Nr. 10
EESTI ELU reedel, 12. märtsil 2021 — Friday, March 12, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust
Sakslaste omavalitsuse ajast Juba enne taasiseisvumist hak kas Eestis ilmuma N. Liidu okupatsioonist mälestusi. Selliseid, mis tõid tegelikkuse esile. Pärast 20. augustit 1991. a. kasvas selliste raamatute arv. Kuid esimese punase võimu haaramise ja siis anastamise, annekteerimise vahel oli ju 1941-1944 sakslaste okupat sioon, millest märksa vähem on jõudnud kaante vahele, kui mitte arvestada sõdurpoiste, eriti soomepoiste, kellest said kirjanikud – nagu Arved Viirlaid ja Heino Susi –, raama tuid, mis olid ju enamasti pagu luses ilukirjanduslikku kuube mähitud mälestused. Eestis, tea dagi, selliseid mälestusi ei ilmu nud. Tänu pagulusse pääsenu tele on meil olnud siin hea ülevaade sellest ajastust. Ajalugu ei saa õppida kõrg koolis ilma Leopold von Rankega tutvust tegemata. Temalt oluline õpetus – ajalugu tuleb kirjutada nii, nagu ta päri selt oli (wie es eigentlich gewesen). Rõhk on niisiis ausale ajaloolasele, Nõukogude omad seda ju küll ei olnud, ei põhinenud allikmaterjalidele, protokollidele, arhiivis kinni tatud faktidele. Tuleb teatud ettevaatusega tarvitada mälestusi, olgu need ilukirjanduslikud või mitte. Sest mälu on kummaline asi. Tea dagi mäletab üks juhtunut teisiti kui teine, eriti mitukümmend
aastat hiljem. Kui aga mäles tused põhinevad päevikutele, on nad ajaloolasele allikmaterjalina olulised, sest vaevalt, et vahetult pärast sündmust kirjutatu erineb päriselt juhtunust. Ettevaatlik tuleb siiski olla, arvestades värvingutega, mida isklikud vaated võivad lisada päevikusse. Selletõttu on just lahingupäe vikud, ametlikult rindel, ka tagalas kirjapandud, eriti usuta vad. Muidugi on mõjutustest, kal duvustest raske hoiduda. Ent kui kirjutatakse eestlasena, Eesti ja eestlaste huve kaitstes, on raske etteheiteid teha kellele gi, eriti neile, kes sattusid sõja keerkäikudes vastutavale kohale, kas punaste või natsionaalsot sialistide okupatsiooni aegadel. Kaalume kahte näidet. Üheks selliseks meheks, kes pani koheselt päevasündmused kirja, oli Oskar Angelus. Sõja väelane Vabadussõjas, kooliõpe taja, ajaloolane, riigiametnik ja ajakirjanik. Ning oluliselt eel mainitud Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse Sise direk tooriumi sisedirektor. (Enne enam laste esimest okupatsiooni oli Angelus aastatel 1921-1940 Sise ministeeriumi ametnik mitmel ko hal; seega kogemustega. Arves tada tuleb, et ta oli vähe mus rahvaste kultuurautonoomia jä relevalveametnik ning et ta juhtis nimede eestistamise aktsiooni.) Tema mälestused aastatest 1941-44 „Tuhande valitseja maa“ ilmus Rootsis 1956. aas tal, 65 aastat tagasi. Teos avab silmi, tõukab samas ümber väi ted, mida okupatsiooniajal ja pärast sõda laialt esitati, et nii Angelus kui teised toonased
Lapsed, nähtamatud kriisiohvrid Heljo Pikhof Riigikogu liige, SDE aseesimees Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kelle elu poleks viirushaigus räsinud. Koroona on toonud kannatusi ja leina, ta on kimbutanud inimeste tervist, takistanud töö tege mist, tähendanud paljudele tööta jäämist ja solgutanud lapsi kooli- ja koduõppe vahel. Ja Eesti olukord ei lähe veel paremaks, paraku on seis vastupidine. Lapsed aga ei küsi viirusest, lapsed sünnivad ja kasvavad igal ajal. Just lapsed ja lastega pered on ühed pandeemia näh tamatud ohvrid, mitte niivõrd (suur)ettevõtted-ettevõtjad, keda eelmine valitsus priskesti popu tas, seda küll valikuliselt. Ka uus valitsus püüdis ettevõtjaid igati soosida-säästa, kui viivi tas piirangute karmistamisega. Lastega perede heaks ei ole aga Eesti riik terve koroo na-aasta jooksul õieti mitte midagi teinud. On hästi teada, et iga kriis teeb rikkad rikka maks ja vaesed vaesemaks ning just riigi roll on seda lõhet vei digi tasandada – märgata ja
toetada oma lapsi. Meie naabrid on seda mõist nud. Lätlased näiteks on üles korjanud mõtte, mille sot siaaldemokraadid käisid välja eelmisel kevadel oma kriisiaja sotsiaalmeetmete abipaketis: lõunanaabrid maksavad nüüd peredele iga lapse kohta 500 eurot toetust. Lisaks maksab Läti pensionäridele ja erivaja dustega inimestele aprillis ühe kordse kriisitoetusena 200 eurot. Soomlastest ei maksa rääkidagi! Juba kevadel sai üle 700 euro kätte lapsevanem, kes jäi töölt ära, et pidi lapsega kodus püsi ma. See on abi, mida annab leiva peale määrida. Vähem tähtis pole aru saa da, et pikaleveninud kriis jätab sügava haava laste ja noorte arengusse. Sestap tuleb aega viitmata, kohe kriisis panustada perede toimetulekusse ja jätkata sellega hilisemas taastumis faasis. Põhjanaabrid moodustasid juba maikuus ekspertide töörüh ma, mis hindab epideemia mõju laste õigustele ja heaolule ning otsib parimaid lahendusi krii sitüsistuste vältimiseks. Kaks vahearuannet on valminud. Vaid paar märksõna sealt: tundlikkus
Omavalitsuse direktorid, amet nikud olid fašistide sabarakud, kaasajooksjad. Omavalitsuses olid hoopis need inimesed märksa aatelisemad, nö eesti asja eest väljas kui juunikom munistid, teised, kes kas ehk naiivselt toetasid bolševikke või isegi verejanuliselt tahtsid kaas maalasi iga hinna eest hävitada. Kolmanda Riigi huvides pol nud, et eestlased valitseksid eestlasi. Angeluse järgi astusid sakslased korduvalt suuri eksi samme. Nende loetelu on pikk ja hämmastav. Viisid Angeluse Berliini taotlema Eestile au tonoomia andmist. See ei näita sugugi kaasajooksiku lähenemist. Sõja lõpu poole sunniti ta nö vabapuhkusele, kuna tema sei sukohtadega ei nõustutud. Enne Eesti rinde varisemist läks Angelus Saksamaale, sealt 1950. aastal Rootsi. Mälestuste ilmumisega läks aega. Käsikiri oli koostatud juba 1945. a., kuid kadus müstiliselt pärast Ühend riikidesse saatmist. Usaldus mehele. Angelus koostas alles jäänud käsikirja mustandi ja muu kodumaalt kaasatoodud materjalide põhjal uue käsikirja. See rändas kuidagi Kanadasse, kust autor ta lõpuks kätte sai. Oma sõnul ta lootis, et viivi tused tulid raamatule kasuks. Seda võib uskuda. Angelus kirjutab, et sõda kaotati mitte „sõduri, vaid tagala süü pärast“. Autor lisab, et ta ei olnud „oma elus kunagi nii palju juttu kuul nud vastutuse ja vastutustunde üle kui 1941-44 Eestis ja ku nagi niipalju rumalusi näinud kui siis“. Kinnituseks lisab sa mas autor, mida nii mõnigi ehk pole varem kuulnud, lugenud.
Sakslastel olevat olnud plaaniks pärast võitu Punaarmee üle eestlasi üle kolida teisele poole Peipsi järve ja Maarjamaale tuua vaesemaid saksa talupoegi ja hollandlasi, nii puhvertsooni luues. Kuid see oleks olnud unelm.
võimalike probleemide avasta misel ja kohene reageerimine nendele. Abiandmise eelduseks on mõistagi piisavad ressursid – lapsed ennekõike! Kui on tahtmist ja tundlik kust, võib ka mõne pealtnäha pisiasja lahendamine tuua perele kergendust. Meil kehtiv kord, kus pärast vanemahüvitise lõppemist tööle läinud lapseva nem saab haigestunud lapsega hoolduslehte võttes hüvitist vaid alampalga pealt, on perede suhtes ülekohtune. Asi on selles, et 80 protsenti päevatulust, mis haige lapse hooldamise eest kindlustatule makstakse, arvestatakse eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku järgi. Vanemahüvitiselt aga – olgu see kui tahes suur – sotsiaalmaksu ei võeta. Nõnda ongi praegu arveldamise aluseks miinimum palk. Samas, just sel ajal, kui seni kodune väikelaps kohaneb lasteaia ja kollektiiviga, jääb ta sagedasti haigeks ja emal või siis isal tuleb töölt ära jääda. Kui väikelaps on pidevalt haige, võib see alguse panna omamoodi ahelreaktsioonile: lapsevanem on ka järgmisel aas tal kehvemas olukorras, kui tal läheb vaja haigus- või hool duslehte, sest ka hooldushüvitisi
ei maksustata sotsiaalmaksuga. Vanemahüvitiste süsteem on viimasel ajal üsna paindlikuks tehtud, nüüd tuleb ära kaotada ebaõiglus ka hooldushüvitiste maksmisel. Sotsiaaldemokraadid on riigikogule esitamas ravi kindlustuse seaduse täiendus ettepanekut, mille järgi makstaks hooldushüvitist vanemahüvitise järgi või kui lapsepuhkusel vii binu on vanemapalgale lisaks teeninud suuremat ja sotsiaal maksuga maksustatud tulu, siis selle pealt. Sõnaga, hoolduslehe kompenseerimine olgu perele soodsam, 80 protsenti suurema summa pealt. Me ei ole kõrvale heitnud ka mõtet kaotada lasteaia kohatasu, nõnda, et riik hüvitaks omava litsustele lapse kohta saamata jäänud tulu. Praegusel ajal on see samm vajalikum kui ehk ealeski va rem. Võtame näiteks või turis misektori ja sellega seotud alad, mis said pandeemialt täista bamuse. Seal on ja oli tööl väga palju noori ja nooremapoolseid naisi, pisut vähem ka mehi, kel pisipere toita. Töötuid ja poole teramehi tuleb juurde muustki vallast. Kui mudilane oleks päevaajal ilusti hoitud, saaks äkk-kitsikuse kiuste alusõpet ja sooja toitu, võtaks see pingeid
Teine selline mees, kes pani tollal toimunu kirja, oli isegi tähtsam, rahvuslikum. Angeluse nimetatud plaani lükkas ümber Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe oma mälestustes „Kuidas kõik teostus“, mis ilmus aastal 1993, 15 aastat pärast Mäe surma Austrias. (Angelus ise suri vaid aasta hiljem, 1979. a. Rootsis). Arvu liselt ei olnud piisavalt sakslasi, et sellist tagalat asustada. (Õieti, terve Lebensraum’i loomise poliitika oli fantaasia, unelm, Hitleri haige ettekujutus suurrii gi vajadustest.) Mäe oli Angeluse mälestusi lugenud, nõustudes tema peal kirja valikuga, viimasel oli „tu line õigus“ nii kokku võtta olukorda. EO juht kirjutas, et Saksamaal valitses imelikul kombel kaos, kuna seal oli lige male sada võimujõudu, kes tegutsesid „rööbiti või risti üle teiste“. Kuid Angelusest ei pi danud Mäe eriti lugu, vihjates sisedirektori „joomatõvele“ ning et Omavalitsuse ajal näitas ta asetäitja oma tõelisi värve. Ent seda tuleb teatud skepsisega võtta: Mäe kirjeldab Angeluse poolt viimase mälestustes esine vaid tõike tihti teisiti. Ometi Angelus kirjutas vahetult pärast sõda, kui kõik veel värske. Paraku Mäe mälestused tihti korduvad, mis pole ime, kuna ta kirjutas neid enam kui 30 aastat
hiljem, päris vana mehena. Ning kahjuks, nagu kirjastus Välis-Eesti & EMP raamatu järelsõnas lugejale märgib, Mäel oli kavas oma mälestustega avaldada terve rea dokumente. Neid aga polnud käsikirjale lisa tud ning järelepärimisedki, pärast autori surma, ei andnud tulemusi. Ainult mälu uskudes pole mitte täielikult vonrankelik. Kuid näiteks Mäe sulest pea tükk, mis käsitleb propagandat, nõuab lugemist. Milles mõle mad suured totalitaarriigid olid mitte ainult süüdi, aga päris edukalt mõjutasid vallutatud maa-alade elanikke. Üldreegliks olevat vale asemel öelda propa ganda. Angelus kirjutab, et nii vasakult kui paremalt külvati vahetpidamata valedega üle, nii suurte kui väikeste kelmide poolt. „Maailm on niivõrd har junud jämedate pettustega, et ta haruldast tõde, mida talle mõnikord kogemata serveeri takse, võtab valena“. Hea kok kuvõte ajastust. Ka nüüd. Mõlemad analüüsivad põhja likult põhjusi, miks võidetav sõda kaotati. Dr Mäe, kuigi mitte alati Angelusega nõustu des, leiab, et oleks Saksamaa sõda pidanud mõistlikul viisil, oleks see olnud „ka meie kodu ma iseseisvusele kasuks“. Kahe peale kokku oluline lugemine ajastust, kus vähemalt need mehed tegutsesid eesti rahva asjade, oma rahvusriigi, mitte sakslaste huvides, rippumatu omariikluse taastamise lootuses. Seda isegi, kui nad silmast- silma alati ei näinud. Paeluv, peaaegu 80 aastat pärast toi munut. TÕNU NAELAPEA
ROK-i president Thomas Bach valiti tagasi Rahvusvaheline Olümpia komi tee (ROK) valis veel üheks ametiajaks presiden dina tegutsema sakslase Thomas Bachi. Praegune ROK-i president Thomas Bach (67 a) valiti ametisse tagasi 93 poolt- ja ühe vastuhäälega, neli hääletajat jäid erapooletuks. Konkurente Bachil valimistel polnud. Rahvusvahelise Olümpia komitee presidendina on endine vehkleja Bach tegutsenud alates 2013. aastast. Sakslase kolmas ja ühtlasi viimane ametiaeg kes tab 2025. aastani. (ERR/EE)
peres pisutki vähemaks. Alles see oli, kui me laste toetusi tuntavalt tõstes saime laste vaesuse Eestis otsustavalt vähemaks. Me ei tohi ühelainsal kriisiaastal lasta kõike tehtut ära nullida. Kasutada tuleb pisi matki võimalust, et olla toeks lastega peredele. Ka koolilaste haridusauke on parem lappida, kui tuba on soe ja leib laual.
