usutlus ja olime rääkinud jalgpalli lõpust ja pere loomisest. Kui siia kolisin, siis talle see kahjuks ei meeldinud ja läksime lahku. Panin ukse kinni ja läksin koridoris edasi. Mõtlesin, et mängin edasi ja vaatan, mis saab. Võib-olla jalgpall aitas kuidagi edasi elada. On üsnagi ainulaadne, et valisid jalgpalli pere asemel. Võib-olla jah, aga meil on väga palju näiteid, kuidas asjad töötavad. Näiteks Risto (Kranberg, PJK treener Tallinnas – toim) ja Heleri (Saar, PJK mängija – toim). Risto tuli just Heleri pärast meile treeneriks. See on fantastiline! Mõned poisid suhtuvad jällegi neutraalselt. Aga kui on laps ja töö ning veel ka probleemid, siis kus naine veel ennast välja elab kui mitte jalgpallis! Kuidas su töökaaslased on suhtunud sellesse, et jalgpalli mängid ja palju pead ära olema? See on praegu väga suur probleem. Vanasti oli mu tööandja AS Savi, kes mõistis mu hobi ja oli uhke, et sain tiitleid. Praegust tööandjat ei huvita üldse, kes ma olen või mis ma olen. Ma saan aru ka, et kõik ei pea sellest aru saama. Neid huvitab ainult töö ja kuidas sellega hakkama saan. See probleem on kõikidel töötavatel tüdrukutel. Jalgpalliliidu poolt võiks olla mingi toetus. Ave Pajo pidi koondisest loobuma, sest tema jaoks on väga raske koondisega kuhugi sõita ja laps koju jätta. Jalgpalli eest ta ju palka ei saa. Muidugi valid pigem töö ja lapsega olemise, mis tähendab, et kuhugi sõita ei saa. Tööandjad ei mõista seda. Eriti kui ütled, et naine mängib jalgpalli. Selle peale öeldakse misasja, istu arvuti taga ja trüki numbreid. Tüdrukud tahavad ka puhata. See 28 päeva, mis puhkust on ette nähtud, läheb jalgpalli peale. Kui näiteks oleks mingi kompensatsioon, siis tüdruk kirjutaks rahulikult puhkuseavalduse ja kui tagasi tuleb, ei ole ta midagi kaotanud. Et jalgpalliga tegeleda, peame neid kuradi puhkuseavaldusi kirjutama (ägestub). Miks tüdrukud ei saa Baltmanist riideid? Me esindame Eesti riiki. Miks me sõidame tavaliste dressidega? Vastupidi peaks olema. Oh, ilusad tüdrukud tulevad, silmale ilus ja mehed ka hakkavad ... vaatama! Ma tahan, et väiksed tüdrukud näeksid, et kui nad trenni teevad, siis võiksid nad ka saada mis A-koondis. Ka vanemad näeksid siis, et naiste jalgpallil on tulevikku, seda on ilus vaadata ja tase on hea. Mitte nii, et arvatakse, et ainult sinikad ja kõverad jalad saadakse! Mäletan, kui mind kutsuti raadiosse intervjuud andma, siis esimene asi, kui eetrisse läksime, oli nende imestus, et nii pisikene tüdruk mängib jalgpalli. Inimestel on mulje, et kui tüdruk mängib jalgpalli, siis ta peab olema elevant ja kõverate jalgadega. Mida sa teeksid teisiti, kui oleksid ise noor mängija ja elaksid läbi praeguseid tõusuaegu? Kui ma oleksin näiteks praegu noor, võib-olla oleksin ära sõitnud. Praegu on hoopis teine põlvkond. Nad mõtlevad hoopis rohkem rahast, mitte suhetest, vanematest, perest, sõpradest. Praegu on absoluutselt ükskõik. Kui pakutakse 30 000, siis sõbrad, tšau, ma lähen sinna. Mina saan 30 järgmisel aastal ja olen nõukogude ajal lasteaias käinud. Meile
räägiti, et suhted on esimesel kohal, peame austama oma vanemaid. Võin öelda, et mu eluga on kõik korras. Ainuke mure on, et ema on väga kaugel Narvas. Mul on töö, sõbrad, ema. Kui me räägime jalgpallist, siis olen kaheksandat korda parim mängija, aga ma ei tunne seda. Mart Poom saab kingitusi ja reklaame, lisaraha. Mina ainult elan. Võib-olla see on hea, sest olen täitsa tavaline inimene. Mul ei ole staarihaigust, aga tahaks end mõnikord tunda staarina. Mõistan, et Eestis ei ole see kahjuks võimalik, sest naiste jalgpall ei ole siin aktsepteeritav ala. Kõik naeratavad ainult, kui kuulevad.
“
„
Aga kui on laps ja töö ning veel ka probleemid, siis kus naine veel ennast välja elab kui mitte jalgpallis! Sind on seostatud minekuga Soome, Rootsi ja Venemaa klubidesse. Kõige lähemal olid sellele 2005. aastal, kui kutsuti sind ja Heleri Saart Rootsi esiliigasse Dalhemi naiskonda. Mis põhjustel sa tookord ei ütlesid? Pakkumised on igal pool samad. Kõik klubid pakuvad alguses oma abi, aga pärast mõtle ise. Eestis on mul väga head tingimused. Mängin ja töötan siin. Kui oleks pakutud näiteks piisavalt palju raha, siis tõesti mõtleksin, et lähen paariks aastaks ja teeniks. Aga väga raske on seda sammu teha, seda esimest sammu. Esimene pakkumine oli Venemaalt, kui ma olin 16. Helistasid ja ütlesid, et kahjuks peate loobuma kodakondsusest, aga ema ütles, et võib-olla ei ole see hea mõte, sest seda oli väga raske saada tol ajal. Ei tea, kas tegin õige sammu. Pärast kirjutati Ungarist, kirjutasid ja ootasid kaua. Islandilt kirjutati kaks aastat. Kui ma läinuks ära, aga saanuks trauma või poleks midagi välja tulnud. Mis saanuks? Mul ei oleks tööd, mul ei oleks haridust. Nüüd on elu jaoks vundament olemas ja peab rahulikult vaatama, kuidas maja edasi ehitada. Kardan muidugi, et jään ilma tööta, aga mis siis teha. Elu on selline (ohkab). Kas see tähendab siis, et välismaale ei lähe sa enam kunagi? Küsimus on rahas. Ma ei taha siit minna, mul on siin kõik olemas. Siin peab juhtuma minu jaoks mingi suur katastroof, et tahaks ära minna. Peaks olema maailma lõpp. Peaks juhtuma väga halb asi. Mulle väga meeldiks, kui ma saaksin oma oskusi kinkida. Pärast seda võiksin rahulikult surra. Pärnu JK oli viimased kolm aastat Levadia varjus. Tänavu võitsite tagasi meistritrofee ja esimest korda karika, sind valiti aasta parimaks mängijaks ja võistkonnas on palju tugevaid noori. Kas 2010. aasta algas PJK renessanss? Ei saa öelda seda, sest noored lükkavad tagant. Flora on väga noor võistkond ja väga ohtlik. Põlva samamoodi. Kõik on noored, me oleme vanad ega liigu nii kiiresti. Sel aastal oli konkurents eriti tihe ja mul on väga hea meel, et võitsime. Muidugi ei tähenda see, et ka järgmisel aastal võidame. Kõik tüdrukud saavad aru, et on vaja üldfüüsilist teha, sest kõik tahavad meid võita. 2011 JAANUAR JALKA
27