte lasta ennast uinutada meie A-koondise edust. Noortekoondiste puhul on meie lõunanaabrid meile piltlikult öeldes kuklasse hingamas või ehk möödumaski ning tulevikku silmas pidades peaksime praegu juba aktiivselt tegutsema uute noortegruppide avamise ja treenimisega. Välistreenerite tulekuga on tehtud küll suur samm, eelkõige meie koondiste organisatoorse, aga ka liigasüsteemi korraldamise koha pealt. Samas on Põhjamaad, eriti Norra ja Rootsi koos Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaaga

Foto: Lembit Peegel

Keith Boanaselt ootab Indrek Käo senisest enam ka terve naiste jalgpalli koordineerimist.

Euroopa absoluutne tipp. Ütleks nii, et vahe enam ei suurene. Kui võrrelda Norraga, siis oleme nende mõistes eelmise sajandi 80. aastates. Millega me praegu Euroopa ja maailma paremikule alla jääme? Tooksin ühe võrdluse. Norras (rahvaarv 4,9 miljonit) harrastab jalgpalli umbes 110 000 naist/tüdrukut, mis on 2,24% riigi rahvaarvust, Eestis on need numbrid aastal 2011 vastavalt 745 ja 0,05%. Norra tasemele jõudmiseks peaks meil jalgpalliga tegelema ligi 30 000 tüdrukut! Ebareaalne? Aga see on ka põhiline, millest algab mahajäämus – harrastajate arv on näitaja, mille pealt tekib kultuurikiht, valik, mis koondab erinevate põlvkondade kaudu talletatud kogemused, oskused ja eelkõige väärtushinnangud. Paljude hinnangul on meie naistekoondise edu taga treener Keith Boanas. Mida on inglane meie naistevutile juurde andnud, või mida saaks veel paremini teha? Oma inglise tuttavate kaudu leitud Keith Boanase “maaletoojana” ei tohiks ma ju nuriseda. Samas ei ole enamik Jalka lugejaid kursis ehk sellega, et Keithi töös on ka teine pool – naiste jalgpalli koordineerimine. See on valdkond, milles ootaks temalt oluliselt suuremat pühendumust ja tähelepanu. Kuna siiani on põhiliselt tegeldud

n-ö koondiste tulemuslikkuse tõstmisega, siis nüüd peaks minu arvates rohkem tähelepanu, aga ka ressursse suunama rohujuure tasandile, sest klubide, eelkõige aga järelkasvu kohalt ei ole seis just roosiline. Tegelikult ei ole Keith Boanas teinud ju midagi üleloomulikku. Naiste jalgpalli mängiti Eestis ka enne tema tulekut, koondise mängijadki on jalgpalli juurde toodud ja üleskasvatatud treenerite poolt, kes on praegu veel tegevad. Kõige suurem vahe on aga pühendumine eesmärgile ning alaliidu toetus. Kui Aivar Pohlak teatas, et naiste jalgpalli eelarve selleks aastaks oli ligi 3 miljonit krooni, siis see on ju selge edasiminek ajaga, kui kõigi naiste koondiste peale oli kasutada alla poole miljoni. Oluline on ka see, et Boanase tulekuga on naiste jalgpall siiski saavutanud mõnevõrra erilisema staatuse kui lihtsalt mõni teine valdkond. Uus ja oluliselt professionaalsem suhtumine treeningutesse, mängijate tervisesse, koondiste kogunemistesse ja selektsioonidesse on olnud põhiliseks aluseks koondise esituste ja mängutaseme tõusul. Ma olen kindel, et Keithil on Eesti naiste jalgpallile veel paljugi pakkuda, suudaks me vaid kõike seda vastu võtta. Eesmärk finaalturniirile jõudmisest ei peaks muutuma dogmaks, mille nimel ohverdada ala üldine areng. ( Jätkub järgmises numbris.) 2011 NOVEMBER JALKA

27


Foto: Lembit Peegel

Endine tippm채ngija Urmas Kirs annab n체체d oma teadmisi edasi tahvli ja krihvliga.

28

JALKA NOVEMBER 2011


usutlus

Urmas Kirs:

midagi suurt on õhus. Aga koolitus on treeneri, mitte litsentsi pärast Viiendal novembril 45. sünnipäeva tähistav Urmas Kirs on Eesti koondises (1992–2000) pidanud 80 mängu ja löönud 5 väravat. Praegu on ta Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja, kelle arvates on praegused koondislased paremad mängijad. Kuid meie jalgpallil on küllalt kasutamata reserve – kas või treenerite parema suhtumise näol koolitustesse. Indrek Schwede No kas Eesti jõuab järgmise aasta EM-finaalturniirile? Tjah (hakkab naerma – toim.). Kõik märgid selles valiktsüklis näitasid, et midagi suurt on tulemas. Olid kaks Fääridele löödud hilist väravat, siis koondise madalseis mängudega Itaalia ja Fääride vastu ning Lõuna-Ameerika turneega. Järgnes tõus ning kui viimaseid mänge analüüsida, siis – alahindamata mängijate panust – kipun arvama, et 15 aastat tagasi poleks kohtunikud selliseid otsuseid meie kasuks teinud. Pluss see loos, et tahtsime Iirimaad ja saime ta. Teisest küljest olime Balkani maadega hästi mänginud ja äkki oleks Balkani maa (Horvaatia) võistkond meile sobivam. Hea märk oli muuseas ka Sloveenia–Serbia mäng: Serbia värav – suluseis, Sloveenia värav tuli väravavahi veast, Serbia sooritas ebaõnnestunult penalti. Loodan, et see jada jätkub. Õhus on millegi suure tulekut, ja kas see tuleb, selgub novembris 2011. Kas meie koondise kvaliteet on tõesti nii märgatavalt tõusnud, nagu võiks otsustada valikgrupi teise koha järgi? Kui me oleme sinna play-off’i jõudnud, siis peab olema. Tarmo Rüütli on suutnud koondises luua mõnusa õhkkonna. Mängijad teavad, kui palju on neil väljakul vabadust ning millal ja kus võib võtta riske. Igaüks teab oma ülesandeid ja kohustusi. See on meeskond suure tähega. Millega meie koondis vastaseid ületas? Tegelikult ... Need väravad, mis löödud on ... Hea, kui neid tuleks veel, et senised ei oleks juhused. Üks asi, millega me hiilgame Teituri (Thordarsoni) aegadest, on mängudistsipliinist kinnipidamine. Teame, mida tohib teha ja mida mitte, eriti kaitsetöös. Meie mängijatel oli meeletu soov anda. Me ei kaotanud lootust. Kehvas seisus mängisime väärikalt lõpuni. Samas ei saa alahinnata kogu meeskonda toetava tiimi panust – varustajad, arstid, massöörid, füsioterapeudid, abitreenerid. PRO treenerite kursusel käisid Janno Kivisild ja Tarmo Rüütli tagasisidet andmas kahe viimase Põhja-Iirimaa mängu kohta: kuidas valmistusid,

kuidas tehti analüüsid. Janno on teinud suurt tööd, mis on oskuslikult ära kasutatud. Kas alahindamine mängis ka mingit rolli? Vaevalt et Fääri saared meid alahindasid, pigem vastupidi! (Naerab – toim.) Aga valiktsükli teisel poolel ei alahinnatud meid kindlasti mitte. Milline on peamine vahe praeguse koondise ja selle koondise vahel, kus sina aastatel 1992–2000 mängisid? Üks asi on rahvusvaheliste mängude kogemus. Teitur ütles, et te mängite vähe, et aastas on vaja 60–70 mängu. Aga paljuke meil Eesti meistrivõistlustel neid mänge siis oli? Arvan, et koondisele oli keeruline leida vastaseid, sest olime nõrgal tasemel. Praegu on paljud mängijad piiri taga, osa saab küll vähem mängida, aga nad saavad kvaliteetset treeningut. Nad on enesekindlamad, tehnilisemad, neil on parem väljakunägemine. Praegused mängijad leiavad kiiremini lahenduse ning teavad, mida palliga teha. Võib öelda, et oleme hästi kohanenud, sest jalgpall on läinud kiiremaks. Treeningud on muutunud läbimõeldumaks. Kõik asjad ei pruugi olla paremad, aga tervikuna on edasiminek ilmne. Oled varem Jalkale öelnud, et olid iseõppija ning paljud vajalikud teadmised ja nõksud õppisid vahetust kogemusest rahvusvahelise jalgpalliga. Kas meie praegune treenerkond annab noortele kogu vajaliku algõpetuse või jääb millestki puudu? Paljud treenerid on võtnud endale liiga suure koormuse, mis tähendab, et nad tahavad end ära elatada ainult treeneritööga. Äraelamiseks võtavad nad palju gruppe, mis viib kvaliteedi alla. Kui sul on kolmes grupis 70–80 mängijat ja teed kolm trenni päevas – kaua sa suudad endast maksimumi anda? Üks kuu, teine kuu, aga siis väsid. Tean, mida räägin, sest alustasin kümmekond aastat tagasi ise treenerina nii, et hommikul sõitsin Viljandist Elvasse treeningut andma, sealt edasi Nõosse, siis Otepääle, siis tagasi Elvasse ja pärast 2011 NOVEMBER JALKA

29


usutlus seda tagasi koju Viljandisse – sellised päevad olid. Isegi kui tahad maksimumi anda, siis ühel hetkel enam ei jaksa, tekivad mõtlemispausid – ja lased treeningul omavoolu minna. Kaob treeningu kvaliteet. Me peaks jõudma sinna, et igal treeneril oleks üks-kaks gruppi, maksimaalselt 16–20 mängijat grupis ning abiline lisaks. Selle koha pealt saaks kvaliteeti tõsta. Vabatahtlikke on tasapisi juurde tulnud, lapsevanemad on käinud koolitustel ja asunud treeneritele abiks. Mis on meie treenerite tugevused ja nõrkused? Üks suuremaid möödapanekuid treenerite poolt on see, et iga hinna eest tahetakse noorteklassides edu saavutada. See ei peaks olema prioriteet. Noortetreenerite esmane ülesanne on mängijate arendamine ja kõigile võimaluse andmine. Kui noor mängija ütleb, Eesti Meistriliigas stabiilselt mehetegusid tegemata, et tema eesmärk on välismaale profiks minna ja et ta ei leia motivatsiooni Eestis mängimiseks, siis on ta endast ikka väga heal arvamusel ning treener on tema kui mängija ja inimese arendamisel millegagi mööda pannud. Ei tehta vahet unistustel ja eesmärkidel. Kui treener ütleb, et tema eesmärk on ainult tippude kasvatamine, siis ka siin on midagi nihu. Treenerite eesmärgiks ei peaks olema professionaalide kasvatamine, vaid heade amatööride kasvatamine, et lastest kasvaksid mängijad ja inimesed, kes naudivad jalgpalli mängimist. Küll aeg näitab, kui kaugele keegi jõuab. Kas see on meie treenerite koolitussüsteemi viga? See on individuaalne. Koolitus ei tooda treenereid, vaid jagab treeneritele informatsiooni, kuidas ja mida teha, annab võimalusi, näitab suuna kätte. Ülejäänu on treenerite kätes. Mõni suudab seda mõista ja mõni mitte, sest vanadest harjumustest on raske lahti lasta. Samuti on meil ambitsioonikaid lapsevanemaid, kes kipuvad kõrvalt õpetama lapsi ja treenereid. Aga asi läheb paremuse poole. Eriti on seda märgata uute treenerite puhul, aga ka nemad vajavad kogemusi ja aega. Aga öeldakse ju, et võitjaid kasvatatakse võitude abil. See on kahe otsaga asi. Kui sa ainult võidad, siis sa ei tee vigu. Aga vigade tegemine on üks õppimise osa. Halb on see, kui treener soovib ainult võita ning kasutab sel eesmärgil ainult paremaid mängijad, ja kõik kaasavõetud lapsed ei saa piisavalt või üldse mänguaega.Treenerid saavad ju valida vastaseid ja turniire ning nõnda saab olla vahel favoriit ja vahel autsaider. Saab valida ka võrdseid vastaseid. Ainult võitmine ja ka ainult kaotamine on ohtlik. On oht, et lapsed küllastuvad jalgpallist ja võitudest või on selles mängus pettunud ja lahkuvad jalgpalli juurest. Mitme aasta tagant peab treener oma litsentsi uuendama? Nelja aasta jooksul peab ta end täiendama 20 tundi, aga mitte kõik pole sellest huvitatud. Eesti Olümpiakomitee litsentsi taotletakse paljudel juhtudel ainult sellepärast, et pearaha saada. Nad on rahul, kui neil on 20 tundi täis ja sellest piisab. Samas on ka suur hulk treenereid, kes on alati ja igasugusel koolitusel kohal. Kaks täiesti erinevat 30

JALKA NOVEMBER 2011

suhtumist treeneritöösse ja pühendumisse. Boltoni Wanderersi treener tuleb Operi jalgpallikooli õpetama. Meilt läksid meilid 500 treenerile ning tagasiside hulgas oli vastuseid sellistelt treeneritelt, kes ise ei teadnud, millal nad litsentsi said ja kus nad on koolitustel käinud. Ka paljud klubide noortetöö juhid ei tea, millised litsentsid on nende noortetreeneritel ja kui palju nad peavad litsentsi pikendamiseks tunde võtma. Meil oleks väga vaja teha klubidele seminar, kus rääkida klubistruktuurist ja kohustustest. Praegu on mulje, et noortetööjuhtide tööks on ainult treeningugraafikute koostamine ja väljakute väljaajamine. Aga nad peaksid ka noorte arendamise süsteemi välja töötama: kui suureks teha grupid, kui palju treenereid grupiga töötab, mida nõuda eri vanusegruppidelt lähtuvalt esindusmeeskonna vajadustest jms. Vaja on nõuda treeneritelt regulaarset tagasisidet: mida nad kavandatust on ära teinud, kuidas lapsed arenevad, koosolekud ja tagasiside andmine lastevanematele. Teisest küljest ei saa jalgpalliliit seda klubidelt ka otseselt nõuda, sest alaliit peaks selles osas olema klubidele eeskujuks, aga meil endil puudub veel tehniline direktor. Praegu nõutakse ka Meistri- ja Esiliiga litsentsimisel klubidelt noortetöö kava, aga kas see ka ellu viiakse, me ei tea! Kuid alaliidul peaks tulevikus olema õigus ja võimalus kontrollida, kas noortetöö kava ka täidetakse, kuidas lapsi treeningutel koheldakse ja kui vaja, siis treeneri litsents tühistada või peatada. Süsteemne ja eesmärgipärane töö noortega – see viiks meie jalgpalli jõulisemate sammudega edasi.

Kui noor mängija ütleb, Eesti Meistriliigas stabiilselt mehetegusid tegemata, et tema eesmärk on välismaale profiks minna ja et ta ei leia motivatsiooni Eestis mängimiseks, siis on ta endast ikka väga heal arvamusel.

Ühiskond räägib jalgpallibuumist. Kas meie noortesüsteem on valmis uusi huvilisi vastu võtma, kas meil on piisavalt treenereid? Treenerite andmebaasis on üle 600 treeneri, kellest kõik enam ei tööta: kes on Eestist lahkunud, kes ametist loobunud. Treenereid on, enamik uutest tulijatest on ilma kõrgemal tasemel jalgpallitaustata inimesi, aga lastega tegelemisel pole see takistuseks. Kursustel näidatakse huvi üles, küsitakse jne. Pigem on minu arvates meil liiga palju niinimetatud klubisid, paljud praegustest klubidest on lihtsalt võistkonnad. Suuremad klubid võiksid enda ümber koondada väiksemad ning teha nendega organiseeritud koostööd, just noorte arendamisel. Treenerite PRO kursustel lasime osalejatel teha noortetöö arengukava Eesti tingimustes. Need peaks jalgpalliliidus läbi arutama ja klubidele tutvustama: klubid võiksid ise vaadata, mida nad rakendada saavad. Koolitustel on küll üheks teemaks klubistruktuur ja erinevatel posit-


usutlus Foto: Lembit Peegel

koondises midagi jagati, olid mulgid esimesena kõpsti kohal. Mis teha, kui teised nii aeglase toimega on (naerab – toim.). Elasime koos üürikorteris, tulime koos treeningule, olime kohusetundlikumad ning pidasime kellaaegadest kinni, tallinlased kippusid hilinema. Su oma poeg ei hakanudki jalgpalli mängima – kuidas selline asi juhtus? Ta on varasest lapsepõlvest olnud rohkem loodusehuviline. Teda huvitavad loodus ja loomad. Praegugi on tema hobiks looduse pildistamine. Viljandis olles läheb varahommikul metsa, käib ja ootab, et saaks mõne looma pildile. Samas on ta ka sportlikult mitmekülgne, saab omal tasemel hakkama kõigi spordialadega. Kus paremini, kus halvemini, aga ei ole sportmängu, mida ta ei oskaks. Näiteks mina ei olnud tema eas nii atleetliku kehaehitusega. Kas Jens Lehmannile löödud värav Flora – AC Milani mängus on su karjääri magusaim? Mul on see mäng plaadil. Mitu korda seda vaadanud oled? Tuleb välja, et see värav on YouTube’is üleval, sõbra poeg kord näitas seda mulle. Tervet mängu ma ei olegi vaadanud. Aga ma ei ütleks, et see oli mu magusaim värav.

Ründaja Urmas Kirs aastal 1994 Flora särgis Tallinna sadama vastu pallimas.

sioonidel olevate inimest kohustused, aga nagu praegune olukord meile näitab, siis klassiruumi seinte vahelt see edasi jõudnud ei ole. Kui sina olid koondises, siis Viljandist pärit mängijate kohta öeldi Mulgi maffia. Tollal näis, et mulgid olid vutiväljakul kuidagi otsustavamad – risti ette ei löödud. Me olime väikelinna poisid, kes ei olnud kogenud suuri võite, pigem vastupidi, ja me mängisime lihtsat jalgpalli, sest meile meeldis see mäng. Enda tegevust ma mängija-aastatel ei hinnanud, aga arvan, et minu otsekohene stiil ründajana väljakul tulenes sellest, et tundsin end vastasest kiiremana, lõin palli temast mööda ja üritasin eest ära joosta. Kasutasin alateadlikult enda tugevamaid külgi. Aga samas, nagu keegi kunagi tähele pani: kui jalgpalli-

Kodulinnas Viljandis Eesti koondise eest 1997. aastal Aserbaidžaani vastu löödu on magusam? Keegi nagunii ei mäleta ega usu seda ja ega ma ise kah siis 100% selles veendunud ei olnud, aga sel päeval, kui Kehtnast mängule hakkasime sõitma, korraks mainisin, et ma löön täna värava. Lihtsalt oli üks meeletu soov ja unistus. Seda võib tõesti lugeda kõige magusamaks väravaks. Üks tuleb veel meelde. Teismelisena lõin Viljandi eest Pärnu KEKile värava otse nurgalöögist tulnud palliga õhust trahvikasti tagant üle puusa tagumisse nurka. Vanad mängumehed käisid ka pärast patsutamas. See oli palli ideaalne tabamine! Isa, kes käis mu kõiki mänge vaatamas ja iga meeste mängus löödud värava eest maksis kolm rubla, andis tol korral vist isegi viieka. See oli tema enda poolt pakutud preemia enne hooaja algust ja minu esimene jalgpalliga teenitud raha. Alustasid ründajana, lõpetasid äärekaitses. Kus su õige koht oli? Ise oleksin tahtnud kõige rohkem mängida keskväljal, aga 2011 NOVEMBER JALKA

31


usutlus ei saanud seal hakkama, sest noortest alates olin olnud ründaja ning hiljem harjumuspäraseid asju ümber õppida oli raske. Ründes mängimise lõhkusid ära 1993. aastal tehtud operatsioonid, mil ma aasta aega ei mänginud. Tulin tagasi ründeliini, aga mingi kotermann puges sisse, tundsin kohustust lüüa väravaid, pinge oli peal ja ma ei tundnud ennast enam “vabana”. Olin rajalt maas. (Roman) Ubakivi hakkas mind kasutama kaitses. Ta kasutas osaliselt meesmehe-vastu-kaitset ning vastupidavamad mängijad pidid ohtlikumaid vastaseid katma. Itaalias jooksin koondises debüüdi teinud (Alessandro) del Piero järel. Ta vahetati teisel poolajal välja. Eestis pidin (Maksim) Gruznovi järel jooksma. Teituri ajal pidid äärekaitsjad rünnakule tõusma ning nii lõime ka väravaid. See koht sobis mulle. Andsin mitmeid resultatiivseid sööte, muuhulgas ka (Sergei) Terehhovile, kui ta Fääridele selle pommi põrutas. Arvan, et tsenderdused olid minu üks tugevamaid külgi rünnakul ja neid sai ikka peale trenne kõvasti harjutatud. Vahel sadakond tsenderdust pärast igat treeningut ja mõlema jalaga, erinevatelt positsioonidelt. Kas Tarmo Rüütli ja koondise edu peale mõeldes on olemas Eesti mängustiil? Tänapäeval on stiilid väga kombineerunud. Aga kui mõelda meie mängudistsipliini ja vahetuste peale – kõik vahetused õigustasid ju end. Minu küsimus on: mis saab mõne aas-

ta pärast? Kui vaatan meie A-koondist ning U23 ja U21 koondist, siis paneb see mind natuke muretsema. Noortekoondistega on vaja süsteemsemalt töötada. Iga asi saab kunagi otsa. Kunagi jõuab kätte aeg, mil on vaja leida Tarmo Rüütlile vääriline vahetus. Me peaksime mõtlema sellele, et panna Eesti noortekoondisi juhendama Eesti treenerid, lootuses kasvatada endi hulgast Tarmole asendaja. Vaja oleks moodustada treenerite meeskond, kellel on sarnane taust, sarnased arusaamised mängust ja kes on meeskonnamängijad. Noortekoondistel on palju rahvusvahelisi mänge ja neid on ka treeneritele vaja, et nad oskaks pingetega toime tulla. Muidugi käiks töö koostöös alaliidu tehnilise direktori ja Akoondise peatreeneriga. Meil on treenereid, kes oleks võimelised noortekoondisi juhendama, tuleb neile ainult võimalus anda. Kindlasti peaksid noortekoondise treenerid tegelema ka noorte skautimisega ja andma oma teadmisi koolitustel edasi. Just viimast pean eriti oluliseks, sest noortekoondise treeneri kogemuste edasiandmine peaks lõpptulemusena tootma uued koondise kandidaadid. Koolitused on jalgpalli jaoks olulised. Seal on vaja käia ja enda jaoks maksimum võtta. Puutun igapäevatöös kokku treeneritega, kes tunnevad koolituse vastu alguses huvi, aga kui selgub näiteks, et neil pole parajasti vaja litsentsi pikendada, siis on huvi paugupealt kadunud. Isegi kui ei kuule midagi uut, on vahel hea kinnitust saada, et teed asju õigesti ja oled õigel teel.

autokataloog

Hind 4.50€

AUTOKATALOOG 2011

50 Eestis enimostetud auto testid

NÜÜD MÜÜGIL

EEsti po pulaar

seimad

Whatcar.e

autod 2 011

e testid:

50 Eest i enimos 9 erinev te as autotud autot klassis

32

JALKA NOVEMBER 2011


2011 NOVEMBER JALKA

Foto: Julien Behal/AP/Scanpix

33


Eesti jalgpallikaart 2011

Tallinn

Kaardistasime terve Eesti kõik riigi meistrivõistlustel sel aastal osalenud täiskasvanute võistkonnad. Iga värv tähistab erinevaid liigasid: Meistriliiga, Esiliiga, II liiga, III liiga, IV liiga, Rahvaliiga, ning naiste Meistri-, Esi- ja II liiga. Nr Klubi/ kaardil meeskond

1 FC Flora 2 JK Kalju 3 JK Trans 4 FC Levadia 5 JK Sillamäe Kalev 6 JK Tammeka 7 FC Viljandi 8 Paide Linnameeskond 9 FC Kuressaare 10 FC Ajax 1 JK Tallinna Kalev 2 FC Levadia II 3 FC Puuma 4 FC Infonet 5 Kiviõli Tamme Auto 6 FC Flora II 7 FC Lootus 8 TJK Legion 9 Valga FC Warrior (koduplats Tallinnas) 10 Pärnu Linnameeskond 1 Rakvere JK Tarvas 2 JK Sillamäe Kalev II 3 Kohtla-Järve JK Alko 4 JK Kalju II 5 FC M.C. Tallinn 6 FC Infonet II 7 JK Tallinna Kalev II 8 Tallinna JK Dünamo 9 Jõhvi JK Orbiit 10 TJK Legion II 11 Tabasalu PK 12 JK Kaitseliit Kalev 13 FC Olympic 14 FC Ajax II 15 Tartu FC HaServ 16 JK Luunja 17 JK Tammeka II 18 Viljandi JK Tulevik 19 Paide Kumake 20 Sörve JK 21 Tartu SK10 Premium 22 FC Nõmme United 23 Türi Ganvix JK 24 HÜJK Emmaste (koduplats Tallinnas) 25 FC Tarvastu 26 Rummu Dünamo 27 Viljandi JK Kotkad 28 Pärnu Linnameeskond II 1 FC Maardu 2 JK RGR Airon 3 Kuusalu JK Rada 4 Kiviõli Tamme Auto II 5 Raasiku FC Joker 1993 6 Rakvere JK Tarvas II 7 JK Baltika Keskerakond 8 FC Balteco 9 Tallinna FC Štrommi 10 FCF Järva-Jaani SK 11 JK Visadus 12 FC Ühinenud Depood 13 Tallinna FC Ararat TTÜ SK 14 Saue JK Laagri 15 JK Tallinna Kalev III 16 Koeru SK 17 Tallinna LiVal Sport 18 Tallinna JK Piraaja 19 JK Tondi 20 JK Kaitseliit Kalev 21 FC Hell Hunt 22 FC Concordia 23 Trummi SK 24 Tallinna SK Mercury 34Elva JALKA NOVEMBER 2011 25 FC

26 Põlva FC Lootos 27 Võru JK 28 Jõgeva SK Noorus-96 29 Viljandi JK Tulevik II 30 JK Welco Elekter 31 FC Tabivere 32 FC Otepää 33 EMÜ SK 34 Valga FC Warrior II 35 Tartu Ülikool Fauna 36 Navi Vutiselts 37 Vändra JK Vaprus 38 Keila JK 39 JK Kernu Kadakas 40 Saaremaa JK aameraaS 41 Eesti Koondis 42 FC Metropool Pärnu 43 Saaremaa JK 44 Kärdla LM 45 PSK Aleksela 46 FC Kose 47 Rapla JK Atli 48 Kehtna FC Flora 1 FC Levadia III 2 Tallinna FC Twister 3 JK Loo 4 SK Tapa 5 Viimsi FC Igiliikur 6 Tallinna FC Anži 7 Ambla Vallameeskond 8 Tallinna JK Piraaja II 9 JK Suema Cargobus 10 JK Tallinna Kalev Juunior 11 FC Kiiu 12 FC Pokkeriprod 13 FCF Tallinna Ülikool 14 Tallinna FC Akhtamar 15 FC Eston Villa 16 Nõmme JK Kalju III 17 FC Toompea 1994 18 FC Soccernet 19 Kristiine JK 20 JK Jalgpallihaigla 21 Tallinna FC Reaal 22 FC Majandusmagister 23 FC Hansa United 24 Pirita JK Reliikvia 25 Tartu Quattromed 26 Suure-Jaani United 27 SK Tääksi 28 FC Otepää II 29 Tõrva FC Warrior 30 Võru JK II 31 JK Tartu Löök 32 FC Aspen 33 Põlva FC Lootos II 34 Saku Sporting 35 Tabasalu JK II 36 FC Haiba 37 Kärdla LM II 38 Märjamaa Kompanii 39 JK Leisi 40 FC Lelle 41 Kohila JK Püsivus 42 Läänemaa JK 43 Taebla JK 44 Lihula JK 1 FC Smuuli 2 FC Salme 3 Lümanda 4 FC Küsimärk 5 FC Were 6 JK Rapla 7 Kohila Kolvid 8 Saku Sporting 9 Kiili SK 10 FC Oru

11 FC Jott 12 JK Oper/Kose 13 FC Dnipro 14 Vihased Koprad 15 JK Roosad Pantrid 16 TRE 17 Scanweld FK 18 FC Lebo Ülesanne 19 FC Trollid 20 Jalgpallihaigla 21 FC The Still 22 FC Imeli 23 FC Puuma 24 FC Hurricane 25 Red-White Hearts 26 JK Mürakarud 27 LSNK Kreštšatik 28 Eestimaa kasakad 29 FC Risti 30 Harju JK FanClub

31 Mustamäe Gümnaasiumi Keemik 32 Ridala SK 33 Seelikukütid 34 Rootormootor 35 SK Sordi 36 FC Donkers 37 FC Kuremaa 38 FC Peipsi 39 FC Annelinn 40 SuEma 41 Äksi 42 FC Tiigrid Fännklubi 43 Tatsu JSK 44 FC Zuk 45 Kehra JK Piraaja 46 Sisehoovi legendid 47 JK Pirita 48 JK Jõelähtme 49 Filandr 50 Narva Elektrijaamad


51 Kirde United 52 Narva-Jõesuu 53 Õlitehas 54 Rapi/Stokker 55 PSK 56 JK Tartu Tehased 57 EJL 58 JK Villiger Puhja 59 FC Otepää ja Sõbrad 60 Rannu vald 61 JK Puka 62 JK Vedelik 63 JK Mesimummud 64 FC Kiired Jalad 65 JK Dominaator 66 JK Ropka Tartu Korpus 67 FC Armaani 68 FC BTIsolatsioon 69 FC Fauna Female 70 Raatuse DT

71 FC Veeriku 72 Los Huevones 73 JK Rakvere Lõhkujad 74 Jõhvi Spordikool 75 JK Reval 76 Askele 77 FC Kunda 78 FC Viru-Jaagupi 79 Toila 80 FC Rägavere 81 FC Asevere 82 Tori Põrgulised 83 JK Pärnu-Jaagupi 84 Nõmme Õllekas 85 JK Are 86 FC Audru 87 Saarde Spordiliit 88 FC Ülejõe 89 JK Nirvaana 90 SK Tääksi II

91 Paide Jalgpallilabor 92 SS Paduvere 1968 93 Põltsamaa Sport 94 JK Koeru Kihv 95 Feeliks 96 FC HOT 97 Võnnu SK 98 SK Roosu 99 JK Mõisa 100 Antsla 101 Warrior Puujalad 102 SK Laheda 103 Ahja 104 Viikingid 105 FC Taritu 106 Lümanda Duubel 107 Leisi JK Duubel 108 SÜG Dünamo 1 Pärnu JK (N) 2 Tallinna FC Flora (N)

3 Tallinna FC Levadia (N) 4 Põlva FC Lootos (N) 5 Tartu JK Tammeka (N) 6 Nõmme JK Kalju (N) 7 Tallinna FC Flora II (N) 8 JK Tallinna Kalev (N) 9 Pärnu JK II (N) 10 Tartu SK 10 Premium (N) 11 EVL Taebla (N) 12 Kohtla-Järve FC Lootus (N) 13 Põlva FC Lootos II (N) 14 FC Infonet (N) 15 Tartu JK Tammeka II (N) 16 FC Kuressaare (N) 17 Narva JK Trans (N) 18 JK Sillamäe Kalev (N) 19 JK Tallinna Kalev II (N) 20 Lasnamäe FC Ajax (N) 21 Valga FC Warrior (N) JK Tarvas 201122 Rakvere NOVEMBER JALKA 35(N) Kaardi koostasid: Tambet Kikas ja Priit Penu


Iirimaa

Robbie Keane 36

JALKA NOVEMBER 2011


2011 NOVEMBER JALKA

37


taktikajutud

Kuidas me Põhja-Iirimaa kotti pistsime Meie taktikaspets Karel Voolaid analüüsib, kuidas Eesti koondis Belfastis sai 2 : 1 jagu Põhja-Iirimaast. Mängisime Eesti jalgpalliklassikasse mineva teise poolaja ning panime sumiseva terve kodumaa, Briti saared ja (vuti)maailma.

Enesekindel Eesti seljatab teist korda põhjaiirlased

Tabeliseis enne kahte viimast vooru lubas Põhja-Iirimaal veel loota edasipääsule ning Belfastis oli loota tulist lahingut. Suure meedia- ja fännikriitika alla sattunud peatreener Nigel Worthington tegi võrreldes Tallinnas toimunud kohtumisega mõned vahetused algkoosseisus. 35 tabamusega koondise suurima väravaküti ja fännide lemmiku David Healey asemel alustas ründes noorem, kiirem ja võimsam Kyle Lafferty. Vasakule äärele oli teravust looma Camp

1

Baird

McAuley

5

4

Hodson

2

Kruglov Brunt

11 15 Klavan

3

Ahjupera Davis

5

Cathcart

18

8 6

Dmitrijev

9

Clingan

Kink

6

7 13

McCann

Vunk

10 9

Piiroja

Puri McCourt

7 17

Lafferty

4

21

Jääger

Stepanov

1

Pareiko

I poolaja mõlema võistkonna formatsioon: Eesti 1-4-4-1-1, PõhjaIirimaa 1-4-4-1-1.

38

JALKA NOVEMBER 2011

semalt Eesti koondis ning rohesärgid suruti oma poolele. Dmitri Kruglov, Sander Puri, Tarmo Kink, Jarmo Ahjupera ning keskväljalt omakorda toetust pakkuvad Vunk ja Dmitrijev mängisid väga aktiivselt ning enesekindlalt. Ka publiku kaasaelamine oli algusminutitel pigem stiilis “Põrgu see Worthington ning EM-valikturniir” kui “Let’s go Green and White Army!”. Mõlemad võistkonnad alustasid sarnase formatsiooniga 1-4-4-1-1, kus alumise ründaja rollis oli meie poolelt Kink ning koduvõistkonnal Grant McCann. Camp Pallivõitmisel otsitigi 1 liinide vahel mõlema võistkonna poolt kaht viimast, kuid nii nagu põhBaird McAuley Cathcart Hodson jaiirlastel, kus McCanni 5 4 3 2 ja Lafferty koostöö ei 10 toiminud, jäi ka Ahjupera 11 Zenjov Purje ja Kingi vaheline koostöö 5 Davis Clingan 13 Kruglov puudulikuks. Kui Kink oli McCourt 8 6 Vunk Brunt 14 7 liinide vahel palliga tem11 Vassiljev 6 pot üles võtmas, siis AhMcCann Dmitrijev jupera tegutsemine sellis10 15 Lafferty 17 tes olukordades jäi sageli Klavan Jääger 9 segaseks: kas küsida palli 4 21 jalga või oodata läbisööPiiroja Stepanov tu liinide vahelt kiiruse peale? Kruglov ja Puri tegid kõvasti musta tööd, joos1 Pareiko tes palju rünnakut toetama, kuid pahatihti tulutult: Baird ning McAuley II poolaja Eesti ründetegevus. said Ahjuperaga hästi

toodud Celticu hingekirja kuuluv Pat McCourt ning keskkaitsepaari moodustasid seekord Gareth McAuley ja Tallinnas paremkaitsja kohal mänginud Chris Baird. Eesti algkoosseisus oli kaks muudatust – Tarmo Rüütli oli mängukeeldu kandva Taavi Rähni asemel teinud panuse kogenud Andrei Stepanovi kasuks ning keskväljal alustasid Martin Vunk ja Aleksandr Dmitrijev. Tagareiega kimpus olev maestro Konstantin Vassiljev jäi esialgu pingile. Mängu alustas üllatuslikult aktiiv-


taktikajutud hakkama ning teised rünnakulained jäid harvaks. Tagant mängu ülesehitavad Raio Piiroja ja Stepanov vältisid liigseid riske ning mängiti pigem pikemalt ette, kui kasutati Vunki ja Dmitrijevit. Kingi distantsilt sooritatud löök jäi meie ainsaks ohtlikuks momendiks esimesel poolajal. Mida aeg edasi, seda enesekindlamalt hakkas tegutsema koduvõistkond. Keskväli Stephen Davise ja Sammy Clingani näol ning kahe liini vahel liikuv McCann said mängu järjest rohkem oma kontrolli alla, lülitades täpsete söötudega rünnakule aina enam ääri: McCourti ja Chris Brunti. Piisaski hetkelisest peataolekust kaitsetegevuses, kui Lafferty ennetas võidujooksus Piirojat. Äärelt tugevalt tsenderdatud pall lipsas Pareikol sõrmede vahelt ning Jäägeril ja Stepanovil jäi reageerimiseks vähe aega – 0 : 1! Teist poolaega alustasid sinisärgid tempokamalt. Ahjuperat asendanud

Sergei Zenjovil läks sisseelamiseks aega: ta teenis rumala kollase kaardi, mis jätab Zenjovi eemale esimesest play-offkohtumisest Iiri Vabariigi vastu. Mida minutid edasi, seda paremini Kingi ning liikuva ja kiire Zenjovi koostöö hakkas sujuma ning rohesärkidele peavalu valmistama. Kui sinisärgid said aina enam täpsete söötudega mängu sisse, siis põhjaiirlased jätkasid nii sirgjooneliselt pika palliga, et Piiroja lausa lustis pidevalt kohtunikega vaidleva ning kätega vehkiva Laffertyga, olled õhuvõitlustes täielikult üle. Selgelt ründava suunitlusega Ats Purje väljakule toomisega domineeris Eesti väljakul täielikult ning rohesärgid olid sunnitud aina rohkem tähelepanu pöörama kaitsetegevusele. Vassiljevi väljakule jooksmine 64. minutil võttis hetkeks meie kaitsjatelt niipalju tähelepanu, et palju ei jäänud puudu 0 : 2-st! Paremalt äärelt antud tsenderduse lõi nooruke Evans peaga

napilt üle. Väljakul järgnevalt toimunu võib kindlasti kanda Eesti jalgpalliklassika hulka, sest sellist jalgpalli, mida Eesti pakkus järelejäänud minutite jooksul, pole enne nähtud. Pall liikus kiirelt, mängijad vahetasid kohti ja kombineerisid ladusalt. Keskväljakul võideti üks-ühele-olukordi, vastaste värava ees tekitati ohtlikke momente. Pallivaldamise protsent oli 60–40 Eesti kasuks. Järgnes: Vassiljevi maailma kõige pikemad sammud 16 meetri kasti suunas, amatöörlikult käitunud Põhja-Iirimaa kaitseliini suured silmad pärast Kostja järjekordset imelist kauglööki, veepudeli järele haarav, näost punetav ja grimassides Worthington! Valikgrupi otsustavates mängudes küpselt mänginud koondis pani sumisema kogu Eesti, Briti saared, Balkanimaad ja pärast play-off’i loosimist ka Euroopa jalgpalliringkonnad! Unistus elab edasi!

2011 NOVEMBER JALKA

39


jalka tuleb külla Foto: Lembit Peegel

Kehale kasulikud venitused poistele eriti ei meeldinud, sest hing ihkas palli taga ajada.

SK Tääksil on suurepärased treeningutingimused SK Tääksi jalgpalligruppides treenib kuni 50 poissi ja üle 30 esindusmeeskonna mängija. Klubil on head treeningutingimused ja nõudlik noortetreener. Esindusmeeskonnal suured sihid puuduvad, aga sisekonkurents nimekirja pääsemiseks on kõva. Indrek Schwede

S

eptembri eelviimasel päeval külastas Jalka toimetus SK Tääksi 2001/2002. aastal sündinud poiste treeningut, mis toimus SuureJaani gümnaasiumi võimlas. SK Tääksi noortegruppide treeningud toimuvad eri päevadel peale Suure-Jaani ka Tääksis ja Võhmas. Kõigis kolmes kohas saab treenida nii õues murul kui ka saalis. Suure-Jaanis ja Tääksis treenib noori Sergei Vassiljev, Võhmas Tauno Rämson ja Ahti Klamp. Klubi tegemisi ohjab ja vajadusel sõidutab poisse treeningutele SK Tääksi juhataja Toomas Aavasalu. Ka esindusmeeskonda treenib Toomas Aavasalu ise. “Sel aastal võistleb meilt Eesti meistrivõistlustel ainult 2001/2002. aastal sündinud poiste vanuseklass,” räägib

40

JALKA NOVEMBER 2011

Toomas Aavasalu. “Välja saaks panna rohkemgi, aga raha pole. Transport läheb nii kalliks.” 2006. aastal asutatud SK Tääksil kuumaksu pole ning nii saavad kõik treenida tasuta. Ka dressid on tasuta. Kui keegi aga himustab nimelist dressi, peavad lapsevanemad selle kinni maksma. Sergei Vassiljevi treeneritasu maksab vald. Tegu on treeneriga, kes püüab oma õpilasi mõtlema ärgitada ning peatab treeningul korduvalt vilega tegevuse, et selgitada, miks peab tegema nii ja kindlasti mitte naa. Pärast soojendusjooksu, kui 14 treeningule kogunenud poissi üksteise järel ussimustrina mööda saali jooksevad ning kord vasakut, siis paremat külge ette keeravad, algatab treener esimese harjutuse.

“Kas saali põrge on kiirem kui murul?” nõuab Vassiljev vastust. “Jah!” kõlab siit ja sealt ning sekka kostab kellegi nurinat: “Kus ta siis põrkab!?” “Mis juhtub, kui paneme löögi ajal pallile varba alla?” küsib Vassiljev edasi ja kirjeldab siis, millistesse kõrgustesse pall võib lennata. Ta kordab üle tuntud tõe: “Põlv peab olema palli peal.” Seejärel algab kolmestesse ja neljastesse gruppidesse jaotatud poiste sööduharjutus, mille jooksul peab kohti vahetama. “Kiirus pole tähtis!” kõlab üle saali treeneri hääl. “Kvaliteet on tähtis! Kes sööduga eksib, teeb viis kükki.” Kõlab vile ja algab sama harjutus eri gruppide vahel kiiruse peale. Järgneb


jalka tuleb külla uus mobiilne sööduharjutus, milles Vassiljev õhutab kasutama kannasöötu ja julgustab: “Juba parem! Juba parem!” “Mina pakun poistele välja 15–20 petet, mille seast nad saavad ise valida, mis paremini välja tuleb,” selgitab Sergei Vassiljev pärast treeningut. “Igaüks peab leidma oma trumbi.” Korraga kamandab treener poistekamba keskväljakule kokku ning algavad venitused. Treener teeb poistele ringi peale ja kohendab käsitsi jalgade asendit. Kui treener ikka veel venitustega jätkab, kostub korraks nurinat: “Hakkame juba mängima!”

Et oleks arvuline ülekaal Muidugi jõuab järg ka mänguni. Pooled poisid saavad selga kollased ja pooled punased vestid. Aga see pole niisama mäng. Ka siin on jõus oma reeglid ja peidus õpetusiva. Plats on jaotatud kolmeks tsooniks. Kummagi värava all olevas tsoonis on kaks ründajat ja üks kaitsja, kes ei tohi oma tsoonist karistuslöögi ähvardusel lahkuda. Keskmises tsoonis tegutsevad aga kummastki meeskonnast kolm poolkaitsjat – ainult üks mõlemast meeskonnast tohib siseneda väravaalusesse tsooni. “Nii jääb igal juhul väravaaluses tsoonis ründajate ülekaal ning saame harjutada selle realiseerimist,” seletab

Sergei Vassiljev. Seda ülekaalu polegi nii lihtne väravaks teha. Alatasa jõuab väravaaluse tsooni ainus kaitsja söödu vahelt lõigata. Kui ründeduo aga saabki palli, jõuab keegi poolkaitsjatest kaitsjale appi ning kolmekesi kahe vastu pole enam sugugi hõlbus väravat lüüa. Seda enam, et käsipalliväravad on ahtakesed. Vassiljev peatab korduvalt mängu, et selgitada hoolealuste vigu.

Mina pakun poistele välja 15–20 petet, mille seast nad saavad ise valida, mis paremini välja tuleb. Igaüks peab leidma oma trumbi.

Foto: Lembit Peegel

Assar-Kauris Kees treeningukaaslase pealelööki tõrjumas.

“Tule uuesti siia nurka!” hüüab treener kaitsjale, kes üritas avaneda selleks, et väravavaht saaks talle palli sööta. “Vaata, mida ründaja teeb! Vaata!” Ründaja liigub takjana nurka kaasa. “Kuidas sa siia nurka avaneda saad? Sa pead mujale liikuma, seal on rohkem ruumi!” kajab Vassiljevi hääl. Nüüd vahetavad poisid rolle – kaitsjatest ja ründajatest saavad poolkaitsjad ja vastupidi. Aga ikka peatab treener mängu ning selgitab mis ja kuidas. “Kas eesmärk oli pikk või lühike sööt?”

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Ragnar Kondel (ees) on positsioonivõitluse võitnud ja Matthias Püvi peab tema selja taga nägusid tegema. Foto: Lembit Peegel

Üks Mihkel (Saaremets, vasakul) üritab keha vahele panna pallile ja teisele Mihklile (Rohelpuu).

Vutipoisid on popid – tüdrukud piidlevad ülalt rinnatiselt nende tegemisi. 2011 NOVEMBER JALKA

41


jalka tuleb külla Foto: Lembit Peegel

SK Tääksi noored Suure-Jaani Gümnaasiumi võimlas. Ees vasakult: Imre Kõli, Ragnar Kondel, Mihkel Saaremets, Reiko Männik, Asser-Auris Kees, Mark-Tanner Jegorov. Taga vasakult: Alari Adamson, Jarmo Randmäe, Aigar Mark, Taavi Lipp, Danil Vidanov, Mihkel Rohelpuu, Matthias Püvi, Artis Loho. Kõige taga seisab treener Sergei Vassiljev.

küsib treener ühelt pallurilt nõudlikult. “Me mängime ju lühikest söötu. 25 minutit on treeningu lõpuni ja sa pole ikka treeningu põhimõttest aru saanud.” Viimased 15 minutit jagavad jalgpallipoisid avarat saali treeningut alustanud korvpallitüdrukutega. Nad asuvad ühe värava all penalteid lööma. Mõistagi käib võistlus punaste ja kollaste vahel. Esiti annab iga sisselöödud pall ühe punkti. Võistluse edenedes aga panused tõusevad. Juba on värava hinnaks kaks ja lõpuks kolm punkti. Igale sooritusele elavad meeskonnakaaslased häälekalt kaasa: “Sisse! Sisse!” Või: “Mööda! Mööda!”

“Kas Poom on siin käinud?” Penaltid ongi poolteist tundi kestnud treeningu viimane osa. Võhmast pärit poisid võtab Toomas Aavasalu jälle oma minibussi peale ja viib koju tagasi. Aga enne sõidame läbi Tääksist, kus asub aasta tagasi valminud SK Tääksi klubihoone. See harmoneerub mõnikümmend meetrit taamal asuva 1931. aastal ehitatud koolihoonega sedavõrd, et esmapilgul on raske uskuda, et tegemist on uue ehitisega. Pigem paistab silm kinnitavat, et tegu on restaureeritud hoonega. Aga klubi sisemuses lööb ninna uuele hoonele omane puidu aromaatne lõhn. Lahtise interjööriga allkorrusel on squash’i-väljak ja jõusaal. Muidugi ka saun ja abiruumid. Teisel korrusel on puhke42

JALKA NOVEMBER 2011

Foto: Lembit Peegel

Toomas Aavasalu on klubi tegevust rahastanud ka isiklikust taskust.

“Pooltel olid seljas ruum, kuhu viib puidust Foto: Lembit Peegel meie mustavalgetriibulilahtine keerdtrepp. Jõusaali sed särgid, mis näitab, et seinal ripuvad jalgpallisärnad on meie treeningugid, teistest tõusevad esile telt läbi käinud,” on TooMart Poomi, Ats Purje, mas Aavasalul hea meel. Sergei Pareiko ja Dmitri Tääksi klubihoone läks Kruglovi klubisärgid. maksma kolm miljonit “Kas Poom on siin käikrooni, millest PRIA toenud?” pärivad poisid Tootas 1,2 miljoniga ning vald mas Aavasalult innukalt. 130 000 krooniga. Tääksi “Poom on Eesti parim klubi seinal ripub esimese väravavaht,” teab keegi. Eesti Vabariigi ajal Viljan“Ei ole, aga ta tuleb,” dis meister Harald Kirsi kinnitab küsitu. Mart tehtud suusapaar. Talvel Poom oli mullu Tääksi algab otse klubihoone Fair Play Cupi patroon, juurest valgustatud suusakuid ei saanud ise kahrada. Jalgpalliväljak asub juks kohale tulla. Nüüd paarisaja meetri kaugusel oodatakse Poomi hooaja üle tee ning talvel saavad lõpetamisele. jalgpallurid harjutada Nimetatud turniir on Võimla teadetetahvlil troonivad jalgpallikuulutused. koolivõimlas. plaanis korraldada järje“Meie klubi eesmärk korras neljas riigis: Eestis, pole esindusmeeskonnaga Esiliigasse Lätis, Soomes ja Venemaal, kus on pääseda, vaid inimesi spordi juurde partneriks Mihhailovskoje meeskond. tuua,” räägib Toomas Aavasalu. “Esin“Oleme saanud toetust EASilt Eesdusmeeskonnas saab Eesti meistriti–Venemaa piiriülese koostöö raames,” selgitab Toomas Aavasalu. “Sellesse pro- võistlusteks kirja panna 30 nime ja meil on tahtjaid rohkem. Hindame head jekti saab kaasata ka Läti. Mõte on teha kollektiivi ning kui keegi liigselt närvitturniir 9–10aastastele lastele – vanus on igal aastal sama, aga osalejad vahetuvad.” sema hakkab, lükkame ta kõrvale. Peale Selle aasta kevadel korraldas SK Tääksi jalgpalli harrastame peamiselt squash’i ja suusatamist. Aga kui keegi saab meilt suure jalgpallipäeva Suure-Jaanis kolmele tuule tiibadesse, on meil hea meel.” vanuseklassile, kus oli 160 osalejat.


2011 NOVEMBER JALKA

43


eesti jalgpallikaart

Vutiarengu kolm vaala – väljak, treener ja traditsioonid Eesti Jalgpalli Liit on kaardistanud terve riigi: kus osaletakse maa meistrivõistlustel olgu täiskasvanute, naiste, laste või Rahvaliiga tasemel. Kaart on näha käesoleva Jalka keskmisel postril. Alver Kivi

E

i pea olema teab mis suur spetsialist või asjatundja, tõdemaks, et jalgpall on jõudsate sammudega tõusnud harrastatavuselt Eestis populaarseimaks spordialaks. Vaatame fakte – meistrivõistlustel osaleb erinevates täiskasvanute liigades üle kahesaja võistkonna. Paneme siia juurde veel noortevuti ja see number suureneb oluliselt. Ühelgi teisel spordialal pole midagi sellist vastu panna. Meid pole palju ja kõik ei mängi ka jalgpalli ning nii võib küsida – kuhu veel? Jalgpalliliidu inimesed on aga optimistlikud ja näevad potentsiaali tõsta nii mängijate kui ka võistkondade arvu. Kui võtta aluseks jalgpalliga tegelevate inimeste protsent elanikkonnast, siis Lääne-Euroopaga võrreldes oleme umbes kaks korda maas, kui mitte roh44

JALKA NOVEMBER 2011

Pole kahtlustki, et kunagi jõuab kätte aeg, kui jalgpalli tähtsust hakkavad

kemgi. See tähendab, et inimesi, keda panna jalgpalli taga ajama, peaks olema veel küllaga. Ja üks võimalus on tungida sinna, kus ala veel millegipärast ei harrastata.

Geograafia peab laienema Jalgpalli regionaalse arenguga tegelev Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige Priit Penu ütleb püstitatud eesmärkidest rääkides, et tulevikus peab meie jalgpallikaardil olema võimalikult vähe tühje kohti. Püüeldakse sinnapoole, et kellelgi ei jääks oma kodukohas jalgpall sellepärast mängimata, et puudub väljak, pole treenerit või võistkonda. Igaühel peab olema võimalus oma lemmiktegevusega tegeleda. Saamaks ülevaadet, millistes piir-

kondades jalgpallimängu harrastatakse, kus on arenguruumi või puudub tegevus üldse, kaardistati kõik võistlustel osalevad Eesti täiskasvanute võistkonnad. Penu selgitab vutijuhtide lähiaja tegevussuundi. “Nüüd on meie eesmärk analüüsida, miks mõnes kohas on harrastatavus tihedam ning miks teises kohas on vastupidi. Tuleb selgitada välja kitsaskohad nendes kohtades, kus jalgpalli ei mängita.” Piisab pilgust jalgpalliliidu koostatud kaardile ning on selge, kus asuvad meie vutikantsid ja kus on laienemisruumi. Kui elanike arvult väikseimas maakonnas Hiiumaal on vaid kaks võistkonda ja arengupotentsiaal mitte just eriti kõrge, siis nii mõneski muus piirkonnas on kasutamata ressurssi oluliselt rohkem.


eesti jalgpallikaart

mõistma kõik Eesti elanikud.

Samas on kaardilt näha, et enamikus maakondades on tegevus jaotunud ebaühtlaselt. Erinevates kohtades on kindlasti omad probleemid, kuid ühes on jalgpalliliit ja kohalikud sporditegelased sarnasel arvamusel – areng sõltub traditsioonidest, spordibaasidest ja treeneri või eestvedaja olemasolust.

Tähtis on kohalik initsiatiiv Priit Penu toob positiivse näitena oma kodukoha Lääne-Saaremaa, kust osaleb meistrivõistlustel viis võistkonda. Seal on kohalike inimeste initsiatiivil rajatud väljakud, palgatud treenerid ja loodud traditsioonid. Nii tegutsedes on vaid 1200 elanikuga Salme vallas jalgpalliga tegelemas üle 70 lapse ja noore, kes käivad treeningutel koolis ja erinevate klubide juures.

Vald on oma mängijatega esindatud kuues Eesti meistrivõistlustel mängivas võistkonnas. Valla palgal pole praegu ühtegi juhendajat, küll aga toimetavad seal oma jõududega FC Kuressaare ja Saaremaa JK aameraaS viie treeneriga. Omavalitsus püüab jõudumööda aidata oma laste võistlustel käimist. Salme vallavanem Kalmer Poopuu ei ütle, et jalgpall oleks nende juures eelistatuim spordiala, kuid tõdeb, et kuna on olemas traditsioonid ja huvilised, siis tähelepanu jalgpallile on kindlasti suurem. “Kuna meil oli palju vutihuvilisi poisse ja staadion olemas, siis jalgpalliliidu ja FC Kuressaarega koostöös tegime väljaku korda ning ehitasime lisaks väikese kunstmuruplatsi,” räägib

Poopuu, lisades, et ka palliplatsi muru hooldamisel on klubi abiks. Priit Penu hinnangul on aga jalgpallikontsentratsioon liialt LääneSaaremaa keskne ja idapoolne osa on hõivamata. “On näha, kus suunas peab siin jalgpalli arendamisel liikuma,” märgib Penu, kes näeb suurt reservi eeskätt Orissaare piirkonna kaasamisel.

Erinevad arenguvõimalused Priit Penu sõnul on võistkondade kaardistamisega joonistunud välja piirkonnad, kus seis pole kõige parem, kuhu tuleks suunata ressurssi ja luua arenguks võimalusi. Kuigi üks suuremaid maakondi, Lääne-Virumaa, on Eesti meistrivõistlustel esindatud kaheksa võistkonnaga, on siin 2011 NOVEMBER JALKA

45


eesti jalgpallikaart potentsiaali palju enamaks, sest kesk- ja lõunapiirkonnas valitseb tühjus. Lääne-Viru maavalitsuse spordi- ja kultuuritöö vanemspetsialist Liis Lille tõdeb, et piirkonniti on erinevad spordialad muutunud populaarsemaks ja elujõulisemaks. “Meie maakonna lõunaosas harrastatakse enam suusatamist, põhjas aga pallimänge,” selgitab spordijuht. Samas on spordiregistri 2010. aasta andmetel jalgpalli harrastajate arv võrkja korvpalliga võrreldes kõrgem, kuid treenereid neis klubides on ainult kaks, samal ajal korvpallil 17. Liis Lille hinnangul on jalgpall tegemas siiski edusamme ning siin on oma osa Rakvere staadioni rekonstrueerimisel, mis on parandanud oluliselt treeningu- ja võistlustingimusi. Lille sõnul on jalgpall maakonnas arenemas omasoodu ja mingeid suunavaid tegevusi teostatud pole. “Keegi ei ole seda teemat üles tõstnud, ka mitte maakonna tasandil,” märgib ta. Samas pole Eesti jalgpallimeistrivõistlustel esindatud ühegi võistkonnaga 5300 elanikuga Räpina, millel puudub ka korralik mänguväljak. Vallavanem Teet Helm märgib, et kuigi täiskasvanute võistkonnad puuduvad, käivad paljud soovijad jalgpalli mängimas Põlva Lootose juures ja vald püüab jõudumööda toetada just sellist tegevust. Räpina spordikoolis on valla sajaprotsendilisel finantseerimisel korvpall, võrkpall ja kergejõustik. Jalgpallil on harrastajad olemas, kuid organisatsioon ja koordineeritud tegevus puudub ning asi tugineb peamiselt kehalise kasvatuse õpetajate tegutsemisele. “Kui nüüd keegi tuleks ja ütleks, et hakkame jalgpalliga tegelema, siis oleks see arutelu koht,” on vallavanem uute võimalike arengute suhtes positiivselt meelestatud. Teet Helmi sõnul tegelevad paljud valla lapsed mitme alaga ning seepärast tekib küsimus, kas peab kõiki spordialasid toetama. Tema hinnangul on jalgpallil võim taga ja see tuleb niikuinii, samas kipuvad korv- ja võrkpall veidi hääbuma. “Praegu on meil suur panus korvpallis esiliigasse jõudnud Räpina Kotkastel ja jalgpalli toetamiseks seepärast 46

JALKA NOVEMBER 2011

ressurssi ei jaguks,” toob Helm välja hetkeseisu, välistamata siiski ka uusi lähenemisi: “Prioriteetide küsimus. Kõik sõltub ikkagi kohapealse rahva huvist. Oleme kaalutleval seisukohal, sest kas on vaja, et kõik mängivad meil jalgpalli. Võib-olla piisab sellest, kui toetame Lootost.”

Probleemiks laste vähesus Läänemaa maavalitsuse nõunik noorsootöö ja spordi alal Ülle Lass toob ühe jalgpalli arengut pärssiva tegurina välja üha väheneva laste arvu. Tema sõnul on kooliringides pallialadel korvpallis ja jalgpallis osalejaid kaks korda rohkem kui teistes spordiringides kokku, kuid arvestama peab seda, et paljudes väikestes maakoolides pole võimalik enam jalgpalli mängida. “Lapsi on selleks liiga vähe, et võistkondagi kokku saada. Natuke suuremates kohtades on peamiseks murekohaks see, et kuni C-klassini mängitakse ... aga edasi?” kurdab Lass.

Nüüd on meie eesmärk analüüsida, miks mõnes kohas on harrastatavus tihedam ning miks teises kohas on vastupidi. Tuleb selgitada välja kitsaskohad nendes kohtades, kus jalgpalli ei mängita.

Samas leiab ta, et kuigi Eesti tasandil ollakse täiskasvanute konkurentsis esindatud küll viie võistkonnaga, troonib jalgpall uudistes rohkem kui ehk mõni teine populaarne palliala. Mitmete kohalike asjatundjate hinnangul pole jalgpalli harrastatavuse üle Lääne maakonnas põhjust nuriseda. “Ei saa mõelda, et maailmas on üksainus spordiala – jalgpall! On palju teisi alasid, mida harrastatakse. Sõltub sellest, millised inimesed, entusiastid, treenerid ja juhendajad satuvad just ühte või teise paikkonda maakonnas elama. Sõltub see ka laste, noorte, täiskasvanute huvidest ja alade sobivusest,” leiab Läänemaa spordijuht Ülle Lass erinevate alade arengutest rääkides. Spordiregistri järgi on maakonnas 17

jalgpalliväljakut, mis peaks olema ala arendamiseks täiesti piisav. “Kõik me arvame, et igas külas võiks olla oma väljakud ja uhked sportimistingimused. Kas meie riik ja omavalitsused on aga nii rikkad, et seda kõike üleval pidada?” ei ole spordijuht võimalike arengute osas just kõige optimistlikum. Ülle Lass tõdeb, et kui alaliidul ja riigil on jalgpalli arendamisega suured tulevikuplaanid, siis on ehk võimalik olukorda muuta. Aga kas see ka lapsi ja täiskasvanuid juurde toob, kes jalgpalli mängima peaksid hakkama, on tema jaoks küsimus, sest elanike arv Läänemaal on endiselt vähenemas. “Aga üldiselt pole olukord ju väikese elanike arvuga maakonna kohta üldse halb,” võtab Lass teema kokku optimistlikes toonides.

Kaardistamine alles esimene samm Kuidas siis ikkagi eesmärgile jõuda? Kindlasti ei piisa siin ainult Eesti Jalgpalli Liidu soovidest ja plaanidest. Määravaks saab ikkagi kohapealne huvi ja initsiatiiv, millele saab siis juba planeeritud tegevusega toetust anda. Töö tuleb aga ära teha ja võetud eesmärgid ellu viia. Priit Penu sõnul on kaardistamine pikal teel alles esimene samm, mis peab juhatama kätte tegevussuunad. “Mõnes kohas tuleb inimestega luua lihtsalt kontakt ja aidata nad järje peale. Kui probleemiks on väljaku puudus, siis tuleks meie ressurss tulevikus suunata selles osas just nendesse kohtadesse, kus see on probleemiks. Niimoodi tegutsedes peame jõudma ka lahendusteni,” selgitab ta. Võistkondade ja mängijate arvu on vaja suurendada, sest püramiidi laius mõjutab kindlasti tipu teravust. “Oleme valmis aste-astmelt tõstma võistkondade arvu,” räägib Priit Penu, kelle sõnul on viimaste aastate kümneprotsendiline kasv igati loogiline ning potentsiaal on just regioonides. “Rahvaliiga moodustamine on kindlasti selles osas andnud uue tõuke, kuid siin on saamas probleemiks see, et need võistkonnad on hakanud meistrivõistlustel osalevatelt võistkondadelt mehi välja tõmbama. Siin on mõtlemise koht,” lisab Penu.


Fotod: Paccal Lauener/Reuters/Scanpix ja Fabrice Coffrini(AFP/Scanpix

maailm

Bulat Tšagajev (vasakpoolsel pildil) ja loosungid, mis kinnitavad usku temasse.

Raha ja jalgpalli jõujooned. Kas me elame muutuste lävel?

Jalgpallimaailmas, kus suured tegijad ei ole enam klubid, vaid turuosa eest võitlevad ärihiiud, näivad kehtivat tavailmale sobimatud reeglid. Elada võib Himaalajani võlgu ning kui raha tuuakse, ei ole selle päritolu vaja teada. Lennart Komp

A

lustuseks mõttekõdi. Kumba fakti pidada skandaalsemaks? Kas seda, et kuivenduskanalis otsa leidnud Liibüa eksdiktaatori Muammar Gaddafi poja Al-Saadi Gaddafi isikliku varanduse hulgast leidsid mässulised geiporno DVD? Või üldteada fakti, et diktaatori poeg, kes isegi Liibüa koondist on esindanud, omab oma Libyan Arab Foreign Investment Company kaudu osalust mitmes Euroopa klubis, sealhulgas 7,5% Torino Juventuse aktsiapakist? Keskmist jalgpallifänni viimati nimetatud triviaalsused harilikult ei huvita. Peaasi et võidaks kedagi, saaks Euroopasse, saaks tiitleid, saaks sõbra ees kelkida. Küllaltki vähe näib raha päritolu huvitavat ka klubisid, kellest enamik töötab võlgades ja kahjumiga

ning iga rahasüst on seega vägagi teretulnud.

Rahal pole päritolu? Chelsea omanik Roman Abramovitš, Arsenali rahastaja Ališer Usmanov ja Manchester City kommionu Mansour bin Zayed Al Nahyan on ühed tuntumad nimed, kelle varandus näib lõputu, ent kelle rikastumise lood pakuksid mitu köidet huvitavat lugemist. Vähem tuntud mees on Bulat Tšagajev, tšetšeeni päritolu jõukur, kes ostis suvel šveitsi klubi Neuchatel Xamax. Kohe järgnesid lubadused tillukesse ja väikese turundusväärtusega üritusse teha suuri investeeringuid, viia see Euroopa tippu, et siis investeeringud pikkamööda tagasi teenida. Usaldus taustajõudude suhtes, mida

Tšagajev samuti kuulutas, kadus ruttu ning nädalate jooksul sai sule sappa neli treenerit. Klubi ülevõtmine oli kõigi idamaiste rahameeste ostude karikatuur. Mõistagi tõi see kaasa küsimused Tšagajevi varanduse päritolu kohta. Kust siis tuleb see raha, mille arvelt üks tilluke šveitsi meeskond Euroopa vallutab? “Ma ei tea, sest ma ei loe kunagi oma raha.” “Aga kas investeering oli rahapesu?” jätkas Tšagajevit usutlenud šveitsi telekanal. “Ma ei tea, mis on puhas või räpane raha. Rahal ei ole perekonnanime ega riiki. See on vaid raha.” Välismeedia peab Tšagajevit Tšetšeenia presidendi Ramzan Kadõrovi lähedaseks sõbraks. Riigi praegust valitsust 2011 NOVEMBER JALKA

47


maailm

Aivar Pohlak: Venemaa on lääne tasakaalustaja “Võib kõlada mõnevõrra kulunult, kuid näen Venemaad paljuski lääne kapitalismi äärmuslikkuse tasakaalustajana ka jalgpallis. Oma iseloomu tõttu ei mõtle venelane kui kapitalist. Raha on sealsetel jõukatel, sageli rohkem kui lääne rahajõmmidel, kuid nad käituvad sellega oluliselt teisiti. Kui kuskil on kapitalil rahvus ja rahvuslik iseloom, siis just Venemaal. Kuna jalgpallile sobib sellise iseloomuga raha – sellele mängule peab keegi ju peaaegu alati peale maksma –, siis pean Venemaa staatuse muutumist jalgpallile positiivseks ja on loogiline, et vähemalt Venemaa, aga võib-olla mõnevõrra hiljem ka Ukraina näol saavad Euroopa jalgpalli suurriigid ühel hetkel täiendust. Lääne jalgpalli on juba praegu mingis tähenduses päästnud Venemaa ja Araabia rahad. Ja seda peegeldab ka 2018. ja 2022. aasta

aga süüdistatakse mitmes inimõiguse rikkumises, sealhulgas piinamises. Need kuuldused ei painanud Hollandi legendi Ruud Gullitit, sest just Tšagajevi rahapakkide abil palgati ta Groznõi Tereki treeneriks. Mõni kuu hiljem sai ta sule sappa. Hoopis huvitava tembuga sai hakkama India ärihai Ahsan Ali Syed, kes ostis suurte lubaduste saatel Hispaania klubi Racing Santander. Mõni aeg varem oli tal nurjunud Inglise klubi Blackburn Roversi ost. Põhjuseks pettused, maksmata võlad jne.

Uudis Hiina kinnisvarafirma Dalian Wanda 54 miljoni euro suurusest investeeringust kohalikku noortetöösse ja meistrisarja võib olla millegi suure ehitamise algus.

Jalgpalliäri pole kunagi olnud altruistlike sõbrameeste ühine ettevõtmine, kuid verise ja ülekohtuse raha osakaal tänapäeva vutis näib olevat võtnud täiesti müstilise mõõtme. Tekib küsimus, et kui kurjategija investeerib 48

JALKA NOVEMBER 2011

MMide korraldajamaade valik. Praegu eristabki Venemaa jalgpalli suurest viisikust vaid raha liikumise tee. Kui Inglismaal, Saksamaal, Hispaanias ja Prantsusmaal on klubide esmaseks tuluallikaks telerahad, siis Venemaal tuleb see raha enamasti peremehe taskust. Viisiku laienemine toimubki lõplikult siis, kui teleraha roll Venemaal mingi märgilise piiri ületab – tean, et selleni viiva projektiga praegu tegeletakse. Kordan igaks juhuks üle, et pean arenguid jalgpallile pigem heaks, sest poolnaljatamisi ja nõukogudeaegset poliitökonoomiat meenutades võib ju hakata kahtlema, kas lääne kapitalismi üldkriis pole kätte jõudnud ning sel juhul on meie mängule väga hea, et rahakraani taga olevad torud ulatavad ka teistmoodi toimivatesse ühiskondadesse.”

jalgpalliklubisse, kas seda heaks kiitvad fännid ja klubijuhid on selle kuritöö kaasosalised? Nagu ka värvatavad jalgpallurid? Näide, kuidas turbulentse Dages­ tani täiesti keskpärasest klubist Mahhatškala Anžist on saanud tänu Suleiman Kerimovile tööandja Sa­muel Eto’ole ja Roberto Carlosele, võib olla üks esimesi märke suunast, kuhu lähiaastail jõuda võime. Seda ülemaailmses, mitte vaid Vana Maailma tähenduses. Lõuna-Ameerika klubid on aastaid töötanud eesmärgiga arendada kodukandi talenti tasemeni, et ta oleks apetiitne Euroopa suurtele, need ostaks (harilikult) noore ära ning üleminekutasu eest saaks klubi klattida võlgu ja panustada uute talentide kasvatamisse. Praegu näeme Neymari ja Santose näitel, et klubi leiab sponsorite näol ressursse, et publikule atraktiivne noor koju jätta, või Dario Conca näitel, et ta müüakse hoopis kuhugi mujale. Dario Conca, te küsite? Tõsi, ta pole enam miski noor, suisa 28aastane, kuid 2010. aastal Fluminensega Brasiilia meistriks tulles riisus ta individuaalsete auhindade jagamisel sületäie trofeesid. Loomulikult müüdi ta edasi. Aga kuhu? Hiina klubisse Guangzhou Evergrande.

Hiina ja Brasiilia saavad tegijaiks? Üleminekusumma võis olla 11,49 miljonit eurot, kuid sissetuleku poolest kuuluvat Conca nüüd maailmas esikümnesse. Lähis-Ida, Venemaa ja Hiina raha abil toimusid ka olulisemad üleminekud Euroopas. Cesc Fabregas ja Alexis Sanchez osteti Barcelonasse tänu Qatar Foundationi süstile kokku summa eest, mis võib kasvada 76,14 miljoni euroni. Tõsi, Zlatan Ibrahimovici, Bojani ja Jeffreni müük aitas vahet tagasi teha. Javier Pastore maksis Paris Saint-Germaini uutele Katari omanikele 43 miljonit eurot ja Citysse palgatud Sergio Aguero Abu Dhabile 40 miljonit eurot. Müstilised summad, mille kokku­ kraapimiseks majandusraskuste all ägavas Euroopas vähe võimalust oleks. Välisinvesteeringud ja telelepingud on Euroopa jõudude vahekorda jõuliselt ümber kujundanud. Itaalia on käibe


arvestuses Inglismaa, Saksamaa ja Hispaania järel langenud neljandaks. Riik kiratseb, nagu ka iganenud staadionid. “Ma ei ole Itaalia jalgpalli lähituleviku pärast mures, vaid lihtsalt resigneerunud. Keegi ei ole meilt midagi varastanud, Inglismaa ja Hispaania klubid maksavad mängijatele lihtsalt rohkem,” tõdes viimased 25 aastat AC Milani juhtinud Adriano Galliani. “Suudame konkurentsi pakkuda vaid siis, kui teenime sama raha.” Jalgpalliparadiisiks ja finantskeskuseks oleme harjunud pidama Euroopat, kuid arvestades elanike arvu ja majanduspotentsiaali, võib lähimate kümnendite jooksul jõudude vahekord muutuda. Brasiilia, Hiina, India ja Venemaa majandused võivad 2050. aastaks varjutada praegused suurjõud. Need neli on 21. sajandi hakul kõigi võimaluste maad. Euroopa suurklubid on juba aastaid mõistnud Aasia turgude üüratut potentsiaali, käies seal turnee-

Foto: Aleksandr Vilf/ RIA Novosti/Scanpix

maailm

Samuel Eto’o lõi käed Mahhatškala Anžiga.

del, ent seni pole sealsed meeskonnad ise jalgu alla saanud. Uudis Hiina kinnisvarafirma Dalian Wanda 54 miljoni euro suurusest investeeringust kohalikku noortetöösse ja meistrisarja võib olla millegi suure ehitamise algus. Lisame siia Guangzhou Evergrande ja selle omaniku, väidetavalt üle 4 miljardi euro väärt mehe Xu Jiayini, ning oleme saamas kompoti, mis eurooplased kadedaks teeb. Lõuna-Ameerika rahakaim riik

Brasiilia on ammu köitnud häid mängijaid maailmajao teistest riikidest, kuid varem on seda kasutatud pigem hüppelauana. Tugevnev valuuta ja altimad sponsorid on Euroopa ilma jätnud tegijatest, nagu Deco, Ronaldinho, Ronaldo, Jo ja Elano. Ehk meestest, kes on harjunud saama Vana Maailma tipp-palkasid, kuid teenivad sama nüüd Brasiilias. Venemaa emotsionaalsus võiks olla vastukaaluks pragmaatilisele Lääne2011 NOVEMBER JALKA

49


maailm Foto: Michal Cizek/AFP/Scanpix

Euroopa jalgpalli päästja? Michel Platini tahab lõpetada klubide peo katku ajal.

Euroopale. Ka neil on raha, mida raisata, kuid valdavalt jagub seda n-ö suurele kuuikule: Zenit, CSKA, Spartak, Kuban, Dünamo ja Lokomotiiv. Rahamuret ei tohiks olla ka Anžil ja Terekil, kuid küsimus on majandamise efektiivsuses. Pidi ju Sergei Pareiko Tomski Tomi jaoks Kremlis raha küsimas käima; kõrgliigast loobusid mullu FK Moskva ja Ramenskoje Saturn, lähedal sellele oli ka Konstantin Vassiljevi Permi Amkar.

Aus mäng rahaasjades Lähiaastatel saab üheks põnevamaks teemaks olema UEFA ellu kutsutud Financial Fair-play (FFP) ehk rahaline aus mäng. Klubidel on aastani 2014 aega, et oma raamatupidamine tasakaalu viia. Kulutada võivad nad vaid kuni 17,2 miljonit eurot enam, kui teenitakse tele- ja sponsorrahast, samuti pileti- ja atribuutika müügist. Kas rahaga muretult ümber käivad City, PSG ja Katari rahastajate toel 50

JALKA NOVEMBER 2011

Hispaania kolmandaks suurjõuks pürgiv Malaga ka nendele reeglitele alluda kavatsevad, on ülimalt tähtis. City teatas hiljuti, et sõlmis maailmarekordit märkiva sponsortehingu Etihad Airwaysiga, mille omanik on Abu Dhabi valitsus, mis on omakorda tihedalt seotud City omaniku šeik Mansouriga. Rekordsumma on 461 miljonit eurot. FFP järgi tuleb sponsortehinguid sõlmida “turuhinnaga”, ja kui UEFA City rahasüsti heaks kiidab, aitab see klubi oluliselt lähemale FFP tingimuste täitmisele. Viimasega saab raskusi olema nii mitmelgi Inglismaa tipul. UEFA kevadel avaldatud 654 Euroopa kõrgliigaklubi seas tehtud uuring näitas, et hoolimata rasketest aegadest on rahavood suuremad kui kunagi varem, ent 47% klubidest tegutseb sellegipoolest kahjumiga. Seda 2008. aasta seisuga. Maailma suurim klubisport, Euroopa jalgpall, teenis 2008. aastal 578 miljonit eurot kahjumit. UEFA president Michel

Platini on võtnud oma südameasjaks säärane korralagedus lõpetada. “Klubide käive kasvab jätkuvalt, kuid üha suuremal määral kaob see kasvavatesse palgakuludesse,” ütles Platini FFP eessõnas. “Klubid sõltuvad võlgadest ja osanike rahasüstidest. Peame julgustama vastutustundlikku ja jätkusuutlikku mudelit.” Eriti nukras seisus on Inglise liiga, mille 18 uuringus osalenud klubide koguvõlg pankade ees oli 4 miljardit eurot, mis moodustab koguni 56% Euroopa klubide koguvõlast. 20 iseseisva Premier League’i aasta jooksul on üle 50 klubi läinud pankrotti ja puhtalt lehelt alustama pidanud. Mis on suurim karistus FFP nõudmiste mittetäitmisel? Eurosarjadest väljajäämine. Jalgpall kuulub rahvale ja fännid peaks ise nõudma, et nende südameklubiga käitutaks vastutustundlikult. Kui ka fännid resigneeruvad, pole klubivutil ju üldse mõtet.


2011 NOVEMBER JALKA

51


Foto: Lembit Peegel

52

JALKA NOVEMBER 2011

Konrad ja Indrek Tarand jagavad 端hiselt jalgpallipisikut.


käbi & känd

Indrek Tarand ostis pileti Eesti–Itaalia jalgpallimängule mustalt turult Europarlamendi saadik ja presidendikandidaat Indrek Tarand (47) on enda sõnul rohkem tugitoolisportlane, kes saab paraja toonuse kätte FC Floras mängivat poega Konradit (9) trenni viies, palle hankides või asju transportides. 1993. aastal tudengina Itaalias õppides käis ta albaanlastelt mustalt turult ostetud piletiga Eesti–Itaalia jalgpallimatšil, kus ta oli ainus äratuntav Eesti toetaja. Meelika Hirmo

I

ndrek Tarand mängis kooliajal korvpalli, tegeles ujumise ja suusatamisega ning tegi enda sõnul sisuliselt kõike seda ja täpselt nii palju, kui koolis nõuti. Aeg-ajalt saab siiski Eesti Üliõpilaste Seltsi suvepäevadel end jalgpalliväljakul üles rivistatud ja kuna platsilolevatest keegi eriti targalt pallida ei oska, tuleb pärast iga mängu võtta ette traditsiooniline teekond Mustamäe traumatoloogia osakonda. “Viimati ütles arst mulle, et ta ei hakka vigastust pikemalt uurimagi, sest teab täpselt, kust jalg jälle katki on,” tõdeb Tarand. “Ega see meie mäng polegi niivõrd karm – me lihtsalt ei oska õigesti mängida.” Kuigi Indrek Tarand jälgib silmanurgast ka korvpalli ning Wimbledoni turniiri ajal tennist, peab ta põnevaimaks alaks siiski jalgpalli, sest meeskonnatöös mängib peale tehnilise ja füüsilise ettevalmistuse olulist rolli ka grupipsühholoogia. “Hakkasin jalgpalliga suhestuma 1974. aastal, kui olin 10aastane ja toimus MM-finaalturniir Lääne-Saksamaal, kus väike riik Holland tuli teiseks,” meenutab ta. “Mäletan, et soomlased tõid isale ja emale lugemiseks Kuvalehti, mille vahel oli jalgpalli MMi eri, mida ma suure huviga lugesin. Jalgpallile oli hea kaasa ela-

da, sest Nõukogude Liit ei võitnud sellel alal kunagi ning jalgpalli sai turvaliselt eelistada hokile,” meenutab Tarand, kui poliitiliselt suhtuti toona sport. Koos venna Kaarliga jälgiti maal olles huviga Soome kanalite vahendatavaid vabas ja huvitavas stiilis reportaaže, kuid trenni huvist hoolimata ei jõutud – aeg oli selline, kus jalgpall oli väga venestatud ning vähemalt protestimeelsed üliõpilased hoidsid sellest spordialast eemale. “Meie jaoks oli see mõeldamatu, et peaksime venekeelses trennis käima, sest see õõnestanuks ju Eesti identiteeti. Praegu on aga Eesti jalgpalli puhul väga kihvt, et eesti ja vene poisid mängivad koos ja saavad omavahel hästi läbi,” räägib Tarand.

Eesti–Itaalia MMi pilet mustalt turult 1993. aasta kevadel, kui Indrek Tarand õppis Itaalias, toimus jalgpalli MMvalikmäng Itaalia–Eesti Triestes, kuhu mees ka kohale sõitis. “Rong oli Itaalia fänne täis, kõigil Itaalia lipud põskede peal. Staadionile kogunes vist umbes 30 000 – 40 000 inimest,” kirjeldab Tarand melu ja imestab, et itaallased toona seda matši nii tõsiselt võtsid, kuigi vastaseks oli tundmatu jalgpalliriik. “Pileti mängule ostsin 110 000 liiri

eest mustalt turult albaanlastelt, keda toona massiliselt Itaaliasse emigreerus. See hind oli ühe üliõpilase jaoks ikka kõva latakas,” meenutab Tarand. Tarand oli staadionil koos ühe teise väliseestlasega ainus äratuntav Eesti koondise poolehoidja ning kuigi toona polnud fännisektorid eraldatud ja omadele tuli kaasa elada keset itaallaste masse, võttis ta kohalike fännide pahameelt kartmata uhkusega Eesti lipu välja ja hoidis seda kõrgel pea kohal. “Peale selle, et mingeid sektoreid polnud, oli kogu korraldus vabam ja ka reeglid olid palju lahjemad. Näiteks võis pärast mängu rahulikult staadionile jalutada ja meeskonna juurde minna,” toob Tarand esile toonase mängukorralduse aspekte.

Jalkahuvi arvutimängust ja multifilmist Tarandite noorim pereliige, tütar Helmi (6), tegeleb lasteaias võimlemisega ning vanim poeg Julius (13) seilab neljandat hooaega purjekaga merel. Pereema Kadi eelistab nagu abikaasagi võimalikult palju vabas õhus liikuda ning võimalusel ollakse perega maal ja metsas, sest ka sealt saab päris hea koormuse. Indrek tunnistab, et ega mitme trennis käiva lapse vanemaks olemine pole lihtne olla – seegi nõuab päris palju ringisebimist. 2011 NOVEMBER JALKA

53


käbi & känd Konradi jalgpallihuvi tekkis Play­ midagi ka selle vastu, kui pojast saaks Stationil mängides, milles poiss on juba jalgpallur, kuid kohustuse maiku ta asjale päris profiks saanud, sest isa on poega juurde ei taha: “Kui poisile tõesti meeldivõitnud vaid ühel korral ja sedagi siis, ma hakkab, eks siis tuleb ka teistsugune kui Konrad oli väga unine. Selles, et arsuhtumine võtta. Selline isa, kes tuunib vutimäng õpetab reegleid ja strateegilist lapses enda teostamata unistusi, ma olla mõtlemist, on veendunud nii poeg kui ei taha. Kui Konrad teeb ise täie aru juuka isa, kuid päris platsil on ikka raskem, res sellise valiku, siis jumala eest – andku kinnitavad mõlemad ühest suust. minna! Aga võõrkeeled ja matemaatika Pärast mõningast harjutamist Play­ peavad selged olema,” manitseb isa, heiStationiga Konrad kohe väljakule tribtes vargsi pilgu pojale. lama ei tormanud. Enne oli vaja pisut mõelda ja jälgida, kuidas mäng käib ning Pärast nägin veel lisaks ka lammas Shauni multifilmist innustust ammutada: “Esimene kord, kui ühel hommikul muljalgpalli mängisin, öeldi mulle, et peab tikat, kus lambad rojalaga lööma ning siis ma otsustasin, et ei nisid üksteise peale ja hakka veel ikka mängima. Vaatasin natuke pealt ja siis mõtlesin juba, et ohh, äge!” moodustasid värava ning mängisid kapsaga “Pärast nägin veel ühel hommikul multikat, kus lambad ronisid üksteise jalgpalli – see tekitas ka peale ja moodustasid värava ning mänminus suuremat huvi gisid kapsaga jalgpalli – see tekitas ka jalgpalli vastu. minus suuremat huvi jalgpalli vastu,” märkis Konrad. Isa sõnul oli selge, et poisile tuleb Koolis lähebki Konradil hästi – hinded jalgpallis võimalus anda, kui pallimängu on neljad-viied. Äsja hakati vene keelt toas enam kuidagi peatada ei saanud. õppima ning inglise keelt on poiss õppi“Kõigepealt hakkas Konrad jalgpalli nud juba eelkoolist alates. Kas Konradist vaatama, siis hakkas PlayStationiga män- tingimata jalgpallur saab, poiss veel öelda gima ja lõpuks, kui oli näha, et toas haka- ei oska. Praegu käib ta mõnuga trennis, ti üle morsikannu palli mängima, oli aeg loeb täienduseks jalgpalli ajaloo raamatut minna trenni,” naerab Indrek Tarand. Konrad, kes mängib paremründajana treener Vaido Veldi käe all, ütleb, et sooviks mõnikord hoopiski väravavaht olla. Poisi sõnul pannakse ta suurema grupiga mängides aga hoopis kaitsepositsioonile, sest Konrad on lihtsalt oma grupi parim kaitsja. “Trennis meeldib mulle väga ja treener meeldib ka, kuigi mõnikord ta käitub nagu hull – teeb meile petekaid ja tünga,” räägib poiss, keda on aasta jooksul treeninud kokku kolm treenerit, kellest üks oli superstaari saatest tuntud Leemet Onno, ja teine, ühtlasi Konradi lemmik, Harri Ojamaa. Isa jaoks on oluline, et poisi trenniskäik oleks lõbus ja mänguline. Tal poleks Konrad Tarand: löök nagu aabitsast – tugijalg on täpselt palli kõrval.

54

JALKA NOVEMBER 2011

ja vaatab päkapiku toodud DVD-lt jalgpalli ajaloo parimaid väravaid.

Isa pessimist, poeg optimist Tulevikuplaanidest rääkides hakkame peagi arutama ka Eesti jalgpalli perspektiivi üle. Konradi arvates on koondisel kõik võimalused olemas, et võita Põhja-Iirimaa (intervjuu toimus enne viimast mängu – toim.) ja edasi pääseda, kuid isa jääb oma arvamuses tagasihoidlikumaks. “Konrad on optimist. Mina olen ­ootuses pessimist. Ei ole mõtet hakata niisama vahtu välja ajama. Tõesti, senini on ilusti läinud, aga eks õnne peab ka olema. Läbi kivi ainult tahtega minna ei saa. Kui on õiged mängijad, õnne jagub ja mäng tuleb välja ka, siis on ikka tõesti kihvt,” muutub ka isa pisut optimistlikumaks. Indrek arvab, et kasuks tuleb targalt aetud poliitika koondise ja treenerite osas ning sellega on mees üsna rahul. Kõige olulisemaks peab ta vaimse liidri olemasolu, mis määrab meeskonna šansid ning kinnitab veendunult, et meeskonna tõeline vaimne liider oli Mart Poom. Küsimuses, kes praegu liidrirolli kannab, lähevad isa ja poja arvamused lahku – Indrek usub, et pigem on selleks Raio Piiroja, Konrad aga, et liidriveri voolab siiski Sergei Pareiko soontes. Foto: Lembit Peegel


esiliiga

Norbert Hurt: mängima peab meeskonnale, mitte iseendale Flora duubliga töötav Norbert Hurt arvab, et noored tahavad liiga kiiresti pääseda välisklubidesse. Tegelikult on ka Eestis head treeningutingimused ja õppinud treenerid ning enne piiri taha siirdumist peaks pallur kujunema võtmemängijaks oma klubis. Indrek Schwede

A

lates 1. augustist Tallinna Flora duubelmeeskonda juhendav Norbert Hurt näeb oma rolli klubis selles, et muuta noorte andekate jalgpallurite üleminek täiskasvanuteklassi võimalikult valutuks. “See lüli on Eestis problemaatiline,” sõnastab Norbert Hurt igipõlise mure meie spordis. “Tippnoortele kehtivad suuremad nõudmised. Oluline on nii vaimne areng, taktikaline mõtlemine kui ka väärtushinnangud elus ja spordis, sest see on iga, kui mängija iseseisvub.” Vastupidi levinud arvamusele, et spordis kaugele sihtiv noor peab võimalikult kiiresti välismaale pääsema, rõhutab Norbert Hurt kannatlikkust. Ennekõike peab pallur kujunema Eestis võtmemängijaks.

Vaimse intelligentsuse osaks on ka mängijate arusaamine, miks me teeme raskeid treeninguid.

“Tähtis on õppida mängima meeskonnale, mitte iseendale,” ütleb Hurt. “Eestis saab ka hästi treenida – pole siin häda midagi. Kui oled kasulik meeskonnale, siis on suurem võimalus jõuda välismaale. Egoisti ja individualistina on seda raske teha.” Treeneri olulise ülesandena näeb Norbert Hurt mängija intelligentsuse väljakujundamist: eelkõige õigete taktikaliste lahenduste leidmist platsil, aga ka üldist sportlikku suhtumist. Hurt peab oluliseks, et mängijad teaksid: ükski treeneri liigutus treeningul

pole juhuslik. Foto: Lembit Peegel Kõigel on oluline roll suures tervikus, mille üheks osaks on ka kodu. “Vaimse intelligentsuse osaks on ka mängijate arusaamine, miks me teeme raskeid treeninguid,” lausub Hurt, kelle sõnul peab treeneril olema silma mängijate indiKarl Ivar Maar (vasakul) Flora duublist on üks Norbert Hurda käe all lihvi saavatest viduaalse eripära mängijatest. märkamiseks. Koormusi taluvad jalgpallurid erinevalt meeskonnas jagub. ning iga võistkonna juures on suur roll Hurda arvates on Eestis palju kiifüsioterapeudil. reid ja tehnilisi mängijaid – seegi on “Pooldan õpilasekeskset õpetamist, arusaam, mis kipub olema vastuolus milles vastuseid ette ei öelda,” räägib üldise arvamusega. Põhiprobleemiks Hurt. “Treeninguprotsessis peab oleon mängijatarkus ja mängust arusaama kannatlik ja laskma mängijatel ise mine. Selle arendamises ongi võtme­ lahendusi leida. Head mängijad on isikuks treener. ülesandekesksed. Neile vastanduvad “Treener saab mängijalt nõuda egokesksed mängijad, kes kipuvad teisi üksnes siis, kui viimane mõistab, ebaõnnestumistes süüdistama, selle mida ja miks ta tegema peab,” selgiasemel et endale otsa vaadata.” tab Norbert Hurt. “Sageli süüdistavad Klubi pole seadnud Hurdale eestreenerid mängijaid, ehkki ebaõnmärki saavutada Esiliigas mingi kindel nestumise põhjus on selles, et treener koht. Nagu duublite puhul ootuspärapole suutnud mängijale tema ülesne, arendatakse seal mängijaid, et nad andeid selgitada. Ükski inimene ei saaksid lähitulevikus valutult täientee väljakul midagi tahtlikult valesti. dada esindusmeeskonda. Hurt ei taha Järelikult tuleb ka treeneril analüüsivälja öelda nimesid, kellel ta näeb suu- da, miks mängija valesti tegutses. Siin remaid võimalusi, sest ei tunne oma astub mängu spordipsühholoogia, mängijaid veel piisavalt. Selge on see, millest on tulemuse saavutamisel suur et huvitavaid pallureid ja potentsiaali kasu.” 2011 NOVEMBER JALKA

55


56

JALKA NOVEMBER 2011


II liiga

Kohalik jalgpalliklubi on Tarvastu au ja uhkus Piirkondlik identiteet, head treeningutingimused, palju fänne ning oma noortesüsteem – need märksõnad iseloomustavad FC Tarvastu jalgpalliklubi. Erik Eenlo

“J

algpalli positsioon Tarvastus on suhteliselt kõigutamatu. Meeste klassis on peamisteks konkurentideks korv- ja võrkpall, noorte tasemel kahjuks konkurents puudub,” räägib FC Tarvastu jalgpalliklubi esindaja Henri Sammul. Vuti kindlast positsioonist annab tunnistust ka FC Tarvastu rohkearvuline pooldajaskond. Sammuli hinnangul teeb klubi omalt poolt kõik, et ala mainet kõrgel hoida ja praegust positsiooni kaitsta. Praegu hoiab FC Tarvastu Eesti teise liiga lääne ja lõuna divisjonis 11. kohta. Tänavusel hooajal jääb Tarvastul pidada veel viimane kohtumine. Liigasse püsimajäämine on praeguseks siiski kindlustatud. Henri Sammuli sõnul on hooaeg kulgenud üle kivide ja kändude. Eesmärk liigasse püsima jääda täideti: “Probleeme on meil esinenud meeskonna kokkusaamisega, eriti kaugemate sõitude puhul. Järgmisel aastal loodame need probleemid lahendada.” FC Tarvastu meeskond koosneb erineva taustaga mängijatest. Sammuli sõnul õpib või töötab enamik meeskonna liikmetest mujal. Samas kuulub klubisse ka Tarvastus paikselt tegutsevaid mehi. Valdavalt on FC Tarvastu puhul tegemist ikkagi kohalike juurtega seltskonnaga. Oluliseks abiks on meeskonnale

olnud mõned Tõrvast pärit mängijad. “Sportlikus mõttes kuuluvad meeskonda peamiselt asjaarmastajad,” selgitab Sammul. “Mõned mehed on varem ka kõrgemal tasemel mänginud, kuid erinevatel põhjustel nüüdseks teise liigasse pidama jäänud.“

Kuna trennid toimuvad Tarvastus, siis löövad kaasa need mehed, kes parajasti kodukandis on.

FC Tarvastu tegevuskulud kaetakse peamiselt kolmest allikast: sponsorid, vald ja klubi liikmed. “Meil on küll kehtestatud sümboolne klubimaks, kuid suuremas osas kaetakse kulud kohalikest ettevõtjatest sponsorite abil,” räägib Sammul. “Vald on meid iga aasta toetanud klubi hooajamaksu tasumisega.” Suvehooajal treenib meeskond korra ning talvel kaks korda nädalas. Sammuli sõnul järgitakse traditsioonilist treeninguprotsessi: soojendus, harjutused, mäng, venitused. “Kuna trennid toimuvad Tarvastus, siis löövad kaasa need mehed, kes parajasti kodukandis on,” lisab Sammul. FC Tarvastu kodumänge peetakse Soe keskasula staadionil. Sammuli ar-

Foto: FC Tarvastu

Tarvastu meeskond (punases) mängimas Pärnu Linnameeskonna vastu.

vates on staadioni seisukord väga hea. Kevadel tehti korralik muruhooldus ning muretseti varjualused koos varumeestepinkidega. Tingimusi hindab mees teise liiga kohta väga heaks. FC Tarvastu juures tehakse ka kvaliteetset noortetööd. Henri Sammul peab siinkohal oluliseks treener Antti Rosenbergi pühendumust. “Antti teeb noortega väga head tööd,” nendib Sammul. Klubi noortetöö toimub kahes vanusegrupis – aastatel 2000-2003 sündinud poisid ning 1997-1999. aastal sündinud poisid ja tüdrukud. Noorte osas on FC Tarvastu koostööd teinud ka Viljandi Tulevikuga. “Mitu Tarvastu juurtega noort, kes treenivad Mustlas, võistlevad Tuleviku eest,” räägib Sammul. Peale noortetöö on Antti Rosenberg mängiva treenerina esindusmeeskonna tüüri juures. Eelneva taustal on mehe kvaliteeti näitavaks asjaoluks UEFA A-kategooria treenerilitsentsi olemasolu. “Praegu on meeskonna ambitsiooniks teises liigas võimalikult häid tulemusi näidata. Kõrgemaid sihte pole me seni veel endale seadnud,” räägib Henri Sammul. “Meil on meeskonnas mehi, kelle tase võimaldaks regulaarse treenimise korral kõrgemates liigades mängida, kuid paraku jääb puudu motivatsioonist.” Viljandimaa puhul ei puudu ka maakonnasisene konkurents. Sammuli hinnangul on teise liiga tasemel FC Tarvastu suhted Viljandi Tulevikuga pigem sõbralikult konkureerivad ning omavahelistes mängudes on pinge platsil tuntav. “Oma maakonna meeskonna alistamine on alati eriline,” arvab Sammul. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee 2011 NOVEMBER JALKA

57


MÕÕT TÄIS VILETSAST TÖÖRIIDEST?

POWER WINTER TALVEJOPE

WINTER TALVEJOPE

Nägus ja vastupidav talvejope, mis on soe ning disainitud just keha järgi - 3D lõige annab maksimaalse mugavuse ja ei piira liikumist. Eriti kestev jope, mille Power-polüamiid kangas on vett- ja õlihülgav. Hea pehme sisevooder. Jope esiosa on lühem, et kasutada püksitaskuid ja tagumine osa pikendatud, et hoida selg soojas ka kummardades. Suured, luku ja fliisvoodriga küljetaskud, suured sisetaskud ja väline lukuga rinnatasku rahakoti ja mobiili tarbeks. Värvus: tumehall+must

Lihtne ja soe talvejope, mis on valmistatud polüesterkangast. Hea pehme sisevooder. Jope esiosa on lühem, et kasutada püksitaskuid ja tagumine osa pikendatud, et hoida selg soojas ka kummardades. Värvus: must

art 1119/5804

HIND 97.- € Ostad jope - saad

Inimene kaotab 80% kehasoojusest pea kaudu - et sooja hoida, tuleb kasutada mütsi! Pehme ja mugav kootud müts on vajalik abivahend külmades tingimustes töötamiseks. Mütsi kangas on pehme ja veniv ning siseküljel on mõnus fliisvooder. Materjal: 100% akrüül ja vooder 100% polüesterfliis. Värvus: must

art 1118/0404

HIND 65.- €

TASUTA kingituseks first layer alussärgi*

art 9084/0400

(väärtusega 26.- €)

*tasuta särgi saab kingituseks selle art 1119 jope normaalhinnaga ostmisel

KOOTUD LOGOMÜTS

HIND 11.- € POWER WINTER TALVEPÜKSID

art.9405/0400

Kõrge seljaosa ning anatoomilise kujuga sääred tagavad parima soojapidavuse, maksimaalse mugavuse ja hea funktsionaalsuse ka kõige raskemates oludes. Cordura materjalist põlvekaitsme taskud. Sääre allservas tõmblukud, mis lihtsustavad pükste jalga panemist ja äravõtmist. 100% tugevast polüamiidkangast, sooja vatiinvoodriga. Värvus: must

art 3619/0404

TAVAHIND 89.-

WINDSTOPPER TALVEMÜTS ®

See kootud talvemüts on soe ja silmapaistev. Mütsi valmistamisel on kasutatud kahekihilist hingavat WINDSTOPPER vahematerjali, mis kaitseb väga hästi tuule eest. Pealiskanga sisse on kootud reflekteeruv riba. Soojust hoiab villa sisaldav pealiskangas ja fliisvooder. Müts katab hästi ka kõrvad. Materjal: 30% vill, 70% akrüül (kahekihiline 100% tuulekindel WINDSTOPPER ). Värvus: must ®

®

art 9093/0418

HIND 33.- €

-10% SOODUSHIND 78.30 €

SOKID (2 paari) Mugavad ja elastsed töösokid, sobivad hästi ka sportimiseks. Tugevdused kanna ja varba osas, õhem ja elastne jalavõlvi osas. Dri-release kangas juhib niiskuse eemale naha pinnalt ja hoiab seega jalad kuivemana. Kiiresti kuivav materjal 80% Dri-release, 15% Lycra, 5% nailon. Värvus: must art 9204

HIND 14.- € FIGHTING FOR BETTER WORKWEAR

58

JALKA NOVEMBER 2011

SNICKERS WORKWEAR TÖÖRIIDED OTSE MAALETOOJALT:

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35 TARTU Aardla 114, Ringtee 37a PÄRNU Riia mnt 169a, Savi 3 RAKVERE Pikk 2 VILJANDI Riia mnt 42a JÕHVI Tartu mnt 30 VÕRU Piiri 2 VALGA Vabaduse 39

Pakkumine kehtib kuni 31.12.2011 või kuni kingitusi/kaupa jätkub. Tallinnas lisandub eraklientidele müügimaks 1%.

SOETA KVALITEETSED SNICKERS WORKWEAR TÖÖRIIDED!


III liiga

Jokeri teine tulemine Vaid mõni nädal enne hooaja algust tõmbasid jokkerid Raasikul taskust trumpässa – uue nimega Raasiku FC Joker 1993 otsustas hooaega kõige kiuste alustada. Priit raamat

P

ärast 2010. aasta hooaega eksistentsi äärel kõikunud Jokeri meeskond naasis sel hooajal ning näitas, et poisid ja noormehed ihkavad ja oskavad vutti taguda. Nad saavutasid III liiga idatsoonis neljanda koha, jäädes vaid nelja punkti kaugusele üleminekumängudele viivast teisest kohast. “Rohkearvulised mänguvead ei võimaldanud saavutada kõrgemat kohta,” tõdes Raasiku peatreener Andrei Korol. “Samas tahaks väga kiita mängijate mängutahet ja soovi ohverdada enda isiklikud ambitsioonid meeskonna huvide nimel.” Jokeri selle hooaja algust jäi varjutama Eesti karikavõistluste 1/4-finaalis FC Florale antud loobumisvõit. Kuid põhjus selleks oli väga lihtne.

Kevadel lõi aga reaalsus pähe ning sain aru, et ei saa lasta meeskonnal laguneda ja kutsusin kokku vanad meeskonnaliikmed, kes polnud aastaid enam mänginud ning asusime liigat mängima.

“See mäng oleks pidanud toimuma sisuliselt siis, kui FC Raasiku Jokeri meeskonda ei olnudki,” ütles Korol. Meeskonda ei saadud kokku, kuna pärast 2010. aasta hooaja lõppu siirdus kuus andekamat noormängijat Kuressaare ridadesse.  Meeskonna kapteni ja esindaja Jaan Jalase sõnul moodustasid need noorsandid, kes läksid Kuressaarde, meeskonna tuumiku ning tuli vastu võtta otsus, et Raasiku FC Joker läheb tähtajatule puhkusele.

Foto: Kersti Allikvee

Jokeri pallur Vaiko Eggert (95) mängimas Rakvere JK Tarvas II vastu. Taustal lipsuga treener Andrei Korol.

“Läks ära pool meeskonda ja niimoodi oli väga raske jätkata,” ütles Jalas. “Kevadel lõi aga reaalsus pähe ning sain aru, et ei saa lasta meeskonnal laguneda ja kutsusin kokku vanad meeskonnaliikmed, kes polnud aastaid enam mänginud ning asusime liigat mängima.” Uue nimega Jokerid alustasid liigas pallimist treenerita ning see oli Jalase sõnul riskile minek. “Eesmärk oli jääda kolmandasse liigasse püsima, kuid oli teada, et treenerita on see riskantne,” kommenteeris Jalas. “Varem meid juhendanud Raivo “Jokker” Vaga hakkas rohkem noortega tegelema, kuid klubi juhatajana jäi ta loomulikult meid toetama.” Treeneri kandidaadina kutsuti endine Kaitsejõudude SK ja Kaitseliit/ Kalevi treener Andrei Korol Raasiku hooaja esimest mängu vaatama ning jäädi ootama tema vastust. “Mõne aja pärast teatas ta (Korol), et Raasikul on andekad mängijad ning tahab nendega tegeleda,” meenutas Jalas.

Raasiku FC Joker 1993 tulevikuplaanidest on Koroli sõnul veel vara rääkida, kuid ta kinnitas, et minnakse edasi. “Peamine küsimus on selles, mis vaimus ja milliste väärtustega edasi liikuda,” ütles Korol. “Usun, et kui mängijad leiavad meeskonnamängu iseloomustavad õiged väärtused, siis tulevad ka head tulemused.” Suurim muutus, mis võib Jokereid aga järgmisel aastal ees oodata, on uue kunstmuruväljaku valmimine. Meeskonna kapteni Jalase sõnul on aastaaastalt lubatud, et staadion valmib, kuid seniajani pole see veel valminud. “Sel aastal on areng olnud väga-väga suur ning staadioni ehitamine käib suure hooga,” ütles Jalas positiivsel toonil. “Omavalitusse kuuluv Olavi Liivandi on see mees, kes on asjad liikuma pannud.” Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee 2011 NOVEMBER JALKA

59


– IGA AUTOOSTU ALGUS

S U L A M I VÕ

E N A M VII O T U A A VÕIT S I E R VÕI E L A A M I R I I A G E S I D N O

KO

a g i i l i r t s i e M il r b m e v o n . ! a m i Tule 5 g l ä j e l i n o i d a a t s u r viimast voo

60 Täpsem info mängupaikade - ja aegade kohta: www.jalgpall.ee JALKA NOVEMBER 2011


IV liiga

Noore ülikooli noor jalgpallimeeskond Alles esimest hooaega jalgpalliklubina tegutsev FCF Tallinna Ülikool on hea näide sellest, kuidas kahe noore mehe spontaansest mõttest võib välja kasvada suure ülikooli esindusmeeskond. Vaja on vaid aega ja tahtmist. Jako Arula

K

uigi Tallinna Ülikedagi, kes võiks ka mänguliFoto: TLÜ kool (TLÜ) on se poole pealt abiks olla.” eksisteerinud juba Mängijate tase on seinast aastast 2005, kui Tallinna seina. Kui Klasen ja MinPedagoogikaülikool ümber libajev on esindanud Eesti nimetati, pole koolil jalgMeistriliiga klubisid, siis palliklubi seni olnud. FCF meeskonnas on mängijaid, Tallinna Ülikooli eestvedaja kes pole kunagi jalgpallitrenMartin Klasen nimetab nis käinud. Huvitava faktina selle põhjuseks initsiaatorituleb märkida, et hooaja te puudumist. alguses oli meeskonnas peale Üleminekumängude abil tõusis TLÜ järgmiseks aastaks III liigasse. All vasakult: Toomas “Spordimeeskonna asueestlaste kaks hispaanlast, Klasen, Mihkel-Matteus Luik, Roman Minlibajev, Martin Klasen, Margus Jõgisoo, Mikk tamine ja töös hoidmine kes Erasmuse üliõpilasvaTalpsepp, Anti Roots. Teine rida vasakult: Meelis Luhtla, Erik Kalde, Jarko Lilleallik, Mart nõuab omajagu aega ning hetuse programmiga TLÜs Rannastu, Lenno Tohv, Ott Krüger, Even Laanemaa, Taavli Lindmaa, Robert Hansson. ega ta niisama lihtne ole,” õppisid. Nende puhul oli Kolmas rida vasakult: Marko-Alari Lont, Martti Pent. märgib Klasen. Alguse Klaseni sõnul küll näha, et sai klubi seminarist, mille jalgpallioskus on emapiimaga korraldas Eesti Akadeemiline Spordiliit Treeningute läbiviijaks on muide Klakaasa antud. Kahjuks lõppes neil Eestis ning mis käsitles just nimelt ülikooli sen ise. õppimise aeg ja hooaja keskel tuli neist juurde kuuluvaid spordiklubisid. Pärast Sellega oli olemas klubi, mille eest loobuda. seminari lõppu mõtlesidki kaks sõpra, mängida, kuid neid, kes platsile jookSuure eelisena näeb Klasen paljude Martin Klasen ja Roman Minlibajev, et seks, oli vaid kaks. Alustati suuremat mängijate sporditausta. FCF Tallinna kõige õigem tegu olekski oma ülikooli sorti värbamist, milles olid abiks kooli Ülikool on tugevam just teisel poolajal, juurde jalgpallimeeskonna loomine. peale üles pandud plakatid ja flaierid. kui vastane väsima hakkab. Tulevikust Nõnda oligi esimestes trennides kohal rääkides on Martin Klasen optimistlik. lausa 40 inimest, kellel kõigil soov alma “See aasta ootasime mängudele eelkõiEks ta asjale vürtsi mater’i eest võitlusse asuda. Neist umbes ge sõprade sõpru, kuid kui jõuaksime lisaks, kui oleks õppejõud 95% olid tudengid, kes kõik olid kuidagi kolmandasse liigasse, on küll idee kooli seotud Tallinnna Ülikooliga. Noori tuli peal plakateid levitada ning kooliraadiot ka tiimis, aga praegu ei kõige enam spordiinstituudist, eelkõige reklaamiks kasutada,” lubab Klasen. ole küll silmapiiril kedagi, rekreatsioonikorralduse ja kehakultuuri Peale plakatite loodetakse rohkem kakes võiks ka mängulise erialadelt. Samas oli ka matemaatikuid, jastust ka koolilehelt Tuletee. Esimest poole pealt abiks olla. biolooge ja riigiteadlaseid, kõigil ühine aastat nimetabki ta sisseelamise ajaks, huvi jalgpalli vastu. Tormakast algusest kuna muud toimingud võtsid liialt aega, Nagu iga algus, oli ka FCF Tallinna hoolimata said nii mõnedki mängijad et nüanssidega tegeleda. Sellegipoolest Ülikooli asutamine keeruline. Nimelt varsti aru, et korralikult kohal käimiseks arvab ta, et ka kolmas liiga pole piiriks polnud TLÜ juhid alguses meeskonpole neil aega ning FCF TLÜ jaoks ning loodab juba lähitulevikus FCF na loomisest eriti vaimustuses, kuid nimekirja täissaamisega oli raskusi. Kui Tallinna Ülikooli klubiga tippu jõuda – poisid suutsid oma idee maha müüa meeskonnas on enamuses õppurid, siis potentsiaali selleks ülikoolis on. ning ülikool hakkas esindust toetama. tekib küsimus – kus on õppejõud? Andke teada oma tegemistest, põnevatest Peale kooli said Klasen ja Minlibajev Martin Klasen nendib: “Eks ta asjuhtumistest ja huvitavatest mängijatest: toetajaks veel suurklubi FC Flora, seda jale vürtsi lisaks, kui oleks õppejõud ka indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee just treeningu- ja mänguväljakute osas. tiimis, aga praegu ei ole küll silmapiiril

2011 NOVEMBER JALKA

61


62

JALKA JUULI 2011


2011 NOVEMBER JALKA

63


saalijalgpall

Südi Eesti kaotas, kuid õppis Eesti saalijalgpallikoondis jäi kolmes Kiili spordihoones peetud MM-valikkohtumises alla Türgile, Albaaniale ja Soomele, kuid veendus, et võib vastu hakata ja väravavõimalusi luua. Indrek Schwede

E

esti saalijalgpallikoondis näitas Kiili spordihoones peetud MMvalikgrupis südikat mängu, kuid pidi siiski kolmes kohtumises vastu võtma kaotuse: avapäeval 3 : 4 Türgilt, seejärel Albaanialt 3 : 5 ja lõpuks Soomelt 0 : 4. Türklased pääsesid alagrupist edasi, teisena lõpetanud albaanlased ootavad veel oma saatust. Peatreener Kert Haavistu sõnul on rahvusvaheliste mängude tempo koduliiga omast märgatavalt kiirem ja mängu ülesehitus on vastastel professionaalsem. “Eestis mängime hoopis teistmoodi,” selgitas Haavistu. “Füüsilisel vastupidavusel pole sedavõrd suurt rõhku ja domineerivad hea tehnikaga mängijad. Rahvusvahelises mängus on suur tähtsus kombinatsioonidel, kaitses meestega kaasaliikumisel ja nende üleandmisel kaaslasele. Ka meie saame hakkama sellega, et paneme keskväljakul nn pöörise käima. Kui vastased seda teevad, ütlevad nad tihti mingi numbri ja kombinatsioon läheb käima. Vastastel on palju kindlaid liikumisi, mis nõuavad täpset kokkumängu ja ajastamist. Meil selleks veel ressursid puuduvad. On ainult teatud kokku lepitud asjad, aga pole kombinatsioone. Otsime lihtsalt tipuründajat.” Haavistu sõnul lõi välja ka meie kogenematus: näiteks Türgi lõi kõik kollid Eesti vastu standardolukordadest. Otse mängust neil väravahõngulisi momente väga ei tekkinudki. Sama kordus kohtumises Albaania vastu. “Soomlaste mängupilt oli teine, nemad tõmbasid mängu laiali ja olid väga liikuvad,” rääkis Kert Haavistu. “Nendelt on meil kõige rohkem õppida. Selline pidev liikumine on saalijalgpalli ABC. Meie eesmärgiks oli jõuda vastaste väljakukolmandiku peale ning üks ühe vastu pealelöögile jõuda. Tahtsime võimalikult palju pea64

JALKA NOVEMBER 2011

Foto: Lembit Peegel

Martin Taska türklaste väravat ohustamas.

le lüüa ja jahtisime väravavahist tagasipõrkunud palle.” Haavistu sõnul oli soomlastel palju ebaõnne ja 0 : 6 kaotus Türgile ei peegeldanud tegelikku taset. Soomlased domineerisid, kuid Türgi lõi väravaid vasturünnakutest. Lõpuks vahetasid soomlased väravavahi viienda väljakumängija vastu ja kaotasidki suurelt. “Kui peaksime samade vastastega kümme mängu mängima, siis mingid

punktid kindlasti saaksime,” ütleb Haavistu. “Tagantjärele Albaania mängu peale mõeldes teeksin ehk teisiti. Me panime neile kõrgelt pressi peale, vastased peksid pikka palli ette ja see oli meile täiesti uus olukord: me domineerisime. Lõime viigivärava ja nüüd oleks ehk pidanud tagasi tõmbuma ja laskma albaanlastel ka rünnata. Aga me jätkasime kõrge pressiga. Korraks kadus agressiivsus ja vastane kasutas selle ära. Selle koha


saalijalgpall / kalender Foto: Lembit Peegel

Eesti koondis enne avamängu Türgi vastu (vasakult): Grigori Ošomkov, Marko Arge, Roman Minlibajev, Janek Remmelgas, Martin Taska, Indrek Siska, Mark Boskin, Nikita Tšernei, Ilja Antonov, Sten Teino, Mait Anton, Antti Arst. Pildilt puuduvad Andrei Usmanov ja Kristjan Paapsi, kes osalesid teistes kohtumistes.

peal võtaks tagantjärele tõesti hoo maha.”

Täismaja publikut, osa jäi piletita

Hoolimata kaotustest jäi Haavistu väga rahule oma mängijatega, kes septembri algusest pühendusid treeningutele ja ettevalmistusele selleks turniiriks. Kui varem pidi treener kokku puutuma paratamatusega, et mängijatel oli palju omi tegemisi, siis tänavu oli teisiti. Abi oli jalgpalliliidu tehtud erandist nelja mängija puhul, kes mängivad Esiliiga tasemel suurt jalgpalli. Reeglite järgi ei tohi Meistri- ja Esiliigas pallivad mängijad saalijalgpalli võistlustel osaleda.

Meie eesmärgiks oli jõuda vastaste väljakukolmandiku peale ning üks ühe vastu pealelöögile jõuda.

gu vaadata just kõrgelt tribüünilt, mitte mängijatega samalt tasapinnalt.” Haavistu sõnul annaks saalijalgpalli arengule uue hoo mängijate varasem spetsialiseerumine, kuid nii saali- kui ka rannajalgpalli arengut Eestis pärsib nende alade hooajalisus. Saalijalgpall on kaotanud ka uute kunstmuruväljakute tõttu, sest varem treenisid pallurid saalis, aga nüüd tehiskattega platsidel. Ka endal ei näe Haavistu saalijalgpallis perspektiivi: “Eks ma täiendan end sel alal, aga igapäevane töö ja eesmärk on mul siiski Realis, kus treenin noortegruppi. Eesmärk on toota mängijaid suurele jalgpallile.” Küll aga nõustus Haavistu väitega, et saalijalgpalli tulevikku hakkavad edaspidi määrama need noored, kes mis tahes põhjustel suurest jalgpallist loobuvad ja kellele sobibki ala hooajalisus.

Türgi

3

3

0 1 1 0

0 1 1 3

Avaldame tavakohaselt kuu tähtsamad mängud Eestis: Meistriliiga ja ­Esiliiga meestele. Meistriliiga telemäng TV6-s pole veel teada ja sõltub tabeliseisust. Kalendrimuudatusi jälgi: www.jalgpall.ee

Meistriliiga Laupäev, 5. november (XXXVI voor) 14.00 Narva JK Trans – JK Sillamäe Kalev Narva Kreenholmi staadion või Narva Kalevi kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Levadia – FC Kuressaare Maarjamäe jalgpallikompleksi kunstmuruväljak või Maarjamäe jalgpallikompleksi muruväljak 14.00 Tartu JK Tammeka – Lasnamäe FC Ajax Tamme staadion või Annelinna kunstmuruväljak 14.00 Nõmme JK Kalju – Paide linnameeskond Hiiu staadion 14.00 FC Viljandi – Tallinna FC Flora Viljandi linnastaadion või Viljandi kunstmuruväljak

Esiliiga

MM-valikgrupp Kiilis

“Ettevalmistuse kaasa teinud poisid Albaania 3 1 väärisid kindlasti punkti, aga seekord jäi Soome 3 1 Eesti 3 0 eesmärk saavutamata,” tõdes Haavistu, kes kuulis samas poiste aadressil kiitust Kiili spordihoone publiku seast. “Publik nägi, et Eesti suudab vastu hakata ja võimalusi luua. Me ei murdunud. Väga positiivne oli, et mängisime täismaja ees ja vähemalt esimestel päevadel ei mahtunud kõik soovijad spordihoonesse. Usun, et ka publikul oli Nikita Tšernei on löönud türklaste võrku kolmanda kolli. mõnus seda män-

Novembrikuu mängud kodukamaral

15 : 5 7 : 8 4 : 6 6 : 13

9 4 4 0

Pühapäev, 6. november (XXXVI voor) 13.00 Tallinna JK Legion – Valga FC Warrior Wismari kunstmuruväljak 13.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Puuma Kalevi Keskstaadioni kunstmuruväljak 13.00 Tallinna FC Flora II – Kohtla-Järve FC Lootus Sportland Arena 13.00 Kiviõli Tamme Auto – Tallinna FC Levadia II Sportland Arena või Rakvere kunstmuru 13.00 Tallinna FC Infonet – Pärnu linnameeskond Lasnamäe KJH kunstmuru Pühapäev, 13. november (üleminekumängud) 13.00 Esiliiga 2. – Meistriliiga 9 13.00 II liiga lõuna/lääs 2. vs II liiga põhi/ida 2. võitja – Esiliiga 8. Laupäev, 19. november (üleminekumängud) 13.00 Meistriliiga 9. – Esiliiga 2. 13.00 Esiliiga 8. – II liiga lõuna/lääs 2. vs II liiga põhi/ida võitja Lõpetamine

Foto: Lembit Peegel

Pühapäev, 20. november 15.00 Jalgpallihooaja pidulik lõpetamine 2011 NOVEMBER JALKA

65


lisaaeg Foto: Pimik

Novembrikuu sünnipäevad: 02.11 03.11 05.11 05.11 06.11 07.11 07.11 10.11 11.11 11.11 12.11 13.11 13.11

Indrek Käo Raimo Nõu Urmas Kirs Alo Dupikov Tarmo Saks Andres Oper (1. pildil) Mihkel Aksalu Mart Paumäe Tarmo Linnumäe Uno Tutk Oleg Timofejev Uno Piir Indrek Zelinski

(41) (32) (45) (26) (36) (34) (27) (49) (40) (52) (54) (82) (37)

14.11 14.11 14.11 16.11 17.11 18.11 21.11 21.11 23.11 24.11 25.11 27.11 27.11

Silvar Luht Margus Kotter Erkki Viisma Heleri Saar (2. pildil) Eduard Rõžov Enar Jääger (3. pildil) Marko Lelov Sergei Ratnikov Ranet Lepik Marek Lemsalu Janno Kaljuvee Edgar Blossfeldt Rain Vessenberg

(47) (41) (35) (32) (48) (27) (38) (52) (31) (39) (42) (92) (36)

Stsenaristid Jaak Kilmi (vasakul) ja Andres Keil vutifilmi proovivõtetel.

Jalgpallist tehakse komöödiafilm

Peegel pidutses VIP-loožis

2012. aasta sügisel esilinastub jalgpalliteemaline komöödiafilm, mille võtted on juba alanud. ““Jalgpalli ABC” on tragikoomiline lugu pankrotti läinud aknatehase omanikust Andresest, kes otsustab pühenduda oma kümneaastase poja jalgpallielu organiseerimisele,” tutvustab režissöör ja produtsent Jaak Kilmi filmi ideed. “Ühel hetkel on saanud poja jalkameeskonna käekäik ärielus läbikukkunud isa elu peamiseks sisuks. Andres püüab sekkuda kõigesse nii platsil kui ka platsi kõrval, põhjustades palju segadust ja arusaamatusi kõigile asjaosalistele. Katsumuste kaudu hakkab Andres aegamisi aru saama oma kohast poja elus, seda ka jalgpalliväljaku ääres. Või vähemalt sellest, et selle arusaamiseni on võimalik jõuda, kui poega kuulata.” Filmis teeb näitlejana kaasa ka Martin Veinmann, kellest Jalka kirjutas rubriigis “Käbi & känd” (vt Jalka 2/2010) ja kelle poeg Matthias Erik mängib Martin Reimi jalgpallikoolis. Filmi “Jalgpalli ABC” väntab foto- ja filmikompanii Pimik, stsenaristid on Andres Keil ja Jaak Kilmi.

Jalka fotograaf Lembit Peegel tähistas lähedaste ja sugulaste keskel oma 75. sünnipäeva 22. oktoobril FC Flora ja Paide Linnameeskonna Meistriliiga mängu ajal A. Le Coq Arena VIPFoto: Veljo Viitmann loožis. Flora noortetöö juht Ege Heeringas (vasakul) ja tegevjuhi assistent Anni Pohlak (paremal) kinkisid Peeglile klubi särgi sümboolse numbriga.

Lõppeval hooajal korraldasid Eesti Jalgpalli Liit ja kommunikatsiooniettevõte Starman kümne Meistriliiga mängu eel nn Starmani vutipeo. Vutipidude eesmärk oli pakkuda peredele võimalust veeta tasuta sportlik ja lõbus laupäev jalgpalli seltsis. Vutipeod peeti Narvas, Sillamäel, Tartus, Kuressaares, Paides, kahel korral Viljandis ning kolmel korral Tallinnas. Ühtlasi aitasid vutipeod kasvatada jalgpallitraditsioone, vormida jalgpalliklubisid ühtseks tervikuks ning siduda omavahel noorte ja täiskasvanute meeskondi ning klubide fänne. Vutipidude raames toimunud Meistriliiga mängudest tegi otseülekande TV6. Ürituse patrooni Indrek Zelinski sõnul oli vutipidudel keskmiselt tuhat jalgpallihuvilist: “Seega võib öelda, et tänavu esimest korda toimunud vutipidude sari täitis jalgpallikultuuri tutvustajana oma eesmärgi, kuid Inglismaa või mõne muu vana jalgpalliriigiga samale tasemele jõudmiseks on pikk tee veel minna.” Starmani juhatuse liikme Indrek Ildi hinnangul oli vutipidudel hästi tasakaalus sportlik ja meelelahutuslik pool: “Iga Vutipeo raames kohtusid noortevõistkonnad, toimusid erinevad võistlused, auhinnamängud ja üritused pealtvaatajatele ning lõbusa ja tegemist täis perepäeva kulminatsiooniks oli Meistriliiga kohtumine.”

66

JALKA NOVEMBER 2011

Lumesadu! Lumesadu! Just lumesadu ja ainult lumesadu peaksime soovima play-off-mängudeks Iirimaaga Tallinnas. Sest lumi on meie sõber. Viimati avaldus see 26. märtsil 2008, kui alistasime A. Le Coq Arenal Kanada 2 : 0. Tol õhtul oli lumesadu nii tugev, et mängu algus hilines kümmekond minutit. Vabatahtlikud koristasid lund väljakult hommikul kella kümnest, aga lõpuks takistas lumerant ikkagi väravaid asetamast nende õigele joonele: ühest küljest jäi väljak meetrikese võrra lühemaks ja teisest koguni viis meetrit! Jooned veeti punase värviga ning keskjoon tõmmati maha pärast hümKanada meeskonna kingitud nide mängimist, kui mängijad ootasid vimpel selle mälestusväärse avavilet! Mängueelsel soojendusel “lumesõja” eel. lükkasid lund ka meie varumehed. Vaheajal kutsuti pealtvaatajaid appi lund lükkama ning nende hulgas toimetas ka jalkaliidu president Aivar Pohlak. Millisel rahvusvahelisel mängul veel saab pealtvaatajana vaheajal lund lükata!? Ja seda kõike kroonis võit. Veel üks selline mäng võiks olla 11. novembril Iirimaa vastu!

Foto: Oiver Oli

Starmani vutipidusid külastas üle 10 000 inimese

jalgpallimuuseum


2011 NOVEMBER JALKA

67


68

JALKA NOVEMBER 2011


JALKA (november 2011)