«Las varsa ema jääb ellu!» «Kuidas ma saan sulle öelda, et varsa ema jäi ellu? Varsa ema suri ju ära! Kui väike karjuspoiss künkalt alla jõudis, oli varsa ema juba surnud ja varss seisis kurvalt oma ema juures. Aga kui too karjus, kes hõikas: «Hei, poisu, hei!», kui too karjus teiselt künkalt alla sai, oli varsa ema juba päris külm, ning vana karjus ja karjuspoiss istusid punase hobuse külma surnukeha juures ja mõtlesid murelikult, kuidas nad küll varsa üles kasvatavad . . . » «Noh, ja kas kasvatasid?» «Kasvatasid ikka. Teiste hobuste piimaga.» «Ei, ema ei tohi surra!» «Kuidas ma saan sulle ütelda, et ema jäi ellu, kui ma ise terve suve toitsin orvuks jäänud varssa teiste hobuste piimaga?» «Kas ütlen sulle, kuidas see kõik tegelikult oli?» «Eks sa ütle!» «Karjuspoiss ronis veidi varem künkale ja märkas õigel ajal hunti.» «Karjuspoiss ronis künkale liiga hilja, siis kui polnud võimalik enam mitte kui midagi heaks teha . . . » «Aga miks ta suri? See hobune . . . » «Kui vana karjus ja karjuspoiss istusid kahekesi kõrvu punase hobuse surnukeha juures, ütles vana karjus, et hobuse süda lõhkes hirmust oma lapse pärast, ja raevust ja vastikustundest.» «Kas vastikustundest hundi vastu?» «Jah, just nõnda.» «Ma tahan, et koerad teeksid hundile lõpu peale.» «Ei, ma ei saa sulle seda öelda, et koerad tegid hundile lõpu peale, sest meie mustalõustaline Thopušš ajas endale hundi karvad kurku ja oleks ise peaaegu hinge heitnud.» «Kas karjuspoiss olid siis sina?» «Jah, ja see hobune oli meie hobune ja see varss oli meie hobuse varss . . . » «Aga nüüd on varss suureks kasvanud ja te köietate teda rohelises orus.»
20