Karjäär ilma juhitoolita? lk 2
Kes tahab töötada lõikustoas? lk 4
Mis hoiab Sind siin veel kolm aastat? lk 10
Katti Kõrve – aasta õde lk 11
Sünnimärgid: millal muretseda? lk 16
Valu, mida ei usuta – fibromüalgia lk 18
Ida-Tallinna Keskhaigla ajakiri
Õenduskarjääri anatoomia
Marek Simulman
Õendusest räägitakse sageli tööjõu võtmes. Kuidas õdesid juurde koolitada, kuidas neid tööl hoida, mitu on puudu, mitu lõpetab kooli, mitu läheb Soome. Statistika kõrval jääb sageli tähelepanuta küsimus, kuidas sünnib püsivus? Kuidas juhtub nii, et inimene tuleb osakonda tööle ja jääb kahekümneks aastaks? Kuidas kujuneb kogemus, mis kasvatab uue põlvkonna kolleege?
Meie haigla õendusjuht Kätlin Pallo kirjeldab, mida tähendab liikuda süsteemi sees – osakonnast haigla juhtkonda –, jäädes truuks sellele, mis üldse pani elukutset valima. Tema lugu näitab, et õenduskarjäär saab areneda siis, kui keskkond seda võimaldab, leidub häid mentoreid ja säilib töö tähendus.
Eesti haiglates on töö sageli koha- ja osakonnapõhine – kui õde on kord oskused omandanud, ei roteeru ta kergesti teistesse osakondadesse, et ametioskusi mitmekesistada. Võimalused õppida ja kasvada on olemas, aga nendeni jõudmine eeldab isiklikku initsiatiivi. Õdede voolavus majast välja on jätkuvalt suur, aga nii Pallo kui ka paljude teiste kogemused näitavad, et kestlikkus on võimalik siis, kui inimest toetatakse, mitte ei kulutata ära.
/.../ kestlikkus on võimalik siis, kui inimest toetatakse, mitte ei kulutata ära
Käesolevas ajakirjanumbris pakume vaadet operatsiooniõdede argipäeva ja ühe-küsimuse-usutlusi meie haigla erinevate osakondade õdedega – need panevad loodetavasti meid koos sõnastama seda, mis on see, mis hoiab Eesti haiglate õendust käigus.
Kätlin Pallo, õendusjuht
Minu teekond Ida-Tallinna Keskhaiglas sai alguse 2004. aastal II sisehaiguste osakonnast, Magdaleena üksusest. Kuigi esimesest tööpäevast on möödas juba 21 aastat, mäletan esimesi tööpäevi siiani nii, nagu see oleks olnud eile.
Olen pärit Lõuna-Eestist ning õe kutse omandasin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Oma turvalisest keskkonnast pealinna suurde haiglasse tööle asumine oli minu jaoks toona väga suur ja pisut hirmutav samm. Samas mäletan,
Sisekliiniku gastroenteroloogiakeskuses abiõena töötav Antuanette Kats.
kuidas, värske õediplom taskus, tulin haiglasse juba siis salajaste, pisut ambitsioonikate mõtetega: äkki saan ma midagi tervishoius ära teha? Midagi paremaks muuta?
/.../ tulin haiglasse juba siis salajaste, pisut ambitsioonikate mõtetega: äkki saan ma midagi tervishoius ära teha?
II sisehaiguste osakonnas ootas mind ees uskumatu meeskond. See osakond ning seal töötanud inimesed, meeskonna pühendumus, patsiendist ja üksteisest hoolimine ning ravi- ja õendus-/hooldustöö tippkvaliteet on kandnud mind tegelikult terve mu järgneva tööelu ning kujundanud mind paljuski just selliseks, nagu õendusjuhina töötades olen.
Mul on tohutult vedanud, et sel perioodil oli minu teejuhiks toonane II sisehaiguste osakonna õendusjuht Malle Moller. Malle ei olnud minu jaoks pelgalt juht, vaid ka mentor. Tema toetus, teadmised, pühendumus, nõudlikkus enda ja teiste suhtes ning innustav olek aitasid mul kasvada ja saada vajalikud teadmised ja enesekindluse, mida just siis vajasin.
Minu teekond õest haigla õendusjuhiks on hea näide kõikide õendusjuhtimise etappide läbimisest: õde → osakonna õendusjuht → kliiniku õendusjuht → haigla õendusjuht.
Osakonna õendusjuhina sain esimesed kogemused meeskonna juhtimisel ja protsesside eestvedamisel. Selle juhtimistasandi üks suuremaid võlusid on, et
oled jätkuvalt otseses kontaktis patsientidega ning oma juhtimistulemusi näed kiirelt – ladusalt toimiv osakonna õendus- ja hooldustöö, ühtehoidev meeskond ja patsiendi tänulikkus pakuvad kohe tagasisidet selle kohta, kas oled oma juhtimistegevuses õigel teel.
/.../ ladusalt toimiv osakonna
õendus- ja hooldustöö, ühtehoidev meeskond ja patsiendi tänulikkus pakuvad kohe tagasisidet selle kohta, kas oled oma juhtimistegevuses õigel teel
Kliiniku õendusjuhina avanes mul laiem vaade õendusabi kvaliteedi tagamisele ja arendamisele kogu kliinikus. Praeguses rollis, haigla õendusjuhina on minu peamine eesmärk strateegiliselt juhtida ja arendada terviklikku õendusabi. Igal tasandil on olnud rohkelt väljakutseid, palju töörõõmu ja kindlasti ka takistusi, mida ületada.
Julgustan kõiki õendus- ja hooldustöötajaid – ärge peljake uusi väljakutseid, mida elu teile pakub. Näiteks õppima asumine (hooldustöötajate kutse, õdede tasemeõpe, magistri-, doktorikraad), praktikantide juhendamine, koolitaja roll, samm karjääriredelil jm –meie haiglas on rohkelt võimalusi! On palju asju, mida saame ise oma haiglas tõhusamaks, patsiendi- ja töötajasõbralikumaks muuta ning parimad muutused algavad just siis, kui me ise neid eest veame! Ja
uskuge mind – see, kui inimene teeb oma tööd kirega, on kaugele näha. Kui sa päriselt hoolid, paistab see välja. Ja just selle üle on tänulik ka meie patsient!
Julgustab väljakutsetele vastu vaatama: ITK õendusjuht Kätlin Pallo Õdede päeval 12. mail Tallinna Botaanikaaias.
Õenduskarjäärist lähemalt: neli vastust Kätlin Pallolt
Kui palju on õdedel ITK-s võimalusi ametialaselt edasi liikuda?
Karjäär õendusvaldkonnas ei tähenda ainult liikumist juhirolli. Võimalus areneda on olemas ka erialasiseselt. Näiteks, kui kooli lõpetanud õde alustab tööd statsionaaris, siis oskuste, teadmiste ja kogemuste kasvades on tal võimalik töötada osakonna intensiivravipalatis, mis eeldab juba spetsiifilisemaid oskusi. Arenemisvõimalusi pakuvad ka praktikantide juhendamine, töötajate ja patsientide koolitamine, õpetava spetsialisti roll ning osalemine töörühmades – või nende eestvedamine.
Kuidas ITK panustab kogenud õdede hoidmisele ja nende kasutamisele mentoritena?
Meie haiglas on loomisel süsteem, kus mentoriks olemine saab sisukama tähenduse, st see toimuks teadlikumalt ja eesmärgipärasemalt. Liigume selles suunas.
Milline võiks olla õe ideaalne karjääritee, kui kõik arengut toetaksid?
Ideaalset karjääriteed on keeruline defineerida. Kas seda üldse eksisteerib? Mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Kõige olulisem on, et inimene oleks rahul oma töö ja tehtud valikutega.
Millised on need nähtamatud tegurid, mis mõjutavad õe karjäärivalikuid?
Väga oluline on, et karjääriteed toetataks. Väga hea spetsialist võib vajada tuge või julgust, et teha karjääris järgmine samm. Siin on suur roll ka kolleegidel ja juhtidel – toetamisel, suunamisel, julgustamisel. Samas peab inimesel endal olema soov midagi muuta: juhtida protsesse, teha midagi paremaks. Oluline on usk iseendasse – et ma saan hakkama ja annan endast parima. Julgen öelda, et sellise hoiakuga õnnestuvad ka paljud ettevõtmised.
Välkreportaaž opisaalist
Marek Simulman
Paljud meist on mõelnud, mis tunne võiks opitoas olla ja kuidas seal töö käib. Käisin operatsioonisaalis töövarjuks ning vaatlesin ühe lõikuse kulgu. Allolevast reportaažist leiategi ülevaate sellest, mida seal nägin ja kuidas mul läks.
Sisenen opituppa kell 9.15. Enne seda olin üllatavalt kitsukeses riietusruumis, nn mustas alas, vahetanud riided operatsioonirõivaste vastu: avarad ja mugavad rohelised püksid, pehme kaelusega särk. Jalga mustad, pealt kinnised ja tagant lahtised kroksid. Tunnen ennast nagu sõdur enne õppust. Operatsioonikeskuse õendusjuht Lia Lind kontrollib mind üle. Sätib mütsi õigesti pähe ja tõmbab kinni näomaski nöörid. „Ära unusta hingata!“
Operatsiooniplokk on rahulik nagu laevatehas. Mitmes saalis käib plaaniline lõikus vastavalt seinale riputatud operatsiooni graafikule. Akendega varustatud uste taga toimuv jätab mulje orkestrist, mille dirigenti ei ole kohe näha. Vaikus on kontsentreeritud kohalolu; lõhnas aimub steriilset kloori.
Akendega varustatud uste taga toimuv jätab mulje orkestrist, mille dirigenti ei ole kohe näha
Operatsioonid algavad hommikul kell 8. Lühemad kestavad paar, pikemad 7–8 tundi. Mina vaatlesin ortopeedia operatsiooni, kus tänasele esimesele patsiendile, sümpaatsele vanamemmele, paigaldatakse uus põlveprotees.
Opitoas askeldab neli rohelistes ja sinistes riietes õde. Kaitserõivastuse alt on näha üksnes silmad – mõned prillidega, mõned ilma. Üks õdedest –Laura – on siin uus. Teda nimetatakse nimepidi mitu korda, justkui kinnistamaks, et jääks hästi meelde. Nii meeskonnale kui Laurale endale.
Üks õdedest on anesteesiaõde, teine tegeleb instrumentidega, kolmas abistab kirurgi ning neljas vastutab steriilse välja tsooni eest. Lia Lind selgitab, et algul uus töötaja vaid vaatleb, hiljem hakkab kaasa aitama.
Steriilses tsoonis on laual valgete karpide virn – need on proteesid, mis vanamemmele paigaldatakse. Ettevalmistus käib rutiinse täpsusega.
Lõikuseks vajalik tööriistakast naksatab lahti. Selle sisemuses olevad instrumendid on halli mattvärvi ja paistavad tuliuued. Kogenematu silm arvab ära tundvat tangid, trelli, meisli ja skalpelli. Mõned neist vahenditest on spetsiaalselt ortopeedilisteks operatsioonideks. Kõik näeb eksklusiivne välja. Mõtlen, et kui kirurgi instrumentide kast oleks auto, oleks see Audi.
Opisaalis mängib vaevukuuldavalt muusika, mis hoiab ruumi pinget meeldivalt tasakaalus. Aknad avanevad Liivalaia tänavale. Teler näitab saalis öist linna, justkui keegi teisest dimensioonist vaataks meie tööd.
Tuppa siseneb anestesioloog. „Tere!! Tere, proua!“ ütleb ta patsiendile.
Lia juhib mind vaiksete liigutustega nagu vilunud koreograaf – et ma kellelegi jalgu ei jääks ja midagi ümber ei ajaks. Ruumis on koos minuga seitse inimest ja patsient. Tuba on tsoonideks jaotatud: instrumendid, opilaud, anesteesia töökoht. Personali liikumine nende vahel on justkui eelprogrammeeritud. Lia jälgib kõike tähelepanelikult.
Personali liikumine nende vahel on justkui eelprogrammeeritud.
Lia jälgib kõike tähelepanelikult
Algab anamnees. Küsimused, vastused. Siis keeratakse proua paremale küljele. „Mida eelistate – magada, kuulata klappidest muusikat või olla üleval?“ küsitakse proualt. Ta valib magamise. „Küür selga, nagu kuri kass!“ suunab anestesioloog patsienti. Spinaalanesteesia vajab täpset asendit. Proual on see mitmes operatsioon – ta teab juba, mida teha. Vahepeal õpetavad teised operatsiooniõed Laurale, kuidas riietuda ja kuidas arstile kitlit selga aidata.
Iga operatsioon nõuab läbimõeldud varustust. Millimeetrite mäng:
Näidatakse instrumente. Möödub 20 minutit. Ultraheliaparaat tuuakse sisse – veeni leidmine osutub keeruliseks, ilmselt proua habraste veresoonte tõttu. Ruumis on temperatuur +21 kraadi. Patsient on kaetud termokilega. Opilaud hoiab samuti soojust, nagu Lia mulle selgitab.
Süsteem ei toimi ise: keerukamatel lõikustel töötab korraga kuni neli õde, igal oma selge roll.
Õde desinfitseerib patsiendi nahapinna. Lahuses on värvaine. „Et näeks, kust maalt on puhastatud,“ ütleb Lind. Tampoonid liiguvad. Patsiendi vasak jalg hakkab meenutama glasuuritud leivapätsi. Marlitampoonid rändavad konteinerisse – loen kokku kuus.
Õed pakivad jala steriilselt ja katavad rohelise linaga. Nähtavale jääb ainult väikene desinfitseerimislahusest
oranž laik – koht, mida lõigatakse. Eemalt vaadates meenutab jalg Stockmanni kaubamajas ettevaalikult pakitud hinnalist kingitust. Kõik on valmis.
Õde helistab opitoa sisetelefonilt arstile. Varsti ilmub heatujuline kirurg. Loeb ette eelseisva operatsiooni andmed nagu piloot turvameetmeid. Lahkub. Õed tegutsevad edasi. Mõne minuti pärast arst naaseb ja räägib midagi õdedega.
Veel ootamist ja liikumist. Seejärel avaneb sahinal opitoa uks ja sisse tuleb teine arst. „Tere hommikust! Palju rahvast meil täna siin!“
Tervitan arsti ja selgitan, et olen haigla kommunikatsiooniosakonnast ja… aga arst on juba edasi liikunud, öeldes Laurale: „Sind ma ei ole varem näinud!“
„Tema on Laura. Tahtis operatsioonidesse tööle tulla, on väga tubli ja ilmselt jääb siia tööle,“ selgitab Lia. Aga arsti tähelepanu on juba mujal. Laura jälgib õdede kõrval toimuvat.
Algab lõikus. Põlv avatakse. Koed eemaldatakse vilunult – vanad osad lähevad jäätmekotti. Kõik käib väga kiiresti. Jäätmeid koguneb ühe opiga suurema prügikoti jagu. Enamasti on need kasutatud tarvikud. Põlve asemel paistab lumivalge mügar, mille ümber on natuke roosakaid kudesid. Selle operatsiooni käigus eemaldatakse kahjustatud kõhr ja luupinnad, et asendada need proteesiga.
„Mis su nimi oli?“ küsib opilaua kohale kummardunud arst uuelt õelt. „Laura,“ vastab õde. „Laura…“ Ma ei kuule, mida arst ütleb.
Lia vaatab mind üle maski. „Hinga,“ ütleb ta. Hingan.
Opitoa troopiline saladus: rahustav keskkond toetab kõigi heaolu ja personali keskendumisvõimet.
„Hinga,“ ütleb ta. Hingan.
Saed surisevad. Lahused aparaatides susisevad. Haav jahutatakse ja desinfitseeritakse. Õhus on kergelt metalne lõhn, mis seguneb kõrbenud naha vinega; üks aparaatidest susiseb nagu aeglaselt hingav masin.
„Laura olid…?“ „Jah,“ vastab õde. „Laura…“ alustab arst, aga ma ei kuule jälle.
Lia vaatab mind. „Istu! Sa oled näost valge.“
Lia juhib mind välja. Anesteesiaõde heidab pilgu, ilmselt ei saa ta aru, milles mu probleem on. Teised ei märkagi. Minusugused tulevad ja lähevad.
Anesteesiaõde heidab pilgu, ilmselt ei saa ta aru, milles mu probleem on Lia vaatab mind üle maski.
Koridoris räägib Lia: „Ortopeedia on tavaliselt see, kuhu uued õed kõigepealt toon. Kui siin operatsiooni jälgimine sobib, sobib töö ka.“
Proovin nalja teha. Mainin, et tundsin, nagu pea läheks märjaks. „Heida pikali,“ ütleb Lia hetke pärast. „Veri jõuab pähe tagasi. Muidu kukud veel trepist alla.“
Joon jahutatud vett ja tunnen veidi piinlikkust. Mõni maailm jääbki alati ühe ukse võrra meist eemale.
Joon jahutatud vett ja tunnen veidi piinlikkust. Mõni maailm jääbki alati ühe ukse võrra meist eemale.
Garderoobis vahetan vapralt riided. Viskan kasutatud rõivad konteinerisse. Need lähevad pessu, steriliseerimisse.
Kapi lukk ei avane. Kolmandal korral õnnestub. All riietehoius seistes taipan, et unustasin garderoobinumbri opitoa kappi.
Värske õhu käes saan aru, et see maailm haigla sisemuses liigub justkui õlitatult ka ilma minuta – täpne, vaikne, alati kindel.
Kirurgi värkstuba: võhiku silm eristab tuttavaid tööriistu.
Keskendumise kunst: õe töö operatsioonisaalis
Marek Simulman
Kui operatsioonikeskuse õendusjuht Lia Lind 1994. aastal Tallinna Keskhaigla operatsiooniplokki astus, hõljusid niidid piiritusepurkides ja kirurgi tööriistad meenutasid pigem mehaanikat kui meditsiini. Täna ütleb ta, et Euroopa kolleegid imetlevad siinset taset.
Seda ajavahet ei saa mõõta ainult tehnika või uute materjalidega, vaid ka väärtustega, mis on püsinud muutumatuna – täpsus, vastutus ja vaikiv kokkulepe, et poolikutele lahendustele siin kohta ei ole.
Tervishoiu ajalugu kajastus operatsioonisaalis
Eesti tervishoiusüsteemi areng ei ole olnud lineaarne. Õendusjuht mäletab aegu, mil haiglaid liideti ja jagati nagu jalgpalliklubisid: Keskhaiglast sai Ida-Tallinna Keskhaigla, ortopeedia osakond lahkus Mustamäele, tuli varsti sealt osaliselt tagasi. Struktuure ühendati ja taas eraldati. Selles pidevas muutumises on operatsiooniplokk olnud justkui püsiv saareke – kõrge surve all, aga toimiv.
Operatsiooniosakonna arengut võib Lindi 31 tööaasta jooksul kirjeldada sõnapaariga „öö ja päev“. Kui küsida, kuidas on Eesti meditsiin selle ajaga muutunud, näitab ta pilti oma esimestest tööpäevadest: punane lint põrandal steriilset ala märkimas, niidid piiritusepurkides, pestavad tekstiilmütsid ja korduvkasutatavad linad. Täna on kõik konteinerites, ühekordne, digitaliseeritud, jälgitav. Selle aja jooksul on operatsiooniplokki renoveeritud kolm korda. Niit piirituses on asendunud blisterpakendiga, korduvkasutatav lina steriilse ühekordsega. RFID-jälgimissüsteemid, LED-paneelidega valguslahendused ja integreeritud tööjaamad on muutnud operatsioonisaali pigem disainlaboriks – kõik on valgusküllane, puhas, efektiivne.
Jutust koorub välja, et muutusi ei ole toimunud ainult ruumide ja instrumentide arengus, vaid ka mõtteviisis, mis täna seab esikohale patsiendi.
Käed puhtaks:päevad on 12 tunnised ja seista tuleb olenevalt operatsioonist 2-7 tundi järjest.
Õpe, mis toimub inimese kõrval
Operatsiooniõeks ei saa osakonda tulles. Ka õenduse õppes ei õpetata seda eraldi – õppida saab üldõeks, kes võib töötada nii polikliinikus kui haiglas. Täisväärtuslikuks operatsiooniõeks saadakse siiski alles kohapealse väljaõppe toel. Esimesed nädalad mööduvad vaikselt, jälgides. Seejärel tulevad liigutused, instrumendid, juhendamine, protseduurid – ja seejärel kordamine, kordamine, kordamine. Väljaõpe on korraldatud rotatsiooni ja mentorluse abil.
Igal tööprofiilil – olgu ortopeedia, lülisammas või uroloogia – on oma inimesed, töökorraldus, tempo ja kokkulepped. Tulijad peavad sobima nii meeskonna ja tehnika, kui ka kogu ruumiga – selle mikrologistika, rütmi ja pingega. Päevad on 12-tunnised, seista tuleb olenevalt operatsioonist 2–7 tundi järjest (arst seisab ka!), vaikus, pinge, mõnikord kõrbeva koe lõhn. Meeskond on multidistsiplinaarne ning kõik selle liikmed – kirurgid, anestesioloogid –oma harjumuste, tujude ja ootustega. Kompromisse ei tehta, kui kaalul on patsiendi turvalisus. Kirurg võib vahel käratada: „Anna!“ – ja noorel õel on pisar silmas. Aga Lind märgib: „Nii ei saa. Siin peab pinget taluma.“ Ta meenutab oma esimest päeva: „Käed värisesid. Kui pidin kirurgiale instrumendid lahti pakkima, kallutasin kogu konteineri sisu lauale, et aru saada, mis on mis.“
Mentorlus operatsioonisaalis ei ole juhtimiskoolituste coaching. See on arhailisem, kehalisem, kannatlikum. Mentor seisab uustulnuka kõrval: suunab, kaitseb, parandab, õpetab – ka siis, kui teine ei tea veel, et ta õpib. Õendusjuht meenutab, kuidas üks noor õde hoidis tampoonitange nagu pliiatsit. „Teeme uuesti,“ ütleb ta sellistel puhkudel lihtsalt
Selline samm-sammult, inimene inimese kõrval väljaõppe süsteem on suuresti ise loodud. Mentorlus tähendab rohkem kui õpetamist – see tähendab topeltkoormust. „Noor õde peab õppima, aga samal ajal peab keegi tema kõrval ka oma tööd tegema – ning kõik peab toimuma täpselt ja kiiresti,“ ütleb Lind.
Ta on ITK operatsiooniosakonnas õenduse poolel aastakümnete jooksul katsetanud rotatsiooni, paaristööd, eri profiile. Tänaseks usub ta, et igaühel peab olema oma suund – ortopeedia, lülisammas, uroloogia. „Siis tunnevad õed nii instrumente kui ka arste ja nende ootusi. See vähendab stressi – kõigil.“
Tööpinge nõuab emotsionaalset sitkust Ülemaailmsed uuringud on toonud välja, et operatsiooniõed töötavad ühel kõrgeima stressitasemega ametikohal tervishoius. Samas peavad nad olema need, kes igal hetkel maksimaalselt funktsioneerivad. Emotsionaalne stabiilsus ei ole siin voorus, vaid ellujäämise tingimus.
McKinsey & Company ja WHO uuringud kinnitavad trende, mida Lind oma töös iga päev tajub: liigne töökoormus ja vähene professionaalne autonoomia on peamised põhjused, miks tervishoiutöötajad kaaluvad lahkumist. Eestis ei pruugi andmeid olla samas mahus kogutud, kuid vahetu kogemus räägib sama keelt –kogenud õendusjuht näeb seda oma inimeste nägudest.
Emotsionaalne stabiilsus ei ole siin voorus, vaid ellujäämise tingimus
Generatsioonide ristmikul
„Kas meil on mobiilitund?“ küsib Lind vahel noortelt muiates. See pole alati märkus telefoni kasutamise kohta igal vabal hetkel. Kui varasemad põlvkonnad kasvasid süsteemidesse sisse, siis uus põlvkond toob kaasa ootuse, et süsteem kohandub nende järgi. Meditsiin aga on küllaltki paindumatu – eriti operatsioonituba. Küsimus ei ole põikpäisuses ega konservatiivsuses, vaid patsiendi ohutuses.
Lind ei ole küüniline. Ta räägib noortest õdedest, kes tahavad operatsiooniosakonnas töötada, kes õpivad ja sinna ka jäävad. Inimeste juhtimine tähendab siin piiride kehtestamist, aga ka ausust ja valmisolekut muutusteks, kui need sobivad kogu tiimile.
Iga päev pannakse seinale operatsiooniplaan. Kõik nimed – arstid, õed, abid – on paigas. See on rütm, mida ei muuda ükski kapriis. „Ei tasu loota, et süsteem töötab ise. Meie paneme selle toimima,“ ütleb Lind.
Lia Lind tuleb osakonda kell 7.00 – nii juba viimased kolm aastakümmet. Enne lõikuste algust on tal tund aega, et vaadata inimestele silma, kuulata öise vahetuse infot ja märgata meeleolusid. Kas miski võib viidata läbipõlemisele? „Ma vaatan inimesele otsa. Kui keegi on vaikne, siis küsin: kas saan sind toetada?“
Ma vaatan inimesele otsa.
Kui keegi on vaikne, siis küsin: kas saan sind toetada?
Kõik tööle ei jää
Mõni saab paari nädalaga aru, et töö opiplokis ei ole tema jaoks. Mõni töötab viis aastat, saab kõik selgeks ja läheb uusi teid otsima. Mõni läheb Soome ja tuleb tagasi – sest „siin oli minu koht“. Mitte ainult kolleegide või kodutunde pärast, vaid ka tööviisi ja vastutuse selguse tõttu, mis just operatsiooniplokis nii eriliselt tajutav on. Õdede hõive on globaalne probleem. McKinsey & Company ja WHO raportid kinnitavad: liigne töökoormus ja madal professionaalne autonoomia on peamised põhjused, miks tervishoiutöötajad kaaluvad lahkumist. USA-s kaalub iga kolmas õde töölt lahkumist lähima kuue kuu jooksul. Operatsiooniõed, kes on niigi nähtamatud – meedias on nad esindatud vähem kui 2% tervishoiualastes artiklites – seisavad sageli süsteemi raskuskeskmes. Just nemad vastutavad steriilsuse, instrumentide haldamise ja patsiendi ohutuse eest kogu protseduuri vältel.
Ameerikas meenutab noorte õdede liikumine haiglates jalgpalliklubide üleminekuturgu. Häid spetsialiste jälgitakse. Kiidetakse harva, kuid vaikne konkurents käib. Kui keegi näitab vilumust ja initsiatiivi, võib teda järgmisel kuul kohata juba mõne teise haigla opisaalis. See on dünaamiline keskkond, kus hinnatakse võimekust, stressitaluvust ja tahet õppida. Eestis on õed paiksemad, aga liikumisi on siingi. Erinevalt palliplatsist on operatsioonisaalis rohkem kaalul: elud, patsiendid, operatsioonide ajagraafikud. Siin ei ole kohta juhuslikkusel ega spontaansel „üleminekul“.
Lia Lind: „Mina ei meelita kedagi. Inimene peab ise tahtma siia tulla. Kui sobib, siis jääb.
Operatsiooniõde: nähtamatu, aga asendamatu
Operatsiooniõed on kirurgilise meeskonna keskne osa. Nad vastutavad steriilsuse, instrumentide haldamise ja patsiendi ohutuse eest kogu protseduuri vältel
Ei tasu loota, et süsteem töötab ise. Meie paneme selle toimima
McKinsey & Company uuringud näitavad: õdede töökoormus on märkimisväärselt kasvanud, eriti andis see tunda COVID-19 pandeemia ajal. Vaatamata sellele jäävad operatsiooniõed süsteemi nähtamatuks selgrooks oleks sujuv ja ohutu.
Küsisime meie haigla
õdedelt, mis neid täna oma ametis hoiab – ja mis peaks muutuma või samaks jääma, et nad sooviksid ka kolme aasta pärast seda tööd teha. Siin on nende vastused.
Mis hoiab teid täna tööl — ja mis peaks muutuma või samaks jääma, et tahaksite töötada ka kolme aasta pärast seda tööd teha?
Ester Alt, üld- ja onkoloogilise kirurgia keskuse õde
Marily Maripuu, oftalmoloogiakeskuse õde Tulen hommikuti hea meelega tööle eelkõige toredate ja hoolivate kolleegide tõttu. Juhtide jaoks on väga suur väljakutse moodustada toimiv ja teineteisest hooliv meeskond. Mind hoiaks pikemalt sellel ametikohal ka aastate pärast töötajate heaolu toetav töökeskkond:
Mind hoiab täna tööl pidev arenguvõimalus – osakonnas on iga päev midagi uut õppida. Statsionaarne töö kirurgia osakonnas hoiab toonuses, käeline oskus ei unune, sest praktilist tegevust on palju. Õena tunnen, et lisaks headele tööalastele suhetele teiste õdedega on väga tähtis hea ja toetav suhtlus ka arstide ning hooldajatega. See loob keskkonna, kus tööl on hea olla ja kus koostöö toimib.
Anna Danik, endokrinoloogia keskuse õde
Esiteks hoiab mind tööl meie sõbralik kollektiiv, kuhu igaüks annab oma olulise panuse. Meil on soe, lugupidav suhtumine üksteisesse. Teiseks on see huvi eriala või tervishoiu teemade vastu, millega tööl tegelen. Kolmandaks paelub mind võimalus end täiendada, mida ka meie haiglas toetatakse. Näen ennast selles ametis ka kolme aasta pärast, kui vastuvõtule lubatakse piisavalt aega ja töö ei muutu konveieriks.
arvestab nii töötaja kui patsiendiga, ning tunne, et töötajat väärtustatakse nii organisatsioonis kui ka allüksuses. Ja muidugi lõputu palgateema – puhtalt missioonitundest seda tööd mina enam teha ei saa.
Eva Mari Müts, intensiivravi
Tööl hoiavad mind (peale pangalaenu) sõbralikud kolleegid ja patsientide lähedaste positiivsed emotsioonid. Tulevikku vaadates sooviksin, et meie igapäevane suhtlus- ja töökeskkond muutuks ühtsemaks ning toetaks veelgi paremat koostööd. Me kõik töötame siin ühe eesmärgi – patsiendi heaolu – nimel ning ühine arusaamine ja ladus kommunikatsioon on selleks väga olulised.
Kristi Põllu-Palakainen, õendusabikliiniku õde Mind hoiab tööl õe amet kui selline – olen väga rahul, et õppisin õeks ja saan seda tööd teha. Tunnen, et minu töö on vajalik ja huvitav. Kindlasti tooksin esile kollektiivi, milles töötan. Julgen öelda, et minu kolleegid on kõik küll tugevad isiksused, aga seejuures toredad, lahked ja empaatilised. Tööle tulen rõõmuga ja tüdimust ei tunne. Muutuste osas ei oska öelda, eks ikka võiks palk olla parem – kuid see on ju pikalt arutatud probleem. Samaks peaks jääma kindlasti töökorraldus ja kollektiiv. Hindan kõrgelt ka võimalust osaleda koolitustel ning end oma ametis täiendada.
Anni Grete Kõrge, üld- ja onkoloogilise kirurgia keskuse õendusjuht
On puhas rõõm tulla tööle, teades, et just sina saad kellegi päeva teha ilusamaks ja anda oma panuse kellegi paranemisse. Loodan, et meie, tervishoiutöötajad, hoiame ka kolme aasta pärast kokku ja teeme tööd ühiste eesmärkide nimel.
Natalja Sviridenko, allergoloogiaimmunoloogia keskuse õendusjuht
Mind hoiab täna tööl meie toetav ja kokkuhoidev meeskond – just need inimesed teevad igast päevast midagi enamat kui lihtsalt töö. Soovin, et see soe meeskonnavaim säiliks ning saaksime ka edaspidi pakkuda patsientidele hoolivat ja õigeaegset abi. Samuti hindan väga võimalusi erialaseks arenguks
ja enesetäiendamiseks, mis annavad motivatsiooni kasvada ja oma töös paremaks saada.
Katrin Suisalu, kõrva-ninakurguhaiguste keskuse audiomeetriaõde
Minu töörõõmu hoiavad tänulikud patsiendid, head kolleegid ja võimalus teha iseseisvaid vastuvõtte. Et motivatsioon ei kaoks, tuleb toetada järjepidevat erialast arengut ja meeskonnatööd – paigalseis on tagasiminek. Samuti on oluline eriõdede töö senisest suurem väärtustamine.
Õed on tervishoius patsiendi jaoks üha nähtavamad: Reumatoloogiakeskuse õendustöö koordineerija Kiie Semidor.
Aasta õde tuleb
meie haiglast: Katti Kõrve pälvis tunnustuse
Tänavuse rahvusvahelise õdede päeva puhul kuulutas Eesti Õdede Liit välja aasta õed, hooldustöötaja ja aasta teo.
Aasta õe tiitli pälvisid Katti Kõrve
Ida-Tallinna Keskhaiglast ning Regyta Eriste Pärnu-Jaagupi Õenduskodust.
Katti Kõrve on ITK reumatoloogiakeskuse õendusjuht ja töötanud haiglas 40 aastat. Tema töö keskmes on reumaatiliste haigustega patsientide toetamine ning nende raviteekonna kujundamine. Talle on oluline, et patsiendi ja tervishoiutöötaja koostöö oleks selge, teaduspõhine ja patsiendile võimalikult toetav.
Eesti Õdede Liit tõstis esile Katti Kõrve panust just inimkeskse õenduse arendamisse, aga ka koolituste ja koostöövõrgustike kaudu laiemalt kogu õendusvaldkonda. Ta teeb koostööd nii erialaseltside kui patsientide ühendustega, et tugevdada tugivõrgustikke ja parandada ravi kättesaadavust eri haigusgruppidele.
„Katti Kõrve on pühendunud inimkesksele tervishoiule ja teeb oma tööd suure kire ja pühendumusega,“ seisab liidu tunnustustekstis. Aasta õde on kutsetiitel, mis osutab ka laiemale mõjujõule kolleegide ja kogukonna seas.
Katti Kõrve tähtsat tunnustust vastu võtmas.
Aasta õed Regyta Eriste ja Kati Kõrve.
ITK õpetavate spetsialistide tänavune lend.
ITK õpetavate õdede ja arstide tiim kasvab
Joel Lumpere
Tänavu liitus Ida-Tallinna Keskhaigla õpetavate spetsialistide tiimiga kuus uut liiget. Igaüks neist võtab esimesel tööaastal ette konkreetse arendusprojekti, mida haiglas eest veab. See tähendab, et õpetav spetsialist ei ole ainult juhendaja ja sisekoolitaja, vaid mõjutab oma tööga ka haigla arengut. Õpetavad õed ja arstid võivad algatada uusi koolitusprogramme, osaleda hariduslikes uurimistöödes või toetada kolleege uuenduste elluviimisel. Esimesel tööaastal toetab neid mentor, mis on õpetava spetsialisti teekonna alguses eriti oluline.
Allpool jagavad uued õpetavad spetsialistid oma esmamuljeid.
Suurim kursus: „Äge meditsiin“
Märtsis toimus kahepäevane koolitus „Äge meditsiin: struktureeritud praktiseerimine ja veaanalüüs“. See on seni mahukaim õpetavate spetsialistide juhitud kursus. Fookuses olid kliiniline töö, eksimuste analüüs ja vigadest õppimine. Osalejate seas olid ka kõik kuus uut õpetavat spetsialisti.
Liisa Põldmets, õpetav õde, AIRK „Kandideerisin õpetavaks õeks, kuna soovisin leida
uusi väljakutseid ja areneda professionaalselt. Programmi suur pluss on koolitused – esimene poolaasta ongi sellele pühendatud.
Olen saanud ülevaate erinevatest õpetamismeetoditest ja õppinud palju oma ala spetsialistidelt. See on andnud mulle julgust ja laiendanud vaadet õpetamisele. Tahan pakkuda kolleegidele sama sisukaid ja kaasahaaravaid õpikogemusi.“
Sergei Gordienko, õpetav arst, anestesioloog, AIRK „Olen alati tahtnud õpetamisega tegeleda ja rõõmustasin, et saan seda teha ka väljaspool Tartu Ülikooli Kliinikumi. ITK tiim on väga toetav ja koostöö sujub.
Juba olen alustanud suuremate projektidega nii oma osakonnas kui haigla tasandil. Kuigi õpetamine on mulle uus, tunnen, et see muudab kogu teekonna eriti põnevaks.“
Raul Kohava, õpetav arst, erakorralise meditsiini arst-resident, EMK
„Kuulsin õpetava spetsialisti programmist juba residentuuri ajal. See näitab, et haigla väärtustab pidevat arengut, mis on mulle tähtis.
Esimesed kuud on kinnitanud ootusi. Kursused on sisukad ja praktilised. Olen juba saanud proovida kätt koolituse läbiviijana. Edaspidi hakkan tegelema simulatsioonõppega, milles saan rakendada oma kogemust kaitseväe instruktorina. Erakorralise meditsiini fännina ootan põnevusega järgmisi samme.“
See näitab, et haigla väärtustab pidevat arengut, mis on mulle tähtis.
Kevad toob õpetavatele töötajatele uusi koolitusi ITK õpetavad õed ja arstid hakkavad alates kevadest juhtima mitmeid uusi koolitusi, mis on suunatud sisekoolitajatele ja juhendajatele. Koolitustele saab registreeruda koolituslahenduse kaudu või siseveebis õpetava spetsialisti teemalehel (Meie inimesed → Õpetav õde ja arst).
Ägeda juhendaja baaskoolitus (iga kuu)
Baaskoolitus on mõeldud kliinilistele juhendajatele: õdedele, arstidele, ämmaemandatele ja tugispetsialistidele. Koolitus keskendub töökohal juhendamisele ning toob fookusesse igapäevased olukorrad ja väljakutsed. Koolitus on praktiline ja erialade ülene.
Ägeda sisekoolitaja baaskoolitus (kaks korda aastas)
Sobib kõigile, kes viivad haiglas läbi sisekoolitusi –nii kliinilises töös kui tugifunktsioonides. Koolitus aitab kujundada teadlikku õpetajapositsiooni ja toetada tõhusat õppimist. Kursus toimub kolmel järjestikusel kohtumisel ja selle käigus arendatakse osalejate oma koolitusi.
Õpetamisoskuste coaching (toimub vastavalt kutsele)
Coach toetab konkreetset meeskonda neile olulise teema või probleemi lahendamisel. Koostöö on paindlik ega põhine valmis programmil – iga tiim valib sobiva coach’i. Kohtumisi on vähemalt kolm ja koostöö kestab ühest kuust kuni ühe aastani. Coach’id on ITK-st, Tallinna Ülikoolist ja TÜ Kliinikumist.
ITK õpetamisvõrgustiku koolituspäev Koolituspäev koosneb kahest osast. Hommikul keskendutakse mõnele olulisele õpetamisteemale või muudatusele õppekorralduses.
Pärastlõunal toimub rühmatöö.
Äge meditsiin: struktureeritud praktika ja veaanalüüs (sept–nov ja märts–mai)
Koolitus on mõeldud kliinilistele töötajatele. Kursus käsitleb uuenduslikul viisil kliinilist praktikat, vigade analüüsi ja sündmustest õppimist. Sobib hästi kõigile, kes tegelevad juhendamise, OTUSsüsteemi analüüside või haigla arendustegevustega.
Kadi Palumaa: Eesti silmaarstid vajavad ühist
vaadet ja tugevat koostööd
Inge Suder
Ida-Tallinna Keskhaigla silmaarst ja hiljuti Eesti Oftalmoloogide Seltsi presidendiks valitud dr Kadi Palumaa usub, et koostöö on silmaarstide eriala arengu võti – nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil. Tema sõnul on seltsi eesmärk nii silmaarstide huvide eest seista kui ka jagada teadmisi ja kogemusi ning arendada ja toetada elukestva õppe võimalusi.
„Minu eesmärk on seltsi presidendina arendada Eesti silmakliinikute tihedat koostööd ja suhtlust teiste erialaseltsidega, samuti tugevdada rahvusvahelist koostööd – ainult nii saame laiendada Eesti silmaarstide silmaringi ning tõsta meie professionaalset taset,“ sõnab Kadi Palumaa.
Eesti Oftalmoloogide Selts ühendab 184 liiget, sealhulgas kõik Eesti aktiivselt töötavad silmaarstid, 15 residenti ja 6 auliiget.
„Meil ei ole eraldi noorteorganisatsiooni, sest residendid on seltsi täieõiguslikud liikmed. See tähendab, et ka nende hääl ja vajadused on esindatud ning nende kaasatus on igati loomulik,“ märgib dr Palumaa.
Selts korraldab aastas kaks suuremat seminari, mille teemad valitakse liikmete soovide ja aktuaalsuse järgi. Traditsiooniks on saanud parima ettekande konkurss, kus auhinnaks on rahaline toetus konverentsil osalemiseks. Eraldi tunnustatakse parima residendi kategoorias.
Elukestev õpe ja Euroopa standardid
Oluline osa seltsi tööst on seotud täiendkoolituse ja elukestva õppe võimaluste pakkumisega.
Eesti on Euroopa Silmaarstide Seltsi (EBO) liige, mis annab meie arstidele võimaluse osaleda Euroopa-ülesel sertifitseerimisel.
„EBO eksam on küll Eestis vabatahtlik, aga meie jaoks pigem tugevalt soovituslik – see eksam annab tugeva teoreetilise vundamendi ja avab uksi rahvusvaheliseks
tööks,“ selgitab dr Palumaa. „Meil on hea meel, et meie residendid osalevad sertifitseerimisel aktiivselt. See näitab ka meie õpetamise head taset – see on tunnustus nii juhendajatele kui kogu koolitussüsteemile,“ lisab ta.
Järelkasv: noorte silmaarstide hoolikalt juhitud teekond
Oftalmoloogia järelkasv ei teki iseenesest – see on sihipärane ja hästi korraldatud protsess. Dr Kadi Palumaa sõnul on noorte arstide juhendamine, toetus ja süsteemne koolitus üks Eesti Oftalmoloogide Seltsi prioriteete. „Igal aastal alustab neli uut oftalmoloogia residenti ja üks silmakirurgia suuna resident. Meie ülesanne on tagada, et nad saaksid tugeva aluse kogu oma edasiseks karjääriks,“ selgitab ta.
Uuenenud nelja-aastane residentuur koos lisanduva kirurgiakoolitusega ning regulaarsed seminarid Tartus ja Tallinnas loovad süsteemi, kus noored spetsialistid arenevad mitmekesise juhendamise ja praktiliste kogemuste toel. „Tugev järelkasv tähendab ka professionaalset tulevikku kogu Eesti silmaravile,“ rõhutab Palumaa.
ITK silmakliinik on alates 2010. aastast Euroopa EBO koolituskeskus, kuhu on täiendusõppele tulnud 43 residenti 11 riigist. Enamik neist tulevad õppima dr Artur Kletti juurde oftalmo-onkoloogiat.
„See on suur logistiline väljakutse, et kõik vajalikud tsüklid ja koolitajad oleksid õigel ajal õiges kohas. Aga me peame seda väga oluliseks – see on investeering meie tulevikku,“ märgib dr Palumaa, kes koordineerib residentide väljaõpet ITKs.
Dr Kadi Palumaa
Eesti silmaarstid maailmakaardil
Rahvusvaheline koostöö on Eesti oftalmoloogia arengus võtmetähtsusega ning dr Kadi Palumaa sõnul on just teadmiste vahetus see, mis hoiab eriala värskena ja maailmatasemel. „Mida rohkem me jagame kogemusi kolleegidega teistest riikidest, seda parem on meie ravi kvaliteet ja suurem arstide enesekindlus,“ rõhutab ta.
2026. aasta juunis toimub Tallinnas silmaarstide XV maailmakongress – esimest korda Eestis. Kongress toob kokku tippspetsialistid USAst, Kanadast, Aasiast ja Euroopast, et arutada kuiva silma ja pisarateede haiguste käsitlust ning vahetada kliinilisi kogemusi. „See pakub Eesti silmaarstidele harukordset võimalust saada osa ülemaailmsest kõrgetasemelisest konverentsist oma kodus. Ühtlasi on meil võimalus ka Eestit tutvustada ning enda teadmisi ja oskusi teiste kolleegidega jagada,“ ütleb dr Palumaa.
Kongressi avapäeval on muuhulgas kavas operatsiooni live-ülekanne, kus osalejad näevad otse-eetris tippkirurgide läbiviidavaid silmaoperatsioone. Lisaks teadusprogrammile toob dr Palumaa esile kultuurilise poole: „Soovime tutvustada Eestit nii erialaselt kui ka südame ja hingega – koorilaulu, rahvatantsu ja erinevate ekskursioonide abil pärast konverentsi.“
Mida rohkem me jagame kogemusi kolleegidega teistest riikidest, seda parem on meie ravi kvaliteet ja suurem arstide enesekindlus
Edusammud laste ravis
Dr Palumaa kliinilise töö fookus on lasteoftalmoloogial, pisarateede ja kataraktikirurgial. Üks viimase aja olulisi arenguid on Tervisekassa otsus kompenseerida alates 2025. aastast madala kontsentratsiooniga atropiinravi, mis aitab pidurdada lastel müoopia ehk lühinägevuse süvenemist.
„Meie oleme ITKs neid tilkasid valmistanud alates 2023. aastast, hetkel saab ravi 64 last. Kuid süsteem, kus vanemad käivad ise tilkadel järel, ei ole jätkusuutlik. Loodame, et sel aastal toimub läbimurre,“ tõdeb Palumaa. „Lühinägevus on kasvav ülemaailmne probleem. Nagu paljude haigustega on odavam ja tõhusam ennetada kui hiljem tüsistusi ravida.“
Kadi Palumaa jaoks on oluline, et Eesti oftalmoloogia liiguks edasi koostöiselt – teadmiste, väärtuste ja kogemuste jagamise kaudu. „Meil on seltsi juhatus, kelle erinevad lähenemised probleemidele on pigem tugevuseks. Oluline on see, et eesmärk on meil sama – ühendada Eesti silmaarste, toetada noori, teha koostööd teiste erialadega ning avada uksi rahvusvaheliseks arenguks,“ selgitab dr Palumaa.
„Üksinda ei saavuta midagi, aga kui me jagame, teeme koostööd ja usaldame teineteist, siis liigume edasi targema ja tugevamana,“ võtab ta kokku oma äsja alustatud presidenditeekonna.
Soovime dr Kadi Palumaale jõudu, selget pilku ja innustavat koostööd Eesti Oftalmoloogide Seltsi presidendina!
Hoia silma peal sünnimärkidel: millal
muretseda?
MUUTUSED SÜNNIMÄRKIDES, MIS VAJAVAD TÄHELEPANU
Inge Suder
Sünnimärgid on osa meist – mõned olemas juba sündides, teised ilmuvad elu jooksul. Enamasti on need kahjutud pigmendilaigud, kuid vahel võib just tagasihoidliku täpina tunduv sünnimärk olla märguanne millestki tõsisemast. Kuidas vahet teha healoomulisel ja potentsiaalselt ohtlikul sünnimärgil? Millal piisab vaatlusest ja millal tuleks pöörduda arsti poole?
Mis on sünnimärk ja miks neid tekib?
Sünnimärgid ehk neevused on naha pigmendirikkamad kohad, mis võivad olla tasased või nahast kõrgemad, siledad või kareda pinnaga. Need võivad olla pruunid, mustad, sinakad, punakad või isegi nahavärvi. Mõned sünnimärgid on meil juba sünnist saati, kuid enamik tekib elu jooksul – sageli kuni 40.–50. eluaastani. Pärilikkus ja päikesekiirgus mängivad siin oma rolli.
Asümmeetria Piirjoon border Värvus color
Läbimõõt diameter Muutus evolving
Dr Airi Tark
„Inimese nahk peegeldab sageli tema elustiili. Näeme, et just intensiivse UV-kiirguse ja sagedaste päikesepõletuste tagajärjel võib sünnimärkide arv ja kuju muutuda,“ märgib üldkirurg dr Airi Tark. „Seepärast on teadlikkus ja naha kaitsmine nahavähi ennetamisel üliolulised.“
Seepärast on teadlikkus ja naha kaitsmine nahavähi ennetamisel üliolulised
Millal sünnimärk on pigem ohutu?
Healoomulised sünnimärgid on tavaliselt:
» Sümmeetrilised – mõtteline joon läbi sünnimärgi jagab selle kaheks sarnaseks pooleks.
» Ühtlase värvusega – toon võib olla helevõi tumepruun, aga mitte kirju.
» Selgete piirjoontega –sünnimärgi ja nahatooni piir on hästi eristatav.
» Muudatusteta – aja jooksul ei muutu suurus, kuju ega värvus.
Kui sünnimärk on juba aastaid samasugune ja ei ole hakanud sügelema, veritsema ega muutuma, pole tõenäoliselt põhjust muretseda.
Märgid, mis vajavad tähelepanu
Sünnimärgi muutumine ei pruugi kohe vähki tähendada, kuid see on signaal, et tuleks spetsialistiga nõu pidada. Jälgi järgmisi tunnuseid, kasutades ABCDE-meetodit:
» A – Asümmeetria: üks pool ei ole teise peegelpilt.
» B – Piirjoon (border): sakiline, ebakorrapärane äär.
» C – Värvus (color): mitmevärviline laik (nt pruun, must, punakas).
» D – Läbimõõt (diameter): üle 6 mm suurune või kasvav sünnimärk.
» E – Muutus (evolving): sünnimärk muudab kuju, värvi, kõrgust või hakkab veritsema/sügelema.
„Ka väike muutus sünnimärgis võib olla oluline. Näiteks, kui varem sile sünnimärk muutub krobeliseks või tekib kerge veritsus, tasub seda kindlasti arstile näidata,“ rõhutab dr Tark.
Kuidas toimub kontroll?
Perearst saab teha esmase ülevaatuse ning paljudes keskustes ka dermatoskoopia – see on lihtne, kiire ja valutu uuring, millega vaadeldakse sünnimärki spetsiaalse suurendusega. Vajadusel küsib perearst e-konsultatsiooni nahaarstilt või suunab edasi spetsialisti vastuvõtule.
Kui tekib kahtlus pahaloomulisusele, võetakse sünnimärgist koeproov histoloogiliseks uuringuks või eemaldatakse moodustis tervenisti. Kui see kinnitab nahakasvaja leidu, tegeleb patsiendiga
edasi dermatoloog või kirurg, olenevalt kasvaja tüübist (melanoom, basalioom, lamerakkvähk).
„Kirurgiline eemaldamine on tavapärane ja sageli lõplik ravi varases staadiumis avastatud nahakasvaja puhul. Mida varem sekkume, seda väiksem on leviku risk ja seda parem prognoos patsiendile,“ selgitab dr Tark.
Mida varem sekkume, seda väiksem on leviku risk ja seda parem prognoos patsiendile
Mida saad ise teha, et riske vähendada?
Ennetus algab teadlikkusest ja enda eest hoolitsemisest. Melanoomi riski suurendavad tugev UV-kiirgus, päikesepõletused, solaariumi külastamine ja eelnevad nahavähijuhud. Siin on mõned lihtsad soovitused:
» Väldi liigset päevitamist ja ära käi solaariumis.
» Ole intensiivse päikese ajal varjus (kell 11–15).
» Kasuta laia spektriga päikesekaitsekreemi (SPF 30+), kattes ka sünnimärgid.
» Kata nahka riietega ja kanna peakatet.
» Tee igakuine enesekontroll kogu kehal, ka piirkondades, mida peeglist hästi ei näe – abiks on suur peegel või lähedase abi.
Iga sünnimärk ei anna põhjust muretseda, kuid tähelepanelik tasub olla. Regulaarne nahakontroll, teadlik päikesekaitse ja kahtluste korral spetsialisti poole pöördumine aitab avastada ohu varakult – just siis, kui seda on kõige lihtsam ja efektiivsem ravida.
Valu, mille põhjust ei pruugi näha – küsimused ja
vastused fibromüalgia kohta
Fibromüalgia (lad k fibra – kiud, musculus – lihas ja algia – valu) ei ole uus haigus, ent sellest alles hakatakse paremini aru saama. See on seisund, mille keskmes on krooniline, laialdane valu, mida sageli saadavad väsimus, unehäired ja muud erinevad terviseprobleemid. Käesolev vestlus Ida-Tallinna Keskhaigla taastusravi spetsialistidega aitab mõista, mis on fibromüalgia, kuidas see mõjutab patsiente ning millised on toetava ravi ja elukvaliteedi parandamise võimalused.
Paljud fibromüalgia patsiendid kuulevad arstide käest, et nende valu on tingitud stressist või ületöötamisest. Kuidas kindlaks teha, et see ongi tegelik valu, mitte psühholoogiline probleem?
Valu ongi tegelik. Kõrvaltvaatajana ei saa me hinnata teise inimese valu. Fibromüalgia korral on palju vastuolulisust: valu on laialdane, sellele lisanduvad tavaliselt veel teised kaebused nagu väsimus, unehäired, mälu ja keskendumisvõime halvenemine ja muud terviseprobleemid, kuid uuringud ja analüüsid on korras. Patsiendid võivad olla pealtnäha heas seisundis, kuid ometi on nende igapäevane toimetulek ja elukvaliteet valu ja väsimuse tõttu tõsiselt häiritud. Just selle vastuolulisuse tõttu on fibromüalgiat pikka aega peetud psühhogeenseks või psühhosomaatiliseks haiguseks. Käimasolevad uuringud aga näitavad, et fibromüalgia on omaette haigus – valu regulatsiooni häire kesknärvisüsteemi tasemel. Suurenenud on kesknärvisüsteemi valutundlikkus, on tekkinud nn tsentraalne sensibilisatsioon. Need patsiendid tajuvad valusignaale intensiivsemalt, nende endogeenne valuvaigistav süsteem on puudulik. Täheldatud on muutusi neurotransmitterite tasakaalus, näiteks on muutunud serotoniini ja
dopamiini tase, mis mõjutab valu tajumist ja meeleolu. Oma osa on ka geneetilisel eelsoodumusel.
Fibromüalgiaga patsiendid on tihti ülitundlikud ka muude sensoorsete stiimulite nagu valguse, helide, lõhnade, temperatuuri, rõhu suhtes.
Stress, ärevus ja depressioon võivad sümptomeid süvendada, kuid need ei ole valu ainsad põhjused.
Need patsiendid tajuvad valusignaale intensiivsemalt, nende endogeenne valuvaigistav süsteem on puudulik
Kas fibromüalgiat on võimalik üheselt diagnoosida või jääb see alati välistamise diagnoosiks?
Fibromüalgia diagnoosimine on keeruline, kuna puuduvad spetsiifilised laboratoorsed ja radioloogilised uuringud ning sageli võib see esineda koos mõne muu kroonilise haigusega, näiteks põletikulise liigeshaigusega, osteoartroosiga, depressiooni või ärevushäirega. Uuringutega on leitud, et diagnoosini jõudmine võtab keskmiselt 2–3 aastat. Diagnoos põhineb laialdasel valusündroomil, millega kaasnevad mõõdukad kuni rasked unehäired ja väsimus. Sümptomid peavad olema kestnud vähemalt 3 kuud. Kaasuda võivad mäluprobleemid ja keskendumisraskused, nn fibroudu. Seos on leitud ka ärritatud soole sündroomiga, krooniliste peavalude või migreeniga, alalõualuuliigese probleemide, kroonilise vaagnavalu ja põievaevustega. Need ei ole otseselt diagnostilised, kuid võivad toetada fibromüalgia diagnoosi.
Ruth Kivistik, Kristi Neeme ja Piret Sander
Uuringud tehakse vastavalt vajadusele, et välistada valu teised võimalikud põhjused.
Kui palju neid patsiente on?
Uuringute alusel esineb fibromüalgiat 2–4%-l maailma elanikkonnast. Arvatakse, et haigus on tihti alahinnatud ja diagnoosimata, mistõttu võib tegelik patsientide arv olla suurem, kui ametlikud numbrid näitavad.
Kas on õige, et fibromüalgiat esineb naistel sagedamini kui meestel? Kui jah, siis miks? Kuidas meestega lood on?
Jah, fibromüalgia esineb erinevate uuringute järgi naistel 3–6 korda sagedamini kui meestel, oleneb, milliseid diagnoosimise kriteeriume on uuringul kasutatud. Haigestutakse sagedamini 30–50-aastaselt ja suurim levimus on 55–64-aastaste naiste seas. Seda seostatakse naiste erineva käitumisreaktsiooniga valule, teistmoodi valutajuga, sagedasema depressiooni ja ärevuse esinemisega, samuti hormonaalsete muutustega, menstruaaltsükliga. Meestel esineb fibromüalgiat harvemini, kuid see ei tähenda, et nad oleksid kaitstud. Neil on haiguse diagnoosimine tihti keerulisem, sest osa sümptome võivad jääda märkamata või neid ei tõlgendata õigesti.
Miks tavalised valuvaigistid, nagu ibuprofeen ja paratsetamool, fibromüalgia puhul ei tööta?
Tavalised valuvaigistid nagu ibuprofeen või paratsetamool ei ole fibromüalgia korral sageli tõhusad, kuna see seisund ei ole põhjustatud põletikust ega otsesest koekahjustusest. See on valutöötluse häire, kus aju ja närvisüsteem tajuvad valu intensiivsemalt.
Tavalised valuvaigistid ei suuda närvisüsteemi ülitundlikkust mõjutada, seetõttu kasutatakse raviks antidepressante ja neuromodulaatoreid, mis aitavad reguleerida valu tajumist.
Kas fibromüalgia ravi peaks pigem keskenduma närvisüsteemi tasakaalustamisele kui otsesele valuleevendusele?
Jah, peaks küll, aga sageli meil ei ole tegu ainult fibromüalgiaga, vaid kaasuvad näiteks degeneratiivsed või põletikulised liigesehaigused, kus on vaja ravi kombineerida ka otsese liigesevalu leevendamisega.
Millised meetodid on osutunud taastusravis valu ja väsimuse vähendamisel kõige efektiivsemaks?
Fibromüalgia vajab enamasti kompleksset käsitlust, aega ja mõistmist.
Oluline on patsienti harida haiguse olemuse, valu tekkemehhanismide ja toimetulekustrateegiate osas.
Kesksel kohal on füsioteraapia ja regulaarne liikumine. Meie kogemuse põhjal on fibromüalgia diagnoosiga
Katrin Olo-Laansoo, Ida-Tallinna Keskhaigla Ambulatoorse taastusravi keskuse juhataja:
„Need patsiendid on sageli keerulised ja vajavad mitmekülgset tuge. Fibromüalgia puhul saab elukvaliteeti oluliselt parandada järjepideva taastusravi ning mõistva vaimse toetuse abil“.
inimesed kehaliselt pigem vähem aktiivsed, kuid füüsiline koormus on väga oluline nii enesetunde parandamiseks kui ka vähendamaks riski haigestuda teistesse passiivsest eluviisist tingitud haigustesse. Regulaarne madala kuni mõõduka koormusega treening aitab sümptomitega paremini toime tulla. Samuti suureneb kehalise treeningu ajal endogeensete opioidide sekretsioon ajus, millel on valuvaigistav toime ja mis loob üldise heaolutunde.
Alustada soovitatakse väiksema pingutusega, seejärel järk-järgult koormust ja sagedust tõstes. Aeroobset treeningut, näiteks kõndimist, jalgrattasõitu või ujumist, võiks mõõduka intensiivsusega teha vähemalt 150–300 minutit nädalas. Lisaks soovitatakse 2–3 päeval nädalas teha harjutusi lihaste tugevdamiseks.
Koostöös füsioterapeudiga leitakse patsiendile sobiv liikumisvorm ning valitakse vastavalt füüsilisele võimekusele ja sümptomaatikale sobiv harjutusvara koos koormuste järkjärgulise suurendamisega.
Fibromüalgia puhul võib abi olla ka vaimse tervise füsioteraapiast, näiteks kehatajuteraapiast. Uuringud on näidanud, et kehatajuteraapia abil vähenevad valu ja ärevus ning paranevad liigutuslik kvaliteet ja tervisega seotud elukvaliteet.
Oluline on ka psühholoogiline tugi. Stressi ja ärevuse vähendamine kognitiivse käitumisteraapia, aktsepteerimisteraapia või meditatsiooni abil võib aidata sümptomeid kontrolli all hoida. Näiteks kognitiivne käitumisteraapia keskendub mõttemustrite ja käitumise muutmisele, et tulla paremini toime kroonilise valuga. Samuti aitab see tuvastada ja korrigeerida negatiivseid mõtteid, mis võivad süvendada valu tajumist ja stressi. Lisaks õpetab see teraapia tehnikaid, mis aitavad paremini hallata igapäevaseid väljakutseid, parandada une kvaliteeti ja vähendada ärevust.
Tegevusteraapias õpetatakse igapäevategevustega toimetulekut, ergonoomikat ning energia säästmise võtteid.
Perekonnal on oluline roll. Pereliikmete mõistev ja toetav suhtumine on väga suure väärtusega. Olulised on ka elustiilimuutused: tervislik toitumine, piisav uni, suitsetamisest loobumine ja optimaalse kehakaalu saavutamine.
Alternatiivsetest ravimeetoditest on abi olnud akupunktuurist, massaažist, manuaalteraapiast ja erinevatest füüsikalise ravi protseduuridest (nt soojus-, laser-, impulss-, magnet-, ultraheli- ja mõnel juhul ka külmaravist). Protseduuride valik on väga individuaalne, sõltudes patsiendi seisundist, kaasuvatest haigustest ja ka rahalistest võimalustest.
Kas Eesti taastusravisüsteem pakub fibromüalgiaga patsientidele piisavalt tuge või jääb midagi olulist puudu?
Taastusravikeskustel on erinevad võimalused ning alati ei ole võimalik pakkuda kompleksset teenust. Piisavalt ei ole kindlasti psühholooge, kelle roll selles raviprotsessis on väga oluline. Sageli piirdubki ravi erinevatel põhjustel vaid füsioterapeudi nõustamisega. Suur osa patsientidest vajaks aga pikema aja vältel kogu taastusravimeeskonna tuge, individuaalset nõustamist, samuti sotsiaalset tuge, grupiteenuseid ja juhendatud treeninguid.
Milline on fibromüalgia ravi tulevik?
Kas see võiks olla paremini mõistetud ja ravitav haigus või jääb see endiselt meditsiini halliks tsooniks?
Hetkel oleme hallis tsoonis, sest haiguse täpsed põhjused ei ole täiesti selged. Uuringud näitavad, et haigusel on seos nii geneetika, närvisüsteemi talitlushäirete kui ka põletikuliste protsessidega, kuid puudub üks kindel mehhanism, mida saaks otseselt ravida. Kui teadmised paranevad, siis loodetavasti arendatakse välja ka uuemad ja täpsemad ravimid ja ravimeetodid.
Praegu ja tõenäoliselt ka tulevikus keskendub ravi peamiselt neuromodulatsioonile ehk närvisüsteemi tasakaalustamisele. Katsetatakse uusi tehnoloogiaid nagu transkraniaalne aju stimulatsioon alalisvoolu või magnetväljaga. On leitud, et need võivad vähendada valu tajumist, väsimust ja depressiooni. Samuti on lootust, et uute biomarkerite avastamine aitab fibromüalgiat paremini diagnoosida ja õigeaegselt ravi alustada. Varase diagnoosi puhul on ravitulemused üldiselt paremad. Elustiilimuutused, füüsiline aktiivsus ning psühholoogiline ja vajadusel ka sotsiaalne nõustamine jäävad alati ravi oluliseks osaks.
Milline on taastusravi roll fibromüalgia ravis?
Taastusravi aitab patsiendil mõista haiguse olemust, õpetada stressi ja valuga toimetulekut, leevendada valu
Fibromüalgia peamised valukohad
erinevate füüsikalise ravi meetodite ja ravimite abil ning juhendada harjutuste ja treeningute osas. Kõik see kokku peaks parandama patsiendi enesetunnet ja elukvaliteeti. Kui suur on taastusravi roll iga konkreetse patsiendi jaoks, võib olla väga erinev. Mõni vajab vaid valu põhjuste selgitamist ja nõustamist ning on seejärel suuteline iseseisvalt toime tulema. Teine aga vajab pikema aja jooksul kogu taastusravimeeskonna tuge. Kahjuks on ka neid, kes ei suuda haigust aktsepteerida ega järgi ühtegi ravisoovitust. Need patsiendid võivad osutuda keeruliseks juhtumiks. Fibromüalgiaga patsientidel on sageli taustal tõsised psühhosotsiaalsed probleemid, mis vajaksid esmalt eraldi lahendamist – paraku ei ole see alati meditsiini võimuses.
Kas fibromüalgia ravi vajab rohkem individuaalset lähenemist, mistõttu ei sobi see tavapäraseks ravimiuuringuks?
Tavapärased ravimite kliinilised uuringud võivad fibromüalgia puhul olla keerulised. Esiteks ei ole haiguse tekkemehhanismid veel lõplikult selged. Teiseks on haiguse kliiniline pilt varieeruv – sümptomid ulatuvad kergetest väga rasketeni. Iga patsient võib reageerida ravile erinevalt ning ravimite kõrval kasutatakse ka teisi võtteid nagu psühhoteraapia, füsioteraapia ja elustiilimuutused. Samuti mängib rolli patsiendi psühhosotsiaalne taust, mis kõik mõjutab ravi lõpptulemust.
Fibromüalgia on eraldi sündroom erinevate kroonilise valu sündroomide reas. Varane diagnoosimine on oluline, sest paranemise aluseks on haiguse olemuse mõistmine, haiguse aktsepteerimine ja sellega toimetuleku õppimine. Taastusravi saab patsiendile olla abiks sellel teel.
Üks pilk, üks puudutus, üks elu –
rinnavähi
Inge Suder
avastamine algab sinust
Rinnavähk on Eesti naiste seas endiselt kõige levinum pahaloomuline kasvaja. Kuigi viimase kümne aastaga on teadlikkus varajasest avastamisest paranenud ning osalus sõeluuringutes kasvanud, ei ole me veel saavutanud optimaalseid tulemusi. 2022. aastal diagnoositi Eestis 938 uut rinnavähi juhtu. Arvestades, et igal kaheksandal naisel võib elu jooksul rinnavähk tekkida, on varajane avastamine ja teadlik tegutsemine võtmetähtsusega.
„Rinnavähk ei hüüa tulles ja sageli ei anna see varases staadiumis mingeid sümptomeid. Sellepärast on regulaarsed uuringud ja rindade tundmaõppimine ainus viis haigusele varakult jälile saada,“ rõhutab rinnaspetsialist dr Gabor Szirko. Tema sõnul on oluline mitte ainult osaleda riiklikus sõeluuringus, vaid ka ise oma rindu aeg-ajalt katsudes ja vaadeldes tähele panna, kas on tekkinud mõni muutus või midagi kahtlast.
Risk ei küsi vanust
Enesevaatlus ja rinnateadlikkus on tähtsad, kuid need ei asenda mammograafilist sõeluuringut. Eriti kehtib see üle 50-aastaste naiste puhul, kellele on sõeluuring Eestis tasuta. Sõeluuringu käigus avastatud rinnavähk on üldjuhul väiksem ja ravitavam kui sümptomitega arsti juurde jõudnud vähk. Eestis kutsutakse alates 2004. aastast sõeluuringule 50–74-aastaseid naisi, kuid Euroopa Komisjoni soovitusel võib lähiaastatel alustada ka 45-aastastest.
Dr Szirko sõnul on üha olulisemaks muutumas ka isikustatud ehk täppisennetuse põhimõte: „Kui naise rinnavähi risk on geneetiliste ja muude tegurite tõttu keskmisest kõrgem, siis ei peaks ta ootama 50. eluaastani, vaid võiks alustada kontrollidega varem. Samas – kui risk on madal, ei pruugi uuringust saadav kasu ületada kahju.“
Rinnavähi risk sõltub paljuski vanusest, aga ka perekondlikust eelsoodumusest. Kui peres on esinenud rinna-, munasarja- või kõhunäärmevähki, tuleks seda arutada perearsti või günekoloogiga. Vajadusel suunatakse naine edasi rinnaspetsialisti juurde. „Perekondliku vähiriskiga naiste puhul kasutame spetsiaalseid riskiarvutusvahendeid, näiteks CanRisk kalkulaatorit. See aitab hinnata vajadust geneetiliseks testimiseks ja sõeluuringute varasemaks alustamiseks,“ selgitab dr Szirko.
Kui peres on esinenud rinna-, munasarja- või kõhunäärmevähki, tuleks seda arutada perearsti või günekoloogiga
Iga kahtlus väärib tähelepanu
Kuigi rindade valulikkus on naiste seas väga levinud kaebus, ei ole see enamasti seotud vähiga. Valu põhjustajaks on sageli hormonaalsed kõikumised või lihaspinged. Kui aga rinnas tekib püsiv tükk, naha muutus või nibu veritsus, tuleb kindlasti pöörduda arsti poole. Samuti ei tohiks eirata kaenlaaluste lümfisõlmede suurenemist.
Noorte naiste seas on levinud healoomulised muutused nagu fibroadenoomid või tsüstid. Need ei vaja alati eemaldamist ega regulaarset jälgimist, kui need ei kasva ega põhjusta vaevusi. Siiski on oluline nende olemust täpsustada, et välistada harva esinevad, kuid kiirelt kasvavad kasvajad. „Me ei tohi alahinnata ühtegi sümptomit, kuid samas ei tohi ka üle ravida. Meie eesmärk on leida tasakaal – tegutseda teaduspõhiselt, tekitamata tarbetut ärevust,“ ütleb dr Szirko.
Rindade tervise teemal levib internetis ja sotsiaalmeedias rohkelt vastuolulist infot. Seetõttu on tähtis, et naised saaksid oma küsimustele vastused just meditsiinispetsialistidelt. „Mul on hea meel näha, et naised küsivad rohkem ja tahavad mõista oma riske. See tähendab, et sõnumid jõuavad kohale. Meie, arstid, peame olema valmis neile küsimustele sisukaid ja selgeid vastuseid andma,“ lisab dr Szirko.
Millal muretseda?
Kui märkad mõnda järgmistest muutustest, ära viivita – pöördu perearsti, günekoloogi või rinnaspetsialisti poole:
» Kõva, liikumatu või valutu tükk rinnas
» Rinnanibu sissetõmme või veritsus/eritis
» Kaenlaaluse lümfisõlme suurenemine
» Püsiv sõlm raseduse või imetamise ajal
Õige kätehügieen: kas infektsionistide kapriis või teadusel põhinev tegevus?
Aleksei Nelovkov, ITK infektsioonikontrolliteenistuse juhataja
5. mail tähistati vastavalt 17 aastat tagasi Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) vastu võetud otsusele rahvusvahelist kätehügieeni päeva.
Milline on õige kord?
Me kõik teame, et käsi pestakse vee ja seebiga siis, kui need tunduvad või on nähtavalt mustad, kindlasti ka enne sööki ja pärast tualetis käimist.
Antiseptikat tehakse enne ja pärast kontakti patsiendi või tema ümbrusega, enne invasiivset ja aseptilist protseduuri ja pärast kontakti või kokkupuuteriski patsiendi kehavedelikuga. Kunst-, lakitud ja pikad küüned ei ole lubatud. Sõrmuste, sh abielusõrmuse kandmine tööajal ei ole samuti lubatud. Käekella kandmine takistab samuti õiget käte antiseptikat, mis peab ulatuma randmeni ja seetõttu ei ole lubatud töö ajal kella kanda.
Seda kõike on põhjalikult seletatud haigla „Kätehügieeni juhendis“, mille täitmine on haigla tervishoiupersonali kohustus. Juhend on koostatud
vastavalt rahvusvahelistele kätehügieeni juhenditele ja infektsioonikontrolli heale tavale. Kõik reeglid on kinnitatud vastavate uuringutega. Nende eiramine võib soodustada patogeensete mikroorganismide levikut haiglas ja hospitaalinfektsiooni osakaalu tõusu, mis on vastuolus ravikvaliteedi kõrge standardiga.
Mida väidavad rahvusvahelised kätehügieeni juhendid?
Kätehügieeni teemaga on tervishoius tegeletud aastakümneid. Esimene põhjalik publikatsioon kätehügieeni teemal ilmus 2006. aastal ajakirjas The Lancet, kus Prantsusmaa professor Didier Pittet seletas põhjalikult, kuidas toimub mikroorganismide ülekanne tervishoiutöötaja käte kaudu ühelt patsiendilt teisele. Vastavalt sellele tööle ongi koostatud WHO kätehügieeni juhend (ilmunud 2009. aastal), mis kehtib siiamaani.
Ameerika Ühendriikides on ilmunud sarnase sisuga CDC (haiguste ennetamise ja järelevalve keskus) kätehügieeni juhend. Viimastest on veelgi põhjalikumad Kanada (2015–2016) ja Austraalia (2018–2020) kätehügieeni juhendid. Kõik need rõhutavad kätehügieeni olulisust mikroorganismide ülekandmise tõkestamise ja hospitaalinfektsioonide osakaalu languse osas.
Kuidas on kätehügieeniga teistes Tallinna haiglates?
Teiste haiglate infektsioonikontrolli üksused lähtuvad samast standardist ja samadest juhendmaterjalidest, seega kõikides Tallinna ja ka Eesti haiglates kehtib sama kord. Kunst- või lakitud küüned ei ole lubatud Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH) ega Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) ning sealgi viiakse samamoodi regulaarselt läbi kontrollvisiite osakondadesse ja uuritakse kätehügieeni soostumust nagu meil. Olukord ei erine ka Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus on oma kehtiv kätehügieeni juhend.
Oma tegevuses lähtuvad infektsioonikontrolliteenistused nii rahvusvahelisest erialakirjandusest kui ka Eestis 2022. aastal vastu võetud Infektsioonikontrollistandardist („Infektsioonikontrolli standardnõuded“), kus on öeldud, et „Lähikokkupuutel patsiendi/kliendi ja tema lähiümbrusega ning aseptilistel tegevustel ärge kandke sõrmuseid, kellasid, käekette
ja -võrusid ning nutiseadmeid. Lähikokkupuutel patsiendi/kliendi ja tema lähiümbrusega ning aseptilistel tegevustel ärge kandke küünekaunistusi ega kunstküüsi ning hoidke küüned lühikesed (kuni sõrmeotsani) ja küünelakita.“ Selle standardi on välja töötanud eriala spetsialistidid, heaks kiitnud Terviseamet ning see kehtib kõikides haiglates ja tervishoiuasutustes üle Eesti.
Muidugi, kätehügieeni soostumus ei ole ideaalne ka teistes haiglates, aga sellega tegeletakse pidevalt ning väide, et värvitud küüned on lubatud ühes või teises Eesti haiglas, ei vasta tõele.
Millised on riskid patsientidele?
Uuringud näitavad, et pikkade küünte all on rohkem mikroorganisme kui muidu ning sõrmuste ja teiste ehete kandmine tõstab oluliselt käte mikrobioloogilist koormust (ühe sõrmuse kandmine võib tõsta käe mikrobioloogilist koormust kuni kolm korda). Lisaks takistab sõrmuste ja käekella kandmine kätehügieeni tehnikat.
Lakitud küüntega tervishoiutöötajad kipuvad vältima antiseptiliste lahuste kasutamist, kuna see kahjustab küünelakki – see omakorda takistab käte antiseptikat ning kokkuvõttes võimaldab bakteritel ellu jääda. Samas, kahjustatud lakile kinnitub tunduvalt rohkem baktereid, kuna selle pindala on tunduvalt suurem.
Oma käte kaudu võivad tervishoiutöötajad üle kanda patogeenseid mikroorganisme patsientidele, kes omakorda võivad muutuda kandjaks või isegi haigestuda.
Tegemata jäänud antiseptika tõttu võib töötaja muutuda patogeensete mikroorganismide kandjaks ja levitada neid kolleegide hulgas või viia isegi koju. Nii näiteks levivadki multiresistentsed mikroorganismid MRSA, VRE, ESBL või karbapenemaas-positiivsed enterobakterid. Samuti võib töötaja ise haigestuda, kui tegu on patogeense mikroorganismi, näiteks soolenakkuse tekitajaga.
/.../ ühe sõrmuse kandmine
võib tõsta käe mikrobioloogilist koormust kuni kolm korda
Vale kätehügieen ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus
Kui oma väära käitumisega võib tervishoiutöötaja põhjustada või soodustada patsiendi tervise halvenemist, siis vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel antud määrusele „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded“ peab selliseid juhtumeid registreerima ja analüüsima ning tegema ennetustööd.
Tegemata käte antiseptika või kätehügieenireeglite eiramine kujutavad endast potentsiaalset riski patsiendi tervisele ehk teisi sõnu käsitletakse neid kui patsiendiohutusjuhtumeid. OTUS-süsteem
(POHAK) võimaldab kõik kätehügieeni rikkumisega seotud juhud ametlikult registreerida ja haigla vastav üksus peab sellele reageerima.
Seni on kätehügieeni reeglite rikkumiste ametlikku registreerimist POHAK-süsteemis teadlikult välditud, kuid lõpuks võib seda teha haigla patsient, kelle teadlikkus selle osas on kasvanud. Kehtestatud korra korduva rikkumise korral peab tervishoiuasutus rakendama efektiivsemaid meetmeid kui pelgalt töötaja korralekutsumist.
Juhtide rollist
Sotsiaalsed uuringud näitavad, et juhtidel on väga suur roll kollektiivi käitumismudelite kujunemisel. Enamik alluvatest võtavad eeskujuks oma juhi käitumise ja sama tendents võib täheldada ka kätehügieeni puhul. Raske on nõuda head kätehügieeni soostumust hooldajatelt või õdedelt, kui osakonna juhataja ise ei täida kätehügieeni reegleid.
Lisaks sellele kehtib kollektiivides sageli käitumismudel, mille puhul on enamik teatud tegevusega nõus ainult juhul, kui sama reeglit täidavad absoluutselt kõik kollektiiviliikmed – vastasel korral tekib inimestes ebaõigluse tunne ja nad loobuvad reegli täitmisest. Kui kõik käituvad õigesti, siis süsteem töötab. Kui osakonna kõik töötajad täidavad kätehügieeni reegleid, siis ei teki kellelgi mõtet neid eirata.
Kui osakonna kõik töötajad täidavad kätehügieeni reegleid, siis ei teki kellelgi mõtet neid eirata
Kas märkuste tegemine on kiusamine või ahistamine?
Infektsioonikontrolliteenistuse ülesanne on tõkestada haiglaga seotud infektsioonide levikut ning selle üheks komponendiks on õige kätehügieeni järelevalve. Kätehügieen tervishoius tähendab ka lakivabu küüsi, hooldatud käenahka, käekellata randmeid. See ei ole inimeste õiguste piiramine, vaid tervishoiu standard, mida peab järgima iga patsientidega kokku puutuv töötaja.
Kui meil ei arutata korrektse kätehügieeni üle kondiitritööstuses, kokanduses või teistes valdkondades, kus on vajalik kõrgendatud hügieenitase, siis millegipärast alahinnatakse kätehügieeni rolli tervishoius. Miks?
ITK infektsioonikontrolliteenistus loodab, et tervishoiupersonalil on potentsiaali, et saavutada kätehügieeni soostumus 100%-liselt (kätehügieeni soostumus tähendab üldist vastavust kätehügieeni reeglitele, nii käte korrektsuse kui ka töötaja käitumise osas patsiendi teenindamisel – kui korrektselt ja õigel ajal tehakse käte antiseptikat).
Parafiiniplokkide valmistamine patoloogiakeskuses – histoloogilise töö täpsus algab proovide õigest ettevalmistamisest.
Nähtamatud, aga asendamatud: bioanalüütikute töö ITK-s
Sven Sommer
„Bioanalüütik ei päästa elusid otse, aga tema töö võimaldab seda teha täpselt, kiiresti ja õigesti,“ kostavad ITK bioanalüütikaga seotud töötajad üksmeelselt, kui pärida neilt nende töö põhiolemuse kohta.
Bioanalüütikud on need, kelle käe all sünnib suur osa meditsiinilistest otsustest – aga sageli täiesti nähtamatult. Nad ei pääse ajalehtede esikaantele ega ilmu patsientide unistustesse. Ometi ei töötaks ilma nendeta ükski haigla.
Inimesed teevad koha
Kuigi suur osa tööst toimub automaatika toel, peavad kõik intervjueeritavad olulisimaks inimesi ja meeskonda. „Meil on palju erinevaid laboreid – igaüks saab valida, kuhu ta sobib, ja kõikjal on oma tugev meeskond,“ ütleb patoloogiakeskuse bioanalüütilise tegevuse juht Kristi Laht. Väikeses kollektiivis on lihtne üksteist tundma õppida, toetada ja vajadusel tööalaselt liikuda –patoloogiast mikrobioloogiasse või hematoloogiast immunoloogiasse. „Kui midagi ei sobi, ei pea majast lahkuma – saab oma laboris uut valdkonda proovida,“ lisab diagnostikakliiniku õendusjuht Helen Vipp-Mitt. Nagu nähtamatu seljatagune
arstile
„Meie töö on nagu nähtamatu seljatagune arstile –kui meie analüüs on kvaliteetne, saab ravi kiiremini ja täpsemalt alata,“ ütleb preanalüütika osakonna bioanalüütilise töö koordineerija Kaja Osi. Igal varahommikul algab töö seadmete kvaliteedikontrolliga ja jätkub sadade proovide töötlemisega, mille tulemused peavad olema täpsed, usaldusväärsed ja arusaadavad.
Kaasaegses laboris ei vajutata lihtsalt nuppe. Tuleb hinnata tulemusi, märgata vigu ja teha vajadusel kordusanalüüse. „Kõige klassikalisem eksiarvamus on see, et paned aga katsuti masinasse ja vastus tuleb teisest otsast välja,“ märgib Kristi Laht.
Jätkusuutlikkus: rohkem kui roheline mõtlemine Rahvusvahelist bioanalüütikute päeva tähistatakse 15. aprillil ning 2025. (ja 2026.) aasta teema on „Bioanalüütikud edendamas jätkusuutlikkust kliinilises diagnostikas“. See rõhutab bioanalüütikute olulist rolli jätkusuutlike ja keskkonnasõbralike praktikate edendamisel laborimeditsiinis.
„Me ei räägi jätkusuutlikkuse mõttes pelgalt ökoloogilisest jalajäljest, vaid laiemast teadlikkusest: kuidas kasutada ressursse targalt, vältida raiskamist ja hoida samas töö kvaliteeti,“ ütleb kesklabori bioanalüütilise tegevuse juht Kristiina Reimann. Labori jätkusuutlikkus algab väikestest sammudest – ruumist lahkudes lülitatakse
välja valgustus, proovinõusid ei raisata.
„Kui mingit seadet ei kasuta 24/7, lülita see võimalusel tööpäeva lõpus välja. Kui midagi võtad, kasuta lõpuni. Kui midagi viskad ära, tee seda õigesti,“ rõhutab Kaja Osi.
„Preanalüütilised vead – vale katsuti, saatekirja puudulik info või markeerimata proovinõu – tähendavad sageli uut verevõttu, uut katsutit ja aja raiskamist nii patsiendi kui personali jaoks. Kõige suurem osa vigadest tekib preanalüütilises faasis,“ toob välja Kristi Laht.
Targem tellimine, vähem raiskamist
„Sageli ei mõelda, kas kõiki analüüse on ikka vaja. Ületellimine tähendab ka ületootmist laboris,“ nendib Helen Vipp-Mitt. Kuigi bioanalüütikud ise ei otsusta, milliseid analüüse tellida, saavad nad tõsta teadlikkust koostöös kliinilise personaliga.
Nii mõnigi muutus on tulnud praktilise kogemuse kaudu. „Kui naistekliinikus hakati ise proove võtma, muutus kohe ka tellimiskäitumine – vähem analüüse, aga sihitumalt ja targemalt,“ toob Kaja Osi näite.
Ressurss ei ole ainult reagent
Lisaks tarvikutele ja elektrile on jätkusuutlikkuse seisukohalt kriitiline ka aeg – töötaja tööaeg, logistika, topeltproovide tegemine. „Kõige ajamahukam on see, kui probleemiga liigutakse mööda suletud ringi – lõpuks jõutakse ikka tagasi algpunkti,“ ütleb Helen Vipp-Mitt. Laboris on kasutusel süsteemid, mis näitavad täpselt, mitmeks analüüsiks piisab ühest katsutist ja millist proovinõud millise analüüsi jaoks vaja on.
Koolitus, õppimine ja vastutus
„Koolitame hooldajaid ja õdesid regulaarselt, aga arstidel selline väljaõpe sageli puudub,“ märgib Kristiina Reimann. Sealt saavadki alguse vead – tellimused ja võetud proovid ei kattu.
Bioanalüütiku töö eeldab elukestvat õppimist. „Kui sa ei ole valmis õppima ja kohanema, jääd rongist maha,“ ütleb Kristi Laht. Uued metoodikad, seadmed ja tarkvarad muudavad tööd pidevalt. „Kui masin ütleb midagi imelikku, peab inimene julgema öelda: see tulemus ei ole usaldusväärne,“ lisab Reimann.
Tehnoloogia – oht või võimalus?
Automatiseerimine aitab, aga ei asenda. „Kõige täpsem analüsaator ei tee midagi ilma inimeseta, kes
ITK patoloogiakeskuse bioanalüütilise tegevuse juht Kristi Laht ja kesklabori bioanalüütilise tegevuse juht Kristiina Reimann nõu pidamas.
lisab reagendid, kontrollib kvaliteeti ja tõlgendab tulemusi,“ rõhutab Reimann. AI ja masinõpe tulevad tööle appi, kuid lõplik otsus jääb inimese teha.
Patoloogialaboris on endiselt väga palju käsitsi tööd – mikrotoomide ja preparaatide käsitsemine nõuab osavust ja täpsust. „Väike viga võib mõjutada kogu diagnoosi,“ ütleb Helen Vipp-Mitt.
Tulevik: stabiilsus, ruum ja inimesed Viimaste aastate suurim areng on olnud Tallinnas õppevõimaluste loomine. „Tahame, et iga praktikant, kes tuleb, tunneks end oodatuna ja mõistaks, kui oluline see töö on,“ ütleb Kaja Osi. Konkurents tööjõule on tihe, ent ITK bioanalüütikud tunnevad, et neid märgatakse ja kaasatakse.
Vestluses jäid kõlama ootused stabiilsuse ja selguse järele. „2025. aasta märksõna võiks olla stabiilsus – otsustes, personalis ja arengusuundades,“ kõlas ühine seisukoht. Mõni labor vajab automatiseerimist, mõni rohkem ruumi. Logistiliselt tekitab väljakutseid ka hajutatus – näiteks asub mikrobioloogia labor haigla Magdaleena üksuses.
Bioanalüütik on nähtamatu, ent mängib igas raviotsuses üliolulist rolli. Töö eeldab teadmisi, oskusi ja vastutust, aga annab ka võimaluse areneda, õpetada ja mõjutada tervishoiu kvaliteeti. Ja ehkki bioanalüütikute töö ei pruugi välja paista, annab iga proov, mille nad vastu võtavad, võimaluse päästa elu – täpselt, kiiresti ja õigesti.
Bioanalüütikute töö faktides ja numbrites
» Iga päev läbib haigla laboreid sadu ja tuhandeid proove – bioanalüütikud on need, kes nende eest vastutavad.
» Umbes 70% meditsiinilistest otsustest põhinevad laborianalüüside tulemustel. (Allikas: IFCC, International Federation of Clinical Chemistry)
» Bioanalüütik teeb tihedalt koostööd arstide, õdede ja teiste spetsialistidega, et tagada ravi täpsus ja ohutus.
» Laboritöös on kriitiline iga minut –kiire ja täpne proovide töötlemine võimaldab ravi varem alustada.
» Väiksemgi (pre)analüütiline viga võib mõjutada kogu diagnoosi või raviotsust.
» Bioanalüütiku töö eeldab kõrgharidust ja pidevat enesetäiendamist – tehnoloogiad ja metoodikad arenevad kiiresti.
» Rahvusvaheliselt nimetatakse bioanalüütikuid ka meditsiinilabori teadlasteks (medical laboratory scientists), kes on tervishoiusüsteemi lahutamatu osa.
Kõik algab terest: hea suhtlus
loob parema haiglakogemuse
Inge Suder
Haigla ei ole pelgalt koht, kus ravitakse haigusi – see on ka koht, kus inimesed kohtuvad, jagavad oma hirme ja lootusi ning otsivad tuge. Just seetõttu on nii patsientide, koostööpartnerite kui ka kolleegidega suhtlemisel erakordselt suur tähendus. Me ei tee ainult tööd – me loome iga päev suhteid. Ja see kõik algab ühest lihtsast sõnast – terest.
Hea suhtlemine on nagu sild, mis ühendab inimesi. See loob usaldust ja turvatunnet, julgustab avatust ja aitab keerulistes olukordades lahendusi leida. Võiksime seda võrrelda meie haigla väärika ajalooga – kõik see, mida oleme teinud ja kogenud eile, tuleb kaasa tänasesse ning aitab lõimida homseid suhteid. Kui järgime suhtlemisel mõningaid lihtsaid põhimõtteid, saame kujundada keskkonna, kus kõik – nii patsiendid kui ka töötajad – tunnevad end märgatu, mõistetu ja olulisena. Suhtlemise keskmes on oskus kuulata – ja mitte lihtsalt kuulda, vaid kuulata tähelepanelikult ja päriselt kohal olles. Kui keegi jagab oma mõtteid või muret, peatume hetkeks ja kuulame. Silmside, kaasaelamine, kerge noogutus, täpsustavad küsimused – kõik need märgid näitavad, et hoolime. Nagu me kõik teame, on suhtluses väga oluline ka selgus ja avatus. Kui väljendame end lihtsalt ja ausalt, on meid kergem mõista ning see aitab ennetada ka segadust ja arusaamatusi. Ning mitte ainult töös patsientidega, vaid ka kolleegidega meeskonnana õlg õla kõrval töötades.
Iga inimene, kellega suhtleme – olgu ta patsient, kolleeg või koostööpartner – toob endaga kaasa oma kogemused, ootused ja vaatenurga. Nende austamine tähendab, et me ei mõista kohut, ei katkesta ega naeruväärista, vaid püüame mõista. Ja kui tekib probleem, siis räägime sellest, mitte inimesest. Suhtlus, mis keskendub lahendusele, mitte süüdistamisele, viib alati kaugemale.
Oluline on ka valmisolek tagasisidet anda ja saada – see aitab meil kasvada ja oma tööd paremini teha. Kriitikat ei maksa karta, vaid näha selles võimalust peeglisse vaadata ja areneda. Sama tähtis on oskus tagasisidet anda – neutraalselt, konstruktiivselt ja avatult, samas kedagi haavamata.
Kriitika ei tähenda ainult probleemile või kitsaskohale osutamist, samamoodi on see ka kiitus ning väikeste, pealtnäha ehk tühiste asjade märkamine. Kuigi laulusalm ütleb, et head sõnad, need kõik on ju loetud, siis ei peaks see nii olema. Me kõik teame, kuidas lihtne tänu või väike märkamine muudavad päeva helgemaks ja meele rõõmsamaks.
Suhtlemisel ei räägi ainult sõnad, ka meie kehakeel, hääletoon ja ilme annavad edasi rohkem, kui arvata oskame. Naeratus, avatud hoiak ja rahulik toon loovad turvalise ja usaldusliku õhkkonna. Raskel hetkel võib naeratus nii patsiendi kui ka kolleegi jaoks palju tähendada.
Empaatia on suhtlemisel üks sügavamaid oskuseid – kui suudame näha olukorda teise inimese vaatenurgast, muutub kogu suhtlus soojemaks ja toetavamaks. Ka oskus kohanduda on väärtuslik – iga inimene on erinev ja eelistab erinevat suhtlemisstiili. Kui oleme paindlikud ja märkame neid erinevusi, muutume ka ise paremaks suhtlejaks ja koostööpartneriks.
Haigla on keskkond, kus emotsioone, pingeid ja ootusi on palju. Kuid see ei takista meid olemast inimlikud. Soe tervitus, tähelepanelik kuulamine ja lugupidav suhtlemine ei nõua palju aega, aga nende mõju on sügav. Nii sünnivad usaldus, rahu ja koostöö, mis loovad aluse meie suhtlusele patsientide ja kolleegidega.
Mis oleks, kui alustaksime kõik juba homme iga kohtumist ühe tibatillukese, aga tähendusrikka sammuga – ütleme naeratades tere.
Tööjuubelid
Juuni
40
Natalja Kosuškina õde, sisekliinik
30
Marina Kuznetsova operatsiooniõde, kirurgiakliinik
Kaili Nisu ämmaemand, naistekliinik
Juta Ehrenpreis ämmaemand, naistekliinik
25
Linda Pirožkova laborispetsialist, diagnostikakliinik
Piia Heiman ämmaemand, naistekliinik
Svetlana Norman laboriarst, diagnostikakliinik
Ants Pais lukksepp-keevitaja, haldusteenistus
Margus Pail reumatoloog, sisekliinik
Alla Vakulina anesteesiaõde, kirurgiakliinik
20
Olga Varnavskaja günekoloog, naistekliinik
Vadim Jasjukevitš anestesioloog, kirurgiakliinik
Liivi Saluste ortopeed, kirurgiakliinik
15
Julia Kurkul õde, sisekliinik
Ilian Sisask ämmaemand, naistekliinik
Maire Väizene vanemklienditeenindaja, klienditeeninduse teenistus
10
Riin Arras laborant, diagnostikakliinik
Grete Veltri füsioterapeut, taastusravikliinik
Irina Semjonova õde, õendusabikliinik
Johanna Kraas keskuse õendusjuht, kirurgiakliinik
Siim Nael radioloogiatehnik, diagnostikakliinik
Marleen Eelma radioloogiatehnik, diagnostikakliinik
Jelizaveta Barotova õde, taastusravikliinik
5
Triin Tross lasteõde, naistekliinik
Liina Reimann arhiivitöötaja-skaneerija, administratiivteenistus
Mai Pulk õde, õendusabikliinik
Iwona Wozniak pesukorraldaja, haldusteenistus
Mari-Ann Parel õde, sisekliinik
Irina Bogmatser hooldaja, sisekliinik
Anu Pagil bioanalüütik, diagnostikakliinik
Olga Sirotjuk puhastusteenindaja, haldusteenistus
Nataliya Poyda puhastusteenindaja, haldusteenistus
Jevgenija Ivanova õde, diagnostikakliinik
Emilia Borissova õde, kirurgiakliinik
SEE, KELLELE VÕIB KINDEL OLLA
ENTUSIASM
NII ET HING SEES
TEMA
EESTLASTE JUMAL TENOR ENDEL
VASTUS
LAHTI TEGEMA
IKKA RAATSIMA
SELLE KUU PÄEVAL
5. EESTI FILMIMEES (IN+N) HISTO-
MITTE-, EBA-
TEINE
TAANI KROON ULTRAVIOLETT
SURMAJÄRGNE EKSA-
MAKSEDOKUMENT ŠOTI RAHVATANTS
Eelmise numbri ristsõna õige vastus oli „ADRENALIIN”. Auhinna võitis KAIRI RAPPU. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust. UHTMAA ILLEGAALNE
TRANSPORDI VÄLJALASKMINE
ÜHE TAIME OSA
EESTI END. SPORDIAJAKIRJANIK (IN+N)
VÄRSS, NOOR HÄRG ÄREVALT (MUUS.)
PERUU PEALINN LÄÄGUS
RAADIUM
TUMEDALT KÕLAV
MEETER AINU... (ALGLOOM)
ALUMINE SISSEPÄÄS SAARESTIK
SELLES