Page 1

hind 29 krooni juuli 2009

Mart Poom

lõpetas imelise karjääri Mart Siimann: rahvas ei oota 113. kohta Imetriblaja Sir Stanley Matthews Eestisse noorteakadeemiad? Postrid: Barcelona / Katrin Loo / Victor Valdes Sir Stanley Matthews ISSN 1736-7379

Pluss: Kristian Marmor, Artur Kotenko, Peeter & Kert Küttis, Luis Milla, Ainar Leppänen, Pep Guardiola, Pille Raadik, Joonas Tamm2009 JUULI JALKA

1


sisukord

hind 29 krooni juuli 2009

Kaanelugu

Mart Poom

lõpetas imelise karjääri

8-13

Mart Poom lõpetas oma karjääri 120. mänguga Eesti eest Portugali vastu. Tegemist on ainulaadse karjääriga Eesti spordiajaloos.

Mart Siimann: rahvas ei oota 113. kohta Imetriblaja Sir Stanley Matthews Eestisse noorteakadeemiad? Postrid: Barcelona / Katrin Loo / Victor Valdes Sir Stanley Matthews ISSN 1736-7379

Pluss: Mart Siimann, Peeter & Kert Küttis, Luis Milla, Ainar Leppänen, Pep Guardiola, Pille Raadik, Joonas Tamm

Esikaanel: MART POOM Foto: LEMBIT PEEGEL

Persoonid & intervjuud

Nr 7 (19) 2009

Peeter & Kert Küttis Ainar Leppänen

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee TOIMETAJA: Lennart Komp Fotograaf: Lembit Peegel

14 24 30 40 42 54 55

Mart Siimann

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Luis Milla

14

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Pep Guardiola Pille Raadik Joonas Tamm

Kolumnid

Kujundaja: Kaia Saaremets

8 39 45 52

Indrek Schwede Peeter Sauter

Keeletoimetaja: egle pullerits

Antonio Diaz

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Aivar Pohlak

Tellimine: www.post.ee

Rubriigid

Tellimishinnad:

4-7 10 66

Siit ja sealt

Aasta 348 krooni Poolaasta 174 krooni

Lembit Peegel

Toimetuse postiaadress:

Lisaaeg

Jalka, Eesti Jalgpalli Liit,

Liigad

Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud kroonpressis

56 59 61 62 63 64 65

Meistriliiga Naised

meie autoreid:

Esiliiga

Lennart Komp (23)

II liiga III liiga

Kommertsialiseeruva jalgpalli ajastul on üha olulisem näha lähemale kui elutoa teleekraan, kus Camp Noul või Old Traffordil askeldavad miljonipalkadega supertähed. Samavõrd imetlusväärsed on inimesed, kes mängivad jalgpalli Afganistani terrorikoldes või Turba kooli võimlas katkise ninaluuga, et oma meeskond ei peaks vähemuses kannatama. 22 mängijat väljakul võiks sümboliseerida üksteise märkamist ja õlatunnet, millest Eestis sageli vajaka jääb.

IV liiga

55

Saalijalgpall

Muu Kas aeg küps noorteakadeemiateks? Christian Happeli avalik kiri Sir Stanley Matthews – nagu meie Poom

28 41 46

Postrid BARCELONA KATRIN LOO

46

VICTOR VALDES SIR STANLEY MATTHEWS 2009 JUULI JALKA

3


siit ja sealt

kõige kallim koll Kristian Marmor Lõin kunagi U19 koondise eest Sloveenia vastu seisuks 1:1. Nurgalööki andis vasakkaitsja Roman Minlibajev. Pidin liikuma taha posti, et palli peaga lüüa, aga juhtus nii, et pall tuli meeste vahelt hoopis maad mööda. Ühel hetkel oli pall ootamatult mu ees maas ja lõin ta ühe puutega väravasse. Seda polnud eriti raske sisse lüüa. See oli mu esimene koondisevärav. Väravaid olen löönud igasuguseid ja olen väljakul ka mänginud väga erinevatel positsioonidel. Kaitsjana olen löönud väravaid ka kasti tagant. Näiteks Levadia eest Tammekale 25 meetri pealt ristnurka. Väravas oli Kert Kütt. Tammeka vastu oleks mul nagu mingi viha sees, sest Valga eest lõin neile ka 16-kasti tagant värava – väravas oli siis Janno Hermanson. Päris noorena ma alustasingi kaitsjana: olin keskkaitsja ja mängisin seejärel läbi kõik positsioonid. Kohanemisega pole probleeme olnud. Mu esimene treener ütles ka, et ainuke koht, kus läbi löön, ongi kaitses. Aga Levadias olin alguses ründaja. Mul sellist asja pole, et ründaja on justkui kihvtim olla. Kui vaja, võin ka kindad kätte võtta! Kunagi noorena III liigas pidingi seda Lelle SK eest tegema ja hoidsin Tabasalu vastu taga nullis! Ega ma lööki väga eraldi harjutanud olegi. Trennis ikka proovin ja üritan palli raami saada. Kui ma palli korralikult taban, on muidugi väravavahil raske. Mingit unistuste väravat pole endale ette kujutanud, aga keskjoonelt üle väravavahi oleks suht äge koll. Muuseas, üks huvitav värav tuleb veel meelde: mängisime Sundsvallis noorteturniiril, murdsin vasakult läbi ja lõin palli taha nurka läbi. Võrk oli katki, pall ei jäänud väravasse püsima ja kohtunik ütles mulle: „Ma tean, et oli värav, aga ma ei näinud seda!” Mäng lõppeski 0:0 ja kaotasime reegli tõttu, et meil oli mängu jooksul vähem nurgalööke. Nii katkes meie tee finaali.

Foto: Lembit Peegel

kõige parem tõrje Artur Kotenko Häid tõrjeid, mis meeles püsivad, on mitu. Üks on Levadia – Leiria mängust Intertoto karikasarjas. Mängisime Portugalis. Meil läks päris hästi ja mul õnnestus teha paar imetõrjet. Üks oli trahvilöök kasti tagant, 17-18 meetri kauguselt. Portugali vend lõi üle müüri, löök oli täpne ja tugev. Siiamaani ei saa aru, kuidas ma jõudsin seda palli tõrjuda. Kui maandusin, oli selline tunne, nagu oleks mingi jõud aidanud mind nii kõrgele tõsta. See oli ilus ja imepärane. Müür oli pikk ja keegi Portugali mängijaist oli vist ka seal müüris. Kaks meest askeldasid palli juures. Kunagi ei tea, kes neist meestest lööb. Kui teed mingi liigutuse, võib lüüa hoopis teine. Seisin lõpuni ja üritasin läbi müüri jalgade vaadata. Nägin viimasel hetkel, et pall tuleb üle müüri, ja pärast seda ei mäleta midagi kuni hetkeni, kui maandusin. Ise olin väga rahul, meeskonnakaaslased tulid õnnitlema, et fantast tõrje. See andis kindlust. Olin siis noor, see oli minu esimesi euromänge ja kohe Portugali vastu. Sain sealt palju kogemusi.

4

JALKA JUULI 2009

Foto: Lembit Peegel


siit ja sealt meistriliiga 1. Tallinna FC Levadia

PUBLIKU EDETABEL 15

13

2

0 51:9

41 38

Suurt langustrendi näitab Narva Trans, kes on kukkunud neli kohta. Tallinna Kalev on kolm kohta tõusnud.

1. Nõmme Kalju

5722

2. Tallinna Levadia

4410

3. Paide LM

3274

4. Tallinna Flora

3153

2. JK Sillamäe Kalev

16

12

2

2 42:12

3. Narva JK Trans

17

10

2

5 36:20 32

4. Tallinna FC Flora

15

9

2

4 30:14

29

5. Nõmme JK Kalju

16

9

1

6 30:19

28

5. Sillamäe Kalev

3124

6. Viljandi JK Tulevik

17

7

4

6 20:25

25

6. Tallinna Kalev

3059

7. FC Kuressaare

16

3

3

10

6:29

12

7. Narva Trans

2931

8. Paide Linnameeskond

17

3

2

12

6:36

11

8.Tartu Tammeka

2903

9. JK Tallinna Kalev

17

2

4

11

15:28

10

10. Tartu JK Tammeka

16

1

2

13

8:52

5

Levadial on Floral on 2 mängu ning Kaljul ja Kuressaarel üks mäng varuks. Keskmine publikuarv on 209, mis ületab eelmise aasta keskmise (180) 29 inimese võrra.

Meistriliiga aprillikuu

10. Kuressaare

2715 2597

väravakütid

sümboolne 11

1. Nikita Andrejev 2. Vitali Gussev 3. Felipe De Araujo Nunes 4. Juri Jevdokimov 5. Dmitri Lipartov 6. Alo Dupikov 7. Vjatšeslav Zahovaiko 8. Aleksei Naumov 9. Aleksandr Tarassenkov 10.Maksim Gruznov

Enne jaanipäeva, kui Jalka trükki läks, oli juunis peetud kolm Meistriliiga vooru ja nende põhjal murdsid end meie kuu sümboolsesse koondisse kuue klubi pallurid. Kaks mängijat on vastavalt Levadiast, Florast, Transist, Nõmme Kaljust ja Tallinna Kalevist. Neile lisandub mängija Sillamäe Kalevist. Seni pole nelja kuu jooksul Jalka kuu koondisse kordagi mahtunud jalgpallurid Paidest ja Tartu Tammekast. Arv sulgudes nime taga näitab, mitu korda valiti mängija või treener vooru sümboolsesse koondisse.

DANIIL RATNIKOV (1) Trans

ALEKSANDR TARASSENKOV (1) Trans

KEN KALLASTE (2) Flora

9. Viljandi Tulevik

Tallinna FC Levadia Tallinna FC Levadia Nõmme JK Kalju Viljandi JK Tulevik JK Sillamäe Kalev Tallinna FC Flora Tallinna FC Flora JK Sillamäe Kalev Narva JK Trans JK Sillamäe Kalev

14 11 11 8 8 8 7 6 6 5

ALO DUPIKOV(2) Flora

FELIPE NUNES(2) Nõmme Kalju

ALEKSEI NAUMOV (2) Sillamäe Kalev

KONSTATIN NAHK (2) Levadia

MAIT NÕMME (1) Tallinna Kalev

SANDER PURI (2) Levadia

MARCIO PIMENTEL(1) Nõmme Kalju

JANNO HERMANSON(1) Tallinna Kalev

Peatreener: IGOR PRINS(1) Levadia 2009 JUULI JALKA

5


siit ja sealt

+ kuu – kuu

Eesti koondis andis Mart Poomi lahkumismängus Portugali vastu ilusa

Ott Mõtsnik Norma kokkutulekul

lahingu.

Paljud ostsid pileti (või jätsid tulemata) ainult Cristiano Ronaldo pärast, kes jättis Tallinna tulemata.

1

... number särki, mille all mängis Mart

13. juunil toimus Maarjamäe jalgpallikompleksis Tallinna Norma 50. aastapäeva tähistamine, mille käigus mängiti vutti, söödi-joodi ja meenutati vanu aegu. Kohal oli mängijaid väga erinevatest põlvkondadest. Kõige eksootilisem oli Ott Mõtsnik, kes tuli Normaga Eesti meistriks 1979 ja 1988. Järgmisel aastal põgenes Mõtsnik Tallinna Spordi meeskonnaga Soomes olles Stockholmi, mis Nõukogude okupatsiooni tingimustes oli riigireetmine. Seekord oli Mõtsnik Eestis ka ema matmas. Viimati oli ta sünnimaal kolm aastat tagasi. Vaapo Vaher kirjutas 12. juuni Postimehes Mõtsnikust kui “nüüdseks peaaegu müütiliseks legendariseeritud” jalgpallurist. Tõsi ta on: ka Jalka paigutas Mõtsniku Eesti kõigi aegade koondise kesktormajaks. Mõtsniku fenomeni puhul on seletamatu asjaolu, et kui paljude oludele jalgu jäänud sportlaste ja jalgpallurite kohta tõdetakse karmilt, et spordis “oleksid” ei loe ja mitmed andekad tegijad on kõigi aegade edetabelites seetõttu justkui ebaõiglaselt madalatel astmetel, siis Mõtsniku puhul see kõik nagu ei kehtiks. Näiteks jõudis tema meeskonnakaaslane Urmas Hepner mängida ka vaba Eesti koondise eest, olla isegi koondise kapten, aga ta ei mahtunud seekord isegi Jalka kõigi aegade B-koondisse. Kõigi aegade A-koondisse pole asja olnud ühelgi okupatsiooniaegsel palluril ja seletuski on enamasti varnast võtta: neil polnud võimalust end proovile panna koondise eest MM-valikmängudes ega kõvades välisklubides. Ainuke erand on Mõtsnik ja puhtformaalselt vaadates on see ebaõiglane tema saatusekaaslaste suhtes.

Poom, ei soovinud jalgpalliliit mitte

Foto: Lembit Peegel

kunagi enam välja anda, kuid peab plaanist loobuma, sest FIFA reeglid näevad ette, et ametlikes mängudes kasutatakse numbreid 1-18. Eesti ei saa lubada luksust loobuda ühest

Tema improvisatsioonid − kordumatud liikumised, aimamatud manöövrid ja ootamatud pealelöögid − tõstsid ta kunstniku seisusesse.

varumehest.

2

... penaltit viiest realiseeris Konstantin Nahk Meistriliiga esimese 14 vooru jooksul.

23

... minutit võttis Portugalil aega, et teisel poolajal teha esimene pealelöök Eesti väravale.

18 823 ... pealtvaatajat jälgis kolme päeva jooksul Eesti U19 koondise EM-

Ott Mõtsnik hoiab peos Jalkat, mis valis ta meie kõigi aegade koondise kesktormajaks. Aga Mõtsnik suutis talle antud üürikese ajaga (laiem avalikkus nägi teda kodus mängimas kuuel hooajal 1983–1988) jätta endast jälje, mis ei kustu. Tema improvisatsioonid − kordumatud liikumised, aimamatud manöövrid ja ootamatud pealelöögid − tõstsid ta kunstniku seisusesse. “Oleksid”, mida teiste puhul (õigustatult) ei arvestatud, andsid Mõtsniku jalgpallurikuvandile paradoksaalsel moel tiivad. Selle aluseks oli tema fantaasiarikas mäng. Kõigi aegade koondist tehakse tulevikus veel ja veel. Eks nad tule oma tegijate nägu. Osa kaugemate aegade pallureid saab kaaluda statistika järgi: kes mängis kus ja kui kaua, kes lõi kolle MM-konkurentsis ja kui palju esindas Eestit. Mõtsnikku statistika ei toeta. Kui sümboolset koondist teevad need, kes tema mängu pole näinud, pole Mõtsnikul šanssi. Või õigupoolest – tal on šanssi siis, kui tema nimi on ka aastakümnete pärast “müütiliselt legendariseeritud”. Legendid toidavad end sageli ju ise. Saame näha!

eliitringi mänge Saksamaa, Hispaania ja Tšehhi vastu.

6

JALKA JUULI 2009

Indrek Schwede


siit ja sealt

Kübaratrikk katkise ninaluuga Jalgpalli suurimate sangarite loetelus kohtab enamasti selliseid nimesid nagu Maradona, Pele, Best, Puskas, Ronaldo, keda parimal juhul on võimalik imetleda vaid teleekraanilt. Saku JK kaitsja Tarmo Noot sai oma vägitükiga hakkama aga Turba koolimajas. Eesti esimeste saalijalgpalli meistrivõistluste kohtumises FC Risti ja Saku JK vahel oli õllekultuuri pealinna mehi motivatsioon maha jätnud ning mängule mindi vaid minimaalse koosseisuga ehk viie mehega. Vastastel oli mängijaid kolme viisiku jagu. Just sellel päeval pidas jalgpallijumal vajalikuks taas tõestada, et pall on ümmargune. “Asusime 1:0 juhtima, Risti viigistas ja siis see juhtuski,” alustas Noot. “Meie väravavaht viskas pika palli ette, mida läksin peaga suunama. Põrkasin vastaste puuriluku ja kaitsjaga kokku, hetkeks võttis pimedaks. Toibusin maas ruttu ja oli tunda, et nina pole päris otse.” Et pall oli kokkupõrke tulemusena väravasse jõudnud, asus Saku eduseisu. Olukorda mäletab selgesti ka mängu teenindanud Uno Tutk: “Mängija lükkas tsenderdusest tulnud palli üle, millele väravavaht vastu tuli. Mõlemad kukkusid maha ja ma oleks võinud pennu määrata, aga sellistes situatsioonides võib kohtunik edu anda.” Kui Noot oli verejooksu kinni saanud ja saali tagasi jõudis, oli seis muutumatu. Kuna oma poisid tema puudumisel Risti rünnakulaviini all vähemuses võitlesid, kibeles mees platsile tagasi. Selle loa ta ka sai. “Kuna tellitud kiirabi veel ei olnud näha, verejooks peatus ja paistes nina küll natuke vaadet segas, naasin mängu, kuna meil vahetusi ju ei olnud,” kõneles Noot, kes hoolimata katkisest ninast veel kaks väravat lõi. “Vastased olid juba närvilisemaks muutunud ja kui paar minutit enne lõppu veel ühega ette läksime, oli õhus tunda elektrit.” Tutk meenutas, et Risti mehed hakkasid talle küll rääkima, et mehel on nina katki, aga kohtuniku pädevuses ei ole diagnoosi määrata. “Vähe on selliseid, kes enda tervisesse nii hooletult suhtuvad,” kiitis Tutk. “See oli kangelaslik tegutsemine. Midagi sarnast kohtasin kunagi Rapla rajooni meistrivõistlustel, kui selline mees nagu Aleksander Solovjov murdis rangluu, kuid mängis lõpuni.” Võidust jäi Sakut selles mängus lahutama vaid kolm sekundit. Kolm sekundit enne lõpuvilet suutis Risti viigistada ning 15 minutit pärast saabus ka kiirabi, kes kübaratrikiga hakkama saanud Noodi haiglasse viis. Et parameedikud mängumehel teel vett lubasid juua, tuli operatsioonile ikkagi alles järgmisel päeval minna.

Lennart Komp

nii nad

ütlesid “Iks ütles, et pean juba homme tulema nendega Narva bussile.” Peterburi Zenidi veteranidele kaks kolli löönud Toomas Krõm Levadia treeneri Igor Prinsi naljast “Aga ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas julges nii koleda aluspesuga mees end rahvale näidata.” Henrik Ojamaa Eesti – Hispaania U19 mängu ajal plastile jooksnud Reijost “Bärengrubi kõht tõi Eesti koondisele kaotuse.” Õhtulehe pealkiri Eesti – Walesi mängust, kus kohtunik nägi kõhu asemel kätt ja määras penalti “Tänan isegi neid, kes mind kuskil foorumites kirunud.” Martin Reim pärast võidukat lahkumismatši Ekvatoriaal-Guinea vastu “Üldiselt on inimesed üsna realistlikud. Kui küsida, kas Eesti on jalgpallis Hispaaniast parem, ei arva keegi, et see nii oleks.” Psühholoog Jüri Allik leidis sobiva näite jalgpalli varal “Võib kindlalt öelda, et mitte kunagi enam ei saa üks noortemeeskond endale nii tugevat tähendust, kui see oli Lõvidel.” Kristjan Roos “Tahtsin teda Lissaboni tuua, et saaksin teda iga päev karistada.” Portugali peatreener Carlos Queiroz Mart Poomi hiilgemängust 1993. aastal Lissabonis “Nüüd kõlab säherdune hüüatus retooriliselt, ent toona kätkes see keset kohtlajärvestunud ja bljäädistunud ENSV futbolli julgust, värskust, ootamatust, initsiatiivi.” Vaapo Vaher Roman Ubakivi rollist jalgpalli eestistamisel

Esimese jalgpallitrenni tegi Tarmo Noot 38aastaselt Mati Pari käe all.

“Teisel poolajal oli mõlemal meeskonnal väljakul 12 meest. Meie poolt olid Kalevi keskstaadionil mättad, aga Levadial oli ka lisajõude.” Aavo Sarap vihjab, et kohtunik võttis Kalevilt võidu Levadia vastu 2009 JUULI JALKA

7


1-teist mõtet

Poom pole projekt Foto: Lembit Peegel

Sellel tahvlil on kirjas Poomi kõik 120 maavõistlust. Kunagi saab raamatukaante vahele ka kõik muu.

P

ostimehe palvel kirjutasin Mart Poomi lahkumismatši päevaks (PM 10. juuni) arvamusloo, kus üritasin vältida otseseid võrdlusi teiste spordialade ja ka sportlastega. Tõin sisse ainult Andrus Veerpalu, kes on Poomi kombel samuti paipoisi kuvandiga. Meie meistersuusataja näitel oli hea välja tuua Poomi absoluutselt plekitu elu nii sportlase kui ka kodanikuna, sest Veerpalule on ette heidetud autoga kihutamist. Poomi eraelust ei meenu ainsatki plekki. 8

JALKA JUULI 2009

Võrdlusest ei suutnud siiski hoiduda lugejad. Üks netikommentaator küsis: mis vahe on siis Kanteril ja Poomil? Ega esmapilgul olegi. Aga ivakese mõtlemise järel võib nende vahele künda kuristiku. Ja antagu mulle nüüd andeks järgnev võrdlus, mis paljudele ei pruugi meeldida. Aga räägime selle asja selgeks! Gerd Kanteri edu taga on terve tiim. Kanter on Raul Rebase algatatud projekti produkt. Olen Kanterit intervjueerinud ja kinnitan ilma suhkrustamata, et tegemist on väga meeldiva inimesega,

kellega on mõnus suhelda. Kanter on siiras ja sümpaatne. Seepärast on eriti kummastav, et Kanter pole (või mingil hetkel polnud) ajakirjanikega suhtlemise otsustes vaba. Neid asju suunas Rebane. Poomil pole kunagi olnud mingit tiimi. Poom pole kunagi olnud kellegi jaoks projekt ega selle projekti produkt. Olen Inglismaal ise näinud ja kaasas käinud, kui vigastatud Poom omal algatusel mööda arste käis. Samamoodi on ta käitunud Eestis. Poom on alati kasutanud kõiki olemasolevaid võimalusi, et oma tervisehädadele lahendusi leida, ega ole ära põlanud ka Arno Joala teeneid. Tema põhjalikkuse ja täiusetaotluse juures ei kujuta isegi ette, et keegi suudaks veel paremini asju ette-taha ära teha kui ta ise. Kõlagu see kui tahes paradoksaalselt. Poom on alati vastu võtnud Eesti ajakirjanike telefonikõnesid. Olen olnud tunnistajaks, kui Poom pärast Inglise liigamängu vestles pikalt ja talle omase põhjalikkuse järjest kõigi kolme suurema Eesti päevalehe reporteriga. Jutt oli ju põhimõtteliselt sama ja iga teine võinuks tülpinult telefoni välja lülitada. Aga tervena ja põhikoosseisu mängijana tegi Poom seda pikkade aastate jooksul nädalast nädalasse! Püüan, aga ei suuda endale kuidagi ette kujutada, et Poomil oleks oma suhtekorraldaja. Et ajakirjanikud ei saagi talle otse helistada! Et peab ennast kusagil järjekorda panema ja oma jutusoovi libekeelselt põhjendama! Ei-ei, Poom ei ole projekt! Talle sõnu ja samme ette ei kirjutata. Ainus turundusõpik, mille Poom on läbi lugenud, on Tammsaare “Tõde ja õigus” – töö ja ainult töö viib sihile. Ei mingeid kniksutamisi hotelli konverentsiruumi kokku kutsutud esitlusekesel või pressikonverentsikesel, kus meedia saab oma “infonälga kustutada”. Poom on meedia jaoks saadaval olnud ilma viguriteta:


1-teist mõtet ilma suhtekorraldajate ja pressiteadeteta. Ma ei räägigi tema suurest respektist fännide vastu – autogrammide jagamisel on Poom meistriklass! Kord Tabasalus andis ta rüblikutele autogramme pool tundi järjest ja tunglevaid põnne pidevalt rahustades: ärge trügige, kõik saavad autogrammi! Inglismaal on ta autogrammiandmisest loobunud või selle katkestanud üksnes siis, kui minek on mängule või treeningule või kui meeskond ootab teda bussis. Üks reljeefne ja kujundlik võrdlus veel. Selleks et tulla kettaheites olümpiavõitjaks, peab olema suur tugev positiivne ambitsioonikas spordipoiss, kellele Raul Rebane ühel kenal päeval vastu jalutab ja juttu alustab. Sellest sünnib projekt ja tiim ja ühine eesmärk ja selle rõõmsat lõppu me teame. Müts maha − Eesti rahva lugupidamine on teie päralt!

“ „

Kanter on Raul Rebase algatatud projekti produkt. Selleks, et jõuda jalgpallis Inglismaa klubijalgpalli tippu, et olla maailma absoluutsete tippklubide huviorbiidis ja nendega ka lepinguni jõuda, ei piisa vastujalutavast endisest teleonust ega mingist tiimist. Nimetet liigasse unistavad pääseda miljonid poisikesed üle maailma. Konkurents on kõvem, kui oskame ette kujutada. Sinna jõuavad vähesed. Veel vähesemad jäävad püsima ja veel väiksemat hulka jahivad suurklubid. Mart Poom kuulub selle vähemuse hulka. Ta on olnud statistiliselt Inglise liiga paremuselt kolmas puurivaht, teda on jahtinud Manchester United, pisematest tegijatest rääkimata, ja teda on palganud Londoni Arsenal. Ta püsis Inglismaa tippkonkurentsis järjest tosin aastat. See on absoluutselt ainulaadne karjäär Eesti spordis! Seda on tumestanud ainult vigastused ja inimlikud eksimused väljakul. Muus osas – kõiges, mis on sõltunud Poomist endast – on tegemist briljantse karjääriga, mida pole suunanud ühegi mänedžeri sõna. Eraelu on Poomil olnud plekitu. Eesti sporditippudest pole teda kellegagi võrrelda.

Foto: Josep Lago/AFP/Scanpix

Barcelona valitseb vutimaailma meisterlikkuse, mitte taktikaga.

Masendav tasemevahe tipus Euroopa jalgpalli tipus on masendav tasemevahe. Vähe puudus, et teist aastat järjest etendunuks Manchester Unitedi ja Chelsea kordusfinaal Meistrite Liigas. Seekord sai vutisõber siiski pisikese vahelduse, kui ManU vastu rivistus Barcelona. Aastaid on jutuks olnud, et rahaline ebavõrdsus on sünnitanud gigantklubid ja viinud maailma jalgpalli tasakaalust välja. Bosmani-järgne vutielu, kui kadusid piirangud välismaiste mängijate palkamisel, suurendas seda ebavõrdsust veelgi. Tagajärjeks on supertähtedest koosnevad tippklubid ja igavad meistrivõistlused. Välismaises meedias on paljud asjatundjad aastaid ironiseerinud ka Meistrite Liiga nime üle: enamik turniiri lõppfaasi jõudvaid meeskondi pole oma maa valitsevad meistrid. Eelmisel hooajal kajastus tasemevahe reljeefselt tulemustes. Müncheni Bayern keevitas Lissaboni Sportingule 1/8-finaalis koguskooriga 12:1 ja sai ise 1/4-finaalis Barcelonalt kahe mängu kokkuvõttes tappa 1:5. Isegi poolfinaalis avaldus selge tasemevahe Arsenali ja ManU vahel. Kuid seal üleval tipus peaks ju olema tasavägine rebimine. Arsenali ja ManU puhul oli aga esimene sulaselge autsaider. Ainus meeskond, kes oleks Arsenali asemel taseme poolest nelja hulka sobinud, olnuks Liverpool. Koos ManU, Barcelona ja Chelseaga on see nelik tänapäeva Euroopa jalgpalli tippkvartett. Ülejäänutega on kvaliteedivahe künkakõrgune ehk teisisõnu kahetsusväärselt tuntav. Ja näiteks finaal reetis, et Barca on omakorda teistest üle. Kataloonia suurklubi demonstreeris oma üleolekut juba poolfinaalis Chelsea vastu, kui Inglise klubi ei julgenud ega suutnudki ise palliga mängida isegi oma koduplatsil. Öeldagu ja mõeldagu mida tahes – jalgpallis on tugevam pool see, kes valdab palli. Iseküsimus, kas tal õnnestub oma

paremus võiduks vormistada. Taktikaliselt õige mänguga on jalgpallis alati võimalik võita endast tugevamat. Chelseal oleks see peaaegu õnnestunud. Kohtunikule viidates tagus Chelsea endale pärast allajäämist rusikatega rinnale: meie olime parimad! Kahe mängu käigu järgi pidanuks Londoni klubi moka maas hoidma. Joosta 180 minutit (piltlikult muidugi) palli järel ja siis karjuda, et meie olime parem meeskond – seda saab teha üksnes siis, kui oled tõepoolest vastase väravate arvuga üle mänginud. Chelsea ei suutnud aga koduväljakul palliga mängida isegi arvulises ülekaalus. Barcelona on võib-olla ka ainus erand selles rikaste klubide reas. Kui konkurendid on kõvaks saanud eelkõige kallite ostudega, troonib Kataloonia uhkus tipus valdavalt oma juveelmängijatega, nagu Andres Iniesta, Xavi Hernandez ja Carles Puyol. Isegi argentiinlane Lionel Messi kasvatati meistriks just Barcelonas. Isegi peatreener Pep Guardiola on läbi-lõhki Barcelona poiss. Seega valitseb maailma klubivutti klubi, mis on suutnud tippu murda paljuski tänu oma mängijatele ja koolkonnale. Õnnelikul moel mängib parim meeskond ka maailma ilusaimat vutti. Aga UEFA presidendi Michel Platini plaanitav palgalimiit klubidele muudaks konkurentsi kindlasti tasavägisemaks. Ja tooks kaasa ümbrikupalga ohu. Nagu elus ikka.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

2009 JUULI JALKA

9


peegli peegeldused

Lõvide lahkumine

Eesti jalgpalli 100. sünnipäeval lõpetas karjääri Euroopa rekordinternatsionaal (157) Martin Reim, neli päeva hiljem meie kõigi aegade parim jalgpallur Mart Poom. Mõlemad lõvipoisid samanimelisest poistemeeskonnast sidusid paarkümmend aastat tagasi avalikkuse teadvuses jälle kokku jalgpalli ja eestluse. Lõvide legend aitas taastada meie rahvuslikku jalgpalli. Ilma Reimi-Poomita oleks meie jalka vaesem ja võõram. Aitäh, Lõvid! Aitäh, Mart ja Martin!

lembit peegel

Mart Poom pika ja eduka teekonna alguses.

10

JALKA JUULI 2009

Eesti ja Soome Sunderlandi fännid said pärast mängu Portugaliga ühele pildile õhtu peategelasega.

Portugali Jalgpalliliidu president Gilberto Madail annab Mart Poomile enne lahkumismatši üle Poomi nimega Portugali koondise särgi.


peegli peegeldused

On ainult üks Martin Reim.

Lõvipoiss Martin – osav, väle ja tehniline.

Martin Reim valiti 1995. aastal Eesti parimaks jalgpalluriks.

Martin Reimi saatis maskotitüdrukuna viimases mängus ära tütar Loreley. 2009 JUULI JALKA

11


peegli peegeldused

Reimi Euroopa rekord - 157 korda oma maa eest! Reim triblas Ekvatoriaal-Guinea m채ngijate vahel nagu muiste.

Reim sai n채idata k천iki oskusi, ka rinnaga palli omaksv천ttu. 12

JALKA JUULI 2009


peegli peegeldused

Viimane kummardus publikule oma staadionil oma rahvale.

Viimast korda suures vutis palliga.

Lahkumismängu lõpetas Poom ülikonnas ja välklampide säras.

2009 JUULI JALKA

13


Foto: Lembit Peegel

Mart Siimannil on hea meel, et jalgpall saab ise hakkama ega k채i tema kabinetis virisemas.

14

JALKA JUULI 2009


usutlus

Mart Siimann:

ei saa uhkeldada, et oleksin Meistriliiga mängudel sage külaline Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann jälgib pigem korv- ja võrkpalli play-off-kohtumisi kui jalgpalli Meistriliigat. Koondisemängudel käib ta oma sõnul paar korda aastas. Lennart Komp Milliseks hindate jalgpalli positsiooni Eesti spordis praegu? Ma teen väikese tagasivaate minevikku ja siis tulen tänapäeva. 100 aastat Eesti jalgpalli tähendab, et jalgpall on vanem kui Eesti riik ja vanem kui Eesti Olümpiakomitee. See saatus, mis meie rahvast ja riiki tabas, ei jätnud puudutamata ka sporti. Sealhulgas ka jalgpalli ja olümpiakomiteed. Kui nüüd okupatsiooniaega vaatame, siis paljudel aladel sporditegemine siiski jätkus ning eestlased, küll suure riigi koosseisus, tõid olümpiamängudelt ning teistelt tiitlivõistlustelt medaleid. Jalgpall okupatsiooniajal eestlaste armastatud spordialaks ei saanud, samas korv- ja võrkpall esinesid kenasti ja see järjepidevus jätkus. Jalgpallil tekkis selline periood, kus eesti poisid eriti ei mänginud ning pärast taasiseseisvumist tuli üles ehitada kogu organisatsioon, kasvatada uusi mängijaid. Eesti Jalgpalli Liidu entusiastid, treenerid, juhid, Aivar Pohlak on sellega suurepäraselt hakkama saanud. See on üks kõige tugevamaid alaliite nii majanduslikult kui ka eesmärkide poolest. Noored, lapsed üle Eestimaa armastavad seda spordiala. Oma ametiga seotult käin üsna tihti kohalikes omavalitsustes ning tore on kuulda, et siia on koos jalgpalliliidu ja UEFA rahadega planeeritud miniväljakud või suuremad jalgpalliväljakud. Ma annan siiralt väga hea hinnangu sellele tegevusele, mida entusiastid ning jalgpalliliit on teinud ala arendamiseks Eestis. Me kõik võime Eesti jalgpalli 100. sünnipäeva rahuliku südamega ja tulevikku vaadates tähistada. Mainisite, et nõukogude ajal ei saanud jalgpall areneda. Okupatsiooni jooksul töötas kohalik spordinomenklatuur alale vastu. Kas selline spordikahjulik suhtumine on viimase 20 aasta jooksul suudetud välja juurida? Ma ei saanud nüüd küsimusest aru, et kas okupatsiooni ajal oli ... Jah-jah ... Ma ei ole küll täheldanud, et nüüd pärast taasiseseisvumist oleks Eestis jalgpalli arendamisele vastu töötatud, aga me peame tunnistama seda, et ka erinevate alade vahel on konkurents. Korvpall, võrkpall, saalihoki – kõik tahavad areneda

ja vahendid on teadagi piiratud. Vastutöötamist ei ole, aga võistlus ja väike kadedus kuuluvad inimeste maailma. Jalgpall on taasiseseisvumisperioodil suutnud tuhast tõusta ja meeletult areneda. Kas, ja kui, siis mida peaksid teised spordialad jalgpallilt õppima? Spordialasid võrreldes peame natukene avarama pilguga sporti vaatama, mitte ainult siin väikses Eestis, vaid kogu maailmas. Meil pole vaja teineteisele tõestada, et jalgpall on maailmas üks populaarsemaid spordialasid. Olümpiamängude kõrval on jalgpalli maailmameistrivõistlused kõige väljapaistvam spordisündmus. Sellega kaasneb televisioonihuvi ning materiaalsed võimalused, mis on suuremad kui paljudel teistel spordialadel.

Meil pole vaja teineteisele tõestada, et jalgpall on maailmas üks populaarsemaid spordialasid. Nüüd jutuga Eestisse tulles, Eesti jalgpall ning selle juhid ja korraldajad on kasutanud suurepäraselt võimalusi, mida annab kuulumine rahvusvahelistesse jalgpalliorganisatsioonidesse − UEFAsse, FIFAsse. Teadagi on see spordiala, kus rahvusvahelised organisatsioonid toetavad rahvuslike alaliitude arengut, kuid nad ei toeta ka nii, et lihtsalt palun võtke, vaid tuleb osata nendega lävida, tuleb olla aktiivne, väga hea suhtleja. Teie president ja tema meeskond on seda väga hästi teinud, nii et kui ma jõuan teie küsimuse juurde, et mida õppida on, siis seda, et tuleb väljaspool Eestit aktiivset tööd teha, kuid kõik alad ei ole siin vennad. Ka iluuisutamises on raha, kuna see on telepärane ala, aga paljude teiste alade katusorganisatsioonid on nii vaesed, et sealtpoolt raha ei tule. Õppida tuleb seda, et nii kodus kui ka väljaspool tuleb oma õilsate eesmärkide nimel seista, sest keegi ei tule paluma ega pakkuma. Tuleb tõestada, põhjendada, aktiivsust üles näidata. Tuleb selline strateegia välja töötada, mis oleks ühelt 2009 JUULI JALKA

15


usutlus

Ei saa võtta ainult harrastajate arvu ja hakata selle järgi toetusi jagama. See ei ole õige, tuleb silmas pidada ka saavutusi, kuigi alaga tegelejate arv võib olla väga väike.

Foto: Raivo Tasso/Maaleht/Scanpix

Paduveres CCCPi esindaja ees kuuli tõukamas.

poolt reaalne, aga teiselt poolt oleks eesmärgid väga kõrged. Kui me vaatame, mitmendal kohal on Eesti jalgpall maailmas, ei anna see mingit põhjust rõõmustamiseks, 113. koht või midagi. Muide, hoki on esimese 20 hulgas, aga sporti ei saa mõõta ainult ühe kriteeriumi järgi, milline reiting on maailmas. Jalgpalli puhul on eriti sümpaatne see, et ehitatakse üles terviklikku süsteemi. Alustatakse väikestest, lastest ja jällegi ütlen, võimalused on suuremad kui teistel spordialadel, et materiaalset baasi väljakute näol luua. Kui mina jalgpalli mängisin, oli kaks kivi ja park ning sai ka mängida, kuid tänapäeva maailmas ainult sellest enam ei piisa. Siin on jalgpalliliit väga kenasti tegutsenud. Koht maailma reitingus ei peegelda jalgpalli kohta Eesti ühiskonnas – jalgpall kogub populaarsust, jalgpalli armastatakse ja raske on tahta mingisuguseid kohti suurtel võistlustel, aga kui tulevad üksikud võidud, siis need võidud võivad tähendada rohkem kui ainult spordi võitu. Teame kõik väga hästi näiteks Eesti – Venemaa tulemust või miks mitte mängida viiki Portugaliga. See on rõõm, mida on raske võrrelda mõne teise tiitlivõistluste medalitega. Milline on teie enda suhe jalgpalliga? Millal käisite viimati vaatamas koondisemängu? Keskmiselt paar korda aastas käin koondiste mängu vaatamas. Olen seda teinud muu hulgas koos vabariigi presidendiga, kui ma teda nõustasin. (Jalka andmetel käis president Rüütel vaatamas kaht Eesti koondise mängu, 2004 ja 2006, Lennart Meri ei jõudnud ja Toomas Hendrik Ilves pole jõudnud ühelegi mängule – toim). Mängudele olen kaasa võtnud oma lapselapsi. Kui ei ole alati võimalik kohale minna, siis jälgin 16

JALKA JUULI 2009

teleri vahendusel. Jalgpalli vahetu jälgimine ei ole mulle võõras, aga kõikidele matšidele kahjuks ei ole suuteline minema, sest EOKs on 63 alaliitu. Aga Meistriliiga mängud? Nendega on natukene halvem seis. Kõigepealt kuni viimase ajani, ma arvan, et sellel aastal on natukene positiivsemad tuuled puhuma hakanud, ei ole jalgpallivõistlustel vahetute pealtvaatajate arv olnud väga suur. Sellel aastal on tulemas nüüd muutus... Tegelikult tuli Nõmme Kalju oma promoga juba eelmisel aastal välja... Jah, just-just. Ja seetõttu tuleb tunnistada, et viimase ajani mitte väga populaarsed Eesti liigade mängud on ka minu käitumist mõjutanud. Enesekriitiliselt peab ütlema, et võibolla kui olümpiakomitee president käiks mängudel, siis tooks see alale populaarsust juurde. Küll pean ma neid mänge tähtsaks ja kui vahepeal tegutses selline sümpaatne kanal nagu spordikanal, siis me koos selle juhtide ja teie presidendiga püüdsime leida võimalusi, et Meistriliiga mänge hakataks ka televisioonis üle kandma, mis on erakordselt tähtis. Kui nüüd kõrvutada jalgpalli Meistriliiga korvpalli ja võrkpalliga, siis kus teid kõige tõenäolisemalt näha võib? Rohkem, aga ka mitte väga palju korv- ja võrkpalli võistlustel, kuid seal ka juba siis play-off-mängudes. See on üks raske probleem. Ühelt poolt eeldab minu ametipost, et ma käiksin võimalikult paljudel spordivõistlustel ja mitte ainult


usutlus korvpalli ning kergejõustiku võistlustel. Teisalt on mul ka oma isiklik ja pereelu, mille tõttu ei jõua igale poole, kuid püüan käia paljudel võistlustel. Olen käinud ka saalihoki ja teiste vähepopulaarsete spordialade võistlustel, aga ma ei saa nüüd Eesti jalgpalli saja aasta juubelil uhkustada, et ma oleks väga sage külaline olnud meie Meistriliiga või teiste liigade mängudel. Aprilli lõpus küttis kirgi peaminister Andrus Ansipi lause, et sport ei pea olema riigi sport. Ometi peaks olema rahva tervis just eeskätt riigi, mitte eraettevõtete mure. Kas selline mõttekäik pole teie arvates vastutustundetu? Kõigepealt pean ütlema, et olen olnud ka peaminister ja peaministri üks kohustusi on vastata igasugustele küsimustele, mis esitatakse ükskõik millisest elusfäärist. On juhtunud minul, minu eelkäijatel valitsusjuhina ja ka pärast, et mitte kõik vastused küsimustele pole alati olnud õnnestunud. Oled teinud mõne lapsuse, mida kohe parandada ei taipa, ja hiljem tulevad muud asjad peale. Ma arvan, et kui peaminister nii ütles ja ta tõenäoliselt nii ütles, siis see ei vasta tõele. Eesti riik panustab sporti. Riigieelarves on eraldatud vahendid olümpiaettevalmistuseks, mis tulevad hasartmängumaksust seaduse järgi. Riik toetab spordialaliite, toetab noorte sporti. On vastu võetud liikumisharrastuste riiklik strateegia, eraldatud sinna ka vahendeid. See on spordi külg, millele teie ka viitasite, tervis. Me räägime spordis tavaliselt saavutusspordist, sest sära ja tähelepanu on seal ja on ka Eestis saavutusi. Kuni viimaste aastateni ei olnud liikumisharrastuste olulisuse rõhutamine ja selle toetamine keskvõimu prioriteet. Selle strateegia vastuvõtmisega suurenesid ka vahendid.

Kui nüüd rääkida peaministri eest, siis Eesti riik panustab sporti ja nii teeb enamik demokraatlikke riike, aga see ei tähenda, et sporti juhitakse riiklikult. Riik toetab, riik hoolitseb seadusandliku ruumi eest, kuid spordielu korraldamine ei ole riiklik. Üks keskusi, kus spordielu juhitakse, on mittetulundusühing Eesti Olümpiakomitee, nagu on ka mittetulundusühing Eesti Jalgpalli Liit, ja selline mitteriiklik juhtimine erineb riiklikust. Siin ei ole käsuliini, Pohlak on mu kolleeg, mitte ma ei anna talle korraldusi. Meil on meeldiv aega viita, vestelda ja arutleda, aga see ei ole ülemuse ja alluva suhe. Riik toetab sporti, spordielu korraldab ennast ise, on alaliitude ning spordiühenduste keskne. Kõige suuremad spordi materiaalsed toetajad Eestis on kohalikud omavalitsused. Kui rahast räägime, ei saa sellest aastast kõnelda, sest surutis on üleilmne, aga üle-eelmisel aastal panustasid omavalitsused suurusjärgus 900 miljonit sporti, järgmisel kohal olid sponsorid suurusjärgus 500 ja keskvõim 300 miljoni krooniga. See lause ei peegelda, mida Ansipi valitsuse juhtimisel tehakse. Viimase kümne-viieteist aasta jooksul on Eestisse ehitatud erineva suuruse ja tähtsusega spordirajatisi. Millised oleks teie hinnangul riiklikku ja rahvusvahelist mastaapi arvestades kõige tähtsamad? Kõige tähtsamad, kui nüüd sõnast kinni haarata, on need, mida on vaja Eestile ja Eesti rahvale. Et küsimus oli, millised on tähtsaimad rahvusvahelisi kriteeriume ja mõõtmeid arvestades, võtame järjest. Kuna on jalgpalli juubeliaasta, siis loomulikult A. Le Coqi jalgpallistaadion, Saku suurhall, staadionidest on ka Kadrioru staadion korda tehtud. Tartu Ülikooli spordihoone on väga kena uue vormi saanud, Tartus on ka uus pallimängusaal. Foto: Lembit Peegel

Kui kaalukausil on olümpiavõit ja 113. koht FIFA edetabelis, valib rahvas esimese, teab Siimann. 2009 JUULI JALKA

17


usutlus Rahvusvahelisi mõõtmeid arvestades aga ikkagi Saku suurhall, kus võib korraldada iluuisutamisvõistlusi, ratsutamisvõistlusi, judovõistlusi, ja nii imelik kui see ka võhikule ei tundu, saab seal suurepäraselt korraldada ka ujumisvõistlusi. Tänapäeval korraldatakse ujumisvõistlusi seal, kus on tribüünid, ka vesi võidakse sisse tuua. Ütlesite ise ka, et A. Le Coq Arena on rahvusvahelises mastaabis tähtis. Kas riik ei võiks rahastada selle lõpuni ehitamist? Jah, lühike vastus oleks, et võiks ja peaks, aga see küsimus on rohkem peaministrile suunatud kui meile. Ta vääriks küll ja Eesti jalgpall vääriks seda. Nii suur töö on seal tehtud, et see tuleks lõpule viia. Milline saaks selle juures olla Eesti Olümpiakomitee panus? Eesti Olümpiakomitee on mittetulundusühing, ise me vahendeid ei tooda. Maksumaksja raha kasutab põhimõtteliselt valitsus ning riigikogu. Materiaalset toetust meilt oodata ei saa ja ei oodatagi, aga meil on meie olümpiarõngaste autoriteet. Eestis on sport tähtis nii inimestele, ärimeestele kui ka poliitikutele. Meie saame oma olümpiarõngaste autoriteedi Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix

President Arnold Rüütliga võrkpalli vaatamas.

18

JALKA JUULI 2009

ja Eesti sportlaste saavutustega olla moraalseks mõjutajaks ja seda me ei saa jälle teha jalgpalliliidu soovita. Kui jalgpalliliit meilt sellist toetust palub, siis ta alati seda ka saab. Mäletan, et on neid aegu olnud, kui kired selle staadioni ehitamise ja valmimise ümber olid päris tõsised, tolleaegne president Kannik ja Aivar Pohlak tulid siia ja me koos neid plaane tegime. Kui jalgpalliliidu juhid meie poole pöörduvad, siis nii palju kui me suudame aidata, kindlasti seda ka teeme. Eesti väärib korralikku jalgpallistaadioni nagu ka korralikku kergejõustikustaadioni ja korralikku jäähalli.

Meil on siin kurioosseid näiteid, et kui mõnel alal pääseb noortekoondis tiitlivõistluste finaalturniirile, on see rahvale rõõmus sündmus, kuid alaliidule katastroof, sest võistkonna väljasaatmine on midagi muud kui kolme sportlase lähetamine.

Rääkides spordiobjektide rahastamisest, sai Tehvandi hüppemägi kultuuriministeeriumilt otsetoetusi. Kas siin ei ole proportsioonid paigast ära, kui suusahüppajaid ja kahevõistlejaid potentsiaalsete kasutajatena on statistikaameti andmeil kokku umbes 170 ja jalgpalli harrastajaid umbes 13 000? See on valikute küsimus ja ma olen kogenud ja öelnud ja veendunud, kuigi vahel on mulle seda ette heidetud, et kõik tähtsad otsused ühiskonnas on poliitilised. Alati suudab põhjendada, miks just Otepääle Tehvandile on vaja suusahüppemäge: sest siis on võimalik sinna tuua suuri suusavõistlusi, juunioride maailmameistrivõistlusi ja võistlusi suusahüppajatele-kahevõistlejatele. Need on poliitilised otsused. Kui võeti vastu otsus toetada Tehvandit, on kindlasti teisi spordialasid, nagu jalgpall, kes ütlevad, et seda raha oleks võinud kasutada otstarbekamalt kuskil mujal. See ei ole mitte ainult meie, maksumaksja raha, vaid sinna on saadud ka vahendeid Euroopast, mis on eriti tähtis. Kui nüüd Tehvandi kompleks valmis saab ja majanduses hakkavad positiivsed muutused tulema, tuleb mõelda, milline on järgmine objekt. Siin on jalgpallil kindlasti konkurente, aga see võiks olla avalik debatt, kus ka spordirahvas saaks poliitiliste otsuste tegemisel kaasa lüüa. Üks jalgpalliga konkureeriv mõte, mis meil liigub, on teha korda Kääriku Eesti olümpiaettevalmistuskeskusena. Seal oleks jalgpalliväljakud, kergejõustik, ujula. Koht on suurepärane, et saaks nii suve- kui ka talialasid harrastada. Ülikool sellega ise toime ei tule, kuid saaks pakkuda maad. Kui riik toetaks ja kasutaks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tuge, siis miks mitte. Meil on neid kohti, kuhu riik peaks panustama. Hea, et Tehvandiga on loodud pretsedent. Nüüd vaatame, mis on järgmine. Kindlasti on jalgpall ja jalgpallistaadion üks prioriteete, aga mitte ainuke ja mina pole


usutlus Foto: Lembit Peegel

Eesti koondise särki Mart Siimann pildistamise ajaks selga ei tõmmanud: tema sõnutsi võiks see anda vale signaali teiste alade tegijatele. Ja särk tõmmaku selga need, kes on temast paremast vormis!

see jumal, kes ütleb, et raha sinna läheks. See peaks olema ühiskondlik debatt, et seda vaikselt nurga taga poliitilistes kabinettides ei otsustataks, vaid spordiavalikkus lööks kaasa. Teisiti küsides – kumb kannab teie arvates suuremat rahvusvahelist vastutust, kas Tehvandi hüppemägi, mis praegu on sisuliselt Otepää MK-etapi taustaelement, või A. Le Coq Arena, kus aasta-aastalt mängib terve rida Euroopa spordiautoriteete tippjalgpallurite näol? Seda võrdlust on väga raske teha. Kui kutsuda siia ka Toomas Savi ja Mati Alaver, ütleksid nad: näete, meil on siin kuldmedalid, meil on murdmaasuusatamine, meil on Levandi, meil on nii vahva Otepää kompleks, kuhu tullakse

Ma ei saa Eesti jalgpalli saja aasta juubelil uhkustada, et ma oleks väga sage külaline olnud meie Meistriliiga või teiste liigade mängudel.

suurtele võistlustele nii kodu- kui ka välismaalt. Toetab ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus mitte ainult sportlike tulemuste pärast, vaid et see toidaks ka kohalikku elu. Need on argumendid ja ma ei leia, et oleks midagi halvasti tehtud. Samas kui tuleks siia teie, Indrek Schwede ja Aivar Pohlak, siis ka teie toodud argumendid on väga tugevad, tõepoolest.

Asukoht ei ole argument selle (Arena – toim) kasuks, aga et ta on populaarne, jalgpalli mängitakse ja rahvuskoondise mängud tõmbavad üha rohkem rahvast ning ka saavutusi tuleb. Ma ei ütle, et see on hea ja see on halb. Lähtume sellest, mida enam muuta ei saa. Tehvandil on otsus tehtud, minu arvates on see hea otsus. Nüüd hakkame ootama, et saaks teha järgmise otsuse ja miks mitte see ei võiks olla jalgpall. Kas me ei võiks asju ümber hinnata. On selge, et sportmängud ei saa väikse rahva jaoks olla püsivalt edukad tulemuste mõttes, aga on rahvusvahelises kontekstis hulga prestiižsemad. See on selline teema, kus võib sisse tuua Leedu näite. Ka väikeriikidel võivad olla teatud meeskonnaalad, mis rahvusvahelisel areenil läbi löövad. Leedu korvpall on ilus näide, millest siin ruumis istuvad korvpalliliidu juhid alati räägivad ja küsivad, miks meil ei võiks olla oma mängu. Kahtlemata on ühelt poolt vastuseks meie väiksus ja teiselt poolt tõsiasi, et ühes demokraatlikus riigis ei saa sporti riiklikult juhtima hakata. Öelda, et teate, meil on raha vähe, samuti andekaid inimesi, ja panustame ainult jalgpallile või korvpallile või jäähokile, oleks demokraatliku ühiskonnaelu vastu. Demokraatlik on see, kui altpoolt tuleb initsiatiiv. Jalgpall teeb praegu väga head tööd, korvpalliliidule ei saa midagi ette heita. Kui toimib eluterve konkurents alade vahel, kus spordiavalikkus, pealtvaatajad, ka tulemused näitavad, millele saaks panustada 2009 JUULI JALKA

19


usutlus ja millele mitte. Ma ei toeta ja mulle ei meeldi jutud, et hakkame asju riiklikult korraldama. On väär arvata, et milleks meile on vaja saalihokit või kümmet muud spordiala, kus toetajaid ja harrastajaid on vähe, panustame ühele või teisele võistkondlikule alale. Isereguleerimine, altpoolt tulev aktiivsus, saavutused, rahva toetus ja suhtumine − kõik see kokku määrab, mis on õige ja mis on vale. Paratamatult tundub, et mingid eelistused on olemas. Kui vaadata selle ja eelmise aasta rahaeralduste koondtabelit, siis tänavu sai kergejõustik 12,8, suusatamine 12,7 ja korvpall 7,8 miljonit krooni. Jalgpall aga 4,2 miljonit. Mullu olid käärid veel suuremad ... Siin on põhiküsimus võistkondlike ja individuaalalade rahastamise erinevuses. Praegune olümpiaettevalmistuse süsteem toetab individuaalalasid. Raha tuleb seaduse järgi hasartmängumaksust riigieelarve kaudu ja EOK on aja jooksul välja töötanud kriteeriumid, kuidas seda jagada, ning see on nagu spordis üldse, saavutusepõhine. Kui tuleb olümpiavõit, siis saab alaliit kindla summa, kui tuleb EMi kolmas koht, siis see summa on teine. Paremat süsteemi pole praegu leitud. Võistkonnaaladega on asi hoopis keerulisem, sest

Vaieldamatult on kõige tähtsam, kuidas Eesti rahvas ühte või teise võitu suhtub ja teiseks ei maksa kramplikult otsida vastuolusid või konflikte või võtta üks kriteerium ja halvustada teist spordiala.

hasartmängumaksust rahastatakse kindla summaga jalgpalli, korvpalli, võrkpalli, käsipalli ja see on 300 000 krooni aastas. Väga väike summa. Üks kriteeriume on selle rahastamise pooldajatel, et ei ole selliseid tulemusi nagu tiitlivõistluste medalid. Nagu enne rääkisime, see ei saa olla kriteeriumiks, kui pärast pikka aega ehitada üles üks ala alates väikestest kuni rahvuskoondiseni. See võtab aega ja vahendeid. Teine asi on, et pallimängudel on kergem sponsoreid leida. Kolmandaks rahvusvahelise alaliidu toetus, mis jalgpallil on üsna märgatav, teistel aladel vähem. EOK kaudu oleme näiteks võrkpallitreeneritele saanud toetust. Arvan, et võistkondlike alade rahastamine on Eestis probleem. Kui me oma olümpiaettevalmistuse süsteemi täiustame, praegu on sellest nii halb rääkida, sest eelmisel aastal oli palju raha ja siis võis arutada, kuidas seda jaotada. Praegu seda raha ei ole ja nüüd rääkida raha jaotamisest ei ole võib-olla kõige korrektsem. Tulevikku silmas pidades on olümpiakomitee seisukohal, et kui süsteemi muuta, tuleb hakata võistkondlikele aladele tähelepanu pöörama. Ja mitte ainult jalgpallile. Meil on siin kurioosseid näiteid, et kui mõnel alal pääseb noortekoondis tiitlivõistluste finaalturniirile, on see rahvale rõõmus sündmus, kuid alaliidule katastroof, sest võistkonna väljasaatmine on midagi muud kui kolme sportlase lähetamine. Oleme 20

JALKA JUULI 2009

korra küll valitsusele pakkunud välja toetusfondi loomise idee, kust me saaksime rahastada neid edukaid võistkondi, kes lähevad tiitlivõistlustele, et alaliit ei peaks kannatama. Tookord see läbi ei läinud, kuid me tuleme selle juurde tagasi. Ma arvan, et võistkondlikud alad vajaksid teistsugust ja tõhusamat rahastamist kui praegu. Praegu on majandusolukord nagu ta on, aga kas mingid konkreetsed plaanid on olemas olnud kunagi? Mõtlesime, et looks selle fondi. Ei ole mõtet hakata ennustama, milline ala võiks olla järgmisel aastal edukas, ja siis seda toetada, vaid päästa alaliidud sellest kurvast olukorrast, kus edu karistatakse. Meil on võrkpallist ja käsipallist teada, ilmselt ka jalgpallist, kuigi jalgpall on natukene teine maailm, aga õiglase kohtlemise printsiip kehtib ka teile. Kui teil U19 hästi esineb, siis peaks riik toetama vähemalt võistlustele saatmist. Luua üks fond ning edu järgi selle vahenditest mingit ala toetada. Kindlasti vajab see omakeskis arutamist, kui tekib keskvõimu toetus, peaksime võtma võistkonnaalad kokku ja koos arutama. Esimene samm oli eelmisel aastal uue täitevkomitee valimine ja selles lõime võistkonnaalade töögrupi, mis peaks välja töötama võistkonnaalade rahastamise põhimõtted. Seda juhib korvpalliliidu president Peep Aaviksoo. Seni on jalgpall edukalt hakkama saanud, sest rahvusvaheliste liitude toetus on olnud piisav. Kui nüüd riigi toetus oleks proportsioonis harrastajate arvuga, siis võiks olukord olla palju parem ... Harrastajate arv on üks näitaja, aga ka saavutused on spordis tähtsad. Me ei saa võrrelda individuaalalade tulemustega, aga tuleb arvestada, kui palju tuleb raha rahvusvahelisest organisatsioonist, milline on meie ärimeeste panus. Kõike seda tuleb arvestada. Ega individuaalaladel ole ka kõik võrdses positsioonis. Nendel, kellel on rohkem avalikkuse tähelepanu, kellel on meedia tähelepanu, on kergem leida sponsorit. Kui nüüd võtta vehklemine, kus Nikolai Novosjolov võitis MK-etapi, naised on olnud tublid, on see alaliit väga tagasihoidlikes tingimustes, sest pole populaarne ega pääse telerisse. MK-etappi Tallinna Mõõk ei kanta üle, samas kantakse üle teiste samaväärsete alade võistlusi. Ei saa võtta ainult harrastajate arvu ja hakata selle järgi toetusi jagama. See ei ole õige, tuleb silmas pidada ka saavutusi, kuigi alaga tegelejate arv võib olla väga väike. Otsustaja ei pea olema vaid üks tarkpea, vaid tuleks kaasata inimesed, kes ala arengu pärast muret tunnevad, ja avalik arutelu korraldada. Kui järgida Eurospordi, Euronewsi või isegi CNNi uudisteribasid telerist või internetist, kõlab Eesti jalgpallikoondise võit või viik tugeva riigiga palju tugevamalt vastu kui sise-EMi kuld kergejõustikus. Rääkimata sellest, kui Ragnar Klavan peaks Hollandi meisterklubi eest Hollandi meistriliigas silma paistma ... Ma arvan, et see on tähtis, millist kõlapinda maailmas leiab


usutlus maailmas ühe või teise Eesti sportlase saavutus, kas ta pääseb CNNi. Vaieldamatult on kõige tähtsam, kuidas Eesti rahvas ühte või teise võitu suhtub ja teiseks ei maksa kramplikult otsida vastuolusid või konflikte või võtta üks kriteerium ja halvustada teist spordiala. Ei ole mingi saladus, et aeg-ajalt tuuakse selline näide, et meil on mitmekordne olümpiavõitja ja maailmameister Veerpalu, aga võrdleme harrastajate arvu näiteks lauatennise või maahokiga. Eestlase jaoks on

Jalgpall on väärt tunnustamist juba selle eest, et nad on ise hakkama saanud ega ole siin kabinetis nutmas käinud, nagu mõned väiksemad alaliidud seda teevad.

see kõige suurem asi, et meil on Šmigun, meil on Veerpalu, sõltumata sellest, kas Aafrikas harrastatakse suusatamist. See on meie jaoks tähtis. Vehklemise puhul samuti, kuigi harrastajate arv on väike, tunneme saavutuste üle kõik rõõmu. Nii on ka jalgpalli puhul. Harrastajate arv on küll suur, aga suuri võite ei ole. See ei tee teid halvemaks, ka eestlane oskab hinnata iga võitu või viiki, mitte ainult Venemaa üle, vaid ka Armeenia või Läti üle. Tahan öelda, et püüame end mitte teiste arvel esile tõsta, vaid lähtuda reaalsest keerulisest olukorrast, kus on oluline rahvusvaheline saavutus ja vastukaja, aga kõige rohkem ikka kohalike inimeste uhkus

ja ühteliitmine, mida tekitab meis sport. See on spordi sotsiaalne tähendus: mitte medal, vaid see, et korraks oleme üks. Sumos, palun väga. Varem sumo üle naerdi, aga kui tuli üks mees, kes Jaapanis on kuulus ja tähtis sportlane, tekkisid ka oma fänniklubid. Mu hea sõber, Tartu ülikooli professor Paul Varul on suur sumo austaja. Ei maksa eelarvamusega suhtuda, tähtis on see, et kui me oleme edukad ja tublid, kaasneb sellega rahva armastus ning see ongi kõige tähtsam. Rahvast on seni ühendanud Veerpalu ja Šmigun, kes on suure saavutusega hakkama saanud. Mida peaks jalgpallur saavutama või kui suure võiduni meeskonnaga jõudma, et tema saaks võita näiteks aasta sportlase valimistel? Seda peab rahva ja ajakirjanike käest küsima, aga ma arvan, et selle aasta näitel on Mart Poom meil armastatud sportlane ja jalgpallur, kuigi viimastel aastatel on vigastustega kimpus olnud. Poom, kui ta oleks saanud tippklubides edasi mängida, siis miks mitte võinuks tema olla ühel aastal parim sportlane. Ma üldse ei kahtle selles, kui ühel ajal ei tule olümpiavõitu, aga seda saab tulla iga kahe aasta tagant, kui üldse tuleb. Oleme medalitega küll hellitatud, aga nii väikses riigis võib tulla ka medalita perioode ning miks mitte võiks ka võistkondlike alade üksikud tipud parimaks osutuda. Saadame Martin Reimi ja Mart Poomi ka olümpiakomitees rahva rõõmuks väärikalt ära. Poomi parimad aastad olid ju 1990ndate lõpus ja selle sajandi alguses ... Foto: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix

Jüri Jaansoniga sõudmist propageerimas. Siimann ei paista kartvat, et teiste alade esindajad teda valesti mõistavad. 2009 JUULI JALKA

21


usutlus Kui tal ei oleks vigastust olnud ... Te küsite sellise mõttelise küsimuse, kuidas on võimalik saada parimaks sportlaseks. Näete, üks mees võinuks saada, kui ta tervis poleks alt vedanud. Praegu on ühiskonna- ja spordiasjade juures otsustajad, kes oma nooruses mängisid korvpalli, võrkpalli, tegid kergejõustikku jms. Jalgpalli taoti hoovis üksnes oma lõbuks, õpetatud treenerite käe all seda ei mängitud. Praeguste noorte vaieldamatu lemmikala on jalgpall. Kui praegused üliõpilased ja nendest nooremad paarikümne aasta jooksul otsustajate kohad üle võtavad, hakkab jalgpall enam toetust saama kõigil tasanditel: riigilt, omavalitsustelt ja erasektorilt. Sest otsustajad on ise mänginud jalgpalli. See muudaks kardinaalselt meie spordimaastikku. Kas te jagate seda mõttekäiku? See on nüüd niisugune küsimus, millel on õige mitu alaküsimust. Kõigepealt ei ole ma päris kindel, et otsustajad on kunagi korvpalli mänginud või kergejõustikuga tegelenud, et seetõttu oleks kergejõustik ja korvpall populaarsed. Numbrite järgi on nad rahaliselt soositumad. Ei saa seda öelda sellepärast, et individuaalaladel on kindlad kriteeriumid. Siin ei ole nii, et anname kergejõustikuliidule nii palju raha või mõnele teisele individuaalalale nii palju raha. Siin on kindlad kriteeriumid, saavutused ja medalid ning kui näiteks judol läks hästi, sai ka alaliit toetajatelt rohkem raha. Kui tekkis aga mõõnaperiood, oli rahastamine hoopis teine. Mis puudutab võistkondlikke alasid, siis

Foto: Lembit Peegel

Ka mul on eraelu, ma ei jõua igale poole, kurdab Siimann.

22

JALKA JUULI 2009

ega riik, ühe erandiga, kahjuks, ei toeta eriti võistkondlikke alasid. Seesama olümpiaettevalmistuseks mõeldud 300 000 krooni korvpallile, võrkpallile, jalgpallile. See on üks summa, loomulikult toetatakse ka alaliitu ja noortesporti ning need summad on märkimisväärsed. Nüüd see üks erand on kahetsusväärne, kuid selle vastu on midagi raske öelda, sest see erand sündis riigikogus. Parlamendil on loomulikult õigus eelarves muudatusi teha ja poliitikas on teatud kokkulepped.

Aga Eesti rahvas on kõige kirkamate medalitega natukene ära hellitatud − ei oodata mitte 113. kohta, vaid hoopis tunduvalt kõrgemat.

Kui mõnes erakonnas otsustati, et see raha ei lähe koolimaja või kultuurimaja parandamiseks, vaid mõned erakonnad leidsid, et see raha võiks minna korvpalli arendamiseks, on see poliitiline otsus. Kui te rääkisite nüüd korvpalli miljonitest ja need teid häirivad, siis see on riigikogu otsus. See teeb natukene liiga teistele spordialadele. Samas jällegi olümpiakomiteele teeb rõõmu, et see raha läks spordile, aga kurvastab, et toetust sai ainult mõni spordiala. Ma ei arva, et spordi rahastamine, välja arvatud need riigikogus sündivad ja sündinud otsused, oleks Eestis väga subjektiivne. Ei sõltu sellest, mis spordiala otsustajad on teinud või mida nad toetavad. Kuigi poliitikas ei ole inimlik mõõde paratamatult kuhugi kadunud ja eks me mõlemad oskame tuua näiteid, kus mõni erakond eelistab üht ala teisele. See ei ole alati kõige ausam teiste suhtes, aga poliitikas on lõppotsustajaks rahvas. Kui need otsused meile ei meeldi, toetatakse neid alasid, mis rahvale tunduvad ebaõiglased, siis saab valimistel teiste erakondade poolt hääletada. Ma ei arva, et see probleem on nii tõsine. Ma saan aru, et te esindate Jalkat ja teile tundub, et jalgpallile on natuke liiga tehtud. Vähemalt teie küsimused on niisugused. Mina siin kabinetis olen kindel, et ei ole absoluutset õiglust, aga ma ei näe, et jalgpallile oleks väga liiga tehtud. Jalgpall on väärt tunnustamist juba selle eest, et nad on ise hakkama saanud ega ole siin kabinetis nutmas käinud, nagu mõned väiksemad alaliidud seda teevad. Enamik spordialasid vajaks suuremat riiklikku toetust, ma ei tunne, et oleks jalgpalli suhtes ülekohtuselt käitutud. Aga kas paari aastakümne jooksul võib see muudatus spordimaastikul toimuda? Ma arvan, et seda otsustab ikkagi rahvas. Kui jalgpalli kandepind jätkab laienemist, tulevad saavutused, kui meie U19 ja U23 hakkavad Euroopas läbi lööma ja kui jätkuvad rahvuskoondise head mängud, siis miks mitte. Aga Eesti rahvas on kõige kirkamate medalitega natukene ära hellitatud − ei oodata mitte 113. kohta, vaid hoopis tunduvalt kõrgemat. Suhtumise ja armastuse peab jalgpall ise välja teenima ning ta on teel sinna.


2009 JUULI JALKA

23


käbi ja känd

Peeter Küttis ja tema naksid pojad Eesti Jalgpalli Liidu aupresident Peeter Küttis pääses noorena Nõukogude Liidu 33 parema mängija sekka. Poeg Kert mängis Eesti noortekoondistes ja kaitseb praegu koondise väravat saalijalgpallis. Indrek Schwede

Foto: Lembit Peegel

Peeter ja Kert Küttis meie vutipühamus. Esimene on jalgpalliliidu aupresident, teine töötab jalgpalliliidus.

E

esti Jalgpalli Liidu aupresident Peeter Küttis võinuks saada kõvaks jalgpalluriks. 1959. aasta üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil, kus Eesti meeskond sai 8. koha, valiti ta turniiril 33 parema mängija hulka (igale positsioonile valiti kolm mängijat). Peeter pääses omaealiste koorekihti vasakkaitsjana. Võimaliku karjääri rikkusid jalatrauma keskkooli viimases klassis ja Vene kroonu. 24

JALKA JUULI 2009

“Kalevi noored, kelle hulka kuulusin, hakkasid mängima Eesti meistrivõistlustel, aga mina ei saanud vigastuse tõttu ettevalmistust kaasa teha,” selgitab Peeter Küttis. “Sõjaväes sattusin neljaks aastaks mereväkke. Võrkpalli sai laeva peal mängida, aga joosta ju mitte. Sinna ma (jalgpallurina) surin ...” Sikupillis üles kasvanud Peeter Küttise vaba aeg möödus Kadrioru staadioni lähistel noortepargis, praeguste

tenniseväljakute ümbruses sporti tehes. Küttis tuli toonase Mererajooni noortemeistriks kuulitõukes (“Olin pikk poiss, kuul oli ülevalt alla visata.”) ja kõrgushüppes. Käis võrgu- ja jalkatrennis. Vutis oli treeneriks endine väravavaht Ülo Ollis, grupis sellised tulevased ässad nagu Mati Gilden, Andres Gaikovitš, Eerik Kuusk jt. Küttis mängis ka korvi, võrgus tuli koos hilisema Nõukogude Liidu täis-


käbi ja känd kasvanute meistri Henn Karitsaga Eesti noortemeistriks ja oli noortekoondise kandidaat. Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel oli Küttis teise koha võitnud võrkpallimeeskonnas, tuli Leningardi oblasti Kolpino rajooni ja Balti laevastiku meistriks. Ometi otsustas Küttis jalgpalli kasuks. 1961. aastal saadud vigastus ja merevägi tegi kõigele lõpu.

“ „

Ega Kaldma selle peale rõõmus olnud, kui väike poiss tuleb ütlema, et teab ise paremini. Jalgpalli juurde tagasi jõudis Peeter Küttis alles üheksakümnendate alguses Roman Ubakivi ja Eerik Kuuse pealekäimisel. Meestel oli plaanis senise jalgpalliföderatsiooni asemel jalgpalliliidu taastamine ja Küttis sobis juristina asju ajama. Asi lõppes sellega, et kümme aastat (1993–2003) oli Küttis meie jalgpalliliidu president.

Pojad on õige naksid

Küttise suhu passiks imehästi Kukerpillide hoogne hitt “Pojad on mul õige naksid”. Mõlemad poisid lõid sportlastena läbi. Kim-Erik (sünd 1971) jõudis välja isegi Nõukogude Liidu korvpalli noortekoondisse ja oli meeldejääv figuur üheksakümnendate Eesti korviliigas. Peale korvpalli jõudis Kim-Erik tegeleda ka suusahüpete, maadluse ja võrkpalliga. “Kui ta oli aasta võrgutrennis käinud, läksin asja uurima,” räägib Peeter Küttis ja muigab: “Selgus, et ta oli selle ajaga täiuslikult ära õppinud kaasmängijatega käte kokkulöömise! Sattusin siis juttu ajama August Sokuga. Rääkisime spordist, jõudsime kirumiseni ja ma jutustasin, et minu poiss õppis võrgutrennis aastaga kaaslastega plaksu lööma. Sokk oli aga minu poisist juba kuulnud – ma ei teadnudki, et Kim-Erik oli tänaval kossu mänginud. August ütles, et ole täitsa, katsu poiss ära rääkida, las tuleb kossutrenni. Kaks nädalat rääkisin, siis sain poisi korvitrenni. August Sokk ütles, et on mulle pudeli konjakit võlgu, aga sinna

see jäigi, sest ta kutsuti ära (taevasse) ...” Noorem poeg Kert (sünd 1979) on aga sündinud jalgpallihuviline, kes leidis oma eeskuju telerist. Selleks sai Moskva Spartaki ja Nõukogude Liidu koondise legendaarne puurivaht Rinat Dassajev. “Jalgpalli hakkasin mängima ainult Dassajevi pärast,” kinnitab Kert Küttis, kes teiste alade vastu huvi ei tundnud. “Dassajev oli siis kuum nimi, ta sai kohe mu lemmikuks ja vaatasin paljusid mänge ainult tema pärast. Teine lemmik oli Toni Schumacher oma kollase särgiga, aga Dassajevit ja Spartakit nägi telerist sel ajal rohkem. Dassajevi kuldhambad läikisid nii ilusasti (naerab - toim) ...” “Joosep Katsev oli treener, kes eesti keelt oskas ja Kert läks tema juurde trenni,” räägib Peeter Küttis. “Teine eestlane seal pundis oli Kristen Viikmäe, kui nad 1991. aastal Helsinki Cupi võitsid.” Kohe esimeses trennis tahtis Kert minna väravasse ja sinna ta ka läks. Päris alguse kohta räägib Peeter: “Kert oli vene pundis ja seal oli enese maksmapanekuks kõva sõna vaja. Kadunud (Eduard) Belkin käis kord vaatamas ja küsis Katsevilt, et kes see väravavaht on. Katsev vastas, et Küttise poeg. Belkin vastu, et las siis olla. Aga hiljem hakkas poiss kaela kandma.”

cv Peeter Küttis Sündinud: 10.10.1942 Treenerid: Ülo Ollis, Hans-Davis Viirmaa, Raimund Pundi

Saavutused: Eesti koolinoorte meister võrkpallis, neljakordne hõbe jalgpallis. Mererajooni meister kuulitõukes ja kõrgushüppes. Võrk- ja jalgpallis I järk. N Liidu koolinoorte spartakiaadil 1959 valiti 33 parima jalgpalluri hulka. Tallinna karikavõitja Lihakombinaadi vutimeeskonnas.

Kert Küttis Sündinud: 23.12.1979 Klubid: TJK, TVMK, FC Lelle, Lelle SK, FC Kuressaare, Tallinna Kalev, HÜJK Emmaste, FC Flora Futsal

Treenerid: Josep Katsev, Vjatšeslav Smirnov, Zaur Tšilingarašvili, Aavo Sarap, Urmas Kirs

Saavutused: 18 mängu noortekoondistes, 5 mängu saalijalgpalli koondises, kahekordne noortemeister ja -karikavõitja, Helsinki Cupi võitja, kahekordne tudengimeister jalgpallis

Foto: Peeter Küttise erakogu

Peeter Küttis kuulus noorena Nõukogude Liidu 33 parema mängija hulka. 2009 JUULI JALKA

25


käbi ja känd Kert kiidab Katsevit, kes oskas talle õpetada püüdmise tehnikat. Poiss õppis ise juurde raamatutest. Õpetussõnu sai ta ka Toomas Kaldmalt ja Aleksandr Fukilt.

Vaidles Toomas Kaldmaga

“Kaldma õpetas minu meelest valesti ja julgesin talle seda ka öelda: et video peal on asjad teisiti,” räägib Kert. “Kui me kolmekesi – Katsevi ja Kaldmaga – kokku saame, siis vaidleme sel teemal ikka edasi. Aga jah, ega Kaldma selle peale rõõmus olnud, kui väike poiss tuleb ütlema, et teab ise paremini.” Hiljem jõudis Kert Eesti noorte paremikku ja mängis noortekoondiste eest kaheksateist mängu. Väravas oli Kert elavaloomuline ja rääkis palju. Mille eest nägi kohtunike käes korduvalt lehvimas kollaseid kaarte. “Üks mäng Sillamäel läks meil nii hästi, et kukkusin väravas “Hõissa kauboid” laulma,” mäletab Kert, kes Audentese Ülikoolis on pidanud ka üliõpilaskogu esimehe ametit. “Tegime sealsetele vanadele mängumeestele ära, fännid olid pahased ja tikkusid lausa platsile.” Peale Dassajevi ja Schumacheri on Kerdi eeskujuks olnud ka Gianluca Pagliuca ja muidugi Mart Poom. Vii-

Dassajevi autogramm aastast 1982 Oma kunagist iidolit nägi Kert Küttis Tallinnas 2007. aastal, kui Rinat Dassajev mängis siin Venemaa veteranide koondisega Eesti veteranide vastu. Kuulsa kollkipri autogramm oli tal aga juba 1982. aastast, kui isa Peeter osales nädalalehe Futbol. Hokkej viktoriinil ja sai õigesti vastajana 1982. aasta MMi postkaardi, mille teisel pool ilutses Rinat Dassajevi autogramm.

Vastase ema kiskus suitsu ja õpetas poega Peeter Küttis on alati käinud oma mõlemale pojale kaasa elamas, aga sundinud pole neid kunagi. Ka esimese emotsiooni pealt arvustamisest on ta püüdnud hoiduda ja pigem leidnud toetavaid sõnu. “Ühel mängul oli Kerdi meeskonna vastaseks meeskond, mille väravas seisis üks patsiga poiss,” meenutab Peeter, kelle sõnul on igasuguseid lapsevanemaid nähtud. “Poisi ema seisis otse värava taga, rebis suitsu teha ja õpetas poega, kuhu hüpata ja mida teha. Ütlesin naljaviluks oma naisele, et mine sa teise otsa meie poega õpetama! See suitsukiskuv ja õpetav ema oli väga ebameeldiv vaatepilt.”

masega ühendab Kerti üks ühine joon: “Oleme nagu kaks legomeest − kogu aja katki (vigastatud). Nii et Poomiga võin end võrrelda küll! (naerab - toim)” Praegu mängib Kert II liigas Emmaste meeskonnas, olles meeskonna hing ja kooshoidja. Esikohale tema elus on tõusnud aga hoopis saalijalgpall. Viis korda Eesti saalijalgpallikoondises mänginud Kerdile sobib see tempokas mäng imehästi, sest tal on hea reakt-

sioon. Ta tunnistab, et tahtnuks selle alaga alustada juba varem, 15-16aastaselt. Paraku polnud see ala Eestisse siis veel jõudnud. Saalis on Kert korduvalt tunnistatud turniiride parimaks puurivahiks ja ta tunneb end väiksel platsil hästi. Saalijalgpalliga on seotud ka Kerdi lähimad eesmärgid. Ta tahab Flora meeskonnaga jõuda Eesti meistrivõistlustel medalile ja olla endiselt koondise nimekirjas. Foto: Lembit Peegel

Taustaks RAMi meeskoor, hoolitseb Kert Küttis Eesti – Portugali mängu korralduse eest.

26

JALKA JUULI 2009


2009 JUULI JALKA

27


jalgpalliakadeemia

Kas Eesti vajab jalgpalliakadeemiaid noortele? Uurisime, kas Eesti on küps jalgpalliakadeemiateks, mis mujal maailmas üpris levinud viis järelkasvu koolitada. Kolme liiki akadeemiaid EJLi noortekomisjoni liige Andres Leht Mina liigitaks jalgpalliakadeemiad kolme kategooriasse. Esiteks, nimekate klubide juures korraldatud 1−5päevased suvelaagrid. Vastuvõtja organiseerib toitlustamise, majutuse jne, kulud kannab akadeemiasse tulija ise. Nii töötab näiteks David Beckhami jalgpalliakadeemia. Teiseks, akadeemiad andekatele mängijatele, kellel puudub kodukandis võimalus areneda. Nad tuuakse suurematesse kohtadesse, kus klubi organiseerib korralikud treeningtingimused. Osa kulusid kannab mängija, osa klubi. Kolmandaks, akadeemiad klubide või jalgpalliliitude juures. Seal on mängijad 15. eluaastast. Peale jalgpalli õpitakse nagu tavalises koolis, aga peamiseks õppeaineks on jalgpall. Klubi annab tasuta majutuse, toidu, õppimise ja muidugi treeningu. Võimaluse korral ka stipendiumi. Just viimastest on võrsunud palju maailma tippmängijaid. Sealt on läbi käinud ka Henrik Ojamaa. Väga palju on aga neid akadeemia läbinud mängijaid, kellest pole elukutselist jalgpallurit saanud. Akadeemiate varjukülg on see, et kodust eemal jäävad noored ilma pereelust, kohati tehakse justkui sunnitööd. Lisaks võimalikud erimeelsused treeneritega. Osa Venemaa klubidest, näiteks Peterburi Zenit, on loobunud jalgpalli internaatidest. Nägin tänavu Riias Balti U17 turnii28

JALKA JUULI 2009

ril, kui emotsioonitult mängis Leedu koondis, kes jäi omaealiste turniiril viimaseks. Meeskond oli komplekteeritud just akadeemiakasvandikest. Leedu jalgpalliliidu toel tegutseb see kolmandat aastat: 1993. aastal sündinud poisse on ligi 40. 1. septembrist on plaan rajada jalgpalliakadeemia Ida-Virumaale. Suhtun ettevõtmisse pigem skeptiliselt, minu arvates pole asjad korralikult läbi mõeldud. Leedu U17 koondisele mõeldes tundub, et sellisel kujul jalgpalluri kasvatamine pole vist kõige õigem. Meil pole ka selleks lihtsalt kogemusi. Kui mõnel noormängijal aga on võimalus minna stažeerima või õppima mõne nimeka välisklubi juurde, siis soovitan seda soojalt, sest seal on asjad peensusteni läbi mõeldud.

Kehtnas oli ju akadeemia! Noortetreener Aivar Tiidus

Just sellist asja olekski vaja. Maailmas on klubidel akadeemiad ja vajalikud tingimused. Parimad võetakse kokku ja hakatakse tööle. Seda saaksid endale lubada suuremad klubid, aga iseasi, kas meil ikka on päris selliseid suuri. Kuid rahastamisega saaks välja minna UEFA ja FIFAni. Meie treenerite tase on üsna hea ja aina paremaks läheb. On ju koolitusi ja peale on tulemas energilisi noori. Saame hakkama küll, aga peaspetsialist võiks olla rahvusvahelisel tasemel välismaalane, kes teeb plaanid ja kontrollib nende täitmist. Aeg selleks on soodne, jalgpall

on tõusuteel ja meil on poisse, kes tahavad profisporti välja jõuda. Kunagi TSIK (Tallinna Spordiinternaatkool) näitas, et sealt tuli sportlasi ja sinna oli prestiižne pääseda. Aivar Pohlak on ju ka proovinud Audenteses poisse koolitada, veelgi lähemal akadeemiale oli Kehtna jalgpallikool. Võeti kokku piirkonna poisid ja sealt on ju mõnigi mees koondisse välja arenenud. Mina olen akadeemiate poolt.

Tugevad arenevad tugevate keskel Jalgpallikooli omanik ja treener Martin Reim See on kahe otsaga asi. Ühest küljest arenevad tugevad just tugevate keskel _ mida suurem konkurents, seda parem arenevale mängijale. Noortele oleks hea, kui piirkonna parimad lapsed saaks koos treenida. Teisalt nõuab akadeemia, et oleks kindel baas ja tingimused. Sinna peaks olema suur tung, seal peaks olema head treenerid. Seal peaks valitsema konkurents ja need, kes ei vasta tasemele, asendatakse uutega. Kõik peavad pingutama, et säilitada kohta paremate hulgas. Rahastama peaks kohalikud omavalitsused ja jalgpalliliit. Ei kujuta ette, et lapsevanemad maksaks tuhat krooni. Akadeemiasse peaks mängijaid võtma oskuste, mitte seisuse järgi. Üle Eesti on mõtet luua ehk kolm piirkonda: Tallinn, Ida-Virumaa ja Lõuna-Eesti. Lahendamist vajaksid paljud küsimused: keda akadeemia mängijad esindavad? Oma klubi või akadeemiat?


jalgpalliakadeemia Süsteem peaks olema selline, et klubid tahaksid mängijaid ära anda, mitte ei hakkaks neid peitma. Esmane eesmärk pole pääseda Transi või Reali, vaid akadeemiasse, mis on hüppelauaks. Peaks uurima, kuidas on need asjad lahendatud suur- ja lähiriikides ning mõelda, mis meile sobib.

Akadeemia peaks tähendama kvaliteeti kõiges Eesti koondise abitreener Janno Kivisild Olen käinud selliste klubide akadeemiates nagu Sunderland, Derby County, Aston Villa, Leverkusen ja Feyenoord. Need on klassikalised Lääne-Euroopa jalgpalliakadeemiad. Selliseks tasemeks me valmis ei ole. Sest peale jalgpalli peab akadeemia andma mängijale koolihariduse ja elementaarse ettevalmistuse tulevaseks eluks – nii juhuks, kui noorest saab profimängija, kui ka juhuks, kui ta lepingut ei saa. Infrastruktuuri poolest on meie klubidel eeldused olemas. Küsimus on selles, kui kõrgele me lati seame. Viljandis on uus muruväljak ja kunstmuruväljak, ehitamisel on looduslik treeningmuru. Männikul on võimalus talveks kunstmurule kuppel peale tõmmata, aga praegu puuduvad olmehooned. Meil on häid treenereid, aga paraku peavad nad toimetulekuks jagama end liiga paljude vanuseklasside ja ka klubide vahel. See on kitsaskoht. Rahastamine võiks tulla jalgpalliliidu koostöös omavalitsustega. Ka UEFA ja FIFA saaks ehk toetada. Kui see kujundlikus mõttes kaup oleks atraktiivne, võiks ta ligi meelitada ka sponsoreid. Näiteks Leverkuseni Bayeris olid noorteakadeemial oma sponsorid. Ideaalses maailmas saavad parimad poisid treenida parimates tingimustes koos parimate poistega parimate treenerite käe all. See peakski olema akadeemia mõte. Akadeemia peaks tähendama kvaliteeti kõiges. Ainult nime pärast ei maksa seda teha.

Meie tingimustes peaks eestvedajaks olema jalgpalliliit. Loosung: õiged asjad õigel ajal! EJLi juhatuse liige Arvu Sild Peaksime pöörama suurt tähelepanu 10−12aastastele – see on just see iga, kus omandatakse tehnika. Meil on probleem, et just sellele vastuvõtlikule eale pole häid treenereid. Karjääri lõpetavad mängijad lähevad esindusmeeskonda või duublit treenima, sest seal on palk suurem ja töö on prestiižsem. Loosung on säärane, et õigeid asju peab tegema õigel ajal, aga noori vaadates peab tõdema, et ka esiliigasse jõudnud poistel on jäänud õigel ajal õiged asjad saamata ja see pole nende süü. Neid on paljuski treeninud asjaarmastajad, kes ei oska anda vajalikke oskusi. Kui meil oli Tallinna jalgpallikool, tuli sealt terve plejaad mängumehi. Ka koondise jaoks. Praegu on Flora süsteem, Sillamäele rajatakse jalgpallikooli. Sellega võibki loetelu lõpetada. Kardan, et meie klubid ei mängi välja, aga olgu ta akadeemia või spordikool – midagi on vaja! Peame saavutama läbimurde, et lõpetavatele mängijatele poleks noortega tegelemine alandus. Noorte õpetamine on asja alus. 14-1516aastaselt ei hakka tehnika enam külge, võid teha mida tahes. Nägin seda tütrepoja pealt, kellel tekkis 16-17aastaselt suur himu. Aga tema tehniline pagas ei lubanud just ülalnimetatud põhjustel kõrgemale tõusta. Kui me seda probleemi ei lahenda, jääme koondisega sellele tasemele, kus oleme. Rahastamisest. Jalgpalliliit toetab tänavu Meistri- ja Esiliiga klubisid kuue miljoni krooniga. Osa sellest rahast saaks juba anda akadeemiate toetuseks. Mis kasu on Eesti jalgpallile sellest, et Sillamäe Kalev maksab jalgpalliliidu toetuse abil palka välismaalastele? Sillamäel mängib ka endine eakas Peterburi Zenidi

mängija, kes tõstab natuke meeskonna taset, aga põhiprobleemi see ei lahenda. Kvantiteeti meie jalgpallis juba on, aga kvaliteet puudub. Paremad treenerid on hõivatud esindusmeeskondadega, aga seal mängijatega enam imet ei tee. Head treenerid peaks treenima ka noori. Ma ei näegi praegu, kes pärast Sander Purit veel koondise uksele koputaks? Derby mees (Hendrik Ojamaa – toim) äkki? Aga ta on teise süsteemi mees. Meie oma süsteem peaks proffe kasvatama.

treeneril peaks olema üks grupp EJLi noortetöö abi Lars Hopp

Mida akadeemiate all mõelda? Käisime treeneritega Aston Villas ning nende võimalusi inimeste ja rajatiste suhtes ei saa Eesti omadega võrrelda, mis on ka mõistetav. Eesti jalgpallile on oluline, et klubid tegeleks noortega aasta läbi. Siin on treenereid, kes teavad, kuidas noortega tööd teha. Paraku on neil palju gruppe. Esimese sammuna võikski püüelda selle poole, et juhendajal on üks grupp, mis tõstaks töö efektiivsust ning annaks treenerile endale arenemisvõimalusi. Praegu on mõnel neli gruppi, mis tähendab nelja mängu nädalas ja päevi, kui ühed poisid lähevad koju ja teised juba ootavad trenni algust. Tegelen ise ka nelja meeskonnaga ja kui kaks trenni on päeva jooksul ära olnud, tunnen väsimust, sest tahan igale grupile korralikult pühenduda. Sageli näen väljaku ääres olukordi, kus mängija eksib, kuid mingit treeneri reaktsiooni sellele ei järgne. Võib-olla ta tõesti ei pannud tähele, kuid võibolla on ta liiga väsinud, et kõiki detaile märgata. Riikides, kus olen varem töötanud, on trennides alati üks vabatahtlik abiline. Majanduslik olukord on praegu küll vilets ja inimesed peavad niigi palju tööd rügama, kuid paljuski on siin klubide tegemata tööd. 2009 JUULI JALKA

29


mis mees?

Ainar Leppänen indrek schwede

Koolis õpetas Aivar Pohlak

Foto: Ainar Leppäneni erakogu

Ainar Leppänen (36) õppis Oru põhikoolis, kus eesti keele ja kirjanduse õpetajaks oli Aivar Pohlak. Hiljem töötasid nad koos Eesti Jalgpalli Liidus, kus Pohlak sisulise eestvedajana oli juhatuse liige ning Leppänen tegevdirektor ja peasekretär. Seejärel suundus Leppänen Tartu ülikooli juurat õppima ja lõpetas selle eriala Concordia ülikoolis. Ta on töötanud kahes pangas ja on juunikuust SEB liisingu juhatuse liige ja tegevdirektor. Leppänen on Eesti Jalgpalli Liidu asepresident ja juriidiline nõustaja.

Eesti – Šotimaa ärajäänud mäng

1996. aastal oli Ainar Leppänen Eesti jalgpalli Liidu peasekretär, kui jäi ära kurikuulus Eesti – Šotimaa MM-valikmäng. “Praegu olen ise UEFA delegaat ja olen mõelnud, millise otsuse võtaksin vastu samasuguses olukorras,” räägib Ainar Leppänen. “Toonane peapõhjus, millega šotlased rahule ei jäänud, oli valgustus ja mäng tõsteti ajaliselt ettepoole. Mulle on jäänud sellest ajast meelde võrdlus, et bussi väljumise aega saab ainult edasi lükata, mitte ettepoole tõsta, sest siis võivad inimesed maha jääda. Sama loogika pidanuks kehtima ka siis. Meie pretsedendi põhjal on nii FIFA kui ka UEFA oma määrustikku täiendanud punktiga, et kui mingil põhjusel ei saa mängida kokkulepitud ajal, lükatakse mäng järgmisele päevale või mõnele muule sobivale ajale. Arvan, et käitusime siis õigesti, ja hilisem lahendus kinnitas seda: mäng tõsteti uuele ajale, me ei saanud trahvi, meilt ei võetud punkte ära. Muidugi nõudis see otsustusjulgust. Šoti ajakirjanikud helistasid mulle veel tükk aega, pärisid uudiseid ja jutustasid ise. Ei mäletagi, kes, aga keegi lasti neil alaliidus selle asja pärast lahti.

Delegaat Barcelona mängul

2006. aastast on Leppänen UEFA delegaat euromängudel. Tänavu märtsis sai ta määramise Camp Noule, kus Barcelona võõrustas Meistrite Liigas Lyoni. Mais oli Leppänen UEFA Cupi poolfinaalkohtumise Kiievi Dinamo – Donetski Šahtar delegaat. “Delegaadid ei tohi anda kommentaare oma töö üksikasjade kohta. Saan rääkida üldjoontes, mida töö endast kujutab. Mängule eelneval päeval on koosolek, kus käiakse kõik mängu puutuv üksikasjalikult läbi. Muidugi peab looma kontakti mõlema poolega, korraldajate, kohtunike, politsei, kiirabi ja tuletõrjega. Põhiküsimus on võimalikud riskid. Järgmisel päeva koosolekul on kohal veel rohkem mänguga seotud inimesi, sageli ka linna esindajad, munitsipaalpolitsei. Käiakse läbi pikk küsimuste-probleemide nimekiri ja kõigile peab leidma vastuse. Delegaadi jaoks olulisim märksõna on turvalisus. Kui peaks juhtuma midagi, mida ei osatud ette näha, on see tegemata töö. 30

JALKA JUULI 2009

Ainar Leppänen (vasakul) koos UEFA võistluste osakonna juhataja Marc Vouillamoziga.

Mängul peab delegaat jälgima platsil ja tribüünil toimuvat ning kohtunikke, märkima üles olulisemad positiivsed ja negatiivsed momendid. Sellest tuleb UEFA-le esitada raport. Et olen töiselt Tallinnas väga hõivatud, on mul hooajal kaheksa-üheksa mängu.”

UEFA õiguskomitee liige

“UEFA tegutseb paljuski komiteede-põhiselt. Mina olen 2006. aastast õiguskomitees, mis tegeleb õiguslike küsimustega. Käsitleme kõikvõimalikke juhtumeid eri riikides. Jälgime Lauseanne’is tegutseva spordiarbitraaži (CAS) tegevust, töötame välja põhikirju ja alusdokumente kogu Euroopa jaoks. Koos käime kaks korda aastas, ülejäänud aja töötame meilitsi. Eestis on meil spordiarbitraaž puudulik. Oleme kaalunud luua jalgpallis oma arbitraaži – kõik, mis ei leia lahendust distsiplinaarkomisjonis, jõuab arbitraaži kui lõppastmesse. Seal peavad olema jalgpalli ja õigusliku taustaga inimesed. Lahendus peaks olema kohtuga võrreldes kiire ja efektiivne. Eesti õigusruum võimaldaks sellist asja.”

Hobi oli jalgpall ja on reisimine

“Ausalt öeldes ei jää mul hobide jaoks aega. Välja võiks tuua reisimise. Tänu delegaaditööle satun ka riikidesse, kuhu muidu ei läheks, ja pean tunnistama, et mulle meeldib rohkem käia Ida- kui Lääne-Euroopas. Eesti taustaga inimesel on põnev vaadata, kuidas on asjad endistes idablokimaades arenenud. Lapsepõlves täitis mu vaba aja jalgpall. Kord mängisime hommikust õhtuni ja kaasa lõi ka õpetaja Aivar Pohlak, kes ütles tookord, et ta pole mitte kunagi elus nii kaua järjest jalgpalli mänginud. Aga meil puudusid treener ja korralikud treeningvõimalused. Midagi me siiski seal organiseerisime ja koos Pohlakuga olime isegi treeneri eest väljas. Muid alasid ma tol ajal sügavuti ei harrastanud ja jalgpallipisiku sain külge just sealt.”


2009 JUULI JALKA

31


Victor Valdes Barcelona Foto: Kirsty Wigglesworth/AP/Scanpix

32

JALKA JUULI 2009


2009 JUULI JALKA

33


BARCELONA Meistrite Liiga v천itja 2009

Esireas: Lionel Messi, Thierry Henry, Andres Iniesta, Xavi Her Tagareas: 34 JALKA JUULI 2009 Yaya Toure, Sergio Busquets, Gerard Piquet, Sylvin


rnadez, Carles Puyol. nho, Samuel Eto´o, Victor Valdes

Foto: Albert Gea/Reuters/Scanpix

2009 JUULI JALKA

35


Katrin Loo

36

Foto: Lembit Peegel

Tallinna FC Flora

JALKA JUULI 2009


2009 JUULI JALKA

37


Sir Stanley Matthews

38

Foto: Scanpix

Blackburn

JALKA JUULI 2009


arvamus

Jalgpall lastega

Peeter Sauter Kirjanik

N

ormaalmõõtmetega väljakul pole ma elus mänginud. Minusugune jookseks seal kolm korda edasi-tagasi ja peaks siis pool tundi puhkama. Suur väljak tundub nagu snuukrilaud puulilaua kõrval. Snuukrit ma korra proovisin mängida, aga seal pidi nii kaua ootama, kuni kuul üle laua veeres, et selle ajaga jõudis õlleklaasi tühjaks juua. Jah noh, varsti ei näinud siis enam teisele poole lauda ka, et kus need kuulid on, mida lüüa ja mis värvi nad on. Aastaid tagasi sai trennis vahel pisikese välja peal vutipalli taga aetud ja ega see pold paha. Aga et ma kogu seda trenni liiga tõsiselt ei võtt, ei võtt ka vutti ja eks seda tajusid ka mängijad ja palju ma kaasa mängida ei saand. Aga üks teatud sorti jalka on mulle viimastel aastatel vägagi pinget pakkunud. Mängida Kloogarannas koos lastega vutti mere ääres või lastelaagri vanal räämakasvand väiksel vutiväljakul. Rannas on tiba ohtlik, vähemalt mulle oli, liiva sees joostes takerdub jalg liiva ja nii võib jala kergesti miskitpidi välja väänata. Platsi peal on teine lugu. Võib-olla on tos asjas ka nostalgiat. Sest allameetrimehena elasin sealsamas ja siis mängisid vahel suuremad jalkat ja tited vaatasid enamasti platsi äärelt pealt, aga juhtus ka, et võeti mängu. Ja see erutas alati.

Nüüd aga kõige tähtsamast. Mis toimub inimeste vahel, kui koos ühel platsil mängivad näiteks kuuene, viieteistaastane ja neljakümne kaheksa aastane? Ainus võimalus hoogsalt mängida on mängida tões ja vaimus, samal ajal üksteist arvestades ja respekteerides. St peab andma mänguruumi neile, kes ei jaksa väga joosta jalgade lühiduse või jalgade väsimuse (või joodud õlle tõttu). Samas peab iga mängumeest ja -naist väljakul võtma tõsiselt ja võrdsena, nii omi kui vastaseid. Uskuge või mitte, vanad mehed lähevad koos lastega mängides tunduvalt rohkem leili kui lapsed ise ja ergutavad lapsi röökides ja õpetavad (eks nad ole rohkem rüüband kah). Lapsed on cool’id. Mõnikord on laps väravas. Ega siis ka ei halastata. Otse näkku täie jõuga matakat ei sihita, aga üle pea lüüakse küll, mäng on mäng. Mäletan luuletaja Maarja Kangro jutust, kuidas ta plikana oli mänginud vutti koos oma õdede Anna-Magdaleena ja Kirke ja heliloojast isa Raimo Kangro ja tema heliloojatest sõpradega (võib-olla näiteks Lepo Sumera oli üks mängijatest). Maarja kurtis, et mehed läksid nii hoogu, et ei last lastel üldse mängida ja võtsid asja liiga tõsiselt. Jah, eks seda juhtub ka. Siukeste mängude sissejuhatus Kloogal on tavaliselt osa lõbust. Pall kaasas, kõnnitakse läbi küla ja aetakse mansa kokku. Läbi helistama ei hakata. Ega kõigi numbreid ei teagi ja isegi mitte kõigi võimalike mängijate nimesid. Vaatad, on mees õue peal, midagi ei tee – tule vutti mängima. See on hea viis külarahvaga suhelda ka. Nii et sedasorti jalkamäng pole küll teab mis sport – võimlemise eest käib küll, pigem mingit sorti ühistegevuse harjutus ja lastega suhtlemine. Enese avamine lastele ja laste tundmaõppimine. Kuigi – ega see mängu osa, nagu juba viitasin, pole seal juures ka üldse tähtsusetu. On mängitud spordiriietes ja vutisaabastes (Sverre poeg käis siis jalkatrennis), on mängitud ka sandaalides (sandaalid hävisid) ja ma ei mäleta

kindlalt, aga võimalik, et on mängitud ka paljajalu või kummikutes, kui mõni paljasjalgne või kummikukandja on juhtund väljaku äärest mööda jalutama. Kahjuks, pärast seda kui ma pojale puu otsa järele ronides ja koos pojaga redelipulga praksatades alla prantsatades põlve tagurpidi keerasin, pole ma julgend enam mängida. Sest jalkat ei saa taguda ettevaatlikult, aga kui end unustad, võib põlv uuesti tagurpidi minna. Ja jalkaväljakul unustan ma end kogu aeg. Aga noh, ehk jalg aastate jooksul paraneb ja pinsile minnes saan mõne mängu veel kaasa teha, isegi kui üldse enam joosta ei peaks jaksama. Või isegi seista. Võtan tabureti, istun väravasse. Aga telekast pole ma julgenud jalkat vaatama hakata. Kunagi sattusin snuukeri World Seriesi mänge vahtima ja see viis parajasse narkomaaniasse. Karta on, et jalkaga oleks asi sama hull. Kuigi, võib-olla ka mitte. Sest minu jaoks on pealt vaadata huvitavam meesmehe mänge, ükstapuha, olgu see siis male, sulgpall või judo, sest see on alati sügavalt psühholoogiline duell. Küllap on jalkagi paarikümne mehega platsil või koss või hoki, psühholoogilised, aga see psühholoogia on seal nii komplitseeritud, et ma ei püüa midagi kinni, ei taju mängu nii hästi. Aga mees-mehe võistluste vaatamine õpetaks nagu tsuti individuaaltööd tegema. Sest üksi töötades oled sa (näiteks arvuti taga istudes nagu mina) ka justkui mees mehe vastu. Iseenda vastu niisiis. Ja üks mina kahest jääb peale. Enamasti võitlevad too, kes tahaks tööd teha, ja too, kes ei viitsi, aga on ka keerulisemaid kombinatsioone. Selle asja pikemaks lahtirääkimiseks mul siin ruumi pole. Viimastel aegadel olen mängind viieaastase Sissiga malet ja kirjutanud koos lastega lastejutte. Selles kõiges on midagi sarnast ühise jalgpallimänguga. Võimalik, et nood tegevused on ühisvutist pärit. Jalgpall on hea algus, et lastega koos üldse midagi tegema hakata, sest isa viitsib vutti himukalt kaasa mängida, aga iga lastetegevust ja -mängu ei pruugi ta kohe viitsida. 2009 JUULI JALKA

39


U19 turniir Tallinnas

Eesti oli füüsiliselt võimas Tallinnas toimunud U19 eliitringi turniiril võitsid pääsme finaalturniirile hispaanlased, kelle peatreenerit Luis Millat intervjueerisime. Antonio Diaz Luis Milla, kes mängijana võitis mitmeid karikaid Barcelona, Madridi Reali ja Valencia ridades, juhendas tulevasi tähti. Üheks selliseks oli näiteks Thiago Alacantra, kes maikuus debüteeris Hispaania meistrisarjas ei kellegi muu kui Barcelona särgis. Intervjuu toimus pärast Eesti – Hispaania mängu. Mida mängust arvate? Arvan, et kohtumine oli huvitav. Teadsime, et peame mängutempot kõrgel hoidma, sest Eesti kavatses peale suruda oma taktikat, mis seisnes füüsilises kontaktis ja palli hoidmises. Meie tahtsime asju teha omamoodi: kontrollida mängu, hoida initsiatiivi, mitte kaotada palli ning otsida kiireid kombinatsioone. Tuleb tunnistada, et meil oli ka raskeid hetki, kuid üldiselt kulges kohtumine meie taktikepi all. Varane avavärav võttis pingeid maha ja nii saime mängu paremini kontrollida. Nagu ütlesite, oli kohtumine kontaktirohke ja palju oli mänguseisakuid. Kas mõni teie mängija sai ka vigastada? Teadsime, et mäng selliseks kujuneb. Eesti on füüsiliselt väga võimas, tehniliselt on neil küll probleeme, kuid nad on suurepärases vormis. Eesti on väga distsiplineeritud meeskond ning teadsime, et kui ei suuda neid kontrolli all hoida, võib meil probleeme tulla. Mõned mängijaid said küll sinikaid, kuid valusaim kaotus on Raúl, kellel on lihasetrauma. Teda ma Saksamaa vastu kasutada ei saa. Ja milline on teie arvamus turniiri organisatoorse poole pealt? Hullem või parem, kui kartsite? Üldiselt on väga hea. Ausalt öeldes on see mul esimene kord Eestis olla. Ainus “aga”, mis ma saan öelda, on teise staadioni (Kadrioru – toim) kohta, mis ei ole eriti heas korras. Sellest on kahju, kuna meeskonnad on heal tasemel ning viletsa väljaku tõttu ei saa nad oma parimaid oskusi pealtvaatajatele näidata. Millisena näete oma praeguste hoolealuste tulevikku? Kas tõstaksite nimeliselt kedagi esile, kes võiks teravaimasse tippu läbi murda? Ei taha kellegi nime öelda. Kui kõneleme rahvuskoondisest üldisemalt, on seal mitmeid huvitavaid pallureid. Tegelikult on noortekoondislased alles lapsed, kuid nendega on väga tõhusat tööd tehtud. Tähtsaim ehk olekski esile tõsta ühtsust – nad suudavad tegutseda meeskonnana, kuid on ka individuaalselt meisterlikud. Kuidas toimub suhtlus erineval astmel tegutseva Hispaania koondise treeneritega? Kas näiteks A-meeskonna juhendaja Vicente del Bosque jälgib teie noorte käekäiku? Alaliidu sees toimib kommunikatsioon sujuvalt. Treenerid jälgivad alati meeskondade ja mängijate arengut ning loomu40

JALKA JUULI 2009

Foto: Lembit Peegel

Luis Milla (pildil) oli veel diplomaatiline, abitreener Ginés Meléndez nimetas Kadrioru staadioni muru aga kartulipõlluks.

likult käib Vicente del Bosque võimaluse korral meiega aega veetmas, et tutvuda treeningute ja mängijate oskustega. Olete minevikus esindanud Hispaania tähtsamaid jalgpallimeeskondi. Kuidas hindate lõppenud La Liga hooaega? Minu meelest oli võrratu aasta, mida valitses Barcelona. Nad on suutnud oma mängustiilile kindlaks jääda ning seda lihvida. Juba mullu oli nende tegutsemises midagi erilist, kuid ehk ei olnud neil siis tiitlite võitmiseks õiget “purakat” sees. Jään idee juurde, et kui treener suudab meeskonna omanäoliselt mängima panna, kaasneb sellega lõppude lõpuks ka edu. Enne tööd Hispaania noortekoondise juures aitasite Michael Laudrupi Getafes. Kas näete oma tulevikku pigem rahvusmeeskonna või kõrgliiga klubi treenerina? Minu ameti juures on võimatu prognoosida, mis pikemas perspektiivis juhtub. Praegusest tööst ammutan võrratuid kogemusi fantastiliste noorte mängijate juhendamisel, kellest mõnedki pääsevad juba lähimas tulevikus suurklubidesse. Töö koondises on dünaamiline ja klubi omast erinev. Ühtlasi on mul olnud õnne tegeleda eriliste palluritega, isegi nende noort iga arvestades. Kas tunnete puudust mõnest mängijast, kes ei saanud Eestisse tulla? Tunneme puudust mõne mängija spetsiifilistest oskustest, mida meil võinuks vaja minna, kuid lõpuks otsustasime, et parem on tulla nendeta. Räägin praegu Sergi Enrichist, Asier Illarramendist ja Carlos Lazarost. Lõppude lõpuks pidime otsuse vastu võtma ja kaasa sai tulla ainult 18 meest, kuid tahan, et sa nende nimed kirja paneksid, sest nad on eelmistes koondise kohtumistes meile väga tähtsad olnud.


tänukiri

Avalik kiri kõigile Eesti jalgpallifännidele

E

smalt tahan põhjendada, miks just mina kõigi Eesti jalgpallifännide poole pöördun. Tunnen end väga privilegeeritu ning uhkena, et 1. aprillil koos istunud üldkogu mind Eesti Jalgpalli Liidu juhatusse valis. Tahan tänada Eesti jalgpalliperet, et mind sel määral usaldatakse. Olen Balti liiga tegevjuhina siinse vutiga seotud olnud üle aasta, kuid viimasel ajal kogetu pani mind teie poole pöörduma. Sageli öeldakse, et jalgpall on Eestis alles lapsekingades. Mõistagi ei ole ma naiivne ning tean, et Eesti jalgpall on ajaloo keerdkäikude tõttu alles algusjärgus. Sellised mängijad nagu Martin Reim, Mart Poom ja Indrek Zelinski on alles esimene põlvkond ning järgmine generatsioon on vaikselt peale kasvamas. Kuid mind on tõsiselt liigutanud see, mida olen näinud ja tundnud. Viimastel nädalatel kogetu teeb mind Eesti jalgpalli arengule mõeldes lootusrikkaks. Kriitikud on väitnud, et U19 Eliitringi turniiri esimesele mängule Saksamaa vastu tuli kohale 5480 inimest, kuna jagasime koolides kutseid ja ilm oli tollel päeval hea. Tõenäoliselt on kiibitsejaid, kelle arvates sellele järgnenud kohtumist Hispaaniaga jälgima tulnud 6860 inimest tegid seda jällegi tänu kutsetele ja puhkepäevale ning ehk ihkasid tüdrukud oma silmaga näha päevitunud tulevikutähti. Kuid pärast kaht mängu ja kaheksat omale lüüa lastud väravat tuli kohtumisele Tšehhiga 6483 inimest (muide, müüsime ainuüksi enne mänge staadioni ees 1500 piletit), mis vaieldamatult näitab, et jalgpall huvitab inimesi. Asi ei ole pealtvaatajate kunstlikus meelitamises staadionile, vaid siiras soovis oma rahvusmeeskonna tegemisi jälgida, koondise üle uhkust tunda ja sellele kaasa elada. Jah, staadionil oli palju lapsi, ning jah, nad ei pruugi kõik olla (veel) 100 protsenti tulihingelised jalgpallifännid, kuid kohalolnud tundsid, et midagi on sündimas. Kui U19 koondis keris lahti SELLE plakati ning peatribüünilt

alanud aplaus hakkas kanduma värava taga istunud pealtvaatajateni (viimased loomulikult ei näinud seda varem), ei tõusnud mul ainult kananahk ihule ja klomp kurku, vaid pidin pisaraisse kiskunud silmad sulgema. Sellel hetkel olin ma tõeliselt uhke tribüünidel istunud inimeste ja meeskonna üle, kes andis uskumatult tugeva vastase vastu endast sada protsenti ja sama palju Eesti jalgpalli jaoks üldiselt. A-koondise kohtumises Portugaliga oli atmosfäär samavõrd uskumatu ning mul on tunne, et rahvas mõistab nüüd tõeliselt, kui võimas võib jalgpall Eestis olla. Kerge on kaasa elada meeskonnale, kes on alati edukas, kuid Jalgpallihaigla toetus noortekoondisest täiskasvanuteni  välja on olnud parim, mida olen seni näinud, ja ma mõtlen seda tõsiselt. Katkematu kaasaelamine isegi kaotusseisus, oma orkester ning alati oma meeskonnale toeks olemine. Eesti võib olla uhke selliste fännide üle! Mida ma tõeliselt loodan, on jalgpalliliidu kaasabil Meistri- ja Esiliiga viimine tasemele, mida nad väärivad. Teame, et jalgpall on Eestis spordiala number 1, olgu siis mängijate või toetajate arvestuses, kuid peame inimesed

nädalast nädalasse staadionile tooma. Jah, mõnes mõttes võib Barcelona või Liverpooli mängude vaatamine olla uhkem, kuid eriliselt tähtis on toetada koduliigat ja sellega taset Eestis edasi viia. Mõistagi peavad ka klubid andma omalt poolt nii palju kui võimalik hea atmosfääri loomiseks mängudel. Suurimaid edusamme oleme teinud noortetöös. Suvelaagrites on peaaegu kõik kohad välja müüdud ka näiteks võrkpalli kantsis Võrus. Uskumatu oli vaadata üle 300 lapse Sportland Arenal koos mängimas – poisid ja tüdrukud, eestlased ja venelased, andekad ja vähem andekad –, see on jalgpalli tulevik Eestis. Ükski teine spordiala ei suuda rahvast sellisel moel ühendada. Olen teadlik, et meil seisab ees palju tööd ning jalgpallitraditsioon ei teki üleöö – ükski turundustrikk ei aita, jalgpalli loomus lihtsalt on teistsugune. Peame olema kannatlikud, kuid ma ei ole naiivne, kui ütlen, et tähtede seis on hea. Kohtumiseni staadionitel üle Eesti! Alati teie Christian Christian Happel on Balti liiga tegevjuht ja Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige Foto: Lembit Peegel

Jalgpalli suvelaagritesse on kohad täis kõikjal üle Eesti! 2009 JUULI JALKA

41


Foto: Josep Lago/AFP/Scanpix

Rooma on Pep Guardiolale 천nnelik linn. 42

JALKA JUULI 2009


välistäht

Läbi ja lõhki kataloonlane –

Josep Guardiola Kui kunagisest Barcelona staarmängijast Josep Guardiolast sai 2008. aasta juunis meeskonna peatreener, ei osanud keegi oodata, et just tema käe all näitab meeskond jalgpalli, mida peetakse kõigi aegade nauditavaimaks. Kent-Erik Schwede

38aastaselt on Guardiola komplekteerinud võistkonna, kes mängib loovat ja tehnilist jalgpalli ning on meeskonnana ühtne ja ülimalt distsiplineeritud. Barcelona võitis sel aastal kõik, mis võita oli. Hooaeg ei alanud just kõige paremini, kuna esimeses mängus tuli vastu võtta kaotus Numancialt. Pärast kohtumist ei olnud Guardiola vihane mitte kaotuse pärast, vaid seepärast, et meeskond ei järginud tema antud juhiseid. Distsipliin ja kõva töö on Barcelona lõppenud hooaja võtmesõnad. Meeskond mitte üksnes ei võitnud, vaid mängis vastased üle. Mitte midagi ei jäetud õnne või juhuse hooleks, kõik oli puhas töövõit. Eelmisel aastal Frank Rijkaardi juhendamisel jäädi hooaja lõppedes Real Madridist 18 punktiga maha. Oma põhirivaalile kaotati viimane mäng häbistavalt 1:4. Äsjalõppenud hooajal loputati Reali nende enda koduväljakul Santiago Bernabeul 6:2, kusjuures skoor oleks vabalt võinud ka suurem olla. Guardiola on vorminud Barcelonast meeskonna, kelle vastu lihtsalt ei ole võimalik lahtist jalgpalli mängida, sest vastasel korral lüüakse sul puur täis. Võrreldes eelmise aastaga pole võistkonnas suuri muudatusi olnud. Küll on toimunud kaks olulist pöördepunkti: uue treeneri tulekuga on motivatsioon tagasi tulnud ning meeskonnas näidati ust kahele kõige suuremale staarile –

Ronaldinhole ja Decole. Neid kahte peeti põrumise põhisüüdlasteks ning teistele halva eeskuju andjateks. Ronaldinhot süüdistati pidevalt näiteks treeningutelt puudumises. Guardiola tahtis lisaks veel vabaneda konfliktsest Samuel Eto’ost, mis ei läinud küll läbi, kuid andis sellega mängumehele omajagu mõtteainet, misjärel suhtumine paranes. Guardiola kehtestas meeskonnas karmid reeglid: 10 000 krooni trahvi mängijale, kes hilineb meeskondlikule hommikusöögile; 20 000 krooni trahvi mängijale, kes pole südaööks koju jõudnud; 120 000 krooni trahvi iga hilinenud minuti eest treeningule. Tal on kõikide mängijatega lähedased suhted. Kui Martin Cacares ja Sylvinho välja arvata, kogusid kõik mängijad korralikult mänguminuteid ja said võimaluse end platsil tõestada. Seega ei tundnud keegi ennast kuidagi kõrvale jäetuna.

“ „

120 000 krooni trahvi maksab Barcelona jalgpallur iga treeningule hilinenud minuti eest. Statistika räägib samuti enda eest. Kui hooaeg oli jõudnud poole peale, juhtis Barcelona tugevalt pallivaldamisprotsenti. Nahkkera suudeti enda valduses hoida 590 minutit, mis on üle

100 minuti enam kui Real Madridil. Ka söödutäpsus oli Barcelonal parem – 9104 söötu Reali 7000 vastu. Nad kaotasid vähem palli kui ükski teine meeskond Hispaanias. Isegi kui nad seda tegid, võitsid nad selle kiiresti tagasi. Neil oli kõige rohkem lööke väravale, nurgalööke ning tsenderdusi karistusalasse. Hooaja lõpuks oli meeskond löönud 105 väravat, mis on kõigi aegade kõrgeim näitaja Hispaanias. Barcelona edu võti peitub lihtsates jalgpalli põhitõdedes. Guardiola sundis oma meeskonda avaldama survet juba vastase väljakupoolel. Kiire pallivõitmine on esmatähtis. Kui Dani Alves kõrvale jätta, tegid Barcelona ründajad Messi, Henry ja Eto’o rohkem vigu kui nende kaitsemängijad Puyol, Marquez ja Pique. Intelligentne tegutsemine ja positsiooni hoidmine on hea mängu alus. See tähendab, et nende eesmärk on võita pall kiiresti tagasi vastase jaoks võimalikult ohtlikus kohas ning hoida seda kõige ohtlikumate meeste jalge juures. “Kui sa võidad palli võimalikult lähedal vastase värvale, on sul 80 meetri asemel 30 meetrit väravani. Seega on meie ründajatel suuremad võimalused väravaid lüüa,” põhjendab peatreener. Guardiola ütles võistkonna poolkaitsjale Seydou Keitale, et jooksku vähem, kuid see-eest targasti. Meeles tuleb pidada, et kui sa midagi teed, pead 2009 JUULI JALKA

43


välistäht siliseks, kuna ta sai steroidide Liverpooli peatreeneri Rafa Benikasutamise eest 4 kuud mäntezi arvates on Guardiola igas mõttes gukeeldu. 7 aastat hiljem, 2007. kontrollifriik, pragmaatik ning meeaastal, loeti kõik süüdistused letult auahne. Mees ise teab, et sellisel tühistatuks. mänguplaanil on oma riskid, kuid on Hispaania koondist esindas veendunud, et kasu on sellest kokkuGuardiola 47 korral, kuid erilise võttes hulga suurem. Jalgpallis ei ole uhkusega on ta kandnud Kakaitsemäng lihtsalt seina ehitamine ja taloonia rahvuskoondise särki. vastaste takistamine väravalöömisel. See Aastatel 1995−2005 ühtekokku võib vabalt olla ka palli hoidmine võiseitsmel korral. malikult kaua enda valduses, et vastastel Olles ise Barcelona kauaaegne oleks võimalikult vähe aega sellega mikangelane, tuli vaid vähestel pähe dagi korda saata. teda esindusmeeskonna treeneritoolile tõsta. Paljud arvasid, et ta on veel liiga kogenematu ning risk ei tasu ennast ära. Nad kõik Josep Guardiola i Sala eksisid. “Inimesed, kes arvavad, et Sünniaeg: 18.01.1971 Josep on kogenematu, on kõik Sünnikoht: Santpedor, Hispaania rumalad,” on üks tema lähedama- Pikkus: 180 cm Josep Guardiola teist korda Euroopa karikaga – seekord treenerina. test kaastöötajatest öelnud. “Ta Klubikarjäär: sa seda tegema kogu võistkonnaga ja in- oli treener juba siis, kui ta ise veel mängis.” 1990−2001 Barcelona (263 mängu, tensiivselt. Thierry Henry, kelle hooaeg Treenerina ei ole Guardiola kunagi 6 väravat) 2001-2002 Brescia (11 mängu, 2 väravat) võrreldes eelmisega osutus sensatsiooni- vaikne, vaid alati innustab, juhendab ja 2002 Roma (4 kohtumist) liseks, on tunnistanud, et ta pole kunagi elab oma mängijatele kaasa. Ka kõige 2003 Brescia (13 kohtumist, 1 värav) nii palju millegi nimel vaeva näinud. pisemad detailid vaadatakse meeskon2003−2005 Al-Ahli (18 kohtumist, naga koos läbi. Head tulemused lisavad 2 väravat) Käis koolis 100 meetri kaugusel enesekindlust, kuid vältimaks, et keegi 2005-2006 Sinaloa (10 kohtumist, Camp Noust pilvedesse tõuseks, sunnib ta pidevalt 1 väravat) Endine Barca pallipoiss Josep Guaroma mängijaid endast veel rohkem Koondis: diola sündis 18. jaanuaril 1971. aastal andma. 1991-1992 Hispaania U21 (2 kohtumist) Barcelonas. Kusjuures ta käis koolis Guardiola puhul tähendab kvaliteet 1991-1992 Hispaania U23 (12 kohtumist, Camp Noust vaid 100 meetri kaugusel. ja kvantiteet ühte ja sama asja. Ta on 2 väravat) Ehtsa kataloonlasena veetis Josep ühmeeskonna pannud ühtse eesmärgi 1992−2001 Hispaania (47 kohtumist, tekokku 17 aastat oma jalgpallurikarnimel kõvasti tööle ning keegi ei tohi 5 väravat) jäärist Barcelonas, kus osales 263 koh1995−2005 Kataloonia (7 kohtumist) mõelda, et ta on juba kõik võitnud. tumises ja lõi neis 6 väravat. Ta mängis Alati tuleb olla näljane. kaitsva poolkaitsjana meeskonnas olulist rolli. Tolleaegset Barcelona Dream Foto: Carl de Souza/AFP/Scanpix Teami juhendas Johan Cruyff, keda on peetud läbi aegade üheks parimaks. Aidates meeskonnal mängijana võita oma esimese Euroopa karika ja kuus Hispaania meistritiitlit, sai Guardiolast kiiresti fännide lemmik. Pärast Barcelonast lahkumist seostati teda mitmete eri klubidega, nagu Newcastle United, West Ham United, Tottenham, Liverpool ning Milan ja Inter. Sellegipoolest liitus Guardiola hoopis Itaalia Serie A klubiga Brescia ning hiljem AS Romaga. Saapamaal Hetk tagasi on Andres Iniesta värav viinud Barca Meistrite Liiga finaali. Paremal rõõmustab Pep Guardiola. veedetud aeg ei kujunenud aga nii rooFoto: Christophe Simon/AFP/Scanpix

cv

44

JALKA JUULI 2009


fútbol es fútbol

Rääkigem jalgpallist!

A

itasin kuu aega tagasi korraldada oksjonit Soomes. See pole just glamuurne töö, aga kriisiajal kõlbab kõik, et leib lauale saada. Maja, kus töötasime, oli nagu sulatusahi eri riikidest pärit inimestega. Ja ma võin kinnitada, et seal veedetud üheksa päeva jooksul polnud päevagi, kui inimesed poleks minult küsinud midagi jalgpalli kohta. Võib-olla oli mul hispaanlasena nende silmis eriline staatus, et avaldada arvamust maailma jalgpalli kohta (enamik neist inimestest ei teadnud, et olen kuukirja Jalka kolumnist). Aga need lihtsad inimesed nii erinevatest paikadest nagu Soome, Nepaal, Hiina, Ghana, Etioopia, Mehhiko, Itaalia ja Eritrea pärisid minult ka Barcelona võidu kohta Meistrite Liigas ja Madridi Reali “halva” hooaja kohta – Real oli Hispaania liigas kõigest teine ega võitnud ainsatki olulist karikat. Jalgpallijutud on midagi sellist, millest ma Eestis elades ikka puudust tunnen. Hispaanias on spordilehed, millest Marca on üleriigiliselt populaarseim, saadaval igas baaris või restoranis koos viimaste uudistega (80 protsenti uudistest on tavaliselt jalgpallist). Kohvi kõrvale ettekandjaga lemmikmeeskondade viimasest mängust rääkida on peaaegu rahvuslik traditsioon. Aga Eestis pole asjad alati nii. Näiteks minu kontoris töötab ainult üks kutt, kes on jalgpal-

lifänn. Teised töökaaslased eelistavad rääkida oma kodude kordaseadmisest, kalapüügist, videomängudest, autodest või naistest (OK ... ma ei kurda selle viimase teema üle). Võin kihla vedada, et pooled neist ei tea sedagi, et Barcelona võitis Meistrite Liiga. Oletan, et nemad vaatavad mind samamoodi oma mätta otsast, kui nad kirjeldavad mulle mõnd autot ja mulle kõlab see nagu hiina keel. Nõnda oli mulle väga värskendav mõneks päevaks naasta “normaalsesse” keskkonda, kus inimesed teadsid, kes on Madridi Reali uus peatreener või kui hästi Messi oma vasaku jalaga palli valdab. Kõik Barcelona poolehoidjad narritasid mind (tervistaval moel) pärast nende suurt edu, kui nad ühel hooajal võitsid kolm tiitlit mõne nädala jooksul. Nende küsimus oli alati sama: “Mida sa arvad Barcelona võidust?”

Kohvi kõrvale ettekandjaga lemmikmeeskondade viimasest mängust rääkida on peaaegu rahvuslik traditsioon. Minu Eesti töökaaslased eelistavad rääkida oma kodude kordaseadmisest, kalapüügist, videomängudest, autodest või naistest.

Ausalt öeldes oli mul selle üle hea meel. Tean, et paljud Madridi Reali toetajad eelistaksid nende kaotust, aga minu jaoks on tähtsam see, et just Hispaania meeskond võitis Euroopa klubijalgpalli kõige tähtsama tiitli ja pealegi olid nad seda võitu väärt! Maailma vutifännid pole rumalad ja on märganud Madridi Reali poliitikat, mille kohaselt on viimase seitsme aasta jooksul palgatud mängijaid tohutu raha eest, mis pole end ära tasunud. Näi-

nuksin hea meelega, et Juande Ramos jätkanuks Realis. Treener vajab aega ja kindlust oma tööks. Aga nagu alati, ei tähenda Real üksnes sporti, vaid alati ka turundust ja äri. Just mõni tund tagasi tuli kinnitus, et Kaka hakkab mängima Reali eest. Olen õnnelik, et nad üritavad klubisse tuua mõningaid maailma parimaid mängijaid, aga olen samamoodi veidike häiritud sellest suurest rahahunnikust, mis selle peale kulub. Asi pole ainult staaride kokkukuhjamises, asi on meeskonnatundes ja meeskonnamängus; asjas, mida Guardiola suutis treenerina õpetada oma esimesel Barcelona-aastal. Pep Guardiola kasvas klubis üles lapsest saadik, ta teab kõiki nõkse ja saladusi ning suudab pakkuda tõhusat, lihtsat ja ilusat mängu. Kui töö on korralikult tehtud, tulevad tulemused varem või hiljem, aga ei tohi unustada, et sutike õnne kulub alati ära (mida Barcelona omas poolfinaalis, mida Hispaania rahvuskoondis omas penaltiseerias Itaalia vastu viimasel EMil, kuigi seesama õnn oli kusagil peidus varasematel aastatel, kui teda nii kangesti vaja oli). Minu uued “jalgpallisõbrad” küsisid, mida arvan Madridi Reali tulevikust. Mu vastus oli: ausalt, ma ei tea. Loogiliselt võttes on Barcelona ja Real alati võidelnud tipus kõige saadaval oleva pärast. Mõni kolmas või neljas klubi on suutnud kaasa lüüa ainult mõnel neile heal aastal. Aga meeskond vajab enamat kui mõnda kuud, paari staari ja uut peatreenerit, et teha läbi otsustav muutus. Meeskond vajab õiget hoiakut. Loodan, et eksin, aga kardan, et Barcelona hea hoog jätkub veel mõned head aastad ...

Antonio Díaz 2009 JUULI JALKA

45


maailm

Triblinguvõlur Stanley Matthews

Veel 50aastaselt profijalgpalli mänginud Stanley Matthews oli paljude arvates maailma esimene jalgpallitäht. Esimese jalgpallurina sööri tiitli saanud inglane Matthews oli triblinguvirtuoos, kes ahvatles tribüünidele hinnanguliselt 10 000 lisahuvilist. Ta ei saanud oma karjääri jooksul kohtunikelt ühtki hoiatust. Ellusuhtumiselt oli karskete eluviisidega ja karjääri lõpuni individuaalset trenni teinud Matthews võrreldav meie Mart Poomiga.

Indrek Schwede Foto: Scanpix

Stanley Matthews (vasakul) triblamas omanimelises Inglismaa karikafinaalis 1953, kui Blackpool alistas Bolton Wanderersi.

1915. aastal sündinud Stanley Matthews sai jalgpalluriks tänu emale. Habemeajajast isa oli olnud edukas poksija ja hakkas varakult ka poega rusikavõitluseks ette valmistama. “Peaaegu kohe, kui hakkasin käima, harjusin hommikuste treeningutega, mida tegin isa ja vanema vennaga,” meenutab Stanley Matthews Norman Gilleri raamatus “Football and All That”. 13aastaselt teadis Stanley täpselt, et 46

JALKA JUULI 2009

tema tahab saada jalgpalluriks. Isa juhendamisel igal hommikul treeniv poiss jooksis pärast üht ränka trenni kööki ja oksendas. Ema pani poisi voodisse. Isa andis alla, kuid seadis tingimuse: kui poiss valitakse enne haridustee lõppu Inglismaa koolinoorte koondisse, saab ta isa toetuse. Järgmisel hommikul lõi isa poja jälle üles, et treeningule minna. Seekord oli tal käes jalgpall. Algas üks maailma muinasjutulisemaid vutikarjääre.

Stanley oli palli taga ajanud juba enne kokkulepet isaga: küll kaaslastega mõnel selleks sobival platsil, küll üksinda tagahoovis. Ta tõstis köögitoolid aeda ning tõstis nende vahel liikudes palli üle toolide, et see pehmelt teisel pool jalaga kinni püüda ja seejärel sooritada pealelöök kujuteldavale väravale. Vahetult pärast Matthewsi surma 2000. aastal ilmunud autobiograafias “The Way It Was” meenutab peategela-


maailm ne, kuidas vanem vend Jack teda nöökis: “Sa muudkui arened – köögitoolid said sust jagu ainult 2:1.” Samal aastal, 1928, kui isa andis järele poja soovile saada jalgpalluriks, sai vaid 13aastane Stanley kutse Inglismaa noortekoondisse endast paar aastat vanemate poiste sekka. Väike poiss Stoke’ist sõitis üksipäini elus esimest korda suurlinna Londonisse. Stanley ei tahtnud, et vanemad kaasa tuleksid. Ta kartis, et see paneks ta rohkem närveerima, ja vahest veelgi olulisem põhjus oli, et see oleks löönud suure augu perekonna eelarvesse – peale Stanley pidid vanemad isa palgast üles kasvatama veel kolm poega. Debüüt noortekoondises läks korda, Inglismaa alistas Walesi 4:1 ja Stanley osalusel löödi paar kolli. Nüüd tundis poiss, et päris tore olnuks, kui vanemad siiski näinuks tema esinemist. Pärast mängu ütles üks korraldajaist, et keegi võõras tahab Stanleyga paar sõna vahetada. Kui poiss riietusruumist väljus, nägi ta oma isa, kes lausus oma tavalise kommentaari: “Pole paha. Olen näinud sind mängimas paremini ja olen näinud sind mängimas halvemini.”

“ „

Kui ma ei treeni, ei avalda see mõju mu mängule. Aga see teeb valu järgmisel päeval.

Isa kutsus poja enne kojusõitu tassi teed jooma. Oma biograafias kirjutab Matthews, millist uhkust ta tundis sel hetkel isa üle. Nende perekond oli tüüpiline töölispere, kel oli tollasele Inglise ühiskonnale omane klassiuhkus ja -väärikus. “Kõndisin vaikides ja pisaraid tagasi hoides lähima kohvikuni,” kirjutas Matthews isale mõeldes. “Tal võis olla vaevalt kahe tassi tee jagu raha taskus, kuid ta jalutas, pea uhkelt püsti.”

Profikarjääri algus

Kui Stanley sai 15, soostus isa tema ühinemisega koduklubi Stoke Cityga. Kuna profilepingu sai sõlmida alles 17aastaselt, jäi poisi osaks treenimine, mängud duubli eest ja abitööd klubi

Foto: Scanpix

Vaid aasta tagasi profina lõpetanud Sir Stanley Matthews 1966. aastal Port Vale’i mängijatega.

juures. Sünnipäevahommikul marssis poiss oma parimates riietes meeskonna staadionile Victoria Groundile, kus ta esimeseks tööks oli riietusruumide puhtaksküürimine. Samal päeval tutvus Stanley oma tulevase abikaasaga, kelleks oli peatreener Jimmy Vallance’i tütar Betty. Oma teisel hooajal, 1931/1932, kui Matthews mängis peamiselt duubli eest, muutis ta mängustiili. Tollal oli kombeks, et ääreründajad, kes said söödu, ootasid, kuni vasakkaitsja neile peale tuli, ja üritasid siis temast mööda mängida. Mängus Manchester City vastu otsustas Matthews proovida agressiivsemat stiili. Saanud palli, tormas Matthews ise kaitsjale peale ja tegi kehapetteid, meelitades vastast valesse suunda liikuma. See õnnestus ja ajakirjandus polnud kiitusega kitsi. Ainukesed, kes kiitusega rahul polnud, olid isa ja tulevane äi, peatreener Jimmy Vallance. Isa kartis, et kiitus rikub noore

inimese. Ta sisendas pojale, et elult ei tohi loota liiga palju, sest see võib tekitada pettumust. Peab olema realistlik ja kindel oma võimetes. Ja kunagi ei tohi alla anda. Isa õpetas, et mängija võib treenida palju jaksab, saada abi parimatelt treeneritelt, aga nemadki ei suuda anda seda, millest on inimese ilma jätnud jumal. Selle jättis Stanley enesele meelde kogu eluks. Täpselt 17. sünnipäeval sõlmis Matthews Stoke Cityga profilepingu. Matthews hakkas teenima viis naela nädalas hooajal ja kolm naela nädalas suvel, kui oli vaheaeg. Isa nõudel avas Matthews isikliku konto pangas, kuhu ta viis poole teenitud rahast. Teise poole andis emale majapidamiskuludeks. Taskurahaks jäi värskele profile võidupreemia. Peagi tegi Matthews debüüdi esindusmeeskonnas, mis hooaja lõpus võitis II divisjoni ja pääses meistrisarja. 1934. aastal abiellus Matthews Bettyga. Sama

Stalin, Dimitrov, Hoxha ja Matthews! 1999. aastal sai Stanley Matthews kirja, mis oli teel olnud 51 aastat. 1948. aastal oli Mercia MacDermott saatnud talle kirja, kus kirjeldas üleilmse üliõpilaste liidu tegemisi sõjajärgses Bulgaarias. Tudengid aitasid riiki üles ehitada ja igal õhtul olid kogunemised, kus eri riikide üliõpilased hüüdsid oma liidrite nime. Nii kaikusid õhus Stalini, Dimitrovi, Enver Hoxha ja teiste poliitliidrite nimed. Erinevate poliitiliste vaadetega Briti tudengid ei suutnud aga kuidagi kokku leppida ühegi kõigile vastuvõetava poliitiku nimes ja nõnda hüüti omalt poolt: “Stanley Matthews!”

2009 JUULI JALKA

47


maailm aasta sügisel debüteeris ta Inglismaa A-koondises Walesi vastu ja lõi värava. Ees ootas jalgpalliajalukku läinud mäng värske maailmameistri Itaaliaga. Kuna inglased sel ajal MMil ei osalenud, oli kohtumisel sümboolne tähendus – võitja võis end pidada maailma parimaks. Mäng peeti Arsenali kodustaadionil Highburys. Inglased pääsesid kiiresti ette 3:0 ja võitsid 3:2, kuid mäng jättis Matthewsile suhu mõru maitse ja võttis tal jupiks ajaks isu jalgpalli järele. Põhjuseks oli toores mäng, mis elegantsele triblingukunstnikule ei sobinud. Ta langeski koondisest mõneks ajaks välja, kuid jätkas harjumuspäraselt oma individuaalse tööga pärast hooaja lõppu. 1935. aasta lõpus arvati Matthews tagasi koondisse mänguks Saksamaa vastu Londonis White Hart Lane’il. Mäng kujunes Matthewsile õudusunenäoks. Kogenud Saksa kaitsja Reinhold Münzenberg, kes kolm kuud varem oli mänginud Eesti vastu, ei lasknud Matthewsil end lollitada. Sakslane ei reageerinud petetele, vaid jälgis ainult palli. Alles 20aastane inglane mängiti puhtalt üle, kuigi Inglismaa võitis 3:0. Nüüd andis poksijaminevikuga isa oma viimase õppetunni. Füüsilist viga ei saa parandada füüsilise pingutusega, kui vaimne valmisolek pole korras, rääkis isa. Kui lasta konkurendil tunda, et ta on parem, kasvab ka tema enesekindlus. Kui mäng välja ei tule, peab proovima erinevaid võtteid, Münzenbergi vastu proovis Matthews aga ainult paari. Isa rõhutas, et oma mängu peab analüüsima pidevalt ja õppida saab ka teistelt tippmängijatelt. Aga üle kõige usaldas Matthews ennast ja oma igapäevast hommikust treeningut. Ühele sõbrale, kes imestas, kas ta läheb ka nii jubeda ilmaga treenima, vastas Matthews: “See on mu elu.” Arthur Hopcraft vahendab 1968. aastal esmatrükis ilmunud raamatus “The Football Man” Matthewsi sõnu: “Kui ma ei treeni, ei avalda see mõju mu mängule. Aga see teeb valu järgmisel päeval.”

Uus stiilimuutus

Kuigi Matthews oli nelja hooajaga ääreründajana löönud Inglise liigas 38 väravat, otsustas ta hooajal 1937/1938 48

JALKA JUULI 2009

Foto: Scanpix

Stanley Matthews (paremal) Stoke City eest Stamford Bridge’il Chelsea vastu 11. mail 1963. Mõlemad meeskonnad mängisid II divisjonis, aga Matthews oli 48aastasena valitud just aasta mängijaks.

muuta oma stiili. Et saada rohkem ruumi, hakkas ta pallile rohkem vastu tulema ja äärelt sisselõikamise asemel liikus palliga kuni otsajooneni, kust üritas anda tulemuslikku söötu ründajatele. See manööver vähendas ka suluseisuohtu. Mängustiili muutus tähendas, et kogu oma ülejäänud karjääri jooksul lõi Matthews ainult 32 liigakolli, kuid suutis tekitada rohkesti väravavõimalusi kaaslastele. Kriitikud märkisid, et Matthews ei liigu enam otse värava peale ja otsajooneni murdes võimaldab vastaste kaitsel end ümber grupeerida. “Aga Stoke lõi väravaid, millest palju sündis minu uue stiili tulemusena,” kirjutas Matthews. “Siis ma ei mõelnud, et tegemist on uuendusega, kuigi tegemist oli täiesti erineva lähenemisega ääreründaja mängule, mis oli samasugusena püsinud aastakümneid. Kui ma tegin neid spurte ja jõudsin palliga otsajooneni, leidsin, et kaks, vahel kolm kaitsjat

olid mulle järgnenud. See lõi ruumi penaltipunkti piirkonnas mitte ainult edurivimeestele, vaid ka poolkaitsjatele, kes väljakusügavusest välja ilmusid.” Uus liikumine meeldis ajakirjandusele ja koondise moodustajatele. Inglismaa võitis White Hart Lane’il Tšehhoslovakkia 5:4, Matthews tegi kübaratriki. Tema kuulsus aina kasvas, poolehoidjad saatsid kirju. Levisid ka kuulujutud, millest üks kogus aina tuure: Stoke City sisekliima on halb, sest mõned meeskonnakaaslased kadestavad Matthewsi populaarsust. Räägiti, et Matthews nõuab enese müümist teisele klubile. Uudised tekitasid linnas suurt vastukaja, Matthewsi peatati tänaval ja nõuti aru, mis toimub. Kas ta tõesti kavatseb lahkuda? Selles hullumajas palus Matthews klubist mõned vabad päevad ja põrutas naisega Blackpooli. Enne lahkumist vestles Matthews isaga ja arvas, et tekkinud segaduses ongi

Oksendas enne tähtsaid mänge Nii nagu Stanley Matthewsi oksendus sai talle tähenduslikuks pöördeks siis, kui ema astus poisi jalgpalliarmastuse eest isa vastu välja, saatis oksendamine teda läbi elu. Matthewsil oli komme enne tähtsaid mänge oksendada. Matthews tundis, et oksendamine ja üleliigsest toidust vabanemine teeb talle enne mängu head. Tema kuuekümnendate aastate meeskonnakaaslane Stoke’is Eddie Clamp nimetas selle oksendamise Stani värviliseks haigutuseks.


maailm parim lahendus klubi vahetada, et uues keskkonnas värskelt jätkata. “Mis sa arvad, kui kaua aega kulub, kui sa sama probleemi ees seisad!” päris isa. “Sa oled 23aastane, piisavalt vana, et ise otsuseid vastu võtta. Aga su mäng ei muutu paremaks lihtsast faktist, et sa mängid koos teiste palluritega ja teiste poolehoidjate ees. Su juured on siin. Stoke koosneb enamikus kohalikust kuttidest. Oled üles kasvanud koos kohalike pealtvaatajatega ja nende kõrval elanud. Nad armastavad sind, sest oled üks nende seast. Kas sa mõistad, kui tähtis sa klubile oled? Oled täht. Mõtle, mida Stoke teenib sinu pealt piletirahana. Ma tean, et (klubi) esimees ütles, et asi pole rahas, aga usu, poeg, alati on asi rahas. Ainuüksi selle pärast ei lase nad sul minna ja ära neid seepärast süüdista.”

Kas te suudate tänapäeval ette kujutada, et mängija teeb Inglise karikafinaalis kübaratriki ja tema nime pole ühegi ajalehe pealkirjas?

Matthews lootis, et Blackpoolis teda ei tunta, sest meeskond oli äsja tõusnud I divisjoni (toonane meistrisari) ja polnud veel Stoke’iga mänginud. Aga hotellis hommikusööki nautides kutsuti ta telefonile. Teisel pool toru tervitas teda Daily Mirrori ajakirjanik. Hommikusöögi jooksul sai Matthews pool tosinat telefonikõnet. Seitsmendaks helistajaks oli Stoke City esimees Albert Booth. Stoke’is kogunes 3000 klubi pooldajat Kings Halli ja veel tuhanded ei mahtunud sisse. Nõuti, et Matthews peab jääma. Kohalik pottsepatöökoda kurtis, et kui Matthews lahkub, väheneb nende toodang!? Sama ärevil olid teisedki ärimehed. Matthews otsustas jääda.

16 hooajaks Blackpooli

14. mail 1938 mängis Inglismaa Berliinis Saksamaaga. Mäng on läinud ajalukku, sest enne kohtumist tõstsid ka Briti mängijad käe hitlerlikuks tervituseks. Seda nõudis Inglise vutiliit ja

kui mängijad selle vastu protesteerisid, nägi 54 000 huvilist väravaid. Värava nõudsid sama asja Briti suursaadik Nepuhul hakkas hõiskama väravatagune ville Henderson ja vutiliidu peasekretär, tribüün, sekund hiljem tegid häält külhilisem FIFA president Stanley Rous. jetribüünid ja nii jõudis “info” ka teise Mängijatele öeldi, et poliitiline olukord otsatribüünini. kahe riigi vahel on väga tundlik ja selliKaotusseisu jäänud venelased hakkane žest on vajalik. sid kasutama räpaseid võtteid. Matthews Nii tõstsidki inglased käe hitlerlikuks meenutas, et tal rebiti tihedas udus kolm tervituseks, kuid Matthewsi sõnul vaakorda särk püksist. Seisul 3:4 viigistas tasid kõik mängijad kahe Inglise fänni Ronni Rooke mängu, kuid venelasest poole, kes olid tribüünil Suurbritannia kohtunik Nikolai Latõšev väravat ei lulipuga (Inglise lipu võtsid fännid kagenud. sutusele hoopis hiljem). Oma autobio“Ükski Arsenali mängija ei hakanud graafias suhtub Matthews käetõstmisse selle pärast kohtunikuga vaidlema; udu oli ülikriitiliselt, kuid Norman Gilleri raanii tihe, et enamik meist ei näinudki, et matus “Football and All That” selgitab, Ronnie värava lõi,” meenutas Matthews. et toimumishetkel pidas peaminister Sohki tehti mõlemalt poolt. Matthews Neville Chamberlain Hitleriga kõnelusi kirjutas, kuidas George Drury eemaldaja jalgpallurid ei tahtnud neid rikkuda. ti, aga kui mängija tunneli juurde jõuPealegi saanud rahvas toimunu peale vidis, avastas ta, et nii paksus udus pole haseks alles pärast sõda, kuna 1938. aastal midagi näha, ja tuli mängu tagasi. Düei nähtud juhtunus mingit jõledust. namo mängis aga osa teisest poolajast Nüüd avanes vasakkaitsjate õudus12 mehega ja võitiski 4:3. unenäoks kutsutud Matthewsil võimalus Peagi kiskus Matthewsiga tüli 1935. saada revanš vasakkaitsja Münzenbergilt, aastal Stoke’i peatreeneriks saanud Bob kes aasta tagasi MM-valikmängus oli teist McGrory, keda tegi kadedaks mängija korda mänginud eestlaste vastu. Seekord populaarsus. Ta kukutas Matthewsi oli Matthews enesekindlus ise, sakslane ei duublisse, pidades 32aastast paremäärt saanud teda kaetud. Inglased võitsid 4:2. liiga vanaks. Mida ei teinud Inglismaa Sõja ajal läks Matthews nagu iga koondis, kus Matthews edasi mängis. teinegi jalgpallur arFoto: Scanpix meesse. Ta teenis õhujõududes, tõsi, mitte lendurina ja osales mitmetes sõjaaegsetes mängudes. Pärast ilmasõda oli Matthews osaline Londoni Arsenali kohtumises Suurbritanniasse turneele saabunud Moskva Dünamo vastu. Kuna paljud Arsenali mängijad olid ikka veel sõjaväeteenistuses (oli 1945. aasta november), võeti abiväge vastu teistest klubidest (seda olid teinud ka venelased). Algkoosseisus oli ainult viis Arsenali mängijat. Mäng oli täielik farss udu tõttu. Vähesed pealtvaatajad nägid Matthews (vasakul) 1948. aasta Inglismaa karikavõistluste 6. mängu ja veel vähem ringi mängus Fulhami vastu. Vaadake tribüüne! 2009 JUULI JALKA

49


maailm Matthews siirdus Blackpooli. Vanaks põlatud Matthews mängis Blackpoolis järgemööda 16 aastat ja pöördus oma karjääri lõpetama tagasi Stoke Citysse. Veel 42aastasena mängis ta viimast korda Inglismaa koondise eest. Kokku jäi tema arvele 697 liigamängu (kokku ligi 1500 mängu) ja 83 koondise mängu (sh sõja ajal peetud mitteametlikud maavõistlused). Viimase mängu pidas ta Inglise liigas profisportlasena 50aastaselt! Karjääri jooksul ei eemaldatud teda kordagi mängust ega saanud kohtunikult ainsatki hoiatust.

“ „

Muru on roheline, taevas sinine, minge ja nautige, et olete elukutselised jalgpallurid. “Stan oli ainulaadne,” meenutab kogumikus “Great Football Heroes” Joe Mercer. “Ta ei võidelnud kunagi fiftyfifty pallide pärast, ei löönud palju väravaid ega olnud hea õhuvõitluses. Aga omas ajas oli ta ületamatu. Ta möödus vastastest nii kergelt, sealjuures millise

kiiruse ja tasakaaluga, võttes vahel samal ajal ette neli või viis (vastast).” 1948. aastal valisid ajakirjanikud esimest korda Inglismaa aasta jalgpallurit ja valituks osutus 33aastane Matthews. 1956. aastal valis France Football esimest korda Euroopa parima vutimehe ja valituks osutus 41-aastane Matthews! Paraku sai Matthews kaasa teha ainult ühel MMil, sest enne Esimest maailmasõda suhtusid inglased sellesse võistlusesse üleolekutundega. 1950. aastal said inglased aga kuulsa kaotuse USA-lt. Matthews ise selles häbiväärses hävingus ei osalenud – vastupidi – ta oli algrivistuses juba järgmises matšis Hispaania vastu. Pärast väljakukkumist MM-konkurentsist kiirustasid inglased koju. Matthewsi arvates pidanuks jääma õppima. Ignorantsed inglased ei taibanud ikka veel, et teised olid tasemelt ette jõudnud. Matthews ise oli saavutanud triblaja kuulsuse pikkade individuaalsete treeningutega, kuid paljudes Inglise klubides hoiti mängijaid treeningute ajal meelega pallist eemal, et mängus oleks pallinälg seda suurem! Matthews võttis MMilt Brasiilias kaasa ka kerged

1951 – 36aastasel Matthewsil on ikka puudu FA Cupi võidumedal.

50

JALKA JUULI 2009

pehmest nahast jalgpallisaapad, mille järgi ta lasi endale uusi valmistada Inglismaal. Need pidasid vastu kaks või kolm mängu, vahel isegi mitte ühtainust, kuid olid kerged ja sobisid Matthewsi õhulise stiiliga. Tunnustust sai Matthews ka kohvimaa poegadelt, kui 1956. aastal alistati Wembleyl Brasiilia 4:2. Pärast mängu lausus Matthewsi valvanud Nilton Santos oma vastasele: “Härra Matthews, te olete kuningas!” Imetletu meeskonnakaaslane Johnny Haynes on aga meenutanud, kuidas ta soovis enne seda mängu Matthewsilt autogrammi, kuid maestro ei suutnud seda värisevate käte tõttu anda.

Matthewsi karikafinaal

Matthewsi pikale karjäärile elas kaasa terve Inglismaa. Kui tänapäeval on olulisim võita maa meistritiitel, sest see tagab ligipääsu Meistrite Liigasse ja rahale, siis neil aegadel oli palluritele väärtuslikem võit maa karikavõistlustel. Kahel korral – 1948 ja 1951 – oli Blackpool koos Matthewsiga kaotanud finaali. 1953. aastal jõudis Blackpool uuesti finaali ja arvati, et see on vanameistri viimane võimalus võita tiitel. Treener Joe Smithil oli õnnestunud kokku saada hea koosseis mängijaid ja ta suutis veenda ka Matthewsi, et see ei läheks tagasi Stoke Citysse, kust teda vaenanud treener Bob McGrory oli lahkunud. Finaal Bolton Wanderersi vastu ei kulgenud hästi. Juba teisel minutil avas Bolton skoori. Vaheajale mindi kaotusseisus 1:2. Teise poolaja alguses lõi Bolton 3:1. Stan Mortensen lõi ühe kolli tagasi. Matthews ütles meeskonnakaaslasele Ewan Fentonile, et see söödaks talle iga palli, mille ta saab. Sama hakkas tegema Ernie Taylor. Matthews mängis oma elu mängu – kas nüüd või mitte kunagi! Kaks minutit enne lõpuvilet sai Blackpool vabalöögi, mille realiseeris Mortensen, kes oli sellega teinud kübaratriki! Kohtunik andis neli minutit üleaega, mille viimasel minutil lõi Blackpooli Bill Perry Matthewsi söödust 4:3! Kuningannalt saadud võidumedali tõstis Matthews kõrgele taeva poole. Alles oma autobiograafias avaldas ta


maailm saladuse, mida ta kandis endaga isa surmast saadik. 1945. aastal surnud isa sosistas surivoodil pojale kõrva oma viimse soovi. Kaheksa aastat hiljem viis poeg selle täide: vaata, isa, ma võitsin sulle Inglismaa karika! Riietusruumis rüüpas Matthews esimest korda elus teadlikult alkoholi (esimest korda tarvitas ta seda arstirohuna ja teadmata medikamendi koostist). Ta jõi võidukarikast šampanjat. Järgmise päeva ajalehed olid täis pealkirju nagu “Maagiline Matthews”, “Maestro Matthews” jne. Kangelane ise tundis, et kõige suuremat ülekohut tehti sellega kübaratriki meisterdanud Stan Mortensenile.

“ „

Kohalik pottsepatöökoda kurtis, et kui Matthews lahkub, väheneb nende toodang!? “Kas te suudate tänapäeval ette kujutada, et mängija teeb Inglise karikafinaalis kübaratriki ja tema nime pole ühegi ajalehe pealkirjas?” küsis Matthews. Aga võta või jäta – ajalukku on see mäng läinud just Matthewsi finaali nime all. Lõpuks ometi võitis armastatud jalgpallur riigi ihaldatuima auhinna! 1962. aastal naasis Matthews Stoke Citysse. Endine koduklubi pakkus kaheaastast lepingut: 50 naela nädalas pluss 25 naela iga mängu eest. Pisut vigastatud Matthews kartis, kas tema panus on väärt sellist lepingut, mille järgi ta hakanuks teenima poole rohkem kui Blackpoolis. Ta võttis vastu üheaastase lepingu ja loobus 25 naelast mängutasust. Nagu üks sõber talle selgeks tegi, oli Matthews käitunud ülinaiivselt, sest klubi tegi kõik kulutused Matthewsile tagasi suurenenud piletimüügiga. Viimasel klubimängul ilma Matthewsita oli olnud 8409 pealtvaatajat. Esimesele kodumängule kadunud pojaga tuli 35 974 pealtvaatajat. Edaspidi jäi publikunumber pidama 20 000 juures. 1962/1963. aasta hooajal tõusis Stoke City II divisjoni võitjana kõrgeimasse seltskonda. Matthews lõi seejuures

Kuulus kammilugu 1948. aastal alistas Inglismaa Torinos Itaalia 4:0. Sellel seisul tappis palli omav Matthews nurgalipu juures palliga aega ja kuna vastane andis talle piisavalt vabadust, pühkis käega otsa eest higi. Eelnevalt oli Matthews käe pükste vastu kuivaks pühkinud. Tribüünid elavnesid, kuid selle põhjuse sai peategelane teada alles 20 aastat hiljem koos oma teise abikaasa Milaga Vallettas elades. Sealse lihuniku abiline tundis Matthewsi ära ja rääkis, kuidas ta oli 1948. aastal ise näinud, kuidas inglane nurgalipu juures palli kontrollides võttis taskust kammi, kohendas sellega juukseid ja möödus siis elegantselt vastasest! Matthews ei saanud millestki aru. Veidi hiljem kohtus inglane ühe Malta ministriga, kes kinnitas, et oli samuti näinud, kuidas ta 1948. aastal Torinos väljakul juukseid kammis. Kui Matthews püüdis vastu vaielda, keelitati teda mitte nii tagasihoidlik olema. Minister olevat seda kõike näinud oma silmaga ja Matthews ei taha ometi öelda, et need silmad valetavad! Seda enam, et sama asja näinud tuhanded! Mõni aasta hiljem sattus Matthews samasse lihapoodi, mille abiline tutvustas teda kui Kammimeest omaniku teismelisele pojale. Matthews soovis kogu jutu ümber lükata, kuid nähes poisikese imetlusest suuri silmi ning taustal abilise noogutavat pead ja kinnitust nõudvat pilku, vastas ta: “Jah, poeg. Aga see oli väga ammu.” Matthews kirjutab autobiograafias, et ta tahtis lisada: see oli väga ammu ja vahel veab inimesi mälu alt, kuid ta ei suutnud. Mispeale abiline võidukalt hõiskas: “Kas ma ei rääkinud! Ma olin ise kohal! Nägin mängus Itaalia vastu, kuidas Stan Matthews kammis oma juukseid. Nüüd kuulsid sa temalt endalt, et mul oli õigus!” See kammilegend saatis Matthewsi üle maailma. Kui ta Maltalt tagasi kodumaale kolis, kinkis ta lihuniku abilisele ühe vana kammi, kust ta eelnevalt oli mõned piid ära murdnud. Matthews kinnitas, et tegemist on just selle kammiga, millega ta Torinos mängu ajal juukseid suges. Naljana mõeldud trikk võeti vastu aga pisarais. Lihuniku abiline uskus, et sai endale tükikese jalgpalliajaloost, ja lubas seda pärandada põlvest põlve. Matthews jutustas, et legend oli nii visa, et ta hakkas seda lõpuks vist isegi uskuma. Kuni 1976. aastani. Matthews oli LAVis, kus ta viidi kokku endise Itaalia koondislase Carlo Loppiga, kes oli nimetatud mängus osaline. Ühistes mälestustes jõuti lõpuks kuulsa kammilooni, mida seekord rääkis Matthews ise. “See on kuulus lugu,” vastas Loppi. “Inimesed räägivad sellest üle maailma. Aga see on jama. Midagi niisugust ei juhtunud. Su mälu hakkab sind alt vedama, Stan.”

otsustava värava. Mängujärgsel pressikonverentsil küsis ta Daily Mirrori ajakirjanikult Peter Wilsonilt, miks ta pole enam ammu kirjutanud, et Matthewsil oleks aeg saapad varna riputada. “Pärast 15 aastat, mille jooksul kirjutasin, et sul on aeg lahkuda, andsin eelmise aasta septembris viimaks alla,” vastas Wilson. 1965. aastaks oli Matthews langenud Stoke’i reservmeeskonda. Aga pärast tema 50. sünnipäeva kutsuti ta korraks põhimeeskonna mängule. 6. veebruaril 1965 mängis Stanley Matthews oma viimase mängu Inglismaa meistrisarjas, vastaseks oli Fulham. Matthewsi vastu mängis 37aastane Jimmy Langley ja nii oli selle võistluspaari vanus kahe peale 87 aastat! Samal aastal lõppes Matthewsi 35 aastat kestnud profikarjäär! Samal aastal löödi ta esimese jalgpallurina rüütliks ja temast

sai Sir Stanley Matthews. 25. aprillil 1965 toimunud lahkumismänguks tulid kohale tollased tuusad, nagu Ferenc Puskas, Alfredo di Stefano, Eusebio (kes oli vaadanud Matthewsi suuril silmil 1955. aastal Mosambiigis ühel näidismängul), Josef Masopust, Karl Heinz Schnellinger, Lev Jašin, Uwe Seeler, Ladislao Kubala, Francisco Gento, Denis Law, Bobby Charlton, Jimmy Greaves. Ajakirjandus oli välja arvutanud, et kõikid staaride väärtus kokku oli kaks miljonit naela, mis oli hiigelsumma arvestades, et selle aja osturekord oli 150 000 naela. Matthews ise raha taga ei ajanud. 23. veebruaril 2000 surnud maestro meenutas, kuidas Blackpooli Inglismaa karikavõiduni viinud treener Joe Smith armastas öelda: “Muru on roheline, taevas sinine, minge ja nautige, et olete elukutselised jalgpallurid.” 2009 JUULI JALKA

51


aivar pohlak

Õhtu Portugaliga ja Eesti Nokia Foto: Raigo Pajula/Postimees/Scanpix

Portugali vutiliidu presidendi Gilberto Madail (vasakul) näitab Mart Poomile kingitud särki, mille seljal suure eestlase nimi.

E

esti – Portugali mängu järel kuulsin korduvalt, et õhtu staadionil andnud ühele ja teisele elu võimsaima emotsiooni. Tõepoolest – Ellerheina ja RAMi kaunilt ja efektselt esitatud hümnid said võimendatud Mart Poomi jalgpallist lahkumisele staadionitäie inimeste püsti seistes antud siira ja tunnustava tänuaplausist ja Eesti meeskonna heast mängust – üks esimest korda A. Le Coq Arenal viibinud kultuuriinimene ütles end olevat saanud staadionilt samasuguse vaimse elamuse nagu õhtupikkusest vestlusest Rein Rauaga. Oleme jalgpalli arendamise juures aina rõhutanud ühiskonna üldiseid

52

JALKA JUULI 2009

vajadusi arvestava ülesehitamise tähtsust – oleme sellele mängule ehitanud massilise noortetöö varal korraliku vundamendi ja õpetanud treenereid nägema lastega tegelemise juures lühiajalise edu asemel noore jalgpalluri igakülgset arengut mitmes mõttes ja kõnelenud traditsioonide taasloomise olulisusest ja kõige eelmainitu käimisest jalgpallile kommertstähenduse andmise ees; Portugaliga mäng näitas, et kui kõik see saab kulminatsiooni tulemuses, siis ja ainult siis saavutame parima peegelduse ja mõju riigile ja rahvale, siis ja ainult siis jõuab sõnum, millest kõneleme, inimesteni kogu meie ühiskonnas.

On tõsi, et vajame väga rahvast liitvat positiivset emotsiooni – kusjuures oluline on, et see emotsioon oleks tekitatud loomulikult ja viisil, mida aktsepteeriksid kõik − korduvalt kasutatud kujundit meelde tuletades ütlen, et meid on sajandeid mõisatallides peksnud teised eestlased ja seesama peks, mõistagi ülekantud tähenduses, jätkub praegugi; avalik arvamus on kujundatud sellisel moel ja ajakirjandusest on saanud tall, kus leitakse võimalus ja põhjus kõigi nuhtlemiseks, kusjuures ettekääne selleks ja põhjuski on sarnane omaaegsega – karistatavad käituvad halvasti ja ainult nii on võimalik saada kord majja, kuigi tegelikult soovitakse


aivar pohlak

Foto: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix

Üks esimest korda A. Le Coq Arenal viibinud kultuuriinimene ütles end olevat saanud staadionilt samasuguse vaimse elamuse nagu õhtupikkusest vestlusest Rein Rauaga.

Mart Poomi lahkumine. Kõik seisavad.

vaid määrata jõuga võimusuhted ja rahuldada väiklaseid ambitsioone. Õhtu Portugaliga mõjus äratavalt teistelegi äratundmistele ja just lihtsates asjades, mis peaksid olema selged iseenesest. Meie jalgpalli saja-aastane ajalugu on pea identne meie rahva viimase sajandiga – esimene jalgpallimäng peeti rahvusliku ärkamise ajastul, mäng arenes kahe maailmasõja vahel koos Eesti riigiga, oli edukas ja läks koos Eesti riigiga ka hingusele – jalgpalluridki langesid rinnetel, surid koonduslaagrites ja metsades ja põgenesid välismaale – ja 1970-1980ndatel algas koos rahva vaimse taastumisega ka rahvusliku jalgpalli uus tõus. Selles sarnasuses ei ole midagi üllatavat, nagu pole üllatavat ka järelduses, et see, kuidas arendame oma jalgpalli järgmised sada aastat, mõjutab meie riigi ja rahva järgmist sajandit, nagu ka see, kuidas me arendame oma korvpalli, kergejõustikku, nagu ka see, kuidas me arendame oma kirjandust ja kunsti, nagu ka see, kuidas me arendame oma kaubandust, sideteenuseid ja kuidas me käime ümber oma maavaradega, kuidas me suhtume oma metsadesse ja põldudesse, nagu ka see, kuidas suhtume teise inimesse. Ülilihtne järeldus, mis tundub olevat unustatud − igal teol on tagajärg.

Täpselt samamoodi mõjutab meie elu telefonikõnede pealtkuulamine, kabinettides nuhkimine, viimase kui varastatud kütuseliitri pärast kohtuasjade algatamine – ma mitte ei õigusta vargaid, vaid väidan, et meie riigi ja rahva kestmiseks ja arenemiseks on praegusel ajastul vaja tegeleda oluliste põhimõtteliste tähenduste paikasaamisega, mitte keskendumisega pisiasjadele, jättes muljet, et nende paikasaamine on eriti oluline ühiskonna moraalse puhastamise eesmärgil, taipamata, et selle moraalse puhastamise käigus rikume sedasama moraali veel rängemalt. Jalgpalli juurde tagasi tulles – meilgi juhtub, et Aastalõputurniiril pannakse saalist pihta mõni jalgpalliliidule kuuluv pall ja teoga vahelejäämise järel öeldakse hädavalena, et palli omastamine sai kokku lepitud alaliidu presidendi või peasekretäriga; kujutage ette, kui valesti käituksime, kui hakkaksime selliseid olukordi jalgpalli sees võimendama – sosistama üha ja üha, et see või teine on varas, ja seadma tema üle sisse eriti hoolsat kontrolli, saatma palli pihta pannud treeneri igale mängule ametnikku, kontrollimaks, ega platsile ei saadeta mõni lubatust vanem poiss või tüdruk – kes korra ühes kohas patustanud, võib patustada ju igal pool; selles on oma loogikagi, paraku ei ole see

vähemalt täna kuigi oluline ja sel moel tegutsedes unustaksime oma peaeesmärgi – jalgpalli arendamise ja parima õhkkonna loomise jalgpallis toimetavate inimeste kasvamiseks ja tegutsemiseks, see ju jalgpalli ja mis tahes muu tegevuse esimene mõte. Kõneldud mängust aga sain teha meeldiva järeldusegi – jalgpallis võib juba keskenduda tulemusele, sest ala vundament ja sisu on paigas, jalgpalli saadetava sõnumi tekst on Eesti Nokia ekraanile valmis trükitud ja ootab rahvale ärasaatmist – edukas õhtu Portugaliga Lillekülas kandis endas just sellist nupulevajutuse tähendust. Aitäh kõigile, kes mis tahes moel, kas või vaid jalgpallisõnumi vastuvõtmise kaudu, sellele kaasa aitasid.

Aivar pohlak Eesti Jalgpalli Liidu president

2009 JUULI JALKA

53


treener

Pille Raadik esindab naistreenerite tulevikku Mängija, kohtunik, treener – noore Pille Raadiku kolm ametit, mille ühine nimetaja on pühendumus jalgpallile. Lennart Komp

A

rmastus spordialade kuninga vastu algas 2003. aasta 4. septembril, kui Raadik läks esimest korda Kehra Piraaja trenni. Suve jooksul oli saanud selgeks, et ainuke sport, millega saab pikal koolivaheajal tegeleda, on jalgpall.

“„

Ambitsioon on kindlalt naiste koondisesse murda.

“Et Piraajal oli parasjagu turniir tulemas, ei julgenud kohe minna, kuid nagu hiljem selgus, oli kartus asjata,” ütles Raadik. “Kui mina liitusin, olid nad koos harjutanud ainult kaks kuud, tänu millele sulandusin kiiresti.” Pärast kolme aastat Piraajas tõmbas Raadik selga Tallinna Kalevi särgi. Selleks ajaks oli Kehra naiskond koost lagunemas ning isegi liigakohtumisteks oli keeruline 11 mängijat kokku saada. Tänavusest hooajast esindab Raadik Florat, et realiseerida oma ambit54

JALKA JUULI 2009

sioone palluri ja treenerina. “Tahtnuks Kalevi juures grupi võtta, aga kui selgus, et seal eelistati teist treenerit, oli Flora valmis mind võtma,” selgitas Raadik. Juhendajatöö juures peab Tallinna Ülikooli kehakultuuri eriala tudeng meeldivaks teadmiste edasi andmise ja enese arendamise võimalust: “Saan jälgida, kuidas tüdrukud muutuvad paremaks, samas analüüsida, kui tulemuslikud on valitud meetodid.” Praegu B- ja C-vanuseklassi neiudega tegeleva Raadiku sõnul on tüdrukuid keeruline trenni meelitada ning ühtlasi on nende motivatsioon end pärast harjutuskorda iseseisvalt arendada kesisem. Kui mõni aeg tagasi oli poleemika, et Eesti Ronaldod või naiste puhul Martad jäävad sündimata seetõttu, et juhendajad ei suuda lastele trikke ette näidata, ei ole see Raadiku puhul probleem. Iseasi, kui palju sellest tema hoolealustele külge jääb. “Vahest aitaks suurem konkurents võistkonna sees, kuid selleks on jällegi pallureid juurde vaja,” ohkas Raadik. “See peegeldub ka väljakul, kus poistel on enese tõestamise vajadus suurem.” Treeneriametit peab Raadik aga oma tulevikuks. Praegu on prioriteet kohtunikutöö ja mängimine. Mullu B-litsentsi saanud neiul on kogemusi ka juba meeste Meistriliiga abikohtunikuna, naiste seas vilistamist takistab tema mängijakarjäär Flora naiskonnas. “Enamasti on mulle määratud lihtsamaid madalamate liigade mänge, kus on vähem kaalul, kuid Meistriliiga kohtumised on ka joonekohtunikuna omaette närvipinge,” rääkis Raadik. “Enese kehtestamisega ei ole probleeme olnud, sest kohtunik on kohtunik ja teda peab austama.” Rahvusvahelisi mänge saab Pille

Raadik teenindada teatud tasemeni. Alles 25aastaselt on kohtunikul võimalik saada litsents, mis lubab juhtida mänge kõigil tasemetel. Raadiku arvates on tal veel tõestamisruumi ka mängijana. Ambitsioon on kindlalt naiste koondisesse murda. Seni on tema esitused piirdunud sõprusmängude ja Balti turniiriga. Pikemas perspektiivis on Raadikul elu paika seatud – kõigepealt tahab ta võimalikult kaugele jõuda mängija ning kohtunikuna. Kui need kaks end ammendavad, on aeg treeneritöö tõsiselt käsile võtta.

cv Pille Raadik Sündinud: 12.02.1987 Treenerid: Ivo Mustimets, Ken Müür, Ander Aavik, Priit Simson, Ilmar Põhjala, Allan Soomets

Klubid (mängijana): Kehra JK Piraaja, Tallinna JK Kalev, Tallinna FC Flora

Klubid (treenerina): Tallinna FC Flora (noored)

Kohtunikuna: naiste Balti turniir Läti Leedu (2009), abikohtunikuna naiste Balti turniir Eesti - Läti ja Eesti - Leedu (2009), UEFA miniturniir naiste koondistele Paides ja Rakveres (2008), U17 EM-valikturniir Tallinnas (2008), Soome - Šotimaa (2008), U17 EM-valikturniir Tallinnas (2007), naiste EMvalikmäng Belgia -Holland (2008), naiste UEFA karikasarja teise ringi kohtumine FCR 2001 Duisburg - Naftohimik (2008)

Mängijana: U19 koondis ja A-koondis


mängija

Joonas Tamm tahab end väravatega maksma panna Maikuus U19 Eliitturniiril kaks aastat vanemate poiste seas silma paistnud Joonas Tamm tegi läbimurde rahvusvahelisele areenile. lennart komp

J

ust Tamm oli see, kes pärast 0:5 kaotust Saksamaale ja 0:3 allajäämist Hispaaniale eestlased Tšehhi vastu juba 1. minutil juhtima viis. Paraku lubas Eesti nimekama jalgpallimaa eakaaslastele pärast seda lüüa viis vastuseta väravat. Ometi oli ligi 6500pealine publik olnud tunnistajaks ühe noorima väljakulviibija möiratusele. “Nii suure pealtvaatajaskonna ees oli tõesti hea tunne värav lüüa,” ütles Tamm. “Eriti kui arvestada, et see oli minu esimene rahvusvahelistes mängudes.” Oma hoolealusega oli rahul ka Eesti noortekoondise peatreener Frank Bernhardt: “Joonas mängis väga hästi, suutes U19 vanuseklassi Euroopa andekaimate seas korralikult hakkama saada. Võib öelda, et sellega astus ta suure sammu tippjalgpalli poole.”

Kuigi ta tegutses endast vanemate konkurentsis kiiduväärselt, ei ole ta kaugeltki valmis A-koondiseks.

Treenerile omaselt manitseb ta noormeest kannatlikkusele ja töötahtele. “Joonas on õnneks rahulik poiss ning suudab staarihaigust vältida,” kirjeldas Bernhardt. “Kuigi ta tegutses endast vanemate konkurentsis kiiduväärselt, ei ole ta kaugeltki valmis A-koondiseks.” Sakslane tõstis esile Tamme peamängu ning jõulist keha, mis on 17aastaste noormeeste seas Eestis kaunikesti harv nähe. Massile maksab lõivu aga kiirus, mis Bernhardti hinnangul on noormehe suurimaid miinuseid.

“Sulandusin meeskonda hästi, kuid vastastele jäime eelkõige alla füüsiliselt, sest pole sellise mängutempoga harjunud,” rääkis Tallinna Ühisgümnaasiumis 10. klassi lõpetanud Tamm. Kui ülejäänud koolikaaslaste jaoks tähendab suvi peamiselt puhkust, peab Tamm tõestama end Tallinna Flora treeningutel, samuti seisavad ees kohtumised U19 koondisega. Mullu pääses Tamm Viljandi Tuleviku esindusmeeskonna eest väljakule 15 kohtumises, millele lisandus 23 mängu duubelmeeskonnas. Kui Meistriliigas jäi väravate arve avamata, siis II liigas sai ta jala valgeks koguni 24 korral. Talvel sai 17aastane Tamm ametikõrgendust, kui Tarmo Rüütli kutsus ta Tallinna Florasse. Hooaja esimesel poolel on ta püsinud vahetusmehe rollis, ent juba seitsmendal etteastel uue klubi eest avas ta väravate arve, olles täpne Tartu Tammeka vastu. “Vastutus Flora eest mängides on suurem, kuid kui treenerid arvasid, et ma peaksin siin olema, tuleb mul seda väravatega tõestada,” lausus Tamm. Noortekoondises ja Tulevikus Tammega kokku puutunud Marko Lelov arvab, et umbes kahe aasta pärast peaks kätte jõudma aeg, kui noormees võiks välismaale siirduda. “Loomulikult ei ole see mingi kindel tähis, palju oleneb sellest, kas ta on küps järgmise sammu astumiseks,” arutles Lelov. “Tüüpilise noormängija kohta on ta ebastabiilne ning sellega tuleb vaeva näha.” Ambitsioonika jalgpallurina on Tammel ka kõrgest klassist eeskujud. Ta hindab Zinedine Zidane’i ja Wayne Rooneyt. Klubijalgpallis hindab Inglise liigat ning Manchester Unitedit.

Foto: Lembit Peegel

Joonas Tammel on eeldusi ründajana läbi lüüa.

cv Joonas Tamm Sündinud: 02.02.1992 Pikkus: 191 cm Positsioon: ründaja, poolkaitsja, keskkaitsja

Klubi: FC Flora Endised klubid: Viljandi Tulevik, Viljandi Tulevik II

Treenerid: Marko Lelov, Frank Bernhardt, Tarmo Rüütli, Jaak Luhakooder, Leo Ira, Anti Rosenberg, Aivar Lillevere

Saavutused: Eesti U19 koondises 9 mängu (3 väravat), U17 koondises 6 (1). Superkarikavõitja (2009), karikavõitja (2009)

2009 JUULI JALKA

55


meistriliiga

Sergei Ratnikov: olin valmis lahkuma Viie järjestikuse kaotuse pärast öösiti košmaaride küüsis vaevelnud Narva Transi peatreener Sergei Ratnikov ei ole siiani mõistnud, miks meeskond alla oma võimete esines. Järgnenud neli võitu on vähemasti unerahu tagasi andnud. Lennart Komp

“Oleme enda mängu leidmas ja magan nüüd palju rahulikumalt,” naeris Ratnikov. “Kõik on olemas: mehed, kliima, tingimused. Töötame palju rahulikumalt.” Aprilli lõpust mai keskpaigani kaotas Trans Meistriliigas kahel korral Tallinna Levadiale ja Sillamäe Kalevile väravate vahega 2:9, lisaks karikavõistluste poolfinaalis Tallinna Florale 0:3. Sellele järgnenud neli järjestikust võitu tulid aga meeskondade üle, kes liigatabelis Transist tagapool. “Need neli võitu saime nõrgemate üle ja see seeria ei räägi millestki,” jäi Transi president Nikolai Burdakov vaoshoituks. “Ma ei tea, kas kaotusi sai kriisiks nimetada, aga öelda, et nüüd on mäng hea – seda ka ei saa. Samas teeb rõõmu, et viimastes kohtumistes oleme näidanud esitusi, mis meile meeldivad. Varem segas miski.”

Mängijatel on suured kõrvad

Juuni keskel Transiga lepingu lõpetanud Kristjan Tiiriku sõnul hakkas mõõn pihta karikapoolfinaalist Flora vastu, mis oli kaotusteseerias teine. “Siis tulid esimesed mängud murul, aga meil ei olnud nende jaoks kuskil trenni teha,” ütles Tiirik. “Sillamäe vastu ei olnud õnne ning selle tulemusena hakkas olukord mängijate päid sassi keerama.” Aastaid Meistriliigas medalinõudlejate sekka kuulunud Trans vaatas 11. vooru järel tõtt tabeliseisuga, kus kuuendal kohal olles jäädi peale Levadia, Sillamäe Kalevi ja Flora alla ka 56

JALKA JUULI 2009

Nõmme Kaljule ja VilFoto: Lembit Peegel jandi Tulevikule. Loo kirjutamise hetkeks oli Trans tõusnud neljandaks. Kuigi võrreldes eelmise aastaga lahkus Transist ligi algkoosseisu jagu pallureid, peeti ennustustes narvalasi üheks võitjasoosikuks. Hooaja pidulikul avamisel pani ka Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak Sergei Ratnikov oli nõus lahkuma, kui klubi president oleks seda soovinud. oma kuulsa nahkvesti Transi särki kandnud mannekeeni selga, Kõigest hoolimata tahab Trans hoonaljatledes, et ehk toob see neile õnne. aja lõpetada esimese kolme seas. Et Loodetust kesisema seisu jaoks on Rat- Ida-Virumaa esiklubi tiitel on praegu nikovil üks huvitav teooria. Sillamäe Kalevi käes, narvalaste juht“Poistel on suured kõrvad ja kõik konda ei morjenda. mõtlesid, et on juba esimesed,” seletas “Ma ei tõttaks otsuseid tegema Ratnikov. “Olen ise ka jalgpallur olnud meistrivõistluste esimese kolmandiku ja tean, et pärast ilusat mängu lased end järel,” lausus Burdakov. lõdvaks ja siis tuleb kindlasti tagasilöök. Starkopf ei taha tulla President, meedia ja mina rääkisime, et võime meistriks tulla, aga probleeme oli Hooajaeelset ettevalmistust segas ka mitmeid.” harilikust pikemaks veninud talv, mis Koos Tiirikuga Transist lahkunud ei võimaldanud korralikult trenni teha. Timo Teniste sõnul pärssis meeskonna Pärast Maksim Gruznovi üllatuslikku sooritusi ka fakt, et kokku sai üksteisele lahkumist neli päeva enne hooaja algust suhteliselt tundmatu seltskond ning ei Ida-Viru konkurendi Kalevi ridadesse on suudetud ühtselt toimima hakata. Transil endiselt vajaka ründeteravusest. “Meil oli suur punt häid mehi, aga “Gruznov ütles, et mina ei näe teda meeskonda ei olnud,” vaagis 23aastane põhikoosseisus. See on rumalus. Ta on Teniste. “Transiga liitus seitse-kaheksa Eesti parim ründaja, kuidas mina ei uut mängijat ning üksteisega kohanetaha temaga koos töötada,” on Ratnikov mine võttis aega.” Meistriliigas kohtumiste arvu ja löödud


meistriliiga väravate rekordit omava Gruznovi otsusest siiani hämmingus. “Kust sa võtad mehe nagu (Ingemar) Teever või (Tarmo) Neemelo?” küsis Ratnikov retooriliselt. “Kunagi pole nii raske olnud. Kõvad mehed tahavad palju raha, aga seda meil ei ole. Keskmised mängijad mind aga ei rahulda. Praegu hakkab õnneks Nikolai Lõsanov esile kerkima.” Mängijate valiku kasinust nendib ka Burdakov: “Kui oleks kusagil paremad mängijad, võtaks kohe. Aga me ei näe neid tugevamaid mängijaid kusagil.” Esimese 15 vooruga Esiliigas 14 väravat löönud Kiviõli Tamme Auto ründaja Tõnis Starkopfiga on Ratnikov võimalikust üleminekust küll juttu teinud, ent 24aastasel väravakütil on Tallinnas tasuv töökoht, mis kaalub Transi pakkumise üles. “Meistriliiga kaotab kõvasti, et Starkopf siin ei mängi,” kahetses Ratnikov. “Tema oleks küll võtnud, ta meeldis mulle väga.”

Tühjade pilkudega zombie’d

Allajäämiste jada viis Ratnikovi nii kaugele, et ta olnuks pärast 0:3 kaotust Levadiale nõus ametist loobuma, kui klubi president oleks seda soovinud. Isegi Lelles või Pärnu Tervises noortega töötades piirdus seeria ühe-kahe kaotusega. “Loomulikult tekkisid pinged ja eks see treeneritöö on üks koeratöö,” muigas Ratnikov. “Praegu on rasked ajad. Kerge oleks öelda, p****e, ma lähen ära,

aga praegu on olukord, kus tuleb tööd teha, mitte uksi paugutada.” Burdakov oli treenerivahetusest rääkides üldsõnaline: “Praegu on ta (Ratnikov) peatreener. Seda, mis saab jalgpallis homme või ülehomme, ei tea keegi.” Pettumust valmistavad esitused viisid sõnelusteni mängijate vahel ja sellest tulenevalt võitlusvaimu nõrgenemiseni, kuni lõpuks vaatasid mehed üksteisele tühjade silmadega otsa. Teniste hinnangul suudeti end siiski koguda ja treeningutel tegutsesid mehed hingestatumalt. “Mängijad põrnitsesid maha, agressiivsust ei olnud üldse, peaaegu nagu zombie’d,” kirjeldas Ratnikov valitsenud meeleolu. “Ehk oleks aidanud, kui omavahelgi öelduks krõbedaid sõnu, kuid isegi seda ei olnud.” Pärast 15. vooru mõneti üllatuslikult Narvast lahkunud Tiiriku ja Teniste sõnul ei suutnud nad õiget klappi leida ning meeskonnaga kohaneda. Natuke segas ka keelebarjäär ja varem kogetuga võrreldes erinev mentaliteet. Vähemalt juulini on talvel Ungaris Györi ETOs testimisel käinud Teniste tööta. “Venekeelne meeskond on kindlasti palju otsekohesem sinu eksimuste suhtes ja kõik tuleb kisaga tagasi,” rääkis kaitsja Teniste. “Põlised narvakad olid rahulikumad, aga uuematega oli ütlemist.”

Teniste ja Tiirik lahkusid

Teniste pääses väljakule kaheksas mängus, enne kui kaotas peatreeneri usalduse ning pärast 2. maid ei esindanud Transi kordagi. “Mulle pandi mõningaid momente süüks, Foto: Lembit Peegel kuid samasugustes olukordades eksisid ka teised mehed,” lausus Teniste. “Trans oli minu jaoks siiski gramm edasi, kuid üllatas, et ka seal ei olnud korralikke treeningtingimusi.” 13 kohtumises ühe värava löönud 26aastane Tiirik oma panusega tagasi vaadates rahule ei jäänud, kuna ei leidnud õiget mängukindlust: “Eksisin kohe alguses Paide vastu kerges olukorras ja enesekindlus sai hoobi.” Transist lahkunud Timo Teniste on tööta vähemalt juulini.

Foto: Lembit Peegel

Kristjan Tiirik: koondise rong on nagunii läinud.

Varumehe rolli jäämine oli ka peamine põhjus, miks Transi ja kahe tartlase teed lahku läksid. Enne juulikuise üleminekuakna avanemist tuleb end tõestada ka praegustel Narva mängijatel, sest võib juhtuda, et ka allesjäänute seas tehakse kärpeid. Hoolimata keerulistest tingimustest ei ole Transil seni olnud probleeme töötasude maksmisega.

Kerge oleks öelda, p****e, ma lähen ära, aga praegu on olukord, kus tuleb tööd teha, mitte uksi paugutada.

“Teniste ja Tiirik olid tublid poisid, nad peavad mängima põhikoosseisus, aga selleks on vaja klubi vahetada,” lausus Ratnikov. “Klubi presidendil on praegu rasked ajad ja loodame hooaja lõpuni läbi ajada 17-18 mehega, mis tähendab, et mõni peab varsti veel lahkuma.” Vormi hoidmiseks plaanivad mõlemad mehed vähemalt esialgu liituda endise pikaaegse koduklubi Tartu Tammeka treeningutega, kuid erinevalt Tenistest ei ole Tiirik sugugi kindel, kas Meistriliiga tasemel jätkata kavatseb. “Alati võib oma lõbuks mängida, kuid profi eesmärgid peaksid kõrgemad olema,” mõtiskles Tammeka eelmise aasta kapten Tiirik. “Tuleb peeglisse vaadata ja mõelda, sest vanus on ka juba selline, et koondiserong on tõenäoliselt juba läinud.” 2009 JUULI JALKA

57


naised

Eesti jalgpalli suur vastasseis: Jüri Saar: Pärnu ja Levadia duell on ammu ära tüüdanud!

V

iimase kahe aastakümne jooksul Eesti naiste jalgpalli järjepidevust hoidnud Jüri Saar peab endiselt Pärnu JK tugevaimaks rivaaliks Tallinna Levadiat (endine TKSK Visa), kuid tervitab FC Flora jõulist esiletõusu. “Pikki aastaid on duell meistritiitlile käinud ainult kahe klubi vahel,” lausus Saar. “Loodetavasti parandab olukorda meistriliiga naiskondade arvu vähendamine, millest ma olen juba aastaid rääkinud.” Lahja konkurents ei ole aga mõjutanud kahe kange omavahelisi heitlusi, mida Saar nimetab kompromissituteks. “Sõbrasuhteid mängijate ja treenerite vahel pole kunagi olnud,” ütles Saar. “Vahel löövad küll mängijad üksteisele meelega roietesse või vastu jalgu, aga need olukorrad on põhjustatud hetkeemotsioonide ajel ega ole tavaks.” Viimasel kahel hooajal on võitnud Levadia, enne seda kuulus neli aastat järjest tiitel Pärnule. Vaid korra kümne

aasta jooksul on pärnakad esimese kahe seast välja jäänud. 2001. aastal vajutas naiskonnale pitseri toonase koondise kapteni ja PJK ühe liidri Annika Tammela hukkumine. Selle hooaja esimese seitsme vooru järel juhtis Levadia 19 punktiga Pärnu (18) ja Flora (16) ees. Pärnul endal aga seis sel hooajal kuigi roosiline ei ole. Mitmed põhikoosseisu mängijad on vigastustega kimpus. Heleri Saar käis juuni alguses operatsioonil, Andra Karpinil ja Olga Tšuikol eemaldati samal ajal kips, kui nimetada vaid mõnda. “Tiitli puhul oleneb, kui palju kellelgi ebaõnne on,” analüüsis Saar. “Meil võib olla küll pikk pink, aga kui kolmneli algkoosseisu naist on puudu, tekib võrdväärsete asendajate leidmisega raskusi.” Kaarte on seganud ka inglaste Keith Boanase ja Peter McGoverni asumine rahvuskoondise etteotsa. Saar hindab tegevust naiste jalgpalli süsteemi loomisel, sest naiskonnal on kaks korda nä-

dalas ühistreening ning mängijate motivatsioon on tõusnud. Samas tunneb ta muret sagenenud traumade pärast. “Vundament on meil niivõrd õhuke, et inglaste pakutud koormuste all ei ole paljude füüsis vastu pidanud,” mõtiskles Saar. “Professionaalse lähenemise puhul ootaks ka meditsiinilist personali koondise trennidesse. Näiteks Tšuiko saadeti traumapunkti ja kõik.” Saar möönab, et aasta-aastalt muutub motivatsiooni leidmine üha raskemaks. Pole ka imestada, sest peale naiskonna tegeleb ta esiliiga esinduse ning A- ja C-vanuseklassi neiudega. Hooaja jooksul peab ta ühtekokku treeneripingil istuma ei rohkemas ega vähemas kui 69 mängus. “Paraku ei ole keegi avaldanud soovi meile treeneriks tulla,” kahetses Saar. “Oleme oma naiskonna liikmeid kutsunud, kuid kuidagi ei ole klappinud, sest see tähendaks hõivatud nädalalõppe, õhtuid ja algaja treeneri jaoks väikest palka.”

Pärnu treeneri Jüri Saare sõnul lüüakse Pärnu - Levadia duellis vahel meelega vastase jalgadesse ja sõbrasuhteid kahe naiskonna vahel pole ei mängijate ega treenerite tasandil.

58

JALKA JUULI 2009


naised

Pärnu vs Levadia Maksim Rõtškov: muretsesin natukene, aga jalgpall on jalgpall

T

änavu esimest hooaega naiskonda juhendav Maksim Rõtškov sai kohe vastutusrikka ülesande jätkata Tallinna FC Levadia edukat seeriat meistriliigas. Seni on kõik sujunud plaanipäraselt. Varem Lasnamäe Ajaxis treeneritööd teinud Rõtškovi kutsus Levadiasse endine kaasmängija sama klubi meeskonna päevilt, Sergei Hohlov-Simson. “Ei saa öelda, et kartnuks, kuid pisut muretsesin küll,” meenutas Rõtškov, kes astus ametisse Vadim Monakovi asemele. “Mõtlesin natukene ja otsustasin kutse vastu võtta, sest jalgpall on ikkagi jalgpall.” Hooaja avalahingus alistati Pärnu JK 3:2, ainus iluviga liigatabelis on teise vooru väravateta viik Flora vastu. “See oli ainult üks võit, kaks mängu on veel ees,” jäi Rõtškov ettevaatlikuks. “Pärnu on muidugi väga tugev ja Floraga pole sugugi kerge.” Kahe hooaja vahel värbas Levadia Tallinna Kalevist enda ridadesse ka mulluse suurima väravaküti Ave Pajo. 2006. aastal Eesti parimat naisjalgpallurit motiveeris selleks käiguks tõsiasi, et hoolimata individuaalsest edust ei ole tal ette näidata Eesti meistritiitlit.

Kuigi hetkeseis on Levadial kiiduväärt, näeb Rõtškov tulevikku silmas pidades ohumärke, sest järelkasvuga tegelemine on klubil unaruses. “Pärnul on noored ja esiliiga, samuti Floral,” hindas Rõtškov. “Meie oleme viletsamas seisus, sest kui konkurendid saavad noori juurde, tuleb meil arvestada sellega, et mitmed praegused tegijad võivad ühe-kahe hooaja pärast lõpetada.” Rõtškov loodab noortegruppe juurde saada juba selle aasta jooksul, kuid midagi kindlat ei ole klubis veel kokku lepitud. Hõisata ei ole ka A-klassi neiude tulemuste üle, kes loo kirjutamise ajal olid oma liigas viimaste seas. Igapäevatöös saab Rõtškov abi rahvuskoondise juhendajatelt Keith Boanaselt ja Peter McGovernilt. “Erilist, naistele spetsialiseerunud koolitust ei ole ma saanud, aga kui inglastelt küsin, on nad aidanud,” ütles Rõtškov. “Midagi erilist ei ole täheldanud – nii poiste kui ka naiste seas on motiveeritumaid ja laisemaid.” Treenerina on Rõtškovil UEFA B-litsents, kuid parajasti käib töö kraadi võrra kõrgema, A-litsentsi saamise nimel.

2008 1. FC Levadia 2. Pärnu JK 2007 1. FC Levadia 2. Pärnu JK 2006 1. Pärnu JK 2. FC Levadia 2005 1. Pärnu JK 2. TKSK Visa 2004 1. Pärnu JK 2. TKSK Visa 2003 1. Pärnu JK 2. TKSK Visa 2002 1. TKSK Visa 2. Pärnu JK 2001 1. TKSK Visa 3. Pärnu JK 2000 1. TKSK Visa 2. Pärnu JK 1999 1. TKSK Visa 2. Pärnu JK

21 21

17 17

2 1

2 3

69:7 127:12

53 52

18 18

14 13

3 4

1 1

75:5 61:14

45 43

20 17 20 15

1 2

2 3

143:11 134:9

52 65

20 20

19 15

1 1

0 4

175:7 58 130:18 46

20 20

19 17

0 0

1 3

135:6 128:13

20 20

17 16

1 1

2 3

135:10 52 111:10 49

18 18

15 13

2 2

1 3

91:12 96:11

47 41

16 16

12 10

1 2

3 4

41:14 42:21

37 32

57 51

20 20

19 16

1 1

0 3

89:9 103:13

58 49

20 20

18 16

1 2

1 2

104:6 91:9

55 50

Lennart Komp Fotod: Lembit Peegel

Piltidel saab vastaste “hoolitsust” tunda Ave Pajo ja vastukaaluks kantakse üks pärnulanna platsilt ära.

2009 JUULI JALKA

59


60

JALKA JUULI 2009


esiliiga

Jaanus Sirel: Esiliigasse oleks kogemust juurde vaja Mullu profimängija karjäärist loobunud ning Tartust kodulinna Viljandisse kolinud Jaanus Sirel näeb Esiliiga peamiste puudustena kogenematust ja ebastabiilsust. LENNART KOMP Foto: Margus Ansu/Postimees/Scanpix

Jaanus Sirel (vasakul) Tartu Maagi ridades sama linna Tammeka vastu.

“Midagi jääb nagu puudu,” mõtiskles Viljandi Tuleviku duublit esindav Sirel. “Poisid kaotavad lihtsalt palli ning rohkem on jookse-löö-mäng. Positsioonilisi rünnakuid on vähevõitu.” 33aastane Sirel peab enda rolliks just noorematele kolleegidele eeskujuks ja toeks olemist. Kui vaja, annab ka õpetussõnu. Õigupoolest leiab veterane ka teiste Esiliiga meeskondade nimekirjadest. Lasnamäe Ajaxis mängiv treener Andrei Borissov, JK Legionis Mark Švets, Levadia duublis Maksim Rõtškov, kuid Sireli hinnangul võiks selliseid mehi veel olla. Tänavu on Esiliiga kümnest meeskonnast kolm oma esindusklubi duublid. Levadia II on juba aastaid valitseja, kuid tõusta pole kuhugi. Sirel pani ette, et ehk võiks kaaluda duubelmeeskondade liigat.

“Paljud mehed mängivad teadmisega, et kuhugi tõusta niikuinii ei ole,” rääkis Sirel. “Ainus võimalus oleks individuaalselt silma paista. Praktika mõttes võiksid duublid omavahel mängida, sest tegutsetakse niikuinii ainult praktika andmise eesmärgil.” Samuti avaldas Sirel kahtlust, kui palju on Esiliiga “tavameeskondade” seas neid, kes tahavad Meistriliigasse, sest mullu sealt välja pudenenud Pärnu Vapruse koosseis on nõrgenenud ning ei pruugi olla täit valmisolekut meistrivõistluste kõrgeimal tasemel osaleda. Samas hindab Sirel Tulevik II taseme ligilähedaselt võrdseks Meistriliiga viimaste omadega. Probleemiks on koosseisu jaotumine Tallinna ja kodulinna vahel, mille tõttu ei saa eriti harjutada taktikalist tegevust. “Levadia II on Esiliigas teistest kiirem ja võimsam, kuid Viljandi saab kõigiga hakkama,” analüüsis Sirel. “Põhiline probleem on kogemus ja mängukindlus, mis annab tunda rünnakute lõpetamisel.” Isiklikus plaanis jäi kaitsemängija jaoks viimaseks profilepinguks eelmise aasta suvel katkestatud kontraht Tartu Maag Tammekaga. Selle tingis kaks põhjust – perekondlik ja rahaline. “Oli näha, et klubil hakkab raskeks minema, ja arvasin, et oleks paras aeg sealt lahkuda,” meenutas Sirel. “Väiksema summa eest võinuks ju jätkata, kuid oli selge, et asi liigub kindlalt amatöörluse suunas.” Mullu tegutses Sirel pool hooaega Tartus Sergei Zamogilnõi abitreenerina. Toona võttis ta pakkumise vastu, kuna vanust oli juba piisavalt ning mängija-

karjäär hakkas lõppema. Selle üürikese aja jooksul sai aga selgeks, et juhendajapisik temas puudub. “Tammekas nagu ei tekkinud sellist autoriteeti või olin liiga noor,” jutustas Sirel. “Eks loomuses oli ka asi.” Petseris sündinud ning Tartus jalgpalluriteed alustanud Sirel on esindanud Eestit ka ühes rahvuskoondise kohtumises – kuulsas 1:5 kaotusmängus Leedu vastu 2003. aastal. Annaalidesse jääv isiklik statistika on Sirelil selle matši puhul hea, kuivõrd ta lõi eestlaste auvärava. “Praegugi meenutatakse seda mängu, ju tõi kuulsust juurde,” muigas Sirel. “Vastane polnud küll tippmeeskond, aga nime sain kaardile kirja.”

cv Jaanus Sirel Sündinud: 29.07.1975 Petseris Treenerid: Aare Laas, Vladimir Karev, Avo Jakovitš, Sergei Ratnikov, Tarmo Rüütli, Aivar Lillevere, Jan Važinski, Grigori Jevtušenko, Sergei Zamogilnõi, Arno Pijpers, Teitur Thordarson

Klubid mängijana: ESDAG Tartu, Lelle SK, Viljandi Tulevik, FC Elva, FC Kuresaare, Tartu Merkuur, Tartu Maag, Tartu Maag Tammeka

Saavutused: Eesti koondises 1 mäng (1 värav) Balti turniiril Leedu vastu, Meistriliiga hõbe Viljandi Tulevikuga (1999)

2009 JUULI JALKA

61


II liiga

Afganistani sõjas karastunud kaitsemängija tugevdab Tabasalu PK ridu

M

ullu kuus kuud LõunaAfganistanis Helmandi provintsis rahutagamisoperatsioonil teeninud Priit Meieril tuli kaugel maal surmaohuga silmitsi seista. “Paiknesime sisuliselt keset kõrbe mäe otsas,” meenutas Meier. “Vahepeal andsid taliibid meie ja teiste seal paiknenud üksuste vastu neli-viis päeva jutti tuld, mõnikord oli jälle kaks nädalat pausi. Varjusime küll kaevikutesse, kuid eks see pinge kisub närvid krussi.” Pingeliseks võisid kujuneda ka tavalised jalaväepatrullid, seda enam, et valitsusvastaste võitlejate põhiline võitlusrelv liitlaste vastu on IEDd ehk isevalmistatud lõhkekehad. Kuna sellistel miinidel on sageli metallist vaid detonaator, on neid ka detektoriga maru keeruline avastada. Ühe IED läbi sai juuni alguses vigastada üks Eesti kuulipildur. “Mina maandasin stressi trenniga,” meenutas Meier ja muigas: “Läksin isegi päris hulluks, tehes iga päev kolm tundi. Isegi kõige suuremas pärapõrgus suudeti internetilevi tagada, vaatasime filme, mõned mehed mängisid arvutiga, mõned õppisid.” Ükskord korraldati Eesti, USA ja Suurbritannia üksuste vahel jalgpalliturniir. Miinipilduja meeskonna ülemaks olnud Meieri sõnul aitas sport ka üksindust peletada ning hoidis lollustest eemal. “Pärast puhkust võtsin ka ise palli kaasa, aga et see läks katki, oligi kõik,” sõnas 23aastane Meier. Missioonil veedetud poole aastaga muutus Floras jalgpalliteed alustanud Meier enda sõnul tugevamaks nii vaimult kui kehalt, samuti vähenõudlikumaks olmehüvede suhtes. 62

JALKA JUULI 2009

“Kui kuus kuud kaevikus elada, iga päev oma rooja põletada, ise riideid pesta, dušid ja saunad ehitada, tundub praegu, et heaks eluks läheb vaja ainult voodit,” arutles Meier. “Kaevik muutus lõpuks nii koduseks, et ei tahtnud äragi minna.” Varem Tallinna Tehnikaülikoolis mehaanikat ja Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorraldust õppinud Meier elab praegu justkui Maslow’ inimvajaduste hierarhia viimasel astmel: “Kuna Afganistanis palk millelegi ei kulunud, saan nüüd teostada neid unistusi, mida pikalt olen heietanud. Kui midagi negatiivset mainida, siis ootan, et inimesed ise oma probleemidele lahenduse leiaks, mille tõttu ei pruugi ma alati piisavalt abivalmis olla.” Kohe pärast missioonilt naasmist astus toona nooremseersandi auastet kandnud Meier kõrgemasse sõjakooli, et omandada nooremleitnandi pagunid.

“Sõjakoolis on uskumatult palju intelligentseid vormis mehi. Kes on varem õppinud ajalugu, kes teoloogiat, kes kehakultuuri,” kiitis Meier. Jalgpalliga jätkab Meier Tabasalu PK ridades, olgugi et Tartust liigamängudele sõitmine on suhteliselt kulukas: “Kui Afganistanist tagasi tulin, oli mänguisu meeletu. Vorm oli hea ja koordinatsioon tuli ka kiiresti tagasi. Praegu meeskonna treeningutel osaleda ei saa, kuid et saan sõjakoolis end vormis hoida, sobis see variant ka treener Erko Saviaugule.” Tabasalu Palliklubi alustas 1995. aastal korvpalliga, spordialade kuningas lülitati klubi tegemistesse 1999. aastal ja kahe järgmise hooajaga tõusti V liigast kaks astet kõrgemale. III liigasse jäi Tabasalu püsima kuueks aastaks, kuni 2007. aastal murti II liigasse. Lennart Komp

Priit Meier (löögil) hoidis jalgpallitraditsioone isegi Afganistani pingekoldes.


III liiga

Isa ja poeg Jõgeva Noorusest Jõgeva Nooruses mängivad õlg õla kõrval isa ja poeg – Alari (44) ja Karli Kütt (16). Poeg on mänginud ka Eesti U17 koondises. Indrek Schwede

I

sa Alari on Jõgeval kogu aja vutti mänginud, tema vend Üllar kuulus jäähokis Eesti noortekoondisse ja käsipallis Eesti täiskasvanute koondisse. Nüüd on jalgpalli noortekoondise ukse paotanud Karli. Kui Karli Kütt teise-kolmanda klassi poisina jalkatrenni läks, ootasid ees kaks aastat vanemad poisid. Et oskused võrdluses vanematega kannatasid, tahtis poiss väravasse minna. Aga pidi alguses leppima varuväravavahi rolliga. “Käisin võistlustel kaasas, aga mängida ei saanud,” ütleb Karli Kütt. “Kuna ma väravasse seisma ei saanud, olin väljakumängija. Treeningutel olin peamiselt väravavaht.” “Eks see viskas vahel poisil ja mul endalgi üle, et ta väravavahina platsile ei pääsenud,” räägib isa Alari. “Tekkis küsimus, et mis seal trennis käia. Aga tema aastakäiku polnud ja ta pidi endast vanematega treenima ja end maksma panema.” Visa treening andis lõpuks tulemusi. Karli Küti väravavahioskused jäid silma Tartu klubidele. Kaks aastat tagasi läks Tartu Rocki kossumängudele kaasa elav Karli Tartu SK 10 Premiumisse. Eelmisel aastal mängis ta FC Elvas U17 Eliitliigat ja tänavu esineb samas sarjas Tartu Tammeka väravas. Eelmisel aastal kaitses Karli U17 koondise väravat mängus Poola vastu. Eesti kaotas 0:1. Lisaks Eliitliigale mängib Karli koos isaga Jõgeva Nooruse ridades III liigas. Alari Kütt tõdeb, et poisile kriitika suuremat ei istu – puberteet! “Aga kui ta noorem oli, sain talle elementaarsemad asjad ikka ära rääkida,” sõnab Alari. Treener Igor Orlov lisab: “Isa mängib kaitses ja kui poiss teda väravavahina juhendab – see on ju väravavahi ülesanne! – muigavad ülejäänud omaette. Alari enam palju mängida ei saa, aga ühe poolaja peab ta kenasti vastu.” Orlovi sõnul oskas Karli kannatada ja ootas oma aja väravavahina ära. Kui postide vahele ei pääsenud, mängis

Foto: Anatoli Makarevitš

Karli Kütt mängib koos isaga III liigas, aga kuulub ka U17 koondisse.

poolkaitses ja lõi väravaidki. Füüsiliselt on Karli väga mitmekülgne ja kehalistes katsetes annab talle vastast leida. Maakonna meistrivõistlustel on ta võitnud ilma spetstreeninguteta erinevatelt kergejõustikualadelt, sh ka mitmevõistluses, kuldmedaleid ja Eesti sumo noortemeistrivõistlustel võitis mõni aasta tagasi pronksi. Noortekoondise juures Karlit juhendav väravavahtide treener Ain Tammus ütleb, et tahaks noortekoondistes näha rohkem maapoisse, kes on tema sõnul rikkumata ja tugeva kehaehitusega. “Just rääkisin Karlist teiste treeneritega,” ütleb Tammus. “Tema kohta saab öelda häid sõnu. Miinuseks on see, et tema klubis pole väravavahtide treenerit. Näen teda heal juhul kaks-kolm korda kuus ja iga kord, kui kohtume, oleme alguses tagasi. Tallinna poiste eelis ongi see, et nad saavad väravavahtide treenerite käe all treenida. Üritame Lõuna-Eestis ka väravavahtide treeneri probleemi lahendada. Praegu peaks Karli leidma klubi, kus on väravavahtide

treener. Mina näen temas potentsiaali ja tahaks teda kutsuda igale koondise kogunemisele.” Tammus kiidab Alarit, kes käis ise uurimas, mida poeg peaks tegema, et paremaks saada. Samas on isal oma arvamus kollkipri tehnilistest nüanssidest: “Ega palli püüdmise eest stiilipunkte ei anta, loevad ikka püütud pallid. Mis on juba inimesel sees, seda enam ümber ei õpeta, et püüa nii või naa.” Alari arvates on Karli vanuseklassis kõva konkurents. Poja eeliseks peab ta mitmekülgset ettevalmistust, kehalisi eeldusi ja pikkust (praegu 184 cm). Miinuseks aga moodsa aja haigust – arvutilembust. “Noored kujutavad ette, et kolmestneljast treeningust nädalas piisab,” tõreleb Alari. “Aga palja treeningu baasil ei jõua kuhugi, ise peab ka juurde tegema! Mulle see praegune noorte maailm ei meeldi. Meie olime terve vaba aja hokiplatsil, mängisime luurekat või ajasime palli taga. Nüüd on hoovides tühjus. Aga sellises konkurentsis on paratamatu, et kui on enam-vähem võrdsed mängijad, võetakse ikka see, kes rohkem silma all, ehk Tallinna poiss. Nagu elus ikka.”

cv Karli Kütt Sündinud: 17.02.1993 Klubid: Jõgeva SK Noorus 96, Tartu SK 10 Premium, FC Elva (eliitliiga), Tartu Tammeka (eliitliiga)

Treenerid: Igor Orlov, Kalev Kajak, Norbert Hurt, Sander Lember, Ain Tammus, Frank Bernhardt, Aivar Lillevere

Saavutused: maakonna mitmekordne meister eri kergejõustikualadel, Eesti noorte sumomeistrivõistluste pronks (-45 kg), jalgpallis Premium Cupil 2007 ja 2008 parim väravavaht

2009 JUULI JALKA

63


IV liiga

Juubelit tähistav Saku JK toob areenile tänavajalgpalli

K

uigi harilikult tähendavad klubide aastapäevaüritused sõprusturniiri vanade rivaalidega, tutvustab Saku JK Eesti jalgpallimaastikul vähe tuntud tänavajalgpalli. “Tahtsime oma pidustustesse kaasata ka kohaliku vallarahva ning samas pakkuda vutti igale vanusele. Tänavajalgpall pakkus selleks oivalise võimaluse,” lausus Saku JK juhatuse liige Taavi Puuorg, kes on ka tänavajalgpalli liidu eestvedaja. Nagu elus tihti ette tuleb, sattus Puuorg uue ala juurde puhtjuhuslikult. Üks tuttav käis läbi Lätis sama asjaga tegelevate asjapulkadega, kes pakkusid välja seal juba populaarsust kogunud tänavajalgpalli ka Eestis näidata. Lõunanaabrid andsid selleks suveks tasuta kasutada ka nelja väljaku jagu piirdeedu, mis muidu maksavad 40 000 krooni. Ala harrastamise teeb Puuoru sõnul lihtsaks tõik, et väljakule on vaja korraga vaid nelja mängijat ning tara võib maha panna ükskõik kuhu. Peaasi, et selleks luba oleks. Võistlustel vilistavad Eesti Jalgpalli Liidu litsentsiga kohtunikud. “Platsi suurus on 10 x 15 meetrit ja mänguaeg 10 minutit,” rääkis Puuorg. “Tänavu teeme mõne näidisturniiri, kuid järgmisest hooajast on plaan liiga käima panna.” Suurimat osalust ootab Puuorg 12. augustil A. Le Coq Arena ümbruses mängitavale turniirile, kus nelja väljaku all on 1200 ruutmeetrit. Põhjus lihtne – sel päeval võõrustab Eesti sajandi matšis Brasiiliat. Saku JK ise koondab kohalikke jalgpallisõpru. Meeskonna nimekirjast moodustavad koduvalla jalgpalliässad koguni 85 protsenti. “Kedagi me ära ei aja, kuid väljastpoolt Sakut kedagi ise kutsuma pole hakanud,” tutvustas Puuorg klubi polii-

64

JALKA JUULI 2009

Saku JK meeskond. Esirida: Taavi Puuorg, Matis Pedak, Silver Sõber, Jaan-Kristjan Kaalma, Andreas Solom, Joonas Hendre. Pikali: Henrik Sillaste. Tagareas: Indrek Piibur, Edvin Sillaste, Anton Noor, Madis Leisner, Reino Tungal, Velory Kais, Rain Künnapuu, Rainer Veskimäe, Rivo Ruutsaar.

sünnilugu ulatub aastasse 1997 ja reisilaeva Regina Baltica pardale. Saku JK Meremehed leidsid oma sajanAsutatud 1999. aastal ditetaguste Inglismaa kolleegide 1999 5. liiga 2. koht 2004 4. liiga 7. koht kombel, et maismaal veedetavat 2000 4. liiga 4. koht 2005 4. liiga 6. koht aega võiks aidata sisustada jalgpall. 2001 3. liiga 10. koht 2006 4. liiga 2. koht Esiti oli praegugi Läänemerel 2002 4. liiga 3. koht 2007 3. liiga 11. koht 2008 3. liiga 12. koht 2003 3. liiga 10. koht seilava aluse nime kandnud satsil Eestiga vähe pistmist, mõõtu võeti peamiselt teiste Stockholmis tikat. “Tänavusel hooajal oleme suutnud randunud laevade esindustega ja osaleti turniiridel näiteks Göteborgis ja Norrleida hästi toimiva koosluse.” köpingsis. Saku JK on ka üks väheseid meeskondi madalamates liigades, kel oleks Nüüdseks täitunud dekaadi hakkas luksus harjutada ja mängida muruvälSaku JK lugema aastast 1999, mil enjakul. Paraku ei pidanud see karmile diselt Regina Baltica nime all alustati talvele vastu ning vähemalt augustini Eesti meistrivõistluste V liigas. Oma tuleb rahulduda sügisel valminud kunst- praegusele kodustaadionile Sakku koliti muruplatsiga. aasta hiljem ning järgmisest hooajast “Laseme murul taastuda. Õnneks võeti meeskonna nimeks Saku JK. leiti selle korrastamiseks raha ja õige Lähema huvi korral saab tänavajalgpalli varsti peaks asjatundjad väljakule uue kohta teada internetist aadressidelt www.streetsoccer.ee ja http:/en.wikipedia.org/ hingamise andma,” sõnas Puuorg. Parema tahtmise korral võinuks Saku wiki/Street_football JK ümmargust juubelit tähistada juba kaks aastat tagasi, kuivõrd meeskonna Lennart Komp


rannajalgpall

Rannajalgpallile on tarvis värsket verd Rannajalgpalli MM-valikturniiril tippudelt nuhelda saanud Eesti koondis vajab järgmise sammu astumiseks noorte ja tehnilisemate mängijate esiletõusu. LENNART KOMP danud. Põhi laoti endise judoka Aleksei Budõlini ja olümpiavõitja Erki Noole näpunäidete järgi, samuti kaasati toitumisspetsialist.

J

uuni alguses Hispaanias Castellonis oma alagrupist edasi pääsenud rannajalgpallurid kaotasid neljast mängust kolm. Bulgaaria üle saadud 13:4 triumfi kõrval alistuti kõige napimalt Ukrainale, kuid Itaaliale ja Portugalile jäädi alla 3:9 ja 0:9. “Suutsime oma mänguplaani ellu viia, kuid kui tahame midagi saavutada, peame hakkama vaatama mängijaid, kellel on potentsiaali ja tahtmist kaugele jõuda,” lausus meeskonna mängiv peatreener Kert Haavistu. “Kui Šveitsi koondises on enamik 23-24 eluaasta vahel, siis meil umbes 30.” Suurimaid vajakajäämisi, mis tuli esile ala tippu kuuluvate Itaalia ning Portugali vastu, oli individuaalne meisterlikkus. See avaldus eeskätt suutmatuses võimalusi realiseerida. “Meil on viis-kuus meest, kes võiks näiteks Portugali vastu ise ette võtta, aga kui on kolm-neli, kelle võimed seda ei luba, ongi ebastabiilsus käes,” ütles koondise mänedžer Kari-Andri Kask. “30aastaselt enam tehnikat ei õpi.” Eestis on vähe neid meeskondi, kes tegeleks spetsiaalselt rannajalgpalli iseärasustele orienteeritud tehnika treenimisega. Kaks aastat tagasi profikarjäärist loobunud Haavistu on liivaväljakud edukalt sulandanud oma noortegruppide harjutuskordadesse. “Rannas mängimine on noortele mitmes mõttes kasulikum kui kunstmurul, sest liival mängimine on füüsiliselt arendav ning tugevdab põlvi ja liigeseid,” teab Haavistu. Nii Haavistu kui ka Kask on ühel meelel, et võhma ja jõu poolest Hispaanias kellegi pärast häbi tundma ei pi-

Kui Šveitsi koondises on enamik 23-24 eluaasta vahel, siis meil umbes 30. “Koondislaste ees tuleb müts maha võtta, sest trennide nimel ohverdati suurem osa oma vabast ajast,” kiitis Haavistu. Kevadine kolmekuuline tsükkel professionaalide juhendamisel õigustas end ning asjatundjate abi kasutamist jätkatakse. Järgmiseks kaheks aastaks on kava koostatud ning see peaks kulmineeruma pääsmega MMfinaalturniirile. Ettevalmistusperioodi alustati 20 mehega, kellest valikturniiriks jäi sõelale

12. Suve jooksul plaanib Kask koondise juurde leida noort verd ning kandidaatide ringi laiendada 25 mehele. Valimit pärsib aga reegel, et Meistriliiga mängijad ei tohi rannajalgpalliliigas osaleda, samuti ei tohi torkida alla 21-aastaseid noormängijaid. Leedus ja Lätis sellist reeglit näiteks ei ole. “Püüame leida võistlusi ja ise Eestis turniiri korraldada, kuhu oleme kutsunud Šveitsi, Saksamaa ja Norra,” kõneles tulevikust Kask. “Tahame osaleda kolmel-neljal võistlusel, et saaks uusi mehi proovile panna.” Ühes MM-finaalturniirile pääsemisega heietab Kask lootust, et peagi võiks mõni eestlane pääseda rannavuti tõotatud maale ehk Itaalia profiliigasse. Seni on sealsetele asjapulkadele eestlastest silma jäänud vaid väravavaht Markus Lukk, kellel Hispaanias oli paraku keeruline silma paista.

Eesti rannajalgpalluritel jääb Itaalia masti tippkoondiste vastu meisterlikkusest veel vajaka. 2009 JUULI JALKA

65


lisaaeg

Blatter, Platini ja Pohlak 10. juunil Tallinnas Õpetajate Majas toimunud Eesti jalgpalli 100. aastapäevale pühendatud konverentsil esinesid ka FIFA president Sepp Blatter ja UEFA president Michel Platini. Blatter seletas jalgpalli populaarsust muide sellega, et löögiliigutus jalaga on inimesele omane – juba väike laps põtkib emaüsas jalgadega. Platini kirjeldas muuhulgas emotsionaalselt, kuis lennukit mittekasutav UEFA noorte- ja amatöörjalgpalli komitee 3. aseesimees Aivar Pohlak pärast pikka autoreisi Kesk-Euroopasse pakatab igal koosolekul ideedest. Aivar Pohlak rääkis, et väikerahvastel on lihtsam leida jalgpallile ka muid tähendusi, sest nad on vabad võitmise kohustusest. Väikerahvad saavad oma mõtteid ja jalgpalliväärtusi peegeldada ka suurte rahvasteni, kes on rohkem hõivatud võitlusega vutitrooni pärast. Sõnavõtjaid oli teisigi, teiste seas ka Portugali alaliidu juht Gilberto Madail. Kõrged külalised Blatter (pildil vasakul) ja Platini andsid Pohlakule üle kingituse Eesti jalgpalli juubeli puhul. Foto: Heiki Rebane

Kes registreerib esimese abielu vutistaadionil? Eesti koondise poolkaitsja Konstantin Vassiljev tõi oma värske abikaasa Jana kohe enne registreerimist A. Le Coq Arenale – päev pärast viigilist mängu Portugali vastu. Ilus tegu! Aga kes on esimene Eestis, kes ka registreeriks oma abielu Lilleküla staadionil? Mõni mängija? Flora fänn? Kes teeb ajalugu?

Foto: Egon Tintse

Kalevil on tüdrukute riietusruum Tallinna Kalev tegi oma staadionile ühe spetsiaalselt tüdrukutele mõeldud riietusruumi, millel on roosad seinad, viis jalgpalliteemalist kott-tooli, mängutahvel ja peegel. Peagi saab ruum fööni ja teised naistele vajalikud esemed ning fotod neist tüdrukute võistkondadest, kes ruumi kasutavad. Kalev loodab, et naiselikes toonides riietusruum aitab jalgpalli populaarsust tüdrukute seas veelgi tõsta. Suvel plaanib Kalev avada uusi tüdrukute treeninggruppe.

Jalgpallipealne maa Populaarses teleseriaalis “Tuulepealne maa”, mis suvel jälle ETV ekraanil jookseb, on teemaks ka jalgpall. Viiendas osas ajavad peaosalised hasartselt palli taga. Aga esimeses osas kargas kõrva üks tore viga. Nimelt kasutab üks peaosalisi Indrek Kallaste ütlemist: ära aja kägu! Seriaalis on tegu ajaga enne Vabadussõja puhkemist. Ütlus on pärit aga 1929. aastast, kui Eesti koondise jalgpallur, Pariisi olümpial osalenud Ernst Joll Uudislehes Käo Jaani nime all oma vesteid hakkas kirjutama. 1917. või 1918. aastal ei teadnud eesti rahvas käo ajamisest midagi!

66

JALKA JUULI 2009

Kanteri maailmarekord A. Le Coq Arenal? Tänavu seni tulutult kettaheite maailmarekordit jahtinud Gerd Kanter (pildil) võib hooaja lõpus võistelda meie jalgpallipühamus. Edetabelikõlblike tulemuste saamiseks tuleb aga saada ühekordne eriluba, millega idee välja pakkunud ERGO mängude korraldajad tegelevad. Foto: Lembit Peegel Sügiseti harilikult Helsingborgi tuuleväljadel tipptulemust jahtival olümpiavõitjal ei pruugi A. Le Coq Arenal resultaadi mõttes aga väga hästi minna, kuivõrd jalgpallistaadioni katlas on harilikult võrdlemisi tuulevaikne ja looduse abita ei kipu ketas rekordihoogu saama.


Tallinnas, Tere Tennisekeskuses

2009 JUULI JALKA

67


68

JALKA JUULI 2009


JALKA (juuli 2009)  

Jalgpalliajakirja Jalka juulikuunumber vaatab tagasi Mart Poomi ja Martin Reimi imelisele karjäärile - Eesti jalgpalliajaloo ühed silmapaist...

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you