Eesti Elu / Estonian Life No. 44 | November 5, 2021

12

EESTI ELU reedel, 5. novembril 2021 — Friday, November 5, 2021

Nr. 44

Nädala portree

Noor muusik Ingmar Erik Kiviloo: „Ma usun, et mõelda tuleb suurelt“ Tallinnas elav noor muusik, gümnaasiumi viimases klassis õppiv INGMAR ERIK KIVI­ LOO (17) on vaatamata noo­ rele eale saavutanud märki­ misväärselt palju nii kodu­ maal kui laias maailmas. Ta on tuttav paljudele Kanada ja Ameerika eestlastele mitme­ telt esinemisreisidelt (vt. CV).

Võimalik, et tulevikus võib ta end just sellel mandril õppi­ mas-täiendamas näha, sest P.-Ameerika on ülikooli vali­ kus kindlalt silmapiiril.

Ingmar ja ta ema Heidy Eskor-Kiviloo andsid heal meelel intervjuu Eesti Elule.

Kuna noore muusiku päevad on täis tihedat tööd, oli ema Heidyl rohkem aega küsimustele vasta­ ta; nii sündisidki enamus vastu­ seid ema ja poja koostöös.

Palun meenutage mõnd

esinemisreisi Kanadasse.

Heidy: 2015.a organiseerisin Kanadasse laste kontsertreisi – poja viiuliansambel „Võlu­ kee­ led“, tütre trummibänd „TrummIt“ esinesid nii Torontos kui Seedrioru ja Jõekääru laagrites ning Whistleris Lääneranniku Eesti Päevadel. LEPile sõitis viiuliansambel ning Eestist lisandus poistebänd Wigla.

Ingmar koos kahe triokaas­ lase, Karoliina ja Ursulaga, võt­ sid Torontos 2018.a osa mit­ metest EV100 sündmustest ning soojendasid Toronto eestlaste südameid kontserdiga Tartu College’is, ballil Eesti Majas, suurel rahvapeol Sheraton Centre’is ja jumalateenistusel.

Viimasel aastal on Ingmar osalenud Kanadas mitmel on­ line viiulikonkursil, kus on ol­ nud päris edukas. Mitme 2021 konkursi osas võib välja tuua kolm Kanadas korraldatut (vt.

CV).

Praegu on plaan, et aasta pärast, kui gümnaasium läbi, tahab Ingmar P.-Ameerikasse muusikat õppima minna.

Nagu mainisid, alustas Ingmar viiuliõpinguid 6aas­ tasena. Kas tundsid juba siis, et tegemist on eriti andeka lapsega, ja millal see äratund­ mine tuli?

Muusikavallas ei olnud küll erilist andekust silmipimestavalt näha. Ta oli andekas mitmes valdkonnas või oma oskuste poolest, ent 6aastasena oli ta muusika mõistes täiesti tavaline poiss, kes nii nagu enamik Eestis elavaid väikelapsi osales mitmetes kunsti- ja muusikarin­ gides või spordiklubides. Ta laulis Eesti televisiooni muusi­ kastuudios ning oli loomulik

Ingmar koos ema Heidyga New Yorgis 1. aprillil 2018, mil viiulitrio mängis Alice Tully saalis Lincoln Keskuses Esto-Atlantise kontserdil.

Foto erakogust

a­sjade käik, et õpib natuke üht või teist pilli. Meie peres pole ühtegi viiuldajat, oli pigem hirm, et nii nõudliku pilli valiku puhul lahtub esmane lapse soov ruttu. Ingmar ei alustanud pilli­ õpinguid klassikalise meetodi järgi muusikakoolis. Minu enda mälestused muusikakoolist olid sellised, et pigem soovisin ana­ loogset rada vältida. Nii alustas Ingmar viiulimängu hoopis Suzuki-lapsena. Ajal, mil ta hakkas konkurssidel käima, muutus õppimise süsteem ning pühendumise tase. Igal juhul ei soovinud keegi meie perest temast muusikut kasvatada. ­ Pigem oli mõte olla mitmes valdkonnas natuke enda rõõ­ muks „kodus“ ning harida hinge.

Ingmar: Aastaid tagasi ei arvanud, et minust saab muusik.

Muusika on mulle alati meeldi­ nud ja huvi pakkunud, kuid ei näinud ennast klassikalise muusikaga tegelemas ning lõ­ ­ puks astusin aasta tagasi otsus­ tavad sammud, et hakata ise muusikat looma. Harjutama peab palju ja kuna mulle meeldib muusikaga tegeleda ning ees­ märgid on selged, siis pole mul probleeme ka palju harjutada.

Vastumeelt selles osas pole.

Päevas enamus ajast pärast kooli läheb muusikale ning olen tänulik, et mul selline võimalus on. Kui parajasti ise pille ei mängi või ei laula (näiteks bus­ siga sõites või kuhugi jaluta­ des), kuulan alati teiste artistide muusikat. Palju erineva muusika kuulamine aitab ka muusikutel endil leida inspiratsiooni ja muusikalisi mõtteid enda muu­ sikalise väljenduse suunas.

Esinemised, reisid, konkur­ sid, võidud, diplomid, tunnus­ tused... Küllap tead emana kõige paremini, mis on olnud kõige selle taga, kuna oled aastaid väsimatult tegelenud sündmuste korraldamise ning esinemis- ja konkursivõima­ luste leidmisega. Kust võtad selle meeletu energia?

Heidy: Nähes, kui suurepärased on lapsed oma vaimujõus ja -ilus, on minupoolne rõõm nende lennule kaasa aidata. Ma tõesti naudin andekate laste heaks võimaluste loomist.

Mõni­ kord on just esmalt uto­ pistlikud ja ületamatud ideed reaalsuseks saanuna oma teel olnud valude tõttu kõige ma­ gusamad viljad toonud. Toon ühe näite: kes oleks võinud uneski näha, et lastel on võima­ lus osaleda meistriklassis maail­ makuulsa viiuldaja Maxim Vengeroviga? Aga see toimus!

Märkasin talvel juhuslikult prof.

Vengerovi kodulehel konkursi toimumise teadet ja et an­ ­ sambli­ test valitakse välja üksi­ kud. Ma ei öelnud lastele, õpetajale ega kellelegi teisele, et täitsin kõik paberid ning edasta­ sin videod. Ühel päeval võttis minuga ühendust Maxim Vengerovi kunstiline produtsent

Esinemine Saksamaal Vivat Multitalent stipendumi üleandmise galal 2019.

Foto erakogust

Ingmar koos maestro Eri Klasiga Eesti Rahvuskultuuri Fondi tunnustamise sündmusel.

Foto: Peeter Hütt

ja ütles, et Ingmar-KaroliinaUrsula võitsid meistriklassi.

Selline seik nende loomingulis­ es biograafias on tulevikus palju väärt. Oli süda­mest hea meel, et õnnestus midagi taolist neile võimaldada.

Võite ja saavutusi on Ing­ maril tohutult – kas tahaksid tuua välja mõned, mis eriti olulised?

Olen alati arvanud, et kunst ei ole nagu kaugushüpe, kus on objektiivsed sentimeetrid ning mõõdetav tulemus. Nendest kümnetest saavutustest tähtsam on Ingmari kui isiksuse areng, tema võit inimesena – jääda kauniks oma hingelt ning kaastundlikuks vaimult. Käime ­ esi­nemas vanadekodudes, laste­ kodudes, haiglates. Need sü­ dam­ likud kohtumised on palju olulisemad kui medal kapis.

Oluline on oma loomingu kau­ du ülendada nii ennast kui kuu­ lajat. See kas on või siis ei ole.

Mul on meeles selletalvine Ingmari muusikakooli tavakont­ sert Vanalinna Muusikamajas, kus ta mängis Debussy Kuu­ valgust. See oli maagiline mo­ ment, missugust kooli muusika­ õpetajate sõnutsi on nad üle­ üldse harva kuulnud, rääkimata lapse ühel õhtusel tavalisel ­esinemisel.

Tema võidud, stipendiumid ja muu objektiivne on ta loomingulisest biograafiast loe­ tav. Küll ei ole sealt võimalik välja lugeda elamusi, rõõmu, vaimustust ja elujõudu pakkuvat toetust, mis on tulnud kõikidelt viiulireisidelt. Aastate kestel on sõidetud ju palju (Austraalia, USA, Kanada, Holland, Soome, Venemaa, Indoneesia, Prantsus­

maa, Itaalia, Kreeka, Läti).

Mis on olnud viimase aja tähelepanuväärsemad sünd­ mused?

Hiljutistest olulisematest sünd­ mustest võib välja tuua selle, et Ingmar võeti vastu Eesti Muusika- ja Teatriaka­ deemia Noorteakadeemiasse viiuli erialal. Oma gümnaasiu­ mis, Vanalinna Hariduskollee­ giumis õpib ta lisaks viiulile ­heliloomingut ja kompositsiooni Riho Esko Maimetsa juhenda­ misel. Kevadel osales ta oma looga Uno Naissoo nimelisel heliloomingu konkursil, kus jõudis finaali ning pälvis eri­ preemia. Paar aastat tagasi osales Ingmar Vivat Multitalen­ di konkursil ning valiti seal sti­ pendiumi saanute hulka, käies ka Leipzigis galal esinemas.

Augustis toimus konkurss Tallinna Talent, kus Ingmar ­valiti 300 võistelnud noorest 20 parima hulka.

Praegu on ta „Eesti otsib superstaari“ saatesarja keerises ­ ja jõudnud seitsme parema hul­ ka. Konkurss kestab detsembri keskpaigani.

Hiljuti kutsuti Ingmar „Minu unistuste päev“ organisaatorite poolt musitseerima Alexela kontserdimaja lavale koos väikse piigaga, kelle unistuseks oli koos suurema muusikuga mängida. Sellised kutsed ja võimalused endast anda teevad rõõmu.

Tulevikuplaanidest...?

Sel aastal tuleb ennast tub­ listi näidata, võistelda, esineda ja loota, et kõik viib lõpuks ülikoolis stipendiumini. Ilma selleta ei ole mõeldav Eestist (Järgneb lk. 13)