Page 1

HIND 2,20 EUROT JUULI 2015

SERGEI PAREIKO:

väljakul peab olema veelgi nahaalsem JOONAS TAMM NAUDIB EDU RAIVO NÕMMIK MEENUTAB KARJÄÄRI KAS MEIE JALGPALLURID SÖÖVAD TERVISLIKULT ISSN 1736-7379

Postrid: Pärnu JK / Nõmme Kalju / Barcelona / Sevilla

ENELI VALSI SÜMBOOLNE 11

GERDO JUHKAM LUUBI ALL


a ita ts u u k

sisukord

atan , siis naisi va a, “Kui aus olla guse pilgug ga ja teistsu vi u h a – m e d re suu teine si aailmaga on sest selle m a panna.” a ühte patt ld öe iin d saan en ula Maarja Vir vutti te is a n eelistab ale meeste om lk 16–18

KAANELUGU LK 46 Sergei Pareiko pole tuline üksnes väljakul, vaid annab siiraid vastuseid ka meie lugejate küsimustele. Räägib sellestki, millest võiks sõnaosavalt mööda laveerida. Kõige tema öelduga ei pea nõustuma, aga müts maha ausa jutu eest!

KOLUMNID Siim Kera

HIND 2,20 EUROT JUULI 2015

Indrek Schwede

12 14

20

PERSOONID & INTERVJUUD SERGEI PAREIKO:

väljakul peab olema veelgi nahaalsem JOONAS TAMM NAUDIB EDU RAIVO NÕMMIK MEENUTAB KARJÄÄRI KAS MEIE JALGPALLURID SÖÖVAD TERVISLIKULT ISSN 1736-7379

Postrid: Pärnu JK / Nõmme Kalju / Barcelona / Sevilla

ENELI VALSI SÜMBOOLNE 11

GERDO JUHKAM LUUBI ALL

ESIKAANEL: SERGEI PAREIKO FOTO: LEMBIT PEEGEL NR 7 (91) 2015

Joonas Tamm Gerdo Juhkam Raivo Nõmmik Kent Männik

RUBRIIGID Lembit Peegel

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Nimed & numbrid Lood & tsitaadid

KOLLEEGIUMI ESIMEES:

Premium liiga

INDREK SCHWEDE indrek@jalgpall.ee

Minu 11: Eneli Vals

TOIMETAJA: SIIM KERA siim.kera@jalgpall.ee

Meie edetabel

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL AJAKIRJA MAKETT: JAANUS SAMMA

Maakonnalood: Raplamaa Expert liiga Juulikuu kalender

KUJUNDAJA: MARJU VILIBERG

Lisaaeg

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

Ristsõna

REKLAAM: MENU KIRJASTUS OÜ HELINA ÕUNAPUU +372 5166 996 helina@menuk.ee KOLLEEGIUM: ÜLEV AALOE, LENNART KOMP, SIIM KERA, NEEME KORV, AIVAR POHLAK, INDREK SCHWEDE (ESIMEES), ANU SÄÄRITS, MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT www.jalgpall.ee TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS /

MUU Kas naised ise naiste vutti vaatavad? Kuidas jalgpallurid toituvad Eugen Einmanni raamatust Poiste ja tüdrukute jalgpallist Ühisrahastusest

20 25 26 52

4 8 10 22 42 43 58 60 62 64 66

43

51

16 39 51 54 56

TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 24 EUROT POOLAASTA 12,5 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT,

POSTRID PÄRNU JK NÕMME KALJU

ASULA 4C, 11312 TALLINN

BARCELONA

TRÜKITUD UNIPRINDIS

SEVILLA

t

2015 JUULI JALKA

3


lembit peegel

Favoriidid võtsid karikafinaalides oma Mais peetud klubijalgpallipäeval selgus kaks karikavõitjat. Emotsiooniderohket päeva kaunistasid liputseremoonia ja andunud poolehoidjad, mille fikseeris Lembit Peegli fotoaparaat. Foto: Lembit Peegel

Artjom Dmitrijevil on sõrm püsti. Seis on 1 : 0 ja Paide väravavahi Mart-Mattis Niinepuu nägu reedab, nagu ta oleks näinud õudusfilmi. Foto: Lembit Peegel

Kiired ja vihased Alo Bärengrub (vasakul) ning Sander Sinilaid (paremal) janunevad palli järele.

4

JALKA JUULI 2015


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Eesti klubijalgpallis midagi uhkemat olla ei saa. Lipud austavad kaht kanget finalisti.

Ilmajumal halastas ja rohkearvuline publik sai m채nge nautida p채ikesepaistel istudes.

Foto: Lembit Peegel

Kui mehed m채ngisid jalgpalli, siis varjud pidasid kummalist tantsupidu.

Foto: Lembit Peegel Foto: Lembit Peegel

2015 JUULI JALKA

5


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Kuigi Anastassia Morkovkina kodu on autasudest ilmselt pungil, pole võitmine teda ära tüüdanud. Sergei Terehhov võib laia naeru naerda. Käes on tema esimene trofee treenerina. Kehvemini ei tunne end ka (vasakult) Allan-Axel Kimbaloula, Ken Kallaste ja Kuno Tehva.

Foto: Lembit Peegel

Kummardus! Põlvalaste fänkond toetas omasid kogu terve raske kohtumise. 6

JALKA JUULI 2015


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Kuldsete lendlevate lintide all tunneb Kalju end joviaalselt.

Foto: Lembit Peegel

Nii nagu arvati, nii ka l채ks. P채rnu tuli teist aastat j채rjest Eesti karikav천itjaks. 2015 JUULI JALKA

7


nimed & numbrid

kuu +

Mihkel Aksalu valiti mais Soome kõrgliiga kuu parimaks mängijaks. Suurepärane, et Eesti väravavahid hoiavad oma lippu kõrgel!

kuu

-

Segadused ja süüdistused FIFAs. Jalgpalli juhtiv organisatsioon võiks ja peaks olema kõigile eeskujuks. Selle asemel ajab üks skandaal teist taga.

kuu ?

On euromängude kuu. Kas Eesti klubide tase on tõusnud? Kas nõrgemad vastased pühitakse teelt või satub sekka mõni piinlik kaotus?

FC Ararat rõõmustab lasteaialapsi Foto: FC Ararat

Maikuu keskel alustas FC Ararat sotsiaalprojekti “Palliga tutvumine”, mille eesmärk on korraldada lasteaedades treeninguid, spordipäevi ning aidata neid spordivarustusega. Esimene spordipäev oli Lindakivi lasteaias, kus osales Arbu, Mustakivi, Kirsikese ja Lindakivi lasteaia 80 kasvandikku. Lastele pakuti positiivseid emotsioone ning propaLapsed on rõõmsad! Ararat tutvustab neile vutti. geeriti sportlikke eluviise. Noori lõbustas ka klubi vahva maskott Leon. Ararati klubi ettevõtmist toetavad Sevan, Acerbis ja Ledlux.

Viljandis toimus eriolümpia jalgpalliturniir Viljandi JK Tuleviku ja Eriolümpia Eesti Ühenduse koostöös peeti Viljandis eriolümpia jalgpalliturniir. JK Tulevik toetas turniiri läbiviimist juba kolmandat aastat ja koostöö jätkub ka edaspidi. Seekordsel võistlusel osales 19 võistkonna rivistuses 170 inimest, kelle hulgas oli nii eriolümpia sportlasi kui tavasportlasi. Tuleviku tegevjuhi Rain Tölpuse sõnul korraldati tore jalgpallipäev. “Väga hea meel on näha sportlasi, kellel on igapäevaelus ehk raskusi, aga sellel päeval on kõikide silmis puhas rõõm ja nauding ning see ongi selle päeva kõige tähtsam osa,” jutustas mees jalgpall.ee portaalile.

Arstitudengid tagusid palli

12.

... eestlasena tuli jalgpallis välisriigi meistriks Inna Zlidnis, kes troonis Ungari meistrivõistlustel Ferencvarose rivistuses.

3810

... eurot kogus jalgpalliliit karikafinaali päeval toimunud heategevuslikul oksjonil SOS Lastekülale.

Foto: jalgpall.ee

Ja mitte ainult tudengid! Tartu ülikooli arstiteaduskonna traditsiooniks saanud jalgpalliturniiril saavad osaleda nii arstitudengid, hambaarstid, proviisorid, residendid, arstid kui õppejõud. Tänavu jooksis palliplatsile kuus mees- ja kolm naiskonda, mis Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi spordirühma liikmele Hardi Vildile veidi tuska valmistas, sest mullu oli võistlustules viis satsi rohkem. Õnneks oli ilm kaunis. “Sai nautida tervet päeva palliplatsil,” sõnas Vilt. “Ja need, kel sel aastal see (mängukogemus – toim.) saamata jäi, peavad kindlasti juba lahinguplaane, et järgmine aasta hinnaline karikas enda kätte saada,” lausus ta. Meeste arvestuses näitas parimat minekut FC Stom (pildil), naistest haaras karika JK Vulpes.

Tõrva staadion saab värske ilme

7600

... pealtvaataja ees mängis Eesti naistekoondis, kui kaotati Rotterdamis toimunud sõpruskohtumises hollandlastele 0 : 7.

8

JALKA JUULI 2015

Tõrva inimesed võivad rõkata ning õhku hüpata, sest plaanis on renoveerida linna jalgpalliväljak! Linnapea Maido Ruusmann sõnas jalgpall.ee portaalile, et üritatakse minimaalsete vahenditega saada maksimaalset tulemust, sest võimalused eurotasemel staadion rajada puuduvad. Kuigi Tõrva JK II liigasse jõudmine valiti mullu Tõrva aasta teoks, on juba aastaid olnud tõrvatilgaks meepotis staadioni kehv olukord, mistõttu mängitakse kodumänge Karksi-Nuias. Tuleval aastal, mil staadionile uus nägu valmistatakse, saavad Tõrva inimesed hakata käima kodulinnas peetavatel kohtumistel!


lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

“Miks ei võiks keegi unistada Eesti riigist, kus meid oleks kolm-neli miljonit, kus valitseks õiglus ja õnn ja rahu ja me võidaksime vähemasti Lätit korvpallis ja aeg-ajalt pääseksime vuti-MMile ja armastus võidaks nagu John Lennoni laulus.” Kirjanik Mart Kivastik “Järvamaa elu jääb paariks tunniks seisma!” Paide Linnameeskonna ründaja Vjatšeslav Zahovaiko enne Eesti karikafinaali “Signe käib noorema poisi Oliveriga jalgpallivõistlustel. Olen ka vahel käinud – jube võõrastav! Kord kevadel läksin: vihma sadas, külm oli, tuul – ebameeldiv! Ma ju harjunud soojas saalis. Ja siis lapsevanemad: “Tšto tõ, nahhui, delaješ, bljääd?!” Täitsa võõras maailm mulle. Aga poisile meeldib.” Korvpallur Gert Kullamäe abikaasast ja pojast “Arvatakse, et jalgpall on sportlik ja mehine, aga ballett mitte. Ballett ei jää füüsiliselt poolelt paljudele spordialadele alla.” Baleriin Age Oks “Teie olete siin rääkinud, kuidas kõigil on juba kullad kaelas. 26 mängu on veel.” Marko Kristal Levadia edu taustal ajakirjanikele

“Võistkond on ühte sulandunud, poisid leiavad mu kastis üles.” Ingemar Teever Levadia tõusust “Täna oli neil abiks ka kollane poiss ja ma arvan, et ilma tema abita oleks Flora peatreener sügaval – vabandust väljenduse pärast – kuses.” Paide mängija Vjatšeslav Zahovaiko kohtunikust mängus Flora vastu

10

JALKA JUULI 2015

Eesti meister mängis Itaalia meistriga? Jah! Foto: Eesti Rannajalgpalli Liit

Kui Tallinna FC Levadia palliks Meistrite liiga alagrupiturniiril Torino Juventuse, Poznani Lechi ja Lissaboni Benficaga, oleks see ilmselt Eesti spordikümnendi tippsündmus. Maarjamaa rannajalgpallimeister Peugeot tegi Itaalias Catanias toimunud Euroopa karikaturniiril (Euro Winners Cup) samasuguse tembu ära – loosi tahtel tulid meie meeste vastasteks saapamaa meister Milano BS, Poola parim KP Lodz ning Portugali tiitliomanik SC Braga. Tänavu jäi saagiks kolm kaotust. Nagu mullugi, mil Eestit esindas samal võistlusel SK Augur/Enemat. Tulemuste tagamaid avab Eesti Rannajalgpalli Liidu juht Kari-Andri Kask. Niiviisi lasid Peugeot’ mehed (esiplaanil vasakult Taavi Tammo, “See turniir toimub meie Markus Lukk, Ott Purje) rõkked valla mullu, tänavu esindati jaoks natuke vara, august Eestit Euroopa tippklubide seltskonnas. oleks meile õige kuu,” jutustab mees. “Kohe Itaalia ja Portugali meistri vastu minna, seal pannakse selline tempo peale, millega pole harjutud.” Vara ses mõttes, et kui nimekamad võõramaa tiimid on aasta kuuendaks kuuks pidanud hulganisti kontrollkohtumisi, siis eestlastele on juuni alles hooaja varajane faas, mil õiget hoogu ja tunnetust veel leitud pole. Peugeot’ mängumehe Taavi Tammo sõnul oli näha, et vastastel on rannal veidi kergem liikumine. “Füüsilise poole pealt olid teised paremad,” tunnistab ta. “Turniiri võitis venelaste võistkond BSC Kristall (teist aastat järjest – toim.) ja nemad valmistuvad turniiriks aasta ringi. Nad panevad siia parima tiimi kokku, võtavad paar brasiillast ka juurde, meil sellist võimalust ei ole. Braga satsil oli ka Itaalia koondise mehi juures. Suuremad saavad endale selliseid asju lubada. Meid, väiksemaid, motiveerib, et meil on võimalus neile (suurtele – toim.) ära teha.” Tänavu valmistasid ekstra peavalu vigastused. Tammo ise oli turniiril pigem motivaatorina kaasas, mees tegi nädal enne Itaaliat viga oma reielihasele, õigeks ajaks mänguvormi ei aidanud teda süstid ega valuvaigistid. Puudust tunti ka kahest SK Augur Enemati mehest, kes alguses pidid karikaturniiril külalismängijana põhiraskust kandma – mais sai karjääri lõpetava trauma Kristian Marmor (kes siiski treenerina Sitsiilias kaasas käis), turniiri algfaasis langes rivist Roman Minlibajev. Tammo usub, et puudu jäi ka fortuuna soosingust. Parema õnne puhul oleks võinud jagu saada itaallastest (kaotus 2 : 4) ning poolakatest (kaotus 1 : 2). Selgelt tugevam oli turniiril viienda koha saavutanud Braga, kellele meie mehed kaotasid 1 : 8. Peugeot’ ründemängija Marko Truusalu leiab, et hoolimata kaotustest tuleb Lõuna-Euroopas käiguga rahule jääda. “Mängisime head mängu, lihtsalt meie enda jõust jäi puudu,” mainib atleet. “Mehed, kes polnud varem sellisel tasemel mänginud, said väga hästi hakkama, kõik oli ühtne, hoidsime kokku. Jaksu ja võhma poolest ei saa öelda, et kõik ära kukkusid, aga kui mõni ära kukub, tulevadki augud ja eksimused. Kes kõrvalt vaatasid, ütlesid ka, et hakkasime südilt ja edukalt vastu.”

SIIM KERA


lood & tsitaadid Kritiseeri tegusid, aga ära alaväärista ametit Kohtunikud on traditsiooniliselt hambus kogu jalgpallimaailmas. See on üks osa jalgpallist. Enne teist maailmasõda oli ajalehtedes kombeks, et reportaaži lõppu lisati lause või paar ka kohtuniku tegevuse hindamiseks. Sageli oli hinnang mürgine. Praeguste teadmiste juures oleksin väga ettevaatlik selliste arvamuste usaldusväärsuse suhtes, sest mõelgem ise, kui raske on hinnata otsuseid, mida tehakse 60–80 meetri kaugusel meist, kusjuures puudub igasugune videomaterjal. Ja sageli ei anna seegi täit vastust, kas kohtuniku otsus oli õige või vale. Tipptasemel saavad kohtunikud kriitikat nii pealtvaatajatelt kui ka spetsiaalselt kohtunike vaatlejalt, kes analüüsib vile- ja lipumeeste tegevuse pulkadeni lahti. Suuremate eksimuste korral tuleb kõvemaid mänge vahele jätta. Kui kohtunikud saavad mistahes vormis peapesu asja eest, on kõik mõistetav. Küll aga on lubamatu, kui kohtunikke alavääristatakse lihtsalt sellepärast, et nad on kohtunikud. Paraku pole siin patust puhtad Eesti ajakirjanikud. Eriti valusalt torkab see silma Viasat Sport Balticu rahvusvaheliste mängude teleülekannetes, kus näiteks lisakohtunikke (nemad jälgivad värava taga, mis toimub trahvikastis ja selle ümbruses, ning seda, kas pall ületab väravajoont) nimetatakse järjekindlalt reisisaatjateks. Isegi juhul, kui see pole nii mõeldud (mida on raske uskuda), on see ilmselgelt halvustav. Reisisaatja nimi tuli meie igapäeva kõnepruuki pärast Tallinna linnavalitsuse otsust pakkuda ühistranspordis ametit töötutele. Selle üle ilguti ja sealt laenas selle termini ka Viasat Sport Baltic. Eriti varmad on seda sõna kasutama kommentaatorid Toomas Vara ja Indrek Petersoo. Kuigi ametlikult on tegemist lisakohtunikega ning suupäraselt võiks neid nimetada ka kastikohtunikeks. See viimane on asjalik ja ka lisakohtunike positsiooni väljakul täpselt määratlev termin. Trükimeediasse on reisisaatja nimetuse toonud ka Ott Järvela (8. juuni 2015, Õhtuleht) ja muidugi vohab sellest nimetusest sotsiaalmeedia. Muidugi ei muuda üksik repliigike suurt midagi ning juba käibele lastud termineid tagasi ei võta ja kätt ette ei pane. Aga kui jalgpalli kajastavad inimesed kritiseerivad kohtunikke sõimavaid treenereid või ametnikke, tasuks mõelda, kas ise ollakse patust puhas. Asja teeb hullemaks, et pidevalt reisisaatja terminit kasutades alavääristatakse lisakohtunikke lihtsalt sellepärast, et nad olemas on, mitte seepärast, et nad hakkama ei saa.

INDREK SCHWEDE

nii nad

ütlesid “Eesti Jalgpall Liit ei tegele mängijate koondisse värbamisega – Eesti eest mängimine peab olema iga Eesti kodaniku auasi ja südametunnistuse küsimus ja selle võimaluse vahetamine karjääri huvides mõne teise koondise vastu ei sobi jalgpalliliidu arusaamisega maailma toimimisest. (..). Võtame koondisesse eesti keelt kõneleva vene rahvusest noormehe, kes sündinud mittekodanikuna, kuid läbi protseduurireeglite saanud Eesti passi, sest soovib meie riiki esindada. (..). Samas ei pea me õigeks kasutada koondises Eesti kodakondsust omavat mängijat, kes eesti keelt ei oska, sest keel on kultuuri kandja, ja sama roll on ka meie jalgpallikoondisel.“ Aivar Pohlak

“No täna lõin paar väravat!” Ats Purje vastus Turu Interi omaniku Stefan Hakansi Eesti–Soome mängu järel esitatud küsimusele, kuidas läheb “Seal mängisin tänaval palju jalgpalli ja olin ainus valge poiss. Ülejäänud tüübid mängisid päeval palli ja siis õhtul tegelesid peamiselt kuritegevusega.” Frank Liivak elust Hollandis “Nüüd ei lähe ma enam jalgpalli mängima, sest mu iseloom on selline, et kui näen enda ees palli, ei loe kannakõõluse vigastus midagi – lähen palli järele nagu Raio Piiroja, pea ees, nagu 15aastaselt.” Kirjanik Mika Keränen “Kohalike ja sisserännanute vahel tuleb ikka ette hõõrumist, aga jalgpall on see, mis nad ühisele väljakule kokku toob.” Ajakirjanik Hendrik Kuusk Vao pagulaskeskusest

Lisakohtunikku võib kritiseerida, aga mitte naeruvääristada.

“Läksin uljalt katusele töötama ning ei arvestanud, et olen lennuvõimetu.” Tartu Tammeka paremkaitsja Mihail Gutak oma õnnetusest

2015 JUULI JALKA

11


kera komm

TAAVETID KOLJATITE VASTU

SIIM KERA

O

leks mõnus, kui ma saaks alustada oma lugu lausega “Järjekordsel klubijalgpallipäeval oli seekord täismaja”. Kahjuks ei saa, aga 2441 silmapaari Evald Tipneri karikafinaalil pole ka paha tulemus. Mõnusat õhkkonda oli päikeselisel mailaupäeval igatahes tunda. Paide pääs finaali oli hea üllatus ning pumpas värsket verd Kesk-Eesti jalgpalliveresoonde. Tõenäoliselt oleks Flora või Levadia Nõmme Kalju vastasena väljaku äärde rohkem publikut meelitanud, aga nuriseda pole siin midagi. See ongi karikamängude võlu, et väiksemad klubid saavad võimaluse Koljatitele ninanipsu anda. Paide fänkond oli muidugi muljetavaldav, eribussidega saabus 122 inimest, paljud kasutasid isiklikku transporti, oma 300–400 linnameeskonna toetajat oli kindlasti kohal. Tribüün oli täidetud sini-punatriibuliste särkidega, kes kõik omade võitu ootasid ning põnevaid hüüdlauseid hõikasid. Kaasa oli veetud orkester, seda küll Keilast, sest paidelaste oma

12

JALKA JUULI 2015

orkester oli tantsupeol. Väljaspool staadionit pakkus linnameeskond erinevat meelelahutust – müüdi oma klubi nodi, kringlit ja teed ning kõik huvilised said proovida palli väravasse saata. Kõik oli suurepärane. Toimus korralik vutikarneval. Selle taustal on kurb tõdeda, et Premium liiga publikutabelis istub Paide viimasel kohal. Mai lõpus oli nende näitajaks 154 inimest mängu kohta. Miks inimesed viitsivad sõita Tallinna omasid toetama, aga kodulinnas uksest ei välju? Paraku on Eesti klubimaastik hetkel selline, et lihtsalt vutti vaatama on kedagi väga raske meelitada. Vaja on pidu ja pillerkaari. Karikafinaalil on see õigustatud (võiks veelgi rohkem olla!), aga loodetavasti ei juhtu tulevikus nii, et publik tulebki ainult siis, kui staadionil kärtsu ja mürtsu saab. Nagu ainuüksi jalgpallist ei piisa! Miks pagana pärast ainult jalgpallist ei piisa? Annaks jumal, et ei kuuleks varsti säärast dialoogi: “Oo, täna esineb seal staadionil see laulja.” “Muidugi lähme! Mis seal veel toimub?” “Aa, ee, vist mingi pall on ka.” Karikafinaali publikuhulka ei anna häbeneda, aga samas ei saa enne piisavalt uhkust tunda, kui Premium liigas saavad viisakad numbrid (mis on viisakas number, jäägu iga lugeja enda otsustada) igapäevaseks. Enne mehi selgitasid parima naised. Pärnu JK oli esiliigas pallivast Põlva FC Lootosest parem koguni 11 : 0. Ühest vaatevinklist absoluutselt mitte finaali vääriline mäng. Samas pole Pärnu süü, et keegi neile vastu ei saa. Põlvalaste, kel nii mõnigi mängija sündinud 1999. aastal, võit oleks olnud aasta ime. Nad mängisid oma võimete piiril. Nende auhinnaks jäi peale hõbemedalite võitmise ka käepigistus klubijalgpallipäeva patrooni Ragnar Klavaniga. See, et kaks karikafinaali on ühel päeval, on kahtlemata õige otsus. Nii saavad ka naispallurid nurga tagant

välja suurele areenile astuda. Samas on naistematš paratamatult esimene kohtumine, mis tähendab, et huvilised pole veel jõudnud koguneda ja teatud mõttes läheb ta ikkagi radari alt läbi. Selleaastane saldo oli 355 pealtvaatajat. Kella ühest alanud jalgpalliturul minu silmad samuti suurt tungi ei kohanud, kuigi meeldiva õhkkonna keskel saadi krõbiseva vastutasuks nii vutiraamatuid, salle kui särke. Pärast meestefinaali toimunud heategevuslikul oksjonil viibis silma järgi aga 50–60 inimest. Veidi vähe. Klubijalgpallipäev on küll uhke nimi, aga kahjuks või õnneks läheb suurem osa aurust ja tähelepanust siiski Evald Tipneri karikafinaalile.

KARIKAFINAALI PUBLIK

Paide fänkond oli muidugi muljetavaldav, eribussidega saabus 122 inimest, paljud kasutasid isiklikku transporti, oma 300–400 linnameeskonna toetajat oli kindlasti kohal. Pika päeva lõpetanud oksjonil koguti SOS Lasteküla tarbeks 3810 eurot. Ürituse staariks oli Ragnar Klavan, kes paiskas müüki oma vutivarustust. Endale soetas Bundesliga mees Raio Piiroja jalgpallisaapad, mille eest ta käis välja 2000 eurot. Klavani kaasa toodud kraam nii kõrgete summadeni ei küündinud. Augsburgi punavalge särgi eest kukkus heategevuse kukrusse 500 eurot ning musthalli riide eest 410 eurot. Klavani putsad, millega ta Bundesliga muru kündnud, läksid kaubaks kõigest 200 euro eest. Meie mees Saksamaal näitas end järjekordselt sümpaatse jalgpallurina, ta polnud end mähkinud staarikilesse, vaid suhtles vabalt publikuga ning viskas võimaluse korral nalja. Mees tuli ja mees nautis.


VÕITLE, EESTI, VÕITLE!

EESTI . LEEDU

5. SEPTEMBER 2015 EM-VALIKMÄNG A. Le Coq Arena

Väravad avatakse kell 17:00. Avavile kell 19:00. Pääsmed saadaval Piletilevis.

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID


1-teist mõtet Foto: Oliver Oli

Foto: Oliver Oli

Just sellel staadionil debüteeris Eesti koondises Evald Tipner. Samal väljakul selgitati 1938. aasta maailmameister.

Turu Urheilupuisto Yläkenttäl sai Eesti koondis oma esimese MM-võidu. Praegu on tegemist kunstmuruväljakuga, kus ka Ameerika jalgpalli jooned.

SEAL, KUS EVALD TIPNER KOONDISEKARJÄÄRI ALUSTAS

E

vald Tipneri karikale mängiti Eesti karikavõistlustel tänavu neljandat korda. Tipner ise kuulus 1938. aastal Tallinna Spordi ridadesse, võites I Eesti karikavõistlused. Eesti koondises mängis Tipner 67 korda, debüüdi tegi sõjaeelne rekordinternatsionaal 1924. aastal Pariisis, kus olümpiamängudelt välja kukkunud Eesti koondis pidas maavõistluse Iirimaaga. Mai alguses käis Jalka Pariisis, et tutvuda muuhulgas staadioniga, kus Evald Tipner esmakordselt koondise eest mängis. Staadion asub Pariisi külje all Colombes’is ja kandis toona ka sama nime (tuntud ka kui Colombes’i olümpiastaadion), kuid 1928. aastast on ametlikuks nimeks Yves du Manoiri olümpiastaadion. Yves du Manoir on Prantsuse legendaarne ragbimängija. 1924. aasta olümpia ajal mahutas staadion 45 000 pealtvaatajat, Eesti–Iirimaa maavõistlust 3. juunil, kui jalgpalli 14

JALKA JUULI 2015

olümpiaturniir veel kestis, vaatas 3000 pealtvaatajat. Jalgpalliturniir peeti ligi kuu aega varem kui muud võistlused ja ametlikult avati Pariisi olümpia 5. juulil, siis kui eestlaste vutimängud Prantsusmaa pealinnas olid peetud. Lisaks avatseremooniale peeti Colombes’il võistlusi ka kergejõustikus (seal oli 500meetrine ring!), ragbis, ratsutamises, võimlemises, moodsa viievõistluse jooks ja vehklemine ning osaliselt jalgpallis (näiteks Eesti mängis USAga, hoopis Pershingi staadionil). Hiljem suurendati Colombes’i mahutavust 60 000 pealtvaatajani ning staadion võõrustas ka 1938. aasta MM-finaalmängu Itaalia ja Ungari vahel. Seal on peetud palju Prantsuse karikafinaale ja rahvuskoondis pidas seal viimase mängu 1975. aastal. Kolm aastat varem oli riigi suurima staadioni positsiooni sisse võtnud Parc de Prince. Staadionil on tehtud võtteid ka kuulsa filmi “Escape to Victory” tarvis:

osalejaiks olid mitmete episoodilistes rollides esinenud vutikuulsuste (Pele, Bobby Moore, Osvaldo Ardiles, Paul van Himst, Kazimierz Deyna) kõrval ka Sylvester Stallone, Michael Caine, Max von Sydow. Praeguseks on jalgpall staadionilt ära kolinud ja tegemist on ragbimeeskonna Racing Metro 92 kodustaadioniga. Jalka külastas Colombes’i mai alguses. Tegemist on Pariisi unise eeslinnaga. Läbi ragbiklubi kontori meid staadionile ei lubatud, aga ühest otsast õnnestus siiski sisse pugeda. Väljaku otstes olid kõrged ragbiväravad. Staadioni tribüünikatus on säilinud peaaegu samasugusena, nagu ta 1924. aasta piltidel on. See tegi lihtsaks ette kujutada, kuidas meie rahvusüksteist sel platsil iirlastega madistas. Eesti koondis mängis koosseisus Evald Tipner, Arnold Pihlak, Otto Silber, Hugo Väli, Bernhard Rein, Harald Kaarman, Alfei Jürgenson,Voldemar Rõks, Eduard Ellman, Oskar Üpraus


1-teist mõtet Foto: Oliver Oli

Number ühega on tähistatud praegune Paavo Nurmi staadion ehk Alakenttä ja number kahega Yläkenttä, kus toimus Soome–Eesti MM-mäng.

ja Ernst Joll. Mängijaid oli kolmest klubist: Spordist, Kalevist ja TJKst. Kohtunikuks oli Egiptuse prints Yussuf Mohamed. Eestlasi juhendas ungarlane Ferenc Konya. Iirimaa võitis 3 : 1, meie värava lõi 37. minutil seisuks 1 : 1 Oskar Üpraus. Võrreldes USA vastu olümpiamänguga oli Eesti koondises kolm uut meest, üks neist väravavaht Tipner. USA vastu mängis meie meeskond nädala jagu varem Pershingi staadionil, mis asus linna teises otsas ja mahutas 29 000 huvilist. Eesti–USA mängu vaatas 8110 pealtvaatajat. Nooruke Tipner pidi kõrvalt vaatama, kuidas kaasmaalased kaotasid 0 : 1. Vastased lõid värava penaltist, meie meeskond enda penaltit ära kasutada ei suutnud, kuigi kohtunik andis isegi korduslöögi. 1919. aastal avatud staadion suleti 1960. aastal ja sealtmaalt mängitakse sel territooriumil pesapalli. Colombes’i staadionilt võitsid eestlased ka ühe medali: kümnevõistluses sai Aleksander Klumberg-Kolmpere pronksi. Harald Tammer, kes tõstmises sai pronksi, oli Colombes’il kuulitõukes 12. Jalka tegi tutvust ka teise Eesti jalgpalli ajaloo seisukohalt olulise staadioniga, kus meie koondis saavutas

AJALUGU ELUSTUB

Staadioni tribüünikatus on säilinud peaaegu samasugusena, nagu ta 1924. aasta piltidel on. See tegi lihtsaks ette kujutada, kuidas meie rahvusüksteist sel platsil iirlastega madistas. oma esimese MM-võidu, ja selleski oli Tipner osaline. Ta oli ainuke pallur, kes mängis nii Pariisi Colombes’i staadionil ja Turus, kus võitsime Soomet 1 : 0. Seejuures on Turus toimunud mängu kohaks märgitud ikka Urheilupuisto (spordipark). Samas oli 1937. aastal Urheilupuistos kaks mänguväljakut: niinimetatud Alakenttä ehk alumine plats ja Yläkenttä ehk ülemine plats. Tänapäeval on igal juhul uhkem Alakenttä, mis 1997. aastast kannab legendaarse jooksja Paavo Nurmi nime. Isegi Soome allikates tuhlates jääb ebaselgeks, kummal väljakul MM-konkurentsis mängiti, ja põhjanaabrite jalgpalliinimesed andsid selle kohta vastakaid selgitusi. Alles Soome spordimuuseumis töötav Vesa Tikander tõi teemasse selgust, kui

ta Jalkale kinnitas, et MM-mäng peeti siiski Yläkenttäl ehk siis 1930. aastal just rahvusvahelisteks mängudeks ehitatud väljakul. Paavo Nurmi tegi oma imejooksud Alakenttäl. Praegu mahutab Yläkenttä 730 pealtvaatajat (610 istekohta ja 120 seisukohta) ning on Turu Palloseura meeste- ja naistesatsi ning Soome Ameerika jalgpalli meistriliigas palliva Turu Trojansi koduväljakuks. Vana tribüün hävis 1985. aastal tulekahju tõttu. Eesti–Soome MM-mängu vaatas sel tribüünil 4794 pealtvaatajat. Mängu ainsa värava lõi Richard Kuremaa. See oli üldse esimene kord, kui Soome pidas kodumängu väljaspool Helsingit. Turu osutus meile õnnelikuks linnaks ka käesoleva aasta juunis, kui alistasime Soome maavõistlusmängus 2 : 0. See on linn, kus kahe hõimurahva vahelistes mängudes skoorib ainult Eesti!

INDREK SCHWEDE JALKA peatoimetaja 2015 JUULI JALKA

15


naised naistejalkast Eesti naistipud vutti vaatamas: keskel ülal kõige-kõigem Anastassia Morkovkina. Foto: Lembit Peegel

Käimas on Eesti naisjalgpallurite pühakuu Jalka uuris, kui palju Eesti naisjalgpallurid ise naistevutti vaatavad. Selgus, et vaatavad kõvasti, eriti praegu, kui on käimas MM-finaalturniir. KRISTJAN REMMELKOOR

“O

tse loomulikult jälgin ma naistejalgpalli,” kinnitas Pärnu JK poolkaitsja Kairi Himanen. “Peab tõdema, et kui teleris on samal ajal meeste- ja naistemäng, siis tasemest olenemata jääb domineerima naistejalgpall. See on minu jaoks reaalsem. Seda jälgides tean, et kõike, mida nemad platsil teevad, on ka minul võimalus järele teha. Puht füüsiliselt juba. Oleme ju samast soost.” “Naistemänge jälgin alati teise pilguga,” jätkas Himanen. “Ei ole vahet, 16

JALKA JUULI 2015

kas tegu on kohaliku liigaga, mida käin võimaluse korral alati jälgimas, või siis maailmatasemel mängudega, mida jälgin samuti suurima heameelega, nii klubide kui ka rahvuskoondiste tasandil.” Välismaiseid kohtumisi vaadates kogeb ta tihti ka äratundmisrõõmu, silmates tuttavaid nägusid. Himaneni sõnul on imeline tunne teada, et ta on mõne palluri vastu mänginud. Seda on karjäär talle palju pakkunud, alates Meistrite liiga mänguga Wolfsburgi vastu, kus mängib ka üks tema eesku-

jusid Alexandra Popp. Naiskond, kelle vastu Himanen on ise murule astunud, jääb meelde ning enamasti hoiab ta nende edasisel teekonnal silma peal. Peaaegu igas naiskonnas, kelle vastu ta on mänginud, on tal kujunenud välja niinimetatud õpetlik mängija, kellelt ta sooviks midagi endale. Himanen pole loomulikult sugugi ainus vutinaine, kes alal silma peal hoiab. Sama teeb ka Nõmme Kalju väravavaht Maarja Virula, kes üritab igal võimalusel jalkat ka kõrvalt jälgida, olgu siis


naised naistejalkast tribüünilt või ülekannete kaudu, sest see on lisavõimalus õppida. “Kui aus olla, siis naisi vaatan suurema huviga ja teistsuguse pilguga, sest selle maailmaga on teine side – saan end nii-öelda ühte patta panna,” kõneles Virula. Pärnu JK ründaja Kristina Bannikova ning Tartu Tammeka kaitsja Maria Sootak tõid välja, et nende kodulinnades eriti palju olulisi naiste vutimatše, kus nad ise osalised pole, ei toimu, kuid võimaluse korral nad õrnema soo jalgpalli mõistagi jälgivad. “Kui mõnda naistemängu – näiteks karikafinaali või koondisemängu – telekast üle kantakse, siis kindlasti üritan vaadata,” selgitas Sootak, kelle sõnul proovib ka enamik tema võistkonnakaaslastest Eestiga seotud mänge jälgida. FC Levadia poolkaitsja Karina Kesvatera, kes külastab vahel pealtvaatajana nii Tallinna mänge kui ka madalamate liigade Tartu mänge, rääkis, et tema tiimikaaslased hoiavad enim silma peal Levadia põhirivaalide kohtumistel: “Neid huvitavad just Flora ja Pärnu mängud, et näha, kuidas konkurentidel läheb. Kui näiteks meil endal on päeval mäng ära ja õhtul tuleb Tammeka või kes tahes mingile Tallinna võistkonnale külla, siis ikka koguneme kokku ja käime kambaga vaatamas.”

Foto: Lembit Peegel

Flora naised vaatavad öösiti mängud ära Kesvatera ja Sootak on näinud USAs ja Saksamaal, kuidas tugevates naistejalgpalli riikides MMi reklaamitakse – kõik kohad on mängijate pilte ja plakateid täis. Sootaki sõnul ilmus Saksamaal naistejalgpallist omaette ajakiri ning ka spordiga mitte seotud inimesed teadsid Saksa mängijate nimesid ja olid toimunuga väga kursis. Eestis aga ei pruugi isegi pallurid kursis olla, kas ja kus parajasti mingi telemäng jookseb. “Välismaiseid mänge ju lihtsalt ei kanta nii palju üle ja samamoodi neid ei reklaamita nii palju kui meestemänge, seega ei pruugi tihti teadagi, et neid näidatakse,” lisas Sootak. “Tiitlivõistlusi olen ikka proovinud jälgida, kasvõi tipphetki, kui muud ei jõua.” Tähtsaim tiitlivõistlus on just praegu käimas – 6. juunist kuni 5. juulini vältab Kanadas naiste-MM, mida on võimalik jälgida Eurospordi vahendusel. Eesti vutinaised seda võimalust muidugi kasutavad. “Nüüd, kui naiste-MM on alanud, üritan jälgida võimalikult palju mänge,” märkis Virula. “See on hea, kuna sellel tasemel naistejalkat jõuab meieni meeste omaga võrreldes vähe.” FC Flora poolkaitsja Eneli Vals, kel on tavaks tribüünilt Eesti neidude koondiste mänge jälgida, avaldas, et meestevutt on juunikuus Flora naiskonna jututeemade pingereas oma positsiooni kaotanud. “Nüüd, MMi ajal on trennides rohkem teemaks naistejalgpall ja elatakse tuliselt oma lemmikutele kaasa, vaadatakse öösiti kõik mängud ära ja enamik oskab ka kaasa rääkida. Tegime naiskonnasisese ennustuse isegi,” kirjeldas Vals naiskonnas võimust võtnud MMi-hullust. Vals, kes jälgib ise tavaliselt meestejalgpalli naiste omast rohkem, on samuti MMi ajaks oma eelistused ära vahetanud. Ta seletas selle suurturniiri tähtsust: “Kui sa oled jalgpallur ja tahad paremaks mängijaks saada, siis on see suurepärane õppematerjal. Oluline on endale tunnistada, et seal mängivad samasugused naised, kellel on kaks kätt ja jalga, ei midagi rohkemat. Et need mängijad, keda telerist näeme, pole mingid kättesaamatud ideaalid, kellele on kõik oskused sündides kaasa antud. Kui see ei

Kristina Bannikova soovitab lastel naiste-MMi vaadata. Miina Kallas soovitab treenerina alati tüdrukutel naistejalkat vaadata. Foto: Lembit Peegel

2015 JUULI JALKA

17


naised naistejalkast

Kui teler näitab nii meeste- kui naistevutti, valib Kairi Himanen (valges) viimase.

motiveeri, siis mis veel?!” Himanen tunnistas, et päris kõik naisjalgpallurid siiski naistevutti ei jälgi: “Tean mängijaid, kellel on igal õhtul telekast jalgpall käimas. Samas tean ka neid, kes ei vaata vabal ajal mänge eriti hea meelega. Üldiselt on aga hetkel käiv naiste-MM mulle ja usun, et ka teistele naisjalgpalluritele lihtsalt pühakuu. On super-super hea näha nii palju suurepärasel tasemel mänge!” Tänavusel MMil on paraku eestlastele probleemiks ebasobivad öised mänguajad, mis turniiri jälgimise parajaks katsumuseks muudavad. Vals tunnistas, et unetundide loovutamist ta endale lubada ei saa. Kindlasti tahab ta aga vähemalt osaliselt järelvaadata USA ja Saksamaa mängud, kui otse ei saa seda teha.

Tartu tüdrukud said pahandada, et mängijaid ei tea “Treenerina soovitan alati tüdrukutel ka naistemänge vaadata, kuna siis nad näevad reaalselt, kuhu neil võimalus jõuda on,” märkis Flora ääreründaja Miina Kallas, kes on oma koduklubis 18

JALKA JUULI 2015

ka tüdrukute juhendaja. Ka Bannikova, Sootak ja Vals on oma koduklubides tüdrukuid treenimas ning suunavad samuti tulevasi naisjalgpallureid naistevutti jälgima.

KAIRI HIMANEN NAISTEVUTIST:

Seda jälgides tean, et kõike, mida nemad platsil teevad, on ka minul võimalus järele teha. Puht füüsiliselt juba. “Mul on hea meel, et minu noored tüdrukud käivad järjest enam Expert liiga ja naistekoondise mängudel kaasa elamas ja leiavad mängulisi olukordi, mille kohta küsimusi küsida,” selgitas Vals. “Nii tekib neil vanemaks saades kindlasti huvi ka teiste riikide klubijalgpalli ja rahvuskoondiste mängude vastu. Kui sa tahad saada heaks mängijaks, siis sa pead jalgpalli vaatama, jälgima oma positsiooni mängijaid palliga ja pallita, samas õppima nägema ka suuremat pilti.”

“Tüdrukutele oleme ikka maininud, et MM käib ja vaadake ja analüüsige,” rääkis Sootak. “Baskimaa mängu vaatasime koguni trenni asemel Tammal kõik koos ja natuke pahandasime ka nendega, et nad Eesti koondise põhimängijaid ei tea.” Tartlanna kutsus ka teisi naisi üles tüdrukuid suunama: “Mul on selline natuke provokatiivne teooria, et on tüdrukuid, kes hakkavad meestejalgpalli “fännama”, sest ilusad poisid mängivad. Hiljem, kui mängust juba paremini aru saadakse, hakatakse trikke järele tegema. Siinkohal ongi treeneritel ja vanematel mängijatel oluline rõhutada, et ka naismängijad on tehnilised ja oskavad trikke teha ja ilusaid väravaid lüüa.” “Kui aus olla, siis MM läks mul lastetrennides üldse meelest ära, aga täna on trenn ja seal ma ütlen, et nad vaataksid,” lubas Bannikova Jalkaga vestlemise päeval, lisades naerdes: “Kuigi need mängud on nii hilja, et lapsed peaksid sel ajal magama. Aga kui on võimalik kuskil järele vaadata või kui keegi ei maga, siis nad võiksid vaadata.”


UUDIS! Üllata oma sõpru Estonian Airi kinkekaardiga. Info ja müük: www.estonianair.ee

www.estonianair.ee


Joonas Tamm (kollases) on vastaste kaitsjate vastu edukalt hakkama saanud.

20

JALKA JUULI 2015

Foto: Lembit Peegel


persoon

Joonas Tamm: kui välismaal välja ei tule, siis on enda süü

Koondiseski pallinud Joonas Tamm saab taas Viljandi järve vaadet nautida. Kodulinnas on ta seni näidanud vinget mängu. 25. mai seisuga on mees 12 matšis skoorinud kaheksa korda. Uurime, mis ta tagasi Maarjamaale tõi ja kuidas ta vaatab tagasi oma ajale Itaalias ja Rootsis. SIIM KERA

N

ägemist, Rootsi! Tere, Viljandi! Ründaja Joonas Tammele algas tänavune hooaeg veidikene teistmoodi kui viimastel aastatel kombeks. Viimati 2010. aastal Eesti kõrgliigas mänginud noormees naasis meie naabrite juurest kodumaale ja kodulinna. Eesmärgiks saada jalad korralikult alla ning minna tugevamana võõrale maale tagasi. “Professionaalsem tase, paremad rahanumbrid, suurem motivatsioon,” loetleb 23aastane mängumees põhjusi, miks süda välismaa poole kipub. “Uisapäisa ma kuhugi tormama aga ei hakka, välismaale ma pingile ei taha. Kui kuhugi saan, siis pean end tõestama. Kui välja ei tule, siis on enda süü.” Koondist seni viis korda esindanud jalgpalluri karjäär on olnud looklev nagu käänuline mägijõgi. Noorusest hoolimata on ta juba kandnud nelja võõrklubi särki. Kõik sai alguse 2009. aasta augustis, kui toona 17aastane nooruk siirdus FC Florast laenulepingu alusel saapamaa klubi Sampdoria noorteakadeemiasse. Võibolla sai see samm liiga varakult tehtud, arvab mees nüüd ise. “Seal oli nii, et testimisel läks jube hästi, aga hooajaks said teised mängijad vormi ja läbi lüüa oli seal raske,” räägib mees kindlal toonil oma kogemusest. “Kogemusi sai, nägin, kuidas seal elu oli. Ega ma seal ära ei harjunud, mulle seal ei meeldinud. Kõik see värk oli raske, ei oskagi täpselt öelda. Keeleprobleemi tõttu oli algus väga raske. Söögid ei meeldinud, need olid kogu aeg samad. Kui aasta aega iga päev pastat sööd,

viskab üle küll (naerab – toim.). Tegime seal isegi suvel kunstmuruväljakul trenni, mul hakkas sellest selg valutama. Kõik muidugi nii negatiivne polnud, aga mulle isiklikult seal ei sobinud.” Itaaliast tagasi jõudes kandis ta mõnda aega rohe-valgetriibulist vormi ning seejärel siirdus Rootsimaale. Esiti ootas teda kõrgliigaklubi IFK Norrköping, hiljem esindas ta laenul olles tugevuselt kolmanda liiga klubi IF Sylvia. Samalt tasemelt pärineb ka tema senine viimane välistiim Trelleborgs FF. Kuigi statistika järgi (Transfermarkti andmetel osales Tamm loodenaabrite juures

VALIB SIHTKOHTA

Uisapäisa ma kuhugi tormama aga ei hakka, välismaale ma pingile ei taha. nelja aasta jooksul 41 kohtumises ja lõi kaheksa väravat) ei saa seda perioodi nimetada ajaloost tuntud vanaks heaks Rootsi ajaks, pole nurisemiseks põhjust ja mees ise meenutab svenssonite maad märksa entusiastlikumalt kui pitsariiki. Norrköpingus olid treeningud väga heal tasemel ning sealse duubliliiga taset peab ta võrdseks Premium liigaga. Mainimata ei saa jätta sealmail toimunud positsioonivahetust – ründaja Tamm kupatati keskkaitsesse. Oma põntsu pani seegi. Võttis aega, et selle vangerdusega harjuda. Praegu ajalukku vaadates leiab viljandlane, et võibolla oleks ta pidanud oma esimesest Rootsi klubist kiiremini lahkuma.

“Trennid olid head ja ma ei tahtnud ära minna, kuid mänguaega oli vähe,” mõtiskleb 2014. aastal Norrköpingust Trelleborgsi kolinud mees. “Aga klubi nägi minus potentsiaali ja arengut. Toona seda mõtet ei olnud, et peaks lahkuma.” Nüüd on ta aga tagasi. Hooaja eel tegi ta Tulevikuga trenni ja ootas välismaalt sobivat kutset. Seda ei tulnud. Saadaval olid ainult üheaastased ning mitte väga head lepingud. Oma seltsi kutsuti teda ka teistest Eesti klubidest, kuid ta otsustas Viljandi kasuks. Tulevikus saab tugevaid mänge, kus on palju jooksmist ja suur koormus. Just see, mida Tamm tahab. Keeruliste kohtumiste kiuste on mehel 12 heitlusega kirjas kaheksa kolli. Võiks olla rohkemgi, aga ta on jätnud häid võimalusi kasutamata. Mees kirjutab selle vähese ründepraktika arvele. Kõik löömata jäänud olukorrad on tal meeles ning korduste abil üritab ta jõuda järeldusele, mida saaks paremini teha. Kuna Tuleviku tavaline taks on neli harjutuskorda nädalas, teeb mees kõvasti individuaaltreeningut. “Hommikuti harjutan lööki ja igasuguseid väikeseid asju, iga päev teen midagi,” sõnab Tamm. “Kui teed sama palju trenni kui teised, siis kuidas neist paremaks saad?” Sellega lükkab vutimees ümber ka jalgpallikuluaarides leviva arvamuse, et tegemist on laisa mängijaga. Nähtava vaeva tasuks ootab ta juba eespool mainitud välislepingut. Sobiks Skandinaavia, aga miks mitte ka Poola. Ja kui välisklubi ja kindel mänguaeg leitud, saab Tamm keskenduda koondisse tagasijõudmisele. 2015 JUULI JALKA

21


premium liiga

Kaks Eesti tippklubi – Kalju ja Levadia (rohelises) – on eri seisus publiku huvi vaatevinklist. Nõmme klubil pealtvaatajaid jagub, meistermeeskonna seis on räbal. 

Foto: Lembit Peegel

Tahad publikut? Näita taset! Kõrgliiga publikunumbrite teemal on aastate jooksul nõnda palju aasitud, et nendest arvamusjuppidest võiks väiksemamahulise juturaamatu koostada, kuid olukord on aastatega oluliselt paranenud. Järjest enam hakkab kinnistuma tõsiasi, et peamine publikumagnet on kõvad tulemused, kuid alati ei garanteeri ka see tulemusi. OLIVER LOMP 22

JALKA JUULI 2015


premium liiga väljendades ulmeline. Pelgalt kaheksa kodumänguga saadi kätte suurem number kui 2013. aastal terve aasta peale. Fantastiline tõus on aga pidurdunud, tegelikult võrreldes eelmise aastaga isegi veidi langenud. “Ootasime, et tõusule järgneb uus tõus, kuid praegu pole nii läinud,” nentis suuresti Flora turundusedu taga seisev Flora kommertsdirektor Jaanus Pruuli. Selle põhjuseid on Pruuli sõnul mitu, näiteks tihe kalender – karikamängule järgneval “lahjemal” liigamängul pole liigne turundustegevus otstarbekas, kuid väga palju on kinni selles, mida teevad platsil need 11 meest, kelle pärast staadionile tuldud.

Kaotused mõjuvad moraalile

M

a mäletan hästi eelmisel aastal peetud vestlust Kuno Tehvaga. Teatavasti alustas just Tehva juhitav Nõmme Kalju aastate eest suuremat turundustegevust toomaks vutisõpru ka kohalikku meistrisarja jälgima, kuid mainitud vestluses tunnistas ta selge sõnaga, et võtab konkurendi FC Flora kommertsosakonna ees mütsi maha. See, millise hüppe Flora eelmisel aastal tribüünide täituvuse osas tegi, oli tagasihoidlikult

“Kaotused suurimatele konkurentidele Levadiale ja Kaljule mängivad oma rolli,” arvas Pruuli. “Kui saada hea emotsioon, on märksa tõenäolisem, et poolehoidja tuleb vaatama ka suuremale mängule järgnevat kohtumist väiksema vastu. Kaotused tõmbavad aga fänni moraali alla.” Pruuli juttu kinnitab ka olukord Premium liiga alumises pooles. Üle mitme aasta kodulinlasi kõrgeimas seltskonnas taas tõelise Mulgi klubina rõõmustava Viljandi Tuleviku ambitsioon hooajaks pole liiga suur – oluline on püsima jääda. Viljandlane on sellest aru saanud ja hingab klubiga samas rütmis. Võiks ju eeldada, et rahvas tahab pigem näha kuulsatest Eesti koondislastest pungil kolme suurklubi, kuid tegelikkus on teistsugune. “Tundub järjest enam, et publikut on rohkem oodata meeskondade vastu nagu Tammeka või Paide ehk siis, kui on lootust punkte saada. Keegi ei taha ju kaotada,” hindas Tuleviku juht Rain Tölpus, kes tõi umbes enda kaliibriga klubidest eeskujuks Tartu Tammeka hea töö. Kuid alati pole tulemused garantii. Näiteks Levadia on küll viimastel aastatel kodust meistrisarja valitsenud, kuid tribüünidel olevas rahvahulgas see kuidagi ei kajastu. Levadia pole ilmselgelt sellise seisuga rahul, näiteks loodi selleks hooajaks uus peene nimega ametikoht “kodumängude korraldaja ja kogukonnasuhete edendaja”, millele määrati klubi naiskonna jalgpallur Karina Kesvatera.

“Loomulikult ei saa me numbritega rahul olla,” nentis Kesvatera. “Tuleb tunnistada, et Levadia on selles osas suures augus. Levadia on olnud viimastel aastatel edukas, mis näitab, et tulemustes ei saa probleem olla.” Kesvatera sõnul on keeruline öelda, miks publikut ei tule, kuid ta nõustus, et Levadia nägu on muutunud ja ehk pole veel õiget identiteeti välja kujunenud. Peeti ju Levadiat aastaid tagasi venelaste klubiks, kuid nüüd on ta märksa rohkem eestlaste nägu. “Levadia on muutunud väga ühtseks,” rääkis Kesvatera. “Võin isegi naiskonna pealt öelda, et kui veel aastaid tagasi hoidsid eesti ja vene tüdrukud treeningutel eraldi, siis nüüd on kõik segamini olenemata rahvusest. Samasugune olukord on ka ülejäänud Levadias. Järgmine ülesanne on see tuua tribüünidele. Mõistagi ei käi miski üleöö. Kõige olulisem on kasvatada Levadias treenivatest lastest ja nende vanematest ühtne kogukond. Meil on mõned grupid mängudel käimise poolest eriti tublid ja loodame, et selline entusiasm nakatab ka teisi.”

Varu on niinimetatud väiksemates mängudes Kogukonna tekkimise olulisust rõhutasid kõik Jalkaga vestelnud. Komeedina Premium liiga tabeli ülemisse poolde tõusnud FC Infoneti tegevjuhi Aleksandr Altosari sõnul on väikeses Eestis tähtis, et igaüks annaks võimaluse korral oma panuse: “Parim fänn on see, kes pakub võimalusel end näiteks vabatahtlikuks. Juba on näiteks selliseid, kes aitavad kaasa staadioni sisustamisele. Lisaks on oluline, et Infoneti toetaja käiks olenemata mängust regulaarselt staadionil ja suhtleks staadionil ja sotsiaalvõrgustikes teiste omasugustega.” Kuigi Infonet on Premium liigas justkui eikusagilt tulnud positiivne üllatus, ei ole nad enda sõnul maksimumi kaugeltki saavutanud. “Rahul võime olla alles siis, kui tribüünid on igal mängul rahvast täis. Praegu see nii ei ole,” ei hoidnud Altosar end tagasi, kuid lisas pehmemalt. “Oleme naasnud koduväljakule ning kõik jalgpallihuvilised saavad nüüd kokku tulla ja kaasa elada just seal. Väljaku pidulikul avamisel, kui mängisime Nõmme Kaljuga, kogunes 2015 JUULI JALKA

23


premium liiga

Viljandi Tulevikku tuleb rohkem pealtvaatajaid vaatama siis, kui on loota edu.

tribüünidele enam kui 430 pealtvaatajat. See ei ole sugugi paha tulemus, kui arvestada, et seda mängu näidati otsepildis ETVs.” Väikelinna esindajana jäi Tölpus esialgu tagasihoidlikuks. Praeguse järkjärgulise arenguga ollakse rahul ning publiku puhul jäädakse realistiks. Lootusi, et 1080 kohaga Viljandi linnastaadion iga kord puupüsti täis tuleks, praegu ei hellitata: “Võrreldes esiliiga aegadega oleme teinud sammu edasi. Kui esiliigas oli publikut parimatel päevadel 300 kanti, siis nüüd tuleb 400 alla. Selleks hooajaks oleks maagiline 500 piir ilus unistus.” Alati medalitele võitleva Flora ambitsioonid on mõistagi märksa suuremad. Aastaks 2017 tahetakse hooaja keskmine kodumängude number kasvatada neljakohaliseks. “Usun, et kõige rohkem on potentsiaali tõusta väiksemate mängude pealt,” ütles Pruuli. “Kui sul käib tribüünil 250 silmapaari, on see ilmselgelt vähe. Usun, 24

JALKA JUULI 2015

et kõige suurem kasv peaks tulema ümbruskonnas elavate elanike hulgast. Ei tahaks küll end korrata, kuid peame veel rohkem pingutama, et kohalikud hakkaksid Florat pidama “enda klubiks”.”

JAANUS PRUULI:

Tahaksin rõhutada, et meie Floras ei vaata kindlasti publikutabelit sellise pilguga, et oleksime häiritud, kui keegi meile järele tuleb. Pruuli tõi näitena rivaali Nõmme Kalju, kelle naasmine Hiiule on mõjunud klubile värskendavalt. “Kalju on taas teinud hüppe sinna, kus nad mingitel aastatel olid,” tervitas Pruuli konkurendi edu. “Kui kasvab Kalju fännide arv, mõjub see positiivselt ka Florale või Levadia kodumängudele. Tahaksin rõhutada, et meie Floras ei

Foto: Lembit Peegel

vaata kindlasti publikutabelit sellise pilguga, et oleksime häiritud, kui keegi meile järele tuleb.” Eesti Jalgpalli Liidu panusele pole kellelgi midagi ette heita. Huvi mängude vastu kasvatatakse nii telepilti näidates kui ka voorude professionaalseid kokkuvõtteid tehes. Peale selle püütakse klubidele olla nõu ja jõuga toeks. “Premium liiga ja konkreetsemalt jalgpalliliidu juhatus on meiega sel teemal pidevas kontaktis,” märkis Altosar. “Ei ole sellist asja, et jalgpalliliit ja klubi töötavad üksteisest eraldi. Olen kindel, et kui neil tekib uusi ideid, edastavad nad need ka meile,” märkis Altosar. “Ka liidu president (Aivar Pohlak – toim.) uurib sageli klubidelt tehtud töö kohta isiklikult.” “Minu meelest tehakse Premium liigale väga korralikku promo. Nad on tublid ja ei oskakski neilt rohkem midagi tahta. Nüüd on klubidel aeg taseme poolest järele tulla,” lisas Kesvatera.


mängija luubi all

Gerdo Juhkam

Juunis oma 21. sünnipäeva tähistanud Viljandi Tuleviku kasvandik Gerdo Juhkam siirdus 2013. aasta suvel FC Florasse, kus sai mänguaega põhiliselt duubelmeeskonnas. Tänavuseks hooajaks on seitse korda U21 koondist esindanud keskkaitsja tagasi kodulinna laenatud. Viljandlaste põhikeskkaitsja nõrgad ja tugevad küljed võtavad ette Tuleviku peatreener Aivar Lillevere ning FC Flora duubli juhendaja Jürgen Henn.

Õhuvõitlus Aivar Lillevere: Võib rahule jääda. Kuna on olnud väravavaht, siis on harjunud palli alla liikuma, see on üks pluss. Oskab ajastada ja läheb võitlusesse. Jürgen Henn: Tugev. Paljud pikad mängijad ei oska hüpet hästi ajastada, aga temal on see korras.

Jõud

Foto: Lembit Peegel

Väljakunägemine Aivar Lillevere: Võib rahule jääda, eks see väljakunägemine paraneb mängijatel kogemuse lisandumisega. Praegu ei saa kurta. Jürgen Henn: Ütleme, et on täitsa heal tasemel. Keskkaitsjate puhul on võibolla raske hinnata, kui hea see väljakunägemine täpselt on, aga oskab keskkaitsest leida pikka söötu ründajatele ja vajadusel ka keskväljale.

Vastupidavus

Aivar Lillevere: Meestemängus saab hakkama. Jõunäitajad tal kehvad pole ja jõu taha pole arengus midagi jäänud. Jürgen Henn: Kuna on pikk ja sportliku kehaehitusega, siis mängus talle jõud kindlasti probleemiks pole.

Aivar Lillevere: Peab 90 minutit vastu, selles probleemi pole, aga vastupidavust on võimalik juurde treenida. Praegu ei näe probleemi, et ta ei jõuaks või ei peaks mängu lõpuni vastu. Seda pole olnud, et vahetage mind välja, ma ei jõua. Jürgen Henn: Raske hinnata. Seda me väga ei näe, et keskkaitsjat väsimuse tõttu vahetada oleks vaja. Jooksuvõhm on tal täitsa keskmine, poolkaitsjatega ei võistle, aga oma positsioonil selle taha midagi ei jää.

Sisu Aivar Lillevere: Sisu ja tahtmist on, midagi ette heita ei saa, aga saaks paremini. See on koht, mille kallal tuleks vaeva näha. Ma ei saa öelda, et ta on sisutu. Siis ma teda väljakule ei paneks, ta on küllaltki isukalt mänginud. Näiteks on probleemiks väga rasketes olukordades õige otsuse leidmine. Seal tuleb kiiresti kolme otsuse vahel õige valida, aga eks see tuleb ebaõnnestumiste ja kogemustega. Jürgen Henn: Ma arvan, et praegu Viljandi eest mängides on tal sisu väga hästi välja tulnud. Võitleb hingestatult. Vahel on tal ka raskemaid momente, aga kui saab kohe alguses vedama, siis mängib isuga.

Liikuvus Aivar Lillevere: Tahab palju liikuda ja rünnakust osa võtta. Pean teda tagasi hoidma, sest talle meeldib palliga tõusta ja kui siis pall kaotada, on võistkond haavatav. Jürgen Henn: Kuna on suhteliselt kiire mängija, siis jalgade töö on heal tasemel. Kaitseasendis liikumine ja sellised kaitsjale tähtsad elemendid on tal täiesti korralikud.

Kiirus Aivar Lillevere: Kiiruse omadused on tal kaitsemängija kohta head, on küllaltki kiire. Jürgen Henn: Keskkaitsja kohta üsna hea. Numbreid täpselt ei mäleta, aga duublis oli testide järgi eespool. Kiirus on üks tema trumpe.

Tehnika

Löök & sööt Aivar Lillevere: Pikk sööt on hea, aga lühikese söödu kvaliteeti annab veel parandada. Löök on tal küllalt hea, pikk ja tugev, ta on kunagi olnud väravavaht. Täpsust annab parandada. Jürgen Henn: Löök on väga hea, karistuslööke suudab lüüa. Ta ei keeruta, vaid just tugev löök on tal jalas väga hea. Sööt on ka päris hea kvaliteediga, eriti just pikk sööt, mis on keskkaitsjale määravam.

Jürgen Henn: “Ma arvan, et tema puhul on väga palju kinni enesekindluses. Viljandis on ta leidnud kindluse ja Tulevikus avalduvad tema tugevused.”

cv

Aivar Lillevere: Tehnikat saab veel paremaks lihvida. Kuna on noorest peast olnud väga palju väravas, siis see on koht, kus peab arenema. Kõiges tuleb juurde panna, vahel tuleb väga lihtsaid söödueksimusi. Peab tööd tegema, et järgmist sammu kindlamaks teha. Jürgen Henn: Midagi ette heita ei ole. Kui vaadata, kuidas trennis tehniliselt asju sooritab, siis on näha, et on tööd tehtud. Kuskilt puudu ei jää.

Sündinud: 19.06.1994 Klubi: Viljandi JK Tulevik (laenul Tallinna FC Florast) Treenerid: Antti Rosenberg, Aivar Lillevere, Raiko Mutle, Rain Tölpus,

Norbert Hurt, Jürgen Henn, Paul Kask, Martin Reim, Urmas Kirs

25

JALKA JUULI 2015


endine koondislane

Raivo Nõmmik tõõtab praegu Nikes ja kureerib müüki kolmes Balti riigis.

Foto: Lembit Peegel


endine koondislane

Raivo Nõmmik: Soome asemel Viljandisse

Üheksakümnendate teisel poolel Eesti koondises 17 mängu pidanud Raivo Nõmmik jäi keskkaitsjana kolmandaks numbriks, kel noormängijana jäi puudu platsivälisest enesekehtestamisest, et nõuda jõuliselt enda müümist näiteks Soome, kus ta MyPa koosseisus kaks mängu Veikkausliigas mängis. Selle asemel hakkas Nõmmik mängima Viljandis. See oli tõenäoliselt karjääri murdepunkt. INDREK SCHWEDE

R

aivo Nõmmik tegi oma debüüdi Eesti A-koondises varem kui U21 rivistuses. Põhjus oli sunnitud, sest 1995. aasta Balti turniirile Riiga lähetas Eesti noortesatsi, kes sai kahelt lõunanaabrilt nahutada platsil ja väljaspool seda: Läti ja Leedu pidasid endale solvavaks, et niigi neist nõrgem Eesti saadab nende meeste vastu lasteaia. Just sel turniiril, kus peatreener Roman Ubakivigi asendas Aavo Sarap, sai koondisedebüüdi aga mitu hilisemat tegijat nagu Andres Oper ja Martin Kaalma. Raivo Nõmmik tunnistab, et ei mäleta mängust Leedu vastu, kus ta 62. minutil sisse vahetati, suurt midagi, ja lisab siis hoogsalt: “Mina pean oma debüüdiks pigem maavõistlust Soome vastu 1996. aasta oktoobris Kotkas. Hea algus koondisekarjäärile!” See oli tõesti suurepärane mäng islandlasest peatreeneri Teitur Thordarsoni taktikepi all, kus Eesti pääses kaks korda juhtima ja pidi viigiväravat tunnistama 88. minutil. Raivo Nõmmik oli üks positiivseid üllatusi meie vutisõpradele. “Ka kõik sellele mängule eelnev oli väga inspireeriv,” meenutab Nõmmik. “See, et mind koondise laagrisse kutsuti, oli ootamatu ja ülimalt motiveeriv. Kõiki mängijaid tundsin või teadsin vähemalt nime- ja nägupidi, midagi hirmutavat polnud. Intensiivsus, millega trennid toimusid, oli esiti harjumatu, kuid arvan, et kohanesin kiirelt. Teitur pani mind põhikoosseisu koos Sergei Hohlov-Simsoniga, kuna Lemsalu

pidi EJLi ja FSV Mainzi kokkuleppe kohaselt sellest mängust eemale jääma. Vihma oli sadanud juba mitu päeva ning plats oli väga pehme, mis tähendas kompromissitut võitlust keerulistes oludes. Enda hinnangul sain etteantud ülesannetega enam-vähem hakkama, kuid see näitas siiski kätte, et arenguruumi on kõvasti.”

MURDEPUNKT

Kui oleksin olnud sel hetkel pädevam mänguvälistes asjades, oluliselt enesekindlam ja nõudnud oma karjääri huvides välismaale siirdumist, siis kes teab, kuidas kõik läinud oleks. Sealtmaalt jäi Nõmmik koondise vaatevälja ja oma järgmisel etteastel mängis ta Andorra vastu paaris juba Marek Lemsaluga. Kuid kahest rammusast MM-valikmängust 1997. aastal Šotimaa ja ühest Austria vastu jäi Nõmmik kõrvale, olles küll varumeeste pingil. Alles kodus Läti vastu pääses ta põhikoosseisus väljakule. “Ma olin sel hetkel kolmas valik, sest Lemsalu ja Serks (Hohlov-Simson – toim.) olid heas vormis, aga olin siiski märgi maha pannud ja Teitur võis minuga arvestada,” räägib 1997/1998. aasta hooajal Eesti meistriks kroonitud Nõmmik. “Koondise ja Flora mängijatega koos treenimine arendas mängijat igas mõttes. Seltskond oli superhea,

otsest kärukeeramist ja üleolevat noored vs. vanad suhtumist ei tundnud, kui ise vaid selle austuse välja teenisid. Treeningul võitles iga mees oma koha pärast ning ega ma ise ka palliplatsil kellelegi võlgu ei jäänud. Sportlikku viha peab väljakul olema, ilma selleta ei jõua kuhugi.” Ometi jätkus Nõmmikut A-koondisesse vaid 17 mänguks ja Läti-mängule lisaks vaid üheks valikmänguks: kui Teplices kaotati EM-sarjas Tšehhimaale 1 : 4 (sealjuures oli Nõmmik väljakul teisel poolajal, kui skoori tegid ainult eestlased). Miks ei kinnistanud lubavalt alustanud noormees end koondises?

Murdepunkt: MyPa asemel Tulevikku “1998. aasta alguses olime FC Floraga Küprosel laagris ning Eestisse tagasi tulles pendeldasin FC Flora ja Flora duubli piirimail, kui juunis tuli võimalus Soome kõrgliiga klubisse Myllykoski Pallo-47 (MyPa) proovima minna,” jutustab Raivo Nõmmik. “Vorm oli väga hea, treeningud Küprosel kahel järjestikusel aastal ideaalsetes tingimustes olid oma positiivse jälje jätnud. Mängisin MyPa eest kaks mängu Soome kõrgliigas põhikoosseisus, mis nii tulemuste mõttes kui individuaalse soorituse poolest läksid hästi, mänedžer ja peatreener jäid rahule ning soovisid mind meeskonda. Hakkasin Soome kolimise mõttega end juba harjutama, kui selgus, et FC Floraga kokkulepet siiski ei saavutatud. Kui oleksin olnud sel hetkel pädevam mänguvälistes asjades, 2015 JUULI JALKA

27


endine koondislane Foto: Lembit Peegel

Eesti–Läti MMvalikmäng 18. mail 1997 Kadriorus: (vasakult) Urmas Kirs, Marko Kristal, Raivo Nõmmik, Kristen Viikmäe, Andres Oper.

oluliselt enesekindlam ja nõudnud oma karjääri huvides välismaale siirdumist, siis kes teab, kuidas kõik läinud oleks.” Nõmmik tuli tagasi Eestisse, aidates Floral Lantana vastu Eesti karikavõitjaks tulla. 1999. aasta hooajaks saadeti ta Viljandi Tulevikku – klubi sai oma kõigi aegade parima koha Eesti meistrivõistlustel, kus edestati ka Florat. 1998. aasta lõpus toimunud koondise Kesk-Aasia turneele, kus kohtuti Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaaniga, otsustas Nõmmik hoolimata Teituri kutsest mitte minna. “Hooaja jooksul saadud kolme ninaluumurru ja peapõrutuse tõttu 28

JALKA JUULI 2015

LOOBUS KOONDISEKUTSEST

Kõik muud väiksemad vigastused ei oleks mind koondisest eemal hoidnud, kuid pea on liialt oluline, et kogu oma järgneva eluga riskida käisin uuringutel, mille tagajärjel sain arstidelt tungiva soovituse puhata ja kuu aja pärast uued uuringud teha,” seletab Nõmmik otsuse tagamaid. “Kõik muud väiksemad vigastused ei

oleks mind koondisest eemal hoidnud, kuid pea on liialt oluline, et kogu oma järgneva eluga riskida. Annan endale aru, et mu kiiruslikud näitajad polnud kõige paremad, kuid seda oli võimalik osaliselt kompenseerida teiste omadustega ning Skandinaavias saanuksin kenasti hakkama. Pisut kõrgemale tasemele jõudmine oleks olnud sel hetkel keeruline, kuid mitte võimatu. Kohene suundumine Soome oleks olnud arenguks hädavajalik ning kindlasti oleksin ka koondisesse rohkem panustada saanud.” Nõmmik tunnistab, et suuri mänge oleks ta tahtnud rohkem mängida,


endine koondislane aga paraku oli tema positsioonil ees kaks kõva kivi ning neid üle mängida ei õnnestunud. Peale EM-heitluse Tšehhimaaga (1998) toob Nõmmik meeldejäävate mängudena välja Eesti koondise mitteametliku maavõistluse Baskimaa vastu (1996), kuhu kuulus kolm-neli Hispaania koondislast, Brasiilia U17 koondise 1 : 0 alistamise King’s Cupi turniiril Bangkokis (2000) ja maavõistluse Mehhiko vastu (1998). Parim sünnipäevakink oli Eesti–Šotimaa 0 : 0 viik Monacos (1997), millele Nõmmik varumeeste pingilt oma panuse andis. Nagu ikka, on Nõmmik midagi kasulikku kaasa saanud igalt treenerilt, kelle käe all ta on treeninud. Taivo Uibo puhul peab ta oluliseks, et ta oskas poisid jalgpalli juurde tuua ja seal hoida, Aavo Sarapile võlgneb Nõmmik tänusõnad piisava füüsilise ja vaimse ettevalmistuse eest, et astuda meestemängu. Teitur Thordarson tõi meile palju kaasaegseid teadmisi maailma jalgpallist, Tarmo Rüütlil oli imeline oskus mängijate keemia kokku sulatada. “Teituriga lihvisime lõputult liinikaitset,” mäletab Nõmmik. “Oli üks lõputu drill, drill ja drill. Tüütu, aga hädavajalik. Teitur tegi mängujoonise ja selle olulisuse meile väga hästi selgeks.”

Eriline treener Sergei Ratnikov Aga eriline koht Nõmmiku karjääris kuulub siiski Sergei Ratnikovile: “Pean teda treeneriks, kes andis mulle mängijana vajaliku eneseusu ja tahte edasi pürgida. Pärnu Tervise hingekirja kuuludes (1995/1996) olin pigem varumehe rollis, kuid enne mängu Tallinna Sadamaga oli kaitset vaja lappida ning Raika (Ratnikov – toim.) usaldas mulle põhikoosseisu koha, öeldes: “Nii, Nõmmik, sina võtad Puštovi kinni – mitte ühtegi lööki väravale tema poolt!”. Kaotasime, kuid järgmisel päeval Männiku staadioni lähedal puude all mängust kokkuvõtet tehes tõi Raika mind esile: “Kui te oleks kõik mänginud nagu Raivo, oleks me selle mängu võinud.” Puštov sai ühe korra löögile ja ka see läks väravast mööda. Pälvisin Raika usalduse ning pärast seda olin põhimees. Teiste ees esiletõstmine andis mulle kõvasti enesekindlust ning põhikoosseisu koht vajaliku mängupraktika.” Pallurikarjääri kõrvalt valmistus

DRILL, DRILL JA DRILL

Oli üks lõputu drill, drill ja drill. Tüütu, aga hädavajalik. Teitur tegi mängujoonise ja selle olulisuse meile väga hästi selgeks. Nõmmik ka eluks pärast sporti. Ta on käinud neljas erinevas kõrgkoolis õppimas viit eri valdkonda: ehitust, raamatupidamist, infoteadust, äriinfotehnoloogiat ja majandust. “Ma ei ole praeguseks kätte saanud küll diplomit, aga olen omandanud vajalikke teadmisi eri valdkondadest, leidnud uusi sõpru ja loonud palju kontakte,” väärtustab ta saadud kogemusi. Paari aasta jooksul on tal plaanis majanduse eriala siiski lõpetada. Praegusel hetkel töötab ta Nike Team Salesi Baltikumi regiooni müügijuhina, arenda-

des Nike võistkonnamüüki ja suheldes koos Läti ja Leedu kolleegidega kolme riigi klubide, alaliitude ja ettevõtetega. Jalgpallitaust, muud sportlikud harrastused ja teadmine, mida tähendab olla sportlane, tulevad sellel ametikohal ainult kasuks. Jalgpalli Eesti meistrivõistlustel osalemisele tõmbas Raivo Nõmmik kriipsu peale eelmisel aastal pärast põlvevigastust. “Olen ka mõned maratonid jooksnud,” üllatab Nõmmik. “Alustasin maailma suurimast, New Yorgi maratonist, siis jooksin Prahas ja kaks korda Tallinnas. Valmistun viiendaks.” Jalgpallil päris kriips peal pole: “Endiste klubi- ja koondisekaaslastega plaanime käesolevast suvest kord nädalas omakeskis veteranivutti harrastada. Enamikul meist on karjääri jooksul olnud vigastusi ja neid enam juurde keegi ei soovi. Treening on seega ainuke lahendus armastatud spordialaga jätkata.”

NAGU SOOMLASED – UP’86! Raivo Nõmmik sattus jalgpallitreeningutele 1986. aastal, kui kooli tuli poisse sinna kutsuma Taivo Uibo. Kui meeskond asus esimesele Soome-reisile, oli vaja panna nimi ja kuna soomlastel on popid igasugu lühendid, leiti enda satsile samasugune: UP’86 ehk Uibo Poisid’86. Hiljem siirdus Nõmmik Aavo Sarapi Pantritesse. Jalgpall ongi ainuke spordiala, millega Nõmmik on treeneri käe all harjutanud. Sportliku noorena mängis Nõmmik loomulikult ka korvpalli, käis jooksuvõistlustel ja harrastas muid alasid, kuid enne Uibo juurde sattumist ei olnud tal konkreetset unistust saada sportlaseks.

TREENERIAMETIGA TUTTAV Raivo Nõmmik on ära proovinud ka treeneriameti, kui ta Josep Katsevi palvel oli kaheksa kuud asendustreener Tallinna Jalgpallikoolis. “Olen oma praeguse tööga väga rahul ja kahte ajamahukat tööd tehes hakkaks kusagilt kärisema,” põhjendab Nõmmik, miks ta hetkel treeneriametile ei mõtle. “Kaheksa kuud treenerina oli väga tänuväärne aeg, olin nii mõnelegi teise isa eest. Treener on ju kasvataja, pedagoog, psühholoog, sõber, keda mõni laps näeb sagedamini kui oma lihast isa. Kui peaksin kunagi treeneriameti valima, siis mitte raha, vaid treeneriameti enda pärast. Tööpõld jalgpallis on väga lai, korduvalt on olnud juttu ka kohtunikutööst, kuid nagu treeneritöögi puhul nõuab see pühendumist ja vaba aega, mida ülemäära ei ole. Kui midagi teha, siis pühendunult ning kahte jumalat korraga teenima ei kipu.”

KUIDAS TEITUR NÕMMIKU TUKKA PÜGAS “Kord Küprosel kasvatasin juuksepahmakat ja muudkui lükkasin käega juukseid silmade eest ära,” muigab Nõmmik. “Teitur noris pidevalt kõrvalt, et lõika oma tukk ära, kaua võib! Pärast üht mängueelset soojendust ootas Teitur riietusruumis kääridega ja lasin tal tuka maha lõigata. Üks tegevus, juuste näolt eemale lükkamine, oli platsil vähem teha! Järgmisel päeval lasin Teituri kätetööd asjatundjatel viimistleda.”

2015 JUULI JALKA

29


TÄRINGUJALGPALL DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu ® Schwede

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

Eesti kõigi aegade parim väravavaht


Barcelona

Meistrite liiga v천itja 2015

Ees (vasakult): Lionel Messi, Dani Alves, Neymar, Andres Iniesta, Luis Suarez, Jordi Alba. Taga (vasakult): Marc-Andre ter Stegen, Javier Mascherano, Ivan Rakitic, Sergio Busquets ja Gerard Pique.


Foto: Lembit Peegel

Ees (vasakult): Kaire Palmaru, Anastassia Morkovkina, Berle Brant, Kairi Himanen, Anete Paulus, Margarita Žernosekova, Ketlin Saar, Heleri Saar, Elis Meetua, Grete Ojala. Taga (vasakult): füsioterapeut Valdo Järvekülg, Marve Bessmertnõi, Kätlin Hõbemägi, Varje Tugim, Elizaveta Rutkovskaja, Merily Toom, Liivi Sõrmus, Kristina Bannikova, Laada Tereštšenkova, treener Jüri Talu ja peatreener Jüri Saar.


N천mme Kalju Eesti karikav천itja 2015


Foto: Gertrud Alatare


Foto: Glyn Kirk/AFP/Scanpix

P채rnu JK

Eesti naiste karikav천itja 2015

Scanpix


David Luiz

Paris Saint-Germain

Brasiilia

Foto: Martin Meissner/AP/Scanpix


Sevilla

Euroopa liiga v천itja 2015

Ees (vasakult): Jose Antonio Reyes, Carlos Bacca, Ever Banega, Aleix Vidal, Benoit Tremoulinas, Vitolo. Taga (vasakult): Grzegorz Krychowiak, Stephane Mbia, Daniel Carrico, Timothee Kolodziejczak, Sergio Rico.


toitumine

Kui jalgpalluril läheb kõht tühjaks

Foto: Lembit Peegel

Võib öelda, et üks sportlase tööülesanne on tervislikult ja teadlikult toituda. Kuidas saavad sellega hakkama Eesti kõrgliiga jalgpallurid? Kas nad söövad robotlikult või on nemadki luust ja lihast inimesed oma nõrkustega? SIIM KERA

T

avalisel inimesel on võimalus valida, kas süüa tervislikult või hoopis niiviisi – kebab hommikuks? Vabalt. Pitsa lõunasöögiks? Muidugi. Kolm kilo jäätist õhtueineks? Otse loomulikult. PS! Sellise söögiplaani puhul on su organism valmis sinuga sõda alustama, nii et Jalka seda kellelegi ei soovita. Sportlane seevastu peab igal juhul oma sööki hoolikalt selekteerima, vaja on jahtida kindlaid toitaineid, vaja on püsida vormis, vaja on olla värske. Uurisime praegustelt ja endistelt mängijatelt, kui teadlikult nemad toituvad ja mis saab siis, kui tuleb jube isu rämpstoitu näksida. Sõna saavad Rauno Sappinen, Alo Bärengrub, Janar Toomet, Rasmus Tomson, Anastassia Morkovkina ning Indrek Zelinski.

JANAR TOOMET:

köök, nõmmekaid Hiiu Pubi. Sillamäe Kalevi jalgpalluritele tagab klubi ühe toidukorra iga päev, olenemata sellest, kas trenn toimub või mitte. Levadia mehed saavad kambas heal maitsta lasta siis, kui on ühised koosviibimised (näiteks enne euromänge hotellis elamine). Amatöörtiim Paide Linnameeskond näksib roogasid koos ainult kodumängude lõppedes, Pärnu JK naiskond ühistes laagrites. Naisjalgpalluritel võib Anastassia Morkovkina sõnul olla päris keeruline õigesti toituda. “Kellel on lapsed, mees ja pere, neil, ma arvan, on kindlasti raske,” mõtiskleb legendaarne jalgpallur. “Siis peab ilmselt mõtlema, et lapsed ja mees (toiduga – toim.) rahul oleks.” Kesk-Eesti klubi mängija Rasmus Tomson tunnistab, et mõnikord ta jälgib, mida sööb. Teinekord jälle üldsegi mitte. “See oleneb päevast, emotsioonist ja sellest, kui tühi kõht on,” muigab erinevates kõrgliiga klubides pallinud mees. “Otseselt sellist rutiini pole, et täna söön seda ja homme seda. Hommikul üritan korralikult süüa.”

Toitumisele hakkasin teadlikult keskenduma alles 4–5 aastat tagasi, mil tekkis tervise seisukohast vajadus. Ajapikku on harjumused muutunud teadlikeks Toidu asemel toitained valikuteks. Kuigi peaaegu kõik sõnavad, et nad toituvad teadlikult, on seda iseenesestmõistetavatel põhjustel lihtsam teha professionaalsetel mängijatel. Kasvõi juba seepärast, et näiteks nii Floras kui Kaljus istutakse pärast trenne ühise söömalaua taha. Florakaid toidab oma

Teadlikumalt toituma on hakatud erinevates elufaasides, Alo Bärengrub sõnab, et temale jäi see külge koondisse jõudes (mees tegi oma rahvusesinduse debüüdi 20aastaselt – toim.). Flora 19aastane tulevikulootus Rauno Sappinen sai noortekoondistest pisiku külge kaks-kolm aastat tagasi. Sillamäe Kalevi

Värske Eesti karikavõitja Alo Bärengrub on staažikas toidusedeli jälgija.

poolkaitsja Janar Toomet tunnistab, et tema pöörab järjest rohkem tähelepanu sellele, mida, miks, millal, kellega ja kuidas ta sööb. “Toitumisele hakkasin teadlikult keskenduma alles 4–5 aastat tagasi, mil tekkis tervise seisukohast vajadus,” annab nii Flora duublis, Levadias kui Kaljus väravaid löönud mees teada. “Lisaks tekkis huvi selle vastu, kuidas toitumine võib sportimist mõjutada. Ajapikku on harjumused muutunud teadlikeks valikuteks. Samas aktsepteerin tõsiasja, et minu toitumisharjumused ei ole lõplikud, ning olen avatud uute teadmiste valguses neid muutma.” Ühesõnaga hakatakse toiduguruks tavaliselt noores eas, kuid on ka erandeid. Näiteks Morkovkina. “Tean, et Katrin (Kaarna – toim.) ja Keith (Boanas; koondise treeneriduo – toim.) koondises soovitavad, kuidas ja 2015 JUULI JALKA

39


puri iirimaal mida süüa, aga kui ise noor olin, siis meil sellist asja ei olnud,” jutustab naine. “Ma arvan, et alustasin sellega 30–31aastaselt. Kui trennis jooksevad noored kiiremini kui sina, kui teed vigu, mida varem poleks teinud, siis mõtled, et ahhaa, pagan, midagi on valesti. Praegu on nii, et toit pole näiteks liha, juust, piim, vaid et mõtledki – süsivesikud, rasvad, valgud.” Endine koondise raudvara Indrek Zelinski alustas teadlikuma toitumisega siis, kui ta ise tundis, et nii jõuab rohkem ning saab koormustest kiiremini taastuda. On teada, et 1990ndate lõpus koondise peatreener olnud Teitur Thordarson muutis meeste söömisharjumisi kardinaalselt. Seda mainib ka Zelinski.

RAUNO SAPPINEN:

Foto: Lembit Peegel

Sillamäe kalevlane Janar Toomet jälgib, mida sööb. Foto: Lembit Peegel

Kui ikka väga suur kiusatus on, siis lähen söön selle asja ära. Mingit piitsutamist ei ole. “Enne kui Thordarson meile toitumisest rääkis, toitusid kõik nii, nagu kodust harjumus kaasa saadi,” märgib praegune Tallinna Levadia abitreener. “Söödi seda, mis kellele meeldis. Sageli seadis piirid ka eelarve ja võimalused.” Kuna islandlane juhendas Zelinskit pikka aega ka FC Floras, siis meenutab kunagine ründetuus, et Tallinna klubis ja Taani kõrgliiga tiimis Aalborg BKs söömine väga ei erinenudki. “Floras olid mängijate toitlustamiseks suuremad võimalused kui teistes Eesti klubides,” mäletab Pärnust pärit jalgpallitegelane, kes Taani siirdus Arno Pijpersi käe alt. “Aalborgis toimus kõik samamoodi, suureks eeliseks oli korraliku klubihoone olemasolu koos köögiga. Toiduvalik oli kohalike traditsioonide tõttu Eestiga võrreldes minule natuke harjumatu. Näiteks söödi lõunaks väga palju võileibu erinevate katetega, kolmanda käiguna meeldis taanlastele röstsai kergelt soolase või ja õhukese šokolaadiviiluga.”

Kui tuleb isu Rohelisel murul sibava Rauno Sappineni kiusatus on pitsa.

40

JALKA JUULI 2015

Aga mis saab siis, kui vanalinnas jalutades hüppab silmade ette eriti ahvatleva burgeri pilt? Või vanaemal külas käies


toitumine pakutakse eriti maitsvat ja rasvast liha? Kas võetakse kasutusse sportlase kiirem relv – jalad – ning joostakse tuhatnelja minema või võideldakse kiusatuse vastu kuidagi teistmoodi? Kas üldse võideldakse? Sappinen leiab, et mõõdukalt võib järele anda. “Kui ikka väga suur kiusatus on, siis lähen söön selle asja ära,” on noormees aus. “Mingit piitsutamist ei ole. Eks vahepeal on ikka suur magusaisu, vahel tahaks pitsat. Võtad natuke kommi ja võtad pitsat, pärast seda jälle pikemat aega ei taha.” Norraski pallinud Bärengrub lausub, et vahepeal saab ikka kergemini võtta. “Ütleme, et olen saanud endale aeg-ajalt ikka muud ka lubada,” sõnab keskkaitsja. “Natuke rasvasemaid toite ja vahel saab McDonald’sis eine võetud, why not? Tuleb lihtsalt piiri pidada.” Ainuke küsitletud naisjalgpallur Morkovkina tõdeb, et sööb absoluutselt kõike. “Pole tegelikult nii, et ma 100% jälgin. Kui tahan täna süüa friikartuleid, siis söön. Kui tahan täna pelmeene, siis söön. Kui sa oled professionaalses tiimis, siis sulle pannakse toit taldrikule, sa sööd, lähed ära ja ütled aitäh. Kui sul on tavaline elu, jalgpall on hobi, siis sööd, mida tahad.” Indrek Zelinski ei näe kiusatustes aga vähimatki probleemi. Tema sõnul on jalgpalluril kerge – söö, mida tahad ja palju tahad. Energiat kuluvat nagunii nii palju, et korralikult treenides ja mängides pole mingisugust ohtu kaalus juurde võtta. Mees toob näite Aalborgist, mil klubi etteotsa palgati praegune Rootsi koondise peatreener Erik Hamren, kes tõi endaga kaasa ka toitumisspetsialisti, kes lasi mängijatel üles kirjutada kõik, mis päeva jooksul kõrist alla läheb. “Nädala möödudes tegi ta arvestuse, palju energiat kulus ja palju söömisega tagasi saime,” räägib koondises 27 kolli tagunud mees. “Kui treenida päevas kaks korda, siis kulutab jalgpallur 24 tunni jooksul kolm-neli korda rohkem energiat kui tavaline kontoritöötaja. Seega on vaja palju, õigesti ja korralikult toituda, et kogu see energia juba järgmiseks päevaks tagasi oleks. Selleks, et seda võimaldada, on aga vaja klubidel mängijaid toitlustada või võimaldada neil teenida sellist palka, et ei oleks vaja selliste asjade pärast muretseda.”

Foto: Lembit Peegel

Indrek Zelinski sai esimese toidukooli Eesti koondislasena Teitur Thordarsonilt.

Mis maitseb hästi? Küsisime praegustelt ja ühelt endiselt atleedilt lihtsa küsimuse: milline on teie lemmiktoit nende hulgast, mida sportlane ideaalis sööma ei peaks? Alo Bärengrub: “Mulle meeldib suveperioodil grillida, klassikaline šašlõkk meeldib.” Anastassia Morkovkina: “Kui rääkida sellest, mis pole sportlase köögis teretulnud, siis ma armastan väga pelmeene. Pelmeene teen ma ise ja teen sellised, nagu ise soovin. Ise ostan sea- ja veiseliha, ise teen taina. Kas kodupelmeenid ka nii rasvased on (nagu poepelmeenid – toim.)? Ilmselt, aga mina nii ei arva (naerab – toim.).” Rauno Sappinen: “Ma arvan, et pitsa ongi minu kõige suurem nõrkus.” Indrek Zelinski: “Eks igaühel on oma maitse-eelistused ja põhimõtted, ebausk jne. Mida ja millal süüa, sõelub igaüks enese jaoks välja, põhinedes kuuldule, kogetule, õpitule ning professionaalsuse tasemele.”

Mida sööma peaks? Sobiv toitainete vahekord on jalgpallis järgmine: süsivesikud 60–70%, valgud 20–30% ning lipiidid (rasvad) 10–20%. Kui tuleb isu, peab meeles pidama, et erinevate toitainete (nii eespool nimetatud kui ka mineraalide, vitamiinide, kiudainete ning vedelike) õige vahekord ja kogus on vägagi tähtis. Nii saab organism töötada suurima efektiivsusega, mis omakorda tähendab suuremat kiirust, vastupidavust ning paremat taastumist. Toituma peab mitmekülgselt, tasakaalustatult ning täisväärtuslikult. Süsivesikuid saab ammutada pastast, riisist, teraviljatoodetest, juurviljadest (kartul, porgand, mais), puuviljadest ja leivast. Valguhimu puhul tasuks pöörduda liha, kala, kaunviljade, seemnete, pähklite, piimatoodete ja munade poole. Allikas: Kaspar Rõivassepp, Jalka 05/2011

2015 JUULI JALKA

41


minu 11

Eneli Vals: Signy Aarna on meie Mia Hamm! J

Foto: Lembit Peegel

ust pealkirjas öeldud tõdemus koorub välja naistekoondislase ning FC Flora palluri ja treeneri Eneli Valsi sümboolsest koosseisust. Koos on väga viisakas algüksteist, kus kindlust pakuvad pallivõlurid ja riukaid teiste spordialade esindajad. Oliver Kahn: Tema suust kõlanud lause “Be the best you can be!” (ole parim, kes suudad – toim.) on just see põhimõte, mille järgi mina treenin ja mängin ning mida treenerina edasi püüan anda. Ta ei ole kuulus ainult oma vihase näo pärast, sest iga kord, kui ta midagi peksis või kellegi peale karjus, võrdus sellega ka samaväärne tõrje. Ma hindan väga iseloomuga mängijaid. Philipp Lahm: Ta on sellele positsioonile üks parimaid valikuid ning minu silmis on ta väga austatud, kuna kasutab oma jalgpallis saavutatud kuulsust ja autoriteeti erinevates heategevuskampaaniates kaasa lüües ning tahab igapäevaselt jalgpallile midagi tagasi anda. Nii see peabki olema. Usaldan talle selle eest ka kaptenipaela. Sergio Ramos: Tema valisin ma oma tiimi keskkaitsjaks, kuna ta on tugev, kiire ja agressiivne. Kui vaja läheb, lööb ise selle värava ära, ei värise. Mats Hummels: Valisin ta Ramose kõrvale, kuna tema tugevaks küljeks on olukordade ennetamine, seega loodan, et ta näeb ette, kui Ramos hakkab hullu panema, ja hoiab kaitse siiski korras. Lindsey Vonn: USA mäesuusataja, kelle dokumentaal motiveeris mind eesmise ristatisideme vigastusest taastudes väga. Ta on sellest kaks korda välja tulnud ja tippu tagasi jõudnud. Kiirlaskumine ja slaalom on karmid alad nagu ka jalgpall ning usun, et tema meeletu pühendumine ja tahtejõud ei jätaks teda minu võistkonna paremas äärekaitses hätta, isegi ilma suuskadeta. Rafael Nadal: Kui ma ei mängiks jalgpalli, siis ma mängiksin tennist ja kui Rafa ei mängiks tennist, siis mängiks ta jalgpalli. Tema kogemused mõlemalt alalt ja võime ennast ning seeläbi ka teisi motiveerida on need omadused, mis annavad talle koha minu valikus. Cinderella Man: Ameerika poksija James J. Braddocki hüüdnimi. Tema elust tehti film, mis mõjutas mind väga palju. Peategelane on poksija, kes elas raskel ajal ja püüdis peale käevigastust oma unistust eelkõige selleks, et oma perekonda koos hoida ja

42

JALKA JUULI 2015

Signy Aarna Ronaldinho Rafael Nadal

Cinderella Man

George Best

Cristiano Ronaldo

Philipp Lahm

Sergio Ramos

Mats Hummels

Lindsey Vonn

Oliver Kahn

mitte nälga surra. Tema on minu keskväljal vajalik võitleja, kes näitab teistele, et isegi kui on raske, on kõik võimalik. George Best: Olen vaadanud videoid, kuidas ta mängib, ja nõustun, et ta oli üks maailma parimaid keskväljamängijaid. Ta oli suurepärase pallivaldamisoskusega mängija, kes julges mänge enda peale võtta ja tahtis neid otsustada. Cristiano Ronaldo: Jah, kindlasti on raske uskuda, et ma ei pannud teda siia ainult sellepärast, et ta on kena mees, aga minu jaoks on ta praegusel hetkel number üks jalgpallur ja ma annaksin talle väljakul täpselt nii suure vabaduse, nagu ta vajab, et tema parim välja tuleks. Ronaldinho: Tema on see mängija, kelle poster minu seinale kleebitud oli ja kelle mäng mind kõige enam paelus, kui ise jalgpalliga alustasin. Ta on öelnud, et mängides kuuleb ta oma peas sambarütme, ja ilmselt sellepärast on tema liigutused väljakul nii graatsilised, kuid samas täpsed. Hea on näha väljakul mängijat, kes alati laia naeratuse saatel mängu naudib. Signy Aarna: Ma olin kahe vahel: kas Signy Aarna või Mia Hamm ja siis mul tekkis selline mõte, et Aarna ongi nagu meie Mia Hamm. Mõlemad on väravalööjad ja purustanud mitu rekordit, kuid sellest veel olulisem on see, et Siki on meie noortele tüdrukutele sama suur eeskuju, nagu USAs on Mia Hamm, kes on küll oma karjääri lõpetanud. Signy aga alles kogub hoogu.


Foto: Siim Solman

maakonnalood

Hetk 2013. aasta Jalkafestilt, mis toimus Rapla ühisgümnaasiumi staadionil. Raplamaa jalgpallikooli kasvandikud Kristofer Alex Jeanty ja Ottomar Zahharov võtavad mõõtu Tallinna JK Kalevi mängijatelt.

Raplamaa jalgpall unistab kõrgemast lennust Raplamaal võimutseb tulemustega küll korvpall, aga laste kindel lemmik on jalgpall. Õnneks jätkub maakonnas neid, kes kodukoha vuti pärast südant valutavad ja sellega tegelevad. SIIM JÕGIS

K

ui mõelda Eesti jalgpalli geograafia peale, siis Rapla maakond ei ole kindlasti esimene paik, mis pähe tuleb. Jalgpallipisik jõudis Raplamaale üheksakümnendate aastate keskel, kui FC Flora lõi Kehtnasse jalgpallikooli. Sellest kasvas välja mitu Eesti koondise ning kõrgliiga klubide mängijat. Teiste seas Alo Bärengrub, Enar Jääger, Vjatšeslav Zahovaiko, Rauno Tutk ja Ats Sillaste. Nemad kõik on ka Rapla maakonna juurtega. Nii Rapla asulat kui maakonda laiemalt saab Eesti spordis pigem seostada korvpalliga. Seda näitasid ka maikuus lõppenud Eesti korvpalli meistrivõistlused, kus Rapla TYCO võitis esimest

korda pronksmedali. Ometi on jalgpall laste seas populaarsem kui korvpall. Kui Rapla korvpallikoolis on ligikaudu 160 õpilast, Märjamaa spordiklubis 67 ning Kohila spordiklubis 90 väikest korvpallurit, siis Raplamaa jalgpallikoolis (RJK) on üle neljasaja õpilase. See teeb neist Rapla maakonna suurima spordiklubi. Treeningud toimuvad nii Raplas, Märjamaal kui Kohilas. Raplamaa jalgpallikool asutati 2012. aastal ning sellest ajast on see olnud jalgpalli vedav jõud maakonnas. Esindusmeeskonda neil täiskasvanute seas praegu ei ole. Osa Raplamaa jalgpallikooli kasvandikke on leidnud võimaluse end täiskasvanute seas proovile panna Rapla JK Atlis (III

liiga põhjatsoon) või RJK Märjamaa (IV liiga läänetsoon) võistkonnas. Plaanid ja unistused on siiski suuremad. Raplamaa jalgpallikooli vedaja Taavi Tüvist ütles, et loodab RJK esindust näha tulevikus Eesti esiliigas või lausa Premium liigas.

Soov mängida U17 eliitliigas Praegu on RJK kõige vanem esindus 2000. aastal sündinud poisid, kes mängivad sel hooajal B2 vanuseklassis. Võistlusvormid on koolil kollased ja sinised. Värvivalik tuleb Rapla maakonna vapilt, kus need toonid esindatud on. Päris tühja koha pealt jalgpallikooli kolm aastat tagasi ei loodud. Treenin2015 JUULI JALKA

43


maakonnalood gud toimusid ka enne seda. Sisuliselt oli tegemist Rapla maakonna jalgpalli noortetöö ühendamisega ühise nimetaja alla, milleks sai Raplamaa jalgpallikool. Praegu töötab seal kaheksa treenerit. Taavi Tüvist ütles, et kui praegu tagasi vaadata, siis oli jalgpallikooli loomine õige otsus. Raskusi küll oli, aga nendest saadi üle. Rapla maakonna lipulaevaks on Eesti jalgpallis olnud pikalt Rapla JK Atli. Klubi asutati 1993. aastal. Tüvisti sõnul on Atli eesmärk jõuda kolmandast liigast teise, kuid mitte veel käesoleval hooajal. “Järgmisel aastal koondame oma kasvandikud sünniaastaga 1997 ja nooremad kokku ning neid toetavad vanemad mängijad, kellel on ambitsiooni tõusta kõrgemale kui kolmas liiga,” ütles Tüvist ning lisas, et eesmärk on sel juhul tõusta teise liigasse. See soov on tihedalt seotud ühe teise eesmärgiga Rapla jalgpallis. Nimelt rääkis Tüvist, et Raplamaa jalgpallikool pürgib selles suunas, et saaks oma esinduse välja panna U17 eliitliigas. See võiks juhtuda

2018. või 2019. aastal. Siis on noortel eliitliiga kogemusega mängijatel võimalik end proovile panna teises liigas Atli koosseisus. Need aastad on jalgpallikooli visiooni kohaselt Rapla maakonna jalgpallis murrangulised. Lisaks U17 eliitliiga tiimile loodetakse selleks ajaks valmis saada kunstmuruväljak Raplas ning avada jalgpalliklass Rapla ühisgümnaasiumis või tulevases riigigümnaasiumis. Üheks kogemustega Atli mängijaks on Kaarel Jänes, kes mängis viis hooaega FC Nõmme Unitedis, kuid tuli selleks hooajaks Raplasse tagasi. Ta ütles, et praegusel Atli meeskonnal ei ole võimekust pürgida liigapüramiidis kõrgemale. “Edu saavutamiseks tuleb ennekõike luua toimiv süsteem, mille elementaarseks kriteeriumiks on maakondlik noorte jalgpallikool,” ütles Jänes. Tema sõnul on laste sünni ja Raplamaale jäämise osas väga suur töö tegemata omavalitsustel ja riigil. “Alles pärast elementaarsete tingimuste täitmist on mõtet hakata unistama Raplamaa jalgFoto: Einar Klaas

Rapla JK Atli põhivorm on valge särk, sinised püksid ja valged kedrad.

44

JALKA JUULI 2015

pallikooli esindusmeeskonna kuulumisest Eesti meistriliigasse, ja selleks võiks tulevikus olla näiteks JK Rapla Atli.”

Kunstmuruväljak Ainukene Rapla maakonna kunstmuruväljak asub praegu Kehtna vallas Valtu spordimaja külje all. Enne soojemaid päevi kevade hakul kasutavad seda treenimiseks nii Rapla JK Atli mängijad kui Raplamaa jalgpallikooli õpilased. Väljak sai valmis 2009. aastal ning selle kate on Tüvisti sõnul praeguseks amortiseerunud. Jalgpallikool on välja valinud koha, kuhu saaks Raplasse kunstmuruväljaku rajada. See asub päästeameti kõrval laiuval tühermaal. Rapla valla arendusnõunik Herkki Olo ütles, et vald on valmis andma selle maa-ala jalgpallikooli kasutusse, et sinna projekti- ja muude toetuste abil kunstmuruväljak rajada. “Valla enda investeeringute plaanides kunstmuruväljaku rajamist ei ole,” ütles Olo. Nii praegune kui eelmine Rapla maavanem Tõnis Blank ja Tiit Leier ütlesid, et maavalitsusel napib vahendeid, et jalgpalli arengule kaasa aidata. Leier rääkis, et kui Raplamaa jalgpallikool 2012. aastal loodi, siis püüdis ta abiks olla nii palju, kui jõudis. “Võimalusel kostsin jalgpallikooli eest ja algusaegadel kirjutasin projekte,” ütles ta ning lisas, et ta ise mängis noorena jalgpalli ning sealt tuleb ka entusiasm selle ala vastu. Koos Taavi Tüvistiga on ta käinud nii Eesti Jalgpalli Liidus kui Rapla vallas, et ajada asju Raplasse kunstmuruväljaku rajamiseks, sest ühest kunstmuruväljakust Valtus on Rapla maakonna peale selgelt vähe. Leieri hinnangul peaks peale Rapla rajama kunstmuruväljaku Märjamaale ning kaugemas perspektiivis ka Kohilasse. Rapla kõrval on asjaajamine jõudnud kõige kaugemale Märjamaal, kuhu on plaanis rajada vähendatud mõõtmetega harjutusväljak. Raplamaa jalgpalli suvine suursündmus on noorteturniir Jalkafest. Tänavu toimub see 23.–26. juulil Rapla ja Kehtna staadionitel. 2014. aastal selgitati võitjad kuues vanuserühmas. Kõige nooremad jalgpallurid olid U8 ning vanemad U15 rühmast. Tüvisti sõnul ei ole tegemist pelgalt jalgpalliturniiriga, vaid korraldajad püüavad luua festivaliõhustikku. Sellest ka võistluse


maakonnalood nimi – Jalkafest. Eelmisel aastal võttis turniir esimest korda rahvusvahelise mõõtme, kui tulid külalised Lätist. Sel aastal on peale lõunanaabrite lubanud vähemalt ühe võistkonna välja panna ka ukrainlased. Lisa loodetakse leida Põhjamaadest.

Foto: Einar Klaas

FC Lelle Rapla maakonna lõunapoolset osa esindab Eesti jalgpallipüramiidis FC Lelle meeskond. Käesoleval hooajal mängivad nad kolmanda liiga läänetsoonis. Eelmisel hooajal võeti mõõtu kolmanda liiga põhjatsoonis ning saadi FC Kose ja Saaremaa JK aameraaSi järel kolmas koht. FC Lelle esindaja Roland Kulli sel korral sama edukat minekut ei oota. “Usun, et tuleb raske hooaeg,” ütles Roland Kulli. “Selle aasta mõte on uutele mängijatele kogemust anda ja võidelda meeskonna kolmandasse liigasse püsimajäämise eest.” Eesti jalgpalli tippu pürgimiseks plaane ei ole. Kulli sõnul mängitakse praegu eelkõige selle nimel, et külajalgpalli kaardil hoida. FC Lelle ajalugu ulatub 1930. aastatesse. Nii pika perioodi sisse on mahtunud väga erinevaid aegu. Kohati on mängitud edukalt Rapla maakonna meistrivõistlustel, kuid üheksakümnendatel aastatel kasutas FC Lelle nime hoopis üks FC Flora tütarklubi. Sel ajal ei mänginud klubis Roland Kulli sõnul ühtki kohalikku mängijat. Nüüd on juba mitu head aastat FC Lellet esindanud ikkagi kohalikud mängijad. Osa mängijaid on pärit ka Raplast ja maakonna teistest paikadest, aga põhituumiku moodustavad kohalikud mängijad. Ühe eredama mälestusena FC Lelle särgis toob Kulli välja hooajal 2011/12 toimunud Eesti karikavõistluste kohtumise FC Flora vastu. Tegemist oli 1/32 finaaliga ning loomulikult tuli tunnistada vastaste paremust. Meeldejäävaks muutis kohtumise see, et esiteks said Lelle amatöörid end proovile panna kõrgliiga meeskonna vastu ning teiseks said nad mängida A. Le Coq Arena staadionil. Skoori Lelle mängijad meenutada väga ei taha. Kaotus tuli vastu võtta numbritega 0 : 13. Märkimist väärib see, et 1/32 finaali pääsemiseks alistas FC Lelle 2 : 1 toona teises liigas mänginud HÜJK Emmaste. Otsest sidet FC Lellel praegu Raplamaa jalgpallikooliga ei ole. Eelmisel

Rapla JK Atli peab oma kodumängud Rapla ühisgümnaasiumi staadionil.

hooajal mängis FC Lelle särgis üks Raplamaa jalgpallikooli kasvandik, kuid praeguse seisuga ei ole neid ühtegi. Meeskond peab oma kodumängud Lelle staadionil ning Roland Kulli hinnangul on sellel heas korras murukate. Kunstmuruväljaku rajamisele mõtted liikunud ei ole. Kõne alla võiks selline võimalus tulla Kulli sõnul ainult siis, kui FC Lelle oleks Raplamaa jalgpalli üks alustalasid.

“Sel juhul tuleks luua oma jalgpallikool, mis tooks noori meie väljakutele trenni,” ütles Kulli. Vajaduse korral saab FC Lelle treenida ning mängida Valtu kunstmuruväljakul. Näiteks kevadel peeti seal maha üks matš Märjamaa meestega. Samas on Kulli seisukohal, et Rapla maakonnale kuluks üks kunstmuruväljak veel ära: “See võiks olla Raplas, kus tegeletakse hoogsalt noorte mängijate koolitamisega.”

RMJK VÄRAVAVAHTE TREENIB PREMIUM LIIGA MÄNGIJA Raplamaa jalgpallikoolis käib regulaarselt väravavahte treenimas Nõmme Kalju puurilukk Siim-Sten Palm (pildil), kes on ise Raplast pärit. Treeningud toimuvad üks kord nädalas Rapla ühisgümnaasiumi staadionil. Kui kaua oled Raplamaa jalgpallikooli väravavahte treeninud? Alustasin nendega eelmise suve lõpus. Kui palju õpilasi sul Raplas on? Arvan, et kokku tuleb natukene üle kümne lapse, aga keskmiselt on neid trennis kaheksa. Kas oled juba mõnele noorele väravavahile, kellest võib tulevikus asja saada, silma peale pannud? Arvestades, et Raplamaa jalgpallikool on küllaltki vähe eksisteerinud, on vanematel poistel algbaas saamata. Selle oleks võinud ära teha mõned aastad tagasi. Aga nooremate hulgas on näha, et selle vähese ajaga, mis olen saanud nendega trenni teha, on areng olnud päris hea. Kui palju jõuad sa profijalgpallurina Rapla maakonna jalgpallil pilku peal hoida? Ma üritan võimalikult palju seda teha. Käin päris paljusid trenne ja mänge vaatamas. Pean seda endale justkui kohustuseks, et kõigega kursis olla. Kas valutad südant kodukandi jalgpalli pärast? Kindlasti. Vaatan iga päev kõrvalt, kuidas siin elu käib, aga arvan, et selle vähese ajaga on ikka väga palju ära tehtud. Ja kindlasti tahan anda endast selle arengusse nii palju, kui oskan ja suudan. Tulevikus loodetavasti veelgi suuremas mahus. Olen mõelnud juba aastaid, et tahan Rapla jalgpalli arengusse anda oma panuse.

2015 JUULI JALKA

45


lugeja k端sib

Sergei Pareiko on Levadia vormis tagasi.

46

JALKA JUULI 2015

Foto: Lembit Peegel


lugeja küsib

Eestist mängutuju leidnud Pareiko: rahvusküsimusest rääkimise peab ära lõpetama! Piilun jalgpalliliidu aknast ribikardina vahelt Sergei Pareikot. Enne kui ta jõuab intervjuud andma, on mehe rajalt maha võtnud Spini programmi osalised, kes teevad päikesepaistelisel päeval koondise raudvaraga küll ühe, küll teise pildi. Veel mõni aasta tagasi oleks tundunud ulmelisena, et Pareiko naaseb koduliigasse. Nüüd on ta tagasi ning täna vastab ta lugejate küsimustele vägagi avameelselt ja kirglikult. SIIM KERA

T

undub, et mõtlesite Eestisse naasmise üle väga kaua. Miks otsustasite lõpuks veel ühe aasta mängida? (Tarmo Loos, Viljandi) Kui oled suure osa oma karjäärist välismaal mänginud, siis on Eestisse tagasi tulla raske. Venemaal olin keerulises olukorras ja oli vaja midagi muuta. Jaanuaris tuli üks pakkumine Hollandi esiliigast ja olin juba päris lähedal, et sinna minna, aga lepingut pakuti pooleks aastaks ja minu roll oleks seal olnud olla teine väravavaht. Esiväravavaht oli seal Soome koondisest (selle põhjal võib eeldada, et tegemist oli Venlo VVV nimelise klubiga, kus väravapostide vahel Niki Mäenpää – toim.). Ootasin samal ajal vastust ka Kasahstanist. Veidi venitasin ja Hollandis leiti teine väravavaht ning Kasahstanist öeldi ei. Ise tundsin, et võin mängida, soov ja tervis olid okei. Saan praegu Eestis mängurütmi tagasi. Leppisin Levadiaga kokku, et kui suvel tekib võimalus, siis lähen välismaale. Liiga kerge oleks olnud praegu lõpetada. Kogu elu olen võistelnud ja nüüd lõpetan sellepärast ära, et ei leia klubi? Kui Eestist poleks pakutud, siis oleks võinud öelda, et proovisin, aga kõik on läbi. Tore, et juhtkond tuli mulle vastu ja olen praegu siin. Olen tagasi nagu jalgpallur ja väravavaht. Tagasi on tulnud mängutuju, mis mul viimasel ajal puudus. Mida jääksite jalgpalli juures kõige rohkem igatsema, kui karjäär läbi

saab? Miks just seda? (Madli, Tallinn) Ütleme, et jääksin igatsema mängueelseid päevi. Seda, kui minnakse hotelli või baasi, see tunne, et homme-ülehomme toimub mäng ja sa valmistud ainult selleks. Oled mängule keskendunud, mõtled ainult mängule. Hotellis olev atmosfäär, grupiga koos olemine ja omavaheline suhtlus – see tunne jääb terveks eluks meelde.

PEAB VASTU HAKKAMA

Ilma emotsioonita jalgpalli mängida ei saa. Kui sa ütled agressiivselt vastu, siis tekib olukord, et vastane näeb, et platsil on ka teine meeskond, kes tahab samamoodi võita. Olete mänginud ka Itaalia madalamas liigas (Casale, hooajal 1998/1999 – toim.). Kui palju te praegu sellest mäletate? (Liina Laas, Tartu) Ma mäletan oma karjäärist kõiki etappe, see oli mu esimene välisklubi. Seal sain aru, kuidas on vaja välismaal elada, mõistsin, et esiplaanil on keeleoskus. Sain aru, et keegi sind üheski klubis ei oota. Ise pead sisse elama ja sellega arvestama, et kerge ei ole ja mõnikord võib olla väga raske. Noored, kes mõtlevad praegu, et keegi teda välismaal ootab – see on pigem unistus. Suurtes klubides

on igale kohale konkurents. Pead aru saama, et kui tahad platsile murda, siis pead kelleltki koha ära võtma ja see tähendab, et tema jääb näiteks rahapreemiata. Välismaale minekuks peab olema mentaalselt valmis, sest see on väga raske nii trennis kui igapäevaelus. Väidetavalt tahtis Wolverhampton Wanderers teid 2011. aastal kolmandaks väravavahiks ja teie ütlesite ei. Kas ja kui raske see oli, öelda ei Premium League’i klubile? (Tõnis Kalluste, Nõmme) Minust see ei olenenud. See jutt tuli välja alles siis, kui ma sealt ära läksin. Agendid suhtlesid omavahel ja tuli välja, et neil oli vaja teist-kolmandat väravavahti. Mulle keegi midagi ei öelnud, nad ei teinud mulle pakkumist. Olin seal neli päeva, peatreener (Mick McCarthy – toim.) ütles, okei, saime aru, kes oled. Nii läks elu edasi. Ma olin siis 33aastane, mul oleks olnud vaja mängida. Muidugi oli Premier League unistus, aga see oleks vaimselt raskelt mõjunud, et kogu aeg oled seni mänginud ja järsku enam ei mängi. Minu aeg Inglismaale pääsemiseks oli selleks ajaks võibolla juba möödas ja oli vaja teisi lahendusi leida. Kas ajas vihale ka, et te pikka aega koondisse ei kuulunud? Mis teie ja Arno Pijpersi vahel tegelikult juhtus? ( Jaanus Pärnoja, Tallinn) 2015 JUULI JALKA

47


lugeja küsib Midagi ei ole juhtunud. Mina lihtsalt olin sellel hetkel väga aus inimene ja pärast mängu (Balti turniiri kohtumine Eesti–Leedu aastal 2003. Leedu võitis Valgas 5 : 1 – toim.) ma teadsin, et see polnud isegi B-koondis, see oli C-koondis. Ma ei saa öelda, et mängisin hea mängu, tegin kaks viga, kus väravavaht sisse ei tohi lasta. Treener pani mind tanki! Mängisin juba kaks aastat Venemaal ja sealt kutsus ta mind siia, et mind näha ja sellises mängus platsile panna. Oli selline tunne, et ta pani ja lihtsalt vaatas, kuidas suudan olukorrast välja tulla. Sportlikult olin väga kuri ja vihane, et just nii see kutse tuli. Sel hetkel oli Venemaal väga raske hooaeg, oli vaja keskenduda, et püsida lõpuni (kõrgliiga – toim.) mängus. Pärast kohtumist läksin ausalt Arno Pijpersi juurde ja ütlesin, et ära enam kutsu, aga kui tuleb väravavahtidega probleem, siis võib kutsuda küll. Ma ei öelnud kordagi, et lõpetan ära, ma ei öelnud, et ma ei Foto: Lembit Peegel

taha enam mängida. Seal olid veel Jelle Goes ja Janno Kivisild, kõik kuulsid, mis ma ütlesin. Pärast seda tulid järgmisel päeval ajalehes välja mu sõnad, et mina ütlesin, et ei taha enam koondise eest mängida. See oli mulle väga suur üllatus. Sain aru, et oleks pidanud selle enda sees üksi läbi elama, mitte kohe treeneri juurde minema. Sportlikus osas ei olnud see õige käik, aga olin aus inimene, ei saanud sees hoida. Olin päris noor, sees põles. Olen platsil näidanud, et unistus Eesti koondises mängida on mul kogu aeg olnud. Keegi võttis mu sõnu valesti, keegi interpreteeris valesti. Ma mõnikord tahaks temaga selle teema üle rääkida. Praegu põleb sees, et ma ei suutnud treeneritele kohe näidata, mis oskused mul on. Mängisin Venemaa liigas ja mõtlesin, miks kutset ei tule. Muidugi, kui Mart Poom oli terve, ei tekkinud küsimusi, aga kui Matu oli vigane, siis mõtlesin, miks mind ei kutsuta. Terve hooaja mängisin algusest

lõpuni ega saanud kutset, see olukord tegi mind närviliseks. Kahju, et see vestlus ei jäänud meie vahele, vaid tuli välja. Ma ei kuulnud temalt toetussõnu, et okei, saame aru, oli selline olukord, arvestame sinuga ka edaspidi. Välismaalt pärit treener ei tunne võibolla päris hästi kõiki mängijaid. Võtab liiga palju aega, et kõigiga tuttavaks saada. Mis oli Tarmo Rüütli pluss? Ta teadis kõigist palju, mängijad kasvasid tema silme all üles. On jäänud mulje, et te ärritute kiiresti ja ei suuda vahel oma emotsioone kontrollida. Kas te olete nende väidetega nõus? (Marju, Viljandi) Ma kontrollin end kogu aeg. Vahepeal võib tunduda, et keen üle, aga nii see pole. Ilma emotsioonita jalgpalli mängida ei saa. Kui keegi tuleb ja provotseerib või teeb haiget, siis ei saa niisama jätta, sa ei saa seda vastu võtta. Kui sa ütled agressiivselt vastu, siis tekib olukord, et vastane näeb, et platsil on ka teine meeskond, kes tahab samamoodi võita. Kõik näevad, et keegi ei veeda platsil lihtsalt aega, vaid käib võitlus. Kui keegi hakkab sind platsil ründama, siis ei saa olla vait, pead näitama, et oled jalgpallur nagu teised. Rahahädas Tomski Tomi kaptenina käisite Moskvas toonase peaministri Vladimir Putiniga kohtumas. Millise mulje Putin teile jättis? ( Joonas, Tartu) Mina ise temaga ei rääkinud, aga ma istusin ta kõrval. Tundus enesekindel mees, kes palju ei räägi, aga palju teeb. Ütles konkreetselt firmadele, kes on Tomski oblastiga seotud, et peab meie klubi aitama ja ongi kõik.

Eesti koondises on Pareiko kaasa teinud säravaid mänge.

48

JALKA JUULI 2015

Ilja Antonov ütles Jalkas, et tema ei pea end venelaseks, kuigi tal on slaavi juured. Kes teie rahvuselt olete? Kas peate end ka venekeelseks eestlaseks? (Kristjan Laurberg, Järvamaa) Mina olen Eestis sündinud, see on mu kodumaa, ema on venelane, isa on valgevenelane. Siin ma sündisin, siin ma elan, siin sündis minu poeg, minu naine. Mul on siin mugav. See on minu maa ja selle eest võitlen platsil. Kui me läheme koondise eest platsile, venelased või eestlased, siis me oleme seal üks suur pere ja toetame üksteist, võitleme Eesti lipu ning rahvuse eest. Sellest (rahvusküsimusest – toim.) rääkimise peab juba ära lõpetama! Praegune seis on selline,


lugeja küsib Foto: Lembit Peegel

Sergei Pareiko pole rahul kohtunik Martin Salongi otsusega ...

et koondises ühtegi probleemi pole, oleme palju kordi palliplatsil näidanud, et oleme üks võistkond. Me võime omavahel rääkida nii eesti kui vene keeles, probleeme ei teki. Te olete tuhandete eestlaste lemmik, keda fännid tervitavad tribüünil, keda on valitud stiilseimaks jalgpalluriks ja sageli kasutatud reklaaminäona erinevates projektides. Kas jalgpall on teie arvates aidanud lähendada eestlasi ja venekeelseid inimesi? (Leela Kurvits, Harjumaa) Olen tavaline inimene, lihtsalt olen suutnud oma väikese talendi välja mängida ja nüüd tullakse ja küsitakse (reklaamidesse – toim.). Ma ei saa ei ka öelda! Asi on lihtne, kui sa oled siin sündinud ja tahad siin elada, siis sa pead rääkima eesti keelt ja omama kodakondsust. Mul on vene nimi, aga see pole üldse tähtis. Poliitikud peavad leidma lahenduse, et kõik Eestis elavad rahvad saaks koos elada, et kedagi ei diskrimineeritaks. Me oleme kõik võrdsed inimesed, kes siin elavad ja kes on siin sündinud. Asetada üks rahvus teisest kõrgemale –

Foto: Lembit Peegel

... veel vähem nõustub ta kollase kaardiga.

see pole õige! Õige on see, et kõik, kes siin elavad, panevad oma panuse Eesti arengusse. Ainult koos saame me midagi võita, elu paremaks teha ja elu nautida. Käisime koondisega Šveitsis, seal elavad itaallased, prantslased, sakslased ja kellelgi ei teki probleemi. Keegi ei räägi sellest kogu aeg! Mis teile Eestis kõige rohkem ja mis kõige vähem meeldib? (Karl Villem, Raplamaa) Olen palju öelnud, et kõige rohkem meeldib suvel Tallinna vanalinnas jalutada. Just siis, kui ilm on päris soe ja mugav. Võiks seal palju jalutada, istuda ja edasi jalutada. Vahepeal märkan isegi

VÄLISMAAL MÄNGIMISEST

Sain aru, et keegi sind üheski klubis ei oota. Noored, kes mõtlevad praegu, et keegi teda välismaal ootab – see on pigem unistus.

selliseid kohti, mida varem pole näinud. Vanalinn on see kõige lemmikum, mis mind alati siia tagasi tõmbab. Mis ei meeldi? Oleks ilm nagu Hispaanias, oleks super (Pareiko venitab s-i eriti pikalt – toim.). Palun analüüsige ennast väravavahile olulistes mänguelementides – kuidas reastaksite enda puhul järgmised omadused: reaktsioonitõrjed, väljajooksud, õhupallide püüdmine, lahtilöögid, mäng jalaga, kaitsjate juhendamine, õige kohavalik, mängu lugemine? (Toomas Kallaspoolik, Tallinn) Igal väravavahil on oma tugevad ja nõrgad küljed. Palju oleneb ka vormist. Mõnikord tunnen end joonel väga hästi ja tean, et mulle on päris raske lüüa. Pärast tekib olukord, kus pole enam nii kindel. Samamoodi väljalöökidega, kolm-neli kuud toimib kõik ja mingil hetkel hopp – enam ei lähe. Mul polegi liiga tugevaid ega nõrku külgi. Lihtsalt on vaja kogu aeg analüüsida, mida võiks hetkel parandada ja mis toimib normaalselt. 2015 JUULI JALKA

49


lugeja küsib Kes on teie lemmikartist (laulja, bänd) Eestis? (Simo, Rakvere) Mulle meeldib Kuldne Trio. Kui olin veel noor, siis oli 4–5 lugu, mis olid kogu aeg meeles, mäletan neid päris hästi. Ott Leplandi “Kuula” mängis mul autos päris palju ja viimane Eurovisiooni laul (Elina Borni ja Stig Rästa “Goodbye to Yesterday” – toim.) oli super. Mõtlesin, et jõuab kolme hulka, aga kahjuks ei jõudnud. Selline tore ja romantiline lugu, mis näitab, et Eestis on talente, kes võivad vabalt Euroopas konkurentsi pakkuda. Jätkake samamoodi! Kas vastab tõele, et pärast Eesti–Hollandi mängu (2 : 2), kus vastased viigistasid ebaõiglaselt antud penaltist, tahtsite kallale minna Jelle Goesile, kes ilmus pärast mängu meie koondise riietusruumi? (Anders, Tallinn) Ütlen ausalt, jah. Ta tuli sinna riietusruumi ja hakkas mingeid sõnu ütlema, et päris okei tulemus ja nii edasi. Mulle see üldse ei meeldinud. Ta tuleb meie riietusruumi ja hakkab seletama. Sa töötad hollandlaste juures ja tuled seletama. Sa võid tulla järgmisel päeval,

EESTI MUUSIKAST

Mulle meeldib Kuldne Trio. Ott Leplandi “Kuula” mängis mul autos päris palju ja viimane Eurovisiooni laul oli super, mis näitab, et Eestis on talente, kes võivad vabalt Euroopas konkurentsi pakkuda. aga mitte kohe. Kõik nägid, mis platsil toimus. Mulle lennati jalaga sisse, see oli puhas punane! Siis Robin van Persie sõnad, mida ma ei hakka siin ütlema. See oli Jellelt ebameeldiv käik. Küsisin kohtunikult (Sergei Boiko – toim.), miks ta ei andnud hollandlasele punast kaarti. Mängija (Bruno Martins Indi – toim.) tuli meelega mulle sisse. Mul oli pall käes ja ta tuleb kahe jalaga käe peale, nagu tahaks käsi murda. Kohtunik ütles, et kõik oli korras, käed on ju terved. Ma küsisin, et kui mind haiglasse viiakse, kas siis annab punase. Pärast penaltit küsisin kohtunikult, mida ta teeb. Mille eest see? Kaheksa minutit lisa, mille eest? Ütlesin, et kui tahad neid aidata, siis ütle seda meile näkku, ära tee

tsirkust. Sel päeval olime hollandlastega võrdsed, see on nende probleem, et nad ei suutnud end kokku võtta. See Kostja (Konstantin Vassiljev – toim.) teine värav on üks ilusamaid, mida olen näinud. Sealt hakkas nii, et kõik 50/50-olukorrad vilistati Hollandi poole. Nad pressisid kohtunikku nii palju, et oli näha, et ta kardab. Oleksime ise pidanud ka nahaalsemad olema ja samamoodi pressima, näitama kohtunikule, et me tahame mängu võita. Emotsioon peab mängus olema, seda peab lihtsalt õiges suunas kasutama. Enne mängu oli tunne, et Holland on rull, kes rullib kõigist üle, aga suutsime mänguks valmistuda ja näitasime, et kui on hea päev, suudame jalgpalliriikidele vastu saada. Kui klubis näitad pigem oma oskuseid, siis koondises me mängime terve Eesti eest. Iga mängija saab aru, kus ta mängib ja miks me platsil oleme. Järgmises Jalkas annab lugejatele aru FC Flora ründetuus Rauno Alliku. Pärast teda saab sõna Martin Vunk. Pärige, mida hing ihkab! Mõlemale mehele saab küsimusi saata aadressil siim.kera@jalgpall.ee.

Sergei Pareiko annab kindlust tervele Levadia kaitseliinile.

50

JALKA JUULI 2015

Foto: Lembit Peegel


raamat

Wabariigi vutituus Eugen Einmann kaante vahel

E

lulooraamat Eesti kunagisest legendaarsest jalgpallurist Eugen Einmannist võtab luubi alla mehe, kes enne teist maailmasõda esindas Eesti koondist 64 korda. Rohkem tegi seda ainult Evald Tipner. Teda teavad nüüd kõik, sest meie meisterväravavahi nimelised on Eesti karikavõistlused. Nagu teatakse ka Eesti esimest välismaal (Viini Austrias) mänginud proffi Arnold Pihlakut, kelle päevaraamatud on avaldatud. Nagu teatakse koondise paremuselt kolmandat väravakütti (ees vaid Andres Oper ja Indrek Zelinski, tagant lähenemas Kostja Vassiljev) Eduard Ellman-Eelmad, kelle auks korraldab turniiri Tallinna Kalev. Nagu teatakse legendaarseid ründetuusasid Richard Kuremaad ja Leonhard Kassi. Eugen Einmann jäi nende vahel justkui varju. Nüüd on mees raamatu kujul jõuliselt esile tõstetud. Autor Meelis Karmole on peategelane vanavanaonu, kelle karjääri ta jälgib paralleelselt Eesti läinud sajandi kahe- ja kolmekümnendate jalgpalli arenguga. Peaasjalikult läbi koondise prisma, millest on ajakirjanduse kaudu kõige rohkem infot. Raamatu suureks plussiks on asjaolu, et selle peategelast näidatakse kõigi tema heledate ja tumedate tegude valguses, püüdmata teda ilustada. Suurepärasele karjäärile väljakul sekundeerisid peredraama (ühe tüli käigus hüppas abikaasa Linda teise korruse aknast välja), suhtlemisraskused klientidega tööl, viinakurat, vangla, vaimuhaigla, traagiline sundelu Ukrainas (keeld elada kodumaal) ja surm Eestis. Tegemist on tõesti värvika eluga. Alljärgnevalt mõned silmahakanud vead ja lugemist häirivad aspektid.

Vigu ja tähelepanekuid Liiga vabalt käib autor ümber ajalehest võetud tekstidega. Kohati jääb mulje, nagu intervjueerinuks Meelis Karmo

ise (1936. aastal!) Eugen Einmanni. Ei mingit viidet, ainult otsene kõne (eriti markantselt lk 15). Kaudse kõne puhul on kasutatud palju tollastest ajalehtedest võetud väljendeid ja kõnepruuki, mis pääsenuks tabavamalt mõjule ikka jutumärkide vahel tsiteerituna. Oskar Üpraus on vähemalt kahel puhul (lk 27 ja 39) muundunud Osvald Üprausiks. Karmo kirjutab, et 1928. aastal “tuli rida internatsionaale lagedale kavaga luua organisatsioon, mis kaitseks nende õigusi paremini kui senised seltsid”. Lõhnaks justkui ametiühingu järele, aga hilisemast tekstist selgub siiski, et kavas oli luua uus jalgpalliklubi, mis vastab ka tõele. 1929. aastal alistas Tallinna Sport Helsingis HJK, mitte IFK (lk 87). Sama aasta Eesti–Soome maavõistluse kohta Tallinnas jätab eksliku mulje lause “Raadioringhääling kavatses teha mängust otseülekande, kahjuks aga purunes vajalikul hetkel kaabel ja kodudes jäädi uudse meelelahutuseta” (lk 89). Tegeli-

kult läks nässu üksnes raadioülekanne Soome kuulajatele, Eestisse polnud seda planeeritudki. Eesti esimene raadioreportaaž jalgpallivõistluselt oli 30. juunil 1936 kohtumisel Leeduga (see oli esimeseks ülekandeks ka Leedu vutipublikule). Faktidele jääb alla hinnang, et 1932. aastat alustas Tallinna Sport vaid võite tunnistades ja “kes iganes nende teele sattus, see mutta tambiti” (lk 118). Paar rida allpool tõdeb autor isegi, et meistrivõistlustel ei võidetud kümnest mängust mitte kümme, vaid üheksa. Üleoleku kohta välismeeskondade vastu on toodud võimas 8 : 0 võit Helsingi Palloseura üle, aga Sport mängis välismeeskondadega veel ja sugugi mitte võidukalt: muuhulgas viigistati Riia Wanderersi, Turu PS, Stockholmi Arsta ja Liepaja Olimpijaga ning kaotati Oslo Lynile. Peale Helsingi Palloseura suudeti hooaja alguses võita vaid Riia FKd, millele lisati sügisel kolm võitu Leedu turneelt. Einmanniga seotud klubide mänge välismeeskondadega on läbi raamatu kajastatud valikuliselt ja piisava järjepidevuseta. Eesti pidas tõepoolest oma kõigi aegade esimese MM-valikmängu 11. juunil 1933 (lk 125), kuid asjakohane olnuks märkus, et see Rootsi vastu peetud mäng oli üleüldse kõigi aegade esimene MM-valikmäng ajaloos. Hoolimata eeltoodust on tegemist hea lugemisega. Oleme harjunud, et tavaliselt on see ajastu Tiit Lääne pärusmaa, nüüd on heameel tõdeda, et Tiit pole enam üksi. Väga hea on pildivalik, vaid korra (lk 22) on juhtunud, et foto on jäänud allkirjata ning lugejale jääb arusaamatuks, kes on pildil ja mis mänguga on tegu. Pildivalik mõjub värskena, palju on fotosid, mida varasematest trükistest ei mäleta. INDREK SCHWEDE

2015 JUULI JALKA

51


treener

Loogika 체tleb, et Kent M채nnikust oleks pidanud saama ujumistreener. Sai hoopis jalgpallipoiste juhendaja.

Foto: Indrek Anepaio


treener

Koplis karastunud

Kent Männik kasvatab nupukaid lapsi

Kuidas käis Koplis kunagi elu ning mis nipiga saab nahkkera ikkagi endale jätta, kui suuremad poisid seda noolima tulevad? Tabasalu JK treener, ujumisperekonnast pärit Kent Männik teab. Muidugi teab ta veel väga paljusid asju. Nii jalgpallist kui elust. SIIM KERA

K

ui Kent Männik Tabasallu kolis, ei olnud paljud sealsed tänavad asfaldist undki näinud, võim oli killustiku käes. See oli 30 aastat tagasi. Praeguseks on asulast kujunenud armas elamurajoon. “Lapsi on siin meeletult palju, see on lausa müstika!” jutustab entusiasmist pakatav Tabasalu JK treener. Ja kus on lapsed, seal on jalgpall. Seda teab Männik juba nooruspõlvest. Tamsalus sündinud mehe esimene elukoht pealinnas oli Kopli. Näol mahlane muie, räägib ta, kuis seal kandis oli iga päev justkui ellujäämisvõitlus. “Läksid välja, tutikas nahast jalgpall käes,” alustab ta loo vestmist. “Vanemad vene poisid tulid juurde, ütlesid, anna pall, ja oligi pall läinud. Õnneks mul oli kaval sõber. Tema võttis kord palli kätte ja lõi selle suure kaarega Eesti Telefoni aeda. Seal oli valvur, sinna niisama sisse ei saanud. Pärast läksime lunisime sealt siis palli tagasi. Peaaegu iga mäng lõppes Koplis kähmlusega!” Niiviisi sai Männik vutiga sinasõbraks, kuigi nooruspõlves sai kõvasti tegeletud ka ujumisega. Oleks ka imelik, kui talle poleks suplemine meeldinud, sest ema on tal ujumistreener ja samal alal oli vägagi pädev tema vanaisa Uno Tõnnus – legendaarne mees, kelle õpilaste hulka kuulunud terve plejaad nimekaid sportlasi. Männiku suved nägid välja umbes sellised – esimesel võimalusel saadeti ta koos emaga laagrisse, kohe aeti ujumispüksid jalga ning augustis naasis ta Tallinnasse päikesepruunina.

Jalgpalliga hakkas mees tõsisemalt tegelema 1995. aastal. Värskelt sõjaväes käinuna oli ta indu täis. Tahtmist täis noormees otsis oma sõnutsi kohta elus. Koos teiste kohalike ning linnapoistega hakkasid nad laupäeva hommikuti palli taguma. Kõigepealt Kakumäe rannas, siis Vääna-Jõesuul ning lõpuks Tabasalu staadionil, mis oli toona väga räämas. “Kui ma sõjaväest tagasi tulin, siis see staadion ei huvitanud kedagi, hein kasvas rinnuni ning hooldasime platsi nii, et sääremarjad olid krampis,” tõdeb ta ning meenutab täpsemalt, kuidas ta koos Tabasalu kooli kehalise kasvatuse õpetaja Enn Roosiga staadionit kasutuskõlblikuks tegi. “Tassisime mulla, külvasime muru ja algas väljaku lõputu kastmine tuletõrjevoolikutega.”

KENT MÄNNIK LASTELE:

Kui te koolis ei õpi, siis te olete puupeast sportlased, aga kui teist sportlast ei saa, siis olete lihtsalt puupead. Mingi hetk otsustati trenni ka kohalikele noortele pakkuda ja nii see kõik alguse sai. Tabasalu JK trumbiks peab mees pühendunud treenereid, eesotsas peatreener Risto Sarapikuga, ja meeletut kogukonnatööd. Heaks näiteks aprilli lõpus toimunud Homeyardi jalgpallifestival, kus vutilootused said peale tavapärase mängumomendi nautida ka muud meelelahutust. Koostöös vanematega

olid kohale tassitud nii batuudid, grillid kui ka telgid, kus lapsed said puhata ning soovi korral Playstationil FIFA 15 mängu mängida. Peale selle said noored tunda end tõelise superstaarina, sest neilt küsiti pärast matše intervjuusid. Lisaks olid esinema kutsutud vahvad JJ Streeti tantsijad ning toimusid asfaldile kriidiga joonistamise võistlused. Oli tegus päev. “Eesmärk oli, et pered veedaks koos aega,” räägib 40aastane mees, kes oli ürituse peakorraldaja. “Perega koos veedetud aeg on hindamatu väärtusega. Mis on vanematel tähtsamat teha, kui oma lapsele nädalavahetusel kaasa elada? Muidugi, sel üritusel vedas ilmaga. Ilmaennustus lubas lausvihma, aga kui hommikul üles ärkasin, paistis päike ja tegin jess (viibutab lustlikult rusikat – toim.). Kui üritus oli läbi ja õhtu oli käes, siis saabusid ka vihmapiisad. Silma tulid rõõmupisarad, sest mul oli nii hea meel, et üritus õnnestus ja ilmataat lapsi hoidis.” Juhendajana on mehe suurim eesmärk kasvatada oma õpilastest toredad ja nupukad inimesed. “Ma räägin palju käitumisest, tahan, et nad oleksid teistele eeskujuks,” märgib ta. “Räägin neile, milline peab olema üks vahva poiss ja jalgpallur. Oma poistele ütlen, et kui te koolis ei õpi, siis te olete puupeast sportlased, aga kui teist sportlast ei saa, siis olete lihtsalt puupead. Muidu on nii, et kui jalgpallurina läbi ei löö, siis oled see, kellelt midagi küsitakse, ja oskad ainult “möh” vastata. Rumalat mängijat ei aita isegi talent.” 2015 JUULI JALKA

53


maailm

Naistejalgpall akadeemilise luubi all Sugudevaheline võrdsus ja muu poliitretoorika on koha sisse võtnud ka jalgpallis. Vutis on seda aina enam hakatud uurima ka akadeemilisel tasemel ja jõutud sugudevahelise erinevuste kirjeldamise ning mõtestamiseni. Olulisim: poistele on jalgpall maskuliinseks enesemääratluseks oluline, tüdrukutele pole vutt identiteedi tarvis sedavõrd tähtis. INDREK SCHWEDE

N

aistejalgpall areneb mühinal meil ja mujal ning paljud nõudlikud hääled küsivad, miks pole õrnema soo vutt ühiskondades üle maailma samavõrd väärtustatud kui meeste oma. Ehkki põhjused on ilmselged: mehed on jalgpalli mänginud kauem, nad on söövitanud traditsiooni, millega vaid paar aastakümmet tõsisemalt jalkat mänginud naistel on raske konkureerida. Pluss muidugi spordi põhitõde, et tegemist ongi maskuliinse valdkonnaga ning naised on seetõttu paratamatult jäljendajad (välja arvatud iluvõimlemine ja muud olemuselt naiselikud spordialad), mitte eessammujad ja loojad. Naiste ja meeste, poiste ja tüdrukute suhestumist jalgpalli on hakatud uurima ka akadeemiliselt. Uurijad tõdevad, et sport kui selline ongi sooline institutsioon, sest võisteldakse ju eraldi arvestuses. Sellest eraldatusest tulenevad erinevad spordisisesed sookultuurid ning kuna kaks sugu lüüakse lahku juba varases eas, määratlevad nad end ka ise vastanduvate rühmadena. Nii poisid kui tüdrukud loovad, taasloovad ja tugevdavad omavahelisi erinevusi. Sealjuures on tüdrukud rohkem keskendunud sotsiaalsetele suhetele ja poisid enam orienteeritud edule. Viimasele väitele sekundeerib Umea ülikooli filosoofiadoktor Inger Eliasson, kelle uuringu kohaselt on sotsiaalne aspekt tähtis nii poistele kui tüdruku54

JALKA JUULI 2015

tele, kuigi see erineb teatud ulatuses (Soccer & Society 6/2011). Kuid Eliassongi tõdeb, et tüdrukud leiavad uusi sõpru tüdrukute ja poisid poiste hulgast. Treenerid, keda Eliasson oma uuringu käigus küsitles, olid arvamusel, et segavõistkondades leiaksid lapsed endile vähem sõpru. Ka lapsed olid arvamusel, et segavõistkondades satuksid nad nöökamise ohvriks. Tõenäoliselt on tüdrukutel ilma poisteta ka paremad võimalused luua selles üdini maskuliinses mängus oma väärtuste süsteem.

PEAMINE ERINEVUS

Jalgpalli mängimine pole vajalik komponent tüdrukute sooidentiteedi arengus, samas kui poistele on jalgpall lahutamatu osa oma maskuliinse identiteedi vormimiseks ja “tõeliseks meheks” kujunemisel. Kuigi tüdrukud ja poisid mängivad eraldi, on neil teineteisest võrdlemisi kindlad arusaamad. Eliassoni järgi märgatakse vähem sarnasusi kui erinevusi. Tüdrukute arvates on poisid emotsionaalsemad, karjuvad sagedamini, kukuvad kergemini, teesklevad enam ning on väljakul tõsisemad. Nad on ka individualistlikumad ja vintskemad ning eiravad rohkem reegleid. Tüdrukutel oli enese silmade läbi kõik kontrolli all, nad

on sotsiaalsed, kenad ja õnnelikud, kuna poisid on egotsentrilised ja alatud. Poiste arvates on tüdrukud mängus ettevaatlikumad ega julge kahevõitluses lõpuni minna, nad mängivad ka meelsamini kaitsest lähtuvalt, mida poisid pidasid endale mitteomaseks. Nad pidasid plikasid nõrkadeks, end aga kõvadeks tegijateks, kes julgevad vaielda ka kohtunikega, ning tüdrukutest paremateks.

Segavõistkondades leiab vähem sõpru Vähesed tüdrukud vaidlesid vastu väitele, et neil on jalgpallimänguks poistest vähem võimeid. Nad sattusid vastamisi paradoksiga, et kuigi tüdrukute mängu on peetud kaunimaks ja vigadevaesemaks, mis ausa mängu kontekstis peaks olema soositud, siis praktikas ei saa nad oma kaunima mängu eest kiita ja kuulevad, et väljakul peaks olema karmim ja järeleandmatum. Eliasson tõdeb poiste-tüdrukute üksteist iseloomustavate väljaütlemiste kohta: “Selline negatiivne väljendumine näib olevat osa soolise eneseteostuse ja identiteedi loomisest lastespordi kontekstis.” Eliasson järeldab, et kui ühiskonna ootused inimestele on seotud naiselike ja mehelike stereotüüpidega, võetakse need laste poolt kergesti omaks. Samas nõustub ta teiste teadlastega, et lastele näib sugu olevat oluline ning “tüdrukud eelistavad sõbrustada tüdrukutega ja


maailm poisid poistega, mis kehtib ka jalgpallis”. Ta tõdeb, et kuigi laste puhul on treeningus vähe erinevusi, muudab laste endi soov käia läbi eelkõige samasoolistega segavõistkondade moodustamise küsitavaks. Segavõistkondades on oht, et tüdrukutel on raske end kehtestada ja näidata, milleks nad suutelised on. Neil on raskusi enese kuuldavaks tegemisega, nad jääksid vahetus võrdluses poistele alla ja see süvendaks niigi valitsevat arusaama, et poisid on paremad. Naiste- ja meestevuti vahe peegeldub ka suhtumises treeneritesse. Reelika Turi on rääkinud, kuidas

poistele trenni andes suhtuti temasse alguses kerge üleolekuga, aga kui ta näitas, mida ta palliga teha oskab, muutus suhtumine kohe. Täpselt sama kinnitavad Torsten Schlesinger ja Yvonne Weigelt-Schlesinger Berni ülikoolist: mehed tahavad näha naiste jalgpallioskusi, enne kui nad neid aktsepteerivad. Teadlasepaar on soostereotüüpe uurides küsitlenud mitut jalgpalliga seotud inimest ja üks meestreener rääkis nõnda: “Tulin kursustele, pidin end tutvustama, et keda ma treenin, rääkisin siis neile ja ütlesin, et see on naiskond. Ja sa võisid kohe nägudelt lugeda, puhh, selleks ei pea sa küll litsentsi omama.” (Soccer & Society 1/2012)

Väga olulise aspekti naiste ja meeste suhtes jalgpalli on välja toonud Hanya Pielichaty Lincolni ülikoolist. Kolleegide uuritule toetudes ja seda kokku võttes kirjutab ta: “Jalgpalli mängimine pole vajalik komponent tüdrukute sooidentiteedi arengus, samas kui poistele on jalgpall lahutamatu osa enda maskuliinse identiteedi vormimiseks ja “tõeliseks meheks” kujunemisel.” Teiste sõnadega: erinevalt poistest ei tunne tüdrukud vajadust mängida jalgpalli olemaks naised. See sedastus näitab, et jalgpalli soostereotüüpidele ei saa läheneda joonlauaga. Mõnigi stereotüüpidest võib peegeldada üpris objektiivselt naiste ja meeste erinevusi, mida polegi võimalik kaotada.

Kuidas saaksid end jalgpallis kehtestada naised? Foto: Jan Haas/Scanpix

Meestevutt ja ühiskond Naiste- ja meestejalgpalli erinevat kaalu ühiskonnas vaagisime ka 2012. aasta jaanuari Jalkas, kui tutvustasime Iisraeli uurijate järeldusi. Kokkuvõtlikult: Iisraeli naiskonna liikmed kurtsid küll tähelepanu vähesust neile võrreldes meestekoondisega, kuid teisalt olid nad valmis vähem panustama, tunnistades, et mängivad üksnes enda jaoks, ja hindasid profijalgpallist enam akadeemilist karjääri. Samas saatis ka ühiskond naistele vastukäiva signaali, lubades ja soosides neil maskuliinsete spordialade harrastamist, kuid oodates neilt igapäevaelus naiselikku käitumist.

Autorid tõdesid, et sport laenab nii atribuutikat kui sõnavara sõjandusest, mis seob spordi maskuliinsusega. Sestap identifitseerib ühiskond jalgpalli mehe sõjaka enesemääratluse ja rahvusidentiteediga ning tajub meeste jalgpallikoondist terve riigi ja rahva esindajana, mis töötab naistejalgpalli mõjukusele vastu. Iisraeli uuringus küsitletud jalgpallinaised jagasid arusaamu, mis sidusid mehelikkuse, jalgpalli ja rahvusluse ühiskonnas ühte kimpu.

2015 JUULI JALKA

55


ajalugu

Jõgevamaa rahvas pani rahakotid kokku ja koos aidati FC Jõgeva Wolves IV liigasse. Koos üritavad mängumehed neile vääriliste tulemustega tasuda. 

Foto: Karen Õun

Ühisrahastus: moodne kerjamine või mitte? Teed sporti? Tahad raha? Et teha sporti? Alati saab kraapida omavalitsuste ja sponsorite uste taga, kuid variante on veelgi. Näiteks ühisrahastus, mis Maarjamaal vaikselt tuure kogub ja eelarvamusi hävitada üritab. SIIM KERA

Ü

hisrahastus on imeline! Varsti on möödunud juba aasta sellest, kui Ohio elanik Zach “Danger” Brown soovis populaarsel leheküljel kickstarter.com koguda kümme dollarit, et oma kõhtu kartulisalatiga kostitada. Kummaline idee hakkas netis levima ja 6911 toetaja abil leidis ta toidu valmistamiseks 55 492 dollarit. Tõenäoliselt maailma kalleim kartulisalat on ühisrahastuste seas pigem tobe (aga ka lõbus) erand. Suur osa rahast kogutakse projektidele, mida normaalne inimene võiks tähistada omadussõnaga “mõistlik”. Eestis on sääraste platvor-

mide seas tuntuim hooandja.ee, mis üldiselt on keskendunud kultuuriettevõtmistele. Sportlasi üritab käekõrval mammona juurde viia mullu detsembris avatud stardipaik.ee. Kiirest õnnestunud projektide ülevaatest jäävad silma vehklemise maailmameister Julia Beljajeva, kes kogus 1500 eurot laserteraapiaseadme jaoks, ning odaviskajad Risto Mätas ja Magnus Kirt, kel oli kange tahtmine uusi viskevahendeid osta. Ka vutt on eelnimetatud veebilehel oma nägu näidanud. Toetust on saanud nii JK Tõrva, FC Jõgeva Wolves kui Tartu Tammeka naiskond. Küsisime

STARDIPAIGA STATISTIKA 26.05 SEISUGA Kokku

Projekte

Kogutud eurosid

Toetajaid

26

42 931

960

Toetusi tagasi kantud

7

3195

73

Edukad projektid

14

29 557

719

Käimasolevad projektid

5

10 179

168

Käimasolevad + edukad

19

39 736

887

56

JALKA JUULI 2015

Stardipaiga projekti- ja kommunikatsioonijuhilt Kristjan Kolbrelt, kas veebileht toob välja selle, et Eesti spordis on üleüldisemad rahastusprobleemid. “Eesti spordis raha on, alaliidud toimetavad väga hästi,” tõdeb ta. “Aga ongi see, et alaliitude ja EOK kaudu hakkab toetus pihta alles siis, kui sportlane on saavutanud teatud tulemuse ja teatud normi. See oli üks nendest ajenditest, miks Stardipaiga peale mõtlesime. Kuidas aidata startida kõigil noorematel sportlastel? See on hea võimalus, kuidas end sponsoritele tutvustada. Hea võimalus testida, mida su fännid sinust arvavad.” JK Tõrva kogus uute mänguvormide tarbeks 1735 eurot. Oma abikäe ulatas neile 58 toetajat. Klubi eestvedaja Marek Vister on ühtlasi ka Stardipaiga projektijuht. Rahastusprobleemid on tema sõnul fakt! “Minu arust on Eestis spordirahastamise kohal üks suur tume vihmapilv,” ammutab ta võrdlusmomenti loodusest. “Paraku nii see on, kui Eestis ei ole isegi spordiministeeriumit. Kui ministeeriu-


rahva abiga mis on eesotsas pigem kultuuriinimesed, siis sport jääb natukene varju. Eesti on kultuurirahvas, aga miks ei võiks ka spordirahvas olla?” Samamoodi arvab Jõgeva Wolvesi vedur Kervin Kull, et raha on paganama raske leida. Ja Kolbre sõnade kinnituseks just neil, kes pole jõudnud endale veel nime teha. “Meil on täitsa uus klubi, enamik mängijatest on õpilased, rahastust pole, väga raske on,” sõnab tiimi eestvedaja. “Staadionirendid, väljasõidud, vormid – kõik võtab raha ja poiste peale seda ära jagada on suhteliselt võimatu. Pole normaalne, et vanemad kõik kinni maksavad.” Nii pööratigi pilk Stardipaiga poole. 27 toetaja abil kogusid jõgevalased kokku 830 eurot. Krõbisevat oli neil eelkõige vaja selleks, et maksta 960 euro suurune IV liiga osalustasu. Tartu Tammeka naiskonna saldoks jäi 46 toetaja helde südame toel 1620 eurot, mille eest soetati uued mänguvormid. Klubi tegevjuht Kalle Paas ei usu, et Stardipaik otseselt Eesti spordirahastuse kitsaskohti näitab, aga ... “Ega spordis pole kunagi raha küllalt, raha oli puudu sada aastat tagasi ja on ka praegu,” lausub mees.

Piinlik abi küsida On kuidas on. Igatahes on kõigil sportlastel olemas alternatiiv, kuhu rahapuuduse korral pöörduda. Aga uued asjad on alati hirmsad. Seepärast võidakse ühisrahastust näha ka kerjamisena ning on neidki, kes peavad projekti koostades võitlema tugeva häbitundega. Kolbre toob välja, et neile on tulnud tagasisidet sisuga, et “kuidas mina küll lähen niimoodi raha küsima”. Üks sportlane aga uuris, kas projekti algatajaks võiks panna kellegi teise nime. Siis ei tunduvat inimestele, et just temal on sellised probleemid, mis sunnivad kerjama. “See ei ole kerjamine, kuigi olen palju sellist suhtumist tunnetanud,” lausub Stardipaiga üks asutajatest Kristjan. “Sellises keskkonnas on hea enda nähtavust tõsta. Kui sportlase väikest projekti toetavad fännid, siis ta saab julgemalt minna ka suuremate sponsorite juurde. Ta saab öelda, et tal on fänne, keda tema tegemised huvitavad. Sportlased teevad väga hästi sporti, aga kogu enesemüük ja turunduse pool on neil tihti teisejärguline.” Jõgevalt pärit Kull jutustab, kuidas

Wolves sattus kahtluste küüsi. “Eks meil ka mõeldi, et abi küsida on kuidagi mark,” tunnistab Tallinnas elav vutientusiast. “Nooremad pelgasid, mida teised arvavad. Et kui küsime raha, siis jääb märk külge. Tutvustusvideoga oli ka väga raske, pooled algul ei julgenud, ei tahtnud kaamera ette minna.” Nii nagu teisedki, on ka Kalle Paas teiste suust kuulnud ühisrahastuse kohta ebalevaid reaktsioone. Mehe vastuargumendiks on väärtused: kui teed projekti õigetel alustel, siis see määrab ka projekti tooni ehk kui raha läheb õigesse kohta, siis milles probleem? “Meie teame, et meie klubi ja naiskond tahavad Eesti jalgpallikultuuri arendada,” märgib Tammeka asjapulk. “Häbi pole vaja tunda. Raha küsitakse nii linnalt, ettevõtjatelt, mõni küsib lastevanematelt annetusi. Ma ei näe, et see (ühisrahastus – toim.) oleks moraalselt kuidagi teistmoodi. Tähtis on, kas klubi on väärikas või mitte. Kui keegi ütleb ühisrahastus, siis kujutan ette, et kunagi ehitati Eestis teatrimaju nii, et kõik tulid kohale ja igaüks võttis ühe kivi kaasa. See on sama.” Tartlastel on ühisrahastust plaanis kasutada ka Sepa staadioni renoveerimisel. Paasi sõnade kohaselt on sellest tulemas üks Eesti spordi ambitsioonikamaid ühisrahastusprojekte. Rohkem ta hetkel saladusloori ei kergita, targemaks peaks saama juba suve lõpus. Võibolla just selle ettevõtmise potentsiaalse menu abil ronib piinlikkusetõkkest üle mitu teistki sportlast. Loota ju võib.

PÕGUSALT: MIS ON ÜHISRAHASTUS? Sul on idee, aga sul pole selle jaoks raha? Just siin tulebki mängu ühisrahastus. Sa teed projekti, väikese tutvustuse, video ning küsid sobival veebilehel endale teatud summa raha. Kõik huvilised võivad sind rahaliselt toetada ning tavaliselt saavad nad olenevalt annetatud summast vastutasu (olgu see siis lihtne meene, õhtusöök projekti algatajaga vms, variante on lõputult ning ainsaks piiriks rahaküsija loomingulisus). Kui projekt soovitud summat kokku ei saa, kantakse raha annetajatele tagasi.

HEATEGEVUS TÄNU SUURE SÜDAMEGA TOETAJALE Kes uurib lähemalt Tammeka naiskonna mänguvorme, leiab seda kaunistamas SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi logo. Õilis! Uute kehakatete jaoks annetas Tammekale kõige rohkem krõbisevat Raigo Aasmaa ning ta sai selle eest endale vastutasuks reklaamipinna särkide esiküljel. Mees otsustas selle aga heategevuslikuks otstarbeks annetada ja Tammeka naised soovisid just lastefondi logo uhkusega kanda. Üheskoos kogutakse raha lastefondi kampaaniale “Katkised hinged”, mille raames pakutakse asenduskodus kasvavatele lastele terapeutilist tuge. Soovid aidata? Uuri lähemalt www.lastefond.ee.

Foto: JK Tammeka

Tammeka naised teevad head! Nende uutel vormidel ilutseb SA TÜKi Lastefondi logo, eesmärgiks koguda annetusi. 2015 JUULI JALKA

57


meie edetabel

Foto: Lembit Peegel

Eesti jalgpallurite edetabel Seekord leidis tee tabelisse Ingemar Teever ja talle tegi ruumi seni viimasena pingejärjestusse mahtunud Joonas Tamm. Tuntava tõusu tegi Ats “täna lõin paar väravat” Purje, aga ka Iirimaal kuu koondisse mahtunud Sander Puri. Enim langesid vigastatud (Enar Jääger, Andreas Raudsepp).

Eesti võit Venemaa üle 2002. aastal oli midagi enamat kui jalgpall. Pildil kahe värava autor Andres Oper ja Viktor Onopko.

1. Ragnar Klavan 2. Konstantin Vassiljev 3. Karol Mets 4. Henri Anier 5. Ats Purje

+6

6. Ken Kallaste

+1

7. Henrik Ojamaa

–2

8. Joel Lindpere 9. Mihkel Aksalu

+3

10. Enar Jääger

–4

11. Taijo Teniste

–2

12. Ilja Antonov

–2

13. Sergei Pareiko 

+1

14. Sergei Zenjov

–1

15. Gert Kams

+2

16. Dmitri Kruglov

+2

17. Rauno Alliku

+2

18. Martin Vunk

–3

19. Igor Morozov

–3

20. Sander Puri

+5

21. Ingemar Teever

Kõige olulisemad koondisemängud R eastasime paraja ühepajatoidu: panime ühte patta koondise valikmängud ja maavõistlused, püüdes seda teha nende olulisuse, emotsiooni ja tähtsuse järgi. Tulemus sai selline, aga võinuks tulla ka teistsugune. Venemaa mäng vastas kindlasti kõigile kolmele kriteeriumile, millele lisandus poliitiline. Näiteks Uruguay oli oluline just seetõttu, et võitsime kahekordset maailmameistrit, ja Brasiilia oli lihtsalt paljalt fakti pärast tähtis. Puht sportlikult on tugevaim ehk võõrsil tulnud võit Serbia üle ja kaks Põhja-Iirimaad on nimekirjas tänu nende olulisusele: need võidud avasid meie tee EMi playoff’i. 1937. aasta võit Soome üle oli meie

esimene MM-edu. Viik Šotimaaga läks maailma vutiloo ajalukku sellele eelnenud ärajäänud mängu tõttu – Eesti kättemaksust Monacos algas ka Mart Poomi imepärane rahvusvaheline karjäär. Kaks mängu Hollandi vastu (2002, 2013) olid lihtsalt suurepärase süžeega, 2 : 1 võit Läti üle enne iseseisvuse lõplikku kaotust jäi meelde rahva meeleavaldusega. Mõistagi oli ka mänge, mis jäid napilt välja: näiteks kõigi aegade esimene MM-valikmäng, milles Eesti osaline oli (Rootsi vastu, 1933), ja esimene võit Läti üle 2005. aastal Tallinnas pärast 65 aastat – juhtumisi oli see ka MM-valikmäng.

UUS! 2 : 1

Tallinn

2002

2. Eesti–Holland

2 : 2

Tallinn

2013 MM

3. Eesti–Serbia

3 : 1

Belgrad

2011 EM

4. Eesti–Uruguay

2 : 0

Tallinn

2011

–3

5. Eesti–Läti

2 : 1

Tallinn

1940

26. Rimo Hunt

–2

6. Eesti – Põhja-Iirimaa

4 : 1

Tallinn

2011 EM

27. Artjom Artjunin

–1

7. Eesti–Šotimaa

0 : 0

Monaco

1997 MM

28. Mikk Reintam

–1

8. Eesti – Põhja-Iirimaa

2 : 1

Belfast

2011 EM

9. Eesti–Soome

1 : 0

Turu

1937 MM

29. Pavel Londak

–1

10. Eesti–Brasiilia

0 : 1

Tallinn

2009

30. Rauno Sappinen

–1

11. Eesti–Holland

2 : 4

Tallinn

2001 MM

22. Artur Pikk

+1

23. Frank Liivak

–2

24. Andreas Raudsepp 

–4

25. Artur Kotenko

58

JALKA JUULI 2015

1.

Eesti–Venemaa


expert liiga

Hannaliis Jaadla elu Oxfordis: raamatukogus ja palliplatsil Mida me teame Oxfordist? Ega tegelikult suurt midagi. Peale ülikooli muidugi. Seal saab targaks ja nende sõudjad üritavad igal aastal Cambridge’i musklimägedele tuule alla teha. Oxfordiga on rohkem kursis kohalikus naiskonnas Inglismaa tugevuselt teises liigas palliv Hannaliis Jaadla. SIIM KERA

M

ai lõpp. Londonis on kell 9 hommikul ja mõned pennid peale. Pooleteise tunni pärast algab kriketi koduks kutsutud Lord’si staadionil Inglismaa ja Uus-Meremaa kohtumine. Piletijärjekord on vähemalt kaks kilomeetrit! Vähemalt nii ütleb Oxford Unitedi naiskonnas mängiv Eesti jalgpallikoondislane Hannaliis Jaadla, kes samuti St John’s Woodi linnaosa tänavatel spordiüritusele pääsu ootab. Just paras aeg, et pärida, kuidas elu Albionil möödub. Igapäevaselt pesitseb Jaadla maailma ühe tuntuima ülikoolilinna Oxfordi kesklinnas. Tudengite elu ja melu võib õhtuti küll und häirida, aga märksa tüütumad on meeletud turistihordid, kes kõnniteel käimise kohati suisa

võimatuks teevad. Tallinna ülikooli demograafiadoktorandile on 150 000 elanikuga linn suurepärane paik. Sealse haridusasutuse raamatukogu on Briti suuruselt teine. Tavaliselt läheb Jaadla sinna doktoritööd kirjutama kella 9–10 paiku ning naaseb 9–10 tundi hiljem. Kui just pole üks kolmest päevast nädalas, mil Inglismaa tugevuselt teises liigas mängiv Oxford treeninguid peab. “Ma ei ole professionaal, jalgpalli oleks õigem minu hobiks nimetada,” sõnab koondist ligi 70 korral esindanud kaitsemängija. “Akadeemiline pool on minu esimene pool, see on see, kus ma oma tulevikku näen.” Inglismaalegi läks ta mullu novembris eeskätt teaduse pärast, töötas kõigepealt Oxfordi ülikooli juures ühe

Foto: Lembit Peegel

Hannaliis Jaadla kodus Flora särgis Pärnu naistega maid ja puid jagamas.

60

JALKA JUULI 2015

Doktorant Hannaliis Jaadla silkab Oxford Unitedi rivistuses ringi just sellises kollases särgis. Foto: Oxford United

projektiga ning alles seejärel leidis endale tänavuse aasta alguses klubi. “Oxfordi ülikooli projekt, see on ju kõva sõna?” pärin seepeale mina. “Nojah,” on rahvastikuajaloole spetsialiseerunud Jaadla tagasihoidlik ja minimalistlik vastus. Kõva sõna on seegi, et naise siirdumist uude klubisse pidas vajalikuks kajastada ka maailma meedia raskekahurväe BBC spordile pühendatud veebilehekülg. Ja kõva on ka tase. “Mängijad on siin väga ühtlased ja pressitakse üle kogu välja,” võrdleb 2012. aastal paar kuud ka Tottenhami eest Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas mänginud Jaadla erinevaid vutikultuure. “Ma olen nii mitu aastat Eestis mänginud, seal on aega omaks võtta ning vaadata, mis teha. Siin on nii kiire! Alguses pidin väga palju harjutama.” Uues koduklubis on tavaliselt keskkaitsjana pallivat naist kasutatud ka kaitsva poolkaitsjana. Käib karolmetsastumine! Jalgpallur tunnistab, et vahel on raske noorte, osavamate ja väledamate poolkaitsjatega sammu pidada, aga üldi-


expert liiga 11AASTASELT MORKOVKINA VASTU

Ma mäletan väga hästi, et pidin Nastja vastu mängima ja olin hästi pisike. Üldse ei olnud lõbus. Positiivsed momendid olid need, kui jäin kuskil õigel hetkel palli ette ja see innustas. selt selline mänguplaan töötab – mullu kümne tiimi konkurentsis üheksanda koha saanud Oxford United hoiab tänavu kaheksa vooru järel seitsmendat kohta.

Mida tegi Jaadla 11aastaselt? Juulis 29. sünnipäeva tähistava Jaadla kohta leidsin ma laiast interveebist fakti, mida ma esiti uskuda ei suutnud. Lihtsalt ei suutnud. Panin pea käte vahele ning raputasin seda. Nimelt ütleb Eesti spordi biograafiline leksikon järgmist: “Alustas jalgpallitreeninguid kodulinnas Viljandis ning kuulus juba 11aastaselt Eesti naiste meistriliigas mängiva Viljandi JK Tuleviku naiskonda.” Kas see on võimalik? Jah, on. “Ma alustasin sellisel hetkel, mil väga palju mängijaid ei olnud,” on Rootsi esiliigaski mänginud naisel loogiline algus loole võtta. “Nii palju kui oli, kõik tuli väljakule panna. Umbes aasta olin enne trennis käinud. Ma mäletan väga hästi, et pidin Nastja (Anastassia Morkovkina – toim.) vastu mängima ja olin hästi pisike. Üldse ei olnud lõbus. Positiivsed momendid olid need, kui jäin kuskil õigel hetkel palli ette ja see innustas. Ega ma ei olegi kunagi noorte meistrivõistlustel mänginud.” Ühesõnaga, Jaadlal on kirjas 18 aastat täiskasvanute klassis mängimise

kogemust. Lausa uskumatu. Kõrgemale ta enam ei pürgi. Inglismaa meistriliigas pallimise jaoks oleks vaja suuremat pühendumist, mida akadeemilise elu kõrvalt on keeruline leida. Peast on läbi käinud ka loobumismõtted. “Eks vanusega tuleb neid hetki rohkem, aga mäletan üht olukorda, kui lõhkusin teist korda põlve ristatisideme ära,” jutustab Tartu ülikoolist bakalaureuse- ja magistrihariduse saanud naine. “Pärast operatsiooni tekkisid põletikud ja mäletan, et sõnastasin oma lause nii, et ma ei taha enam mängida, aga mul oli siis kõrge palavik ja väga paha olla. Võtsin selle järgmine päev tagasi (naerab – toim.). Ema pidi seda kuulma, tema toetas vigastuste korral mind alati.” Vahepeal on Jaadla teinud järjekorras edusamme. Piletid on käes. Bank holiday nime kandva püha puhul sai pääsme tasku pista soodushinna ehk 20 naelaga. “Eks mind on kriketi osas haritud,” sõnab Jaadla kogemuse eel. “Midagi saan ikka aru. Inglismaal olles peab asjaga kursis olema, et saaks mingilgi moel kaasa rääkida. Siin ju räägitaksegi põhiliselt jalgpallist, kriketist ja ragbist.”

Foto: Nigel Hoyle

Jaadla (kollases) võtab mõõtu Readingu staari ning praeguse Inglise koondislase Fran Kirbyga.

SÕNA SAAB KOONDISE TREENERIDUO Mida arvavad pikaajalisest koondislasest naistekoondise peatreener Keith Boanas ning abitreener Katrin Kaarna? Keith Boanas: “Ta ei läinud Inglismaale küll tänu jalgpallile, aga ma rääkisin Oxfordi treeneriga ja nii sai Hannaliis treeningutel end proovile panna. Eks seal nähti tema kaitsetugevusi ja ma usun, et treenerid on temaga rahul. Ta pole kõige kiirem mängija, aga ta on intelligentne ja tal on palju kogemusi. Ta on kirglik, talle ei meeldi kaotada. Kui asjad lähevad valesti, siis ta ei lepi sellega, vaid otsib vastust. Ta on tugev karakter, võitleja. Temasuguseid oleks rohkem vaja, sest koondises peame me mõnikord rohkem võitlema kui mängima.” Katrin Kaarna: “Üks tema suuremaid tugevusi on kindlasti tema tahe mängida ja nõudlikkus nii enda kui kaasmängijate vastu. Koondises on ta mänginud kesk- ja äärekaitses ning tema pikad söödud ründajatele on kindlasti üks trump nii mängu- kui standardolukordades. Tal on kindlad eesmärgid, sihid ja ta näeb vaeva, et neid saavutada. Tema töökus on üks tema plusse, ta teeb tööd oma unistuste täitumise jaoks.”


juulikuu kalender

Eesti suurim vastasseis Flora–Levadia 27. juulil Juulikuu pakub just selle kõige-kõige suurema kodumaise vastasseisu, milles Floral on viimaste aastate tulemusi arvestades rohkem tõestada. Hoolimata sellest, milline peaks olema tabeliseis. Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee. PREMIUM LIIGA Reede, 3. juuli

19.00 Tartu JK Tammeka – Pärnu Linnameeskond Tartu Tamme staadion Laupäev, 4. juuli

20.00 JK Narva Trans – Tallinna FC Levadia Narva Kreenholmi staadion Esmaspäev, 6. juuli

19.00 JK Sillamäe Kalev – Viljandi JK Tulevik Sillamäe Kalevi staadion 19.00 Nõmme Kalju FC – Paide Linnameeskond Hiiu kunstmurustaadion 19.00 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Infonet A. Le Coq Arena Reede, 10. juuli

19.00 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Levadia Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion Laupäev, 11. juuli

20.00 Pärnu Linnameeskond – JK Narva Trans Pärnu Raeküla staadion Esmaspäev, 13. juuli

19.00 Paide Linnameeskond – JK Sillamäe Kalev Paide linnastaadion 19.00 Tartu JK Tammeka – Nõmme Kalju FC Tartu Tamme staadion 19.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Flora Viljandi linnastaadion Reede, 17. juuli

19.00 JK Narva Trans – Tartu JK Tammeka Narva Kreenholmi staadion Laupäev, 18. juuli

20.00 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Levadia Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion Esmaspäev, 20. juuli

19.00 JK Sillamäe Kalev – Pärnu Linnameeskond Sillamäe Kalevi staadion 19.00 Nõmme Kalju FC – Viljandi JK Tulevik Hiiu kunstmurustaadion 21.00 Tallinna FC Flora – Paide Linnameeskond A. Le Coq Arena Reede, 24. juuli

19.00 Tallinna FC Infonet – JK Narva Trans Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion Laupäev, 25. juuli

20.00 Paide Linnameeskond – Pärnu Linnameeskond Paide linnastaadion Esmaspäev, 27. juuli

19.00 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Levadia

62

JALKA JUULI 2015

A. Le Coq Arena 19.00 Tartu JK Tammeka – Nõmme Kalju FC Tartu Tamme staadion 19.00 Viljandi JK Tulevik – JK Sillamäe Kalev Viljandi linnastaadion

Pühapäev, 19. juuli

Reede, 31. juuli

Reede, 24. juuli

19.00 JK Narva Trans – Nõmme Kalju FC Narva Kreenholmi staadion 19.00 JK Sillamäe Kalev – Tartu JK Tammeka Sillamäe Kalevi staadion 19.00 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Infonet A. Le Coq Arena

19.00 FC Kuressaare – Vändra JK Vaprus Kuressaare linnastaadion 19.00 Kiviõli FC Irbis – Rakvere JK Tarvas Kiviõli linnastaadion 19.00 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Levadia II FC Flora Lilleküla väljak 19.00 Tartu FC Santos – JK Tallinna Kalev Tartu Tamme staadion

ESILIIGA Neljapäev, 2. juuli

19.00 Tartu FC Santos – Rakvere JK Tarvas Tartu Tamme staadion Reede, 3. juuli

19.00 Nõmme Kalju FC II – JK Tallinna Kalev Hiiu kunstmurustaadion 19.00 Tallinna FC Levadia II – Kiviõli FC Irbis Maarjamäe staadion 20.30 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Flora II Vändra staadion Teisipäev, 7. juuli

19.00 Tallinna FC Infonet II – FC Kuressaare Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion Reede, 10. juuli

19.00 Kiviõli FC Irbis – Nõmme Kalju FC II Kiviõli linnastaadion Laupäev, 11. juuli

16:30 16.30

Tallinna FC Flora II – JK Tallinna Kalev FC Flora Lilleküla väljak Tartu FC Santos – Tallinna FC Infonet II Tartu Tamme staadion

Pühapäev, 12. juuli

19.00 FC Kuressaare – Tallinna FC Levadia II Kuressaare linnastaadion 19.00 Rakvere JK Tarvas – Vändra JK Vaprus Rakvere linnastaadion Reede, 17. juuli

19.00 Nõmme Kalju FC II – FC Kuressaare Hiiu kunstmurustaadion 19.00 Tallinna FC Infonet II – Tallinna FC Flora II Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion Laupäev, 18. juuli

16.30 Vändra JK Vaprus – Tartu FC Santos Vändra staadion

19.00 JK Tallinna Kalev – Kiviõli FC Irbis Kalevi keskstaadion 19.00 Tallinna FC Levadia II – Rakvere JK Tarvas Maarjamäe staadion

Laupäev, 25. juuli

16.30 Tallinna FC Infonet II – Nõmme Kalju FC II Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion Neljapäev, 30. juuli

19.00 Rakvere JK Tarvas – Tartu FC Santos Rakvere linnastaadion

ESILIIGA B Kolmapäev, 1. juuli

19.00 Maardu FC Starbunker – JK Tallinna Kalev II Maardu linnastaadion Reede, 3. juuli

20.30 JK Sillamäe Kalev II – FC Elva Sillamäe Kalevi staadion Laupäev, 4. juuli

19.00 Raasiku FC Joker – Kohtla-Järve JK Järve Raasiku kunstmuruväljak Pühapäev, 5. juuli

19.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Flora III FC Flora Lilleküla väljak 19.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Ararat TTÜ Wismari staadion Kolmapäev, 8. juuli

19.00 JK Tallinna Kalev II – HÜJK Emmaste Kalevi keskstaadion 19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Tallinna FC Flora III Sportland Arena Laupäev, 11. juuli

16.30 16.30 16.30

FC Elva – Raasiku FC Joker Elva linnastaadion JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Puuma Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak Kohtla-Järve JK Järve – Maardu FC Starbunker Kohtla-Järve spordikeskuse staadion


juulikuu kalender

27. juulil jälle kohalik klassika: Tallinna Levadia ja Flora kohtuvad taas. Pildil levadialane Ingemar Teever (vasemal) ka Madis Vihmann.

Neljapäev, 16. juuli

19.00 Tallinna FC Flora III – Tallinna FC Ararat TTÜ Sportland Arena 20.30 Tallinna FC Puuma – JK Tallinna Kalev II Wismari staadion Laupäev, 18. juuli

16.30 Maardu FC Starbunker – Kohtla-Järve JK Järve Maardu linnastaadion Pühapäev, 19. juuli

19.00 HÜJK Emmaste – FC Elva FC Flora Lilleküla väljak 19.00 Raasiku FC Joker – JK Sillamäe Kalev II Raasiku kunstmuruväljak Kolmapäev, 22. juuli

19.00 JK Tallinna Kalev II – Maardu FC Starbunker Kalevi keskstaadion 19.00 Tallinna FC Flora III – Raasiku FC Joker Sportland Arena 21.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – HÜJK Emmaste Sportland Arena

Foto: Lembit Peegel

Laupäev, 25. juuli

Kolmapäev, 15. juuli

16.30 16.30

Laupäev, 18. juuli

FC Elva – Kohtla-Järve JK Järve Elva linnastaadion JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Puuma Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak

Neljapäev, 30. juuli

19.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Flora III FC Flora Lilleküla väljak

EXPERT LIIGA Laupäev, 11. juuli

14.00 Nõmme Kalju FC – Noortekoondis Hiiu kunstmurustaadion 14.00 Pärnu JK – Tallinna FC Flora Pärnu Raeküla staadion 14.00 Tartu JK Tammeka – JK Tallinna Kalev Tartu Tamme kunstmuruväljak 14.00 Tartu SK 10 Premium – Tallinna FC Levadia Kambja staadion

19.00 Noortekoondis – Tartu JK Tammeka EJL TNTK 14.00 Noortekoondis – Pärnu JK EJL TNTK 14.00 Tallinna FC Levadia – Tartu JK Tammeka Maarjamäe staadion 14.00 Tartu SK 10 Premium – Tallinna FC Flora Kambja staadion 19.00 JK Tallinna Kalev – Nõmme Kalju FC Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak Laupäev, 25. juuli

14.00 Nõmme Kalju FC – Tartu JK Tammeka Hiiu kunstmurustaadion 14.00 Pärnu JK – JK Tallinna Kalev Pärnu Raeküla staadion 14.00 Tartu SK 10 Premium – Noortekoondis Kambja staadion 19.00 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Levadia FC Flora Lilleküla väljak 2015 JUULI JALKA

63


lisaaeg Zlatan Ibrahimovici raamatus väljamõeldud tsitaadid!

Autor: Margus Kontus

Isa ja poeg Klavanid

Fotod: Lembit Peegel

Eesti keeleski kaks aastat tagasi ilmunud Zlatan Ibrahimovici elulooraamatu autor David Lagercrantz tunnistas, et ta ei tsiteerinud valdavas osas raamatus Ibrahimovici ennast. Ta mõtles paljud Ibrahimovici ütlused lihtsalt välja. Lagercrantzi sõnul töötas ta raamatu kallal põhjalikult, kuid mitte nagu ajakirjanik. Lagercrantz ütles, et kui soovid, et miski kõlaks usutavalt, on viimane asi, mida teha, tsiteerida. “Raamatus pole ainsatki tema tsitaati,” rääkis Lagercrantz. ”Püüdsin temast kätte saada mingit lugu. Soovisin leida kirjanduslikku Ibrahimovici.” Lagercrantz rääkis, et kui ta saatis enda ja vale-Ibrahimovici käsikirja õigele Ibrahimovicile, küsinud see: “Mis jama see on? Ma pole seda öelnud!” Kuid siis saanud Ibrahimovic aru, mida kirjamees käsikirjaga taotles, ja Lagercrantzi sõnul arvavat Zlatan nüüd isegi, et see on tema tõeline lugu.

van a

Pallimängudes üle ilma on üpris sagedane, et pojad ei astu mitte ainult isade jälgedes, vaid on samamoodi nagu paps ka edukad. Võta või Eesti: August ja Tiit Sokk (ning Tanel ja Sten-Timmu Sokk sinna otsa) korvpallis, Maidu ja Mait Patrail käsipallis, Avo ja Martti Keel – kui nimetada esimesi pähekaranud näiteid naaberaladelt. Jalgpallis on nendeks Risto ja Ken Kallaste ning Dzintar ja Ragnar Klavan – kui pidada silmas viimast veerandsadat aastat ja Eesti koondist. Individuaalaladel nii silmakargavaid isa-poja seoseid pähe ei tule – ei kodus ega maailmas. Juuresolev pilt on tehtud 2004. aasta alguses – pool aastat tagasi oli Ragnar debüteerinud Eesti A-koondises. Täpselt kümme aastat pärast isa Dzintari debüüti. Koos kaks Klavanit siiski ei mänginud, vanem tegi viimase mängu koondise eest nädal aega enne 34aastaseks saamist 1995. aastal. Ragnar Klavan tegi debüüdi koondises 17aastaselt. Tema karjäär algaski bravuurikalt, sest hooajal 2003/2004 käis ta testimas sellistes satsides nagu Amsterdami Ajax, Rotterdami Feyenoord, PSV Eindhoven, Moskva Spartak, Trondheimi Rosenborg, Lens, Strasbourg ning San Sebastiani Real Sociedad. Viimase kohta rääkis Raku ajakirjale Eesti Liigajalgpall 2004 muuhulgas seda, et Narvast pärit Valeri Karpin ei teinud kahe nädala jooksul “kaasmaalasest” kordagi välja ega vahetanud temaga ühtki sõna.

INDREK SCHWEDE

64

JALKA JUULI 2015

Raku ja Siku ehk Ragnar ja Dzintar Klavan 2004. aastal A. Le Coq Arenal.

foto


lisaaeg Juulikuu sünnipäevad 01.07 Katrin Kaarna 35 01.07 Mait Nõmme 32 02.07 Elari Valmas 27 04.07 Karel Voolaid 38 04.07 Maria Orav 19 07.07 Raiko Mutle 31 07.07 Miina Kallas 26 07.07 Frank Liivak 19 07.07 Getriin Strigin 19 07.07 Mark Rõõmussaar 17 08.07 Urmas Rooba 37 09.07 Ave Pajo 31 10.07 Ando Hausenberg 28 11.07 Raio Piiroja 36 12.07 Vladimir Karev 63 12.07 Hannaliis Jaadla 29 14.07 Ott Meerits 33 15.07 Ain Tammus 46 18.07 Igor Orlov 57 18.07 Priit Penu 45 19.07 Peeter Lelov 65

19.07 Johannes Kukebal 22 20.07 Maksim Gussev 21 21.07 Mati Lember 30 22.07 Zaur Tšilingarašvili 48 22.07 Neeme Neemlaid 30 23.07 Katrin Tuse 36 23.07 Aleksandr Kulik 34 23.97 Alen Stepanjan 24 23.07 Triinu Esken 23 24.07 Urmas Kaljend 51 26.07 Timo Lomp 27 28.07 Varje Tugim 37 28.07 Randin Rande 18 29.07 Jaanus Veensalu 51 29.07 Hannes Reinvald 44 29.07 Jaanus Sirel 40 30.07 Jaan Roos 36 30.07 Allan Soomets 34 31.07 Urmas Hepner 51 31.07 Carl Tubarik 34 31.07 Siim Valtna 28

Moskva Spartak aitas 102aastast fänni Moskva Spartaki mängijate annetustest ja piletitulust kogus klubi üle 7000 euro 102aastasele fännile, kes rööviti kodus paljaks. Raha koguti mängus Krasnodari Kubani vastu. Moskva Spartakis on muuhulgas mänginud eestlane Igor Netto, Narvast pärit Valeri Karpin, selle duublis on hiilanud Tarmo Kink ja põhimeeskonna on Nõukogude Liidu karikavõiduni aidanud peatreener Albert Vollrat, kellenimelist auhinda jagab Eesti aasta parimale treenerile meie jalgpalliliit.

LHV panga edetabel Seekord on edetabelist välja jäetud Eesti Jalgpalli Liit, mis on nagunii eesotsas. Maikuu seisuga on kõige rohkem jalgpallikaarte toetamas neid klubisid: 1.   Nõmme Kalju FC 2. Tartu Jalgpallikool Tammeka 3.   JK Tallinna Kalev 4.   Tallinna FC Flora 5.  FC Kose 6.   Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 7.    Tallinna FC Infonet 8.      Tallinna FC Levadia 9.      FC Kuressaare 10.   Viljandi JK Tulevik 11.   Põlva FC Lootos 12.   JK Tabasalu 13.   FC Nõmme United 14.   Rakvere JK Tarvas 15.   FC Elva 16.   Viimsi MRJK 17.   Raasiku FC Joker 18.   JK Welco Elekter 19.   Pärnu Linnameeskond 20.   Paide Linnameeskond

ma mäletan ... Kalle Voolaid, Eesti Spordimuuseumi teadussekretär, spordiajaloolane Ma mäletan ... oma kõige varasemat jalgpallikogemust, mis pärineb umbes aastast 1980. Mu lapsepõlve suved möödusid Viljandis ja seal järveäärsel staadionil kohtusid Kalevi korvpallimeeskond ja Viljandi linnameeskond. Kalevi meeskond oli seal laagris ja tegemist oli demonstratsioonmänguga. Ei mäleta, kui ametlikuks see asi oli aetud, aga mängiti suurel väljakul ja tribüünid olid suht täis. See oli müstiline jalgpallikogemus, sest ühel pool olid kahemeetrised kolged ja teisel pool neist visuaalselt poole lühemad jalgpallurid. Korvimeestel olid seljas vanad head Kalevi dressid. Arutasime, kuidas mäng välja hakkab nägema, sest tundus, et lühikestel meestel on suurel platsil eelis, sest pikad ei saa ehk nii suurel väljakul piisava kiirusega liikuda, aga mälu järgi jäi mäng viiki 3 : 3. Meeles on kaks korvpallurit, kaks graatsilist gaselli, Mihhail Žulanov, kes jooksis kuidagi väga mitte jalgpallurlikult lahtise jalaga, ning Viktor Viktorov. Viljandi mehi pole nimeliselt meeles. See mäng pani esimest korda teadlikult mõtlema kehalise ettevalmistuse tähtsuse üle: Kalevi meeste füüsis ja võimsus kaalus üles vastaste tehnika. Eks korvpallurid olid ka profid, erinevalt jalgpallureist. Ma mäletan ... kuidas naabrimees mu Tartu kortermajas kord peatas ja küsis, kas ma vutti ka taon. Ta kutsus mind mängima ühe Tartu ettevõtte eest ja ilmselt oli tegu linna meistrivõistlustega. Aasta oli 1986 või 1987. Võisin sõbra ka kaasa võtta ja läksime koos Sulev Vestmanniga – Olev Vestmanni pojaga. Käsk oli lühikesed dressid kaasa võtta. Mängudest on meeles, et üks sats võis vabalt mängida särkidega ja teine ilma. Olin seni mänginud hoovijalgpalli ja mäletan, et kogemus oli jube, sest puudus suurel platsil olemise taju. Olin kohmetu, ei saanud aru, kuidas ja mis suunas palli lükata. Saime suuri kaotusi, aga meil oli Suleviga eesmärk, et värava peaks ikka ära lööma. Et värav ju nii suur, küll üks ikka sisse läheb. Minul see ei õnnestunud, olin nii koba. Sulev kobistas enda oma ära – oli selline nurgalöögist tulnud ja rinnaga löödud kole värav. Ei mäleta enam, aga võisime ka teise suve sama sarja mängida. Mängisin ilma putsadeta ega olegi kunagi putsadega jalgpalli mänginud. Ma mäletan ... kuidas Eesti koondis mängis 1997. aastal Tartu ülikooli staadionil Fääri saartega. Seal oli ka mingi vastuolu, sest tegemist oli kergejõustikustaadioniga ja sealne seltskond ei tahtnud jalgpalli sinna peale lasta. Läksime kahekesi koos Mika Keräneniga – minul oli poeg ja temal tütar kukil. Mäletan tribüünil olemise kohmetust, oskamatust seal olla ja käituda, sest tõelist jalgpalliatmosfääri seal ei olnud ja Tartu akadeemiline publik vaatas väheseid jalkakoondise fänne võõristavalt – mis te lärmate, laske mängu vaadata! See kohmetus ja piinlikkus 0 : 2 kaotuse pärast ongi enim meelde jäänud. Ma mäletan ... hoopis paremat atmosfääri 2013. aasta Eesti–Hollandi MM-valikmängust A. Le Coq Arenalt. Kui Holland viimaks 2 : 2 viigistas, ajasid meie ees istunud hollandlased “oksad laiali” ja hakkasid meile nägusid tegema ja ma näitasin neile keskmist sõrme. See on ainus kord, kui olen staadionil nii-öelda huligaanitsenud. Patsutasin neid seejärel vabandavalt ja me lahkusime sõbralikult, aga mul on siiamaani oma teo pärast häbi. Ma mäletan ... kuidas kunagisest Nõukogude Liidu Kesktelevisiooni teisest programmist sai vutti vaadatud. Selleks pidi olema mingi spetsiaalne antenn ja et lainet kinni püüda ning pilt ekraanile saada, pidi sageli toas ringi käima ja antennile õiget asendit otsima. Vahel pidi selleks toolidest torni ehitama. 2015 JUULI JALKA

65


ristsõna

Juunikuu ristsõna vastus oli “Laar ja Meetua”. Õige vastuse eest võitis raamatu “Jalgpallireeglid” Taago Hiiesalu. Võitjaga võtame ühendust. Juulikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 6. juuliks. Õigesti vastanute vahel loosime välja raamatu “Jalgpallireeglid”.

66

JALKA JUULI 2015


Profile for Jalka

Jalka (juuli 2015)  

Juuli Jalkas annab otsekohese ja ausa intervjuu väravavaht Sergei Pareiko

Jalka (juuli 2015)  

Juuli Jalkas annab otsekohese ja ausa intervjuu väravavaht Sergei Pareiko

Profile for jalka
Advertisement