Issuu on Google+

hind 29 krooni juuni 2009

Eesti jalgpall 100:

Kõigi aegade A- ja B-koondis, parimad pallurid, kallimad kollid, koondise ja klubi võidud Aivar Pohlak: jalgpallipank toetab jalgpallipõldu Käbi & känd: Rein Jauk ja Mikk Kruusalu Tallinna Norma 50

Postrid: Eesti olümpiakoondis 1924 / Evald Tipner / Arnold Pihlak Eduard Eelma / Eesti koondis 1922 ja 1933 ISSN 1736-7379

Pluss: Evald Tipner, Elmar Saar, Albert Vollrat, Anete Paulus, Tartu SK 10 Premium, Liverpooli Pub, Viimsi Igiliikur 2009 JUUNI JALKA

1


R


sisukord

hind 29 krooni juuni 2009

Kaanelugu Eesti jalgpall 100:

Kõigi aegade A- ja B-koondis, parimad pallurid, kallimad kollid, koondise ja klubi võidud

26

Jalgpallist ja selle ajaloo kajastamisest Nõukogude okupatsiooni ajal. Jalka küsimustele vastab spordiajakirjanik Lembit Koik.

Aivar Pohlak: jalgpallipank toetab jalgpallipõldu Käbi & känd: Rein Jauk ja Mikk Kruusalu Tallinna Norma 50 Postrid: Eesti olümpiakoondis 1924 / Evald Tipner / Arnold Pihlak Eduard Eelma / Eesti koondis 1922 ja 1933 ISSN 1736-7379

Pluss: Evald Tipner, Elmar Saar, Albert Vollrat, Anete Paulus, Tartu SK 10 Premium, Liverpooli Pub, Viimsi Igiliikur

Esikaanel: Eesti jalgpalli minevik, olevik ja tulevik

Persoonid & intervjuud

Foto: Gunnar Vaidla

Aivar Pohlak

Nr 6 (18) 2009

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja:

Rein Jauk & Mikk Kruusma

14

Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Elmar Saar Evald Tipner Albert Vollrat Anete Paulus

Fotograaf: Lembit Peegel

Kolumnid

Ajakirja makett: Jaanus Samma

12 50 53 54

Indrek Schwede

Kujundaja: Kaia Saaremets

Malle Koido Ahto Lobjakas

Keeletoimetaja: egle pullerits

Antonio Diaz

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit

Rubriigid

Tellimine: www.post.ee

Eesti jalgpall 100

Tellimishinnad:

Lembit Peegel

Aasta 348 krooni

Lisaaeg

Poolaasta 174 krooni

4–10 48 66

Liigad

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit,

56 59 61 62 63 64 65

Meistriliiga

Asula 4c, 11312 Tallinn

Naised

Trükitud kroonpressis

Esiliiga II liiga

meie autoreid:

Kalev Salla (24) Jalgpalliga olen seotud olnud peaaegu kogu oma teadliku elu. Seda nii ise mängides kui ka fännina kaasa elades. Eriti on mind alati paelunud Inglise jalgpall - see lihtsalt tundub kõige ehedam. Nüüd, kui töö on mind Londonisse viinud, on see minu jaoks justkui ideaalne elupaik.

42

14 20 24 42 44 59

III liiga IV liiga Saalijalgpall

Muu

41 46

Margus Luige raamat Tallinna Norma 50

Postrid EVALD TIPNER EDUARD EELMA ARNOLD PIHLAK EESTI OLÜMPIAKOONDIS 1924

46

EESTI KOONDIS 1922 EEESTI KOONDIS 1933 2009 JUUNI JALKA

3


eesti jalgpall 100

kõige kallim koll läbi aegade Eesti jalgpalli juubeliaasta puhul pakub Jalka välja meie jalgpalli 10 kõige kallimat kolli. Vanemate väravate puhul üritasime neid leida võidukatest mängudest, et neid oleks huvilisele kergem seletada, ja lähiajaloost otsisime peale võidumängude väravaid ka nendest mängudest, kus kohtusime kõvade vastastega ja meie löödud väravad tekitasid kaasaelajais suuri emotsioone. Väravaid võrreldes üritasime mõõta nn ohhoo-efekti – milline värav omas ajas tekitas kõige rohkem emotsioone! Jalka esikümme on selline:

Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix

1. Andres Oper

2:1 võiduvärav Tallinnas 2002. aastal Venemaa üle. See 87. minuti värav (väravas Aleksandr Filomonov) kindlustas meile suure võidu oma suure naabri üle. Tribüünidel olid loosungid, et „peremehed naasid”. Publiku hulgas üritati lehvitada Nõukogude Liidu punalippe. Aga Eesti võitis oma kunagist orjastajat talle kõige enam korda mineval spordialal. See oli meie võidukas jalgpallivabadussõda.

Andres Operi kahest Venemaa võrku löödud väravast just see teine on Eesti jalgpalli kõigi aegade kõige kallim koll!

2. Indrek Zelinski

2:1 eduvärav Tallinnas 2001 MM-valikmängus Hollandi vastu (väravas oli Edwin van der Sar, kokkuvõttes kaotasime 2:4). Kui juba Operi 1:0 oli uskumatu, siis hollandlaste viigivärav jahutas meeli. Aga Zelinski 2:1 oli ühtaegu nii täiesti uskumatu kui ka usku tekitav – äkki me küpsetamegi need hollandlased oma uuel Lilleküla staadionil ära?

3. Richard Kuremaa

1:0 võiduvärav (väravas Viljo Halme) MM-valikmängus 1937. aastal Turus Soome üle. Mäng lõppeski 1:0, kusjuures see oli meie esimene MM-võit, esimene MM-võit võõrsil ja seni ainus võit soomlaste üle nende kodus (kokku oleme põhjanaabreid võitnud viiel korral).

4. Urmas Kirs

1:0 juhtvärav 1998. aastal Catanias AC Milanile (väravas Jens Lehmann). Flora asendas sõprusmängust kõrvale jäänud Barcelonat ja Kirsi pealöök viis Eesti meistri juhtima. Kokkuvõttes kaotasime 1:2 meeskonnale, kes tuli järgmisel kevadel Itaalia meistriks.

5. Leonhard Kass

MM-võistluste ajaloo kõigi aegade esimeses valikmängus Stockholmis keerutas meie Kiisu otse nurgalöögist seisuks 1:4. Rootslaste väravat valvas Gösta Krusberg, kaotasime lõpuks 2:6.

4

JALKA JUUNI 2009

6. Martin Reim

EM-valikmängus Salernos 1995. aastal lõi Reim karistuslöögist värava eelmise aasta MM-finalistile Itaaliale. Reim toimetas palli Angelo Peruzzi selja taha seisuks 1:3, lõppseis jäi 1:4.

7. Konstantin Nahk

2:1 võidukoll poolelt väljakult Belgradi Crvena Zvezda vastu on kaasaegsetele unustamatu. Väravas pidi hapu hetke alla neelama Ivan Randjelovic.

8. Meelis Rooba

1:0 võiduvärav võõrsil kahekordse MM-finalisti Ungari üle on Eesti jalgpalli hiilgavamaid tulemusi. Ungarlaste väravat kaitses Zoltan Vegh.

9. Richard Kuremaa

2:0 värav (postide vahel Janis Bebris) osutus 1940. aasta iseseisva Eesti viimasel maavõistlusel Läti vastu otsustavaks – võit 2:1 viis vaimustunud rahva Kadriorgu president Konstantin Pätsi juurde.

10. Indrek Zelinski

2:1 võiduvärav 90 + 2. minutil Tallinnas EM-valikmängus Andorra vastu tõi Eestile meeldejääva võidu, mis oli just viis minutit tagasi vastaste viigivärava tõttu käest libisenud.


eesti jalgpall 100 Esikümnest jäid välja mitmed väljapaistvad väravad. Olgu nimetatud näiteks Joel Lindpere viigivärav Taanile (2004) või Tarmo Neemelo viigikoll Türgi vastu (2006). Ja muidugi Andres Operi avaväravad nii Venemaale kui ka Hollandile. Või Sergei Terehhovi kaks täistabamust meie võidukas EM-valikmängus Vilniuses Leedu vastu (1999) või Terja viigivärav Venemaa vastu (2005). Või Maksim Smirnovi võiduvärav koduses MM-valikmängis Läti võrku (2005). Või Georg Siimensoni kolm 1937. aasta väravat: võidukoll valitseva Balkani meistri Rumeenia puuri Tallinnas, avaväravad MM-valikmängudes Rootsi ja Saksamaa võrku. Ja Heinrich Uukkivi 2:0 samas MMmängus Rootsile. Või Leonhard Kassi 1:1 kodusel Balti turniiril Tallinnas, kus 1:1 tõi meile 12 000 pealtvaataja ees tollal nii hinnatud karika. See loetelu ei ole sugugi lõplik. Mis on 100 aasta kohta ka loomulik.

Foto: Lembit Peegel

Indrek Zelinski (paremal) on särgi seljast rebinud – Eesti juhib Hollandi vastu 2:1!

Koondise kõige väärtuslikumad võidud läbi aegade: Millised võiks olla Eesti jalgpallikoondise 75 võidust 10 kõige hinnalisemat? Jalka reastas ka need meie meelest kõige väärikamat võitu.

1. Eesti – Venemaa 2. Eesti – Soome 3. Eesti – Rumeenia 4. Eesti – Leedu 5. Eesti – Valgevene 6. Eesti − Läti 7. Eesti – Ungari 8. Eesti – Läti 9. Eesti – Armeenia 10. Eesti − Saudi Araabia

2:1 1:0 2:1 2:1 1:0 2:1 1:0 2:1 1:0 2:0

2002 1937 1937 1999 1996 2005 2003 1940 2009 2002

Tallinn Turu MM Tallinn Vilnius EM Tallinn MM Tallinn MM Budapest Tallinn Tallinn MM Montecatini

Enamuse puhul on seletus antud juba kõige kallimate kollide kommentaarides. Venemaa mäng oli midagi enamat kui tavaline mäng, soomlaste vastu saime võidu MM-valikmängus, Rumeenia oli Balkani meister, Leedu alistasime EM-valikmängus võõrsil, Lätist saime 2005. aastal jagu pärast 65aastast vaheaega, Ungari on kahekordne MM-finalist, Läti 1940. aasta mäng oli samuti midagi enamat kui lihtsalt mäng, Valgevene ja Armeenia on kunagised Nõukogude Liidu meistrid, kelle alistasime MM-valikmängudes, sealjuures Valgevene 14 aastat pärast seda, kui Minski Dinamo oli impeeriumi parim ning Saudi Araabia oli sarnaselt venelastega pääsenud samal aastal peetavale MM-finaalturniirile.

Foto: Lembit Peegel

Eesti koondis enne oma ajaloo kõige väärtuslikumat võitu venelaste üle 2002. aasta märtsis Lillekülas.

2009 JUUNI JALKA

5


eesti jalgpall 100

1

... kaitsemängija on võitnud Hõbepalli selle 14 -aastase ajaloo jooksul – Teet Allas

2

... omaväravat koondises on löönud Janek Meet ja Marek Lemsalu

3

... aastat oli pausi Eesti koondise esimese ja teise maskotipoisi vahel (esimene oli 2000. ja teine 2003. aastal)

5

... kodustaadionil pole Eesti kunagi kaotanud: Kuressaares, Viljandis, Narvas ning Tallinnas TJK ja Spordi väljakutel

6

... pallurit on Eesti eest mänginud üle

Klubide ja linnade kõige väärtuslikumad võidud läbi aegade Reastasime ka meie klubide ja linnameeskondade kõige rasvasemad rahvusvahelised võidud. Tõe huvides peab ütlema, et mitmel puhul oli Tallinna koondis tegelikult Eesti koondis ja ajakirjandus enne Teist maailmasõda nimetaski neid meeskondi läbisegi Tallinna linnameeskonnaks ja Eesti koondiseks. Kuna mängiti aga klubidega, lülitasime need mõõduvõtmised siia kategooriasse. 1. Tallinna Flora – Bukaresti Steaua 3:1 1998 Tallinn (Champions League’i esimene ring, Steaua oli Euroopa karikavõitja 1986 ja pääses seekord edasi tänu 4:1 koduvõidule) 2. Tallinna Levadia – Belgradi Crvena Zvezda 2:1 2007 Tallinn (Champions League’i teine ring, Crvena Zvezda oli Euroopa karikavõitja 1991 ja pääses seekord edasi tänu 1:0 koduvõidule. Muuseas, mõlemad meile edukaks osutunud tsükli võitis lõpuks Manchester United – 1999 ja 2008) 3. Tallinna Kalev – Viini Hertha 4:2 1928 Tallinn (Viini Hertha oli 1927/1928. aasta hooaja Austria profiliiga 6. meeskond) 4. Tallinna Kalev – Viini Hertha 2:0 1929 Tallinn (Hertha oli 1928/1929. aasta hooaja Austria profiliiga 9. meeskond, olles oma turneel alistanud just HJK 6:1, Viiburi Sudet 2:0 ja HPS 3:0) 5. Tallinn/Eesti − Stockholmi AIK 2:1 1939 Tallinn (Stockholmi AIK oli sama aasta Rootsi meistrivõistluste hõbe ja 1937. aasta meister) 6. Sport/Estonia – Viini Nicholson 4:0 1931 Tallinn Viini Nicholson oli Austria 1930/1931. aasta profiliiga 5. meeskond 7. Tallinn/Eesti − Budapesti Kispest 2:1 1939 Tallinn Budapesti Kispest oli Ungari profiliiga 4. meeskond 8. Tallinna Sport – Viini WAC 3:1 1931 Tallinn Viini WAC (Wiini Athletic Club) oli Austria 1930/1931. aasta profiliiga 7. meeskond 9. Eesti NSV (Tallinna Dünamo) – Leningrad (Dinamo) 2:1 1948 Tallinn Leningradi Dinamo oli N Liidu meistriliiga sama aasta 6. meeskond 10. Tallinna Sport – Stockholmi AIK 1:0 1929 Tallinn Stockholmi AIK oli Rootsi meistrisarja sama aasta 9. meeskond Foto: Lembit Peegel

100 korra

12

... omaväravat on löönud Eesti koondis (vastased ainult 5)

17

... mängu pidas Eesti 2003. aastal, mis on suurim näitaja

6

JALKA JUUNI 2009

Kristen Viikmäe (vasakul) ja Maksim Smirnov on vormistamas Eesti klubijalgpalli hiilgavaimat saavutust: kodumurul suruti 3:1 maha tosina aasta tagune Euroopa tugevaim klubi!


eesti jalgpall 100 Foto: Raigo Pajula/Postimees/Scanpix

46

... mängu on Eesti pidanud A.Le Coq Arenal: 17 võitu, 11 viiki, 18 kaotust, väravate vahe 51 : 53

Konstantin Naha kauglöök on häbistanud Ivan Randjelovici - tegu on meie vutiajaloo ühe säravama väravaga ja ühe kõvema klubivõiduga.

52

... aastat oli Eesti kaotuseta rahvusvahelistes mängudes – N Liidu okupat-

Andsime eelistuse tänapäevastele tagajärgedele kahel põhjusel: esiteks mängiti need tulemused välja Euroopa kõige tugevamal klubiturniiril (Champions League’i eelringides) ja teiseks alistati kodumängus endine sama turniiri võitja (ehk siis Champions League’i eelkäija, Euroopa riikide meistrite karikavõistluste võitja). Näiteks Belgradi Crvena Zvezda võitis oma tiitli täpselt aasta enne kogu võistlusformaadi muutumist ja Meistrite Liiga moodustamist. Flora sai eelistuse, kuna võit oli suurem, samuti oli vastase suurvõidust kulunud ainult 12 aastat, Levadia vastase triumfist aga 16 aastast. Tallinna Kalev on tabelis hõivanud kolmanda ja neljanda koha seetõttu, et alistas meie arvates kõige kõvema vastase (otsustades koha järgi viimastel maa meistrivõistlustel) ja tegu oli nimelt ühe klubi, mitte kahe klubi koondise, Tallinna linnameeskonna ehk siis sisuliselt Eesti koondisega. Kindlasti peab arvestama, et Austria (ka Ungari) oli kahe- ja kolmekümnendatel aastatel Mandri-Euroopa kõvemaid nii koondiste tasemel kui ka koduse profiliigaga. Tallinna/Eesti võit Rootsi meistrivõistluste valitseva hõbeda üle on kindlasti üks meie suursaavutusi, neile järgnevad võidud Austria ja Ungari tippude üle. Spordi kuulus võit Viini WACi üle jääb siiski alles 8. kohale, sest külalismeeskond jäi samal aastal meistrivõistlustel alla ju Nicholsonile, kes hävis Estonia/Spordi koondisele koguni 0:4! Okupatsiooniaja kõvemaid resultaate on aga 2:1 võit Leningradi Dinamo üle nn Sõpruse karikasarjas. Leningradlased olid samal aastal tulnud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel 6. kohale. Meie poolt ei mänginud koondis, vaid klubi: Tallinna Dünamo. 10. koha sai jälle Sport Rootsi meistrisarjaklubi alistamise eest. Esikümnest jäid peale mitmete üksikute võidusähvatuste välja ka paar head kollektiivset sooritust. Näiteks kaks meie klubide võitu Budapesti Vivo üle 1926. aastal. Samal aastal oli AC Vivo Ungari meistrivõistlustel saavutanud 10. koha. Tegemist oli viimase aastaga, kui Ungari meistrivõistlused toimusid ainult Budapesti meeskondadele, ja järgmisest aastast moodustati profiliiga. Aga fakt jääb faktiks: Kalev nuhtles Ungari esikümnesatsi 8:5 ja TJK 4:1 (ainult Sport kaotas 1:3). Uhke oli meie klubide kambakas ka Varssavi Legiale, paraku ei osalenud nimetatud hilisem pool suurklubi 1923. aastal Poole meistrivõistlustel. Aga nimetet aastal Tallinnas võitis Tallinna Kalev Legiat 2:0, Sport 4:1 ja TJK 3:1! Samal aastal võitis Kalev Poola meistrivõistlustel 6.-7. koha saanud Vilno (Vilniuse) Laudat 2:0. Aga aitab, esikümnes on just need, keda seal näete.

siooni ajal 1940 – 1992

53.

... koondise kodumäng (Pärnus) oli esimene, mis toimus väljaspool Tallinnat

71

... maa rahvuskoondisega on Eesti 100 aasta jooksul mänginud

73

... mängijat olid enne mängu Walesiga löönud koondise eest värava

209

... mängijat on koondist esindanud enne mängu Walesiga

328.

... maavõistlus on Eestile 100. sünnipäeval peetav mäng Ekvatoriaal-

Indrek Schwede

Guinea vastu 2009 JUUNI JALKA

7


eesti jalgpall 100

Eesti kõigi aegade sümboolne koondis WM-süsteemis Foto: Lembit Peegel

Ott Mõtsnik on meie kõigi aegade kesktormaja ja kõigi aegade seitsmes jalgpallur.

J

alka toimetus pakub välja omapoolse Eesti kõigi aegade sümboolse A- ja B-koondise, mis paikneb väljakul süsteemis 3 – 2 – 2 – 3 või lausa 3 – 2 – 5. Selles süsteemis liiguvad Kuremaa ja Oper vajaduse korral ise ette Mõtsniku partneriteks ning ääred Kass ja Siimenson tõmbuvad tagasi. Vutiajaloos on Jalka koostatud koondis väljakul kahekümnendate aastate Londoni Arsenali treeneri Herbert Chapmani kasutusele võetud süsteemis, mida nimetati WM – mõlemal tähel on nn viis punkti ja kui W täht kujundlikult M-tähe 8

JALKA JUUNI 2009

peale tõsta moodustub siis W-tähe kolmest ülemisest punktist edurivi ülemine laine, alumisest kahest punktist vasak- ja paremsisemine ehk edurivi teine laine; M-tähe kahest ülemisest punktist poolkaitse ja kolmest alumisest punktist kaitseliin (vt väljakut lk 9) Ühest küljest peegeldab keskvälja hõredus tõsiasja, et kui läheb paremate valimiseks läbi aegade, tulevad meelde ikka ründajad ja suur kiusatus on neid üheteistkümne sekka kombineerida. Teisalt soosib ründajate rohkust läbi ajaloo ka aastakümned valitsenud süsteem, kus edurivis mängiski viis mängijat. Alles brasiillaste võiduga 1958. aasta MM -il kahanes ründajate arv neljani (poolkaitsjaid oligi ainult kaks ehk 4 – 2 – 4) ja neli aastat hiljem, kui Brasiilia võitu kordas, seadsid nad malliks kolm edurivimeest. Aga Eesti kontekstis peame tõdema, et poolkaitsjate vähene esindatus meie sümboolses koondises sümboliseerib ka selle ampluaa silmapaistvate mängijate vähesust. Võtame või viimased peaaegu paar aastakümmet. Meilt on välismaale leiba teenima siirdunud ründajaid, kaitsjaid, väravavahte ja ka äärepoolkaitsjaid. Aga mitte ühtki keskpoolkaitsjat, läbi ja lõhki keskväljameest, kes oleks ühtaegu ohtlik nii söödu, löögi kui ka teravate läbimurretega. Kui meie tänapäeva tegijaid Poomi, Operit, Klavanit jt lugeja teab, siis paar sõna teiste väljavalitute kohta. Ott Mõtsnik oli kaheksakümnendate väljapaistvamaid ründajaid, kes ütles ära mitmest N Liidu kõrgliigameeskonna pakkumise. Seitsmekümnendatel osales N Liidu noortekoondisega turniiril Saksa DV -s. Tema eakaaslane Tiit Kõmper mängis koos Mõtsnikuga N Liidu esiliigas Riia Daugavas ja oli Tallinna publiku lemmik oma tugevate löökidega – muu hulgas keerutas ka Kõmper palle väravasse otse kornerist. Leonhard Kass oli legendaarne vasakäär, kellesse publik armus esimesest silmapilgust. Kui ta 1931. aastal kodupubliku ees esimese mängu pidas ja 4:1 võidumängus Leedu vastu ise kaks väravat lõi ning kahe ülejäänu sepitsemisel osales, sattus toona 19aastase noormehe mängust vaimustusse ka elu esimest jalgpallimängu riigivanemana vaadanud Konstantin Päts ja kinkis Kassile portsigari! Kass keerutas MM-valikmängus Rootsi vastu ühe palli otse väravasse nurgalöögist. Hiljem mängis Kiisu mitmete välismaa profiklubide eest üksikuid mänge Tallinnas ja pärast Teist maailmasõda mängis kaasa N Liidu meistrivõistlustel. Georg Siimenson lõi Eesti kasuks väravaid MM-valik-


eesti jalgpall 100

EVALD TIPNER

ANDREI STEPANOV

MAREK LEMSALU

KARL-RICHARD IDLANE

TIIT KÕMPER

HEINRICH UUKKIVI

RAUL NELL

MATI GILDEN

LEONHARD KASS

EDUARD EELMA

OTT MÕTSNIK

INDREK ZELINSKI

GEORG SIIMENSON

ANDRES OPER

RICHARD KUREMAA

ARNOLD PIHLAK

MARTIN REIM

RAGNAR KLAVAN

URMAS ROOBA

RAIO PIIROJA

EUGEN EINMAN

MART POOM

2009 JUUNI JALKA

9


eesti jalgpall 100 mängudes (Rootsi ja Saksa vastu) ning võiduvärava Rumeenia vastu. Ta mängis ka pärast sõda ja lõi kolle N Liidu meistrivõistlustel. Richard Kuremaa oli tuntud kui Futi rändlind, kes vahetas sageli klubi ning mängis isegi Pärnu Tervises ja Tartu Olümpias, mille aitas esimese mitteTallinna meeskonnana 1940. aastal Eesti meistritiitlini. Kuremaa skooris mõlemal korral, kui Eesti alistas 1940. aasta mälestusväärsel maavõistlusel Läti 2:1. Võimas Arnold Pihlak kuulus Eesti 1924. aasta olümpiakoondisse ja oli aastatel 1928 -1929 profiks Viini Austrias. Tema liikus mängijana huvitavat rada, alustades kaitsest ja jõudes lõpuks välja ründeliinini. Eugen Einman oli meie resultatiivsemaid kaitsemängijaid, kes koduklubis Sport mängiski sageli ründajana. Eduard Eelma (Ellman) oli sõjaeelse koondise parim väravakütt, kes mängis samuti Pariisi olümpial. NarvaJõesuus sündinud Heinrich Uukkivi kuulus kolmekümnendate aastate Eesti koondise legendaarsesse edurivisse. Karl-Richard Idlane oli hea löögiga poolkaitsja, kes aitas koos Kuremaaga Tartusse viia esimest Eesti meistritiitlit. Mati Gilden (vt Jalka 4/2009) oli kuuekümnendatel N Liidu meistrivõistlustel esinenud Tallinna Dünamo ääreründaja, kes samuti vastas eitavalt

pakkumistele teistest N Liidu klubidest. Raul Nell (Kert ja Mikk Haavistu vanaisa) oli meie viie- ja kuuekümnendate parimaid ründajaid. Evald Tipner oli legendaarne väravavaht, kes lükkas tagasi kõik välismaa profiklubide pakkumised. Teda kanti sageli väljakult poolehoidjate kätel ja seda tuli ette isegi välismaal. Selle mehe koht on raudselt kõigi aegade üheteistkümnes – paraku oli Tipner väravavaht ja Poomi ei kanguta postide vahelt mingi jõuga.

Foto: Indrek Schwede arhiiv

Legendaarne Richard Kuremaa, keda olevat lapsendada tahtnud Johan Laidoner.

Eesti kõigi aegade parimad Jalka riskib reastada ka Eesti kõigi aegade parimad jalgpallurid. Ei tule ette, et seda oleks kunagi tehtud, aga millal siis veel kui mitte 100. sünnipäeval! Vähestele on üllatus, et esimeseks oleme asetanud Mart Poomi. Esimesel pilgul on üllatus hoopis see, et teisel kohal on mees, kellel polnud kohta kõigi aegade sümboolse koondise A-rivistuses. Aga nii on – kaht kollkiprit ju väljakule ei paiguta ja Evald Tipner oleks ilma Poomi imelise tähelennuta meie kõigi aegade parim igast asendist! Edasi läheb asi aina raskemaks ja eri aegasid, eri taset ja eri mängijaomadusi ongi raske võrrelda. Aga see on huvitav ja paneb mõtted liikuma – 1. Mart Poom nii tegijal kui lugejal! Nagu näha, lõpetab 11 parima 2. Evald Tipner rea veel üks B-koondislane – Eduard Eelma, kes 3. Andres Oper tugevas konkurentsis teiste edurivimeestega pidi taanduma taharitta. Aga hindasime teda hetkel 4. Arnold Pihlak kõrgemalt, kui A-koondislasi Eugen Einmani ja 5. Richard Kuremaa mulk Ragnar Klavani, kel on kõik võimalused tõusta mürinal tippu! 6. Leonhard Kass Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix

7. Ott Mõtsnik 8. Martin Reim 9. Georg Siimenson 10. Raio Piiroja 11. Eduard Eelma

Mart Poom - kõigi aegade parim.

10

JALKA JUUNI 2009


eesti jalgpall 100

R

2009 JUUNI JALKA

11


1-teist mõtet

Keda siis kohtunikud eelistavad? E

esti karikafinaal küttis kirgi kiiduväärsel moel. Ja selle lõpp vähem kiiduväärsel moel. Aga alustame algusest. Oli tore, et staadionile tuli palju rahvast. Kindlasti oli oma osa selles ka reklaamil, aga eelkõige ikkagi meeskondades endis – Tallinna FC Flora ja Nõmme Kalju, kes tänapäeva Eesti kõige edukama ja pikema traditsiooniga klubile hõõrub nina alla oma provokatiivset loosungit: Kalju – Tallinna uhkus. Need kaks meeskonda olid finaali tarvis parim valik ka oma fännide tõttu. Roosa Pantri kummardajad on tänuväärsel moel andnud värvi tribüünidele. Flora toetajaskond on saanud sellest justkui tõuget ja vähemalt visuaalselt tundus, et arvukusega lõid Flora fännid Kalju omad ära.

Levada, Penu ja Starodubtsev määrivad kohtunikke?

Erinevalt paljudest vastukajadest jättis mäng minu arvates soovida – mul on etteheiteid stsenaristile. Nii palju rahvast oli koos, väga paljud sealjuures jalgpallikauged inimesed, kelle oli kohale toonud Nõmme Kalju promotöö, ja mitte ainsatki väravat mängust! Tribüünidele kogunenud rahva pärast pidanuks löödama väravaid. Lisaaeg võinuks olla ja penaltid võinuks tulla, aga kuiv normaalaeg suutis peo mõnel määral siiski rikkuda. Kujutagem ette, milline täistabamus olnuks 2:2 või 3:3 viik! Hulgad saanuks hõisata ja lõpuks lahenenuks karika saatus äraarvamatus penaltiseerias. Praegu lahkusid paljud 12

JALKA JUUNI 2009

Foto: Lembit Peegel

Noh, lugupeetud Nõmme Kalju – miks kohtuniku vile nüüd vaikib. Kas teie oletegi see meeskond, keda vilemehed soosivad?

vutikauged inimesed aga sisemuses teadmisega, et midagi erilist ei juhtunudki. Väravad mängust jäid ju löömata. Äärmiselt inetu oli kaotanud Nõmme Kalju reaktsioon pärast mängu.

Florakad klähvivad Kalju omade peale nagu krantsid, loovutades moraalse ülekaalu uustulnukale.

Väga ülekohtuselt jäi kõlama, et „teatud meeskondi kohtunikud soosivad”. Kuna antud juhul süüdistati kaudselt Florat, tuli paugupealt meelde, et Superkarika finaalis mängis Flora ise kümnekesi Levadia vastu (ja võitis). Esimeses liigamängus Flora ja Levadia vahel

märkisid telekommentaatorid Ott Järvela ja Kaspar Koort mitmel juhul ära oma arusaama, et Florale tehti suluseisu määramisega ülekohut. Nõmme Kalju kombel võiks sellest ju meelevaldselt tuletada, et äkki on Levadia omanik Viktor Levada kohtunikke pisut määrinud? Või äkki tegi seda Kuressaare president Priit Penu, kes sai tänavu rõõmustada võidu üle Flora vastu? Või äkki Sillamäe Kalevi president Aleksandr Starodubtsev, sest Nõmme Kalju paranoia kohaselt saab küsida: kuidas ikkagi suutis Ida-Virumaa klubi viimastel minutitel koduväljakul tulla Flora vastu välja kaotusseisust ja lõpuks isegi võita? Kuidas? Kui sama juhtunuks Kaljuga, oleks neil vastus varnast võtta: kohtunikud! Aga eeskuju võiks võtta just Florast, kust pole


1-teist mõtet tulnud ainsatki kobinat. Flora on julgenud vaadata peeglisse. Paradoksaalsel kombel on asjade seis nimetet kahe klubi vastasseisus täiesti erinev fännirindel. Karikafinaali ajal tundsin, kuidas miski hakkas Flora fännide juures vastu. Kui Nõmme Kalju toetajad laulsid ja hüüdsid omade toetuseks, siis Flora sektori kogu aur läks vastaste mahategemisele. Minu arvates see alandab seda traditsioonidega klubi. Fännid peaksid eelkõige toetama omasid. Väikesed torked vastaste ja nende poolehoidjate suunas on ka teretulnud, kui nad ei domineeri ja on esitatud vaimukas kastmes. Sel viimasel juhul oleks sellised kelmikad etteasted lausa oodatud. Aga Flora omad tampisid vaimuvaeselt ja nürilt ainult vastaseid. Oma platsil võidu eest võitleva meeskonna olid nad justkui täiesti unustanud. Kalju fännid olid süütumad, siiramad, pühendunud oma meeskonnale ja see tegi neist karikafinaalis sümpaatse pundi.

Flora fännidel puudub eneseväärikus

Flora toetajatel peaks olema väärikust ja eneseaustust, et mitte nii palju tähelepanu pöörata uue klubi värvikatele fännidele. Just tehtud jahedus võiks olla üks relvasid, millega Kalju sektorisse suhtuda. Umbes nii, et ah teie ka siin, näe, ei pannudki varem tähele. Aga florakad klähvivad Kalju omade peale nagu krantsid, loovutades moraalse ülekaalu uustulnukale. Õnneks näitas karikafinaal, et Flora toetajatel on arvukust ja väljasuremine ei tohiks neid ähvardada. Aga üks korralik ajurünnak kuluks fännide liidritele ära, sest nõndaviisi kulub aur kõrvalt vaadates vale asja peale.

Kultuuriministri “tervitus” jalgpallijuubeli puhuks Foto: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix

Laine Jänes rääkigu jalgpallijuubelil sama juttu mis Postimehes: jalgpall pole täisväärtuslik eluvaldkond!

22. mail antud intervjuus Postimehele lausus kultuuriminister Laine Jänes lõpetuseks: “Praegu on poliitikute hulgas hästi näha, kes on käinud lapsena teatris ja kes hoopis jalgpallitrennis.” Kontekst oli väga selge ja ühene: kultuur on hea, kehakultuur paha. Esimene kasvatab lapsest inimese, teine alaväärse inimese. Ühest küljest teeb rõõmu, et kultuuriinimeste poolt spordiministriks sõimatud Jänes kasutab spordi sünonüümina just jalgpalli. Ala aina süvenev populaarsus on jõudnud isegi valitsuses spordi eest seisva ministrini! Teisest küljest nuheldakse nimeliselt just jalgpalli kraesse kõik patud, mida sport inimesega teeb või õigemini tegemata jätab. Jalgpall on minister Jänese visatud kontekstis ebakultuurse inimese paleus. Võrdlus jalgpalliga reedab aga ministri enda vähest informeeritust: praegune ministrite põlvkond käis ikka

korvpalli-, mitte jalkatrennis. Seal viimases käib praegune noorte põlvkond. Jalka avaldab kolmandat aastat rubriiki “Käbi ja känd”, milles tutvustame tuntud või veel tundmatuid jalgpallureid ja nende tuntud vanemaid, kes on tippu jõudnud väga erinevatel elualadel. Jalgpalliga tegelevad tuntud poliitikute, teadlaste ja kunstnike lapsed. Mõned on neist jõudnud lausa Meistriliigasse või omaealiste Eesti koondisse. Mõned on alles oma tee hakul. Nüüd on aga kultuuriminister Laine Jänes oma mõtlematu suuvärgiga öelnud semiootik Peeter Toropile, kunstnikele Jaan Toomikule, Kadri Jäätmale, Marko Kekiševile, muusikutele Antti Kammistele, Urmas Lattikasele ning paljudele teistele humanitaaridele, kelle lapsed mängivad jalgpalli, et see mäng mõjub inimese arengule pärssivalt. Muidugi paneb selline ütlemine eelnimetatud seltskonna muigama. Nemad teavad, et kultuuri ja kehakultuuri ei tasu vastandada. Tänapäeva lapsed käivad väga erinevates ringides ja üks ei välista teist. Rumalaid inimesi on ka nende seas, kes tegelevad kultuuriga või tarbivad seda. Rumalaid inimesi jagub isegi ministrite leeri.

“„

Jalgpall on minister Jänese visatud kontekstis ebakultuurse inimese paleus. Igatahes suur tänu meie kultuuriministrile, kes Eesti jalgpalli 100. sünnipäeval leidis mahti paari sooja sõnaga meid meeles pidada! Pigem aus arvamus kui silmakirjalik pugemine. Laine Jänest ei tahaks näha mitte ühelgi jalgpallijuubeliga seotud üritusel! Või kui siiski, siis ainult samasuguse otsekohese sõnavõtuga. Ei mingit imalat juttu jalgpalli ja spordi kasulikkusest!

Palun vabandust! Eelmises Jalkas olin tõre selle peale, et viimase eestikeelse jalgpalliõpiku väljaandmisest on möödunud veerand sajandit. Nüüd vabandan Igor Kaasiku ja lugeja ees! Kaasiku eestvedamisel anti 2001. esimesel aastal välja korralik tõlkeõpik, mis minugi raamaturiiulit ehib. Tegemist on väga hästi illustreeritud raamatuga, mis sobib nii iseõppijale kui ka edasijõudnule. Eelmise Jalka sõnum jääb samaks selles suhtes, mis puudutab taolise õpiku kättesaadavust: kui tiraaž läbi müüakse, peaks müüki paiskama uue. Igaüks peaks igal ajal saama osta poest jalgpalliõpikut!

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

2009 JUUNI JALKA

13


Foto: Lembit Peegel

14

JALKA JUUNI 2009


usutlus

Aivar Pohlak:

jalgpallipanga kasum peab toetama jalgpallipõllu harijaid Eesti jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak ütleb Jalkale antud intervjuus, et meie vutti arendatakse teistmoodi kui Eesti riiki, kus käib üksteise allakiskumine. Jalgpalli ei arendata pelgalt asja enda, vaid ka meie riigi pärast. Indrek Schwede

Kui kuuled sõnu “Eesti jalgpall 100”, mis seose see esmalt tekitab? Emotsionaalselt viitab see minu jaoks aastale 2009 ja sündmustele, mida juubeliaastal korraldame. Mõistusega tean, et Eesti jalgpallil sai 100 aastat täis, aga ilma mõtlemata on see raskesti tajutav, sest nõukogude ajal jäi suur auk sisse ja sisuliselt tuleb kõik uuesti luua. Kusjuures, see uuesti loomine on keeruline − ajastu ei soosi ülesehitavat tegevust, käib kõikvõimalik tarbimine ja seepärast on vaja olla väga tark ja jälgida hoolsalt iga astutava sammu tähendust. Meie õnnetu Eesti riik taastati siiamaani kestva väiklase sisevõitluse tuhinas ilma suuri tähendusi nägemata ja nüüd olemegi vaid tarbijariik − pole põllumajandust, mille roll on ühtlasi ka emakese maa välimuse eest hoolitsemine − isegi õunad ostame sisse, aga peale õunte oleme ilma ka õitsevate õunaaedade ilust; pole oma pangandust − pankade ülikasumid lähevad riigist välja ja kriisist väljumiseks pakutakse, et müüge maa ja metsad kah veel maha. Nii läheb alguses mets, siis paas, kruus ja liiv ja siis fosforiit ja põlevkivi ja selle kõige käigus ka meie omanäoline inimlikkus. Jalgpalli tahame ehitada üles teistmoodi: et oleksid õitsvad ja viljakandvad õunaaiad; et metsa istutataks juurde; et jalgpallipanga kasumiga toetataks jalgpallipõllu harijaid nende töös; ja et jalgpallimaaki kasutataks vaid oma maa ja oma kultuuri arendamise tarbeks. Küllap mõistate, mida silmas pean. Rääkides meie jalgpalli ajaloost: kas sinu jaoks tõuseb sealt esile mõni mängija, keda sa pole ise mängimas näinud, aga kelle teod on kas või mõne legendi abil meie päevadeni jõudnud? 1970. aastal välja antud jalgpalliraamat on selliseid tundeid äratanud paljudes raamatut lugenutes − just sõjaeelse jalgpalli igatsust tekitav kirjeldus teeb sellest raamatust erilise ja

annab talle ehk koguni kaasaegse Eesti jalgpalli ülesehitamiseks vajaliku tõuke tähenduse. Selle raamatu kaudu kerkisid ka minu silme ette tegelaskujud, püüan neid selle kerkimise kõrguse järgi ka nimetada: Tipner, Uukkivi, Kass, Idlane, Joll, Kuremaa, Pihlak, sõjajärgsest ajast Tamkõrv ja Nell. Mis on Eesti jalgpalli siiani parim saavutus? Ehk Euroopa 15. kohal olemine 1930ndatel, mõtle, mida praegu tähendaks, kui me suutnuks seda positsiooni hoida. Või siis asjaolu, et me oleme suutnud taasiseseisvumise järel ehitada ala just struktuuri mõttes üles nii, nagu poleks vahepealset auku olnudki. Tulemuse poolest on suurim ehk 2002. aasta võit Venemaa üle.

Olen rahul (jalgpalli arenguga), aga see ei ole mitte elumehe rahulolu järjekordse vallutuse üle, vaid põllumehe rõõm tärkava viljapõllu üle, koos murega järgmiste päevade ees.

Juubeliaasta pakub mitu maiuspala: päris sünnipäeval, 6. juunil, mängime Ekvatoriaal-Guineaga, 10. juunil Portugaliga, 12. augustil Brasiiliaga. See sunnib küsima: millal on juubeliaasta kulminatsioon? Juubeliaasta kulminatsioon on aasta ise, selline eesmärk sai võetud kohe alguses. Ajakirjandus spekuleeris mänguga Prantsusmaa vastu. Miks see mäng ära jäi? Detsembri alguses helistas mulle Prantsusmaa jalgpalliliidu tegevjuht ja ütles, et nad võtavad meie kutse vastu ja kirjalik 2009 JUUNI JALKA

15


usutlus kinnitus saabub jõuluks. Paraku seda ei tulnud ega tulnud ja ühel hetkel kuulsin, et Prantsusmaa koondise peatreener ja tehniline direktor on meiega mängimisele kategooriliselt vastu. Siis tegin ise ettepaneku, et loobume mängust 2009 ja katsume leppida midagi konkreetset aastaks 2010. Vastus oli positiivne ja praegu püüame seda konkreetset päeva leida. Prantsusmaa liidus on koondise ümber pinged suured, peatreeneri vahetamise teema oli vahepeal üliaktuaalne − ilmselt see oli ka peapõhjus mängu mittetoimumiseks sel aastal.

Eesti-Brasiilia mängu piletikampaania polnud mitte paanika, vaid hoopis kommertsosakonna tegevuse algus.

Juubeliaasta üks tipphetki on Eesti – Brasiilia mäng. Kuidas see mäng ikkagi õnnestus saada? Ühelt poolt sai püstitatud selline eesmärk, aga teiselt poolt läks nii, et tunnen Brasiilia koondisega tegelevaid inimesi ülihästi ja mul õnnestus nende jaoks just mängu kokkuleppimise perioodil vajalik olla, mis hõlbustas kogu protsessi ja lõi eelduse võimatuse asendumiseks võimalikkusega. Mul on hea meel, et me saame mängida Brasiiliaga, aga selle mängu pidamiseks väärikal moel tuleb meil üheskoos

lähikuudel kõvasti pingutada − et realiseerida selle jalgpallimängu eeldus saada aasta sündmuseks Eestis. Kuidas on sujunud Eesti-Brasiilia piletite müük? Kõik on läinud plaanipäraselt, nii iseeneslik piletimüük kui ka liidu kommertsosakonna loomine, mis mõni nädal tagasi protsessi juhtimise üle võttis ja alustas piletiostuvõimaluste tutvustamist kõikidele selle aasta mängudele. Nii hakkab see nüüd alati olema ja sellega tuleb harjuda. Ehk piletikampaania polnud mitte paanika, vaid hoopis kommertsosakonna tegevuse algus. Kas Brasiilia kohalesaamine tähendab igal juhul rahalist kaotust? Jah, tähendab ja seda meie riigi ja rahva väiksuse tõttu, aga see on ju teada asjaolu ja me oleme selle kaotusega arvestanud. Loomulikult on kuskil piir, kustmaalt kaotus läheb mõttetult suureks, samas on see piir suhteliselt kaugel, arvestades kõnealuse mängu tähendustega ja võimalusega korvata seda kaotust muudest allikatest. Majandussurutises toetab meie jalgpalliliit sel aastal Meistri- ja Esiliiga klubisid kokku kuue miljoni krooniga. Kuidas see võimalik on? Mittetulundusühinguna on meie eesmärgid ja majandamise loogika erinevad äriühingu omast, ehk meil on kohustus

Foto: Lembit Peegel

Nii nagu kunagi staadioni, nõnda peab üles ehitama ka Eesti jalgpalli. Kumbki töö pole lõppenud.

16

JALKA JUUNI 2009


usutlus

Detsembri alguses helistas mulle Prantsusmaa jalgpalliliidu tegevjuht ja ütles, et nad võtavad meie kutse vastu ja kirjalik kinnitus saabub jõuluks.

Foto: Lembit Peegel

Flora mängijana 1990. aastal platsil ringi tuiskamas.

näha bilansist ja kasumiaruandest kaugemale. Mõistagi tegi asja võimalikuks hea majandustulemus aastal 2008, aga ilma õigete põhimõteteta ei oleks sellist otsust sündinud, sest selle aasta kulud on nii või teisiti tasakaalust väljas ja mõistagi kulude kasuks. Teisalt oleme liidu järgmise kaheksa aasta põhitulude tagatud taseme suutnud viia nii kõrgele, et see lubab ühel aastal ka üldise eesmärgi nimel vähe suuremat miinust teha. Kui juba rahadele ja Meistri- ja Esiliigale jutt läks, siis loodame kommertsosakonnaga tegevuse varal mõne aastaga niikaugele jõuda, et klubide toetamine saab muutuda regulaarseks tegevuseks, kusjuures mitte ainult liidusisese vahendite ümberjaotamise kaudu, vaid partnerite leidmise abil. Mõni päev tagasi oli meil koosolek, kus arutasime muu hulgas ka nn tsentraliseeritud turundust ja joonistasime selle kujundiks päikese, mille süda koosnes liidu ja klubide põhiväljunditest ja iga kiir kujutas ühte klubi oma konkreetse rolli ja näoga; eks näeb, kui kaua meil selle päikese särama saamine võtab.

Kuidas oled rahul meie jalgpalli arenguga? Olen rahul, aga see ei ole mitte elumehe rahulolu järjekordse vallutuse üle, vaid põllumehe rõõm tärkava viljapõllu üle, koos murega järgmiste päevade ees. Kui küsiksid, milles väljendub see rahulolu just täna, siis vastaksin, et praegu teeb mulle rõõmu liidu juhtimise uus tasand vast valitud uue juhatuse rollijaotuse ja vastutuste jagamise kaudu ja asjaolu, et me ei jõudnud selleni mitte juhtimisõpikute, vaid organisatsiooni sisemise arengu kaudu. Näib, et eriti kõvasti on ette võetud noored ja naised. Mõlemal on tulemusi: meie U19 jõudis EM-valiksarjas teise ringi, U17 ja naised võitsid uue mängijatevalikuga tänavu Balti turniiri. Olen korduvalt rõhutanud, et liigume edasi kindla plaani järgi ja samm-sammult uusi valdkondi ette võttes, ehk täna korduvalt kasutatud kujundit korrates uusi põlde külviks ette valmistades, unustamata väetamata ja harimata juba varem kasutuses olevaid. Loome süsteemi, korrutades üha, et ei tee 2009 JUUNI JALKA

17


usutlus Foto: Lembit Peegel

Võib-olla lükkab Eesti vutti peagi tagant tandem Mart Poom - Aivar Pohlak.

seda mitte pelgalt jalgpalli pärast, vaid selleks, et olla meie maa, rahva ja riigi osa koos vastutusega kogu ühiskonna ees. Kuna oleme piisavalt kaua sellise süsteemi järgi tegutsenud, hakkab tasapisi tulema ka edu, see on meie puhul tagajärg, mitte omaette eesmärk ja nii ongi hea.

Loodame kommertsosakonna tegevuse varal mõne aastaga niikaugele jõuda, et klubide toetamine saab muutuda regulaarseks tegevuseks.

Millega sa hetkel rahul pole, millise sammu peab järgmiseks astuma? Rahul pole pisiasjadega, sellist asja ei ole, et rahulolematuse likvideerimiseks oleks vaja astuda samme. Sammud on ikka selleks, et edasi minna. Kui on midagi valesti, tuleb peatuda, mõelda ja kõnelda. Maailma on vaja näha kriitiliselt, aga tegutseda tuleb vaid edasiviivalt, mitte maharebivalt. Meedias vohav kriitika kõige suhtes ei aita meid mitte kuidagi edasi. Kordan taas, et Villu Reiljani süüdimõistmine ja Savisaare või Ansipi sõimamine ei anna meie rahvale ja riigile mitte midagi juurde, meid on õpetatud nägema kõiges halba ja on loodud müüt, nagu võitleksime selliselt moraali ja eetika eest, 18

JALKA JUUNI 2009

tegelikult aga rahuldame hoopis oma pisikest iha kättemaksu järele. Läksin küsimusest kaugele, aga see, millest kõnelesin, on minu suur mure. Kui oluline on meie jalgpalli arengule Balti suund? Pean silmas eelkõige Balti turniire ja Balti liigat. Kõik suunad on olulised ja Balti suund seepärast eriti, et me jääme Baltimaaks ka siis, kui kogu Eesti rahvas seda eitama hakkab ja ühest suust kinnitab, et asume Skandinaavias. Me oleme lätlastest ja leedulastest erinevad, nagu oleme erinevad ka soomlastest ja rootslastest, aga füüsiliselt asume siin, ja selle asemel et ennast Skandinaavia sappa siduda, võiksime pigem võtta Baltimaades liidrirolli ja teha siinset ühist õhkkonda ilusamaks. Võiksin kiruda Balti liigat ja asjaolu, et nii saabusid Eestisse kihlveopettused, aga nad oleksid siia tulnud ka ilma Balti liigata ja et sellesama füüsilise ühtekuuluvuse tõttu ei olnuks meil kõigest sellest pääsu. Ja et meie ainuke tõeline võimalus on võtta liidriroll ja asuda pahupoolt välja juurima. Mis puudutab Balti turniiri, siis on tegemist traditsiooniga, mida tuleb hoida, ja ma usun, et ajapikku õnnestub meil selle turniiri ajalooline tähendus taastada. Kui pisut liialdada, siis mulluse turniiri Läti − Eesti mängu vaadanud ligi 5000 pealtvaatajat ja Eesti − Leedu mängule järgnenud fännirahutused kinnitavad minu väidet.


usutlus Üks valupunkt on baasid. Millal saame hooaega alustada ja lõpetada nii, et kõik Meistriliiga meeskonnad saaksid ilmastikust hoolimata alati kasutada koduväljaku eelist? Seda oleme pikalt ette valmistanud ja sellega tegelenud ja usun, et järgmisel kevadel mängivad kõik Meistriliiga meeskonnad oma kodumänge kodulinnas, praeguse liiga koosseisu puhul tähendab see, et Narva, Sillamäe ja Paide kunstmuruväljakud on plaanitud valmima sel aastal.

Usun, et järgmisel kevadel mängivad kõik Meistriliiga meeskonnad oma kodumänge kodulinnas.

Kas koostöö kohalike omavalitsustega on aastatega parenenud? Jah, loomulikult on ja nende suhete edasiarendamine on meie lähiaastate üks prioriteete. Jalgpalli positsioon ühiskonnas on aastatega paranenud, aga mitte vist sünkroonis kiirusega, millega on selle mängu omaks võtnud ja end samastanud meie noored? Tõsi, aga nii see käibki, ma ei kujuta ette, et kõneldud hoiaku muutumine saaks alata väljakujunenud inimestest või pensionäridest (naerab). Kuigi üks noormees muusikute pere-

konnast kõneles mulle hiljuti oma heatahtlikust vanaemast, kelle elu kõige negativistlikum väljaütlemine pärinevat Eesti − Kanada lumejalgpallimängu televaatamisest, mil ta mustanahalise kanadalase lumele kukkumise peale olevat emotsionaalselt ja õhkõrna parastamisnoodiga hääles hüüdnud: nüüd siis tead, see on lumi! Oled öelnud, et 95 protsenti su ajast kulub jalgpalliliidule ja ainult 5 protsenti Florale. Kuidas Flora neil tingimustel rahaliselt üldse toime tuleb? Õnneks tegutseb Floras peale minu ka teisi inimesi (naerab). Aga tõsi ta on, et klubi vajab ümberehitamist ja sellega me praegu tegelemegi. Kuni oli üks ja suur mure, staadioni ehituseks võetud pangalaen, varjutas see kõik muu. Nüüd aga on varem selle varjus olnud probleemid korraga meile kaela sadanud − vaja on uuesti toimima saada klubi suur noortesüsteem koos tütarklubidega; korrastamist vajab igapäevatöö; arendamist vajab õieti vaid välismaal toimuval tegevusel põhinev klubi finantseerimise mudel ja nii edasi ja nii edasi. Neid teemasid praegu klubis arutamegi. Lõpetuseks n-ö kohustuslik küsimus: millal jõuab Eesti meeste A-koondis EM- või MM-finaalturniirile? Vastan nii, et vahest aastal 2024, püüame ellu viia utoopilist projekti, tehes selleks aastaks Eestist üht EM-finaalturniiri korraldajamaad. Foto: Lembit Peegel

Mõttetöö võtab alaliidu presidendi ajast praegu ühe suurema. 2009 JUUNI JALKA

19


käbi ja känd

Väravavaht Rein Jauk loodab Mikust endale väärilist järelkasvu Tallinna Kalevi poistemeeskonna kaheksa-aastane ründaja ning väravavaht Mikk Kruusalu harjutab muru peal tõrjeid. “Pane põlv maha, nii on parem,” jagab Mikule juhtnööre ta vanaonu, kunagine Eesti koondise kollkipper Rein Jauk. Mikk kuulab ja paneb teadmised kõrva taha – nimelt on tal soov saada kunagi sama heaks mängijaks kui Andres Oper või Raio Piiroja. Rando Soome

Foto: Lembit Peegel

Mikk Kruusalu vanaonu Rein Jaugi valvatud väravat ohustamas.

M

ikuga peetavaks improviseeritud näidistreeninguks toob vanaonu välja ühe palli oma rikkalikust nahkkerade kollektsioonist. Igaühes nendest on tükike ajalugu, piisake ilusaid mälestusi. Jauk meenutab kunagisi hiigelaegu ning uurib fotograaf Lembit Peegli kaasa toodud vana Zenidi-kaameraga tehtud ülesvõtteid 1960. aastate jõuproovidest. Pilte vaadates ning kõrvale muhedalt juttu vestes jooksevad ta silmade eest

20

JALKA JUUNI 2009

taas kord läbi möödaniku tähtsaimad pallilahingud. Küllap tunneb ta ennast nagu kinos vanu dokumentaalkaadreid vaadates – süda läheb soojaks ning hing hellaks. Reinu abikaasa Krista keedab nende Kakumäe õdusa kodu köögis kanget kohvi ning toob aeg-ajalt kaasa palvel kapisügavusest kohale uusi ja uusi lehelõikeid ning mängude kavasid. “Eks ma käinud omal ajal ikka staadionil Reinu mängudele kaasa elamas,” sõnab Krista ning saadab oma kaasale sooja pilgu.

Rein Jauk on läbi ja lõhki Pelgulinna poiss. Põlvepikkuste nagamannidena togisid nad niisama hoovides nahkkera, kuni treener Taivo Uibo kutsus aktiivsed poisid enda juurde lastestaadionile trenni. “Alguses olin ikka väljakumängija. Mäletan, et Dünamo staadionil peeti mingit koolidevahelist võistlust, aga meie puurivaht ei tulnud kohale. Nii läksingi mina väravasse ning suure rahvahulga ees peetud kohtumine tuli ilusti välja,” meenutab praegu 66aastane Jauk


käbi ja känd oma kollkiprikarjääri algust. Vutt võlus noorukest Jauki esimesest silmapilgust. 1958. aastal Mererajooni laste ja noorte spordikooli Ants Viirmaa käe alla minnes oli tal paunas juba marssalikepike ning soov jalgpallis mehetegusid teha. Tõsi, alati polnud väravavahi elu meelakkumine, sest toonased mänguvahendid olid hoopistükkis midagi muud kui tänapäeva viimase peal lihvitud ja disainitud firmakad.

Foto: Lembit Peegel

Pall kui kahurikuul

Tolleaegsed parimad pallid olid Ungari päritolu ventiiliga pallid, aga treeningutel tuli sageli kasutada ka nööritud nahkkerasid, mis märja kahurikuulina lennates väravavahtide elu kohati ehtsaks põrguks tegid. Jaugil on siiamaani meeles, kuidas ta kusagil lõunalaagris rasket palli püüdes sai obaduse otse roietesse ning vajus oiates murule. Seda valusat hetke meenutades läheb tal praegugi kulm kortsu. Tänapäeval õnneks enam palliga roiete purunemist pelgama ei pea. Vanaonu juttu kõrvalt piltlikult öeldes suu ammuli kuulav Jakob Westholmi gümnaasiumi esimese klassi poiss Mikk Kruusalu meenutab oma viimaseid võistlusi, kui muidu väljakul ringi triblav poiss treener Paul Kase käsul väravavahi kindad kätte tõmbas.

Mäletan, et Dünamo staadionil peeti mingit koolidevahelist võistlust, aga meie puurivaht ei tulnud kohale. Nii läksingi mina väravasse.

“Meil on võistkonnas väga head kaitsjad. Palju ma tõrjeid tegema ei pidanud. Külmetasin seal väravas,” kõneleb Mikk ning ta ema Maret Kruusalu, Rein Jaugi vennatütar, lisab, et Miku jaoks on vutitrennides käimine tõeline pidupäev. “Varem tegeles Mikk judoga, aga see jäi tema jaoks liiga staatiliseks spordialaks. Temas on niipalju energiat, et parim viis selle väljaelamiseks on jalgpall,” sõnab ema.

Rein Jauk Tallinna Dünamo väravat kaitsmas.

Miku kirg on päris põlvepikkusest poisist saadik olnud just nimelt vutt ning paljude samaealiste naasklite kombel on tal välja kujunenud ka oma iidolid, kellesarnaseks ta tulevikus rohelisel pallimurul saada tahaks. “Andres Oper ning Raio Piiroja,” tutvustab Mikk enesekindlal toonil oma lemmikvutimehi. Ema Maret meenutab, et kuna vanaonu Reinu kaudu on jalgpall kogu aeg nende peres kuum jutuaine olnud, hakkas ka Mikk üha enam kippuma selle kuningliku ala suunas. Veelgi enam. Mikk tahtis üha rohkem teada saada ka mängu tehnika kohta. Ühel tavalisel laadal ringi jalutades märkas ta ühel müügilaual Martin Reimi õppevideot, mida ta kohe emalt endale lunima hakkas. Et osta ja osta. “Kuna see oli toona pisut kallis, siis ütlesingi Mikule, et praegu raha pole ja seda me endale lubada ei saa. Aga müüja vaatas Mikule otsa ning ütles naljaga pooleks, et kui lubate, et sellest poisist kunagi kõva jalgpallur tuleb, siis annan plaadi tasuta,” meenutab Maret Kruusalu seda südantliigutavat lugu. Vanaonu Reinu ajal õppefilme polnud, videomakkidest rääkimata. Hea,

kui treeneri juhtnööre jaksasid meelde jätta. 1958. aastal käis ta 16aastase noorukina vaatamas kuulsat Tallinna Dünamo ja Rootsi klubi Sture mõõduvõttu ligi 20 000pealise publiku ees Komsomoli-nimelisel staadionil ning see tõi noore mehe teadvusse selguse – just jalgpall on minu ala!

Koolinoorte spartakiaadile Moskvasse

1959. aasta suvel pääses nooruke Rein Jauk juba Eesti noortekoondisse, mis sõitis Moskvasse koolinoorte spartakiaadile. Toona oli see tõeliselt kõva sündmus. Ikkagi suure Nõukogude Liidu pealinna minek! Rein oli kaasas teise väravavahina, põhiraskuse kandis väljakul Leo Starkov. “Äärmiselt andekas inimene, aga tema huvidering oli liiga suur, et jalgpallis päris tippu jõuda. Starkov oli hea organisaator, meeskonna hing ja tugi ning joonistas muuhulgas ka Pikrile karikatuure,” meenutab Jauk oma tookordset konkurenti. Aasta hiljem anti Tallinna Kalevile ajalooline koht Nõukogude Liidu kõrgliigas ning Jaugist sai 1961. aastal pärast keskkooli lõpetamist tookordsete kri2009 JUUNI JALKA

21


käbi ja känd teeriumite järgi profisportlane. Vutimehed olid juba siis populaarsed mehed, uksed avanesid nende ees kui nõiaväel ning fännidest puudust polnud. Ka palga üle ei saanud nuriseda. Pärast rahareformi said põhikooseisu mängijad kuus umbes 160 rubla peo peale.  “Žigulid maksid toona 4000–5000 rubla,” toob ta illustreeriva näite.

Mänginud Lev Jašini vastu

Kalevi au jõudis Jauk kaitsta kolme hooaja vältel. Siis astus ta kaugõppesse Tallinna Polütehnilisse Instituuti (nüüdne TTÜ) keerulise nimega tööstusseadmete automatiseerimise ja elektriajamite erialale. “Toonitan praegustelegi sportlastele hariduse omandamise tähtsust,” sõnab Jauk, kes jätkas jalgpallurikarjääri Normas ning Tallinna Dünamos, mis toona, muide, mängis kaasa Nõukogude Liidu meistrivõistluste tugevuselt teises liigas. Ja futbolistid olid meie idanaabrite juures mõistagi väga kõrges hinnas. Jauk meenutab siiamaani muigel sui seda, kuidas ta umbes paarkümmend aastat tagasi, meie taasiseseisvumise künnisel pidas Venemaal kütuseäriga

seoses läbirääkimisi, mis ei tahtnud ega tahtnud edeneda. Ikka tuli midagi vahele ning kokkulepete sõlmimine tundus olevat nagu kivist vee väljapigistamine. “Korraga läks seal äriseltskonnas jutt jalkale ning kui venelased kuulsid, et olen mänginud nende legendaarse väravavahi Lev Jašini vastu, muutus juttude toon nagu nõiaväel ning asjad lahenesid,” kerib Jauk mälestustelõnga ning tunnistab, et tänu jalgpallile on ta elus kergemini edasi pääsenud.

Kui venelased kuulsid, et olen mänginud nende legendaarse väravavahi Lev Jašini vastu, muutus juttude toon nagu nõiaväel ning asjad lahenesid.

Aga see Jašin… Tõepoolest, 1960. aastate alguses kohtus Tallinna Kalev kuulsa Moskva Dünamoga ning meie pealinna pallimurule jooksis Jašin isiklikult. Paljude jaoks jumala asemik maa peal. Jauk meenutab siiamaani seda jalgpallipidu ning hetke, kui eestlaste

Foto: Lembit Peegel

Mikk Kruusalul on jalgpallurigeenid.

22

JALKA JUUNI 2009

ründaja Karl Kollo põrutas pendlast palli suure Jašini selja taha. Ei tea, kas kaheksa-aastane Mikk Kruusalu teab, kes oli Jašin? Vanaonu kangelasteod on talle ema õhtujuttude järgi tuttavad, Oper, Piiroja ning Beckham eeskujud, ent Jašin… Küllap lihtsalt igal põlvkonnal on omad kangelased, keda tuntakse ja austatakse, aegade möödumisel saavad nendest legendid ajalooraamatute kaante vahel. 1960. aastate algusesse jäi Rein Jaugil ka tähtis sündmus eraelus. Viksi ja viisaka poisina oli ta suutnud vallutada usinalt klaverimängu harjutava kena Krista südame. Neiu hakkas üha sagedamini käima jalgpallistaadionil ning nagu öeldakse, lõpp on juba kaunis ajalugu. Rein Jaugi nägu on üks suur naeratus, kui ta kraamib oma mälulaekast välja nende jaoks olulise daatumi. “25. veebruar 1961 on meie esimese musi päev,” naerab ta ning lisab, et noored abiellusid 1966. aastal.

Meenutab mängu rootslastega

Reinul oli nende pulmapäevaks juba Tallinna Norma särgis Eesti meistritiitel võidetud ning esimesed rahvusvahelised tuleristsedki seljataga. Just aastasse 1965 jääb Jaugi sõnul meeldejääv kokkupuude piiritaguse meeskonnaga. Mäng Rootsi Linköpingi Kentyga Tallinnas oli kui tuuleiil raudse eesriide tagant. Mängu voldik on tal vist siiamaani alles ning mälestustes tõuseb esile Nõukogude punalipu ning Rootsi siniristilipuga märk, mida toona jagati. Jauk jõudis oma jalgpallurikarjääril välja Nõukogude Liidu esimese järguni, mis vuti kivikõva taset ja karme normatiive arvestades oli eestlaste jaoks sama hästi kui lagi. Meeldejäävatest tõrjetest kõneldes meenub Jaugile 1960. aastate keskel peetud Balti turniiri üks 11 meetri karistuslöök. “Löödi vasaku posti äärde, nii umbes poole meetri kõrgusele, aga mina hüppasin ja püüdsin selle palli kinni,” kõneleb Jauk ilmekalt kätega olukorda kirjeldades ning meenutab järgmisel päeval Spordilehes ilmunud pealkirja: “Jauk ei tõrjunud, vaid püüdis palli kinni.” Ometi mahtus meepotti ka tõrva-


käbi ja känd

Foto: Lembit Peegel

Mitmekülgselt andekas Mikk ei piirdu üksnes jalgpalliga – ta laulab Revalia poistekooris ning harjutab usinalt võistlustantsu, ent mis seal salata, südamelähedaseim on ikka jalgpall.

Tallinna Dünamo käigud ulatusid isegi Krasnodari – niisugune oli tollane mängukava.

tilku. Tal on siiamaani luupainajana meeles 1971. aastal Saksa DVs peetud kohtumine võõrustajate noortekoondisega. Eelkõige sellepärast, et tulemusega 2:2 lõppenud sakslaste viigivärava pidanuks ta iga hinna eest ära võtma, ent eksis väljatulekul: “See värav jäi küll hinge. Ometi on taevaisa mind hoidnud, sest eriti suuri pirukaid mu karjääri mahtunud pole.”

Rein Jaugi mängijakarjäär lõppes 1973. aastal. Küllaltki järsku, nagu ta ise ütleb. Ühes kohtumises kukkus ta palli tõrjudes kuklale ning sellele järgnenud peapõrutus ning valud tõmbasid ta edukatele tippmängija-aastatele kriipsu peale. Tõsi, veel 1985. aastal, 43aastasena, tuli Jauk koos omaaegsete mängukamraadidega Tallinna meistriks. Nüüd on teatepulk ulatatud noorele

vennatütrepojale Mikk Kruusalule. Mitmekülgselt andekas Mikk ei piirdu üksnes jalgpalliga – ta laulab Revalia poistekooris ning harjutab usinalt võistlustantsu, ent mis seal salata, südamelähedaseim on ikka jalgpall. “Kõige tähtsam on see, et Mikk leiaks oma ala,” arutleb ema Maret. Mikk lisab, et tahaks väljakul olla paremründaja. “Korra mängisin ka ründaja kohta ja pidin värava lööma, ent pall läks väravast pisut üle,” vaatab ta oma mängudele tagasi ning pöörab pilgu vanaonu Reinu poole. Otsekui oma sõnadele kinnitust otsides. Mikk teab, et vanaonu Reinu näpunäited ning kogemused kuluvad ka temale marjaks ära. Ja jalgpallisündmusi on vitaalne Rein jälginud tänase päevani. Tal on ostetud juba pilet augustikuisele Eesti – Brasiilia maavõistlusele ning telerist tulevaid Meistrite liiga mängud vaatab ta kõik jõudumööda ära. “Eesti jalgpalliliit eesotsas president Aivar Pohlakuga korraldas vanadele veteranidele tasuta reisi Londonisse Inglismaa – Eesti mängule. Sealkäik soojendas mu südant, meid pole unustatud,” kõneleb Rein Jauk ning ootab põnevusega, milliseks kujuneb väikse Miku jalgpallurikarjäär. Loodetavasti sama edukaks kui vanaonu oma. Käbi – teatavasti − ei kuku ju kännust kaugele. Foto: Lembit Peegel

Rein Jaugil on palju rääkida. Mikk ja ema Maret kuulavad huviga.

2009 JUUNI JALKA

23


mis mees?

Elmar Saar – koondislane, treeneri etalon, tippkohtunik

Eestis on kaks jalgpalliinimest, kes on tipptasemel suutnud olla mängija, treener ja kohtunik. Üks on Maaren Olander ja teine oli Elmar Saar (1908−1981). Saarel lisandus jalgpallile ka jäähokimängija, -treeneri ja -kohtuniku roll. indrek schwede

19 mängu Eesti koondises

Andeka mängijana jõudis Elmar Saar 1928. aastal Eesti koondisse, kuid pärast otsust hakata Eesti Jalgpalli Liidu palgaliseks treeneriks ei saanud ta enam amatööride võistlustel mängijana osaleda. Nii jäi tema viimaseks koondiseaastaks 1936. Kaitses mänginud Saar mängis koondises 19 matši ja värav jäi löömata. Eesti meistriks tuli Saar neljal korral (1928 TJKga, 1934–1936 Estoniaga).

Imetletud treener

Treenerina meenutatakse Elmar Saart vaid hea sõnaga. Ja mitte ainult jalgpallurid. Ta oli suureks eeskujuks koguni hilisemale kuulsale korvpalliakadeemikule Ilmar Kullamile. Euroopa meister ja olümpiahõbe Kullam tahtis noorukina saada jalgpalluriks ja ta mäletab siiani, kuidas Elmar Saar meie jalgpalliliidu palgalise treenerina käis ka Tartus õpetusi jagamas: “Meil Tartus spets treenereid ei olnud, aga intensiivseks läks siis, kui Elmar Saar siia tuli. Tema oli mulle treeneri etalon. Hea jutuga, ise asja oskas ja tegi kaasa. Tamme staadionil kihas jalgpalluritest. Ta käis aastas mitu korda ja andis treeninguid väga hästi.” Eesti meistriks tüüris Saar Estonia (1937/38, 1938/39) ja Tallinna Dünamo (1945, 1947, 1949, 1950, 1953, 1954).

Juhendas Tallinna Kalevit meistrisarjas

Elmar Saar juhendas Eesti koondist viies mängus 1939-1940. Hiljem oli ta peatreener Tallinna Dünamos ja Tallinna Kalevis, mille tüüri ta hoidis ka 1960. ja 1961. aastal, kui Eesti meeskond mängis Nõukogude Liidu meistrisarjas.

Nelja kuuga tippkohtunikuks

Kohtunikuks sai Saar sõja ajal Venemaal, kui ta läks 1944. aastal meie kergejõustiklastega Suhhumi laagrisse. Seal külastas ta Nõukogude Liidu tippklubide treeninguid. Jutuajamiste tagajärjel kutsuti ta 8. aprillil vilistama Moskva Dünamo ja Suhhumi linnameeskonna mängu. “Pärast matši tormas mind esimesena õnnitlema Moskva mängija Fedotov,” on Saar ise meenutanud. Juba sama aasta 27. augustil vilistas Saar 100 000 pealtvaataja ees Nõukogude 24

JALKA JUUNI 2009

Liidu karikafinaali! Nelja ja poole kuuga oli eestlane liidu kohtunikepere absoluutses tipus! Saar vilistas Nõukogude Liidu karikafinaali ka järgmisel aastal. Aastatel 1944–1961 vilistas Saar üle 200 mängu liidu meistrija karikavõistlustel ning mitut rahvusvahelist mängu. Saar on tunnistanud, et temast oleks kohtunik saanud juba varem, kuid Eestis ei sobinud tal vilistada, kuna ta oli vutiliidu palgaline treener.

Foto: Indrek Schwede arhiiv

Tippmees ja eeskuju paljudele põlvedele - Elmar Saar.

Tütar Venemaal

Sõja ajal Venemaal juhtus nõnda, et kohalik piiga sünnitas Elmar Saarele tütre. Saar rääkis kodus naisele kõik ausalt ära ja hiljem käis tütar Eestis isal mitu korda külas. Oma abikaasaga Saarel lapsi polnud.

Jäähokis Eesti meister

1946. ja 1948. aastal tuli Elmar Saar Tallinna Dünamo koosseisus mängiva treenerina Eesti NSV jäähokimeistriks. Treenerina aitas ta Dünamo tiitlini veel neljal korral. Ta oli Dünamos korraga jalgpalli- ja jäähokitreener. Saar oli aastatel 1947–1953 Tallinna Dünamo treener Nõukogude Liidu jäähokimeistrivõistlustel – st kõigil aastatel, kui eestlased mängisid meistrisarjas. Sealjuures 1947. aasta meistrivõistlused olid Nõukogude Liidus üldse esimesed. Aastatel 1947– 1950 vilistas ta liidu meistrivõistlusi kohtunikuna. Jääpallis tuli Saar Dünamo koosseisus Eesti NSV meistriks 1941. aastal.


R

2009 JUUNI JALKA

25


eesti jalgpall 100

Jalgpallist ja selle ajaloost Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal 1970. aastal ilmus esimene Eesti jalgpalliajalugu kajastav raamat, mille najal kasvas üles mitu põlvkonda. Jalka usutles selle koostajat Lembit Koiki. Soliidse juubeli puhul on kombeks pilk tagasivaatavalt ajalukku pöörata. Sina, Lembit Koik, pole seda staažika spordiajakirjanikuna teinud mitte üksnes aastatetaguses ajakirjanduses, vaid ka mitmes raamatus. Räägi sellest. 1958. aastal ilmuma hakanud Spordilehes töötades oli jalgpall minu šefluse all. Olin varem kommenteerinud jalgpallielu ja -võistlusi Õhtulehes ning teinud reportaaže ka raadios ja televisioonis. Neil aastail kiideti kirjastuses Eesti Raamat heaks ka spordiajakirjanike ühenduse ettepanek hakata välja andma spordialade ajaloo sarja. Arutleti autorite üle. Kui jalgpallini jõuti, vaatasid kolleegid minu otsa. No mis seal ikka, võtsin väljakutse vastu. Raamatu “Jalgpall. Minevikust tänapäevani” (ilmunud 1970, 421 lk, tiraaž 15 000) tiitellehel on seitsme autori nimed, sina veel koostajana. Iseloomusta oma meeskonda. Kavandasin sisukorra maailma Just see pilt lõpetas Lembit Koigi toimetatud jalgpalliraamatu pildiosa. jalgpalli hämaratest aegadest kuni Eesti jalgpalli 60aastase elulooni. Raamat pidigi ilmuma meie sel mängul 6. juunil 1909 Lasnamäel, jalgpalli 60. sünnipäevaks (ilmus siiski millest sai Eesti ametliku jalgpalli sünmitmel põhjusel aasta hiljem). Meesnimäng. Siinkohal ei saa nimetamata konda sain kõik silmas peetud tuntud jätta Julius Reinansit, kes kuulus 6. juutegelased, kellest neli olid juba enne nil 1909 Meteori meeskonda. Temalt Teist maailmasõda seotud jalgpalliliidu sain raamatu tarvis hulga pilte ning ta ja juhtivate meeskondadega. Võtkem oli hea teabeallikas Reinlole, kes esimeneljakümnekordne internatsionaal Otto se veerandsajandi üsna üksikasjalikult Reinlo (internatsionaaliks nimetati raamatusse kirjutas. mängijat, kes Eesti koondmeeskonnas Kõigi autorite − Elmar Saare, Karloli osalenud maavõistlusel või rahvusva- Rudolf Sillaku, Oskar Koni, Eugen helisel turniiril; nii võiks neid praegugi Belowi, Villy Vainola ja minu − autortituleerida, kõlaks üsna uhkelt, et näilusosad on raamatu võrdlemisi mahuteks Mart Poom on sajakordne interkas sisukorras täpselt fikseeritud ning natsionaal!). Reinlo oli kümneaastase erinevates osades leiduvad ka autorite poisina ninapidi juures ka sellel esimelühibiograafiad. Ma jäin kõigi tööga 26

JALKA JUUNI 2009

rahule ja tundsin vaid rõõmu, et meeskonna kokkupanek oli õnnestunud. Rõõmu tegi ka see, et vastukaja lugejailt oli positiivne, sealhulgas väliseestlastelt (üsna mahukas retsensioon ilmus Kanada eestlaste ajalehes). Siinkohal ma sellel teemal rohkem ei peatukski, sest asjahuvilised leiavad info raamatust. Olen vaid mõtlikult kurb, et kõik need mu head meeskonnakaaslased on toonelas. Eesti oli aastast 1923 ka FIFA liige. 1940. aasta ebardlikud sündmused lõid aga pihuks ja põrmuks kogu meie rahvusvahelise suhtlemise. Eesti kadus riigina, loomulikult ka maailma jalgpallikaardilt. Kas mingigi tuluke siiski tuha all hõõgus? Muidugi hõõgus, igal juhul ka spordielus. On ju öeldudki, et spordil on koguni suurem roll ja resultatiivsus kui diplomaatial. Minagi ei kahelnud sekunditki, kui panin kaks oma jalgpalliraamatut posti, aadressiks FIFA peakorter Šveitsis. Lugupidamisavaldusena ja arvamusega, et need peavad FIFA raamatukogus olema. Raamatu vahele sai ääremärkustega sisukorratõlge saksa keeles, et uurijad saaksid teavet, mida see eestikeelne raamat sisaldab. Toonaselt FIFA peasekretärilt dr Käserilt sain peagi tänukirja ja edusoovid Eesti jalgpallile. Raamat läks teele ka FIFA pressišefile Antoine Herbautsile, kellega olin tuttavaks saanud Londonis, kui kohtusime jalgpalli maailmameistrivõistluste pressikeskuses. Mind akrediteeriti Eesti Spordilehe korrespondendina. Muide, tollal käisid rahvusvahelistele suurvõistlustele sõidud eranditult Moskva kaudu. Üle-


eesti jalgpall 100 liidulise spordikomitee juures tegutses spordiajakirjanike föderatsioon. Nõukogude Liidule eraldati rahvusvahelistele võistlustele tavaliselt 30 kohta. Moskva siis andiski ühe või mõned kohad ka Eestile, Lätile ja Leedule. Üldiselt peeti Moskvas Baltikumi spordiajakirjanikest lugu, meil oli nendega üsna sõbralik tihe side. 1966. aastal Inglismaal peetud jalgpalli MMile anti Eestile algul üks, väikese kauplemise järel ka teine koht. Meie ajakirjanike föderatsioon teatas Moskvasse, kellele need anti (teise koha sai Hololei) ja kui peagi saabusid ankeedid, siis täitsime need ja jäime ootama väljakutset. See tuli. Välispassid oli vormistanud spordikomitee NL välisministeeriumis ning sõit võis alata. Kuna võistlustele oli mõeldud saata ka suurem grupp turiste-jalgpallifänne ning Eestilegi oli antud kümmekond kohta, siis oli meil Hololeiga rõõm seal kohata ka tuttavaid eestlasi. Sama skeemi järgi õnnestus meil koos kolleeg Heino Kasega Spordilehest käia ka 1974. aasta maailmameistrivõistlustel Saksamaal. Just seal süvenes tutvus FIFA pressišefi Antoine Herbautsiga. Tema oli see, kes meie jalgpalliajaloo raamatust oli kirjutanud FIFA bülletäänis ning innustunud väga mahukast statistikast meie raamatus. MM-võistluste lõpubanketil Müncheni suures raekojas võttis ta mul käe alt kinni ning tutvustas FIFA presidendile Stanley Rousile ja peasekretär dr Käserile lausudes, et see mees on praegu maailma jalgpallikaardilt puuduvalt maalt nimega Eesti, kus ilmus selline jalgpalliraamat, millist pole suudetud välja anda paljudes suurtes jalgpallimaades. Mul oli üsna piinlik, kuid ütlesin siiski: “Eesti oli aastail 1923−1940 ikkagi ka FIFA liige ja hea, et seda pole unustatud!” Neil oli hea meel, et Baltimaades on jalgpall elus ja et sellest lugu peetakse. Enne Münchenist lahkumist ütles Herbauts (ta oli ka AIPSi asepresident) mulle sosinal kõrva, et otsustamisel olevat rahvusvahelise spordipressi organisatsiooni juhatuse lahtise koosoleku pidamine Tallinnas! Ta uskus ka seda, et Tallinnast saab olümpia purjeregatilinn. Kõik läkski nii ning aasta pärast oli AIPSi juhatus siin. Muidugi ajasime Herbautsiga jalgpallijuttu ning käisime Kadrioru staadionit vaatamas. Talle jäi hea mulje: “Tõeline Parkstadion, nagu Saksamaal. Ainult tribüün on väiksem.”

Kas oled ikka ise ka jalgpalli mänginud või ainult kommenteerinud ja ajalugu kirjutanud? Noh, minu jalgpallimeenutamine läheb tagasi 1936. aastasse. Jätsime poistega Tartus Karlova väljakul (nüüd on seal suur koolimaja) mängu pooleli ja jooksime raudteejaama. Nimelt saime teada, et rong Palusalu ja teiste medalimeestega peatub Saksamaalt koju sõites Tartus. Peagi olime seal suures rahvasummas ja hõiskasime Palusalule hurraa-hüüdeid. Kuulusin Tartu Jalgpalli Klubi noortemeeskonda ja pidasime pallilahinguid Tartu Raudla noortega. “Porisime” ka sõja ajal, pärast sõda 1. keskkooli meeskonnas ja jõudsime ülevabariigilistel turniiridel üsna kõrgetele kohtadele. Mitu aastat mängisin Tartu Kalevi meeskonnas. Treener oli meil mitmekordne internatsionaal Juho Matsalu, kes ka ise meeskonda kuulus. Kuigi üliõpilasena ala vahetasin (kuulusin ÜSKi veepallimeeskonda), jäi hinge siiski ka jalgpall. Alates Spordilehe aastatest valiti mind kolm või neli korda, ei mäletagi täpselt, jalgpalliföderatsiooni juhatuse (toona presiidiumiks nimetatu) liikmeks. Viimati olin juhatuses, kui esimeheks oli Gustav Tõnspoeg. Muide, tema algatusel hakati mängupäevadel staadionitele ettevõtete reklaame üles panema, muidugi raha eest, mis staadioni või klubi kassasse laekus. Nii et jalgpall oli ja on hingelähedane siiani? Jah. Eriti, mis puutub meie jalgpalliajaloo talletamisse. 1980. aastate algul asutati Rahvusvaheline Jalgpalli Ajaloo ja Statistika Föderatsioon (lühendiga inglise keelest IFFHS, praegu asub selle keskus Saksamaal Bonnis). Asutamisest peale on selle president dr Alfredo W. Pöge. Föderatsioonil, millesse on koondatud jalgpalliajaloolasi ja statistikuid kõigist maadest, kus jalgpalliturniire peetakse, on tihe kontakt FIFAga koostöölepingu näol. Rohkem kui 25 aastat tagasi leiti ka mind üles – föderatsiooni väga soliidsetes albumites, regulaarselt ilmuvas ajakirjas Libero ja maavõistluste statistika suursarjas (kõik ilmuvad vähemalt neljas suurkeeles) sain avaldada üsna mitmel moel ka Eesti jalgpallilugu kuni 1940. aastani. Kogu maailma mastaabis pole veel sinna jõutud. Eesti maavõistluste statistika ilmus kommentaaride ja võrdlemisi rohke

pildimaterjaliga (ühtekokku 57 lk suureformaadilises albumis) koos Norra ja Soome andmestikuga. See oli suursarja teine köide, esimeses olid koos Rootsi ja Taani. Inglismaa vägev ja ulatuslik statistika koos kommentaaridega ilmus kolmanda köitena. Nii et me olime koos soomlaste ja norralastega muu maailmaga võrreldes üsna nobedad. Eespool jutuks olnud Eesti jalgpalli ajalugu käsitlev raamat sai punkti 1969. aastaga. Juba mõnda aega tagasi pani mind muretsema, kuidas möödunud sajandi lõpuosa kirja saaks, kes selle ette võtaks. Sest juhtunud on palju, nii tähtsaid sündmusi kui ka suuri muudatusi. Selle peab ju jäädvustama, tulevikus ka IFFHS väljaannetes. Oma töö arvasin tehtuks. Olen küll 20 aastat noorem kui saja-aastane Eesti jalgpall, kuid ikkagi vanaks saanud ja kirjapulk tuleb teatepulgana üle anda. Tuleb ju tunnistada, et mida vanemaks jalgpall saab, seda tugevamaks ta muutub, inimesega käivad asjad vastupidi. Võin siinkohal öelda, et kõik on lahenenud hästi. Sellesama väljaande peatoimetaja Indrek Schwede andis algul näpu ja seejärel ka käe. Olen üsna kindel, et veel sellel aastal saab tal valmis asjalik uus jalgpalliajaloo raamat. Ta on vormistatud ka minu tööd jätkama Eesti esindajana IFFHSis. Tunnen heameelt ja võin hüüda hurraa saja-aastasele Eesti jalgpallile ning kõigi fännidega koos ka maailma sportmängude kuningale!

Lembit Koik suutis duellis N Liidu tsensuuriga läbi suruda pildid, kus Eesti meistritel olid kaelas sinimustvalged lindid, kus siiani Saksamaal elav Edgar Blossfeldil on seljas Saksa sõduri munder, ja pildi, millel on Evald Mikson – mees, keda venelased pidasid sõjakurjategijaks ja nõudsid Islandilt tema väljaandmist.

2009 JUUNI JALKA

27


R

28

JALKA JUUNI 2009


EESTI koondis 1922

2009 JUUNI JALKA

29


30

JALKA JUUNI 2009

Foto: Tiit L채채ne

Tallinna VS Sport

Evald Tipner


2009 JUUNI JALKA

31


32

JALKA JUUNI 2009


2009 JUUNI JALKA

33


EESTI olümpiakoondis Par

Ees: Oskar Üpraus, Ernst Joll, Eduard Ellman (Eelma), A Taga: ajakirjanik Oskar Lõvi, Otto Silber, Bernhard Rei Pihlak, Elmar Kaljot, Harald Kaarmann, Hugo Väli, tree

34

JALKA JUUNI 2009


riisis 1924

Foto: Indrek Schwede arhiiv

August Lass. in, Heinrich Paal, Arnold ener Ferenc Konya.

2009 JUUNI JALKA

35


36

JALKA JUUNI 2009

Foto: Tiit L채채ne arhiiv

Eesti

Arnold Pihlak


Foto: Indrek Schwede arhiiv

2009 JUUNI JALKA

37


38

JALKA JUUNI 2009

Foto: Tiit L채채ne arhiiv

Eesti

Eduard Eelma


2009 JUUNI JALKA

39


Foto: Indrek Schwede arhiiv

R

Esindaja Julius Reinans, Eduard Maurer, Sergei Javorski (Joaveski), Vladimir Tell, Adolf Anier, Heinrich Paal, Otto Silber, August Lass, Arnold Kuulman, Bernhard Rein, Harald Kaarmann, Oskar Ăœpraus, Ernst Joll2009 40 JALKA JUUNI


raamat

Pärl Eesti jalgpallist M argus Luige koostatud ingliskeelne raamat “100 aastat Eesti jalgpalli” on tõeline statistiline ja biograafiline pärl. Eesti meeste koondise ja meeste meistrivõistluste kohta leiab sealt peaaegu iga nime ja numbri. Koondisemängude puhul on koosseisude juures ära toodud nii omade kui vastaste klubid ja iga matši puhul on ära märgitud sellega seotud põnevamad seigad. Meistrivõistlustel on kirjas kõik tulemused kuupäeva ja väravalööjatega ning medalisaajate koosseisud, enamikul juhtudel koguni kohtunik, ja kui teada, siis ka publiku arv (okupatsiooniajast tabel ja medalimeeskondade koosseisud). Osaliselt on koosseisudega märgitud ka Eesti esindusmeeskondade mängud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. Peale meeste jalgpalli statistika on tallel meie kõikide noortekoondiste mängud koosseisudega ja naiste koondiste mängud koosseisudega. Otse loomulikult on statistikaosas ka Eesti meeskondade euromängud. Kogu varasem avaldatud Eesti jalgpalli puudutav statistika (sealhulgas iga-aastased spordi aastaraamatud) kahvatub Luige suurteose ees.

Eessõnad FIFA ja UEFA presidendilt

Raamat koosneb kolmest osast: juba mainitud statistikast, entsüklopeediast (oluliste mängijate ja asjameeste tutvustus) ja ajaloost. Statistika kõrval on väga väärtuslikud just biograafiad. Põhirõhk on mängijatel, ülejäänud äramärgitud on treenerid, jalgpallijuhid, klubid või muul moel vutiga seotud. Osa biograafias märgituid on eraldi välja tõstetud Kuulsuste Halli (kokku 47), kuhu raamatu tegijad (peale Luige veel Tiit Lääne, Heigo Niilop ja Hubert Tammik) on asetanud ka väljapaistvamaid klubisid (näiteks Lõvide poistemeeskond), võite (näiteks Venemaa üle) või võistlusi (näiteks meie koondise osalemine Pariisi olümpial 1924). Raamatu algusesse paigutatud ajaloo osa on kõige õhem ja õigupoolest polegi ingliskeelne lugeja meie vutielu peen-

sustest huvitatud. Linnulennuline ülevaade rahuldab tema uudishimu täiesti. Raamatu esitlusel ennetas Margus Luik oma kõnes küsimusi selle kohta, miks on raamat just ingliskeelne. Esimese ja peamise põhjusena tõi ta välja, et on statistikat oma arvutis pidanud algusest peale ingliskeelsena. Maailmakeelsena on Luige raamat kindlasti superkingitus kõigile meie jalkakülalistele. Trükisele lisavad autoriteeti FIFA ja UEFA presidentide Sepp Blatteri ja Michel Platini ning meie alaliidu presidendi Aivar Pohlaku ja kõigi aegade parima jalgpalluri Mart Poomi eessõnad. Et arvustuse žanri juurde kuulub ka kriitika, tehkem sedagi. Seesama inglise keel, mis välisilmale mõeldes on plussiks, käändub kodumaisele huvilisele mõeldes miinuseks. Sest välismaal huvitub meie vutist ja selle statistikast siiski käputäis friike, oma jalgpalliajalugu on eelkõige vaja aga meile endile. Õnneks on raamatu väärtuslik statistikaosa mõistetav kõigile – ka meie vanemale põlvkonnale, kes inglise keelt ehk ei oska. Statistikaosas võinuks reas olla ka aasta parimad jalgpallurid ja Hõbepalli laureaadid. Infost küllastunud statistikalehekülgedel on raske jälgida Eesti meistrivõistluste lõppjärjestust aastate

kaupa. Kujundus võinuks siin silmadele mõne lihtsa nipiga teene teha. Aga ehk on tegu lihtsalt lugejapoolse harjumatusega. Kuulsuste Halli sisulise poole pealt paneb sügavalt imestama Vene kodakondsusega Maksim Gruznovi valik. Sest kui sinna otsustati valida ka välismaalasi, siis on karjuvalt ülekohtune Teitur Thordarsoni väljajätmine. Viimase panus on Gruznoviga võrreldes Himaalajakõrgune. Teitur on saanud presidendilt teenitult riikliku autasu. Isegi parima fantaasiaga inimene ei suudaks aga ette kujutada, et sellist autasu võiks taotleda tarmukale Narva jalgpallurile. Gruznovi väljapaistvus ja tema tähtsus Eesti jalgpalli arengule on statistiline, Teituri ja paljude teiste välismaalaste oma aga sisuline. Väga sümpaatne on raamatu vahele pistetud lahtine leht viimasel hetkel avastatud vigade parandusega. See äratab raamatu vastu usaldust, sest näitab tegijate hoolivust pakkuda tõest infot. Tegu ei olegi faktivigadega, vaid lihtsalt sünnidaatumite juurest kuhugi plehku pannud numbritega. Kuna lehekene võib kergesti kaduda, võib lugeja need parandused pliiatsiga oma eksemplari kanda. Nagu Luik esitlusel ütles, on nii suures raamatus kindlasti rohkem vigu (kiirel vaatlusel jäi silma ka kaks faktiviga, millest olulisim 16. novembrist 1925 - 1. märtsini 1926 vutiliidu presidendiks olnud Herman Rutopõllu puudumine alaliidu juhtide reast ja näpukas fotoga: Georg Vainu teksti juures on Bernhard Reinu foto) ja sellest pole pääsu ühelgi suuremal üllitisel. Aga raamatu kogumulje on väga hea. Ajakirjanikele, statistikutele, huvilistele, endistele ja praegustele palluritele on tegemist parima ülevaatega sellest, mis on Eesti jalgpallis 100 aasta jooksul toimunud, kes on veeretanud palli ja kes on sellele väljaku servas kaasa aidanud. Indrek Schwede 2009 JUUNI JALKA

41


evald tipner

Tipner – puurivahtide hirm

T

eise maailmasõja eelse Eesti kuulsaim jalgpallur oli kahtlemata väravavaht Evald Tipner. Legendaarne puurilukk vääris seda tiitlit kuni Mart Poomi suurtegudeni. Tipneri hiilgemängud väravasuul on räägitud-kirjutatud legendideks. Hoopis vähem teatakse aga seda, et ääretult mitmekülgne kollkipper oli ka suurepäraste võimetega ründaja ja penaltimeister. 1930ndate alguses tavatses Eesti spordipress Tipneri iseloomustamiseks kirjutada: suvel forvardite lõks, talvel väravavahtide hirm. Põhjuseks Tipneri resultatiivsus talvistes jääpallilahingutes ja meheteod suvisel vutiväljakul. Paar aastat hiljem oli aga põhjust rääkida Tipnerist ka kui väravatemeistrist jalgpallimurul. Võib-olla hakkas ta kustutama oma väravalöömise nälga seda intensiivsemalt, kui jääpall Eestis kõrvale heideti. Foto: Tiit Lääne arhiiv

Kuulsamaid fotosid Evald Tipnerist.

42

JALKA JUUNI 2009

Tipnerit teati juba alates 1930. aasta Eesti meistrivõistlustest mehena, kellele Spordi meeskond tihtilugu penaltite löömise usaldas. Ja Eevi (Tipneri hellitusnimi – toim) tegi oma tööd kindlalt. Ehk nagu ühe hooaja avamängu järel kirjutati Tipneri penaltilöömisest: “Jõulise ja täpse löögiga istutas ta palli kalevlaste väravavõrku.” Kui aastatel 1930−1935 kanti Tipneri nime taha meistriliiga mängudes neli väravat (kõik penaltid), siis 1936. aastal pööras ta sootuks uue lehekülje. Erinevatel põhjustel kippus mees aina rohkem väravapostide vahelt platsile ja treenerid usaldasid talle mitut puhku kesktormaja koha. Ning seda mitte heast-paremast, vaid Eevi ründajaoskused olid seda väärt. Spordi meeskonda 1936. aastal tulnud Ülo Ollis on meenutanud, et see oli just selline aeg, kui Tipner oli väravas seismisest tüdinenud: “Ta pidas loobumismõtteid ja mängis teinekord parema meelega edurivis. Peamine põhjus oli muidugi selles, et ta peopesa kõõlused tihtilugu puruks läksid. Teinekord sidus ta sõrmed plaastriga enne mängu sirgelt kokku, et kõõluseid hoida. Nii ma tema asemel tihtilugu postide vahele sattusingi.” Jalgpalliajalugu tegi Tipner 1. oktoobril 1936, mil Sport alistas liiduklassist välja pudenenud TJKi koguni 6:0. Tipner mängis kesktormajat ja tegi seda suurepäraselt, lüües mängust kolm väravat. Esimene hat-trick oli sündinud. Järgmisel meistriliiga turniiril, 1937/38, hiilgas Tipner ühtlaselt kogu turniiri, lüües peale oma väravavahi kohustuste koguni seitse väravat. See andis talle resultatiivsemate mängijate pingereas

13. koha jagamise. Ent ka esimene hat-trick ei jäänud järjeta. Taas oktoobris, 15. kuupäeval 1939, lõi ta Spordi 10:2 võidumängus Pärnu Kalevi vastu kolm väravat. Selline oli Eesti esiväravavahi panus oma klubi ründeliini. Ainukordne ja uskumatuna tunduv. Võimalikuks sai see eelkõige tänu Tipneri mitmekülgsusele, kes oma treenituse poolest võis edukalt mängida nii erinevatel kohtadel jalgpallimeeskonnas kui ka teha ilma jääpallis, jäähokis ja isegi kergejõustikus. Nii lõi Tipner aastatel 1930−1940 meistriliiga mängudes 19 väravat (enamik mängust) ja jääb selle tulemusega kindlasti veel paljudeks aastateks teistele väravavahtidele püüdmatuks. Kahju vaid, et koondise eest penalti löömata jäi. Tiit Lääne

cv Evald Tipner Sündinud: 13.03.1906 Tallinn Surnud: 18.07.1947 Tallinn Klubid: V.S. Tallinna Sport Koondis: 1924−1939 66 A-maavõistlust Treenerid: Heinrich Paal, Ferenc Konya, Antal Mally, Imre Nagy, Albert Vollrat, Herbert Saarne, Elmar Saar, Bernhard Rein

Saavutused: 3kordne Balti meister (1929, 1931, 1938) 8kordne Eesti meister (1922, 1924, 1925, 1927, 1929, 1931-1933) Eesti karikavõitja 1938 Eesti liigas 112 mängu ja 18 väravat Jääpallis Eesti koondises 7 mängu (1927−1934) ja 9 väravat Jääpallis 7kordne Eesti meister (1924, 1928−1932, 1935) Jäähokis Eesti koondises 1 mäng (1937) Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus kolmikhüppes 1926 hõbe- (13.25) ja 1927 pronksmedal (13.31).


JUUNI JALKA 2009 MÄRTS JALKA

43 29


treener

Tundmatu rahakas kuulsus Albert Vollrat

I

nes Vollrati panid sporti tegema tema vanavanemad. Pisike tirts rändas iluuisutajana koos vanaemaga mööda suurt Venemaad ja treenis impeeriumi 30 linnas koos olümpiavõitjate ja maailmameistritega. Lõppematud intriigid treenerite vahel lõpetasid aga üksiksõitja Inese iluuisutamiskarjääri. Hiljem tegeles Ines Vollrat kergejõustikuga, abiellus keskmaajooksja Raivo Mägiga, kuid säilitas oma perekonnanime Vollrat. Vanaisa pärast. “Teadsin alati, et ma sellest nimest ei loobu,” rääkis Ines 1997. aastal Sporditähele. “Teadvustasin, et mu vanaisa on olnud kuulus inimene.” Kui me hakkame rääkima Eesti parimatest jalgpallitreeneritest, ei kipu Albert Vollrati nimi sugugi esimeses järjekorras meenuma. Pigem tuleb huulile korüfee Elmar Saar, hilisemast ajast juba Uno Piir (kelle abikaasa Ly treenis ka Ines Vollratit), Roman Ubakivi ning muidugi meie välismaalased Teitur Thordarson ja Arno Pijpers. Aga kui vaatame saavutusi, on Vollratile raske

cv Albert Vollrat Eluaastad: 1903–1978 Meeskonnad treenerina: Budapesti Ferencvaros, Barcelona Europa, Londoni Arsenal (kõik abitreeneri ja massööri rollis), Tallinna Puhkekodu, Eesti koondis, Tallinna Spartak, Moskva Spartak, Tallinna Kalev.

Saavutused treenerina: N Liidu karikavõit (1946, 1947), Inglismaa meistritiitel (ühena abitreeneritest 1933), Ungari meistritiitel ja karikavõit (abitreenerina 1928)

44

JALKA JUUNI 2009

midagi vastu panna. Foto: Tiit Lääne arhiiv Tema kaks järjestikust Nõukogude Liidu karikavõitu 1946. ja 1947. aastal on muidugi absoluutne tipp (kahel eelmisel järjestikusel aastal oli liidu karikafinaali vilistanud Elmar Saar!). 1921. aastal kreeka-rooma maadluses EMil neljanda koha saanud Vollrat sattus Moskvasse, kui venelaste kõrvu ulatusid kuuldused, et Eestis on treener, kes on Albert Vollrat (vasakul) koos olümpiavõitja Sergei Salnikoviga. teadmisi omandanud Hispaanias. Hispaania jalgpall oli aga pärast baskide abitreeneri ametites osaline Londoni Nõukogude Liidu külaskäiku venelaste Arsenali Inglismaa meistritiitli võidus hulgas au sees. Endine spordiajakirjanik (1933), Ungari meistrikullas ja karikaLembit Koik mäletab, et Vollrat viis võidus (1928) ning oli ninapidi juures Moskva Spartaki kahe karikavõiduni Barcelona Europa tegemistel Hispaania ilma vene keelt oskamata või igatahes meistrivõistlustel 1928–1930, kui paväga kasina vene keelega. rimaks tulemuseks kümne meeskonna “Ta elas Moskvas Metropoli hotellis konkurentsis jäi kaheksas koht. ja tal oli abiks tõlk,” rääkis Koik. “Ta 1928. aasta Amsterdami olümpial ise ütles, et “kurat, kõige hullem oli mul oli Vollrat Ungari koondise massööriks. keelega. Kui mõni poiss jälle Eestist Selles ametis jätkus teda masseerima tuli, siis tema hõiskas ette.” Hotellis isegi lapselaps Inest. oli tal lauasahtel paksult raha täis. Kes Vollrati karjäär Moskvas lõppes sama eestlastest oli Moskvas rahaga kimpus, äkki, kui ta oli alanud. Täpset põhjust sai Alberti sahtlist raha! Alguses oli on raske välja tuua. Palju räägiti viinatema palk 500 rubla, pärast topelt pluss kuradist, Uno Piir mäletab aga Elmar võidupreemiad.” Saare sõnu, mille järgi olid elumerelained Hämmastav, aga Eestis ei olnud mehel üle pea löönud. Nii ehk teisiti on Vollratil ette näidata tiitleid ega suuri tegemist ühe imetlusväärsema treenerivõite. Ei meistri- ega karikavõistlustel. karjääriga Eesti jalgpalli ajaloos. 1932. aastal oli ta rahvusmeeskonna treener ja seitsmest mängust jäi tema saagiks üks võit kuue kaotuse kõrval. Samal ajal oli Vollrat massööri ja indrek schwede


R

2009 JUUNI JALKA

45


norma

Tallinna Norma saab 50 Tänavu on ümmargune sünnipäev Tallinna Normal, mis koondas enese ridadesse neid väheseid eestlasi, kes mängisid vutti ka seitsmekümnendatel. Jalgpalli olid spordijuhid siis alla tampinud ja eestlased olid alale põlglikult selja keeranud. Indrek Schwede

Foto: Uno Piiri arhiiv

Erich Kollo Kalevi staadionil väravale põrutamas.

T

allinna Norma on olnud tihedalt seotud treener Uno Piiriga, kes pühendus treeneritööle pärast Tartu ülikooli lõpetamist 1956. aastal. “1955. aastal tulin Tallinna Kaleviga viimast korda Eesti meistriks ja lõpetasin põlvetrauma tõttu mängimise,” räägib Uno Piir. “Õhus oli ka kohtunikukarjäär, aga valisin treeneritöö. Võtsin üle Eugen Härmsi noortegrupi, kuhu otsisin poisse juurde. Tulime kaks korda järjest Tallinna meistriks, saime õiguse võistelda valikturniiril Eesti meistrisarja koha pärast, aga me ei saanud sinna.” 1958. aastal tõusis Piiri juhitud meeskond siiski meistrisarja. Paraku oli Kalevil alasid palju ja meistrisari nõudis suuremaid kulutusi. Siis kohtus Uno Piir juhuslikult harrastusmängija Valdo Janteriga, kes töötas Normas. Janter kuulas Piiri ära ja pakkus välja, et äkki saab Norma eesotsas oma noore

46

JALKA JUUNI 2009

võeti peagi Kalevi põhikoosseisu. “Elmar Saar läks peatreeneriks, mina talle appi,” räägib Uno Piir. “Tase oli kõva, meil oli raske ülesanne. Oma väikse valiku juures pidime välja panema ka duubli, mis tähendas, et meil oli vaja 25−30 mängijat. Pärast esimest aastat ei oldud tulemusega rahul (Kalev oli oma grupis viimane, võitmata ainsatki mängu – toim) ja kommunistliku partei keskkomitees töötava Tšepurini survel toodi teiseks treeneriks Kornev, kes oli varem Kalevis mänginud. Meeskonda hakati venelasi sisse tooma. Minul võimaldas see Normasse tagasi minna, kus oli treeneriks olnud Valentin Kebina ja teiseks treeneriks Hillar Maldre.” 1962. aastal võitis Norma karika, järgmisel aastal tulid Kalevist Erich Kollo, Heino Sepp ja Benno Tael. Esimese meistritiitli võitis Norma 1964. Aasta varem oli alustatud Maarjamäele, kus tsaariajal saksad tennist mängisid, oma väljaku ehitamist. Ehitusel olid

ja spordihuvilise direktori Zahhari Poslavskiga aidata. “Leppisime kohtumise Normas kokku, Elmar Saar tuli ka kaasa,” mäletab Piir. “See oli 1959. aasta alguses. Nad andsid toetuse, võtsid oma tiiva alla. Saime oma noortega meistrisarjas kümne meeskonna seas kuuenda koha. Norma poolt oli kõik korras: buss, toiduraha, varustus ja staadioniüürid.” Siis eraldati igale liiduvabariigile koht Nõukogude Liidu meistrisarjas ja Eestist läks suursarja mängima Tallinna Kalev. Normast võeti palju mängijaid Kalevi duublisse. Arvo Tamkõrv Uno Piir ja Norma kuuluvad kokku.

Foto: Uno Piiri arhiiv


norma abiks ka mängijad. Esimene mäng uuel väljakul peeti 1965, pikkamööda ehitati valmis arhitekt Jänese projekteeritud maja. Seitsmekümnendad olid meie vutile rasked ajad. Olime loobunud Nõukogude Liidu meistrivõistlustest, noortel puudus motivatsioon jalgpalliga tegeleda. Eestlased taandusid vutiväljakutelt, jalgpall venestus otsustavalt. Uno Piir oma Normaga oli üksik saareke, kus jalgpalli mängisid ka eestlased. Paralleelselt Normaga treenis Piir spordikoolis noori. Olukorras, kus jalgpalli populaarsus eestlaste seas oli murust madalam, polnudki see nii lihtne. “Poisse on jalgpall alati huvitanud, pigem oli küsimus selles, kuidas neid koos hoida,” räägib Piir. “Me treenisime vana prügimäe peal oleval porisel Kalevi harjutusväljakul. Noored said valida ju paremaid alasid ja kui meeskond võeti liidu sarjast ära ja jalgpalli hakati survestama, lükates ta teiste spordialade seas päris lõppu, oli tükk tööd mängijate motiveerimisega.”

Foto: Uno Piiri arhiiv

Tallinna Norma esimene koosseis.

Norma sünnipäev 13. juunil Maarjamäel 13. juunil kell 12 toimub Maarjamäel Tallinna Norma jalgpallimeeskonna juubeli tähistamine. Oodatud on kõik endised mängijad ja teised klubiga seotud inimesed. Osalemisest võib teatada Uno Piirile (telefon 656 1763 või 522 2096), Toomas Kaldmale (5664 5536). Osalemine maksab 200 krooni, soovijatel paluvad korraldajad mänguvormi kaasa võtta!

Foto: Uno Piiri arhiiv

7 + 7 tiitlit

Norma pidas vastu kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni. Paradoksaalne, aga just iseseisvus Norma hukutaski. Uus poliitiline ja majanduslik olukord lagundas paljud suurfirmad või nende huvi omada tippspordiga tegelevat võistkonda. Eestist lahkus ka Uno Piir – 1990. aastal siirdus ta Soome – III liigas mänginud satsi Valkeakoski Koskenpojat treeneriks. “Kui staadion kahe miljoni eest ära müüdi, oli selge, et perspektiiv kadus,” räägib Uno Piir. “Andsin oma senise töö ja klubi üle Josep Katsevile, kes oli hea treener. Ta töötas kaks aastat, siis tuli Valeri Bondarenko.” Viimast korda mängis Norma meistrisarjas 1994/1995. aastal, järgmisel kahel hooajal mängis Norma esiliigas, kukkus sealt välja ja lõpetas eksistentsi. Kokku tuli Norma Eesti meistriks seitse korda, neist viis korda Uno Piiri juhendamisel. Ka karikavõitjaks tuli Norma seitse korda – siin oli Piiri käsi mängus kuuel korral.

Ka kõige kehvematel aegadel paelus jalgpall eesti poisse. Foto: Uno Piiri arhiiv

Mäng Norma oma jalgpallistaadionil. 2009 JUUNI JALKA

47


peegli peegeldused

Eesti jalgpall 100aastane Lembit Peegli fotodel on see osa Eesti jalgpallist, mille ta on meie juubilariga kaasas käinud. Siinsed fotod on ainult tükike tema pildistatust.

lembit peegel Karl Kollo põrutas 1961. aastal penaltist kolli Lev Jašini enese võrku!

1976. aastal rändas karikas Aserisse. Venestamine kägistas Eesti elu igas valdkonnas.

1969. aastal võitis Eesti NSV koondis Saksa DV noortekoondise 2:1. 48

JALKA JUUNI 2009

1938. aastal Tallinnas sündinud Georgi Rjabov jõudis lõpuks välja Nõukogude Liidu meistritiitli ja koondiseni ning mängis koguni Pele enda vastu. Praegu elab Rjabov Moskvas.


peegli peegeldused

Ott Mõtsnik on väheseid õnnelikke jalgpallureid – paljud inimesed käisid staadionil ainuüksi tema pärast. See kuulus-kuulus pilt Tiit Kõmperist. Pall on mõnekümnelt meetrilt lööduna just vastase võrgus maandunud.

Eesti jalgpalli säravaim juveel – Mart Poom! 1990. aastal mängiti Eesti – Läti koondiste vahel Kadriorus mäng 1940. aasta mängu mälestuseks. Esiplaanil Richard Kuremaa, kes lõi 50 aastat varem peetud mängus mõlemad Eesti väravad, vasakul toonase mängu väravavaht Edmund Karp ja paremal toonase mängu ründaja Ralf Veidemann, kes suri tänavu Rootsis.

Treeneritekolmik Uno Piir, Roman Ubakivi ja Tarmo Rüütli koos Aivar Pohlakuga Wembley staadioni ees. 2009 JUUNI JALKA

49


arvamus

Naistest ja jalgpallist. Ausalt Inglismaa kollane meedia ei räägi viimastel aastatel millestki muust kui jalgpallurite naistest. Siinsetele teismelistele tüdrukutele on see koguni tõsine karjääriambitsioon, mille nimel tehakse tööd. Aga kas tegelikult on, millest rääkida? Ja mis tõmbab naisi jalgpalli poole?

Malle Koido

“Kas sul on plaanis tulevikus jalgpalluriga abielluda?” uurib mu naabripoisi isa, endine Inglise noortekoondiste treener, minult jutu jätkuks. “Tead, kui sa abiellud hea jalgpalluriga, on sul alati piisavalt raha.” Midagi sarnast uuritakse sult umbes kord nädalas, kui juhtud olema naissoost ja jalgpallimaastikul aktiivne. Ja mitte ilma põhjuseta, kuna olen viimase aasta jooksul kokku puutunud klubiomanike tütardega, kes endale klubide veebikülgedel järgmist poissi šoppavad. Ning nii mõnegi klubi naispersonal räägib elevalt meeskonna kapteni kõhulihastest – see huvitab neid märksa 50

JALKA JUUNI 2009

enam kui mäng ise. Seega saan ma aru, kust see reputatsioon tuleb, kuid mitte kõik tüdrukud pole jalgpallis eesmärgiga endale kihlasõrmus teenida. Nagu juba öeldud, on siinset kollast pressi tabanud WAGomaania, mille juuri otsiksin mina hilistest üheksakümnendatest, kui vutimehed, nagu David Beckham ja Jamie Redknapp, Briti suurimate popstaaridega väljas käima hakkasid. George Besti viimatine abikaasa on seda kommenteerinud nii, et enne olid jalgpallurite abikaasad kodus ja keegi ei teadnud neist midagi. Paparatsod aga avastasid, et peale Victoria Beckhami on tribüünidel veel hulk kauneid daame, ja meedia on ju alati varmas kaunist naeratust või khm, seksikat dekolteed jäädvustama ja reprodutseerima. Samas on lihtrahval selliste tüdrukutega nagu Coleen Rooney või Alex Curran (pr Gerrard) kerge samastuda, kuna nad kehastavad töölisklassi unistust – neil on staatus, majanduslik kindlustunne ja võimalus supermarketis töötamise asemel perekonnale keskenduda. Samal ajal on neil samasugused mured, sõltuvusprobleemidega sugulased ja lapsepõlv nagu paljudel meist. Iga inglise tüdruk võiks olla John Terry

pruut, ja murettekitavalt paljud sinnapoole püüdlevadki. Inglismaa kuulsad WAGid on erineva taustaga – personaaltreenerid ( Joe Cole), kosmeetikud ( John Terry), tõsielutähed (Peter Crouch, Jermain Defoe ja paljud teised), popstaarid (Ashley Cole), seebistaarid, modellid ja toplessmodellid, aga ka ärinaised, telenäod ja tudengid. Hiljuti jooksis mu kooliõde, The Sun pihus, mööda ülikoolilinnakut ringi, näidates kõigile esikaant, millel räägiti tema õe romansist Cristiano Ronaldoga. Muide, inglise jalgpalluritel näikse olevat parem maitse kui näiteks itaallastel, kuna italianode hulgas on tohutu hulk vutimehi, kelle südamedaamid on aktimodellid või suisa pornonäitlejad.

“ „

Tead, kui sa abiellud hea jalgpalluriga, on sul alati piisavalt raha. Ah jaa, ja WAG tähendab wives and girlfriends – abikaasad ja pruudid, ehkki definitsiooni järgi laieneb see kõigile naissoo esindajatele, kes jalgpallurite kõrvale mahuvad. Aga mitte kõigest sellest ei taha ma rääkida. Tüdrukuid, kes endale jalgpalluri kaasaks olemisest karjääri on teinud, ei ole tuhandeid – nii palju on Inglismaal profijalgpallureid. Kuulsaid WAGe on ehk paarkümmend. Enamik neist on aga lihtsad koduperenaised, kes on


arvamus võtnud endale vastutusrikka ülesande laste järele vaadata, kodu eest hoolitseda, mehele pärast trenni süüa teha, teda peale rasket kaotust lohutada või enne närvesöövat karikafinaali abikaasa teelt kõrvale hoida. See pole sugugi nii romantiline, kui kõlab, ja jalgpallis on lahutused riiklikust keskmisest palju sagedasemad.

Kuulsused või tagasihoidlikud taustajõud?

Lõppude lõpuks pole vahet, kas sinu teinepool on insener, arst, keevitaja, pankur, turvamees, kirjanik või jalgpallur – töö on töö. Ning kätt südamele pannes – kas teie ise ei ostaks endale sportautot ja oma perele unistuste maja, kui võimalik oleks? Seetõttu ei mõista ma inimesi, kes jalgpallurite ja nende perede kulutamisharjumusi materdavad. Jalgpalluri naise elu pole jalutuskäik roosiaias, sest peab kaasat lohutama vigastusmasenduses, vastama kesköistele telefonikõnedele võõrsilt ja muretsema pealetükkivate fännitaride pärast. Ning avalikkus kujutab ette, et proua Rooney elu koosneb šoppamisest, rannas peesitamisest ja kaamerate ees poseerimisest. Coleen Rooney elu pole lihtne, aga kujutan ette, et ta saab oma stressamise eest piisavalt positiivseid emotsioone ega muudaks midagi, kui tal uuesti valida tuleks. Eriti kuna just temal on võimalus oma kuulsuse ja sissetuleku tõttu teha täpselt seda, mida ta tahab – promoda tervislikku kehakaalu ning osaleda arvutus hulgas heategevusprojektides, aidates sellega oma Retti sündroomiga väikeõde.

Naisi diskrimineeritakse?

Tõsi küll, feministlikud teadlased, kes sugude võrdsuse pärast muretsevad, on Soccer & Society teadusartiklis ära märkinud, et viis, kuidas meedia jalgpallis tegutsevaid naisi portreteerib, on šovinistlik ja teisejärgustav. Tuleb tunnistada, et jalgpall on traditsiooniline ning maskuliinne ala, ja see on maitse asi. Aga miks peaks Birmingham City FC direktor Karren Brady või maailma esimene naisjalgpalliagent Rachel Anderson juuksed maha lõikama, 20 kilo

juurde võtma ja ennast kurguni kinni nööpima, et “moodsa naise” imagoga kokku sobida? Ma ei usu, et nad end meeste maailmas ahistatuna tunnevad, pigem tunnevad jalgpallis tegutsevad ja jalgpallurite naised end nende meeste seltskonnas koduselt, respekteeritult ja turvaliselt. Mitte kõik meist ei pea olema valvefeministid! Ehkki Andersonist rääkides, alati seelikuid kandev vaikselt pensioniea poole tüüriv sarkastiline daam kaebas kord PFA (profimängijate ametiühingu) kohtusse, sest veel 2001. aastal ei lastud naisi aasta jalgpallurite auhindade jagamise galale sisse! Ning minu meeskonna juhid, kellega ma praeguse töökoha saamiseks vist küll kümme korda kohvil käisin, on mulle tunnistanud, et 150 poisi ja meestreeneri hulka noore tikkkontsades naisterahva võtmine oli koosolekutel kaua aega suur dilemma. Ah jaa, neid sõnu kirjutades toibun suure finaali järgsetest pidustustest – tulime aprilli lõpus Loughborough’ ülikooliga Suurbritannia meistriks, võites Queens Park Rangersi kodustaadionil Loftus Roadil mõnetuhandelise publiku ees mängitud finaalis Martin Vungi eksklubi Hartpuryt. Ning loodetavasti oleme selle kirjutise ilmumise ajaks ka liigavõidu kindlustanud, liikudes Inglise vutipüramiidis jõudsalt ülespoole.

Miks naised tribüünil külmetavad?

Ning kuna keskealised härrasmehed pidevalt küsivad, miks küll ühe noore naisterahva elu jalgpalli ümber keerleb, kui mitte poisi tõttu, siis hakkasingi mõtlema, miks ma veedan suurema osa oma nädalast vutiväljakute ääres tuules hambaid plagistades. See pole sugugi raske küsimus – põhjusi on kümneid! Aga just sellised hetked nagu hooaja lõpp on see, mis meid tiksuma paneb. Sa oled terve hooaja hoolitsenud selle eest, et sinu meeskonnal oleksid parimad võimalikud tingimused. Sa oled istunud kroonilise vigastuse tõttu profilepingu kaotanud 19aastasega keskööni üleval ja arutanud, kuidas teda tagasi tavaellu lõimida. Sa kirjutad öö läbi presentatsiooni sponsoritele ja üks

suurfirma on nõus klubi särgisponsoriks hakkama! Sa arutad 60aastase endise profiga, kuidas meedia seitsmekümnendail jalgpallureid kohtles ning kas mängijate palku peaks piirama. Sa näed andekat 13aastast arenemas üheks oma põlvkonna parimaks mängijaks, peaaegu tippjalgpalli jõudmise võimalusega hüvasti jätnud meest liiga juhtivaks väravakütiks tõusmas (ja just sulle SMSib ta esimesena uudise uuest lepingust) ning põlevate silmadega noortetreenerit U12 tüdrukutegrupi juurest Leicester City kaudu Chelseasse jõudmas.

150 poisi ja meestreeneri hulka noore tikk-kontsades naisterahva võtmine oli koosolekutel kaua aega suur dilemma.

Ja terve hooaeg kulmineerub paari närvisööva nädalaga, mil meeskond on ühtsem kui kunagi varem ning tagasiteel võidumängult laulame kõik: “It’s coming home, it’s coming home, football’s coming home!”, “We got our trophy back!” ja skandeerime kõigi asjaosaliste nimesid. Mis kõige tähtsam: kõigi nende poiste ja tüdrukute kõrval on kordades rohkem neid, kes tulevikus jalgpalli ei jää, kuid on tänu vutile kasvanud paremaks inimeseks, arendanud oma suhtlusoskust, saanud uusi sõpru ning tekitanud sportimisharjumuse. Sellepärast on jalgpallis kõige olulisem asi üldse noortetöö ja -treenerite kvaliteet. Triumfidest ja kaotusevalust osa saamine on uskumatu tunne ning see on see, mida me tahame pakkuda kõigile, kes ükskõik mis tasemel ja kujul jalgpallis osalevad: emotsioone, võimalust end muudest asjadest välja lülitada ja hetke nautida. Nii Eesti koondise mängudel rahvamassis “Võitle, Eesti, võitle!” kui ka Anfieldil “You’ll Never Walk Alone” laulnud ning need, kes on kunagi midagi võitnud või kaotanud , teavad, millest ma räägin. Ning sugu selle juures rolli ei mängi. 2009 JUUNI JALKA

51


aivar pohlak

R

52

JALKA JUUNI 2009


arvamus

Jalgpall, müüt ja kirg

Ahto Lobjakas Kolumnist

B

riti kirjanik ja esseist Aldous Huxley on kusagil kirjutanud, et inimloomus – või vähemalt tema põhielemendid − on muutumatu(d). Või vähemalt stabiilsed üle aastatuhandete. Muidu ei ole seletatav, miks Homerose ja varaste kreeka draamakirjanike kangelased ja süžeed on mõistetavad ka kaasajal. Jalgpallil on midagi sellest elementaarsest kvaliteedist, mis tõstab ta üle aja. Temas on arhetüüpseid momente, mis on mõistetavad − või vähemalt tõlgitavad – iga ajaloolise ajastu mõttepildis. Aeg, ruum ja inimesed tuuakse kokku viisil, mis taandab elu tema põhielemendile – milleks on võitlus selle sõna kõige laiemas mõttes. Kummalisel kombel on 22 palli taga ajavat meest ühenduses mingi aspektiga samast reaalsusest, mida kätkeb endas Trooja sõda. Nagu Trooja sõda, on jalgpall (kirgede tasandil) meeste mäng. Kuigi naised on suurest plaanist väljas, ei tähenda see, et mõned neist ei tõuseks statisti rollist kõrgemale (Helen Troojas, Victoria Beckham jalgpallis, näiteks). Muidugi, võib väita, et ülalöeldu kehtib põhimõtteliselt iga võistkonnamängu või laiemalt võistlusspordi kohta. Väheste eranditega (poks näiteks, millel on ka antiikajast ekvivalendid olemas) ei saa see üldistus siiski pihta

põhilisele. Torusse vaadatakse valest otsast. Mitte iga sõda (või lahing) ei lähe ajalukku. Trooja sõda, Inglismaa vallutamine 1066. aastal, Konstantinoopoli vallutamine ristirüütlite poolt 1204 ja türklaste poolt 1453, meile lähemalt Esimene ja Teine maailmasõda on vormitavad lugudesse, narratiividesse, mis ütlevad midagi üldist ja olulist inimeksistentsi kohta. Nii on ka jalgpalliga – võrreldes näiteks käsipalliga, aga miks mitte ka korvpalliga, kui võtta veidi vähem kontrastne näide. Jalgpalli mängitakse pea igal pool maailmas, teisi mänge mitte. Võti on ilmselt jalgpalli tehnilises lihtsuses (palli olemasolu on õieti ainuke tingimus) ning asjaolus, et mängijate arv on piisav selleks, et oleks ruumi individuaalsele meisterlikkusele, õõnestamata mängu fundamentaalselt meeskondlikku loomust. Ning muidugi faktis, et kõik see on laiali jaotatud ideaalse suurusega pinnale, võimaldamaks üksiku ja üldise orgaanilist segunemist vaataja jaoks. Jalgpall, võiks öelda, on elu destillatsioon, mis nagu sõdagi (ja vähesed muud inimelu aspektid) pakuvad võimaluse enda näitel elust olulisi ja huvitavaid lugusid rääkida. Jalgpall on müüdimaterjal par excellence. Ja seda tõestab juba ainuüksi selle mängu globaalne populaarsus. Tõsi, siin esineb variatsioone, mis omakorda tõstatavad huvitavaid küsimusi. Näiteks miks jäävad Ameerika Ühendriigid jalgpalli võidukäigus suhteliseks erandiks? Lihtsat vastust pole, kuid pikema vastuse algmed võivad olla filosoof Slavoj Žižeki tähelepanekus, et USAs, erinevalt lõviosast Vanast Maailmast, puudub hoonetel “maakorrus”. Esimene korrus on esimene (nagu Eestiski) ja sellest allpool on maapind. Võimalik, et “tehisühiskonnana”, immigrantide poolt algosakestest loo-

dud riigina on Ühendriigid kaotanud sideme müütilise elemendiga, mis on olemas Euroopa psüühes, ja mis säilimiseks vajab kogukondlikke ülekandemehhanisme. USAs puudub see “maapind”, mis eurooplasele (ja muule maailmale) näib loomulikuna. Kõik on indiviidi loodud from scratch. Ja jalgpalli asemel on Ameerika jalgpall ja pesapall. Toredad mängud, aga samavõrra lokaalse tähendusega, nagu jalgpallil on globaalne tõmme.

Nagu Trooja sõda, on jalgpall (kirgede tasandil) meeste mäng. Kuigi naised on suurest plaanist väljas, ei tähenda see, et mõned neist ei tõuseks statisti rollist kõrgemale (Helen Troojas, Victoria Beckham jalgpallis, näiteks).

Aga ka ülejäänud maailmas on jalgpalli tähendusel variatsioone. Mingi seos tundub olevat religiooniga. Katoliikliku traditsiooniga maadel läheb tavaliselt paremini kui protestantlikel. Müüdist ehk üksi ei piisa, vaja läheb kirge, mis võimendab toimuva tähendust osaliste ja vaatajate jaoks. Ning protestantidel, kelle usuline kogemus on teatavasti ehitatud mõistusega hoomatavale, on katoliikliku traditsiooni suhtes handicap. Lõpetuseks. Jalgpalli universaalsuse, tema üleajalikkuse ja -inimlikkuse ehk veenvaim tõend on see, et temas puudub igasugune mänguväline sõnum või missioon (erinevalt näiteks kriketist, mida seostatakse tsiviliseeriva mõjuga). Jalgpall lihtsalt on, areenina võistluse jaoks, propageerimata midagi muud kui seda, mis ta on. 2009 JUUNI JALKA

53


fútbol es fútbol

Jumala käsi

M

õni päev tagasi sain DVD-l kuulsa Serbia filmitegija Emir Kusturica dokumentaalfilmi “Maradona”. Pärast selle vaatamist kahtlen ikka veel, kas seda teistele soovitada või mitte. Ausalt öeldes olen filmis pisut pettunud. Arvasin, et film on täielikult keskendunud Maradona elule, aga pigem on tegemist filmiga sellest, kuidas režissöör kohtus Maradonaga. Mulle tundub, et Kusturicat on filmis näha rohkem minuteid kui Maradonat ennast. Põhjus võib olla selles, et argentiinlasega oli raske kohtuda. Materjal oli filmitud 5-6 aastat tagasi, kui Maradona oli raskustes ja maadles oma tuntud uimastiprobleemiga. Seega kulus režissööril üle kahe aasta, et saada kokku materjal, millest film kokku lõigata, ja mõnes lõigus on märgata tema meeleheidet. Samas on filmis siiski mõningaid häid ja emotsioone tekitavaid hetki, kui sa näed endise jalgpalluri kõige inimlikumaid külgi: tema hetked oma perekonna ja vanematega, tema toorest ausust, kui ta räägib uimastitest ja sellest, mis ta seetõttu on elus kaotanud; tema külaskäiku Belgradi, kus ta lehvitab inimestele tänaval … Arvan, et asjaolu, mis teeb Maradonast siiani üle maailma armastatuks (olgu … võib-olla välja arvatud Inglismaal) on võimalus näha tema inimlikke 54

JALKA JUUNI 2009

nõrkusi. Kellel siis ei oleks hea südamega sõpra või sugulast, kellel on probleeme hasartmängude, alkoholi, uimastite või naiste pärast või selle pärast, et võeti vastu vale otsus kõige halvemal hetkel? Maradona pole kindlasti ingel, aga iga tema tehtud pahanduse taga on peidus mingi väärikuse ja vastutuleku vilksatus. Ta ei ole kättesaamatu, vaid sellist sorti mees, kes võib värava lüüa 100 000 inimese ees ja sellest hoolimata istuda sinu aias, rüübata külma õlut ja vesta anekdoote. Filmis on mõned lõbusad momendid, nagu Maradona kiriku näitamine Argentiinas, El Pelusa fundamentalistid, kes nõuavad oma uutelt liikmetelt korrata kuulsat Jumala käega löödud väravat Mehhiko MMil Inglismaa vastu, ja isegi abielupaarid, kes kasutavad Maradona biograafiat oma uue piiblina.

Filmis on üks huvitav moment, kui seksikas stripparipaar esineb otse Kusturica ees, aga viimane keerab pea teleekraani poole, et vaadata videolt Maradona parimaid esitusi.

Nagu juba kirjutasin – minu arvates pidanuks film olema natuke parem. Aga jalgpallisõbrad peaksid seda kahtlemata siiski vaatama sel lihtsal põhjusel, et filmis näeb Maradona superesitust ja väravaid. Mulle seostub Maradona mu esimeste mälestustega jalgpallist: Mehhiko 1986 on esimene MM, mida mäletan (olin 6aastane). See oli aeg, kui jalgpallurid ei kandnud pressikonverentsidel Gucci ülikondi, ei näinud välja nagu Hollywoodi tähed ega kandnud värvilisi jalgpallisaapaid. Mäletan siiani oma raevu, kui Micheli määrustepärast väravat ei loetud ja Hispaania kaotas 0:1 Brasiiliale. Ja kui õnnelikuks tegid mind Butragueño neli väravat Taani vastu. Ja muidugi mäletan Maradona

jalgpalliajaloo viimase 25 aasta kaht kuulsaimat väravat Inglismaa vastu. Olen alati põlastanud Maradona käega löödud väravat. Minu jaoks on ka spordis tüssamine ikkagi tüssamine ja see tapab mängu hinge. Ilmselgelt polnud see mäng lihtsalt jalgpall, vaid oli rohkem rahvusliku uhkuse näitamine pärast Argentiina ja Inglismaa sõda Falklandi saarte pärast.

Ei suuda ette kujutada paksu lamavat maradonat

Aga nagu märgitud, on Maradonal imeline omadus: ta pole ainuüksi jalgpalliajaloo üks parimaid mängijaid, vaid ta suudab teenida jalgpallifännide andestust ikka ja jälle. Ma ei hinda tema arvamusi poliitika ega religiooni kohta. Maradona on inimene, kes võib väita üht, aga kui sa korraks pead keerad, teeb ta risti vastupidist. Kuid nagu vana hea sõbra puhul ei saa me talle keelata abi ega kaastunnet. Filmis on üks huvitav moment, kui seksikas stripparipaar esineb otse Kusturica ees, aga viimane keerab pea teleekraani poole, et vaadata videolt Maradona parimaid esitusi. Minu jaoks polegi selle dokumentaalfilmi parimad hetked mitte peategelase kohtumised Lõuna-Ameerika presidentidega või katsed vabaneda oma (halbadest) harjumustest. Parimad momendid on arhiivikaadrid tema imetlusväärsetest esitustest vutiväljakul, tema hämmastav vasaku jala kontroll palli üle, tema söödud ja tema uskumatud väravad (mis on enamasti löödud jalaga). Ma ei suuda endale ette kujutada rehabiliteerimiskliinikus lamavat paksu Maradonat, vaid mängijat, kes suudab jalgpalliplatsil baleriini kombel surfata kuue Inglise kaitsja vahelt – nagu sähvatus teel oma aupaiste poole. Nagu iga asja eest elus – spordis teenitud aupaiste eest tuleb maksta. Antonio Díaz


mini-arena

Miniväljakute projekt on jõudmas seatud eesmärgile Umbes nelja aasta eest sündis otsust rajada erinevatesse paikadesse üle Eesti 40 kunstmurukattega minijalgpalliväljaku. UEFA (Euroopa Jalgpalliliitude Assotsiatsioon), Eesti Jalgpalli Liidu, kohalike omavalitsuste ning A. Le Coqi koostöös rahastatud projekt saavutab tänavu seatud sihi. Berit Nuka

E

esti Jalgpalli Liidu infrastruktuuri juhi Targo Kaldoja sõnul on praeguseks valmis 37 väljakut, kui lugeda nende hulka ka paar palliplatsi, millel käib veel ehitustööde lõpetamine. Projekti käigus on multifunktsionaalseid miniväljakuid, kus saab harrastada peale jalgpalli teisigi spordialasid ja seda pea aasta läbi, kerkinud nii Eesti suurematesse linnadesse kui ka väikestesse asulatesse. Platside asupaika välja selgitamisel on määrav roll olnud ikkagi omavalitsuste initsiatiivil, sest nende kanda on väljakute rajamise puhul spordiplatsi aluse ja piirde ehitamine. Jalgpalliliit on omalt poolt panustanud kunstmurukatte.

“ „

Narva on võtnud eesmärgiks, et ehitab veel kuus kuni kaheksa miniväljakut.

“Üldiselt on huvi väljakute ehitamise vastu olnud aktiivsem nendes piirkondades, kus jalgpalliliidul on head partnersuhted,” räägib Kaldoja. “Nii näiteks on Kuressaares kokku neli väljakut. Samas näiteks Võru linn on selles suhtes erand, et kuigi seal suuremaid klubisid pole, siis neilt on tulnud tugev initsiatiiv miniväljakute rajamiseks. Tallinn see-

vastu on olnud jälle suhteliselt passiivne ja nii ongi kogu linna peale ainult neli väljakut.” Eesti suurematest linnadest haaras projektist viimasena kinni Narva, kus praegu käibki kahele väljakule murukatte paigaldamine. Kaldoja sõnul ei jää need palliplatsid piirilinnas ainsateks: “Narva on võtnud eesmärgiks, et ehitab veel kuus kuni kaheksa miniväljakut. Aga ilmselt see ei juhtu veel sellel ega ka mitte järgmisel aastal, sest eelarved on sellised nagu nad on praegu.”

Uued võimalused maakondades

asukoht, siis see on kella kolmest-neljast päeval kuni hilisõhtuni pidevalt kasutuses.” Ehkki kohati kipuvad noored jalgpalliliidu infrastruktuuri juhi sõnul oma kunstiannet rakendama ka väljakupiirdeid sodides või jätavad platsile vedelema kõikvõimalikku rämpsu, siis üldiselt osatakse mängupaiku hoida. Kuigi lepingus ette nähtud kohustuslikud 40 mängupaika saavad sel aastal rajatud, loodab jalgpalliliit, et see ei tähenda miniväljakute ehitamise lõppu. “Kindlasti jätkame selle projektiga mingil moel ja kujul ka edaspidi, aga esialgu on rahastamise pool veel lahtine. Aga väljakute rajamine jätkub kindlasti ka tulevikus,” on Kaldoja veendunud. Katrin Verniku sõnul on ka A. Le Coq noortejalgpalliga seotud projektide toetamisest edaspidigi huvitatud.

Projekti toetanud A. Le Coq on firma turundusjuhi Karin Verniku sõnul tulemusega igati rahul. “Muidu oleme teinud koostööd Eesti Jalgpalli Liiduga rahvusstaadioni A. Le Coq Arena ja eliitjalgpalli puhul, aga sel viisil saime anda oma panuse laiemalt Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix ning teha midagi noorte ja harrastajate heaks,” peab ta miniväljakute rajamist positiivseks väljundiks. “Nüüd on ehitatud midagi füüsilist ja materiaalset igas Eesti maakonnas, kus varem polnud selliseid võimalusi, ning lastele ja noortele on väga oluline, et nad saavad korralikes tingimustes jalgpalli mängida ja harjutada.” Ka Targo Kaldoja kinnitab, et miniväljakud täidavad oma funktsiooni edukalt: “Põhiline on, et projekt on täiesti töötav. A. Le Coq Arena ümbruses on lisaks looduslikele ja kunstmuruväljakutele Kui ikka väljakul on sobiv ka väike miniväljak. 2009 JUUNI JALKA

55


meistriliiga

Tartu tõus lõppes kiire langusega Kolm aastat tagasi ühinesid Tartu Tammeka ja Maag, et tõsta ülikoolilinna meeskond medalikonkurentsi. Nüüd konutab Tartu parim meeskond Meistriliiga viimasel kohal. Martin Šmutov

Postimees.ee

K

ui juba kedagi süüdistada, siis miks mitte illusionist Jürgen Veberit. On ju tema asjade tuntud kaotaja ning kuhugi haihtusid mängijad ja raha, mis pidanuks Tartu meeskonna esimest korda pärast taasiseseisvumist medalile viima.

Kuhu kadusid mängijad?

Hünersoni väitel olid lahkujad selleks ajaks siiski teada, lahtine oli vaid Artur Ossipovi saatus ja Tallinnast püüti tagasi kaubelda Markus Jürgensoni. Täiesti kindel polnud veel ka Vitali Gussevi lahkumine. Kasimiri arvates saanuks mängijad Tartus hoida, kui klubide toonased juhid oleks neid toimuvast pidevalt informeerinud, sest Euroopa koha eest võitlevas meeskonnas soovinuks pallurid kindlasti mängida. “Kuid seal oli selline mõtlemine, et mängija peab ise käima ja jooksma,” hindas Kasimir. “Mängijaid tulnuks otsida ja nendega rääkida, et nad klubi eest mängiks.” Nii praegune Tammeka juhatuse liige Priit Tiru kui ka Hünerson väidavad, et ühinemisest oli mõlema klubi mängijatele räägitud ja suur üllatus poleks tohtinud see neile olla. Pigem oli pallurite lahkumise põhjus soov end suuremal areenil proovida – seda väidab ka Eesti koondisse jõudnud Konsa, kes oli ühinemisest kuulnud vaid jutte, kuid isegi konkreetsem sõnum poleks tema otsust muutunud ning tee viinuks siiski pealinna ja FC Florasse. “Suur jalgpall käib Tallinna pool, seal jääb rohkem silma,” selgitas ta. Tallinna poole jääb veel üks asi – suurem rahakott.

2006. aastal toimunud Maagi (endine Merkuur) ja Tammeka ühinemine üllatas nii mängijaid kui ka fänne. Ründaja Oliver Konsa sõnul ei suutnud ta alguses uskuda, et kaks igipõlist konkurenti on leidnud ühise keele ja otsustanud pallid ühte võrku panna. Nii Konsa kui ka poolkaitsja Siksten Kasimir olid toona kindlad, et ühinemine tuleb kahele klubile kasuks ja Tartu jalgpall muutub tugevamaks. “Kui nüüd tagantjärele vaadata, siis polnud õige otsus – konkurents kadus ja kõik läks allamäge,” ütles ründaja välja mõtte, mis tõenäoliselt fännide tundeid peegeldab. Algas aga kõik kenasti, Kasimiri sõnul olid klubijuhtide plaanid suurejoonelised ning talle näidatud uue hooaja koosseis igati konkurentsivõimeline, mistõttu otsustas pallur lepingule allkirja anda, kuigi variante oli teisigi. Järgnev jäi Kasimiri jaoks mõistetamatuks, sest nii Tammekast kui ka Maagist lahkusid mängijad, meistriliiga kes pidanuks lubaduste kohaselt tema kõrval algkoos1. Tallinna FC Levadia seisus väljakule tormama. 2. JK Sillamäe Kalev “Mis mõte oli ühineda ja 3. Tallinna FC Flora proovida tugevat klubi teha, 4. Viljandi JK Tulevik kui põhimehed minema lasti,” heitis Kasimir küsimuse 5. Narva JK Trans klubijuhtide poole. “Olin 6. Nõmme JK Kalju pettunud, sest alles jäänud 7. Paide Linnameeskond pundiga polnud reaalne 8. FC Kuressaare medalit võtta.” 9. JK Tallinna Kalev Tammeka praeguse 10. Tartu JK Tammeka juhatuse esimehe Madis 56

JALKA JUUNI 2009

12

11

1

0

41:5

12

8

12

8

2

2

32:12

1

3

21:10

12

6

3

3

17:15

12

6

1

5

25:16

12

6

1

5

22:16

12

3

1

8

6:26

12

2

3

7

5:25

12

1

2

9

10:21

12

1

1

10

6:39

“Lepinguga saab mängijaid klubi külge siduda siis, kui rahakotis on raha,” nentis Tammeka toonane president Tiru. Tema sõnul ei võimaldanud kahe klubi rahakotid eraldi ja isegi kokkupandult kõikide mängijate soovidele vastu tulla. “Kergekäeliselt ei lasknud me kedagi minema, kuid tingimused lihtsalt ei sobinud,” tunnistas ta.

Raha kõigile ei jagu

Raha – seda kas on või ei ole. Kui on, siis pole muret, sest lepingud saavad tehtud ja tiitlid võidetud. Kui seda aga pole, tuleb asuda otsima, kuid leidmine pole nii lihtne, sest firmad on säästud üldjuhul juba kuhugi suunanud. Tartus jõuavad sponsorrahad üldiselt kahe adressaadini: korvpalliklubini Tartu Ülikool/Rock ja võrkpalliklubini Pere Leib. Hoolimata sellest, et Taaralinn on Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi korvpallidivisjoni direktori Meelis Pastaku hinnangul väga spordilembeline koht, pole sponsorite taskud põhjatud. Nii muutubki kahe või enama suure klubi majandamine keeruliseks, sest kahele klubile kokku näiteks 30 miljonit krooni leida on praegu utoopiline ülesanne. Lisaks ei maksa unustada teisi alasid, kes samuti toetajaid noolivad. Korvpall ja võrkpall on Tiru hinnangul jalgpalli tagaplaanile 34 surunud minevikus toimunu 26 tõttu: varem pildile jõudnud tegid 25 sponsorite seas esimese lõikuse. 21 Samuti on praegused firmajuhid suurema tõenäosusega 19 noorena mänginud korvpalli ja 19 mitte jalgpalli. 10 Vuti potentsiaal on Tiru hin9 nangul aga võimas, sest viimase 5 20 aasta jooksul on selle alaga 4 seotud olnud tuhanded noored,


meistriliiga PUBLIKU EDETABEL

Foto: Margus Ansu/Postimees/Scanpix

Suurim tõusja selles edetabelis Narva Trans tänu 800 -pealisele publikule Hiiu staadionil Nõmme Kalju vastu. Ata-ata teeme Kaljule, kes üritas näidata publiku arvu kahekordsena – 1500! Nii ei tehta! 1. Nõmme Kalju

4002

2. Tallinna Levadia

3208

3. Narva Trans

2488

4. Sillamäe Kalev

2312

5. Paide LM

2265

6. Tartu Tamme

2127

7. Tallinna Flora

1946

8. Kurssaare

1650

9. Tallinna Kalev

1619

10.Viljandi Tulevik

1549

Keskmine publikuarv on 193 inimest, mis ületab eelmise aasta keskmise (180) 13 pealtvaatajaga.

kellest nüüd kasvavad lapsevanemad ja firmajuhid, kes hakkavad otsustama, mille toetuseks tuleks raha anda. “Jalgpall on Tartus uus ala ja seda on keeruline läbi suruda, sest kõik teised üritavad oma positsioone hoida, kuid ma usun, et lõpuks läheb jalgpall isegi korvpallist mööda,” hindas toimuvat Tammeka juhatuse liige Antti Kask.

Ülikool Tammeka

Kuid Tammeka võinuks valida ka teistsuguse tee, sest peale Maagi peeti kõnelusi Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubiga, mille alla kuulub näiteks korvpalliklubi Tartu Rock. Spordiklubi juhatuse esimehe Riho Illaku sõnul ei saanud toimuvat siiski läbirääkimisteks nimetada ja pigem oli tegemist teineteise huvide kompamisega ning enne tõsiste arutelude algust valis Tammeka Maagiga ühinemise. “Mul on kahju, kuid teisest küljest hea meel, et leiti teine väljund ja jalgpall kestab ning eks elu näitab, kuhu ta areneb,” nentis Illak. Tiru sõnul ei kestnud jutuajamised kaua, sest vastaspoolel tundus puuduvat konkreetne huvi ja aktiivsus. Samuti pole jalgpallis varem midagi sellist proovitud. “Ega ülikool ole kummist ja meil pole mõtet loksuda niisama, pigem võiks ehk mõelda, kuidas kõik Tartu klubid omavahel ühendada,” lisas Kask. Illaku sõnul saanuks ülikooli spordiklubi Tammekale pakkuda häid treeningvõimalusi ja samuti teadmisi, kuidas klubi juhtida, sest neil oli paigas väga hästi toimiv struktuur ja organisatsioonis

Tartu Tammeka fännid pole meeskonda jätnud ka pärast segast ja sportlikult ebaõnnestunud ühinemist teise Tartu klubiga.

oli võimekus veel ühe ala lisamiseks. “Jalgpall on tõusva populaarsusega spordiala ning nägin siis ja näen ka nüüd väljundit, et see oleks rohkearvulise osavõtuga ala,” hindas Illak. Ülikooli huviks on aga sportivad noored endaga siduda, et sportijad oleks tulevikus edukad üliõpilased, sest ajalugu on näidanud, et kehaliselt aktiivsed noored on silmapaistvamad ka tulevases elus. “Ega maailma juhtivad ülikoolid ülikoolispordile ilmaasjata rõhku pane,” selgitas Illak. Mis saaks siis, kui Tammeka nüüd ühinemisjutuga uuesti läheneks, ei soovinud Illak ennustada, sest tema ametiaeg spordiklubi juhatuse esimehena lõpeb 5. juunil. Samas lisas Illak, et pärast puhkepausi naaseb ta võib-olla spordi ja miks mitte isegi jalgpalli juurde.

Õige või vale otsus?

punnitama, et see maagiline neljanda koha piir alistada,” mõtiskles Hünerson. “Võib-olla olime jalgpallivõõrad, saime hea kogemuse ja oskame tulevikus kõike paremini hinnata.” Kasimiri hinnangul oli kõige suurem probleem, et klubis polnud tunda võitjamentaliteeti, millega nõustub ka Hünerson, kuigi tema vaatab erinevalt Kasimirist seda sõna kasutades pigem mängijate poole. Esimese ühishooaja 2007. aastal lõpetas Maag Tammeka viiendana, järgmisel aastal langeti seitsmendaks ja selle kirjatüki valmimisel oli Tammeka viimasel tabelireal. Potentsiaali praeguses Tartu meeskonnas Kasimiri hinnangul igatahes on. Tuleb lihtsalt kannatlik olla. Konsagi soovitas Tammeka noortel säilitada külma närvi ja hoiduda norutamisest. “Nad mängivad tegelikult väga hästi ja küll võidud hakkavad tulema,” ennustas ründaja.

Nii Tiru kui ka Hünerson on kõigest hoolimata kindlad, et Maagi ja Tammeka ühinemine oli õige otsus, sest kaht konkurentsivõimelist klubi poleks väravakütid Tartus olnud võimalik üleval pi dada, kusjuures ühinemise eel olid 1. Nikita Andrejev Tallinna FC Levadia majanduslikult täbaras olukorras 2. Vitali Gussev Tallinna FC Levadia mõlemad meeskonnad. JK Sillamäe Kalev Lisaks ei tea keegi, mis võinuks 3. Dmitri Lipartov 4. Felipe De Araujo Nunes Nõmme JK Kalju klubidega ja Tartu jalgpalliga juhtuda, kui valituks teistsuguse 5. Juri Jevdokimov Viljandi JK Tulevik tee. Antti Kase sõnul oli selge, et 6. Maksim Gruznov JK Sillamäe Kalev mõlema klubi allikad olid ammen7. Sander Puri Tallinna FC Levadia dunud ja ühinemisest loodeti leida 8. Vjatšeslav Zahovaiko Tallinna FC Flora värskus, mida aga ei tulnud. 9. Vilius Lapeikis JK Sillamäe Kalev “Äkki pidanuks just ühinemi10. Aleksei Naumov JK Sillamäe Kalev se aastal kuidagi veelgi rohkem

2009 JUUNI JALKA

12 10 7 7 6 5 5 5 4 4

57


meistriliiga Meistriliiga maikuu

sümboolne 11 Maikuu sümboolse koondise avaldame 12. vooru seisuga. Lihtne oli jälle nende pallurite paikapanekuga, kes olid jalgpalliliidu koostatavas vooru sümboolses koondises esindatud kahel korral. Keerulisem oli valida ülejäänute vahel ja meie valik on teie ees. Liidermeeskond Levadia annab kolm mängijat ning kaks pallurit tulevad Florast, Tulevikust ja Nõmme Kaljust. Narva Trans ja Sillamäe Kalev toetavad paberkoondist ühe mängijaga, Sillamäe Kalevist on pärit ka treener Anatoli Ušanov, kes tõukas troonilt seni seal valitsenud Igor Prinsi. Kolme kuu jooksul on lisaks Prinsile kahel korral Jalka koondisse kuulunud veel Nikita Andrejev, Andrei Kalimullin ja Kristian Marmor Levadiast, Felipe Nunes Nõmme Kaljust, Gert Kams Florast ja Aleksei Naumov Sillamäelt. Arv sulgudes nime taga näitab, mitu korda valiti mängija või treener vooru sümboolsesse koondisse.

NIKITA ANDREJEV (2) Levadia

ALEKSANDR TARASSENKOV (1) Trans

TAIJO TENISTE (1) Levadia

ALO DUPIKOV(2) Flora

FELIPE NUNES(2) Nõmme Kalju

ANDRE FROLOV (1) Tulevik

ANDRES KOOGAS (2) Tulevik

ALEKSEI NAUMOV (2) Sillamäe Kalev

RENE KAAS (1) Nõmme Kalju

Peatreener: ANATOLI UŠANOV(2) Sillamäe Kalev

58

JALKA JUUNI 2009

SANDER PURI (2) Levadia

GERT KAMS(2) Flora


naised

Maailmatasemel tüdruk Kehrast – Anete Paulus Eesti naistekoondise inglasest treener Keith Boanas on veendunud, et Anete on kindel tulevikulootus, kes võiks vabalt mängida USAs, kus naistejalgpall on äärmiselt populaarne ja kõrgel tasemel. Kent-Erik Schwede Vahel on ka neid hetki, kui käiakse üheskoos Pärnus harjutamas. “Ma mäletan väga hästi, et veel täitsa alguses, kui ma Pärnu eest trenni tegema hakkasin, pabistasin ja kartsin üsna palju, sest suur osa võistkonnast olid minust vanemad ja nende kogemusepagas oli suurem,” räägib Anete. “Vahepeal läks mänguisu üldse ära, kuid aja möödudes harjusin ja nüüd tunnen ennast siin täitsa mugavalt ja kindlalt.” Eelmises Jalkas ütles Eesti naistekoondiste peatreener Keith Boanas, et kui keegi USAst küsiks temalt, kas tal on mõnda noort ja andekat naisjalgpallurit soovitada, siis oleks tema esmane valik just Anete Paulus. Neiu ise jääb Boanase öeldu kohta Õnneks on mõlemad tagasihoidlikuks: “Ei oska selle peale inglased väga toredad ja kohe midagi öelda. Samas on Boanas ergutavad meid kõvasti, mulle öelnud ka, et olin esimene mänharjutus tuleb lõpuni teha gija, kelle ta mõtles koondisse kutsuda. kas või pisar silmis. Juhul, kui mulle selline pakkumine (USAst – toim) tuleks, siis muidugi prooviks, kuid enne on kindlasti vaja Nüüd mängib neiu naiste meistrikool ära lõpetada. Selline mõte tundub liigas Pärnu JK ridades, kus pallib ka ka natuke hirmuäratav, kuna ma inglise temast aasta vanem õde Geete. Kuna enamik Pärnu JK treeninguid toimub keelt väga heal tasemel ei valda. Kõige Tallinnas, siis tuleb neiul vähemalt kaks parem variant oleks muidugi, kui ma korda nädalas rongiga treeningutel käia. saaks kellegagi siit Eestist koos minna. Tuleks vist igaks juhuks inglise keele lisatunde võtma hakata.” Pärnu eest mängib Anete enamasti ääremängijana, kuid tegelikult meeldib talle keskkaitses rohkem. “Kuna ma olen väga mitmekülgne mängija, siis Anete Paulusele tundub mõte USAst pisut hirmutav, kuid ta on valmis jalgpallurina läbi lööma. on treener otsusta18aastane Anete Paulus sattus jalgpalli juurde põhikoolis. “Kuna ma käisin tugeva spordikallakuga koolis, siis hakkas mulle sportimine varakult meeldima,” meenutab Anete. “Vahepeal jõudsin tegeleda paljude spordialadega, nagu rahvastepall, korvpall, kergejõustik ja käsipall. Kui ma jõudsin 6. klassi, hakkas Kehra Piraaja treener Ivo Mustimets meie poistele trenne tegema. Selle peale tegid kooli hakkajamad tüdrukud Ivole ettepaneku ka meid treenima hakata, millega ta meie rõõmuks kohe nõus oli. Sellest ajast saadik olen iga nädal jalgpalliga seotud olnud.”

Anete Paulus (paremal) võtab palli Leedu koondise ründajalt.

nud mind just ääres kasutada. Koondises näevad treenerid mind keskkaitses,” räägib neiu. Anete sõnul erinevad Boanase treeningud Pärnu JK treeningutest nagu öö ja päev. “Koondiste trennides on ikka kõvasti raskem, sest harjutused on raskemad ja neid tuleb teha kiirema tempoga. Õnneks on mõlemad inglased väga toredad ja ergutavad meid kõvasti, harjutus tuleb lõpuni teha kas või pisar silmis. Ja mis kõige tähtsam – treeningutel on alati lõbus.” Just jalgpalli alal näeb Anete võimalust kuhugi jõuda ja läbi lüüa. Jalgpall pakub talle rohkem naudingut ja elamusi kui kõik teised spordialad kokku: “Ma vahel mängin veel ka korvpalli edasi, kuid jalka on siiski südamelähedasem. Katsun jõuda nii kaugele kui võimalik.” Kodumaist jalgpalli Anete niivõrd ei jälgi, kuid Manchester Unitedi kohtumisi üritab neiu iga hinna eest vaadata. Tema lemmikmängijateks on Cristiano Ronaldo ja David Villa. Kuna Eestil on ees sõpruskohtumine Portugaliga, loodab Anete 10. juunil A. Le Coq Arenal Ronaldot oma silmaga näha. Loodame, et see tal ka õnnestub. 2009 JUUNI JALKA

59


R

60

JALKA JUUNI 2009


esiliiga

Rakvere probleemid algavad kaitseliinist

E

esti jalgpalli esiliigas on FC Rakvere Flora kuue punktiga viimasel kohal ning peatreener Sergei Zamogilnõi tõdes, et meeskonna tagala on üsna vilets. Tõepoolest, vaid üks meeskond – eelviimasel positsioonil asuv Lasnamäe Ajax – on lasknud Rakverest rohkem palle sisse. Virumaa esindusklubi on 12 mängu jooksul pidanud noppima enda võrgust nahkkera koguni 30 korral. Zamogilnõi sõnul aga pole süüdi ainult väljakumängijad. “Ka kaitseliin väristab jalga, kuid probleeme on ka meie väravavahiga ( Jüris Sahkur – toim), kes teeb selliseid vigu, mida ei tohiks olla,” nentis Zamogilnõi. “Kõik asjad on omavahel seotud ning kedagi ainuisikuliselt süüdistada ei saa.” Tegelikult algasid rakverelaste probleemid juba enne hooaega. Peale selle, et lahkusid mitmed mängijad Meistriliiga klubidesse, alustati ka esiliiga hooaega kuue miinuspunktiga. Seda üksnes klubi laiskuse tõttu. “Selleks ajaks, kui kukkus litsentseerimisnõuete tähtaeg, polnud Rakvere poolt ühtegi dokumenti Eesti Jalgpalli Liitu laekunud,” selgitas vutiliidu infojuht Mihkel Uiboleht. “Tegelikult oli meil õigus nad isegi esiliiga kohast ilma jätta, kuid otsustasime neile siiski võimaluse anda.”

Zamogilnõi sõnul esiliiga mõjusid kuus määra2 22:9 26 tud miinuspunkti val- 1. Kohtla-Järve FC Lootus 12 8 2 2. Tallinna FC Levadia II 12 6 6 0 33:6 24 dava osa noorematest 12 7 0 5 20:16 21 mängijatest kokku pan- 3. Valga FC Warrior 12 6 2 4 22:17 20 dud Rakvere moraalile 4. Pärnu JK Vaprus hooaja alguses külma 5. Tallinna JK Legion 12 4 3 5 26:29 15 duššina. 6. Kiviõli Tamme Auto 12 5 2 5 28:26 14 “Loomulikult see 7. Viljandi JK Tulevik II 12 4 1 7 21:31 13 mõjutas poisse,” kin8. Tallinna FC Flora II 12 3 3 6 13:19 12 nitas Zamogilnõi, kes 9. Lasnamäe FC Ajax 12 2 3 7 15:33 9 lisas, et üks ebaedu 10. Rakvere FC Flora 12 4 0 8 16:30 6 faktoreid on ka kogenematus. “Meil on küll kuna korvpallimeeskonna Tarvase tegehäid mängijaid ja tublisid poisse, kuid miste kõrvalt käiakse ka vutti vaatamas. mitte stabiilsust.” Zamogilnõi sõnul on silma järgi enaKuigi Rakvere on saanud 12 mänmasti sada huvilist Rakvere linnastaagust kaheksa kaotuse kõrvale vaid neli võitu, ei arva Zamogilnõi, et hoolealuste dionil ikka lemmikuid uudistamas. “Arvan, et see on väikse linna kohta seis oleks lootusetu. Treeneri meelest täitsa normaalne näitaja,” sõnas Zamoon meeskond arenemisvõimeline ning edaspidi kavatsetakse anda kõigile võrd- gilnõi. väärsed lahingud. Pealegi on ka sel aasoliver lomp tal suudetud mõned korralikud esitused Postimees pakkuda. “Küll me ületame selle kriisi, mõned kohtumised oleme sellel hooajal väga hästi mänginud,” märkis Zamogilnõi, Rakvere FC Flora kes ootab lõbusamates nootides tulevikku. “Võitleme kõik mängud lõpuni ja Peatreener: Sergei Zamogilnõi Abitreener: Jan Klaasen küll me veel saame punkte.” Lisaks tahavad rakverelased pakkuda Arst/massöör: Juri Belogorodtsev Kapten: Alar Petrovits rõõmu ka kodulinna jalgpallifännidele, Särgi värvid: Valge Foto: Lembit Peegel Kodustaadion: Rakvere linnastaadion

cv

väravakütid

Eesti U19 koondise puuri valvanud Jüris Sahkur on esiliigas teinud lubamatuid vigu.

1. Tõnis Starkopf

Kiviõli Tamme Auto

13

2. Iaroslav Dmitriev

Tallinna FC Levadia II

12

3. Aleksander Pavlihhin

Tallinna JK Legion

10

4. Maido Pakk

Pärnu JK Vaprus

5. Viktor Plotnikov

Kohtla-Järve FC Lootus

5

6. Pavel Iljuhhin

Lasnamäe FC Ajax

5

7. Erkki Junolainen

Valga FC Warrior

4

8. Konstantin Karin

Kohtla-Järve FC Lootus

4

9. Raido Roman

Viljandi JK Tulevik II

4

Pärnu JK Vaprus

4

10. Ranet Lepik

5

2009 JUUNI JALKA

61


II liiga

Väikeklubi SK 10 on edukas noortekasvataja V äike klubi – kuigi selline sõnapaar võib kõlada piiravalt või isegi solvavalt, peituvad SK 10 juhi Kalev Kajaku hinnangul just selles terminis omadused, mis muudavad tema tüüritava klubi kohaks, kuhu lapsevanemad peaksid oma järeltulijad tooma. “Minu jaoks on oluline, et lastel jääks alles mängurõõm, ja me ei aja ühtegi poissi või tüdrukut ära, kui neil endil vaid treenimise vastu huvi on,” lubab Kajak. Tundub pehme suhtumise ja mugava kohana? Eksite! Kergeid trenne ja mänge ei tasu oodata, sest koos inimliku suhtumisega püütakse noortesse süstida võitlus- ja kambavaimu, mis aitaks mängijaid tulevikuski.

SK 10 kuulsamad kasvandikud on Sander ja Eino Puri, Taijo Teniste ning Jürgen ja Mihkel Kuresoo.

SK 10 areng on olnud kiire. 1995. aastal toonase Tartu 10. keskkooli baasil loodud meeskonnas pallib praegu 230 mängijat ja noori juhendab kuus treenerit. Klubi esimesel aastal oli ainujuhendajaks meeskonna looja Märt Räli, kelle käe all treenisid paarkümmend poissi. Kalev Kajak hakkas poegade tõttu klubi juures aktiivsemalt tegutsema 1997. aastal. 2001. aastal läks aktiivne lapsevanem Räli käsul kursustele ja hakkas klubis noori treenima. Kui Räli otsustas klubijuhi kohalt taanduda, langeski vastutus Kajaku õlgadele. “Üldjoontes oleme nende aastate jooksul võtnud maksimumi,” mõtiskles Kajak. “Minagi olen maksimumi andnud, kuid kui su kõrval on normaalsed lapsevanemad, siis ongi lihtne asju ellu viia.” Samas möönab Kajak, et rahaprobleemist ei saa üle ega ümber – raha oleks alati vaja. “Müts maha Premiumi ees, kes meid toetab – kui seda poleks, oleks täiesti kööga,” nentis ta. “Millegipärast kõik mõtlevad, et vutiklubid suplevad rahas.” Nii annab Kajak endale aru, et kodu62

JALKA JUUNI 2009

maisest meistriliigast võib unistada iga klubijuht, kuid sinna jõudmiseks oleks vaja pisikest imet ja Londoni Chelsea omaniku Roman Abramovitši sugust toetajat. Seetõttu rahulduks Kajak isegi esiliigas pallimisega, sest see liiga oleks noortele hea väljund ja hüppelaud. Teisalt on ajalugu näidanud, et vähemalt Eesti tippu on klubi noored pääsenud niigi. SK 10 kuulsamad kasvandikud on Sander ja Eino Puri, Taijo Teniste ning Jürgen ja Mihkel Kuresoo. Praegu Tallinnas Levadias palliv Sander Puri alustas Räli käe all treeninguid seitsmeaastaselt, üheksa aastat hiljem siirdus noormees pealinna. SK 10 kasuks langes valik juhuslikult – vanemad panid ja trenniks juhtus olema jalgpall. “Ega toona erilist valikut olnud,” rääkis Tamme gümnaasiumis õppinud pallur. Puri sõnul olid Räli treeningud mitmekesised ja talvel mängiti hoopis hokit. Erilist tähelepanu pöörati tehnilise pagasi täiustamisele, sest talvel sai treenida kooli pisikeses saalis, kus mängimiseks eriti ruumi polnud. “Koordinatsioon ja sellised asjad said juba noorena paika,” rõhutas Puri. Dortmundi Borussia vaatevälja pääsenud Puri valis Tallinna klubis jätkamise suuresti treeningtingimuste tõttu. Kui Abramovitš siiski Kajaku uksele koputaks ja kuldset krediitkaarti lehvitaks, oleks klubijuhi esimesed soovid samuti Foto: Martin Šmutov

Erik Vent (paremal) üritab takistada Kaitseliit Kalevi mängijat.

seotud staadionitega − staadion ja sisehall, muru ja kunstmuru. “Oi, jumal!” õhkas Kajak. “Nii kaua, kui klubil pole oma spordibaasi, on ikka jama. Väga palju sõltub treeningtingimustest. See on nukker teema.”

Tüdrukud on teine maailm

Õnneks on positiivset rohkem ja alanud hooajal mängivad Eesti liigades kümme SK 10 Premiumi meeskonda, millest kaks on tegelikult naiskonnad, sest üha enam on SK 10 suunas liikumas tüdrukuid. Tüdrukute huvi tekkis võrdlemisi ootamatult – kui SK 10 hakkas eelmisel aastal Palamusel poisse treenima, tulid tüdrukud treeneri juurde ja tahtsid teada, kas keegi nendega ei sooviks tegeleda. “Neil oli vaid üks tingimus, nad ei soovinud koos poistega treenida,” täpsustas Kajak. SK 10 juhi sõnul on tüdrukute treenimine hoopis teine maailm ja põnevust on rohkem, sest neiud kuulavad tähelepanelikumalt ja püüavad näidatu kohe järele teha. “Poisid arvavad, et nad oskavad niigi, sest nemad on putsad jalas sündinud,” naljatles Kajak. “Poistel on nääklemist ka kuidagi rohkem.” SK 10 treenerite ja treeningute kohta saab infot veebilehelt www.sk10.ee Martin Šmutov

Postimees.ee


III liiga

JK Liverpool Pub pole õllemeeste klubi Eesti meistrivõistluste kolmandas liigas esindab Mulgimaa pealinna Viljandit kaks klubi. Üks neist on kõlava nimega JK Liverpool Pub, mis siiski kasvanud välja kohalikust sõprusringkonnast. Ivo Dobkevitsch

N

agu nimi ütleb, on meeskonnal seosed Viljandis tegutseva söögi- ja joogikohaga. See aga ei tähenda, et JK Liverpool Pub koosneks napsulembelistest naljameestest. “Klubi asutajateringi kuulus Liverpool Pubiga seotud inimene,” meenutas meeskonna mängija Enno Kõuts tiimi loomist. “Teinekord saame ikka kokku, et lõõgastuda, kuid muid seoseid meil Liverpool Pub mängimas Viljandi kunstmuruväljakul. pubiga pole.” JK Liverpool Pub pidas oma esimese kohtumise 2004. aasta 25. Viljandi JK Liverpool Pub Asutatud 2004. aastal septembril. Enne olid aga mees2006 4. liiga Lõuna 4. koht 22 12 4 6 69:31 konna mängijad ajanud palli taga erinevate klubide eest, seega pol2007 3. liiga Lõuna 4. koht 22 11 6 5 57:38 nud vutt neile võõras spordiala. 2008 3. liiga Lõuna 8. koht 22 9 3 10 36:55 JK Liverpool Pubi nime all liituti kaks aastat pärast asutamist Eesti sõite ja siis peaksime klubilise töö meistrivõistlustega. Kohe debüüthooajal muutma professionaalsemaks.” võideldi neljanda liiga Lõuna ringkonRealistina teab Kõuts, et arenguhüpe nas välja neljas koht ja kerkiti edukate ei saa toimuda tühjalt kohalt. “Meie üleminekumängudega aste kõrgemale. mängijad on mööda ilma laiali ja näeme 2007. aastal saadi kolmandas liigas samuüksteist liigakohtumistel,” kirjeldas ka ti Lõuna tsoonis neljas koht, kuid mullu klubi eestvedajana tegutsev Kõuts olutaanduti seal kaheksandale positsioonile. korda. “Talvel hoidis igaüks end vormis individuaalselt ning alles kevadel hakMängijad on mööda ilma laiali kasime koostööd lihvima. Põhjus on Selleks hooajaks pole JK Liverpool Pub lihtne – talvel oleksime pidanud kunstendale suuri sihte seadnud. Soov on muruväljaku rentimise eest korraliku jääda kolmandasse liigasse püsima ja summa maksma, kevadel aga saab juba tulevikuski sel tasemel kanda kinnitada. muruväljakutel harjutada.” “Me oleme pigem hobijalgpallurid,” Raha on elus tähtis ja seda tunnetalausus Kõuts. “Seega sobib kolmandas vad kolmandagi liiga klubid. liigas mängimine meile ideaalselt, kuigi “Majanduslangus avaldab ka meile ka siin pole kerge. Paljud meie konkumõju,” ei varjanud Kõuts. “Kui varem rendid on suurte klubide noortest män- olid meil toetajad, siis nüüd peame gijatest koostatud farmmeeskonnad, ise hakkama saama. Kõigil tuleb iga kelle üldine töö on võrreldes meiega kuu tasuda 200kroonine liikmemaks, märksa organiseeritum. Teise liigasse mille eest soetatakse võistlusvorm ja -varustus, makstakse bussi rent ning kerkimine tähendaks meile pikemaid

kaetakse muud kulud.” Kõige kiuste on asjaarmastajad tihtilugu oma lemmiktegevuse kallal suurema kirega kui professionaalid. Mõnes mõttes kehtib see ka JK Liverpool Pubi kohta, sest igale matšile saadakse kokku 16-17 meest. “Kõigil on kõva tahtmine jalgpalli mängida,” rõõmustas Kõuts. “Ja seda eriti kevadel, kui ilmad lähevad soojaks. Paraku on nii, et sügiseks osal meestel hoog raugeb. Aga see on loomulik.”

Noortetööks pole piisavalt ressursse

Raha, õigemini selle nappus, on üks põhjuseid, miks Liverpool 39 Pub ei panusta noortetöösse. 30 “Kunagi oli meil plaanis järelkasvuga tegeleda, ent praegusel raskel ajal pole selleks võimalusi,” tunnistas Kõuts. “Ehk läheb peagi elu meil jälle paremaks ja siis saame sellelegi teemale rohkem mõelda.” Kuigi JK Liverpool Pub koosneb peamiselt sõpruskonnast, ei lööda ust kinni kellegi ees. “Tiimi tuumiku moodustavad tuttavad ja nende tuttavad, kuid niisama ei ütle me kellelegi ära,” tutvustas Kõuts klubi poliitikat. “On ju üsna loomulik, et vanemad mängijad lõpetavad mingil hetkel sportlaskarjääri ja seetõttu oleme oskust mööda koolitanud meeskonna tarbeks noori mängijaid.” Samas tõdes Kõuts, et JK Liverpool Pubis sirgunud noored pole peadpööritavat karjääri teinud: “Meil on asi ikka niipidi, et enamik mehi pallis varem kõrgemal tasemel ning nüüd lihtsalt nauditakse oma lemmikharrastust. JK Liverpool Pub on oma mängukire rahuldamiseks kokku tulnud amatöörmeeskond.” 40

2009 JUUNI JALKA

63


IV liiga

Igiliikur tahab areneda Viimsi Igiliikuri mängiv mänedžer Eero Kelder on enda sõnul võistkonnas see hull, kes võttis klubi arengu enda südameasjaks ja ei pelga selle nimel ka rabeleda. Kent-Erik Schwede

K

uigi võistkond nimega Igiliikur oli olemas juba 2007. aastal, hakati asjaga tõsisemalt tegelema 2008. aasta lõpupoole, kui klubi eestvedamise võttis enda kätte Eero Kelder. Tema ongi üks meestest, kes koos Marko Mesipuuga moodustab Igiliikuri klubi juhatuse. Kõrvaltvaatajale ei jää märkamatuks klubi omapärane nimevalik. Kui entsüklopeediast järele uurida, siis tähendab igiliikur masinat, mis liigub või teeb tööd igavesti. “Kunagi oli Pirital kamp harrastajaid, kes käisid koos palli toksimas ja panid endale sellise nime,” pajatab Kelder. “Kui lõpuks meeskonna kokku saime, ei leidnud vajadust seda muuta.” Viimsi Igiliikuri esimene hooaeg Eesti meistrisarjas ebaõnnestus täielikult – hooaja jooksul koguti vaid 4 punkti. “Klubi kui sellist ei eksisteerinud, kõik oli meil ligadi-logadi,” avab Kelder möödunud hooaja telgitaguseid. “Mehi, kellega tõsiselt arvestada sai, meil nappis. Paljud ei soostunud üldse mängudele kohale tulema, seega olime sunnitud tihtipeale vähemuses mängima. Klubimaksudega oli ka nõndaviisi, et mõned mängijad lihtsalt hiilisid sellest kõrvale.” Alanud hooajal on kõik hoopis teistsugune ning meeskonda on lisandunud uusi mängijaid, vanast satsist jäi alles kaheksa vutimeest. Mehed on värvatud põhiliselt tuttavate kaudu ning on enamjaolt lihtsalt harrastajad, kuid leidub ka neid, kes on läbi käinud FC Flora noortesüsteemist. Trennides käiakse korralikult kaks korda nädalas Viimsi kunstmurustaadionil ning kodumängud mängitakse Maarjamäe kunstmurul, kus peab mõned oma kevadringi kodumängud ka Tallinna Levadia. “Luhta läinud esimene hooaeg on

64

JALKA JUUNI 2009

Palli panevad mängu poolkaitsja Marko Mesipuu ja ründaja Mario Märtson.

õnneks nüüd juba unustatud ning meeskonnal on uued sihid silme ees,” räägib Kelder. “Suhtumine on täiesti teine ja meeskond on saanud uue hingamise. Hetkeseisuga pole eesmärk tõusta liiga võrra kõrgemale, vaid nautida mängu ning leida see koosseis, kes suudab hakata mänge võitma. Tahame jääda ikka tabeli keskossa. Kõigepealt peame saavutama stabiilsuse ning alles siis saab hakata mõtlema kolmanda liiga peale. Meile on kokku sattunud tore seltskond, kes sõbruneb kiiresti. Varsti teeme terve võistkonnaga mõnusa saunaka.” Kuna sponsoreid ei ole ja Viimsi vald toetab vaid noortesporti, tuleb Viimsi Igiliikuril end esialgu ise ära majandada. “Praegusel ajal on raske sponsorit leida,” kurdab Kelder, kuid jääb positiivseks. “Ainult siis on see võimalik, kui keegi on ise asjas sees ja teeb seda puhtast armastusest oma meeskonna vastu. Vaba raha on raske leida. Viie aasta pärast on ajad juba paremad. Kindlasti on plaanis duubelmeeskond luua ja

miks mitte oma noortemeeskonnad. Selleks kõigeks on vaja aga aega varuda ja samm-sammult klubi arendada.” Peale mänedžeri ja juhatuse esimehe kohustuste oli Eero varem ka see inimene, kes aitas pidada treeninguid, kuulutas mängudel välja algrivistuse ja hoolitses vahetuste eest. Nüüdseks on noormehe elu mõnevõrra lihtsam, kuna võistkond sai endale treeneri, kelleks on Peeter Kusma. 28aastane Eero hakkas ise jalgpalliga tihedamalt tegelema kaheksa aastat tagasi. Hiljuti, kui Eesti meistriliigaklubi Nõmme Kalju pallis kolmandas liigas, kuulus ta sama klubi duubelmeeskonda neljandas liigas. Enne jalgpalli juurde sattumist tegeles ta korvpalliga, kuid see muutus Eero sõnul õige pea tüütuks: “Tol ajal ei olnud mul lihtsalt võimalik jalgpalli mängida, kuna kehalise tunnid toimusid enamasti saalis ning seega tuli meil korvpalliga leppida. Kui hiljem tekkisid võimalused ka vutti mängima hakata, ei kõhelnud ma kordagi.”


rannajalgpall

Erki Nool abistab rannajalgpalli koondist Eesti rannajalgpallikoondis valmistub hooajaks mitme asjatundja näpunäidete järgi. Kuulsaim abiline on olümpiavõitja Erki Nool. kalev salla

K

uigi rannajalgpalli on Eestis organiseeritult mängitud juba 2002. aastast, moodustati koondis alles 2007. aastal. “Toona otsustasime osa võtta Marseille’s toimunud MM-valikmängudest. Ettevalmistumiseks jäi meil aega vaid kuu,” räägib rannajalgpalliliitu juhtiv Kari-Andri Kask. “Peatreeneriks valisime ala sünnimaalt pärit Nõmme Kalju juhendaja Fredo Getulio Aurelio.” Aasta hiljem oli Eesti esindusmeeskonnal aga suurvõistlusest maitse suus ning ettevalmistusega asuti tegelema juba talvel. Tõsi, seda küll peamiselt saalijalgpalli baasil.

Nad (Nool ja Budõlin) on ise sellest väga huvitatud, et näha, kuidas üks spordiala pea nullist üles ehitada.

“Trennid toimusid saalis ning koormuse saamiseks käidi väljas lume sees jooksmas,” räägib Kask. “Eks ta ekstreemne oli jah ja ega me väga heasse vormi tõusnud. Aga õnneks olid väga paljud riigid meie moodi ja seega mingisugune šanss meil siiski seal oli. Näiteks maailma absoluutsesse tippu kuuluva Portugaliga mängisime sellel MM-valikturniiril 2:5.” Eelmisel aastal toimunud EM valikturniirile sõitis Eesti koondis juba Kert Haavistu juhendamisel, kuigi ametlikult oli meeskonna eesotsas veel brasiillane. “Eelmisel peatreeneril oli Nõmme Kaljuga nii palju tegemist, et tekkisid lihtsalt ajaprobleemid,” selgitab Kask. “Sel turniiril oli näha, et meil hakkab mäng juba korralikult välja tulema, ning otsustasime, et nüüdsest tuleb tegutseda rohkem koondise tasemel.” Sel aastal valiti suureski jalgpallis Eesti koondist esindanud Haavistu

ametlikult Eesti meeskonna juhendajaks: palli absoluutne tippriik. Eelmise aasta “Ta on treeneritööst väga huvitatud ja maailmameistrivõistluste finalist, kes tal on ka meestega väga hea läbisaamine kaotas vaid Brasiiliale, on meie alagrupi ning distsipliin koondises on paigas.” kindel favoriit, kuid meeskonnana mänÜhe suure edasiminekuna oli Eesti gides on Eestil siiski omad võimalused,” meeskonnal võimalik sel hooajal tänu usub rannajalgpalliliidu juht. “Ukrainavast valminud sisehallile talvelgi liiva ga on Eesti MM-valikmängudel juba peal treenida. Seega erineb ettevalmiskohtunud, kui 2007. aastal jäädi neile tus 7.−14. juunini toimuvateks MMalla 1:3. Neil on tugev meeskond, kuid valikmängudeks eelmiste aastatega võr- oma nõrkustega. See mäng on meile reldes nagu öö ja päev. Peale eeltoodu väga oluline ja arvan, et oleme valmis on sel hooajal koondise töösse kaasatud üllatama. Bulgaaria mängust ei tea ka teiste alade spetsialiste. Oma abikäe suurt midagi, vaid niipalju, et eelmine on ulatanud olümpiavõitja Erki Nool ja aasta ehitati Bulgaariasse korralik ranolümpiapronks Aleksei Budõlin. Lisaks najalgpalliväljak, mis on neile kindlasti pööratakse Reigo Tõnsbergi juhtimisel tä- loonud suurepärased tingimused ennast helepanu ka mängijate õigele toitumisele. valikturniiriks ette valmistada.” “Nad (Nool ja Budõlin) on ise selMM-valikturniiril on kokku seitse lest väga huvitatud, et näha, kuidas üks alagruppi. Igast alagrupist pääseb playspordiala pea nullist üles ehitada,” on off’idesse edasi kaks paremat pluss kaks Kask veendunud. “Judo kehavalitsemine parimat teist kohta. Finaalturniirile on väga sarnane rannajalgpalliga ning jõuab viis koondist. Seega peab Eesti kergejõustik on üldse kõige alus. Aga MMile pääsemiseks peale alagrupimäneks nad on koondise töösse ikka pikegude alistama veel kaks vastast. mate plaanidega kaasatud – ega kolme kuuga polegi võimalik mingit imet teha. Suurimad eesmärgid oleme seadnud 2011. aastasse.” Peagi algava valikturniiri eel oli Eestil võimalus võrrelda oma oskusi Euroopa tippu kuuluva Šveitsiga. Ühises ettevalmistuslaagris peetud kohtumise võitsid šveitslased 7:4. “See kohtumine ei olnud kindlasti tulemusele mängitud ning tippvormi oleme katsunud ikka juuni alguseks sättida,” rahustab Kask Eesti poolehoidjaid. “Šveitsil oli ka pärast seda kohe üks turniir. Seega olid nemad kindlasti vormi pisut varasemaks arvestanud.” Hispaanias toimuvaks valikturniiriks loositi Eesti ühte alagruppi Itaalia, Ukraina ja debütandi Bulgaariaga. Erki Nool juhendab rannajalgpallikoondise mängivat treenerit Kert Haavistut. “Itaalia koondis on rannajalg2009 JUUNI JALKA

65


lisaaeg

Paljas porgand jooksis platsil

Fotod: Lembit Peegel

Eesti – Hispaania U19 EM-eliitringi mängu teisel poolajal kargas aluspükste väel platsile üks pealtvaatajaist. Vennikese sammu järgi tundus, et tal on paras joove. Tegu võis muidugi olla kihlveoga ja huvitav oleks teada, kas selline temp end tõesti ära tasus?

Rakvere ööjalgpall lõppes vee all

Kellega Levadia sel aastal üllatab?

Ööl vastu 21. maid Rakveres toimunud ööjalgpalliturniiri võitis Rakvere FC Flora Paide Linnameeskonna, IV liigas palliva Eesti Koondise ja Paide Kumakese ees. Naiste mäng VJK Rakvere - Paide Linnanaiskond lõppes 0:0. Eesti Koondise särgis olid teiste hulgas Toomas Tohver, Ivan O`Konnel-Bronin, Erko Saviauk, Enver Jääger ja Ott Reinumäe. Ürituse tipphetkel oli kohal tuhatkond pealtvaatajat, kes elasid kaasa ka prominentide penaltilöömisevõistlusele, mille võitis kahe tabamusega Rakvere abilinnapea Rannar Vassiljev. Tema suutis ainsana Toomas Tohveri selja taha lüüa kaks palli. Võistlus lõppes veealuse autasustamisega. Pildil annab Rakvere linnapea Andres Jaadla (paremal) Aqva Hotel&Spa veekeskuses kohaliku spordikeskuse direktorile Erich Petrovitsile kui spordikeskuse esindajale 5. sünnipäeval üle 5000kroonise tšeki spordivarustuse ostmiseks.

Alates 2000. aastast on FC Levadia heategevusürituse “Lastele tervis - EI narkootikumidele!” raames pakkunud ühe suure publikuarvuga Meistriliiga mängu. Rahvale on magnetiks olnud sellised kuulsused nagu Sergei Bubka, Vladislav Tretjak, Igor Belanov, Eusebio, Erika Salumäe, Mart Poom, Erki Nool ja Jaak Mae. Tänavune narkootikumidevastane üritus toimub 20. juunil, kui Levadia kohtub meistrisarjas Floraga. Külalise nimi polnud Jalka trükkimineku hetkeks mai lõpul veel teada. Kõik lapsed pääsevad mängule, nagu alati, tasuta ja ürituse raames on planeeritud teisigi huvitavaid ettevõtmisi, nende hulgas lastekodude jalgpallipäev.

66

JALKA JUUNI 2009

Foto: Lembit Peegel

2007. aastal oli Kadriorus külas jalgpallilegend Eusebio, kes poseeris ürituse sisuliste peategelaste lastega!


R

2009 JUUNI JALKA

67


R

68

JALKA JUUNI 2009


JALKA (juuni 2009)