Pesupaev_katkend by Hea Lugu

Stardiraha

1. PEATÜKK

Eukalüptipuud sahisesid. Nende sahin oli täiesti eriline, Inka oli seda nüüd mitu aastat kuulnud. See rahustas alati, tuletas meelde, et tema elu on endiselt tema elu, mis sest, et teisel pool maakera. Ja nüüd tundis ta selgesti eukalüptide lõhna. Ta oli jälle seal, kõrvetava päikese käes, kus maapind lõhenes kuivusest ja sellest tõusvat soojust oli nahal tunda. Varsti avab ta silmad ja näeb seda kõike.

Keegi köhatas. Inka avas silmad.

„Inka Hakaniemi? Sa tulid laenunõustamisele?“

„Seda küll,“ nentis Inka, püüdes panna hääle kõlama võimalikult enesekindlalt.

„Siiapoole, palun.“

Keskealine mees kaenla alt pitsitavas ülikonnas viipas Inka endale järgnema.

Inka heitis pilgu oma käes olevale paberinutsakule. Austraaliast lahkudes oli ta ostnud Sydney lennujaamast kaks suurt pakki eukalüptiga lõhnastatud taskurätte. Ta oli kasutanud neid terve Austraalias elatud aja, see lõhn tähendas talle kodu. Aga võib-olla oli viga hoida seda käes panga ooteruumis keset kõledat Soome aprilli.

Inka torkas taskuräti rutakalt käekotti ja järgnes mehele läbi kõmava jaheda pangakontori kõige tagumisse ruumi, istus toolile tolle vastas ja kordas mõttes üle, mida ta oli oma stardiraha taotlusesse kirja pannud. Põhjendused olid mõistlikud. Äriplaan

valmis. Kõik peaks olema hästi, kui ta ainult suudab enda ees istuvale mehele muljet avaldada.

„Sa tahad niisiis avada pesumaja,“ sõnas mees laual enda ees olevaid pabereid lapates. „Miks just pesumaja? Ja kas sa räägiksid natuke laiemalt oma taustast, sa oled vist siit Harvelast pärit?“

Inka noogutas ja otsis natuke aega sõnu.

„Tahan rajada pesumaja, kuna siinkandis seda pole ja Puiestee tänav on selle jaoks hea koht, peaaegu kesklinn,“ alustas Inka, viidates mehe käes olevate paberite poole. „Ma ei tea, kui täpselt te mu äriplaani uurinud olete, aga nimelt koht ise andis mulle selle mõtte.“

„Jah,“ kostis mees otsaesist kibrutades. „Vana funkmaja Puiestee tänaval.“

Inka noogutas. Nüüd tuleb maha pidada kätteharjutatud müügikõne. Ennekõike aga ei tohi hakata vatrama kõigest, mis pähe kargab. See komme oli talle juba liiga palju kordi häda kaela toonud. Tuleb kõnelda rahulikult ja kaalutletult.

„Majas oli varem hotell. Hotelli vastuvõtt avanes Puiestee tänava poole, toad asusid teisel korrusel ning nende aknad ja rõdud avanesid teisele poole. Kui hotell tegevuse lõpetas, üüriti hotellitoad välja ettevõttele, mis muutis need teenuskorteriteks. Seal elavad heas tervises vanurid, kes vajavad koduhooldusteenust, kuid saavad veel ise hakkama.“

„Hmm,“ lausus mees pabereid sirvides.

Mehe apaatsus ärritas Inkat, aga ta surus pahameele alla ja kiirustas jätkama.

„Fuajee jäi muidugi tühjaks. Seal oli mingil ajal vist kohvik, aga kuna turule on sealt ainult paar kvartalit, ei tasunud see ära. Ja kuna hotell pesi omal ajal kogu oma pesu ise, on seal siiani olemas kõik vee-, elektri- ja toruühendused. Juurde pole vaja lisada muud kui mõned suured pesumasinad ja trummelkuivati, isegi pesukuivatusruum on olemas.“

„Pesukuivatusruum?“

„Hotelli vana katlamaja. Küttesüsteem vahetati välja ja see ruum jäi tühjaks. Seal on äravooluava ning põrandaküte. Kui üle ruumi tõmmata pesunöörid ja kuivatusrestid, oleks see selleks tarbeks täiuslik. Ruumid on praktiliselt sisustamiseks valmis.“

„Ja nimelt sisustamiseks oligi sul ideid?“ naeratas mees ja vaatas üle paberite Inkale otsa.

Naeratus muutis mehe kergemini ligipääsetavaks, aga oma meelehärmiks adus Inka, et ta punastab. Poleks vist pidanud taotluses rõhutama, millist õhustikku soovib ta pesumajja luua. Aga ta oli sellest mõttest nii vaimustunud ja tahtis, et see väljenduks ka taotluses.

„Mulle meeldib retrostiil,“ põrutas Inka. Siis lisas oma riietele viidates: „Nagu juuresolevalt pildilt näha.“

Kui mehel oligi mingi arvamus Inka viiekümnendate stiilis täpilise kleidi või punaste tenniste kohta, siis välja ta seda ei öelnud. Inka jätkas kiirustamisi, sõnad läksid sassi.

„Pesumajad on üldjuhul üsna igavad ja kliinilised. Mina mõtlesin, et sisustan selle 50ndate stiilis. Vanad plakatid, mummulised kardinad akende ette, taustale mängima viiekümnendate muusika. See näeks tore välja ning inimestel oleks meeldiv oma pesu minu juurde tuua. Ja kuna ruumi jagub, teeksin sinna ka pisikese puhkenurga. Kui näiteks mõni suvilaomanik toob pesu pesta, võib ta soovi korral ootama jääda ja puhkenurgas kaugtööd teha, kuni masin toimetab.“

„Suvilaomanikke siin jagub,“ noogutas ametnik.

Inka jutt sai uut hoogu.

„Kui juurde arvutada lähivallad ja järvesaared, on linnas suvel umbes kümme tuhat suvitajat. Paljudes suvilates ei ole pesumasinat.“

„Tõsi, aga ainult suvilaomanikest ei piisa pesumajale klientuuriks,“ sõnas mees Inkat uurivalt silmitsedes.

„Olen juba rääkinud teenustemaja juhtkonna esindajaga. Tema ütles, et nad hakkaksid kohe minu pesumaja kliendiks. Koristajad, kes käivad teenustekorterites linu ja rätikuid vahetamas, saaksid tuua pesu otse minule, samasse majja. Hoitakse kokku transpordikuludelt ja keskkond tänab. Ka seetõttu, et mina kavatsen kasutada võimalikult ökoloogilisi pesuvahendeid.“

Inka otsustas viisakuse pärast jätta mainimata asjaolu, mida nad mõlemad teadsid: kohaliku väikese ökopesula kasutamine oli suurele hooldusteenuseid pakkuvale ettevõttele mugav rohepesu, mis ei eeldanud neilt midagi, aga millest sai teha nunnu pressiteate ja positiivse artikli kliendilehte. Ja Inka teeks hea meelega ettevõtte tänavuse aasta teo.

„Nagu eelarvest näha, teeniksin teenustemaja pesu pesemisega just parasjagu niipalju, et katta jooksvad kulud ja tagada endale väike kuupalk. Suvilaomanike ja kohalike elanike pesuga võiks siis teenida lisatulu. Veel olen ma mõelnud pakkuda soovi korral ka rõivaste parandamise teenust.“

„Pidingi just selle kohta küsima,“ ütles mees prille eest võttes ja neid särgisabaga nühkides. „Parandusteenus tundub päris väljakutsuv ettevõtmine. Peale selle ei saa ma aru, miks peaksid inimesed kasutama pesumaja teenuseid aasta ringi. Ma ei mõtle suvilaomanikke, vaid kohalikke inimesi, neil on enamikul ju pesumasin olemas.“

Inkal tekkis hetkeks tahtmine abitusest karjuda või teha ettepanek, et ta vestleks parema meelega ametniku abikaasaga. Aga ta otsustas siiski asjalikuks jääda.

„Kõiki riideid ja kodutekstiile ei saa pesta tavalises pesumasinas. On olemas näiteks vintage-rõivad, mille pesemiseks on vaja eraldi oskusi. Austraalias ma õppisin ajalooliste riiete pesemise ja parandamise tarkusi, ja lisaks, nagu paberitest nähtub, sooritasin keskkooli lõpus lõpueksami ka tekstiili erialal. Ma oskan küll eest ära tulnud nööbid tagasi õmmelda ja katkised tõmblukud välja vahetada.“

„Hmm,“ sõnas ametnik jälle.

Ta kõhkleb, pabistas Inka. Ma ei saa lasta tal kahtlema hakata. „Austraalias töötasin ma pesumajas, Soomes olen töötanud rõivakaupluses ja õmblustöökojas. Tunnen materjale ja olen osav. Kui siin linnas oleks juba pesumaja ja parandustöökoda, ma isegi ei mõtleks selle peale. Aga pesumaja ei ole ja väikesi õmblustöid ei tee ka peaaegu mitte keegi, pärast seda kui minu tädi pensionile jäi ja oma õmblustöökoja kinni pani. Usun, et sellise teenuse järele on nõudlust. Ja ma olen valmis kõvasti tööd tegema.“

Ametnik pani paberid lauale ja vaatas Inkat mõtlikult. Silmitses tema hästi istuvat täpilist kleiti, tumedat huulepulka ja vintage-käekotti.

„Sa olid siis pikemat aega Austraalias,“ nentis mees.

„Peaaegu kolm aastat,“ noogutas Inka. „Poleks arvanud, et mulle seal nii pikalt meeldib, aga aeg kulus täiesti märkamatult.“

„Ja nüüd oled lõplikult Soomes tagasi? Sul ei jäänud kedagi maakera teisele poolele maha?“ päris mees naeratades.

See tuli liiga äkki. Korraks tundus Inkale, et ta variseb selg ees kaljult põhjatusse kuristikku. Inka pigistas käed rusikasse, surus rubiinpunaseks lakitud küüned peopessa ja valu tegi pea selgeks.

„Ei igatse mind seal keegi,“ naeratas ta nii loomulikult, kui suutis. „Olen peaaegu kolmkümmend ja tahtsin koju tagasi tulla, olla vanematele lähemal ja teha meelepärast tööd. Aga ma pole suutnud välja mõelda midagi meelepärasemat kui võimalus tuua sellesse funkmajja elu tagasi.“

Mees noogutas ning Inka tundis kergendust ja väikest rõõmu.

See asi tundus täitsa paljulubav.

„Niipalju pean veel küsima, et kas oled mõelnud kogu töö üksi ära teha?“ uuris mees viimaks äriplaani suunas noogutades. „Pesu pesta, riideid parandada, turundada, koristada ja hoida

paberimajanduse korras, raamatupidamise ja muu? Sinu ärindusalasest bakast on päris palju aega möödas.“

„Elan veel Austraalia ajas, mul on ööpäevas rohkem tunde kui teistel, võin teha tööd ka öösiti ja pea alaspidi rippudes.“

Inka vaikis ja hammustas huulde. No nii, sedamoodi. Ta oli ikkagi plärtsatanud välja esimese pähe karanud asja. Ta hakkas rutakalt öeldut lappima.

„Ruumid ei ole tegelikult suured, nii et vähemasti alguses kavatsen hoolitseda klienditeeninduse ja olme eest ise. Aga kui aus olla, tahaksin leida kohe hea raamatupidaja. Pole vist mõistlik püüda ise hakkama saada nii praktilise töö kui ka paberimajandusega, ja mina olen praktilises töös palju parem.“

„Hea kuulda,“ ütles ametnik prinditud paberilehti enda ees virna sättides ja toolilt tõustes. „Tänan, et läbi astusid. Annan teada, kui oleme otsusele jõudnud.“

Inka tõusis, surus mehe kätt ja jättis viisakalt hüvasti. Ta jõudis juba ukseni, kui mehe hääl ta peatas.

„Kuule ... Seda ütlen ma nüüd täiesti mitteametlikult, saad aru?“

„Muidugi,“ sõnas Inka imestunult. Mis siis nüüd tulemas oli?

Mees silmitses teda läbi prillide, nagu kaaludes, kas ta ikka üldse ütleb plaanitu välja.

„Mul oleks sulle sobilik raamatupidaja välja pakkuda,“ lausus ta viimaks. „Ühe mu seinatennisepartneri naine teeb raamatupidamist, tema portfellis on palju erinevaid väikeettevõtteid ning sina ja see pesumaja sobiksite kenasti sinna hulka. Ma ei tohi oma töö tõttu kedagi otseselt soovitada, aga sa jõuaksid nagunii ka ise temani, sest siinkandis pole väga palju raamatupidamisfirmasid.“

Inka naeratas, sedakorda ehedalt ja loomulikult. Süda tegi hüppe.

„Tänan,“ ütles ta siiralt. „Kui sa paluksid tal minuga ühendust võtta, oleks tore. Ja kas see tähendab, et te vähemasti kaalute mulle stardiraha eraldamist?“

Mees puhkes naerma.

„Küsimus ei ole ju teab kui suures summas ja see funkmaja on tore ehitis, mis vääriks pisut 50ndaid. Aga praeguses faasis ei ütle ma rohkem midagi.“

Inka passis peale, et naeratus kogemata kõrvuni ei veniks. Ta jättis mehega hüvasti ja sulges enda järel ukse. Suures pangasaalis kõmas ja kohises ning Inkal tekkis teel välisukse poole tahtmine selle läikival põrandal hundiratast visata. See saab teoks, tema ettevõte tõuseb lendu! Sellest saab tema sissepääsupilet – noh, millessegi uude. Välisukse juures Inka peatus, et kotist rolleri võtmed võtta. Käsi puutus vastu nutsakuks nätserdatud eukalüptilõhnalist taskurätti. Inka sõrmitses seda natuke aega. Õrn eukalüptilõhn püsis ikka veel kotis. Aga Austraalia on minevik, ta on koju jõudnud. Varsti unustab ta kõik, mis sinna maha jäi.

Ka Ella ... Või võib-olla ei unusta, aga teeb selle kõigega rahu.

On aeg jätta Austraalia lõplikult seljataha. Inka võttis koti põhjast taskuräti ja viskas selle fuajee prügikasti. Siis astus ta panga eesuksest välja päikese kätte.

2. PEATÜKK

Pleki eemaldamine

1960ndate aastate villaselt mantlilt

1960ndate aastate palitud on enamasti täisvillased, nii et nende puhastamisega tuleb ettevaatlik olla. Vill hülgab juba iseenesest mustust, nii et sageli piisab mantli puhtana hoidmiseks harjamisest ja tuulutamisest. Kui villasel kangal on plekk, mis silma riivab, võta appi Marseille seep ja hambahari. Niisuta plekki veega ja hõõru seepi hambaharjaga plekile, et seebivaht villakiudude vahele pääseks. Loputa hoolikalt ja kuivata pestud kohta rätiga. Vajadusel korda protseduuri.

„Või pesumaja,“ sõnas ema kahtlevalt. „Ja nad tõesti rahastaksid seda?“

„Praegu tundub küll nii,“ ütles Inka rõõmsalt. „See saab olema uhke.“

Ema vangutas pead, aga ei öelnud midagi. Inka ei saanud midagi parata, et see haiget tegi. Kas või see ainus kord oleksid ema ja isa võinud tema üle uhked olla, teda kiita ja innustada. Aga vastas oli samasugune murelik vaikimine nagu alati. Just see oli kunagi õpingute ajal viinud Inka otsuseni, et aeg on minna ja

natuke maailmas ringi vaadata. Kuigi ei tea, kas ta siis ka oleks läinud, kui Ella poleks pinda käinud.

Ellale mõtlemine röövis viimsegi rõõmu hästi läinud pangakohtumisest ning Inka koondas mõtted kiiresti pooleliolevale vestlusele ema ja isaga.

„Kui nad stardiraha otsuse kiiresti ära teevad, saan hakata remonti tegema ja jõuan pesumaja juba enne jaani avada. Saaksin suveks tööle ja võiksin maksta Saimale natuke üüri, kui ma tema puhkusekorteris elan. Siis ei pea teie ka muretsema, et ma jutiga teie toanurka tagasi maandun.“

„Jo sa ikke kodo võid tulla,“ kommenteeris isa üle iPadi serva Inka poole kiigates.

Inka puhkes naerma. Isa oli küll vähehaaval kodukandi murdest lahti saanud, kuid see „ikke kodo tulla“ paitas siiamaani tuttavlikult Inka kõrvu.

„Tean,“ ütles ta isale hellalt. „Aga kas poleks normaalne, kui kolmekümnesel oleks oma töö ja korter.“

„Ära nüüd torma,“ manitses ema. Ta tõusis ja hakkas laualt kohvitasse kokku korjama. „Teisalt oleks ikka kindlam olla kellegi teise palgalehel kui ise endale tööandjaks hakata.“

Nii ema moodi, mõtles Inka ja tundis tema suhtes ühteaegu nii hellust kui ka frustratsiooni. Alati sama jama: kõik pidi olema läbi ja lõhki kokku lepitud ja lukku löödud, enne kui võis millegi üle rõõmu tundma hakata – kui isegi siis julges seda teha. Inka ei teadnud õigupoolest, mis oli ema selliseks muutnud, ja kuigi ta teadis, et on pärinud emalt paljugi sellestsamast ettevaatlikkusest, vajas ta praegu rohkem vaimustust ja rõõmu. Inka silmitses ema, tema krunni kistud tumedaid siidiseid juukseid ja halle triipe neis. Ema oli ema, mingid asjad ei muutu, kui ka juustesse halli sugeneb.

Kodus ema ja isa köögis olid ikka traditsioonilised Kermansavi nõud samadel lahtistel riiulitel nagu juba Inka kooliajal, väikesel

laual olid hunnikus ajalehed ja Piilupart Donaldi koomiksid, esiku võtmenagi võtmete ja muu pisikese kila-kolaga üle koormatud ning raamaturiiulis olid tema ja Ella tudengipõlve fotod. Ella oma mustade juustega oli ema koopia, heledama verega

Inka meenutas rohkem isa. Neil mõlemal olid sinised silmad, aga kui temperamenti jagati, seisis Ella järjekorras vist eespool või vähemasti ütles niiviisi isa. Inka ei taibanud, kuidas see võimalik oli, et kahele loomu poolest rahulikule vanemale oli kõigepealt sündinud rahulik esimene laps ja seejärel väike õde, kes oli nagu tulevärk. Nagu virvatuli, mõtles Inka nüüd, vaadates õe kavalat naeratust fotol. Virvatuli, kelle ümber kõik tantsisid, ja nüüd, kui teda polnud, oli tunne, nagu oleks tuli kustunud neis kõigis. Ka kodu tundus kulunum, kuigi siin polnud midagi muutunud. Elutoa pruuni nahkdiivanit polnud uuema vastu vahetatud, sest „miks peaks vahetama, kui see teenib veel hästi“. Ülakorruse tilluke konkutaoline tuba oli olnud Inka magamistuba kuni ülikoolini, jaanuaris Austraaliast naastes oli ta mustas masenduses oma spordikoti jälle sinna tassinud. Bussisõit lennuväljalt kodulinna oli tema elu masendavaim ning kui ema ja isa tal jaanuarikuu ebainimlikult jäises lobjakas vastas olid, mõtles Inka korraks, et ostab järgmiseks päevaks tagasilennupileti. Kuna seda valikut polnud, sikutas ta spordikoti trepist üles, langes oma vanas toas voodile, sulges silmad ja lootis, et ärgates on kõik võluväel muutunud.

Nii polnud läinud. Kevade edenedes valu leevenes, peas valitsenud kaos korrastus ja ka Austraaliast jäänud pinged hakkasid tasapisi mahenema. Ajavahest tingitud väsimus andis järele, ajapikku lakkasid käed telefonis Austraalia pilte lappamast ning Inka ei võpatanud enam lootusrikkalt iga kord, kui telefon sõnumi saabumisest märku andis.

Aga ema ja isa juures elamine hakkas üha rohkem närvidele käima. Pärast Austraaliat oli tema pangaarve peaaegu tühi ja ta

teadis, et omaette ei saa kolida enne, kui selles osas toimub mingi muutus. Senikaua püüdis ta meeles pidada, et tuleb olla tänulik tasuta korteri ja toitu täis külmkapi eest, ning kinnitada endale, et kõik pöördub peagi paremuse poole. Aga kevad oli läinud ja vabu töökohti polnud silma hakanud, Helsingist või Tamperest võinuks midagi leida, peamiselt restoranitööd, aga Inkale oli vastumeelt mõte minna täiesti tundmatusse linna tegema tööd, mis talle ei meeldi. Nõnda oli ta lihtsalt oodanud suve algust, mõelnud, et läheb küsib kas või jahisadamast jäätisemüüja kohta, kui muud välja ei mõtle.

Üks positiivne asi tema hallis argipäevas oli esimesel soojal kevadpäeval pärast pikka vihmaperioodi siiski juhtunud. Asfalt hakkas kuivama ja isa hüüdis Inka vaatama, mis ta garaažist leidnud oli.

Inka tormas hoovi ja vahtis ammuli sui, kuidas isa lükkas garaažist välja ämblikuvõrkudega kaetud tulipunase motorolleri.

„Annaliisa!“ hüüatas Inka. „Ma müüsin selle ju enne Austraaliasse minekut maha.“

„Müüsid jah, aga sel tekkis karburaatoris mingi viga ja uus omanik tahtis kauba katki jätta vähem kui kaks nädalat pärast teie lahkumist,“ ütles isa.

„Karburaatori pärast?“ imestas Inka. „See on ju pisiviga.“

„Ma natuke kahtlustasin, et tal sai kahe nädalaga Vespaga sõitmisest isu otsa ja see oli lihtsalt hea ettekääne kaup katki jätta,“ kehitas isa õlgu. „Andsin talle raha tagasi ja viisin Annaliisa garaaži, mõtlesin, et ei hakka sulle sellega muret tegema. Küll müüd selle siis uuesti maha, kui Soome tagasi tuled. Aga kas seda nüüd raatsibki müüa?“

Inka näole valgus naeratus. Tema punane põrguline, nagu poisid ülikoolis seda olid kutsunud. Ta oli sellesse investeerinud kogu oma suvel teenitud, leeripeost üle jäänud ja nädala taskurahast kokkuhoitud raha, pannud rollerile nimeks Annaliisa ja

olnud häbematult õnnelik, kui sai Vespaga pikemaid ja lühemaid otsi põristada. Tädi Saima oli öelnud, et Vespaga sõitma minnes ei tohi kunagi unustada huuli värvida ja Inka oli seda õpetust kukupailt järginud. Nüüd tundus Annaliisaga kohtumine tohutult värskendav, Inka ütles isale, et karburaator saab vahetatud ja roller jääb talle.

Kui Annaliisa oli tema ja isa ühiste ponnistuste tulemusena jälle sõidukorras, ere ja läikiv, pani Inka selga stiilseima kloššseelikuga suvekleidi ja andis hoovist välja sõites gaasi, tundes end üle pika aja jälle elusana.

Neil kordadel oli ta sageli sõitnud mööda Puiestee tänavat ja silmitsenud funkmaja, selle valget fassaadi ja kaarjaid vorme, poolringikujulist erkerit ja punase-valgetriibulisi markiise kunagise äripinna akende kohal. Miski selles majas tõmbas teda ligi nagu magnetiga. Isa teadis rääkida, et äripind seisis jõulust saati tühjana ning viimaks ühel tüütult aeglaselt venival pärastlõunal võttis Inka kätte ja helistas aknale kinnitatud sildil olevale vahendaja numbrile, palus võimalust tulla ruume vaatama ja rääkis maakleriga pikalt nii maja ajaloost kui ka sealsetest tehnilistest lahendustest. Pärast seda oli ta üle tüki aja tarmu täis, sõitis koju, sulgus läpakaga oma tuppa ja hakkas otsima infot ettevõtluslaenu ja stardirahade kohta.

Siis helistas Saima ja tegi ettepaneku, millest oli võimatu keelduda. Möödunud nädalal sai Inka kodust ära kolida ja mõte suvele tundus kogu aeg üha ahvatlevamana. Õues paistis päike, aga Inkal oli tunne, nagu paistaks see tema seest. Isa ja ema olid, nagu nad olid, ei süttinud kergesti. Aga tema ei lasknud millelgi ega kellelgi oma rõõmu rikkuda.

„See on ju teile ka hea, saate veeta suve oma hoovi peal, ilma et mina pidevalt jalus keerlen,“ ütles Inka lõbusalt naerdes.

„Tea sest suvest,“ kibrutas ema laupa. „Majaühistu asju on suvesse hirmus palju kuhjunud, ei jõuagi vist eriti puhata.“

Inka neelatas, huulile tükkiv torge õnnestus alla neelata. Ema, isa ja nende suhet ridaelamueluga oli kasulikum mitte torkida. Kuni selle kevadeni oli Inka arvanud, et ridamajades lihtsalt elatakse. Ta eksis. Ridamajaühistu oli üüratu Mooloki kurk, mis neelas endasse elanike kogu vaba aja ja jõu, muutis nad lõputute talgute ja ühistegevuste orjaks, sundis osalema koosolekutel ja täitis kogu nende vaba aja sel viisil, mida Inka lapsepõlvest ei mäletanud. Võib-olla oli elu siis – rohkem kui kakskümmend aastat tagasi – kuidagi sirgjoonelisem. Nüüd oli äsja pensionile jäänud emal ja isal pidevalt käsil mingi tohutu majaühistu projekt. Küll kavandati värvimistöid, küll oli naaber solvunud ühise põõsaste pügamise pärast, ja maha tuli pidada järjekordne kriisikoosolek. Inka oli algul leebelt tähelepanu juhtinud, et majaühistu tegevustes osalemine ei ole elanike töökohustus. Aga siis oli ema solvunud ja pidanud pika epistli oma vara eest hoolitsemise ja vastutamise kohta ning Inka pidas paremaks edaspidi mokk maas hoida.

„Kas suvel tuleb mingi suurem remont?“ päris Inka, kuigi polnud kindel, et ta ikka tahab vastust kuulda.

„Piirdeaiad tuleb üle värvida,“ vastas isa laual leivataldrikuid ema poole lükates, et too saaks need nõudepesumasinasse panna.

„Kas te ei värvinud enda oma alles möödunud suvel?“

„Värvisime, aga kõikide teiste omad on värvimata. Ja ühistu juhatus otsustas, et tehakse talgud.“

„Talgud? Kuigi teie osa on juba tehtud?“

„Sihuke see on, see ridamajaelu,“ ohkas ema, nagu oleks rääkinud raskusjõust või mõnest muust loodusseadusest.

Inka neelas vastuväited alla, kuigi talle jäi hämaraks, kuidas võis majaühistu kõikide teiste bokside aedade värvimine olla tema eakate vanemate vastutusel. Võib-olla ta tõesti ei mõistnud ridamajaelu mängureegleid. Ja olles just tõusnud ema kaetud kohvilauast, polnud tal õigust kritiseerida. Ka see

komme oli muutumatuna püsinud alates tema lapsepõlvest, pärastlõunakohvi joodi siin alati samal kellaajal, olenemata sellest, kas kohvitajaid oli kohal üks või palju.

„Aitäh kohvi eest. Lähen käin Saima juurest läbi,“ sõnas Inka tõustes. „Lubasin täna minna.“

„Mis see Saima sinu sahmerdamisest arvab?“ küsis ema ebalevalt.

„Ta on väga elevil. Pean täna Saimalt kõikvõimaliku info ja teadmised välja pigistama, järgmisel nädalal läheb ta ju Prantsusmaale.“

Ema vangutas pead ja Inka mõtles taas, kui erinevad olid ema ja tema vanem õde Saima. Ema võttis asju hirmus tõsiselt ja raskelt, aga Saima oli alati olnud valguselaps, muretu ja rõõmus, alati valmis uskuma, et kõik saab korda. Ema ja isa ridamajas rügamise kõrval tundus Saima elu kesklinna piiril asuva korrusmaja kahetoalises korteris nagu mängumajas askeldamine. Ka täna, kui Inka hoovil rolleri lukustas ja trepist üles läks, heljus korterist vastu šokolaadiküpsiste lõhn.

„Sa oled küpsetanud,“ tõdes Inka esikus tenniseid jalast võttes.

„Tänapäeval saab sügavkülmaletist valmis küpsisetainaid, see on nii mugav,“ ütles Saima silma pilgutades. „Tule aga edasi. Küll sul on täna tore kostüüm, näita!“

Inka keerutas ennast, näidates tädile tumesiniseid teksatunkesid ja Marianne-karamellide värvi punase-valgetriibulist spordisärki. Heledad poolpikad juuksed oli ta köitnud kuklasse hobusesabasse, mida kaunistas tumepunane lehv. Saima noogutas heakskiitvalt.

„Näed hea välja nagu ikka. Joo klaas mahla ja räägi mulle pangakohtumise kohta kõik ära.“

Tädi järel kööki minnes naeratas Inka tahtmatult. Ka Saima köök oli tohutult erinev tema vanematekodu pruuni karva

argipäevast. Saima köögis õitsesid kõikjal tumekollased päevalilled, neid oli nii laudlinal, nõudel kui ka piltidel. Esik oli kaetud tapeediga, millel õilmitsesid hiiglaslikud roosid, ja elutoa ühte seina täitis pöörane koolibritega fototapeet. Selles korteris oli Inka õppinud armastama värve – ja ühtlasi oli see ka koht, kus ta oli õppinud armastama retrorõivaid.

Inka mäletas hästi seda päeva, mil ta kord keskkooliplikana Saima juurde oli läinud. Otse koolist tädi juurde tormamine oli algkoolipäevil Inkale ja Ellale tavapärane komme, keskkooli ajal kadusid mõlemad sõprade kodudesse, läksid koju või raamatukokku aega surnuks lööma. Saima, kes tegi kodus õmblejatööd, oli siiski alati olemas olnud, kui tekkis vajadus seltsi järele, ja vähemasti Inka oli tädi juures käinud veel ka päris suure koolitüdrukuna.

Tol päeval tormas Inka Saima korterisse, alahuul värisemas, ja kurtis tädile, et tema tuttuute kitsaste teksade õmblus oli reie sisekülje verele hõõrunud.

„Istuda oli nii valus,“ nuuksus Inka. „Ma ei julgenud kellelegi öelda, olin kindlasti superpiinlik vaatepilt, kui ma tooli peal kogu aeg nihelesin. Ja muidugi unustasin ma nimelt täna koduvõtme maha ning Ella jõudis juba kuhugi minema tõmmata. Ma ei suuda olla nende pükstega enam ühtegi sekundit, kas sa saad mulle midagi selga laenata?“

„Ikka,“ noogutas Saima.

Ta viis Inka elutuppa, kõikide nende imeliste kirevate kangaste, nööbikarpide ja lapivirnade vahele, mida Inka juba lapsena armastanud oli. Ja vaatas, kuidas tüdruk kooris jalast kitsad teksad ning võttis seljast nabapluusi. Reiel oli koleda väljanägemisega marrastus ja tema peaaegu tundetuks külmunud selg hakkas Saima elutoa soojuses tasapisi üles sulama.

„Ütle ausalt, kas sa tõesti naudid selliste riiete kandmist?“ uuris Saima.

„Mis mõttes?“ küsis Inka vastu.

„Mõtlesin lihtsalt, et äkki tahad vahelduseks proovida midagi täiesti teistsugust,“ sõnas Saima ääri-veeri.

Ta kaevas ühest rõivahunnikust välja laiade säärtega puuvillased püksid ja teisest puhvvarrukatega helerohelise pluusi, millel oli pisarakujuline kaelauk.

„Need peaksid olema umbes sinu suurus. Proovi,“ ütles Saima.

Puuvilla puudutus ihul oli nagu pehme pai. Riided olid seljas mugavad ja kui ta Saima õhutusel pöördus ennast peeglist vaatama, pidi ta õhku ahmima. Ta nägi tervenisti täiesti teistsugune välja. Inka keha oli varakult välja arenenud, ta oli lühikest kasvu ja alati pigem ümmargune kui sale olnud. See polnud teda kunagi seganud, aga alateadlikult oli tal alati raske vaimustuda rõivapoodides käimisest või meigiproovidest, millega lõbustasid ennast tema klassiõed. Kuid nüüd ... Inka keerutas ennast peegli ees ja imestas. Tema teismelise tüdruku keha nägi välja vormikas ja armas, puuvillane pluus istus seljas vabalt ja näitas keha täiuslikku liivakellakuju.

„Sa näed imekaunis välja, Inka,“ nentis Saima rahulikult. „Sul on täiuslik keha. Probleemiks on hoopis praegune mood, mis sobib võib-olla ühele tüdrukule sajast ja muudab kõik teised sellisteks, nagu oleksid nad Ränirahnudel telesarjas külas. Naera pealegi, aga nii see on. Usu oma vana tädi: mis rõivastesse puutub, on viiekümnendad sinu aastakümme. Ära püüa ennast ilmaasjata kitsastesse teksadesse või nendesse lollakatesse lühikestesse spordisärkidesse pressida, mida su klassikaaslased kannavad. Sinul ja minul on oskusi leida sulle natuke paremaid rõivaid kui see masendav ketikaubanduse kräpp.“

Inka oli naeratanud, silmitsenud oma peegelpilti ja naeratanud veel. Sel päeval lõppes tema jaoks noortemoe ajastu. Saima abiga hakkas Inka endale koostama garderoobi, mis kubises täppidest,

triipudest ja ruutudest, sinna juurde tulid värvikad juuksepandlad, tennised ja kellukeseseelikud. Talviti, kui teised käisid ringi tepitud jopedes, kandis Inka täikalt leitud paksu villast palitut, millelt ta oli osavalt plekid eemaldanud ja mille juurde kudus Saima talle roosa salli ja mütsi. Keskkoolis kiitsid sõbrad tema stiili ning isegi kooli kõige populaarsemad nabapluusitüdrukud tõid vahetevahel kuuldavale mõne viisakuse, kui Inka oma kõrgetel kontsadel ja viiekümnendate stiilis pluusis mööda tippis. Ülikooliajaks oli Inka stiil juba välja kujunenud. Tema oli „see viiekümnendate pliks“ ja kuigi tema rõivad ei meeldinud kindlasti kõigile, eristus ta alati massist. Koolilõpuballil, kui teised tüdrukud tulid tantsupõrandale õrnades pastelltoonides sirgetes õhtukleitides, keerles Inka ringi avara dekoltee ja laia seelikuosaga rockabilly-kleidis, mis eristus massist sedavõrd silmatorkavalt, et tema pilt jõudis nii kohalikku lehte kui ka televisiooni lõpuballide kokkuvõttesse.

Koos uue rõivavaimustusega sai Inka ka hulga teadmisi selle kohta, kuidas nende rõivaste eest hoolitseda. Kui Saima talle välismaalt mõne vintage-leiu kaasa tõi, rõhutas ta alati, et selliseid rõivaid ei tohi lihtsalt pesumasinasse loopida. Inka pidi õppima ära plekkide eemaldamise nipid, tuulutama kõiki rõivaid korrapäraselt, teadma, kuidas peent vana rõivast paigata ja nõeluda. Peagi taipas Inka, et ta tahab saada veelgi rohkem teadmisi rõivaste kohta, aga tal puudub soov hakata õmblejaks või rõivaste modelleerijaks. Tekstiilieriala lõpueksam õnnestus tal sooritada keskkooli lõpus ja õpitust oli palju kasu, kuigi tasapisi täitus Inka riidekapp lisaks vintage-leidudele ka uute retrostiilis rõivastega, mida pestes polnud vaja nii ettevaatlik olla.

Pärast ärijuhtimise bakakraadi saamist töötas Inka rõivakaupluses ja kui Ella hakkas talle Austraaliasse mineku asjus auku pähe rääkima, mõtles Inka, et sellest, mida tema tekstiilide kohta teadis, võis seal kasu olla.

Aga kui asjad untsu hakkasid minema, ei päästnud Ellat ei riided ega pesemisjuhised.

Inka ehmus mõtetest välja. Saima pajatas parasjagu mingist kunagisest kliendist, kes oli palunud, et Saima teeks tema vana villase mantli kitsamaks. Inka kuulas poole kõrvaga. Tädi oli küll pensionil, aga tema värvikas kodu oli endiselt tulvil õmblustarbeid ja ka vana õmblusmasin seisis elutoas aukohal.

„Aga räägi siis sellest pangas käimisest. Mida nad ütlesid ja on sul ettekujutust, millal putka lahti saad teha?“ küsis Saima küpsiseid ahjust välja võttes.

Inka rääkis kõigest, mis siiamaani toimunud oli, ja võttis siis kotist välja funkmaja põhiplaani. Saima pilk selgines ja nad kummardusid koos plaani kohale, arutasid, mida oleks vaja nendesse ruumidesse mahutada ning mis oleks mõistlik. Saima läks nii elevile, et hakkas otsima juba sobivaid kangastiile kardinate jaoks, ja jutustas, et oli just hiljaaegu näinud lillepoes pesupali meenutavat istutusnõud, mis sobiks hästi pesumaja ukse kõrvale. Inka ei suutnud naeratust alla suruda. Tore, et vähemalt üks talle kallis inimene niimoodi kaasa elas.

„Natuke kahju, et sa just tänavu suvel Soomest ära lähed,“ sõnas Inka nukralt. „Muidu saaksin sinuga arvestada, kui pesumajja peaks palju õmblustööd tulema.“

„Mul on endal ka natuke kahju,“ möönis Saima. „Aga teisalt, mõtle, tänu sellele, et mind pole siin, saad sa suveks Köstrikambrisse kolida!“

Köstrikambri mainimine pani Inka taas naeratama. Tegelikult oli tal vedanud, et Saima just sel suvel ära on.

Saima oli oma õmblejatöö kõrvalt teinud kümme aastat tööd ka Harvela koguduse heaks. Koguduseliikmetel oli teatud eeliseid, mida Inka oli alati natuke kummaliseks pidanud. Üks sellistest boonustest oli Köstrikamber, kunagise köstri korter koguduse puhkekeskuse teisel korrusel Harvela järve kaldal. Iga

koguduse liige, kes oli koguduse heaks piisavalt palju teinud, võis taotleda korterit suveks oma kasutusse. Loteriis sai osaleda ka siis, kui töösuhe nende vahel oli juba lõppenud. Tänavu oli Saimal lotoõnne olnud. Õigemini oli õnne olnud Inkal, sest möödunud talvel pensionile jäänud Saima pidi minema suveks Provence’i ühele koolikaaslasele külla. Inka oli loomulikult lubanud maksta Saimale mitte kuigi mainimisväärset üüri ja tundnud suurt kergendust, kui sai tassida oma kraami kogudusemaja pööningule. Saima enda korter jäi suveks kasutuseta, sest paari nädala pärast pidi majas algama torude vahetus.

„Saada siis aga Prantsusmaale pilte, kui rõivaparandustöödes abi vajad,“ julgustas Saima. „Ja naudi Köstrikambrit! Kuigi korter on tilluke ja suvel vahel päris palav, on see ikkagi parem kui vanemate toanurgas elada.“

„Tõesti on,“ naeris Inka. „Mina ja Ella ei tahaks vist kumbki enam isa ja ema juures elada, kuigi nad mõtlevad head.“

„Oled sa Ellast midagi kuulnud ka?“

„Juba mõnda aega mitte,“ vastas Inka, klammerdudes küpsisetaldriku külge. „Kui ma vaid teaksin, kas Ella on üldse elus, oleks süda rahulikum. Ta ei vasta sõnumitele ja tema sotsmeediakanalid on vahel mitu nädalat järjest värskendamata, viimane postitus peaaegu kuu aega vana.“

„Ella on Ella. Tema on seal ja sina oled nüüd siin ja saad teha algust millegi uuega. Ära muretse Ella pärast rohkem kui just hädapärast vaja, see ei aita teda ega ka sind.“

Saima pigistas Inka õlga ja vahetas teemat. Hakkas rääkima suvest ja oma viimasest õmblustööst. Inka tõusis, et silmitseda lähemalt villast palitut, mille kohendamine Saimal pooleli oli. Mantel oli ilus, aga uskumatult kitsas. Rõivas oleks kitsas isegi Ellale, kes oli kehalt nääpsuke nagu haldjas. Temast endast rääkimata. Inka vaatas ennast Saima elutoapeeglist. Tema ja Ella vahekord oli alati selge olnud. Inka oli see hakkaja ja tugevatoimeline

suur õde, kes oskas praktilisi asju: kampsuneid tuulutada, eest

ära tulnud nööpi tagasi õmmelda ja kadunud võtmeid otsida.

Aga Ella oli habras naeratava roosisuuga haldjaneiu, keda kõik armastasid.

Inka surus käed rusikasse ja ehmus isegi oma mõtete tigedusest. Kui ainult see pesumaja tõeks saaks, soovis Inka kirglikult.

Siis oleks tal üks oma asi, millele keskenduda ka siis, kui mure

Ella pärast hakkab alateadvusest esile kerkima.

Pesupaev_katkend

MAIJA KAJANTO

PESUPÄEV

Stardiraha

1. PEATÜKK

2. PEATÜKK