Liigestest lahti aeg avab värava pettumistele
Niimoodi me võime võrdlustega teha kellelegi liiga, ükski inimene ei ole teise koopia ja ka inimeste
22 PETTUMUSED ◆ ◆ ◆
ka võrdlemine – võrdlemine teistega, ka eelnevatega, me võrdleme, kuidas on keegi teine midagi teinud. Näiteks meil on stereotüübid, millised peaksid olema president, peaminister, valitsus, ja sama arvame teadvat meie ülemuse ja alluvate, abikaasa ja laste ning paljude teiste kohta.
Võib-olla on praegu loodetud rohkem ja kujutatud rohkem, aga võib-olla on ka aeg väga närviline – kasutades luuletaja sõnu: liigestest lahti. Ja kui aeg on liigestest lahti, muutuvad paljud inimesed kuidagi teravaks ja rabedaks. Need rabedad ja teravad inimesed põhjustavad pettumusi. Jah, üks pettumise põhjusi on see, et me oleme ise liiga palju lootnud ja kedagi hoopis teistsugusena ette kujutanud, kui ta on. Aga see on juba meie enda häda, et oleme lootnud, arvanud, värvinud valede värvidega ja lõpuks ikkagi avastanud, et ta ei ole selline, nagu olime etteTihtipealekujutanud.toimub
kogumid ei ole üksteisega identsed. Kõigi valimiste järel tuleb teistsugune valitsus ja kui vahepeal on olnud palju mugavat ja rahulikku aega, kus ei ole suurel kiirusel toimetatud muutusi, siis me harjume sellega ära. Kui tulevad teistsugused ajad, siis me tahame, et valitsus ikka kindlustaks meile rahuliku aja ja majandusliku heaolu. Aga kust nemadki seda võtavad, ajad ongi nüüd terves maailmas teistsugused ja me ei tea, kuidas oleks mõni teine valitsus või president selles muutumiste ajas hak kama saanud. Erinevates aegades on inimestel erinevad ootused.Pettumusega on nii, et vahetevahel osa inimesi pettuvad kohe nii palju, et pühivad oma kingade pealt ära selle koha tolmugi, kus nad on olnud: lähevad töölt ära, lah kuvad linnast ja isegi riigist. Nad hoiavad võimalikult kaugele, sest ei taha sellises peres, linnas, külas, riigis elada, nad tahavad ära ja loodavad, et seal kuskil mujal on teistsugune. Aga paljude inimestega suheldes olen aru saanud, et igal pool on oma probleemid. Sa võid mingi pettumuse pärast küll liikuda punktist A punkti B, aga „elukutselised“ pettujad pettuvad igal pool – on tõesti teatud inimesed, kes pettuvad igal pool. Vaid iseendas nad ei pettu, nemad pettuvad teistes.
Küllap on sellistki pettumist, mis on õigustatud. See oli vist dirigent Eri Klas, kes ütles, et kui saalis selgub, et see ikkagi on väga vilets lavastus või kontsert, millele sa
23
oled pileti ostnud, siis tõuse püsti ja mine ära. Mine kohe nii ära, et sinust tühjaks jäänud kohta nähakse. Olen nõus, sest kuidas muidu on võimalik pettumust viisakalt väljendada. Igaüks ei hakka ju lavastajale kirja saatma, et „Miks sa sellise käki kokku keerasid?“.
Pettumuste puhul tasuks endalt küsida põhjuste järele. Ausalt vastates võime jõuda selleni, et me ei ole pettunud mõnes inimeses või organisatsioonis, vaid me mõistame midagi, püüame aru saada. Me saame aru, et kõike ei ole võimalik teha igal ajal ja olukorras samamoodi, kui tehti 30, 15 või kuus aastat tagasi. Ma arvan, et me hakkame varsti väga palju pettuma ja tuleb väga palju pettunuid,
24
Minu tõsisemad pettumused on olnud tõesti mõne lavastusega, olen neid vaadates mõelnud, miks küll ometi keeratakse auväärsetes teatrites n-ö riigi ja maksumaksja raha eest selliseid jubedusi kokku. Aga mitte kõigis ja alati, vaid on olnud ka suuri üllatusi ja rõõmsaid, tänu likuks tegevaid tunde.
Kui meil pettumist ei oleks, me üldse mitte milleski ei pettuks ja oleksime väga stoilised, siis see näitaks, et meile ei lähe mitte miski korda. Kas see on siis parem variant, et meile mitte miski korda ei lähe ja kõik on tuim ja hall ja „normaalne“? Nii et küllap on pettumusigi vaja. Kui pettumuste taustal hakkad meenutama, et elu ei ole koos nenud ainult pettumustest ja selles on palju ilusat, siis tekitab see ääretult palju tänulikkust.
sest ühel hetkel ei pruugi enam jätkuda raha, mida maksta pensionitena, ei pruugi jätkuda seda, mida maksta kul tuurile, spordile. Tulevad pettumused, mis on tingitud elukvaliteedi halvenemisest. Kõvasti kerkinud elektri ja gaasi hinnad juba praegu mõjutavad väga paljusid ja küllap see jätkub nii ka järgmisel aastal. Küllap me jõuame veel päris palju pettuda – ka päris tõsistes asjades, mis ongi pettumist väärt. Aga mõttetutest pettumustest me võik sime endale aru anda. Ei tuleks mitte kogu aeg korrata, et meil on täielik õigus olla pettunud ja solvunud, vaid küsida, kas ikka on. Äkki saaksime midagi ise teha, et meie ümber oleks vähem pettumist? Äkki on mõni inimene ka meis pettunud? Äkki on meie lähedased meis päris pettunud ja me võiksime ju natukenegi rohkem pingutada?Vägapaljud
25
inimesed pettuvad ka Jumalas. Jumal ikka võiks natuke teistmoodi talle ja ta lähedastele teha. Pal judel on täpne ettekujutus sellest, kuidas Jumal peaks meiega ja meile mitte eriti meeldivatega tegutsema. Ma siiski soovitaksin selle koha peal igaühel endalt küsida, kas Jumal äkki ei ole väga pettunud meis. Võib-olla lihtsalt rahuneks maha ja püüaks paluda palvet „Sinu tahtmine sündigu“. Ja usuks, et see palve leiab iga päev ja iga hetk vastuse. Et Jumala tahe sünnibki meie elus, kui me seda väga otsime. Küllap sünnibki ja me ei pea kogu aeg pet tunud ega murelikud olema. Me võiksime rahulikult
26
elada, uskudes ja usaldades, veeretades oma mure Jumala peale – küll tema muretseb meie eest. Aga oma osa tuleb hästi teha. Nii hästi, kui vähegi võimalik.
Pühakirjas on üsna sageli inglite esimesed kaks sõna inimestele, kellega nad kohtuvad ja kes nende ees põrmu langevad: „Ärge kartke!“ Ka Jeesus on väga tõsiselt rõhutanud, et me ei peaks tundma hirmu. Tundub, et ta ise ei kartnud. Ta ei tundnud hirmu isegi siis, kui teda Naatsareti pühakojast välja lükati ja püüti surnuks tõu gata. Ta lihtsalt astus raevunud rahvahulga keskelt läbi ja lahkus Öeldakse,Naatsaretist.ethirmul on suured silmad. Aga suurte silmadega kipub olema nii, et sa näed nendega valesti. Sa hindad asju ja olukordi täiesti kõõrdi ja valesti, sa kardad seda, mida kunagi ei tule. Sa mõtled ennast haigeks. Sulle juhtubki see, mida kardad. Sellestki kõneleb aegajalt piibel: „See, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.“ See ei ole mitte prohvetlikus kontekstis, vaid selles, et oled nii hirmunud olnud, et oled kardetava endale kaela tõmmanud selle sama oma suure hirmuga.
27 HIRM ◆ ◆ ◆
Lahendused on olemas igas olukorras
28
Ma olen vestelnud väga haigete inimestega, kui neil on olnud selge hetk. Nad on hirmul selle ees, et teevad võibolla midagi, mida nad ei oleks tervena iial teinud – kas
Hirmu tunda saab selle ees, et me teeme mingid otsu sed valesti. Aga sel juhul on meil võimalik Jumalalt küsida, temalt paluda.
Mida inimesed kardavad? Nad kardavad surma. Mil leks karta surma?! Ma olen ikka öelnud, et surma karta on sama rumal kui karta magamajäämist. Karta surma, kui sa suudad uskuda sellesse, et elu on igavene ja surm vaid lävepakk, millest tuleb varem või hiljem üle astuda?! Ma saaksin aru, kui inimene kardab valu, pikka haigust või abitut olekut, mis eelneb surmale. Aga surma ennast? Mul on tunne, et ma ei ole kunagi surma kartnud –lapsena ei taibanud karta ja kristlasena ka ei oska seda teha. Ma olen küll mõnel hetkel, kui tundub, et surm on väga lähedal, olnud mures sellepärast, et mõni asi on tege mata jäänud. See hetk tuletab meelde, et mingid olulised asjad on edasi lükatud. On tegeletud ebaolulisega ja jäetud lähedastega mingid asjad tegemata, andeks palumata kellegi käest. Hirmu peab tundma elamata elu pärast, aga mitte surma pärast. Surm tuleb niikuinii, pääsu ei ole. Kas sul on joosta 60 või 300 meetri jooks või hoopis maraton ... Ühel üks, teisel teine, aga finišijoon on meil kõigil vaja kord ületada. Edasi on juba Jumala asi, kuhu ta meid võtab või lükkab.
Sa ei pea laskma ennast tümitada ega enda kallal täni tada. Ei ole nii, et keegi võib sulle otsa vaadata ja öelda:
arstirohtude mõjul või mõnel haigusest tuleneval asja olul. See võib tõesti olla hirmu põhjus. Aga ka siis on võib-olla ikka mingit abi leida.
Mina tõesti ei tea, mille ees peaks inimene hirmu tundma. Me ei tea midagi oma homsest päevast, me ei tea isegi riigikorrast, me ei tea, kas tuleb Siberisse saatmine või läheb Lääne kapitalism edasi – me ei tea mitte midagi mitte millestki. Miks me siis arvame, et teame tulevikust midagi sellist, mida peaks kartma? Seda ei pruugi üldse tulla.Mulle ei ole ükski inimene suutnud selgeks teha, mida oleks kristlasel selles maailmas karta. Kui sul on Jumal ja sa kõnnid koos temaga, sul on käsi Kõigeväelise, Kõigu tamatu Keskme käes, siis no mida sa kõigud ja hirmu tunned nagu sügisleht puul, et äkki tuul rebib ära – peabki rebimaVõib-ollaju.
29
ma olen nüüd liiga ennasttäis või eluvõõ ras ... Mõni naine kardab, et mees teda tänagi öösel hakkab peksma. Või laps kardab järgmisi sinikaid. Reaalsed hirmud on inimestel olemas, kui nad on pidevas kokku puutes jõhkrate, vägivaldsete, jubedate inimestega. Aga tänapäeval on ka nendes olukordades järjest enam lahen dusi – selliseid, kus kannatav pool saab põigelda, ära minna, leida omale teise eluaseme.
30
„Sa pead minu eest hoolt kandma ja mina võin sulle teha mida tahes.“ Olemas on ka hooldekodud. Kui ka meie vanemad lähevad nii hulluks kätte ära, et terroriseerivad meid päevast päeva ega lase meil oma elu enam üldse elada, siis on olemas kohad, kus nende järele vaadatakse. Meil ei ole kohustust muutuda hulluarstideks või lihtsalt oma kätel kanda 150-kilogrammiseid inimesi. Tänapäeva maailmas on nii palju abi leidmise võimalusi.
Mitte hirmul pole suured silmad, vaid hirm hoopis sulgeb silmad ja me ei märka enam neid lahendusi, mis on käeulatuses. Ma usun seda, et lahendused on olemas peaaegu igas olukorras. Öeldakse, et Jumal ei pane kellelegi suuremat risti, kui ta kanda jõuab, aga paraku ini mesed võtavad endale tihtipeale suuremad ristid, sest nad ei usalda Jumalat ega võta temalt riste vastu. On asju, mida me oleme teinud enne seda, kui me ristiinimeseks saime, ja meie valikud võivad olla sellised, et kunagised valikud mõjutavad meid tänase päevani. Me tahaksime, aga ei suuda seal midagi muuta. Kuid ma siiski arvan, et väljapääs on alati olemas, me ei ela sõjaolukorras, me ei ole Leningradi blokaadis, vaid viibime olukorras, kus saab abi leida.
Vahel tullakse kirikusse otsima abi, mida kirik ei suuda anda – me tõepoolest ei ole laenukontor ja me ei saa ääre tult rasketesse majanduslikesse olukordadesse sattunud
31
inimesi sealt välja aidata, meil ei ole neid võimalusi. Aga võib-olla me saame aidata inimestel rahuneda ja maha rahunenult näha neid võimalusi, mis on käeulatuses olemas.