Page 1

Maailm ja Eesti Kui Mart Laar kirjutas raamatut „101 Eesti ajaloosündmust”, läks tema mõte liikvele ka teises suunas: kuidas on maailma ajaloos toimunu mõjutanud protsesse meie väikesel kodumaal? Nii sündiski mõte kirjutada raamat „Maailma ajaloo tähtsündmused ja Eesti”. Raamatu üllitas kirjastus Varrak. Vt lk 7

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 2 (80)

uudised

uudised

Päevik iseendale

Raamat Kremli ajaloost Veebruaris ilmub kirjastuselt Tänapäev briti ajaloolase Catherine Merridale’i raamat „Punane kindlus”, mis räägib Moskva Kremli ajaloost ja seeläbi kogu Venemaa kultuurilisest ja poliitilisest ajaloost. Mahukas raamat on illustreeritud paljude kaartide, reprode ja fotodega. Catherine Merridale on üks kevadise kirjandusfestivali HeadRead külalisi, tema raamatutest on eesti keeles varem ilmunud menukas „Ivani sõda”.

Mälestusteraamat Enn Vetemaalt Peagi kirjastuselt Tänapäev ilmuvas raamatus „Üleõlapilguheit” meenutab Enn Vetemaa juhtumisi oma lapse- ja nooruspõlvest, jõudes välja 1965. aastani, mil valmis romaan „Monument”. Raamatus astuvad teiste hulgas üles maanaabrimehed teoloogid Uku Masing ja Evald Saag, lapsepõlvesõber Ellen Niit, noor teadlane Endel Lippmaa ja paljud teised, kellega kirjanik oma varasemas elus kokku puutus. Kõik see on esitatud kaunilt ilukirjanduslike kõrvalepõigetega elavdatuna.

Teemeistrite suguvõsa saladus Kirjastus Koolibri avaldab veebruaris Kadri Jaanitsa tõlkes Soome kirjaniku Emmi Itäranta esikromaani „Vesi mäletab”. Emmi Itäranta esikromaan tekitas 2012. aastal suurt elevust. Debütant võitis Soomes mitmeid auhindu, lisaks on tänaseks romaani tõlkeõigused müüdud juba 12 riiki. „Vesi mäletab” on hämmastavalt usutav ja hirmuäratav pilt meie võimalikust tulevikust ning keel, mis selle lugejani toob, on selge ja karastav nagu maa-alune allikas. Emmi Itäranta külastab Eestit märtsis. Kirjastus ja Soome Instituut koostöös Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonnaga esitlevad raamatut „Vesi mäletab” 10. märtsil Rahva Raamatus (Viru Keskus, 4. korrus) Tallinnas ja 11. märtsil Kirjanduse Majas (Vanemuise 19) Tartus.

Raamatunäitused

Möödunud aasta Eesti kauneimate ja EKLi liikmete menuraamatute näitust on võimalik vaadata Eesti Rahvusraamatukogu 6. korruse näitusesaalis 28. veebruarini. Samas on välja pandud ka Soome 2012. aasta kauneimad raamatud.

20. veebruar 2014

Kirjastuselt Varrak ilmub veebruari viimastel päevadel raamat, mis süveneb Eesti kultuuriloo allikatesse. Tegemist on Gustav Suitsu abikaasa, Tartu ülikooli soome keele ja kirjanduse lektori, Tartu Draamastuudio õppejõu Aino Suitsu päevikuga, mis dateerib rohkem kui poolt sajandit. Kõigest on näha, et Aino Suits on kirjutanud päevikut iseendale, analüüsides oma käitumist, kirjutades asjadest, millest ei suudeta rääkida kellelegi kõrvalisele, elades päevikulehekülgedel välja oma kartusi ja hingevalu.

ERRi kultuuri- ja muusikasaadete toimetaja Reet Weidebaum saate „Kirjandusministeerium” toimetusele antud „Aasta raamatusõber” tiitlit vastu võtmas. Tagaplaanil EKL tegevjuht Kaidi Urmet.

William Somerset Maugham 140

FOTO TEET MALSROOS

Palju enamat kui kerge ajaviide Eha Vain

Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse kultuurinõunik

S

uhe ilukirjandusse on isiklik ja erinev. On jätkuvalt raamatuneelajaid, pühapäevalugejaid, on neid, kes loevad väga valikuliselt, ning on ka neid, kes ei loe üldse, sest ei pea seda oluliseks. Viimane on paraku kasvav trend, eriti poiste seas, kes leiavad, et raamatut loevad eeskätt nohikud ja lugemine on ülepea väga mitte-mehelik tegevus. Sellist arusaama ei ole lihtne muuta. Sporditäht ja jalgpallikuulsus, paljude noorte iidol Zlatan Ibrahimovich väitis mõne aja eest ajakirjanduses, et on oma elus lugenud vaid kahte raamatut, millest üks on tema enda autobiograafiline teos ja teine mänedžeri soovitatud eneseabiõpik. Eeskuju mõjutab! Esimene kokkupuude raamatuga toimub teatavasti juba väikelapseeas, kui vanemad lastele raamatutest õhtujuttu ette loevad. Aga kui paljud tänapäeval ikkagi loevad? Laste- ja noorsookirjanik Johanna Lindbäck, Rootsi lugemise saadik 2013–2015, teab öelda, et vaid kolmandik Rootsi noortest lapsevanematest loevad täna oma pisikestele. Kümne aasta eest oli neid üle kahe korra enam.

Kuidas jõuda lasteni?

Kedagi vägisi raamatute juurde ei too. Seetõttu on oluline süveneda laste ja noorte maailmadesse ning pakkuda

neile teemasid, mis nende huvi köidavad. Kollid, koletised ja trollid elavad näiteks islandi autori, raamatuillustraatori Áslaug Jónsdóttiri loodud maailmas. Need ebamaised tegelased tembutavad omajagu, ent õpetavad samas ka sallivusest, empaatiast, sõprusest lugu pidama. Kuidas Jónsdóttir noore lugejani jõuab, saavad kõik kirjandushuvilised otse autorilt kuulda 3. aprillil Tallinna raamatumessi raames toimuval Põhjaja Baltimaade kirjandusfoorumil. Lisaks on Jónsdóttir selle aasta Põhjamaade Nõukogu laste- ja noorsookirjanduse preemia Islandi nominent ja Põhjamaade trolliteemalise raamatukogunädala autor. Foorumil esinejate seast leiab ka Põhjamaade Nõukogu laste- ja noorsookirjanduse preemia esimesed laureaadid, kes pälvisid auhinna eelmisel aastal: kirjanik ja loova kirjutamise õpetaja Seita Vuorela ja raamatukunstnik Jani Ikonen Soomest. Auhinnaromaan „Karid” (Karikko) on kaasaegne õudusromaan, mida on inspireerinud rahvauskumused, müüdid ja saagakirjandus. Teose tegevus toimub justkui piiririigis, mis jääb laste ja täiskasvanute maailma, unenäo ja tegelikkuse vahele. See on jutustus kahest teismeeas vennast, saagalikus loos on kaotusvalu ja leina, süütunnet ja andestamist. Noorele lugejale ehk üsna nõudlik, ent kindlasti väärtuslik lugemiskogemus. Seita Vuorela sõnul ei

peagi ilukirjanduslik teos olema vaid kerge ajaviide. Heast lastekirjandusest ei ole ju puudus, küsimus on pigem selles, kuidas seda noorele lugejale vahendada, temas ergast uudishimu äratada, talle selles imepärases kirjandusmaailmas teejuhiks olla. Vaatamata kooli ja raamatukogu tagasihoidlikule eelarvele.

Teine Põhja-Balti kirjandusfoorum

Kõik kirjandushuvilised, kellele läheb korda tänavune Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumi teema, milleks on lapsed ja raamatud, lastele kirjutamine, neile ilukirjanduse vahendamine, on teretulnud Tallinna raamatumessi avapäeval 3. aprillil rahvusraamatukogu suurde saali. Foorum on rahvusvaheline. Nii nagu mullu on ka seekord põnevaid esinejaid kõikidest Põhjamaadest, lisaks Eestist, Lätist ja Leedust. Sõna saavad lastekirjanikud, kirjanduseksperdid, raamatukoguspetsialistid. Jagatakse kogemusi, tähelepanekuid, võrreldakse uuringumaterjale, mis peegeldavad lastekirjanduse staatust, arengut, laste ja noorte lugemist, neis lugemishuvi äratamist. Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumit korraldab Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esindus koos Eesti Lastekirjanduse Keskuse, Tallinna raamatumessi ja Põhjamaade saatkondadega Eestis. Foorumi kava on leitav aadressilt www.norden.ee.

25. jaanuaril 2014 möödus 140 aastat inglise kirjandusklassiku William Somerset Maughami sünnist (1874– 1965). Kirjastus Canopus korraldas sel puhul 28. jaanuaril Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses Nõmmel sümpoosioni, kus ettekannetega esinesid kirjastuse Canopus juhataja Tõnu Lember, kirjandusteadlane Peeter Olesk ja Tallinna Ülikooli professor Rein Veidemann. Kirjastus Canopus on eesti keeles välja andnud valdava osa Maughami loomingust, praeguseks hetkeks juba 27 tema teost, mille hulgas on nii romaane, novellikogumikke, reisikirju, mälestusi kui ka esseistikat. Järgmisena on ilmumas „Ühe kirjaniku päevaraamat”.

Tulekul on Tallinna Raamatumess 3.–5. aprillini toimub Eesti Rahvusraamatukogus taas Tallinna raamatumess. Messil osaleb ligikaudu 30 kirjastust-organisatsiooni, toimub üritusi nii kirjastusvaldkonnaga kokkupuutuvatele spetsialistidele kui ka kohtumisi lugejatega, vestlusringe ja õpitube nii suurtele kui väikestele. Nagu ikka, on võimalik osta ka raamatuid. Sissepääs messile on tasuta. Messi programmiga on võimalik tutvuda 27. märtsil ilmuvas ajalehes Raamat ning alates 10. märtsist veebiaadressil www.estbook.com.

Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 27. märtsil.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2014


2 ilmunud

Härra Tee ja proua Kohv

Aino Pervik illustreerinud Anu Kalm 84 lk, kõva köide Sõnadega saab kujutada ka selliseid asju, mida on täiesti võimatu joonistada või mingil muul viisil nähtavaks teha. Selle raamatu lugemisel tuleb just seda meeles pidada: nimelt, et sõnadega võib rääkida ka millestki sellisest, mis loogiliselt mõeldes polegi üldse võimalik. Härra Tee ja proua Kohv siin raamatus lihtsalt ongi ühekorraga nii tee kui ka kohv tassis, kruusis või kannus, ja samas on nad just täpselt inimesed. Mõtle selle üle!

Timm Thaler ehk Müüdud naer James Krüss tõlkinud Linda Ariva 232 lk, kõva köide Väike poiss Timm vahetab oma nakatava naeru võime vastu võita kõik kihlveod. Timm aga ei tea, et see, kes ei oska naerda, ei suuda olla õnnelik. Oma meeletul teekonnal naeru taga ajades avastab Timm veel ühe tugeva jõu, mis aitab võita kõik raskused – sõpruse. Käesolev on saksa kirjaniku James Krüssi populaarse lasteraamatu neljas trükk.

Kaelkirjak Andrus Kivirähk illustreerinud Heiki Ernits 64 lk, kõva köide „Mis sa seal akna all teed?” küsis isa. „Jahe on. Kas keegi on äkki aeda roninud või?” „Kallike, sa oled haige,” ütles ema. „Tule tuule käest ära.” „Ma vaatan kaelkirjakut,” vastas Kai. „Missugust kaelkirjakut?” imestas ema. „Kus sa kaelkirjakut näed?” „Ta seisab seal kahe maja vahel,“ näitas Kai. „Täitsa liikumatult. Ta magab. Kaelkirjakud magavadki püstijalu.” „Sa mõtled kraanat või?” küsis isa. „Ma mõtlen kaelkirjakut,” vastas Kai.

Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi Agnès Martin-Lugand sari „Punane raamat” tõlkinud Pille Kruus 149 lk, kõva köide Diane on 31-aastane, kui kaotab oma abikaasa ja tütre. Aasta hiljem võitleb ta ikka veel kõike muud matva leinaga. Et pääseda valusatest mälestustest, mõistmatutest vanematest ja liiga abivalmis sõbra pealetükkivusest, otsustab ta teostada oma surnud mehe unistuse ning pageb kodulinnast Pariisist kolkakülla Iirimaa rannal. Kas on võimalik, et just seal näeb ta tunneli lõpus jälle valgust?

5:2. Paastudieet Dr. Michael Mosley, Mimi Spencer tõlkinud Raili Puskar 186 lk, pehme köide Paastudieet eeldab, et me ei mõtle mitte üksnes selle peale, mida me sööme, vaid ka millal me sööme. Siin puuduvad keerulised reeglid, mida jälgida; strateegia on paindlik, lihtsalt mõistetav ja kasutajasõbralik. Siin puudub igapäevane masendav kalorite lugemine – jääb ära tavapärane dieedi pidamisega kaasnev üksluisus, närvitsemine ja pidev tunne, et sa jääd millestki ilma. Jah, sellega kaasneb paastumine, aga mitte nõnda, nagu teie arvate – te ei pea ühelgi päeval nälgima.

www.varrak.ee www.tnp.ee

Varrak Tänapäev

2 (80) 2 (71) 20.29. veebruar märts 2014 2013

Suure Venemaa salasüda Kreml Catherine Merridale autor

K

reml on maailma üks kuulsamaid rajatisi. Kui riikidel oleksid võrdkujud, siis Venemaale sobiks just see üle Punase väljaku paistev kindlus. Seda tahavad näha kõik, kes Moskvasse sõidavad, ning igaüks näeb seda isemoodi. „Õige reageering on tagatud ainult siis, kui kujundad juba enne saabumist oma seisukoha,” kirjutas saksa filosoof Walter Benjamin. „Venemaal näed üksnes seda, mida oled otsustanud näha.” 1927. aastal võttis ta nõuks lasta ennast kütkestada. Ent mitusada aastat varem oli prantslasest markii de Custine eelistanud skandaalset tiraadi. Tema silmis oli Kreml „türannide tugisammas”, „saatanlik monument”, „apokalüpsiseolenditele sobilik ase”. „Samamoodi nagu mingite hiiglaslike loomade luid, näitab Kreml meile maailma ajalugu, milles võime kahelda, kuni pole neid säilmeid näinud,” lõpetas ta. Kui jutt juba selle paiga võluväele kaldub, ei saa ükski võõras võistelda selles venelaste endaga. Kreml on nende rahvuslik sümbol. Kremli kaitseseinad langesid mongoli ratsanikest hordide ees, hiljem vallutasid selle poolakad ja isegi prantslased, kuid kindlus jäi püsima, nagu Venemaa isegi. Vist küll kõik venelased teavad, et just Kremli värava tagant saatis Stalin 1941. aastal Punaarmee värskeid üksusi võitlusse ja surma. Riigi teine pealinn Peterburi võib olla arhitektuuriime, kuid Kreml on Venemaa nutumüür.

Arhitektuur ja poliitika

See rajatis pole demokraatlik. Eriti kõvadest tellistest ehitatud punase kindluse müürid olid kavandatud sõja puhuks. Ehkki ilusad, on müürid erakordselt paksud; neis hargneb treppe ja koridore, nagu oleks tegemist omaette linnaga, ning kohati kerkivad need maapinnast rohkem kui kaheksateistkümne meetri kõrgusele. Neli peaväravat on tehtud iidsest tammepuidust, kuid nende auväärsed raudlukud on ammu asendatud digitaalajastu halastamatute süsteemidega. Isegi praegune Kreml on sõjaleer, mida haldab komandant,

S

ee ei ole autobiograafia selle tavalises tähenduses, ehkki kõneleb kahtlemata autori elust, selle varasemast perioodist, lapsepõlvest ja õpinguaastatest kuni laiema tuntuse saavutamiseni kirjanikuna. Lähemal on see üleõlapilguheit mälestusteraamatule, aga pole vist päriselt ka mitte seda, sest kui meenutajaks on Enn Vetemaa, võtavad need mälestused tihti üsna ilukirjandusliku kuju, ning kuulsad ja vähem kuulsad isikud, kellega ta kokku on puutunud, ilmuvad lugeja ette ehk mõnevõrra uue või tavatu nurga alt. Näiteks nii:

Agatha Raisin ja surmaläte M.C. Beaton tõlkinud Mall Pöial 224 lk, pehme köide Kui Agatha komistab ühe Cotswoldsi küla kuulsa loodusliku allika juures otsa vägivaldse surma ohvrile, leiab ta laiba olevat Ancombe’i vallavolikogu esimehe − kes pole ainsana oma häält andnud küsimuses, kas lubada Ancombe’i veekompaniil allikast vett võtta. Lisaks veel ekspeigmees James, paljusõnalised poliitikud, libedad ärimehed − ja Agatha on kaelani süngete mõrvade võrgus.

Jeeriko surnud

Fjodor Jakovlevitš Aleksejev, „Moskva Kremli Katedraalide väljak” (19. sajandi algus). MOSKVA, TRETJAKOVI GALERII

ning selle maa-alune tunnelite ja juhtimiskeskuste labürint talub ka tuumalööki. Kirdeosa, kus asub presidendipalee, on avalikkusele suletud. Kommunistliku poliitbüroo ajast pärineva traditsiooni kohaselt on kogu Kreml neljapäeviti suletud, nagu ka mis tahes rahutuste ajal. Siiski on selles ähvardavas atmosfääris õitsenud ebamaine ilu. Kremli tornidega siluetti kroonivad religiooniehitised, millest kõige lummavamad ümbritsevad aardekirstudena sealset ainsat väljakut. Selle ajaloolise paiga vist küll igas punktis kerkib pilk valgetelt kividelt säravate värviliste katteplaatide ja kuldkuplite kaskaadi poole, sealt Moskvas tiirutavate vareste vahelt veelgi kõrgemale, õigeusu kolmanda viltuse põiklatiga ristide jahmatavalt arvuka kogumini. Kõige kõrgemad tornid paistavad mitme kilomeetri kaugusele, kerkides valgelt ja kuldselt linna kohale. See imepärane ja surmakuulutav, püha, kuid ometi salatsev kindlus on tõepoolest legendaarse Vene riigi inkarnatsioon.

Venemaa ajaloo kehastus

Asusin uurima Kremli minevikku, sest soovisin paremini mõista tänapäeva, kuid lõpuks süvenesin selle biograafiasse. Selles loos on detailid ja süžee sageli faktidest olulisemad, kuid ka juh-

tunu dokumenteerimine on väga tähtis. Seda kirjutades pidin mõtlema lugudele, mida valitsejad ise endast räägivad, ning samal ajal tuli mul tegelda paljude ainevaldkondadega, alates kroonimisrituaali ideoloogiast kuni õigeusu kristluse teoloogiani. Ühtaegu tuli mul lugeda kellamehhanismidest, suurtükkide valukodadest ning vana krohvikihi ennistamise tehnilistest üksikasjadest. Selles räägitakse paljudest kultuuridest ning vähemalt kahest mandrist. Niisiis räägib see raamat Kremli minevikusajanditest, kuid ühtaegu ka tänasest Kremlist ja Venemaast. Asjassepühendatu tunne on siiski suhteline, sest tegemist pole tavalise uurimispaigaga. Kremli külastaja näeb seda, mida talle tahetakse näidata. Isegi kõige visama külastaja ette jääb lukustatud uksi. Selle raamatu kirjutamiseks pidin reisima tornis asuvast lugemisruumist märksa kaugemale.

„Mäletan meie esimest natuke pikemat jutuajamist. Ma natuke kartsin Ukut. Siin, maal, olin ma kokku puutunud aina päevitunud ja muskleis maameestega; Masingute eksootiliste lillede aias – lillede ja puudega tegelemine oli Uku erihobi – kohtasin aga luukõhna, lumivalge naha ja hirmpaksude prillidega tiisikeri. See lausa ehmatas. Noh, kas kõhn mees peab siis just ära kohutama? Aga Einu Uku kohutas lapse ära küll, mitte niivõrd kõhnusega, pigem sellega, et – kujutatagu ette! – ta oskas kõrvu liigutada. Mida mulle otsemaid ka demonstreeris... Selleks vajalikud lihased on meil täitsa olemas, selgitas ta mulle, kuid kuna me neid ei ole sajandeid kasutanud, siis on lihased

sari „Inspektor Morse’i juhtumid” Colin Dexter tõlkinud Evelin Schapel 238 lk, pehme köide Inspektor Morse satub peol kurameerima võluva daamiga. Kuus kuud hiljemgi ei ole ta naist peast saanud ja otsustab teda külastada. Kedagi ei ole kodus. Veidi hiljem saab Morse teada, et siiski oli... kuid surnuna. Uurijad otsustavad kiiresti, et naine tegi enesetapu. Morse’i see otsus ei rahulda. Ta hakkab surma ise uurima ja avastab, et nii-öelda enesetapp on kõigest üks lahtiharutamist vajav sõlm terves sõlmede rägastikus.

Zen aitab Sujata Massey tõlkinud Ehte Puhang 312 lk, pehme köide Elu tänapäeva Tokyos on jaapani-ameerika päritolu noore naise Rei Shimura meelest väga äge, kuna tema päevi sisustab antiigiäri. Ent see kõik pöördub, kui Rei maksab liiga palju ühe vana haruldase kummuti eest, mille tellis rikas klient Kamakura kuulsa zen-templi omanike perekonnast. Imeilus tansu osutub võltsinguks. Rei mõistab, et on avanud Pandora laeka, millest lendavad välja pettused ja mõrvad. Sujata Massey kriminaalromaanidest on eesti keeles ilmunud „Surm lumes”.

Ahv ja tiiger Punane kindlus Catherine Merridale tõlkinud Matti Piirimaa 448 lk, kõva köide sisaldab kaarte ja fotosid

Enn Vetemaa vaatab tagasi Mihkel Mõisnik

ilmunud

enamikul inimestest taandarenenud. Temal aga mitte – tema liigutab oma kõrvu, noh, mitte just nii hästi kui koer, aga omajagu ikka. Aga see olevat pideva treenimise vili: igal hommikul liigutavat ta pool tundi kõrvu. „Teen kõrvavõimlemist,” rääkis ta väga tõsise näoga. „Algul ühe kõrvaga, siis teisega ja lõpuks kahe kõrvaga korraga.””

Üleõlapilguheit Enn Vetemaa 416 lk, kõva köide

Robert van Gulik tõlkinud Kersti Unt 140 lk, pehme köide Hanyuani ringkonnas kohtunikuna töötav Di joob hommikul oma rõdul teed, kui sinna satub ahv, kelle peos on smaragdiga kuldsõrmus. Sõrmuse omanikku otsides leitakse lähedasest metsaonnist laip. Raamatu teises juhtumis naaseb kohtunik Di Bizhoust pealinna ning on sunnitud bandiidijõugu eest varjuma ühte maamajja, kus peale kurikaelte tõrjumise tuleb muretseda ka mõrvajuhtumi lahendamise pärast.

Tartu kadunud vaated Aare Olander 320 lk, kõva köide Raamatu teine, parandatud ja täiendatud trükk. Sarnaselt Tallinna linnaruumi muutumist kujutanud menuka albumiga „Kadunud vaated”, on selle raamatu teema Tartu linna muutumine viimase enam kui sajakonna aasta jooksul. Pea 650 fotol on linnaosade kaupa vaadeldud Tartu muutumist ja kõrvutatud kunagisi kaadreid praegustega. Seejuures on ära toodud mitmeid haruldasi ülesvõtteid, mis leitud välismaa arhiivist.


www.kirjastus.ee

2 (80) 20. veebruar 2014

Ajakirjade Kirjastus

Malle Pärn: hetki püüdes

ilmunud

Aita Kivi

I

ga inimene tunneb mingil hetkel vajadust tehtule-saavutatule tagasipilk heita – aga valdav enamik meenutajaist raamatut ei kirjuta. Ka neist, kes oma loomingu või muu tegevusega jätnud piisavalt olulise jälje või keda kirjastajad piisavalt tuntuks hindavad, et nende elulooraamat võiks huvitada tuhandeid raamatuostjaid, on enamik vaid loo jutustaja, meenutaja rollis. Siit tuleb üks olulisi punkte, mis Malle Pärna elulooraamatu (mida ta ise nimetab eluraamatuks, nii et teen seda järgnevas minagi) eriliseks muudab. Sest Malle kirjutas oma raamatu tõepoolest ise! Sellest asjaolust tulenevalt on tema raamatus keskmisest suurem roll mõtisklustel ja eneseanalüüsil. Raamatule lisavad meeleolu Malle Pärna kaunid loodusfotod ning isikupära tema kirjutatud luuletused.

Kukkudes ja tõustes

Lapsepõlvemeenutused kajavad vastu igaühes meist, noore näitleja siseheitlused avavad muu kõrval ka teatriilma telgitaguseid; armastuse-ootus, esimeste suhete luhtumine ning üksikemaks saamine (ajal, mil see sugugi nii levinud ei olnud nagu praegu) ei jäta lugejat külmaks. 20 aastat tagasi on Malle oma tütre Katrini isast Eino Baskinist kirjutades tõdenud: Vahel valasin ikka pisaraid padjasse, sest perekonna mõttes olen ma konservatiivne, olen alati unistanud harmoonilisest ideaalist: mees, naine ja lapsed… Mida mulle iial osaks ei saa. (lk 111)

Soovin sulle edu

Vooruslik võrgutaja

Rain Siemer 136 lk kõva köide Hea võimalus motiveerida ennast, oma lähedasi või sõpru. Mis on edu? Kuidas saavutada edu? Läbi aegade on mõtiskletud edu üle, läbi aegade on edu saavutatud. Pole vaja lugeda pikki teoreetilisi analüüse – parim õppimisviis on edu saavutanud inimeste arvamused ja nõuanded. Tsitaatide teemaks on unistused, tahtejõud, motivatsioon, usk, hirm, kogemused, inimesed, vastupidavus, areng, julgus, pingetaluvus, raha, töö ja puhkus. Kõik tark on ju varem ära mõeldud, tuleb vaid üritada mõtelda uuesti. J.W. Goethe.

Georgette Heyer 368 lk pehme köide Neiu ei otsinud armastust... Venetia Lanyon on sama ilus kui osavõtlik, ent kuna ta peab juhtima Yorkshire’is asuvat mõisa, hoolitsema invaliidist venna eest ja tegelema kahe tüütult järjekindla kosilasega, on ta vanatüdruku staatusele väga lähedal. Siis kohtub ta oma naabri, seltskonnast välja tõrjutud võluva elumehe lord Damereliga. Sellisest mehest peaks iga kombekas naine kaugele eemale hoidma. Mees ei otsinud lunastust... Ehkki mehe skandaalne minevik ja saladused on piisav põhjus, miks Venetia ei peaks teda usaldama, saab kelm alati oma tahtmise. Ilma igasuguse hoiatuseta antud tungiv suudlus ähvardab poissmehele saatuslikuks saada... ja tekitada ühes vanatüdrukus kirge ja elutahet.

Iika – nii noor, aga juba nõid Edgar Valter 100 lk, kõva köide Iika on väike tragi nõiatüdruk, kes siirdub kodusest kaljulossist ja tervelt kuue kasuemast nõia hoolitsuse alt laia maailma vastomandatud nõiaoskusi katsetama. Teel, mis kulgeb läbi kivija keskaja kaasajani, ootavad teda ees mitmed seiklused ja keerulised olukorrad. Iika eesmärk kõikjal on õigluse jalule seadmine, hädasolijate aitamine ja kurjamite kimbutamine. Raamatu lõpus leiab ta endale toreda väikese kaaslase – süsimusta kassikese, kelle nimeks saab Neegus.

Olla hetkes

Juba 30aastasena on Malle arutlenud praegusajal nii populaarseks muutunud hetkes elamise, hetke nautimise teemal, kirjutades nii: Ent kuidas püüda hetke? /.../ Aeg on nagu õhk, mida me hingame, ilma milleta me ei eksisteeri, aga mida me iial ei näe. Ja ometi võib teda tajuda, tunda, niisama nagu aegagi. Nõnda võib hetkegi kinni püüda – mõttes või kujutluses. Mitte miski, mis ainult meie kujutlusest sõltub, pole meie jaoks võimatu. (lk 17) Noor naine on võrrelnud iseend öösel raudtee ääres, kesk saagivaid ritsikaid istujaga – ja eluhetki möödakihutava kiirrongi valgustatud akendega. (Siinkohal on sobiv rõhutada, et ilukirjanduslikult nauditavaid võrdlusi, kujundeid ja terveid peatükke on Malle eluraamatus omajagu.) Juba toona, vabakutselise näitlejana tegutsedes, soovis ja oskas Malle Pärn kõiges näha pooltoone, märgata varjatud seoseid ja tulemuste tagamaid. Mõtisklus „Püüan hetke”, millest katkend pärineb, on kirjutatud 1975. aastal, kuid mõistagi sisaldab raamat ehedaid kaadreid ka hilisemast ning varasemast ajast. Esseistlikud arutlused, päevikukatkendid ja muud dokumentaalsed osad on esile toodud kaldkirjas – nii on neid raamatut sirvides hõlpus üles leida. Malle eluraamatust jääb mulje, et talle on igas vanuses olnud omane tõsimeelne ellusuhtumine, keskmisest tugevam kohusetunne ja kalduvus muretseda ning üha ja üha endalt küsida: miks nii? Ka kirja pandud raamatuteksti on ta põhjalikult läbi mõelnud.

Viha ja kirg staadionil. Barcelona vs Real Madrid

Ent kuidas püüda hetke? See on tähtis küsimus Malle Pärna kirjutatud eluraamatus. FOTO ERAKOGUST

Unistused ei täitu paljudel. On neid, kes jäävadki teostumatut taga nutma – ning neid, kes lähevad eluga edasi. Malle kuulub kindlasti viimaste hulka. Ja tema eluraamatu tähelepanelik lugeja võib saada inspiratsiooni, kuidas madalseisust välja tulla, kuidas leppida, et kõik soovitu ei saa tõeks. Viiekümne kolmesena, õppides EELK Usuteaduste Instituudis, on Malle Pärn arutlenud: Kui suur osa minu kujunemises on minul endal, minu valikutel ja pingutustel, minu õnnestumistel ja eksimustel? Ja takistustel, mis on mu lootuste ja unistuste teele karidena ette kerkinud? Ja kui suur osa minu kujunemises on olnud justnagu ainult minule etteantud saatusel ja üksnes minule mõeldud Looja kingitustel? (lk 31) „Minu elu hetked” annab mingi pildi ka autori kui teoloogi maailmavaatest, kuid jumalasõna lugejale pealesurumisest on see teos küll väga kaugel. Kuigi hetkede, pisiasjade teadvustamine on Mallele omane ka kirikuseinte vahel. Näiteks meenutab ta, kuis märkas oma esimese iseseisva teenistuse eel korraga katkisest vitraažaknast sisse piiluvat päikesekiirt, mõeldes: vähemalt Jumala meelest ma kõlban!

Valgustab pimedaid nurki

On loogiline, et elu käigus märkab inimene olnut meenutades aina uusi seo-

seid ja tegude või tegematajätmiste seni avastamata põhjusi. Ise muutudes ja arenedes ning tänu uute kogemuste lisandumisele üha avaramaks kujunevale taustale saame hinnata iseendki varasemaga võrreldes teiselt tasandilt. Ning saame ka oma miks-küsimustele teistsuguseid vastuseid. Millest peale me endi on üht-teist õppida ka paljudel teistel inimestel – kui nad seda vaid soovivad, sest eks parim õpetaja on ikka isiklik elukogemus. Malle Pärn tahtis kirjutades tuulutada nii helgeid kui ka tolmuseid lehekülgi oma eluraamatus, valgustades pimedaid nurki, püüdes avastada seal seni enda eest varjul olnud salajasi peiduurkaid. (lk 223) Mõistagi loodab ta, et see raamat ka kellelegi teisele tema enda kohta midagi uut teada annab. Ja tema eluraamatu toimetajana loodan sama.

Minu elu hetked Malle Pärn 244 lk kõva köide

3

Sid Lowe 448 lk, kõva köide Messi Ronaldo vastu, Kataloonia Kastiilia vastu, rahvas riigi vastu, vabadus Franco fašismi vastu. Hispaania jalgpall, see on märksa rohkem kui hiilgavad mänguoskused, kirglikud fännid ja planeedi parimad meeskonnad. Ajaloolane ja jalgpalliekspert Sid Lowe on teinud seda raamatut kirjutades arvukalt intervjuusid kahe Hispaania tippklubi, Real Madridi ja Barcelona endiste ja praeguste mängijate, treenerite ning teiste töötajatega. Raamatus kirjeldab ta nende kahe klubi suure vastasseisu ajalugu ja selle pöördelisi hetki. Kohati jääb lugejal hing kinni – nii elavad on mänguhetkede kirjeldused ja nii suured on inimlikud draamad, mis leiavad aset riietusruumis. See on raamat n eile, kes armastavad jalgpalli. Samuti neile, kes soovivad paremini mõista Hispaaniat.

Enesemotivatsioon. Aitab eesmärke ellu viia Frances Coombes 136 lk kõva köide Kui hea enesemotiveerija sa oled soovitud tulemuste saavutamiseks? Kas on valdkondi, milles sooviksid oma motiveerituse taset tõsta? Eesmärkide saavutamise efektiivsete vahendite õppimine võib olla kasuks meile kõigile, see aitab eesmärke ellu viia. Motivatsioon on edasiviiv jõud, sisemine energia, mis annab võime tegutseda ja tõukab meid lõppeesmärgi poole. Motiveeritud inimene on võimeline teoks tegema rohkem neid asju, mida tahab teha ning tema töid ja tegemisi saadab suurema tõenäosusega edu kui inimest, kes pole suutnud end piisavalt motiveerida.

Laps varakult potile Kristi Lõbu 160 lk, pehme köide Raamatust leiad sammsammulise õpetuse, kuidas titat potile harjutada, ning rohkelt läbiproovitud nõuandeid. Raamat sobib ka hiljem alustajatele ja peredele, kel potitamine parajasti käsil. Mõni laps käib juba esimese sünnipäeva paiku edukalt potil, teine aga kannab mähkmeid 2.–3. eluaastani või isegi veel kauem. Kahe tütre ema Kristi Lõbu hinnangul saab määravaks vanus, mil potitamisega algust tehakse. Varasel potitamisel on palju eeliseid, näiteks • lapse parem kehatunnetus • lähedane suhe ema ja lapse vahel • mähkmelööbe vältimine • tuhandete eurode ja looduse säästmine. Materjali kogudes küsitles autor rohkem kui 500 peret. Raamatusse valitud kogemuslugudes on juttu nii sünnist saati mähkmeta kasvatusest kui ka eri vanuses beebide potile harjutamisest.

Väike kringliraamat Epp Mihkels 116 lk kõva köide Kui poe- või kohvikukringlid enam maitsega ei üllata, võiks hoopis ise kringlit küpsetada. „Väikese kringliraamatu” 50 ahvatleva kringlija stritsliretsepti hulgast leiab igaüks endale soolase või magusa lemmiku. Raamatut uurides veendute, et kringlitegu pole üldse keeruline.

Meie mees Shanghais Åsa Lantz 556 lk, kõva köide Miks reisivad kodutud mehed pidevalt Göteborgi ja Shanghai vahel? Seda üritavad välja selgitada nii ajakirjanik Isa Montgomery, uurija Mario Tumm kui ka tema teatrilavastajast elukaaslane Viggo Sjöström. Kes neid kummalisi reise korraldab ja mis peamine – miks? Paljud on proovinud müsteeriumit lahendada, aga kõik on loobunud, sest kodutud on hirmul ning politseile ei räägita sõnagi. Aga Mario tõeline huvi asja vastu ei tärka enne, kui kodutute meeste müsteerium paistab kokku langevat palju hullema ja isiklikumat laadi probleemiga. Ajutiselt Mario ja Viggo juures elav vaimselt ebastabiilne Sara kaob jäljetult päeval, kui ta saab 18... „Meie mees Shanghais” on teine osa Åsa Lantzi triloogiast. Esimene kannab pealkirja „Kuhu läks see väike armas tüdruk”.


4

www.varrak.ee www.canopus.ee

Varrak Canopus

2 (80) 2 (71) 20.29. veebruar märts 2014 2013

R Tõnu Lember rääkimas Paul Gauguini maalist „Eva õunaga”.

Kirjastuses Canopus välja antud W. Somerset Maughami teosed

R Sümpoosionist võtsid osa paljud kultuuritegelased, sh kultuuriminister Urve Tiidus.

R W. S. Maughami portree, millest rääkisid oma ettekandes nii Tõnu Lember kui ka Peeter Olesk.

R Kaks kampsunites kirjameest: Rein Veidemann ja Rein Põder. P Tõnu Lember koos tõlkija Mare Lepikuga.

W. Somerset Maugham 140 Mare Lepik tõlkija

25

. jaanuaril k.a möödus 140 aastat inglise kirjandusklassiku William Somerset Maughami (1874–1965) sünnist. Ajendatuna soovist väljendada siirast lugupidamist ja austust suure kirjaniku vastu, tähistas kirjastus Canopus seda ümmargust sünnipäeva sümpoosioniga, mis toimus 28. jaanuaril iidsete Nõmme mändide all paiknevas Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses. Sissejuhatuseks tutvustas kirjastuse Canopus omanik Tõnu Lember kuulajaskonnale kaheteistkümne aasta jooksul kirjastuses välja antud W. Somerset Maughami teoseid, mida on kogunenud lausa uskumatuna näiv arv – 27. Nendest 15 on romaanid, kuus novellikogumikud, kolm esseistika ja mälestused („Kokkuvõtteks”, „Don Fernando” ja „Rangelt isiklik”), kaks reisikirjad („Hiina sirmi taga” ja „Härrasmees võõrastetoas”), ja üks erandlik maaliraamat („Üksnes minu enda rõõmuks”). Allakirjutanu käes on hetkel tõlkimisel autori 28. teos, täpsemalt „Ühe kirjaniku päevaraamat” (1949), mis sisaldab 52 aasta jooksul (1892–1944) ülestähendatud äärmiselt huvitavaid filosoofilisi üldistusi, maksiime, elulisi tähelepanekuid, reisimärkmeid, paljude romaanide ja novellide algseid ideid, jpm. Ehk ei olnudki see pelgalt kokkusattumus, et sümpoosioni korraldamiseks oli valitud just 28. kuupäev?

„Rangelt isiklik“

Küsimusele, milline Maughami teos kirjastajale enesele kõige enam muljet on avaldanud, vastas Tõnu Lember pä-

rast mõningast arupidamist, et tõenäoliselt on selleks mälestusteraamat „Rangelt isiklik”. Selles pole ka midagi imekspandavat, sest selle nauditava tõlke autor on kirjastaja ise. Vastus on seda enam usutav, et ta oli mõned aastad varem ostnud oksjonilt nimetatud raamatu ühe ülimalt rariteetse esmatrüki eksemplari, mida ta kuulajatele-vaatajatele ka näha pakkus. Kokku kuulus „Rangelt isikliku” 1941. aastal ilmunud esmatrükki 515 raamatut, millest müüki läks ainult 505, kõik nummerdatud ja W. S. Maughami signeeritud. Tõnu Lemberile kuuluv eksemplar kannab numbrit 34. Kui väärtusliku sisuga saadetis kohale jõudis, oli kirjastaja üllatus suur, sest see sisaldas lisaks raamatule „Rangelt isiklik” kingitusena veel ka W. Somerset Maughami maalikogumiku „Üksnes minu enda rõõmuks” Ameerika esmatrüki, mille vastu kirjastaja varem oli huvi tundnud. Enesestmõistetavalt tuli ka see eesti keeles välja anda.

Kunstiraamat „Üksnes minu enda rõõmuks”

Tõnu Lember andis kuulajaskonnale üksikasjalise ülevaate nii W. Somerset Maughami kunstihuvist kui ka kogumikust „Üksnes minu enda rõõmuks”, rõhutades, et tegemist on eksklusiivse kunstialbumiga, kus Maugham toob suurepärase jutustajana ära oma kolmekümne seitsmest maalist koosneva, viiekümne aasta jooksul kogutud kunstikollektsiooni kõigi, iga viimasegi maali omandamis- ja saamislood. Selle illustreerimiseks rääkiski ta kuulajatele raamatus oleva toreda loo sellest, kuidas Maugham Paul Gauguini jälgedes Tahitil käies ostis sealt tü-

R Kirjanik Ira Lember ja Riigikogu aseesimees Laine Randjärv.

histe dollarite eest tema onni ukseklaasile maalitud maailmakuulsa maali „Eva õunaga”. Muide, „Üksnes minu enda rõõmuks” oli viimane W. Somerset Maughami eluajal ilmunud raamat (1962). Raamatu esikaanel oleva W. S. Maughami portree on maalinud Edouard MacAvoy, ja selle maali kohta oli tema õpetaja, kuulus kubist Georges Braque, andnud väga kõrge hinnangu. „Ma teeksin ainult ühe kriitilise märkuse,” olevat Braque seda maali vaadates öelnud, „näo vasak pool ei ole piisavalt realistlik.”

Peeter Olesk: Maugham ja Faulkner

Kirjandusteadlane Peeter Olesk võrdles oma sõnavõtus maailmakirjanduse klassikute W. Faulkneri ja W. S. Maughami kirjutamisstiile, aja kulgu ja huumorit nende teostes, ning leidis neis nii sarnasusi kui ka erinevusi. Oma ettekannet alustas Peeter Olesk sealt, kus Lember lõpetas, väljendades arvamust, et maalikogumiku „Üksnes minu enda rõõmuks” kaaneportreel on Edouard MacAvoy maalinud Maughami näo poolenisti varjus olevana just meelega nii, sest – ükskõik kui palju kirjanik oma loominguga end ka ei avaks, jääb pool tema olemusest alati salapäraseks, varjatuks. Omalt poolt lisan veel paar armastatud kirjanikku vägagi hästi iseloomustavat sissekannet tema loodetavasti varsti ilmuvast teosest „Ühe kirjaniku päevaraamat”: On hetki, mil ma vaatan oma loomuse erinevatele tahkudele hämmeldusega. Tunnen end koosnevat mitmest isiksusest, ja praegusel hetkel valitsev isiksus

loovutab paratamatult oma koha järgmisele. Kuid milline neist on päris mina? Kas need kõik, või mitte ükski? Elu ei saa minu jaoks iial olla igav, kui selles esineb nii palju eksimisi ja väärkujutlusi, millesse ma olen end üleni mähkinud, ja kust ma end pidevalt püüan lahti rabelda. Hävitada minusse lapsest saadik sissesüstitud eelarvamused, on mulle iseenesest nii töökohustus kui ka lõbus ajaviide.

Rein Veidemanni lemmikud on „Punapea” ja „Karussell”

Kui Peeter Olesk peatus oma ettekandes W. Somerset Maughami loomingu mõnedel üldfilosoofilistel aspektidel, siis Tallinna Ülikooli professor Rein Veidemann jagas teoreetiliste mõttemõlgutuste kõrval kuulajatega ka oma esimesi ja viimaseid W. S. Maughami teostest saadud lugemiselamusi. Esimesena mainitu oli olnud sõjaväes loetud novell „Punapea”, viimane aga äsjailmunud romaan „Karussell”, mille kohta Veidemann kiidusõnu kokku ei hoidnud, hinnates viimast mitte vähem kaalukaks kui W. S. Maughami peateoseks peetavat romaani „Inimorjusest”. Nende kahe lugemiselamuse kirjapaneku vahele aga jääb peaaegu 50 aastat. Professor Veidemann luges äärmiselt nauditava näitlejameisterlikkusega kuulajatele ette talle kõige enam mõju avaldanud kohti nii novellist „Punapea” (W. S. Maugham, „Kogutud novelle ja jutustusi” III, Tallinn 2009) kui ka romaanist „Karussell” (2013). Lõpetuseks meenutagem George Orwelli öeldut: „Kaasaegsetest kirjanikest on mind kõige enam mõjutanud Somerset Maugham.”

1. „Kitsas nurgake,” 2001, tõlkinud Tõnu Lember 2. „Üleval villas,” 2002, tõlkinud Ilmar Nuut 3. „Inimorjusest,” 2002, tõlkinud Inta Soms 4. „Maag,” 2003, tõlkinud Eva Lember 5. „Kuu ja kuuepenniline,” 2003, tõlkinud Salme Lehiste 6. „Värisev leht,” 2003, tõlkinud Edith Roks, Inta Soms, Linda Ariva 7. „Ashenden,” 2004, tõlkinud Ilmar Nuut 8. „Catalina,” 2004, tõlkinud Inta Soms 9. „Vahe tera,” 2004, tõlkinud Edith Roks 10. „Liza Lambethist,” 2004, tõlkinud Eva Lember 11. „Kaug-Ida jutte,” 2004, tõlkinud Vilma Jürisalu, Inta Soms, Linda Ariva 12. „Veel Kaug-Ida jutte,” 2005, tõlkinud Vilma Jürisalu, Inta Soms, Linda Ariva 13. „Kokkuvõtteks,” 2005, tõlkinud Inta Soms 14. „Hiina sirmi taga,” 2005, tõlkinud Eva Lember 15. „Siis ja praegu,” 2005, tõlkinud Vilma Jürisalu 16. „Don Fernando,” 2006, tõlkinud Ilmar Nuut 17. „Kirev loor,” 2006, tõlkinud Maret Maide 18. „Härrasmees võõrastetoas,” 2006, tõlkinud Vilma Jürisalu 19. „Maadeuurija,” 2007, tõlkinud Tõnu Lember 20. „Kogutud novelle ja jutustusi I”, 2007, tõlkinud Vilma Jürisalu, Inta Soms, Linda Ariva, Edith Roks 21. „Tund enne koitu,” 2008, tõlkinud Eva Lember, Tõnu Lember 22. „Kogutud novelle ja jutustusi II”, 2008, tõlkinud Vilma Jürisalu, Inta Soms, Linda Ariva, Riina Varts 23. „Kogutud novelle ja jutustusi III”, 2009, tõlkinud Vilma Jürisalu, Inta Soms, Linda Ariva, Edith Roks, Riina Varts 24. „Rangelt isiklik,” 2010, tõlkinud Tõnu Lember 25. „Üksnes minu enda rõõmuks,” 2010, tõlkinud Tõnu Lember 26. „Kangelane,” 2012, tõlkinud Mare Lepik 27. „Karussell,” 2013, tõlkinud Mare Lepik

Ilmumas: „Ühe kirjaniku päevaraamat,” 2014, tõlkinud Mare Lepik


www.tea.ee

TEA Kirjastus

2 (80) 20. veebruar 2014

Mees läks Soome kelguga... Silva Tomingas

K

as mees läks kelguga ikka Soome? Või läks ta kuhugi hoopis mujale, ja sellise kelguga, millel nimeks Soome kelk? Või hoopis soome kelk? Või soomekelk? Kui visata pilk ajakirjandusele, siis võib seal kohata kolme nimekuju. Õigekirjanormid peavad õigeks ainult ühte – Soome kelku. Eestlane on juba kord selline, et tahab teada, mis on õige. Keelenormid aga muutuvad pidevalt, nagu tänapäeval kõik muugi. Kohanimede õigekirjas on muutused kohati nii suured (Kenya või Keenia, Venezuela või Venetsueela), et ilma neid tundmata pole võimalik osa nimesid teatmeteoste registritest üleski leida. Laitmatu keeleoskuse huvides peaks igaühel juba maast-madalast olema käepärast üks asjalik eesti keele ortograafia raamat ning tingimata ka mõni eesti keele ja võõrsõnade sõnaraamat. Suures osas püsivad ju keelenormid aastakümneid muutumatuna, kuid komistuskive on keelekasutajail siiski igal sammul. Lihtsast sõnast kaas võib isegi mõnes kirjastuses saada kaan (raamatukaan!). Selliste vigade ajalugu ulatub enamasti alg- ja põhikoolini välja, sest kusagil on need asjad õppimata jäänud. Peavalu jäävad valmistama ka sellised võõrsõnasõnapaarid nagu konstateerima ja konstanteerima, potentsiaalne ja potensiaalne jpt. Nii võibki juhtuda, et mõni Riigikogusse valitud inimene usub, et ta on parlamentäär (kuigi pole ei sõdivaid pooli ega valget lippu).

Mees läks Soome kelguga ... FOTO KALEV TOMINGAS

Poolkeelne kirjaoskus ei tee kellelegi au ja sellepärast tuleks emakeele korrektseks omandamiseks kasutada kõiki olemasolevaid abivahendeid. Õpilastele julgen soovitada Aavo Valmise „Eesti keele ortograafiat harjutuste ja võtmega” (äsja ilmus selle täiendatud trükk). Iga keelereegli tutvustamisele järgnevad selles harjutused koos võtmega, et õppija saaks veenduda, kas ta on reeglit mõistnud ning õpitu omandanud. Õpilasele on oluliseks abiks ka kaks TEA koolisõnastikku – „Eesti keel” ja „Võõrsõnad”. Mõlemad sõnaraamatud erinevad oma ülesehituselt ja sõnaartiklite sisult ÕS-ist, sest nad on suunatud õppijale. Neis võrreldakse omavahel veaohtlike sõnade (nt käsitlema, käsitsema, käsitama) tähendusi ning tuuakse välja sõnade käänamisel ja pööramisel ilmnevad veaohtlikud vormid (nt kompleks/ne: kompleks/se; töötama : töötada : töötanud). Võõrsõnu on TEA koolisõnastiku jär-

gi lihtne õppida, sest see sisaldab unikaalseid lisaosi, mis aitavad võõrsõnavara mõista ja omandada. Need TEA koolisõnastikud sobivad suurepäraselt ka gümnaasiumi lõpuklassides ja ülikoolis kasutamiseks. Tänapäeva õppija jaoks on oluline seegi, et TEA koolisõnastikud on ka CD-ROM-idel (need on sõnastikega kaasas).

ilmunud Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuur. 256 lk, kõva köide uus trükk ilmus jaanuaris 2014 „Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuur” – 2013 aasta teatmekirjanduse suurmenuk – on väga laiale kasutajaskonnale mõeldud kõige tänapäevasem raamat Eesti Vabariigist. Siin leiavad käsitlemist Eesti riigikord, haldusjaotus, rahvastik, ajalugu, majandus, sport ja erinevad kultuurivaldkonnad (rahvakultuur, kirjandus, ajakirjandus, kunst, arhitektuur, muusika, teater, film jpm). Teos on rohkesti illustreeritud (üle 700 foto, geograafilise ja ajaloolise kaardi, statistilise tabeli ja skeemi). „Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuur” on ülevaatlik ja põhjalik Eesti Vabariiki käsitlev koguteos, mis võiks olla igas kodus.

Kas TEAte?

Eesti keele ortograafia harjutuste ja võtmega

„Isamaalaulud” on esinduslik luulekogu Eesti autorite kõige tuntumatest isamaalistest luuletustest. Kas esindatud on 20, 30 või 50 autori luuletused? Vastuseid ootame 28. veebruariks info@tea.eu. Õigesti vastanute vahel loosime välja kolm luulekogu „Isamaalaulud”. Võitjate nimed avaldatakse TEA kodulehel www.tea.ee.

Aavo Valmis 128 lk, pehme köide

TEA koolisõnastik „Eesti keel” 1216 lk kõva köide

5 ilmumas Eesti lasteluule kuldraamat koostanud Reet Krusten kunstnik Piret Mildeberg 288 lk kõva köide uus trükk ilmub märtsis 2014 „Eesti lasteluule kuldraamat” koondab 333 Eesti lasteluule paremikku kuuluvat luuletust 19. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani. Luuletused on jagatud seitsmesse temaatilisse tsüklisse. Raamat pakub luuleelamusi igas eas lugejale.

Eesti mõistatuste, vanasõnade ja kõnekäändude kuldraamat 240 lk kõva köide esmatrükk ilmub mais 2014 „Eesti mõistatuste, vanasõnade ja kõnekäändude kuldraamat” toob lugejani kõige taibukamad mõistatused ning eesti keelt rikastavad mahlakad vana-sõnad ja kõnekäänud. Alates meie rahvakalendri tähtpäevadega seonduvast ja lõpetades inimeste omavaheliste suhetega – kõik need teemad mahuvad kuldraamatu kaante vahele. Tähestikulised ja temaatilised registrid aitavad otsitavat kiiresti leida. „Eesti mõistatuste, vanasõnade ja kõnekäändude kuldraamat” on tõeline kogupereraamat, mis pakub igale põlvkonnale mõtlemise pinget ja äratundmise rõõmu.

www.grenader.ee

Grenader

Vesilennukite väärikas ajalugu Mehis Helme

tehnika- ja sõjaajaloo spetsialist

R

aamat sisaldab maailma vesilennukitootjate loodud lennuaparaatide ajalugu esimese lennuki sünnist kuni Teise maailmasõja sündmusteni. Autor Mati Õun on käsitlenud teemat 160 leheküljel ning jaotanud selle nelja ossa. Raamatus on 113 fotot ja 12 joonistust. Esimeses osas kirjeldab autor, kuidas sündisid vesi- ja amfiiblennukid plaaneritest mootorlennukiteni. See osa valgustab lugejale ka vesilennukite tulekut Eesti vetesse Esimese maailmasõja ajal, sealhulgas ka Venemaa suurima vesilennuki „Ilja Muromets” traagilist lugu. Seejärel vaatleb autor vesilennukite osa Esimeses maailmasõjas. Raamatu teine osa on pühendatud vesilennukite kuldajale, mis oli kahe maailmasõja vahel. Siin käsitletakse Eesti väikesi vesilennukeid, sealhulgas lennuaparaate Short 184 ja Avro 626, ning tsiviilvesilennukitega toimunud katastroofe. See osa annab ka ülevaate kiirvõistlustest Schneideri karikale ning ameeriklaste ja lääneeurooplaste pikkadest lendudest ja tähtsatest lennukitest, nagu Sikorsky, Martini ja Boeingu jt lennupaatidest. Ühes peatükis tutvustatakse sakslaste lemmiklennumasinaid ja hiigelvesilennukeid. Kolmas osa keskendub uueks suureks sõjaks tehtavatele ettevalmistustele. Mati Õun vaatleb Nõukogude Liidu

uusi vesilennukeid ning suurte sõjalaevade pardalennukeid. Väga huvitav on kindlasti allveelaevadel olnud lennukeid käsitlev peatükk, kus autor tutvustab Ameerika, Briti, Prantsuse ja Jaapani lennukikandjaid allveelaevu. Raamatu viimane osa vaatleb vesilennukite osa Teises maailmasõjas. Siin on peatükid Kolmanda Reich’i vesilennukite hiilgusest ja langusest, itaallaste ja jaapanlaste vesilennukitest, aga ka Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste lennumasinatest. Eraldi peatükk on pühendatud Eesti lenduritele, kes teenisid Saksa Luftwaffe vesilennukitel Sonderstaffel Buschmann’is ning SAGr 127 üksuses. Neljanda osa viimases peatükis tutvustab autor vesilennukikandjaid ristlejaid ning lahingulaevu. Raamatu neljale osale lisanduvad vesilennukite põhiandmete loend, allikaviited, isikunimede register, lennukite register ja laevade register. Autor on pühendanud selle raamatu kõigile Meremuuseumi kaunitele ja tarkadele naistele ning mõnusatele ja vaimukatele meestele.

Vesilennukite lapsepõli, noorus ja sõjameheiga Mati Õun 160 lk kõva köide

Hitleri maise teekonna lõpp Mati Õun

T

eine maailmasõda on senini tänuväärt kirjastamisaine ja paljude lugejate meelisteema. Sõjaaegse Saksa tankisti Georg Diersi mälestusteraamat „Tiiger Berliinis. Relva-SSi sõdur jutustab” on küll suhteliselt õhuke, kuid sisaldab hulgaliselt Berliini 1945. aasta lahingust vahetu osavõtja muljeid ja täiesti ootamatut informatsiooni. Nagu lugu, kuidas autor likvideeris Saksa rahva juhi ja riigikantsleri maised jäänused. Hitleri maise teekonna lõpulejõudmisest Berliini lahingu ajal või pärast lahingut on kirjutatud varemgi ja mitmes variandis. Mõnes neist see teekond isegi jätkus: vaid mõned aastad tagasi ilmus meil Simon Dunstani ja Gerard Williamsi mahukas raamat „Hall Hunt. Adolf Hitleri põgenemine”, kus on lugu Hitleri ja tema teisepoole Eva väljalennust Berliinist 28. aprillil, mitmete vahemaandumistega lennust Kanaari saartele ja edasisõidust allveelaeval Argentinasse. Põnev lugu, kuid kuulub vist ajaloolise fantaasia valda. Tõepärasem tundus mulle 1995. aastal Moskvas ilmunud Teise maailmasõja lõpuaegade Nõukogude sõjaväeluure ohvitseri Lev Berzõmenski raamat „Operatsioon „Müüt”, ehk mitu korda maeti Hitlerit?”. Berzõmenski jutustab seal, kuidas Punaarmee vastuluure Smerš vedas Hitleri, Eva, Goebbelsi ja selle naise-laste maiseid jäänuseid mööda Saksa-

Georg Diers (vasakult teine) 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi mälestusmärgi juures Sinimägedes Grenaderimäel, 2006.

maad, mattes neid kaheksa korda ja sama palju kordi ka välja kaevates. Viimane kord olevad nood paljuloksutatud inimjäänused olnud maetud Magdeburgis asunud Vene sõjaväelinnaku territooriumile. Kui Nõukogude armee sealt 1970. aastal lahkus, olevat kadunukesed viimast korda välja kaevatud ja põletatud lähedalasuval polügoonil. On üsnagi tuntud lugu, et Hitleri kolba kuklapool koos seal oleva kuuliauguga viidi ammuilma Moskvasse, seltsimees Stalinile suveniiriks. See jõhker legend hakkas minu jaoks murenema 2005. aastal, mil 20. juunil nähtud dokumentaalfilmis tõestati, et lugu Hitleri ja tema kaaslaste väljakaevamisest Magdeburgis on udujutt. Lõpliku löögi sai see lugu aga 2009. aastal, mil pärast Stalini surma Vene riigiarhiivis hoitud koljutükki uuris USA arheoloog ja luuanalüüsi spetsialist Nick Bellantoni. Analüüs näitas, et väidetav Hitleri koljutükk kuulub 20–40-aastasele naisele.

Raamatus „Tiiger Berliinis” tuleb Diers välja looga, et Hitleri maised jäänused tegi ülesleidmatuks tema. Ta märkas, et noored soss-sepad Führer’i lähikonnast ei suutnud laipa ka ohtra bensiini abil tulega hävitada – neile polnud ju seda õpetatud! Ka Diers oli tollal noor mees, vaid 23, kuid korraliku sõjapraktikaga. Ta laskis tuua kaks nn taldrikmiini, mis sisaldasid kokku 10 kg lõhkeainet ja ühendas need professionaali kombel üheks plahvatuseks, mis Juhist just palju järele ei jätnud. Nagu nägime eelnimetatud udujutumaigulistest legendidest, võib Diersi jutt õige olla, sest kuhugi Hitleri maised jäänused ju kadusid. Lugesin ise selle raamatu läbi nii-öelda hoobilt, ühe päevaga, ja jõudes tagakaanel oleva autori fotoni, haaras mind äratundmisrõõm – selle mehega olen ma kokku saanud! See oli 1994. aastal, kui Tallinnas käisid 50 aastat varem Narva rindel sõdinud III Germaani soomuskorpuse Saksa-poolsed veteranid. Maarjamäel oli selleks ajaks taastatud Eestis langenud Saksa sõdurite kalmistu; seal käidigi, vahest ka bussiekskursioonil Sinimägedes.

Tiiger Berliinis. Relva-SSi sõdur jutustab Georg Diers 110 lk kõva köide


6 ilmunud

Kasvuhooned ja muud aiarajatised

tõlkinud Helje Heinoja 240 lk, pehme köide Kodumaal või võõrsil ringi liikudes võite leida isikupäraseid kasvuhooneid nii majade katustelt kui ka linnamajade aedadest. Sellest raamatust leiab iseehitaja ideid ja juhtnööre kasvuhoonete rajamiseks, samuti juhiseid külvi- ja kompostikastide, istutus- ja aiapinkide ning taimekastide valmistamiseks. Raamatust saab infot vundamendi valamisest ventilatsiooni, vee- ja küttesüsteemide rajamiseni, et tulemus oleks vastupidav.

Kehale meeldib tõde David Servan-Schreiber tõlkinud Madis Jürviste 240 lk, kõva köide Sellest teosest leiab lugeja arvukatel teemadel kirjutatud mõtisklusi, mille telg ja üldläbiv joon on suhtumine, et keskendumine üksnes ravimitele, mis suuremalt jaolt on kogu Lääne teaduspõhise meditsiini vundament, ei ole mõistlik lahendus. Me võiksime pöörata pilgu tervemate elukommete poole ja küsida endilt, kas alternatiivmeditsiin ikka on alati „koll”, kellest tuleb igal juhul hoiduda, või saaksime sealt mõndagi kasulikku üle võtta?

Mängukaardid Mängud, trikid, oskused Rob Beattie tõlkinud Piret Frey 224 lk, pehme köide Raamatus on 52 klassikalise ja uudse kaardimängu juhised ning nipid, millega oma mänguosavust arendada või kaaslasi üllatada. Kogumikust leiab mängureeglid ja nende variatsioonid, samuti nõuanded ja taktikalised võtted vastaste võitmiseks. Ei puudu ka kaartide vaatemängulise segamise, jagamise ja tõstmise õpetused.

Keeldumine Felix Francis tõlkinud Tiia Krass 392 lk, pehme köide Kuus aastat tagasi lõpetas eradetektiiv Sid Halley tegevuse. Teda oli ahistatud, pekstud, tulistatud, ta oli töö tõttu koguni käe kaotanud – ning viimaks sai tal küllalt. Oma naise ning väikese tütre pärast loobus ta ohtlikust ja ebakindlast elust ning oli kindel, et mitte miski ei meelita teda sellesse mängu tagasi. Kuid kõik läheb hoopis teisiti kui plaanitud. Sir Richard Stewart palub Sidi abi, et uurida rea kahtlaste võidusõitude tagamaad. Endine detektiiv keeldub, kuid järgmisel päeval leitakse Sir Richard surnult ning tema surma asjaolud on enam kui kahtlased.

Vaskratsanik. Esimene raamat. Leningrad Paullina Simons tõlkinud Riina Jesmin 444 lk, kõva köide See on liigutav lugu venelanna Tatjana ja Ameerika päritolu Aleksandri armastusest Teise maailmasõja aegses Nõukogude Liidus. Romaani esimene osa algab päeval, mil Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule. Armastusloo peakangelased kohtuvad Leningradis just sel ilusal suvepäeval. Näib, nagu oleks saatus nad kokku viinud, ent saatus veeretab nende teele ka takistusi.

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

2 (80) 2 (71) 20.29. veebruar märts 2014 2013

Mõisa hinge avaja Kurmo Konsa ajaloolane

R

aamatuid mõisatest on ilmunud mitmeid, võiks küsida, et milleks veel üks. Aga uskuge, see raamat ei ole teistega sarnane. Mõisaid võib kirjeldada, võib uurida nende ajalugu ja ehitusstiile, kuid Juhan Maiste raamat avab nende hinge. Kuidas see võimalik on, võib küsida kahtlev lugeja, kas mind püütakse sõnadega hullutada või eksiradadele meelitada? Kas tõesti „selleks et mõista, miks maailm on maailm ja kivi on kivi, mille meister on ladunud müüriks, tuleb uurida mitte üksnes kive, mörti ja piimvalget stukki mõisasaalis, vaid ka põhjusi, miks asjad on üldse olemas”. (lk 9) Hinge tabamiseks on oluline luule. Juhan Maiste valdab lisaks teaduslikule arhitektuurikeelele ka luulesõnu ja suudab neist luua mõisapildid, mis jäävad elama, nii silma kui südamesse. „Loss mäerinnakul sisendab pisukest kõhedustunnet, mis sobib kokku paiga üksildase võlu ja mingi kosmilise kõhutundega elust teispool pulbitsevat elu, kusagil kolkalossis, mille ümber talveöösiti kogunevad hundid ja lendavad luua seljas ringi nõiad.” (Taagepera loss, lk 174) Mõis asub küll maastikus ja on nähtav, kuid nende olemuse tabamiseks peab olema silma ja kogemust. Võibolla ka õnne ja armastust. Juhan Maistel jätkub mõlemat.

Mõisad ja kirikud – Eestimaa märgid

Mõisaraamat näitab selgelt ühte – Eestimaa on alati olnud ja on hulga suurem oma geograafilistest või poliitilistest piiridest. Eestimaa märkideks on mõisad ja kirikud, sobigu see meile siis või mitte. Me pole kunagi olnud Euroopast ja maailmast eraldi, ei siis ega ka nüüd. Loomulikult pole see põhjus kergendatult hingata ja lasta mõisatel laguneda, vastupidi, see paneb meie õlule raske koorma, raskema kui me sageli arvatagi oskame. Maailm võib olla ilus, aga see ilu kohustab ja sunnib. Euroopa kohandub ja muutub, muutub lõpuks meie endi

Kõltsu mõis Harjumaal.

omaks, nagu ka mõisad. Ajalugu ja mõisaid loome meie täna, siin ja praegu. Mõis on kaugelt enam kui seinad, katus ja park. Mõis korrastas maastikku ja mentaalsust. Euroopalikke ideid ja sealhulgas ka arhitektuurikaanoneid interpreteeriti kohalikus eestilikus võtmes.

Mõisate väärtused ja tähendused

Juhan Maiste mõisaraamat püüab tabada 101 mõisa väärtuseid ja tähendusi ja seda läbi lugude. Väärtused ja tähendused on seotud meie igapäevaste eludega, aga ka laiema maailmaga. Kui proovida seostada väärtusi ja tähendusi ruumi ja ajaga, siis tundub, et tähendused on enam ruumilised ja väärtused ajalised. Me tabame mõisate tähenduse

vilksatusi sammaste tagant ja kõrvalruumi ukse varjust, väärtus vaatab vastu aga lagunenud mõisate kurbusest ja korras hoonete rõõmust. Need aeg ja ruum on ühteaegu nii igavikulised kui ka muutuvad. Me saame ruumist oma tähendused ja laotame ajas oma väärtusi. Seda tähendabki liikumine mõisa poole, nagu kangastuv ideaal, jääb seegi saavutamata. Võrreldes teiste mõisaraamatutega on Juhan Maiste raamat kindlasti kontekstuaalsem, filosoofilisem ja vabam. Suunatud ennekõike elamisele, mitte olemisele. Meil võib olla palju muinsust, kuid me ise võime ikkagi elada vaeselt, ennekõike vaimses mõttes. Ja teiselt poolt võib vähene luua aluse võrratuks eluks. Mõisate raamat on teekond, õppimine elama kõikide väärtus-

FOTO RAAMATUST

te ja tähenduste keskel, neid märgates, hoides ja nautides. Mõis on peegeldus, peegeldus pargipuude vilus asuval tiigiveel ja peegeldus meie hinges. Peegeldust veel saab vaadata, peegeldust hinges saab tunda ja maalida. Juhan Maiste on selle ülese maalinud sõnadega, maalinud meie jaoks.

101 Eesti mõisa Juhan Maiste sari „101 Eesti... ” 216 lk, kõva köide

Ausalt tervislik aluseline toitumine Helle Kahro koolitaja

2006.

aastal alustasin aluselise elustiili tutvustamist, põhiliselt toitumise ja aluselise vee tarbimise propageerimisega. Aastatega suurenes loengutel osalejate arv, kes soovisid oma elus muudatusi teha, et ennetada haigusi või terveneda probleemidest, millega oldi juba silmitsi. Selleks ajaks hakkas edumeelsemate inimeste seas küpsema arusaam, et keha adekvaatne energiatootmine on tervise alus, et toit on üks põhilistest tervise taastajatest. Juurutasin järjekindlalt arusaama, et tervise eest ei saa vastutada keegi teine peale inimese enda. Samas tuli hakata selgitama ka normaalseid keha füsioloogilisi ja biokeemilisi protsesse ning aluselise vee tähtsust organismi sisekeskkonna tasakaalu hoidmisel. Tänaseks on tervislike eluviiside poole pöördunud väga palju inimesi, kes omakorda on mentorid oma lähedastele ja tuttavatele.

Foto raamatust

Õnneks ei ole Natasha Corretti ja Vicky Edgsoni „Ausalt tervislik” ainult retseptiraamat, vaid autorid on vaevaks võtnud lahti seletada ka aluselise toitumise põhimõtted ja kasulikkuse organismile. See teeb raamatu arusaadavaks ka neile, kes ei ole varem organismi happe–aluse tasakaalu temaatikaga kokku puutunud. Lisaks kõigele on se-

da kirjeldatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kuna organismi happe-aluse tasakaal on kogu organismi toimimise alus, siis on käesolev raamat suurepärane kingitus mitte ainult aluselise toitumisstiili austajatele, vaid kõigile neile, kes soovivad proovida uusi maitseid, olgu nad siis kõigesööjad või taimetoitlased. Toiduvalikutes ei kasutata liha ega kala ja piimatoodete tarbimine on viidud miinimumini, propageerides ainult kitsepiimatooteid. Ainult mõnes üksikus retseptis on kasutatud muna. Retseptid on lihtsad ja kasutatavad toiduained mitmekesised. Juhin tähelepanu ühele ohtlikule levinud väärarusaamale inimeste hulgas, et tervislik on süüa ainult aluselist jääki andvaid toiduaineid. Hea oleks meeles pidada, et me saame happelist jääki tekitavatest toiduainetest väga vajalikke vitamiine, mineraale, ensüüme jm. Probleem on lihtsalt selles, et me tarbime neid liiga palju. Kui ma vaatan, mida poes toidukorvidesse laotakse, siis seal

on reeglina 95–100% happelist jääki andvad toidud, aga tervise hoidmiseks võiks olla 30% happelist ja 70% aluselist. 100% aluselisel toidul võib olla kuni kaks nädalat. See on keha võimas puhastamine happelistest vahejääkidest. Seepärast ei peaks üllatuma, et selles raamatus kasutatavad toidud ei ole sajaprotsendiliselt aluselised. Raamat sisaldab kergesti valmistatavate toitude retsepte koos isuäratavate fotodega ja peaks edukalt täiendama tühja kohta aluseliste toiduretseptide turul.

Ausalt tervislik Natasha Corrett ja Vicki Edgson tõlkinud Kaja Riikoja ja Ilme Rääk 192 lk, kõva köide


www.varrak.ee

7

Varrak

2 (80) 20. veebruar 2014

ilmumas

ilmunud Vareste pidusöök. Teine raamat

Isa naine. Teekond tõeni

George R. R. Martin tõlkinud Mario Kivistik 476 lk, kõva köide Seitsmes Kuningriigis jätkuvad rahutud ajad. Ehkki Lannisteride võim tundub taas tugev, on kasvamas ka Seitsmeusu uue juhi ja tema jüngrite mõju, mis ilmutab ennast üpris ootamatul moel. Raudsaarlased kimbutavad Avarmaad, kuid nende uue kuninga eesmärgid on hoopis suuremad ja kaugemad. Brienne’i otsinguid Sansa leidmiseks ei krooni edu, küll aga kohtub ta kellegi olulisega, ja see jällenägemine ei kujune kaugeltki rõõmsaks.

Angela Hofberg 336 lk, pehme köide Angela Hofbergi uues raamatus on minajutustajaks naine, kes meenutab oma lapsepõlve, noorust ja kuidas isa nende pere maha jättis. Tookord juhtunu on jätnud ta hinge haava, mis pole päriselt paranenud ka täiskasvanueas. Isa uus naine on jäänud talle võõraks ning isast tühjaks jäänud kohta ei suutnud täita ka ema uued elukaas-lased. Oma elule tagasi vaadates ja sugulastega rääkides püüab ta mõista talle lähedaste inimeste keerulisi suhteid minevikus ja olevikus.

Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased. Esimene raamat

Veel on aega

Cassandra Clare tõlkinud Krista Suits 400 lk, pehme köide Lightwood, Wayland, Herondale, Penhallow... Nimed, millega Cassandra Clare’i „Surmava arsenali” sarja lugejad on juba tuttavad, ilmuvad selles romaanis jälle nende ette – muutunud on ainult aeg ja koht, kus hargneb teose sündmustik. Nefilimide varasema põlvkonna võitude ja kaotuste tunnistajaks on kuninganna Victoria aegne udune London ning sündmuste keerises tüdruk Tessa. Saanud teda kasvatanud tädi surma järel Londonis elava venna saadetud laevapileti, sõidab neiu New Yorgist temaga kohtuma, ent ei leia Nate’i eest. Tessa on ihuüksi võõras linnas, teadmata oma sünget sünnisaladust.

Kellavärgiga prints. Põrgu sõdalased. Teine raamat Cassandra Clare tõlkinud Krista Suits 416 lk pehme köide Victoria-aegse Londoni maagiast küllastunud allilma kistuna avastab Tessa Gray, et on hakanud järjest enam kiinduma Jemisse, aga haihtunud pole ka piinav tõmme seletamatult tujuka Willi poole. Midagi näikse Willis siiski pikkamööda muutuvat – müür, mille ta enda ümber on püstitanud, oleks nagu hakanud murenema. Kas Magistri leidmine võimaldaks hämaratest meeleoludest muserdatud noormehel vabaneda piinavatest saladustest ning annaks ühtlasi vastuse Tessa küsimusele, kes ta on ja mis on siin maailmas tema elu eesmärk?

Maailma ajaloo tähtsündmused ja Eesti Mart Laar 216 lk kõva köide See raamat käsitleb neid Eesti ajalugu mõjutanud sündmusi, mis leidsid aset väljaspool Eestit. Muidugi on enamik maailma ajaloo olulisemaid sündmusi Eestit kuidagi mõjutanud, kuid see raamat annab ülevaate sündmustest, mis otseselt mõjutasid mingeid protsesse Eestis, kas siis nende toimumise või mittetoimumise suunas. Enamikus raamatusse valitud sündmustest polnud eestlastel mingit rolli või oli see väga väike. Ka on enamik sündmusi aset leidnud väljaspool Eestit ja maailma suurvõimude – Saksamaa, Venemaa ning Ameerika Ühendriikide – ajaloos. Kindlasti leiab see raamat sama sooja lugejate vastuvõtu kui autori „101 Eesti ajaloo sündmust”, aidates paremini mõista Eesti kohta maailmas.

Emil Thauvóni perekond Pudasjärvil 1905. FOTO RAAMATUST

Ajalugu päevikutes Sirje Olesk toimetaja

E

esti kultuuriloo allikate hulgast jõuab lähitulevikus lugejateni veel üks põnev ajastudokument – Gustav Suitsu abikaasa, Tartu ülikooli soome keele ja kirjanduse lektori, Tartu Draamastuudio õppejõu Aino Suitsu päevik, mis haarab rohkem kui poolt sajandit. Soomlanna Aino Thauvòn (1884– 1969) oli sündinud pastori tütrena Oulu lähedal Haapajärvil. 20. sajandi alguses tuli ta õppima Helsingi ülikooli ja kohtus seal 1906. aastal Gustav Suitsuga. Mõlemad õppisid soome keelt ja kirjandust, esteetikat, kunstiajalugu ja muid humanitaarteaduslikke aineid. Ülikooli lõpetas Gustav Suits 1910. aastal, Aino 1911. Abielluti pruudi kodus Pudasjärvil 1911. aasta jaanuaris. Gustav Suits ei leidnud haridusele vastavat töökohta Eestis ja perekond jäi elama Helsingisse. Tütar Maret sündis Soomes 1914. aastal. Pärast Eesti iseseisvumist kutsuti oma aja hinnatuim luuletaja Gustav Suits Tartu ülikooli kirjanduse õppejõuks. 1924. aastal sai oma lektorikoha Tartu ülikoolis ka Aino Suits. Perekond asus elama Tartusse Vallikraavi tänavale majja, kus hiljem, maailmasõja järel on tegutsenud Tartu kunstimuuseum. 1924. aastal sündis tütar Helga. Sõja ajal põgenes Suitsude perekond Rootsi. Gustav Suits kui rahvusvaheliselt tuntud teadlane ja luuletaja sai Nobeli Instituudi stipendiumi, Aino Suits õpetas eestlastele rootsi keelt. Mõlemad olid aktiivsed nii loominguliselt kui ka seltskondlikult. Maret Suits, kes oli Eestis olnud näitleja, abiellus laevakapteni Helmer Elsoniga ja sai isa jälgedes luuletajaks. Helga õppis Rootsis arstiks ja abiellus eestlasest arsti Vello Kangroga. Nii Maret kui ka Gustav Suits surid mõlemad 1956. aastal. Aino hakkas leinast ülesaamiseks ja üksinduse leevendamiseks kirjutama. Ta jõudis avaldada kaks raamatut – mälestused Eino Leinost soome keeles ja raamatu noorest Gustav Suitsust eesti keeles.

Aino Suitsu päeviku järgi saab tema elukäiku jälgida siiski üksnes katkendlikult. Avaldatud on kogu säilinud päevik, seega ka väga noore Aino rootsikeelsed õhkamised jumala ja südamesõbranna poole. Noorpõlvepäevikud ajast, kui nad Gustaviga teineteist leidsid, on taas väga emotsionaalsed sisekõnelused või kõnelused armastatuga. Kõigest on näha, et Aino Suits on kirjutanud päevikut iseendale, analüüsides oma käitumist, kirjutades asjadest, millest ei suudeta rääkida kellelegi kõrvalisele, elades päevikulehekülgedel välja oma kartusi ja hingevalu. Muidu hoolega hoitud vihikutest on kadunud eestlaste jaoks oluline osa – päevik Tartu aastatest 1923–1940. Küllap põlesid need vihikud selles tulekahjus, kus hävis kogu Suitsude maine vara, kui nende korter põles 1941. aastal lahingutes, mida taganevad venelased pidasid sissetungivate sakslastega. Varasem osa säilis ilmselt koos muude fotode ja dokumentidega selles kohvris, mis oli viidud hoiule Toomele raamatukokku.

Pagulaselu uuest vaatenurgast

Rohkem kui pool päevikust kirjeldab Suitsude elu paguluses. Kui perekond oli 1944. aasta sügiseks jõudnud Stockholmi, kus alguses pidi elama vana tuttava juures üüripinnal ja alles hiljem saadi omaette korter, tuli võidelda väga paljude raskustega, millest ainelised raskused polnudki vahest kõige hirmsamad, kuigi kitsikus oli suur. Tartu professoriproua pidi hakkama igapäevaselt tegelema koduste majapidamistöödega, millest pesu ja põrandate pesemine leiab päevikus sagedasti märkimist. Kodu kaotus, senise turvalise maailma mõistetamatu muutumine, irratsionaalne hirm Stalini režiimi ees, mis igasuguse õigluse vastaselt tegutses nii Eestis kui ka Soomes – kõik see peegeldub pidevalt Aino Suitsu päevikus. Selle kõrval on refleksioone eestlaste omavaheliste suhete kohta paguluses, kõneldakse Aino Suitsu sidemetest Rootsi ja Soome akadeemiliste naiste ja kõrgintelligentsiga, registreeritakse

perekondlikke muresid ja väheseid rõõme. Me avastame sellest päevikust uusi vaatenurki pagulaselule Rootsis lisaks neile, mida oleme leidnud Karl Ristikivi või Voldemar Kurese päevikuid lugedes. Ja me saame täiesti uut ja inimlikku teavet selle kohta, kuidas veetis oma elu viimased aastad armastatud professor Gustav Suits.

Tähelepanuväärsed naised

Aino Suits oli oma aja tähelepanuväärsemaid naistegelasi Eestis. Teda on ainult hea sõnaga meenutanud kõik need, kes tema juures Tartus soome keelt õppisid. Tema keelteoskus ja laiemad sidemed mitmete Soome ja Rootsi oluliste inimestega rikastasid kindlasti pagulase kitsast eluringi. Samas näeme me tema päevikust väga ehedalt naisinimese muresid – osa neist on ajastuspetsiifilised, teised täiesti igikestvad – mure oma laste pärast, mure lähedase inimesega läbisaamise pärast, eksistentsiaalsed ängid kõrvuti kõige labasemate ja painavamate olmemuredega. Aino Suitsu päeviku lugeja võib selle raamatu teksti kõrvutada näiteks Aino Kallase või Elo Tuglase päevikutega. Kõik need naised tundsid üksteist ja kirjutavad sellest mõnevõrra oma päevikutes. Kuid kui erinev on nende päevikute stiil, kui erinev on olnud nende naiste elu ja kui erinevad on nad lõpuks isegi inimestena. Aga nende elude ja elu lugude kõrvutamine meil nüüd olemasolevate tekstide põhjal on võimalus, mis avab nii palju uusi uksi arutlemaks Eesti saatuse, naiste eneseteostuse võimaluste, päeviku kui žanri spetsiifika ja palju muu üle.

Aino Suitsu päevaraamat 1901–1965 koostanud Rutt Hinrikus tõlkinud Piret Saluri 610 lk, kõva köide raamat ilmub veebruari lõpus

Erik Tohvri 224 lk, kõva köide Nende kaante vahelt leiate sümboolse portree ühest elatanud naisest, kes elab üksinda vanatädilt päritud Oapõllu väiketalus Hiiumaal, kaaslasteks kass Mirri ja lugematu hulk eluteel talletatud, mälu poolt juhuslikus järjestuses ette söödetud mõtteid ja meenutusi. Elus toimunud sündmused käivad naisega kõikjal kaasas, vahel haaravad teda jäägitult ja sunnivad ammu toimunut jälle läbi elama. Sealsamas aga taanduvad need meenutused kiretu jutustaja ossa, ning ta saab elus juhtunut kõrvalseisja pilguga uuesti üle lugeda nagu raamatukogust toodud romaani, tookordsetele sündmustele oma mõtteid vahele lükkides.

Üksilduse päevad Elena Ferrante tõlkinud Tiina Randviir 184 lk, kõva köide Elena Ferrante kohta on öeldud, et ta on Itaalia kõige paremini tuntud „vähetuntud” kirjanik. Viimane osalt ka seetõttu, et tegemist on erakordselt privaatse inimesega, kellest pole peaaegu midagi teada ja keda lugejad pole isegi näinud. Intervjuudes on ta väitnud, et on oma kirjastusele kõige odavam autor, kuna keeldub igasugustest reklaamikampaaniatest. Tema romaan „Üksilduse päevad” tõusis kohe pärast avaldamist 2002. aastal Itaalias raamatumüügi edetabeli tippu, kus püsis terve aasta. Lugu kirjeldab tavalise abielunaise järk-järgulist allakäiku, kui mees ta kahe väikese lapsega maha jätab. Minategelane leiab end oma koduseinte vahele lõksu püütuna ja on sunnitud oma hirmudele näkku vaatama, et kuidagi mõistuse juurde jääda ja oma eluga edasi minna.

Baby Jane Sofi Oksanen tõlkinud Tiina Pappel 176 lk, kõva köide kordustrükk „Baby Jane” räägib naistevahelisest armastusest. Sofi Oksanen kirjeldab lesbikultuuri, kirjutab inimestest, kes kõik tunnevad üksteist ja on olnud omavahel lähedastes suhetes. „Baby Jane” on kollaaž armastusest, töötusest, hingesugulusest ja paanikahäirest. Kaasakiskuv armastuslugu ei karda näidata seksuaalsuse sügavamaidki kihte. Sofi Oksanen on õppinud Helsingi ülikoolis kirjandusteadust ja Helsingi Teatrikõrgkoolis dramaturgiat. Eesti keeles on varem ilmunud tema menukas debüüt „Stalini lehmad” ning mitmete preemiatega pärjatud romaanid „Puhastus” ja „Kui tuvid kadusid”.


8

www.varrak.ee www.koolibri.ee

Varrak Koolibri

ilmunud Toorjuustukoogid Hannah Miles tõlkinud Maria Drevs 144 lk kõva köide Toorjuustukooki serveeriti väidetavalt juba antiikajal olümpiamängudel osalejatele. Ja pole ka ime, et see maiuspala on ajaproovile vastu pannud. Toorjuustukooki on lihtne teha ning kreemja katte ja krõbeda põhja kombinatsioon paistab meeldivat kõigile, sest oma eripärased retseptid on peaaegu kõigil rahvastel. Aga millist kooki valida – ahjus küpsetatut või külmkapis tehtut? Puuviljade või pähklitega? Plaadikooki või muffinivormis tehtut? Mahedamaitselist või natuke erilisemat? Raamatust leiad nii klassikalisi retsepte kui ka uusi ja üllatavaid ideid; tutvud toorjuustukoogi mitmete valmistamisviisidega ja saad teada, kui erineva maitsega need hõrgutised võivad olla.

Vesi mäletab Emmi Itäranta tõlkinud Kadri Jaanits 224 lk kõva köide Vesi on maailmast otsa saamas. Täpselt kirjeldamata katastroofi tulemusel on tulevikumaailma kõige suurem defitsiit puhas vesi. Maailmas valitseb diktatuur, mille peamine ülesanne on vett jaopärast jagada, veekurjategijaid püüda. Mõned endisaegsed tehnikasaavutused on säilinud, aga suurem osa neist tundmatut otstarvet täitvatest vidinatest on aetud suurtesse jäätme-

aukudesse. Need ning peategelase Noria sugu-võsas säilinud teemeistri päevikud on ainus side eelmise maailmaga. Noria saab noore tüdrukuna teemeistriks ning oma suguvõsa suure saladuse hoidjaks. Paraku on teemeister oma ameti tõttu veepolitsei kõrgendatud tähelepanu all ning puhta vee varjamine on suurim mõeldav kuritegu. „Vesi mäletab” on hämmastavalt usutav ja hirmuäratav pilt meie võimalikust tulevikust ning keel, mis selle lugejani toob, on selge ja karastav nagu maa-alune allikas.

Ilmatsalu linnuretk Elo Hermann lauamäng karbis Ilmatsalu Linnuretke saavad mängida igas vanuses huvilised: täiskasvanud, noored ja lapsed. Eesmärk on lindudega tuttavaks saada ja nende maailma vastu huvi tekitada. Mängulaual on kujutatud Ilmatsalu linnumatkaraja geokaarti ja mängu teekonnaks on Ilmatsalus asuv Linnutee Rohelise klassi õpperada. Komplekti kuuluvate kaardipakkide abil avastate ka, kuidas linnud omavahel suhtlevad, mis juhib neid kaugete maade tagant eksimatult kodu leidma või millega on seotud nende tiivakuju ja lennukaar. Teadmised lauamängust kanduvad kohe ka loodusesse, sest linnufotod kaartidel on selgelt äratuntavad. Fotode autor on tuntud loodusfotograaf Remo Savisaar.

2 (80) 2 (71) 20.29. veebruar märts 2014 2013

Lihtsatest asjadest algavad suured Ülle Kiivet tõlkija

U

lf Stark on seni eesti keeles esindatud kahe poistelooga („Täitsapoiss” ja „Võidumees”). Mõlemad leidsid sooja vastuvõtu ja palju lugejaid. Ka Starki uue jutustuse „Vilista mulle, Johanna” peategelased on parajas algkoolieas poisid. Lugu käivitub sellest, et üks poistest käib vanaisal külas ja sünnipäeval, aga teisel polegi üldse vanaisa. Sõber peab sõpra aitama, oma vanaisa teisele välja laenata hästi ei tahaks, ja nii leitaksegi olukorrale üsna ootamatu, aga armas ja igati loogiline lahendus. Uue vanaisaga võetakse mõlema osapoole rõõmuks ette palju vahvaid asju, tehakse omakasupüüdmatuid heategusid ja natukene pahandust, õpitakse vilistamist ja teineteisega arvestamist. Kõik see kokku aitab maailma tundma õppida ja sellest paremini aru saada. Kes on Starki eelmisi jutte lugenud, sellele tuleb sündmustiku vankumatult loogiline areng, napp tekst ja täpne dialoog vägagi tuttav ette. Miski ei saakski teisiti minna nagu see just parasjagu läheb. Lihtsatest asjadest sünnivad arvamused ja arusaamad, millest kujuneb lõpuks maailmapilt ja kasvava inimese

Illustratsioon raamatust

eetiline selgroog. Jällegi kohtame seda tavapärases imelise nägemist ja argipäeva eriliseks muutmist, mis Starki lugudele nii omane. Tuttavlik mõnus huumor ja muhelema ajav südamlikkus lisab pildile sügavust ja lugemisele mõnu. Ulf Starki tekst on nagu puljongikuubik – tihe ja toitev. On igaühe enda teha, kui palju ta oskab siia sisse oma kogemust või värvi ja maitset lisada. Tõlkijana olen teksti nii rootsi kui ka eesti keeles mitmeid-setmeid kordi läbi hekseldanud, ja kui te nüüd minult küsite, kuidas Ulf Stark oma lihtsad lood nii võimsate üldistusteni arendab, siis vastan ausalt: ma tõesti ei tea! Mosaiigi üldpildist arusaamiseks ei aita ju selle

tibatillukesteks ruudukesteks lahtivõtmine – need on igaüks omaette ilusad, aga üldmulje ja -mõju saavutavad need just koos. Nii et lugege ja nautige. Ja kui keegi oskab öelda, mis Starki lugudele just selle eripärase ja nauditava maitse annab, siis andku teistelegi teada.

Vilista mulle, Johanna Ulf Stark, Anna Höglund tõlkinud Ülle Kiivet 64 lk, kõva köide

www.menuk.ee

Menu

Söök põnevamaks Katkend raamatust „Väärt road”

S

ee retseptikogu pakub ideid, kuidas hästi valitud maitseainete ning lisanditega lihtsaid kodutoite põnevamaks, maitsvamaks ning toitaineterikkamaks muuta. Retseptiraamatu teeb eripäraseks see, et lisaks toidu valmistamise kirjeldusele on retseptide juures roa toitainete sisaldus. Iga retsepti juures on ära märgitud vaid põhiline, mille pärast just seda toiduainet (aedvilja, liha- või piimasaadust, teraviljatoodet vm) süüa tuleks. Toiduainetes olevate mikrotoitainete (vitamiinid, bioelemendid) kohta on info esitatud lähtudes inimorganismi päevasest vajadusest. Toitainete loetelus ei ole eraldi välja toodud maitserohelise toitainete sisaldust. Kui toiduportsjoni kohta tuleb üks vürtsitera või supilusikatäis hakitud peterselli (1 g), ei ole vürtsist-ürdist saadavad vitamiinid, bioelemendid, taimepigmendid vm arvestatavad tegijad meie päevase toitainete vajaduse rahuldamises. See muidugi et tähenda, et vürtsid ja supiroheline ei ole olulised ja need võiks üldse retseptist välja jätta. Vastupidi, ürdid ja vürtsid võimendavad toidu ülejäänud koostisosade maitseid ning seetõttu väheneb näiteks vajadus roale soola lisada, mis on kindlasti oluline toidu tervislikkust silmas pidades. Maitsetaimed mitmekesistavad toidu maitset tervikuna ning muudavad roa potis või taldrikul isuäratavaks –

see on samuti söömise juures oluline. Raamatust leiab 76 retsepti hommikusöökidest ja suupistetest küpsetisteni. Toitude valmistamiseks on kasutatud rohkesti värsket aedvilja, marju, maitsetaimi, pähkleid, seeni jm. Kommenteerib meditsiinilise biokeemia professor, meditsiinidoktor Mihkel Zilmer: Anne Lille „Väärt road” on märkimisväärne raamat, sest lõpuks ometi on retsepti- ja kokaraamatute uputuses olemas see üks, milles on tähelepanu pööratud ka asjaolule, milliseid toitaineid iga toiduaine inimorganismile tegelikult annab. Enamasti esitatakse infot, nagu annaks see või teine toiduaine meie ainevahetusele olulisel määral lausa kõiki toitaineid. See pole kindlasti õige. Raamatus nimetatakse iga retsepti juures toidu valmistamisel kasutatud komponentide toitainesisaldus. Nii saab kasutaja sisulise info toidu tegemise käigus ega pea seda kusagilt raamatu sabast otsima.

Väärt road Anne Lill konsulteerinud Mihkel Zilmer 208 lk kõva köide

ilmunud Eesti riigipead Loone Ots 192 lk, kõva köide Loone Otsa raamat tutvustab meie riigijuhte kultuuriloo vaatenurgast. Ülevaate saab viieteistkümne Eestit juhtinud mehe elust Konstantin Pätsist Toomas Hendrik Ilveseni. Esseelaadses vormis paigutab autor enam või vähem tuntud poliitikakesksed elulood ajastu konteksti, näidates keskkonda, milles need mehed toimisid.

Eesti lipp

Peekonisse pakitud kanafilee. FOTO VIRGE VIERTEK

Miks see on väärt roog? Kanafilee on väherasvane ja väga rikkalik kõrge bioväärtusega valgu allikas. Kanalihas on rohkesti B1-, B2-,B3-, B5- ja B6-vitamiini, lisaks on kanalina ka oluline Q-vitamiini allikas. Peekonist saame rasvhappeid, inimorganismile sobiva aminohappelise koostise ja kõrge bioväärtusega valke, B-grupi vitamiine ning seleeni, kaaliumi, fosforit, tsinki, rauda jt. Maitseained võimendavad toidu koostisosade maitseid ning mitmekesistavad selle maitset tervikuna.

Küllo Arjakas 192 lk, kõva köide Eesti võib olla uhke, et meie esimene trikoloor, 1884. aastal Otepääl pühitsetud lipp on siiani alles. Põhiosa raamatust käsitleb Eesti lipu lugu alates 1880. aastatest kuni praeguseni. Põhjalikult jälgitakse sinimustvalge kujunemist ning levikut, muutumist rahvus- ja riigilipuks. Samm-sammult jälgitakse rahvusvärvide avalikku taasilmumist 1980. aastatel. Raamat on illustreeritud rohke pildimaterjaliga.

Aja jälg kivis. Belgia, Holland, Luxemburg Helgi Erilaid 240 lk, pehme köide Sarja seitsmes raamat kutsub lugeja seekord kolme LoodeEuroopa riiki, mis on moodustanud Beneluxi nime kandva majandus-

ühenduse. BElgium, NEtherland, LUXembourg. Belgia, Holland ja Luxembourg. Kaht esimest tunneme ju ka Madalmaadena.

Eesti hümn Küllo Arjakas 144 lk, kõva köide Raamatus antakse ülevaade maailma maade hümnidest, kus leidub isegi ühtteist kurioosset. Seejärel jälgitakse Eesti hümni teket ja omaks võtmist, hümni küsimust 1920. aastate Eesti Vabariigis, selle saatust ajaloo suurtormides ja au sees hoidmist paguluses ning Eesti hümni taastamist laulva revolutsiooni päevil 1988. aastal. Viimased peatükid annavad ülevaate hümni temaatikast juba taastatud Eesti Vabariigis. Raamatus on „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” noot ja sõnad ning CD-plaat salvestusega.

Kooliks valmis! Loone Ots 160 lk, pehme köide Kui väike inimene hakkab kooli minema, eeldavad suured, et üht-teist ta juba teab. Ta peaks oskama lugeda, lihtsamaid sõnu kirjutada ja kümne piires arvutada. Selle raamatu ülesanded on neile, kel õppekava tarkused käes, aga ka neile, kes neid alles harjutavad. Ülesanded aitavad näha samu asju veidi teise nurga alt ja tõusta lapsel teadmisteoskuste trepil paar astet kõrgemale, kui keskmiselt kooliminejalt oodatakse. Eesmärk on omandada veelgi rohkem sõnavara, arendada loogikat ja väitlusoskust.

Ajaleht RAAMAT (veebruar 2014)  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you