MÄENDUSE MAINE
7. LEGENDID JA MÜÜDID EESTI MÄENDUSEST Ave Õnnis TTÜ mäeinstituut Eesti mäendust on viimaste aastakümnete jooksul hakanud varjutama mitmed müüdid ja legendid, mis näitavad, et midagi on valesti ja kusagil on tekkinud suurem puudujääk. Kui noorte teadmiste hulka kuuluvad arusaamad, et elekter tuleb pistikust ja vesi kraanist, on seis üsna kriitiline. Ühiskonnas on tekkinud olukord, kus ei mõisteta enam tooraine ning toodete omavahelist seost ning inimestel, kelle mõju ulatub otsustamaks maavarade kasutamist, puudub erialane haridus. Selliste komponentide koosmõju on viinud mäenduse maine suure küsimärgi alla ning tavainimestel on tekkinud asjadest oma arusaam. Siinkohal on välja toodud enim levinud legendid ning müüdid, millega tuleb tihti kokku puutuda ning selgitusi jagada: Eestis ei ole maavarasid 2008. aasta seisuga kaevandatakse Eestis järgmisi maavarasid: põlevkivi, liiv, kruus, savi, turvas, lubjakivi, dolokivi, meremuda ning lisaks nendele on arvel veel kristallinne ehituskivi, fosforiit, järvemuda ja järvelubi. On ka ajaloolisi maavarasid, mis tehnoloogia arenedes ning majandustingimuste muutustes on oma väärtuse kaotanud ning mida enam ei kaevandata. Sellised maavarad on: ooker, fosforiit, kips, sool, diatomiit, uraan, sooraud, järvelubi. Maailma mastaabis on Eestis maailma suurim põlevkivitööstus ning Euroopa suurim fosforiidimaardla. Maavarad saavad kohe otsa Kuna paratamatult saab kõik ükskord otsa, siis tulebki leida võimalusi ning tehnoloogiaid neid säästlikumalt kasutada. Näitena võib tuua põlevkivi varu, sest põlevkivi kvaliteet on väga varieeruv ning arvestatav kütteväärtus oleneb juba energiatootmise tehnoloogiast.
Joonis 7-1Põlevkivi maardlad. Hetkel on kasutuses vaid Eesti maardla, sest Tapa põlevkivi pole veel kaevandamisväärne (foto: [3]) Kaevandamine mõjutab keskkonda Maavarade kaevandamine mõjutab keskkonda. See on fakt. Mõju on mitmesugune. Maavara kaevandamine võib olla keskkonda hävitav, kuid võib jääda ka märkamatuks. Kõik sõltub kaevandamise tehnoloogiast ja inimeste suhtumisest [1] Aja jooksul on pidevalt arendatud uusi tehnoloogilisi lahendeid, et aidata kaasa keskkonnasäästlikule kaevandamisele. Selleks, et kõike katsetada ning leida parimad võimalused on vaja mõistvat suhtumist ning järjekindlust. Kogu protsess on aga sõltuvuses haritud mäemeeste järelkasvust ning teaduse ja tehnika arengust.
25 TTÜ Mäeinstituut
MÄENDUSE MAINE
Kaevandamise tagajärjel tekib kuumaastik Negatiivne kogemus pärineb aastakümnete tagusest hoiakust, kus rõhku pandi kaevandamisele mitte korrastamisele. Praegusel hetkel on igal karjääril ning kaevandusel ettenähtud rekultiveerimis- ehk korrastusprojekt. Kaevandajal on kohustus vastutada oma territooriumi heaolu eest ning võtta vastutus selle ala edaspidise käekäigu eest kolm aastat pärast korrastusprojekti lõppu [2]
Joonis 7-2 Arenev männiistandik Toolse korrastatud liivakarjääris. (foto Riho Iskül) Maa ebastabiilsus kaevandatud aladel Selle põhjuseks on kunagine kaevandamise tehnoloogia kui püüti väljata maksimaalselt, et väärtuslik ressurss ei läheks kaduma. Samas kui selgus, et põlevkivi väljamisel rikuti teisi ressursse ehk põllumaad ja metsa hakati maapinda hoidma. Nüüdsest jäetakse maa hoidmiseks alla tervikud, kuhu jääb kuni 30% põlevkivivarust. [1] Maa väärtus väheneb On ka vastupidiseid näiteid – kogu Narva karjääri ja osa Aidu karjääri ammendatud aladest on korrastatud metsamaadeks, mis on tõstnud maa viljelusväärtust. Maa-ameti avalike andmete põhjal on altkaevandatud ala maa väärtus kõrgem kui kaevandamata alal. Jõhvi ja Mäetaguse vallas, mis on valdavalt kaevanduste peal, on maatulundusmaa väärtus 3100-3200 kr/ha, samal ajal kui altkaevandamata Iisaku ja Maidla vallas on see 2800 kr/ha. Seda tänu mitte ainult liigniiske maa kuivendamisele kaevanduste poolt, vaid ka nende rajatud maaviljelust soodustavale teedevõrgule [1]
Joonis 7-3 Kohtla- Vanaküla karjääri korrastatud ala (foto Kalmer Sokman) Põhjavesi rikutakse ära Kaevandajad kõrvaldavad oma tööpinnalt liigvett täpselt samuti kui maa- ja metsaviljelejad. Ainult, et kui viljelejate veeärastusest moodustab põhjavesi tühise osa, siis sügava kaevanduse vees on põhjavett kuni 30%. Ülejäänud kaevandusvesi tuleb sademetest.
26 TTÜ Mäeinstituut
MÄENDUSE MAINE Kaevandusest ärastatava vee keemiline koostis erineb viljelusmaadelt tuleva vee koostisest selle poolest, et sisaldab rohkem sulfaate ja rauda. Need paarisühendid tekivad, kui vihma- ja lumevesi läbib lõhelist kaljut, kus lagundab püriiti. Joogivees on lubatud sulfaatidesisaldus kuni 250 mg/l, töötava kaevanduse vees on sisaldus kuni kaks korda kõrgem. Suletud kaevanduse vees, kui kaeveõõnte loputamine lakkab, tõuseb sulfaatide sisaldus mitu korda ja hakkab kohe langema, poolestusajaga 1,8 aastat, jõudes joogivee lubatud tasemele kolme aastaga. Täpselt samuti käitub kaevandusvee rauasisaldus. Kolmas häiriv komponent kaevanduste vees on fenool. Sisaldus on samas suurusjärgus rabaveega ja ka tekkepõhjus on ilmselt samalaadne – kaevanduses kõdunev toestuspuit ja liiprid. Kokkuvõtvalt saab väita, et kaevandusvesi on sama puhas kui looduslik pinnavesi.[1] Siiski ei saa eitada, et kaevandusvette jõuab maa pealt põllumajandus- ja olmereostust: väetisi, taimemürke, fekaale jm. Avaldub n.ö sekundaarse reostamise sündroom – kus reostus olemas, sinna pannakse juurde. Selle all kannatavad kõik kaevandatud alad. Kaevandamine tekitab tolmu, müra, vibratsiooni Tolmu, müra ja vibratsiooni tekitamine kaevandamise käigus on paratamatu, kuid seda saab muuta talutavaks mitmel viisil. Tolmu probleemi aitavad vähendada tolmupüüdjad ning niisutussüsteemid. Müra vähendamiseks saab kasutada müra tõkestavaid valle, plankusid, metsa või võsa. Suure vibratsiooni probleemi võib tekitada vale puur-lõhketööde skeem või tehnoloogia valik. Põlevkivi kaevandamine tuleb lõpetada Oma põlevkivi annab meile täieliku sõltumatuse ning vabaduse maailma energiaturust, mis päevpäevalt aina teravamaks küsimuseks muutub. Selleks, et põlevkivi saaks kasutada keskkonnasõbralikumalt ja säästlikumalt on vaja seda arendada ning katsetada. Koledad aheraine- ja tuhamäed Mida aeg edasi, seda rohkem leitakse ka nendele kasulikud väljundid. Näiteks Kiviõli tuhamägi, kus paikneb krossirada või Kohtla-Nõmme suusakeskus. Samuti on populaarne turismiobjekt ka Kukruse aherainemägi, kust avaneb hea vaade lähiümbrusele.
Joonis 7-4 Kukruse aheraine mägi (foto Margit Kolats) Nagu eelmainitud väidetest näha, on mäetöösturitel ning õppejõududel veel palju teha, et ühiskond mõtleks ja saaks aru samamoodi kui mäeinsenerid seda näevad. Probleemi leevendamiseks on TTÜ mäeinstituut alustanud selgitava mäeõpiku loomisega, mis annab võimaluse kõigil huvilistel leida asjakohast ning adekvaatset infot ka internetist: http://mi.ttu.ee/opik Antud artikkel on seotus uurimustööga „Säästliku kaevandamise tingimused“ GRANT 7499 Kasutatud kirjandus 1. Reinsalu E. 2006, Põhjarannik, Müüdid ja Faktid põlevkivi kaevandamise keskkonnakahjulikkusest 2. Maapõueseadus (RT I 2009, 3, 15 ) 3. Aaloe, A., Bauert, H., Soesoo, A. 2006, Kukersiit- Eesti Põlevkivi, Tallinn
27 TTÜ Mäeinstituut