Page 1

HIND 1,85 EUROT JAANUAR 2014

Karol Mets

naudib keskkaitsja vastutust Sümboolne koondis ja aasta laureaadid Vladimir Voskoboinikovi head ja vead Kuusalu Kalev tõukab valla spordielu Reisikiri Horvaatiast ISSN 1736-7379

Postrid: Aleksandr Dmitrijev / Mesut Özil / Gareth Bale / Riccardo Montolivo / Lars Bender

Mitmekülgne Mart Kase

Kalev Pajula kuulab 2014 JAANUAR JALKA 1 mängijat


sisukord

t a ita ts u ku Foto: Lembit Peegel

Kaanelugu lk 48 Tallinna Flora 20aastane keskkaitsja Karol Mets naudib vastutust, mida see positsioon talle pakub. Ühtlasi näeb sealt tervet väljakut ja saab kõigiga rääkida. Eesti liigas Karol Mets end tegijaks veel ei pea.

Persoonid & intervjuud Mart Kase

HIND 1,85 EUROT JAANUAR 2014

Vladimir Voskoboinikov Kalev Pajula

naudib keskkaitsja vastutust VLADIMIR VOSKOBOINIKOVI HEAD JA VEAD KUUSALU KALEV TÕUKAB VALLA SPORDIELU REISIKIRI HORVAATIAST ISSN 1736-7379

Postrid: Aleksandr Dmitrijev / Mesut Özil / Gareth Bale / Riccardo Montolivo / Lars Bender

MITMEKÜLGNE MART KASE

KALEV PAJULA KUULAB 2014 JAANUAR JALKA 1 MÄNGIJAT

Esikaanel: Karol Mets Fotod: Lembit Peegel Nr 1 (73) 2014

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Nordicom +372 5666 7770 reklaam@nordicom.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22,24 eurot Poolaasta 11,12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

25

Kolumnid

KAROL METS

SÜMBOOLNE KOONDIS JA AASTA LAUREAADID

22 25 26

palliga is mängime hea päev, si on l ei e. Me m i ti u “K m liiga im mik Premiu a en i ku i in d parem stu pida a.” i tempot va g u ru p ei lt lihtsa esiliiga B-s Mart Kase ste kohta ÜJK Emma mängiva H lk 48–51

Kirsi Altjõe Tiit Lääne Indrek Schwede

12 15 16

Rubriigid Kuu peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Klubilood: Kuusalu Kalev Premium liiga Naised Lisaaeg Ristsõna

4 8 10 44 55 60 64 66

42

Muu Sümboolne koondis ja aasta laureaadid Täitkem maa staadionitega! Täringujalgpalli Eesti meistrivõistlused Reisikiri Horvaatiast Majandus ja Eesti jalgpall Parimaid ütlemisi aastal 2013

18 40 42 52 58 62

52

Postrid Aleksandr Dmitrijev Mesut Özil Gareth Bale Riccardo Montolivo Lars Bender

2014 JAANUAR JALKA

3


lembit peegel

Koondis sai uue peatreeneri Jalgpalliaasta lõppes ja lõppes ka koondise peatreeneri Tarmo Rüütli leping. Uue sõlmis Eesti Jalgpalli Liit rootslase Magnus Pehrssoniga. Fotograaf Lembit Peegel vaatab oma piltidega tagasi aasta lõpule ja läinud aastale.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Killuke ajakirjanikearmeest: Viljar Voog (vasakul ülal), Joosep Susi (all vasakul), Tarmo Tiisler, Ott Järvela (mikrofoniga), Merili Luuk. Foto: Lembit Peegel

Magnus Pehrsson astub esimest korda Eesti vutiavalikkuse ette. 4

JALKA JAANUAR 2014

Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak kinkis uuele treenerile Eesti koondise särgi, et too ikka kindlasti teaks, millist meeskonda ta juhendab.


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Kuum mäng Kadriorus: Eino Puri kukub HJK karistusalas. Foto: Lembit Peegel

Eesti–Hollandi mäng A. Le Coq Arenal on lõppenud, meeste näod on hoolimata üleajaminuti penaltist naerul: ETV stuudioankur Marko Kaljuveer, Konstantin Vassiljev, Ragnar Klavan. 2014 JAANUAR JALKA

5


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Dmitri Kruglov (paremal) kätleb pärast võidumän- Sergei Zenjov on kaela eriti pikaks venitanud, et pallini ulatuda. gu Trinidadi ja Tobago palluriga. Foto: Lembit Peegel

Joel Lindpere (paremal) on kaks aserit pika ninaga jätnud ja tsenderduseks on tee valla. 6

JALKA JAANUAR 2014


lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Eesti karikafinaal toimus sel aastal tõsises paduvihmas. Marko Meerits teeb endale läbi märja seina teed pallini.

Foto: Lembit Peegel

Just see koosseis alustas mängu Hollandi vastu: (ees vasakult) Aleksandr Dmitrijev, Enar Jääger, Henrik Ojamaa, Konstantin Vassiljev, Dmitri Kruglov; (taga vasakult) Martin Vunk, Joel Lindpere, Raio Piiroja, Ragnar Klavan, Henri Anier, Sergei Pareiko. 2014 JAANUAR JALKA

7


nimed & numbrid

kuu +

Pärast paanikat on lõpuks selge, et jalgpalli MM jõuab ETV ekraanile. Suurepärane, aga vastupidist olekski olnud raske ette kujutada.

kuu

-

kuu ?

Mida suudab suhteliselt vähese kogemusega Magnus Pehrsson Eesti koondise eesotsas korda saata? Aastal 2014 selgub.

1

... tunni ootas Permi Amkari lennuk lumetormi tõttu õhus tiirutades maandumisluba Moskvas. Esimesel maandumiskatsel avastasid lendurid ehmatusega, et rajal seisab ees teine lennuk, ja võtsid järsult kõrgust. Teine katse õnnestus.

71.

... kohal on Eesti naiste jalkakoondis FIFA edetabelis. Nii kõrgel pole meie Maalid (Austraalia naiskonnal on hellitusnimeks Matildad) veel kunagi asunud.

238 983

... pealtvaatajat külastas möödunud aastal Eestis toimunud jalgpallimänge.

8

JALKA JAANUAR 2014

Eesti naiste jalgpallikoondise peatreener Keith Boanas (pildil) ning abitreener Katrin Kaarna veetsid detsembri keskel nädala Šveitsis Nyonis, kus toimunud konverentsil vahetasid oma mõtteid UEFA liikmesriikide treenerid. Muide sai eelmisel suvel sakslased Euroopa meistriks viinud Silvia Neidi käest küsida kõike, mida hing ihkas. Katrin Kaarna sõnul oli see kahtlemata üks põnevamaid konverentse, kus ta käinud on.

Foto: Lembit Peegel

Päevavalgele tuli kuritegelik inimkaubanduse skeem, kuidas üritati Nigeeria noori “jalgpallureid” Eestisse smugeldada.

Naistekoondise treenerid õppisid oma ala tippudelt

Tublid hiidlased! MTÜ Hiiumaa Jalgpall valiti Hiiumaa 2013. aasta parimaks kodanikuühenduseks. Seda au jagati koos MTÜ Hiiumaa Lastekaitseühinguga. Hiiumaa vutimehi kiideti selle eest, et nad kaasavad oma tegevusse väga palju erinevaid inimesi erinevatest vanuserühmadest. MTÜ Hiiumaa Jalgpall aitas möödunud aastal käivitada treeningrühmad Käinas, Kärdlas ja Emmastes. Peale selle korraldati koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga nädalane vutilaager, esimest korda said Hiiumaa meistrivõistlustel mõõtu võtta naised, toimusid maavõistlusmängud Saaremaaga jne. Ühesõnaga tehti tõesti palju!

Lõuna-Läänemaa JK noored said elustamisnippe Klubi poolt Lihulas korraldatud esmaabikoolituse läbis 32 noorjalgpallurit ning 4 õpetajat. Koolituse peamine eesmärk oli see, et noored oskaksid võimaluse korral aidata kas Foto: Ann Meriste-White sõpra, tuttavat või ükskõik millist hädasolijat. Just seepärast oli MTÜ Hoia Elu korraldatud koolitus nii tasuta kui kohustuslik ning noored said kindlasti targemaks, sest teoreetilist osa saatis praktiline proovimine.

Keila tüdrukud trenni! Nagu paljud teised klubid, otsustas ka Keila JK anda oma panuse naistejalgpalli arengusse ning pakub tüdrukutele trennivõimalust. Rühma juhendajaks on üheksakordne Eesti meister Moonika Mürk, kes nendib, et praegu on lapsi küll veel vähe, kuid loodetavasti tasapisi asjad paranevad. Vähene huvi on suuresti tingitud sellest, et vutitrenni ajad kattuvad teiste tüdrukute seas populaarsete huviringide omadega. Olukorda ei tee paremaks seegi, et Mürgi sõnul on koolikülastuste põhjal jäänud mulje, et paljude tüdrukute arvates pole jalgpall naiste ala ning see muudab lapsed koledaks!


Õnne ei saa osta. Kinkida saab.

Toeta SOS lastekülade laste unistusi!

900 6690 5 € 900 6680 10 € 900 6670 25 € www.sos-lastekyla.ee


lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Jalgpall on usk, religioon, ja kuna erakanalid ei suuda osta litsentsi, siis keegi peab seda tegema. Meie pidime seda tegema.” Eesti rahvusringhäälingu juht Margus Allikmaa jalgpalli MM-finaalturniiri ülekandmisest “Mina MMist puudust ei tunne. Kuulun selle vähemuse sekka, kes julgeb öelda, et talle ei meeldi jalgpalli vaadata.” Jalgrattur Tanel Kangert “Tabloo on viimane asi, mida lisada. Jalgpallimängu vaadates on siiski mõistlik kaine olla, et seisu meeles pidada.” Aivar Pohlak uuest sisehallist, mille avamängule elasid kärarikkalt, joovastavate jookide mõju all ja platsile vaatamata kaasa Stockholmi AIK fännid “Temaga on vaja teatud teemadel rohkem rääkida kui näiteks Taijo Tenistega. Ega ta päris lihtne poiss ole.” Tarmo Rüütli Henrik Ojamaast “Ta on klassikaline peata ratsanik!” Endine Poola internatsionaal Kazimierz Wegrzyn Henrik Ojamaast “Flora on öelnud, et sinna võin alati minna. Muidugi mitte ühe jalaga.” Vigastusest taastuv Raio Piiroja

A. Le Coq Fair Play autasu rändab Tartusse! Jalgpalligalal ning eelmises Jalkas väljakuulutatud A. Le Coq Fair Play auhinna võitja on muutunud. Pärnu-Jaagupi vutimehe Ülari Tohvri asemel läheb tiitel FC Tartu mehele Maksim Mitrofanovile, kes oma viisaka mängustiili eest saab tasuks reisi Parma F.C. ja Milano Interi vahelisele Serie A kohtumisele. Eesti Jalgpalli Liit palub kõigi osapoolte ees vabandust. Oled sa endale võtnud kindla sihi, et võimalikult puhtalt mängida? Ma olen seda tüüpi mängija, et alati olen üritanud puhtalt mängida. Varem on kaarte tulnud, aga kogemata. Üldiselt olen rahulik jalgpallur ja rumalusi ei tee. Tavaelus ka? Olen sama rahulik. Töötad veebidisaineri ja kujundajana. Kas saad oma loomingulisust kuidagi jalgpallis ära kasutada? Ma ütleks, et need on erinevad asjad. Üks asi on töö, mis on arvutitega seotud. Jalgpall on hobi, millega olen lapsepõlvest alates tegelenud. Ma ei saa neid kuidagi seostada, jalgpallis olen jalgpallur ja töö juures töötaja. Su kodulehelt võib lugeda, et kunagi žongleerisid palliga üle 14 000 korra järjest. Palju praegu suudaksid? Ei oska öelda. Kui tuleks mingi pakkumine teha, siis ma ei tea, 1000 ikka teeks. Enam ei näe sellel mõtet, vaba aega ei ole, on töö, on pere, on palju mänge. Pole nii noor, et suudaks terve päeva sellega tegeleda. Kuidas kõksimisoskused jalgpalliplatsile üle kanduvad? Pallitunnetus. Kui lapsepõlvest alates on see käes, siis ikka annab juurde. Kui nüüd võrrelda mängijatega, kes tulevad vuti juurde täiskasvanueas, siis on mul väike eelis. Olid kolmanda liiga lõunatsooni parim väravakütt 22 kolliga. Kas võimed lubaksid mängida kõrgemal tasemel? Praegu on kolmas liiga paras, sest ma väga palju trenni tõsiselt teha ei saa. Kui tõesti tuleks pakkumine loobuda tööst ja saaks kuskil proovida, siis miks mitte. Aga olen piisavalt vana ja kõrgele on raske pürgida. Rimo Hunt seda küll saavutas, aga tal on ka rohkem talenti, mida ta siis ära kasutas.

Siim Kera Foto: Maris Savik

“Tippklubid on võimalikult heade treeningumeetodite väljatöötamisele ju raha kulutanud ning päris igaühele neid näidata ei tihata. Seega võib öelda, et ideid sain, aga välja neid lobisema ei hakka.” Meelis Rooba stažeeris Lyoni Olympique’is “Jalgpalli MMi vaatamine on inimõigus.” Kristjan Roos Linnalehe juhtkirja pealkirjas “Ta on perekonnatuttav ja teame teineteist juba pikka aega. Tema tõigi mind põhimõtteliselt jalgpalli juurde tagasi ja suunas seejärel Tallinna Kalevisse.” Rimo Hunt inimesest, kes teda mängude ajal tribüünilt valjuhäälselt õpetab

10

JALKA JAANUAR 2014

Maksim Mitrofanov võtab auhinna vastu A. Le Coqi juhatajalt Tarmo Noobilt.


lood & tsitaadid

nii nad

Tartu SK 10 Premium Eesti meistrivõistlustel ei mängi Foto: Tartu SK 10 Premium

Järgmise aasta Eesti meistrivõistlustel ei osale Tartu SK 10 meeste esiliigas ega naiste meistriliigas. Põhjuseks vähene raha ja puudulik koosseis. “Varem olid meie klubi vene poistel sõbrad, kes panid raha jalgpalli sisse, aga nüüd on sõbrad tagant ära kadunud,” selgitab Tartu SK 10 eestvedaja Kalev Kajak, kelle klubi ühines eelmise hooaja alguses ametlikult HaServiga. “Kui nad meile tulid, polnud neil ettekujutust, kui palju miski maksma hakkab.” Loobumisotsus ei tulnud kergelt. Tartu SK 10 jäi kahe punkti kaugusele Rakvere Tarvasest, kes pääses Premium liiga üleminekumängudele. Mariliis Limbak (paremal) peab leidma uue naiskonna. Kahe Tartu klubi vahelised üleminekumängud tekitanuks paraja intriigi, Tartu jalgpall tõusnuks paremini pildile ka linnaisade jaoks ja Kalev Kajaku sõnul “oleks mingi raha ehk ka meie kaussi tulnud”. Praegu toetab linn ainult Tammekat ja Kajaku arvates liiga heldelt korvpalli. “Jalgpalli arendamine Tartus on nagu tuuleveskitega võitlemine: väljakuid pole,” kurdab Kajak. “Kunstmuruväljakut pole üldse ja kui kõik Tamme staadioni murust üle käivad, jääb järele paljas põld. Tartus pole väljakute heaks midagi tehtud.” “Kui kulutused esiliigas kokku lüüa, siis ehku peale minna ei saa,” räägib kogenud treener järgmisest hooajast. “Seda raha meil ei ole. Teiseks ei saa loota, et Tallinnasse siirdunud mängijad hakkaksid nädalavahetusel sõitma Tartusse liigamänge mängima.” Positiivse poole pealt märgib Kajak esiliigas saadud kogemusi. Kaks klubi poissi olid detsembris testimas Sillamäe Kalevis ja lõppude lõpuks saab ju teistes satsides mängida ka madalamates liigades. “Imestan selle üle, et me kellelegi võlgu pole jäänud,” tunneb Kalev Kajak heameelt. “Samas on võlgu jäädud meile üleminekutasude näol.” Naiskond lunastas üleminekuturniiril ka järgmiseks aastaks koha meistriliigas, kuid loobub samuti. Kajak on tänulik neile tüdrukutele, kes ausalt tunnistasid, et lähevad Tartust õppima või praktikale välismaale või mujale Eestisse ega saa naiskonda enam aidata. Samas jätkatakse treeningutega ja osaletakse teistel võistlustel. Möödunud aasta Jalka aprillinumbris teatas Tartu SK 10 Premiumi jalgpallur Mariliis Limbak, et Eestis mängib ta ainult oma klubi eest. Möönduse pidi söakas piiga tegema üksnes juhul, kui tema naiskond peaks hoopis ära kaduma. “Meistrivõistlustest loobumine on mulle traumeeriv, see on suur šokk,” tunnistab Mariliis Limbak. “Teiselt poolt mõistan, et meil on naisi vähe ja järelkasv noor, ning nutt ei too naiskonda tagasi. Pean mõtlema, mida edasi teha. Praegu oleksin nõus minema laenulepinguga mõnda teise klubisse, et motivatsiooni hoida. Võibolla on ülejärgmisel hooajal jälle meil oma klubi naiskond olemas! Klubilisust ma kindlasti ei muuda, jään Tartu SK 10 Premiumi mängijaks. Saan mujal kogemusi, mida siis koduklubisse tuua.” Tallinnas olles käis Limbak treenimas Pärnu JK naiskonnaga. Kuigi Pärnu põhirivistusse on kõva konkurents ja Limbak annab endale aru, et peab leppima duublis ja esiliigaga, soovib ta siiski end ajutiselt siduda just Pärnuga. Seal on kvaliteetsed treeningud ja mängijad. Hakkaja neiu lõpetas eelmise aasta lõpul ka treeneri C-litsentsi kursused ja plaanib hakata treenima klubi noori. Tõsi, selleks on vaja lahendada logistikaprobleem, sest Limbak elab Tallinnas ja treeningute andmiseks peab sõitma kodulinna.

Indrek Schwede

ütlesid “Olen üritanud hobidest eemale hoida, sest hobid on tapvalt aeganõudvad asjad ja ma ei kujuta ette, et ma käiks näiteks kalal või ... Kurat, ma ei kujuta ette, kust nad selle aja võtavad – istuvad ja leotavad seda ussi!” Tarmo Rüütli “Mingit “aga peame olema realistlikud” juttu te minult ei kuule.” Eesti koondise uus peatreener Magnus Pehrsson „Muidugi, treeneri jaoks on see väga raske olukord, et on välja öeldud, et ta on ainult vahetreener. See on alati natuke ohtlik. Mängijad võivad ju mõelda, et ah, see mees on siin vaid lühikest aega, pole tähtis, mida tema arvab...“ Eesti koondise ekstreener Viggo Jensen Magnus Pehrssonist “Kõige tähtsam, et Pehrsson saaks aru, kuivõrd õrna ja väärtusliku asja ta Eesti jalgpallikoondise näol oma hoolde on saanud.” Ott Järvela “Sain teada, et klubidevahelises lepingus on punkt: kui mängin üle 1500 minuti, peab Györi maksma Varesele suhteliselt kopsaka summa. Umbes 1480 minutit oli koos ja mulle tehti selgeks, et lihtsalt ei saa mind kasutada.” Tarmo Kink ei lugenud oma lepingut tähelepanelikult üle “Mulle kui meeskonnamängijale ja inimesele, kelle kreedo on seista toimetuse ja spordi eest meie majas, oli see kahtlemata äärmiselt tähtis. Kusjuures: ma ei hoia end neis majasisestes võitlustes iial tagasi. Järelikult olen vähemalt meie meeskonna arvates teinud tööd hästi ja hingega. Vähemalt nemad austavad mind.” Marko Kaljuveer on tänulik ETV sporditoimetuse toetuse eest vastasseisus juhtkonnaga “Kolm kuud ootasin pikisilmi seda lõikust. Nüüd ei tea jälle, millal operatsioonile pääsen. Olen väsinud selle valu käes vaevlemisest – tahaks juba selgust saada, kas ja mil moel saan jalgpalliga edasi tegeleda või ei saa!” Andres Oper hilines lennuki ülebroneerimise tõttu operatsioonile Tallinnas

2014 JAANUAR JALKA

11


kas last saab sundida

Foto: Lembit Peegel

Kas poisid on jalgpalli juurde toonud sõbrad, kuulsad eeskujud või hoopis vanemad?

Kui pikad on koduse spordiministri käed? Milline roll on kodul ja vanematel lapse spordiala valikul? Küsib Kirsi Altjõe, pärnakas ja kahe jalkapoisi ema. 12

JALKA JAANUAR 2014

“E

inoh, ma saan aru, miks su lapsed vutti mängivad, sa ise fännad jalgpalli,” ütleb mu poja pinginaabri isa kooli trepil, kui mainin, et jube raske oli hommikul üles saada, sest eilne Meistrite liiga mäng ei lasknud uinuda. Ei saagi aru, kas mehe

väljaütlemises minu vutilembuse kohta on halvustav noot sees või mitte. Igal juhul pani see lause mõtlema – kas me tõesti juhatame lapsed oma lemmikspordiala juurde (oma unistusi realiseerima?) või suunavad hoopis lapsed oma vanemaid fännama ala, mida nad ise on armastama hakanud? See küsimus jäi mind kummitama. Jah, mulle on alati jalgpall meeldinud – olen sellega üles kasvanud, venna Marco van Basteni plakatite ja alati higiste putsade kõrval –, aga ma pole kunagi lapsi surunud vutitrenni. Kui mu poisid oleksid valinud vuti asemel hoopis ujumise või breiktantsu oma väl-


kas last saab sundida jendusviisiks, küllap oleksin end kurssi viinud rinnuliujumise spetsiifika ja kõige uuemate breiktantsusammudega. Ja nad käivadki jalka kõrvalt basseinis ja tantsimas, aga ühtegi teise trenni ei lähe nad nii suure rõõmu ja ootusärevusega kui vutti mängima. Seesama isa ei jätnud siiski jonni ja lisas: “Aga kes teie peres valib lastele trennid? Sina, eks ole? Kes viib nad trenni? Sina? No millest me siis räägime, sina oled teie pere spordiminister, sina oled poiste eest otsustanud, et nad peaksid jalkas käima.” Võibolla tõesti kunagi, kui poisid olid kolmeaastased, valisin neile jalka, sest tol hetkel oli see kõige lihtsam koordineeritud liikumine, mida harrastada. Teine valik oleks olnud maadlus, aga vuti puhul ahvatles väljas värskes õhus treenimise võimalus. Samas praegu ei saa öelda, et see oleks minu valik, et mu lapsed jalkat mängivad. Moodsaid lapsi lihtsalt ei ole võimalik (vähemalt mitte pikemat aega ja mitte nii tulemuslikult) sundida tegema midagi, mida nad ei taha.

Kui ministri käed jäävad lühikeseks Usun, et iga ema-isa tunneb vaistlikult ära, milline spordiala või hobi tema lapsele võiks sobida. Tunneb ta ju oma väikest kõige paremini – teab tema temperamenti, huvisid, võimeid ja oskusi. Loomulikult on kõik oskused arendatavad (igaühe saab õpetada laulma ja joonistama, aga mis tasemel, see on iseküsimus), aga üldjoontes saab siiski üsna varakult öelda, kellest saab jalgpallur, kellest peotantsija ja kellest loodusuurija. Vahel avalduvad kõik need anded ühes inimeses, aga enamasti siiski mitte. Selle loogikaga teeb tark lapsevanem trenni- või hobivaliku oma sisetunde järgi – kõige paremate kavatsustega oma lapse vastu. Ja nõnda satub pisike poiss või tüdruk tantsima, joonistama, laulma või jalkat mängima. Aga pärast paari aastat või veel varemgi kooruvad välja need, kes tõeliselt tahavad seda (vanemate valitud) ala harrastada, ja need, kes teevad seda kas vastu tahtmist või jätavad trenni hoopis pooleli. Teine versioon on selline, et vanem oma egoistlike või maailmavallutuslike kavatsustega surub lapse trenni, mis

lapsele üldse ei istu, aga sobib kokku vanema valitud imago või ajagraafikuga. Kõik me oleme selliseid lapsi ja selliseid vanemaid näinud, eks ole. Väike inimene ei suuda veel nii kõva protesti teha, et vanem teda kuulda võtaks, ja nõnda peab ta vähemalt mingiks perioodiks alluma vanema tahtele.

KES SUUNAB KEDA?

taks või loodusringis ussikesi tundma õpiks. Nad rullivad end maas, leiavad sada põhjendust, miks putsapaelu mitte kinni siduda, jõuavad trenni kõige viimasena ja saavad “vigastada” esimese pallipuutega. Need lapsed ei lähe esimesel vabal hetkel koduhoovi nahkpalli toksima, nad ei kogu Müncheni Bayerni sümboleid, neil on omad, ka väga toredad huvid. Seega. Miks, miks, miks te piinate oma last? Kas te ei mõista, et ta võiks oma annet mujal rakendada? Need tunnid jalkatrennis ei aita teda elus edasi, pigem takistavad tema arengut või tekitavad kompleksi. Kui ta kunagi ise avastab enda jaoks vuti, siis ta tuleb ise, vabatahtlikult trenni.

Kas me tõesti juhatame lapsed oma lemmikspordiala juurde oma unistusi realiseerima või suunavad hoopis lapsed oma vanemaid fännama ala, mida nad ise on armasta- Ise või lapsed? ma hakanud? Aga ikkagi see küsimus – kas me ise Aga see sunnismaisus on lühike! Varateismelise puhul jäävad koduse spordiministri käed kohe kindlasti lühikeseks. Siis peab minister, soovib ta või mitte, kõrvale astuma ja andma teed teistele mõjuteguritele – sõpradele, parasjagu poppidele spordialadele. Seega varem või hiljem ei otsusta trenniskäimisi enam vanem, vaid nooruk ise. Hea oleks, kui selline otsustuspunkt tuleks ikka varem.

Sundida pole ilus Natuke tagant tõugata ja innustada on lapsevanema roll – kui on näha, et noor inimene on teelahkmel ja langetab olulise otsuse (spordist lahkumise, teise trenni minemise vms) puhtalt väliste, hetkeemotsiooniga seotud tegurite järgi, siis muidugi peab spordiminister oma portfelli maast üles korjama ja sõna sekka ütlema. Aga kui noor ikka üldse ei taha, kohe mitte kuidagi sinna trenni või huvikooli minna, siis sundimine pole õige käitumisviis. Jah, on neid täiskasvanuid, kes tänavad, et neid kunagi muusikakoolis klaverit mängima sunniti – aga enamik “piitsaga” üleskasvanuist ei istu suurena klaveri taha Beethovenit mängima, pigem meenutab läbielatut valus-mõru tundega. Kahju on näha trennis neid lapsi, kes parema meelega kodus joonis-

viime lapsed oma lemmikala juurde või kasvatavad lapsed hoopis vanemaid? Mina usun viimast varianti. Tõeliseks vutifänniks sain just laste kõrvalt ja just seepärast, et nemad fännavad jalkat, olen ka mina vutil lasknud oma ellu tulla. Muidugi on olulised ka geenid – mõni ongi kohe sündinud vutti mängima, teine lihtsalt armastab seda loomingulist liikumist ilma mingite eriliste eeldusteta. Vahet pole, sellisel puhul on rõõm näha lapsi jalkatrennis. Isa, kellest loo alguses juttu oli, on ise lapsepõlvest saati võrkpalli mänginud ja ootas kannatamatult, mil tema poeg saab piisavalt vanaks, et võrgutrenni minna. Nii et sellega sai vastuse küsimus, kes on nende peres spordiminister ja miks ta selle teema üldse üles võttis.

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid. 2014 JAANUAR JALKA

13


Suvel Horvaatiasse!

Split

alates

10990â‚Ź

Lennuperiood: 10. mai - 27. september 2014.

www.estonian-air.ee


3 veergu

Kas lahjem supp tagab edu?

Tiit Lääne

spordiajaloolane

J

õulukuu algul loositi alagruppidesse 2014. aasta MM-võistluste finaalturniirile jõudnud meeskonnad. Varsti, 23. veebruaril, pöörlevad loosirattas 53 UEFA liikmesmaa nimesildid (Prantsusmaa kui korraldaja saab finaalturniirile otse) ja selguvad valikgruppide koosseisud 2016. aasta EM-võistlusteks. Algab uus tsükkel uute võimalustega. Ja seda seekord sootuks suuremate võimalustega paljudele, kaasa arvatud Eestile, kuna senise 16 asemel tõuseb Euroopa finaalturniirile pääsenud koondiste arv esimest korda 24ni. Muide, 1968. aastast pääses finaalturniirile 4, 1980. aastast 8 ja 1996. aastal mindi üle 16 meeskonnale. Nüüdne muudatus, jättes kõrvale vutikääbused Andorra, San Marino, Gibraltari, Fääri saared jne, tähendab sisuliselt iga teise meeskonna jõudmist finaalturniirile. Muidugi on see tore ja paneb lootusrikkalt ka Eesti jalkafänni südame kiiremini põksuma. Siinkohal võiks siiski küsida, kas ons üldse tarvidust valikturniiri jaoks, kui lihtsamalt võttes võiks meeskonnad jagada paaridesse ja võitjad jõuaksid kahe mänguga lõpuheitlusele. Aga ei. Finaalturniiridel osalevate meeskondade arvu

suurendamine on üldine trend, millele kahjuks ei ole suutnud vastu panna ka muidu konservatiivne (ja tänu sellele edukas) jalgpall. Vastupidi, jalgpall on selles ehk isegi esirinnas. Ent ka mitu teistki sportmängu, kus kandepind jalgpallist kitsam, on aegapidi ikka kasvatanud finaalturniiride koosseise. Nii et rõõmustamine ühel või teisel alal Eesti koondise esmakordse või järjekordse finaalturniirile jõudmise edusammude üle on vahel kaunis suhteline. Kas edu taga on meie kasvav meisterlikkus või lihtsalt juhendi muudatus? Aga spordipublik rõõmustab ja miks ka mitte. Rõõmust osa saajate riikide arv kasvab. Kõigi nende numbrite suurendamiste taga on mõistagi raha: mida rohkem eduosalisi, seda suurem auditoorium, seda suurem reklaamitulu ja kõik muu sellega kaasnev. Isegi FIFA ei ole suutnud finaalturniiri kasvatamisele vastu seista. Kui 1982. aastal sai 16 meeskonnast 24, siis 1998. aastast alates juba 32 osalevat koondist. Julgen arvata, et seda on isegi MM-võistluste jaoks liiga palju. Viimased turniirid on seetõttu serveerinud alagrupiturniiride kolmandas voorus terve rea tühjade mängude pidamist, mis vaid venitavad turniiri ja toovad esile taseme ebaühtlust. Sest näiteks 24 meeskonnaga turniiril hoidis edukamate kolmandate kohtade jõudmine järgmisse ringi pinget lõpuni. Peale selle ei kanna mitu regiooni (Aasia, Aafrika, ka Põhja-Ameerika) viie meeskonna esindatust sellisel tippvõistlusel. Ilmekalt tõestasid seda ka hiljutised mandritevahelised playoff-mängud Uruguay–Jordaania ja Uus-Meremaa – Mehhiko. Pigem tuleks tühjade tuuletallajate asemel suurturniirile lubada meeskond-paar rohkem Euroopast või Lõuna-Ameerikast. Kas lahjenev supp, kus järjest rohkem meeskondi jõuab finaalturniirile, aitab ka Eestit? Tahaks loota. Liiati, kui meie jalgpallikoondise

seni ainsast suurturniirist möödub eeloleval suvel juba 90 aastat, mil vutimehed tegid kaasa 1924. aasta Pariisi olümpiaturniiril. See oli veel ajastu, kui suurturniiride väravad olid avali kõigi jaoks, kel seal osalemiseks julgust ja raha jagus. Hea stsenaariumi korral võinuks Eesti toona kaasa lüüa isegi kolmel järjestikusel suurturniiril, sest 1928. aasta Amsterdami olümpiaks anti ju koondis taas üles, kuid rahamured ja mitme tippmehe vigastused nõrgendasid usku ja sõidust asja ei saanud. 20st registreeritud koondisest loobusid siis veel Bulgaaria ja Kreeka ning eelringiks Eesti vastaseks loositud Hispaania pidas esimese mängu hoopis Mehhikoga.

MM-FINAALTURNIIRIST

Viimased turniirid on seetõttu serveerinud alagrupiturniiride kolmandas voorus terve rea tühjade mängude pidamist, mis vaid venitavad turniiri ja toovad esile taseme ebaühtlust. Ja mingit piirangut ei olnud ka 1930. aastal Uruguays peetud esimesel MMturniiril, kuhu Eesti siiski ei söandanud minna. Kindlasti aitas seda otsust langetada valitsenud majanduskriis, kuid Eesti oli toona MM-finaalturniirile lähemal kui kunagi varem. Oleks siis see julgustükk läbi tehtud, milline boonuspunkt ilutseks tänapäevalgi Eesti jalgpalliloo CVs. Aga oleksid ei maksa. Kasvava koosseisuga finaalturniirid ei pisenda aga põrmugi rõõmu Eesti jalgpalli edu üle, kui uks suurele jalgpallipeole suudetakse kord valikturniiri kaudu lahti muukida. Seepärast tasub pöialt hoida, et saame hea loosi, meeskond ületab taas iseennast (nagu eelmise EMi valiktsüklis) ja kokkuvõttes suudetakse sellest kõigest kasu lõigata. Oli siis supp vedelam või paksem, see pole enam vist oluline. 2014 JAANUAR JALKA

15


1-teist mõtet

Mis juhtus pühapäeval?

L

momendid videokordusest nägemata, mustatakse kohtunikke sageli ülekohtuselt. Selles valguses tundub hea plaanina anda kohtunikule võimalus avalikult selgitada oma küsitavaina tunduvaid otsuseid. Ühtlasi aitaks see paljastada paljude treenerite soovi kirjutada oma professionaalsed möödalaskmised kohtunike kraesse ja/või koguni nende kehva jalgpallireeglite tundmist. Võib juhtuda, et avalikkuse poolt alatasa naeruvääristatud kohtunike asemel osutuvad naeruväärseks hoopis pallurid ja treenerid. Aga nõnda on see vaid teoreetiliselt. Praktikast teame, et iga teise või kolmanda vea puhul on ilma videokorduseta raske otsustada, kumb jalgu- või peadpidi kokkupõrganud jalgpallur süüdi on, ja vahel on seda raske teha isegi videokorduse järel. Seega jääb ka pärast korduste igakülgset läbivaatamist igaühele oma õigus ja süüdistused ei kao.

Kohtunike pressikonverents? Osa Eesti kohtunikke oleks nõus andma pärast mängu seletusi juhul, kui neil on võimalus küsitavaid olukordi rahulikus keskkonnas videokordustelt üle vaadata. Küllap oleks paljudes ka enesekind-

Foto: Lembit Peegel

äinud aastal räägiti nii Eestis kui laias ilmas palju kohtunikest. Et kui palju nende eksimused ikkagi mõjutasid mängu käiku ja kuidas iga eksimus võib mõjutada klubi (ka koondise) rahakotti. Eestis nõudsid käremeelsemad, et “ka kohtunikud peavad hakkama vastutama oma vigade eest ja neile antavad hinded peaksid saama avalikuks”. Eesti meedia kajastustest jäi kohati lausa mulje, et meie jalgpalli suurim probleem on kohtumõistmine väljakul. Väga tabavalt tõi ajakirjanduses sageli kasutatava skeemi välja Jalkaga vestelnud Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht, kelle sõnul annavad paljud Premium liiga treenerid pärast mängu tasakaaluka ja vaoshoitud intervjuu. Usutlusele järgneb tihti tavaline valveküsimus: kuidas jääte rahule kohtunike tegevusega? Piisab treeneril vaid natuke kobiseda, kui tema öeldu tõstetakse pealkirjaks ning rohkearvulised internetiklikid ja mulje, et kohtunikud Eestis ei kõlba kuhugi, ongi loodud! Olukorras, kus treenerid annavad oma kommentaare kohe pärast mängu ja neil on rahulolematust tekitanud

16

JALKA JAANUAR 2014

Kohtunik saab oma jao kätte igal juhul. Kas kohtunike sooritustele antud hinnete avalikustamine ei muudaks seda ametit veelgi kaitsetumaks?

lust ja mehemeelt, et tunnistada oma eksimusi, mis kasutataks julmalt ära anonüümsetes internetikommentaarides. Hala, et Eesti kohtunikud ei kõlba kusagile ja nad tunnistavad seda isegi, tõuseks taevani. Minu arvates on kohtunike niinimetatud süüdijäämine ja sõimamine kirjutatud selle mängu olemusse ja iga mõistlikuna näiv katse pakkuda neile võimalust vastulauseks ja enesekaitseks valaks ainult õli tulle. Kokkuvõttes tähendaks see kohtunike veelgi suuremat surve alla sattumist (vähemalt Eestis aastal 2014). Ja kas kõigile meeldikski hakata mängujärgseid seletusi andma? Kõik pole piisavalt sõnaosavadki ja tahaksid siiski keskenduda mängule, mitte sellele järgnevale avalikule lintšimisele. Kas ei peletaks kohustuslikud kaitsekõned inimesi sellest väga vajalikust ametist või vähendaks need soovi kohtunikuks saada? Ja kõige olulisem: kas kohtupidamist parandaks, kui kohtunike vaatlejate antud hinded ja hinnangud avalikustataks? Kas nad hakkaks paremini fikseerima suluseisu? Mille arvelt hakataks paremini eristama, kumb kokkupõrganutest tegi vea ja kumb oli ohver? Ma arvan, et sellist varu poleks kõiki rahuldaval hulgal kusagilt võtta isegi siis, kui


1-teist mõtet kõik maailma kohtunikud oleks ülihästi tasustatud täisajaga profid. 1978. aasta maailmameister argentiinlane Mario Kempes on öelnud: “Jalgpall on ikka jalgpall, üksteist üheteistkümne vastu, pall on sama, nagu ka kohtumõistmise vaieldavused. Jalgpall on kirg. Alati on neid, kes tahaksid peale suruda igasugu tehislikke lahendusi, et teada saada, kas oli ikka värav või mitte, kas pall läks välja või mitte.” Ja sellele lisab Kempes lihtsalt ja filosoofiliselt: “Minu arvates tähendab jalgpall terve nädala kestvaid vaidlusi, mis pühapäeval juhtus. Kui see pole nii, pole tegemist jalgpalliga.” See on kõige geniaalsem seletus, mida olen eales jalgpalli olemuse kohta lugenud või kuulnud öeldavat, sest ta sisaldab endas kõike, mida tähendab jalgpall: sealhulgas ka kõiki tahtmatuid ja tahtlikke eksimusi olgu pallurite, treenerite või kohtunike esituses. See seletus hõlmab jalgpalliga kaasas käivat mütoloogiat. Hetkel, mil jalgpallis hakkab kohut mõistma elektrooniline kohtunik, mis sajandiksekundite vältel värviliste tulekestega märku andes fikseerib suluseise, vigasid, külje-, otsa- ja väravajoont ületanud palle, annab teada, millal näidata kollast, millal punast kaarti, kaotab jalgpall suure osa oma võlust. Millest rääkida terve nädala kuni pühapäevani, kui eelmise vooru mängu puhul pole enam ainsatki küsitavat eemaldamist, suluseisu, karistamata jäänud viga jms? Muidugi – jäävad alles pallurite endi kasutamata jäänud väravavõimalused, andmata söödud, treenerite küsitav taktikavalik ja tehtud-tegemata vahetused, aga see kõik oleks steriilne laboratoorium võrreldes sellega, kui platsil puhub kohtuvilet lihast-luust inimene. Jalgpalli on sageli ja õigustatult võrreldud eluga. Ka elus ei kulge kõik soovitult, ka elu on ebaõiglane ja meie suhtes langetatakse ebaõiglaseid otsuseid. Me peame sellega toime tulema ning vähema ja suurema eduga tuleme ka. Täpselt samamoodi on jalgpallis: meie suhtes võib ebaõiglaselt käituda kaasmängija, kes ei anna nimme söötu, kuigi see tähendaks kindlat väravat; meie suhtes võib ebaõiglaselt toore võttega käituda vastane ja meie suhtes ebaõiglase otsuse langetada kohtunik (jah,

vahel harva isegi tahtlikult!). Aga jalgpall on elu peegel. Elus peame oluliseks võimalust ja õigust eksida. See võimalus ja õigus peaks olema sinul, minul, temal. Jalgpallis on sama õigus mängijail ja treenereil ja see peaks kindlasti jääma ka kohtunikele.

KOHTUNIKEST

Kas kohtupidamist parandaks, kui kohtunike vaatlejate antud hinded ja hinnangud avalikustataks? Kas nad hakkaks paremini fikseerima suluseisu? Nojah, aga toogem videokohtupidamine siis vähemalt tippjalgpalli, arvavad paljud. Aga tippjalgpall moodustab kogu maailma vutist vähem kui viis protsenti. Seni on jalgpalli suureks plussiks võrreldes teiste spordialadega peetud asjaolu, et mängus on olnud väga vähe reeglimuudatusi ja see on kõikidel tasanditel püsinud samasugune. Jalgpall on suutnud rahvusvaheliste tiitlivõistluste tasandil vältida ka mudaliigade teket: kõigil on võimalus jõuda sama valikvõistluse raames päris tippu ja kohtuda selle maailma vägevatega. Ka kõik väetid on otseteid pidi ühendatud maailma absoluutse tipuga, mis omakorda on tekitanud rahulolematust suurtes.

Vaadakem, mis on kasulik meile ja mängule, mitte suurtele Nii suurte klubide kui koondiste leerist kostab vahetevahel nurinat, et autsaiderid mängigu oma liigas õiguse eest pääseda tugevate sekka. Nad ei taipa, millise motivatsiooni annab väikestele võimalus mängida vägevatega ja kuidas see hoiab ühtsena terve vutimaailma vereringet. Neid ühtseid kanaleid pidi jõuavad tippjalgpalli ka väikeste riikide ja klubide andekad pallurid. Globaliseeruvas ja lokaalsust varjujätvas maailmas kogeme aina enam, kuidas rahvusvahelistele arengutele kaasa elades ja pealtnäha toredaid ideid vaagides ei oska me enam näha, milline on nende mõju Eesti elule ja jalgpallile. Nagu eespool juttu, on suurklubide ja suurkoon-

diste huviks kohtuda ainult omasugustega ja suruda väikesed mudaliigadesse üksteisega madistama. Kui tänu Michel Platini tegevusele pääsesid senisest hõlpsamini Meistrite liiga lihapottide manu Ida-Euroopa klubid ja mõned neist suureskooriliselt kaotasid, hakkas levima hala, et ohvriks on toodud tase ja võrdne konkurents. Aga mida siis kosta Meistrite liiga 27. novembri tulemuste peale: Leverkuseni Bayer – Manchester United 0 : 5, Donetski Šahtar – Real Sociedad 4 : 0, Madridi Real – Galatasaray 4 : 1, kusjuures Real mängis alates 26. minutist kümne mehega? Või kuidas seletada kevadist Meistrite liiga poolfinaali, kus Barcelona hävis kahe mängu kokkuvõttes Bayernile 0 : 7? Ka Pärnu JK suureskooriline kaotus naiste Meistrite liiga põhiturniiril karikakaitsjale Wolfsburgile tõstatas mõnes kohalikus peas küsimuse, kas nõrgemad ei peaks mängima oma tasemel omas liigas. Aga kui see reform läbi viia naiste jalgpallis, on pretsedent loodud. Siis kordub sama meeste seas ja argumentki on varrukast võtta: aga naiste vutis juba nii tehti! Arvan, et me ei pea muretsema edevate tippklubide kaotatud raha pärast, olgu siis tegu võistlussüsteemiga, mille abil rohkem raha kokku kühveldada, või kohtunike eksimustega (viimasel juhul on kõik nagunii tasakaalus: sel hooajal kaotad ehk tõesti kohtuniku väärotsuse tõttu mängu ja miljonid, aga järgmisel aastal võidad selle samadel asjaoludel tagasi). Sellega ei õigusta ma tahtlikku kohtunike ebaõiglust, vaid üritan silme ees hoida suurt pilti. Tippjalgpalli enda huvides on hoida sidet rohujuuretasandiga, jääda ühtseks tervikuks. Kui ta muutub robotkohtunike poolt kontrollitavaks hingetuks mänguks, kaob palju tema võlust, mille üks osis on konservatiivsus (põikpäisus) teha reeglites põhimõttelisi muudatusi. Ka ebavõrdsus klubijalgpalli absoluutses tipus tuleb rahast, mitte idaeurooplaste suuremast (ja õiglasemast) kaasatusest ja/või kohtunike eksimustest. Peame hoolitsema selle eest, et meil oleks järgmise pühapäevani piisavalt jutuainet. Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2014 JAANUAR JALKA

17


jalka laureaadid

Sümboolne koondis ja aasta laureaadid Viiendat aastat ilmub Jalkas Eesti sümboolne koondis, mida varem koostas ajakiri Sporditäht. Ühtekokku ilmub see paberkoondis juba 22. korda. Avaldame ka teisi aasta laureaate tuntud kategooriates ja nende nimetamisel oleme olnud vahel lubatud piires loomingulised. Aasta forvard: 2013 Henri Anier – skooris enesekindlalt koondises ja klubis 2012 Andres Oper 2011 Konstantin Vassiljev 2010 Sander Post 2009 Indrek Zelinski 2008 Ats Purje 2007 Andres Oper 2006 Andres Oper 2005 Tarmo Neemelo 2004 Ingemar Teever 2003 Tor Henning Hamre 2002 Andres Oper 2001 Indrek Zelinski 2000 Andres Oper 1999 Andres Oper 1998 Indrek Zelinski 1997 Argo Arbeiter 1996 Andres Oper 1995 Lembit Rajala

Aasta poolkaitsja: 2013 Konstantin Vassiljev – kes siis veel? Kaks maailmaklassi väravat Hollandi vastu. 2012 Konstantin Vassiljev 2011 Konstantin Nahk 2010 Konstantin Vassiljev 2009 Kaka 2008 Martin Vunk 2007 Juha Hakola 2006 Ragnar Klavan 2005 Ragnar Klavan 2004 Taavi Rähn 2003 Marko Kristal 2002 Martin Reim 2001 Marko Kristal 2000 Martin Reim 1999 Martin Reim 1998 Marko Kristal 1997 Viktor Alonen 1996 Meelis Rooba 1995 Indro Olumets

Aasta väravavaht: 2013 Sergei Pareiko – endiselt kindel nii koondises kui klubis 2012 Sergei Pareiko 2011 Samir Handanovic 2010 Marko Meerits 2009 Sergei Pareiko 2008 Pavel Londak 2007 Pavel Londak 2006 Martin Kaalma 2005 Mart Poom 2004 Mart Poom 2003 Mart Poom 2002 Martin Kaalma 2001 Martin Kaalma 2000 Mart Poom 1999 Ain Tammus 1998 Toomas Tohver 1997 Mart Poom 1996 Rain Vessenberg 1995 Algimantas Briaunys

Foto: Lembit Peegel

Aasta kaitsja: 2013 Ragnar Klavan – Bundesliga põhimees. Küsimusi on? 2012 Ragnar Klavan 2011 Ragnar Klavan 2010 Ragnar Klavan 2009 Raio Piiroja 2008 Raio Piiroja 2007 Raio Piiroja 2006 Enar Jääger 2005 Enar Jääger 2004 Andrei Stepanov 2003 Urmas Rooba 2002 Urmas Rooba 2001 Raio Piiroja 2000 Urmas Rooba 1999 Raio Piiroja 1998 Martin Reim 1997 Urmas Kirs 1996 Sergei Hohlov-Simson 1995 Marek Lemsalu Foto: Lembit Peegel

18

JALKA JAANUAR 2014


jalka laureaadid Aasta naismängija: 2013 Getter Laar – Prantsusmaa on naiste jalgpallis maailma tipp ning meil on olemas mängija nende meistrisarjas!

Foto: Lembit Peegel

2012 Anastassia Morkovkina 2011 Pille Raadik 2010 Tiina Trutsi 2009 Katrin Loo 2008 Ave Pajo 2007 Heleri Saar 2006 Ave Pajo 2005 Hannaliis Jaadla 2004 Heleri Saar 2003 Andra Karpin 2002 Ave Pajo 2001 Irja Reedik 2000 Geit Prants 1999 Annika Tammela 1998 Katrin Tuse 1997 Kaire Kaljurand 1996 Maaren Olander 1995 Aire Lepik

Aasta treener: 2013 Martin Reim – U21 koondise löögirusika tekitamise eest

Aasta kohtunik: 2013 Silver Kõiv – heal tasemel väljakukohtunik on Euroopas tegusid teinud hoopis äärel. Sel aastal teenindas kolme U17 EM-finaalturniiri mängu.

2012 Lars Hopp 2011 Tarmo Rüütli 2010 Keith Boanas 2009 Frank Bernhardt 2008 Frank Bernhardt 2007 Viggo Jensen 2006 Tarmo Rüütli 2005 Jelle Goes 2004 Tarmo Rüütli 2003 Jelle Goes 2002 Arno Pijpers 2001 Olev Reim 2000 Aivar Lillevere 1999 Teitur Thordarson 1998 Erki Kesküla 1997 Tarmo Rüütli 1996 Teitur Thordarson 1995 Silvar Luht

2012 Kristo Tohver 2011 Kristo Tohver 2010 Aivar Pohlak 2009 Hannes Kaasik 2008 Maaren Olander 2007 Kristo Tohver 2006 Kristo Tohver 2005 Hannes Reinvald 2004 Margus Kotter 2003 Maaren Olander 2002 Uno Tutk 2001 Hannes Kaasik 2000 Uno Tutk 1999 Kalev Pajula 1998 Raivo Lattik 1997 Katrin Taurafeldt ja Sirle Blumberg 1996 Sten Kaldma 1995 Margus Kotter

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Aasta klubi: 2013 Tartu Santos – heade noorteturniiride korraldamise ja II liiga võitmise eest 2012 Vändra JK Vaprus 2011 Viljandi JK Tulevik 2010 JK Liverpool Pub 2009 FC Tabivere 2008 Nõmme Kalju 2007 Nõmme Kalju 2006 FC Levadia 2005 FC Elva 2004 Tartu JK Tammeka

2003 JK Sõrve 2002 FC Flora 2001 FC Kotkas 2000 FC Valga 1999 FC Kuressaare 1998 FC Flora 1997 Viljandi JK Tulevik 1996 Lelle SK 1995 Mustamäe SK Aeg

2014 JAANUAR JALKA

19


jalka laureaadid Aasta turniir: 2013 rahvaliiga – aina populaarsust koguval ettevõtmisel osales tänavu juba 171 amatöörvõistkonda 2012 U19 EM-finaalturniir Eestis 2011 Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv U19 Tallinn Cup 2010 A-koondiste EM-valikturniir 2009 U19 eliitringi turniir Tallinnas 2008 U19 EM-valikturniir Tallinnas 2007 Vaprus Summer Cup noortele Pärnus 2006 rahvusvaheline naiste klubiturniir Pärnus AS Savi auhindadele 2005 Coca-Cola pühapäevaliiga 2004 FC Flora maakoolide turniir 2003 Tali Cup 2002 EJLi saalijalgpalli aastalõputurniir 2001 Põlva Lootose rahvusvaheline noorteturniir 2000 Kotkas Cup 1999 Päkapiku turniir Pärnus 1998 IV Peipsi Cup 1997 Kärdla VII noorteturniir 1996 U16 MM-valikturniir Tallinnas 1995 EJLi saalijalgpalli aastalõputurniir

Aasta staadion: 2013 Eesti Jalgpalli Liidu sisehall – lõpuks ometi täismõõtmetega treeningsaal 2012 Tehvandi staadion 2011 Tamme staadion Tartus 2010 Rakvere staadion 2009 Pere-Reinu jalgpallistaadion Paduveres 2008 Bilino Polje Zenicas 2007 Wembley 2006 FC Kotkase sisehall 2005 Tallinna Kunstihoone 2004 Põlva Lootospargi staadion 2003 Kotka staadion 2002 üheksa uut kunstmuruväljakut üle Eesti (viis Tallinnas, üks Tartus, Kuressaares, Valgas ja Maardus) 2001 Lilleküla 2000 Tallinna Jalgpalli Kool 1999 Kadrioru 1998 Stadio Cibali Sitsiilias Catanias 1997 Viljandi 1996 Kadrioru 1995 Kehtna Foto: Lembit Peegel

20

JALKA JAANUAR 2014

Aasta pealtvaataja: 2013 Magnus Pehrsson – Eesti–Aserbaidžaani mängu külastanud koondise uus peatreener jäi fotoobjektiivi ette ning lõi meedia kihama

Foto: Lembit Peegel

2012 koorilauljad Eesti–Poola mängul A. Le Coq Arenal 2011 Toomas Hendrik Ilves 2010 Martin Kivimäe 2009 Sander Puri 2008 Roosa Panter 2007 Ott Pruun 2006 Arnold Rüütel 2005 Jüri Makarov 2004 Kadri Liik 2003 Henrik Hololei 2002 Kojamees ehk Tarmo Kruusimäe 2001 Rootsi Kunn ehk Toomas Kalmet 2000 Mart Laar 1999 Sulev Vahtre 1998 Mart Mardisalu 1997 Illar Hallaste 1996 Triin Edasi 1995 Edmund Karp

Aasta publik: 2013 Tartu Tammeka – turunda mis sa turundad, aga parim publik tuleb ikka Tartust (keskmiselt 357 pealtvaatajat kodumängudel)! 2012 U19 finaalturniiri publik Tallinnas, Haapsalus, Rakveres 2011 Eesti–Iirimaa publik Tallinnas 2010 Serbia koondise toetajad mängus Eesti vastu 2009 Hispaania–Eesti MM-valikmängul Meridas 2008 Eesti–Kanada A. Le Coq Arenal 2007 Eesti–Montenegro A. Le Coq Arenal 2006 Levadia–Newcastle A. Le Coq Arenal 2005 Tartu publik Eesti meistrivõistlustel 2004 Läti–Eesti Riias 2003 Kohtla-Järve Lootose publik 2002 Eesti–Venemaa A. Le Coq Arenal 2001 Eesti–Holland Lillekülas 2000 Eesti–Kõrgõzstan Kuressaares 1999 Leedu–Eesti Vilniuses 1998 Eesti – Fääri saared Kadriorus 1997 Eesti–Andorra Kuressaares

Aasta ajakirjanik: 2013 Marko Kaljuveer – põhimõttekindla ja visa võitluse eest MMfinaalturniiri ETV ekraanile toomise ning hea stuudiotöö eest Eesti koondise mängudel 2012 Kalle Paas 2011 Tarmo Tiisler 2010 Kristjan Roos 2009 Joosep Susi 2008 Ott Järvela 2007 Aet Süvari 2006 Andres Must 2005 Anton Siht 2004 Aavo Sarap 2003 Mihkel Uiboleht 2002 Helar Osila 2001 Andres Vaher 2000 Indrek Kannik 1999 Tiit Karuks 1998 Jaan Martinson ja Andres Vaher 1997 Veiko Asu 1996 Andrus Allika 1995 Margus Luik


jalka laureaadid Aasta sponsor(id): 2013 A. Le Coq – Premium liigale nimeandmise ja panustamise eest, madalamate liigade meeskondadele uute särkide valmistamise eest 2012 Olerex 2011 LHV Pank 2010 ABC Motors 2009 Lavazza 2008 Nike 2007 Triobet 2006 A. Le Coq 2005 Elisa 2004 Radiolinja

Aasta parim alla 21aastane vutimees: 2013 Frank Liivak – U19 koondise poiss jõudis U21 koondisse ja Napoli noortesatsi 2012 Henrik Ojamaa 2011 Albert Prosa 2010 Sergei Zenjov 2009 Kaimar Saag 2008 Sander Puri 2007 Kaimar Saag 2006 Ats Purje 2005 Jürgen Kuresoo 2004 Ragnar Klavan 2003 Enar Jääger

2003 Radiolinja 2002 A. Le Coq 2001 A. Le Coq 2000 Nike 1999 Estreftrans Service 1998 Nike 1997 VH Sportmedia AG 1996 Hotell Olümpia 1995 RAS Liviko

sümboolne koondis 2013

Juba 22. korda nimetame (17 esimest aastat tegi seda Sporditäht) Eesti aasta sümboolse vutikoondise, kuhu kuulumise alus on Eesti kodakondsus. Mullusest koosseisust säilitas koha viis pallurit (Sergei Pareiko, Ragnar Klavan, Martin Vunk, Konstantin Vassiljev, Henrik Ojamaa). Koha kaotasid Andres Oper, Joel Lindpere, Ats Purje, Alo Bärengrub, Igor Morozov ja Ken Kallaste.

Debütante on kaks: Anier ja Reintam. Kõigi aegade üksteist: 13 korda Martin Reim ja Andres Oper, 12 Mart Poom, 11 Raio Piiroja, 10 Marko Kristal, 9 Ragnar Klavan ja Enar Jääger, 8 Joel Lindpere, 7 Urmas Rooba. Kuus korda on sümboolsesse koondisse kuulunud Urmas Kirs, Marek Lemsalu, Sergei Terehhov, Andrei Stepanov ja Konstantin Vassiljev.

Henri Anier

sergei zenjov

dimitri kruglov

Konstantin Vassiljev

Martin Vunk

Taijo Teniste

Ragnar Klavan

mikk Reintam

Henrik Ojamaa

enar Jääger

Sergei Pareiko

2014 JAANUAR JALKA

21


persoon

Professionaalne pilk silmis t채idab Kase k천iki oma 체lesandeid.

22

JALKA JAANUAR 2014


persoon

Mitmekülgne Mart Kase vajab pidevat tegevust Vutt, reklaam ja teater. See kuldne trio täidab suurema osa kõrgliiga tasemel endise keskkaitsja Mart Kase ajast. Kõik need kolm teemat tulevad siinses artiklis lahkamisele. Saab teada, miks temast professionaalset pallurit ei saanud ja kuidas võiksid siinsed vutimehed endale Gerd Kanteri eeskujuks sättida. Siim Kera

K

õige terasema mäluga vutifiilid võibolla mäletavad, kuidas nullindate alguses müttas Eesti väljakutel keskkaitsjana ringi Mart Kase. Valga ning Kuressaare eest jõudis mees meistriliigas pidada kolme hooaja vältel umbes 30 mängu. Pole paha! Praeguseks kuulub dramaturgi haridusega Kase esiliiga B-s palliva HÜJK Emmaste kaitseliini ning laseb mõttel vabalt lennata reklaamibüroos Division. Miks temast aga professionaalset jalgpallurit ei saanud? Kase toob välja kolm põhilist põhjust. Liiga aeglased jalad, kehv tervis ja teadmistehimu. Karjäärile pani põntsu see, et põlvekõhred olid liiga nõrgad, ning seetõttu hakkasid teda vigastused kummitama. Samal ajal rabas loovjuhina töötav Kase ka haridusrindel. Õppimist vajasid nii psühholoogia Tallinna ülikoolis kui dramaturgia lavakunstikoolis. Kõige selle kõrvalt ei jäänud lihtsalt piisavalt aega ja energiat, et tipptasemel vutti taguda. Potentsiaali temas aga kindlasti oli. U16 ja U18 koondistes oli ta omal ajal keskkaitsjana põhimees, kuigi seepeale peab ta vajalikuks märkida, et toona olid vutiolud teistsugused. “Ega meie ajal polnud valik nõnda suur nagu praegu, polnud ka nõnda häid treeninguvõimalusi,” räägib Kase. “Isu ja tahtmine oli samas suur. Maarjamäele või Männikule läksime trenni suvel kaks tundi varem ja lahkusime kolm tundi hiljem. Lihtsalt tahtsime jalgpalli mängida.”

et sibamisvõimsusest jäi vajaka. Talle meeldis noorena keskpoolikut mängida, kuid siis ta veel jõudis joosta. Usutavasti võiks üks loovinimene suurepäraselt täita ka keskväljamaestro rolli. Kase usub, et meie jalgpalli üks suurimatest puudustest on just see, et kreatiivseid mängijaid on vähe: “On küll mängijaid, kes oskavad loovalt mõelda, kuid on vähe neid, kes selle platsil nahaalselt ära kasutaks.” Praegu Kase enam meeskonna mootoriks ei pürgi, pole tal enda sõnutsi enam ammu sellist kiirust ega vastupidavust. 18aastaselt andis Emmaste pallur veidi ka noorematele trenni, kuid tunnistab ausalt, et see talle väga ei sobinud. “Ma olen laste jaoks liiga kärsitu,” tunnistab ta. “Kui (treeneriks hakata – toim.), siis ikka kohe Jürgen Klopiks, aga kohe pole Jürgen Klopiks võimalik saada.” Küll sobib Kasele justkui rusikas silmaauku reklaami- ja teatrimaailm. Praegu on tema pall pigem esimese väravas, kuid ka draamakunstiga pole mees hüvasti jätnud. “Kui tung tuleb, siis kirjutan ja lavastan veel teatris,” avaldab Kase. “Reklaam on minu hingele vaheldusrikkam kui riigiteatris töötamine. Mul peab iga päev olema action.” Nagu jalgpallist ja palgatööst veel vähe oleks, kirjutab ta iga kuu umbes neli osa mudilastele sobivat ETV2 saadet “Lastetuba”. Kase sõnul on tal tegelikult ükskõik, millega

Triblas läbi Skonto noortetiimi Nooruspõlves sai Kase maitsta ka keskpooliku elu. Sealt ajast pärineb ka tema karjääri tippmäng, kui ta Flora särgis olles sai poolelt platsilt palli ja triblas tervest Riia Skonto noortetiimist läbi. Mäng võideti 4 : 3, Kase sai enda nimele kaks kolli ning tema ristiretkest lätlaste värava alla pajatab uhkusega HÜJK Emmaste kodulehtki. Usume meiegi, et tegemist oli kuulsusrikka momendiga. Võrku sahistas praegune Divisioni loovjuht korra ka meistriliigas, kui lõi omalt poolelt karistuslöögist TVMK puurilukule Sergei Ussoltsevile palli selja taha. Kaitsemängijana maandus Zaur Tšilingarašvili käe all Cklassi Eesti meistriks tulnud Kase aga suuresti just seepärast,

Muuhulgas on vutimees teinud Evald Tipneri karikafinaali kontseptsiooni ja lavastuse. 2014 JAANUAR JALKA

23


persoon

Emmaste mehed kihelemas, et saaks palliga trikitama. Mart Kase taga vasakult teine.

ta tegeleb: “Üldjuhul ma väga palju ette ei mõtle, aga väga oluline on teha seda, mida sa teed, üliprofessionaalselt.”

Sõbrad eri ühiskonnakihtidest Kui jalkafännist kirjanik Mika Keränen rikastab oma teoseid üsna tihti vutiga, siis elu jooksul nii mõnegi lavatüki kirjutanud Kase sellist lähenemist suurel määral ei harrasta. “Mingi näidendi kunagi nooruspõlves (jalgpallist – toim.) kirjutasin, aga see polnud eriti hea,” on Kase enesekriitiline. “Sellest meistriliigas omalt poolelt löödud väravast kirjutasin ka jutukese. Vutiviiteid on kindlasti mul kuskil sees olnud, aga siiski vähe, sest see pole eesmärk omaette ning sport ei pea kõikjalt läbi põimunud olema.” Patt oleks jätta mehelt, kes teenib nii turundus- kui jalgpallijumalat, pärimata igivana küsimust – kuidas siis ikkagi staadionile rahvast juurde saada? Kahe kõrgharidusega reklaamiekspert on kindel, et klubid ei tee tegelikult midagi valesti. “Küsimus on pigem selles, mida annab juurde teha,” arutleb ta. “Tegelikult on see valus teema, sest Eesti kliima ei soosi jalgpalli vaatamist. Halva ilmaga tullakse vaatama

Kase ei mõtle, kuidas platsil toimuvat kirjasõnaga jäädvustada.

24

JALKA JAANUAR 2014

ainult väga-väga põnevat vastasseisu või huvitavaid karaktereid, aga selliseid meie vutis napib.” Kõige olulisemaks peab ta tavaliste inimeste väljaku äärde meelitamist. Muidugi peab kasutama internetivõlusid, kuid see ei saa olla meeskonna peamine väljund: “Jalgpalliklubid peaksid tegema kõige paremas mõttes poliitkampaaniat, kus kõik mängijad peavad ise kasvama ja olema populaarsed isiksused.” Inimesed ei taha vaadata Nõmme Kalju või Flora võistkonda, neil on tarvis näha indiviide, kel on peale jalgpalli ka omad mõtted, näod ja teod. Lisaks peaks igal vutimängijal olema sõpru erinevatest ühiskonnakihtidest ja isikliku lähenemise kaudu võib ka rohkem inimesi tee staadionile leida. Samas on see kõik veidi utoopiline, sest paljud siinsed jalgpallurid tahavadki olla tagasihoidlikud ning neil pole aega ega tahtmist olla populaarsed või suured inimesed. Kase toob ühe teise menuka spordiala abil tabava võrdluse: “Ega inimesed ei austa Gerd Kanterit sellepärast, et ta heidab ketast, inimesed austavad Gerd Kanterit seetõttu, et ta on Gerd Kanter.”

Palliga paremad kui Premium liiga meeskonnad Oma tööalaseid teadmisi üritab ta ära kasutada HÜJK Emmaste juures. 2012. aastal võidetud väikese karika finaalmänguks toodi meeskonnasiseselt staadionile umbes 800 inimest. Vastane Ararat lisas omalt poolt veel publikut ja tulemuseks oli 1147 inimese suurune rahvamass, mis Eesti mõistes kahtlemata suurepärane tulemus. Kase kirjeldab, kuidas kõik mängumehed aitasid kaasa, jagasid pileteid ning suhtlesid ja kutsusid tuttavaid. Siiski pole sellisest lähenemisest mõtet oodata uut palsamit Eesti vutile, sest Emmaste palluri arvates saabki sellist asja korraldada vaid kord hooaja jooksul.

TREENERIAMETIST

Kui treeneriks hakata, siis ikka kohe Jürgen Klopiks, aga kohe pole Jürgen Klopiks võimalik saada. Kui rääkida HÜJK Emmastest, siis tuleb tõdeda, et sealsed mängumehed Premium liigasse ei pürgi. Selleks on olemas täiesti pragmaatiline ja mõistetav põhjus: pole aega, kõigil mängumeestel on pere, töö ning veel terve hunnik erinevaid tegemisi. Muidugi ei tähenda see seda, et HÜJK Emmaste läheks mängudele kaotusmõtetega, alati minnakse võitma ning põhienergia ja sportlikud ambitsioonid suunatakse karikasarja. Kevadel mängitakse ju lausa kaheksa parima seas! Kase usub, et ühe mängu suudaks tema meeskond mängida võrdselt ükskõik millise Eesti meeskonnaga. “Kui meil on hea päev, siis mängime palliga paremini kui enamik Premium liiga tiime,” põrutab Kase. “Me lihtsalt ei pruugi tempot vastu pidada.” Samas fantaseerib Kase, et kui Emmaste mehed ei käiks tööl, vaid tegeleks pühendunult treenimisega ning suudaks vigastustest hoiduda, siis mängiks nad kõrgliiga esimeses pooles.


mängija luubi all

Vladimir Voskoboinikov Lõppenud Premium liiga hooaja parima väravaküti Vladimir Voskoboinikovi seljataga virvendab mitmekesine väliskarjäär ning praegu kollitab ta kaitsjaid kohalikus kõrgliigas. Nõmme Kalju peatreener Igor Prins ning endine väravavaht ja TV6 Premium liiga ülekannete stuudioekspert Toomas Tohver analüüsivad tema nõrkusi ja tugevusi. Väljakunägemine Toomas Tohver: Raske on öelda, väljakunägemine on rohkem poolkaitsjate rida, Voskoboinikov on aga see, kelle peale mängitakse. Igor Prins: Eks ta natuke tahab palju individuaalselt mängida, võiks kiiremini ja täpsemini mängijaid leida. Üldiselt keskmine väljakunägemine.

Jõud Toomas Tohver: Tal on olemas jõud ning tal on olemas nahaalsus. Vahepeal aga tundub, et üritab kergemini läbi saada ja viimase käigu paneb alles lõpus sisse. Kohe tuleks täiega mängida! Igor Prins: Füüsiliselt on hästi võimekas, jaksab joosta ja võidelda. Võiks võibolla natuke täpsemalt oma jõudu jaotada. Ründaja jaoks piisavalt töökas. Kui tahab, siis on võimeline jooksma küll.

Sisu Toomas Tohver: Eesti kohta on kõvasti sisu. Iga meeskond tahab sellist meest. Iga treener ka, sest ta teeb asju, mida temalt nõutakse. Ta üllatas selles suhtes, et alguses ei olnud temast midagi loota, aga siis hakkas väravaid lööma. Igor Prins: Võiks natuke nuriseda. Eks ta tegelikult on võitleja, aga suhtumine võiks treeningutel parem olla.

Tehnika Toomas Tohver: Hea. Kindlasti ei ole väga hea, aga kui panna meie suured ründajad kõrvuti, siis on ta üks parimaid. Tuleb meeles pidada, et sünnist saati brasiillased me pole ja tehnikaga tuleb vaeva näha. Mängus ta tihti ei tribla, aga meeleldi näeks teda olukorras, kus pall mängitakse jalga ja ta krutib ise lõpuni nagu Ojamaa. Igor Prins: Ründaja jaoks on piisavalt tehnikat, millegagi alla ei jää. Ma leian, et ründaja jaoks on tal selline normaalne tehnika.

Kiirus Toomas Tohver: Keskmine. Selleks et kiirust näha, peab vaatama lõunamaalaste kiireid jalgu. Suurt kasvu valge mees ei saagi kiire olla. See ei ole trump, mille abil ta väravaid lööb. Igor Prins: Päris plahvatuslikku kiirust ei ole, aga palliga distantsi peal saab oma kiiruse üles ja siis võib olla ohtlik.

cv Sündinud: 02.02.1983 Klubi: Nõmme Kalju Eelmised klubid: Tallinna Levadia, FC

Brussels, Eupen, Moskva Torpeedo, Syrianska, Vladivostoki Lutš-Energia, Bakuu Neftši, FK Himki, Tbilisi Dinamo Treenerid: Vitali Kobašov, Valeri Bon-

Foto: Lembit Peegel

Toomas Tohver: Teeb kogu aeg tööd. Kindlasti ei ole ta teistest meeletult palju üle, aga tema trumbiks on kohavalik ning see on väravate löömises väga määrav.

Õhuvõitlus Toomas Tohver: Eesti mõistes tugev. Kui Neemelo kontrollib väga hästi palli, siis Voskoboinikov pigem lükkab palli edasi ja siis ise jookseb. Olengi varem öelnud, et Neemelo ja Vosko kokku annavad ideaalse tipuründaja. Igor Prins: Peamäng on üks tema trump. Pikk tüüp ja suudab küllaltki hästi ajastada, eriti just trahvikastis tsenderduste puhul, kus suudab vastasmängijatest üle olla.

Vastupidavus Toomas Tohver: Eesti oludes kindlasti hea. Kui ikka mängu lõpus lööd väravaid, siis on see vastupidavuse asi. Nõrk ta kindlasti ei ole. Iseasi on see, et mida ta tugevamas liigas teeks. Igor Prins: Kuidas võtta. Eks ta oma asja suudab ära teha, kuid vahepeal tuleb tagant sundida, et suudaks vastupidavuse 90 minuti peale ära jagada.

Liikuvus Toomas Tohver: Pakub end hästi, pole teda eriti seismas näinud. Igor Prins: Ei võta kõike omaks, mis talle räägitakse, tahab omi asju teha. Aga teeb häid liikumisi ka.

Löök & sööt Toomas Tohver: Ei tea, kas ta löök midagi erilist on. Löök keskmine, söötu oskab anda. Igor Prins: Tegi möödunud hooajal huvitavaid lööke ehk teatud üllatusmoment on olemas, mida ründajal löökide puhul vaja. Söödud võiks täpsemad olla, aga ei midagi hullu. darenko, Eduard Võrk, Franco Pancheri, Emilio Ferrera, Marc Grosjean, Georgi Jartsev, Ravil Sabitov, Rinat Dasaev, Özcan Melkemichel, Aleksandr Pobegalov, Vagif Sadikhov, Aleksandr Grigorjan, Oleg Dolmatov, Aleksandr Tarhanov, Dušan Ugrin, Igor Prins Koondis: 36/4 2014 JAANUAR JALKA

25


treener

Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees

26

JALKA JAANUAR 2014

Kalev Pajula oma töökeskkonnas kehakeeles kõnelemas.


treener

Kalev Pajula:

kuulan mängijaid varasemast enam Pärnu jalgpall võib kergendatult õhata – mõnda aega vutist pausi pidanud endine Pärnu Linnameeskonna treener Kalev Pajula (44) võttis vastu uue jalka-väljakutse. Ta on nüüd Pärnu JK Vapruse klubi noortetöö juht. Esimest korda ajaloos on ühel Pärnu vutiklubil läbimõeldud noorteprogramm. Peale selle sai Pajulast tegevtreener 2001. aastal sündinud poiste satsile. Kirsi Altjõe

P

ärnumaa klubid ja treenerid on läbi aastate olnud väga head vundamendiladujad Eesti koondislastele. Suvepealinnast on praegustest tegijatest pärit näiteks Sergei Zenjov, Martin Vunk, Sergei Mošnikov, Karl Palatu. Varasematest Raio Piiroja, Taavi Rähn, Sergei Terehhov, Marek Lemsalu, Indrek Zelinski, aga ka endine koondise peatreener Tarmo Rüütli. Kuna huvi vuti vastu on Pärnumaal viimastel aastatel hüppeliselt tõusnud, on iga treener kulda väärt. Eriti veel treener, kel on väärikas kogemuste laegas ja ka endal kuldmedal ette näidata.

16aastaselt Eesti meistriks “Noor peaks võtma jalgpalli kui lusti, mitte kui sundust ega tööd,” arutleb staažikas jalgpallitreener Kalev Pajula. “Talle ei tohiks panna peale liiga suuri pingeid, võitmiskohustust, ei vanemate ega ka treeneri või klubi poolt.” Ta on liiga tihti näinud, kuidas surve all murdutakse ja loobutakse jalkast üleüldse. Ka on tal oma kogemus näitena välja käia – ületreenitusele järgneb varem või hiljem trauma. Õnnelikul juhul on see trauma kõigest keha hoiatussignaal – võta aeg maha! Teinekord aga tõmbab karjäärile rasvase kriipsu peale. Kalev Pajula oli kõigest 16aastane, kui talle riputati kaela Eesti meistritiitlit tähistav kuldmedal. Tagasihoidlikult ütleb mees ise, et tema panus tiimi võidus polnud teab mis suur, oli ta ju väga noor. Aga võitjate kogemus on kindlasti üks neist motivaatoreist, mis hoiab vuti juures. Võidule järgnes aga dramaatiline pööre noore mehe elus – peale meistritiitlit ei läinud palju aega mööda, kui Pajula põlve menisk purunes ja vajas mitut operatsiooni. Kokkulapitud põlv enam endises headuses ei taastunudki. Pajula mängis küll jalgpalli edasi, aga ei talunud suuri koormusi. Nii ootasid jalgpallile oma südame andnud meest ees treeneri ning kohtuniku amet. Aastaid juhendas Kalev Pajula meistriliigas pallivat Pärnu JK Vaprust. Seejärel hoidis Pajula Vaprusest ümber formeeritud Pärnu Linnameeskonna tüüri. Aga loobus. Tekkis kerge motivatsioonikriis ning kuna põhitöökoht ettevõtluses vajas rohkem tähelepanu, lahkus Pajula mõneks ajaks vuti juurest täielikult. “Aga no ikka kripeldas sees,” tunnistab mees. “Kui Jaak

Roosson (Vapruse juhtkonnast – toim.) tegi ettepaneku asuda klubi noortetöö juhiks, ei kõhelnud ma hetkegi. Mul on alati suurte kõrvalt mõni lastegrupp olnud, see töö on mulle südamelähedane. Pealegi pole Pärnus kunagi noortetööd süstemaatiliselt tehtud – iga treener on ajanud oma rida, nii nagu talle õige tundub. Kunagi pole olnud suunamist ega süstemaatilist tööd. Nii et kui sulle pakutakse võimalust näha suuremat pilti ja seda mõjutada, on see väärikas ülesanne, millele ei saa “ei” öelda.” Nõnda sai Pajulast Pärnu Vapruse noortetöö juht.

Pigem Guardiola kui Mourinho Kui kümmekond aastat tagasi oli Pajula treenerina pigem autoritaarne – teha tuli nii, nagu kästi, siis nüüd tunnistab ta, et läheneb mängijaile individuaalsemalt ja vabamalt. “Tahan panna noori ise mõtlema, mitte neile vastused ette anda. Tihti juhtub, et kui mängijalt endalt küsida – kuidas ta selle või teise olukorra lahendaks, pakub ta ise palju loomingulisema ja endale sobivama lahenduse, kui treener oskaks välja käia,” ütleb Pajula ja lisab, et noorte treener ei saa olla ainult Mourinho tüüpi motiveerija, kes on palgatud mängijale sära silmadesse võluma, vaid pigem taktik, kes aitab lapsel areneda. Küsimuse peale, kelle mängustiil talle endale südamelähedane on, tunnistab mees, et läbi aegade on ta Saksamaale pöialt hoidnud, sümpaatne on ka hispaanlaste mängustiil: “No kes ei unistaks mängida nagu Barca? Kõik noored tahavad sellist ilusat mängu teha ja kõik treenerid selle kaasautoriks olla. Aga me peame arvestama eestlaste temperamendi ja oskustega. Me ei suuda kiirusega Messidele konkurentsi pakkuda, ka jääb meil vajaka jõulisusest – meie trump on targalt, peaga mängimine. Ja sellele tahan ka mina noortetöö juhina keskenduda. Platsi nägemine tuleb aastatega iseenesest, aga mängu lugemist ning tehnilist taiplikkust saab suunata ja arendada.” Pajulat võibki võrrelda treeneritest pigem Pep Guardiolaga, endise jalgpalluriga, kellest sai mitmekülgne ja nutikas mängujuht FC Barcelona treenerina. Mees, kelle kohalolu kõik mängijad tunnistavad. Just see “kohalolek” on ka Pajula puhul märkimisväärne. Temas on see miski, mis paneb kuulama ja tekitab respekti. Olgu palluriks siis kolme- või kahekümne kolme aastane noor. Pajula selge, konkreetne hääletoon ei tekita küsimustki, kes on platsil boss. Tema on. Ta suudab tekitada 2014 JAANUAR JALKA

27


treener TREENERIAMETIST

Tihti juhtub, et kui mängijalt endalt küsida – kuidas ta selle või teise olukorra lahendaks, pakub ta ise palju loomingulisema ja endale sobivama lahenduse, kui treener oskaks välja käia. enda vastu respekti ilma üleliigsete sõnadeta ja näiliselt pingutuseta. Teine ühine joon Pajula ja Guardiola puhul on, et mõlemad tunnistavad mängijate individuaalsust ja vajadust teha otsuseid, põhinedes mängija isikuomadustele. Võita võib mitut moodi, aga milline neist viisidest sobib just selle konkreetse tiimi või mängijatega? See on küsimus, mis Pajula treeneristiili iseloomustab.

Pingevaba jalgpall “Väikeste poiste puhul on tähtis tehnika õpetamine, aga see käib mängu kaudu, nii et kõrvalseisja ei pruugi arugi saada, et tegemist on süstemaatilise trenniga,” räägib Pajula. “Läbi mängulise liikumise ei kao ära rõõm. Me tahame, et poisid ka kümne aasta pärast vutti mängiks, et neil ei oleks selleks ajaks tüdimust rutiinist.” Klubis on fikseeritud treeningkordade arv nädalas, et lapsel ei tekiks tülpimust ja ta ootaks trenne särasilmil ka 16aastaselt. Ka ei pingutata üle turniiridel osalemisega. “Võistlused peaksid pakkuma lapsele rõõmu ja samas andma võrdlusmomendi teistega – see on nagu eksam, kus saad trennis omandatut päriselus katsetada,” selgitab Pajula. “Ka on võistlused hea viis pingetega harjuda, seda enam on tähtis, et vanemad või treener neid pingeid juurde ei lisaks, vaid aitaksid nendega toime tulla.” Seepärast keskendub Pajula noortetööst rääkides sõnadele nagu tehnika, mitmekülgsus, loomingulisus, vastupidavus, kuigi vastupidavust väga varakult eraldi õpetama ei hakata. Jalgpall on iseenesest nii liikuv ja füüsiline mäng, et eraldi võhma- või jõutrenni kuni 12. eluaastani ei tehta. “Treeneritöö on mulle õpetanud, et pigem tuleks leida mängijas üles tema tugevad küljed ja neid toetada, mitte keskenduda ainult puuduste lihvimisele,” usub Pajula. “Muidu võib mängija hoopis ära rikkuda, sest need tugevad küljed, mis olid poisi trumbiks, võivad siis ära kaduda. Selleks, et leida üles unikaalsed väärtused, tuleks mängijaile anda võimalus proovida platsil erinevaid positsioone. Tihti suunatakse väiksemad, väledamad poisid algul ründesse, suuremad, tagasihoidlikumad ja pisut aeglasemad pannakse kaitsesse. Aga aastatega füüsilised oskused muutuvad, mõni tugevam poiss kasvab pikaks ja peenikeseks ründajaks, väle eesliinimees aga tunneb end hoopis paremini keskväljal. Pealegi, kõik treeneri katsetused ei pea olema suunatud muutusele – kui ründaja saab ükski kord tunda mängus kaitsemängija vastutust, vaadata platsi läbi tema silmade, ei tule ka mängijate endi vahel nii palju konflikte ja ütlemisi.” “Minu ajal, kui ise veel trenni tegin, oli väga popp žongleerimine või kõksimine, see oli auasi, et sa oskad palli valitseda,” 28

JALKA JAANUAR 2014

räägib Pajula viimase 15 aasta jooksul toimunud muutustest. Tänapäeval enam sellist trikitamist ei näe, aga mängupilt kui selline pole nende aastatega eriliselt muutunud. Seega ei sunni mina poisse trennis tsirkust tegema, nagu mõni vanem mees on öelnud. Kes tahab, see kõksib, kes ei taha, see teeb muid trikke. Praegu vaadatakse Youtube’ist Ronaldo või Messi trikke ja püütakse neid järele teha. Triblamine on oluline oskus, seega las nad pusivad ja proovivad.” Aga nagu siis, on ka nüüd igas tiimis oma liider. Liidrirolli ei tohiks Pajula sõnul karta treenerid ega ka mängijad ise. Igas grupis kujunevad välja omad juhid. Peaasi, et see juht oleks õilis ja tegutseks meeskonna nimel. Treener ei tohiks liidrit hakata maha suruma, vaid peaks respekteerima teda sellisena, nagu ta on. Kui kapten tegutseb üldistes huvides, ei tohiks treener tunda end ohustatuna. Pealegi – ka grupi sees vahetub liidriroll ning neidki arenguid on huvitav näha. Oma 2001. aastal sündinute grupi puhul peab Kalev Pajula oluliseks, et iga mängija keskenduks treeningule, et poisid ei oleks mitte ainult väliselt, vaid ka sisemiselt motiveeritud end jalgpallis arendama. On suur vahe, kas sa lihtsalt osaled või tõesti tahad teha kõike võimalikult hästi. Hetkeseis on juba huvitav ka seetõttu, et toimub üleminek suurele platsile, kus mängitakse üksteist üheteistkümne vastu. Pajula ei karda, et tema üles kasvatatud mängijad võivad Pärnust lahkuda ega täida linna esindusmeeskonna ridu.

Pärnust lahkumine paratamatu “Mul oleks selle üle ainult hea meel, kui neil hästi läheb,” ütleb Pajula. “See on omamoodi paratamatus, et vanemad poisid ei ole rahul siin pakutavaga ja otsivad paremaid tingimusi. Praegu pole meil Pärnus ju korralikku kunstmuruväljakutki, kus talvel trenni teha ja kevadel võistelda. Oleks meil rohkem neile pakkuda, küllap paljud ei lahkuks Pärnust. Samas – kui tuleb hea väljakutse mujalt, siis miks mitte see vastu võtta?”   Pärnus on praegu umbes 600 noort vutimängijat, neist pooled mängivad Pärnu JK Vapruses. Seega on Pajulal päris suur vastutus ja proovikivi – anda neile parim võimalik vuti algharidus. Aga kohe ja praegu ei maksa suurt arenguhüpet oodata. “Me võtame eesmärgiks noorte jalgpalli taset pikema aja jooksul tõsta,” vaatab ta kaugemale. “Ühe-kahe Viimased õpetussõnad kuuga või isegi aastaga vahetusmängijale. ei tee midagi erilist ära, muutuma peab mõtlemine, suhtumine. Nii mängijate, treenerite, klubijuhtide kui ka lapsevanemate poolt.”


Lars Bender Saksamaa

Leverkuseni Bayer 04

Foto: Ants Liigus/P채rnu Postimees

30 JALKA JAANUAR 2014 Foto: Johannes Eisele/AFP/Scanpix


Riccardo Montolivo

31

AC Milan

Itaalia

2014 JAANUAR JALKA


Foto: Juan Medina/Reuters/Scanpix


Mesut Ă–zil Saksamaa

Londoni Arsenal

33

2014 JAANUAR JALKA


Foto: Lembit Peegel


Aleksandr Dmitrijev Tallinna FC Levadia


Foto: Gabriel Bouys AFP/Scanpix


Gareth Bale Wales

Madridi Real


Foto: Aleksei Kudenko/RIA Novosti/Scanpix

JALKA JAANUAR 2014

38


taristu

Täitkem maa staadionitega! Tundub, et Eestis pole kunagi piisavalt (hea tasemega) väljakuid. Õnneks käib kogu aeg töö, et olukord paraneks. Uurime, mis platse 2013. aastal ehitati ning millistel staadionitel tulevikus silgata saab. Siim Kera

P

ealkirjas õhku visatud üleskutse täitmist ootavad ilmselt kõik vutiharrastajad üle kogu riigi. Õnneks käib pidev töö selle nimel, et palli taga ajamiseks tekiks järjest rohkem värskeid kohti. Kui kopp maasse lüüakse, siis tõenäoliselt puhkeb seal õide järjekordne kunstmuruväljak. Just seda tüüpi platside eelistamine on Eesti Jalgpalli Liidu infrastruktuuri juhi Targo Kaldoja sõnul igati loogiline, sest meie kliimasse sobivad säärased rajatised kõige paremini. Möödunud aastal valmisid Paldiski Alexela Arena, vähendatud mõõtmetega Tabasalu kunstmuruväljak ning Lillekülas paiknevad jalgpallihall ja Nike Arena. Uue üles vuntsitud tehiskuue tõmbasid selga Hiiu, Kalevi keskstaadioni ning Maardu platsid. Kõik uhked kohad, kus nahkkera toksida! Enamik valminud väljakutest on alt pehmendusega, ainult Maardus see puudub, sest niiviisi oli odavam. Ega see ju kõige tähtsam olegi, peaasi, et on olemas koht, kus tulevased vutiässad endale vassiljevliku löögi ning ojamaaliku tehnika treenida saavad. Kust aga leitakse rahapatakad, mille abil uued väljad püsti panna? Kaldoja sõnul on siin erinevaid lähenemisviise. Tengelpunga hõlmad võivad avada kas omavalitsus, erakapital või fondid (näiteks tunamullu renoveeritud Narva

Tänavune suurim ehitis on jalgpalliliidu sisehall, mille Jalka valis aasta staadioniks.

40

JALKA JAANUAR 2014

Kalevi kunstmuruväljakut aitasid nii EJL, Narva linn kui fond). 2013. aastal oli üheks heaks näiteks Paldiskisse rajatud Alexela Arena, mida rahastas 100% erakapital – AS Alexela Terminal. Kunstmurust ilma tribüünideta treeningväljaku maksumus on umbes 500 000 – 600 000 eurot, mis on igati priske väljaminek. Kaldoja sõnul võiksid vallad ja linnad raha leidmiseks ise rohkem vaeva näha. Kaldoja arvates on praegu olukord paremaks läinud, kuid veel mõned aastad tagasi küsisid valla esindajad jalgpalliliiduga kohtudes esimese küsimusena, kui paljuga siis EJL väljaku ehitamist toetab. Eelnev jutt ei tähenda, et meie vuti katuseorganisatsioon oleks tuleviku vastu ükskõikne. Alati aidatakse nõu, jõu ning tihti ka rahaga. Lihtsalt on vale eeldada, et jalgpalliliit suudab kõike ise teha, kõva tahtmine peab olema ka teiselt poolt. “Eestvedajaks peaks olema kohalik klubi või omavalitsus,” räägib Kaldoja, kuidas uued ehitised sünnivad. “Meie viimased suuremad investeeringud on läinud tippjalgpalli arenguks, et erinevatel koondistel oleksid väga head tingimused.”

Tartus kohutavad tingimused Möödunud 12 kuu suurimaks sündmuseks oli kindlasti kaua oodatud sisehalli valmimine. Selle rajatise puudumine oli jalgpallisõpFoto: Lembit Peegel ru kummitanud ning ärritanud juba aastaid. Kaldoja tõdeb, et senini jäi kõik raha taha. “Varasematel aastatel on poliitikud lubanud meid abistada, aga kokkuvõttes ikka me finantse ei saanud,” toob ta tagamaid välja. “Siiani polnud jalgpalliliidul piisavalt ressursse, et hall ise valmis ehitada. Nüüd aga tehti kindel otsus, et see asi tuleb ära teha.” 2,85 miljonit eurot maksnud rajatise ehitamine algas 2012. aasta novembris ning algselt loodeti suur monstrum juba viie kuuga valmis saada. Nii ei juhtunud ja asja hakati märksa rahulikumalt võtma, sest kiiret polnud ju kuhugi. Niisiis, möödunud aasta oli lausa hirmuäratavalt Harjumaa-keskne. Mujal on olukord väljakute puhul kõvasti nirum, kuid midagi pole teha, omavalitsused peavad ise jalad kõhu alt välja


taristu Täismõõtmetes kunstmuruväljakud maakonniti

0

25

1 3

2

1

1 0

1

1

2

1

1 1 0

võtma. Tartu kunstmurupõud ületab tihti uudistekünnise, sealne olukord paneb lausa pead kratsima. “Tamme kunstmuru on alamõõduline, Annelinna oma on amortiseerunud,” ütleb Kaldoja teada-tuntud faktid, mis ilmselt iga Emajõe Ateena vutimehe vihale ajavad. “Loodetavasti läheb Annelinna kunstmuru varsti remonti. Peale selle tegelevad Santos ja Tammeka oma staadionite arendamisega. Igal juhul peaksid Tartu linna juhid sügavalt peeglisse vaatama – kõige populaarsem spordiala, aga kohutavad tingimused. ” Vähem on räägitud Kuressaare ning Pärnu staadionite räbalast seisust. Saarlaste kunstmuruväljak ei kannata mingisugust kriitikat ning seal tahetakse keelata ametlikud noortemängud, sest plats on laste tervisele lausa ohtlik. Virelevad ka Pärnu vutihuvilised, sest suvepealinnas on jalgpall väga populaarne, kuid sügisel-talvel ei mahu mängima. Uuel aastal lähebki Pärnu Mai tänava kunstmuruväljak remonti. Samamoodi saavad töömeeste pehmet puudutust tunda Wismari ning loodetavasti ka Lasnamäe kergejõustikuhalli väljakud, täiesti uus plats peaks kerkima Kiviõlile. Muidugi tuleb arvestada, et miski pole kindel enne kui tehismuru maas ja pallurid selle peal rõõmsalt jooksmas. Käimas on Jõhvi linnastaadioni renoveerimisprojekt. Kui kõik läheb hästi, ehib äsja uhke promenaadi saanud Ida-Virumaa linna varsti peastaadion koos kahe kunstmuruväljakuga. Premium liigasse jõudnud Jõhvi Lokomotiv saab algaval hooajal oma kehvade tingimustega väljakul tippvõistkondi küll võõrustada, kuid jalgpalliliit on seadnud tingimuseks, et samal ajal peab ka kompleksi arendama. Kui asjad ei parane, siis 2015. aastal seal kõrgetasemelisi kohtumisi pidada ei saa. Peale eelnimetatud staadioniplaani käivad üle Eesti erinevad konsultatsioonid, läbirääkimised ning projekteerimised, et artikli pealkiri tõeks saaks. Igatahes tuleb loota, et varsti võivad tehismuruplatsiga uhkustada kõik maakonnad (praegu on vaeslapse osas Hiiumaa, Jõgevamaa ning Võrumaa), siis oleks igas kandis vähemalt esimene seeme olemas.

2013. aastal ehitatud või renoveeritud rajatised

Hiiu kunstmuruväljak (renoveeritud) Kalevi kunstmuruväljak (renoveeritud) Maardu kunstmuruväljak (renoveeritud) Lilleküla jalgpallihall (ehitatud) Paldiski Alexela Arena (ehitatud) Tabasalu kunstmurustaadion (ehitatud (vähendatud mõõtmetega)) Nike Arena (ehitatud)

Eestis on: 40 täismõõtmetes kunstmuruväljakut 15 vähendatud mõõtmetega kunstmuruväljakut ~ 60 miniarenat ehk niinimetatud puuri

2014 JAANUAR JALKA

41


täringujalgpall

Meelis Kalda edestas kõiki kuulsusi Eesti kuuendatel täringujalgpalli meistrivõistlustel oli võidukas Meelis Kalda, kes alistas vahetus võistluses teiste hulgas Joel Lindpere ja Trevor Elhi. Hendrik Eelvee

T

änavustel meistrivõistlustel osales 29 täringusportlast, kelle hulgas oli peale tiitlikaitsja Patrik Saksuse veel kaks varasemat meistrit Rootsi Kunn ja Aivar Pohlak ning 2004. aasta Sporditähe turniiri võitja Joel Lindpere. Neile sekundeerisid teiste seas Premium liiga aasta parim mängija Rimo Hunt, Trevor Elhi, Eesti koondise arst Kaspar Rõivassepp, kohtunikud Anni Koppel ning Anni ja Tomi Rahula. Kõige kõvemaks osutus B-alagrupp, mille kaks paremat kohtusid omavahel finaalis. Võidumeheks oli aga mullu alagrupis kolmandaks jäänud Meelis Kalda, kes võitis kõik seitse mängu! “Olin sel aastal juba varakult valmis ja ootasin, millal meistrivõistluste aeg

välja kuulutatakse,” rääkis Meelis Kalda Jalkale. “Kindel soov võistelda tekkis pärast eelmise aasta osalemist, täringujalgpall on väga emotsionaalne mäng.” Kalda sõnul on ta lapsest saadik erinevaid lauamänge mänginud. Eduks on vaja loomulikult ka väikest õnne. “Täringujalgpallis lisandub õnnele ka kerge vaist värava kaitsmisel,” seletab Kalda. “Ikka jälgid, mis numbreid vastane veeretab, kas tulevad paaris- või paaritud arvud. Vaatad inimesele otsa ja püüad arvata, mida ta viskab, mingit raketiteadust siin pole. Väravavahi intuitiivne paigutus aitas võidule kaasa.” Finaalis 0 : 2 kaotanud Margo Noode rõhutas samuti vaistu osatähtsust: “Muud retsepti seal ei ole – tuleb minna

Esikolmik: hõbedane Siim Avi (vasakult), meister Meelis Kalda ja pronks Margo Noode.

ja vaistu pealt aimata (vastase lööke – toim.). Väga määrav on väravavahi töö. Finaalis võttis vastane kõik kaheksa minu lööki ära!” Pronksimängus võitis Siim Avi 4 : 2 Katrin Ehatamme, kes jäi neljandaks ka mullu. Peale eelmainitute pääsesid veerandfinaali ka Anni Rahula, Anni Koppel, Trevor Elhi ja Rootsi Kunn. Meelis Kalda lubas kindlasti tulla tiitlit kaitsma. “Võibolla tuleb mu 11aastane poeg ka – tal tekkis asja vastu huvi,” informeerib võidukas Kalda. “Mul endal on lauamängudes alati hea käsi olnud ja loodan, et see jätkub tulevikus.”

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

2004. aasta Sporditähe turniiri võitja Joel Lindpere seisab kohkunult tabeli ees, mis ei valeta: kaks viiki ja kaotus jätavad ta playoff’ide ukse taha.

42

JALKA JAANUAR 2014

Meistriliiga parim mängija Rimo Hunt on nõutu: Katrin Ehatamm oli pidurdamatu ja võitis 3 : 2.


täringujalgpall Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Alagrupis läksid kokku isa ja tütar: Anni Rahula ja Aivar Pohlak. Triibulises särgis mängib Premium liiga pallur Trevor Elhi.

Traditsiooniliselt toetas meistrivõistlusi auhindadega A. Le Coq. Kõik tulemused ja täringujalgpalli jooksev edetabel on täringujalgpalli koduleheküljel www.dicefootball.eu.

Foto: Lembit Peegel

D-alagrupi esikohamäng: Mati Kesaväli (paremal) võitis Katrin Ehatamme 2 : 1.

Eesti meistrivõistlused 2013

Foto: Lembit Peegel

Poolfinaalid Margo Noode – Katrin Ehatamm 5:2 Meelis Kalda – Siim Avi 1 : 1, la. 2 : 1 3.–4. koha mäng Siim Avi – Katrin Ehatamm 4:2 Foto: Lembit Peegel Foto: Lembit Peegel

Finaal Meelis Kalda – Margo Noode 2:0 Senised Eesti meistrid 2008 Rootsi Kunn 2009 Aivar Pohlak 2010 Jaanus Nuutre 2011 Janar Toomet 2012 Patrik Saksus 2013 Meelis Kalda Sporditähe turniiri võitjad 2003 Andres Oper 2004 Joel Lindpere 2005 Janno Kivisild 2006 Konstantin Vassiljev 2007 Kristi Leinus

Emotsionaalsed naised: Anni Rahula (vasakul), Anni Koppel (paremal ülal) ja Katrin Ehatamm (paremal all). 2014 JAANUAR JALKA

43


klubilood

Entusiasmist pungil Kuusalu Kalev Kuusalu Kalev üritab tõuke anda kogu valla spordielule. Korraldatakse huvitavaid üritusi, lähenetakse loominguliselt, kaasatakse lapsevanemaid. Tulemuseks on palju huvilisi, vähe ruumi. Siim Kera

K

uusalu valla elanikud võivad rõõmsad olla, jalgpall kasvab seal kandis kenasti. Meeste meistrivõistlustel osaleb kaks klubi: FC Kiiu (4. liiga) ning Kuusalu JK Rada (3. liiga). Kõige värskemaks lisanduseks selle IdaHarjumaa valla vutipüramiidis on aga JK Kuusalu Kalev, kes ainukesena tegeleb ka naiste- ning noortetööga. Klubi eestvedaja on Loksal elav Sander Piibemann, kes hiljutisest põlvevigastusest ning karkudega kruiisimisest hoolimata on entusiastlik. Kõik sai tegelikult alguse juba enne klubi loomist, kui Piibemann lõi Raja juurde naisterühma. Aasta oli siis 2007. Tegutseti ja mängiti, kuniks ta mõistis, et temal on natukene teistmoodi ideed ja suunad kui 1994. aastal Kolgaküla Raja nime all asutatud klubil (seal tiimis on muide ta isegi pallinud). Nii loodigi 2010. aasta lõpus Kuusalu Kalev. Järgmisel hooajal mängisid Kuusalu naised Eesti teist liigat ja sügisest loodi esimene noortegrupp. Kuidas sai klubi nimeks aga traditsiooniline Kalev? “Alguses oli meie nimeks üldse FC Lauritsa, sest mängisime Kuusalus asuval samanimelisel platsil,” seletab Loksa linnavolikokkugi kuuluv Piibemann, kuidas lumepall veerema läks. “Siis aga muutsime nime, sest tekkis koostöö Tallinna Kaleviga. Olime nende naistevõistkonna duubel.” Niisiis sai Tallinna–Narva maantee ääres asuva aleviku tiim endale uue nime. Otsus oli tegelikult kerge. “Varasem nimi oli niisama, lihtsalt ei tulnud midagi paremat pähe,” on klubijuht aus. “Tallinna Kaleviga teeme praegu koostööd ka noorte puhul ning käime üksteisel külas sõprusmänge mängimas.”

Kuusalu Kalev sisustab ka täiskasvanute aega.

Naiste- ja lasteklubi Praegu on Kuusalu Kalevi hallata viis erinevat lasterühma. Alustati muidugi tasa ja targu ehk ühe grupiga, kuid kuuldused sellest, et keegi teeb vallas ka mudilastele jalgpallitrenni, järjest kasvasid. Klubile alusepanija jutust võib välja lugeda väikese kurbusetooni, sest tegelikult oleks võimalik veelgi rohkematele noortele esmaseid vutiteadmisi anda, kuid ei saa. 44

JALKA JAANUAR 2014

Treener ees, taga lapsed kuulekalt hanerivis.


klubilood

Kuusalu Kalevi treeningrühmad 2003–2004 sündinud poisid, treener Markus Sisas 2005–2006 sündinud poisid, treener Kristo Valdna 2007–2008 sündinud lapsed, treenerid Katrina Narusk, Anni Koppel 2000–2002 sündinud tüdrukud, treener Sander Piibemann 2003–2006 sündinud tüdrukud, treener Sander Piibemann Naised, treener Sander Piibemann Foto: JK Kuusalu Kalev

Foto: JK Kuusalu Kalev

Treenereid on, ruumi ei ole. Vanemad uurivad pidevalt, kas ka nende võsukesed saaksid heade treenerite käe all jala valgeks saada, kuid neile tuleb tihti ära öelda. UEFA B-litsentsi omanik Piibemann loodab sel aastal paika saada konkreetsed plaanid kunstmurustaadioni rajamiseks, sest kuigi suvel on Kuusalus suurepärane murustaadion, kus muuseas peetud ka U19 neidude EM valikturniiri mänge, siis talviti pole Kuusalu spordikeskuse saal kummist. Esimese asjana proovib klubi projektide abil rajada mõned miniväljakud. Kui õnnestub, siis nii Kuusallu, Kiiule kui Kolgale. Peale sportliku poole ning laste rõõmustamise saab klubi nende abil harjutada kätt suure väljaku jaoks raha küsimiseks. Juhendajaid jätkub klubile viis: lisaks Piibemannile Kristo Valdna, Markus Sisas, Katrina Narusk ning Anni Koppel. Kõigil neljal eelnimetatul on taskus UEFA C-litsents ja nii Kristo Valdna kui õrnema soo esindajad on läbinud ka kohtunikukoolituse, nii et tarku päid Kuusallu jätkub. Piibemann ise treenib praegu ainult tüdrukuid ning naisi. Miks? On kuidagi nii sattunud ja vajaduse korral annab ta oma teadmisi ning oskusi edasi ka poistele. Ta ei näe väikeste mehehakatiste ning plikatirtsude treenimises erilist vahet. Mõlemal on samad iseloomutüübid: juhid, tähelepanusoovijad jne. Ainult vanusega kasvavad erinevused suuremaks. Pole vist üllatus, et sealsed vutiinimesed on omavahel kui seeneniidistik läbi põimunud. Nii mängisid Valdna ja Sisas mullu Kuusalu JK Raja eest ning Piibemann ise üritas väravaid lüüa FC Kiiu särgis. Kiusliku inimese (ja jalgpallikultuuri austajana!) üritasin ma temalt välja meelitada miskit, mis tekitaks Kuusalu vallas tulevikus korralikud derby-mängud ning vihavaenu. On ju pinnas olemas – kolm erinevat klubi! Vastasseisu Rajaga aga Kalevil ei ole. Asi on lihtne, mõlemad klubid tegelevad erinevate asjadega ning neil on erinevad filosoofiad ja nägemused. Keegi üksteise peale vihane ei ole. “Meil on teistsugused põhimõtted,” räägib endine Raja treener Piibemann asjadest nii, nagu nad on. “Ma tahtsin kogu aeg noori, klubi ning järjepidevust arendada. Nende eesmärk on olla fun ning nende soov on mängida meestetasemel nii kõrgel kui võimalik. Lapsi ja naisi nad ei treeni.”

Kuusalul pole imperialistlikke plaane Kuusalus, kus hoolega tegeletakse veel kergejõustiku, korvpalli, võrkpalli ning saalihokiga, elas eelmise aasta 1. jaanuari seisuga 6766 inimest. Eesti valla kohta vägagi korralik rahvamass. Seetõttu ei karda nooruspõlves suusaspordiga tegelenud Kalevi juht, et Kuusalust kuidagi vutihuvilistest lapsed otsa saaks. Pigem saaks tema arvates valla rahvaarvu veelgi tõsta. Tallinnaga piirnevad vallad on juba rahvast pungil ning Kuusalu võiks olla järgmine koht, kuhu inimesed elama tahavad tulla. Pool tundi autoga sinna või trolliga Õismäele. Vahet ju pole! Kõige selle tõttu ei mõtle Kuusalu Kalev, et tulevikus võiks klubi oma kombitsad lähivaldadesse ajada. Imperialistlikke plaane pole. Küll oleks hea, kui oma treeningrühma saaks endale valla suuruselt kolmas asula Kolga. Sealsetel väikestel jalgpallifännidel on kehvade bussiaegade tõttu raske Kuusallu trenni jõuda. Kui üldiselt voolab Piibemannil jutt kui kevadine oja, siis 2014 JAANUAR JALKA

45


klubilood Foto: JK Kuusalu Kalev

Tüdrukutele pakub jalgpall hulganisti lusti.

Kaunis metsatukk lisab Kuusalu Kalevi treeningutele värvi.

seda ta täpselt öelda ei oska, kuidas rahvas Kalevi tegemistesse suhtub. Eestlaslik tagasihoidlikkus! Oma tutvusringkondades kiidetakse tema sõnutsi klubi takka, kuid ta ei tea, mida võiks tiimist arvata keskmine inimene. Lisaks on palju inimesi, kes veel ei teagi, et selline asi nagu Kuusalu Kalev olemas on. Samas on ülimalt entusiastlikud lapsevanemad, kes tulevad kõigega kaasa, on valmis igati aitama ning kasvõi ise üritusi korraldama. Nendega on klubil väga hea läbisaamine ja koostöö ning viimasel neljal aastal Kuusalu valla vabaajakomisjoni kuulunud Piibemann on selle üle silmanähtavalt uhke.

Kalevi esindaja on valla pakutava rahasummaga rahul, see olevat vägagi viisakas. Peale selle aitab kohalik omavalitsus sellega, et ei küsi noortegruppide treeningutelt üüri, ilma selleta saavad staadionil peetud ka ametlikud täiskasvanute meistrivõistluste mängud. Samas tõdeb ta, et kohati võiks suhtlus vallaorganisatsiooniga olla parem. 2013. aasta kevadel tekkinud probleemi treenerite rahastamise kohta lahendati mitu kuud. Väikefirmadelt küsiti viimati raha möödunud kevadel, kui toimus kampaania 2 x 5 suuruses väravate soetamiseks. Kolmveerand summast saadi nende käest, ülejäänuga toetasid eraisikud. See ettevõtmine läks klubil tegelikult suurepäraselt, sest lõpptulemusena ehitas väravad ühe lapsevanema firma, mistõttu töö eest raha ei võetud, tengelpunga pidi kergendama vaid materjali ostmi-

MURE KOLGA PÄRAST

Küll oleks hea, kui oma treeningrühma saaks endale valla suuruselt kolmas asula Kolga. Sealsetel väikestel jalgpallifännidel on kehvade bussiaegade tõttu raske Kuusallu trenni jõuda. Üheks Kalevi suurimaks eesmärgiks ongi vallaelu edendamine ning lastele valiku pakkumine. Varem oli Kuusalus võimalik niisama omakeskis palli toksida, kuid trenn on ikka täitsa teistmoodi asi. Lisaks pole tal kindlat informatsiooni, kui paljud noored käisid eelnevatel aastatel trennis mõnes teises vallas. Kindlasti neid oli, aga mitte palju. Tarkvaratestijana töötav klubi eestvedaja kinnitab, et Kalevisse võetakse kõik soovijad avasüli vastu. Muuseas tutvustab klubi oma tillukestele liikmetele tippsporti. Sügisel käidi vaatamas Eesti–Itaalia naiste valikmängu ning Kalevi tüdrukud olid nähtust elevil ja hakkasid kohe Piibemannilt uurima, kuidas saaksid nemad Eesti koondise käekõrval platsile sammuda. Kohalikku klubi toetavad nii vald kui erinevad sponsorid. 46

JALKA JAANUAR 2014

Vutt üllatavalt populaarne Kalev ei tegele mitte ainult noorte ning naiste arendamisega. Oktoobris toimunud Kuusalu valla külade turniir oli tõeline hitt ning Jalkagi on sealset säravat auhinnalauda põgusalt kajastanud (kuldseks võõbatud saapad, mille idee autoriks korraldusmeeskonna asendamatu liige lapsevanem Andres Kaarmann). Kokku osales võistlusel 12 võistkonda 105 mängijaga. Soovijaid oli tegelikult rohkemgi, seetõttu tahab Piibemann sel aastal kaasata vähemalt 16 erinevat tiimi. Soovijate arv tuli klubile aga üllatuseks. “Arvasime, et osaleda tahab 4–5 võistkonda,” räägib ta, mida tegelikult oodati. “Tõsi on aga see, et jalgpall on vallas populaarne. Viitab sellelegi ju kolm tegutsevat klubi.” Sellise ettevõtmise eesmärk on aga lihtne: jalgpalli ei pea ainult noored mängima. Suur harrastuskond tähendab head nii klubile kui kogu valla vutielule. Võimalus on tulevikus korraldada ka mõõduvõtmisi lähiomavalitsustega, kuid külavõistluse üks korraldajatest leiab, et vallasisest turniiri on lihtsam korraldada ning tulemuseks on lõbusamad heitlused.


klubilood Foto: JK Kuusalu Kalev

seks. Just erinevad isiklikud kontaktid ongi need, mis Kalevi kukrut vahepeal suurendada aitavad. Piibemann sooviks tegelikult kohalikelt ettevõtetelt saada suuremat toetuspinda, kuid nähtavasti on vaja klubil enda tutvustamisega veidi enam vaeva näha.

Kümnevõistlus, mida Erki Nool ilmselt ei võidaks! Hooaja lõpetamiseks kutsus Kuusalu Kalev kokku noormängijad ja nende vanemad ning koos tehti sporti. Päeva tipphetkeks oli suurepärane jalgpalli kümnevõistlus, mis koosnes järgnevatest aladest: peaga kõksimine, kauguslöök, tribling, jalaga kõksimine, audivise, palli õhkulöömine, latti löömine, palli vedamine, täpsuslöök, väravalöömine viiest punktist. Piibemann seletab, et idee tuli täiesti loomulikul teel: kuna lastele ei paku näiteks trenni alguses kõksimine suurt huvi, siis pidi selle neile kuidagi põnevamaks tegema. Tulemus oli näha, noored mõistsid, et ka sellises asjas on võimalik võistelda, ning nüüd harjutavad nad eelnimetatud jalgpallimängu-komponente hoopis suurema isuga. Üritus oli koguni nii menukas, et uuel hooajal tahetakse ka lapsevanemad omavahel võistlema panna. Ta räägib lustlikult, et tegelikult vajab punktisüsteem suuri korrektiive. Esimene vasikas läheb ikka natuke aia taha, isegi kui lapsed sellest täielikult aru ei saanud. Mõni ala andis lausa kümme korda rohkem punkte kui teine, kuid sellest hoolimata oli võistlus väga pingeline ning põnevus säilis lõpuni.

2014 JAANUAR JALKA

47


usutlus

Karol Mets peab keskkaitses hakkama saama ka selliste j천uliste juurikatega nagu Rimo Hunt. Foto: Lembit Peegel

48

JALKA JAANUAR 2014


usutlus

Karol Mets:

keskkaitses näen tervet väljakut ja saan kõigiga rääkida Kaks hooaega Eesti meistrisarjas mänginud ja novembris koondises debüüdi teinud Karol Mets tahab tunda vastutust, mida pakub keskkaitses mängimine. Taanis ja Itaalias katsetel käinud Mets tunnistab, et peab veel arenema ja Eesti liigas tegijaks end ei pea. Indrek Schwede

K

uidas puhkus möödus – kus käisid, mida tegid? Käisin soojal maal puhkamas, olin Viljandis pere juures, sain trenni teha. Tegid puhkuse ajal trenni? Jah, individuaalset trenni. Meil said kõik personaalgraafiku, mille alusel liigutati end ka puhkuse ajal. Meie uued kehalise ettevalmistuse treenerid koostasid igaühele jõukohase kava. Iga mees teeb vastavalt oma suutlikkusele, keegi ei pea üle oma varju hüppama. Kas teed jõudu lustiga või vastikustundega? Mul on jõudu kindlasti vaja teha, vastikust see ei valmista. Teen hea meelega. Kui juba trenni teen, siis ikka lustiga. Üksi treenides oled oma aja peremees ja teed, millal sobib. Uut aastat alustad Floras? Jah. Mis jutuga sind suvel FC Kopenhaagenist ära saadeti? Ega ei olnudki pikka juttu. Öeldi, et pean tulema tagasi Flora juurde. Ja kogu lugu? Jah, midagi täpsemat ei selgitatudki. Öeldi, et nüüd sõidad tagasi koju. Kas mingi väike kokkuvõte sinu plussidest-miinustest ikka tehti? Seda öeldi, et kehaline võimekus võiks olla suurem. Kui läks nii, ju siis pidi nii minema. 2012. aastal käisid Midtjyllandis ja Brescias katsetel.

Midtjyllandis öeldi, et jää ootama, aga nagu välja paistis, polnud vastus hea. Itaalias pidin olema nädala, nad pikendasid seda veel viie päeva võrra. Pärast seda perioodi sel suvel hakkasid jutud levima. See sümpaatia oli vist vastastikune: sinagi rääkisid pärast Bresciat, et tahaksid hakata mängima Itaalias. See koht, kus olin, meeldis. Just see on õige sõna: meeldis. Olin rahul, tundsin end hästi. Varem polnud mul Itaalia jalgpalli suhtes poolt- ega vastutundeid.

A-KOONDISEST

Mu kogemus koondises kestis natuke aega, aga ju ma midagi ikka õppisin. Küllap on see alateadvuses olemas ja küll see avaldub mingil hetkel. Kuidas sinust kujunes vasakujalgne? Ju ma hakkasin palli vasakuga lööma. Ei oska öelda. Ei mäleta, et oleksin paremaga toksinud. Oled vasaku- või paremakäeline? Vasakukäeline. Oled paremat jalga järele aidanud? Ikka – trennis ka räägitakse sellest. Kui omavahel sööduharjutusi teeme, siis teeme suunatud harjutusi, et ka nõrgemat jalga rakendada ja järele aidata.

On see edu toonud? Eks vahe on märgatav, aga parema jala sööt on olemas, usaldan pikka ka panna. Ega ma ei värise kartusest, et äkki löön mättasse. Noorena mängisid eri positsioonidel. Kus endale kõige enam meeldis? Väikesena polnud vahet. Peaasi, et saaks mängida ja ringi joosta. Nüüd on positsioon välja kujunenud ja olen õnnelik, et olen keskkaitsja. Miks see hea positsioon on? Näen tervet väljakut ja teisi mängijaid, saan kõigiga rääkida. See on ka vastutusrikas koht ja mulle meeldib vastutust võtta. Keskkaitsja kohta naljalt enam ei muuda ka: äärekaitsja teeb pikki reide ette ja teda võib nihutada äärepoolikusse, aga keskkaitsja spurdib ainult siis, kui taga põleb. Nojah, keskkaitsja teeb oma töö peamiselt kohavalikuga ära. Aga tugevama vastasega saad oma spurdid ikka kirja. Väravavaht olid ju ka? Olin, aga see ei olnud minu mäng. Ei istunud. Kui värav löödi, oli nutt lahti, tõmbas masti alla. See oli õnneks lühike periood. Aga kes sind lõplikult keskkaitsesse suunas? Noorteklassis oli mõne aasta treeneriks Raiko Mutle, kes otsustas, et olen ühe mängu keskkaitses. Sinna ma jäin ka. Sul on terav ja täpne sööt. Kui palju näed vaeva oma tugevuste arendamisega? See on ikka tähtis. Pärast trenni putitame diagonaale. Teeme tugevaid teravad 2014 JAANUAR JALKA

49


usutlus sööte. Floras on väga head tingimused jääda pärast veel trenni tegema. Peab olema tahe, et jääda kauemaks. Mõnikord jään, mõnikord ei jää.

Foto: Lembit Peegel

Tundus, et sel aastal jäid arengus toppama. Kas see mulje on õige? Midagi tõesti takerdus. Olen mõelnud, mis võis valesti minna. Ma ei vastanud iseenda ootustele. Ju on seal mingid probleemid. Mis sorti probleemid? Ma ei tea, kas on sajaprotsendilist vastust, aga mõtteid on olnud. Kindlasti on mu isu U19 finaalturniiril kohtus Karol Mets Hispaania eakaaslastega. puhkuse ajal suureks kasvanud, tahaks selle suure jama heaks teha. Enda poolt annan parima, et see juhtuks. Kas sa kuulud selle omaduse poolest ka Mulgi maffiasse? Koondisekutse oli üllatus? Eks ma ka võitleja tüüp olen, nii et Suur üllatus – poleks pärast seda hooae- otsustage ise, kas kuulun või mitte! ga uskunud. See oli midagi uut, mida mul plaanis polnud. Marko Lelov iseloomustas sind kaks aastat tagasi: kui sul tehniline sooKas koondisemäng andis aimu, mille ritus ei tule hästi välja, oled endaga kallal peaksid veel töötama? rahulolematu, aga kui kiidetakse üle, Et koondisse jõuda, peab klubis töö siis muutud rahulolevaks ja pingutuse ära tegema. Koondises ei treenita, vaid tase väheneb. Kas oled nõus? Kas kahe pannakse meeskond mängima kui tervik. aastaga oled muutunud? Loeb see, kes tuleb klubist parema emot- Kui trenn tuleb hästi välja, oled ikka ju siooni ja praktikaga. Koondises mängivad naerusem. Aga muidugi näeb seda kõrneed, kes on klubis mänguaega saanud valt paremini. See läks kindlasti pihta, et ja selleks valmis. Mu kogemus koondises kui midagi ei õnnestu, olen enda peale kestis natuke aega, aga ju ma midagi kuri. Aga ma ei usu, et kui ühe korra ikka õppisin. Küllap on see alateadvuses palli vastaselt ära võtan, siis teist korda olemas ja küll see avaldub mingil hetkel. lasen ta endast mööda. Pigem annab see enesekindlust juurde. Kui palju sinus mulki on? Minus on palju mulki. Ma ei pea silmas Tegid puhkuse ajal füüsilist. Kas keskmingeid iidseid erisusi võrreldes teiste kaitsja kohta tunned end kehaliselt paikkondade elanikega. Mulk ei ole kindlalt? teistsugune inimene, tal ei pea olema Kehaline jõud aitab peapalle võita, aga teisi harjumusi. Aga ma olen oma pärit- mina oma praeguse keha ja jõuga pean olult täisvereline mulk! füüsilist allajäämist ikkagi kompenseerima. Pean tegutsema kavalalt. Kui Üheksakümnendal oli Eesti koondises ründaja hakkab keha panema, siis üks rakuke, mida nimetati Mulgi maffiaks. võimalus on eest ära liikuda: las ta paneb Sinna kuulusid Urmas Kirs, Viktor tühja. Kehamängu pean kindlasti juurde Alonen, Janek Meet, Erko Saviauk. panema. Varasemast koosseisust olid mulgid Dzintar Klavan, Argo Arbeiter jt. Sind peetakse emotsionaalseks mänNeid eristas jalgpalliliselt kohkumagijaks – kas see ei takista keskkaitses tus ja lõpuni minek igas olukorras. pead külmana hoida? No kõik loetletud on võitlejad tüübid. Vahel on juhtunud, et ei suuda pead kül50

JALKA JAANUAR 2014

mana hoida. Aga kui juhtub, et pea kuumeneb üle, küll siis maha rahustatakse. Eestis toimunud U19 finaalturniirist on poolteist aastat möödas. Tagasivaates: kas see andis indu juurde? Kindlasti andis indu ja hoogu juurde – koos oli ju oma eakaaslaste absoluutne tipp. Väga heade mängijate vastu sai mängida. Muidu vaatad teleka vahendusel Hispaania vutti, aga nüüd saime seda ise kogeda nii nende kui Portugali vastu. Head õppetunnid saime. Kas oled sel finaalturniiril osalenud paremate meeskondade mängijate karjääri jälginud? Otseselt ei ole. Aga mõnda suuremat ikka tean. Milles me maha jäime parematest? Eks nad olid tehniliselt head, sööt käis jalalt jalale. Poleks õige öelda, et jäime mängutarkuselt alla, sest ka meie oskame targalt mängida. Nad olid paremad individuaalsete oskuste poolest ja lihtsaid eksimusi ei teinud. Joosta jaksasime meie ka, selle taha midagi ei jäänud. Mida ise sellest finaalturniirist kõige enam õppisid? Kaitsetööd. Millal minna ründajaga kaasa, millal ta üle anda poolkaitsjale. Praktikat sai väga palju. Kas peaksid veel Eesti liigas küpsema või kannaksid tiivad ka välismaal? Oleneb mis klubis. Et tiivad kannaksid – selleks on vaja tööd teha. Siis saame uuesti rääkida. Mitu vanemat mängijat on imestanud, et noored tahavad saada enne välismaale, kui on Eestis tegijaks tõusnud. Kas sina oled Eestis tegija? Ma ei arva, et oleksin mingi tegija Eesti liigas. Pigem ei. Väga ilus tagasihoidlik vastus. Aga ma tunnengi täpselt nii, nagu ütlesin.


maailm

Seiklusjutte maalt, merelt ja kaljult Reisida on alati tore, eriti mõnus on, kui selle tegevusega saab integreerida ka paar vutikohtumist. Kuidas elab Horvaatia jalgpallikultuur, millised staadionid seal on ja mis pagan on kikiriki? Kohe saad teada. Siim Kera

M

a ei tea, kas see on ignorantsus või rumalus, aga kui ma lendan umbes paar tuhat kilomeetrit lõunasse, siis ma eeldan automaatselt, et seal on soojem kui Eestis, tundub loogiline! Ma ei tahtnud isegi ilmaennustust uskuda. “Nagunii on normaalne ilm,” mõtlesin mina, kui Balkani-reis samm sammu haaval lähemale tikkus. Muidugi lõikasin ma näppu nagu Ebakompetentsete Kokkade Kutsekooli lõpetanud kurgihakkija. Tõsi, soojad riided olid lennuhirmu ületanud reisikottidest kui varnast võtta, aga see ei tähendanud, et ilmataat oleks mulle ja horvaatidele pai teinud. Eestlane ehk põhjamaalane töötab kohalikele kui inimtermomeeter: “Vaata, isegi temal (!) on külm, see tähendab, et olukord peab tõeliselt jube olema.” Eks oligi, kraadid olid küll kergelt plussi poole kaldu, kuid tuul lõikas minust läbi kui äsja teritatud kirves, kes puupakuga kassi ja hiirt mängimas. Hea meel on tõdeda, et karm ilmastikuolu oli ka ainus takistus, mis kaugemal maal teele ette jäi.

Võimas kaljune Kantrida oli pürotehnika tunnistajaks.

Kuidagi on kombeks saanud, et kui reis juba ette võtta, siis võiks ju ka kohaliku jalgpallimaastiku üle vaadata. Siinkohal vabandan oma tulevase naise ees, kes peab varsti iga potentsiaalse retke ajal taluma kergelt ülekaalulise mehe rõõmukilkeid mingi suvalise riigi suvalise madala liiga mängu kohta. Aga see just ongi paeluv, tippjalgpall tuleb õhtuti vägisi ustest ja akendest sisse, kuid madalama taseme vutt on kui hall hiireke, kes klassiõhtul morssi joob. Okei, võib öelda, et nägin tippu ka, kui Euroopa liigas panid piigid

KANTRIDA STAADION

See on staadion, kuhu lähevad staadionid, kui nad surevad! Säärane vaatepilt ei mõju erutavalt ainult mulle, CNN paigutas Kantrida 2011. aastal kümne maailma kõige ebatavalisema jalgpallistaadioni hulka.

Hämmastav Kantrida staadion Põhimõtteliselt kuulus minu matkaplaani kolm suuremat peatükki: 1) taaskohtumine vahetussemestril oleva neiuga; 2) kohaliku jalgpalli vahtimine; 3) eks-Jugoslaavia 1980ndate post-punk’i / new wave’i vinüülide jälitamine mööda Zagrebi tillukesi plaadipoode (ausalt ka, ma ei tea, mis mul viga on). Kuna tuleb tõdeda, et punktide 1 ja 3 kokkuvõte sobiks pigem mõne teise sisuga väljaannete veergudele, siis on mul põhiliselt au tuua päevavalgele sõnu Horvaadimaa vuti kohta. 52

JALKA JAANUAR 2014

vastamisi kohalik HNK Rijeka ning Portugali klubi Vitoria de Guimaraes, kuid sinna kohtumisele soovisin ma kõigest väest minna suuresti staadioni pärast. Rijeka kodu Kantrida staadion ajab suu ja silmad korralikult ammuli. Ühelt poolt kõditab kompleksi sinipehme Aadria meri, teisel pool laiub võimas kalju. See on staadion, kuhu lähevad staadionid, kui nad surevad! Säärane vaatepilt ei mõju erutavalt ainult mulle, CNN paigutas Kantrida 2011. aastal kümne maailma

kõige ebatavalisema jalgpallistaadioni hulka. Kel nüüd selle jutu peale kõrv kikki läks, siis soovitan kiirelt tegutseda, hooaja lõpus lammutatakse praegune ehitis maha ja asemele tuleb märksa moodsam väljak. Tõsi, kindlasti on see klubi poolt perspektiivikas ning ambitsioonikas käik, kuid selle tulemusena saab Kantridast üks järjekordne tavaline ristkülik, erilisus pühitakse minema. Eks külmakartlikel inimestel on uue ehitise üle põhjust rõõmustada, üsnagi avatud staadionil jõuab külm meretuul krati kombel kõvasti pahandust teha. Värisesin minagi. Oma lollusest sai kohale mindud umbes poolteist tundi varem. Väljak asub linnast 5 kilomeetri kaugusel ja nii tundus mõistlik aega varuda, et võimalikke ühistranspordiäpardusi ning kaardifopaasid ennetada. Vähemalt sai end liigutada, kõlaritest kostis kordamööda kolm-neli kohalikku jalgpallilugu, mis kõik olid ääretult meeldejäävad ning sisaldasid üldjoontes sõnumeid teemal „Armastan Rijekat”. Kuna DJ plaadiriiul oli kvantiteedilt üsna täbar, siis saigi neid spordihitte enne mängu algust korduvalt kuulda. Lõpptulemusena jäid sõnad meelde ning üritasin minagi oma paksust kaelast kauneid noote esile kutsuda, tulemuseks oli – nagu alati – inimkõlbmatu rögin. Igatahes on tore, et Horvaatias erinevaid vutipalu tehakse. Nii näiteks oli alternatiivroki pundi Pips, Chips & Videoclips (Seemned, Krõpsud ja Videoklipid – toim.) esimeseks singliks aastal 1992 lugu nimega „Dinamo ja volim” („Ma armastan Dinamot”), mis sai kohe ka Horvaatia edukama klubi Zagrebi Dinamo fännide mitteametlikuks hümniks ning mida lõõritatakse Dinamo koduväl-


maailm

jakul siiamaani. Muidugi tekib küsimus, kuidas suutis ansambel hiljem krahmata end kuulama rivaalklubide fänne?

Köitev kohtumine Aga tuleme tagasi mere äärde. Enne mängu viis meeleolu üles ka puhkpilliorkester, kes oma elegantse riietuse ning huulte vahelt rippuvate muusikainstrumentidega kõndis platsi kõrval edasitagasi. Küll ühe tribüüni alt teise alla, et kõik 7138 pealtvaatajat lõbusaks muutuksid. Rahvale meeldis, mulle ka. Seal ma siis passisin, fännid möllasid, väljak kajas ning uhkelt kaljult oli raske pilku pöörata. Tekkis võimas ning arhailine tunne, nagu oleks “Tagasi tulevikku” filmidest tuntud DeLoreaniga kuhugi kiviaega vutti nautima läinud. Olen mujalgi täheldanud, et kohtumise ajal suitsetamine pole kuidagi tabu tegevus, seadus ju igal pool ei keela! Turvamehi ei huvita ja tõele näkku vaadates, neile ilmselt meeldikski, kui nende lähedal rohkem suitsetataks, siis saaksid nemadki nikotiini sisse hingata. Õnneks pole tegevus massiline, kolm-neli tossavat inimlast rea peale ja kõik. Hais jõuab muidugi igale poole. Sealsetel mängudel on veel üks ühine nimetaja: vulgaarne keskealine härrasmees. Kui midagi läheb nihu, siis võib kindel olla, et minut aega järjest kuuleb sõnu, mis ei kannata kõige mustematki trükimusta. Karjuvad roppused jõuavad kõigi kõrvu, kes antud isendist mitmekümne meetri raadiuses istuvad. Temperamenti on Balkanile ikka kamaluga antud. Kuna Rijeka vajas portugallaste vastu hädasti võitu, et säilitada I-alagrupist edasipääsu lootus (peale nende kahe oli seal veel Lyon ning Real Betis, kes mõlemad ka

Pealinn on 166 kilomeetri kaugusel ning selle sõidu eest tuleb välja käia umbes 16 eurot. Seitsmepäevane Zagrebi ühistranspordikaart kergendab kukrut aga ligi 25 euro võrra. Vähemalt pakub see võimalust pealinna pildis vägagi prominentsete siniste trammidega lustida.

Luuletajad palliplatsil Zagreb, jaa! Kui arhitektuur hakkab liiga palju Viini ja Budapesti meenutama, siis tasub kesklinnas asuvast rahvuskangelase järgi nimetatud Josip Jelacici väljakult suunduda üles mäkke. Seal asub vanalinn ning kiriku kõrval on kõrts! Kõik on nii nagu ammustel aegadel. Tänavate vahel siblides tuleb esiti meelde Tallinn, kuid mõnes kohas on täielik Tartu tunne. Rahulikud, ilusad majad. Inimesi väga palju ei kohta, märulit ei ole, kõik on uimane. Igatahes mõnus äratundmisrõõm. Kui on soov tagasi all-linna minna, siis tasub kasutada köistee (millel rööpaid kõigest 66 meetrit) teenuseid. Tulemuseks maailma üks lühemaid ühistranspordiliine. Muide, 1893. aastast läks kogu atribuutika käiku ning siiamaani pole seal ühtegi õnnetust juhtunud. Ühest küljest annab see kõvasti julgust, teisest vinklist mõtled, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis ma olen paugupealt maailma suurim ebaõnnesõdur. Jäin ellu. Niisiis, teiseks ja viimaseks mänguks oli Horvaatia teise liiga arveteklaarimine NK Zagrebi ning NK Pomoraci vahel. Kodumeeskonnana on tegemist tiimiga, kes on ainsana peale Zagrebi Dinamo ning Spliti Hajduki võitnud Horvaatia meistrivõistlused jalgpallis. Juhtus see hooajal 2000/01, kui võistkonna ründetuusaks oli ei keegi

Foto: Silvia Urgas

Foto: Silvia Urgas

playoff’i jõudsid), siis muutus publik eriti kergelt kärsituks. Kui omad palli said ning sellegagi veidi uimerdasid, siis hakati kui üksmees kisama „hajde, hajde!”, mida minusugune hobilingvist võiks serbohorvaadi keelest tõlkida kui „minge, minge!”. Mäng ise lõppes 0 : 0, võimalusi oli mõlemal poolel, korra suutis horvaat panna värisema vastaste väravalati. Kolle ei olnud, soe ei olnud = meeldiv ei olnud, aga vähemalt jagus põnevust. Võimalusi jätkus, mindi üks ühele väravavahiga, uhati peale, ainult tulemus jäi puudu. Võit ja edasipääs jäid unistuseks, kuid rahva suurt nördimust peale kohtumist tunda ei olnud, plaksutati ja lepiti reaalsusega. Võõrsil oldi Vitoria käest koguni 4 : 0 koslepit saadud, nii et ühe punkti napsamine oli siiski õnnestunud tulemus. Kuna viimases alagrupimängus suutis Rijeka ka Hispaaniast 0 : 0 viigiga tagasi tulla, siis lõpetati oma esimene Euroopa liiga seiklus 4 punktiga grupi lõpus. Horvaatia suuruselt kolmas linn Rijeka on üldiselt tore, kuigi suvel oleks seal kindlasti märksa lõbusam olla. Sügistalv suuri elamusi ei pakkunud, Zagreb näeb märgatavalt kenam välja ja Istria poolsaare või Spliti ja Dubrovnikuga pole üldse mõtet võrrelda. Pealegi oli minusugusel toiduhaigel probleem – kesklinnast on söögikohti üllatavalt raske leida ja kui üks ette jääb, siis saab sealt geograafiliste ning ajalooliste põhjuste pärast tõenäoliselt Itaalia toitu. Mitte et see halb oleks, aga kui juba Balkanile jõutud, siis tahaks ikka kohalikke kulinaariaelamusi kõrist alla ajada. Õnneks saab võtta bussi ning sõita tagasi Zagrebisse. Ühistransport mõjub seal rahakoti hingeelule halvasti.

Ons see Tartu või Zagreb? Võta näpust! 2014 JAANUAR JALKA

53


maailm Foto: Silvia Urgas

Foto: Silvia Urgas

Mäng kuulsusrikkal NK Zagrebi staadionil.

Märk Zagrebi Dinamo fännidest linnapildis.

muu kui Ivica Olic, kes lõi vastaste võrku 21 palli. Võistkonna hüüdnimeks muide Luuletajad, sest linna suuruselt teine staadion on oma nime saanud tänava järgi, mis kannab kohaliku luulesauruse Kranjcevici nime. Stadion Kranjcevicevat on aga saatnud pikk, kuulsusrikas ning ka veider elu. Siin peeti näiteks 1931. aastal Horvaatia pealinna esimene tuledevalges mäng, kui Zagrebi koondis alistas Madridi Reali 2 : 1! Tõenäoliselt pole maailmas palju kohti, mis on näinud, kuidas madistavad omavahel Jugoslaavia kuningriigi ning natsi-Saksamaa jalgpallikoondis. Selline vastasseis leidis aset nii 1939 kui 1940. Huvitav seik toimus 1987. aastal, kui piksejumala poolt teele saadetud välgunool lõi rivist välja staadioni tuled.“Ega’s midagi, parandame ära,” võiks ju arvata. Ei, nii ei mõelnud keegi. Aega läks paarkümmend aastat, enne kui asja sai, 2008. aastal võisid NK Zagrebi pallurid jälle tehisvalguse all peesitada. Staadioni lähedal on kõvasti võimu näidanud Zagrebi Dinamo fännirühmitus Bad Blue Boys (Pahad Sinised Poisid – toim.). Mitte miski ei reetnud, et just NK Zagrebi mäng on algamas, platsi lähiümbruses laiusid BBB logoga (eriti kurjailmeline kutsu!) grafitid. Linnari-

vaalide territooriumi märgistamine käib kõva hooga. Eks see näitab, et Zagrebis on üks klubi teisest selgelt populaarsem, pole ka imestada, Luuletajad mängivad 22. aastat peetavatel Horvaatia meistrivõistlustel esimest korda aste allpool. Madalseisu elavaks näiteks on fakt, et väljaku äärde oli kogunenud kõigest 300

HORVAATIA PUBLIK

Sealsetel mängudel on veel üks ühine nimetaja: vulgaarne keskealine härrasmees. Kui midagi läheb nihu, siis võib kindel olla, et minut aega järjest kuuleb sõnu, mis ei kannata kõige mustematki trükimusta. inimest, kes asusid omasid toetama heitluses tollase liiga liidri Pomoraci vastu. Ja nüüd midagi tuttavat kõigile Eesti vutihuvilistele. Horvaatia esiliiga neljas ning esimene said oma mängu peetud reedel kell 13.30. Mul hakkas lausa kurb. Kurb, et tiimi on tabanud selline

saatus. Kurb, et rahvast ei olnud. Kurb, et fännirühmitus moodustus umbes kümnest inimesest, kes tegid esimese poolaja keskel kaheks minutiks suu lahti. Kuigi suudeti liigaliidrid 1 : 0 alistada, siis mingisugust pürotehnikat näha ei olnud. Kui aus olla, siis ainuke toss, mis platsi kohale jõudis, oli kastanite praadimisest (sealne populaarne snäkk!) tekkinud suitsuvine. Meel oli mul must. Õnneks käis staadionil ringi viks härra, kes müüs soovijatele nii plaksumaisi kui ka pähkleid. Otsustasin viimaste kasuks, kuna neid tähistab kohalikus keeles lausa imeline sõna – kikiriki! Nii ma siis nokkisin pähkleid, nagu kana nokib teri. Aga mis kogemuse juures vast kõige huvitavam: kui enne mängu algust umbes 3 eurot piletiraha ära makstud, ootas staadionivärava juures kodanik, kes pakkus vahtplasti. Saatsin tema poole teele kahtleva pilgu ning sammusin nägu naerul tribüünile. Seal nägin istmeid. Rokane tolmukoll oleks ka ilmselt puhtam. Neiu otsustas riskida ja pani korraks sõrme vastu tooli. Vastutasuks sai ta näpu, mis oleks justkui kellegi korstnat pühkinud. Ahaa, selle jaoks oli see sell seal seismas. Hrvatska ja volim!

Kokandusalased tähelepanekud Kellel Horvaatiasse asja, see proovigu erinevaid vorstikesi kõigest väest endale sisse ajada. Ma ei tea, kust balkanlased oma lihaküpsetamise saladused välja peilinud on, aga sellega saavad nad oivaliselt hakkama. Rõõmust paneb nutma ćevapi, mis on põhimõtteliselt üks kebabi liikidest. Mõnel pool maailmas tuntakse neid vorstikesi ka Balkani lihapallide nime all. Kel isu suur, see telligu sai, kus vahel

54

JALKA JAANUAR 2014

10 ćevapi’t, ning võtku kõrvale vürtsikas ning eriti vallatu nimega kaste ajvar! Annan oma garantii, et teie keel ja keha tunnevad end sama mõnusalt kui kodutu mullivannis. Rõõmustama pani see, et läänelik rämpstoidukultuur pole Horvaatiasse jõudnud. Paar tuntud nimega burgerirestorani oli, kuid see oli kõik. Inimesed lasid saial hea maitsta, erinevad võileivad, täidetud köögiviljade, liha ja majoneesiga. Pisar

tuleb igatsusest silma. Kindlasti ei saa Horvaatiast minema ilma burekki proovimata. Lühidalt öeldes on see pirakas rasvane pirukas, mis võib sisaldada erinevaid täidiseid. Mina järasin mõnuga hakklihaburekki, kuid muidugi saab sinna toppida ka köögivilju ja juustu. Mainimata ei saa jätta, et bureki üheks lähisugulaseks on kindlasti tšeburekk. Head isu!


premium liiga

Treenerid ööklubides mängijate järele ei piilu Sportlased võivad vahel tunduda kui tavainimesele mõistmatud masinad, kuid nemadki on lihast ja luust kodanikud, keda saadavad samasugused kiusatused ning lõõgastussoovid nagu meidki. Kas alkohol niidab kohalikke jalgpallureid mõnuga või on meie vutimehed selles osas mõistlikud? Siim Kera

I

nternetis asuv sünonüümisõnastik näitab ilmekalt, kui sügavale meie kultuuri on end sisse söönud alkohol ehk hullutav lustivesi, nagu minu gümnaasiumiaegne ajalooõpetaja suvatses öelda. Kui eelmises lauses olnud uhke väljend teie südant kiiremini põksuma ei pannud, siis ärge muretsege – sünonüümisõnastik pakub muuhulgas variante nagu lauluõli ja elueliksiir (kokku 28 erinevat moodust, kuidas öelda alkohol). Kogukas arv, eks? Tegusõnale “jooma” on koguni 48 isemoodi vastet ning omadussõna “purjus” hõivab trooni 55 erisuguse viisiga. See pole otse loomulikult kõik. Igasuguseid slängiväljendeid kerkib antud tegevuste kohta ilmselt igal nädalavahetusel kümneid. Pole ka imestada, 2012. aastal jõid eestlased 10,6 liitrit puhast alkoholi elaniku kohta. Hirmus! Kõige selle valguses

tekkis mul huvi, kas ja kui palju suudavad siinsed vutimehed kiusatustele vastu astuda ning hoida oma keha kui sporditempli tervist.

VASTUTUSEST

Keegi ei taha, kui temast räägitakse, et panid eile tina ning keerasid täna mängu tuksi. Muidugi, ega ka mujal maailmas märjuke mööda külge alla jookse, aga tavaliselt liiguvad seal ringi kurjad kõmufotograafid, kes üritavad tuikuvaid vildakaks trimbatud nägudega staare oma kalli objektiivi ette saada. Nii jõuavad tabloididele lakku täis atleedid ning kohe on pilt selge, kes

kurgukastmisele ära ei ütle. Maarjamaal aga jommis vutimehed väga tihti jäädvustatud ei saa. Võibolla neid ei olegi? Muuhulgas oli minu jaoks üheks väga intrigeerivaks küsimuseks see, mis toimub poolprofessionaalsetes või amatöörklubides. Lepingut ei ole, raha ei saa, kuidas sa ütled parimas eas mehele, et ära kummuta napsu (nagu näha, siis ma võtan sünonüümisõnastikust viimast!). Nii ma otsisin kontakti treeneritega ning klubide esindajatega, et välja uurida, kas alkoholism lokkab või mitte ja mida meeskonnas ette võetakse, kui kellelegi mekib kärakas rohkem, kui peaks. Sõna saavad Tartu Tammeka mänedžer Veiko Soo, Kuressaare tegevjuht Martti Pukk, Levadia peatreener Marko Kristal, FC Flora juhendaja Norbert Hurt ning Paide Linnameeskonna loots Meelis Rooba.

Foto: Lembit Peegel

Eelmise päeva tegemised ja terve elustiil lööb varem-hiljem välja ka palliplatsil. Foto on illustreeriv. 2014 JAANUAR JALKA

55


premium liiga Kõigi meeste vastustest kumab läbi, et klubid mängijate järel ei luura ning peatreenerid vinditanud pallureid öölokaalidest ei otsi. Mängijatel peab endal olema vastutustunne ning südametunnistus, mis neid purjutamisest eemale hoiab. Kõige konkreetsemad reeglid oli möödunud hooajal sätestanud Tartu Tammeka. “Meil oli nii, et mingist kellaajast alates ei tohtinud enam linna peal ringi virvendada, oli see vist 23 või 24,” toob Taaralinna elu päevavalgele tiimi mänedžer Soo. “Kui mingi informatsioon laekus, siis kontrollisime selle õigsust ja edastasime asjaolud peatreenerile, eks ta siis ise reageeris.” FC Flora läheneb asjale märksa filosoofilisemalt. “Kontrolli meil ei ole, pigem kasvatame teadmist, mida tähendab alkohol,” seletab Hurt üheksakordse Eesti meistri hingeelu. “Üritame mängijaid neil teemadel harida, räägime, mis organismiga toimub. Ennetame ja õpetame.”

Jalgpallur peab valima! Kristal tunnistab, et klubi eeskiri keelab nii juua, suitsetada kui narkootikume pruukida. Rooba arvab, et mängija peab ise teadma ning mõistma, millal ta mida teeb. Kuigi Paide mängijad on amatöörid, on peatreeneri sõnul nende suhtumine professionaalne. Mängijad on oma nahal tundnud, kuidas alkohol võimekust pärsib, ning nad käituvad selle järgi. Kui kontroll aga põhimõtteliselt puudub, siis kuidas üldse teatakse, kas keegi on klaasi kummutamisega liiale läinud? Ega enamjaolt ei teatagi, tuleb lihtsalt pallimehi usaldada. Martti Puki sõnul tuleb mängijatele selgeks teha, et kõik, mis nad teevad, mõjutab neid endid. Alkoholitarbimise tagajärjel läheb mingi treeningprotsessi osa raisku ning selle töö tagasi tegemine pole lihtsamate killast. Tammeka esindaja Veiko Soo tõdeb, et kui pallurid teevad omakeskis sauna ning joovad õlut, siis see info ei saagi kuidagi klubini jõuda. “Kui on tahtmist juua, siis muidugi saab seda teha,” ütleb ta. “Aga see ei tohi mängija eesmärk olla. Mängija eesmärk peaks muu olema.” Ta kirjeldab ilmekalt, kuidas hooaja alguses korraldas endine laskesuusataja Margus Ader klubis turunduskoosoleku, kus muide võeti teemana üles ka kesvamärjuke. 56

JALKA JAANUAR 2014

“Kui sa oled sportlane, siis avalik koht ja alkohol ei käi kokku,” räägib Soo tõde. “See on hind, mida pead maksma, kui tahad kuhugi jõuda.” Sama juttu pajatab ka Norbert Hurt. Jalgpallur peab valima! Muuseas toob ta välja, et Flora jälgib mängijate terviseseisundit ning nende pulssi. Kui organismiseisust on näiteks näha, et sportlane öösel korralikult ei puhka, siis saab hakata probleemikeset otsima. Eesti koondist poolsada korda esindanud Meelis Rooba ei salga, et Paide Linnameeskonnas on varasematel aastatel olnud teatud probleeme. “Purjus peaga pole keegi mängule tulnud, aga on näha olnud, et eelmine või üle-eelmine päev joodi,” räägib Rooba, mis Kesk-Eesti klubis kunagi toimunud. “Kui on mingi probleem, siis tuleb teatada ja ongi kogu lugu. Keegi ei taha, et just tema väljaskäigu pärast mäng kaotatakse. Mängijatele on selgeks tehtud, et ei saa kogu meeskonnaga riskida.” Temale sekundeerib Pukk. “Keegi ei taha, kui temast räägitakse, et panid eile tina ning keerasid täna mängu tuksi,” usub saarlaste klubi juhtiv hiidlane. “Mängijad ise kontrollivad, et keegi halvale teele ei läheks.” Ükski intervjueeritavatest konkreetsetest trahvidest ei räägi. Kui midagi juhtuma peaks, siis istutakse maha ja vaadatakse, mis saab. Soo tõdeb, et on olemas sanktsioonid, mida saab võimaluse korral rakendada. Mängijatele on asjad puust ja punaseks ette tehtud, sest klubi tahab, et nad saaksid aru, miks joomine hästi ei mõju. Soo sõnul nad selleni ei laskugi, kui kahjulik alkohol on – seda teavad niikuinii kõik –, vaid vaatavad asja teisest vinklist. “Nemad on meie esindusnäod,” on Premium liiga möödunud hooaja üheksanda klubi esindaja lihtne ja loogiline. “Sa ei tea kunagi, kes tänaval liigub. See võib olla sponsor või sponsori poeg, kes näeb, et keegi kakerdab ringi. Nüansse on palju, see on ka väga tähtis, mitte ainult sportlik pool.”

Profisatsides probleemi pole Soo meenutab kevadist käiku Iirimaa meistri Sligo Roversi juurde. Seal andis klubi treener kord kuus mängumeestele vaba päeva, mil nad võisid välja lõõgastuma minna. Hingetõmbamise tähtsust

Legaalne napsuvõtt: tiitlivõidu puhul avatakse ka spordivõistlustel šampusepudelid.

nimetasid ka siin vastanud. Keegi ei leidnud, et seda peaks aasta keskel tegema, kuid hooajajärgsel puhkusel on hea end lõdvaks lasta ning soovi korral isu täis võtta! Peaasi, et meestel mängude ajal kurk ei kuiva. Kuressaare, Paide ning Tammeka leiavad mitteprofessionaalsete klubidena, et nemad otseselt mängijatele midagi keelata ei saa. Esiteks pole lepinguid, kuhu sellist punkti sisestada, ning teiseks usuvad klubitegelased, et ega see midagi ei aita ja võib tekitada mängijates pigem rohkem huvi ning soovi klaasi põhja vaadata. Pukk loodab, et mängijad ise on piisavalt targad, et mitte juua. Soo räägib, et meeskonnapoliitika abil on siiski võimalik reeglite rikkujaid karistada ning kui tõesti on midagi hullu korda saadetud, siis võetakse otsus vastu. Õnneks ta ei pea sellele keskenduma, sest selliseid


Foto: Artjom Karatajev/ ITAR-TASS/Scanpix

olukordi eriti ei teki. Hurt ja Kristal kui kahe professionaalse klubi bossid annavad teada, et nemad sõna-sõnalt ei tea, kas mängumeestel on lepingus mõni punkt, mis spetsiaalselt käraka võtmise ära keelab. Flora juhendaja Hurt pigem usub, et pole kirjas, mida ning kui palju teha tohib. Ta loodab, et mängijad on piisavalt intelligentsed, et neile selliseid seadusi ette kirjutada, kuigi tema sõnutsi on mõne teise spordiala klubidel antud küsimuse kohta kindlad reeglid paigas. Üldiselt on kõik viis meest arvamusel, et alkohol Eesti jalgpallis väga suurt muret ei valmista. Pukk teab, et madalamates liigades on mehed pohmelliga platsile jooksnud, aga seda ei saa kõrgliigaga võrrelda. Saaremaa esindusklubi tegevjuht sõnab, et igal pool on musti lambaid, aga tegemist ei ole massilise probleemiga. Hurt usub sama, kuid valutab siiski südant noorte pärast.

“Neil on keerulisi olukordi, kus nad võitlevad tava- ning spordimaailma vahel,” märgib Lillekülas asuva klubi peatreener. “Tuleb rahulikult rääkida ja mängijaid aidata. Pigem tahaks neile toeks olla.” Positiivset leiab Hurt selles, et sel ajal, kui tema mängis, olid noored märksa metsikumad ning tipsutati rohkem. Soo on kindel, et meie jalgpalli areng ei seisa alkoholi taga. On küll mängijaid, kes on pudeli otsa kukkunud ning kellele on jook maitsma hakanud, kuid selle puhul on raske midagi ette võtta. Rooba kostab, et profisatsides kindlasti probleeme pole, kuid amatööride hulgas võib olla, sest neid on palju raskem kontrollida ning poistel on rohkem vabadust. Samas läheb meie amatöörsus järjest professionaalsemaks ning lõppude lõpuks paneb elu kõik paika. Hea mängija lihtsalt ei saa endale selliseid asju lubada.

Suitsu ei tee? Aeg-ajalt tilgub maailmameediasse informatsiooni ja pilte tippjalgpalluritest, kes suitsu kimuvad. Hiljuti elas skandaali üle Londoni Arsenali mees Jack Wilshere. Sigaretimahvimist on ette heidetud nii Mario Balotellile kui Dimitar Berbatovile. Neid mehi on veelgi, kes tubakapulgake huulte vahel fotograafidele vahele jäänud. Jalkaga vestelnud mehed tunnistasid, et nemad pole suitsetavaid eesti jalgpallureid näinud. Küll olevat Veiko Soo kuulnud jutte kahest Ida-Virumaal pallinud mehest, kes poolajal tegid suitsu, läksid tagasi platsile ning lõid Florale paar väravat. Kõik on võimalik! Rooba muigab, et kui keegi suitsu teeks, siis tema tunneks kohe lõhna ära. Eks see tõsi ole, et sigaretihaisu on ilmselt raskem varjata kui üht õhtut ööklubis. Seepärast pole ka imestada, et kellelgi ühegi nikotiinisõltlase kohta informatsiooni pole.

2014 JAANUAR JALKA

57


analüüs

Eesti jalgpalli moonutatud nägu Jalgpallil on potentsiaali ühendada ühiskonna eri kihistusi ja maksta korralikku palka meistrisarja palluritele. Muuhulgas annab sellest aimu jalgpalli positsioon Eesti ühiskonnas enne Nõukogude Liidu okupatsiooni. Erki Tarro

E

esti on taas iseseisev olnud natuke üle 20 aasta. Samuti ka Eesti jalgpall. Nii meie ühiskond kui siinne vutimaastik on selle ajaga ümber orienteerunud sotsialismilt kapitalismile, plaanimajanduselt turumajandusele. Üleminekuperiood on olnud nii mõnelgi puhul küllalt keerukas ja valulik ning minevikust tingitud teatud probleeme lahendame nii ühiskonnas kui jalgpallis praeguseni. Suurima pikaajalise jälje on nii ühiskonnale kui jalgpallile jätnud käsumajanduse korras lõhutud turumehhanism. Mitte ainult majanduslikust, vaid ka inimlikust, ühiskondlikust ja kultuurilisest vaatevinklist asja uurides näeme, kuidas poole sajandiga lõhuti sündmuste loomulik kulg. Varem arengut suunanud turgude nähtamatu käsi asendus uue korra all küllaltki nähtava poliitaparaadi käega. Sekkumine ühiskonnaelu erinevatesse valdkondadesse moonutas loomulikku tasakaalu. Tähelepanuta jäänud ning kõrvale tõugatud elualad kiratsesid. Üleforsseeritud ja eelisarendatud sektorid küll õitsesid, kuid ajalugu on tõestanud, et selline lähenemine polnud jätkusuutlik. Jalgpalli puudutas turu nähtamatu käe amputeerimine sügavalt. Enne sõda suurt populaarsust nautinud ala langes erinevatel hästi dokumenteeritud põhjustel soosingust. Mõjud on siiani näha nii aeglaselt muutuval väärtushinnangute turul kui ka näiteks sponsorite turul, kus noorena vutti negatiivselt nägema õppinud praegused otsustajad teevad valikuid pigem teiste spordialade kasuks. Turgude loomuliku tasakaalu taastumiseks läheb aega mitu aastakümmet. Umbes samamoodi, nagu võtab Eestil aega Soome elatustasemele järele jõudmine – enne sõda oli see vahe ju küllaltki väike. Majanduse konvergentsi mõõtmiseks on ole58

JALKA JAANUAR 2014

mas valemid, jalgpalli “arengutaseme” mõõtmine jääb aga subjektiivsemaks vaatluseks.

Turutasakaal ja palk meistrisarjas Sarnasest stardipunktist ja jalgpalli kõikehõlmavusest tingituna saab ühiskonna arengutaseme tõusu jälgida jalgpalli arengutaseme kasvuga nii mõneski mõttes paralleelselt. Nii ühiskond laiemalt kui ka jalgpall üritavad taastada ressursside optimaalset jaotust, mille hävitas (või pehmemalt öeldes moonutas) turutõrge nimega Nõukogude Liit. Selles teoreetilises punktis, mida majandusteoorias nimetatakse Paretoefektiivseks punktiks, on ühiskonna efektiivsus maksimeeritud ehk ühiskonna potentsiaal ja ressursid parimal võimalikul moel kasutatud. Kõik on oma töö eest vääriliselt tasustatud ja saavad teha seda, mis neile meeldib?

JALGPALLI VÕIMALUS

Me loome ühiseid väärtusi pankurite ja tööliste vahel, kes käest kinni tunnevad samu emotsioone ja mõistavad üksteist selle võrra paremini - märksõnadeks sotsiaalne sidusus ja sildav sotsiaalne kapital. Kõlab imeliselt, eks ju! Loomulikult jääb see kõik vaid teoreetiliseks eesmärgiks, kuid nagu ka teistel eluvaldkondadel, on jalgpallil eesmärgi poole püüeldes täita oluline roll – oma tõelise potentsiaali valla

päästmine. Iga inimene, kes kohaliku vuti nimel töötab, annab selleks oma panuse. Toome siinkohal ühe lihtsustatud näite. Küsides kümneaastaselt jalkatrennis käivalt poisipõnnilt, kelleks ta saada tahab, saaksime vastuseks ilmselt kas politseiniku, astronaudi või jalgpalluri. Mõni agaram ehk mainib midagi ärimeheks saamisest. Küsides sama küsimust 15aastaselt, tekivad teismelise peas juba mõningased piirangud – astronaut ei tähendagi enam ainult Kuu peal kõndimist ja jalgpalluriks saamiseks peab liiga palju treenima. “Võibolla ka midagi muud,” sõnab noorsand. Kui nüüd seesama noor on 18- või 20aastaselt jäänud veel oma lemmikspordiala juurde ja aastate jooksul isegi päris osavaks saanud, seisab ta dilemma ees – mida tulevikuga peale hakata? Päris Messi ta veel ei ole, aga kirg palli taga ajada on suur. Kahjuks ei võimalda kodune vutiturg end ära elatada ning noormehe elutee suunatakse jalgpallist eemale – leib on ju vaja lauale tuua, ent jalgpall seda ei võimalda. Nii leiame madalamatest liigadest kümneid heal tasemel pallureid, kes oskuste poolest sinna kaugeltki ei passi. See ongi Eesti jalgpalli moonutatud nägu. See on jalkaturu ebaefektiivne tasakaalupunkt. Olukord ei erine palju sellest, kui füüsikahuviline poiss ei saa heasse linnagümnaasiumisse minna, sest pere vajab toetust ja sõbral on Soomes tasuv töökoht pakkuda. Äkki läks niimoodi kaduma järgmine nobelist või Ballon d’Ori kandidaat? Kuulen juba vastuväiteid, et kui 20aastaselt Eesti jalgpallis tasuva palga peale ei saa, siis võikski tootvale tööle minna. Trumpässana võin välja käia 21aastaselt esimese profilepingu teeninud Didier Drogba või kasvõi Rimo Hundi. Loomulikult on need


Meestemüür palli ees on ühtmoodi ärev ja grimaasikas, ent ometi omanäoline. Jalgpallil ongi omadus ühtaegu tõmmata eraldusjooni ja ühendada.

Foto: Lembit Peegel

Premium liiga pakkus tänavu haaravaid heitlusi, mille avastamine seisab ühel osal potentsiaalsest sihtrühmast ees.

vaid üksikud näited ja paratamatult tuleb mängijal mingil hetkel endale teadvustada, et pühapäeval esiliigas ongi ehk paras koht madistada. Aga see hetk ei tohiks saabuda nõnda vara. Ma pole majandusteadlane, kuid jalgpalli kandepinda arvestades võiks efektiivse turutasakaalu korral saada meistrisarja tasemel mängija siiski kätte Eesti keskmise palga. Arvestades ala “loomulikku” populaarsust 1930ndatel ja tõlgendades seda tänapäevasesse konteksti – rahaveskid jahvataks korralikult!

Uus silmapaar, üks euro — kasu ühiskonnale Selle tasakaalu saavutamine võtab aga aega ja pingutust - see sõltub igaühe enda panusest ala arengusse! Iga uus silmapaar staadionil või tasustatud mängija on üks samm lähemal normaalse olukorra taastumiseni. Võiks argumenteerida, et iga uus euro, mis jalgpalli juurde tuuakse, toob omakorda kaasa positiivse välismõju tervele ühiskonnale. On lühinägelik arvata, et see euro võetakse kellegi arvelt – vastupidi! Kuna see euro aitaks kaasa turu efektiivsuse suurenemisele, suureneb sellega ka ühiskonna kui terviku heaolu. Lühiajalises perspektiivis saab tõesti võrrelda euro jagamist kahe alternatiivi vahel kui nullsummaga mängu – keegi võidab ja keegi kaotab. Andes raha pensionäridele on rahulolematud

üliõpilased ja vastupidi. Pikemaajalises perspektiivis tekivad aga vahed sisse. Üliõpilasi ja pensionäre omavahel võrrelda ma ei julgeks. Ilmselt pole kummagi majanduslik olukord just kuldaväärt. Samuti ei oska ma öelda, kummale raha andmine panustaks ühiskonna üldisesse optimaalsusesse rohkem – mängu tuleb määratult palju tegureid ning valdkond nõuab suuremat süvenemist. Jalgpalli puhul on lihtsustusi teha mõneti kergem. Praegusel Eesti jalgpallil on olemas kaks võrdlusmomenti – jalgpalli positsioon Eesti ühiskonnas enne maailmasõda ja jalgpalli hetkepositsioon maailmas. Laias laastus võib mõlemat vaadelda kui konkurentsimajanduse tingimustes toimunud arengut, mille tulemusena saavutatud tasakaalupunkt on kahtlemata optimaalsem kui Eesti (jalgpalli) praegune tasakaalupunkt, mis on nõukogude aja tõttu tugevalt moonutatud. Nõudlus (kodumaise) jalgpalli järele on hetkel küll väike, kuid olukorda maailma ja 1930ndate Eestiga kõrvutades võib tuletada, et see pole ühiskonna loomulik ega optimaalne seisund. Sellest järeldame, et praegune olukord on ebaefektiivne, kuna olemasolev potentsiaal ja ressursid on kasutamata. Nende ressursside all ei mõtle ma raha, mis on lõppkokkuvõttes kõigest kõikide teiste ressursside vahetamise

vahend. Pigem on tegemist jalgpalli iseloomust tulenevate mittemateriaalsete väärtustega, millele majandusteadlased, tõsi küll, oskavad vajadusel siiski numbri külge pookida. Jalgpalli potentsiaali paremini rakendades rakendame me tegelikult Eesti inimestes peituva potentsiaali. Me toome vutihuvilised pereisad telekate tagant välja oma lastega värskes õhus aega veetma. Me loome ühiseid väärtusi pankurite ja tööliste vahel, kes käest kinni tunnevad samu emotsioone ja mõistavad üksteist selle võrra paremini – märksõnadeks sotsiaalne sidusus ja sildav sotsiaalne kapital. Ühiskondlik väärtus suureneb ja jalgpalli suunatud ühe euro eest saadaks ühiskondlikku väärtust rohkemgi vastu. Piiratud ressursse paremini kasutades (mis on majanduse põhitees) võidabki kogu protsessist terve ühiskond. Jah, see kõik võiks kehtida ka mõne teise spordiala või kultuurisündmuse kohta. Ometi on maailmas vaid üks kindel spordiala, mis inimloomust juba üle sajandi nõnda kütkestab ja haarab – ja seda veel kõige muutlikumas ühiskonnas läbi aegade! Nagu esimese vabariigi aegne kogemus näitab, pole ka eestlase olemus siinkohal kuidagi erinev ja teflonlikult jalgpalliga mittehaakuv. Seda, miks jalgpalli iseloom ja kaasavus on selline, nagu ta on, kirjeldavad juba paljud teised suurepärased kirjatükid. 2014 JAANUAR JALKA

59


naised

Kuidas pääseda naistevuti ladvikusse? Kuidas Eesti naiste jalgpalli taset veelgi tõsta ning vahet maailma tippudega vähendada? Seda olukorras, kus meie oleme amatöörid ning peame tavaliselt heitlema professionaalidega. Siim Kera

E

elmine naiste jalgpalliaasta pakkus mitmelgi korral hingele palsamit. Koondis tõstis üles Balti karika, pärnakad jõudsid Meistrite liigas 32 parema hulka, Pille Raadik pidutses Soome meistrina. Kui esimene neist saavutustest on üsna tavapärane, siis kahe viimase tähtsust ei saa alahinnata. Samas jäävad ilmselt paljudele huvilistele pigem meelde esindusnaiskonna kaotused Itaaliale ja Hispaaniale ning Pärnu JKst üle sõitnud Wolfsburgi teerull. Mida aga teha, et tõrva meepotis järjest vähemaks jääks?

RÄÄGIME VUTIST LAIEMALT

Kui ma saaks 20 Eesti noort, kes saaks treenida selliste võimalustega, nagu harjutavad Jaapani samavanused, siis oleks meil võimalus neist jagu saada. Naistekoondise peatreener Keith Boanas lausub, et asi on vägagi lihtne. Tähtsad on kaks olulist asja: esiteks peavad arenguhüppe tegema klubistruktuurid ning teiseks on vaja raha. Kui uute tugevamate litsentsimisnõuete abil on jalgpalliliit esimese 60

JALKA JAANUAR 2014

valupunktiga tegelema hakanud, siis krõbiseva muretsemine on alati ränk katsumus. Jalgpalliga aastakümneid seotud olnud Boanas toob positiivseks näiteks Inglismaa rahvuskoondise, mille liikmetele maksab kohalik alaliit palka. “See aitab neil võimalikult professionaalselt treeningprotsessi suhtuda,” räägib Boanas isuga. “Mängijad ei pea üheksast viieni leiba lauale tooma, neil võib olla ainult poole kohaga töö. Liidu poolt antav palk ei tee neid rikkaks, kuid pakub võimaluse ära elada.” Kõik see tähendab, et naispallurid on treeningute ajal rohkem pühendunud ning neil on vähem muremõtteid. Peale selle saavad treenerid mängijatel rohkem silma peal hoida. Sellise variandi rakendumist Maarjamaal Boanas veel ei usu, kuna see nõuaks kõvasti raha. Tema sõnul saab Inglise jalgpalliliit naistekoondise toetuseks suurt finantsilist abi ka valitsuselt, mis on sellise palgasüsteemi puhul suureks abiks.

Enesekindel realist Boanas konstateerib vutiüldsusele tuntud fakti: ta on väga ambitsioonikas ja kirglik treener. Sellest hoolimata tunnistab ta, et Eesti naiste vutt peab ülesmäge minema tillukeste sammude abil. “Realistiks peab jääma,” on ta veendunud. “Mõned naiivsed inimesed arvavad, et peaks Itaaliast ja Hispaa-

niast jagu saama. Tegelikult peaks tunnustama seda, et me oleme vähese ajaga palju saavutanud. Ka need kaks mängu lõppesid tegelikult väärikate skooridega.” Samamoodi peab uhke olema Pärnu naiste üle, kellele fortuunajumalanna viskas kuratliku vingerpussi. Wolfsburg põhjustas pärnakatele küll ainult pettumust, kuid nii kaugele jõudmine oli järjekordne väike samm, mis näitab, et tööd tehakse õiges suunas. Boanas loodab, et järgmisena hakkab järjest rohkem klubisid aru saama, et ka naiskond võiks olla nende üksuse normaalne osa. Üldises plaanis vaadates oleks tarvis, et klubid ei koosneks ainult meeskondadest, vaid nad teadvustaks endale ka õrnema soo tiimi vajalikkust. Boanas arvab, et tegelikult on meie naispallurites rohkem peidus, kui praegune infrastruktuur ning võimalused välja pigistada lubavad. Naiste peatree-


naised Foto: Lembit Peegel

Ei ole ainult nii, et eestlased küürutavad suurte all: vahel on ka itaallanna pikali ja meie omad vaatavad talle ülalt alla.

ner tunnistab, et tegelikult pole ta jõudnud meie õrnemat sugu viia nii kõrgele tasemele, kui ta ise sooviks. Inglane usub, et mitu mängijat on hetkel just nii head, kui siinsed olud võimaldavad. “Kui ma saaks 20 Eesti noort, kes saaks treenida selliste võimalustega, nagu harjutavad Jaapani samavanused, siis oleks meil võimalus neist jagu saada,” on Boanas eneseusku täis. “Miks ma ei peakski nii arvama? Ma ei kardaks seda, ma usun endasse. Kui ma endas kindel ei oleks, siis oleks aeg treeneritööga lõpetada.” Kui unistustest tagasi maa peale tulla, siis viskab Boanas komplimente inimestele, kellega ta igapäevaselt naiste vutti arendab. Tema abilised olevat sama pühendunud nagu kõik teised, kellega Boanas kunagi töötanud on. Koostööna arendavad nad neidude jalgpalli nii palju kui inimlikult võimalik.

Laar tõrjub tippude lööke Inglase abiga on välismaale pääsenud nii mõnigi koondise pallur. Ta ei taha küll kogu au endale võtta, kuid siiski ei saa tema kontaktide arvust mööda vaadata. Boanas toob päevavalgele, kuidas ta on endale aastatega saanud hea reputatsiooni ning tema arvamust usaldatakse. Kui ta mõnda pallurit soovitab, siis teda usutakse. Samamoodi oli ka Prantsusmaale siirdunud Getter Laariga. “Minule helistati ja küsiti, kas ma mõnda väravavahti tean,” räägib ta, kuidas sündmused alguse said. “Arvati, et ma pakun mõnda inglast, kuid ma olin kindel, et Laar on selleks tasemeks võimeline.” Nüüd mängib Eesti eelmise aasta parim naismängija iganädalaselt maailma tõelise raskekahurväe vastu. Näiteks sai Laari koduklubi hiljuti suure kaotuse Lyoni naistelt (viimasel neljal aastal neli korda Meistrite liiga finaalis, neist kaks lõppesid prantslaste jaoks võidukalt).

Eestlane pidi võrgust välja noppima viis palli, kuid tõrjus suurepäraselt näiteks USA koondislase ja olümpiavõitja Megan Rapinoe löögi. Just sellised mängud ja sündmused peaksid ka noori neide panema rohkem pingutama ning unistama. Boanase sõnul ei osanud meie mängijad viis aastat tagasi selliseid asju ettegi kujutada, nüüd on aga reaalne, et käiakse tugevates liigades testimas ja isegi mängitakse neis. Just meie tippudele toetudes üritab ta vutti propageerida. Kui tihti alustatakse püramiidi alt, siis tema on võtnud vastupidise lähenemise ning hakanud rahvuskoondise redelist allapoole ronima. See tähendab seda, et noorte tüdrukute seas saab kõige paremini huvi tekitada, kui neil on eeskujud. Näiteks Suure-Jaanis toimunud tüdrukute jalgpallipäeval tundsid noored vutisõpradest neiud Signy Aarna ära, sest ta oli just Walesi vastu kaks kolli kõmmutanud. Boanas peab tähtsaks ajakirjanduse tähelepanu ning sotsiaalmeedia osakaalu. Kõik selleks, et naispallurid jõuaksid lastele koju ning nad saaksid mõelda, kuidas nad tahavad tulevikus mõne Eesti koondislase moodi olla. Hea eeskujuna toob ta esile Liis Emajõe, kes õpib ning mängib palli täisstipendiumi toel Maine’i ülikoolis. “Tema on väga positiivne näide,” ütleb Boanas. “Põhimõtteliselt saab Liisi abil ka vanematele näidata, et jalgpall on kasulik ning selle abil võib endale peale kõige muu ka hariduse saada.” Kõigest väest kiidab ta Eesti Jalgpalli Liidu ja FIFA koostöös toimunud naistetreenerite koolitust. Väikesel riigil on vaja hoida inimesi, kes vutti kirglikult armastavad. Boanas seletab elavalt, et tüdrukud tunnevad ära, kas treener tahab seal olla või mitte. “Treenerid peavad juba noorelt sisendama, et tippvõistkondades ei mängi tulnukad,” mainib Boanas potentsiaalseid avakosmose elukaid. “Sa lähed platsile, 11 vs. 11, sinul on pea, käed ja jalad. Vastasel ka. Ainuke vahe on see, et nad on paremini valmistunud.” Väga häid noori on treeneri sõnul aga hulganisti peale tulemas. Jääb ainult loota, et neil on piisavalt head tingimused ning kamaluga motivatsiooni, et tulevikus koondisele ja kogu vutisüsteemile kasuks olla. 2014 JAANUAR JALKA

61


made in jalka

Kes ütles mida läinud aastal Jalkas Traditsiooniliselt meenutame õpetlikke ja lustakaid ütlemisi eelmise aasta Jalkas. Valikus on just Jalkale lausutud ütlemised, mitte mujalt ülesnopitud killud. Igalt sõnameistrilt oleme valinud ühe mõttetera. “Muidugi, minu suhe jalgpalli on ambivalentne ning eks ma vaatan seda osaliselt ka läbi irooniaprisma, kogu seda massipsühhoosi ja mängusituatsioonidega kaasas käivat teatraalsust. Aga samas on see teatraalsus ka kütkestav. Psühholoogiline mäng kehalise vastupidavuse varjus.” Kirjanik Jan Kaus

“Ma loodan, et mu õpetaja Jalkat ei loe. Siis saaks ta teada, et ma ei taha eriti lugeda.” Jan Kausi poeg Mattias Kaus

“Kui saaks valida, siis eelistaksin Venemaad ja Norrat. Esimeses on hea tase ja teises hea elu.” Aleksandr Dmitrijevi vastus küsimusele, kus on enim meeldinud “Meestega saab ja tuleb olla jõulisem, aga seda kahtlemata olukorrast lähtuvalt. Naiste mängus peab enne kaks korda mõtlema, kui ütled. Rääkimisstiil ja hääletoon ei saa olla väga karm.” Kohtunik Miko Pupart “Pättide kriminaalkorras karistamisest on räägitud nüüd juba mitu aastat. Loodetavasti jõuame juba sel aastal konkreetsete tulemusteni ja konkreetsed inimesed visatakse konkreetsete trellide taha.” Lennart Komp kihlveopettustes osalevatest mängijatest Eestis “Kokkuvõttes ei olnud see kõige lihtsam periood, sest minu puhkus on detsembris ja seda aega tahad ikka perega koos veeta, kuid jälle on vaja ülikond selga panna ja kuhugi minna. Raske oli öelda “ei” ja alati otsisin variandi, et saaks intervjuu anda või kuhugi minna.” Aasta kodanik 2011 Konstantin Vassiljev oma peadpööritavast aastast

“Jah, ma olen Taijo Teniste vend!” Varem tunti Taijot Timo Teniste noorema vennana

“Treenerikutsumus peab olema hingeline, treener peab olema suure tähega pedagoog – rohkem kui lihtsalt treener ja suurem kui õpetaja.” Theimo Tülp “Kui võtta näiteks Florast väljaviidud mängijad ja jälgida nende karjääre, siis praegu kargavad pähe vaid Mart Poom ja Ragnar Klavan, kes on astunud välismaal sammu edasi, teised kõik on jäänud pigem samale tasandile, mõnikord isegi pingipoisteks või liikunud sammu tagasi. Mis tähendab, et mängija sai viidud tema võimete piirile.” Aivar Pohlak

62

JALKA JAANUAR 2014

“Ääres on see lugu, et vahel ei saa palli. Oled seal küll, aga pall on teises servas.” Saron Läänmäe “Vanasti oli nii, et kui mängisid Floras, siis sa Levadiasse mängima ei läinud. Mina ka kindlasti ei läheks.” Raio Piiroja “Pasil oli palju õpetussõnu, aga olin noor ja loll – kõik läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Pidanuks teda siiski kuulama.” Ken Kallaste Pasi Rautiainenist “Oleks lust ja lillepidu, kui vanemad tahaksid laste nimel pingutada. Inimesed võiksid mugavustsoonist välja tulla ja viitsida lapsi ka teise linna otsa trenni tuua. Mina käisin kunagi 40 kilomeetri kaugusel trennis.” Treener ja kohtunik Reelika Turi “Häbi on! Lausa närvi ajab, et arvestades traditsiooni ja potentsiaali ei suuda me komplekteerida normaalset võistkonda.” Gert Olesk Pärnu jalgpallist “Selleks et jalgpallis olla edukas, tuleb kaasata ka kohalikku vaimsust, mistõttu peaks näiteks Tammeka oma tegevuses peegeldama tartlaste ja Tartu iseloomu.” Tartu JK Tammeka pressiesindaja Erki Tarro “Aga Rimo Hunt näitas, et Eesti liiga tugevad tööhobused tulevad ja saavad hakkama küll.” Tarmo Rüütli Hundist koondises

“Ma loodan, et meil tekib varsti ka selline asi, et pärast kaotust ei juleta linna peale minnagi. See paneb pingutama. Ja vastupidi ka: kui hästi läheb, käid linnas ringi nagu kangelane ja saad positiivset tagasisidet!” Meelis Rooba


made in jalka “Olin päris noor, terve oma elu kodus elanud, ema tegi süüa ja nii. Kui Tartus olin ja lepingu sõlmisin, kujutasin asju ette natuke teisiti. Olin Tallinnas käinud, TVMK vastu mänginud, aga kui bussilt maha astusin ja sain aru, et pean siin elama ja mängima, oli ikka harjumatu küll.” Markus Jürgenson tulekust TVMKsse

“Ma tahaksin, et mind meenutataks mu armsaima ja kalleima treeneri Uno Piiri sõnadega: “Kus oli Tom, seal oli elu, huumorit ja karismat, sest ta ise oli karismaatiline õpilane.”” Toomas Kaldma

“Ma ei pea õigeks seda, et klubi kasvatab järelkasvu ainult selleks, et talendid siis välismaale müüa. See tekitab noortes stressi – kui ma olen 18 ja minu vastu pole veel ükski võõrklubi huvi tundnud, kas ma olen siis läbikukkunud? Ei, kindlasti ei ole!” Marko Lelov

“Mõni treener mõtleb kaasa, pakub trenni alguses mängulisi lahendusi ja poistele väljaelamise võimalust, teine tuleb kohale ja sõimab kõik ettejuhtuvad läbi. Hullemad rabelejad pannakse kätekõverdusi tegema või saadetakse karistuseks trennist üldse minema. Kas see on lahendus? Klubist öeldakse, et treener on ka inimene ja väsinud. Poisid on ka muuseas inimesed ja väsinud olemast kogu aeg distsiplineeritud. Nad on ikkagi ennekõike lapsed, kes tahavad mängida. Seekord siis jalgpalli. Ega nad kaua ei jaksa seal niimoodi nagu kitsekesed ringi joosta. Väsivad ja tulevad ise truult treeneri juurde ning uurivad: mis me täna teeme? Kas treener jaksab selle hetke ära oodata või pakub välja oma nippe, kuidas korratusest korda luua, vaat selles on küsimus.” Kahe vutipoisi ema Kirsi Altjõe

“Jah, HJK vastu olen juba põhimõtteliselt. Noorteklassis saime alati nende käest pähe. Kuigi ma mängida alati ei saanud, on mul terve sahtel täis hõbemedaleid. Iga medali puhul tean, et suure tõenäosusega on kaotus saadud just HJK-lt.” Kirjanik Mika Keränen

“Eesti jalgpalliklubid ei ole enda jaoks defineerinud oma kogukonda ning see on tingitud meie noorest ühiskonnast ja selle liikuvusest. Klubid ei otsi sidet piirkonna identiteediga.” Anne Rei “Igaüks sai end tõestada ja minu suhtumine mängijasse sõltus tema panusest. Kui mängija ei viitsinud tööd teha, siis mina võibolla “ei viitsinud” teda järgmine kord mängu panna.” Martin Reim oma meistrisarja-ajast “Minu esimeses grupis olid viie-kuueaastased lapsed ja kui selline palliga kõhtu saab, siis ei oska täiskasvanud mees esimese hooga midagi peale hakata. Tol hetkel olin päris hirmunud mehike, aga üsna varsti õppisin eristama jonnivalu päris valust. Ma arvan, et kõik treenerid on jonnimise spetsialistid!” Treener Jan Harend “Läksin 2004. aastal esmakursuslasena spordiklubi juhi Heino Lille jutule, et miks ei mängita. Ei huvitavat kedagi. Ütlesin, et andku ta mulle ainult aeg ja ma korraldan kõik ära. Esimesel korral oli 17 võistkonda, teisel 22 ning 2010. aastal lõime juba jalgpalliosakonna.” Avetis Harutjunjan olukorrast TTÜs

“Tundub, et meie oleme ainsad, kes pingutavad – fänninännitelk, toitlustus, teadustajad –, kõik on läbi mõeldud, reklaamiribad on väljas ja me proovime publikule pakkuda ka midagi muud peale jalgpalli. Mujal ma ei ole mitte midagi sellist näinud.” FC Elva peatreener Marek Naaris esiliiga B-st “Koondis on hobi ja klubi on põhitegevus. Kuna üks suhe toimub igal nädalavahetusel ja teine mõne kuu tagant, siis kiindumus on suurem esimese vastu.” Nõmme Kalju fänn Urmas Pardane

“Olin 15aastane, kui unistasin Ajaxist, ja juba neli aastat hiljem mängisin nende staadionil nende vastu!” Marko Meerits

“Sellega on nii, et jalgpalluril puudub tegelikult niinimetatud õige hind, mille järgi hinnata, palju ta “tegelikult” väärt oleks. Seda teadis juba Marx, et kui asjast saab kaup, siis lisandub tema omahinnale mingi müstiline element, mis ei ole kontrollitav. Marx nimetas seda kaubafetišismiks.” Kirjandusfilosoof Neeme Lopp “Ega ma siin iga venna ütlemise peale rõngast läbi hüppama ei hakkaks.” Igor Prins pea kiilaks ajamisest

“Vahet pole, kas treener on mees või naine. Ma ise olen poiste trennis olnud asendaja mingite probleemideta. Tuleb vaid kohe alguses ennast kehtestada – poisid muidu ikka vaatavad, et tüdruk, sa ei oska ju midagi –, aga näitad paar trikki ette, siis küsivad kohe, et mida sa veel oskad!” Miina Kallas

2014 JAANUAR JALKA

63


lisaaeg

Valdo Jahilo jalgpallianekdoodid Naine küsib jalgpallimatši ajal mehelt: “Kallis, miks need pealtvaatajad seda meest nii hirmsasti sõimavad?” “Ta viskas kohtunikku pudeliga,” seletab mees. “Aga ta ei saanud ju pihta?!” “Sellepärast sõimavadki!”

Jalgpallur läheb pärast mängu koju ja teatab naisele: “Ma lõin kaks väravat!” “Ja mis seisuga mäng lõppes?” küsib naine. “1 : 1 ...”

Jalgpallikohtunik abiellus. Esimesel pulmaööl tuli tal oma noorele naisele näidata kollast kaarti simuleerimise ja punast kaarti kohtunikuga vaidlemise eest.

Koputus paradiisi väravale. Peetrus avab ja näeb ukse taga lühikeses kolmevärvilises vormis meest. “Kes sa oled?” küsib Peetrus. “Eesti jalgpallikoondise ründaja,” vastab mees. “Tohhoo tonti – kuidas sa siis küll väravale pihta said?!” teeb Peetrus suured silmad.

Figo, Ronaldo ja Beckham seisavad paradiisi värava ees. Peetrus pöördub kõigepealt Figo poole: “Ütle, mu poeg, miks arvad end olevat ära teeninud igavese elu?” “Ma olen kunstnikutüüp,” vastab Figo. “Mind eeskujuks valinud andekatest noortest saavad väljapaistvad jalgpallurid ja sel moel päästan ma nad halvale teele minekust.” Peetrus noogutab tunnustavalt. Siis on Ronaldo kord vastata. “Kui ma jalgpalli mängin, siis suhtun ma kõigisse ühtemoodi,” seletab Ronaldo. “Ma ei tee inimestel vahet nende nahavärvi või usutunnistuse alusel. Rio de Janeirost pärit poiss on minu jaoks võrdne Madridi superstaariga.” Peetrus noogutab taas tunnustavalt ja pöördub siis Beckhami poole: “Ma oletan, mu poeg, et sina tulid siia vaid oma palli järele?”

64

JALKA JAANUAR 2014

“Mis uued oranžid rongid? Mis Elron?” “See on Jõhvi Lokomotiv!”

Kõigi aegade parim sats: Madridi Real FIFA nädalalehe The Weekly 1. novembri number reastas üksteist kõigi aegade parimat meeskonda. Kuna inimestele on omane tunne, et ajalugu algab neist või sündmustest, mida nad ise mäletavad, on ehk huvitav teada, et praegused imetlusobjektid Barcelona ja Hispaania koondis on 5. ja 6. kohal. Nende ees on neljandana Manchester United, aga mitte see kooslus, mida juhendas Sir Alex Ferguson, vaid meeskond, mis suutis toibuda 1958. aasta lennukatastroofist ja tõstis 1968. aastal pea kohale Euroopa karika (Meistrite liiga eelkäija). Esikohal on legendaarne Madridi Real, mis võitis viis esimest mängus olnud Euroopa karikat aastatel 1956–1960 ning kus särasid Alfredo di Stefano ja Ferenc Puskas. Teisel kohal on Ungari viiekümnendate aastate imemeeskond koos oma kahe imelise ja hävitava võiduga Inglismaa üle ning kolmas Liverpool aastatel 1964–1986 (selles ajavahemikus võideti 11 Inglismaa meistritiitlit ja neli Euroopa karikat). Seitsmes on kaheksakümnendate aastate AC Milan (Ruud Gullit, Marco van Basten, Frank Rijkaard) kahe Euroopa karikaga, kaheksas 1970. aasta MMil domineerinud Brasiilia (nädalalehe sõnastuses domineeris Brasiilia sel MMil nagu ei keegi teine varem). Üheksas on seitsmekümnendate kolmekordne Euroopa karika võitja Amsterdami Ajax eesotsas Johan Cruyffi, Johan Neeskensi ja Arie Haaniga, kes olid totaalse jalgpalli pioneerid. Kümnes koht läheb Lissaboni Benficale (Euroopa karikas 1961, 1962), mille eesotsas säras Eusebio. Üheteistkümnes on 1982. aastal MMi võitnud Itaalia, kus olid tegijaks Paolo Rossi, Dino Zoff ja Gaetano Scirea. Foto: Scanpix

Alfredo di Stefano oli Madridi Reali säravaim täht läinud sajandi viiekümnendatel.


lisaaeg Jaanuarikuu sünnipäevad

Eelmise aasta lõpus Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike koolitusjuhina tööd alustanud Hannes Kaasiku (pildil) sõnul on tema üheks ülesandeks hoida silm peal kõigil tasanditel. Eestis on 300 aktiivset kohtunikku, kellest kümme protsenti on naised. Meistrisarja tasemel koordineeritakse kohtunike tööd jalgpalliliidu kontorist, aga madalamate liigade puhul on UEFA soovituste kohaselt juba 2010. aastast tegevust suunatud regionaalselt. Eestis on viis regiooni (neli peamist ilmakaart pluss Kesk-Eesti), mis pööravad tähelepanu just madalamate liigade kohtunikele ja nendega seonduvale. “Regioonipõhise töö juures pole näiteks lõunaeestlasel, kes tahab osaleda kohtunike kursustel, vaja sõita korduvalt Tallinnasse,” selgitab Kaasik. “Ta saab ameti selgeks õppida Lõuna-Eestis. Ka täiendkoolitus käib läbi regioonide. Mängude katmine kohtunikega madalates liigades on samuti lihtsam kui kasutada regionaalset printsiipi.” “Meie töös on palju koolitusi,” seletab Kaasik. “Koolitame välja päris algajaid, teeme täiendkoolitusi paberitega kohtunikele, aga samuti kohtunike vaatlejatele ja koolitajatele endile ning kõike seda meestele ja naistele eraldi.”

01.01 Aivar Israel 01.01 Angelo Palmeri 02.01 Karina Kesvatera 02.01 Katrin Loo 03.01 Janek Kiismann 07.01 Mati Gilden 07.01 Sergei Mošnikov 09.01 Tõnu Eapost 09.01 Reelika Turi 15.01 Maikel Mikson 15.01 Karl-Eerik Luigend 16.01 Rene Kaas 16.01 Hannes Anier 17.01 Egon Tintse 18.01 Kert Haavistu

Foto: Lembit Peegel

Koolitaja Hannes Kaasik

Foto: Lembit Peegel

Seljavõit!

Naerata, võidumees – näita, mitu hammast sul suus on?

1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Tallinna FC Flora 5. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 6. FC Kuressaare 7. FC Hell Hunt 8. Põlva FC Lootos 9. Nõmme JK Kalju

(36) (55) (28) (28) (51) (60) (39) (32) (69) (43) (52) (60) (37) (34) (26)

Marko Lelov: õige treener on vähemalt korra vallandatud Suvel Tallinna Flora tüüri juurest vallandatud Marko Lelov (pildil) on nüüd Eesti U19 koondise peatreener ja kinnitab, et sunnitud paus on kasuks tulnud. “Mul oli aega mõelda, mis toimus, mis läks õigesti, mis valesti ning kuidas edasi minna,” räägib Lelov Jalkale. “Õige treener on see, kes on vähemalt korra lahti lastud. See laiendab silmaringi, sest sunnib analüüsima juhtunut. Mina jõudsin järeldusele, et olen hea treener, ja see andis enesekindlust juurde.” Marko Lelov ütleb, et tegeledes sihtasutuses Pärnu Jalgpallikeskus ja vaadates kaht üleriigilist noorteturniiri, sai ta pildi ette meie noortevuti tasemest. “Nägin, millised on meie noorte tugevused ja puudujäägid ning mida üks või teine treener või klubi on oma õpilastele õpetanud või õpetamata jätnud,” räägib Lelov. “Kui 18aastane noormees ei oska anda tugevat söötu, ei oska avaneda vabasse tsooni ega endale ruumi teha, siis on pilt kurb. Need on pisiasjad, aga peavad olema selged, kui on soov jõuda suurde jalgpalli.” Lelovi arvates võiks treenerid ise üksteise käest rohkem nõu küsida ja kasvõi vastastikku mänge analüüsida. Kõrvalt näeb vahel paremini. Kui küsida ei julge ja puudused jalgpallurite ettevalmistamisel jätkuvad, kaotab eelkõige noor jalgpallur. “Pärnus käib töö täie hooga – viisime väravad sisse ka Rabahalli, mis seni oli võrkpalli käes,” rõõmustab Marko Lelov. “Linnavalitsus võimaldab seal lastel tasuta trenni teha.”

UEFA on väljastanud 204 590 treenerilitsentsi

LHV edetabel Traditsiooniline 20 parema järjestus jalgpallikaardi tehingute järgi novembris:

20.01 Liivo Leetma 22.01 Are Habicht 22.01 Raimo Rand 22.01 Jaanus Reitel 23.01 Aivar Lillevere 25.01 Tiit Kivisild 25.01 Kent Männik 25.01 Märt Kosemets 27.01 Vaapo Vaher 27.01 Toomas Kallaste 30.01 Oleg Andrejev 31.01 Valeri Vinogradov 31.01 Sergei Pareiko 31.01 Roomer Tarajev 31.01 Taijo Teniste

Foto: Lembit Peegel

Ken Kallaste vs. Alexander van de Streek

(46) (39) (25) (23) (42) (72) (26) (67) (25) (29) (20) (32) (20) (44) (34)

Läinud aasta oktoobri seisuga oli UEFA väljastanud treenerilitsentsid 204 590 inimesele. Graafik näitab, kuidas need jagunesid.

10. FC Nõmme United 11. Haapsalu FC Flora 12. Raasiku FC Joker 1993 13. Martin Reimi JK 14. FC Eston Villa 15. Tallinna JK Piraaja 16. SK Tääksi 17. Lihula JK 18. Rakvere JK Tarvas 19. Läänemaa Jalgpalliklubi 20. Tallinna FC Twister

160000 140000 120000 100000 80000 60000 40000 20000 0

146708

44554 2766

543

4212

106

9010

UEFA B UEFA B UEFA A UEFA A UEFA UEFA UEFA naised naised eliit eliit A Pro noored noored naised

72 UEFA Pro naised

2014 JAANUAR JALKA

65


ristsõna

Detsembrikuu ristsõna vastus oli “Kullakallis pallike”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise fännisalli Rein Voo. Võitjaga võtame ühendust. Jaanuarikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 16. jaanuariks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise fännisalli.

66

JALKA JAANUAR 2014


JALKA (jaanuar 2014)  

Uue aasta esimese Jalka kaanestaariks on noor ja särav Karol Mets.

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you