Kui mõisatesse rajati XV iii sajandil juba
K orrali KK e V iljapuu- ja iluaedu, siis
taludes V aatas sel ajal V astu hoopis teistsugune pilt. August Wilhelm Hupel nentis
sajandi teisel poolel, et „talumehel on harva puuviljaaed, enamasti vaid mõni metsik õuna- või kirsipuu“. 118
119 A. W. Hupel. Topographische Nachrichten, lk 521.
Iluaia joonis 1914. aastal välja antud raamatus „Aialilled, ilupuud ja ilupõõsad“.
Ka Wilhelm Christian Friebe juhtis 1794. aastal tähelepanu sellele, et viljapuuaedu oli talude juures vaid Liivimaal – Valga, Võnnu, Volmari ja Riia ümbruses. Kõige rohkem leidus neis hapukirsipuid, mis kasvasid ilma igasuguse hoolitsuseta. Leidus ka kollase- ja punaseviljalisi ploomipuid, õunapuid kasvatati vähe ja ilutaimi ei nimetata talude puhul üldse.120 Alexander Friedrich von Hueck märkis, et veel XVIII sajandil oli talupoegadel rohkem aega ja puuviljakasvatus oli sagedasem. Aedades leidunud siis väheldasi rohelisi õunu, väikeseid lillasid ploome ehk kreeke, hapukirsse, vaarikaid, musti sõstraid ja isegi pirne. Sajandi lõpu poole aga jäeti viljapuuaedu üha rohkem hooletusse.121 Kasvavate koormiste tõttu pandi talupegade aina vähenevat huvi viljapuude kasvatamise vastu tähele ka XIX sajandi esimesel poolel.
Miks ei olnud taludes viljapuu- ja iluaedu?
Ebasoodsad ilmastikutingimused ja siinsetesse oludesse sobivate sortide vähesus raskendasid aedade rajamist ja aiandusega tegelemist ühtmoodi nii mõisates kui taludes. Aia pidamine nõuab aga palju tööjõudu ja, erinevalt mõisast, seda talus nappis. Talupoegadel ei olnud sellise vähetulusa asjaga tegelemiseks aega ega võimalusi.
Pärisorja ja hiljem ka renditalupoja põhimure oli, et mõisategu saaks tehtud ja selle kõrval oleks oma pere hinges hoitud. Tööd oli palju, aega vähe ja talus kasvatati ikka seda, mis eluliselt tarvilik oli: põllu-
120 W. C. Friebe. Physisch-ökonomisch und statistische Bemerkungen, lk 196–197.
121 Alexander Friedrich von Hueck. Darstellung der landwirtschaftlichen Verhältnisse in Esth-, Liv- und Curland. Leipzig 1845, lk 93.
ja köögivilju, hiljem veel kartulit. Puuviljad ja marjad polnud õige taluinimese toit, vaid rohkem maiuse eest. Lilled ja muud ilutaimed olid aga hoopis kasutud, nende kasvatamisele kulutatud aeg oli tühi töö.
Gustav Daniel kurtis aastal 1888, et talumehed võtavad viljapuuaedu kui nalja- või imeasju, mis õiget kasu ei anna ja seetõttu vaeva ei tasu.122
Pealegi oli viljakandev maa hinnas ja seda ei raatsitud ilu- või viljapuuaedade alla kinni panna. Muhus räägiti mulle veel hiljuti 1931. aastast pärit lugu, kus perepoeg tahtis põllu peale viljapuuaia istutada, aga ema ei lubanud, sest see oli tema meelest maa raiskamine.123 Sarnaseid mälestusi on teisigi. Nissi kihelkonnas on üles tähendatud: „Erilisi lillepeenraid vanasti ei lasknud ka iga peremees teha, seda peeti maa raiskamiseks ja vähegi sobiv maa oli kartulite või kaalide all, olgu see nii suur kui tahes.“ 124 Audru kihelkonnas jälle arvati, et õunapuud on edevuse asi ja neid ei raatsitud aeda istutada.125 Omaaegne suhtumine puuviljadesse või liigse ilu ja edevuse tagaajamisesse väljendub meie vanasõnadeski: „Upin õks ullisüük, mari mag’ahussüük” või „Ilu ei panda padaje ega kaunist kattelaie“
Kindlasti oli üheks aedade vähesuse põhjuseks taludes ka teadmiste ja oskuste puudus. Tihtipeale arvati, et viljapuuistikud tuleb vaid maha istutada ja seejärel kasvavad nad iseenesest ilma igasuguse hooleta. Põlva kandis ei peetud veel XX sajandi alguses mõnel pool vajalikuks talus peenramaad pidada, sest „kellel siis on aega aedviljaga jännata“ . 126 Kapsamaa oli ju igal aastal vaja jälle läbi kaevata ja rohimine oli kiirel suvisel ajal aeganõudev töö. Küll aga rajati õunaaedu, kuna „nendega polnud tarvis jännata, nende juurtele ei peetud tarvilikuks mulda
122 G. Daniel. Viljapuu pidaja, lk VII.
123 EVM EA 154, lk 108.
124 ERM KV 574, lk 132.
125 ERM EA 228, lk 302.
126 ERM KV 124, lk 508.
Lihtne taluaia plaan 1913. aastal ilmunud „Aiatöö õpperaamatus“.
kohendada ega väetisi anda“ . 127 Ja kui hooldamatuse või ebasoodsate ilmastikuolude tõttu esines aias tagasilööke, siis loobuti edasisest aiapidamisest kergekäeliselt.
Aja, võimaluste ja oskuste puudumise kõrval puudus talupoegadel tihtipeale ka tahe aiandusega tegelemiseks. XVIII sajandi lõpus nägi siinne pärisorjast talurahvas suurte koormiste tõttu tõsiseid näguripäevi. Seda märkas ka Friebe, kes põhjendas talupoegade hoolimatust ja ükskõiksust viljapuude suhtes just sellega, et nad ei uskunud, et nende lapsed ja lapselapsed istutatud puude vilja maitsta saavad.128
Sel ajal polnud haruldane, et mõisnik andis hästi toime tulevale
127 samas.
128 W. C. Friebe. Physisch-ökonomisch und statistische Bemerkungen, lk 197.
taluperele viletsama maatüki ning liitis nende senini haritud ja hoitud talumaa mõisamaadega. Ka pärisorjuse kaotamise järel XIX sajandi alguses ei läinud maarahva olukord sugugi kergemaks.129 Nende elatusvahend – maa – kuulus endiselt mõisale ning seetõttu jäid talupojad jätkuvalt mõisaga seotuks ja sellest sõltuvaks. Kui pere oli tubli ja töökas, polnud enamasti põhjust karta, et talust ootamatult välja tõstetakse.
Vaatamata sellele puudus inimestel kindlustunne tuleviku osas. Üldine arvamus oli, et rentnik ei tohigi majapidamises midagi edendada ega parendada, ammugi siis veel aeda rajada. Mõnedes mõisates olevat see lausa keelatud olnud. Teisal aga kardeti, et omaalgatuslik kodu kaunistamine jätab mulje, justkui oleks pererahval ülemäära vaba aega ning mõisnikul tekib kohe kiusatus renti tõsta. Seega oli nii mõnigi kord kavalam end vaesema ja viletsamana välja näidata, kui tegelikult oldi. Mistõttu aeda ei rajatud isegi siis, kui oli võimalusi sellega tegelemiseks.
Mida rohkem olen sirvinud esimesi eestikeelseid aiandusraamatuid, seda enam olen hakanud arvama, et aianduse mõtte levikut taludes pärssis omal kombel ka tolleaegne kirjasõna. Seal kirjeldatu ja soovitatu võis maainimese jaoks liiga harjumatu ja võõrastav olla. Ludwig Klekampf kirjutab „Kärneri-ramatu“ eessõnas küll, et „meie armsale Ma rahvale antakse nüüd esimest korda üks kärneri-ramat kätte, kust sees iggamees woib õppida kuidas omma aia seest woib sada keiksuggust tarwilist aiarohto, pu wilja, ja poõsade marjad“ 130
Talupojale tuttavamate kapsaste, kaalikate, sibulate ja porgandi kõrval tutvustatakse seal aga artišokki, šampinjone, arbuusi, melonit, salveid,
129 1816. aastal Eestimaal ja 1819 Liivimaal kehtima hakanud talurahvaseadustega kaotati pärisorjus, kuid talurahva olukorda see suurt ei muutnud. Uued seadused hakkasid kehtima järk-järgult ja olid suurte piirangutega, mistõttu elu läks suuresti vanaviisi edasi. Maa kuulus ikka mõisatele ja teoorjus jätkus. Soovi korral võis mõisnik endiselt talumaid mõisamaadega liita. Mitmel pool koormised hoopis suurenesid ja talupoegade olukord koguni halvenes.
130 Ludwig Klekampf. Kärneri-ramat, kust seest iggamees võib õppida, kuidas temma omma aia seest sada keiksugust aiarohtu, puuvilja ja põõsade marjad. Tartu 1860, lk III.
rosmariini, lavendlit jmt. Muu hulgas on mitmel leheküljel toodud õpetus ananasside, aprikooside ja viinapuude kasvatamiseks. See nõudis juba köetavat kasvuhoonet, mis toonasel talupojal käis selgelt üle jõu.
Jakob Kõrva „Tarviline õpetus Maja-aia pidamisest“ oli ometi kirjutatud kohalikule aiandushuvilisele, siinseid olusid ja võimalusi arvestades. Oma ülesehituse ja sisu poolest ei erine see siiski suurt varem ilmunud eesti keelde tõlgitud raamatutest. Seda, et ta oma teose koostamisel kasutas saksa, vene ja soome-rootsi paremate aiandusasjatundjate kirjapandut, tunnistab autor sissejuhatuses isegi. Raamatus soovitab Kõrv lihtsa aiakujunduse näitena järgmist: „Keskaiast peab kergesti igale poole saama. Selleks on kõige otstarbekam 2 suure ristteega aed 4-ks osaks e korteliks jagada ja need omakorda jälle kaheks või suurema aia puhul neljaks jagada. Teede äärde teha pikad peenrad, kuhu istutada madala kasvuga õunapuid, nende vahele marjapõõsad ehk ka lilli. Peenrad servatakse maasikate, murulaugu (Schnittlauch), lavendli jm-ga. Kortelide keskpaikadesse istutatakse köögivilju.“ 131
131 J. Kõrv. Tarviline õpetus, lk 3.
Lilleaia plaan A. Grenzsteini raamatus „Elumaja ehe“. 1891. Aia keskel on metsviinapuuga kaetud lehtla (m) ja selle ümber lillepeenrad. Laiemad aiateed on murukattega, kitsamad võivad olla ka pinnasteed.
Iluaia plaan koos lillepeenarde ja muruga raamatus „Elumaja ehe“. 1891.
Selline kujundus sobis pigem mõne väiksema mõisamaja juurde. Raamatus räägitake roosidest, eriti just tüviroosidest ja nende kasvatamisest. Esitletakse samuti sparglit, spinatit ja mitmeid peenemaid maitsetaimi nagu meliss, salvei, estragon jm.
Ado Grenzstein ütleb oma raamatu „Elumaja ehe“ eessõnas otsesõnu: „Armas talutaat! See raamat on Sinule kirjutatud.“ 132 Seejärel annab ta sellele talutaadile nõu maja kaunistamiseks iluaed rajada ja toob eeskujuks rikkaliku ja töömahuka aiaplaani, mis taas sobiks pigem mõne mõisa- või linnamaja juurde. Ta kirjeldab raamatus täpselt sel ajal mõisates populaarseid vaippeenraid: „Aednikud teevad värvilistest lilledest imeilusaid peenraid. Seks võetakse lühikesed lilled, milledel ju lehed mitmesugust värvi on, ja istutatakse nad mitmesuguste ilusate vigurite järele peenrate pääle, kus nad nagu elav tekk maad katavad. Uuel ajal tehakse niisugused peenrad küngastena kõrged, mis siis ootamata ilusad on.“ 133 Samas tunnistab Grenzstein ise ka, et selleks sobivate lillede kasvatamine on talus raske, sest nad vajavad ületalve hoidmiseks klaashooneid ja seetõttu ta täpsemaid õpetusi vaippeenarde rajamiseks ei jaga.
XIX sajandi lõpus olid jõukamad pärisperemehed mitmel pool endale küll ka juba mõisa mõõtu uued häärberid ehitanud ning sinna sobisid sellised soovitused hästi. Kuid paljud maainimesed elasid tol ajal veel madalates rehemajades ja sel juhul tundusid need õpetused küll kohatud. Grenzsteini ja teiste eespool nimetatud autorite eesmärk oli talurahvast aiandusega tegelema innustada. Kuid selle asemel, et julgustada aedu rajama, võisid säärased nõuanded ja saksikud eeskujud panna asjalikke, hommikust õhtuni tööd rügavaid talupoegi hoopis kahtlema aiapidamise mõistlikkuses. Pole siis imestada, et aiapidamist peeti teinekord liigse uhkuse tagaajamiseks või sakste narruse järeleahvimiseks.
132 A. Grenzstein. Elumaja ehe, lk 3.
133 samas, lk 40.