naismängija
12 aastat tennist ja aastaga jalgpallikoondisse Tenniseväljakul meie esireketi Kaia Kanepi hirmtugevaid serve tõrjunud FC Flora mängija Liis Pello (21) pareerib naistekoondise kaitseliinis vastaste rünnakuid. Lennart Komp
E
nne esimest päris jalgpallitrenni vanaema eeskujul tosin aastat tennist mänginud Liis Pello (pildil) liitus Floraga 2006. aasta lõpus. Järgmise aasta kevadel oli ta juba naiskonna ründeliini lahutamatu osa. Küll ei tähendanud vutiga alustamine automaatselt reketi nurkaviskamist, vaid 2007. aastal osales ta veel tennise Eesti meistrivõistlustel, kus kaheksandikfinaalis Kanepile 6:1, 6:0 alla vanduda tuli. “Tennises täiskasvanute klassi jõudes jäi alles vaid kaks võistlust ja välismaale turniiridele ei kippunud. Tennis ammendas end,” meenutas Pello. “Klassiõed olid varem jalgpallitrenni kutsunud, aga tennise kõrvalt ei jäänud selleks aega. Lõpuks mõtlesin, hea küll, proovin ära. Aga nii küll ei mõelnud, et jäängi tõsiselt mängima.” Debüüthooajal ühe erandiga kõigis Flora naiste jalgpalli Meistriliiga kohtumistes algusest lõpuni kaasa teinud Pello rühmas aasta jagu kahel rindel. Kell 17 läks tennisetrenni ja kohe pärast seda jalgpallitrenni.
“
Flora eest sain kohe mängima, aga nii ei olnud, et mõelnuks: vau, Meistriliiga.
„
“Olin jalgpalli koolivõistlustel ja pärast tennisetrenne mänginud ja võõras see ala ei olnud,” lausus Pello. “Flora eest sain kohe mängima, aga nii ei olnud, et mõelnuks: vau, Meistriliiga.” Liigadebüüti kohe kübaratrikiga tähistanud Pello on treener Allan Soometsa skeemis ründeliinist nihkunud
cv Liis Pello Sündinud: 07.02.1988 Klubi: FC Flora Treenerid: Allan Soomets, Keith Boanas, Peter McGovern
Koondis: 15/0
Foto: Lembit Peegel
vasakule äärele või vasakkaitsesse. Samu ülesandeid täidab ta ka koondises, kus debüteeris 2007. aasta novembris. Ehkki loomulikult eelistab Pello hüva jalga, ei kohku ta kasutamast ka pahemat. Võistkonnaspordile ümber kolinud jalgpallur aga pole vähemalt enda puhul täheldanud kutseviga, mida individuaalalade sportlastele sageli ette heidetakse. Nimelt liigset isekust. “Tennises vastutasin ainult enda ees ja süüdistada sai üksnes iseennast,” vaagis Pello. “Jalgpallis vastutan ma terve võistkonna ees ning lisaks enda sooritusele kannustab ka hirm teisi alt vedada.” Ehkki ala vahetades tuli kohaneda
märksa suurema väljakuga, kätkes tennisetaust ka eeliseid. Eeskätt stardikiirendus ja oskus palli jälgida. Ka pikemal distantsil kiiruse hoidmisega ei ole Pellol enda sõnul probleeme, küll vajaks harjutamist vastupidavus. Just kesine võhm, kuigi mitte vähesest treenitusest, reetis Pellole mullu ootamatu tervisehäda. Enda sõnul juba 20minutise mängu järel kutu olnud mängija avastas pärast uuringuid, et vere hemoglobiini näit oli vaid 62, kui normaalne on 120. “Arstid imestasid, kuidas ma üldse sporti olen seni teha saanud,” rääkis Pello. “Et muidu oli kõik korras, muutsin koondise peatreeneri Keith Boanase abiga oluliselt oma toitumiskava ja hakkasin toidukordi kellaajaliselt täpselt jälgima. Ja sain korda.” Tallinna ülikoolis eesti keelt ja kultuuri tudeeriva Pello sõnul on tema elus praegu jalgpall kindlalt esiplaanil, küll pole ta ühinenud meie naismängijate tungiga välisklubidesse. “Olen ikka mõelnud, kuidas oleks välismaal mängida, kuid palju jääb selle taha, et kahtlen, kas olen piisavalt hea,” ütles Pello. 2011 VEEBRUAR JALKA
21