Issuu on Google+

MÄENDUSE MAINE

33. AUSTRAALIA KUI MÄENDUSE MAINEKUJUNDAJA Reili Pärnasalu Enne minu otsust pakkida asjad ja põrutada aastaks ajaks teisele poole maakera Austraaliasse, oli minu suhtumine mäendusse nagu igal teiselgi Eesti mäetudengil – suhteliselt tuim ja ükskõikne. Amet nagu iga teinegi. Või õigemini öeldes – olin küll rahul oma valitud erialaga ja tol hetkel tundus, et enam positiivsemat suhtumist sellesse ei saakski olla, kuid oma ringreisilt tagasi tulles pidin siiski nentima, et päris nii ikka ei olnud... Nimelt pärast bakalaureuse lõputunnistuse kättesaamist otsustasin aasta ülikoolist vabaks võtta, maailma avastada ning enne magistrantuuri õppima suundumist erialast töökogemust saada. Ning milline riik oleks selleks veel sobivaim, kui see, mille majanduse kõige

Joonis 33-1 Tööpäev geoloogina tähtsamaks põhiharuks ongi mäendus! Seda oli ka Austraalias koheselt tunda – võib-olla oli asi ka väikeses vedamises, aga tööotsinguteks ei kulunud päevagi. Sain tööd geotehnoloogia alases inseneribüroos geoloogina. Pärast seda, kui olin maininud, et olen äsjalõpetanud bakalaureus geoloogia ja mäenduse erialal, siis pikalt enam küsimusi polnud ja võisin päevapealt alustada. See oli esimene kord kui mõistsin kuivõrd väärtustatud meie eriala spetsialistid on... Ka hüvede pealt ei hoitud kokku – lisaks heale palgale pakuti tasuta elamist, kolme söögikorda päevas ja ametiautot. Samas muidugi olid ka töötingimused vastavad meie eriala omapärale – nagu kaevandused ikka, asusid need suhteliselt eraldatuna ning eemal suurematest asustustest, kohati lausa aborigeenide maa-aladel. Kuigi igal hommikul pidi 2,5 tundi objektile sõitma ja samapalju ka tagasi, oli see minu jaoks siiski pigem positiivne ja meeliülendav kogemus – õnnestus käia kohtades, kuhu tavalise turistina iial isegi eksida ei oskaks, näha loodust oma kõige metsikumas ilus, tutvuda kohalike Austraalia kaevuritega ning saada aimu tõelisest mäeinseneri elust Joonis 33-2 Ekskavaator palmi all Graafik oli 10 päeva tööl ja neli vaba, mis andis ka vabaduse nädalavahetustel pikemalt ära sõita ja ülejäänud Austraaliaga - lõputute liivarandadega, lopsakate vihmametsadega ja muude loodusimedega tutvuda. Ka töö ise oli väga mitmekülgne – mõni päev sai veedetud objektil, mõni laboris ning mõni jällegi kontoris arvuti taga. Lisaks neile eemalasuvatele kaevanduspiirkondadele oli ka objekte, mis olid tõelised pärlid - nõnda eksklusiivsed paigad, mida ka kõige jõukamad turistid ei saa endale alati lubada – parimaks näiteks on Whitsunday saared Suure Vallrahu (Great Barrier Reef) juures (vt juuresolevat pilti), mis juhtumisi on ka üks enimpildistatumaid kohti kogu maailmas. Hommikul tööle minnes oli kasulik fotokas igaks juhuks kotti pista... Jagades kogu seda kogemust oma Austraalia sõpradega, siis nentisid enamus, et on korra või isegi rohkem mõelnud samuti kaevandustesse tööle minna, töötada seal kasvõi aasta või paar, et nõnda majanduslikult heale järjele saada.

138 TTÜ Mäeinstituut


MÄENDUSE MAINE Nõudlus kaevandustesse tööle minna on tohutult suur, kuid ilma erialase hariduseta on see peaaegu et võimatu. Tõsi – heapalgaliseks kokaks, ehitajaks või koristajaks võib küll sinna saada, kuid mõelge, kui paljud uksed ja kui suured võimalused avanevad meile, õppinud mäemeestele! Sellest on kahju, et ma pidin teiselpool maakera ära käima, selleks, et aru saada kuivõrd hea reputatsioon on mäendusel üle kogu maailma ning kuivõrd hinnatud meie, tulevased ja praegused mäeinsenerid, oleme ning panen julgelt käe südamele oma kaastudengite ees - me õpime õiget asja! Joonis 33-3 Järjekordne tööpäev - Haymani saar

139 TTÜ Mäeinstituut


Pärnasalu_Austraalia_kui_mäenduse_mainekujundaja