taktikajutud
Klassivahe Amsterdamis ja klassivahe Tallinnas U19 koondise peatreener ja Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja Karel Voolaid analüüsib Eesti koondise märtsikuiseid valikmänge Hollandi ja Andorra vastu.
Kodus alati tugev Holland võtab Eesti vastu oma
D
-alagrupis seni vaid võite tunnistanud Hollandi koondis alustas 1-4-3-3 taktikaga, Eesti vastas asetusega 1-4-4-2. Oodatud uue hingamise toonud perfektsionist Louis van Gaali käe all on oranje mänginud resultatiivselt ja kaitses väga distsiplineeritult. Tarmo Rüütlil oli valida mänguks Hollandiga pea parim koosseis. Murenoodiks oli pigem osa mängijate vähene mängupraktika ja füüsiline tase. Traditiooniliselt oranži värvunud Amsterdam Arena 48 000 pealtvaataja silme all haarasid hollandlased favoriidile kohaselt mängu alguses initsiatiivi, kuid sinised ei alustanud liiga alalhoidlikult. Rüütli panustas rünnakul kogemuse ja kiiruse peale ning paaristandemina tegutsenud Andres Oper ja Henrik Ojamaa võtsid vastaseid vastu keskringi kaarel. Kahe kontrolliva poolkaitsja Jonathan De Guzmani ja Kevin Strootmani vastas mängisid Martin Vunk ja Konstantin Vassiljev, võimalusel rünnakule lülituvate äärekaitsjate Daley Blindi ja Daryl Janmaati kontrollimise eest vastutasid Sander Puri ja Tarmo Kink ning “raskekahurväe” pidurdamine jäi Enar Jäägeri, Igor Morozovi, Ragnar Klavani ja Taijo Teniste ülesandeks. Taktikaliselt oli suurimaks vaheks see, et oranžid mängisid positsioonilist 42
JALKA MAI 2013
rünnakut ning siniste võimalusteks jäid kiired üleminekud kaitsest rünnakule. Kui pidevalt liinide vahel liikuva Wesley Sneijderi ja tipus liikuva Robin van Persie katmisega tegelesid pidevalt nii Vunk, Vassiljev kui ka Morozov ja Klavan, siis Ojamaa ja Operi katmine jäi Stefan De Vriji ja Bruno Martinis Indi vastutada. Kui hollandlaste palli võitmisel pidid meie keskpoolikud pidevalt üle õla vaatama ja reageerima Morozovi ja Klavani juhendamisele Sneijderi (hiljem van der Vaarti) liikumise kohta, siis De Guzman ja Srootman said nautida mängu ülesehitamist ja pallikaotuse korral julgelt meie keskvälja pressida. Mitteomaselt vasakul äärel alustanud kiire Arjen Robben ja paremal võimas Jeremain Lens mängisid tunduvalt kõrgemal kui Puri ja Kink, kes pidid Jäägerit ja Tenistet pidevalt kaitsetegevuses aitama. Väga kõrgeklassiline oli hollandlaste kiire pressing kohe pärast palli kaotamist – palli võitnud mängijal pandi väga kiirelt kinni võimalikud söödusuunad ning kergeid vigu välditi. Enamasti võideti pall tagasi 2–5 sekundi jooksul. Esimese poolaja märksõnadeks ikka olidki pigem hollandlaste efektiivne pressing ja positsiooniline rünnak kui kiired kombinatsioonid ja pidev eestlaste värava pommitamine. Mida aeg edasi, seda rohkem aega palliga tegutsemiseks eestlastele anti, kuid tihti ei suudetud üksteist mõista ja söödud ei olnud piisavalt täpsed. Operi ja Ojamaa liikumine stiilis “üks liigub vastu, teine kaitseliini selja taha” ei toiminud või siis lõikasid De Vrijs ja Martins hästi meie sööduüritusi. Poolaja lõppfaasis olid eestlased sunnitud mängima kohati ka väga madalal. Sellest hoolimata ilmutati järjest roh-
kem enesekindlust ning palliga suudeti loogilisi käike leida. Eestlaste kiituseks võib öelda, et kaitses saadi staaride pidurdamisega üldjoontes hakkama. Teisest poolajast oli tiksunud kõigest kaks minutit, kui pärast Jäägeri sisseviset ja Zenjovi ebaõnnestunud sööduüritust rinnaga näitasid hollandlased viie söödu ja kuuendaks puuteks olnud van der Vaarti löögiga 1 : 0 juhtima asudes, kuidas asjad tipptasemel käivad. Värav võttis hollandlastelt pingeid maha ja eestlased olid järjest rohkem sunnitud oma mängu avama ning palli tagasivõitmisel tegutseti aina kõrgemalt ja julgemalt. Kuid hollandlastele iseloomulikult säilitas kogu vastasvõistkond külma pead ning mängu kontrolliti täpsete söötudega ning kohati väga innukalt palli taga ajavate eestlaste surve alt tuldi rahulikult välja. Järjest paremasse hoogu läinud Robben, van der Vaart, van Persie ja väga tihti rünnakule lülitunud Janmaat hoidsid pidevalt oma tegutsemisega siniste kaitsjaid pinge all. Eestlastel oli tegu, et pall ette püsima saada ning Zenjovi ja Ojamaa kiirust ei suudetud ära kasutada. Aina enam väsimuse tundemärke ilmutanud Eesti koondise võistkondlik kaitsetegevus ei toiminud enam nii hästi ning 72. minutil viis van Persie koduvõistkonna 2 : 0 eduseisu, millega oli mäng sisuliselt otsustatud. Lindpere-Ojamaa vahetusega tõi Rüütli mängu elevust, mis tipnes Vungi ülelöögiga, kuid see oli ka kõik. Lensi asendanud Ruben Schaken vormistas pärast 12 söötu 84. minutil lõppseisuks 3 : 0. Kokkuvõtteks võib ütelda, et koondis mängis väärikalt ning andis asjaolusid ja