Issuu on Google+

HIND 1,85 EUROT 29 KROONI JAANUAR 2011

Sander POST & teised laureaadid Gunnar Männiku luuletus Külas aastavahetuse turniiril Anastassia Morkovkina tahab staariks Kuidas on maailma jalgpall muutunud Postrid: Lewis Holtby / Raul / Tomas Rosicky / Mesut Özil ISSN 1736-7379

Pluss: Kaarel Torop, Tiina Trutsi, Heigo Väljas, Eduard, Mark ja Rocco Robert Šein, Lewis Holtby, Keila JK, Trummi SK

2011 JAANUAR JALKA

1


sisukord

HIND 1,85 EUROT 29 KROONI JAANUAR 2011

Kaanelugu Sander POST & teised laureaadid Gunnar Männiku luuletus Külas aastavahetuse turniiril Anastassia Morkovkina tahab staariks Kuidas on maailma jalgpall muutunud Postrid: Lewis Holtby / Raul / Tomas Rosicky / Mesut Özil ISSN 1736-7379

Pluss: Kaarel Torop, Tiina Trutsi, Heigo Väljas, Eduard, Mark ja Rocco Robert Šein, Lewis Holtby, Keila JK, Trummi SK

42

Tutvustame jälle aasta sümboolset Eesti koondist ja kuulutame välja teised laureaadid. Kunagi ajakirjas Sporditäht alanud parimate valimine jätkub.

Esikaanel: sander post Foto: Lembit Peegel Nr 1 (37) 2011

Persoonid & intervjuud

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee

10

Fotograaf: Lembit Peegel

Kaarel Torop Heigo Väljas Tiina Trutsi Anastassia Morkovkina Lewis Holtby Perekond Šeinid

Kolumnid

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Indrek Schwede

Kujundaja: Kaia Saaremets

Rubriigid

Keeletoimetaja: Egle Pullerits

Siit ja sealt Lembit Peegel Jalka tuleb külla Sina oled kohtunik Lisaaeg

Reklaam: Laura Rahe laura@tennis.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht

Tellimine: 627 9960 www.post.ee Tellimishinnad: Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

8 4–7 22 39 65 66

Liigad

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

24

16 17 19 24 46 52

10 18 60 61 62 63 64

Meistriliiga Naised Esiliiga II liiga III liiga IV liiga Saalijalgpall

Muu Küsitlus: kuidas kulgeb ettevalmistus hooajaks

Sünnipäevad jaanuaris: 01.01 Aivar Israel (43) 02.01 Katrin Loo (20) 02.01 Boriss Hrabrov (65) 03.01 Urmas Rajaver (23) 03.01 Janek Kiismann (39) 07.01 Sergei Mošnikov (23) 07.01 Mati Gilden (69) 09.01 Reelika Turi (22) 09.01 Tõnu Eapost (64) 14.01 Aleksei Jagudin (38) 15.01 Maikel Mikson (26) 16.01 Rene Kaas (29) 18.01 Kert Haavistu (31) 20.01 Liivo Leetma (34)

22.01 Sergei Zamorski (40) 22.01 Are Habicht (52) 23.01 Aivar Lillevere (48) 24.01 Artjom Artjunin (21) 25.01 Märt Kosemets (30) 25.01 Tiit Kivisild (57) 27.01 Toomas Kallaste (40) 27.01 Vaapo Vaher (66) 30.01 Oleg Andrejev (49) 31.01 Taijo Teniste (23) 31.01 Martin Lember (25) 31.01 Roomer Tarajev (31) 31.01 Sergei Pareiko (34) 31.01 Valeri Vinogradov (57)

Parimad ütlemised Jalkas 2010 Täringujalgpalli Eesti meistrivõistlused Jalgpall enne ja praegu Vaapo Vaheri raamatust (järg)

12 28 20 49 55

Postrid

52

Lewis Holtby Raul Tomas Rosicky Mesut Özil

2011 JAANUAR JALKA

3


siit ja sealt

+ kuu -

kuu

Esimest korda toimus aasta pidulik lõpetamine noortele eraldi.

Paks lumekord segas ka meie Meistriliiga meeskondade ettevalmistust uueks hooajaks.

kuu

?

Kuidas läheb Floral SRÜ ja Balti riikide meistrite turniiril Moskvas?

13

... korda esineb sõna “jalgpall” Lauri Vahtre taastrükitud mälestustes “Meenutusi kadunud maailmast”.

56

... aastaselt läks liigamängus BATE vastu vahetusest väljakule Bresti Dinamo abitreener Juri Pudõšev, kes oma paremail päevil tuli 1982. aastal Minski Dinamo koosseisus Nõukogude Liidu meistriks.

7449

... klubi osaleb Prantsusmaa karikavõistlustel – see on 94. korda peetava võistluse rekord.

4

JALKA JAANUAR 2011

Telefonitorge

Foto: Oliver Oli

Läinud aasta oli ka noorteaasta: taas kord jõudmine Eliitringi, EM-finaalturniiri kättevõitmise aasta. Otsisime väitele kinnitust jalgpalliliidu avalike suhete juhilt Mihkel Uibolehelt. Miks korraldas jalgpallilit sel aastal eraldi hooajalõpetamise noortele? Oleme noortele alati palju tähelepanu pööranud, aga nüüd on nende osalus kasvanud sedavõrd suureks, et nende saavutuste äramärkimiseks ja tunnustamiseks oli vaja eraldi üritust.

valmistust. Ta hakkab tegema tihedat koostööd ka klubidega. Samuti puutub oma töös noortega kokku rahvajalgpalli juht Ants Juhvelt. Peagi lisandub noorteosakonda veel üks täiskohaga treener.

Kui palju inimesi jalgpalliliidus noortega tegeleb? Viimased neli aastat on koondisi juhendanud Frank Bernhardt, kel on abiks Lars Hopp. Mõlemad pikendasid oma lepinguid just äsja kuni 2012. aasta lõpuni. Nemad on noortetöö peal täiskohaga. Üle aasta on noorte käsutuses olnud füsioterapeut Helen Soosalu, kes on nõustanud ka noortetreenereid. Aasta lõpus alustas tööd kehalise ettevalmistuse treener Ilo Rihvk, kes jälgib noortekoondislaste füüsiliselt ette-

Kes? Nime veel ei ütleks, aga tööpuudust karta pole. Noortekoondiste treeningkogunemiste ja mängude arv on plahvatuslikult tõusnud. Oleme juba aastaid tegelenud talenditreeningutega üle Eesti. Uute mängijate kaasamiseks ja suviseks ajaveetmiseks korraldame 2011. aastal neljandat korda suvelaagreid. Viimati osales üle 1000 lapse, aga kavas on haaret laiendada nii geograafia kui ka arvukuse koha pealt. Noortekoondiste mängude arv on hüppeliselt suurenenud.

Kuidas vennalt tuju ja medal ära võtta

Kuidas pärnakad nõukogude armee alistasid

Nõmme JK Kalju

Endine Pärnu Kalakombinaat/MEKi mängija

Esimesena meenub 2005. aasta, kui mängisin veel Viljandi Tuleviku eest. Ühes viimastest voorudest kohtusime kodus Floraga, kellel oleks võiduga meie üle säilinud võimalus medalile tulla. Siis mängisid Floras minu vend Kert, Bärengrub, Lindpere, Allas, Reim ja sellised. Enne mängu irvitas Kert, et ma pärast mängu vihane ei oleks, kui pähe saame või ta mulle atško teeb. Torkasin vastu, et löön hoopis ise neile. Ja 11. minutil lõingi 1:0. Flora lõi kohe 1:1, sõber Martin Hurt viis meid 2:1 ette, Kert viigistas 2:2 ja üsna lõpus tõi Dmitri Ustritski värav meile 3:2 võidu. Flora jäi neljandaks ja meie viiendaks, kuid tõestamise moment oli kõva. Pärast mängu läksin vennaga rääkima ja tahtsin talle öelda, et neljas koht on ka hea, aga ta ei rääkinud minuga. Võib-olla Tallinnas kodus olles rääkisime midagi, aga tal polnud mitu päeva eriti jututuju.

Värskemaid eredamaid elamusi on Eesti võit Serbia üle, kuid enda mängijakarjäärist on meeldejäävaim kindlasti Pärnu Kalakombinaat/MEKi ENSV meistritiitel 1985. aastal. Hooaja viimases kohtumises mängisime tiitli eest põhimõttelise vastase ja lähima jälitaja Tallinna Zvezdaga, mis koosnes sõjaväelastest. Meil oli vaja vähemalt viiki, sest nad olid punktiga taga. Ametlikke andmeid ma ei tea, kuid silma järgi oli Norma, praegusel Maarjamäe staadionil kohal 800_1000 pealtvaatajat. Pärnust tuldi kahe bussi ja autodega. Zvezda lasi sõjaväelased välja ja orkester oli samuti kohal. Kui meie ülekaal hakkas selgeks saama, jäi orkester üsna vakka. Ja lõpuks lahkus vist sootuks. Võitsime lõpuks 2:0 ja olime üks väheseid eestlaste meeskondi, mis ENSV ajal meistritiitlini jõudis. Ka see andis mängule kaalu, aga ehk mitte niivõrd eestlaste ja venelaste, kuivõrd omade ja võõraste vastandumise pärast. Toona olid meil pundis sellised mehed nagu Tarmo Rüütli, Mart Paumäe, Sergei Ratnikov, Andrei Šapovalov, Urmas Kaljend, Jüri Saar, Kalev Pajula, kes on ka hiljem jalgpallis tegijad olnud.

Mikk Haavistu

Aivar Brant


kuu pilt

Foto: Lembit Peegel

Jalgpall ja jalad Paljude meeste elu keerleb ümber jalgade. Mõni vaatab naiste puhul esimese asjana jalgu, teine telerist jalgpalli. Mõni mängib ise jalkat. Sajad eesti mehed käivad tribüünil kaasa elamas Eesti meistrivõistlustele ja tuhanded Eesti koondisele. Mõned jõuavad teha kõike eelkirjeldatut. Nende elu on eriti jalakeskne. Aga kui paljud jalasõbrad käivad oma silmaga vaatamas naiste jalgpalli? Nagu pildilt näha, võib seal vaadata nii jalgpalli kui ka ilusaid jalgu.

2011 JAANUAR JALKA

5


siit ja sealt

nii nad

ütlesid “Ühe jalgpallikummardaja – kes on juba pikemat aega arvanud, et just sel alal on strateegia kõikvõimas – maailmapilt sai valusa löögi. Tuleb välja, et meite parlamentäärid ületavad jalgpallispetse sada korda.” Andres Vaher riigikogu ööistungist, kus parteid peavad arvestust, kes saadikuist saalist tuleb ja sinna läheb “Aga kas välismaalt Eestisse koore juhatamas käiv dirigent Neeme Järvi on moraalselt rohkem valimisõigust vääriv kui New Yorgis jalgpalli mängiv Joel Lindpere, kes pole juba tükk aega Eesti koondist esindanud?” Priit Pullerits mõtiskleb, kas välismaal elavatel kodakondsetel peaks valimisõigus olema “Me võidame olümpiamängudel, saame jalgpalli maailmameistrivõistlustele, kuid saame ainult kolmanda koha.” Õismäe vene lütseumi 6. klassi õpilane Deniza aastast 2018, kui Eesti Vabariik saab 100aastaseks “Mul on omad unistused, aga enne nende täitumist ma neid ei avalda. Kui ükskord peaksin sinna jõudma, siis ütlen.” Tarmo Kink “Kui platsil juhtub mingi prohmakas, näiteks keegi lööb pallist mööda või koguni omavärava, siis pole mõtet hulluks minna, sest ma pole kedagi õpetanud seda tegema.” Tarmo Rüütli “Kas ei oleks võimalik korraldada ühte väikest lõbusat tsirkuseetendust, kus Juku-Kalle Raid või mõni teine käremeelne radikaal Trubetsky Lilleküla staadionil lõhki rebib? Ma võin ise Pohlakuga rääkida.” Taevane valitseja Jumal Andrus Kiviräha kolumnis “Praeguse vutiajakirjanike põlvkonna on kujundanud võimalus vaadata erinevate meediumite abil igal nädalal Euroopa tippliigasid, Meistrite Liigat ja üle kahe aasta jalgpalli tiitlivõistlusi. Olgem ausad, maailma tippjalgpalliga on tänapäeval oluliselt lihtsam kokku puutuda kui korvpalliga. Ja kui nüüd veel ausamaks minna, Eesti-siseselt turundab jalgpall end korvpallist oluliselt paremini. Mistõttu tuleks pigem tunda muret, et tekiks piisavalt juurde ka noorema põlve uusi vihaseid kossukirjutajaid.” Tarmo Tiisler “Mitte et see oleks eneseõigustusena mõeldud, aga Eestis saavad väga vähesed mängijad elatada end pelgalt jalgpalli mängimisega. Meil virelevad paljud head, täiesti korraliku tasemega jalgpallurid. Sama on näitlejatega.” HÜJK Emmaste jalgpallur ja näitleja Jaak Prints

6

JALKA JAANUAR 2011

Nõmme Kalju tahab TTÜ staadionist ehitada uue kodu Nõmme Kalju tahab kitsaks jäänud Hiiu staadioni vahetada lähiaastail uhkema elamise vastu, võttes ette TTÜ staadioni rekonstrueerimise. Novembri lõpus allkirjastasid Kalju, Tallinna linn ja Tallinna tehnikaülikool (TTÜ) heade kavatsuste kokkuleppe, mis on esimesi samme teekonnal, mille lõppeesmärgiks on Tallinnas aadressil Raja 4a asuva TTÜ staadioni ümberehitamine Kalju uueks koduks. Klubi presidendi Kuno Tehva sõnutsi on projekt valmis ning esitatud Euroopa Liidu tõukefondidele, kust peaks tulema lõviosa vajaminevast rahast. “Kui saame eurotoetuse, siis saab Kalju hoonestusõiguse ja ehitus võib pihta hakata,” lausus Tehva. “Kui taotlust ei rahuldata, lükkub projekt määramata ajaks edasi. Ühtlasi otsime investoreid, kes võiksid üritusele õla alla panna.” Ehituse maksumuseks on arvestatud 35 miljonit krooni, millest Kalju osalus jääb ilmselt 10–20% vahele. Ideaalis võiks töövariandis TTÜ Nõmme Kalju staadioni nime kandval rajatisel kopa maasse lüüa 2011. aasta suvel. “Oleme optimistlikud, sest ei näe põhjust, miks kellelgi peaks midagi moodsa staadioni vastu olema,” sõnas Tehva. “Võidaksid ju kõik: Eesti riik, Kalju, linn, TTÜ, lapsed, piirkond, ümberkaudsed koolid; sest staadion ei jääks ainult Kalju esindusmeeskonna käsutusse, vaid seda saaksid kasutada ka õpilased ja teised spordihuvilised.” Tööde käigus asendatakse praegune naturaalne muru kõige moodsama tehiskattega, millel saaks pidada ka euromänge, rajatakse 2500kohaline tribüünihoone, samuti õppeklassid, klubiruumid ja jõusaalid. Ehkki kunstkate välistab heitealad, ehitatakse uued jooksurajad ja kaugushüppekastid. Tehva sõnul on võimalik, et rekonstrueerimistööde käigus ehitatakse valmis vundament, mis lubaks tulevikus väljaku talveperioodiks kupli alla panna, et treeningvõimalusi maksimeerida. “35 miljonit on küll suur raha, kuid mitte võimatu summa,” lausus Tehva. “Oleme asja ajanud üle aasta ja esimene etapp on läbi ehk oleme saanud valmis projekti ja sõlminud linna ja TTÜga kokkulepped. Järgmisena peab saama raha ja kolmandaks on ehitustööd.” Teise võimalusena kaalus Kalju uue esindusstaadioni rajamist Laagri kanti ja Saue valda, kuid neil puhkudel kulunuks aega tublisti kauem. Jalgpallist ei jää ilma ka Hiiu staadion, kus jätkub treeningtöö.

Lennart Komp


siit ja sealt

Noorsportlased, kiiresti terviseuuringutele! Vanemad, aidake! Alanud aastast on kõigil Eesti noorte jalgpallimeistrivõistlustel osalejatel tarvis esitada spordimeditsiinilise terviseuuringu tõend. Neid 7–19aastastele noortele suunatud uuringuid rahastab haigekassa. Uuring annab ülevaate noorjalgpalluri terviseseisundist ja kehalisest võimekusest ning selgitab välja võimalikud vastunäidustused ja terviseriskid. Tõendi puudumisel (uuringute tagajärjel keelava otsuse puhul) jalgpallurit Eesti noorte meistrivõistlustele ei registreerita. 1998. aastal ja hiljem sündinutel kehtib tõend kaks aastat, vanematel noorsportlastel ühe aasta. “Uuringule peaks aegsasti mõtlema ja kõige parem on see kohe ära teha,” rääkis Eesti Jalgpalli Liidu avalike suhete juht Mihkel Uiboleht. “Siis kujuneb igal jalgpalluril välja oma aastane või kahene tsükkel ja uuringutele mineku aeg on kõigil hajutatud. See on nagu auto ülevaatus – kui kõik tormaksid kohale märtsis, ei suudetaks neid korraga teenindada. Lapsevanemad võiks siin ise algatajad olla ja uurida, kas läheb uuringule terve klubi korraga või igaüks eraldi.” Enne uuringule minekut tuleb täita küsimustik, mida peaks aitama täita vanemad (vt artikli lõpus kodulehekülje aadressi). Uuringule minnes peab kaasa võtma dokumendi (ID-kaart, õpilaspilet, pass) ja (olemasolu korral) eelmise terviseuuringu protokolli. Uuringupäeval ja sellele eelnenud päeval ei tohiks käia trennis, sest see segab tervise objektiivset hindamist. Ka ägedast haigusest peaks olema möödunud vähemalt kaks nädalat. Kaasa peab võtma spordiriided ja puhtad spordijalatsid, pesemisvahendid ja käterätiku ning joogi (vesi, spordijook). Terviseuuringuid teevad Tartu Ülikooli Kliinikum (Spordimeditsiini ja taastusravi kliinik; Maarjamõisa polikliinik Tartus L. Puusepa 1a; tel 731 9221), Spordimeditsiini Sihtasutus (Tondi 88 (III korrus), Tallinn; tel 699 6515), Ida-Viru Keskhaigla (Tervise 1, Kohtla-Järve, tel 332 2188), Pärnu haigla (Ristiku 1, tel 447 3238), Narva haigla (Vestervalli 15, tel 357 1314). Kogu info terviseuuringute kohta asub Eesti Jalgpalli Liidu koduleheküljel rubriigis EJL > Terviseuuringud: http://www.jalgpall.ee/terviseuuringud.php

Indrek E. Hill Foto: Lembit Peegel

nii nad

ütlesid “Ei taha küll tunnistada, et ma enam väravaid lüüa ei oska – aga miskipärast pole neid seni tulnud.” Saksamaa tugevuselt neljanda liiga klubi Pfullendorfi mängija Ingemar Teever “Kui jalgpallurid on noorest peale koos mänginud, siis võivad nad väljakul panna silmad kinni ning leiavad ikka sööduga omad üles.” Raasiku FC Jokeri eestvedaja Raivo Vaga ehk Jokker “On näiteks üks tore jalgpallireklaam, kus pall lendab aplausi saatel läbi pubi akna, aga mitte väljast sisse, vaid vastupidi. Võiks ju teha kontrareklaami, kus pubi aknast lendaks sisse, otse õllekannu taga lärmitsevate rullnokkade lauale raamat, taustaks sõnad: “Kultuur ei tunne takistusi”.” ETV peaks Veiko Märka arvates näitama kultuurisaates reklaami paroodiavõtmes “Heas mõttes diktatuur peab olema. See on mäng tulemuse peale ja kui me hakkame igas küsimuses hääletama, on meil varsti korraga 25 treenerit, mitte meeskond.” Martin Reim demokraatiast jalgpallimeeskonnas “Samas mäletan, et korra langes korvpallimänguga samale ajale üks jalgpalliturniir. Olen unustanud, mida ma täpselt vabanduseks ütlesin, ent igatahes otsustasin korvpallitreenerile valetada ja läksin jalgpalli mängima. Ja me võitsime!” Tartu Rocki mängija Giorgi Tsintsadze valis korvpalli vanemate survel “Toome paralleeli jalgpalliga, millest iga lapski aru saab. Mitte ükski arvestatavate oskustega mängija ei liigu Euroopas ühest klubist teise ilma, et tema uus tööandja eelmisele palluri hinda kinni ei maksaks. Kas Eesti arstide hind on Eesti riigile, nende ettevalmistajale, tõesti ümmargune null? ” Priit Pulleritsu arvates peaks arste koolitav Eesti saama kompensatsiooni välismaale siirduvate arstide eest “Kui kohtunik otsustab, et mingis mänguolukorras on õiglasem teha jalgpallireeglitele vastupidine otsus, siis see on nii! Meile on tähtis, et otsus oleks võimalikult õiglane.” Dagestanis tegutseva islamiusuliste jalgpalliliiga liider Ahmad Magomedkamilov

Et pääseda väljakule Eesti meistrivõistlustel, peab tegema terviseuuringu.

“Minu eelmine artikkel oli esseistlikus vormis provokatiivne kutse arutelule, millele esitatud vastus oli selline, nagu oleks saadetud jalgpallikoondisele vastu ragbimängijad.” Filmiõppejõud Tiina Lokk

2011 JAANUAR JALKA

7


1-teist mõtet

Murelikult võõrast murest E

elmisel korral hõiskasin hosiannat subjektiivsusele, kui kaitsesin igamehe õigust aasta parimate jalgpallurite valimisel ritta seada oma kolmik. Üks tingimus siiski oli: kindlasti peab arvestama ainult konkreetse aasta saavutusi, mitte hindama tervet karjääri. Nüüd vaatan, kuidas ajakirjanikud on reastanud läinud aasta noorsportlasi ja leian võrdselt 19 punkti pealt korvpallur Rain Veidemanni ja Sergei Zenjovi. Sealjuures on Veidemann ettepoole, 8. kohale, asetatud tänu asjaolule, et ta on saanud kaks esikohta. Muidugi on erinevatel spordialadel

saavutuste reastamine raske. Paratamatult mängib oma osa ala populaarsus, kandepind, telegeenilisus, publikuarv. Aga näiteks kaht sportmängu on lihtsam võrrelda kui sportmängu ja individuaalala. Sellesama Veidemanni ja Zenjovi puhul tahaks küll hüüda: tule taevas appi! Esimesel neist on kaelas Eesti meistrivõistluste hõbemedal, ta on läbi ja lõhki kohaliku tasemega tegija. Teine on läbi löönud Ukraina liigas, löönud tänavu kolli Itaaliale ja saanud märkimisväärselt mänguaega Euroopa Liigas, mille eelringimängus lõi värava 2000. aastal sama sarja võitnud Istanbuli Galatasarayle. Foto: Gleb Garanitš/Reuters/Scanpix

Möödunud aasta parimate jalgpallurite valikul võis tõesti kahelda, kas parem on Konstantin Vassiljev, kes tegi suurepärase hooaja koondises ja oli väga hea Sloveenia liigas, või Tarmo Kink, kes oli sama hea kröömikese võrra tugevamas Ungari liigas (kus ta võitis pronksi), sai mänguaega Inglismaa tugevuselt teises liigas (kus ta lõi fantastilisi väravaid) ja põrutas tähendusliku kolli Belgradis Serbiale. Kuigi Venemaa liiga (Sergei Pareiko) on kindlasti kõvem USA profiliigast ( Joel Lindpere), võis siinkohal siiski arvestada olulist propagandaefekti – meie mees kõrvuti Foto: Lembit Peegel

Huumori klassika: spordiajakirjanike arvates on need kaks võrdset, kossumees isegi kahe esikoha jagu parem. Pildil heitleb Sergei Zenjov (vasakul) Euroopa Liigas Sevilla vastu ja Rain Veidemann otsib sööduvõimalust Eesti liigas.

8

JALKA JAANUAR 2011


1-teist mõtet Thierry Henryga New Yorgis! Kusjuures mitte ainult kõrvuti, vaid oma meeskonna hooaja parimana ja liiga ühe parima uustulnukana! Aga mida on võrrelda Eesti korvpalliliiga ja Ukraina jalgpalliliiga vahel? Sellised ebaprofessionaalsed valikud on paratamatud, kui valijaks on rahvas, sponsorid või spordialaliidud, kes annavad hääli pigem oma lemmikutele kui püüavad olla õiglased. Aga ajakirjanike puhul on selline küündimatus kahetsusväärne.

“„

Mida on võrrelda Eesti korvpalliliiga ja Ukraina jalgpalliliiga vahel? Muidugi pole ka Eesti Spordiajakirjanike Liit enam mitte professionaalsete sulerüütlite ühendus, vaid segu tegevajakirjanikest, erru läinud veteranidest ja aasta jooksul parimal juhul paar artikliräbalat kribavast spordiajakirjanduse sõbrast-kaasakiibitsejast. Neid viimaseid võetakse liitu üht kirjutamata reeglit eirates. Nimelt nõuab see reegel, et sisseastuja peab saama oma põhisissetuleku spordiajakirjandusest. Sellest formaalsusest vaadatakse aga sujuvalt mööda. Ka need kandidaadid, kelle puhul tuleb põhisissetulek mujalt, allkirjastavad südamerahuga oma avalduse ning tõusev kätemeri tervitab uut liiget. Ühest küljest tahaks teha naiivse üleskutse: inimesed, ärge reastage paremaid sportlasi, kui te spordielu piisavalt ei jälgi või olete seda tehes ülekohtuselt kaldu oma lemmikala suunas! See ei ole ju missivalimine, kus valikuks blond, brünett ja punapea. Teisalt – ja see on õnneks peamine – pole meie jalgpallirahval parimate sportlaste valimisega suuremat pistmist. Nõnda on see üle maailma. Kui mälu ei peta, valiti ühel jalgpalli MM-aastal Saksamaa parimaks sportlaseks keegi aerutaja või miski muu individuaalala tegija. Seal on kõik paika loksunud: on üks ja ainus spordiala, jalgpall, mis valitseb igapäevaelus ja meedias, ning

Foto: Lembit Peegel

Eesti ja mitte Estonia, esimees ja mitte president!

Jalgpallis ka sõnaus: presidendi asemel esimees! Hiljuti lõppenud sõnaus ehk eestikeelsete vastete leidmine võõrkeelsete sõnade asemele võiks puudutada ka sporti. Enne sõda olid meie jalgpalliliidul esimehed. Sama nimetus jätkus ka pärast sõda, kui vastavat organisatsiooni nimetati jalgpallisektsiooniks ja föderatsiooniks. President tuli koos laulva revolutsiooniga, kui tundus oluline matkida vaba maailma. Võib-olla on väiksemate alaliitude puhul andestatav, et nende eesotsas on president – inimesed on edevad ja kõlav nimi elulookirjelduses või nimekaardil aitab ligi meelitada kasulike sidemetega mõjukat tegelast. Eks üritavad ju väiksemad kutsud end ka klähvi-

selle järel triivivad ülejäänud kilud. Parima sportlase valimine suurtes jalgpallimaades on nagu lohutusauhind. See on võimalus hetkeks ka rambivalgusse pääseda, jalgpalli selja tagant publikule lehvitada ja aastaks eesriide taha kaduda. Hulga olulisem ja vaidlusitekitavam on küsimus, kes valitakse riigi, liiga, kontinendi või maailma parimaks jalgpalluriks. Sellele vaatamata on raske kõrvalt vaadata, kui tehakse ilmset sohki, hinnatakse oma võimeid bravuurikalt üle, ollakse pahatahtlikult erapoolik

misega tähtsaks teha, samal ajal kui suured koerad enesekindlalt üle õla haigutavad. Suure alaliidu juhtimine on aga nii prestiižne, et siin pole vahet, kas nimetuseks on esimees või president. Vahe on keeles: üks nimetus on omakeelne, teine võõrkeelne. Täpselt samuti nagu Eesti jalgpallikoondiste dressidel on põhimõtteliselt kirjas Eesti ja mitte Estonia. Kui meil poleks omakeelset sõna jalgpalli kohta ja alaliidu kohta ja meil oleks näiteks Eesti Futpalli Föderatsioon, siis sobiks seda kenasti juhtima president. Eesti Jalgpalli Liidul peaks olema esimees. Inglise keelde tõlgituna ja väljapoole Eestit jääb vutiliidu juht presidendiks edasi.

või lootusetult küündimatu. Siis ei lohuta alati isegi tõdemus, et tegemist on võõra murega.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2011 JAANUAR JALKA

9


meistriliiga

Kristal ja mängijad jätkavad Tammekas, juhatus vahetub Marko Kristali juhendamisel tegijate kannule tõusnud Tartu Tammeka suudab uueks hooajaks säilitada niihästi perspektiivika koosseisu kui ka eduka peatreeneri, kuid otsib tulevateks aastateks stabiilsust. Lennart Komp

Foto: jflash

Fännid nõudsid ja said. Uuest aastast hakkavad osad Tammeka mängijad saama palka ja vahetub juhtkond. Samuti jätkab peatreener Marko Kristal.

K

ui tunamullu vajas LõunaEesti esiklubi Meistriliigas püsimajäämiseks välismängijate abi, siis eelmisel hooajal suudeti oma kasvandikega tõusta kindlalt kuuendaks ja olla suureks tüliks esikolmikule. Sügiseste lehtede langedes ähvardas koost laguneda Tammeka edukas koosseis, mis tähendanuks Tartu jalgpalli jaoks järjekordset vähisammu. Mustima stsenaariumi korral võinuks rahaliselt keerulises olukorras Tammeka Meistriliiga kohast üldse loobuda, kuid klubi tegevjuhi Veiko Soo sõnul oli selle tõenäosus siiski vaid 1%. Küll polnuks

10

JALKA JAANUAR 2011

Tammeka võrdväärselt konkurentsivõimeline, sest parimatele poegadele visati silma Sillamäelt ja Tallinnast. Nende lahkumise korral sarnanenuks olukord 2008. aasta talve algusega, kui äsja Esiliigast üles tulnud noortega kõrgliigaks valmistuma hakati. Seekord oli lahkumas ka Kristal, kuivõrd oktoobri lõpu seisuga ei olnud klubil võimalik temaga lepingut pikendada. Detsembri alguses teatati Tartust, et 143kordne internatsionaal jätkab Tammeka tüüri juures. Ja säilib ka koosseis. “Üks minu esitatud tingimustest oli see, et meeskond saaks kuidagimoodi tasus-

tatud,” lausus Kristal. “Mulle öeldi, et sellega tegeletakse ja umbes 95 protsenti koosseisust jääb samaks.”

Eesmärk: stabiilsus

Kristali sõnul oli ta Tammekas vägagi nõus jätkama, kuid enne uue 1+1 aastat kehtiva lepingu allkirjastamist suhtles ta ka teiste klubidega, soovimata konkreetseid nimesid avaldada. Möödunud hooaja teises pooles sai Tammeka mängijatest sümboolset tasu vaid Tartusse naasnud Siim Roops, hooaja jooksul lahkusid kogenud mehed Timo Teniste ja Tiit Tikenberg, kes


meistriliiga olid samuti stipendiaadid. Soo sõnul on peatreener Kristali palgalehel hoidmiseks raha leitud, nüüd tegeletakse mängijate tasustamisvõimaluste otsimisega. “Tahame tuumikut siin hoida ja mingitki kompensatsiooni pakkuda,” lausus Soo. “Kindlasti ei suuda me pakkuda kõrgetasemelisi tingimusi, kuid loodetavasti piisavalt, et mängijad siia jääksid. Veel ei saa öelda, kui paljudele palka maksma saame hakata, kuid võimaluste piires nii paljudele, kui on võimalik midagi pakkuda.” Kui edukas Tammeka koosseis jääb alles, siis kindlasti toimuvad muudatused klubi juhatuses. Kui ulatuslikud need on ja kes senisest juhatuse koosseisust asendatakse, Soo sõnul veel ei avalikustata. Tammeka eesmärgiks on klubiline olukord stabiliseerida, et järgmisel sügisel ei peaks taas lõhkise küna ees seisma ja nuputama, kuidas 2012. aastaga hakkama saada. Praegu tegeletakse 2011. aastaga toimetulemisega. Sarnases olukorras on Tammeka olnud ka varem. Suurem verevahetus toimus 2008. aastal pärast Maag Tammeka lõppu. Viienda koha toonud ühendklubi debüüthooaja järel 2007. aastal jäeti teiste seas hüvasti peatreener Sergei Ratnikovi, tema poegade Eduardi ja Daniiliga, samuti Siksten Kasimiri ja Ott Meeritsaga. 2006. aasta jäi esialgu viimaseks Oliver Konsale, Rasmus Tomsonile, Markus Jürgensonile ja Siim Roopsile.

Nüüd jääb noortele mõeldud raha noortele ning linnalt saadava pearaha, liikmemaksude ja jalgpalliliidu toetuse abil suudame end ise ära majandada.

Vähemalt praegu tundub, et Tartus on taas võimalus tugevat meeskonda üles ehitada, ehkki Soo tunnistas, et sügisel oli klubi tulevik võrdlemisi tume. Viimaste kuude jooksul on alustatud läbirääkimisi nii uute kui ka vanade koos-

Raskustes Haserv jätkab II liigas Sügisel tärganud lootus aasta pärast taas Tartu derbisid kogeda kustutasid FC Haservi rahalised raskused, mis ei võimalda mullusel II liiga lääne/ lõuna piirkonna võitjal Esiliigasse tõusta. Eelmisel aastal oma tsooni valitsenud Haserv näis tugeva kandidaadina jõudmaks välja ka Meistriliigasse, kuivõrd karikavõistluste 1/16-finaalis saadi 1:0 jagu kõrgeimal astmel seitsmendaks tulnud Viljandi Tulevikust. Nüüd tuleb tõusust suu puhtaks pühkida ja Esiliigas saab jätkata Valga Warrior. Et täita litsentseerimistingimused, oli õhus variant, et Haserv asub koostööle Tartu suurima noortejalgpalliklubi FC Santosega, kuid just esimese rahalised raskused tõmbasid sellele ideele kriipsu peale. Santose presidendi Meelis Eelmäe sõnul välistas koostöö Haservi nõue liitumise eest 200 000 krooni saada ja segane majandusseis. “Mitte millegi eest küsiti 200 000 krooni ja liitumise teemadel me enam ei räägi,” lausus Eelmäe. “99protsendilise tõenäosusega hakkame kolmandate inimeste abiga neljandast liigast ise üles liikuma.” Kes need kolmandad inimesed on, klubijuht täpsustama ei soostunud. Küll märkis ta, et uuest hooajast liitub Eesti noorte meistrivõistlustega 300–400 Santose noort. Haservi juhti Rene Lõhmust ei õnnestunud Jalkal vaatamata korduvatele ponnistusetele tabada.

tööpartneritega, mistõttu arvestatakse uueks hooajaks esindusvõistkondade eelarveks pisut üle kahe miljoni krooni, millest kolmveerand kuluks Meistriliiga meeskonnale.

Saksa partnerid tugevalt seotud

Täiskasvanute võistkondade lahutamine (Meistriliiga, duubel II liigas, naiste Meistriliiga ja naiste duubel) klubi noortetööst on teine suuremaid klubisiseseid muudatusi. Idee ei ole samas midagi uut, vaid sellest on räägitud juba viimased paar aastat. Noortetöö osaline lahutamine annab treeneritele juurde natuke kohustusi ja suurema õiguse ise oma finantsasju määrata. Soo sõnutsi peaks juhtuma see, et noortetöö muutub lapsevanematele selgemaks ja treenerid motiveeritumaks. Mängijad jäävad muidugi JK Tammeka mängijateks. Tammeka noorteööd koordineerib klubi endine ründejõud Kristjan Tiirik, kes jagab vastutust koos Indrek Koseri ja Ken Viidebaumiga. “Varem oli klubil üks rahapada, kuid kuidas seda täpselt kasutati, ei olnud alati selge ja vahel tekkisid kohustused, mida ei suudetud täita,” rääkis Tiirik. “Näiteks baaside rent ja treenerite palk.

Nüüd jääb noortele mõeldud raha noortele ning linnalt saadava pearaha, liikmemaksude ja jalgpalliliidu toetuse abil suudame end ise ära majandada.” 2010. aastal sai Tammeka Tartu linnalt esindusmeeskonna tarbeks 480 000, noortespordi toetuseks 515 745 krooni. Tulevaks aastaks ei ole linn toetuste suurust kinnitanud. 2009. aasta suvel Tammekale appi tulnud tuntud mängijaagent Babak Afshar ja tema abikaasa Jane jätkavad klubi heaks töötamist, ent lahkunud on spordidirektori ülesandeid täitnud Gerhard Wagner, kelle järele ei olnud pärast Kristali Tammekasse tulekut enam vajadust. “Saksa-Eesti partnerid on klubiga väga palju seotud, aidanud puhtfinantsiliselt ja leidnud võimalused poistel ka välisklubides end näitamas käia,” lausus Soo. “Suuresti tänu neile on leitud kate järgmiseks hooajaks.” Näib, et tumedad pilved Tartu esindusklubi kohalt on hajumas. Edaspidi tuleb loota, et klubi juhtidel jätkub nutti ja kindlameelsust, et viia Tammeka seisu, kus ühe hooaja lõppedes ei ole enam vaja nahast välja pugeda, et järgmisel jätkata saaks. 2011 JAANUAR JALKA

11


küsitlus

Harjutamine uueks hooajaks algas talve trotsides Jalgpallihooaja lühike puhkus lõppes enamiku Meistriliiga võistkondade jaoks detsembri keskel, kui hakati valmistuma uueks hooajaks. Kui detsember oli sisseelamiskuu, siis tõsine töö hakkab pihta jaanuarist. Üks on aga selge, lumest hõlpu on vähestel. Enn Loog ehk Männiku-Enn: kes halli on maitsnud, see lumme enam ei roni Enn Loog Männiku staadioni haldaja Meie jaoks ei tähenda midagi, et Männiku halli vastu palju huvilisi on. Mida rohkem võistkondi tuleb, seda uhkem ja paremini saame kulusid katta. Tänavu on lund väga palju ja kulud selle arvel suuremad. Samas paljudel Meistriliiga klubidel ei ole raha ja enne möllavad metsa all või lumehanges, kui maksavad. Hallis käib elu pidevalt, sest meil on sees nii oma Nõmme Unitedi grupid, samuti mõned firmad ja madalamate liigade klubid. Kes on talvel sisetingimusi maitsnud ja kellel on rahaline kate olemas, need enam naljalt lumme ei lähe. Kvaliteedi vahe on nagu Cadillacil ja Zaporožetsil. Meie kulud ajab kõrgeks see, et peab kütma kogu aeg ja eelmisel aastal olime näiteks miinuses. Anname alt õhuga sooja sisse, et lumi pealt sulama hakkaks ja vesiliuga alla tuleks. Mida külmem, seda raskem on lund alla saada. Hallist eemale peab lume saama käsitsi, kuid sealt edasi saab lükata juba traktoriga. Lume kühveldamisele kuluvad terved tööpäevad ja selleks tööks on abis kaks-kolm meest. Katsume võimalikult palju kokku hoida ja kui lund ei saja, siis ei küta ka. Näiteks soomlased on rääkinud, et põhjapiirkonnas kulub talvel kütteks 100 000 eurot, kuid nad hoiavad ka kogu aeg kütet sees. See teeb umbes sama välja, kui Lilleküla kunstmuru alt kütta. See on jube kallis lõbu ja kui linn ei ole võimeline toetama, pole ka kütmine mõeldav. Soomes vastutab näiteks kohalik omavalitsus kütmise eest. Meie hoidsime eelmisel aastal kokku nii palju kui võimalik, aga ikka läks 250 000 krooni ära. Meistriliiga klubidest on sel talvel meie juures Levadia ja Flora, Kaljul on kitsas käes ja on eelmisest aastast võlgu. Niigi said eelmisel aastal väga soodsalt, sest sain nende endise treeneriga (Karel Voolaid – toim) väga hästi läbi. Enam kingitusi ei tee. 12

JALKA JAANUAR 2011

Martin Reim: esimesteks kohtumiseks ei ole veel mänguvormis Martin Reim FC Flora peatreener Trennidega alustasime 13. detsembril, kuid vahele tulid jõulud, aastavahetus, aastalõputurniir ja koondise reis, kuhu läks 7-8 poissi. Nagu vanasti! Jaanuaris läheb aga asi hästi tõsiseks, kuid olukorra teeb keerulisemaks see, et vahele tuleb n-ö kohustuslikke turniire nagu Balti meistrite turniir, Kubok Sodružestva ja Liivimaa karikas, mis on küll head selle poolest, et annavad tugevaid mänge, kuid jäävad ajale, kui oleme korralikust mänguvormist veel kaugel ja tahaks pigem teha kaks treeningut päevas. Eelmise aasta koosseisust on suurem osa alles, juurde tõime nooremaid, kellelt loodaks tulevikus tegusid, kuid kas juba järgmisel hooajal, näitab talv. Pallitrennidest poole teeme Sportland Arenal, poole Nõmme hallis. Lisaks jooksu- ja jõutrennid. Kui eelmisel aastal tegime kõik väljas, siis see aasta tahame kvaliteeti sisehallis harjutamisega veelgi tõsta.

Vladimir Kazatšonok: plaan on minna Horvaatiasse laagrisse Vladimir Kazatšonok JK Sillamäe Kalevi peatreener Ettevalmistusperioodi alustame 20. detsembril Sillamäel. Kokku tuleb viis nädalat ettevalmistust ning 10–12 treeningmängu. Tahame võistkonda tuua


küsitlus ka uusi mängijaid ja tahaks, et nad oleksid Eestist. Vaatame ka Peterburi poole, kuid veel ei oska selle rinde kohta midagi kosta. Plaan on minna ka Horvaatiasse treeninglaagrisse, kuid midagi kindlat veel teada ei ole. 13.–15. jaanuaril osaleme turniiril Soomes.

Igor Prins: võib-olla saab ka mõnd brasiilia mängijat näha Igor Prins Nõmme Kalju peatreener Meil on oma plaanid tehtud, kuid eks ilmataat teeb oma tegusid. Tänaseks (13. detsembriks – toim) oli Hiiu staadionile esimene trenn kokku lepitud, aga pidime jooksma minema, sest väljak oli lume all. Sel hooajal püüame Hiiul hakkama saama või kui seda kasutada ei saa, peame teisi võimalusi otsima. Välismaale minekust, nagu varasematel aastatel, on Kunoga juttu olnud, kuid praegu midagi kindlat ei ole. Kui tekib mingi võimalus laagrisse sõita, siis muudame plaane. Treeningmängude vastased on Lätist, Leedust ja Soomest, nende seas on meistrisarja satse ja on nõrgemaid. Detsember on sisseelamiskuu, jaanuarist algab tõsisem töö. Praegu toimub meeskonna komplekteerimine, teatud kokkulepped on sõlmitud ja võibolla näeb ka mõnda brasiilia mängijat. Praeguse seisuga jääb alles ka Elevandiluuranniku mees (Elysee Kouadio – toim), samas mõned tahavad välismaale ja kõik võib veel muutuda.

Sergei Hohlov-Simson: suurim erinevus on Moskva turniiri puudumine Sergei Hohlov-Simson FC Levadia tegevjuht Esimest korda kogunesime 13. detsembril ja alustame rahulikus tempos. Detsembris on alati olnud aastalõputurniir, kuid tõsisem valmistumine hakkab uuest aastast ja jaanuaris-veebruaris on kavas sõprusmängud. Mängupäevad on enam-vähem paigas, tegeleme vastaste otsimisega. Mõnikord tahaks Riias ära käia, samuti Leedu ja Soome klubide vastu mängida. Trennid on plaanis pidada Maarjamäel või kui ilm seal ei võimalda, siis Männiku hallis; füüsise jaoks on jõusaal, aeroobika ja

Näituste hallis liivaväljak. Võrreldes eelmiste aastatega on suurimaks erinevuseks Moskva turniiril mittemängimine, kus oleme saanud kolm-neli väga head tugevat mängu. Tänavu seda võimalust ei ole. Treeningmängude vastasteks tahame kõrgliiga klubisid. Varem on Soomest olnud HJK ja Honka, Leedust Ekranas jne. Ka Marko Kristali Tammekaga mängime. Nimedest on veel vara rääkida, kuid tõstame duublist üles neli-viis poissi, vaateväljas on üks ukraina väravavaht, mõned poisid Soomest, kuid kes konkreetsemalt, on alles selgumisel.

Kes on talvel sisetingimusi maitsnud ja kellel on rahaline kate olemas, need enam naljalt lumme ei lähe.

Jüri Saar: tingimused on viletsad, kuid tahame juurde panna Jüri Saar Pärnu JK peatreener Tingimused on meie jaoks väga rasked. Üheks põhjuseks on kindlasti naiskonna jagumine Tallinna ja Pärnu vahel. Mõlemas linnas väljakute üürimine on kulukas ja ehkki tahaks rohkem ning paremaid võimalusi, ei käi jõud üle. Mõtleme mõistagi uuele hooajale, kuid start on olnud väga visa. Mõned vanemad mängijad tahtsid pikemat puhkust ja on väsinud-tüdinud. Meil oli liiga hea hooaeg ja nüüd on uut motivatsiooni raske leida. Konkreetselt ettevalmistuse poole pealt läheme kahel korral Jõulumäele füüsilist ettevalmistust tegema. Esmalt jaanuaris ja siis märtsis. Jõulumäel oleme käinud juba aastakümneid ja sinna saame alati 90–95 protsenti koosseisust kohale. Sõprusmängudeks vaatame Läti suunas, et saaks maneežis mängida, ja 16 aastat oleme kevadel oma turniiri teinud, kus on osalenud Läti ja Leedu kaks paremat, samuti Soome meister. Võrreldes eelmise aastaga tahame juurde panna, eelmine aasta see õnnestus. Segab aga see, et nii Pärnus kui ka Tallinnas on tingimused viletsad. Tallinnas harjutavad tüdrukud Järveotsa gümnaasiumi staadionil, kust lund ära ei lükata, või Kalevi kunstmurul. Pärnus oleme kolm korda nädalas saalis. Mängijate jaoks on ettevalmistusel kindlasti lisamotivatsioon, et saab suvel mängida UEFA naiste Meistrite Liigas, kuid silmades ei ole veel sellist sära, mis eelmisel aastal, kui ettevalmistust alustasime. 2011 JAANUAR JALKA

13


14

JALKA JAANUAR 2011


2011 JAANUAR JALKA

15


mängija luubi all

Kaarel Torop Sügisel Bremeni Werderis katsetel käinud Tartu Tammeka poolkaitsja Kaarel Toropi (18) oskused said sõnades mõõdetud Marko Kristali, Norbert Hurda ja Frank Bernhardti hinnangute kaudu.

Foto: Lembit Peegel

Väljaku nägemine Marko Kristal: Oleneb, mis positsioonil mängib. Ründes tormab liiga rutakalt suluseisu, äärel ei ole probleemi. Oma vanuse kohta leiab ka kaaslaseid täitsa hästi söötude ja tsenderdustega üles. Frank Bernhardt: Mängija, kes kuulab treenereid, küsib juurde, tahab kõike õigesti teha ja targemaks saada. Ühest küljest näitab see intelligentsust ja õpisoovi, teisalt seda, et pole endas alati 100 protsenti kindel.

Mootor

Õhuvõitlus Norbert Hurt: Koht, kus on kindlasti võimalik tööd teha ja paremaks saada. Positsioonivalik ja mängijatarkus vajavad veel arendamist. Frank Bernhardt: Peapallid ei ole ta parimaid oskusi. Torop ei mängi ka positsioonil, kus tuleks väga palju peapallide pärast võidelda.

Tugevus Marko Kristal: Oma ea kohta füüsiliselt väga heas konditsioonis. Jaksab kangi tõsta, võidelda ja joosta.

Norbert Hurt: Töövõime on hea, võtab iga trenni tõsiselt. Maksimalist.

Liikuvus

Sisu

Norbert Hurt: Mõtleb keha asendile, raskuskeskmele, on ise tööd teinud ja suudab oma tegevust mõtestada. Frank Bernhardt: Suudab keha võitlusse panna, on heas konditsioonis ja saab hakkama suurel kiirusel.

Marko Kristal: Treenerina on seda imelik öelda, aga ta võiks heas mõttes vähe lõdvemalt võtta. Kipub üle mõtlema, et äkki sai treeningul liiga vähe tehtud. Sisu on meeletu, kuid võiks õppida end tagasi hoidma. Noore mängijana ei tule ka treenerilt küsima, mida ja kuidas paremini teha, vaid pingutab omaette ja elab endas eksimusi läbi, selle asemel et rohkem nõu küsida.

Kiirus Norbert Hurt: Jooksutehnikas edasi läinud ja kiirust kasvatanud. Kui millalgi oli keskmiste või isegi tagumiste hulgas, siis nüüd üks nobedamaid.

Jalategevus Marko Kristal: Tehnika on Eesti tasemel. Kui löögile pihta saab, on löök korralik, kuid liikumise pealt on arenguruumi. Kohapeal on tehnika hea, suudab ka kaitsjast mööda minna, kuid palli kaitsmisega on raskusi. Frank Bernhardt: Palliga on okei, kuid on veel noor mängija ja seega arenemisvõimeline. Kui on ruumi, siis kiiruse peal palliga liikumine ja triblamine on hea. Vahel suudab anda ka häid tsenderdusi. Kehvem on palli kaitsmine ja sööduolukordade tekitamine. Tahab vahel ise kahest-kolmest mängijast mööda triblada selle asemel, et anda kaval sööt ja end seeläbi tühja tsooni vabastada ja sööt tagasi saada. JALKA JAANUAR 20112011 16 JALKA JAANUAR

cv Kaarel Torop Sündinud: 20.09.1992 Klubi: Tartu JK Tammeka Positsioon: parempoolkaitsja, äärepoolkaitsja, ründaja Treenerid: Aare Laas, Arnold Jädal, Ruben Arutjunov, Meelis Eelmäe, Leino Lõnsu, Erki Kade, Hillar Otto, Norbert Hurt, Frank Bernhardt, Marko Kristal


treener

Heigo Väljas alustas treeneritööd sõbra õunapuude päästmisega FC Kotka noortetreeneri Heigo Väljase (39) elus sai murranguliseks 1998. aasta suvi, kui sõber kutsus ta appi ohjeldama oma poja ja tema mängukaaslaste jalgpallikirge, kes õue murule ja õunapuudele muudkui valu andsid. Lennart Komp

E

esti Jalgpalli Liidu hooaja lõpetamisel anti värsketele UEFA A-taseme treenerikoolituse läbinuile kätte litsentsid. Tuntumate tegelaste nagu Marko Lelovi, Norbert Hurda, Sergei Terehhovi ja Gert Oleski kõrval sai paberi ka Heigo Väljas, kes ei pruugi olla küll nimekirja nimekaim, ent kindlasti mitte ka mees metsast. Esimest korda võttis Väljas noortegrupi juhendada 12 aastat tagasi sõbra ja endise sõjaväekaaslase kutse peale. Nimelt kurtis Jüris elav kamraad, et poeg koos oma sõpradega on jalgpallipisikust sedavõrd nakatunud, et hoovi muru ja õunapuuaed saavad üha valusamalt vatti. Nii saigi kunagisest Esiliiga parimast väravakütist treener.

Aasta nooremate poistega harjutab ja mängib ka üks tüdruk, Lisette Tammik, kes tänavuses 12 D2 liiga mängus kostitas vastaseid 11 tabamusega.

“Võtsin alguses selle laamendamistööd teinud 1993. aastal sündinud poiste klassi,” meenutas Väljas muigega. “Jalgpallitaust oli olemas ja jänni ei jäänud, kuid tahtsin ikka targemaks saada, sest kui näed, et poistes on potentsiaali, ei ole mõtet asja oma rumalusega ära rikkuda.” Esimest diplomit hakkas Väljas nõutama 2000. aastal ning kümne aastaga

jõudis UEFA A-taseme litsentsini. Jüri poistega Harjumaal medaleid võitnud Väljas otsis peagi kõvemat proovikivi ning jõudis 2002. aastal FC Kotkasse, kus on ametis praeguseni. “Linnas on konkurents ja väljakutse suurem,” teab nüüd Väljas. “Alguses oli ikka isasid, kes osutusid mängude ajal treenerist targemaks, kuid nendega sai rahulikult räägitud. Vanematega suhtlemine on üldse minu jaoks tähtis, sest ema-isa toob lapse kohale, maksab trennide ja võistlusreiside eest ning on loogiline, et tahab teada, kuidas ja mis me teeme.” Kotkaste esimese, 1994. aastal sündinud pallurite grupi, kellega suurel Dana Cupil Taanis kolmandaks tuldi, andis juhendaja mullu ära. Mängijad vajasid uut hingamist. Nüüd on tema hoole all 1999. aastal sündinud pallurid. “Aasta aega oli ainult kuus poissi ja vaatasin, et ei vea välja, kuid järsku hakkasid emad-isad ühendust võtma ja nüüd on mul 19ne punt,” lausus Väljas. Aasta nooremate poistega harjutab ja mängib ka üks tüdruk, Lisette Tammik, kes tänavuses 12 D2 liiga mängus kostitas vastaseid 11 tabamusega. “Kui mitte aasta, siis kahe pärast peab ta mujale minema, ent praegu tuleb talle poistega konkureerimine kasuks,” ütles Väljas. “Ma väga räuskaja tüüp ei ole, aga kui mõne poisi peale tuleb kõvemat häält teha, siis eks ikka vaatan, et tüdrukule kõrva sisse ei karjuks.” Enda tulevikku näeb Väljas U19 ja U21 vanuseklassi kuuluvate mängijate treenerina. Et juhendatavatele mitte pä-

Foto: erakogu

Heigo Väljas päästis õunapuud ja päästis poisid, kes on saanud korraliku jalgpalliõpetuse.

ris vanaisana näida, põhjendab ta. Oma praeguste õpilaste kiituseks ütleb Väljas, et trennist puudutakse vaid äärmise häda korral ja ka koondisemänge jälgitakse huviga. Suvel, kui lühikese särgiga joosta saab, on seljal siiski pigem Messi või Ronaldo kui sinisärklaste nimi. Kuulsusi üritatakse ka matkida. “Kui õhtul on telekas ülekanne olnud ja järgmine päev trenn, võib ka simuleerimist ja käte laiutamist kohata, kuid minuga ei lähe see läbi,” pajatas Väljas. “Ja juukseid õlitada ei luba!” JK Valli, MC Tallinna ja Hiiu Kaluri ridades mänginud Väljas ei ole küll suure jalgpalli Meistriliigas minutitki mänguaega saanud, ent on kroonitud nii saali- kui ka rannajalgpalli Eesti meistriks. 2011 JAANUAR JALKA

17


naised

Väravavahi-tüdrukuid ei ole. Lihtsalt ei ole Tõusuteel liikuva Eesti naiste jalgpalli üheks suurimaks puuduseks on väravavahtide järelkasvu olematus, mis maksab kätte rahvusvahelisel areenil. Uuest aastast on lootus olukorra paranemisele. Lennart Komp

V

iimastel aastatel on tüdrukute järelkasvukoondiste puurisuul seisnud kas väljakumängijad või vähese kogemusega väravavahid, mis ei luba rahvusvahelisel tasandil saavutada resultaate, milleks võistkond teoorias võimeline oleks. FC Flora naiskonna peatreener Allan Soomets annab probleemile viiepalliskaalal hindeks kuue. “Tüdrukutel on praktika nõrk ja iseenesest ei tule midagi,” lausus Soomets. “Meie B- või C-klassi meistrivõistlused ei anna paraku sellist kogemust, mida läheb rahvusvahelistes mängudes vaja, kuid ka klubides on töö väravavahtidega üsna olematu, mistõttu on meil 1991.–1994. aastal sündinud tüdrukute seas suur auk.”

Ka klubides on töö väravavahtidega üsna olematu, mistõttu on meil 1991.–1994. aastal sündinud tüdrukute seas suur auk.

Oktoobri alguses Lätis EM-valikturniiril mänginud U17 koondis alistus Poolale 9:0, Šveitsile 6:0 ja võitis Lätit 5:1. Esimeses kahes mängus said vastased palju kergeid väravaid, kuid tüdrukutele tuhka pähe raputada oleks ebaõiglane, sest igapäevaste harjutustega peaksid tegelema treenerid. Väravavahtide eriharjutusi aga paraku ei tehta. Eesti koondise väravavahi Getter Laari sõnul jääb tüdrukutel rahvusvahelistes mängudes puudu oskustest ja eneseusust. 18

JALKA JAANUAR 2011

Foto: Lembit Peegel

Getter Laar on ka ise teisi tüdrukuid õpetanud.

“Mina läksin väravasse olude sunnil alles 16-17aastaselt,” lausus Laar. “Hiljem käisin koos poistega treenimas, löögid olid küll tugevamad, kuid tulid kasuks. Mõned kardavad haiget saada, kuid kõik on õpitav.” Esmalt kolleeg Elis Meetua isa Tõnu õpetusi saanud Laar on näiteks koos harjutanud toona Pärnu Vapruse ridadesse kuulnud Stanislav Pedõki ja Priit Pikkeriga ning hiljem Tallinna Kalevis samuti poistega. Et treenerid on sageli ülekoormatud, siis puuduvad paljudel Laari tulevastel konkurentidel võrreldavad võimalused. Samas on Laar ka ise järelkasvule abikäe ulatanud, aidates tänavu suvel korraldatud tüdrukute jalgpalli päevadel noori. Säärased kogunemised on üks osa plaanist, kuidas väravavahtide põuast üle saada. Eesti Jalgpalli Liidu naiste ja amatöörjalgpalli komisjoni liikme Indrek

Käo sõnul on koondise peatreener Keith Boanas koos Mart Poomiga välja töötanud lahenduse, kuidas parandada tööd klubides ning perspektiivikad neiud üles leida. “Paar-kolm aastat tagasi ei paistnud väravavahtide probleem välja, sest tase oli üldiselt viletsam. Nüüd on kvaliteet paranenud ja kitsaskohad selgemalt näha,” lausus Käo. “Tahame parandada klubide treeningtöö kvaliteeti ning et väravavahte hakataks kindla programmi järgi koolitama. Mingi perioodi tagant siis tuldaks ühiseks treeningpäevaks kokku.” Ühe lahendusena nimetas Boanas ka noortekoondiste väravavahtidele Meistriliigas mänguaja andmist, mis valmistaks nad rahvusvahelise tasandi kiiremaks tempoks paremini ette. Uuel aastal kavas olevate sammude vilju saame noppida ehk kahe-kolme aasta pärast.


naismängija

Tiina Trutsi, AC Milan

Detsembri keskel allkirjastas senine Flora pallur 16aastane Tiina Trutsi 2 + 1 lepingu AC Milaniga. Indrek Schwede sugugi kindel. Võimalik, et esialgu peab rahulduma mängudega duubelrivistuses. Ometi on Tiina Trutsi optimistlik. “Pidasin sealsele koormusele hästi vastu,” lausub Tiina. “Tundsin end seal mugavalt, sest tehnika on mul hea. Olen seda ise palju harjutanud. Nõmme Kalju treener Getulio innustas mind iseseisvalt treenima. Teen soojendusharjutusi, laenan treenerilt markereid ja palle ning treenin üksinda. Mulle jalgpall meeldib, ka ema ütles, et kui juba midagi teed, siis südamega!” “Olen ründav keskpoolkaitsja – see on positsioon, kus saab mängu luua, anda häid sööte ja ise peale lüüa,” kirjeldab Tiina oma kohta väljakul. “Samal kohal prooviti mind ka Milani treeningutel. Pean Floras pallivat Tiina Trutsit soovitas itaallastele Kalju treener Fredo juurde saama enesekindlust. Getulio. Milan vaatas Eesti U17 koondise mängu Venemaa vastu ja Siis suudan ka kiiremini vastu kutsus Trutsi treeningutele. võtta otsuseid, kas sööta või väravale lüüa.” lates uuest aastast pallib Praeguseks jalgpalliga kolm aastat ja 19. veebruaril 17aastaseks neli kuud tegelenud Tiina Trutsi alustas saav Flora naiskonna pooljalgpallimängu poistega tänaval. Vahel kaitsja Tiina Trutsi Itaalia suurklubis ühines ta samal tänaval elava Mart PooAC Milan. Kaup oli koos juba sügisel, miga, kes Eestis olles tuli pojaga hoovi detsembri keskel ootas Tiinat ees käik Itaaliasse, et anda lepingule oma allkiri. palli togima. Tiina käis ka üheksa aastat tantsimas, aga see ei kiskunud teda Milanos oli Trutsi käinud oktoobri lõpus nõnda nagu jalgpall. Jalgpallis paelus ja teinud oma tulevases klubis kaasa Tiinat meeskonnatöö. 2007. aasta sügiviiel treeningul. sel läks Tiina koos parima sõbrannaga “Igal treeningul tegelesime ka füükodu lähedal asuvasse Nõmme Kaljusse silise ettevalmistusega,” toob Tiina treeningule, kuid hakkas käima ka FloTrutsi välja peamise erinevuse Eestiga. ras, mille kasuks lõpuks otsustas. “Treeninguid pidasid erinevad tree“Tehnika on tõesti tema tugevaim nerid. Soojenduse ajal tegeles meiega külg,” nõustub Flora naiskonna peaüks, sprintide ja Cooperi testi ajal teine treener Allan Soomets. “Ta on hea liigutreener ning peatreeneriga harjutasime tusega, piisavalt kiire ja hea puutega. tehnikat ja pallihoidmist.” Tiina on selle heaks palju ise treeninud. Treenima hakkab eestlanna koos Ega kolmest-neljast treeningust nädapõhinaiskonnaga, kuid koht selles pole Foto: Lembit Peegel

A

las piisagi, kui on tahtmine kaugemale jõuda. Need kolm-neli korda on baas, mille peale peab ise juurde tegema. Neid, kes individuaalselt treenivad, on vähe. Tiina mõistab ka hästi mängu ega jookse niisama väljakul. Puudu jääb veel plahvatuslikust jõust ja võimsusest. Spurt, kiirendus ja löögijõud peavad veel arenema. Lihasjõudu on vaja juurde teha. Praegu on ta veel noor ja neid viimati mainitud komponente ei saagi tal vajalikul määral olla.”

Olen ründav keskpoolkaitsja – see on positsioon, kus saab mängu luua, anda häid sööte ja ise peale lüüa.

Milani huvi Tiina vastu ja Itaaliasse minek tähendab tüdrukule senise elukorralduse muutumist. Kui ema alguses natuke kartis, kuidas tütar üksinda uues keskkonnas hakkama saab, siis isa oli kohe poolt. Tiina jätkab Milanos õppimist 10. klassis inglise keeles. Hispaania keelt ta juba oskab, küllap lisandub sellele peagi ka itaalia keel. Teda on õnnitlenud Jakob Westholmi gümnaasiumi õpetajad, aga helistasid ja edu soovisid ka õpetajad Tallinna reaalkoolist, kus Tiina lõpetas põhikooli. Elama hakkab Tiina korteris koos kahe teise tüdrukuga. Treeningbaas on meeste omast eraldi. Hooaeg kestab septembrist maini ja koondisemängudele lubatakse tulla. “Mul on kogu aeg olnud suur tahtmine pääseda välismaale profiks, aga ma ei teadnud, et see nii kiiresti õnnestub,” selgitab Tiina Trutsi, kes on eriti tänulik oma perele, Allan Soometsale, Keith Boanasele ja Fredo Getuliole. “Aga mu siht on jõuda veelgi kõrgemasse liigasse – kas USAsse või Inglismaale.” 2011 JAANUAR JALKA

19


täringujalgpall

Jaanus Nuutre kuldas üle mulluse hõbeda Eesti III täringujalgpalli meistrivõistlustel jõudis teist aastat järjest finaali Jaanus Nuutre, kes finaalis alistas Senaatori 3:2. Indrek Marjamaa Kui finaal algas ja fotograaf Lembit Peegel tähtsat mängu pildistama asus, kutsus kõrvallauas kolmanda koha heitlust pidanud Valdo Põder: “Aga kui ilusat mängu tahad näha, tule siia!” Hea tuju ja mõnusa huumori saatel möödus turniir tänavugi. Olid ka põhimõttelised vastasseisud, kui veerandfinaalis kohtusid tulihingeline ja politseigagi kokku puutunud Senaator ning politseimajor Einar Lillo. “Lillole ei tohtinud mingil juhul kaotada!” kommenteeris Senaator tagantjärele ja tunnistas, et finaaliks olid pinged juba maas. Võitja Jaanus Nuutre alustas viigiga, siis kaotas ning suutis viimase hetke penaltiga võita Urmas Roobat 4:2. Just tänu sellele penaltile ja kaheväravalisele võidule lipsas Nuutre otse Rooba nina ees alagrupist edasi. Sealt edasi lippas tema täring aina võidusoonel. “Tegelikult tulid mul eriti hästi välja just tõrjed – võtsin ära mitu penaltit ja näiteks Teeverile lõin 8 kolli,” rääkis Jaanus

Nuutre. “Ühe mängu esimene poolaeg venis aga 20 minuti pikkuseks.” Teist aastat järjest Eesti meistrivõistluste finaalis mänginud Nuutre lausus mõtlikult, et kaardimäng kipub ta käes ka hästi sujuma ja tõsi on seegi, et hiljuti lõppes kooselu. “Armastus sai otsa, jäin vallaliseks ja tõepoolest on mul viimasel ajal mänguõnne!” ütles Nuutre. “Aga täringujalgpallis lisandub õnnele ka väravavahivaist ja mingil hetkel pead mõtlema, kas lähed edasi või lööd peale. Puhas õnn see (edu täringujalgpallis) ei ole. Eelmise aasta meistrivõistlustel mängisin üldse esimest korda. Nüüd kui tipus olen, peaks vist ära lõpetama!” Eesti meistrivõistluste tulemused on täringujalgpalli koduleheküljel www.dicefootball.eu. Fotod: Lembit Peegel

Finaalmäng Jaanus Nuutre (vasakul) ja Senaatori vahel.

Võitja Jaanus Nuutre. JALKA JAANUAR 20112011 20 JALKA JAANUAR

Vennad Hannes (vasakul) ja Henri Anier jälgivad konkurente.

Krista Meri oli üks kahest naisest, kes pääses alagrupist edasi.


täringujalgpall

Veerandfinaalis toimus “heade” ja “pahade” derbi – Senaator (vasakul) on tuntud emotsionaalse vutifännina, kel tulnud ette tegemist ka politsei ja Einar Lilloga. Seekord “pahad” võitsid 4:2. Gooooooooooool! Ege Heeringas tähistab väravat.

Politseimajor Einar Lillo edenes veerandfinaali tütre Anee toel ja kaasaelamisel.

Üritusel hoiavad silma peal Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Tõnu Sirel (vasakul) ja avalike suhete juht Mihkel Uiboleht.

No ei tule täna! Eesti esimene meister Rootsi Kunn.

Ingemar Teever näitab, kuidas ta täringulaual hiilgetõrjeid teeb.

Tiitlikaitsja Aivar Pohlak selgitab täringutõe teooriat ja põhitõdesid.

Urmas Rooba täringulaual triblamas.

Raily Anter (vasakul) ja Katrin Ehatamm veavad näpuga järge, kuidas nad edenevad. 2011 JAANUAR JALKA JALKA

21


peegli peegeldused

Kehakeel ja miimika MM-mängul Tagasivaates jalgpalliaastale heidab Lembit Peegel pilgu Tallinnas toimunud Eesti – Horvaatia naiskondade MM-valikmängule, mis lõppes 1:1. Kehakeel ja miimika näitavad, kui tõsine võitlus platsil käis.

lembit peegel

Geit Prants on vabanemas vastase kaitserõngast.

Katrin Loo (vasakul) ja Antonija Corak teevad lähemat tutvust ... JALKA JAANUAR 20112011 22 JALKA JAANUAR

... ja alati ei lõppe sellised kohtumised Katrin Loole positiivselt.


peegli peegeldused

Anastassia Morkovkina ja Leonarda Balogi vastasseis. Liis Emajõe vastakuti palli ja ähvardava hoobiga.

Kukerpallitav Kaire Palmaru on ohtlikult sidunud Izabela Lojna jalad.

Eesti poolt skoori avanud Kaire Palmaru intervjuud andmas.

Anete Pauluse (paremal) partneriks õhusõjas on Maja Jošcak.

Eesti saunast viigiga pääsenud vastased lõdvestavad lihaseid. 2011 JAANUAR JALKA JALKA

23


Foto: Lembit Peegel

Sel sajandil on Anastassia Morkovkina m채nginud P채rnu JK eest.

24

JALKA JAANUAR 2011


usutlus

Anastassia Morkovkina: tahaks end kordki staarina tunda!

Kaheksandat korda Eesti parimaks naismängijaks valitud Anastassia Morkovkina (29) valutab südant, sest koondise esindamiseks toovad pallurid suuri ohvreid, kuid kõhutäie eest peavad ikka ise hoolitsema. Lennart Komp Naiste koondise peatreener Keith Boanas on öelnud, et kui tal oleks 11 Nastja Morkovkinat, võiks Eesti olla maailma tipus. Kuidas sa ise väljakul olles tunned? Aitäh Keithile, kes minust niimoodi arvab, aga ei, ma ei usu, et (minu suhtumine) kuidagi erinev oleks. Praegu on meil uus põlvkond noori tüdrukuid, kellel silmad säravad. Nad on kõik heas mõttes naiselikud. Panevad hea meelega seelikud selga või teevad pilti, kui jalgpalli mängivad. Praegu vaatan, et noored pingutavad ja neil on palju huvitavam mängida kui varem. Huvile on võib-olla kaasa aidanud ka see, et naiste jalgpalli näidatakse telekas. Naiste jalgpall on liikunud tõusude ja mõõnadega. Esimene põlvkond oli 1979–1980. aastal sündinud tüdrukud, nüüd on suurem osa 1988–1992. aastal sündinud. Kümneaastane vahe on suur ja ma kardan, et võib tulla uus mõõn. Kas uusi tüdrukuid pole peale tulemas? Räägin treeneritega ja just eile (1. detsembril – toim) vestlesin Pärnu JK presidendiga, kes ütles, et lapsi pole ja ei saa gruppi avada. Kui tuleb kümme tüdrukut, siis ei saa treenerile grupi eest palka maksta, sest ametlikult ei ole see treeninggrupp. Mäletan, kui olin ainuke tüdruk Narvas, kes mängis. Isa (Stanislav Morkovkin – toim) võttis trenni, kus jooksin meestega, 40–45aastaste veteranidega. Kasvasin koos nendega, õppisin nendelt avanemist, passi, kuidas lüüa ja üldse kõike-kõikekõike. Pärast seda nägin, et opaa, tüdrukud mängivad ka jalgpalli. Narva tekkis võistkond (Narva JK Narvane – toim), millega mängisime kaks aastat. Esimesele mängule sõites ei olnud meil isegi vorme. Panime lühikeseks lõigatud püksid jalga ja särgid tegime ise ja kaotasime Viljandile 0:18. Mainisid, et tüdrukud tulevad, sära silmis, teevad pilti. Ilusti pildile jääda on siis sama tähtis kui hästi mängida? Muidugi! (naerab laginal) Meil on enne pildistamisi suured probleemid. Kui Keith karjub, et davai, lähme pildistama, siis meil käib seal lakkimine või häda, et mulle see pats ei meeldi. Ja tuleb uus pats teha. Võistkonna juuksurid on meil Anete Paulus, Saskia Sonnberg ja Getter Laar, kelle juurde on alati pikad järjekorrad. Kui mäng on õhtul, siis juba hommikul on järjekord. UEFA reeglite järgi tuleb hiljemalt 15 minutit enne avavilet väljakult ära minna. Kas teie lähete varem ära, et end veel mukkida? Kui juuksed on sassis, siis kõik tulevad ja lakivad ennast. Enne mängu paneb Keith seinale joonised ülesannetega.

Meie seisame ja õpime. Kui unustad, siis ... tulevad pahad sõnad! (naerab kõva häälega). Kuidas nii! Mina olen küll kuulnud, et naistega ei ole üldse mitte nii nagu meestega, et karjud nende peale. Naised solvuvad ja ehmuvad ära. Igale mängijale on vaja läheneda personaalselt. Ühe peale sa võid karjuda, et ta paremini mängiks, aga teise peale ei tohi. Aga naised on ikka naised. Kui sa halvasti ütled, siis muidugi solvuvad ja nutavad, aga mis teha. Inimene teab isegi, et mängis halvasti, ja nutmine tuleb sellepärast, et ta tegi valesti ja talle veel räägitakse sellest. Narvas alustasid esmalt kergejõustikuga, ühinesid hiljem isa jalgpallitreeningutega ja valisid lõplikult jalgpalli, kuigi su kergejõustikutreener seda pornograafiaks nimetas. Oi jaa-jaa! (süttivalt) Miks sa toona säärase otsuse tegid? Kui ausalt öelda, siis jooksmine on jooksmine ja kergejõustik individuaalne ala. Seal sa vastutad ainult iseenda eest. Mulle on terve elu mängud rohkem meeldinud. Ma proovisin korvpalli ja võrkpalli, aga jalgpall on minu jaoks nagu konstruktor. Et hästi välja tuleks, on vaja erinevad klotsid kokku panna. Tol ajal, 1990ndate keskel ei olnud siin ju naiste jalgpalli olemaski! Narvas oli terve võistkond. Kui alustasime, siis olime lapsed ja kui mind kutsuti Arsenali (Tallinna TKSK Arsenal – toim). Narva tüdrukud ütlesid, et kui sa ära lähed, siis me ei mängi enam. Mina ütlesin, et tüdrukud, mis te jamate, mängige edasi. Aga nad ikkagi ei mänginud. Hakkasin Eestis esimesena klubisid vahetama. Kõigepealt Tallinnasse ja siis Pärnusse. Paljud solvusid, kui läksin Tallinnast Pärnusse, aga mina valisin oma tee. Pärnus olid kõik eestlased, keegi vene keelt ei rääkinud, aga nende suhtumine minusse oli uskumatu. Mulle nii meeldis siin. Tulin Jüri (PJK peatreener Jüri Saar – toim) juurde ja küsisin, et kas ma võin tulla. Jüri ütles, et mõtleb paar nädalat. Pärast ütles: no okei, me võtame su. Kui läksid Narvast Arsenali, siis käisid ainult mängudel? Jah. Ma käisin alles koolis ja olin väike. Arsenalist Pärnusse tulles olid juba täiskasvanud inimene. Jaa, olin abielus juba. 2011 JAANUAR JALKA

25


usutlus Kui tüdrukud siin vene keelt üldse ei osanud, siis kuidas kohanemine kulges? Hakkasin alles eelmisel aastal eesti keelt rääkima. Minuga räägiti vene keelt või vähemalt üritati. Kes ei osanud, rääkis eesti keelt ja mina üritasin midagi vastu rääkida. Kümme aastat olen siin elanud, aga kui ei ole vaja rääkida, siis ei räägi. Varem ei olnud põhjust. Põhjuse andsid meie noored jalgpallurid. Mida sinu jaoks tähendas Pärnusse kolimine nii jalgpalli kui ka tavaelu mõttes? Tulin siia tööd tegema. Kutsuti, sest Jüri sai aru, et ei ole mõtet Tallinnast edasi-tagasi sõita. Tol ajal ei olnud ühtki tüdrukut Tallinnas. Nüüd on pool satsi seal. Mind kutsuti meie sponsori AS Savi juurde tööle. Jäin siia ja hakkasin laboris tööd tegema. Siiani töötan samas valdkonnas, kontrollin betooni kvaliteeti. Meie noored aga kasvasid ja paljud läksid Tallinnasse. Nüüd kolid sina ka Tallinnasse? Minul on siia korter ostetud ja olen Pärnuga väga seotud. Ema-isa elavad Narvas. Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, mis

edasi saab. Ma ei mõtlegi selle peale. Elu on nagu koridor, selline pikk. Ja koridor on uksi täis. Kui Narvas mängisin, siis tegin selle ukse lahti. Vaata, näiteks kui sina oled abielus, sul on naine, lapsed. Ükskõik mis juhtub, mingi tragöödia, sa ikkagi tuled sellest välja ja keegi uus inimene teeb sulle ukse lahti. Võib-olla kõik teevad sulle uksed lahti! Või kui tahad omaette olla, siis äkki koridoris on mingi maal seina peal. Vaatad, lähed edasi. Kunagi tuleb sein ette, koridor ei ole lõpmatu. Siis on aeg ära surra (jääb mõttesse). Lugesin üht vana artiklit, kui sind oli taas parimaks mängijaks valitud. Siis olid 21 ja kooli lõpetanud. Rääkisid, et võib-olla lõpetad. Kuidas praegu tunned? Minu elus oli sel hetkel armastus. Talle ei meeldinud, et mina sõidan kogu aja. Ütles, et aitab juba. Mõtlesin, et võibolla lõpetan. Aga artikkel, see oli esimene kord, kui lugu oli ainult minust. Suur pilt ja kõik. Üks vana õppejõud tuli minu juurde ja kogenud naisena ütles: “Tead, aga mulle ei meeldi see mõte. Sa oled noor ja miks sa pead lõpetama selle asja, mis sulle endale meeldib.” Siis ma mõtlesin: “Aga tõsiselt, miks ma peaks?” Olin selle poisiga päris kaua koos olnud

cv

Foto: Lembit Peegel

Anastassia Morkovkina Sündinud: 06.04.1981 Narvas Klubikarjäär: 1995/96 JK Narvane Narva 10 (väravat) 1996/97 JK Narvane Narva 1 1996/97 TKSK Arsenal Tallinn 12 1997/98 TKSK Arsenal Tallinn 47 1998 TKSK Arsenal Tallinn 29 1999 TKSK Tallinn 29 2000 Pärnu JK 28 2001 Pärnu JK 11 2002 Pärnu JK 25 2003 Pärnu JK 46 2004 Pärnu JK 58 2005 Pärnu JK 63 2006 Pärnu JK 61 2007 Pärnu JK 16 2008 Pärnu JK 25 2009 Pärnu JK 51 2010 Pärnu JK 32

Koondisekarjäär: A-koondis: 66/36 U19: 7/1

Saavutused: Eesti meister (1997/98, 1998, 1999, 2003–2006, 2010), Eesti karikavõitja (2010), Balti turniiri võitja (2003–2006, 2009–2010), Balti liiga hõbe (2007); Meistriliiga parim väravakütt (1996/1997, 1997/1998, 1998, 2000, 2003–2006), Eesti parim naismängija (1996/1997, 2000, 2002–2005, 2009–2010). Allikas: “Estonian Football 100 Years”, Jalka Tüdrukud on pildi tegemiseks üles mukitud, nüüd aitab Anastassia ka head tuju luua.

26

JALKA JAANUAR 2011


usutlus ja olime rääkinud jalgpalli lõpust ja pere loomisest. Kui siia kolisin, siis talle see kahjuks ei meeldinud ja läksime lahku. Panin ukse kinni ja läksin koridoris edasi. Mõtlesin, et mängin edasi ja vaatan, mis saab. Võib-olla jalgpall aitas kuidagi edasi elada. On üsnagi ainulaadne, et valisid jalgpalli pere asemel. Võib-olla jah, aga meil on väga palju näiteid, kuidas asjad töötavad. Näiteks Risto (Kranberg, PJK treener Tallinnas – toim) ja Heleri (Saar, PJK mängija – toim). Risto tuli just Heleri pärast meile treeneriks. See on fantastiline! Mõned poisid suhtuvad jällegi neutraalselt. Aga kui on laps ja töö ning veel ka probleemid, siis kus naine veel ennast välja elab kui mitte jalgpallis! Kuidas su töökaaslased on suhtunud sellesse, et jalgpalli mängid ja palju pead ära olema? See on praegu väga suur probleem. Vanasti oli mu tööandja AS Savi, kes mõistis mu hobi ja oli uhke, et sain tiitleid. Praegust tööandjat ei huvita üldse, kes ma olen või mis ma olen. Ma saan aru ka, et kõik ei pea sellest aru saama. Neid huvitab ainult töö ja kuidas sellega hakkama saan. See probleem on kõikidel töötavatel tüdrukutel. Jalgpalliliidu poolt võiks olla mingi toetus. Ave Pajo pidi koondisest loobuma, sest tema jaoks on väga raske koondisega kuhugi sõita ja laps koju jätta. Jalgpalli eest ta ju palka ei saa. Muidugi valid pigem töö ja lapsega olemise, mis tähendab, et kuhugi sõita ei saa. Tööandjad ei mõista seda. Eriti kui ütled, et naine mängib jalgpalli. Selle peale öeldakse misasja, istu arvuti taga ja trüki numbreid. Tüdrukud tahavad ka puhata. See 28 päeva, mis puhkust on ette nähtud, läheb jalgpalli peale. Kui näiteks oleks mingi kompensatsioon, siis tüdruk kirjutaks rahulikult puhkuseavalduse ja kui tagasi tuleb, ei ole ta midagi kaotanud. Et jalgpalliga tegeleda, peame neid kuradi puhkuseavaldusi kirjutama (ägestub). Miks tüdrukud ei saa Baltmanist riideid? Me esindame Eesti riiki. Miks me sõidame tavaliste dressidega? Vastupidi peaks olema. Oh, ilusad tüdrukud tulevad, silmale ilus ja mehed ka hakkavad ... vaatama! Ma tahan, et väiksed tüdrukud näeksid, et kui nad trenni teevad, siis võiksid nad ka saada mis A-koondis. Ka vanemad näeksid siis, et naiste jalgpallil on tulevikku, seda on ilus vaadata ja tase on hea. Mitte nii, et arvatakse, et ainult sinikad ja kõverad jalad saadakse! Mäletan, kui mind kutsuti raadiosse intervjuud andma, siis esimene asi, kui eetrisse läksime, oli nende imestus, et nii pisikene tüdruk mängib jalgpalli. Inimestel on mulje, et kui tüdruk mängib jalgpalli, siis ta peab olema elevant ja kõverate jalgadega. Mida sa teeksid teisiti, kui oleksid ise noor mängija ja elaksid läbi praeguseid tõusuaegu? Kui ma oleksin näiteks praegu noor, võib-olla oleksin ära sõitnud. Praegu on hoopis teine põlvkond. Nad mõtlevad hoopis rohkem rahast, mitte suhetest, vanematest, perest, sõpradest. Praegu on absoluutselt ükskõik. Kui pakutakse 30 000, siis sõbrad, tšau, ma lähen sinna. Mina saan 30 järgmisel aastal ja olen nõukogude ajal lasteaias käinud. Meile

räägiti, et suhted on esimesel kohal, peame austama oma vanemaid. Võin öelda, et mu eluga on kõik korras. Ainuke mure on, et ema on väga kaugel Narvas. Mul on töö, sõbrad, ema. Kui me räägime jalgpallist, siis olen kaheksandat korda parim mängija, aga ma ei tunne seda. Mart Poom saab kingitusi ja reklaame, lisaraha. Mina ainult elan. Võib-olla see on hea, sest olen täitsa tavaline inimene. Mul ei ole staarihaigust, aga tahaks end mõnikord tunda staarina. Mõistan, et Eestis ei ole see kahjuks võimalik, sest naiste jalgpall ei ole siin aktsepteeritav ala. Kõik naeratavad ainult, kui kuulevad.

Aga kui on laps ja töö ning veel ka probleemid, siis kus naine veel ennast välja elab kui mitte jalgpallis! Sind on seostatud minekuga Soome, Rootsi ja Venemaa klubidesse. Kõige lähemal olid sellele 2005. aastal, kui kutsuti sind ja Heleri Saart Rootsi esiliigasse Dalhemi naiskonda. Mis põhjustel sa tookord ei ütlesid? Pakkumised on igal pool samad. Kõik klubid pakuvad alguses oma abi, aga pärast mõtle ise. Eestis on mul väga head tingimused. Mängin ja töötan siin. Kui oleks pakutud näiteks piisavalt palju raha, siis tõesti mõtleksin, et lähen paariks aastaks ja teeniks. Aga väga raske on seda sammu teha, seda esimest sammu. Esimene pakkumine oli Venemaalt, kui ma olin 16. Helistasid ja ütlesid, et kahjuks peate loobuma kodakondsusest, aga ema ütles, et võib-olla ei ole see hea mõte, sest seda oli väga raske saada tol ajal. Ei tea, kas tegin õige sammu. Pärast kirjutati Ungarist, kirjutasid ja ootasid kaua. Islandilt kirjutati kaks aastat. Kui ma läinuks ära, aga saanuks trauma või poleks midagi välja tulnud. Mis saanuks? Mul ei oleks tööd, mul ei oleks haridust. Nüüd on elu jaoks vundament olemas ja peab rahulikult vaatama, kuidas maja edasi ehitada. Kardan muidugi, et jään ilma tööta, aga mis siis teha. Elu on selline (ohkab). Kas see tähendab siis, et välismaale ei lähe sa enam kunagi? Küsimus on rahas. Ma ei taha siit minna, mul on siin kõik olemas. Siin peab juhtuma minu jaoks mingi suur katastroof, et tahaks ära minna. Peaks olema maailma lõpp. Peaks juhtuma väga halb asi. Mulle väga meeldiks, kui ma saaksin oma oskusi kinkida. Pärast seda võiksin rahulikult surra. Pärnu JK oli viimased kolm aastat Levadia varjus. Tänavu võitsite tagasi meistritrofee ja esimest korda karika, sind valiti aasta parimaks mängijaks ja võistkonnas on palju tugevaid noori. Kas 2010. aasta algas PJK renessanss? Ei saa öelda seda, sest noored lükkavad tagant. Flora on väga noor võistkond ja väga ohtlik. Põlva samamoodi. Kõik on noored, me oleme vanad ega liigu nii kiiresti. Sel aastal oli konkurents eriti tihe ja mul on väga hea meel, et võitsime. Muidugi ei tähenda see, et ka järgmisel aastal võidame. Kõik tüdrukud saavad aru, et on vaja üldfüüsilist teha, sest kõik tahavad meid võita. 2011 JAANUAR JALKA

27


made in jalka

Vutiaasta 2010 parimad pirnid Jalka veergudel Sarnaselt eelmise aastaga kordame eelmise aasta Jalkas ilmunud parimaid ütlemisi. Improvisatsiooni korras valisime välja ka aasta parima pildi.

Aasta foto: Taritu vutipublik

Olgu mitteametlikult välja kuulutatud ka Jalkas ilmunud aasta foto – selleks on pilt, millel Saaremaal asuva 30 elanikuga Taritu küla vutipublik. Pildi klõpsutas Liis Kadakas.

“Vahel on nii, et telefoni öeldakse ainult “Tere, treener. Ei tule. Sünnipäev.” Kõik. Siis pean nuputama, kes see oli.” Tartu Santose noortetreener Allan Zirk

“Mängides läksin alati ise väravasse, sest ma ei usaldanud kaitseliini tööd.” Kultuuriministeeriumi asekantsler Tõnu Seil oma iseloomust

“Tuttavad imestavad, et meil on siin sadam, naftaterminal, tehnopark – nagu šokolaad – aga väljakut ei ole.” Paldiski SK Pakri treener Igor Aleksandrov olukorrast kodulinnas

“Osa kohtunikke on hakanud internetifoorumites end õigustama ja seletama, miks nad midagi tegid. See on hullem kui videokordus, sest nii näitab kohtunik, et tunneb end justkui süüdlasena.” Margus Kotter

“Meil löödi pall parts ette, aga nüüd mängivad terve mängu maha ja kokku tuleb paar pealelööki. Tagaotsa mäng on üks juulitamine ja niisama kõigutamine.” Pärnu vutiveteran Feliks Valter tänapäeva jalgpallist “Korvpalli puhul ei meeldi mulle see, et iga vale liigutus on viga. Jalgpallis saab väljakul võidelda ja end välja elada.” Andrei Veis

28

JALKA JAANUAR 2011

“Ükskord juhtus nii, et kui mängule sõitsime, küsis üks mees minult, et mis see kunstmuru üldse on.” IV liiga FC Lelle eestvedaja Kaido Emberg “Eesti reklaamiturul võidetakse ka auhindu, mille taga on reklaamiagentuur ja hea idee. Aga Nõmme Kalju välikampaaniad on maksma läinud null krooni. Oleme null krooniga üles ehitanud kaubamärgi!” Kuno Tehva vorst-vorsti-vastu-tehingutest

“Piltlikult öeldes: selleks ajaks, kui Ben Johnson end pakkudelt lahti tõugates päris püsti saab ajada, on jalgpalluri spurt lõppenud ja pass ära antud.” Aavo Sarap kergejõustiklase ja jalgpalluri jooksu erinevusest “Praegu niimoodi käigupealt öeldes, momendil ma keedan kohvi (22. märtsi hommikul kell 10.46). Käigupealt ei hakka ma küll mingit töönädalat kirjeldama.” Tarmo Rüütli koondise peatreeneri tavalisest töönädalast “Oleme kohtunikega arutanud ja kõige lihtsam on vilemees olla, kui ise oled ründaja olnud, sest kõige ohtlikumad momendid toimuvad seal.” Endine ründaja ja tänane kohtunik Aivar Israel


made in jalka “Kui staadionil on 15 inimest, siis kuuled kõigi 15 inimese arvamust, aga kui neid on 15 000, siis kuuled ainult vilet – aga seda kuuled ju kogu aeg!” Kohtunik Hannes Kaasik

“Üks tähelepanek: palun laske jalgpallurite plakatid välja valida mõnel naisel, need ei ole üldse õnnestunud fotod.” Lugeja Laura vabandab “tibikirja” pärast

“Narva ei ole selline meeskond, kelle kaitsest läbi purjetatakse, isegi lumisel väljakul, kuid Lootus seda tegi. Oma silm on kuningas.” Treener Karel Voolaid kokkuleppemängudest

“Esimeses trennis oli mul 3, teises 40 tüdrukut, ma ei tea, kust nad kõik tulid.” Raimo Paulberg oma esimesest kogemusest tüdrukute treenerina 1991. aastal

“Minu jaoks ei ole niivõrd oluline, kas tegemist on jalgpalluri, kassi või majaga. Mind huvitab portreteeritava olemus. Üritan tabada asja hinge. ” Kunstnik August Künnapu

“Praegu on kahjuks tavaline, et vanemad toovad lapsed trenni, viskavad nad autost välja ja jäävad rooli taha konutama või lähevad linna peale omi asju ajama. Neil polegi mujal olla, staadionitel puuduvad klubiruumid ja kohvik.” Mart Poom

“Meil on abikaasaga mõlemal kukerpalliharidus ja loomulikult oleme seisukohal, et lapsed peaks sporti tegema. ” Endine rallisõitja Margus Karjane oma kehakultuuriharidusest ja poeg Kaur Kenneti vutiharrastusest “Ta on tõesti maailmamäng ja ülemaailmne nähtus, sinna kõrvale on raske midagi teist panna. Mulle oli see avastus, mille peale polnud varem mõelnud ega asja uurinud.” Tarmo Tiisler jalgpallist “Asi on ikka päris paha, kui Eesti isegi Fääri saari ei alahinda! ” Jalgpalliajakirjanik Andres Musta must huumor “Eestisse ei ole mõtet tuua äärekaitsjaid, nendele positsioonidele peame ise mängijaid kasvatama.” Sergei Ratnikov

“Et penaltit ikka lüüa saaks, ehitasime liivast hunniku, kuhu asetasime palli.” Andri Porila Tallinna FC Olympicust meenutab kunagist koduplatsi Lastestaadionil “Igaüks teeb viis korda veel, aga kui läheb nässu, siis see ei loe. Tuleb teha viis sellist, et ise rahule jääd!” Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi noortetreener Jaanus Getreu on treeningul nõudlik “Kui lõpuks koju jõudsin, hüppasin tuppa: “Jašin tuli!” Jašin oli aga nii totaalselt läbi, et olin kohe mitu päeva haigevoodis.” Lembitu Kuuse oma poisipõlvest väravavahina “Vasak on väga hea ja parem väga sitt.” Treener Marko Lelov Karl-Eerik Luigendi jalgpallijalgadest “Oma esimesed Eesti meistrivõistlused võitsin väljakumängijana, aga siis juhtus nii, et väravas seisnud tüdruk jäi lapseootele, ei tulnud trenni ja kõik näitasid näpuga minu poole – sul oli ju isa väravavaht!” Kuidas Elis Meetuast sai kollkipper “Kui igav on, siis talle (Marko Kristalile) ju kõnet ei võta.” Kaimar Saag elust Taanis ja läbirääkimistel Silkeborgiga kaasas olnud Marko Kristalist

“Probleem number üks on siseküljesööt! See peab olema kiire, täpne ja tugev. Aga see logiseb isegi meie koondisemängijatel. ” Olev Reim “Kehtnas mängides arvasin, et oleme ainus tüdrukute võistkond terves maailmas.” Kairi Himanen oma algusest jalgpallis “Paraku jah, jalgpallist ma suurt ei tea. Ainult niipalju kui naine räägib, tema on meie peres see jalgpallihaige.” Humorist Mart Juur

”Minu piirkonnas elab palju fänne. Mõnikord laulavad nad akna all meeskonna laulu, magada ei lase.” Sergei Zenjov elust Lvivis “Ülevalt tõrjumine eeldab ühe sammu tegemist. Aga penaltitõrjel on mahti teha ainult üks tõuge. See tõuge ei vii sind aga ristnurka.” Väravavaht Janno Hermanson penaltitõrjest “Ei olnud nii, et tatid ühte serva ja täismehed omaette. Jalgpall andis selles suhtes hoopis teise dimensiooni: said söödu ja andsid söödu ning see ei lugenud, kes sa olid või kui vana sa olid. Sellist kogemust mul varasemast polnud.” Ettevõtja Are Altraja meenutab, mida jalgpall on talle andnud “Mul pole veel tunnetust, et tean, kuhu löön. Lihtsalt löön ja läheb.” Odaviskaja Moonika Aava Esiliigas löödud väravatest “Temale annan pigem jalaga tagumikku ja ütlen, et see on väike asi ja läheb üle. Teda ma ei suuda niimoodi ette võtta, vaadata põlveprobleemi või midagi muud. Lähedaste inimestega on keerulisem. ” Koondise ja FC Flora arst Kaspar Rõivassepp Floras pallivast vend Sanderist “Ma pole jalgpalli kunagi mänginud – mina olen ainult vutti mänginud!” Korvpallitreener Üllar Kerde “Jalgpalli kaudu on inimesi kõige lihtsam ühistegevuseks kokku saada. Nüüd ongi tekkinud kogukond, kes suhtleb omavahel ja teeb igasugu asju.” Leisi JK eestvedaja Margus Kuusk “Minu pärast peata kõrvadega ja lükka kannaga, kui läheb läbi, siis on hea.” Noortetreener Indro Olumets söödust

2011 JAANUAR JALKA

29


30

JALKA JAANUAR 2011


2011 JAANUAR JALKA

31


Foto: Ian Kington/AFP/Scanpix

32

JALKA JAANUAR 2011

Arsenal

Tšehhimaa

Tomas Rosicky


2011 JAANUAR JALKA

33


Lewis Holtby

34

FSV Mainz 05

Saksamaa

JALKA JAANUAR 2011

Foto: Alex Domanski/Reuters/Scanpix


2011 JAANUAR JALKA

35


Raul

36

Gelsenkircheni Schalke 04

Hispaania

JALKA JAANUAR 2011

Foto: Ina Fassbender/Reuters/Scanpix


2011 JAANUAR JALKA

37


Mesut Ă–zil

38

Real Madrid

Saksamaa

JALKA JAANUAR 2011

Foto: Sergio Perez/Reuters/Scanpix


jalka tuleb külla

Paide – Kuressaare vastasseis ilmestas ka fänniturniiri Milline oleks aasta lõpp ilma kuulsa aastalõputurniirita? Seepärast seadis ka Jalka sammud Kalevi spordihalli ega käinud külas mitte lihtsalt mõnel turniiril, vaid fänniturniiril, kus iga vastasseis on põhimõtteline. Välja arvatud Jalgpallihaiglal. Lennart Komp Foto: Lembit Peegel

Laululahingus Pärnu Vaprusele (pikali) kaotanud Tammeka fännid (sinises) võtsid väljakul 1:0 võiduga revanši.

T

eist aastat maha peetud fännide jõukatsumine, nagu nimigi tõotab, ei ole mingi niisama jalgpallimängimine. Ühe õhtu jooksul juhtus mõndagi: Eesti üht vihasemat derbit Paide Linnameeskonna ja FC Kuressaare vahel mängiti lausa kaks korda; Frank “Papa” Kolde sai tunda gravitatsiooni kukerpallitavaid mõjusid ning Pärnu Vapruse fännid tõmmata

laululahingus koti pähe tervele Meistriliigale (vt kõrvallugu). Mullu suvel Paide Linnameeskonna kaitsja Andre Mägi suu läbi vaese mehe El Clasicoks tituleeritud keskeestlaste ja saarlaste duellis pidid viimased kaks korda palli oma võrgust välja võtma. Esmalt kaotasid viikingid 0:1 allajäämisega alagrupi esikoha ja päeva lõpuks sama tulemusega ka jalgpalliportaali

Soccernet.ee korraldatava turniiri võidu. Kõrvalt vaadates näis paidelaste noor koosseis ka kõige jalgpallimeisterlikum, mille eest nad konkurentidelt sarjata said. Kellele ikka noored, oskuslikud ja väledad meeldivad, kui endal on ses vallas vajakajäämisi. “Paide on väike koht ja kõik tegelevad spordiga. Julgen isegi öelda, et Paides mängib iga teine jalgpalli!” pareeris 2011 JAANUAR JALKA

39


jalka tuleb külla Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Kalju (mustas) ridades seekord Roosat Pantrit näha ei saanud. Küll tema rohelist venda ja meisterlikku akrobaatikat.

Kuressaare kapten Elari Roes & Co (kollases) ei andnud Viljandi Tulevikule võimalustki. Tulemuseks 4:1 võit.

paidelaste liider Roomet Saadi. “Amatöörjalgpalliga on ikka nii, et kui juba mänguks läheb, siis keegi end tagasi ei hoia. Võita tahab ju igaüks.”

“Paide vastu tõuseb mott lakke!”

Saadi tõrjus ka rünnakunooled, et sinipunatriibulistes särkides võidukaid fänne on Meistriliigas oma meeskonnale harva kaasa elamas näha-kuulda. “Üritasin suvel asja käima tõmmata ja kolm-neli mängu olid ka sellised, kus toetasime omasid häälekalt,” rääkis Saadi. “Paide mure on aga ehk see, et kõik tunnevad kõiki ja inimestel on selline mentaliteet, et ei julgeta laulda ja teistest erineda. Seepärast võib valdavat osa nimetada pigem poolehoidjateks kui fännideks.” Tagasihoidlikud polnud aga Paide fännid, kui vastas seisis kollastes särkides

Võidukas Paide Linnameeskonna fännisats. Paremalt Kively Kohv, kes enne turniiri algust nimetati oma salarelvaks.

Kuressaare. Ja vähemalt sama, kui mitte enamgi motiveeritud olid saarlased oma kuiva maa vastaste vastu heideldes. “Paide vastu mängimine lükkab vähemalt minul küll moti (motivatsioon – toim) lakke!” rääkis Elari Roes põlevil silmil. “Nendega on Meistriliigas tribüünidel nii palju vaieldud ja igakord, kui meie esindusTeist aastat fänniturniiri korraldanud Soccernet.ee peatoimemeeskonnad taja Siim Pulsti sõnul on fännide võistlus leidnud oma koha kohtuvad, läaastalõputurniiril, kuid ürituse korraldamisest suurem väljakutse on tuua saali ka pealtvaatajad. hevad pinged “Tänavu ei tulnud nii palju rahvast, kui oleks lootnud,” laulakke.” sus Pulst. “Eesmärk on ühest küljest teenida ise kogemust ja Kui möödunäidata, kuidas võiks asja promoda. Muidu kogu aeg virisetakse, miks Eesti jalgpalli ei vaadata, nüüd proovime ise, kui kerge nud Meistriliiga või raske on inimesi kohale meelitada.” hooaja kahes Pulsti sõnul avaldas turniiril soovi osa võtta 14 võistkonda, esimeses mänkuid et premeerida mullu osalenuid, otsustati anda võimalus gus võitis Kusamadele võistkondadele, kes olid ka eelmisel aastal võistlustules. ressaare Paidet ühe väravaga ja

Suurim väljakutse: tuua publik saali

40

JALKA JAANUAR 2011

viimases kohtumises Paide omakorda ühega, siis juuli lõpus torgati viikingite ihusse ora, mis tänaseni nende hinge kriibib. Nimelt võitis Paide 3:0. “Tegelikult ei ole nad üldse nii tugevad, kuid juurde toodi mingid Sillasted (Ats Sillaste – toim) ja Ištšukid (Mihail Ištšuk – toim). 3:0 oli puhas juhus!” ei andnud suvine tulemus Roesile rahu. Samal ajal kui Paide ja Kuressaare noored fännid üksteise peale välkuvaid pilke saatsid, kulges elu Jalgpallihaigla sektsioonis märksa rahulikumas, lõbusamas, kuid silmapaistvalt raskemas õhkkonnas. Raskemas mitte ülekantud, vaid ikka otseses tähenduses. Nimelt rivistas Jalgpallihaigla avamängus Pärnu Vapruse vastu üles oma viieliikmelise juhatuse Tarmo “Kojamees” Kruusimäe, Kalmer “Stinger” Holmari, Ragnar “Tundmatu” Lutsu, Frank “Papa” Kolde ja Valdis “Valta” Toomasti isikus. Tagasihoidlikud arvutused näita-


jalka tuleb külla

Vaprusel parim laulukoor Fänniturniiri vahepalana selgitati välja, kelle toetajatel on andekaim laulukoor. Meistriliiga klubide fännigruppidele ning Jalgpallihaiglale tegid silmad ette JK Vaprusele kaasa elavad Pärnu Vaprad Karupojad. Pärnakaid said kuueliikmeliselt žüriilt 21 punkti ja auhinnaks kasti õlut. Karupojad edestasid kahe silmaga nii arvukaimat Flora koori kui ka kaotuses pettunumat ansamblit tartlaste isikus. Tammeka fänn Martin “Mällar” Kivimäe sõnul võttis žürii neilt võidu. “Lauluvõistluse võitmine oli ikka pettumus küll,” kahetses Kivimäe. “Meil jäi üks laul üldse esitamata, kohtunikud hakkasid liiga vara punkte jagama.” Kivimäe sõnul kuulub Tammeka fännide repertuaari ligi 30 erinevat laulu. “Kellelgi pole sellele midagi vastu panna!” kuulutas Kivimäe. Vapruse leer võttis oma edu rahulikult. Esimesena kuulda lastud “Kes võidab” tuntud ringmängulaulu “Kes aias” viisil võlus žüriid sedavõrd, et edasine tundus pelgalt vormistamise küsimus, nagu Toomas Uba armastas öelda. ““Kes võidab” on juba väga vana lugu, Pärnu Levadia aegadest,” meenutas Martti “Mayhem” Grenberg. “Väga palju laule meil repertuaaris ei ole, umbes kuus-seitse.”

Nimelt pakkus Papa turniiri ühe meeldejäävama vigurlennu, kui Levadia vastu palliga rünnakule sööstes kaldus tema keha sedavõrd ette, et kunstmurule pikali lendamine osutus vältimatuks. “Trügime jah siin väljakule, mõned noored jonnivad, aga kui nad sõna ei kuula, paneme pooliku apelsini suhu ja anname vitsa. Aga kui tublid on, osJa siit tuleb esimene viis! 21 punkti ja laululahingu võit Pärnu Vapratele Karupoegadele Esiliigast. tame neile Pepsit,” tutvustas Papa Jalgpallihaigla kasvatusmeetosid, et sinisärkide algkoosseisu kogukaal deid. “Üldiselt on meil siin ainult lõbu, sest ületas julgelt poole tonni piirid. printsipiaalseid vastaseid pole. Teame, et “Meil on rasvana nii palju energiat oleme kõige ilusamad ja raskemad.” talletunud, et läheme iga mänguga aina Ilusad ja rasked võisid jalgpallihaiged paremaks,” kuulutas Papa, kui selja taga olla, kuid turniiri vanima mängija au kuuoli kaks matši. “Samuti on hindamatud lus 51-aastasele Toomas “Rootsi Kunn” meie kogemused. Enamike mängijate Kalmetile, kes võttis välkotsuse Flora ridasünniaasta kolmas number on kuus.” des üles astuda, olles puhkusereisil Tais. Kunnile viskas kinda Kalju Roosa Panter. Roosa Panter viskas Rootsi “Kui Roosa Panter poleks kutsunud, Kunnile kinda poleks tulnudki!” teatas Kunn. “Olin Ehkki sel hetkel hellitas Papa veel loopuhkusel ja lugesin, mida kuradit, Pantusi tohutu rasva ja kogemuse baasil ter kutsub välja. Ega seal pikalt mõelda turniiri võitmisest, lõppes nende tee ei olnudki, kuid roosat elukat ennast alagrupis, kui võrdsete punktide juures Vapruse ja Nõmme Kaljuga pääses edasi polegi täna näha olnud. Korraks oli ainult Roheline Panter.” viimane. Küll rõõmustas enne spordiPronksimängus penaltite järel halli tulekut kaalul numbrit 107 näinud Tammeka alistanud Kalju ridades käis Papa, et gravitatsioon on endiselt emaRoheline Panter saba lehvides episookeses Maas olemas. Foto: Lembit Peegel

Kes võidab Kes võidab, kes võidab, Pärnu täna võidab, Mis nimi, mis nimi, Vaprus tema nimi, Käi läbi, käi läbi, Käi läbi Eesti staadionid, Ja otsi kohta kus sa saad, Ja lükka näsa võrku. Pärnu, (plaks, plaks, plaks), Pärnu, (plaks, plaks, plaks), ...

diliselt ka väljakul. Roosa olevat haigestunud ja õigupoolest olla Rohelise osalemine kummardus Rootsi Kunnile, kes ju Flora rohelises rüüs mängis! “Roheline Panter tuli nimelt Kunni auks, sest temal on ju nahk Flora toetamisest ka rohelist karva,” selgitas Kaido Hermat Kalju ridadest. “Kahjuks olime erinevates alagruppides ja nemad edasi ei saanud. Oleks me kokku läinud, oleks Panter muidugi väljakule läinud, sest Panter ei karda ühtki kuningat!” Soccernet.ee TrioBeti fänniturniiril osalesid 2010. aastal A-alagrupis Tartu Tammeka (9 punkti, I koht), Nõmme JK Kalju 6, II), Pärnu JK Vaprus (6, III), Jalgpallihaigla (6, IV) ja Talinna FC Levadia (3, V). B-alagruppi kuulusid Paide Linnameeskond (12, I), FC Kuressaare (9, II), JK Sillamäe Kalev (III, 9), Viljandi JK Tulevik (1, IV) ja Tallinna FC Flora (1, V). Poolfinaalides alistas Kuressaare 1:0 Tammeka ja Paide 2:0 Kalju. Pronksimängus Kalju Tammeka penaltitega 3:2 ja Paide finaalis Kuressaare 1:0. Foto: Lembit Peegel

Jalgpallifännides on alati peidus olnud õrnem külg, isegi kui seda välja ei näidata. Fänniturniiril ei tehtud sellest saladust.

2011 JAANUAR JALKA

41


meie laureaadid

Jalka parimad 2010 19. korda avaldame Eesti aasta sümboolse koondise. 17 esimest korda ilmus see ajakirjas Sporditäht, kahel viimasel aastal on teatepulga üle võtnud Jalka. Lisaks meie koondisele avaldame ka teiste laureaatide nimed.

Aasta forvard: Sander Post – 1,41 väravat ühe mängu kohta Meistriliigas – tasuks Eesti meistritiitel Floraga. 2009 Indrek Zelinski 2008 Ats Purje 2007 Andres Oper 2006 Andres Oper 2005 Tarmo Neemelo 2004 Ingemar Teever 2003 Tor Henning Hamre 2002 Andres Oper 2001 Indrek Zelinski 2000 Andres Oper 1999 Andres Oper 1998 Indrek Zelinski 1997 Argo Arbeiter 1996 Andres Oper 1995 Lembit Rajala

Aasta poolkaitsja:

Aasta kaitsja:

Aasta naismängija:

Konstantin Vassiljev – Eesti koondise aju, kes loob ja lööb ning kelleta koondise keskväli püsiks aastas 2000.

Ragnar Klavan – regulaarne 90-minuti mees AZ Alkmaaris, kus lülitub ohtlikult rünnakutele ja tsenderdab tulemuslikult.

Tiina Trutsi – märgilise tähendusega leping AC Milaniga võis avada ukse välismaale ka teistele naismängijatele.

2009 Kaka 2008 Martin Vunk 2007 Juha Hakola 2006 Ragnar Klavan 2005 Ragnar Klavan 2004 Taavi Rähn 2003 Marko Kristal 2002 Martin Reim 2001 Marko Kristal 2000 Martin Reim 1999 Martin Reim 1998 Marko Kristal 1997 Viktor Alonen 1996 Meelis Rooba 1995 Indro Olumets

42

JALKA JAANUAR 2011

2009 Raio Piiroja 2008 Raio Piiroja 2007 Raio Piiroja 2006 Enar Jääger 2005 Enar Jääger 2004 Andrei Stepanov 2003 Urmas Rooba 2002 Urmas Rooba 2001 Raio Piiroja 2000 Urmas Rooba 1999 Raio Piiroja 1998 Martin Reim 1997 Urmas Kirs 1996 Sergei Hohlov-Simson 1995 Marek Lemsalu

2009 Katrin Loo 2008 Ave Pajo 2007 Heleri Saar 2006 Ave Pajo 2005 Hannaliis Jaadla 2004 Heleri Saar 2003 Andra Karpin 2002 Ave Pajo 2001 Irja Reedik 2000 Geit Prants 1999 Annika Tammela 1998 Katrin Tuse 1997 Kaire Kaljurand 1996 Maaren Olander 1995 Aire Lepik


meie laureaadid Aasta väravavaht:

Aasta turniir:

Aasta klubi:

Marko Meerits – tõusis 18aastasena mõneks ajaks FC Flora esikindaks. U19 EMvalikturniiril süstis koondise alustalana väljakumängijatesse enesekindlust.

A-koondiste EM-valikturniir – viimaste minutite võit Fääri saarte üle, eduseis ja väärikas vastupanu Itaaliale, võit Belgradis Serbia üle, dramaatiline kaotus omaväravast Sloveenia vastu – milline algus meestekoondise tähtsaimale turniirile!

JK Liverpool Pub – IV liiga lõunapiirkonna võitja Viljandist on kõikide meeste ja naiste liigade peale ainus võistkond täiskasvanute seas, kes ei kaotanud ainsatki liigamängu. Meeskonna keskmine publikuarv ületas Meistriliigas palliva Tuleviku oma.

2009 Sergei Pareiko 2008 Pavel Londak 2007 Pavel Londak 2006 Martin Kaalma 2005 Mart Poom 2004 Mart Poom 2003 Mart Poom 2002 Martin Kaalma 2001 Martin Kaalma 2000 Mart Poom 1999 Ain Tammus 1998 Toomas Tohver 1997 Mart Poom 1996 Rain Vessenberg 1995 Algimantas Briaunys

2009 U19 Eliitringi turniir Tallinnas 2008 U19 EM-valikturniir Tallinnas 2007 Vaprus Summer Cup noortele Pärnus 2006 rahvusvaheline naiste klubiturniir Pärnus AS Savi auhindadele 2005 Coca-Cola pühapäevaliiga 2004 FC Flora maakoolide turniir 2003 Tali Cup 2002 EJLi saalijalgpalli aastalõputurniir 2001 Põlva Lootose rahvusvaheline noorteturniir 2000 Kotkas Cup 1999 Päkapiku turniir Pärnus 1998 IV Peipsi Cup 1997 Kärdla VII noorteturniir 1996 U16 MM-valikturniir Tallinnas 1995 EJLi saalijalgpalli aastalõputurniir

Aasta treener: Keith Boanas – viis naiste rahvusesinduse võitudele Horvaatia, Serbia ja Põhja-Iirimaa üle ning esikohale Balti turniiril. Ühe aastanumbri sees saadi kaalukamaid võite kui senise naiste koondise ajaloo jooksul kokku. 2009 Frank Bernhardt 2008 Frank Bernhardt 2007 Viggo Jensen 2006 Tarmo Rüütli 2005 Jelle Goes 2004 Tarmo Rüütli 2003 Jelle Goes 2002 Arno Pijpers 2001 Olev Reim 2000 Aivar Lillevere 1999 Teitur Thordarson 1998 Erki Kesküla 1997 Tarmo Rüütli 1996 Teitur Thordarson 1995 Silvar Luht

2009 FC Tabivere 2008 Nõmme Kalju 2007 Nõmme Kalju 2006 FC Levadia 2005 FC Elva 2004 Tartu JK Tammeka 2003 JK Sõrve 2002 FC Flora 2001 FC Kotkas 2000 FC Valga 1999 FC Kuressaare 1998 FC Flora 1997 Viljandi JK Tulevik 1996 Lelle SK 1995 Mustamäe SK Aeg

Aasta kohtunik: Aivar Pohlak – endine mängija ja treener, nüüdne jalgpalliliidu president tahtis seda kaunist mängu tundma õppida veel ühest küljest, vilistades madalamate liigade mänge. 2009 Hannes Kaasik 2008 Maaren Olander 2007 Kristo Tohver 2006 Kristo Tohver 2005 Hannes Reinvald 2004 Margus Kotter 2003 Maaren Olander 2002 Uno Tutk 2001 Hannes Kaasik 2000 Uno Tutk 1999 Kalev Pajula 1998 Raivo Lattik 1997 Katrin Taurafeldt ja Sirle Blumberg 1996 Sten Kaldma 1995 Margus Kotter

2011 JAANUAR JALKA

43


meie laureaadid Aasta staadion: Rakvere staadion – Eesti tähtsuselt kolmas staadion, mis nägi tänavu kõrgetasemelist naiste ja noorte jalgpalli ning on 2012. aasta U19 EMfinaalturniiri üks toimumispaiku.

Aasta publik: Serbia koondise toetajad – kes Belgradi Partizani staadionil aplodeerisid väljakult 3:1 võiduga lahkuvale Eesti koondisele.

2009 Pere-Reinu jalgpallistaadion Paduveres 2008 Bilino Polje Zenicas 2007 Wembley 2006 FC Kotkase sisehall 2005 Tallinna Kunstihoone 2004 Põlva Lootospargi staadion 2003 Kotka staadion 2002 üheksa uut kunstmuruväljakut üle Eesti (5 Tallinnas, 1 Tartus, Kuressaares, Valgas ja Maardus) 2001 Lilleküla 2000 Tallinna Jalgpalli Kool 1999 Kadrioru 1998 Stadio Cibali Sitsiilias Catanias 1997 Viljandi 1996 Kadrioru 1995 Kehtna

2009 Hispaania – Eesti MM-valikmängul Meridas 2008 Eesti – Kanada A. Le Coq Arenal 2007 Eesti – Montenegro A. Le Coq Arenal 2006 Levadia – Newcastle A. Le Coq Arenal 2005 Tartu publik Eesti meistrivõistlustel 2004 Läti – Eesti Riias 2003 Kohtla-Järve Lootose publik 2002 Eesti – Venemaa A. Le Coq Arenal 2001 Eesti – Holland Lillekülas 2000 Eesti – Kõrgõzstan Kuressaares 1999 Leedu – Eesti Vilniuses 1998 Eesti – Fääri saared Kadriorus 1997 Eesti – Andorra Kuressaares

Aasta ajakirjanik: Kristjan Roos – Linnalehel pole juba ammu enam spordikülgi – nende asemel on jalgpalliküljed.

Aasta pealtvaataja:

2009 Joosep Susi 2008 Ott Järvela 2007 Aet Süvari 2006 Andres Must 2005 Anton Siht 2004 Aavo Sarap 2003 Mihkel Uiboleht 2002 Helar Osila 2001 Andres Vaher 2000 Indrek Kannik 1999 Tiit Karuks 1998 Jaan Martinson ja Andres Vaher 1997 Veiko Asu 1996 Andrus Allika 1995 Margus Luik

44

JALKA JAANUAR 2011

Martin Kivimäe – Tartu vutifänn, kes käis lõppenud hooajal vaatamas 99 mängu erinevates Eesti liigades. Tehke järele! 2009 Sander Puri 2008 Roosa Panter 2007 Ott Pruun 2006 Arnold Rüütel 2005 Jüri Makarov 2004 Kadri Liik 2003 Henrik Hololei 2002 Kojamees ehk Tarmo Kruusimäe 2001 Rootsi Kunn ehk Toomas Kalmet 2000 Mart Laar 1999 Sulev Vahtre 1998 Mart Mardisalu 1997 Illar Hallaste 1996 Triin Edasi 1995 Edmund Karp

Aasta sponsor: ABC Motors – uus toetaja panustas rohkemgi, kui vutiliiduga sõlmitud leping kohustas.

2009 Lavazza 2008 Nike 2007 Triobet 2006 A. Le Coq 2005 Elisa 2004 Radiolinja 2003 Radiolinja 2002 A. Le Coq 2001 A. Le Coq 2000 Nike 1999 Estreftrans Service 1998 Nike 1997 VH Sportmedia AG 1996 Hotell Olümpia 1995 RAS Liviko


meie laureaadid Kui võrrelda 2010. aasta koondist 12 kuud varem avaldatuga, siis muudatusi peaaegu polegi! See “peaaegu” tähendab seda, et Kreekas pingipoisiks kukkunud Sander Puri on seekord väljas ja Karpatõs hiilgav Sergei Zenjov esmakordselt sees! Kink on liikunud Puri koha peale äärele ja andnud oma paiga edurivis ära Zenjovile. Ülejäänud mehed on oma kohtade peal nagu raudnaelad! Praegusest valikust on seitsmes kord järjest koondises Piiroja, kuues kord järjest Jääger ja Klavan ning neljas kord järjest Lindpere. Piiroja on üldse meie rohelisel paberil juba kümnes kord, Jääger ja Lindpere seitsmes kord. Meie “rekordinternatsionaaliks” on Martin Reim 13 korraga, järgnevad Mart Poom ja Andres Oper 12 ning koos Piirojaga kohta jagav Marko Kristal 10 korraga.

Aasta parim alla 21aastane vutimees: Sergei Zenjov – mitte ainult värav Itaaliale! Kiire, ohtlik ja nugaterav koondises ning Karpatõs. 2009 Kaimar Saag 2008 Sander Puri 2007 Kaimar Saag 2006 Ats Purje 2005 Jürgen Kuresoo 2004 Ragnar Klavan 2003 Enar Jääger

sümboolne

Eesti jalgpallikoondis 2010:

Kaimar Saag 3 korda

Sergei Zenjov 1 kord

Joel Lindpere 7 korda

Konstantin Vassiljev 3 korda

Aleksandr Dmitrijev 4 korda

Ragnar Klavan 6 korda

Raio Piiroja 10 korda

Taavi Rähn 3 korda

Tarmo Kink 3 korda

Enar Jääger 7 korda

Sergei Pareiko 2 korda

2011 JAANUAR JALKA

45


Foto: Michaéla Rehle/Reuters/Scanpix

Lewis Holtby tähistab Müncheni Bayernile löödud väravat.

46

JALKA JAANUAR 2011

Foto: Lembit Peegel


välistäht

Lewis Holtby –

Saksamaa inglise tulevikulootus Üheksa aastat tagasi, kui Inglismaa Münchenis Saksamaad 5:1 nüpeldas, hõiskas kümneaastase Lewis Holtby (20) süda rõõmust. Õige Saksa koondislasena peaks ta inglasi nüüd oma suurimaiks vihavaenlasiks pidama, ent jagab endiselt armastust kahe vahel.

Lennart Komp

S

aksa rahvusesindus on aastate jooksul muutunud õige kirjuks, kuid selles nimekirjas on inglise nimega mängijat kohata ikkagi üllatav. Ja mitte lihtsalt koondislast, vaid U21 meeskonna kaptenit, kelle meisterlikkuse abil alustas FSV Mainz 05 Bundesligat seitsme järjestikuse võiduga ja püsis esikohakonkurentsis ka detsembris. Nagu püssist lastuna end vutimaailma ja eeskätt Briti meedia pingsa tähelepanu alla lennutanud Holtby võinuks enne 17. novembrit valida nii kolmekordse ilmameistri Saksamaa mustvalge kui ka jalgpalli sünnimaa punavalge rõiva. Samal õhtul, kui Eesti A. Le Coq Arenal Liechtensteiniga 1:1 viiki mängis, lõppesid aga kõik kahtlused. Holtby jooksis 0:0 viigimängus Rootsi vastu algkoosseisus väljakule ja alates U17 vanuseklassist Saksamaa noortekoondistesse kuulunud tulevikulootusest sai igati täieõiguslik sakslane. “Nägin juba treeningul, et Holtbyle meeldib vastutus, ta küsib alati palli, ja see oli hea,” kiitis Saksamaa peatreener Joachim Löw oma noort mängujuhti pärast debüüti. Ja nagu sellest veel vähe oleks, valiti ta ka kohtumise parimaks.

“Ma ei ole reetur”

Ehkki Inglise meedia lootis viimase hetkeni, et väle, meisterliku tehnika ja kadestamist väärt väljakunägemisega

Holtby võiks näiteks Arsenali nooruki Jack Wilshere’iga hakata inglaste tuleviku keskväljal niite tõmbama, ei tahtnud poolkaitsja oma kodumaad reeta. Esimest kord sai ta päris inglastega

Kui inglased sakslasi 5:1 võitsid, olin pesueht inglane, särk seljas ja puha.

rammu katsuda juba U17 koondises. “Mõlemal riigil on mu südames koht, toetasin väiksena Inglismaad, kuid ma ei ole reetur,” lausus Holtby. “Pean Saksamaad respekteerima. Armastan Inglismaad, kuid Saksamaa on andnud mulle au olla U21 koondise kapten ja ma ei saa seda unustada.” Üsnagi kuulsusetu ajalooga Mainzi mängu oma laia naeratusega positiivsust külvavat Holtbyd võib täitsa uskuda, kui ta kirjeldab enda sisemuses toimuvat korraga sõnadega “kummaline” ja “naljakas”. “Olen alati toetanud Inglismaad, kuid nüüd mängin Saksamaa eest. Kui inglased sakslasi 5:1 võitsid, olin pesueht inglane, särk seljas ja puha,” meenutas Holtby, kellel küll ei ole Briti passi, kuid võiks selle tahtmise korral võtta. Armastuse Albioni jalgpalli sai Holtby

kaasa verega ja veri on ka põhjus, miks teda kolme lõvi esindama oodati. Nimelt teenis ta isa Christopher, elupõline Evertoni fänn, Mönchengladbachi linna lähistel Erkelenzis Briti armee baasis, leidis sealt kandist saksa naise ja jäi seal paikseks. Mõistagi on ka noore Holtby lemmikklubiks Everton. Viieaastase põnnina elas ta Wembleyl kaasa Liverpooli sinisärkide seni viimasele Inglise karika võidule. “Armastame isaga teineteist sama palavalt nagu jalgpalli,” pajatas Holtby. “Ta ise mängis armee ridades ja Saksamaal madalamates liigades. Ta käib alati minu mängudel ja nooremana vaatasime alati koos Premier League’i. Ta veenis mind mu armastuses jalgpalli vastu ja oli peamine mõjutaja, miks minust kasvas Evertoni toetaja.”

Inglismaa kadunud Midas

Tänavu Mainzi särgis ootamatut ja seda magusamat edu nautiva Holtby jaoks jääb see hooaeg kunagises Püha Rooma impeeriumi kindluslinnas viimaseks, sest tema mängijaõigused kuuluvad Schalkele, kes ostis ta 2009. aastal Aacheni Alemanniast kolme miljoni naelsterlingi eest. Küllap vaatab Schalke loots Felix Magath kahetsusega, nähes 20aastast noorukit võidult võidule astumas, kuna tema enda meeskond püsimajäämise rindel heitleb. Aeg näi2011 JAANUAR JALKA

47


välistäht tab, kas kuulus Magath jõuabki Holtby naasmise ära oodata. Eelmise hooaja teise poole VfL Bochumis laenul viibinud Holtby võis suvel Schalke jaoks veel liiga lihvimata teemant olla, ent söödumeister ise ei kurda. Ja miks ta peakski. “Võis tunduda, et mind anti lihtsalt ära, kuid kogemus Mainziga on olnud suurepärane,” lausus Holtby. “Ei tahtnud pingil istuda ja hooaja jooksul kümnes-üheteistkümnes mängus väljakule saada.” Terasem või vähemalt parema mäluga vutisõber on näinud Holtbyt mängimas ka Eestimaa pinnal. 2009. aasta kevadel Tallinnas mängitud U19 EMvalikturniiri eliitringis lõi ta Saksamaa 5:0 võidumängus Eesti üle värava, nagu ka 1:0 võidutabamuse Tšehhi vastu. Tolle turniiri koosseisust on peale Holtby ja Toni Kroosi A-koondisesse jõudnud ka André Schürrle, kes meid lausa kahe tabamusega kostitas. A-koondise debüütmängus Rootsi

vastu tegi Holtby viimaseks 13 minutiks ruumi just Schürrlele, kes on tema ründepartner ka Mainzis. Koos ungarlase Adam Szalaiga tähistab see kolmik Mainzi eest löödud väravat rokkbändi imiteerimisega, mis on neile staadioni nime järgi toonud nimetuse Bruchweg Boys. Uueks hooajaks ei pruugi praegu suurepäraselt klappivast kooslusest eriti midagi alles jääda, sest valdav osa mängijaid on eri paigust laenulepingutega saadud. Kindlasti ei tähenda see tähelennu lõppu Holtbyle, kelle kiirus ja tehniline pagas lubab vastastest üks-üks-olukordades naerualused teha, ja söödutäpsus ning väljakunägemine kaaslased mängida löögipositsioonidele, kust eksimine on lubamatu. Kui millegi kallal nuriseda, siis ainult kaks aastat vanema Mesut Öziliga võrreldud noormees peaks veel vaeva nägema kaitsetööga. Muide, ka Özili tähelend algas pärast Schalkest lahkumist. Mainzi 37aastane peatreener Tho-

mas Tuchel on oma poisiohtu hoolealuse üle rõõmus ja kurb korraga. “Holtby on vapustava iseloomuga, naeratab alati, mis toob meeskonda positiivset energiat,” lausus Tuchel. “Kui mäng algab, on ta väga keskendunud. Schalke võtab ta küll omale tagasi, kuid Holtbyga koos töötamine on olnud suurepärane kogemus. Ta teab oma võimeid, kuid ka kohta meeskonnas ning staarihaigust ei põe.” Vägisi tundub, et kui kellegi tulevik maailma jalgpallis helge tundub, siis on see Saksamaa, kes peatreener Joachim Löwi eestvõttel aina uusi noori talente rahvusvahelisel areenil tutvustab. Ja kui mitte paari aasta pärast Euroopa meistrivõistlustel, siis 2014. aasta MMil Brasiilias võib Lewis Holtby tõusta vähemalt sama kuumaks nimeks kui Mesut Özil praegu. Inglased saavad aga ilmselt veel nii mõnegi aasta endalt küsida, kuidas lasti käest poiss, kellel on Midase puudutus.

cv Foto: Kai Pfaffenbach/Reuters/Scanpix

Lewis Harry Holtby Sünniaeg: 18.09.1990 Sünnikoht: Erkelenz, Saksamaa Pikkus: 174 cm Noormängija karjäär: 1994–2001 Gerderathi Sparta 2001–2004 Mönchengladbachi Borussia 2004–2007 Aacheni Alemannia

Profikarjäär: 2007–2009 Aacheni Alemannia 33 (8) 2009 Schalke 04 9 (0) 2010 VfL Bochum (laenul) 14 (2) 2010 FSV Mainz 05 (laenul) 10 (2)

Saksamaa koondis: 2007 U18 2 (0) 2008 U19 12 (4) 2009 U20 6 (2) 2009 U21 6 (2) 2010 A-koondis 1 (0) Allikas: Wikipedia Lewis Holtby ja Adam Szalei tähistavad Mainzi järjekordset väravat. Rock’n’rolli võtmes, mõistagi.

48

JALKA JAANUAR 2011


maailm

Millal oli jalgpallimuru rohelisem?

Endised tähed võrdlevad oma aega praegusega. Osa arvab, et vanasti mängiti paremat vutti, ja osa usub, et praegused megapalgad tippmängijatele on õigustatud. Kes mida arvab?

Foto: Carlo Fumagalli/AP/Scanpix

Diego Maradona 1986. aastal maailmameistrina. Tänapäeval domineerib vutivirtuoosi arvates liialt taktika.

Ajakiri World Soccer on oma 50. aastapäeva oktoobrinumbris küsitlenud 50 endist vutistaari ja esitanud ka palju kattuvaid küsimusi: kas tänapäeva mängijatele maks-

takse liiga palju? Millised on suurimad muutusid vutis võrreldes teie ajaga? Kas tänapäeva jalgpall on parema kvaliteediga? Teeme sellest pisikese kokkuvõtte. 2011 JAANUAR JALKA

49


maailm Kas tänapäeva mängijatele makstakse liiga palju? JAH

Gheorge Hagi: Jah, vahel. Palgad on liiga suured, aga sellele on seletus: mängijad vastutavad, et jalgpall oleks populaarseim ala terves maailmas. Mario Zagallo: Tippudele makstavad palgad on meie omadega võrreldes absurdsed. Pele: Praegu teenivad poisid kahe või kolme aastaga rohkem kui mina peaaegu 30 aastaga.

EI Carlos Alberto: Kui mängijad on etenduse staarid, siis on õiglane, et nad saavad suurima osa rahast. Elias Figueroa: Neile makstakse suurusjärgus, mida professionaalne sporditurg välja kannatab. Sportlased on nüüdisaja gladiaatorid. Nad teevad inimesed uhkeks oma riigi üle. Karl-Heinz Rummenigge: Bayernis teenisin 8000 marka kuus, mis oli sel ajal fantastiline summa, raha, mida mu tislerist isa ei teeninud kunagi. Grzegorz Lato: Peame mõistma, et jalgpall on tänapäeval televisiooni ja turunduse toel kommertslikum kui varem. Ja on loogiline, et kui klubidel on palju raha, saavad oma mängijatele paremini maksta. Paolo Rossi: Keegi ei hoia relva klubi presidentide oimukohal, et nad lepingutele alla kirjutaksid. Suured meistrid teenivad palju, sest nad toovad palju sisse. Zvonimir Boban: Võtkem tööline, kes tõuseb üles kell viis hommikul. Muidugi on tema töö väärtus sama, kui mitte suurem, kui jalgpalluri tehtaval tööl. Aga kahjuks ei too tööline staadionile tuhandeid inimesi ega teleri ette miljardeid. Uwe Seeler: Mitte suurtele tähtedele. Liiga palju makstakse keskmise tasemega mängijatele.

Kas teie mängitav jalgpall/ajastu oli parem?

JAH

Mario Zagallo: Minu ajal oli jalgpall kunst, meil oli palju ruumi mängida. Tänapäeval pole väljakul ruumi, kõik tahavad rohkem lõhkuda kui luua väravalöömisvõimalusi. Tänapäeval rikutakse palju reegleid, on palju mänguseisakuid. Tänapäeva parimad mängijad pole nii head kui minu aja parimad mängijad.

50

JALKA JAANUAR 2011

Tostao: Minu aeg oli mulle parim võimalikest. Mängisin jalgpalli aju ja jalgadega. Kahtlen, kas minu tüüpi mängija sobib tänapäeva jalgpalli. Ma polnud nii kiire ega kehaliselt nii tugev. Gerd Müller: Meie mängisime spontaansemalt; jalgpall polnud siis nii teaduslik. Näiteks oli vähe või polnud üldse videoanalüüsi. Üllatus mängis oma osa.

EI Bobby Charlton: Vaadake kõiki neid süsteeme – iga olukorra jaoks on midagi varuks. See on imeline. Kui Alf Ramsey tõi 1966. aasta MMile 4-3-3, peeti seda revolutsiooniliseks. Tänapäeval vahetatakse taktikat mängu jooksul sõltuvalt vastasest ja mänguolukorrast. Grzegorz Lato: Muidugi on tänapäeval parem mänge vaadata. UEFA Meistrite Liigas ja EM-valikmängude seas on väga palju paeluvaid kohtumisi. Ootan neid kannatamatusega.

NII ja NAA Mario Kempes: Jalgpall on ikka jalgpall, üksteist üheteistkümne vastu, pall on sama, nagu ka kohtumõistmise vaieldavused. Jalgpall on kirg. Alati on neid, kes tahaksid peale suruda igasugu tehislikke lahendusi, et teada saada, kas oli ikka värav või mitte, kas pall läks välja või mitte. Minu arvates tähendab jalgpall terve nädala kestvaid vaidlusi, mis pühapäeval juhtus. Kui see pole nii, pole tegemist jalgpalliga.

Mis on peamised muutused jalgpallis? Pavel Nedved: Mängu ettevalmistusse on kaasatud kõrgtehnoloogia ja taustajõud kubisevad spetsialistidest; nagu NASA. Zinedine Zidane: Meedia roll tõuseb endiselt suure kiirusega. Zvonimir Boban: Tänapäeval pääsevad telekaamerad isegi riietusruumidesse. Minu ajal poleks nad ealeski suutnud meid veenda, et laseksime nad sellisesse pühasse kohta. On olnud ka kolm head reeglimuudatust FIFA poolt: et väravavaht ei või oma mängijate söötu kätte võtta, kolm punkti võidu eest ja punane kaart viimase lootuse vea eest. Diego Maradona: Minu arvates pole (mäng) tänapäeval tehniliselt parem. Paljudes riikides nagu Argentinas ei mängita seda mängu enam vaiksetel tänavatel ja vabadel platsidel, sest selliseid paiku pole enam. Aga need on kohad, kus parimal moel õpitakse põhioskusi ja kus minagi lapsena mängisin. Tänapäeval jääb mängijatel puudu oskusest palliga ümber käia ja hulga tähtsam on kehaline tugevus, taktika ja kaitsemäng. Vahel näib, nagu oleks mängijad asendatud robotitega. Taktika on oluline, kuid ta ei tohiks domineerida. Aga just see ongi juhtunud ja see teeb mängud ebahuvita-


maailm vaks. Samuti on tänapäeval palju võistlusi ja pallurid peavad palju mängima. Tulemuseks on palju vigastusi, pallurid lähevad platsile väsinuna ja nende esitus kannatab. Fännid maksavad palju raha, et näha mänge ja minu arvates saavad vastu vähem meelelahutust kui minu päevil. Lothar Matthäus: Saksamaa seisukohalt näen suurt arengut taktika väärtustamises. Me oleme muutunud avatumaks välismaa ideedele ja meetoditele; asjadele, mille peale varem nina kirtsutasime. Emilio Butragueno: Meie ajal oli peatreener ja abitreener; nüüd sisaldab iga treenerite staap vähemalt viit asjatundjat. Minu ajal oli massöör, nüüd on viis füsioterapeuti. Treenerid on palju paremini ettevalmistatud ja koolitatud. Taktikaliselt on iga meeskond – ma pean silmas igat meeskonda kuni madalate liigade duubelrivistusteni välja – hästi välja õpetatud. Mängijad on kiired, tugevad ja taktikaliselt teadlikud. Nad mõtlevad palju kiiremini. Ruumi on vähem, intensiivsust rohkem. Mängijad on mitmekülgsemad. Kui vaatan praegu meie vanu mänge, põrkan faktile, et kõigil on aega palliga toimetada, aega mõelda ... siis mängiti mees mehe vastu, mida tänapäeval ei tee keegi! Ian Rush: Süsteemid ja stiilid on muutunud ning samuti mängu kiirus, aga minu arvates on see asi ülehinnatud. Jah, mäng on kiirem, aga osaliselt on see tingitud varustusest. Putsad on kergemad, pall on kergem ja väljakud on märgatavalt paremad. Võibolla peab täna olema kehaliselt tugevam, aga see tuleneb kaasaegsetest treeningmeetoditest. Usun sügavalt, et mängu puhul on palju kinni mõtlemises. Mängijad, kes olid hingeliselt tugevad 1980ndatel ja 1990ndatel, suudaksid ilma raskusteta kohaneda uute oludega.

Paolo Rossi: Noorte oskustele pööratakse vähem tähelepanu akadeemiates, kust on kadunud vastavad asjatundjad. Kui olin poiss, söötsime palli treeningutel pikki tunde vastu seina, et viimistleda oma tehnikat, parem jalg, vasak jalg, ja nõnda edasi ... Kes teeb seda nendega tänapäeval? Tänapäeval pole aega, nad “peavad” võitma. Zbigniew Boniek: Kaitse ja ründe vahel on nüüd ainult 30 meetrit. See tähendab, et väljakul on suhteliselt kitsas ja raskem on mängida. Mängud pole nii ilusad kui minu ajal. Minu põlvkonna esindajad olid välimuselt sportlased – kesk- või pikamaajooksjad. Tänapäeva põlvkonnal on musklid, musklid, musklid. Nad on nagu sprinterid ja see pole üllatus. Nende jaoks on kõige tähtsam kiirendada ja peatuda, kiirendada ja peatuda. Gerd Müller: Minu arvates isiklikult on televisioonis liiga palju jalgpalli. Tostao: (Üleilmastumise tõttu) mängitakse igal pool sarnase stiiliga. Uwe Seeler: Bosman. Ta süütas palkade tõusu ja see pole normaalne areng.

Minu arvates tähendab jalgpall terve nädala kestvaid vaidlusi, mis pühapäeval juhtus. Kui see pole nii, pole tegemist jalgpalliga. Mario Kempes Foto: Georges Gobet/AFP/Scanpix

Michel Platini kuldne mõttetera Küsimusele, mil määral erineb tänapäeva mäng temaaegsest, vastas praegune UEFA president ja endine tähtmängija Michel Platini, et jalgpall kuulus siis mängijatele. Ta lisas, et vutt oli tollaste mängijate kirg ja keegi õigupoolest ei hoolinud mõttest saada profimängijaks. Ja siis lasi prantslane suust kukkuda tõelisel kuldmunal: “Tänapäeval tahavad noored saada profiks isegi veel enne, kui hakatakse jalgpalli mängima.”

Praegune UEFA president 1986. aasta MMil Ungari vastu käärlööki sooritamas.

2011 JAANUAR JALKA

51


Foto: Lembit Peegel

Eduard, Rocco Robert ja Mark Šein – kolm põlvkonda pallureid.

52

JALKA JAANUAR 2011


käbi & känd

Šeinide pere muster: jalgpallur, korvpallur, jalgpallur Šeinide peres sirgub jalgpallureid üle põlvkonna: vanaisa Eduard on Eesti meister jalgpallis, poeg Mark korvpallis ja pojapoeg Rocco Robert mängib vutti Tallinna Kalevis. Indrek Schwede

S

eitsmeaastane Rocco Robert Šein on jalgpalli mänginud pool oma elust. Ta alustas juba Liivamäe lasteaias, kus treeneriks olid noored Tallinna Kalevi mängijad. Praegu mängibki Rocco Kalevis. “Roccole meeldib jalgpall ja tema unistus on saada jalgpallistaariks,” räägib ema Tiina. “Seda ta kinnitas ka viimasel arenguvestlusel koolis. Suvevaheajal ta peaaegu elas koos oma meeskonnakaaslasega Kalevi kunstmuruväljakul.” Samanimelises klubis – Tallinna Kalevis – tuli Mark Šein ise 2003. aastal Andres Sõbra käe all Eesti meistriks korvpallis. Tegelikult alustas ka Mark Tallinna Jalgpalli Koolis vutiga, kuid vahetas siis ala. “Mulle väga meeldib jalgpall, aga kui olin noor, siis kunstmuru veel polnud ja mul oli tolmuallergia – silmad läksid paiste,” räägib Mark Šein. “Ühel päeval tuli kooli korvpallitreener, kes vaatas kehalise kasvatuse tundi ja kutsus treeningule.” Kolmel korral Tallinna Normaga Eesti meistriks (1964, 1967, 1970) tulnud Eduard Šein mäletab poja alaotsinguid muigamisi nõnda: “Alguses läks Mark jäähokitrenni. Aga laps oli korralikust perest, seal tehti haiget ja see asi lõppes kiiresti ära. Siis ta läks Aivar Tiiduse juurde vutti mängima,

aga see jäi ka katki. Kuna minu suunamised ei läinud täkkesse, siis jäigi üle öelda, et otsi ise, millega tegelema hakkad.”

Mark mängis kaks aastat Iisraelis

Eduard Šein sattus noorena Hans Viirmaa juurde jalgpallitrenni. Samas pundis olid hilisemad tuntud tegijad Roman Ubakivi, Allan Dorbek, Tiit Luik, Andres Gaikovitš jt. “Tulid esimesed õnnestumised, motivatsiooni andsid juba treeninglaagrid ja nii jäingi jalgpalli juurde,” meenutab Eduard Šein. “Muidugi ei olnud meie ajal selliseid unistusi, et lähen välismaale mängima ja raha teenima. Kui Normas mängisin, oli suur asi juba see, et olid vabad päevad ja saime sõita Palangasse treeninglaagrisse. Tegelesime spordiga ega pidanud töötegemise peale mõtlema.” Eesti esindusmeeskonda Eduard Šein ei jõudnud, aga võitis Normaga 1965. ja 1971. aastal Eesti karikavõistlused. Tagantjärele kiidab Šein treener Viirmaa kõrget treeningkoormust, mis tegi tema poistest tulevased meistrid. Marki esimene korvpallitreener oli Sergei Tšernitšenko. 1992. aastal siirdus noormees kaheks aastaks Iisraeli, et ette valmistada perekonna võimalik ümberkolimine. Aga plaanid muutusid,

vanemad otsustasid Eestisse jääda ja kaks aastat Iisraelis korvpalli mänginud Mark tuli tagasi. Mängis TSIKis Jaanus Levkoi ja Tarmo Velleste käe all ja hiljem pallis erinevates meeskondades. Mark tundis korvpallurina alati isa tuge. Eduard käis poja mänge kogu aeg vaatamas. “Isa oli minu fänn, kes alati toetas, vajadusel andis soovitusi ja õpetas,” räägib Mark. “Meil oli koos hea sats ja vanemad suhtlesid ka omavahel.” Mark tahtis mängida mõnes välismaa klubis, aga see ei läinud korda. Läbilöögivõimet kahandas 183sentimeetrine kasv ja asjaolu, et väikses riigis on ka konkurents nõrgem ja areng sellevõrra aeglasem. “Spordis on nii palju aspekte, millest sõltub läbilöök,” arutleb Mark. “Kas treener näeb sinus midagi ja annab mänguaega. Treenerid näevad mängijates erinevaid omadusi ja palju sõltub, kelle käe alla pallur sattub. Mõnes meeskonnas saab mängija särada, teises ei pääse väljakulegi. Ja muidugi on vaja ka õnne.”

Vutimehed peavad olema realistid

Praegu pere kinnisvarafirmat juhtiv Mark pole vastu, kui pojast sirguks tippsportlane. Vanemana saab ta poega suunata, aga otsuse peab 2011 JAANUAR JALKA

53


käbi & känd nagunii vastu võtma Rocco ise. “Kui vaatad lapsi ja neil midagi õnnestub, siis saad vanemana moraalse rahulduse,” sõnab Eduard, kes tunnistab ausalt, et Rocco Roberti mänge ta veel vaatama pole jõudnud. Aga kui poiss kasvab ja mängud tõsisemaks muutuvad, siis läheb kindlasti. Samas ütleb Eduard, et vutimehed peavad olema realistid. Ta ei ole kindel, kas Norra teine liiga on see koht, mille pärast tasuks profileiba maitsta. Ta jääb skeptiliseks isegi Joel Lindpere Ameerika-mängude suhtes ja tõstab esile üksnes Mart Poomi, kes lõi tõepoolest selles suures mängus läbi: “Poom ja võib-olla Andres Oper ka suutsid jalgpalliga raha teenida. Eestis on profimeeskondadeks üksnes Levadia ja Flora, aga jalgpalli suur teene on juba

üksnes see, et saab lapsed tänavalt ära.” Kuna jalkatrennid toimuvad kaks korda nädalas, hakkas Tallinna 21. keskkoolis õppiv Rocco Robert käima ka tennist mängimas. Talle meeldivad mõlemas mängud, aga jalgpalli eeliseks on asjaolu, et seal saab rohkem suhelda. Muidugi meeldib Roccole ka väravaid lüüa ja õnneks saab ta seda ründajana piisavalt teha. Meeskondadest meeldivad talle Hispaania ja muidugi FC Barcelona. “Raimo Rand on super lastetreener,” kiidab Tiina Šein. “Täpselt selline nagu olema peab ja paremgi veel. Ta oskab lapsi nii hästi motiveerida ja on suureks eeskujuks ja poisid austavad teda!” “Raimo Rand on hea treener, kes oskab lastega suhelda,” lisab Mark. “Lapsed mängivad, naudivad seda ja

arenevad. Rocco läheb hea meelega trenni.” Muuseas – hea meelega läheb trenni ka vanaisa, kes käib korra nädalas vanade kamraadidega palli toksimas. “Jalgpalli on hea mängida, sest võid platsil pahandada, aga saad ka rõõmustada värava või söödu andmise üle,” selgitab Eduard Šein, kes oli samuti omal ajal ründaja. Nii Eduard kui ka Mark elavad kaasa Eesti jalgpallile ja tõdevad, et tase on võrreldes korvpalliga tõusnud. “Seda, kuidas Serbiat loputati, sai mõnuga vaadatud,” ütleb Eduard Šein. Mark jälgib huviga teisigi alasid, sealhulgas muidugi korvpalli. Aga temagi eelistus kipub kalduma jalgpalli kasuks – küllap on ka pakkumine suurem. Foto: Lembit Peegel

Suvevaheajal ta peaaegu elas koos oma meeskonnakaaslasega Kalevi kunstmuruväljakul.

Rocco Robert tahab ise ka kunagi ajakirja esikaanele jõuda.

54

JALKA JAANUAR 2011


raamat

Jalgpall okupatsiooni öös Jätkame Vaapo Vaheri raamatu “Jalgpall hingede öös” arvustamist. Vaatleme lähemalt Balti Laevastiku Tallinna Spordiklubi tegevust, heidame pilgu Lätti ja mõtiskleme paradoksi üle, mis soosis annekteeritud Eestis teisi spordialasid võrreldes jalgpalliga. Indrek Schwede Foto: Lembit Peegel

1967. aasta Nõukogude Liidu II liiga 1. alagrupi viimase koha meeskond Tallinna Dünamo võtab vastu eelviimase koha Leninakani Širaki. Paremal meie Mati Gilden.

V

aher loetleb Eesti NSV meistrivõistlustel esinenud võõrarmeelisi moodustisi, mis olid loodud sihilikult meie vutti valitsema: Balti Laevastiku Tallinna Spordiklubi (BLTSK – Vaheril läbi raamatu BLSK), lennuväemeeskond VVS (hilisem Sokol) ja Tallinna Ohvitseride Maja (TOM), “kus esialgselt oli küll garneeringuna kirjas ka mõni eestlasest pallur”. TOMile teeb autor liiga: meistrivõistluste tippseltskonnas esineti ainult kaks korda (1946, 1955), esimesel korral võideti hõbe ja selles valdavalt Eesti Laskurkorpuse sõduritest koosnenud meeskonnas mängis kolmandik eestlasi (1). Medalile tüüris mansa mängiv treener, Eesti-aegne internatsionaal Voldemar Peterson ja hiljem olid eestlased meeskonnas kindlas ülekaalus. 1953. aastal Eesti jäähokimeistrivõistlustel hõbeda saanud TOM koosnes eranditult eestlastest (2). Ainult eestlased võitsid TOMi koosseisus Eesti meistrivõist-

lustelt korvpallis hõbeda 1952. ning pronksi 1953. ja 1955. aastal (3). Paljalt nime põhjal ei saagi tolle aja sporti ja venestusastet hinnata. Ka BLTSK osa okupeeritud Eesti spordis oli tunduvalt avaram kui paljas vutitagumine. BLTSK tegeles ka kergejõustiku, ujumise, poksi, kreeka-rooma ja vabamaadlusega, tõstmise, vehklemise, laskmise, jahilaskmise, ratsutamise, jäähoki, veepalli, purjetamise, jääpurjetamise, murdmaasuusatamise, kiiruisutamise jt aladega. Näiteks 1945. aastal võitis BLTSK Eesti meistritiitli naiste 4 x 3 km murdmaasuusatamises (mehed piirdusid 4 x 10 km teatesõidus pronksiga). Samast aastast hakkas BLTSK regulaarselt võitma medaleid Eesti kergejõustikumeistrivõistlustelt. Vaher kirjutab BLTSK näitel, et jalgpalli “toodi väed sisse”. Aga kui otsida, millist ala BLTSK ja teised sõjaväemeeskonnad kõige enam “esimestest sammudest”

lämmatasid ja venestasid, oli see hoopis jääpall. BLTSK haaras võimu juba 1945. aastal ja näiteks 1948. aasta Eesti karikavõistlustel (meistrivõistlusi sel korral ei peetudki) olid kolmeks osalejaks BLTSK I, BLTSK II ja Sõjaõhujõud. 1950. aasta Eesti meistrivõistlustel osalesid ainult venelastest koosnevad kaks PBL (Punalipulise Balti Laevastiku ehk BLTSK) koosseisu ja TOM. Aasta hiljem oli kuuest osalevast meeskonnast neli armeemeeskonnad ja esikolmik oli PBL, Nõukogude Armee I ja Nõukogude Armee II. BPL tuli jääpallimeistriks ka 1952. ja 1953. aastal, siis suri see perspektiivitu ala Eestis välja. Miks pidanuks venelased seda niigi olematut ja peagi areenilt kaduvat ala venestama? Kas ei ole loogilisem, et nagu jalgpalli puhul, mängis siingi kaasa tõsiasi, et vene madrustele need mängud lihtsalt meeldisid! Et BLTSK tegeles aladega, milles tal oli välja panna võimekaid sportlasi ja mida soosisid spordist huvituvad ambitsioonikad juhid. Asjaolu, et mängijad vahetusid, tulenes pigem meeskonna juhtide võimalustest endale sõjaväeliinis uusi mängijaid hankida, samuti vanade olijate teenistuse lõppemisest ja uute pealetulekust, mitte sedavõrd jalgpalli teadlikust venestamisest. Jalgpall oli tollases Nõukogude Liidus kõige armastatum ja harrastatum spordiala ning seda hakanuks venelased Eestis mängima sõltumata sellest, milline positsioon sel mängul siin oli või oli olnud. Peale BLTSK (paar aastat kasutati BLTSK asemel – ka jalgpallis – nimekuju Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja), sõjaõhujõudude (Sokol) ja Ohvitseride Maja osalesid Eesti spordielus ka sellised moodustised nagu AAVÜ (Armee Abistamise Vabatahtliku Ühing ja hiljem ALMAVÜ (Armee, Lennu2011 JAANUAR JALKA

55


raamat ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing). Samuti Nõukogude Armee (NA). Selle viimase koosseisus võistlesid ja võitsid neljakümnendatel aastatel Eesti meistrivõistlustel eestlased Enn Meriväli, Jaan Tui, Artur Limperk, Johannes Laar, Johannes Võrno, Leino Pets, Vello Rand, Johannes Parvi, Aleksander Kõllo. Laskja Ernst Rulli nime taga protokollis seisis aga Osoaviahim – Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühing. Eestlasi – sh naisi – võistles eri aladel kõigis neis armeega seotud spordiklubides. Eestlasi – sh naisi – võistles isegi BLTSK ridades.

Läti jalgpall venestus migratsiooni tõttu

Lätlasi tabas venestuslaine tugevamalt kui eestlasi. See väljendus ka jalgpallis. Näiteks 1948. aasta Läti meistrivõistluste esikolmiku moodustasid komandöride perekonnanime järgi nimetatud meeskonnad ja neljas oli 12 meeskonna seas Riia Ohvitseride Maja meeskond (4). Juba järgmisel aastal oli esikolmikust alles jäänud ainult üks, kaht kadunut asendas aga uue komandöri nime Foto: Lembit Peegel

Sverdlovskis (Jekaterinburgis) sündinud Eduard Belkin oli üks “rändlindudest“, kes tuli Eestisse mängima Leningradi Admiraltejetsist.

56

JALKA JAANUAR 2011

kandev meeskond (ka Eestis nimetati sõjast tagasipöördunutest moodustatud meeskondi komandöride nimede järgi, mis hiljem ajalooraamatutes asendati näiteks nimedega nagu Laskurkorpus I, Laskurkorpus II jms). Kas Läti juhtum võis tähendada eriti sihiteadlikku jalgpalli venestamist? “Lätis polnud mingit mõtet jalgpalli eraldi venestada,” rääkis Jalkale kahe Läti jalgpalli ajalugu käsitleva raamatu autor Mikelis Rubenis. “Meilt küüditati palju inimesi, asemele toodi aga lugematul hulgal venelasi, kes hakkasid töötama üleliidulise alluvusega tehastes. Miks venestada veel eraldi jalgpalli, kui kogu maa venestati nagunii? Sissetoodud venelaste iive oli lätlaste omast suurem ning nende jaoks oli jalgpalli ja jäähoki mängimine loomulik. Jalgpalli venestumine oli massilise migratsiooni tulemus.” Aga erinevalt Eestist, tuletagem veel kord meelde, suutis valdavalt lätlastest koosnev Riia Daugava neljal aastal mängida liidu meistrisarjas. Vaapo Vaher kirjutab, et võõrvõimu siht oli “devalveerida kohalikud meistri- ja karikavõistlused”. Et “kiirelt muudeti narrimänguks iseseisvusaegsed Balti turniirid”, kus “näiteks viiekümnendate algusaastatel esindas Eestit seal ei keegi muu kui okupatsioonimeeskond BLSK”. Aga see devalvatsioon ei tulenenud mitte BLTSKst, vaid okupatsioonist tervikuna. Pikaajalise okupatsiooni (liitriigi vms) tingimustes liigub fookus regionaalselt tasandilt keskvõimu suunas. Spordis tähendab see seda, et publiku jaoks pole põnevad enam kodused meistrivõistlused (kus ei jagata eurokohti, mille parimad ei saa üldse või saavad vastavalt keskvõimu armule välismänge pidada), vaid tähelepanu suundub oma sportlastele ja võistkondadele, mis esindavad oma kodukanti suure riigi meistrivõistlustel. Nende vastuhakk ja võidud saavad sümboolse tähenduse. Aga keskvõim ei kippunud sugugi venestama meie jalgpalli esindusmeeskonda, mis esines Tallinna Dünamo ja Tallinna Kalevi nime all. Näiteks kahel aastal (1960, 1961) tänu reformidele liidu meistrisarja lubatud Tallinna Kalev pidas seal 62 mängu,

millest algkoosseisus oli üheksa eestlast ühel korral, kaheksa eestlast 10, seitse eestlast 30, kuus eestlast 19, viis eestlast 4 ja neli eestlast ühel korral (5). Polegi väga paha, kui arvestada, et palju Kalevit esindanud muulasi kutsusid meeskonda meie oma eestlastest vutijuhid ja tänapäeva Eesti koondise algkoosseis näeb välja üpris samasugune (oma raamatu esitlusel Kinomajas tõdes Vaapo Vaher värske Eesti – Liechtensteini maavõistluse valguses, et muutunud poliitilistes oludes ei häiri teda muulastest mängijate suur arv algkoosseisus – nimetatud kohtumises oli eestlasi algkoosseisus ainult viis ehk alla poole). Siit tuleneb omakorda, et oma senise tähenduse kaotasid ka Balti turniirid, kus kehtestatud reglemendi järgi ei tohtinud osaleda Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängivad pallurid. Seega jäid paremad nagunii kõrvale. Esindajaks valiti sageli meistermeeskond, kelleks Eesti puhul oli vahel tõepoolest BLTSK. Kehtis sportlik printsiip, mitte poliitiline ettemääratus, nagu võib jääda mulje Vaheri tekstist. Eesti jalgpalli ääremaastumist ja fookuse muutumist näitab kõnekalt katse tähistada vuti 50. aastapäeva 1959. aastal. Esialgsed üllad kavad muutusid viimasel hetkel: päev enne täpset sünnipäeva (6. juuni) teatas Spordileht lakooniliselt, et nädalavahetuseks plaanitud juubelisündmused lükati augusti algusesse “seoses üleliiduliste ja vabariiklike meistrivõistluste kalendrimängude tihedusega” (6). BLTSK puhul on huvitav mainida sedagi, et sõjaväemeeskonnad sattusid ise üleliiduliselt represseeritute hulka, kui punaimpeerium otsustas kätte maksta 1952. aasta ebaõnnestumise eest Helsingi olümpiamängudel. Liidu meistrivõistlustelt eemaldati kõik sõjaväemeeskonnad, ka kuulus (tollase nimekujuga) ZDSA, mida meie mail tunti AKSKna ja kes moodustasid olümpiameeskonna tuumiku, mis kaotas Jugoslaaviale, mida juhtis tollane punaimpeeriumi vihavaenlane Josip Broz Tito. Ka Tallinna Kalevit nn üleminekumängudes võitnud ja 1953. aastaks Eesti esindamise au saanud BLTSK pidi pärast nelja mängu Nõukogude Liidu tugevuselt teises liigas


raamat Foto: Lembit Peegel

Arvo Tamkõrv Tallinna Dünamo särgis Kadrioru staadionil Eesti au kaitsmas.

võistlemise katki jätma. Eesti esindamist jätkas Kalev. BLTSK ei tohtinud jätkata ka Eesti meistrivõistlustel ja ilmus kohalikku meistrisarja uuesti alles 1956. aastal.

Võõrmängijate kasutamist kritiseeriti avalikult

Muidugi hakkas Eestis ja Lätis aastaaastalt kaasa mängima aina suurenev kolonistide hulk, kes sportlikult tavatsesid end teostada jalgpallis. Aga näiteks meie üleliidulisel areenil võistlevasse esindusmeeskonda, milleks oli kord Kalev ja kord Dünamo, kutsusime võõrmängijaid kampa lööma ikkagi ise. Iseloomulik on 1961. aastal Nõukogude Liidu meistrisarjas (seda laiendati kunstlikult enamikule nn liiduvabariikidele priikohti jagades) mänginud Tallinna Kalevi näide. Meeskonna juhtide Georg Gilde, Elmar Saare ja Vladimir Kornevi ühisvastuses spordisõprade kriitikale meenutab see kolmik, et meeskonda komplekteerides sai selgeks, et vaja on abijõudu: väravavahti, poolkaitsjat ja kaht ründajat. Pöörduti üleliidulise spordikomitee poole ja sealse vanemtreeneri Vinogradovi abiga leiti vajalikud mehed: “Ent tulemused? Ise teate. Ühe uustulnuka heitsime meeskonnast välja, teistest pole ka suurt kasu olnud.

Sm Vinogradovi väide, et “need mehed mängivad teie omadest peajagu paremini” ei vääri kommentaare.” (7). Nagu ei vääri kommentaari ka Gilde-SaareKornevi teguviis. Tollal polnud võõrmängijate avalik eiramine tabuteema. Näiteks Kaunases toimunud Vene, Ukraina, Valgevene, Moldaavia, Leedu, Läti, Leningradi ja Eesti jalgpallisektsiooni presiidiumide, treenerite ja kohtunike nõupidamisel mõisteti hukka “rändlindude” kasutamine, mis viib alla just väiksemate liiduvabariikide taseme (8). Nagu eespool mainitud, võimaldati 1960. aastal oma esindusmeeskond kõigile nn liiduvabariikidele. Ainsana jäid kõrvale kolm Kesk-Aasia vasalli. See samm võeti ette jalgpalligeograafia laiendamise huvides, et senisest enam kasutada ära eri rahvusregioonide potentsiaali. Nimelt avastasid vutifunktsionäärid, et Nõukogude Liidu tippsarjas on esindatud ainult Vene, Ukraina, Gruusia ja Moldova. Kui esimesel aastal ei pidanud pisemate paikade meeskonnad väljakukkumist kartma, siis 1961. aastal olid lood teised. Tallinna Kalev langes üleminekuturniirile, kus tuli rinda pista Kutaisi Torpedo ja Thbilisi Lokomotiiviga. Meistrisarjakohti oli ainult üks. Kalev võitis üllatuslikult esimeses

ringis mõlemad vastased 2:0. Lõpuks kujunes aga olukord, et enne viimast vooru võisid kaks Gruusia meeskonda omavahel kokku mängida. Moskvas tuldi eestlaste murele vastu ja muudeti enne viimast vooru reglementi nõnda, et võrdsete punktide korral pidid kaks paremat pidama lisamängu (9). Eelnev lõik ei kõnele sellest, et keskvõim soovinuks lämmatada rahvusvutti ääremaadel või suhtunuks erilise vaenuga eestlaste jalgpalli. (Näiteks äsjakirjeldatud geograafia laiendamise kunstlikud abinõud aitasid kõrgtasemel jalad alla saada Armeenia, Usbekistani, Aserbaidžaani, Kasahstani ja Valgevene vutil). 1945. aastal pani Üleliiduline Kehakultuuri- ja Spordikomitee veto Balti spartakiaadile, kuid samas said Eesti ja Läti loa neljal alal võistelda Tallinnas ja üks lubatud aladest oli jalgpall, mis tõi tribüünidele 7000 pealtvaatajat (10). Keskvõim ei paistnud kartvat ja/või mäletavat, et viis aastat tagasi viis Eesti ja Läti vutikohtumine vaat et ainsa avaliku vastuhakuni võõrvõimu vastu. Ka üleliiduline ajakirjandus kritiseeris Eesti jalka kehva korralduslikku seisu ja utsitas tagant (11). Paraku ei aidanud miski.

Eemale kõigest võõra- ja venepärasest

Paljudes maailma paikades aitab jalgpallitulel hõõguda rahvuslik rivaliteet. Eesti olud pakkusid selleks suurepäraseid võimalusi. Näiteks 1947. aasta Eesti NSV meistrivõistluste 8. juuni Kadrioru staadioni mängule kogunes 7000 inimest, et kaasa elada eestlastest koosneva Tallinna Dünamo ja okupantidest mehitatud Punalipulise Balti Laevastiku meeskonna kohtumisele. 1949. aasta karikafinaalis purustas eestlastest koosnenud Tallinna Dünamo Vene lennuväelaste VVSi 11:0. Ideaalne pinnas vastasseisu tsementeerimiseks! Aga lokaalsest vastasseisust ei saanud asja. Osalt paratamatult pöördus tähelepanu liidu meistrivõistluste mängudele. Teisalt hakkasid eestlased jalgpallist taanduma. Vaher märgib oma raamatus, et eestlased hakkasid eelistama individuaalseid, turvalisi ja “puhtaid” spordialasid: “Jalgpalli asjus võeti ennasttaandav positsioon, lapsevanemad võõristasid 2011 JAANUAR JALKA

57


raamat võitu. Eesti vägivaldne inkorporeerimine jalkat, pöördusid sellest ära kui venestu- ka Kirde-Eestist ega taha tänapäeva nud barbaarselt kollektiivsest alast. SelIda-Virumaale tagasi minna. Venestunud Nõukogude Liitu sulges meile küll tee lest sai orvustatud, võõrandunud valdläände, kuid avas ukse impeeriumi avaTallinnas sulgusime oma kodudesse, kus kond, spordijuhid seirasid jalgpallureid rustele. Ja avas ka riigi rahakotirauad, me saime eemal olla võõrast vene keelest kõõrdpilgul kui leivaraiskajaid.” ja Soome televisiooni kaudu sisse ahmida sest tööliste riik pakkus ju oma hüvesid Täpselt samamoodi taandusid eestseda, millest me vabaduse kaotusega ilma n-ö tasuta. Rohkete individuaalalade lased neile varem edukatelt aladelt tegijad said korraga võimaluse võistelda olime jäänud. Me taandusime peaaegu jäähokist ja poksist. Kuigi ka lätlaste elu väljaspool Eestit ja võimaluse areneda kõigil rinnetel, vältides kontakte võõra venestus laial rindel, ei löönud nad põnja vaenulikuga. Me avaldasime passiivset üleliidulise suhteliselt tugeva konkurentsi nama jäähokis, vaid suutsid omakeelse najal. Noorele inimesele, keda tema isikvastupanu suurema või väiksema intenhoki säilitada kuni liidu kokkukukkumi- siivsusega kõigis eluvaldkondades kuni like või vanemate tegude pärast taga ei seni 1991. aastal. Eestlased jäid paigale kiusatud, oli see kahtlemata motivatsiooanneksiooni lõpuni välja. Peaaegu kogu ainult nendel kontaktsetel aladel, mida niks. Pluss asjaolu, et liidu tollane sporrinde ulatuses taandusime aga just valei harrastanud kohalikud venelased: ditase oli spordis eesrindlikele eestlastele lutajate meelisaladelt. Kuhu kadus meie näiteks korvpallis. Vaher kirjutab, et eesti mehemeel? enamikul aladel võimetekohane. 1956. rahvusvutt ei hävinud “eestlaste äkilisest aasta rahvaste spartakiaadil oli Eesti kartusest kontaktsete spordialade vastu”. Spordiokupatsiooni paradoks kuues (sisuliselt neljas, sest eespool olid Rahvusjalka hukule aitas kaasa ka üks Küsimus, nagu tähendatud, pole pelgalt Vene, Moskva ja Leningrad, mis ju tegekontaktsetes alades, vaid sellistes, kus tuli paradoks. Vabas Eestis oli jalgpall kõige likult kõik kokku üksainus Vene, ning jõukam ala. Jalgpall teenis piletiraha keha vastu keha minna maa anastajate Ukraina ja Gruusia). Kolm aastat hiljem pealt korralikke summasid ja meie kluja nende järeltulijatega. Seda olukorras, pääses meist ette Valgevene ning sealtbid – koondisest rääkimata – said endale maalt pääses maksvusele teiste suurem kus kultuuriliselt tunti end sissetungijalubada igal aastal välisturneesid. Teiste test üle olevat, aga üleüldine hirmu- ja inimressurss ja algas ka Eesti vabalangealade võimalused teenida olid kasinad, et mine rahvusregioonide konkurentsis. küüditamisjärgne õhkkond muutis meid mitte öelda olematud. Aga sponsorlust kartlikuks. Püüd “puhaste” spordialade Eestis suurenes pärast sõda viljeldapoole ja kontaktide vältimine venelastega oli kolmekümnendatel aastal veel vähevate spordialade arv, mis tõmbas hulga mis tahes eluvaldkonnas aitasid potentsiaalseid tegijaid ära muu kaasa jalgpalli hülgamisele. Nagu hulgas jalgpallist. Suurepärased Foto: Lembit Peegel Jaan Kross selle õhkkonna pärast tulemused viiekümnendate aastate Venemaa vangilaagrist naasnult kahel spartakiaadil näitasid, millise on sõnastanud: “( - - - ) see oli võimeka kontingendi oli spordialade igaveseks kaduma läinud maa, kuningas kaotanud. Seega osutus vallutatud maa, kuhu me tagasi riiklik vabadusekaotus spordialade olime jõudnud. Ja mu peamine soov, omavahelises rivaliteedis teistele mille ma nähtavasti alles märksa aladele kasulikuks. Jalgpall taandus hiljem endale sõnastasin ( - - - ) – oli jälle leierkastimänguks võrreldes üks: eemalduda kõigest, mis siis orkestri ehk muu spordiga (vt Vaheri vahepeal oli siginenud võõrast! raamatu lk 21). Eemalduda vene keelest ( - - - ). Vaheri arvates ei saa jalgpalli Eemalduda selle keele kõnelejaist, hukku kirjutada spordijuhtidele sellest õnnetust rahvast, kellele ignorantsuse arvele. Kui 1968. aastal nende väärhariduse tõttu oli sitõmbuti ainsa tollase “liiduvabariigisendatud arvamus, et nad polegi na” eemale ka liidu meistrivõistlussiinmaal anastajad, vaid kes bratest, oli rahvusjalgpall tema sõnutsi veerivad siiamaani naeruväärse juba hävinud. Aga spordijuhtide kujutlusega, et nad on Eesti ignorantsus ei alanud ju 1968. aastal. vabastajad ... Eemalduda KGBst See algas ikka siis, kui kõige tähtja Punaarmeest ja SORVOst ja samaks said medalid üleliidulistelt Sõjalaevastiku Vabatahtlike Abismeistrivõistlustelt, spartakiaadidelt tajate Ühingust ja Komsomolist ja teistelt kompleksvõistlustelt. Medalija Tuvikasvatajate Vabatahtlikust sülemi järgi hinnati spordijuhtide Ühingust Miilitsakoerte Vabatööd, aastalõpukokkuvõtted kehutatahtliku Kasvatajate Ühinguga sid paisutama ja võltsima kehakulüheskoos...” (12). tuuriga tegelejate ja VTK-märklaste Eugen Härms autasustab Eesti meistermeeskonda Tallinna Dvigateli Me tõmbusime ajapikku tagasi 1976. aastal Komsomoli-nimelisel staadionil tühjade tribüünide ees. arvu. Luges pokazuhha ja püsti upi58

JALKA JAANUAR 2011


raamat tatud Potjomkini külad. Jalgpallis polnud Eesti-suurusel lapikesel lootustki võita medaleid ja juhtidele kuulsust tuua. See oli võimalik ainult väiksematel, liidus siis vähem massilistel ja vähem arenenud aladel. Jalgpalliignorantsus algas spordijuhtide südameis kohe pärast sõda (mida soosis jalgpallijuhtide endi ülalkirjeldatud saamatus), levis järgnenud aastakümneil katkuna terves ühiskonnas ega ole vanema põlvkonna rinnust kadunud siiani. Muuseas, jalgpallimeeste endi saamatust viskas neile avalikult nina peale ka Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna vaimne juht ja tuntud vutivaenlane Fred Kudu (13). Aastaid kirjutati ka kehalise kasvatuse õpetajate jalgpallikaugusest ja kõrgkoolide ignorantsusest, aga olukord muutus aina hullemaks. Manalamehest publitsist Valter Heuer kirjeldas meeldejääval moel, kuidas tehti jalgpallile lõpp valdavalt eestikeelses Tartus, linnas, mis pole tänini suutnud jalgpalli päriselt omaks võtta (ka 1940. aasta Eesti meistritiitel oli ju rohkem ärimees Jänese projekt sisseostetud ässmängijatega kui linna loomulik langemine vutitõppe). Heuer kirjutas, kuidas “üks kõrge külaline” seletanud 1960. aasta kevadel Tartu spordiliidu esimehele Särekannole ja Dünamo esindajale Russakule, et Dünamo juhtkond on otsustanud Tartu Dünamo esinduse Eesti meistrivõistlustelt ära kaotada: “Ei saa. Lõpp! Anname koha ära.” Samas oli Tartu Dünamo esimest korda oma eksistentsi jooksul talvel treeninud. Särekanno ja Russak ei andnud alla, aga külaline põrutanud: “Meeskonna hoidmine esigrupis pole meile kasulik. Mida te garanteerite? Kas meeskond jääb esigruppi püsima? Kui jääb, siis päris sabas. Ainult asjatud kulud! Meie tööd hinnatakse saavutuste järgi. Neid te ei garanteeri ...” Heuer jätkab: “Ja Tartu “Dünamo” jalgpallimeeskond lakkas olemast.” (14). Olemast lakkas ka Eesti rahvusjalgpall. Huvitaval kombel kandus meie põlgus vallutajarahva suhtes üle mängule, mida me enne sõda suure himuga mängisime. Muidugi oli peapõhjuseks Nõukogude Liidu vägivaldne režiim, aga raske uskuda, et meie rahvusjalgpalli lämmatamise niidid otse Stalini kabi-

netti välja viivad (sellele viitab ju Vaheri versioon “riiklikust, programmiliselt sihiteadlikust kolonisatsioonist” Eesti jalgpalli hävitamiseks). Silma torkab just see, et erinevalt lõunanaabritest ja liidu teiste piirkondade anastatud rahvastest me nagu ei üritanudki jalgpalliliselt vastu astuda. Miks? Selle valusa teema kohta on rohkem küsimusi ja oletusi kui vettpidavaid versioone. Neid viimaseid õieti polegi. Mis ei tähenda, et neid ei peaks püüdma sõnastada. Vaapo Vahergi on oma raamatus lisanud teema kohta värvijulge pintslitõmbe.

Foto: Lembit Peegel

Viited: (1) “Estonian football 100 years”, 2009, lk 576 (2) “Eesti Spordi aastaraamat” 1950–1955, 2008, lk 101 (3) “Eesti Spordi aastaraamat” 1950–1955, 2008, lk 209, 216, 228 (4) “Latvijas Futbola Vesture”, 2000, lk 276 (5) “Estonian football 100 years”, 2009, lk 592–594 (6) Spordileht, 1959, 5. juuni (7) Spordileht, 1961, 17. juuli (8) Kehakultuur, 1958, nr 3, lk 70 (9) Õhtuleht, 1961, 4. november; Spordileht, 1961, 10. november (10) Rahva Hääl, 1945, 25. august (11) Sovetski Sport, 1948, nr 61 (12) Jaan Kross, “Kallid kaasteelised II”, Tallinn, 2008, lk 137 (13) Edasi, 1959, 29. aprill (14) Edasi 1960, 8. juuli

Tiit Luik Tallinna Dünamos 1967. aastal. Kahe aasta pärast tõmbus Eesti Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt tagasi.

Pinna oli spordiajakirjanik Vaheri raamatus on mitmel puhul juttu Paul Pinnast koos kuulsa pildiga, millel näitleja palli kõksib. Aga kui olla piinlikult täpne, oli Pinna meie esimese spordiajakirja toimetaja. Nimelt ostis Pinna koos Theodor Altermanniga 1910. aastal ajakirja Näitelava, mille päisesse lisati oluline märksõna ja nüüdsest oli tegemist teatri-, kunsti-, kirjanduse- ja spordiajakirjaga. Spordirubriik ilmus küll alles 7. numbris (terve lehekülg). Kahel puhul oli juttu ka jalgpallist. 12. numbris tuuakse ära uudis Tallinna Teatajast: “3. mail õhtul oli Lasnamäel, Walge majaka juures huwitaw jalgpalliwõistlus, mis Tallinna spordipidajatele kõigeparemaid lootuseid annab. Siinses sadamas olewa “Wellheadi” madrused ja Tallinna jalapallispordi ringkond “Meteor” läksiwad elu ja surma peale wõitlusele. Kummagilt pool oli 11 osawõtjat. Wahekohtunikuks kutsuti keegi Tallinnas elutsew inglane. Wõitlus algas õhtu kell 8 ja tagajärg oli niisugune, mida oodata ei wõinud. “Meteorid” wõitsiwad kuulsad “footballi” meistrid neli korda ära. Esimese 45. minuti jooksul üks kord ja teise 45. minuti jooksul kolm korda. Külmawerelised inglased saiwad lõpuks erutatud. Tallinnlaste heameel wõidu üle tõusis kõigekõrgema piirini. Pole ju siin sarnast võitu inglaste üle mitte saadud, kuigi nendega mitmel korral jõudu on katsutud.” Näitelava 15. number jäi viimaseks. Spordiosa lõpetas sõnum, et Meteori meeskond oli 9:0 alistanud Peterburi kadetikorpuse. Kuna Altermann oli ajakirjas ära märgitud väljaandjana ja Pinna toimetajana, peab järeldama, et just viimati nimetatu oli ka kahe võiduka jalgpallisõnumi trükkitoimetamise taga. Esimeseks Eesti spordiajakirjaks loetakse siiski 1914. aastal Peterburis välja antud Jõu Ilma.

2011 JAANUAR JALKA

59


esiliiga

Tallinna Kalev jätkab: noored tulevad peale, karikavõistlustel on võimalus Varem Esiliiga suhtes sõjakate seisukohtadega esinenud Tallinna Kalev mängib Esiliigas edasi. Noorte ja parema tuleviku nimel. Ümmarguse juubeli puhul. Indrek Schwede “Me otsustasime jätkata,” lausub Tallinna Kalevi juhatuse liige Raimo Nõu. Jutt on mõistagi Esiliiga-Kalevist, mille ümber lõõmasid kired ka kahes eelmise aasta Jalkas (nr 8 ja 9). Nimelt on Raimo Nõu Kalevi eeskõnelejana tagunud nagu rauda, et Meistriliiga ja Esiliiga meeskondade ülalpidamiskulud on võrdsed, aga atraktiivsus toetajate jaoks selgelt kõrgema liiga kasuks. Mistap on Esiliigas mängimise ainus mõte sealt kiiresti aste kõrgemale tõusta. Eelmisel aastal andis Kalev punkte ära juba enne hooaega, kui litsentseerimiskomisjon karistas klubi tegematajätmiste pärast, ja hiljem ei suutnud Kalev platsil kaotatut tasa teha. “Me püsime karikavõistlustel konkurentsis ja hooaja lõpus tõusis esile hulk noori poisse nagu Johannes Kukebal ja Martin Kase,” selgitab Nõu. “Meil on endiselt Taavi Viikna. Tegeleme haardeliselt noortetööga, meil on 300 noort poissi, keda treenivad 13 treenerit. Neil noortel peab olema heal tasemel väljund. Ja Kalev peab sel aastal oma 100. sünnipäeva ka!” Kalevi 14. treener on põhimeeskonna juhendaja Sergei Ratnikov, kellega klubi loodab jätkata. Rahalised võimalused on Kalevil kehvemad kui eelmisel aastal ja Nõu sõnul on algav hooaeg paras agoonia. “Me ei suuda maksta peatreenerile eelmise aastaga võrreldavat palka,” selgitab Nõu, kes kardab, et nii on raske motiveerida Sergei Ratnikovi. “Samas juhendas Meelis Rooba põhitöö kõrvalt Meistriliiga meeskonda ja meiegi otsime seda võimalust.” “Elasime aastaid üle oma võimaluste, 60

JALKA JAANUAR 2011

Foto: Lembit Peegel jäime võlgu, aga õnneks oleme suutnud nüüd osa võlgadest likvideerida,” jätkab Nõu. “Vahepeal hakkasime isegi Levadialt mängijaid ostma! Mõttetult palju raha kulutasime selliste ostude peale. Meil oli kaks füsioterapeuti ja massöör, aga teised tegid samu Tallinna Kalev (valges) heitlemas Tallinna Levadia duubliga. asju odavamalt ja nüüd võtame ka luubi alla, mida saame Paberil olime tugevam pool mitme endale lubada ja mida mitte.” meeskonna vastu, aga näiteks Rakvere Nõu tunnistab, et sel aastal Meistrija Valga vastu ei suutnud oma paremust liigasse tagasi murdmine läheb raskeks. realiseerida.” Ainus lootus on noortel, kes eelmise Nõu tervitab ka Meistri- ja Esiliiga hooaja lõpus end näitasid. Praeguse tegevjuhi Dmitri Skiperski otsust enam seisuga peaks Kalevi eelmise aasta tuumitte Meistriliigas kaasa lüüa: “Kui mik säilima. Dima enam ise ei mängi, saab ta 24/7 “Hea on see, et keegi ei lahku, aga keskenduda oma tööle ja jälgida, mis tugevdust pole ka tulemas – kahjuks,” toimub Meistri- ja Esiliigas. Jalgpalliliit räägib Raimo Nõu. “Eelmisel aastal oli peab liigade propageerimisele enam meie probleemiks asjaolu, et osa poisse panustama, sest toetajate leidmine on mängis ka rannajalgpalli ja oli vigastusi. raske.”

Staadionile ka rannajalgpalli hall Endiselt on õhus Kalevi esindusstaadioni saatus. JK Kalev on teinud suurele Kalevile ettepaneku, et võtab staadioni pikaajalisele rendile. Praegu on staadion miinuses, aga jalgpalliklubil on arusaam, kuidas seda majandada. Kompleksi eskiis on valmis, kavas on algatada detailplaneering. Kui talvel staadionil tulud puuduvad, aga kütte eest tuleb ikka tasuda ja palgad maksta, siis tulevikus peaks talvel sisse tooma sisehall ja rannajalgpallihall. Pluss muidugi hotell ja äripinnad. Kindel on see, et enne 2014. aastat ehitamiseks ei lähe.


II liiga

II liigat ootab uustulnukate tulv Tuleval hooajal lubavad II liigas kaarte segama hakata tänavu III liigas edu naudelnud klubid, kes astme võrra kõrgemale peksupoisteks minna ei kavatse. Lennart Komp III liiga piirkondade võitjatena tõusid II liigasse Tallinna Olympic põhjast, JK Luunja lõunast, JK Sillamäe Kalev II idast ja Paide Kumake läänest. Üleminekumängudega lunastasid koha kõrgemal kahed Kotkad: ühed Viljandist, teised Tallinnast. Veenvaim oli oma alagrupis Kalev II, kes 22 mängust kaotas vaid ühe ning tõrjus karikavõistlustel konkurentsist Esiliiga meeskonnad FC Flora II ja Rakvere Flora. Noorte meeste kõrval pakkusid kogemuse tuge vanameistrid Dmitri Lipartov ja Konstantin Karin. Esindusmeeskonna ehk Paide LMi järelkasvuga tegeleb ka Kumake, kes vaatamata rabedamale kevadringile tõusis talve hakuks üheksapunktilise eduga võitjaks. “Püsimajäämist eesmärgina ei kaalu, vaid tahame II liigas kanda kinnitada,” sõnas Kumakese loots Viktor Mets. “Tänavu pääsesid duublist üles Rauno Kald ja Andres Luga, II liigas mängides saame ka hõlpsamalt mängijaid esindusmeeskonna ja duubli vahel liigutada.” Metsa sõnul harvendatakse talve jooksul nimekirja, et teha ruumi perspektiivikatele 1994-1995 vanusegrupi poistele. Peksupoisiks ei kavatse jääda ka JK Luunja, kelle ridades hulk varem Meistri- ja Esiliigas kaasa teinud pallureid, nagu Kristjan Tiirik, Taavi Vellemaa, Janek Kiismann, Eduard Škunov. Luunja esindaja Taivo Kase sõnul keskendutakse talvel saalijalgpallile, sest suur osa koosseisust esindab Raitwoodi meeskonda Esiliigas. Ehkki päevapealt midagi ei muuta ei kavatseta, tuleb professionaalsemalt tegutsema hakata. “Mullu oli suhtumisega probleeme ja kui jõudsime üleminekumängudele, siis need, kes tahtsid üles tõusta, panid

Foto: Alo Aasma

Paide Kumakese Maidu Jamnes (sinivalges) kaitseb karikamängus palli Flora Gert Kamsi eest. Tõus II liigasse võib anda võimaluse Eesti meistri vastu tihemini jõudu katsuda.

kõvasti, ja kes ei tahtnud, võtsid lõdvemalt,” lausus Kask. “Sel aastal mõtlesid poisid, et miks mitte.” Tänavuse hooaja ehk kõige üllatuslikum III liiga võitja oli Tallinna Olympic, kes mullu jäi põhja tsoonis eelviimaseks ja pidanuks seega astme võrra allapoole kukkuma. Loobumiste tõttu said nad võimaluse samas jätkata ka tänavu ja kerkisid sabassörkija staatusest joonelt kardetuimaks vastaseks. “Pidanuksime sel aastal IV liigas mängima, aga kui pakuti kohta III liigas jätkata, võtsime selle vastu,” lausus Olympicu treener Andri Porila. “Tuli esimene võit, teine võit ja mõtlesime, et millal see ära lõppeb, aga kaotusi ei tulnudki eriti.” II liigas soliidselt hakkama saamiseks tuleks Porila arvates leida paar tõsisemat mängumeest, kuid ettevalmistusega on plaan alustada veebruarismärtsis, sest seni on enamik kasiino-

mehi saalijalgpallist sõltuvuses. Üleminekumängudega lunastasid koha kõrgemal Viljandi Kotkad ja Tallinna Kotkad. Kui oma 12aastasest ajaloost koguni 11 aastat III liiga lõunatsoonis mänginud viljandlased hauvad plaani end tugevamal tasemel proovile panna, siis tallinlased sõlmisid koostöölepingu Nõmme Kaljuga, mille tulemusena võib roosade pantritega ühineda kuni pool tänavusest koosseisust. Kotkaste treeneri Märt Kosemetsa sõnul kaaluti ühinemist mõne teise klubiga, kuid et kellegagi kaubale ei jõutud, loobutakse liigas mängimisest. II liigast kukkusid välja Raasiku Joker, Tallinna Ararat-TTÜ, JK Kaitseliit Kalev, FC Elva, Võru JK ja Pärnu JK Vaprus II. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee 2011 JAANUAR JALKA

61


III liiga

Keila JK trumbiks on noortetöö Keila Jalgpalliklubi on pidevalt tegelenud järelkasvu koolitamisega, kellest osa on jõudnud välja ka Eesti noortekoondistesse. Esindusmeeskond tahab jõuda II liigasse ja näeb oma lõppeesmärgina Esiliigat. Indrek Schwede

K

eila JK hakkas noortega tegelema juba 1995. aastal ja sealt alates on seda teinud järje-pidevalt praeguseni välja. Alates 2000. aastast on klubi Eesti noortemeistrivõistlustel esinenud igal aastal 4–5 meeskonnaga. Linna ja selle ümbruse vutielu on kujundanud Eerik Kuuse kasvandikud. Nüüdseks manalateed läinud Kuusk mängis kuuekümnendatel aastatel Tallinna Kalevi meeskonnaga Nõukogude Liidu meistriliigas. “Eerik Kuusk tõi jalgpallipisiku Keilasse seitsmekümnendate lõpus kaheksakümnendate aastate alguses,” räägib Eesti Jalgpalli Liidu taristujuht Targo Kaldoja. Keila JKs on Kaldoja oma sõnutsi Hunt Kriimsilma ametis: juhib klubi ja treenib meeskonda ning kahel viimasel aastal juhendas ka A-klassi poisse. Kuuse õpilased hakkasid Eesti meistrivõistlustel osalema juba kaheksakümnendate lõpus _ üheksakümnendate alguses. Alates 1995. aastast hakati mängima praeguse, Keila JK nime all. Esimeseks noortetreeneriks oli Ott Aunver vanem, kes on klubi järelkasvule õpetust andnud juba 16 aastat. Nüüdseks on aasta jagu poisse treeninud ka tema poeg, Ott Aunver noorem. Tervelt 14 aastat on klubis treenerina töötanud Aivar Israel, 12 aastat Tõnu Metsson, 7 aastat Egon Mõek, 4 aastat Targo Kaldoja ja pool aastat on täis saanud Tauri Tamkivil. Viiel treeneril on UEFA litsents, Ott Aunver vanem on kõrgema haridusega kehalise kasvatuse õpetaja. 10 000 elanikuga Keilas on jalgpallil palju konkurente. Klubid on moodustatud 14 spordialal. Noorte pärast võitlevad suuremad neist: jalgpall, korvpall, võrkpall, kergejõustik ja saalihoki. Konkurents on ka jalgpalli sees – Harjumaa lasteaedadest käib pallureid valimas 62

JALKA JAANUAR 2011

Harjumaa Jalgpallikool. Linnas makstakse pearaha 649 lapse eest, Keila JKs on viimase kaheksa–kümne aasta jooksul kirjas sadakond noort, kellele on lisandunud 15–25 täiskasvanud pallurit. Traditsiooniks on saanud noortele korraldatav saaliturniir Keila Cup, mis sel talvel toimub juba 9. korda ja väga võimalik, et esimest korda ka rahvusvahelisena. Esindusmeeskonnas on kõik mängijad Keila taustaga, mis tähendab, et nad on oma kasvandikud. Osa poisse, keda tiivad on vahepeal kaugemale kandnud, on ringiga kodulinna tagasi jõudnud. Eesti noortekoondistes on mänginud Alor Lass (sai hea kooli Aivar Tiiduse juures), Tauri Tamkivi mängis paarkolm aastat Flora duublis ja Valga Warriori eest. Järgmisel aastal liitub meeskonnaga Eesti noortekoondist sõprusmängudes esindanud Joel Metsson, aga ka Meistriliiga kogemusega Priidu Ahven. Keila JK kasvandikud on ka Tartu Tammekas palliv Kaspar Kaldoja, Flora duublis mängiv Priit Danelson ja eelmisel hooajal Tallinna Kalevi, Viljandi

Tuleviku ja Valga Warriori (ning ka U19 koondise) puuri kaitsnud MartMattis Niinepuu. “Meie plaan on tõusta II liigasse ja pikas perspektiivis jääks laeks Esiliiga,” räägib Targo Kaldoja. “Oleme siiski kasvatajaklubi ja anname oma andekamad Tallinna edasi. Kuna oleme teinud järjepidevalt noortetööd, siis saame esindusmeeskonnas kasutada Keilasse tagasi pöördunud kogemustega mängijaid, kelle toel kõrgemale tõusta.” Keila JK teeb trenni ka talvel. Noortele meestele polegi mõtet pikka pausi teha. Mängutingimused on Keilas head: 2008. aastast on kasutada 3. põlvkonna kunstmuruväljak ja 2009. aastal valmis täismõõtmetega naturaalmuruväljak koos moodsa kastmissüsteemiga. Mõlemad platsid on valgustusega. Praegu on puudu vaid olmekompleks, mille valmimisega loodab klubi koostöös linnaga lähitulevikus tegeleda. Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee Foto: erakogu

Keila JK. Ees: Raido Leokin, Tõnis Metsson, Kauri Ääreman, Kristo Leemets, Markko Moisaar, Jako Arikainen, Jagnar Jakobson, Egon Mõek, Rasmus Heinla, Alo Savik. Taga: treener Targo Kaldoja, Martin Kelement, Mikk Kelement, Tauri Tamkivi, Erkki Kuriks, Alor Lass, Hannes Martma, Kaspar Kivistik, Bruno Kaldoja, Toomas Kelo, Rando Leokin, treener Aivar Israel.


IV liiga

Suusatajate jalgpalliklubi Trummi

Hooaja lõpetamisel nimetas jalgpalliliidu president Aivar Pohlak Trummi SK-le auhinda üle andes neid suusatajate võistkonnaks, mis on tõele üpris lähedal. Lennart Komp

J

uba Trummi aegade algusest, 1998. aastast on suusatajate või vähemalt suusasõprade kontsentratsioon võistkonnas olnud väga kõrge. Esimese hooaja koosseisus ei olnud selle talialade kuningaga tegelenud vaid paar-kolm meest. Asutamisest alates Trummi ridu esindava Raivo Seema (39) sõnul oli jalgpall enamikule esiti toetav ala, ent mida aeg edasi, seda paeluvamaks vutt muutus.

Pärast Josep Katsev karjus Viimsi staadioni riietusruumis poiste peale nii, et Nõmmeni oli kuulda! Meie rüüpasime samal ajal võiduõlut.

“Mingi hetk oli meiega III liigas vaid kolm Eesti satsi,” sõnas Seema. “Meenub, kuidas alistasime TJK võistkonna eesotsas Dmitri Kruglovi, Aleksandr Dmitrijevi ja Konstantin Vassiljeviga. Pärast Josep Katsev karjus Viimsi staadioni riietusruumis poiste peale nii, et Nõmmeni oli kuulda! Meie rüüpasime samal ajal võiduõlut.” Peamiselt Nõmme kandist pärit spordilembid (sellest ka nimi Trummi) alustasid Mustamäe suusahüppetornide saepuruplatsilt, kuid kolisid peagi Viimsi staadionile, mis sai ka esimeseks koduväljakuks. “Alguses ronisime üle aia väljakule, kuid mingi hetk tuli peremees ja pakkus, et teeks asja ametlikuks: hakkaks renti maksma ja liigas mängima. Hakkasimegi!” meenutas Seema.

Trummi eest on mänginud ka endisaegsed ässad Tiit Kõmper, Hans Näks ja Urmas Liivamaa. Tulevast aastast hellitab klubi lootusi enda ridadesse meelitada Igor Prinsi ja Marko Kristali. Kellelgi neist ei ole aga ette näidata olümpiakulda nagu Raul Seemal, kunagisel tipu lähedale jõudnud murdmaasuusatajal. Tõsi, kulda Raul ise kaela ei saanud, vaid aitas selleni, isegi kaheni, Torino olümpiamängudel Kristina Šmiguni. “Meeskonnas on suured vanusevahed, vanim mees Rafig Adigazalov on 44, noorimad 20sed,” rääkis Raivo Seema. “Probleemiks ei ole see saanud, vastupidi, igaühel on üksteisele midagi õpetlikku öelda või tõestada.” Tosinast aastast valdava osa III ja IV liiga põhjapiirkonnas mänginud Trummi lunastas tänavu neljanda astme võiduga taas pääsu pügala võrra kõrgemale. Et Trummi täidab III liiga

põhjapiirkonna võitnud FC Olympicu duubelmeeskonna ülesandeid, oli aasta topeltedukas. Kodusel Hiiu staadionil hooajale punkti pannud Trummi sai lõpuvile kõlades kuulda Queeni aegumatut lugu “We are the champions”, näha saluuti ja selga meistrisärgid. Nagu päris! Nagu päris on Trummi meestele tuttav olukord. Nimelt kümne aasta juubeli tarbeks ei peetud maha mitte lihtsalt sõprusmänge, vaid turniir ei mujal kui rahvusstaadionil A. Le Coq Arenal. “Toetasime üritusega lastekodu ja kogusime kokku 15 000 krooni,” ütles Seema. “Kui enda jaoks teed, siis tahad rõõmu tunda ja nautida. Seda oleme läbi jalgpalli kindlasti saanud.” Andke teada oma tegemistest, põnevatest juhtumistest ja huvitavatest mängijatest: indrek@jalgpall.ee või lennart@jalgpall.ee

Foto: Trummi SK

Trummi SK. Ees (vasakult): Rafig Adigazalov, Peeter-Aleksander Allik, Risto Tammeorg, Peep Lepikult, Raivo Seema, Peeter Kutman, Erko Kookla. Taga (vasakult): Maksim Rozgonjuk, Raul Seema, Imre-Gustav Vellamaa, Hans Talgre, Tarmo Veensalu, Ragnar Ein, Tarmo Lai. 2011 JAANUAR JALKA

63


saalijalgpall

Saalijalgpallikoondis veel ei ründa Balti turniiril nii Lätile kui ka Leedule alistunud saalijalgpallikoondis peab oma mängus toetuma kaitsmisele ja vasturünnakutele, sest tugevate vastaste vastu palli hoidmine käib veel üle jõu. Lennart Komp

L

ätis mängitud Balti turniiril kaotas Eesti esmalt Lätile 1:6 ning seejärel Leedule 1:4. Tulemusi vaadates rõõmustamiseks justkui põhjust ei oleks, ent koondise peatreener Kert Haavistu nägi ka neis resultaatides positiivseid märke. “Arvestades, et näiteks Läti eest mängivad saalijalgpalli profiliigades leiba teenivad mehed ja meie eest olid kõik peale ühe debütandid, võib üldjoontes rahule jääda,” lausus mängiv treener Haavistu. “Mõlemas mängus andsime initsiatiivi teadlikult vastastele ja keskendusime kaitsetööle.” Endise suure jalgpalli A-koondislase sõnul ei jäänud tema hoolealused oponentidele alla kiiruses või vastupidavuses, nagu on olnud varem, vaid kogemuses ja kokkumängus. Kui tipptasemel on mäng üles ehitatud kombinatsioonidele, mida võib meeskondades kasutuses olla kümneid, siis Eesti esindus jõudis lühikese ettevalmistusperioodi jooksul selgeks teha paar-kolm ning ülejäänus tuli keskenduda individuaalsele meisterlikkusele. “Rahvusvahelisi tippmänge võin ma ju vaadata, kuid sealt üle võtta saan ma väga vähe, sest meie tase on sellega võrreldes nagu öö ja päev,” märkis Haavistu. “Peame hakkama pihta täiesti elementaarsetest asjadest ja samm-sammult edasi liikuma.” Seekordne koondis koosnes lõviosas endistest SC Reali 1991-1992. aastal sündinud poistest, kes välishooajal esindasid II liigas FC Puumat ja saalijalgpallis FC AEG Real Estate’i. Meistriliigas esikohta hoidev FC Anži oli esindatud väravasuul seisnud Mark Boskiniga ja mullune hõbe SK Augur 64

JALKA JAANUAR 2011

Foto: Läti Jalgpalli Föderatsioon

Eesti koondislane Ragnar Rump (nr 5) noolib palli lätlaselt Sergejs Nagibonsilt. Just kaitsetöö peale kulus meie esindusel suurem aur.

teise puuriluku Grigori Ošomkoviga. “Ütlesin juba alguses, et soovin panustada noortele, sest rahvusvaheline mäng on kiire ja füüsiline,” lausus Haavistu. “Need, kes Eestis rahulikuma tempoga mängides silma paistavad, võivad sellises konkurentsis hätta jääda.” Esialgsest 18-liikmelisest nimekirjast, kus oli viis-kuus mängijat Augurist, mõned Anžist ja paar-kolm ARSist, osales Balti turniiril igast meeskonnast täpselt üks. Ära öeldi nii perekondlikel, töistel kui ka tervislikel põhjustel. “Veel viimasel õhtul enne ärasõitu ütles kaks meest, et ei saa tulla perekondlikel põhjustel, ja üks jäi haigeks,” lausus Haavistu. “Kui poleks kaasanud noori, polekski mängida saanud.” Koondise jaoks olulisem jõuproov

seisab jaanuaris ees Makedoonias; võõrustajatega koos kuulutakse EMvaliksarjas ühte alagruppi Inglismaa ja Gruusiaga. Maksimumeesmärk on alagrupist edasi pääseda, miinimumiks avada saalijalgpallikoondise punktiarve. “Balti turniir näitas, et suudame võimalusi tekitada, nüüd peaks hakkama neid ka realiseerima,” rääkis Haavistu.

Eesti saalijalgpallikoondis Balti turniiril Väravavahid: Mark Boskin (FC Anži), Grigori Ošomkov (SK Augur) Väljakumängijad: Karel Soosaar, Sten Teino, Janek Remmelgas, Ragnar Rump, Egert Heintare, Kert Haavistu (kõik FC AEG Real Estate), Mark Švets (FC ARS), Andrei Antonov (FC Ararat-TTÜ), Ilja Antonov (klubita)


sina oled kohtunik

Kuidas lahendaksid need 3 olukorda? Kunstnik Mart Vainre joonistab pildid, Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik ning UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutk annab vastuseid, aga küsimusi saadavad endiselt meie lugejad. Nii jätkame mängus ettetulevate olukordade lahendamist rubriigis “Sina oled kohtunik!”. Saada meile mõni huvitav mänguolukord. Soovitavalt selline, mis võiks olla kohtunikule pähkliks, mõni selline, mida oled ise näinud või kogenud, mõni selline, millele sa

ise täpset lahendust ei oska pakkuda või mille lahendust sa tahaksid kontrollida. Jalka valib neist koostöös Uno Tutkiga välja kolm ning järgmises numbris trükime need ära koos vastuste ning Mart Vainre illustratsioonidega. Saada oma kirjeldus või küsimus aadressile lennart@jalgpall.ee märksõnaga KOHTUNIK. Just sinust sõltub, kui huvitavat materjali teised lugeda saavad!

3 olukorda 1

Uno Tutk: Kõik peab toimuma kronoloogilises järjestuses. Kuna kõigepealt oli punast kaarti väärt rikkumine kaitsja poolt, saab tema oma karistuse, teiseks tuleb ka ründajale agressiivse käitumise eest punast kaarti näidata. Mängu jätkatakse penaltiga.

Toimub vahetus. Kohe pärast seda, kui väljavahetatu on astunud üle küljejoone ning uus mees on ühe jalaga väljakul, lajatab puhkama vahetatud mängija kohtuniku suunas sõimuvalingu. Mida teha? (Küsimuse esitas Tiit Ahven)

2

Oled viimasel lisaminutil määranud penalti. Löögi sooritamise hetkeks on aeg juba julgelt täis tiksunud. Väravavaht teeb imelise tõrje, millele järgneb kohe sinu lõpuvile. Pärast vile andmist aga näed joonekohtunikku lipuga vehkimas. Ta ütleb, et väravavaht liikus enne lööki oma joonelt. Kuidas käituda? (Küsimuse esitas Edgar Tammpuu)

3

Uno Tutk: JEsmalt muidugi on koostöö küsimus: kui toimus rikkumine, ei tohiks lõpuvilet anda ning tuleb penalti uuesti lüüa. Kui siiski on vile kõlanud, siis reeglite järgi on kohtunikul õigus oma otsust muuta, kui ta saab abi oma abikohtunikelt või varukohtunikult, kui see on mängule määratud. Igal juhul tuleb määratud penalti ära lüüa, isegi kui ametlik mängu- või ka lisaaeg on täis tiksunud.

Kaitsja tõmbab oma karistusalas maha vastaste ründaja, võttes ära kindla väravavõimaluse. Aga veel enne, kui jõuad anda vile, virutab ärritunud ründaja kaitsjale vastu lõugu. Mis nüüd saab? (Küsimuse esitas Mihhail Belokon)

Uno Tutk: Reeglite kohaselt peavad kõik protokolli kantud mängijad ja ametiisikud käituma tehnilises alas vastutustundlikult ning sportlikult. Kõiki protokolli kantud mängijaid saab kohtunik ja vajaduse korral peab distsiplinaarselt karistama. Kuna siin on juttu sõimuvalingust, siis on ilmselt järgmisena kohtuniku käes punast kaarti näha. 2011 JAANUAR JALKA

65


lisaaeg

Gunnar Männik luuletab vutist

Lõvid 30 maha magatud

Aasta lõpus andis oma sporditeemalise luulekogu välja Eesti koondise kauaaegne arst Gunnar Männik. “Spordisalmide” 40 luuletusest on mitu pühendatud jalgpallile, aga vutile on vihjeid teisteski luuleridades. Luuletustest käib läbi konkreetseid nimesid nagu Kanter, Tammert, Israel, Värnik, Heino Puuste, Jaan Kirsipuu, meie Kiku, Veerpalu, Mae ja Kuuse Lemps, aga ka Rein Ottoson, Mart Laar ning “vahva sõdur FSBst”. Heiki Nabile suunatud luuletus hurjutab meie maadlejat, kes Eesti arstide asemel usaldab rohkem Soome tohtreid. Üks luuletus on tegelasest nimega Heldur Vesi. “See on tegelane, kelle on välja mõelnud Marko Kristal,” muheleb Gunnar Männik. “Enam ei mäletagi, millega seoses Kristal selle vahva nime välja mõtles, aga mulle jäi see pähe kummitama ja nüüd on Heldur Vesi luuletuses sees!” Gunnar Männik on luuletusi kirjutanud peamiselt Eesti vutikoondisega välismaal tuuritades, kui on aega igapäevasest oravarattast maha hüpata ja omaette olla. Doktor Männiku raamatule on illustratsioonid joonistanud lapsed, nende hulgas ka tema tütar Laura Marleen. Jalka avaldab ühe Gunnar Männiku luuletuse, mille peategelane on kergesti äratuntav. Kes hätta jääb, vaadaku Laura Marleeni joonistatud pilti!

Tähtpäevade peale maias meedia magas 2010. aastal maha ühe olulise sünnipäeva: Lõvide poistemeeskonna moodustamisest möödus 30 aastat! Patust pole puhas Jalkagi. Olgugi et Lõvidest on palju kirjutatud, kasvab peale aina uusi aastakäike, kes peavad enesestmõistetavaks, et eestlased mängivad vutti, käivad LääneEuroopas noorteturniiridel ja mängivad hiljem A-koondises Inglismaa ja Hispaania vastu! Ja paremad pallivad Inglismaal ja mujal Euroopas ning mõni kõksab Atlandi taga kannaga Thierry Henryle resultatiivseid sööte jala peale. Oi, kui erinev oli Mart Poomi, Martin Reimi ja teiste lõvipoiste igapäevane jalgpallurielu tänapäeva noorusega võrreldes! Aga sellest kunagi kusagil pikemalt.

Salm 30

Vutisatsi pikim liige kalapüüki harrastab. Pärnu jõge küllalt tihti igal aastal külastab. Latikas on suurim sõber, millesse ta armund on. Mõnikord ka üksik koger, vahel harva mõni konn. Teab ta kohti põhjalikke, kus vaeseid kalu petta saab. Turul müüjaid õnnelikke kalaga ta õnnistab. Kala sulle, raha mulle – nii see äri turul käib. Palgale siis nulle juurde turul käigust tulla võib. Turumutid vahelt teevad iga kala pealt üks kroon. Nii nad päevast päeva müüvad, ütlevad, et juurde too. Kui klubil hetkel raha pole, kala ikka raha toob. Turumuttidel siis kiire, vaheltkasu on üks kroon. Lõpuks spordis tuleb tõrge – lõppenud on pikk karjäär. Kalamees siis viskab õnge, kalapüüdjaks ta ka jääb.

66

JALKA JAANUAR 2011

Taastustreening on mõttetu? Rootsi jalgpalliliidu füsioloog Helena Andersson avastas, et aktiivne taastusravi ei avalda naismängijatele mingit mõju. Andersson uuris asja oma doktoritöö tarvis Örebro ülikoolis ja võrdles kaht eliitnaiskonda, kes mängisid 72tunnise pausiga kaks täispikka mängu. Mängude vahel tegeles üks osa mängijaist taastustreeningutega ja teine puhkas. Jälgiti mängijate füüsilisi andmeid. Oma üllatuseks avastas Andersson, et kahe rühma mängijate näitajate vahel puudus igasugune erinevus. Taastustreeningul polnud positiivset ega negatiivset mõju. Andersson möönis, et teistsuguste mõõtmismeetodite korral võib taastustreeningu mõju siiski avalduda: “Aga on fakt, et meie tehtud uuringu järgi puudub taastustreeningul igasugune efekt.”

jalgpallimuuseum Kuidas armeenlased solvusid Jalgpallis on heaks tavaks enne koondisemänge peetavad pidulikud lõuna- või õhtusöögid, kus võõrustav alaliit pakub külalistele head-paremat ning vahetatakse kingitusi. Eesti vuti hilisajaloos jäi pidulik söök-jook ära 2009. aasta kevadise MM-valikmängu eel Armeeniaga. Nimelt oli ilm 1. aprillil Tallinnasse määratud mängu ajal kehv ja seda oli ka A. Le Coq Arena väljakukate. Nagu ikka, pidid mängueelsel päeval toimuma mõlema meeskonna treeningud, aga need oleks murukatte saatuslikuks rikkunud. Eesti meeskond oli treeningu ärajäämisega nõus ja treeningute keelamisega nõustus mängu delegaat. Armeenlastele pakuti võimalust lihtsalt väljakuga tutvuda. Sellele vaatamata ei hoolinud külalised keelust ja läksid putsadega väljakule. Kohal viibinud meie alaliidu president Aivar Pohlak astus kiiresti vahele, et Foto: Lembit Peegel muru kaitsta. Armeenlased solvusid ega saabunud ka pidulikule einele, kus viibisid Eesti Jalgpalli Liidu esindajad ja mängu prantslasest delegaat, kelle kinnitusel oli see talle esimene kord, kui üks osapool jättis tulemata. Selline kogemus oli esimene ka eestlastele. Armeenlased ei olnud ka hiljem nõus vastu võtma ka meie alaliidu kingitust (pildil). Nii ta vutiliidu riiulil kenasti paiknebki.


2011 JAANUAR JALKA

67


68

JALKA JAANUAR 2011


JALKA (jaanuar 2011)