Page 1

H. Mathevosjan

ROHELINE ORG ARMEENIA KEELEST TÕLKINUD ANDRES JAAKSOO ILLUSTREERINUD EDGAR VALTER

1974 KIRJASTUS «EESTI RAAMAT»-TALLINN


N (Armeenia)

Originaali tiitel:

M 24 IV—VI

2lp*ullip, JM*pLrw^*JL

H“?nrr

VJ/uJUp. 10-W1

7—6—2 188—74

© Tõlge eesti keelde ja illustratsioonid «Eesti Raamat» 1974


lugu pandi teda just siia köide. Välgu lõhn kaob peagi, päike viib selle koos vihmamärjaga minema. Ka liivatee lõhn polnud sellele orule omane, liivatee lõhna oli tuul koos märja lambavilla lõhnaga küngastelt alla kandnud. Hobune näksis rohtu ja mõtles, et künka taga peaks karjatatama lambaid, kui tuul toob sealt märja lambavilla lõhna, aga kui lugu nõnda on, siis peaksid seal ka koerad ja lambur olema. Künka taga karjatatakse lambaid, orus kasvav niiske rohi viib lausa keele alla, oja veeretab oma magusaid voogusid, arutles hobune, päike jagab soojust ja valgust ja varss rumaluke ehmub alalõpmata ning kasvab üles keset selle toreda oru lahket ja sooja rahu. Hobune tõstis pea. Tammepuu oli kuumusest õige roidunud näoga, hall kalju tukkus, varss nuusutas kibuvitsapõõsast. Päike jagas soojust ja valgust ja rohi oli pärast vihma eriti maitsev — seda pidi proovima. Hobune langetas pea, ampsas paar-kolm suutäit rohtu, kuid miski häiris teda ning ta tõstis uuesti pea. Pea kuklas, tardus raudjas keset rohetavat orgu paigale ja kuulatas tükk aega vaikust. Silmitses tükk aega orgu. Kõik oli nii nagu hetke eest: tammepuu seisis roidunud näoga, kalju tukkus vaikselt ja varss kargles ümber kibuvitsapõõsa. Nii et oleks rahumeeli võinud rohtu edasi näksida. Kuid hobune ei mõelnudki seda teha, ta ajas pea veel enam kuklasse ja jäi kõrvu kikitades kuulama, et tabada oru kõiki salasosinaid. Seejärel ajas ta ninasõõrmed laiali ja jäi ootama, et tunda kõiki orgu tulnud võõraid lõhnu. Liblikad lehverdasid, mesilased sumisesid, oja vulises ja varss ajas õieli kaelu ümber kibuvitsapõõsa liblikat taga, kuid vana punane hobune tahtis hoopis midagi muud näha ja kuulda. Orus varitses mingi hädaoht, õhus polnud sellest ohust ainsatki häält. Seda ohtu polnud ka näha, ja isegi tuul ei toonud tema lõhna siiamaile, kuid vana hobune ei saanud enam rahulikult rohtu näksida. Vana punane hobune sai pahaseks. Vana punane hobune sai pahaseks, sest orus oli vaenlane, kuid seda vaenlast polnud 6


näha ega kuulda ning tema täpset asukohta oli võimatu ära aimata. Hall kalju, võimas kahar tammepuu, vana punane hobune ja kibuvitsapõõsas seisid keset rohelist orgu, uurisid pärani silmi ja kikkiskõrvu vaikust. Kalju jaoks polnud orus mitte mingisugust hädaohtu, sest selle päeva pikne oli juba kärgatanud. Ka tammepuul polnud midagi karta, sest kalju oli teda seegi kord välgunoole eest kaitsnud. Ja kibuvitsapõõsaga oli kõik kenasti, sest varss ei ulatunud tema kahe silmipimestavalt valge õie kallale. Aga vana punane hobune kuulatas aina pingsalt, hinge kinni pidades vaikust. Org oli hobust reetnud: orus varitses 8


vaenlane, kuid org ei andnud teda välja, ei andnud välja tema häält, ei andnud välja tema lõhna. Vana punane hobune ei julgenud varsa juurde minna: ta kartis oma sammudega vaenlase ettevaatlikku astumist summutada. Vana punane hobune ei julgenud hingata: ta kartis, et tema hingeõhk summutab vaenlase vaikse, tagasihoitud hingamise. Vana punane hobune ei julgenud silmigi pilgutada: ta kartis, et sellal, kui ta paneb oma silmad kinni, võib vaenlane märkamatult ühest peidupaigast teise lipsata. Nõnda nad siis seisidki seal: kalju, tammepuu, kibuvitsapõõsas ja hobune. Kalju tukkus. Tugeva 9


kestaga tõrudesse valgus mahla ja tammepuu rõõmustas, et kõik ümberringi on nõnda kenasti. Kibuvitsapõõsas keeras oma õienupud päikese poole ja tundis soojust endasse valguvat. Aga vana punane hobune lausa värises meelepahast. Mitte kunagi varem, mitte kordagi polnud org temaga veel nõnda käitunud. Nähtavasti oli see välgu lõhn, mis ei lasknud hobusel tunda toda teist lõhna, ei lasknud tunda vaenlast, kes oli lähedal, päris lähedal. Hobune tõmbas küll õhku sõõrmeisse, kuid vaenlase lõhn kadus tuleohu lõhna. Varss jäi miskit õige tähelepanelikult silmitsema ning vaatas siis 1 0


ema poole. Seej채rel silmitses ta uuesti seda miskit ning vaatas l천puks j채lle ema poole. Kuid ema ei n채inud seda, mida varss nii hoolega uuris. Sinna, kus varsa ema seisis, ei paistnud see miski

1 1


Karjuspoiss ronis künkaharjale ja jäi päikeseloojakut silmitsema. Loojak oli punane. Selle punase valguse käes mustendas eemal kaugel üksik tammepuu .. . Kuid see, mida karjuspoiss all orus nägi, oli nõnda hull, et karjuspoisil jäi meelepahast hing kinni: all orus oli hunt oma hambad nende punase hobuse ninna löönud ja vana hobune ei saanud mitte kuidagi hunti oma jalge alla põrmuks tallata. Vana punane hobune oli iga hetk jõuetult rohule vajumas. «Hei, kes seal on! Hei!» kaikus orgu ümbritsevatel küngastel. «Hunt murrab hobust, kohe on ots peal! Kus on koerad, ässitage koerad hundi kallale! Hei! . . . » Karjuspoiss tahtis suu avada, et vastu hõigata, kuid ei suutnud — hääl oli äkki kusagile kadunud. Karjuspoiss vehkis üksnes kätega ega saanud ainsatki sõna suust. Koerad muutusid valvsaks ja vahtisid orgu. Nad nägid kõike ja kihutasid sedamaid tulistvalu künkast alla — Thopušš, Bob, Sevon, Bogar, Tsalak, Tšambar. Mustalõustaline Thopušš oli neist kõige tugevam. Tavaliselt kargas ta vaikides hundi kallale ja kukkus nohinal kägistama. Nüüdki jooksis ta vaikides kõige ees. Bogar oli kõige noorem, ta pelgas veidi hunte ja hakkas seepärast juba eemalt kaugelt haukuma, et hundid paneksid putku ja karvakatkumine jääks ära. Bogar klähvis praegugi, kihutas vahetevahel Thopušistki ette, julgemata sealjuures koerakarjast liiga kaugele joosta. Ta jäi seisma ja ootas Thopušši järele, jooksis veidi aega Thopušiga kõrvuti, lippas siis jälle ette ja jäi uuesti teda ootama. Kui hobune oli juba peaaegu kokku vajumas, kuulis hunt otsekui läbi une koerte haukumist. Hunt ei tahtnud uskuda, et koerad hauguvad tema peale — ei võinud saatus olla ju nõnda halastamatu, et rasket tööd täis päev läheb lõpuks niimoodi tühja. Kas ta peab siis tõepoolest näljaselt ja saagita oma lapsukeste juurde pöörduma? Kui jõud oli juba otsakorral, kui silme ees hüplesid veel üksnes mustad rõngad ja kõrvad oleksid otsekui vatti täis topitud, kuu-

14


lis varsa ema koerte kauget klähvimist ja uskus, et nad hauguvad just nimelt tema lapsukese päästmise pärast. Ei võinud saatus olla ju nõnda halastamatu ja lasta tema lapsukesel surra? Vana hobune teadis, et koerte hauked olid sellepärast nõnda nõrgad, et ta ise oli surmani väsinud ning kuulis seetõttu halvasti. Vana hobune teadis, et ta peab veel veidike vastu pidama, kuni koerad kohale jõuavad. Aga kui raske oli äkki hingata, kui raske oli äkki üldse olla! Koerte hauked kostsid otse hundi kõrva juures, kuid hunt ei tahtnud ikka veel uskuda, et nii raskelt kättevõideldud edule järgneb järsku niisugune ebaõnn. Kodus ootavad näljased kutsikad. Mida küll teha? Mida küll teha? Ta tundis kaelas teravat valu, keegi naksas kõrvast, ja hunt laskis hobuse lahti. Tema käpp suruti tugevalt vastu maad. Et käppa kätte saada, oli vaja jõudu, aga taevake, kuskohast pidi ta praegu seda võtma! Hunt oleks tahtnud magada, muudkui magada. Hunt oleks tahtnud surra, lõpuks end kõigest sellest välja puhata. Hunt litsus enda vastu maad. Kõige tähtsam oli praegu oma kõri kaitsta, passida peale, et koerad ei saaks talle kõrri karata. Ja koerad kargasid talle turja, kiskusid teda kaelast ja kõrvust, aga hunt kaitses üksnes oma kõri, kogus jõudu ja puhkas tigetseva koertehunniku all. Ta hammustas kellegi käppa, ja üks penidest kargas kiunudes eemale. Ta ajas end püsti ja koerad jäid ringis ootama, mida ta nüüd ette võtab. Hunt lasi pilgul ringi käia. Koeri oli liiga palju ja oli raske, äraütlemata raske nende küüsist pääseda ja vedada end koju, kus ootasid näljased kutsikad. Hambad irevil, vahtis hunt koeri ja koerad vahtisid hunti. Nõnda vahtisid nad teineteist tükk aega, teadmata, mida peale hakata. Ja siis tormas üks peni turriskarvu hundi kallale. Hädavaevu suutis susi jalule jääda ning talle sai sedamaid selgeks, et too mustalõustaline on kõige kardetavam kogu sellest koerakarjast. «Hei, poisu, hei! ... Jookse kärmesti koertele appi, jookse ja aita neil hundile ots peale teha! Hei! . . . » õhutati teise! pool orgu kõrguvalt künkalt.

16


«Las varsa ema jääb ellu!» «Kuidas ma saan sulle öelda, et varsa ema jäi ellu? Varsa ema suri ju ära! Kui väike karjuspoiss künkalt alla jõudis, oli varsa ema juba surnud ja varss seisis kurvalt oma ema juures. Aga kui too karjus, kes hõikas: «Hei, poisu, hei!», kui too karjus teiselt künkalt alla sai, oli varsa ema juba päris külm, ning vana karjus ja karjuspoiss istusid punase hobuse külma surnukeha juures ja mõtlesid murelikult, kuidas nad küll varsa üles kasvatavad . . . » «Noh, ja kas kasvatasid?» «Kasvatasid ikka. Teiste hobuste piimaga.» «Ei, ema ei tohi surra!» «Kuidas ma saan sulle ütelda, et ema jäi ellu, kui ma ise terve suve toitsin orvuks jäänud varssa teiste hobuste piimaga?» «Kas ütlen sulle, kuidas see kõik tegelikult oli?» «Eks sa ütle!» «Karjuspoiss ronis veidi varem künkale ja märkas õigel ajal hunti.» «Karjuspoiss ronis künkale liiga hilja, siis kui polnud võimalik enam mitte kui midagi heaks teha . . . » «Aga miks ta suri? See hobune . . . » «Kui vana karjus ja karjuspoiss istusid kahekesi kõrvu punase hobuse surnukeha juures, ütles vana karjus, et hobuse süda lõhkes hirmust oma lapse pärast, ja raevust ja vastikustundest.» «Kas vastikustundest hundi vastu?» «Jah, just nõnda.» «Ma tahan, et koerad teeksid hundile lõpu peale.» «Ei, ma ei saa sulle seda öelda, et koerad tegid hundile lõpu peale, sest meie mustalõustaline Thopušš ajas endale hundi karvad kurku ja oleks ise peaaegu hinge heitnud.» «Kas karjuspoiss olid siis sina?» «Jah, ja see hobune oli meie hobune ja see varss oli meie hobuse varss . . . » «Aga nüüd on varss suureks kasvanud ja te köietate teda rohelises orus.»

20


«Jah, ta on suureks kasvanud ning me köietame teda rohelises orus.» «Aga kas ta oma raudjat ema ikka mäletab?» «Võib-olla et mäletabki, sest hobused suudavad igasuguseid asju meeles pidada.» «Noh, siis jutusta mulle seda kõike veel kordi . . . » «Välk lõi kuiva raksatusega vastu kaljut, aga ta heideti sealt otsemaid eemale ning virutati rohetava maa rüppe. Hall kalju oli tugev, nii et välgul õnnestus tema küljest üksnes paar-kolm kildu lahti kangutada. Kalju kõrval seisev tammepuu ehmus veidi, seeeest ehmus aga väike pikajalgne tähniline varss õige tublisti... Ehmus nõnda, et tahtis ema juurde joosta, kuid hirmu pärast läks hobuselapsel silme ees mustaks ning ta kappas hoopis teisele poole ja vana punane hobune hakkas vaikselt hirnatades varssa enda juurde kutsuma . . . »


H. Mathevosjan

ROHELINE ORG

Roheline org  
Roheline org  
Advertisement