Sisukord
Sissejuhatus
Mida faktid teaduses tähendavad? ......................................... 15
Kuidas psühholoogia kui teadus erineb argipsühholoogiast? ... 23
Müüte aju kohta
Phineas Gage’i kolju ja teisi jutte neuroteadusest .................. 37
Meeste aju ja naiste aju – kas täiesti eri planeetidelt? ............. 44
Fenomen SANE ehk aju-uurimise atraktiivsus, mis võib
olla esile tõusnud võrreldes muude uurimismeetoditega ........ 48
Kas ajus on varjatud supervõimeid? ...................................... 55
Müüte õppimise ja mälu kohta
Usk individuaalsetesse õpistiilidesse elab visalt edasi ............. 61
Kas 10 000-tunnise harjutamisega saab õppida mida iganes? ... 67
„Inimese mälu on nagu videokaamera või arvuti“ –miks pimesi mälu usaldamine võib viia eksiteele? .................. 73
Kas mälu ja õppimisvõime kukuvad inimese vananemisel kokku? .............................................................. 80
Müüte intelligentsuse ja andekuse kohta
Kas intelligentsustestide tulemustel on pistmist tegeliku eluga? ...................................................................... 85
Kas on olemas mitmesugust intelligentsust? .......................... 93
Kas klassikalise muusika kuulamine
teeb lapsed intelligentseks? ................................................. 100
Kas loovad ja andekad inimesed kannatavad teistest sagedamini vaimse tervise probleemide käes? .......... 107
Müüte isiksuse kohta
Mida populaarsed isiksusetestid meie kohta päriselt räägivad? ................................................................ 115
„Vajatakse ekstravertset klienditeenindajat“ –kuidas introvert saab hakkama tööturul või juhina? ............. 126
Kas tasub püüda headusest vabaneda? ................................ 133
Kas ühine kasvukeskkond teeb lapsed samasuguseks või erinevaks? ............................................... 140
Müüdid ja väärarusaamad tundeelu kohta
Kas tunded on mõistuse vaenlased? .................................... 147
Kas tasub viha välja valada? ................................................ 152
Kas positiivne psühholoogia talub kriitilist kontrolli? .......... 158
Kas hea enesehinnangu toetamine tekitab nartsissismi? ...... 166
Vaimne tervis kui müütide allikas
Traumaga on seotud palju müüte ....................................... 177
„Depressioon tuleneb neurotransmitterite tasakaalutusest“ –miks vaimse tervise probleeme ei saa seletada ainuüksi aju talitlushäiretega? ........................................................... 184
Meelelahutus kui vaimse tervise alase valeinfo allikas ......... 190
Kuidas aidata vaimse tervise häirete all kannatajat igapäevaelus? ..................................................... 196
Müüte inimsuhete ja suhtlemise kohta
„Vastandid tõmbuvad“ –
mis meid teiste juures päriselt kütkestab? ............................ 201
Paljud tuntud uurimused rõhutavad inimese julmust, aga hiljem on neile osaks saanud kriitika .............................
Kas parimad ideed sünnivad rühmas? ................................. 213
Praiming ja korratavuse tähtsus teaduses ............................
Mida korratavuskriisist tuleks õieti arvata?
Kas psühholoogiateaduse uurimistulemusi saab üldse usaldada? ...........................................................
Sissejuhatus
Psühholoogia on selle poolest eriline teadusharu, et selle objektiks oleme meie ise – meie oma käitumine, tunded, mõtlemine, laste kasvatamise või teistega suhtlemise viis. Parimal juhul võibki psühholoogiateaduse loodav info olla mitut moodi meile abiks inimese tegevuse ja individuaalsuse mõistmisel. Mõelgem näiteks temperamendi uurimisele, mis võib aidata pedagoogidel paremini mõista, miks isegi ühe pere lapsed võivad väga erinevalt reageerida jõuluvana esimesele külaskäigule või lasteaias käima hakkamisele. Temperamendi uurimine on kinnitanud, et inimene ei sünni valge lehena ja ühesugune kasvatus ei tee ühe pere lapsi ühesugusteks, vaid erinevateks.1
Psühholoogiateadus on heitnud valgust ka meie arusaamadele inimese mälust ja selle tööst. Viimastel aastakümnetel oleme muu hulgas selgeks saanud, et pealtnägijate tähelepanekuid ei saa alati usaldada ja et inimese mälu saab kergesti juhatada mäletama ka täielikult väljamõeldud sündmusi ja
üksikasju.2 Tänapäeval osatakse teadmisi mälu ekslikkusest ja suunamistundlikkusest ära kasutada näiteks kuritegude uurimisel pealtnägijaid ja kahtlustatavaid üle kuulates. Nii mõistetakse loodetavasti vähem inimesi süüdi kuritegude eest, mida nad ei ole toime pannud.
Infot inimpsüühika ja selle toimimise kohta on tänapäeval ka kergem kätte saada kui kunagi varem. Meedia edastab aeg-ajalt uudiseid psühholoogiaga seotud teemadel ja lisaks elustiililehekülgedele jõuavad psüühika ja käitumise nähtused varasemast sagedamini teadusuudiste hulka. Kui ajakirjanikud otsivad oma lugude jaoks eksperti, saab intervjueeritavaks senisest sagedamini just nimelt inimpsüühika ja -käitumise spetsialist: psühholoog, psühhiaater või psühhoterapeut.
Lisaks traditsioonilistele massiteabevahenditele on huvi psühholoogia ja selle nähtuste vastu näha ühismeedias. Seal jagavad vaimset heaolu ja inimsuhteid käsitlevat sisu nii võhikud kui ka asjatundjad. Kui on huvi teema kohta lugeda terve raamatu jagu, jätkub samuti valikuvõimalusi, sest raamatupoodide riiulid on inimsuhetest, heaolust, tundeelust, aju talitlusest ja otsustamisest rääkivate teoste all lausa lookas.
Huvi psühholoogia vastu peegeldab Soomes ka seda õppida soovivate noorte hulk. Psühholoogia on alates 2010. aastatest olnud üks kõige ahvatlevamatest erialadest, ja 2023. aastal rahuldati Helsingi, Turu, Tampere ja Oulu
ülikoolis kõigest alla kahe protsendi sinna sisseastumisavaldustest.3
Psühholoogiaalast infot on meie ümber kõikjal. Usaldusväärse teabe väljasõelumine eksitava hulgast on aga senisest raskem. Segadust võivad tekitada nii üksteisega vastuolus olevat tunduvad väited ja nõuanded kui ka see, mida meedias tutvustatavatest uurimistulemustest üldse saab järeldada.
Selline olukord loob soodsa pinnase psühholoogiaga seotud müütide ja väärarusaamade kujunemisele. Nende all mõeldakse laialt levinud arusaamu inimese psüühika ja käitumise kohta, mis on aga selgesti vastuolus tänapäeva teaduse andmetega.4 Tavalised müüdid psühholoogiast on näiteks järgmised.
▪ Inimese üks ajupoolkera on loov ja teine analüütiline, ja enamasti on emb-kumb pool ajus domineeriv.
▪ Igaüks õpib kõige paremini temale sobiva õpistiili abil.
▪ Vastandid tõmbuvad paarisuhtes.
Osa liikvel olevatest müütidest on üsna ühemõtteliselt tänapäeva teadusliku psühholoogia vastased. Parapsühholoogiliste nähtuste, näiteks telepaatia kohta ei ole saadud veenvaid tõendeid, kuigi teemat on uuritud juba aastakümneid.5 Teaduslike tõendite puudumisest hoolimata arvavad paljud ikka veel, et on olemas usaldusväärseid horoskoope või et mõtete lugemine on tegelik nähtus.6 Osa nendestki, kes peavad horoskoope
ja telepaatiat umbluuks, võib kõhklemata usaldada teste, mis jagavad isiksusi introvertide ja ekstravertide laadseteks kategoorilisteks tüüpideks – kuigi need on nagu telepaatiagi vastuolus tänapäeva psühholoogiateaduses üldtunnustatud arusaamaga isiksusest.7
Vahel võib müüdi taga paljastuda üksik palju tähelepanu pälvinud uurimistulemus, mida hilisemad uuringud ei ole siiski kinnitanud. Tulemused võivad meelde sööbida, kui uuringu teema on tundeid äratav, isegi kui uuring on läbi viidud väga väikese arvu osavõtjatega – räägitakse kümmekonnast, äärmisel juhul mõnekümnest katsealusest. Mõnede kaua aega peaaegu väljaspool kahtlust olevateks peetud uuringute rolli on hakatud psühholoogiateaduses kriitiliselt kontrollima alles üsna hiljuti, kui teistel uurijatel ei ole õnnestunud nendest saadud tulemusi korrata.8
See teos on kirjutatud igaühele, kes puutub oma igapäevaelus või töös kokku psühholoogiliste teadmistega. See on koostatud selleks, et aidata lugejal orienteeruda psühholoogiliste teadmiste hulgas ja kergemini märgata eksitavaid väiteid inimese psüühika ja käitumise kohta. Müütide äratundmist raskendab see, et uusi tekib kogu aeg juurde.
Siia raamatusse olen püüdnud koondada müüte ja arusaamu sellistest psühholoogiaga seotud teemadest, mis kõnetavad meid, soomlasi, näiteks ühismeedias ja kohvilauas. Kõik müüdid muidugi raamatusse ei mahtunud, palju huvitavat jäi ka välja. Osa müüte on valitud raamatusse selle -
pärast, et need toimivad otsekui näidetena laiema nähtuse või arusaamatüübi kohta. Näiteks Mozarti efekti peatükis käsitletakse möödaminnes peale üksikmüüdi ka selle taga olevat arusaama, et inimese õppimine sõltub paljuski piiratud kestusega tundlikkusperioodidest. Teised müüdid on aga raamatus koha leidnud nende erilise kahjulikkuse või sitkuse tõttu. Sellised arusaamad võivad põhjustada meie elus iseäranis suurt meelehärmi ja kannatust, isegi kui ainult suhteliselt väike osa inimestest peaks neid tõeks.
Iga müüdi puhul tutvustan peale selle sünniloo ka tänapäeva teadusel põhinevaid teadmisi, et toetada ekslike arusaamade korrigeerimist. Uuringute alusel on see kõige tõhusam seni teada viis teadusega seotud müütide ümberlükkamiseks.9 Raamatu eesmärk ei ole siiski jutlust pidada, rääkimata naermisest müütidesse uskujate üle. Peale selle, et eksimine teadusmüütidesse on laialt levinud, on see ka erakordselt inimlik. Küsitlustulemuste järgi usuvad psühholoogia kohta käivatesse müütidesse laialt nii kodanikud üldiselt, vastava eriala üliõpilased kui ka meie, professionaalid, ise.10, 11, 12 Ohtlikum kui omaks võtta enda vajumist müüdi rappa on lõppude lõpuks uskuda end olevat väärarusaamade vastu täiesti immuunne. Lugeja, kes sirvib selle raamatu esmatrükki näiteks kümne või kahekümne aasta pärast, võib selle lehekülgedelt leida juba osaliselt vananenud teavet.
Ennekõike on raamatu eesmärk heita valgust sellele, kuidas teadusmüüdid tekivad ja ellu jäävad. Teos on eks-
peditsioon selle juurde, mis meid müütides nii vastupandamatult ligi tõmbab, hoolimata võimaliku vastupidise teadmise olemasolust. Kui müüte tundma õppida, muutub loodetavasti kergemaks ka psühholoogiliste teadmiste keskel navigeerimine. Lisaks ebamäärastele lubadustele ja eksitavatele väidetele on ikka veel saadaval ka kasulikku ja usaldusväärset infot inimese psüühika ja käitumise kohta – kui ainult osata seda otsida.
Mida faktid teaduses tähendavad?
Selles raamatus räägitakse faktidest. On siiski hea peatuda korraks uurima, mida faktide all teaduses õigupoolest mõistetakse. Millist infot võib teadus tegelikult kätte saada näiteks inimese käitumise ja tunnete kohta? Aga mis siis, kui teaduses varem kindlaks peetud tähelepanekud osutuvad hiljem valeks? Mida see räägib teaduse ja teaduslike faktide usaldusväärsuse kohta?
On üsna tavaline mõte, et teadus läheneb tõele pideva progressi kaudu, kus faktid maailma kohta tasapisi paljastuvad, kui üha uued uurijad neid välja kraabivad nagu arheoloogid väljakaevamistel. Teine üsna üldiselt jagatud oletus on, et teaduses on tegemist mingisuguse kasvava tõsiasjade koguga, mille äraõppimisega saab inimene teaduslikult mõelda.
Teadus küll taotleb usaldusväärset teadmist ja püüab sihikindlalt sellele läheneda, muu hulgas püstitades seletusi ehk hüpoteese ja seejärel neid testides.1 Teaduse ja selle eesmärgi täpne defineerimine ei ole alati lihtne, kuid filosoofiadoktor Leila Haaparanta ja teoreetilise filosoofia professor Ilkka Niiniluoto sõnastavad selle nii: