ELLA PUKARI
TIINA SAMPPA
PATE HANNA
TUUKKA
PABULARAJAL
TIMO PARVELA pildid ANNI NYKÄNEN
PABULARAJAL
Aitäh Sofiale imetoreda mõtte eest!
Originaali tiitel: Ella ja kaverit papanavanassa
Text © Timo Parvela 2021
Illustrations © Anni Nykänen 2021
First published in Finnish with the original title
Ella ja kaverit papanavanassa by Tammi Publishers in 2021.
Published in the Estonian language by arrangement with Bonnier Rights Finland.
Tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Toimetanud Anu Jõgi
Illustreerinud Anni Nykänen
Kujundanud Anu Ristmets
Kõik õigused kaitstud.
Tõlke autoriõigus: Kadi-Riin Haasma ja OÜ Hea Lugu 2023
www.healugu.ee
ISBN 978-9916-702-94-9
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
KOHUSTUS KUTSUS
Mina olen Ella. Meil on jube tore klass, õpetaja ja kool. Kool on küll jube vana. Selle trepid krägisevad, aknad logisevad ja varsti saab see saja-aastaseks. Õpetaja on ka vanur. Tema hääl krägiseb, lõuad logisevad ja ta saab varsti vähemalt tuhat või siis isegi nelikümmend, aga sellest pole midagi, sest oma vanuse kohta on ta täitsa heas vormis.
Nimelt hoidis õpetaja kõrgel redeli otsas ühel jalal tasakaalu ja üritas kätte saada võimla lakke kinni jäänud kinga. King oli jäänud lakke kinni, kui õpetaja üritas tabada sellega sulgpalli, mis oli hetk varem jäänud katuseplaatide vahele kinni.
Võib-olla oleks kõige targem kõik algusest peale ära rääkida: meil oli võimlemistund. Tahtsime mängida saalihokit, aga kogu kooli peale oli ainult üks terve hokikepp. Pate lõi sellega esimese minut jooksul kaksteist väravat. Vahetasime spordiala.
Üritasime mängida korvpalli, aga võimlas polnud ei korve ega palle. Patet see siiski ei seganud, tema sai Samppa Batmani-maski prügikasti loopides viisteist punkti. Samppa vahetas spordiala ja sõpra.
Järgmisena proovisime mängida võrkpalli. Võrku polnud samuti, nii et see polnud palju parem variant.
Ometi suutis Pate lennutada palli aknasse, kuhu tuli pragu. Õpetaja vahetas spordiala ja hääletooni.
9
Õpetaja pakkus välja, et me võiksime mängida sulgpalli. See pidavat olema rahulik, aga siiski põnev mäng. Eks see oligi üsna rahulik, sest reketeid oli ainult kaks. Hanna ootas platsi teises servas, kui Samppa üritas esimest lööki teha. Meie ülejäänud ootasime järjekorras. Kui pool tundi oli juba möödas ja Samppa polnud veel kordagi pallile pihta saanud, otsustas õpetaja lõpuks näidata, kuidas servima peab.
Sellest hetkest alates jälgisime, kuidas õpetaja üritas lahti saada lakke kinni jäänud esemeid: sulgpalli, võtmekimpu, rahakotti ja lõpuks kinga.
Õpetajal oli õigus, sulgpall oli kõikide meelest väga põnev ala.
„Loodetavasti ei kuku õpetaja redeli otsast alla,“ lootis Tiina.
„Võib-olla peaksime sinna alla madratsi viima?“
pakkus Hanna, kes on alati väga asjalik.
Nii me siis lükkasimegi võimla paksu madratsi redeli alumise otsa juurde. Mis oli väga hea, sest just sel hetkel hakkas redel ümber minema, põhjuseks võis ehk olla ka see, et madrats nügis seda natuke.
Kahju ainult, et õpetajal polnud oidu redelist lahti lasta, nii et ta oleks potsatanud turvaliselt madratsile, mille olime tema jaoks äsja sinna paigaldanud. Selle asemel hoidis ta redelist veelgi kõvemini kinni.
Õnneks sai õpetaja viimasel hetkel kinni lava eesriidest ja jäi selle külge rippuma, samal ajal kui redel kolinal maha kukkus ja direktor saali astus.
„Kus teie õpetaja on?“ küsis direktor.
11
