12
EESTI ELU reedel, 12. novembril 2021 â Friday, November 12, 2021
Nr. 45
NĂ€dala portree
Kauaaegne Montreali Eesti Seltsi esimees Karl J. Raudsepp rÀÀgib eestlusest Montrealis ĂŒle aastakĂŒmnete RÀÀkides Teie elust ja kujuÂne misest, peame kindlasti rÀÀ kima Teie vanematest, kelle pĂ”genemisteekond EesÂt ist Kanadasse on jĂ€tnud ilmselt oma jĂ€lje ka Teie ellu, kuigi sĂŒndisite Kanadas. Jah, mina olen ainuke meie perekonnas, kes sĂŒndis Kana das. Mu kaks vanemat venda ja Ă”de sĂŒndisid VĂ€ndras ja olid vĂ€ga noored, kui nad lahkusid 1944. a oktoobris. Mu vend Enn oli ainult kuus kuud vana. VĂ”in ainult ette kujutada, kui raske mu vanematel oli lahkuda oma kodumaalt, eriti kolme vĂ€ga noore lapsega. Nad ei teadnud, kuhu nad sĂ”ja ajal lĂ€hevad, kaasa tuues ainult selle, mida nad said ise kanda. Sellisest julgusest on raske aru saada. Teie isa, piiskop Karl Raudsepp, vĂ€ga tuntud vai mulik nii Eestis kui Kanadas, asutas ajavahemikul 19481953 kaheksa kogudust ĂŒle Kanada. Kas kirikuelu oli loomulikuks osaks Teie ja pere teiste laste ĂŒleskasvami sel?
Minu isa vĂ”ttis oma usuelu tĂ”siselt ja andis oma parima, et sisendada meisse kĂ”igisse oma tĂ”ekspidamisi ja vÀÀrtusi. KĂ€i sime peaaegu iga pĂŒhapĂ€ev kiri kus ja vĂ”tsime osa kogukonna tegevustest. Temal oli vĂ€ga hea huumorimeel ja ta oli meile Âigati huvitav jutuvestja. Ta viis meid kalale, mis oli ĂŒks tema lemmikajaviide. Ta oli esimene inimene meie vanemate peres, kes ĂŒlikoolis kĂ€is ja ta vÀÀrtustas vĂ€ga oma laste vajadust ĂŒlikoolis kĂ€ia, mida kĂ”ik neli ka tegid. Kasvades ĂŒles vĂ€ikeses talus, pidi ta juba varakult kĂ”vasti tööd tegema ja oli harjunud fĂŒĂŒsilise tööga. Isegi siin Kanadas ei kartnud ta kunagi kĂ€si mÀÀrida ja osales alati kĂ”igis töödes, mida tuli teha,  olgu selleks siis kiriku vĂ€rvi mine vĂ”i kodu remont. Ta oli ka innukas aednik ja meil oli alati tagaaias juurvil jaaed, kus iganes juhtusime ela ma. Meilt kĂ”igilt neljalt lapselt oodati juba varakult kĂ”iges kaa sa aitamist ning nii omandasime vĂ€ga palju praktilisi oskusi ja
The Rolling Estonians.
Karl J. Raudsepp Montreali Jaani kiriku organistina.
vÀÀrtuslikke eluĂ”ppetunde. Lisaks usuteenistusele oli isa ÀÀrmiselt osav kogukonnajuht. Geislingeni pĂ”genikelaagris, kus pere elas ligi neli aastat, oli ta presidendi venna Voldemar PĂ€tsi abiline, kes oli laagris eestlaste juhiks. Muuhulgas oli ta ĂŒks vĂ€heseid, kellel lubati kĂŒlastada Eesti sĂ”dureid vangi laagrites. Isale oli Lutheran World Federationi (LWF) poolt ĂŒles andeks antud otsida ĂŒles kĂ”iki Kanadasse saabunud luterlasi ja neid LWFi ĂŒlesandel teenida ja juhatada Kanada kogudustesse. Kuid eesti piiskop J. KĂ”pp oli volitanud teda teenima eestlasi Eesti kiriku ĂŒlesandel. Niisiis reisis isa ĂŒle Kanada, otsides eestlasi ja koondades neid kogudustesse. Ta töötas pidevalt abistades, nĂ”u andes, tĂ”lkides, jne., sest ta valdas inglise keelt. 1949.a valiti isa Montreali Jaani koguduse Ă”petajaks. Samuti tĂ”mbas teda Montreali kuulus McGilli ĂŒlikool, kuna juba Euroopas olid mu vanemad teadlikud sellest, millist hari dust tahtsid nad anda oma las tele. Mina nendest algaastatest ei tea peaaegu mitte midagi, kuna sĂŒndisin hiljem. Kiriku elu oli meile loomulik, aga kindel on see, et minu perekonna tahe ja eriti isa eeskuju suunasid mind eesti kogukonda teenima. Meil kĂ”igil on oma roll eesti kogu konna tulevikus. Kuna Teie isa oli Kanada eestluse ĂŒks eestvedajatest, kas Teie jaoks oli loomulik, et asute ka ise eestluses juhi posit sioonile? Mida on Teile andnud pikaaegne töö Mont reali Eesti Seltsi (MES) esimehena? Alustasin MESi abiesimehe na 2005.a, aga enne seda olin juba pikemat aega abiesimees LĂ€ttemĂ€e juhatuses. Aasta hil jem lahkus esinaine ja mind valiti MES-i esimeheks, kuni loobusin sellest kohast 2020.a. Minule oli selge, et just uued Eestist tulijad peaksid olema juhtpositsioonidel. Olen vĂ€ga Ă”nnelik, et meil on siin Montrea lis hea koostöövaim, eriti just noortel. Kanada on  suur maa ja eesti kogukonnad igas linnas on minu arvates vĂ”rdselt tĂ€htsad. TĂ€htis on, et oleme kĂ”ik ĂŒks meelselt eestlased, kelle juht nööriks peab olema eestluse hoidmine terves maailmas. Olen tuleviku suhtes optimistlik Mont realis, sest kaasatus tÀ hendab koostööd noortega. Esimene pĂ”lvkond pĂ”ge nik-eestlastest Montrealis olid âehitajadâ, kes pĂŒĂŒdsid uuel Âkodumaal taasluua endale tutta vat ĂŒhiskonda. Nende lastel, teisel pĂ”lvkonnal, on vĂ€he vĂ”i Â ĂŒldse mitte kogemusi oma vanemate kodumaast ning nad on kasvanud kahe maailma va hel â Eesti kodud ja kogukond vs Kanada kooliharidus ja töö koht. Alguses oli see tasane vĂ”it lus, peamiselt seetĂ”ttu, et vane mad on veel elus, kuid peagi muutub see ebaĂŒhtlaseks, kuna
Karl J. Raudsepp
lapsed veedavad ĂŒha suurema osa oma elust inglise keeles. Kolmandaks pĂ”lvkonnaks ei oska enamik lapselapsi sega abielude ja jĂ€tkuva assimilat siooni tĂ”ttu eesti keelt, aga on ikka vĂ€ga uhked, et nad on eestlased. Usun, et meie kĂ”igi jaoks on oluline jĂ€tkata Eesti vÀÀrtuste ja kultuuri hoidmist nii hĂ€sti kui suudame, vĂ€hemalt seni, kuni armastame ja hindame seda, mida meie esivanemad on meile pĂ€randanud. Palun rÀÀkige natuke eestlusest Montrealis â kuidas see on aastakĂŒmnete jooksul muutunud ja kas tĂ€napĂ€eval liitub seltsiga rohkem noori? Minu ĂŒles kasvades oli Montrealis ĂŒle 2000 eestlase. Meie elu keskuseks olid Jaani kiriku seltskondlikud ruumid, kus eesti tĂ€ienduskool, koorid, rahvatantsugrupid, skaudid, gai did, hundud, hellakesed ja muud klubid kĂ€isid koos eesti elu ja kultuuri alal hoidmas. Eestlased, kes asusid Montreali, olid peamiselt harit lased ja paljud neist olid inse nerid, kes leidsid tööd suurtes ettevĂ”tetes ja firmades. Majan duslikult ei olnud suuremal osal eestlastest mingit muret. Nende noored said hea hariduse ĂŒlikoolidest ja vĂ”isid vabalt Âtulevikuplaane pidada. Vabariigi aastapĂ€ev oli alati suurepĂ€rane ja hĂ€sti organiseeri tud. Eestlusel oli Montrealis tugev alus. Peab nimetama, et  Expo 67 ja suveolĂŒmpiamĂ€ngud 1976.a olid harukordsed sĂŒnd mused siin linnas. Kuid sama aasta sĂŒgisel (1976) valiti provintsi juhtima Parti QuĂ©bĂ©cois, kelle peamine eesmĂ€rk oli Kanadast lahku lĂŒĂŒa. See mĂ”jutas mitut eesti perekonda mujale kolima, just töö pĂ€rast. Nii algas eestlaste arvu kahanemine Montrealis. Paljud eestlased pĂŒsisid, kui gi nende arv vĂ€henes, ja elu kĂ€is normaalselt edasi. PĂ€rast Eesti vabanemist, hakkasid mit medki eestlased tulema Eestist Ă”pinguid tegema McGilli ĂŒli kooli, kus olid eestlastele mĂ”nel erialal ĂŒles seatud ka stipendiu mid. LĂ€ttemĂ€e kui suvelaagri koht leidis uut elu, kui liitus MESiga. Jaani kirik teenib
tĂ”husalt kogukonna keskusena, kuid kirikuskĂ€ijate kahanemine nĂ€itab, et tulevik on muretteki tav. Detsembris alustas kirik MESi abiga rahakogumiskam paaniat, mis loodetavasti kind lustab veel mitmekĂŒmneks aas taks meie kogukonna sĂŒdame. See, et Eesti on taas vaba ja mĂ”ned nooremad eestlased Âe migreeruvad vabatahtlikult Kana dasse, annab meile uut energiat. Seega paistab tulevik  Montrealis helgem. VĂ€ga huvitav oleks kuulda eesti keele sĂ€ilitamisest Que becis, kus igapĂ€evaselt kĂ”neldakse ju niigi kahte keelt? Omal ajal oli Montrealis vĂ€ga tegev eesti kool. KĂ”ik minuealised kĂ€isid iga teine nĂ€dal tĂ€ienduskooli kursustel ning rÀÀgivad ja kirjutavad nĂŒĂŒd sujuvalt eesti keeles. Eesti kogukonna kahanemise ja laste arvu vĂ€henemise tĂ”ttu (âbaby boom declineâ) suleti kool selle sajandi algul. Eestist uued tulijad, kellel mitmel nĂŒĂŒd on noored lapsed, alustasid uuesti lasteaiaga mĂ”ni aasta tagasi, aga praegu on Âvaheaeg. On loota, et nad tule vikus jĂ€lle hakkavad koos ÂkĂ€ima, et sĂ€ilitada eesti keelt ja kultuuri oma jĂ€reltulijatele. Probleem seisneb selles, et segaabielupaaride elu Kanadas on suuremalt osalt inglise kee les ja see kindlasti tekitab tule vikus rohkem raskusi eesti keele sĂ€ilitamisega. Teie professionaalne iga pĂ€e vatöö on muusika alal. Kuidas jĂ”udsite just orelite juurde? Noorena olin alati valmis kaasa lööma eesti kogukonna tegevustes Montrealis. Olin skaut, Vikerlane, laulsin koori des, kĂ€isin eesti tĂ€ienduskoolis, laagrites LĂ€ttemĂ€el, jne. Osalesin juba 7aastaselt Dagmar Kokkeri klaveristuu dios. See kestis kuni keskkoo lini, mille ajal olin Montreali eesti vĂ”imlejate klaverisaatja nende laupĂ€evastel harjutustel. Kaks minule kĂ”ige vaimus tavamat muusikasĂŒndmust olid jĂ€rgmised. Esmalt, kui ilmus âThe Beatlesâ esimene heliplaat, mille mu vanem vend koju tĂ”i, olin ma lihtsalt kĂŒtkestatud ja kuulasin seda terve Ă”htu mitu (JĂ€rgneb lk. 13)